Presidentaalse demokraatia kogemus Eestis

@ckrabat

Enne kui mingi liikumine, huvigrupp või ka erakond hakkab nõudma riigikorralduse muutmist Eesti Vabariigis, siis võib-olla tasuks tal kõigepealt tutvuda meie ajaloolise kogemusega. Ajaloolisest mälust räägitakse viimasel ajal palju, kuid palju sellest, mis ajaloolise mälu kaudu avalikku teadmisse avaldub, kipub olema valikuline. Nõudlustes paksema riigi ja rangema korra kehtestamiseks pole midagi uut ja kordumatut. Vene impeeriumi varemetele tekkinud Eesti Vabariik oli algperioodil üks oma ajastu demokraatlikumaid riike ja 1920. aasta põhiseadus üks eesrindlikumaid põhiseaduseid Euroopas ning seda võib täie uhkusega pidada teataval määral isegi riigiõiguslikuks fenomeniks. Põhiseaduse järgi oli lisaks kolmele traditsioonilisele võimule – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim ka veel neljas võim – see oli rahvas. Rahva sekkumine riigi valitsemisse oli 1920. aasta põhiseaduse järgi erakordselt suur, sh nii rahvahääletuse kui rahvaalgatuse kaudu.

Kodanikuõigused olid 1920.a. põhiseaduses tähtsal kohal. Huvitava eksperimendina sätestas põhiseadus korra, mille kohaselt Eesti Vabariik ei anna autähti ega aumärke oma kodanikele, välja arvatud kaitseväelistele sõja ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikel õigust vastu võtta võõraste riikide aumärke ega autähti (§7). Iga-aastane mure, keda peetakse vajalikuks riiklikult tunnustada ja keda mitte, oleks tänases Eesti Vabariigis ära jäänud, kui põhiseadus oleks kestnud tänase päevani. Ma ei taha siin mitte kellegi autasustamist alaväärtustada, kuid inimeste meelespidamiseks on mitmeid viise. Põhiseadus suutis poliitilisi mänge ette näha isegi aastasse 2012 – Eestis on kindlustatud sõnumite ja kirjade saladus, mis antakse edasi posti, telegraafi ja telefoni või mõnel muul üldtarvitataval teel. Erandeid teha on õigus kohtuvõimudel seaduses ettenähtud juhtumistel  (§14).

1920. aasta põhiseadusega kehtestatud riikliku korralduse kohaselt puudus Eestis riigipea funktsioon üldse ja tema ülesandeid täitis riigivanem, kes oli ühtlasi Vabariigi valitsuse juht. Sisuliselt võiks omaaegset riigivanemat teisiti nimetada peaministriks presidendi ülesannetes. Kaks esindusfunktsiooni olid ühendatud ja eraldi riigipea ametisse nimetamist ei peetud vajalikuks. Tänase Eesti riigitegelastest on presidendi institutsiooni kaotamise ettepanekuga välja tulnud õigusteadlane Igor Gräzin. Lisaks kõigele muule võimaldab see kahtlemata riigivalitsemise kulusid kokku hoida. Laialdase demokraatiaga kaasnes 1920-te aastate Eestis paraku suur ebastabiilsus, kuna valitsus sõltus suurel määral Riigikogust ja tema volitused iseseisvaks tegutsemiseks olid piiratud. Valitsuskriisid 1920-te aastate Eestis olid peaaegu sama tihedad kui veel hiljuti Itaalias.

Mitmuslik maailm on kahtlemata ebastabiilsem kui ainsuslik maailm, mis on sätestanud vastuvaidlemisele mitte kuuluva Tõe ja Õiguse. Seetõttu on mitmed autokraatlikud riigid olnud majanduslikult edukad, sest neil on olnud lihtsam reforme ellu viia, toome siin näitena kasvõi mitmed Aasia tiigrid või ka siis Milton Friedmani musterõpilase Augusto Pinocheti juhitud Tšiili. Iseasi, kas me vabade kodanikena sellises riigis ennast hästi tunneksime. Ajalooline kogemus on paraku selline, kui laialdane demokraatia toob kaasa suurema ebastabiilsuse, siis võib see mobiliseerida rahvamasse toetama vabaduste piiramist. Midagi niisugust toimus 1930-tel aastatel Saksamaal, kui Adolf Hitler suutis mobiliseerida rahva äärmusliku ideoloogia toetuseks ning omandas demokraatlike valimiste järel võimu, mille tulemusena kehtestas totalitaarse režiimi. Weimari vabariigi ebastabiilsus ja üleilmne majanduskriis, mis tugevasti Saksamaad räsis, tekitasid sotsiaalse tellimuse tugevdatud riikliku kontrolli järele ühiskonna üle.

