Mysterious night

San Agustin is a small lonely church near the Capo River in Peru. This building was established by Spanish conquerors a long time ago, in 1591. From that time also descend the ruins of silver-mine. Mining had finished two hundred years ago, since then the mine has remained empty. The ruins slowly broke up in the deepness of the virgin forests.
Little time ago a parsonage of San Agustin had been established again. A very mysterious man moved into the parsonage. His name was Father Enrique Lopez Yourcenar and he was a priest. His last post was at the Catedral of Santiago Apóstol in Panama. From that place he had been discharged as a warlock.
In Peru Father Lopez continued his work, but his divine services were without people. They always began at midnight and lasted till the first cock-crow. At this time the windows of the church had always been closed by impenetrable curtains. The local people could tell that when Father Lopez had divine services, somebody from the nearest environment got lost. Also somebody had observed fresh blood next to the door of the church. The rarely inhabited environment avoid this place.
Once a gipsy family moved into the abandoned mine. Mr. Lincoln A. Shroud, head of the family, began to take part in Father Lopez’s services. More and more people got lost mysteriously. Inhabitants of the nearest villages abandoned their houses and fled to bigger cities, Iquitos, and Lima. The situation was strange and sinister.
After the next divine service, Cleopatra Nola Llosa, the seventeen year old daughter of a woodcutter Gregorio Nola Hernandez, one of the last inhabitants in Yaguar, got lost. Yaguar is a small village at the side of the Capo River. There were usually twenty inhabitants, but after events known to us only Mr. Nola stayed there with his family and some a one hundred and eleven year old man, Mr. Francisco Almeida y Saavedra with his young sixteen year old wife Myra and their two year old son. Mr. Almeida earned money by making aphrodesiacs for Lima’s and Callao’s restaurants. His oldest son, Mr. Diego Almeida y Santamaria was the most famous private detective in Peru. He was ninery one years old and had a lot of achievements in catching the criminals.
At that time a regrettable story happened with Ms. Cleopatra, Mr. Diego had a rest at his parents’ house in Yaguar. Mr. Nola asked him to clear up this case. They knew that usually Father Lopez had his services on a full moon. At the next full moon they decided to go to San Agustin.
The night was rarely clear. It was twenty to midnight, Mr. Diego just looked at his watch. Three men were standing in absolute silence. Mr. Almeida’s old friend, a well-known murderer who has the nickname Black Jack, was also standing with Mr. Almeida Junior and Mr. Nola. Mr. Almeida asked him to visit Yaguar and to help them. The night was ill-boding. At five to midnight Father Lopez moved from the parsonage to the church. At the same time many helicopters landed around the church and skeletons stepped out. They entered into the church. When from midnight missed only one minute, Mr. Lincoln A. Shroud arrived in a shiny “Pontiac Firebird”. At midnight the church bells began to ring. It was a very sinister night.
Three men discussed the situation. They noted that the church windows had been closed and in front of the church door was a big heavy padlock. They didn’t notice, who had locked the door.
“I have a solution,” Mr. Diego said. “There is a secret passage, which begins in the deepness of the forest. When I was a teenager, I often visited the church by that passage. Lets go!”
“This is a good idea! Quickly to the forest! Hurry!” Black Jack said.
After thirteen minutes they were already at the big stone. Under the stone was the entrance to the secret passage.
“Listen!” suddenly Mr. Almeida whispered. “Hide yourself!”
It was the last moment. One man and two skeletons arrived at the stone. Mr. Almeida knew them. They were the ex-policeman Mr. Guevara with his wife and Mr. F.D.Skeleton, Mr. Diego’s general rival. They slid the stone away and came into the passage.
“Lets go after them!” Mr. Almeida commanded his comrades and descended to the passage. Black Jack and Mr. Nola followed him.
The passage was dark and winding. It was difficult to move. The skeletons with Mr. Guevara moved as quietly as mice before the trackers. A heavy slab had slid aside and the skeletons with Mr. Guevara arrived in the church. After this the slab was slid back to its place. Three trackers set out deliberating. They decided to wait few minutes and then to slide the slab aside and to climb up. They did so.
The passage finished in the vestry of the church. Mr. Diego listened behind the door which led to an altar room. From there was heard a high-pitched clattering voice. Mr. Diego opened the door slightly. Father Lopez made a sermon.
“I call you, Satan, Prince of Darkness. The obscurantists implore you to accept our sacrifice …”
Two skeletons brought Ms. Cleopatra to the altar. Mr. Nola wanted to begin crying, when he saw that Mr. Shroud approached Ms. Cleopatra with big trenchant knife. Black Jack stopped him and closed his mouth.
“Shut up!” he whispered. “You shit me off! I must kill you.”
“Peace! Only peace!” Mr. Diego calmed them and lit a pipe. “Lets start to think!”
Unfortunately they could not think. A solution came unexpectedly. A tiny car “Zaporozetsh 965” arrived at the church and two Soviet military men got out from there. They were Colonel Ivan Ivanowitch Durakov, a military attaché of the Soviet Union in Peru and his assistant, lance-corporal Sukin. The military men came into the church.
“Fuck you face, bitch! I’m pissed off with you! You motherfucker!” Colonel Durakov said with friendliness.
“Comrade Colonel asked you to finish the ceremony,” Mr. Sukin translated.
“I don’t understand you, Mr. Durakov,” Mr. Skeleton responded him.
“Comrade colonel wants this girl for his chief at the KGB,” Mr. Sukin translated.
“I don’t know… I’m surprised …” Mr. Skeleton stammered.
“Shut up, shithead! Fuck off!” Colonel Durakov said more aggressively.
“Comrade Colonel asks you to give him this girl. Comrade Colonel asks you very urbanely. But otherwise …” Mr. Sukin translated.
“But … but … but …” Mr. Skeleton stuttered.
“Understand, our boss from the KGB needs a new mistress!” Mr. Sukin’s voice was pressing.
“But you know, if Satan wouldn’t get the sacrifice, it will be very bad for us,” Father Lopez shyly interfered with the conversation.
“It’s your business!” Mr. Sukin answered.
“Fuck you face! Quickly!” Colonel Durakov complemented him.
“I’ll give you ten seconds to decide,” Mr. Sukin bowled and began to count. “One … two … three …”
The whole church remained silent. Nobody could resolve this problem. Mr. Skeleton consulted quietly with Mr. Guevara and with small dark skeleton, Mr. Scheletro from Palermo. Mr. Scheletro had the best contacts with Sicilian Mafia and therefore had good credit among the skeletons. At the same time Colonel Durakov started to slowly pull out a revolver from a holster. Mr. Sukin followed him.
“We must come out now,” Mr. Almeida muttered and entered the altar room. He declared in a loud voice:
“Good morning, ladies and gentleman! How are you?”
“Fine, thanks!” the skeletons answered in chorus.
Mr. Sukin stared at him stupidly. Black Jack made use of this and shot the revolver at Mr. Sukin’s hand. Mr. Sukin gave a cry, his hands were bloody. The whole room seemed to be in Black Jack’s possession. His face reflected triumph as he was the boss now. He had felt this feeling already repeatedly, very often in his previous life. All that grey mass had been forced to be placed under him. Even Mr. Diego looked at him with fear, not speaking about Mr. Nola who was standing like a pillar of salt. Black Jack was a professional murderer and he knew his work well. He scratched himself with pleasure and swung the revolver. He ordered:
“Lay down your arms! … Lie down! … Hands away! … You too, Mr. Almeida!”
Everybody did as he said. In front of his feet, the arms-heap increased. In the distance, Mr. Sukin’s revolver lied in a pool of blood. Also Mr. Almeida reluctantly gave up his revolver. Only Colonel Durakov did not realized what was the matter.
“You, motherfucker! Piss off! You fuck me off!” he said confusedly.
