Isa

@huviline
Ärkasin öösel ühtäkki üles. Uni oli kadunud. Vähkresin rahutult, proovisin uuesti uinuda, aga see ei õnnestunud. Paar tundi voodikriuksutamist, siis tõusin üles. Tundus mõttetu veel teha sama. Uni oli kogu maailmast otsa saanud.   Kirjutuslaua taga mõtlesin, et millal suri minu isa. Mul ei ole temast palju rääkida, sest isa oli ükskõikne mees, kes jagas harva õpetussõnu. See vähene, mis temaga seoses spontaanselt meenub, seostub paljude meeldesüüvinud olukordadega looduses. Me käisime matkamas, mustikal, kalal, seenel. Meenutuste lõng hakkab jooksma ja toob varjust asju esile. Mõtlesin, et tegelikult isa ei olnud ükskõikne, nagu alguses arvasin, vaid pigem sissepoole pööratud. Pärastsõjaaegse teatrimehena ei näidanud ta tundeid välja mujal kui teatrilaval. Professionaalne suhtumine. Ta suri 53 aastasena ja varsti tiksub ka minul sama tähtaeg. Mingi matemaatilise vaimustuse ajendil otsustasin kokku arvutada tema elatud päevade arvu, et saada teada, millal minul sama päevade arv täpselt täis saab. Sain kokku 19 629 päeva. Pärast sama arvu päevade möödumist olen  oma isa elu üle elanud. Elu, mille lahutamatuks koostisosaks ma olin. Mis hetk see on? Ma ei tea, aga sellest hetkest alates pean lisaks oma elule elama isa elu pikemaks, kes geenidena minus edasi elab.

Samal öösel sai uni otsa ühel teisel vanal mehel – André´l prantsuse noorema põlvkonna näitekirjaniku Florian Zelleri näitemängust „Isa“, mille etendust õnnestus väisata „Theatrumi“ vanalinna saalis 28. novembril. Väike saal, vähe õhku, vähe ruumi, üksikud pildid André mälestustest. Pildid kordusid, mõned neist korduvalt. Olen nüüd vaadanud nii mõndagi kaasaegse autori lavastust. Vene noorema põlvkonna näitekirjaniku Ivan Võrõpajevi „Joobnud“ teiste seas. Avatud maailm on täis saladusi, mida autorid tajuvad piltidena. Pildid kirjutatakse välja selgelt, olukorrad on läbipaistvad, neid võib kiirendada või aeglustada lõputu arv kordi. Televisioonis spordivõistluste ülekannetes suure populaarsuse võitnud slowdownid, slowmotionid, tableau vivantid sobivad hästi kaasaegse dramaturgilise materjali lavastamiseks teatris. Kas neis aga on ka midagi, mis meis kõigis edasi elab? Mis võimaldab isa elu pikemaks elada.

Isa (Lembit Peterson) ei jaga õpetussõnu, ta loeb ajakirja. Võib-olla delegeerib pilte oma tütrele. Tema mured on lihtsad – ajakirja lugemine, korteri üürimine, kana söömine, viski joomine, magamine ja pidžaama. Pildid on selged. Aga suur pilt? Suur pilt saab selgeks lavastuse viimase pildiga. Isa, kes põeb ilmselt dementsuse mingit vormi, elab ennast välja: „Ma ei taha siin enam olla!“ Seda ei ole ta unustanud. Tütre päevad on seevastu täidetud murega isa pärast. Isale tuleb hooldaja leida. Viimases pildis selgub, et dementsele isale on leitud koht hooldushaiglas. Ükski slowdown ei luba aimata suurt. Kordused täidavad vaataja potentsiaalsete lahenduste hämara ootusega, mis kunagi kuskile ei vii. Loo asemel on pildid ja kaadrid, mille vaheldumine võiks olla sujuv, kui silma poleks torganud mõned ebakohad. Ebaloogilised detailid nii lavastuses kui mängus nagu Türgi NATOs või Eesti Nõukogude Liidus.

Võõrad ja tütred, kes isa ümbritsevad, kehastavad lavastuses muutlikku mitte millegagi pitseeritud tegelikkust. Selles tegelikkuses elab isa, kellest ainult tütred saavad  tema elu jätkata. Võhivõõras Pierre (Mario Peterson), tütre abikaasa, võib olla muu maailm, aga kui tema maneerid kopeerivad isa oma, siis muutub lavastus ja mäng arusaamatuks. Tõsine aine mängus kaotab tõsiseltvõetavuse. Seda peamiselt sellepärast, et selles lavastuses on maneeridel, kõnnakutel, hääletoonidel oluline tähendus. Lembit Petersoni mäng on mobiilne, eepiline, nüansirikas, lisaks ma ütleksin pilditu, sest stseenidest kujuneb müüt. Tekkib kummaline tunne. Isa elab mängus läbi detailide (valutav põlv; kõnnaku mängu toomine; pidžaama). Sellesse loosse ei tohiks vaataja jaoks arusaamatusi mahtuda, et müüt säiliks. Piltide jada paraku ei haaku muutliku maailmaga.

Pärastsõjaaegse insenerina pole isal vastust küsimusele, mida ta tahab. Nagu president Kersti Kaljulaid, kes siiralt arvab, et on õigel teel, kui jaanalinnu kombel pistab ta pea peitu õpikutarkustesse. André soov on võimsam intellektuaalsest elemendist. See paneb tahtma ära. Ma tean, et isa tahtis ära. Ta tegi julge sammu ja sooritas enesetapu. Enesetapp ei ole iseenesest vastus Albert Camus’ küsimusele, kas elu väärib elamise vaeva või mitte. Kuid enesetapp on julge samm teadmatuse suhtes. Peab teadma, et see, mida me teame, võib muutuda väärituks. Elu jätkamise küsimusele, mis pole valiku ega vabaduse küsimus, heidavad varju möödunud elu vääritud faktid. See on ajaloo vari ja mõjutab vaatajat teatrisaalis. Saabuvatest varjudest ei tea me midagi. Võib teha oletusi, teravmeelitseda („Olematus võiks ju olemata olla“ – A. Alliksaar). Sellepärast tuleb kõigiga rääkida. Selles mõttes on samm teadmatuse suunas kindlasti julge samm, kui keegi seda soovib, sest julgus on tahe. Just sellepärast on isa igavesti minu mõtetes. Just sellepärast peab isa elu minus jätkuma.

