Riiklik tarbijakaitseamet ja demokraatia võimalik areng käesoleval sajandil

@huviline
Poliitika teoreetilises osas, mille üheks põhimõisteks on demokraatia, on käibel vähemalt kaks demokraatia kontseptsiooni. Demokraatia kui üldine hüve ja rahva tahte väljendus ning demokraatia kui konkurents poliitilise juhtpositsiooni pärast. Põhimõtteliselt on võimalik teisigi kontseptsioone välja mõtelda, samuti need kaks tänapäeval kehtivat ei välista teineteist. Me teame, loeme ja näeme, kuidas demokraatia toimib Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Euroopa Liidus ja Eestis. Rikkalik arsenal valijate mõjutamiseks ja erinevad struktuursed kombed annavad tulemuseks naljakaid lahendusi demokraatia kontseptsioonide täitmisel. Näiteks Venemaal vahetavad president ja peaminister mitu valimiskorda järjest lihtsalt kohad. USA valimised võidetakse napilt, häälte ülelugemisega, mis tähendab, et pelgalt pisike eksimus võib määrata kogu riigi tegevussuuna. Euroopa Liit on tõeline monstrum, bürokraatiatoode läbi struktuursete tasandite ja paljude institutsioonide, mida hoomatakse veebis ja teles, kus meile räägitakse kõuehäälselt subsidiaarsuse põhimõttest. Eestis seisneb demokraatia sisu juba palju aastaid ühe partei võimus, mille läbi on määratud koalitsioonid. Seda põhjustab kasutatav valimissüsteem ja konkurentsi puudumine vastutuse mõõtmisel. Demokraatia mõiste võimaldab kõik ülaltoodud näited hõlpsasti mahutada ühisesse raami: rahva rahulolu mõõdetakse igas riigis ning igas riigis leitakse, et rahva rahulolu on kõrge.

Tehnoloogia (nt mobiilsidetehnoloogia) arenguga on ilmne, et selle arengu kõrvalnähtuseks on ühiskondlike protsesside muutumine, sh võimaliku uue demokraatia kontseptsiooni genereerimine. Tehnoloogilist arengut ei saa peatada, kuigi paljud seda sooviksid. See areng käib paralleelselt globaliseerumisega, mis võib ühel hetkel ammenduda ja jäädagi tasandile, kus on tehnoloogia areneb parasjagu. Sellisel juhul tehnoloogiline areng ja globaliseerumine samastuvad. Takistused tehnoloogilises arengus takistavad ka globaliseerumist. Näiteks pahavara mõjus levik võib globaliseerumise täiesti lõpetada või säilitada selle üksnes kaubanduses, nii nagu see on ajaloos alati olnud.

Tehnoloogilise arengu loos on Eesti isikut tõendava dokumendi edulugu olnud kõige silmapaistvam maailmas, mida riik püüab ka teistele müüa. ID-kaart võimaldab tarbida nii avalikke kui erateenuseid. Teenuste tarbimisega tekkib küsimus, millised on tehnoloogia arengu kõrvalnähtused ja millised neist hakkavad mõjutama ühiskondlikke protsesse. Geograafiline asukoha määramine, raha ülekanded ja sularahata maksed mõjutavad juba praegu meie kõigi elu igapäevaselt poes, ühistranspordis, pangas, raamatukogus. Veelgi enam, tehnoloogia võimaldab tarbida avalike teenuseid, mille juhtimiseks peetakse praegu maksumaksja rahaga üleval suurt arvu ministeeriumeid ja seal töötavaid kõrgeid ametnikke. MKM infoühiskonna teenuste arendamise osakonna nõuniku Risto Hinno sõnade kohaselt: „Avalikud teenused on oma olemuselt bürokraatlikud – avalduste esitamine, aegade broneerimine jne. Samas ei ole avaliku sektori eesmärk tegelikult bürokraatiat toota, vaid selle abil väärtust luua. Näide – selleks, et arsti juurde minna, on vaja aeg ette broneerida. Bürokraatia abil loob avalik sektor väärtust ka riigikaitses, sotsiaalhoolekandes, turvalisuses.“ Tegelikult peaks avalik sektor suutma pakkuda kliendikeskseid lahendusi, mis summas võib tähendada, et jätkusuutlik ja avatud riik ei pea enam pidama üleval samal arvul ministeeriumeid ja seal töötavaid kõrgeid ametnikke. Piisab tarbijakaitseametist, et teostada järelvalvet kõikide teenuste kvaliteedi üle. Kõik kaitseteenused (õiguskaitse, riigikaitse, looduskaitse, tarbijakaitse jne) peavad lähtuma tarbija rahulolust teenusega. Teenust saab küsitlustega mõõta ja vastavalt parendada.

Poliitilises võtmes tähendab mobiilsidetehnoloogia rakenduste populaarsuse kasv ja kättesaadavus igas vanuses ning rahalist rikkust omavale kodanikule valikuvõimaluste avardumist mitte ainult hääletuste läbiviimisel, vaid ka digitaalsete ühiskonnateenuste reguleerimist riigi huvides. Muude huvide hulgas on riigi peamiseks vajaduseks ressursihuvi. Ilma maksude kogumiseta ükski avalik teenus ega erateenus ei eksisteeri. Selle teadvustamine tarbijale võib viia mentaliteedi muutumiseni. Maksude aus maksmine on meie kõigi huvides, maksumaksmine on avalik teenus, mida riik kõigile võimaldab. Tegelikult, mida võimekam on riik maksude kättesaamises tarbijalt, seda demokraatlikum on antud riigi poliitiliselt, sest seda rohkem on võimalik osaleda rahvusvaheliste klubide töös ja vajalikke osalustasusid tasuda.

Käesoleval sajandil on kujunemas uus demokraatia kontseptsioon, mis muidugi ei tõrju kõrvale kahte seni kehtivat. Erasektori näitel on tehnoloogia ettevõte Uber valmis deklareerima kõik tulud riiklikus maksusüsteemis, olles seega „hõlpsasti integreeritav riigi majandusliku vereringega“. Rakenduste kasutajatele on rakendustes loodud võimalus anda oma hääl. Hääletades tarbijana, andes hinnangu tarbijana, kas teenuse osutajale või kliendile, delegeerib riik osa järelvalvest ja vastutusest korraldajatele. Korraldajad on kas vahendajad või omanikud. Tehnoloogiaettevõtted on reeglina vahendajad, riistvara või tööjõu kasutajad aga reeglina omanikud, kokkuvõtlikult aga tarbijad. Ilma tööjõuta ükski teenus ei sünni. Kui tehnoloogiaettevõte hakkab töötajatele maksma miinimumpalka ja pidama kinni puhkeaja nõuetest, nagi Briti kohus on Uberile soovitanud, siis sellega on lahendatud ka maksude efektiivse kogumise ülesanne. Uus demokraatia kontseptsioon tugineb seega otseselt tehnoloogiaettevõtete programmiarendajate arusaamisele avatud ja suletud ühiskondadest. Vastutust mõõdetakse erinevalt igas kontseptsioonis, aga just konkurentsi kontseptsioonide vahel on meil vaja.

Kõikenägev silm

@huviline
Palju kordi, tehes tööd arvutis, kus jookseb Windows, samal ajal tõstes pilgu ja vaadates aknast välja, kus õõtsuvad rahulikus tuules vaarikatutid ja kasehiiglane, olen tabanud end tujukalt mõttelt kahele vaatele. Ekraanil toob minule meeldiv Windowsi taustapilt, mida aegajalt vahetan, kätte tundmatu looduse, sageli kentsakad ja põnevad vaated.  Seevastu õues näen igapäevast rohelist või sinist pilti, mida olen kogu elu näinud, aasta jooksul sinna lisaks ka valget lund. Aknast välja vaadates on minu käsutuses kogu maailm, mida vajan. Päeval maastikud või meretagune horisont, öösel tähistaevas ja kogu suur universum tähtede mõõtmatu kupli all. Ekraanil, veebis või teles on teistsugused vaated, kitsamad ja raamistatud, kellegi poolt jagatud, mõistetud ja taasesitatavad. Panen oma silmad hetkeks kinni.

Silm on silmakoopa sisu ja nägemiselund. Vanimad fossiilsed silmad on umbes 540 miljonit aastat vanad. Silma teke võis põhjustada eluvormide kiire mitmekesistumise. Enne seda toimis elusaine valgustundlike rakkude abil, kuid alles silma teke võimaldas kiiret liikumist ja orienteerumist. Evolutsioonilises mõttes ei võta silma arenemine palju aega. Väikeste mutatsioonide looduslikule valikule allutamise modelleerimine näitab, et tõhusale fotopigmendile tuginev lihtne optiline meeleelund võib areneda keerukaks inimsilma sarnaseks elundiks umbes 400 000 aastaga.