Black Jack shot at him, but missed. Colonel Durakov whacked him a blow in the jaws and Black Jack fell down. Colonel seized his revolver and cried:
“Lance-corporal Sukin! Pisshead! Stand up! Attention! Left! Right!Left! Right! Left! Right!Lets start to sing “International”!”
They started to sing:
“Up now, whom curse depressed …”
Suddenly a squall opened the door and Ms. Gloria Hernandez Diaz came in. After her entered a small bald manikin with horns and tail.
“Welcome, Mr. Satan!” the skeletons exclaimed. They stood up and applauded. Colonel Durakov and Mr. Sukin lost their attention.
“How are you?” Mr. Satan asked politely.
“Fine, thanks!” the skeletons answered in chorus.
“You are a dickhead!” Colonel Durakov adulated and licked Satan’s tail.
Ms. Gloria was previously Mr. Diego’s mistress, but she belonged to Satan now. She recognized her ex-lover and tried to give a sign for Satan. But Satan didn’t notice her. He went to Mr. Guevara’s wife and asked:
“What a nice skeleton! What’s your name?”
“She is my mother-in-law. Her name is Mrs. Capitolina Skeleton de Guevara,” Mr. Skeleton answered for his relative.
“I congratulate you for your mother-in-law. Mrs. Skeleton, you are my new girlfriend now. Ms. Gloria, piss off!” Satan announced mildly.
“Yes, Sir!” Gloria responded. “But remember, you had a very good time with me. Diego, I am yours again, lets fuck off!”
Ms. Gloria and Mr. Diego left.
“Your Highness Satan, may I leave with my daughter? I understand that you don’t need her,” Mr. Nola asked shyly.
“OK! Piss off, if you want! … Wait! Mr. Skeleton, how many slaves you have in the coca farm? Have you got anybody else?”
“We need a lot of slaves.”
“Thanks, they are yours! And please take these two Russians and Mr. Guevara too!”
“You are crazy, Sir! We’ll work for you. The KGB will need us.” Mr. Sukin said and broke out into tears.
“You know, I’m the head of skeletons counter-espionage department. I’m very useful for our holy mission,” Mr. Guevara protested.
“Perhaps you are useful for holy mission, but not at all for my new love-affair. You, Sukin and Durakov, are just shitheads. I’m disgusted with you. I’ve spoken! This is all!” Satan declared his decision and went out with Mrs. Capitolina. The skeletons put their new slaves in irons and took them to the helicopters. After that they were flying away. Now just three persons remained in the church – Father Lopez, Lincoln A. Shroud and Black Jack.
“Its between ourselves now,” Mr. Shroud said.
“Have you got any whisky?” Black Jack asked.
“Of course! We’ve done a lot of work today. Our positions in the Mafia are wonderful and we deserved to relax now.” Father Lopez said. He went into the vestry and came back with a lot of bottles.
Tje party was culminating, when somebody knocked on the door. The participants at the party stayed to listen. After a few minutes Father Lopez went to open the door. Two men came in.
“Good morning! We’re Mr. Ferdinand B. Reichenbach and Mr. Benjamin C. Robinson from Australia. Mr. Almeida called us and asked to fly to Peru and find a church in San Agustin. We are sorry! What’s the matter?” Mr. Robinson said.
“Oho! Whom do I see! Ferdinand B. Reichenbach, the famous burglar. How are you?” Black Jack enlivened.
“Fine, thanks! And you, Mr. Black Jack?”
“Fine too, thank you very much! Where we were together in prison last?”
“I guess, it was five years ago in Macao. I robbed a bank and you killed some people in the street for amusement.”
“Yes, but you escaped soon. I was there for another seventeen months.”
“Of course, I escaped. Later I robbed a bank in Lima, acquainted myself with Mr. Almeida and spent four years in prison. Now I am the chief of police in my hometown. On, I’m sorry, this is my friend Benjamin C. Robinson, the vice-mayor of Orbost. Benjamin, here you see the very famous murderer Black Jack.”
“Very pleasant, thank you. Here are my comrades, the priest Enrique Lopez, former hangman and the agent of Cuba’s secret service. He is a personal friend of Fidel Castro. Also you see Mr. Lincoln A. Shroud, a gipsy. Lets drink whisky together!” Black Jack said.
“Stop!” Mr. Shroud stood up with a sub-machine gun in his hands. “Hands up! Face to the wall! You too, Black Jack!”
Three men obeyed the order. Mr. Shroud searched them and took their arms. Then he returned to the table and took a gulp of whisky.
“What has happened?” Father Lopez asked.
“They are Mr. Almeida’s agents. We must kill them.” Mr. Shroud responded.
Suddenly Mr. Reichenbach turned round and broke into a run. Other fellow sufferers, Mr. Robinson and Black Jack, followed him. They ran out from the church and fled with Mr. Shroud’s “Pontiac Firebird”. Father Lopez and Mr. Shroud sat in Mr. Durakov’s “Zaporozetsh 965”, which was standing in front of the church and started to track them. The church stayed empty and quiet. The storm was probably over now.
After some time, Mr. Diego and Ms. Gloria returned the church. Mr. Diego was tired and his wooden leg ached. He noticed bottles of whisky on the table. They sat on the back side of the table and began to drink.
“Whisky is good, but aphrodesiacs are better. It makes me feel a real man.” Mr. Diego said.
“Yes, my dear! Aphrodesiacs are the best I know,” Ms. Gloria said.
“Indeed, but we must catch Satan and Mr. Skeleton and enfranchise our friends. Do you know, where Satan is?”
“Yes, of course! I was his mistress for years, you know. Recently he lived in a morgue in Iquitos. Mr. Skeleton rented it for him. But I’m afraid, we won’t catch Mr. Skeleton. He probably went to Estonia and as much I know, he used to work there as a skeleton in one classroom in Pirita,” Ms. Gloria said.
“Oh yes, it’s difficult. I hope that Mr. Robinson and Mr. Reichenbach together with Black Jack will cope with the two scoundrels. Oh, my wooden leg!”
“It hurts again? However, for whom does Black Jack really work?”
“Nobody knows. You motherfucker, it is dawned already. Terrible! We must hasten. Lets go!”
“But you must have a rest and we haven’t a car!” Ms. Gloria complained.
“My father has one. Hurry, please!” They left quickly.
Mr. Diego and Ms. Gloria took Mr. Francisco’s “Ferrari 250 GTO” and headed to Iquitos direction. After an hour a white “Ferrari” stopped at the Iquitos’ morgue. Mr. Diego and Ms. Gloria got out of the car. They rang the bell and the door opened. They asked the dissector to come in that was kindly admitted. However, they didn’t observe anything. The coffin, where Satan and Ms. Gloria slept, was empty. They wanted to leave, but the bell rang again and a skeleton came in. It was Mrs. Capitolina, Satan’s new girlfriend.
“Where is Satan? Where is Mr. Skeleton?” Mr. Diego asked.
“You won’t find them. It’s impossible. I can’t help you,” Mrs. Capitolina said. “It is necessary to finish you.”
“Come what may! Lets go to the police station!” Mr. Diego stated.
At the police station they had a cheering surprise. There they met Mr. Robinson and Mr. Reichenbach. Father Lopez and Mr. Shroud had been arrested. They stayed behind bars already. Black Jack got lost on the return journey. Mr. Reichenbach said that they lay in wait for the “Zaporozetsh” at the parting of the ways. Black Jack shot the tires and the car stopped. They rushed to the car and there they found Father Lopez and Mr. Shroud, who were crippled. They lashed these persons and brought them to the police station. Suddenly, in their return to Iquitos, Black Jack jumped out of the car and disappeared into the forest. They looked for him, but without a result.
“You did good work, but we must find Mr. Nola and his daughter,” Mr. Diego said.n They gave Mr. Skeleton de Guevara over to the police and left quickly.
Soon they stood at the door of the skeletons’ coca farm. A guard skeleton called Mr. K.K.Skeleton to talk with them. Mr. K.K.Skeleton was Mr. F.D.Skeleton’s nephew and he managed the coca farm. They had a friendly and sensible conversation, after that they decided to change Mr. and Ms. Nola for Mrs. Capitolina Skeleton de Guevara.
It was five minutes to eight. In Mr. Francisco Almeida’s sitting room were seated Mr. Francisco Almeida and his wife, Mr. Diego Almeido with Ms. Gloria, Mr. Gregorio Nola and his daughter, Mr. Robinson and Mr. Reichenbach. They drank peacefully aphrodesiacs and ate a roast duck. They had had a very intense, but the very mysterious night. The struggle with the skeletons continues.