Advertisements

Mysterious night

@R.W.Hamilton
San Agustin is a small lonely church near the Capo River in Peru. This building was established by Spanish conquerors a long time ago, in 1591. From that time also descend the ruins of silver-mine. Mining had finished two hundred years ago, since then the mine has remained empty. The ruins slowly broke up in the deepness of the virgin forests.
Little time ago a parsonage of San Agustin had been established again. A very mysterious man moved into the parsonage. His name was Father Enrique Lopez Yourcenar and he was a priest. His last post was at the Catedral of Santiago Apóstol in Panama. From that place he had been discharged as a warlock.
In Peru Father Lopez continued his work, but his divine services were without people. They always began at midnight and lasted till the first cock-crow. At this time the windows of the church had always been closed by impenetrable curtains. The local people could tell that when Father Lopez had divine services, somebody from the nearest environment got lost. Also somebody had observed fresh blood next to the door of the church. The rarely inhabited environment avoid this place.
Once a gipsy family moved into the abandoned mine. Mr. Lincoln A. Shroud, head of the family, began to take part in Father Lopez’s services. More and more people got lost mysteriously. Inhabitants of the nearest villages abandoned their houses and fled to bigger cities, Iquitos, and Lima. The situation was strange and sinister.
After the next divine service, Cleopatra Nola Llosa, the seventeen year old daughter of a woodcutter Gregorio Nola Hernandez, one of the last inhabitants in Yaguar, got lost. Yaguar is a small village at the side of the Capo River. There were usually twenty inhabitants, but after events known to us only Mr. Nola stayed there with his family and some a one hundred and eleven year old man, Mr. Francisco Almeida y Saavedra with his young sixteen year old wife Myra and their two year old son. Mr. Almeida earned money by making aphrodesiacs for Lima’s and Callao’s restaurants. His oldest son, Mr. Diego Almeida y Santamaria was the most famous private detective in Peru. He was ninery one years old and had a lot of achievements in catching the criminals.
At that time a regrettable story happened with Ms. Cleopatra, Mr. Diego had a rest at his parents’ house in Yaguar. Mr. Nola asked him to clear up this case. They knew that usually Father Lopez had his services on a full moon. At the next full moon they decided to go to San Agustin.
The night was rarely clear. It was twenty to midnight, Mr. Diego just looked at his watch. Three men were standing in absolute silence. Mr. Almeida’s old friend, a well-known murderer who has the nickname Black Jack, was also standing with Mr. Almeida Junior and Mr. Nola. Mr. Almeida asked him to visit Yaguar and to help them. The night was ill-boding. At five to midnight Father Lopez moved from the parsonage to the church. At the same time many helicopters landed around the church and skeletons stepped out. They entered into the church. When from midnight missed only one minute, Mr. Lincoln A. Shroud arrived in a shiny “Pontiac Firebird”. At midnight the church bells began to ring. It was a very sinister night.
Three men discussed the situation. They noted that the church windows had been closed and in front of the church door was a big heavy padlock. They didn’t notice, who had locked the door.
“I have a solution,” Mr. Diego said. “There is a secret passage, which begins in the deepness of the forest. When I was a teenager, I often visited the church by that passage. Lets go!”
“This is a good idea! Quickly to the forest! Hurry!” Black Jack said.
After thirteen minutes they were already at the big stone. Under the stone was the entrance to the secret passage.
“Listen!” suddenly Mr. Almeida whispered. “Hide yourself!”
It was the last moment. One man and two skeletons arrived at the stone. Mr. Almeida knew them. They were the ex-policeman Mr. Guevara with his wife and Mr. F.D.Skeleton, Mr. Diego’s general rival. They slid the stone away and came into the passage.
“Lets go after them!” Mr. Almeida commanded his comrades and descended to the passage. Black Jack and Mr. Nola followed him.
The passage was dark and winding. It was difficult to move. The skeletons with Mr. Guevara moved as quietly as mice before the trackers. A heavy slab had slid aside and the skeletons with Mr. Guevara arrived in the church. After this the slab was slid back to its place. Three trackers set out deliberating. They decided to wait few minutes and then to slide the slab aside and to climb up. They did so.
The passage finished in the vestry of the church. Mr. Diego listened behind the door which led to an altar room. From there was heard a high-pitched clattering voice. Mr. Diego opened the door slightly. Father Lopez made a sermon.
“I call you, Satan, Prince of Darkness. The obscurantists implore you to accept our sacrifice …”
Two skeletons brought Ms. Cleopatra to the altar. Mr. Nola wanted to begin crying, when he saw that Mr. Shroud approached Ms. Cleopatra with big trenchant knife. Black Jack stopped him and closed his mouth.
“Shut up!” he whispered. “You shit me off! I must kill you.”
“Peace! Only peace!” Mr. Diego calmed them and lit a pipe. “Lets start to think!”
Unfortunately they could not think. A solution came unexpectedly. A tiny car “Zaporozetsh 965” arrived at the church and two Soviet military men got out from there. They were Colonel Ivan Ivanowitch Durakov, a military attaché of the Soviet Union in Peru and his assistant, lance-corporal Sukin. The military men came into the church.
“Fuck you face, bitch! I’m pissed off with you! You motherfucker!” Colonel Durakov said with friendliness.
“Comrade Colonel asked you to finish the ceremony,” Mr. Sukin translated.
“I don’t understand you, Mr. Durakov,” Mr. Skeleton responded him.
“Comrade colonel wants this girl for his chief at the KGB,” Mr. Sukin translated.
“I don’t know… I’m surprised …” Mr. Skeleton stammered.
“Shut up, shithead! Fuck off!” Colonel Durakov said more aggressively.
“Comrade Colonel asks you to give him this girl. Comrade Colonel asks you very urbanely. But otherwise …” Mr. Sukin translated.
“But … but … but …” Mr. Skeleton stuttered.
“Understand, our boss from the KGB needs a new mistress!” Mr. Sukin’s voice was pressing.
“But you know, if Satan wouldn’t get the sacrifice, it will be very bad for us,” Father Lopez shyly interfered with the conversation.
“It’s your business!” Mr. Sukin answered.
“Fuck you face! Quickly!” Colonel Durakov complemented him.
“I’ll give you ten seconds to decide,” Mr. Sukin bowled and began to count. “One … two … three …”
The whole church remained silent. Nobody could resolve this problem. Mr. Skeleton consulted quietly with Mr. Guevara and with small dark skeleton, Mr. Scheletro from Palermo. Mr. Scheletro had the best contacts with Sicilian Mafia and therefore had good credit among the skeletons. At the same time Colonel Durakov started to slowly pull out a revolver from a holster. Mr. Sukin followed him.
“We must come out now,” Mr. Almeida muttered and entered the altar room. He declared in a loud voice:
“Good morning, ladies and gentleman! How are you?”
“Fine, thanks!” the skeletons answered in chorus.
Mr. Sukin stared at him stupidly. Black Jack made use of this and shot the revolver at Mr. Sukin’s hand. Mr. Sukin gave a cry, his hands were bloody. The whole room seemed to be in Black Jack’s possession. His face reflected triumph as he was the boss now. He had felt this feeling already repeatedly, very often in his previous life. All that grey mass had been forced to be placed under him. Even Mr. Diego looked at him with fear, not speaking about Mr. Nola who was standing like a pillar of salt. Black Jack was a professional murderer and he knew his work well. He scratched himself with pleasure and swung the revolver. He ordered:
“Lay down your arms! … Lie down! … Hands away! … You too, Mr. Almeida!”
Everybody did as he said. In front of his feet, the arms-heap increased. In the distance, Mr. Sukin’s revolver lied in a pool of blood. Also Mr. Almeida reluctantly gave up his revolver. Only Colonel Durakov did not realized what was the matter.
“You, motherfucker! Piss off! You fuck me off!” he said confusedly.