Silmal on ühiskonnas ülitähtis tõde kinnitav roll. Poliitikad ja riigikorrad, orjanduslik demokraatia, sotsialistlik demokraatia, liberaalne demokraatia, mis kaotavad nähtavaga vahetu sideme, kobavad pimeduses, kuni koltuvad. Silma läbi nähtavat olutervikut peetakse üldiselt tegelikkuseks. Kui tegelikkusele antakse tähendus, siis see on reaalsus või tõde. Teaduses hinnatakse silmaga testi tulemusi. Religioosses mõttes on silm seevastu jumala sümbol. Kõikenägev silm, mille kujutisi võib märgata ikonostaasidel ja ikoonidel, kirikutes ja muuseumides, sümboliseerib jumalat. Jumalat pole ju võimalik näha või märgata või tähele panna. Need on silma kolm põhifunktsiooni, mis aitavad edasi meie kujutlusvõimet. Kõik näevad, mõni märkab, vähesed panevad tähele ja annavad tähenduse. Kujutised, kiri, jutt või muud jäljed on nähtava piir. Aga keda meie ei näe, võib siiski meid näha. Vaadeldav ei pruugi tajuda kui teda vaadatakse.

Mind kummitab aga hoopis teine mõttekäik. Silm annab aistinguid ümbritseva kohta. Aistingutest kujunevad tajuelamused, mida mõtlemine korraldab ajus. Neurofüsioloogilises mõttes koosneb silm sensoorsetest rakkudest.  Kõik sensoorsed rakud on kohandunud elektriliste signaalide ja impulsside vastuvõtuks või edastamiseks, millest tekkivad elektriahelad. Elektrivool moodustub elektronidest, mis tiirlevad elutu aatomituuma ümber. Aatomid ja elektronid on nii elusa aine kui eluta aine koostisosad. Reaalajas, jättes kõrvale ajaloo ja evolutsiooni, tekkib olukord, kus elektronid silmas vaatlevad elektrone, kas teises silmas või väljaspool. Kui selle peale mõelda, siis see tundub rusuv, ilma mõtteta, kohutav! Asi vaatleb iseennast, lisaks on liikumatu ja liigutamatu. See on lõputult taaskorratav ja taasesitatav olukord! Tõendi tunnustele vastav ese, millele tuginedes kohus mõistab või jagab õigust! See on reaalselt kõike nägev silm, mida näeme veebis või teles. See on ka virtuaalne silm, sest virtuaalne maailm saab oma aine reaalsest.

Võimalik, et sarnast tugevat emotsiooni tundis noor Luis Bunuel, kes koos Salvador Daliga tootis filmi Andaluusia koer (1929), kus näidatakse vaatajale habenoaga lõhestatavat silma. Meie näeme maailma teistmoodi, mitte nii nagu teie, vana maailma vanakesed! Paraku mingeid fundamentaalseid muutusi ühiskonnas, riigis või tsivilisatsioonis, mis on alati sürrealistide või müüdipurustajate laiem eesmärk, pole need elamuslikud kaadrid kaasa toonud. Võitlus loogika vastu loogiliselt, see on ettekaotatud võitlus, kuivõrd looming on alati loogiline ja kosmos on kärjekujuline (Jaan Einasto). Kunstnikud, kes tootsid filmi Andaluusia koer, on ammu manala teedele läinud. Nende toodetud film aga jookseb muutumatul kujul globaalse maailma kõikidel ekraanidel, kus seda näidatakse. Müüdipurustajatest on saanud müüt. Silma habemenoaga lõhestamise filmimine, mis oli mõeldud protestiks valitsevate tsiviilsuhete vastu ühiskonnas, on ühiskondlikus mõttes muutunud ajaloo sümboliks, arhivaarseks, alati taasesitatavaks infoks. Salvestatud liikuvate piltide stagnatsioon.

Järelikult tuleb poliitikas ühiskonna paremaks muutmiseks rõhuda mitte inimloomuse teraapiale või salvestatud liikuvate piltide stagnatsiooni mobiliseerimisele, vaid pigem püüda mõista inimest mõjutavat välist loodust, keskkonda, mida näeme aknast või tajume õues. Aastasadu on loodust peetud suurimaks õnnetuste põhjustajaks, mille nähtused tekitasid inimestele kahju ja põhjustasid surma, mida kardeti ja mille kohta räägiti müüte. Elu oli looduselt laenuks saadud ja võlg tuli tasuda. Kuid moodustati ka kindlustusettevõtteid, idee alusel, et looduse vastu me ei saa, aga tekkinud kahju saame hüvitada. Nüüdseks on maailm jõudnud ebatavalisse situatsiooni, kus võla intressimäärad ehk võla hind on paljudes riikides, sh Euroopa Liidus, langenud miinusesse. Laenuandja peab laenajale peale maksma. See võib tähendada paradigma muutust. Loodus ei ole enam inimese esimene vaenlane, inimesed ei taha enam elada vana humanismi tingimustes, vaid oleme jõudnud hetke, mil tuleb hakata keskkonda mõistma, et säästa. Vaid säästes saame võla kustutatud. Me ei pea enam sotsiaalselt sidusa ühiskonna tarbeks müüte looma ega müüte purustama, müüdid võivad rahulikult jääda meelelahutuse valdkonda. Poliitikas pole vaja uut poliitikat välja mõelda.Paradigma muutus tähendab poliitika rajamist teistele alustele. Aeg on näha kõike läbi kõikenägeva silma.

Kui tõesti ebanormaalne olukord väärtuste (finantside) turul viitab paradigma muutusele, siis peaks see sundima ka ettevaatlikkusele, sest endiselt kehtib poliitika teine postulaat: inimese teine vaenlane on alati teine inimene või ta ise. Inimesed hammustavad inimesi. Sellepärast on väär võtta poliitika aluseks inimene ja tema arvatavaid õigusi. Vanad humanistid ei saa sageli aru looduse olemusest, rääkides meile, et käituda tuleb nii, nagu tahaks, et teine sinuga käitub. Kõike nägeva silma seisukohalt tuleks aga käituda nii, et loodus ei saaks kahjustatud, sh teine inimene. Kes teeb seaduses kindlaksmääratud tegevuse teise tahte vastaselt, see on süüdimõistetu, kui kohus ta süüdi mõistab. Sellega on eelduslikult mõnede inimeste käitumine kuritegelikuks peetav, kui mahub sätte formaati. Lisaks tuleks nüüd küsida, kas ta rikkus ka keskkonda ja kuidas, kas ta rikkus loodusõigusi ja miks. Looduses eksisteerivat tahet säästes vähendame oma võlga.

Avan silmad ja vaatan aknast välja. Vahepeal on vihma sadama hakanud, kasehiiglane õõtsub ähvardavalt piksetuulte käes. Poliitiline ühiskond on midagi sama loomulikku, nagu vihm, mis paneb seened kasvama, võib-olla pakub tormi ja äikest, et õhku puhastada. Poliitikute jaoks on poliitika inimtekkeline konstruktsioon, mille vedamisel on kasutusel erinevad suhtlustehnoloogiad ja sotsioloogilised uuringud. Allar Jõks ja Igor Rõtov räägivad kadunud kümnendist. Me oleme midagi rohkem kaotanud kui üks kümnend.

Püha Graali silmavesi: absoluutsed teadmised ja ainuõiged seisukohad

@huviline
Ilusatel inimestel on palju vaba aega. Kergliiklusteedel liiguvad jooksjad, kõrvaklapid kõrvas.  Neil on seljas parim varustus, rõõmsad ja värvikirevad, liibuvad ja ilmastikukindlad püksid, mida on kena vaadata. Nende kõrval sõidetakse jalgratastega, ruladega, one wheel bike‘dega, tasakaaluliikuritega ja veel paljude erinevate liikumisvahenditega. Pärismaalased ja hallipassi omanikud on ajaloo parimas vormis, kodumajapidamised kerkivad, rikkus kasvab ja elukaar pikeneb. Kõik liigub  vääramatu kindlusega edasi, sest muutuv ühiskond ei saa ju seisakusse jõuda. Tegelikult pole põhjust rahulolematust väljendada või riiki kritiseerida. Stagnatsioon on unustatud.