A.D. 1990/2016

Pagulasneeger Jaagust saab eesti mees

@jolli & ckrabat
Suvepäev Tallinnas Lennart Meri lennujaamas. Äsja on maandunud tšarterreis Sitsiiliast. Saabuvaid reisijaid on vastu võtma tulnud ka ajakirjanduse esindajad.
Ajakirjanik kaamerasse: Tänasel sulnil juunikuu päeval, kui päike lõõskab nagu Sahara luidete vahel, oleme saabunud Tallinna lennujaama Itaalia põgenikelaagrist saabuvaid pagulasi vastu võtma. Mängib pasunakoor ja rahvariietes neiud tervitavad tulijaid lilledega. Katsume jutule saada ühega neist tuhande kuuekümne neljast kvoodipagulasest, keda Euroopa on meile eraldanud. (Pöördub valgete triipudega sinist dressi ja musta nokatsit kandva tõmmu noormehe poole, kes hoiab käes sikspäkki Saku Originaaliga.) Hello, welcome to Estonia! Do you speak English?
Jaak: Möh? Mis englišš, tramaeivõi! Räägi eesti keeles, saad ise ka aru!
Ajakirjanik: Aaa… Vatöfakk??? … Eee, jaa, muidugi … Kuidas teie nimi on?
Jaak: Jakalu Mbata Botsulu, see on eesnimi, aga kutsutakse Jaaguks. Perenime jätaksin hetkel enese teada. Tead, seda nimetatakse privaatsuse säilitamiseks!
Ajakirjanik: Räägime teie nimest, Jakalu Mbata Botsulu, kas see tähendab midagi?
Jaak: Jah, see tähendab meie hõimu dialektis meest, kes jookseb kesköisel lagendikul kiiremini kui gepard, kes tunneb sebra lõhna. Joosta mulle meeldib, see on perekonna viga. Juba minu vanaisa oli Botswana olümpiakoondises, jooksis maratoni. Tema mulle selle nime panigi. Aga sina võid mind lühemalt kutsuda, ütle mulle Jaak. Noh, see on ju peaaegu sama!
Ajakirjanik: Aga ikkagi, suudate te seda tõestada, et olete just Jakalu Mbata Botsulu?
Jaak: Mida? Mis mõttes? … (ähvardavalt) Mind tunnevad paljud. Küsi Akimi või Mustafa käest, kui ei usu.
Ajakirjanik: Ma mõtlen, et kas teil on mulle mingit dokumenti näidata?
Jaak: Muidugi on. See tähendab, et oli. Aga ma viskasin enne laevale minekut passi ära.
Ajakirjanik: Viskasite passi ära?
Jaak: Jah, vette! Lendas nagu linnuke otse Vahemere lainetesse!
Ajakirjanik: Ma ei mõista…
Jaak: Pass laevas, see toob halba õnne! See on märk eelnevast elust, aga mina tulin siia uut elu alustama ja eestlaseks saama. Meile, aafriklastele, on hea õnn väga oluline! Paljud asjad võivad sulle halba õnne tuua. Näiteks kui laenad kelleltki raha, siis see võib tuua väga halba õnne, muidugi juhul kui sind üles leitakse. Või lähed naistesse. Ka see võib väga halvasti lõppeda, kui mees koju tuleb. Õnnega ei mängita, mees! Varem olin Jakalu Mbata Botsulu, aga nüüd olen lihtsalt Jaak. Said aru?
Ajakirjanik: Eee… pagulane Jaak, kas oli raske Eesti ühiskonda integreeruda? Kuidas teil lõimumine läheb?
Jaak: Läheb hästi, näed ju isegi! Teen juba vahet Saku ja A le Coqi õlledel. Alguses oli väga raske, aga siis ma sain aru eestlaste ootustest ja hakkasin nendele vastama. Õppisin õlut jooma! Meil kodus keegi õlut teha ei oska. Õlle juurde aga tuleb rääkida poliitikast, aga meil Aafrikas ei ole ka poliitikat. Igatahes mulle õlu ja poliitika meeldivad, aga tiblad, raisk, ei meeldi! Käivad koledasti pinda ja tahaks neile kohe lõuksi anda! Üldiselt integreerusin hästi, ainult jah, see päevitus pole maha tulnud, selle järgi küsitakse siiamaani, et “duuju spiik inglišš?” Tra, ega ma mõni neeger ei ole, raisk! Õnneks Eestis päike ei paista ja küll see päevitus tuleb kunagi ise maha!
Ajakirjanik: Alustasite pikka teekonda Aafrika lõunaosast ja jõudsite lõpuks põgenikepaadiga Itaaliasse. Räägite meile ehk lähemalt, kuidas teist eestlane sai ja te lõpuks Eestimaale jõudsite? Kas te olete meie kodakondsuseksami sooritamisele ka juba mõelnud?
Jaak: Tead, meil Botswanas on ju muidu kena kõik, aga ühel päeval viskas üle. Kaua sa seal Kalahari kõrbes ikka passid, igav liiv ja tühi väli nagu ütleb teie, nüüd juba meie luuletaja Juhan Liiv. Hakkasin ühel ilusal päeval põhja poole astuma, jõudsin Niigerisse Agadezi linna, sealt kolm päeva veoauto kastis Sabhasse, see on juba Liibüas. Seal kohtasin tüüpi, kes lubas meid Vahemere äärde viia ja seda ta ka tegi, ütles, et sealt on ainult 15 kilti Euroopasse. Õnneks oli mere ääres paat, mis oli hea raha eest nõus mind üle mere tooma. Raha mul oli, teenisin mõnda aega palgasõdurina, sest pika teekonna peale jäi üsna mitu sõjakollet ja seal teenis hästi. Natuke sain tee peal kohatud valgetelt turistidelt, aga sellest ma ei taha pikemalt rääkida. Minuga tuli kaasa minu õde Jeanne, temaga õnnestus ka natuke raha teenida, panin ta vahepeal ühele kohalikule beduiinile mehele, pärast röövisin tagasi. Tead, omasid lahinguväljale maha ei jäeta, raisk. Siis jõudsime Itaaliasse ja seal pandi meid põgenikelaagrisse. Kõik Euroopa riigid käisid meid Itaalias üle vaatamas ja iga riik valis endale välja sobivad põgenikud, sellised, kes olid võimelised integreeruma. Kui eestlased tulid, siis kõigepealt küsiti, kas viina armastad ja sealihaburks meeldib? Selle järgi tunnevad eestlased teisi eestlasi burksiputkade juures ära. Mina vastasin, et meeldib! Peab meeldima, muidu jäängi Itaaliasse ja seal antakse ainult makarone ja veini. Ütlesin neile veel hea mulje jätmiseks ka esimesed eestikeelsed tervitussõnad: “Turvasex!” Üks naisturist kunagi õpetas mulle, mida eestlased viina juues üksteisele soovivad.
Ajakirjanik: See toost kõlab muidu: “Terviseks!”, aga teie keeleoskus on suurepärane! Imetlusväärne, Jaak! Jätkake, palun!
Jaak: Eestisse pääsemiseks pidin sooritama pagulasteeksami, aga see oli lihtne. Näidati kahte pilti: mõlemate peal olid mehed, eurooplased, valged kui lumi. Küsiti, kumb sulle rohkem meeldib? No meile, aafriklastele, olete te valged inimesed kõik väga sarnased, ega näo järgi eriti vahet ei tee. Ühel mehel oli kikilips kaelas, teisel oli aga kiilaspea. Meie maal on kiilaspea tarkuse tunnus, ma oleksin selle pildi valinud. Aga öeldi ette, et ei tohi, et kiilaspeaga on teise riigi mees ja kikilipsuga on meie mees. No nii ma hakkasingi juba kultuurikontekstile pihta saama.
Ajakirjanik: Mida veel küsiti?
Jaak: Näidati ka mitmeid lippe, milline meeldib? Lipu valimisega ei olnud mul mingit probleemi, mulle meeldisid muidugi meie omad lipuvärvid – sinine, must ja valge. Just nagu meil, Botswanas, täpipealt! Aga see teine lipp, mida näidati, see oli natuke nagu meie naabri, Namiibia oma. Valge, sinine, punane. See mulle üldse ei meeldinud! Ükskord, kui noorte meestega naabrite juurest naisi käisime toomas, anti seal mulle peksa! Päris korralikult kohe. Vat selles osas oleme teie, eestlastega täiesti ühel meelel, et naabritega tuleb ettevaatlik olla ja neid hoolega valida ning kui vaja, virutada neile raudlatiga. Minule ka ei meeldiks, kui minu naabriks koliks elama namiiblane! Selles osas oleme me Botswanas eestlastega täiesti ühel meelel! Kodakondsuseksam aga ei tohiks minu jaoks mingi probleem olla, selle Juhan Liivi luuletuse: “Kui on must, siis näita ust!” õppisin ma jõuluvanale ettelugemiseks ära.
Ajakirjanik: Kas te eesti muusikaga olete jõudnud juba tutvuda? Mis muusikat te kuulate? Meil on siin laulupeod ja Gustav Ernesaks ja me osaleme Eurovisioonil. Olete ehk kuulnud Tanel Padarist ja David Bentonist?
Jaak: Kes need veel on? Pole neist kunagi kuulnud. Aga ma tean, et teil on siin Genka, Beebilõust, Suur Papa ja need teised poisid, kes teevad neegrimuusikat. Jah, nad on päris naljakad! Räppmuusika mulle endale eriti ei meeldi, see on rohkem selline afroameerika muusika, mina olen afroaafriklane. Mulle meeldib klassika, näiteks Viini filharmoonikud, Arvo Pärt, René Eespere. Tead seda laulu jah? Ükskord siin, kokku said… Kuradi ilus lugu!
Ajakirjanik: Ja räpp ei meeldigi?
Jaak: Väga vähe on häid räppareid! Eriti vähe on häid valgeid räppareid! No mulle on see teie räppmuusika umbes nagu teie kuulaksite Justamenti rahvalikku laulu Petseri tsurast ja Hiitola ätist ette kandmas, aga bänd koosneb neegermuusikutest. See, tead, on delikaatne teema.
Ajakirjanik: Tõsi. Kuidas te kultuurilistest erisustest üle saate?
Jaak: No vaata. Kui mina ütlen teisele mustale mehele: “Yo, wazzup nigga?” Siis see tähendab, et: “Jou, kutt, kuule!” Aga kui sina ütled mulle: “Yo, wazzup nigga?”, siis on minu jaoks tegemist päris suure rassistliku solvanguga, seda meile õpetati pagulaslaagris. Ära sina palun mulle nii ütle, sest sa nagunii ei oskaks seda õigesti teha! Vaata, siin on nagu terve semantiline ja kultuurilis-narratiivne märgisüsteem: artikulatsioon, miimika, käemärgid, diktsioon… ja paus peab kandma. Isegi kellaaeg on oluline! Sina aga lendad kuskil keskpäeval peale… ja ongi…
Ajakirjanik: Rassistlik?
Jaak: Nojah. Hakkad juba pihta saama!
Ajakirjanik: Kas eesti keel on väga raske? Kuidas te üldse eesti keele omandasite?
Jaak: Oeh! Alguses oli ikka väga raske! Kõik need käänded ja pöörded ja grammatika. Meil Aafrikas oli hommikul mingi 56 käänet. Õhtuti oli natuke vähem. Aga ikkagi oli teie keel raske, kuni ma nipi ära tabasin!
Ajakirjanik: Mis nipi?
Jaak: Noh, te räägite ju tagurpidi! Kuidas ma kohe aru ei saanud? Nüüd, kui tahan midagi eesti keeles öelda, siis mõtlen kuidas tagurpidi öelda ja ongi kohe puhtas eesti keeles. Capisci?
Ajakirjanik: See oli nüüd vist hispaania keeles?
Jaak: Itaalia keeles. Seda me rääkisime põgenikelaagris. Laulsime “Lasciatemi cantare…”, see on ju eesti keeles sama: “Kui mina hakkan laulemaie…” Teie keel ja itaalia keel on väga sarnased, ma saan mõlemast hästi aru.
Ajakirjanik: Meie keel on rohkem soome keelega suguluses.
Jaak: A… Võib-olla… ma tõesti ei tea, kas eesti keel on somaali keelega sugulane. Aga meil on siin paar somaallast ka pundis, küsin pärast nende käest järele!
Ajakirjanik kaamerasse: Me vestlesime ühega saabunud kvoodipagulastest, Jaaguga, kes on meie ühiskonda juba hästi lõimunud ning räägib puhast eesti keelt. Lõpetuseks küsiksin Jaagult, milliste unistuse täitumist te pikisilmi ootate? Mida mina saaksin teie heaks teha, et esimene päev uuel kodumaal paremaks muuta?
Jaak: Osta mulle üks õlu, tead. Ja võta burksi ka! Neli burksi, sealihaga! Ja las panevad korralikult vene sinepit peale! Aga unistus… Tead, mul praegu pole pappi, aga nii kui pappi saan, ostan endale kasutatud bemari ja tuunin selle korralikult üles, põhjatuled panen ka alla. Ja tööle tahan ka minna, Soome ehitajaks. Las siis näevad, kes meist on rohkem tõeline eestlane!

Pagulasneeger Jaagust tehakse eestlast. Foto aadressilt:

Kalevi poeg Aiku – eesti rahva eepos

Ühe depressiivse Eesti väikelinna burksiputka ees valitses kohaliku tähtsusega autoriteet Kalev. Kalev oli ühel ilusal päeval kummide vilisedes bemariga linna sõitnud ja jäänudki sinna elama. Kalevil oli väikelinna uhkeim kasutatud bemar, mille ta oli otse Saksast toonud. Bemar oli uhkeks tuunitud, helivõimendi, sportsummuti, spoilerite, valuvelgede ja põhjatuledega. Kalev kosis väikelinna kuumima tsiki Linda, keda ihaldas kogu burksiputka, aga Kalevil oli jäme kuldkett kaelas, uhked tätoveeringud lihaselist keha katmas ning trendikad firmadressid seljas, millega ta Linda ära võlus. Kaugelt oli näha, et tegemist oli tõelise mehega. Linda oli sündinud ühele lesknaisele abieluvälisest suhtest kellegi Tedrega. Tal oli poolõde Salme, kes läks mehele väikelinna väisanud staarile sortsi-Antsule. Nooreperelaenu abil sai Kalev õnnelikuks majaomanikuks. Kalevi ja Linda eramu asus põllul tammemetsa ääres, kuhu kinnisvaraarendaja oli hulgaliselt küprokmaju ehitanud. Noorel perel sündis kõigepealt üksteise järel kaks poega, Janku ja Renku, siis aga ründas depressiivset väikelinna nagu kogu maad kurjakuulutav masu. Kalev ei suutnud enam laenuraha tagasi maksta, kodu võeti ära ja tagatipuks pandi Kalev vangi, sest teda süüdistati pangalt raha väljapetmises. Pere oli sunnitud tammemetsa äärsest küprokmajast kolima Kalevi kasutatud bemarisse. Kui pereisa Kalev juba uhkes eurovanglas istus, sündis perre kolmas poeg, keda kutsuti Aikuks. Väikelinna burksiputkalised pidasid aga Kalevit meeles ja ootasid aega, kus kõik pirrud kahel otsal lõkendama lähevad ja Kalev vangist välja pääseb ning koju jõuab, burksiputkade lastele õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma.