Black Jack shot at him, but missed. Colonel Durakov whacked him a blow in the jaws and Black Jack fell down. Colonel seized his revolver and cried:
“Lance-corporal Sukin! Pisshead! Stand up! Attention! Left! Right!Left! Right! Left! Right!Lets start to sing “International”!”
They started to sing:
“Up now, whom curse depressed …”
Suddenly a squall opened the door and Ms. Gloria Hernandez Diaz came in. After her entered a small bald manikin with horns and tail.
“Welcome, Mr. Satan!” the skeletons exclaimed. They stood up and applauded. Colonel Durakov and Mr. Sukin lost their attention.
“How are you?” Mr. Satan asked politely.
“Fine, thanks!” the skeletons answered in chorus.
“You are a dickhead!” Colonel Durakov adulated and licked Satan’s tail.
Ms. Gloria was previously Mr. Diego’s mistress, but she belonged to Satan now. She recognized her ex-lover and tried to give a sign for Satan. But Satan didn’t notice her. He went to Mr. Guevara’s wife and asked:
“What a nice skeleton! What’s your name?”
“She is my mother-in-law. Her name is Mrs. Capitolina Skeleton de Guevara,” Mr. Skeleton answered for his relative.
“I congratulate you for your mother-in-law. Mrs. Skeleton, you are my new girlfriend now. Ms. Gloria, piss off!” Satan announced mildly.
“Yes, Sir!” Gloria responded. “But remember, you had a very good time with me. Diego, I am yours again, lets fuck off!”
Ms. Gloria and Mr. Diego left.
“Your Highness Satan, may I leave with my daughter? I understand that you don’t need her,” Mr. Nola asked shyly.
“OK! Piss off, if you want! … Wait! Mr. Skeleton, how many slaves you have in the coca farm? Have you got anybody else?”
“We need a lot of slaves.”
“Thanks, they are yours! And please take these two Russians and Mr. Guevara too!”
“You are crazy, Sir! We’ll work for you. The KGB will need us.” Mr. Sukin said and broke out into tears.
“You know, I’m the head of skeletons counter-espionage department. I’m very useful for our holy mission,” Mr. Guevara protested.
“Perhaps you are useful for holy mission, but not at all for my new love-affair. You, Sukin and Durakov, are just shitheads. I’m disgusted with you. I’ve spoken! This is all!” Satan declared his decision and went out with Mrs. Capitolina. The skeletons put their new slaves in irons and took them to the helicopters. After that they were flying away. Now just three persons remained in the church – Father Lopez, Lincoln A. Shroud and Black Jack.
“Its between ourselves now,” Mr. Shroud said.
“Have you got any whisky?” Black Jack asked.
“Of course! We’ve done a lot of work today. Our positions in the Mafia are wonderful and we deserved to relax now.” Father Lopez said. He went into the vestry and came back with a lot of bottles.
Tje party was culminating, when somebody knocked on the door. The participants at the party stayed to listen. After a few minutes Father Lopez went to open the door. Two men came in.
“Good morning! We’re Mr. Ferdinand B. Reichenbach and Mr. Benjamin C. Robinson from Australia. Mr. Almeida called us and asked to fly to Peru and find a church in San Agustin. We are sorry! What’s the matter?” Mr. Robinson said.
“Oho! Whom do I see! Ferdinand B. Reichenbach, the famous burglar. How are you?” Black Jack enlivened.
“Fine, thanks! And you, Mr. Black Jack?”
“Fine too, thank you very much! Where we were together in prison last?”
“I guess, it was five years ago in Macao. I robbed a bank and you killed some people in the street for amusement.”
“Yes, but you escaped soon. I was there for another seventeen months.”
“Of course, I escaped. Later I robbed a bank in Lima, acquainted myself with Mr. Almeida and spent four years in prison. Now I am the chief of police in my hometown. On, I’m sorry, this is my friend Benjamin C. Robinson, the vice-mayor of Orbost. Benjamin, here you see the very famous murderer Black Jack.”
“Very pleasant, thank you. Here are my comrades, the priest Enrique Lopez, former hangman and the agent of Cuba’s secret service. He is a personal friend of Fidel Castro. Also you see Mr. Lincoln A. Shroud, a gipsy. Lets drink whisky together!” Black Jack said.
“Stop!” Mr. Shroud stood up with a sub-machine gun in his hands. “Hands up! Face to the wall! You too, Black Jack!”
Three men obeyed the order. Mr. Shroud searched them and took their arms. Then he returned to the table and took a gulp of whisky.
“What has happened?” Father Lopez asked.
“They are Mr. Almeida’s agents. We must kill them.” Mr. Shroud responded.
Suddenly Mr. Reichenbach turned round and broke into a run. Other fellow sufferers, Mr. Robinson and Black Jack, followed him. They ran out from the church and fled with Mr. Shroud’s “Pontiac Firebird”. Father Lopez and Mr. Shroud sat in Mr. Durakov’s “Zaporozetsh 965”, which was standing in front of the church and started to track them. The church stayed empty and quiet. The storm was probably over now.
After some time, Mr. Diego and Ms. Gloria returned the church. Mr. Diego was tired and his wooden leg ached. He noticed bottles of whisky on the table. They sat on the back side of the table and began to drink.
“Whisky is good, but aphrodesiacs are better. It makes me feel a real man.” Mr. Diego said.
“Yes, my dear! Aphrodesiacs are the best I know,” Ms. Gloria said.
“Indeed, but we must catch Satan and Mr. Skeleton and enfranchise our friends. Do you know, where Satan is?”
“Yes, of course! I was his mistress for years, you know. Recently he lived in a morgue in Iquitos. Mr. Skeleton rented it for him. But I’m afraid, we won’t catch Mr. Skeleton. He probably went to Estonia and as much I know, he used to work there as a skeleton in one classroom in Pirita,” Ms. Gloria said.
“Oh yes, it’s difficult. I hope that Mr. Robinson and Mr. Reichenbach together with Black Jack will cope with the two scoundrels. Oh, my wooden leg!”
“It hurts again? However, for whom does Black Jack really work?”
“Nobody knows. You motherfucker, it is dawned already. Terrible! We must hasten. Lets go!”
“But you must have a rest and we haven’t a car!” Ms. Gloria complained.
“My father has one. Hurry, please!” They left quickly.
Mr. Diego and Ms. Gloria took Mr. Francisco’s “Ferrari 250 GTO” and headed to Iquitos direction. After an hour a white “Ferrari” stopped at the Iquitos’ morgue. Mr. Diego and Ms. Gloria got out of the car. They rang the bell and the door opened. They asked the dissector to come in that was kindly admitted. However, they didn’t observe anything. The coffin, where Satan and Ms. Gloria slept, was empty. They wanted to leave, but the bell rang again and a skeleton came in. It was Mrs. Capitolina, Satan’s new girlfriend.
“Where is Satan? Where is Mr. Skeleton?” Mr. Diego asked.
“You won’t find them. It’s impossible. I can’t help you,” Mrs. Capitolina said. “It is necessary to finish you.”
“Come what may! Lets go to the police station!” Mr. Diego stated.
At the police station they had a cheering surprise. There they met Mr. Robinson and Mr. Reichenbach. Father Lopez and Mr. Shroud had been arrested. They stayed behind bars already. Black Jack got lost on the return journey. Mr. Reichenbach said that they lay in wait for the “Zaporozetsh” at the parting of the ways. Black Jack shot the tires and the car stopped. They rushed to the car and there they found Father Lopez and Mr. Shroud, who were crippled. They lashed these persons and brought them to the police station. Suddenly, in their return to Iquitos, Black Jack jumped out of the car and disappeared into the forest. They looked for him, but without a result.
“You did good work, but we must find Mr. Nola and his daughter,” Mr. Diego said.n They gave Mr. Skeleton de Guevara over to the police and left quickly.
Soon they stood at the door of the skeletons’ coca farm. A guard skeleton called Mr. K.K.Skeleton to talk with them. Mr. K.K.Skeleton was Mr. F.D.Skeleton’s nephew and he managed the coca farm. They had a friendly and sensible conversation, after that they decided to change Mr. and Ms. Nola for Mrs. Capitolina Skeleton de Guevara.
It was five minutes to eight. In Mr. Francisco Almeida’s sitting room were seated Mr. Francisco Almeida and his wife, Mr. Diego Almeido with Ms. Gloria, Mr. Gregorio Nola and his daughter, Mr. Robinson and Mr. Reichenbach. They drank peacefully aphrodesiacs and ate a roast duck. They had had a very intense, but the very mysterious night. The struggle with the skeletons continues.