Kuid mida me näeme ja loeme ilusa välispinna all? Tundub, et ühiskonna varjatud kihtides, ilmastikukindlate pükste varjus, köeb stagnatsiooni kinnine katel, millel puudub ülesurve ventiil. See katel on kinnine, kuigi kaane all pulbitseb, aga ta ei plahvata, lihtsalt sellepärast, et välispind on ilus ja volatiilne. Voila! Sekundeerin ckrabatile, kes usub, et põhjuseid tuleb otsida minevikust (nõukogude aeg, nõukogude armee) ja alamate kodanike hulgast (hirmunud, ekretiinid). Samuti neile, kes usuvad alamate kodanike hulgas levivat kõva käe või vastupidi „valgustatud monarhi ootust“ (Juhan Kivirähk) . Arvatavasti kõik kalad, sh stagnatsioonikala, hakkavad mädanema peast. Need on absoluutsed teadmised ja ainuõiged seisukohad, mida valitsejad rahvale edastavad. Võtame järjest: „Vägivald ei ole tolereeritud mitte mingil tingimusel“ (Indrek Saar); „Naistevastast vägivalda ei saa lubada ega aktsepteerida. Ühiskondlik vaikimine on lubamine“ (Marina Kaljurand); „Vägivald ei ole kunagi „eraasi““ (Urmas Reinsalu EPL 10.06.2016).

Need on absoluutsed, ainuõiged, teistsugust arvamust mittesallivad seisukohad. Kuidas nad kõike nii hästi teavad? Kuidas selline riiklik, sunniviisiline, lühinägelik õpetamine on alguse saanud? Tundub, et valitsus võib rumalaid maksumaksjaid õpetada küll, sest seda võimaldavad piisav ajaline ressurss, Euroopa Liidu turvaline seljatagune ja postmodernismi hoiakutest kasvanud veendumused. Piisav ajaline ressurss tuleb sellest, et ametnikkonna jaoks on 25 aasta jooksul saanud selgeks võimalus juhtida riiki vastutamata oma otsuste eest. Riiki tõlgendatakse lihtsalt kõrgema juhtimistasandina, kes ei saagi sekkuda kohalikku otsustamisesse. Riik on pelgalt nõuandja või nõukogu, sest erasektorit pole kuidagi võimalik käskida. Vastutamine on out ja rada sisse tallatud. Nii jääb piisavalt aega üle rahva õpetamiseks. Samuti on 12 aastaga saanud valitsejatele selgeks, et pärast kõrget Eesti valitsuses vesiliugu laskmist, nt Estonian Air’i pankrotti ajamist, on poliitilist karjääri võimalik jätkata Euroopa Liidu veelgi kõrgematel juhtimistasanditel.

Postmodernism on maailmanägemise viis, mis Eestis hakkas laiemalt levima möödunud millenniumi kaheksakümnendatel aastatel, tollase riikliku vastuseisu kiuste, saades üheksakümnendate vabaduse tuuletõmbes üldlevinuks.  Postmodernismi keskne idee on tõe suhtelisus, mille eelduseks on arusaamine, et tõde on inimese poolt konstrueeritud ja järelduseks hoiak, et kellegil pole tõe monopoli. Kunstis, mis on nagunii fiktsioon, osutus postmodernism viljakaks, kuid puutudes kokku monopoolse võimuga (suveräänsus) ja absoluutse riigiga (vägivalla monopol), on postmodernistlikest hoiakutest välja kasvanud ainuõiged seisukohad. Neid veendumusi viljelevad valitsejad oma stagnatsioonikatlas, ilusa liberaalse demokraatia tingimustes. Tõde on see, mida kuulutavad Indrek Saar, Marina Kaljurand ja Urmas Reinsalu. Kohus ju tõde ei mõista.

Püha Graali tühjenemine

@huviline
Reaktsioonid ja kommentaarid artiklile „Püha Graali täitumine“ panid üllatuma, viies mõtted hoopis teise suunda, mille tulemusena jäi tähelepanuta peamine kirjutatud loos, kuid avades muud avarad lähtepunktid selguse otsijatele. Filosoof Tõnu Luik toob ilusa näite, rääkides tunnetusest (teadmistest) ja ajast: „Lill paneb oma kroonlehed kinni enne, kui vihma hakkab sadama, aga mitte pärast seda, järelikult peab tal olema peen ajataju.“ (Tõnu Luik „Filosoofiast kõnelda“, lk 96). Tundub, et lill teab ette, millal vihmasadu tuleb. Kuidas või kes võiks poliitikas omada nii peenet ajataju?

Aktuaalses klaaskuulmeedias annavad kõige paremini liberaalse poliitika alustest ülevaate, küll teise vaatepunkti nihutatuna, kaks naist, kellest eestlanna Maarja Kangro arvamusele viitasin eelmises loos. Teine neist on ungarlanna Andrea Petö. Kahe naise seisukohad annavad pildi traditsioonilisest liberaalsest poliitikast, mille „traditsioon“ ulatub Ida-Euroopas Nõukogude Liidu kollapsini, Lääne-Euroopas II MS lõppu. Traditsioon on selles mõttes üks ajahorisont, kust alates mingitest teemadest ühiskonnas juttu tehakse, mitte midagi enamat. Sellel pildil on Prantsuse revolutsiooniaegsetest maksiimidest „liberté, egalité, solidarité“ tähelepanuta jäänud solidaarsus. Kristlikest maksiimidest „usk, lootus, armastus“ on tähelepanuta jäänud nii usk kui lootus, armastust aga mõistetakse seksuaalse enesemääramisena. Liberaalne ühekülgne maailm, mida asjaosalised ise armastavad progressiivseks nimetada. Peaks ju olema selge, et ainuüksi seksuaalne enesemääramine ei määra ühiskonnas ega üksikisiku elus suurt midagi, olles relevantne ehk elu initsiatsioonietapil.

Ometi on Maarja Kangro sigivuse kilbile tõstes arukalt nentinud: „aga kui edukalt sigiv maailm sigib naise rahulolu ja eneseteostuse arvelt, pole see kuigi sigimistväärt maailm. Eesti, mille elanikkond muudkui kasvaks naise allasurutuse hinnaga, ei saaks olla elamisväärne maa.“ Nõus, elamisväärne riik ei tohiks mahasuruda ühtegi isikut varjatult või avalikult, aga kui see juba toimub, siis pigem avalikult ja ausalt. Eestlanna ei mõika, samuti enamik liberaalse poliitika esindajaid, et maailma jagamine/lahutamine teeb varjatult võimalikuks nii surve kui sunni. Sigimatutel on ühiskondlikus mõttes samad õigused, mis lapse/lapsi koolitavatel majapidamistel, kelle õigustest kasvab suur sõnum, aga väiksem panus. Väiksema panuse andjatel on eelisõigus suure sõnumi presenteerimisel klaaskuulmeedia veergudel, mistõttu suurema panuse andjad on surve all. Aja jooksul teiseneb surve varjatud sunniks, mitte enamuse/vähemuse suhteks, vaid mentaalseks vägivallaks, mida tuntakse liberaalse poliitikana.

Kuidas saab keegi väita, et memme vaev on tühi-tähi või et ükski inimene ei peaks ennast tundma võlglasena, kui tema elukrediit on ometi antud talle optsioonina, mitte niisama, tasuta. Maarja Kangro väidab siiski, et ta on tahtnud arvata seda, mille on ilusti sõnastanud itaalia filosoof Giorgio Agamben: „Tõsiasi, millest peab lähtuma igasugune eetikaalane arutlus, on see, et inimesel pole mingisugust olemust, mida ta peaks realiseerima, mingisugust ajaloolist või vaimset ülesannet, mingit bioloogilist saatust. Ainult seetõttu saab midagi niisugust nagu eetika olemas olla: sest on selge, et kui inimene oleks või tal peaks olema see või too substants, see või too saatus, poleks mingisugune eetiline kogemus võimalik – meil oleksid üksnes ülesanded, mis tuleb täide viia.” Siit koorub välja liberaalse poliitika iseloomulik joon, olla vaba, hoolimata kõigest. Permanentselt katkematu joon: olla elu peremees, aga mitte võtta võlgu; olla omanik, aga mitte kapitalist.