Kalevi kolm poega kasvasid suureks, kuid ükskord, kui nad olid parajasti bemmiga vanal lennukal driftimas, tutvus Kalevi naine Linda väikelinna kaubanduskeskuses soomlase Pekkaga ja kolis Soome elama. Pojad tulid koju ning avastasid, et maja oli tühi, aga keegi oli nende voodites maganud ning külmkapi õllest tühjaks joonud. Aiku läks eurovanglasse Kaleviga nõu pidama ja kohtus esmakordselt oma kuulsa isaga, kellest ta oli palju lugulaule kuulnud. Isa soovitas pojal ema Soomest ära tuua ning naisel kere korralikult kuumaks kütta. Aiku asuski Soome poole teele ning laeval tutvus Aiku ühe kena beibega, kes laeval lauljana töötas. Noorte vahel puhkes kuum armastuse tunne, Aiku tundis, et nad koguni mõtlevad ühtemoodi ja nad asusid hoolsalt vanainimese asja ajama. See ei meeldinud aga laeva kaptenile, kes ise neiule silma heitis ja asus korda majja lööma, üritades Aikut beibe kajutist välja tõsta. Tekkinud rüseluse käigus kukkus näitsik üle parda ja uppus. Kui laev Soome randa jõudis, otsis Aiku ema röövinud soomlase üles ja lõi ta maha, aga ema oli vahepeal Pekka juurest jõudnud Egiptimaale Hassani juurde kolida, nii et Aiku teda enam üles ei leidnudki. Laevas kuulis Aiku, et Soomes makstakse head pappi ja ta läks hoopis ühe Soome sepa juurde tööle. Sepp maksis hästi, pappi tuli ja Aikul algas ilus elu. Sellest ajast peale hakatigi Soome läinud töömehi Aiku järgi kutsuma kalevipoegadeks. Aiku ostis endale Soomes teenitud rahaga kallid firmakad ja kasutatud bemari, mille sepp korralikult ära tuunis. Ühel õhtul läks Aiku töökaaslastega kohalikku kõrtsi jooma, laenas kõrtsi bändimehelt Väinämöiselt kandle, mängis mitu pillilugu, heitis silma kõrtsipidajast väikeettevõtja Muru-eide modellidest tütardele ning lõpuks kutsus tööandjast sepa poja pruudi tantsima. Kõrtsi saabus aga sepa poeg, kes ei tahtnud Aikut ära tunda ning nakkikioski ees toimunud vägevas tapluses lõi Aiku sepa poega liiga tugevasti, mille järel too hinge heitis.

Sepp ähvardas kätte maksta ja Aiku põgenes tagasi Eestisse. Seal sõitis ta Soomest toodud tuunitud bemariga kättemaksuks tammemetsa ääres asunud kunagise kodu seinad maha ja kohtus vendadega, kes olid vahepeal samuti välismaal tööl käinud. Vanim poeg Janku oli Austraalias mandariine korjanud ning keskmine poeg Renku Iirimaal kalkuneid kitkunud. Vennad pidid otsustama, kes neist isa asemel uueks väikelinna autoriteediks saab ja ühtlasi vana Kalevi bemari pärib ning nad otsustasid burksiputka juures vanal lennukal kiirendusvõistlused korraldada, mille Aiku kinni pani. Vennad läksid seejärel Soome tööle, kuid Aiku jäigi kodusesse väikelinna, kus temast sai depressiivse väikelinna suur staar, kes müüs metsa ja peksis raudlatiga karvaseid ja pedesid ning kogu burksiputka esine austas teda mitte vähem kui tema kuulsat isa, kes oli vahepeal vangis autoriteetide jõuproovil elu andnud. Burksiputka ees tutvus Aiku teiste kangete eesti meestega – onupoegade Alevi, Olevi ja Suleviga, aga tema kõige parem sõber oli Pets, kellega neil oli palju ühiseid huvisid – viin, naised ja autod. Koos driftiti bemmidega lennukal, söödi burksi ja sebiti beibesid. Eestimaal valitses 3B majandussüsteem ning elu õitses. Pärimused nimetavad seda õndsaks buumiajaks.

Kuuldused tõelisest mehest Aikust levisid terves Euroopas ja ulatusid koguni kaugele Kreekamaale ning need kutsusid teda lahendama tüli, mis vahepeal oli kreeklaste ja troojalaste vahel puhkenud. Nimelt oli troojalane Paris gyroseputka eest röövinud kreeka autoriteedi Agamemnoni tsiki Helena, mis põhjustas naabrite vahel vaenu ning kreeklased läksid kaotatud varandust tagasi nõudma. Nad olid Euroopast tädi Angelalt kõvasti eurotoetust saanud, et sms-laene tagasi maksta ja lubasid Aikule head ja paremat, sulli, feimi, respekti ja naisi, kui ta nendega ühineb. Nii müüs Aiku vana Kalevi bemari maha, võttis kaasa sõber Petsi ning läks korda majja lööma. Kakluse käigus peksis troojalaste juhi poeg Hektor Petsi armetult läbi, nii et see peaaegu hinge heitis, kuid kättemaksuks tappis Aiku Hektori ning seadis õigluse jalule. Aiku kuulutati seejärel gyroseputka kunniks ja ta sundis troojalased alistuma. Aiku ja Pets panid taskud ja kilekotid kreeklaste euroraha täis ja hakkasid Troojast sõjasaagiks saadud sportautoga kodu poole tulema. Tee peal kohtusid nad mitmete huvitavate inimestega: feminist Kirkega, kelle arvates kõik mehed olid sead, ühesilmalise lambakarjuse Polyphemosega ja kergete elukommetega sireenidega, kes meeste taskuid tühjendasid. Tagasi Eestisse jõudes otsustas Aiku kaubandusketi püsti panna, Venemaale siirduda ning äriajamiseks salasuitsu ja salaviina tuua. Kõigepealt pidas ta maha aga kõva peo, rääkis ära ühe TV ilmatüdruku, kinkis talle Gucci kella ning too võttis Aiku enda juurde elama ja nii ei pidanud Aiku enam autos elama. Noorte elu oli nagu lill, pidutseti veel mitu päeva ja kui võhm oli raugenud, siis magas Aiku mitu päeva ühtejärgi. Teisel päeval Aiku ärkas ja istus kalli sportauto rooli ja asus Venemaa poole teele. Venemaal aga varastati Aiku paljaks, lisaks oli ta autovõtmed ära kaotanud ja pidi Troojast sõjasaagina toodud uue auto maha jätma ning jalgsi purupaljana kodumaale naasma. Ühel ilusal päeval  saabuski ta koju,  kaks kätt taskus, ilma auto, suitsude ja viinata. Ilmatüdruk sai pahaseks ja viskas ta välja.

Kuna kodu tal enam ei olnud, siis siirdus Aiku jällegi Venemaale, et sealt majaehituseks odavaid laudu tuua. Onupoeg Olev hakkas kinnisvaraarendajaks ning lubas tammemetsa äärse põllu uuesti maju täis ehitada ning Aiku enda firmasse tööle võtta. Aiku jõudis  Venemaale, leidis sobiva metsamaterjali ning kui kaubad olid koos, asus lauakoorem seljas, taas Eestimaa poole teele. Ühes Pihkvamaa külas märkas ta, et kolm meest tegid ühe uhke maja õues suitsu ja keetsid teed. Aiku liitus seltskonnaga, majast leiti veel naisi ning seltskond pidas lõbusat pidu, joodi viina ja tehti ohtralt suitsu. Naised olid majaperemehe tütred, ilusad, matsakad, tugevad ja rõõsad, kellel isegi Aiku-sugune mees nagu härg ei suutnud ühe käega ümbert kinni võtta, ning nad tutvustasid Aikut majapidamisega. Majapidamine oli jõukas, pererahvas sõi sularasva ja magas pehmetes sängides karunahkade vahel, tubades oli lademes kulda, hõbedat, vaske ja tšehhi kristalli, garaažis oli mitu maasturit, õu oli kaetud sularahaga ning sahvris vedelesid mustad kilekotid raha ja väärisasjadega. Aiku mõtles juba, et jääbki sinna elama. Siis aga saabus ärireisilt koju majaperemees, kohalik autoriteet Sarviku-taat. Sarviku-taadile ei meeldinud, et isehakanud väimees oli tema elamisse pesa teinud, jõi ja laaberdas ning aeles tema tütardega. Ta üritas võõrast välja visata, kuid autoriteeti jäi väheks. Aiku ja Sarviku-taat võitlesid. Sarviku-taadi nõunik Siil õpetas Aikut, et lüüa tuleb serviti ning lõpuks võttis Aiku hüva nõu kuulda ning saatis Sarviku-taadi vasaksirgega ööbikuid kuulama. Ta võttis kulla, maasturi ja naised ning asus taas kodu poole teele. Kuna Peipsi järv jäi tee peale ette, siis pidi ta majaehituseks kaasatoodud metsamaterjali sillaehituseks raiskama ja ehitas silla üle Lämmijärve. Sarviku-taadi kälimees Vana T—a ajas neid taga, kuid ta ei saanud Euroopa Liidu viisat ning pidi piiri pealt tagasi pöörduma. Kättemaksuks lõhkus ta Aiku ehitatud silla üle Lämmijärve. Aiku pääses turvaliselt koju tagasi. Kodus jagas ta sõjasaagina kaasa toodud naised sõprade Alevi, Olevi ja Sulevi vahel laiali ning kolis ise maasturi ja kullakoormatega ilmatüdruku juurde, kes ta seekord lahkesti vastu võttis.

Peagi sooritas Aiku kuulsa mereretke Axel Heibergi saarele. Burksiputka rahvale ei meeldinud kodulinnas pakutava elu kvaliteet, nad tahtsid elada nii nagu jõukal Põhjamaal, kuid Eestimaa kliima oli kehv, riik oli õhuke, korda ei olnud ning naabri-Juhan muudkui mölises. Sellepärast otsustati kolida inimestest asustamata Axel Heibergi saarele, et seal üles ehitada maine paradiis, kus kõigile makstakse kodanikupalka ning kogu maa saab ümbritseda tõhusa kaitsetollidest, raudbetoonist ning jääkarudest siseturukaitsega, nii et ükski vaenlane sisse ega välja ei pääse. Võeti laenu, ehitati valge laev nimega Lennuk ning asuti tõotatud maa poole teele. Soomes oli Aiku tutvunud 40-kraadise lapiku targaga, kes oli tal sellest peale alati taskus ning aitas teed leida ja võõraid keeli tõlkida. Lapik tark küll keelas neil Axel Heibergi saarele minna ja hoiatas ohtude eest, mis rändureid ähvardavad, kuid seltskond teda ei kuulanud ning tark tehti tühjaks ja sunniti vaikima. Aiku sõber Pets ja mitmed teised burksiputkalised jäidki elama Axel Heibergi saarele parema elu peale. Kanada Arktikas ringi seigeldes otsis Aiku kulda ja naftat, kohtus hiiglaneitsiga, keda peale Aikuga kohtumist hakati hiiglalinnuks kutsuma ja võitles kohalike pisikeste ja karvaste pärismaalastega ehk koerakoonlastega, kuni lõpuks sai talle heaoluriigist villand ning ta pöördus ülejäänud seltskonnaga koju tagasi.