Midagi sarnast toimus paljudes teistes Euroopa riikides, sh Eestis. Vabadussõdalaste liikumine tekkis suure majanduskriisi ajal 1929-1933 ja üks tema põhilisi nõudmisi oli seadusandliku võimu piiramine ning täidesaatva võimu volituste suurendamine – majoritaarne isikupõhine valimissüsteem, Riigikogu koosseisu vähendamine poole võrra, laialdaste volitustega riigipea institutsiooni loomine, isikuvabaduste piiramine seoses vajadusega võidelda korruptsiooni ja marksismi vastu jne. 1933. aastal (samal aastal tuli Saksamaal võimule Adolf Hitler) sai vapside eelnõu põhiseaduse muutmiseks rahvahääletusel ülekaaluka toetuse. Uue põhiseaduse alusel muutusid riigivanema ülesanneteks valitsuse ametissemääramine, sise– ja välispoliitika juhtimine, edasilükkav vetoõigus Riigikogus vastuvõetud seadustele, Riigikogu laialisaatmine, Riigikogu töövaheaegadel seaduste väljaandmine dekreetidena, riigi esindamine, välislepingute sõlmimine, kõrgemate riigiametnike ja sõjaväelaste ametisse nimetamine ning tagasikutsumine ja armuandmine.

1934.a. esinesid vapsid hästi kohalike omavalitsuste volikogude valimistel, eriti linnades, kus kogusid üle 40% häältest. Uue riigivanema valimistel muutus favoriidiks vapside kandidaat Andres Larka. Pätsi ja Laidoneri 1934. aasta riigipööre viis küll vapsid võimult, kuid nende ideid hakati teostama teiste kaubamärkidega – tekkis vaikiv ajastu. Vapside toetatud põhiseaduse paranduste vaim kandus edasi 1938.a. põhiseadusesse. Päts ja Laidoner viisid ellu selle, mida vapsid olid kavandanud ja enamgi veel, kuigi me ei saa kunagi teada, mida vapsid tegelikult kavandasid. Kokkuvõttes ei päästnud tugev riigivõim Eesti Vabariiki hääletust alistumisest. Kas viimane oleks toimunud ka demokraatia tingimustes, ei saa me jällegi kunagi enam teada, sest ajalugu sellist käiku enam ette ei näinud. Igatahes tuli 1920.aasta põhiseaduse Eesti edukalt toime kommunistliku riigipöörde katsega 1924.a. detsembris.

Sotsiaalne tellimus piiratuma ja rangemini kontrollitava ühiskonna järele ilmnes Res Publica valimisloosungites 2003.a. Teatavat analoogiat vabadussõjalaste liikumist mobiliseerinud momentumiga võib siin leida, sest majanduslangused võivad luua sellisteks pööreteks sobiva pinnase. Seetõttu pole igatsuses kõvema käe ja presidentaalse demokraatia (teisiti sõnastatuna tugeva isikuvõimu) järele midagi uut. Ka tsaariajal usuti heasse isakesse tsaari, kes ei teadnud midagi kohalike mõisnike pahategudest. Riikliku korralduse muutmine tekitab jällegi suure küsimuse, kes hakkab seda tugevat isikuvõimu teostama ning millised on tema ambitsioonid? Kes arvab endal olevat Tõe ja Õiguse monopoli? Ilmselt mitte Eesti Vabariigi tänane president. Kui otsida sobivaid näiteid, siis tugev isikuvõim on tänapäeval näiteks Venemaal. Kas Putini-Medvedjevi tee peaks olema meile eeskujuks? Kas see on lahendus Eesti riigi ees seisvatele probleemidele ja kui ongi, siis millistele?

Eesti Vabadussõjalaste Liidu viimane kongress 1933.a. detsembris. Liikumist on püütud heroiseerida nt ETV telesarjas “Tuulepealne maa”. Nemadki olid tugeva riigipea institutsiooni poolt.