Midagi sarnast koorub ka ungarlanna intervjuust. Esiteks on üsna arusaadav, et tagurlikud jõud on „õppinud poliitikat tegema ja oma nõudmisi väljendama“ samamoodi nagu progressiivsed jõud ehk meie. Teiseks tuleb sooline palgalõhe lahendada kvoodiga, nii nagu Poolas. Kvoot on piirang, avalik sund, mitte enam varjatud surve, tõeline Iiobi sõnum. Klaaskuulmeediale läheb selline suur sõnum hästi peale, selles on intriigi. „Palgalõhe, klaaslagi, perevägivald, vaesus – naised kannatavad kõikide selliste nähtuste tõttu, ent poliitikud ei ole suutnud nendega tegelda. Parteil või liikumisel, kes on võimeline neid teemasid käsitlema arusaadavas rahvalikus keeles, on kindlasti võimalusi kristlik-konservatiivsete valitsuste vastu.“

Need tsitaadid on suure liberaalse sõnumi kandjad, mis põrgatakse paljude lugejate poolt tagasi, sest sisaldab mentaalset jaga ja valitse meetodit. Lahutame ja jagame mitte riike või rahvaid, vaid probleeme, seisukohti ja arvamusi, kedagi pjedestaalile tõstes, kedagi tähelepanuta jättes. Nii on kerge valitseda, kuna kõik pidavat ju igatsema tunnustust, andkem siis neile tunnustust, aga üksnes siis, kui on õige aeg ja koht. Ainuke seni veel kehtiv põhimõte on võimude lahususe põhimõte, mis üldjuhul kehtib ka eelkirjeldatud ajakirjandusliku võimu kohta. Paraku astuvad riik (KOV) ja meedia viimasel ajal ühte jalga, jäänud on suveräänsed blogijad, kes iga sooga, iga vanuse või eaga ei sõlmi eraldi lepingut. Ainuke mootor, mis Eesti poliitikat liikumises hoiab, on riigi ja Tallinna vastasseis, mille eesotsas valitsevad liberaalsed erakonnad (RE ja KE kuuluvad mõlemad EU liberaalide fraktsiooni). Liberaalid omavahel.

Klaaskuulmeedia on liberaalse poliitika vältimatu osis, sest seal räägitakse sõnumitest, tsitaatidest, arvamustest ja nimedest, täpsemalt intriigist nende vahel. Kuid poliitikast rääkides, nii liberaalsest kui konservatiivsest, pole üldse oluline tugineda üksnes nimedele, kes poliitika kohta arvamust avaldades teisi sarnaseid tsiteerivad, et jõuda tuumani. Tuuma võivad tabada ka need, keda kunagi ei tsiteerita, kes on sõltumatud klaaskuulmeediast. See on põhimõtteline küsimus, mitte asjatundjate ja asjatundmatute vastandamine. Tundmatu blogija, tundmatu kommenteerija, kes uhkes üksinduses avaldab mõtteid, mida valitsejad kunagi ei kuule, osutub poliitiliselt ülioluliseks. Nad täidavad Püha Graali, meie soovide karikat, eriti kui räägime rahvuslikust poliitikast.

Siit tuleb vahe liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahele, neid liigitamata, jagamata, eristamata eesmärgiga valitseda. Liberaalne poliitika ja suur liberaalne sõnum mahub absoluutsete inimõiguste kontseptsiooni raamidesse. Ungarlanna Andrea Petö: „universaalsed inimõigused“, mille alused on valed. Mingeid absoluutseid inimõiguseid pole olemas, mida inimesed omaksid üksnes enda inimeseks olemise pärast, sest siis peaksid kindlasti olema ka kohustused, mida inimesed peaksid täitma üksnes selle pärast, et nad on inimesed. Me saame õigustest rääkida siis, kui need on korrelatsioonis kohustustega, vastasel juhul muutudes sisutühjaks, nagu enamus klaaskuulmeediast. Rahvusliku maailmavaate esindajad teavad ette, millal sadama hakkab: kui kroonlehed on kinni ja karikas tühi.

Püha Graali täitumine

@huviline
Väidetavalt on kohalikul poliitmaastikul toimumas konservatiivne revolutsioon. Mõned arvavad teisiti, nimetades toimuvat hoopis regressiks. Sarnast ebakõla võib märgata ka teiste spetsialistide töödes, Lauri Vahtre nimetab rahvuslust eneseohjamiseks kultuuri kaudu, kuna kultuur pidavat tekitama ühiskonda õige eestlase, kes teab kust tulevad. Palju sõnaohtramalt sekundeerib kaudselt samale teemale Maarja Kangro, jälle nagu vaadates kõrvale ja läbi teada tuntud faktide, kuid jõudes Pühale Graalile ometi üsna lähedale. Sotsiaalteadlased, ajaloolased ja kirjandusteadlased eksitavad lugejat uusaja liberaalsete traditsioonide vaimus omamata selget arusaama inimeseks olemisest nüüd ja kunagi, pidades vabadust tunnetatud paratamatuseks, samuti solidaarsust kohustuseks, kui jõutakse kõrge ametniku staatusesse või riigitüüri juurde, kuid nad unustavad ära lapsepõlve, poisipõlve, mehistumise, kui aega täideti usu, mängu, õigluse ja vaprusega. Nad räägivad meile vabadusest positiivses mõttes, armastusest universaalses tähenduses ja elust kui absoluutsest väärtusest. Nende paratamatuse kontseptsiooni ei mahu seisukoht, et inimene teab sünnist, kuidas teha vahet heal ja kurjal. Ei, inimesi tuleb õpetada ja veelkord õpetada. Elukestev õpe, et kõik teaksid täpselt, kuidas liberaalses ühiskonnas tuleb käituda. Emotsioonide ja info kõrval eksisteerib siiski ka edasiviiv jõud, meie soovide karikas, mis tilk tilga haaval üle serva ajab.

Riiki, uusaegses mõttes, rahvusvaheliste suhete kontekstis, ilma rahva ja kodanikkonnata pole ju olemas. Sellepärast tähendab EKRE mõõdutundetu naeruvääristamine  oma rahva naeruvääristamist, sõltumata tema erakondlikust kuuluvusest või erapooletusest.  Rahvast ja rahvuslust, mitte kosmopolitismi, esikohale seadvad poliitikud on alati teel, kuigi võivad eksida nüanssides. Protsesse pole võimalik kivisse raiuda, kuigi menetlusega seda on üritatud. Nii Euroopas kui Eestis eksivad asjatundjad ühtemoodi, rahvus ja rahvuslus ei saa tekkida üksnes kultuurist. Ma ütleksin isegi, et määrav on geograafiline asupaik, see loodus ja see maastik, kus rahvas elab, millega tekkinud silmside köidab. Lahkudes kodumaalt Ameerikasse või Kasahstani säilib igatsus, emotsionaalne inerts Eesti klimaatilise pehmuse ja maastikulise rikkuse järele. Geograafilise asupaigaga võrdväärse tähtsusega on vereliin, isa ja ema veregruppide leping, kes on samuti alati teel. Lõpuks pole pornost kellelegi kahju, kuni vägivallale ei kutsuta, seevastu samasoolised on paljunemises laiskvorstid. Sugulisele paljunemisele pole alternatiivi, kuna samasoolised ei paljune, muidugi eeldusel, et hälbelised seksuaalid on ühiskonna liikmed, mitte amööbid.

Alles pärast kohta ja aega ja bioloogiat tuleb mängu kultuur. Solidaarsustunde tekkimisel on kultuur kindlasti määrav. Lugedes kaugel kodust Mats Traadi „Karukell, kurvameelsuse rohi“ keeles, mida Alatau tagused kasahhid ei mõistnud, jõudis teadvusesse solidaarsus eestlusega, kui teised hakkasid mind eestlaseks pidama. Kodus, isegi nõukogude võimu viljastavates tingimustes, oli eestlus mulle võõras, pigem isegi eputamine või võõraviha väljund. Solidaarsus oli proletaarne. Tegelik solidaarsus tekkib antipoodide toel selle äratundmismomendil, mitte tugitoolis. Selline korrelatsioon on rahvusluseks vältimatu, nagu on ka ühe rahva loodav ühiskondlik kord, kus igale õigusele vastab kohustus. Kultuur ei saa olla ebaõige, kohustustest ja korrelatsioonidest vaba.