Kodus otsustasid aga siinsed karvased burksiputkalistele kätte maksta ja kutsusid Venemaalt Sarvik-taadi koos tema kälimehe Vana T—ga appi. Burksiputka autoriteedid Aiku, Alev, Sulev ja Olev astusid julgelt nugade, pesapallikurikate ja kasteetidega relvastatud vaenuväele vastu ning verise lahingu järel kohutasid nad karvased häbiga maalt minema. Nüüd otsustas Aiku Sarviku-taadile kätte maksta, tema maa ära vallutada ning Sarviku-taadi ja tema sulased endale orjaks teha. Burksiputkalised asusidki sõjaretkele, lõid põrguväed puruks ja aheldasid Sarviku-taadi ketiga tema maja seina külge. Võitluses põrguvägedega sai Sulev aga surma ja Alev uppus tagasiteel järve, kui oli purjus peaga ujuma läinud, hoolimata et tegemist oli väikelinna mitmekordse meistriga purjusujumises. Aiku valiti aga kohalike omavalitsuste valimistel depressiivse Eesti väikelinna linnapeaks ning arvatavasti valitseb ta seal tänapäevani targa ja õiglase valitsejana, kui ta just vahepeal pole ära surnud. Ta kutsus koju kõik talendid üle terve maailma Austraaliast Marbellani ja Peruust Soomeni ning need tulidki ja täitsid kogu maa lastega. Aiku oli tark mees, sest lapik tark oli talle öelnud, et kuna me ei saa mitte kunagi suureks vaimult, siis võime saada suureks rahvaarvult ja meid saab palju. Lapik tark teadis, mida ütles, sest suurem laste arv tõi kaasa suurema sotsiaalabi ja varsti oli igal väikelinna elanikul kasutatud bemar õue peal. Väikelinna elanikud said aru, et kauaoodatud Kalev on Aiku näol lõpuks koju jõudnud, burksiputkade lastele õnne tooma ja Eesti põlve uueks jooma.

Aiku ja tema onupojad Alev, Olev ja Sulev Eesti põlve uueks joomas.


Vanaproua Gustafssoni memuaarid – moraal ristpistes


Armas lugeja,
Mina olen üks viimased kõrge moraaliga Pätsu aegseid prouasid Eesti Vabariigis, kes nägi ilmavalgust juba õndsa tsaar Nikulai Teise ajal, kahekümnendama sajandi kõige esimesel päeval, kui ma sündisin nagu Jeesuslaps oma isatalu lauda sõimes. Sellest maailmast läksin mina teise ilma 20.märtsil 2006.aastal kõrges vanuses, saja kuue aasta vanusena ja ma kohtusin taas härra Gustafssoniga Elüüsiumi väljadel. Minu isa, kodanikunimega Matz Schitta Kodt, oli väga peen ja hästi kasvatatud taluperemees Läänemaalt, Kullamaa kandist, kus minagi sündisin. Schitta Kodt on väga vana ning võõrapärane nimi ja ma arvan, et minu kauge esivanem Matz Schitta Kodt I saabus Eestimaale kogunisti Jaapanist, millest ma olen pärinud suure armastuse kaunite kunstide, eriti aga ristpiste vastu. Tema sain rukkikasvatamisega jõukaks meheks ja ostis meie suguvõsa pärisorjusest vabaks.

Mina olin esiisa nimekaimu ja neljateistkümnendama järeltulija Schitta Kodti Matzi kõige noorem tütar ja vanemad panid mulle nimeks Loviisa, mis on ilus ja peen nimi. Neiupõlves hüüti mind Schitta Kodti Viisuks. Hiljem, kui ma abiellusin härra Gustafssoniga, sai minu nimeks Loviisa Gustafsson nagu Greta Garbol. Teate, see Greta Garbo oli üks kuulus Rootsi filminäitleja, kes läks hiljem Ameerikasse ja tema oli üks väga kõrge moraaliga eesrindlik naisterahvas, kes on olnud mulle suureks eeskujuks. Kui mina härra Gustafssoniga abielus olin, siis käisime ikka kinoteatris vaatamas filme “Grand Hotel”, “Anna Karenina” ja “Kameeliadaam”. See Greta Garbo ehk Loviisa Gustafsson oli üks väga ilus naine. Sündisin maal talus põldude ja metsade keskel ajal, kui peeti lugu veel kõrge moraaliga paljulapselisest taluperest ning meie maal ei olnud veel pätte ja joodikuid, kes saabusid sinna kõrge moraali kadumisega Pätsu aja lõppedes, kui talud tehti kolhoosideks ja kogu maa täitus joodikute ning päevavarastega. Maalt pärisin ma armastuse loomade, eriti hobuste vastu, mis viiski mind hiljem kokku suure hobuste asjatundja härra Gustafssoniga.

Minu isa Matz Schitta Kodt XIV nägi, et mul on suur huvi kõrge moraali, kombelise kasvatuse ja hobuste vastu ning saatis mu linna õppima. Linnas mina õppisin tundma väga peeni ja kõrge moraaliga peresid, kus mul oli suur au nende juures majapidamiskoolitust saada. Seal ma õppisin ristpistes tikkima, pesu pesema, süüa tegema, koristama, voodipesu vahetama ning ööpotti tühjendama, millised oskused tullid mulle kasuks minu hilisemas moraalses abielus härra Gustafssoniga. Kõige tähtsam õppeaine, mille omandasin peale ristpiste, oli muidugi kasvatusteadus, kuidas peente härrade ja prouadega suhelda. Õpetajatega mul vedas ja ma läbisin eesrindliku koolitusprogrammi, mille üle olen tänase päevani ülimalt õnnelik. Mitmed pereisad austasid minu kõrget moraali eriti lahkelt ning ei pidanud paljuks mulle isegi väljaspool tööaega moraaliküsimustes privaattunde anda.

Linnas ma õppisin hoolega ja omandasin uusi teadmisi, kuni minu ellu saabus meie aja kangelane härra Gustafsson. Tema oli tõeline mees ja hästi kasvatatud härra, kellega ma kohtusin kahekümnendate aastate alguses, kui Soomes oli kehtestatud alkoholile keeluseadus. Härra Gustafsson nägi, et see seadus teeb soome rahvale palju head ja ta otsustas uut seadust ka oma lõunapoolsetele hõimuvendadele tutvustada. Ta rääkis meile keeluseaduse kasuteguritest ja viis Eesti viina ära Soome, et meie rahvast joomisest võõrutada. Kuna Soomes oli alkohol keelatud, siis oli viin seal igati turvalises kohas, kuhu Eesti viinaninad ligi ei pääsenud ja nad olid sunnitud oma edasist elu karskelt elama. Härra Gustafsson ei sallinud joomist kohe üldse mitte. Ükskord oli härra Gustafsson Soomes hotellis. Ta oli vihane, et palju joodikuid käis hotellis lällamas. Kord ütles ta Lundbergile: “Viska välja need joodikud, maksan marga tükist.” Lundberg võttis kahel joodikul korraga natist kinni ja viskas välja, kuid aina uued joodikud tuli tagaukse kaudu sisse tagasi. Gustafsson oli palganud vaatleja uksele lugema, kui palju joodikuid on Lundberg välja visanud. Kui ta vaatlejalt küsis, mitu joodikut on välja visatud, teatas too, et kuskil paarsada. Gustasson ütles Lundbergile: “Kui jätkad samamoodi edasi, siis viskad mu vaeseks.”

Härra Gustafsson sündis 1860.aastal Soomes, Reposaare kandis, laevaomaniku rootsikeelses perekonnas. Ta käis koolis ja teenis 25 aastat keiserlikus ratsakaardiväes kavalergardide polgu trummilööjana. Härra Gustafsson jumaldas hobuseid. Peale erruminemist kutsuti tsaar Nikulai õukonda noorema tallipoisi abiks. Vabadussõjast võttis ta osa kindral Judenitshi hobuse adjutandina. Kui sõda läbi sai, siis läks ta Soome tagasi ning avastas, et seal kehtib keeluseadus. Härra Gustafsson otsustas Eestisse emigreeruda ja tegeles siin viina äraveoga. Soome valitsus hindas härra Gustafssoni tegevust riikidevaheliste suhete arendamisel kõrgelt ja premeeris teda mitmeaastase puhkusega ühes kinnises hooldeasutuses Katajanoka linnaosas. Peale puhkust tuli härra Gustafsson Eestisse tagasi ja tegutses hobuste transiidi alal. Ta sõitis mööda maad ringi ning kui ta leidis, et hobuste peremehed ei kanna loomade eest piisavalt hästi hoolt, siis ta püüdis hobuseid karjamaadelt kinni ja viis teiste omanike juurde Soome, Lätti ja Venemaale.

Peale härra Gustafssoni lahkumist jäid mulle vaid minu kõrge moraal ja ristpiste. Härra Gustafssoni pärandusena oli minu juures veel tema viimane hobune, kellele ta ei olnud veel jõudnud uusi omanikke leida ja see hobune on mind saatnud tänase päevani, kõik need aastad, kui härra Gustafsson on olnud meie hulgast lahkunud. Ma adopteerisin hobuse ja kasvatasin ta üles nagu oma lapse, kuigi nüüd oleme mõlemad jäänud vanaks. Meile härra Gustafssoniga ei toonud kurg kahjuks lapsi, kuid meie koeral oli 18 kutsikat. Mina nägin kui üliväga moraalne ning kombeline härra Gustafsson oli ja meil oli armastus esimesest silmapilgust. Siis meie heitsime kombelisse kristlikku abiellu ja võtsime endale koera. Hakkasin tegelema käsitööga ja õpetasin kombelistele neidudele ristpistet.

Härra Gustafsson oli meie aja kangelane, inimene igapäevaelust, kes pole kunagi loopinud suuri kivisid kaugele ega päästnud neitsisid lohe käest, kuid see-eest võitles ta viinakuradiga ja tegeles hobuste transiidiga, jättes kustumatu jälje Eesti ja Soome ajalukku. Ta oli üks oma aja parimaid hobuste transiidiärimehi, kelle äri läks isegi nii hästi, et ta võitis viie aastase täieliku riigi ülalpidamise stipendiumi ühes Tallinnas asuvas kindluses, kust ta 1940.aastal vahetult enne punaste sissetungi lahkus Elüüsiumi väljadele, sest tema kui patrioodi ning Vabadussõja veterani hing ei oleks okupatsioonirežiimi välja kannatanud. See oli uhke kindlus sinise mere kaldal, mille elanikud olid kurja maailma eest väga hästi kaitstud kaunite sepisvõredega. Tänapäeval on moraal kohutaval kombel alla käinud, kuid õnneks saavad ka tänapäeva noored kunagi vanaks ja avastavad endale moraali, kombelisuse ja ristpiste. Pätsu aegsed prouad on ära kadunud ja nende asemele on tulnud seltsimehed naised.