A.D. 1990/2016

Anti-pagulane

@R.W.Hamilton
Mind juba lapsest saati kasvatati julmaks
Ja elu kurba needes nuhtlen surma
Terasmeeste neukkuühiskonnas
Ma juba tollal haistsin vere hurma
See on võitlus lapsed ütles meile meister
Meid on palju, kuid kokku ikka üks
Sa loobu vastutusest, see on teiste
Oled robot kodus tehtud nukk
Huugas numbritehas tootis ennaktempos
Viisaastak lõppes, valmis uus partii
Kruvid seibid mutrid kaduma on läinud
Kuid meid on palju, me najal püsib liin
Ma teadsin alati ja kaevelda ei täinud
Sest koostemehhanism ei püsind kaua koos
Kes on süüdi – see küsimus on vaevand
Mina mitte, elu teadagi on sitt
Me liinilt tuleme, ei lõpeta me taevas
Kuid lõpuni on terve igavik
Nüüd võllapuu ees seistes ootamatut jõudu
Kes on süüdi – pigi, nõgi, must
Et omad tunneksid ja võõrad tajuks õudu
Perset paljastades näitan neile ust
Ei leia meie silmis halastust te iial
Tapamasinaks on koolitatud mind
Armees teenides praporštšik pakkus viina
See mu lapsed on neukkuühiskond
Kõik pagulased pugenud on pakku
Siin me oleme ja kuskile ei kao
Viha vallandudes koondume me jakku
Eile vabadus, kuid täna põleb Vao


Elu Eestis A.D. 2015

Vikatiga kultuuri poolt ja vastu

@huviline
Viimasel ajal on meedias üllatava leiuna tõusnud esiplaanile vana hea vikat, mida paljud kasutada ei oska, kuigi ühetaoliselt 1,5 cm pikkuseks kasvavat muru pole veel leiutatud. Leiutatud on küll trimmer – mootorvikat, millega saab nii muru kui heina lõigata. Sellega tuleb sama palju või veelgi rohkem vehkida, aga tema varuosade kulu on suurem. Vikat muutus keskseks kujundiks Rein Raua ja Uno Trummi  hiljutises vaidluses. Trummi kirjast kumas läbi laiem ajalooline taust, vihje ilukirjanduslikule „Mahtra sõjale“, aga Raua kirjast pigem solvumine, nagu vikatitega polekski kultuuritegemine üldse võimalik. Segataustaline ja siiruviiruliste tasandite vaidlusega korrelatsioonis on meedia Facebookis avaldanud klipi, mis näitab Valgevene riigipead Lukašenkat prantsuse filmistaari Depardieuga avaral heinamaal heina niitmas. Vikat on tegija. Vikat on tõusnud sümboliks.

Meenub minu vana hea vikat, millega niitsin heina juba aastakümneid tagasi. Mäletan tänini selgesti seda varahommikust hetke, kui koos vanaemaga kahekesti paljajalu läbi kastepiiskadest sillerdava heina ja nõiduslike angervaksadevaheliste ämblikuvõrkude üle kraavi ronisime, et metsadega ümbritsetud heinamaal õigest suunast niitma hakata, päike selja taga lõõskamas. Vikati luiskamine oli mul juba selge juba kaheksateistkümneselt. Vanaema niitis ees ja mina järgi, aga kaare suuruse, vaalu tiheduse ja niidetud ala ühtlase kõrguse poolest olin vanaema kõrval kobakäpp. Keskpäevaks oli meil pool heinamaast niidetud, olin sääskedest ja parmudest söödud, aga õnnelik, sest paranenud töökvaliteedi eest sain vanaemalt kiita.