Pilt: http://www.histrodamus.ee/upload/files/980330.jpg

Presidendi teoreem

@huviline

Parlamentaarne demokraatia on võrdne riigipeata vabariigiga, kellel puudub tegelik otsustusalus. Selle teoreemi tõestuseks sobib hästi 27.08.2011.a kella 21:30 paiku Eesti Rahvusringhäälingu peastuudios peetud presidendikandidaatide debatt vahetult enne esmaspäevaseid presidendivalimisi. Peamine järeldus nimetud debatist: ka mõttekaaslased, mõlemad presidendikandidaadid on EÜS liikmed, on moodsate poliitiliste väljakutsete ees võimetud, kui nende mõttekaaslus põhineb dogmaatilisteks peetavatel Teise maailmasõja järgsetel loogikafiguuridel. Otsevalitava presidentuuri ja parlamendi tasakaalustamatuse jutt võis asjakohane olla veel eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate alguses, kui Rein Taagepera alustas ühes taasiseseisvunud demokraatlikus vabariigis politoloogia loengute pidamist. Selline asjakohatus avaldus väitluses. Mõlemad kandidaadid väitlesid tõsimeelselt, nagu oleks tegu iseseisva vabariigiga, nagu poleks mingit suveräänsuse jagamist toimunudki, nagu Eesti polekski Euroopa Liidu liige. Tegelikult ei ole poliitiliste jõudude tasakaal võimude vahel impeeriumi tingimustes ühe kunagise iseseisva parlamentaarse vabariigi jaoks enam teema. Debateerida tulnuks ja mõelda tuleb, mis saab meie maast kümne aasta pärast.

Kui Euroopa Liit tahab olla tõsiselt võetav impeerium, ei saa ta lubada enda etteotsa vedelvorste ja hüpiknukke. Samuti, kui üks parlamentaarne demokraatia tahab impeeriumi tingimustes ellu jääda, siis peab tal olema tugev riigipea. Selle asemel, et riigipea pädevust igati nõrgendada, tuleks teha peavoolu suhtes kompromissitu vangerdus ja riigipea funktsioone hoopis suurendada. Presidentaalse demokraatia mudeli välistamine tugineb eeskätt tänapäeval põhjendamatule Pätsi-laadse välispoliitilise kollapsi hirmule, olles põhjendamatu ka ajalooliselt. Tegelikuses on parlament, eriti saja ühe liikmeline,  oma põhitöö tegemise tähenduses ühele demokraatiale liigselt koormav, kui põhiline osa seadusandlusest on juba vastu võetud. Veelgi enam, parlamentaarne demokraatia hakkab takistama meie suhtlemist impeeriumi keskorganitega. Tugev riigipea, kellel on rahva poolt otsemandaat, suudaks impeeriumi keskorganitega suhelda nagu võrdne võrdsega, ja sellepärast võiks üks demokraatia teha siin pöörde: asendades aja jooksul parlamentaarse demokraatia presidentaalse demokraatiaga.

Teiseks unustatakse alatihti lihtne reegel, mille kohaselt minu esindaja esindaja ei ole minu esindaja. Lennart Meri presidentuuri võib reeglit kinnitavaks erandiks lugeda ainult ühel põhjusel, tema rahvalähedusest isikuomaduste tõttu. Võib-olla mõneti ka algusaegade eripärast tulenevalt. Ka moodsal ajal saaks president Meri ilmselt väga hästi hakkama, temale iseloomuliku väärikusjõu tõttu, milline väärikus põhines parlamendist üleolekul (küsimus ei ole vetode arvus vaid sisemises üleolekus). Ta oli rahva president, mis sellest et rahvaesindajate poolt valitud. Ükskõik kellega Lennart Meri kõrgemal tasandil suhtles, ta uskus, et esindab oma rahvast ja tegi seda hästi. Väärikus kasvab välja elukogemusest ja usust, väärikusjõuga näitas president parlamendile kätte tema liistud.

Esindusõiguse delegeerimisest tekkiv esindus on sulaselge enesepetmine ja kui president selle ära tunnetab, siis ei saa ta impeeriumi keskorganitega suhelda kui võrdne võrdsega. Tal puudub tegelik otsustusalus, milleks saab olla üksnes rahva poolt antud mandaat. Selliselt muutuks loogiliseks ka  põhiseaduse muudatuse muudatus, mis puudutab kaitsevägede juhtimist. Selge, kui üks poliitiline jõud on muudatuste dharmaratta kord veerema pannud, siis seda peatada on väga raske. Seega tuleb teha muudatuse muudatus ja taastada presidendi endine funktsioon kaitsevägede ülemjuhatajana sõjaajal, mis sellest et see oleks impeeriumi tingimustes ilmselt anakronism, kuid presidendi väärikusjõule lisaks ometi rammu. Kuigi presidendi teoreem saab seekord ilmselt tõestatud, peaks demokraatliku vabariigi huvides olema siiski üks pea, suhtlemisvõimeline riigipea.