Tänapäeval räägitakse väga palju seksist ja see näitab inimeste kasvatamatust. Seksivajadus on tekkinud sellest, et inimestel on komblus ja moraal kadunud. Peale härra Gustafssoni lahkumist Elüüsiumi väljadele elasin kuuskümmend kuus aastat ilma seksita. Moraalitu on kõikjal ja kõigiga laterdada seksist, vaid seksi tuleb läbi viia ülima diskreetsusega ning mitte lõbu ja naudingu eesmärgil. Moraalne on siis, kui inimesed on siivsad ja viisakad, tegelevad mõtestatud asjadega ning suhtuvad kaasinimestesse lugupidavalt, eriti vanematesse inimestesse, kellele tuleb istet pakkuda ja neid üle tänava aidata. Kommunismiehitaja moraalikoodeksit ei maksa lugeda, pigem juba Iina Aasamaa käitumisõpikut. Näiteks on moraalitu oma tuttavale öelda: “Segens, krae, kuhu kursid?”, vaid tuleb teha viisakas kummardus või kniks ja öelda: “Härra/proua Krae, ilus päev täna. Kas te tulite koeraga jalutama? Missugused on Teie edasised plaanid tänaseks päevaks?”

Ma räägin teile moraalsest seksist. Moraalne seks toimub riides, pimedas ja teki all. Daami pitsiline öösärk ainult natukene üles kergitatud ja härra triibulised pidžaamapüksid vaid õige veidike alla lastud. Moraalsest seksist ei tunta lõbu, vaid seda tuleb teha kohusetundest, soovitavalt ainult reede öösel vastu laupäeva. Vaata, Pätsu ajal seksiti ainult siis, kui olid suuremad pühad või tähtpäevad ja lapsed tulid alati ilusad ja targad. Seksi ajal vaatavad osalised kogu aeg kella, oodates, millal see kord ometi läbi saab. Härra Gustafssonil oli juugendstiilis hõbedane tasku-uur keti ja võtmega. Seks on töö, mida tehakse lastesaamise eesmärgil ja lapsed on vajalikud selleks, et moraaliõpetus edasi kanduks. Moraalsetes peredes magavad mees ja naine eraldi voodites ja peale patutegu lahkub mees oma voodisse, öeldes süüdlasliku häälega: “Head ööd, armuline proua”. Vähemalt meil härra Gustafssoniga käis see nii ja me olime kakskümmend aastat rahul ja õnnelikud.

Tulevane proua Gustafsson (01.01.1900-20.03.2006) ja tuntud alkoholivastane võitleja härra Gustafsson (1860-1940) enne moraalsesse abiellu astumist. Hiljem tegeles härra Gustafsson hobuste transiidiga ning proua Gustafsson kombelise kasvatuse ja ristpistega.


Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama III-IV

@lehvike, 11.12.2000 12:04&12.12.2000 07:40

Lehvike võttis jalad paljaks, kustutas elektrivalguse ning suundus läbi helendava arvutiekraani gladiaatorite areenile Tõde kuulutama. Ta rääkis taimsest vaimsusest, osadusest maailmavalust, enesepiirangutest ning loobumistest. Siis rääkis Lehvike alternatiivmeditsiinist, kosmosetuultest, maagiast ja looduslähedastest ning tervislikest eluviisidest. Ta viis lugejad tagasi muistsesse õnneaega, kui eesti rahvas koos oma balti vendade ja õdedega laulis, tantsis ja mängis ringmänge rohelisel aasal, kus lehvikesed lehvisid ning kellukesed helisesid ja linnud laulsid helisevat hümni ning aas sillerdas päikesekiirte soojas embuses ja iidsed põlispuud lehvitasid  vaimset hingust loodust nautivale rahvale. See oli aeg, kui kõik olid võrdsed, puudusid ebaloomulikud eristused meeste, naiste, lindude, loomade, vaimude, lehvikeste, kosmoseolendite ning taimede ja muude looduselaste vahel. Kui kõik olid Jumala sõnata õndsad ning taimne vaimsus peegeldus nende lihtsameelsetes türkiissinistes silmades. Kui kõik rääkisid imekaunist eesti keelt, sillerdavat lindude keelt ning maalähedast loomade keelt. Kuid siis tuli kuri must haldjas Euroopa Liit tule ja mõõgaga oma korda peale suruma, oma mõtet sisendama, oma sööki levitama ning primordiaalne taimselt vaimne idüll lõppes leinavas valus. Koos Euroopa Liidu orjastava võimuga kadus taimsus, kadus vaimsus, kadus muistne kombelisus, kadusid tervislikud eluviisid, algas ohjeldamatu lihasöömine ning alkoholitarbimine ja tänavanurkadel kuulutasid joodikintellektuaalid võõrast tõde – Euroopa tõde.

Võõra võimu saabumisega oli ühtäkki kadunud ürgne sinisilmne lollus, mis oli eesti rahval aidanud aastasadu iseolemist ja looduslähedust säilitada. Need, kes ei olnud veel Euroopa Liidule kolme tilka verd andnud, nõudsid prohveti ilmumist, kes taas lolluse Maa peale tagasi tooks. Ilmusid nii mitmedki, kuid nad kõik olid valeprohvetid. Siis lehvis kosmosest Maa peale helisev ja sätendav Tõde ning tema järel tuli Tõe prohvet – Lehvike.  Paljud võtsid ta vastu lauldes, tantsides, kellukesi helistades ning hõisates ja tervitasid ammukadunud lollust, mille Lehvike rahvale tagasi andis. Kõik see ilm muutus nii helgeks ja lai sillutatud tee avanes Tõe väravate juurde.  Tõde peitus Looduses, Tervises ning Osaduses Maailmavalust, kuid tee Tõe juurde läks läbi loobumiste ning enesepiirangute karika. Paljud ei mõistnud Lehvikest ning arvasid, et Tõe juurde viib tee tarkusekarikat tühjendades. Paljud leidsid, et tõde sisaldub joovastavates jookides. Kuid palju oli neid, kes võtsid jalad paljaks, kustutasid elektrivalguse, heitsid ligimeste ette maha, et need neid jalgadega sõtkuksid ning kurjuse ja viha välja peksaksid. Nemad jõudsid Tõe juurde, sest nad jõudsid äratundmisele, et vaid lollidele on Tõde avatud.

Ilmaruumis kuulutati missivõistlus välja, kes on kõige ilusam prohvet kogu virtuaalses universumis. Suured auhinnad meelitasid kokku karvaseid ning sulelisi üle terve maailma, kui kohale tuli kõiksuguseid olendeid hüljestest geoloogideni. Euroopa Liidust pimestatud sortsid kuulutasid oma truu jüngri eurojutlustaja Viigerhülge missiks, kuid see oli Lehvike, kelle poolt oli rahvas ja kes sai publiku missiks.  Sortsid ja libainimesed seostasid Lehvikest kellegi palvepärllehviga, läbinisti taimse ja vaimse olendiga  ning hüüdsid: kas sina oled see pedekommetega pillu-tuti-lehvike? Ära sega meie tõsist arutelu! Kao minema!  Nad ähvardasid Lehvikese pesapallikurikaga vaeseomaks peksta, kuid nad eksisid! Lehvike tunneb palvepärllehviga hingesugulust ning toetab teda moraalselt taimse vaimsuse või mille iganes, mida ta ka oluliseks ei pea, saavutamisel, kuid ei ole tema see vaimne mükoriisa, mis Lehvikese külge istutati. Sortsid palkasid detektiiv Harri kui asjatundja, kes  viis läbi juurdluse ning tuvastas, et tegu on Aime Sügisega. Kuid eksisid Sinagi ja märjad jalajäljed vannitoa põrandal ei viinud kasvuhoonesse tomatite ja baklažaanide manu, vaid otse kosmosejaama Mir.

Lehvike lehvitas ja päike tuli pilve tagant välja, loodus tärkas, linnud hakkasid laulma rahvaviise ansambli MTJ repertuaarist, loomad tulid urgudest välja, hundid ja lambad said sõpradeks, jõid lahvka nurga taga alkoholivaba taimeviina ning arutasid maailmaasju. Inimesed kogunesid aasadele, võtsid kätest kinni ning hakkasid kellukeste helisedes ringmänge mängima. Isegi kelder puhkes taas õitsele, täitus rõõmsalt sagivate luulelembeste netiränduritega ning üha uusi viskipudeleid ning moosipurke kanti sisse. Kõiki ärritavast netihuligaanist sai pai roosa lehviga Lehvike, kes rohelisel aasal rahumeelselt rohtu näsis ning oli leebe nagu feminist ja salliv nagu tõsikristlane. Üha enam inimesi pürgis taimse vaimsuse poole, võttis jalad paljaks ning kustutas elektrivalguse.

Kuna katsed Lehvikest maisel pinnal identifitseerida ebaõnnestusid ning karta oli välismaiste suurkujude Holmes’i, Watson’i, Poirot’ ja Kalle Blomkvisti sekkumist, otsustas Lehvike jälgede segamiseks kosmosesse tagasi minna. Kurjad sortsid ja libainimesed ei vaenanud enam Lehvikest, sest ka nemad mõistsid, et tee Tõe juurde käib läbi lolluse. Mitmedki neist innustusid taimsest vaimsusest, võtsid jalad paljaks ning kustutasid elektrivalguse ja Tõde tuli kellukeste helisedes nende juurde  – kõik teemad, millest iganes ka nad ei jutlustanud, leidsid lõpu taimses vaimsuses. Lehvikese missioon jõudis oma loogilise lõpuni ning avantüüri võis kokkuvõttes lugeda igati kordaläinuks. Tõe ja Vaimsuse lätetele jõudmiseks on mitu erinevat teed. Sõna võib esitada läbi naeru, pisarate, viha, rõõmu, lihtsameelsuse, iroonia, tõsimeelsuse, dogmaatika ning teha seda lauldes, tantsides, nuttes, karjudes. Kas tõesti on olemas Tõdede paljusus, küsisid rumalamad isendid inimeste karjast, kes ei olnud veel eurotarkusest rikutud?