Kui kultuur on olemuslikult kvaliteedi paranemine, siis ei saa kultuuri rääkimisega ega kirjutamisega parandada, sest see vajab hoopis niitmist. Kultuur vajab ka kiitmist, seejuures pole enesekiitus mingi kiitus – see on asi iseeneses, mis läheb haisema. Samamoodi kuuluvad sõda ja joominekultuuri valdkonda, kuigi need on asjad, mida riik ei saa tolereerida, pole seda kunagi saanud. Riik, mille eesmärgiks on väidetavalt keele ja kultuuri säilimine, nagu kultuur oleks elekter ja riik aku, töötab teatud mõttes kultuurile vastu. Riik kohtleb kõiki võrdselt: kui fookuses on joodik, siis tuleb neid kõiki noomida, kui Kaur Kender kirjutab pornot, mis on millegipärast keelatud, siis tuleb kõiki karistada.

Kui tõstatub eesti keele ja kultuuri säilitamine, siis võiks see olla küsimus, mitte dogma, mida kultuuritegelased mantrana lausuvad. Ma pole üldsegi kindel, et akude tehnoloogia areng parandab meie tunnetuse kvaliteeti. Trimmer ja vikat on erinevate tööde tegemiseks. Tehnika areneb ja on alati arenenud, mis avardab meie tunnetuse dimensiooni. Töö, mida on parem teha vikatiga, säilib ning eraldi säilitajat pole siin enam vaja. Riik võiks tegeleda millegi asjalikumaga kui säilitada keelt ja kultuuri. Olles õigusriik, on riik nagunii võrdsustaja. Selline roll ongi talle kõige õigem, kui riigi kuvandiga poleks seotud ka rahva tahe ja selle esindajate valik. Kõrgema tasandi haldusorganisatsioonina ei erine riik tegelikult äriühingust, sh füüsilisest isikust ettevõtjast, sest kõik juhtimisotsused tehakse neis juriidilistes isikutes haldus- ja riskijuhtivana. Me ei saa kunagi riigi ette juhtima neid isikuid, keda oleme valinud või tahaksime seal näha. Keegi võib ju tahta, et riiki juhiks tema vanaema.

Kahtlen aga selles, mida väidab Rein Raud: „Peaks vist olema seletamatagi selge, et tänane eestlane, ka kõige konservatiivsem, näeb ja mõistab maailma hoopis teisiti kui tema esivanemad sada aastat tagasi, kolme- või viiesajast rääkimata. Kultuuri olulisim ülesanne on aidata meil mõtestada meid ümbritsevat muutuvat maailma.“ Keegi tuleb ja hakkab muutuvat maailma ära mõtestama. Ära mõtestamise sümptomid on meedia tunnuseks ja selliseid oletusi, diagnoose, prognoose, ükskõik kui teaduslikult need ka vormistatud on, tõsiselt võtta tähendaks klaaskuuli silitamise tõsiselt võtmist. Mina tunnen ennast ühesugusena sellest hetkest alates, kui ennast mäletan.

Olles käinud läbi tule ja vee ja “vasktorude“, on minu keha kortsumas, silmanägemine halveneb, aga isikuna olen endine. Kõik minu lõhestumised ja unenäod on fundamentaalsed. Miks peaks siis minu esivanemad olema mõistnud maailma hoopis teisiti kui mina? See on ebatõenäoline, et nende isik elu jooksul muutus. Isiku kvaliteet on paranenud, kultuur on mind vorminud ja mina olen kultuuri vorminud. Minu paranemine võib ulatuda esimese inimeseni, aga kindlasti esimese eestlaseni. Teadmiste hulga suurenemine pole fundamentaalne. Pigem vikat kui trimmer. Olen vikati tõstnud lakka penni peale, kus ootab oma aega, mil pojad kasvavad, et taas sahisedes läbi rohurinde tungida, niites jalalt vaenlasi – ohakaid ja nõgeseid. Trimmeriga niidan raualasu ja traataia äärset. Kultuur on nii vikat kui konserviavaja.

Lukashenka ja Depardieu heinamaal niitmas. Foto: http://www.lonelyplanet.com/news/wp-content/uploads/2015/07/Diepardu-1-200×230.jpg