Liberaalsus, derivaadina libertaarsus, peab retoorikat positiivsest vabadusest või ka negatiivsest, igatahes võrdsustades vabaduse õigusega, eeldamata poliitilist vastutust. Selles vaates pole liberaalsusel poliitilist perspektiivi. Kogu inimõiguste kontseptsioon, seega ka õigusriik, on valedel alustel, kuivõrd õiguste/kohustuste korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Samuti on kohustusliku solidaarsuse kontseptsioon valedel alustel, kuivõrd riigi ja rahvusluse korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Seksuaalse enesemääramise kontseptsioon on valedel alustel, kuivõrd mehe ja naise korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Samuti on elu kui absoluutse õiguse kontseptsioon valedel alustel, kuivõrd usu ja usalduse korrelatsioonile pole adekvaatset asendust.  Armastuse kui universaalse väärtuse kontseptsioon on valdedel alustel, kuivõrd tahte ja tungi korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Avatud ühiskond on nagu lõolaul, aga teatud infole ligipääs on piiratud õiguste tasemega, mis tekitab ebakõla retoorika, meloodia ja visuaali vahel. Lõpuks on esmatähtis majapidamiste heaolu, mitte lõolaul, kurdistamas majapidamiste liikmete kuulmist.

Kuidas saab minister olla aastaid oma kohal, kordagi eksimata ja seda isegi erinevates valdkondades, see on küsimus, millele on kerge vastata. See minister on liberaalse erakonna liige, kes ei eksi kunagi, sest tal on vaid õigus (mandaat), mis annab talle errorivaba tegutsemisvabaduse. Iga inimene eksib, sõltumata erakondlikust kuuluvusest, sest ta on inimene soovide karikaga. Pühas graalis pole tänapäeval midagi salapärast, võta wikipeedia lahti ja loe, küll on kõik valimistevaheline ja manipulatsioonidesisemine nagu katkupuhang sigade hulgas Eesti Vabariigis Keit Pentus-Rosimannuse ministriksolekule järgnenud ajal. Reformierakond on olnud 17 aastat katkematult võimul, Keskerakond umbes sama kaua opositsioonis, nautides võimu rohkemgi aga Tallinnas, mis määrab Eesti arengu. Mõlemad kuuluvad Euroopa liberaalide fraktsiooni. Euroopa saab liberaalsusest ühtemoodi aru, karikast maitsmata.

Konservatiivne revolutsioon kohalikul poliitikamaastikul – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis III

@ckrabat
Kui vaadata meie tänast kommentaariumiruumi või sotsiaalmeediat, siis tundub, et ühiskonnas valitsev õhustik meenutab „laulva revolutsiooni“ paroodiat – kui täna 25 aastat tagasi lauldi end vabaks, siis tänase päeva loosungiks on saanud „Back to the Neukkuland“. Ühiskonnas domineerivad emotsioonid on hirm, viha ja vimm, mis iseloomustasid „laulva revolutsiooni“ pööristes ehk muudatuste vastast interrinnet. Maailmavaatelisest hoiakust „liberaal“, mis on Euroopa kultuuriruumis traditsiooniliselt tähistanud progressiivsust, on korraga idast puhuvate tuulte mõjul saanud laialt pruugitav sõimusõna. Kõik toimub täpselt stsenaariumi järgi, mida kümmekond aastat tagasi kirjeldasin düstoopias „Maakonna sünd“. Tagasipööre sai sümboolse stardipaugu neukkuikooni Arnold Rüütli valimisega Eesti Vabariigi presidendiks, millega Eesti astus tagasisammu vennasvabariikide murdumatusse riiki, kes valisid endised NLKP kõrged funktsionäärid oma fassaadlikult demokraatlikke vabariike juhtima. Tagasipöörde poliitiliseks ideoloogiks Eestis oli Keskerakonna liider Edgar Savisaar, kes pani aluse Keskerakonna ja Rahvaliidu sõprusele, mis on kestnud hoolimata mõningatest kuvandimuutustest tänaseni. Pöördega kaasnes ühiskondlike hoiakute muutumine ja suurenev neukkunostalgia. Hakati ootama juhti ja ühiskonnas süvenesid autoritaarsed meeleolud, tugeva käe ihalus, mis tuli välja Res Publica lühikeseks jäänud kotkalennuga Eesti poliitikamaastikule. Ühtlasi tugevnesid militaristlikud hoiakud, mis on aga üks autoritaarse ühiskonna suunas näitav ohufaktor ning Vabaduse väljakut jääb varjutama ühiskonda lõhestanud Võidurist. Vabadus kaotas oma väärtuse. Niisuguste tendentside levik lõpeb aga tavaliselt teadagi millega.

Kuid tagasipööre ei toimunud ainult Eestis, vaid terve 21. sajand algas üleilmse tagasipöördumisega ajalukku, kui peale 2001. aasta terroristide rünnakut Ameerika Ühendriikide vastu hakati vabadusekraane kinni keerama ning totaalne meedia suutis tekitada nõude totaalse kontrolli järele. 11. september 2001 muutis maailma ning tekitas ajendi järgnevale neokonservatiivsele revolutsioonile, mida juhtisid George W. Bush ja Vladimir Putin ning mis kõige tugevamini avalduski väärtushoiakute muutumises nii Ameerika Ühendriikides kui Ida-Euroopas koos Venemaa tugevnemisega. Terrorismivastase sõja kattevarjus suudeti edukalt levitada üleilmset hirmu ja vihakultuuri, mida toetas progresseeruv üleilmne majanduskriis ning totaalse meedia ja totaalse müügiühiskonna tekitatud kaos, mis on viinud senise ühiskonnakorralduse läbikukkumiseni.  The world is really fucked up. Ida-Euroopa neokonservatiivses revolutsioonis haaras juhtohjad kõigepealt Poola vendade Kaczynskite juhtimisel, kuid tänasel päeval on sellega liitunud suurem osa Ida-Euroopa ühiskondi. Tundub, et kui milleski nõukogude ühiskond õnnestus, siis nn „nõukogude inimese“ ehk neukku tootmises, kes on alustanud oma võidukat tagasitulekutpildikesi Bulgaariast. Euroopast soovitakse pigem eemalduda, Brüsselist on loodud antikangelase negatiivne kuvand ning Venemaa presidenti Vladimir Putinit jälgitakse varjatud või varjamatu imetlusega – „oh bože moi kakoi muštšina“. Ameerika Ühendriikides hoiab neokonservatiivset revolutsiooni ülal Donald Trumpi valimiskampaania, kuid Venemaa ideoloogilise mõju kasv on tuntav eriti Ida-Euroopas, sh Eestis. Isegi kui retoorikas Venemaad või venelasi vihatakse, võetakse sealsed väärtushoiakud tõrgeteta omaks, mis oma paradoksaalsel kombel kajastub ka meie käesolevate presidendivalimiste diskursuses – nimelt peaks president ikka aaria rassist puhtavereline eestlane olema.

Eestis kaotas neokonservatiivne revolutsioon liberaalsed erakonnad. Kuigi Europarlamendi liberaalide fraktsiooni ALDE kuulub tervelt kaks Eesti erakonda, on mõlemad liberaalsest maailmavaatest vähemalt saja aasta kaugusel. Reformierakond, mis oli rajatud liberaalsele platvormile, pöördus trenditeadlikult konservatismi, sarnanedes täna ideoloogiliselt pigem Lääne traditsioonilistele konservatiivsetele erakondadele nagu Soome Kokoomus, Rootsi moderaadid või Austria Rahvapartei, säilitades teataval määral pragmaatilise hoiaku. Nende praktiseeritavat konservatismi võib nimetada liberaalseks konservatismiks. Isamaaliit liitus populistliku Res Publicaga ja nihkus konservatiivsuse teljel veelgi ääre poole, sarnanedes täna ideoloogiliselt pigem Soome Perussuomalaistele ja Poola Seaduse ja Õigluse parteile (Kaczynski brothers) ning võitleb valijate pärast EKREga. Europarlamendis võiksid nad pigem kuuluda konservatiivide ja reformistide gruppi. EKRE ja Keskerakonna vahel mina küll vahet teha ei oska, nemad sarnanevad teineteisega kui kaks tilka vett. Kui vaadata, kuidas need kaks erakonda Riigikogus hääletavad, siis kõikides põhimõttelistes küsimustes on nad leidnud hästitoimiva koosmeele. Erinevus on rohkem valijabaasis – kui Keskerakonna põhijõu moodustab sotsiaalselt konservatiivne venekeelne elanikkond + eestikeelsed neukkud, siis EKRE on Rahvaliidu neukkumeelsele toetajaskonnale suutnud edukalt liita kõiksugused äärmuskonservatiivsed jõud, kes valimistel toetasid varem rahvuslike ja populistlike loosungite all kandideerivaid üksikkandidaate – kombinatsioon vasakpoolsest majanduspoliitikast, sotsiaalsest konservatismist, autoritaarsest ühiskonnakorraldusest ja etnonatsionalismist, mis kõik iseloomustab ka Keskerakonda. Europarlamendis ootaksid neid vastavalt Rahvuste ja Vabaduste Euroopa sõpradega Prantsusmaa Rahvusrindest ja Itaalia Põhjaliigast või siis EFDD fraktsioon Briti Iseseisvuspartei ja Rootsi Demokraatidega.