Presidendi otsevalimine ja vaikiv olek

@ckrabat

Viimasel ajal valjemini kostuvad hääled nõudega, et rahvas saaks otse presidenti valida, peegeldavad pigem pettumust parlamentaarses riigivõimus kui soovi kaasata rahvast rohkem riigi elutähtsate küsimuste otsustusprotsessi. Soovitakse omada „kõva käega“ presidenti nagu see post-sovetistlikus kultuuriruumis tüüpiline kipub olema. Loosung presidendi otsevalimistest on iseenesest populistlik ja see pole kooskõlas riigijuhtimise süsteemi põhiseaduslike vajadustega. Vaevalt, et suur osa valijatest riigipea funktsioonidest parlamentaarses süsteemis üldse aru saab. Rahva kujutluses esinev narratiiv võrdleb presidendi volitusi ikka veel Konstantin Pätsi volitustega peale 1934. aastat nagu ka kaitseväe juhataja volitusi võrreldakse Johan Laidoneri volitustega.

Mida tooksid presidendi otsevalimised kaasa? Konflikti oht riigipea institutsiooni ning täidesaatva võimu ehk valitsuse vahel on suurem, sest president saab alati apelleerida rahvalt saadud otsevolitustele ning asuda „saamatu valitsuse“ asemel „riiki juhtima“.  Rahvalt saadud otsemandaat tekitab usu „heasse isakesse tsaari“, kes ei tea, et tema rahvas elab „hädas ja viletsuses“, sest „saamahimuline“ valitsus varjab „tsaari“ eest tõde. Kokkuvõttes on avatud tee põhiseaduslikule kriisile, kus  riigipea rahvalt saadud mandaat pole tasakaalus tema põhiseaduslike volitustega.

Peale taasiseseisvumist pikalt vindunud ametkondadevaheline konflikt riigikaitse juhtimises, kus presidendile allutatud kaitsevägi (1938. aasta presidentaalse põhiseaduse relikt) ja valitsusele allutatud kaitseministeerium pidasid „verbaalset sõnasõda“ – ja selle tulemusena kannatas riigikaitse juhtimine tervikuna – on siin hoiatavaks eeskujuks, sest juhtimiskriis on igal juhul suurem risk kui seda võiks olla isegi halb juhtimine. Presidendi otsevalimiste puhul näen ma ohtu sarnaseks verbaalseks konfliktiks rahva mandaadile toetuva riigipea ja parlamentaarse vabariigi põhimõtetest lähtuvalt täidesaatvat võimu teostava valitsuse vahel, mis tervikuna hakkab mõjutama otsusetegemisprotsessi ning halvab riigi teovõimet.

Presidendi otsevalimiste nõudes võiks näha pigem varjatud soovi presidentaalse vabariigi kehtestamiseks, kus oleks tugev riigipea institutsioonile toetuv isikuvõim (nagu Venemaa, Valgevene, Kasahstan, Aserbaidzhaan, Usbekistan, Tadzhikistan jpt, aga ka Ukraina ja Gruusia). See aga võib viia 1934. aasta sündmuste kordumisele ja „vaikiva oleku“ taaskehtestamisele, kus riik on paks, kord on majas ja naabri-Juhan on vait. Lõpptulemusena saaks rahvas presidendi otsevalimiste korral esmapilgul nagu volitusi juurde, mida siis rahva tahte alusel ametisse valitud riigipea võib korra ja heaolu tagamiseks jälle vähemaks võtta. Tegemist oleks nagu kahekäigulise lõunaga, mille esimeseks roaks on magustoit.

Parlamentaarses süsteemis puudub riigipea jaoks tegelikult vajadus ja ta omab rohkem esindusfunktsioone täitvat sümbolilist tähendust ning mingis mõttes on tegemist „demokraatliku monarhiga“. Siinkohal võib ühineda isegi Igor Gräzini seisukohaga, et Eestile ei ole presidenti vaja. Eesti Vabariigi 1920.aasta põhiseadus oli üks oma aja demokraatlikumaid, kus riigipea institutsioon puudus ning täidesaatvat võimu esindasid riigivanem ja ministrid. Rohked valitsuskriisid tekkisid pigem seadusandliku võimu (Riigikogu) ja täidesaatva võimu (valitsus) vahelisest ebatasakaalust, kus Riigikogu volitused olid väga suured = riik oli väga demokraatlik.  See ei välista aga, et võimude parema tasakaalustatuse korral ei saaks 1920. aasta mudel edukalt toimida.

juuli 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.