Pagulasneeger Jaagust saab eesti mees

@jolli & ckrabat
Suvepäev Tallinnas Lennart Meri lennujaamas. Äsja on maandunud tšarterreis Sitsiiliast. Saabuvaid reisijaid on vastu võtma tulnud ka ajakirjanduse esindajad.
Ajakirjanik kaamerasse: Tänasel sulnil juunikuu päeval, kui päike lõõskab nagu Sahara luidete vahel, oleme saabunud Tallinna lennujaama Itaalia põgenikelaagrist saabuvaid pagulasi vastu võtma. Mängib pasunakoor ja rahvariietes neiud tervitavad tulijaid lilledega. Katsume jutule saada ühega neist tuhande kuuekümne neljast kvoodipagulasest, keda Euroopa on meile eraldanud. (Pöördub valgete triipudega sinist dressi ja musta nokatsit kandva tõmmu noormehe poole, kes hoiab käes sikspäkki Saku Originaaliga.) Hello, welcome to Estonia! Do you speak English?
Jaak: Möh? Mis englišš, tramaeivõi! Räägi eesti keeles, saad ise ka aru!
Ajakirjanik: Aaa… Vatöfakk??? … Eee, jaa, muidugi … Kuidas teie nimi on?
Jaak: Jakalu Mbata Botsulu, see on eesnimi, aga kutsutakse Jaaguks. Perenime jätaksin hetkel enese teada. Tead, seda nimetatakse privaatsuse säilitamiseks!
Ajakirjanik: Räägime teie nimest, Jakalu Mbata Botsulu, kas see tähendab midagi?
Jaak: Jah, see tähendab meie hõimu dialektis meest, kes jookseb kesköisel lagendikul kiiremini kui gepard, kes tunneb sebra lõhna. Joosta mulle meeldib, see on perekonna viga. Juba minu vanaisa oli Botswana olümpiakoondises, jooksis maratoni. Tema mulle selle nime panigi. Aga sina võid mind lühemalt kutsuda, ütle mulle Jaak. Noh, see on ju peaaegu sama!
Ajakirjanik: Aga ikkagi, suudate te seda tõestada, et olete just Jakalu Mbata Botsulu?
Jaak: Mida? Mis mõttes? … (ähvardavalt) Mind tunnevad paljud. Küsi Akimi või Mustafa käest, kui ei usu.
Ajakirjanik: Ma mõtlen, et kas teil on mulle mingit dokumenti näidata?
Jaak: Muidugi on. See tähendab, et oli. Aga ma viskasin enne laevale minekut passi ära.
Ajakirjanik: Viskasite passi ära?
Jaak: Jah, vette! Lendas nagu linnuke otse Vahemere lainetesse!
Ajakirjanik: Ma ei mõista…
Jaak: Pass laevas, see toob halba õnne! See on märk eelnevast elust, aga mina tulin siia uut elu alustama ja eestlaseks saama. Meile, aafriklastele, on hea õnn väga oluline! Paljud asjad võivad sulle halba õnne tuua. Näiteks kui laenad kelleltki raha, siis see võib tuua väga halba õnne, muidugi juhul kui sind üles leitakse. Või lähed naistesse. Ka see võib väga halvasti lõppeda, kui mees koju tuleb. Õnnega ei mängita, mees! Varem olin Jakalu Mbata Botsulu, aga nüüd olen lihtsalt Jaak. Said aru?
Ajakirjanik: Eee… pagulane Jaak, kas oli raske Eesti ühiskonda integreeruda? Kuidas teil lõimumine läheb?
Jaak: Läheb hästi, näed ju isegi! Teen juba vahet Saku ja A le Coqi õlledel. Alguses oli väga raske, aga siis ma sain aru eestlaste ootustest ja hakkasin nendele vastama. Õppisin õlut jooma! Meil kodus keegi õlut teha ei oska. Õlle juurde aga tuleb rääkida poliitikast, aga meil Aafrikas ei ole ka poliitikat. Igatahes mulle õlu ja poliitika meeldivad, aga tiblad, raisk, ei meeldi! Käivad koledasti pinda ja tahaks neile kohe lõuksi anda! Üldiselt integreerusin hästi, ainult jah, see päevitus pole maha tulnud, selle järgi küsitakse siiamaani, et “duuju spiik inglišš?” Tra, ega ma mõni neeger ei ole, raisk! Õnneks Eestis päike ei paista ja küll see päevitus tuleb kunagi ise maha!
***
Ajakirjanik: Alustasite pikka teekonda Aafrika lõunaosast ja jõudsite lõpuks põgenikepaadiga Itaaliasse. Räägite meile ehk lähemalt, kuidas teist eestlane sai ja te lõpuks Eestimaale jõudsite? Kas te olete meie kodakondsuseksami sooritamisele ka juba mõelnud?
Jaak: Tead, meil Botswanas on ju muidu kena kõik, aga ühel päeval viskas üle. Kaua sa seal Kalahari kõrbes ikka passid, igav liiv ja tühi väli nagu ütleb teie, nüüd juba meie luuletaja Juhan Liiv. Hakkasin ühel ilusal päeval põhja poole astuma, jõudsin Niigerisse Agadezi linna, sealt kolm päeva veoauto kastis Sabhasse, see on juba Liibüas. Seal kohtasin tüüpi, kes lubas meid Vahemere äärde viia ja seda ta ka tegi, ütles, et sealt on ainult 15 kilti Euroopasse. Õnneks oli mere ääres paat, mis oli hea raha eest nõus mind üle mere tooma. Raha mul oli, teenisin mõnda aega palgasõdurina, sest pika teekonna peale jäi üsna mitu sõjakollet ja seal teenis hästi. Natuke sain tee peal kohatud valgetelt turistidelt, aga sellest ma ei taha pikemalt rääkida. Minuga tuli kaasa minu õde Jeanne, temaga õnnestus ka natuke raha teenida, panin ta vahepeal ühele kohalikule beduiinile mehele, pärast röövisin tagasi. Tead, omasid lahinguväljale maha ei jäeta, raisk. Siis jõudsime Itaaliasse ja seal pandi meid põgenikelaagrisse. Kõik Euroopa riigid käisid meid Itaalias üle vaatamas ja iga riik valis endale välja sobivad põgenikud, sellised, kes olid võimelised integreeruma. Kui eestlased tulid, siis kõigepealt küsiti, kas viina armastad ja sealihaburks meeldib? Selle järgi tunnevad eestlased teisi eestlasi burksiputkade juures ära. Mina vastasin, et meeldib! Peab meeldima, muidu jäängi Itaaliasse ja seal antakse ainult makarone ja veini. Ütlesin neile veel hea mulje jätmiseks ka esimesed eestikeelsed tervitussõnad: “Turvasex!” Üks naisturist kunagi õpetas mulle, mida eestlased viina juues üksteisele soovivad.
Ajakirjanik: See toost kõlab muidu: “Terviseks!”, aga teie keeleoskus on suurepärane! Imetlusväärne, Jaak! Jätkake, palun!
Jaak: Eestisse pääsemiseks pidin sooritama pagulasteeksami, aga see oli lihtne. Näidati kahte pilti: mõlemate peal olid mehed, eurooplased, valged kui lumi. Küsiti, kumb sulle rohkem meeldib? No meile, aafriklastele, olete te valged inimesed kõik väga sarnased, ega näo järgi eriti vahet ei tee. Ühel mehel oli kikilips kaelas, teisel oli aga kiilaspea. Meie maal on kiilaspea tarkuse tunnus, ma oleksin selle pildi valinud. Aga öeldi ette, et ei tohi, et kiilaspeaga on teise riigi mees ja kikilipsuga on meie mees. No nii ma hakkasingi juba kultuurikontekstile pihta saama.
Ajakirjanik: Mida veel küsiti?
Jaak: Näidati ka mitmeid lippe, milline meeldib? Lipu valimisega ei olnud mul mingit probleemi, mulle meeldisid muidugi meie omad lipuvärvid – sinine, must ja valge. Just nagu meil, Botswanas, täpipealt! Aga see teine lipp, mida näidati, see oli natuke nagu meie naabri, Namiibia oma. Valge, sinine, punane. See mulle üldse ei meeldinud! Ükskord, kui noorte meestega naabrite juurest naisi käisime toomas, anti seal mulle peksa! Päris korralikult kohe. Vat selles osas oleme teie, eestlastega täiesti ühel meelel, et naabritega tuleb ettevaatlik olla ja neid hoolega valida ning kui vaja, virutada neile raudlatiga. Minule ka ei meeldiks, kui minu naabriks koliks elama namiiblane! Selles osas oleme me Botswanas eestlastega täiesti ühel meelel! Kodakondsuseksam aga ei tohiks minu jaoks mingi probleem olla, selle Juhan Liivi luuletuse: “Kui on must, siis näita ust!” õppisin ma jõuluvanale ettelugemiseks ära.
***
Ajakirjanik: Kas te eesti muusikaga olete jõudnud juba tutvuda? Mis muusikat te kuulate? Meil on siin laulupeod ja Gustav Ernesaks ja me osaleme Eurovisioonil. Olete ehk kuulnud Tanel Padarist ja David Bentonist?
Jaak: Kes need veel on? Pole neist kunagi kuulnud. Aga ma tean, et teil on siin Genka, Beebilõust, Suur Papa ja need teised poisid, kes teevad neegrimuusikat. Jah, nad on päris naljakad! Räppmuusika mulle endale eriti ei meeldi, see on rohkem selline afroameerika muusika, mina olen afroaafriklane. Mulle meeldib klassika, näiteks Viini filharmoonikud, Arvo Pärt, René Eespere. Tead seda laulu jah? Ükskord siin, kokku said… Kuradi ilus lugu!
Ajakirjanik: Ja räpp ei meeldigi?
Jaak: Väga vähe on häid räppareid! Eriti vähe on häid valgeid räppareid! No mulle on see teie räppmuusika umbes nagu teie kuulaksite Justamenti rahvalikku laulu Petseri tsurast ja Hiitola ätist ette kandmas, aga bänd koosneb neegermuusikutest. See, tead, on delikaatne teema.
Ajakirjanik: Tõsi. Kuidas te kultuurilistest erisustest üle saate?
Jaak: No vaata. Kui mina ütlen teisele mustale mehele: “Yo, wazzup nigga?” Siis see tähendab, et: “Jou, kutt, kuule!” Aga kui sina ütled mulle: “Yo, wazzup nigga?”, siis on minu jaoks tegemist päris suure rassistliku solvanguga, seda meile õpetati pagulaslaagris. Ära sina palun mulle nii ütle, sest sa nagunii ei oskaks seda õigesti teha! Vaata, siin on nagu terve semantiline ja kultuurilis-narratiivne märgisüsteem: artikulatsioon, miimika, käemärgid, diktsioon… ja paus peab kandma. Isegi kellaaeg on oluline! Sina aga lendad kuskil keskpäeval peale… ja ongi…
Ajakirjanik: Rassistlik?
Jaak: Nojah. Hakkad juba pihta saama!
Ajakirjanik: Kas eesti keel on väga raske? Kuidas te üldse eesti keele omandasite?
Jaak: Oeh! Alguses oli ikka väga raske! Kõik need käänded ja pöörded ja grammatika. Meil Aafrikas oli hommikul mingi 56 käänet. Õhtuti oli natuke vähem. Aga ikkagi oli teie keel raske, kuni ma nipi ära tabasin!
Ajakirjanik: Mis nipi?
Jaak: Noh, te räägite ju tagurpidi! Kuidas ma kohe aru ei saanud? Nüüd, kui tahan midagi eesti keeles öelda, siis mõtlen kuidas tagurpidi öelda ja ongi kohe puhtas eesti keeles. Capisci?
Ajakirjanik: See oli nüüd vist hispaania keeles?
Jaak: Itaalia keeles. Seda me rääkisime põgenikelaagris. Laulsime “Lasciatemi cantare…”, see on ju eesti keeles sama: “Kui mina hakkan laulemaie…” Teie keel ja itaalia keel on väga sarnased, ma saan mõlemast hästi aru.
Ajakirjanik: Meie keel on rohkem soome keelega suguluses.
Jaak: A… Võib-olla… ma tõesti ei tea, kas eesti keel on somaali keelega sugulane. Aga meil on siin paar somaallast ka pundis, küsin pärast nende käest järele!
***
Ajakirjanik kaamerasse: Me vestlesime ühega saabunud kvoodipagulastest, Jaaguga, kes on meie ühiskonda juba hästi lõimunud ning räägib puhast eesti keelt. Lõpetuseks küsiksin Jaagult, milliste unistuse täitumist te pikisilmi ootate? Mida mina saaksin teie heaks teha, et esimene päev uuel kodumaal paremaks muuta?
Jaak: Osta mulle üks õlu, tead. Ja võta burksi ka! Neli burksi, sealihaga! Ja las panevad korralikult vene sinepit peale! Aga unistus… Tead, mul praegu pole pappi, aga nii kui pappi saan, ostan endale kasutatud bemari ja tuunin selle korralikult üles, põhjatuled panen ka alla. Ja tööle tahan ka minna, Soome ehitajaks. Las siis näevad, kes meist on rohkem tõeline eestlane!