Vabaerakond kuulub maailmavaateliselt kindlasti ühiskonna konservatiivsemasse tiiba, kuigi teda kusagile eurokonglomeraati on raske paigutada. Sotsiaaldemokraadid on ehk ainsana säilitanud oma näo, riisudes kokku selle, mis konservatiivsetest jõududest üle on jäänud ning on veel viimase mohikaanlasena väärtustanud euroopalikke väärtusi. Paraku on nad vasakpoolsed. Seega on Eesti ühiskond väga äärmuste poole kaldu, kus tasakaalukas mõõdukus ja kodanike individuaalseid vabadusi väärtustav hoiak, mida liberaalsed erakonnad on Euroopa ühiskondades hoidnud on, puudub Eestis täiesti ning Eesti kodanikul on valida vaid konservatiivse enamuse ja sotsialistliku vähemuse vahel. Pööre äärmusluse suunas on toimunud totaalse meedia valjuhäälsel kaasabil, kes on ühiskonnas levivaid hoiakuid omal kombel toetanud, teinekord näiliselt hukka mõistes, kuid samal ajal hagu lõkkesse heites. Kindlasti ei ole EKRE bioloogilise isa Mart Kadastiku vaimu osakaal Maakonna sünnis oluliselt väiksem kui Edgar Savisaare oma. Tänase hirmu- ja vihapõhise sotsiaalse tellimuse eest vastutavad ühtviisi nii poliitikud kui meedia, kes on lohe sündimist vaikides ja heakskiiduga pealt vaadanud, samal ajal veendes iseennast, et Juku pea ei ole kandiline. Enne kui liberaalsed väärtused Maarjamaa paesel pinnal taas kandepinda leiavad, peab ilmselt sündima midagi kohutavat. Maakonna sünd kulgeb plaanipäraselt, nii nagu pühakirjas on kirja pandud, kuid ma ütlen teile, et need, kes täna unistavad Eestimaa koonduslaagritega täitmisest, koostavad rahvavaenlaste nimekirju ja loodavad ise olla õigete poolel, saavad esimestena karistatud. Tavaliselt toetatakse autoritaarseid ja totalitaarseid režiime lootuses olla ise need, kes karistavad, kuid tahtes parimat, läheb tavaliselt nagu alati.

Aastad mööduvad, laulud jäävad –  Maakonna sünd, neukkude unelm.

 

Vaatepunkt: kas alati nihkuv?

@huviline
Võttes kokku nelikümmend aastat (1946-87) väldanud uuringud, väidab Peter Brook, et tema töö lähtekohaks on alati olnud ebamäärane sisetunne. „Ma ei ole kunagi uskunud ühtainust tõde. Ma usun, et kõik koolkonnad, kõik teooriad võivad teatud kohas, teatud ajal kasulikud olla. Kuid ma olen avastanud, et elada on võimalik üksnes kirglikult, täielikult mingi vaatepunktiga samastudes,“ (Nihkuv vaatepunkt, P.Brook, Eesti Raamat, 1993). Tähendab, vaatepunkt maailma asjadele on kindlalt paigas, ebamäärasest sisetundest täieliku samastumiseni. See on saabuv statement, mida saab alati tõendina kasutada.

Reaalselt pole ligemale kahekümne aasta jooksul minu jaoks midagi muutunud. Loen endiselt sama statementi, igavesti saabumisel ja kohal olev. Raamat on omal kohal, minu raamatukogu ülevalt lugedes neljandal riiulil ja mulle tundub, et ka minuga pole vahepeal midagi muutunud. Nagu ma aastaid tagasi kunagi sündisin, millega kaasnes teadvuse süttimine ja keele omandamine, samasugusena ma ka hauda lähen. Kui palju oleks rääkida lugusid, nii elukogemust kui luiskelugusid, aga ma ise ei lähe mulle korda ja  ei huvita enam. Teisi võivad minu lood huvitada, kindlasti huvitavad, sest nad ei tea neid, aga mina tean. Niisiis on ebamäärane sisetunne, kindlalt paigas vaatepunkt maailma asjadele, millest alati lähtun, mulle hauakaevaja.

Mingi nihkumine on ometi tajutav. Eile tuli järeltulija ja võttis ülevalt lugedes neljandalt riiulilt raamatu “Nihkuv vaatepunkt”, Peter Brook,  Eesti Raamat 1993, ja hakkas lugema. Küsisin hiljem, et kas oli huvitav. Ei olnud, aga koolis kästi. Tähendab, samamoodi nagu Nõukogude Eesti ajal, nii on ka Eesti Vabariigi ajal kirjandus kohustuslik. Kohustuslik kirjandus on riigi tunnus ja sellega kujundab karjane kodanikkonda. Aga kuidas sisu meeldis? Tema sai raamatust hoopis teisiti aru, sest ebamäärane sisetunne on alati ja iga isiku jaoks erinev. Vaatepunkt maailma asjadele on nihkuv, mis aitab elada kirglikult ja avastada maailma. Erinevate vaatepunktide vahel tekkib debativõimalus ja see on demokraatia üdi.

Poliitilise vaatepunkti küsimus on tasemelt kõrgem tasemest, mida meelelahutuse valdkonnas  käsitlevad lavastaja uuringud üksikisiku tasandil. Rahva ja rahvaste tasemel on selge, et üldine hüve ei saabu, kui lähtekohaks võetakse ebamäärane sisetunne. Sellisele ebamäärasele sisetundele on tänapäeva poliitikas rajatud näiteks rahu ja rahvaste sõprus või võitlus monopolismiga majanduses, kuid mitte siseriiklikult poliitikas, kedagi kohustustega koormamata, näiteks inimõiguste kohaldamine inimestele või kultuuri lahutamine tema kandjatest, pidades sunniite ja šiiite pelgalt usuliseks vastasseisuks. Kellegi ebamäärane sisetunne põhjustab poliitikas tüsistusi, kui tüsistus on teostatav ja teostub.

Ometi on ka poliitilise vaatepunkti nihkumine tajutav. Teatavasti ei olnud raudse eesriide tagune Nõukogude Liit vaatamata karmile piirivalvele poliitilises mõttes globaalselt sõltumatu, vaid järgis  mujal maailmas käibivaid moevoole. Kino kui propagandamasin on olnud tõhus üle maailma (Hiina, USA, Saksamaa jt). Uut IT tehnoloogiat arendati mitte ainult Läänes, vaid ka Idas, kes võidujooksus paraku kaotajaks jäi. Internetivõrgustike tekkimine andis kõikidele riikidele idee kasutada seda luures. Kui Orwelli „1984“ tundus omal ajal paraja koomiksina, siis James Bond 2015 „Spectre“põhisisu on just võitlus ülemaailmse ühendluure tekkimisega. Alles hiljuti, järjekordsete terrorünnakute valguses, arutasid spetsialistid tõsiselt  ühendluure loomise vajalikkust üleeuroopalise meetmena terrorismivastases võitluses. Veebi kasutamine riiklike eesmärkide saavutamiseks on tänapäeval väga moes. Kuigi mingid poliitilised vaatepunktid nihkuvad, tuleks kaaluda ka hauast kaevamist (resurrection), et tuvastada surma põhjus.

Poliitikasse tõmbamine

@huviline
Aristoteles, kes elas 62 aasta vanuseks, ligilähedaselt sama palju kui keskmine eestlane tänapäeval, annab poliitika definitsiooni: hüvede saamisele suunatud oskus toimida tulemuslikult eesmärkide paljususe tingimustes. Ajaloos on taolisest toimimisest tulenevalt esinenud kahte liiki poliitikasse tõmbamist: ühtedele on selleks võimalus toimida, teiste puhul aga toimimise tulemus (Nikomachose eetika, I raamat). Tänapäeval võib öelda, et demokraatia puhul esineb võimalus toimida tulemuslikult poliitikas, aga teiste poliitikate puhul jõutakse tulemusele. Kui igal kunstil, igal uurimistööl, igal praktilisel tegutsemisel ja valikul on suundumus hüvede poole, nagu kirjutab Aristoteles, ehk teise sõnadega öeldes, kõik poliitikud soovivad rahvale head, siis tuleb nõustuda, et ühteviisi demokraatlikud on nii orjanduslik demokraatia, absoluutne monarhia, valgustatud monarhia, kapitalistlik demokraatia kui ka kommunistlik demokraatia. Kindlasti on demokraatlik Eestis tehtav poliitika, kuid ka teised poliitikad ei pruugi ebademokraatlikud olla.