Kui kange alkoholivaba õlu oli otsa saanud, siis Lehvike tõusis ning imeline valgus ja teadmine voogas tema sisse. Selgus, et Tõde, mida ta Harri käest päästma tuli, tegelikult ei eksisteerigi ning tornis seitsme maa ja mere taga on üksnes Tõe miraaž. Lehvike heitis viimse pilgu Maa peale, ohkas sügavalt ning tõusis meteoorina kosmosesse. Sellest ajast peale sõid inimesed jälle maitsvat lihatoitu, nautisid alkoholi hõrku aroomi ja jagunesid taaskord mees- ja naissoost olevusteks, kes vahetevahel üksteisega kenasti läbi said, mille tagajärjel mõnikord ka uusi päranisilmseid isendeid maailma tekkis. Sest kuigi  elu on mäng, millel on algus ning lõpp, võib mäng olla ka lõbus. Lehvike mõtles inimeste peale ja ta tunnistas, et ühed tigedikud ja irisejad olete te kõik, aga lõbus oli teiega. Miks te siis üksteise vastu nii kurjad olete? Miks räägivad sallivusest need, kes tegelikult on sallimatud? Kõikidele, kes Lehvikest hea ja kurja sõnaga meeles pidasid, teda julgustasid või hurjutasid, ründasid või kaitsesid, kõigile neile lehvitab Lehvike rõõmsasti kosmoseavarustest, aga kui neil mõnikord kosmilist abi peaks vaja minema, siis võiksid nad lihtsalt Lehvikese kosmilise lillepoti helisema panna, sest …  kui pirrud löövad kahest otsast lõkendama ning lollus tarkusele alla kipub jääma, laskub Lehvike taaskord Maa peale taimset vaimsust levitama ning maailmavalu tuimendama.


Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama II

@lehvike, 08.12.2000 08:39

Inimkonna sünni lugu sai alguse järgnevalt. Kõigepealt oli kosmos, mis on ajatu ja lõpmatu. Kosmoses elas lehvikeste jumal, kes on ajatu ja lõpmatu. Kuid ühel päeval hakkas jumalal kosmoses igav ja külm. Jumal lõi selle vastu kange alkoholivaba õlle ja enam tal ei olnud külm, kuid igav oli endiselt. Siis lõi jumal sõna ja sõnast sai taim. Osadest taimedest arenesid seened ja seentel tekkis mükoriisa, mis muutus vaimseks algeks. Vaimsest mükoriisast arenesid lehvikesed, kes lehvitasid kosmoseavarustes oma suuri kõrvu ja pilukellukesed helistasid kellukesi ja nende kõrvale tekkis terve rida muid olendeid ning  jumalal ei olnud enam igav. Mõned taimed laskusid Maa peale ning nad katsid kogu Maa taimse vaimsusega. Teine osa  lõi ennast langedes vastu maapinda ära ja muutus lihaks. Lihast said inimesed, loomad, linnud ja muud lihalikud olendid. Mõned neist said endale taimedest külge vaimsuse ning hakkasid taimestuma – lehmad, lambad, inimesed. Teistest said lihasööjad. Ka osa inimestest pöördus uuesti lihalikkusesse, minetades taimsuse ja vaimsuse ning nad muutusid kurjadeks ning agressiivseteks. Nii sai alguse igipõline võitlus taimse vaimsuse ja loomse rumaluse vahel.

Tasakaalu hoidmiseks Maa peal saadab jumal sinna prohveteid, vaime, nõidu, päkapikke, kääbikuid ning haldjaid. Kui lõpuks jumal ise maa peale laskub, siis saabub 1000-aastane taimne rahu, kus kõik loomad, linnud, inimesed, lehvikesed, hiiglased, kääbused ja teised olendid tantsivad, laulavad ja helistavad kellukesi rohelisel aasal, kus kõik vaimustuvad taimsusest, kaotades oma lihaliku oleku ning hingavad sisse kõikjale levivat taimset vaimsust. Kuni juhtuski nii, et lehvikeste jumal kupatas Lehvikese kosmosest maa peale ning Lehvike oli alasti, tühi ja üksik. Kobamisi liikus ta tundmatus maailmas edasi, kuid ta ei tundnud teed ning ei tundnud olendeid, kes talle teekonnal vastu astusid. Kes on neist sõber, kes vaenlane, kes lihtsalt üksköikne – kõik see tuli kogemuslikult järele katsuda ning välja selgitada. Lehvike oli astunud talle tundmatutele jahimaadele ning taskus oli tal vaid taimne vaimsus ning südames osadus maailmavalust.

Siis valitses Maa peal veel loomulik valgus ning valgusest sai vaimsus ja vaimsusest sai taimsus. Kuldkollased võililled naeratasid talle, lambad rohelisel aasal noogutasid tuttavlikult ja Lehvike tundis, et ta on lammastega olemusühtne ning heites pilgu peeglisse, mille Peeglimängur oli tema jaoks üles seadnud, nägi ta päikest ning päike tähendas lootust. Lehvike tundis, kuidas julgus tema sisemusse tungis ning astus gladiaatorite areenile, kus etendati argipäevaseid murumänge Tõe ja Õiguse lipu all. Et Lehvike ennast võitlusareenil kindlamini tunneks, istutas lehvikeste jumal tema külge vaimse mükoriisa. Peale kaheksakuulist pingelist vaimset-taimset treeningut, oli Lehvike unustamatu kogemuse võrra rikkam. Vaimne mükoriisa oli läbinisti taimselt vaimne ollus, kes kõndis paljajalu loomulikus valguses, tarbis puhast taimetoitu ja kui seda polnud hetkel saadaval, siis aretas loomsest materjalist taimset juustu. Jõi mükoriisa aga ainult naturaalset mahlajooki, haiguste ennetamiseks võttis igal hommikul sisse pool klaasi värsket uriini ning pidulikel puhkudel lubas endale paar kruusikest kanget alkoholivaba õlut.

Vaimne mükoriisa süstis Lehvikesse nii aktiivset ellusuhtumist, et saada osadust maailmavalust kui ka harrast meditatsiooni, et leida kosmilist tõde. Tõeline meditatsioon toimus loomulikult vaid paljajalu ning loomulikus valguses, millega kaasnesid loobumised ja enesepiirangud ning meditatsiooni tagajärjel tundis Lehvike, kuidas Tõde temasse valgus ning temast sai Tõe kuulutaja. Tollal käibis kosmilises aegruumis veel teisigi Tõdesid, kuid need olid väärtõed. Tõeline Tõde oli läbinisti taimne ja vaimne ning liikus kaootiliselt ning kättesaamatult kosmilises ruumis. Mitmed tõeotsijad, suuremad ning väiksemad tegijad püüdsid tõde kinni püüda, kuid see neil ei õnnestunud. Lehvike liikus kobamisi pimeduses ning kuulutas Tõe valgust, mida tema vaimne mükoriisa talle ette sosistas. Ta tundis end nagu Jeesus Kristus, kes laskus maailma ning pidi võitma lahingu absoluutse Tõe nimel, kuid maailm oli tema vastu kurt ja tumm. Veelgi enam, paljud väärtõekummardajad võtsid teda kui valeprohvetit ning püüdsid teda gladiaatorite areenilt välja suruda, väites et lehvikesi pole olemas ning neid saab ette manada vaid sügaval deliiriumis olles.

Lehvikeste jumal sai uskmatute kulul igatahes kõvasti nalja, kuid siis tulid ka jüngrid, kes loobusid sootunnustest, sest lehvikesed on universaalsed ja nad ei saa olla ei mehed ega naised ning rõhutada oma parteilist, soolist või usutunnistust. Siis võtsid nad jalad paljaks ning kustutasid elektrivalguse. Lehvikese esimene jünger on Pilukelluke, läbinisti taimselt vaimne inimene, kes selleks et saavutada kosmilist taimsust, põletas tseremoniaalse rituaali käigus oma ülikoolidiplomid ning liitus enesepiirangute ja loobumiste teel lehvilise religiooniga, et saavutada osadust maailmavalust. Mida täiuslikumaks lehviline religioon muutus, seda enam jüngreid talle tekkis, kuni tekkis valguskiir kosmilisse taevasse ning kurjad valeprohvetid ei julgenud enam Lehvikest kalevi alla pimeduse meelevalda lükata. Nagu teisedki maailmareligioonid, alustas taimne vaimsus oma suurt võidukäiku, algselt väikese niriseva joana, siis aga jõudu kogudes ning paisudes, kuni sellest sai üks suur kosmiline roheline aas …

Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama I

@lehvike, 07.12.2000 08:49
Lehvike oli juba aastaid kosmoseavarustes lehvinud, käinud Marsil sugulastel külas ning kohtunud mitmete roheliste ja punaste mehikestega. Ta sirutas välja oma paljad jalad ning nautis kosmose loomulikku valgust, kuid siis helisesid kellukesed tema lahutamatus kaaslases – kosmilises lillepotis ning kostus lehvikeste jumala räme mörin. Jumal oli silmini täis nagu tavaliselt ning näris parajasti mahlakat lihakooti, mis muutis ta jutu pea arusaamatuks.

“Kuule Lehvike, millal sa viimati Maa peal käisid? Taimsuse ja vaimsuse vastased jõud on seal võimule pääsenud ning kõike dikteerib kuri must haldjas Euroopa Liit, kes on võrgutanud plika-petis-haldja ning teinud temast haldjakuninganna. Eesti peaminister on Lepa Uugu, kes liigub ringi turvamees Jaagulari saatel, kes omakorda kõigile kraesse kargab ning lihasöömist ergutab. Kõikjal sebib väsimatult ringi Euroopa Liidu pressiesindaja Viigerhüljes, kes lakkamatult eurotõde kuulutab – rahvas loobuge heintest, sööge liha, piima ja mune! Loobuge juustust, sest see on taimeks muudetud liha! Kõik inimesed peavad kandma jalanõusid ning kõikjal voogab elektrivalgus. Inimesed on pimestunud ja kurvad, nad pole saanud osadust maailmavalust, sest taimetoitlus on ära keelatud ning poed on üle ujutatud verise ning tülgastava lihaga. Aga, mis veel hullem, koos taimsusega oli kadunud ka vaimsus. Mine tagasi Maa peale, Lehvike, ja sinuga tuleb sinna tagasi ka taimne vaimsus.”

Lehvike võttis hüva nõu kuulda, lehvitas jumalale jumalagajätuks ning laskus Maa peale. Tühjus ja lein valitses Maa peal. Inimesed, kes olid sunnitud kängitsema jalad ebaloomulikesse kingadesse, olid kurvad ning hirmunud. Aasadel ei kasvanud enam rohtu ning roosade lehvikestega lammaste asemel kolasid seal ringi näljased hundid lambanahkse hundi, kloonitud lihasööja eurolamba Dolly valvsa pilgu all. Lehvike oli kurb ja nuttis. Kaua otsis ta taimsust ning veel kauem otsis ta vaimsust, kuid ei leidnud kusagilt. Kaugel eemal sätendas tulikirjas Salong, kuid kurjad turvatöötajad ei lasknud Lehvikest sisse. Siis katsetas ta Saja Aakri Metsaga, kuid ta kohtas seal vaid kivikujuks tardunud Roninit ja rohtukasvanud Muumitrolli hauda. Eemalt kostus Jaagulari eurourinat ning Lehvike põgenes metsast. Mööda lõputuid teid rändas ta mööda ilma ringi, kuid mida ta ei leidnud, need olid taimsus ja vaimsus. Ka tema vaimne õdevend Pilukelluke oli lasknud end eurohaldjate mesikeelsest propagandast mõjutada, sõi liha ning jõi alkoholirikast õlut. Lisaks oli ta läinud riigiametisse tööle ning tegeles aruannete kirjutamisega väliskomandeeringutes käijatele. Nimelt armastasid tigedad euroametnikud Brüsselis kurjuse kehastuse Sauroni hingust neelamas käia, kuid kuna nad ei olnud lugema ega kirjutama õppinud, siis ei suutnud nad ise oma visiitide kohta aruandeid kirjutada ning selleks palgati vastav ametnik, kellele maksumaksjad raha maksid.