Pagulasneeger Jaagust tehakse eestlast. Foto aadressilt: http://thefunnyplanet.com/pictures/15484.jpg

Poliitiline anekdoot II

@ckrabat
Jaak oli triksis-traksis nägus noormees, kes töötas laeval ja õppis õhtukoolis. Poiss oli igati asjalik ja edasipüüdlik, aga tal oli probleem. Jaak oli äsja passieast välja kasvanud ning saavutanud õiguse valimas käia, kuid ta polnud ikka veel naist saanud. Kaua sa kannatad kurbade naeru ning poiss läks oma mentori, parteiveterani ja vanema seltsimehe Arnoldi juurde muret kurtma, sest Arnold oli juba viiskümmend aastat õnnelikus abielus olnud ja pidi järelikult teadma, kuidas naiste südant võita. Arnoldil oli parteis tohutu autoriteet, sest juba tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal seisis ta sirge seljaga Narva jõel saabuvatel võõrvägedel vastas ja teatas uhkelt: “Kui on must, siis näita ust!” Kõik mustanahalised sissetungijad saadetigi otse piirilt tagasi ja ainult valged ning kollased pääsesid edasi. Jaak jõudis Arnoldi tagasihoidliku eramu juurde, koputas uksele, pühkis jalad ukselävel jalamati vastu puhtaks ja kui uks avati, siis teretas viisakalt.