Millised on need teised poliitikad, mis tõmbavad poliitikasse tulemuse pärast ja kuidas hinnata poliitika tulemust või seisu? Hinnang poliitikale, uurimistulemuste analüüs (sh valimissüsteemide analüüs), jääb pigem sellesse poolde, kus esineb võimalus tulemuslikult poliitikas toimida. Nüansierinevus teistest poliitikatest: laval istudes püüan kooliealistele poegadele selgitada elektrikerise ja puuküttega kerise leili erinevust. Mõlemad annavad kuumale kerisele vett visates leili, OK. Davai, davai! Elektrikerises põhjustab kuuma elekter, puuküttega kerises leek. Jõuame põhjuste erinevuseni, elektronide suunatud voog ja keemiliselt tekkiv leek, lõpuks füüsika ja keemia erinevusteni. Füüsika juures erinevused lõppevad. Näen, et poisid saavad leili erinevustest aru füüsika pinnalt, aga mitte vihtlejate vaatevinklist. Ütlen, et leil pole erinev kerisest, vaid selle mõjust vihtlejale.

Need teised poliitikad mõjutavad kodanikke või laiemalt elanikke eesmärgiga jõuda tulemusele, sõltumata eesmärkide paljususest või erinevusest. Sellist poliitikat tänapäeva läänemaailmas ei tehta, sh ka meie vabariigis . Mõju vihtlejale pole tähtis. Integrity taandub võimalusele teha tulemuslikku poliitikat ja sellest tulenevalt järgitakse valitsevaid moevoole. Oluline on moodus, mitte viis, mis tõmbaks. Aga mina käin saunas viha pärast, sest pärast vihtlemist on mõnus olla. Tõenäoliselt käis Aristoteles  samadel põhjusel termides.

Poliitikasse jõudmine

@huviline
Platon, kes elas ligi 80 aastat vanaks, rohkem kui tänapäeval ka heaoluriikides keskmiselt, ei alustanud oma teoseid kirja pannes poliitika teemaga. Platoni teosed „Riik“ ja „Seadused“ on kirjutatud tema elu viimase kolmandiku jooksul, kui ta ilmselt tundis, et tal on poliitika teemasse midagi lisada. Kuidas ja miks tänapäeval poliitika teemal midagi kirjutatakse? Võib märgata, et üldjuhul valitsemisviise analüüsivalt või kritiseerides. Tegelikult pole politoloogidel erinevaid elemente eriti palju(sotsioloogilised uurimused, parem-vasak telg, ajaloolised teadmised), mida kombineerides toodetakse tekstide kommentaare. Platon seevastu nägi maailma algfilosoofina, traditsioonilise ühiskonnakorralduse muutjana, kellele müüdid meeldisid, aga ei rahuldanud.

Paraku ei suutnud tema uued ideed kutsuda esile murrangut ühiskonnas, kuid seda suutis ca 250 aastat hiljem kristliku usundi levik, mille vilju me tänapäevalgi veel maitseme. Midagi pidi tolleaegseid inimesi algkristluse juures vapustama, sest on teada, et kristlus levis plahvatuslikult ja institutsionaliseerus. Kristlusest mõjutatuna kehtis ca 1500 aasta jooksul, kuni valgustusajani üldine põhimõte, et kõik inimesed on patused. Kriminaalmenetluses oli isiku süüd kerge tõendada. Ühiskondade stagnatsiooni käigus kujunesid sotsiaalsed mässuliikumised ja revolutsioonid, mis viisid ühiskondade sekulariseerumiseni. Valgustusaja filosoofide mõtestatud uute ideede kohaselt oli isik kuni kohtuotsuseni süütu. Kriminaalmenetluses tuli isiku süüdimõistmiseks lisaks seaduses kirjapandud teo tunnustele välistada isiku süü ja õigusvastasus.

Uusajal põhjustasid sekulariseerunud ühiskonnad ja tervikpildi jagamine kriminaalmenetluses rahvaste tekkimise, kellel soov pidada vabariiki nii nagu valgustusaja uued ideed ette nägid: monopoolse õigusriigina. Kaasajal on selline riik ja üldse vajadus riigi järele eestlaste jaoks kahtluse alla seatav. Liidu tingimustes jõuab kätte aeg, mil riigist saab vähem kasu isikuid kui võiks saada. Majanduslik reaalsus põhjustab olukorra, kus impeerium ei suuda isegi hiigelserverite abil monopoolse õigusriigina toimida. Filosoofiast pole olukordade mõtestajana mingit tolku ei poliitikas ega isegi akadeemilistes ringides.

Meediafoorumid „Vabariigi kodanikud“, „Foorum“, „Räägivad“, „Rahvaadvokaat“, „Vaba mõtte klubi“ jt peavad kinni vaikivast kokkuleppest, et endiselt kehtib Juhan Liivi rahvusromantiline: „Kui kord on Eesti riik“. Pumba juures on olukord teine. Mõistlike inimeste vaikivat kokkulepet kasutavad poliitikud omakasu huvides kunstlikult ära, sest pumba juures teatakse täpselt, kui palju riiklikust suveräänsust on liidule jagatud. Lihtsad sõnad ja sõnastajad, kellele poliitika tegemise eest ei maksta, on ummikus. Neil pole aega ega raha, et hinnata andmeid, kui palju oleme võlgu, nii raha kui aega. Ainult meedial on aega ja raha Uberi ja MTA teemadega tegeleda. Muidu oleks see auk päris must, kuid nüüd saame infot vähemalt läbi klaaskuuli. IT-põhine elu muutub üha läbipaistmatumaks, sest informatsiooni igale tasandile on ligipääsuks ette nähtud õigused ja volitused. Kellel õigused puuduvad, see informatsioonile ligi ei pääse.

Kaaluda tuleks, kas monopolistlik õigusriik tegutseb ikka oma kodanike huvides. Eestlastel on ajaloos kaks korda olnud oma riik. Võib-olla oleks aeg nüüdki riigi institutsioonid laiali saata, põhiseadus kehtetuks kuulutada ja alustada sotsiaalset elu Euroopa Liidu põhiseaduse katuse all, valides Euroopa Parlamenti ja panustades Euroopa relvajõududesse. Põhimõtteliselt oleks elu nagu endise NSVL aegadel, ainult selle erinevusega, et puuduks ühe partei diktatuur, omandisuhted oleksid elujõulised ja liikumine on vaba nii piiride sees kui piiridest välja. Jutt Euroopa väärtustest oleks siis asjakohane. Marek Helm sobiks hästi Euroopa Liidu Maksu ja Tolliameti peadirektoriks, Juhan Parts aga Euroopa Liidu Kontrollikoja Peadirektoraadi direktoriks. It´s a Long Way to Tipperary…

Siiski võiks kõne alla tulla võimalus, et filosoofia lõpetab vegeteerimise, lõppematu olukordade mõtestamise. Poliitikasse jõudmisel peaks seal koht jääma müütidele, sh utoopiatele, sest see aine ei ole filosoofia väline. Lõpuks ei ole filosoofial muud otstarvet kui saabumisel isikule (persona in fieri) keskkonda ettevalmistada, kes siis rahvana, kasutades valikute tegemisel äppe, jõuab lõpuks poliitikasse.

Saatana teenrid Kuradiveskis ja vaimude tund Postimehe toimetuses

@ckrabat
Persona in fieri on suure huvi ja respektiga jälginud paavst Franciscuse tegemisi, kes septembri lõpus külastas Uut Maailma, Kuubat ja Ameerika Ühendriike ning esines kõnedega Ameerika Ühendriikide Kongressi mõlema koja ees ja ÜRO peakorteris, vahetult enne Peaassamblee istungjärgu riigipeade sessiooni. 24. septembril esines Franciscus USA Kongressi ühisistungil ning edastas maailmale järjekordse sõnumi, milles esitas üleskutse suuremale inimlikkusele – tee teistele seda, mida sa tahad, et sinule tehtaks. Iseasi, kuivõrd maailm oli valmis tema sõnumit vastu võtma. Paavsti sõnum sisaldas kõike seda, mida meie kohalikud totaalse meedia trummipõrina saatel Kuradiveskit ehitavad Saatana teenrid Eestis kogu hingest vihkavad – üleskutse olla kaastundlikum immigrantide vastu, võidelda vaesusega ning kliimamuutuse laastavate mõjudega ja olla säästvam planeedi elukeskkonna vastu. Ta kutsus üles kaotama surmanuhtlust kogu maailmas ja piirama relvakaubandust. ÜRO-s kõnet pidades juhtis ta tähelepanu maailmas laialdaselt lokkavatele kriisikolletele, mille keskmesse sattunud inimesed kannatavad – Süürias, Iraagis ja mitmel pool mujal. Paavst tervitas tuumalepet Iraaniga ning kutsus ÜROd üles reformidele ning kõiki maailma rahvaid seisma õiglasema majandussüsteemi eest, soovitades piirata majanduslikku kuritarvitamist ja liigkasuvõtmist.