Kord jõudis Lehvike ühe ahervareme ette, mis oli rohtu kasvanud ning sisse langenud. Vaevaga murdis ta läbi võsa pehkinud keldriukseni, mis avanes raskelt roostes hingede kriiksudes, ning piilus sisse. Rõskes keldrivaremes valitses tühjus. Vaid nälginud väljanägemisega vaimolend ulgus jõuetult. Nurgas vedeles Cafferloveri luukere, kõikjal kohtas tühje moosipurke ning õlle-, veini-, ja viskipudeleid. Tolmurullide vahel vedelesid unustatuna koltunud lehed täis surematut luulet. Hommikune koristaja polnud ammu enam käinud. Kuid kus olid surematute teoste aadlisoost autorid, kõik Riverdance’id, 13-d, UT-d, Shogunid, jb-d ja teised? Keldrikakandid sosistasid nurgas, et kusagil pimedas ja salajas leiutab Leidur vastupanu, kuid kus ja kuidas, seda ei teadnud keegi. Osa lehti oli kaduma läinud, just need lehed, mis sisaldasid Tõde. Kakandid sosistasid, et kohe kui Maa pealt kadus taimne vaimsus ning Kelder suleti, saabus kohale Harri, kes konfiskeeris Tõe. Nüüd on Tõde koos Harriga ühes tornis seitsme maa, seitsme mere ja seitsme luku taga ning seda valvab Harri poolt kodustatud ning Sarviku abil dresseeritud Tsooru. Nii mitmelgi korral püüdis näljane ja vihaseksaetud Tõde Harri käest putku panna, kuid Tsooru koos oma ustava abilise geoloogiga toimetasid ta alati tagasi lukkude ja riivide taha.

Nii tühi ja nukker ja mahajäetud oli Kelder. Lehvike võttis lonksu kanget alkoholivaba õlut ning meenutused kandsid ta minevikku, aega kui Keldrit veel ei eksisteerinudki ning mil lehvikeste jumal otsustas ta kosmosest Maale saata taimset vaimsust kuulutama ning saama osadust maailmavalust. Need olid ajad, mil Maad valitsesid totaalne meedia, sortsid ja libainimesed ning Nibirust ja reptiloididest polnud keegi veel kuulnudki.


Miks see hetk ei saa kesta igavesti
Vaid täna õhtul igavikule on avatud uks
Ära kunagi peatu sel teel, mida käidud
Mine, iga hing, kes ootab halastust

Viimse kohtupäevani on veel aega
Nüüdsest ainult sina ja mina
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Igavene kunstiteos
Halastus peksleb me südameis
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp

Oleme üksi universumis suures
Oleme vabad, kõik on meile lubatud
Sõidame lõpmatusse igavesti kokku jäädes

Ja paneme punkti me loole
Kõrgemale ja kõrgemale ja kõrgemale
Me sirutame Jumala poole

Viimse kohtupäevani on veel aega
Nüüdsest ainult sina ja mina
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Igavene kunstiteos
Halastus peksleb me südameis
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp

Purjetame igavesse lõpmatusse
Oleme elust üle
Me sirutame Jumala poole

Eutanaasia, eutanaasia
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Igavene kunstiteos
Halastus peksleb me südameis
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Eutanaasia, eutanaasia
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp

(Thomas G:soni ja Peter Boströmi “Euphoria” ainetel)

Puuri needus


Maa peal oli külm ja kole. Noh, sõda oli … ja nälg ….ja pimedus … Ja siis kõndis veel katk ilmamööda ringi. Päevad läbi sadas vihma ja lund vaheldumisi. Aeg-ajalt oli maavärin. Inimesed olid külmunud, näljas ja hirmul. Ühel heal koledal päeval nad leidsid, et maa peal pole enam hea elada ning nad otsustasid, et lähevad ära. Jäi ju lootus, et kusagil asub PÄIKESEMAA, kus hädasid pole ning kõik on õnnelikud. Nad kõndisid juba mitu päeva, kuid ikka tulemusteta. Samasuguseid õnnetusehingi oli kõik see maailm täis ning kusagile polnud peitu pugeda.

Ühel päeval avastasid nad kummalise ehitise. See oli PUUR. Puur paistis soe ja turvaline koht olevat, katus oli pea kohal ning keset puuri ootas lõkkease. Puuri uks oli kutsuvalt lahti. Läheme puuri ja paneme ukse enda järel kinni, siis ei pääse hädad meile järele, otsustasid inimesed. Süütame lõkke ja kujutame ette, et see on päike, tekkis järgmine idee. Nõnda me olemegi Päikesemaal, kujutasid nad ette. Ja et välismaailma kurjus inimestele järele ei tuleks ning et nad end turvaliselt tunneksid, panid nad endale näokatted pähe, kus ainult silma – ja hingamiseavad olid. Seda selleks, et olla välismaailmast piisavalt eraldatud.

Kuid ikkagi käis tuul puurist läbi ning vahel harva jõudsid  külmad vihmapiisad läbi puurivarbade sisemusse. Vihmapiisad tuletasid meelde välismaailma, kus kõik oli nii külm ja halb. Kaitsmaks end maailma kurjuse eest, võtsid inimesed endale NIMED. Sest kui sul on uus nimi, siis eraldab see sind kõigest sellest halvast, mis väljaspool kogetud. Mõnda aega lõbustasid nad end uue ja puhta identiteediga, kuid inimesed jäid ikka inimesteks. Puuri pindala oli piiratud ja raske oli leida seda õiget ning oma nurgakest puuris. Inimesed läksid kurjaks ning hakkasid üksteist hammustama ja küünistama. Kuid hammustamine oli hea ainult siis, kui sina ise hammustad ja küünistamine kah ainult siis, kui sina küünistad ning vastasel korral, kui keegi hammustab või küünistab sind, oli see täitsa ebameeldiv.

Ühel heal päeval tundus inimestele, et puuris ei ole KORDA. Kuid ise ei suutnud nad korda tagada, nii valisid nad enda seast KORRAVALVURI. Peagi selgus, et korravalvurist jäi väheks korra tagamiseks, siis valis Korravalvur endale abipolitseinikud, kes korravalvurile ette kandsid, kui keegi käitus selliselt, mis korravalvurile ei meeldinud. Vastutasuks lubas korravalvur neil natuke korda rikkuda. Kuid ikkagi ei olnud see piisav rahu ning õigluse jaluleseadmiseks ning rahval tekkis mõte, et puur vajab SEADUSI. Millegipärast tundus, et mida rohkem seadusi, seda rohkem korda ning seda turvalisem on. Mõnda aega elasidki inimesed siis õndsas teadmises, et nemad elavadki Päikesemaal ning väljaspool puuri on tühjus ja kaos. Õndsus tekitas rahulolu. Rahulolu omakorda igavust. Uudishimulikumad hakkasid piiluma väljaspoole puurivarbasid. Tagatipuks hakkasid levima kuulujutud, et Päikesemaa on hoopis väljaspool puuri. Mõned inimesed kaevasid käigud puuri põrandasse ning põgenesid välismaailma.

Korralikele puurielanikele see ei meeldinud, kuid nemadki leidsid, et midagi on lahti. Hakkas tunduma, et puuri on sattunud valed inimesed ning need tuleks asendada uute ja paremate inimestega. Et puur tühjaks ei jookseks ning täituks korralike inimestega, saatsid nad välismaailma välja KUULUTAJAD. Kuulutajatel olid silmaklapid peas, et nad välismaailma võludest kiusatusse ei satuks ning nad kõndisid külast külla ja rääkisid puurikujulisest Päikesemaast, kus inimesed õndsaks saavad. Päikesemaale tuligi palju uusi elanikke. Kuid peagi selgus, et ka uued inimesed olid täpselt samasugused kui vanad – kaks pead, kolm jalga ja saba ning midagi ei muutunud ja rahulolematus säilis. Siis arvati, et põhjus on näokatetes ning puurielanikke tuleks vahel välja jalutama viia.

Hakati korraldama VÄLJASÕITE loodusesse ehk siis väljapoole puuri, kus inimesed võisid näokatted maha võtta ja kõik võisid neid näha. See tegi asja veel hullemaks, sest selgus, et teinekord oli näokatte taga hoopis teine inimene kui arvati. Ikkagi tundsid inimesed end puuris ebamugavalt ja levisid kuulujutud, et väljaspool puuri on hoopis palju parem kui puuris. Vahetati välja ka mitu Korravalvurit, sest ajuti tundus, et põhjus on selles, et Korravalvur ei suuda Korda hoida, kuid ikkagi midagi ei muutunud. Pinge tõusis, mõned puurielanikud ei suutnud seda enam välja kannatada, rebisid katted maha ja kiskusid riided seljast ja liikusid ringi alasti, kuid seegi ei aidanud puurist välja. Mõned põgenesid välismaailma, kuid avastasid, et nad ei suuda seal elada ning pöördusid puuri tagasi. Sest nad olid harjunud puurivarbade ning lõkketulega ja usuga Päikesemaasse. Mõned ei tulnud küll enam tagasi ja nad unustati.

Puur elas oma elu edasi, kuid üha rohkem hammustati ja küünistati, kuni puhkes marutaud ning inimesed zombistusid. Zombistunud inimesed ei osanud enam leida TEADMIST. Teadmist sellest, miks nad sinna puuri olid sattunud. Sest ka puur oli olnud kaval. Kui algul inimesed arvasid, et nemad valitsevad puuri, siis ajapikku oli hoopis puur inimesi paremini tundma õppinud, end kehtestanud ja valitses inimeste üle. Kuigi inimesed puuri vihkasid, olid nad hakanud seda ka armastama, sest midagi paremat ei osanud nad välja mõelda. Puurivarbad ja kindel katus tundusid turvalisena. Enam ei korraldanud mitte nemad puuri elu-olu, vaid puur juhtis neid. Kuid väljaspool oli lahtine taevas ja piiritu silmapiir …

A.D. 2003

märts 2023


Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.