Paavsti poolt tõstatatud teemad on Maarjamaal ebapopulaarsed, eriti totaalse meedia silmis. Mida võiks mõni keskmine Eesti poliitik või leheneeger, kelle jaoks loll on tema leib ja keda nõukogude süsteem on koolitanud vihkama, veel rohkem karta, kui seda, et paavsti sõnum ligimeste poolt omaks võetakse? Viisaastakute ennaktempos valminud murumütsid lausa jumaldavad surmanuhtlust ning on igal võimalikul ja võimatul juhul oma eesmärkide saavutamiseks alati valmis relva haarama, uskudes, et inimkond vajab kõikvõimalike probleemide lahendamiseks eelkõige sõdu ja relvakaupmeeste kukrud peavad täituma kullaga, lootes niiviisi viimaks ometi vabaneda mõisatallide peksupinkidel kogetud seitsmesaja aastaste orjapõlve alandavast taagast ning end teiste ligimeste vaenamise läbi välja elada. Õndsal neukkuajal pakkus Riia kinostuudio mitu mängufilmi Saatana teenritest ja nende tegemistest Kuradiveskis. Samal ajal kui paavst Franciscus tegeles globaalsete probleemidega jätkusid argipäevased murumängud inimlikkust vihkaval Maarjamaal, kuhu Saatana teenrid ehitavad hirmu ja viha õhutades ning mitmel erineval viisil korrumpeerudes Kuradiveskit ja loodavad niiviisi odavat, kuid kestlikku poliitilist kapitali teenida. See, kes räägib, et Saatana pea ei ole kandiline, on oma kolm tilka verd juba välja andnud. Paavst Franciscus ütles: “Kui me soovime turvalisust, pakkugem turvalisust. Kui me väärtustame elu, andkem võimalus elada. Kui me otsime võimalusi, tekitagem teistele võimalusi. Mõõdupuu, millega me teisi mõõdame, on sama, millega aeg mõõdab meie tegevusi.” Indrek Tarand kirjutab oma blogis, aasta oli siis 2010: “Südametunnistus on koer, kes käib meie kannul ja haugub.”

Siit on hea üle minna huvitava intsidendi kommenteerimisele, mis toimus neukkurahva häälekandja Postimehe toimetuses, kui selle peatoimetajaks sai üheks päevaks tuntud majandusanalüütik Hardo Pajula, kes aga ühtäkki avastas, et lootes jõuda teekonna lõpus omade juurde, on ta sattunud hoopiski vaenlase territooriumile. Pajula nentis, et Postimehe toimetust juhib siiamaani Mart Kadastiku vaim, keda muutuste tarvis tuleks sealt kadakasuitsuga välja suitsetada. Praegu tõrjuti sealt püssirohusuitsu abil ja Kalašnikove viibutades minema küll üksnes Pajula ise, väljaande üks püsiautoreid. “Postimehe” mõju rahva vaimsele degenereerumisele ei ole meie taasiseseisvumise järgselt olnud väike. Kui paljud kaasmaalased on leidnud lohutust seistes vastu paavst Franciscuse rahule ja leppimisele kutsuvatele üleskutsetele, siis Mart Kadastiku “Postimees” erineb eelkäija Jaan Tõnissoni juhitavast “Postimehest” nagu öö ja päev, muutudes vaba mõtte ja kriitilise mõtlemise taimelavast kollase ajakirjanduse lipulaevaks. Mart Kadastiku pärand tulevikku pole mitte ainult tema bioloogilised lapsed, vaid terve põlvkond tema mõtteviisi edasikandjaid, meediasignaalide abil juhitavaid roboteid. Nii nagu meie kirevat sotsiaalset maastikku iseloomustavad stultoloogiliste objektide (poliitkorrektne nimetus lollide kohta) generatsioonid: maisilapsed, tatralapsed, indigolapsed, kristallilapsed, lillelapsed, burksiputkade lapsed ja paljud teised erinevad huvigrupid, on nende kõrval hääleka sihtrühmana koha sisse võtnu Postimehe staarväljaande Elu24 najal üles kasvanud saduserliku ja variserliku silmakirjanduse tootearenduse tulemusena Mart Kadastiku tehnoloogilised lapsed.

Mart Kadastik on iseenesest muidugi tähelepanuväärne isiksus, kellest verisulis 28-aastase ajakirjanikuna sai parteilise väljaande “Edasi”, millest kasvas hiljem välja “Postimees”, toimetaja, ning kes tavalugeja jaoks sümboliseerib nõukogudeliku väärtussüsteemi järjepidevust. Ajakirjandusliku karjääri järel ilukirjandusse siirdununa Eesti Barbara Cartlandiks pürgiv Kadastik äratas õndsal neukkuajal tähelepanu kirjanikunime Jaak Kaljo nime all avaldatud “nõukogude rahva vaenlasi” paljastavate artiklisarjadega, mille kulisside taga võib märgata elavaid liigutusi tegevat ühe teatava kolmetähelise organisatsiooni poltergeisti. Tänaseks päevaks EKRE lippude alla koondunud poliitiline rühmitus, kelle suur eesmärk on võidelda paavst Franciscuse sõnumiga, võib uhkusega Mart Kadastikku pidada oma vaimseks isaks, sest kogu taasiseseisvumisele järgnenud aja on “Postimees” järjekindlalt toetanud neukkumõtlemise taassündi ja võidelnud halastamatult kristlike väärtuste vastu. Võidelnud just nende väärtustega, mida paavst Franciscus oma kõnedes on esile tõstnud. Kaubamärgi Elu24 all on ta omakasupüüdmatult aidanud Eestis edendada Viha vabariiki ning võidelnud kogu hingest nooreestlaste loosungiga saada vaimult suureks, propageerides selle asemel mõõdutundetut paljunemist, suletust ja hirmu, mis peaksid vaimset taassündi kompenseerima.

Huvitava paradoksina on paljud need väärtused, mida paavst Franciscus oma kõnedes on väärtustanud – inimelu pühadus, surmanuhtluse kaotamine, kaastundlikkus immigrantide vastu, relvakaubanduse piiramine ja muud ligimesearmastusest lähtuvad sõnumid, sattunud Eestis tugevate, võib-olla isegi mitte eriti arvukate, kuid seevastu häälekate ja hästi võimendatud jõudude rünnakute alla. Kurvastaval kombel nimetavad mõned nende jõududega liitunud Eesti elanikud end kristlasteks ja vahel isegi katoliiklasteks (EKRE religioosne tiib Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks), kuigi pühendumuse järgi võiks neid pidada rohkem Saatana teenriteks Kuradiveskis, sest oma Viha vabariiki õhutavate üleskutsetega on nad kristlikud väärtused materialiseerunud. Loodetavasti leiab ühel ilusal päeval Postimehe tegevtoimetaja töölauale tee gloobus, et Mart Kadastiku jüngrid mõistaksid, millisel planeedil nad elavad ja kuidas toimivad jumalikud loodusseadused. Jumalike seaduste kehtima hakates peavad Saatana teenrid lammutama Kuradiveski ja Mart Kadastiku vaim lahkuma Postimehe toimetusest. Kutsun üles kõigi maade eksortsiste ühinema ja tõrjuma Mart Kadastiku vaimu välja mitte ainult “Postimehe” toimetusest, vaid kõikidest totaalse meedia kolletuvatest hääletorudest üle terve maailma.

Paavst Franciscuse ja Damiano Affinito singel “Wake Up! Go! Go! Forward!”. Novembri lõpus peaks Franciscusel välja tulema terve rockmuusika baasil kokku pandud heliplaat, millega ta järgib eelkäija paavst Johannes Paulus II eeskuju.

Previous Older Entries

veebruar 2017
M T W T F S S
« Jan    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.