– Tere, seltsimees Arnold. Aita mind minu suures mures.
– Noo, mis on minu noorel kaasvõitlejal mureks? Kas sa oled komsomolieast välja kasvanud ja tahad soovitust parteisse astumiseks? Sellele ma olen küll valmis allkirja andma, sest oled mulle sümpaatse mulje jätnud, parteikoosolekutel väga argumenteeritult esinenud ja eelkõige rääkinud neist probleemidest, millega oleks vaja tõsiselt Eestis tegeleda, et oleksime rahva ja riigina jätkusuutlikud ja pääseksime homoteerulli alt põgenema.
– Tänan soojade sõnade eest, kuid mitte sellepärast ei tulnud ma sinu juurde. Parteipilet on mul juba mitu aastat taskus. Mulle teeb muret rohkem see, et aastad muudkui mööduvad, iga aastaga kasvan mõned sentimeetrid pikemaks, kuid ma pole ikka veel naist saanud. Seltsimehed noortekogus juba naeravad minu üle. Sina kui vanem ja kogenum seltsimees oskad kindlasti mulle õpetada, kuidas saab naisi kõige paremini ära sebida.
– Vaata, Jaak! Kui mina oma kalli kaasa Ingridiga tuttavaks sain, siis me võtsime riidest lahti ja rääkisime poliitikast. Võisime terve öö läbi arutada NLKP XX kongressi materjalide üle ja meil ei olnud kunagi igav. Ühel ilusal päeval avastasime, et meist on saanud traditsiooniline perekond.

Jaak tänas eakat mentorit viisakalt, lõi kannad kokku ja tõstis käe lahkumistervituseks. Õhtul seadis ta sammud laeva peale, kus ta töötas mobiilside kommunikatsioonijuhina. Tema ülesandeks oli reisijate mobiiltelefonid turvaliselt omanikele tagasi toimetada. Laeval töötas ka mitu kenamat sorti näitsikut, kellele Jaak tasahilju silma oli heitnud. Laeva kaupluses töötas üks Juulia, kes Jaagule eriti meeldis. Ta seadiski sammud Juulia kajuti poole ja astus sisse. Juulia oli juba voodisse heitnud, kuid püsis ärkvel. Jaak võttis kuni aluspüksteni riidest lahti, istus Juulia voodi äärele ja hakkas talle poliitikast rääkima. Juuliale Jaak tegelikult natuke isegi meeldis, ta kuulas sulni naeratusega Jaagu pajatusi ja jäi kannatamatult ootama, kas asjaks ka ikka läheb. Jaak aga muudkui seletas ja seletas, kuidas Hitler Saksamaa majanduse persest välja tõi. Juulia haigutas. Tal oli igav. Lõpuks ei suutnud ta enam vastu pidada, keeras raadio lahti. Sealt tuli muusikat. Laulis Andrei Makarevitš, vene keeles. Jaak vihastas ja kõndis kajutist välja. Juulia pani raadio kinni ja jäi magama.

Pilk kardinate taha: Wido Moritz “Vajalik visiit”

@ckrabat
Tänavuse “Loomingu” neljandas numbris ilmus Wido Moritzi novell “Vajalik visiit”, mis heidab pilgu Eesti diplomaatilise teenistuse maailma kardinate taha ja tutvustab lihtsatele inimestele burksiputka ees ja poe taga seda maailma, mis tegeleb Eesti müümisega rahvusvahelisel turul. Iseenesest on ette võetud tänuväärne töö, sest ikka tore, kui õnnestub pilku heita kusagile sinna, kuhu tavainimesel asja ei ole ning mille kohta tema näeb pilti vaid totaalse meedia poolt maalitud kõverpeeglist. Kuulus Ivar nõukogude armeest oli enne armeeteenistust hea unega ja magas hästi, sest ta teadis, et riiki kaitstakse. Teenistuse ajal ta ei saanud enam niihästi magada, sest kaitses riiki. Pärast teenistust ei suutnud ta enam kuidagi uinuda, ilma et oleks pool liitrit viina hinge alla pannud, sest teadis, kes kaitsevad. Selle teadmise, kes Eesti riiki rahvusvahelisel turul kaitsevad, peaks Moritzi novell lugejale andma. See pole esmakordne katse Eestimaa Kommunistliku Partei esindushoonena sündinud Valge Maja kardinate taha piiluda, sest aastaid tagasi tantsis Mihkel Mutt kuulsaks “Rahvusvahelise mehe”. Keegi Marina Elbasaar on kirjutanud mõned aastad tagasi Eesti välisteenistuse nurgataguseid tutvustava romaani “Slummidiplomaadid”, mille küll endale muretsesin, kuid lugemiseks pole kahjuks leidnud aega ja seepärast jääb ta käesolevast võrdlusest välja.

Wido Moritzi lugu on mõneti ehk patt Muti meistrikäega kirjutatud “Rahvusvahelise mehega” võrdlema hakata, sest tegemist võib olla esimesi kirjanduslikke katseid sooritava autoriga. Võimalik, et tegemist pole isegi mitte selli, vaid kõigest õpipoisiga, sest stiil oli kuidagi raskepärane, point kadus ära ja see rahvas, kes pole kunagi viibinud selles maailmas, kust autor on oma loo tarvis materjali kogunud, ei saaks ilmselt midagi aru. Paiguti ei tahaks uskuda, et mina temast kehvemini kirjutan, kuigi ma ei oska üldse kirjutada ja pole midagi jalustrabavat kunagi luua suutnud.  Samas, ega ta nüüd midagi lootusetult kehva ka pole, sest oli piisavalt lühike ja lõppes õigel ajal ära. Pealekauba tehti seal keppi. Võib-olla oli autor süžeestiku liiga üksüheselt elust maha kirjutatud, mis muutis stiili kuidagi emotsioonituks. Autor oleks võinud fantaasiat rohkem lisada, ta ei kirjuta ju dokumentaalromaani, mis peab sündmuseid võimalikult täpselt edasi andma. Kuigi autor oli reaalseid karaktereid ja sündmusi omavahel seganud, olid mõned asjad Välisministeeriumi folkloorist täiesti äratuntavad. Kiituseks võib öelda, et sealne atmosfäär ning Süsteemis töötavate inimeste mõttemaailm on aga väga hästi ära tabatud. Karakterid olid usutavad, mõnede neist puhul lõid äratuntavalt välja teatud tüpaažid, kuid kokkuvõttes pole paha lugemine, eriti nende jaoks, kes on selle maailmaga kokku puutunud. Eesti delegatsiooni visiit Moldovasse on väga eluline, me võime Moldova asendada mõne teise sama kategooria riigiga: Gruusia, Aserbaidžaan, Armeenia, Ukraina jne, kuid summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Lugu päris maha ka ei tee, selline harju keskmine lugu. Võib-olla liigne realism ja päris elu üksühene ülekandmine muutubki selle loo puhul probleemiks.

Bürokraatiamaailma atmosfääri pole ilukirjanduslikult kerge edasi anda, sest absurd muutub sellisesse maailma kinni jäädes ning Süsteemi vangiks muutudes reaalsuseks. Peale briti poliitilise realismi klassikaga “Jah, härra minister” ja “Jah, härra peaminister” tutvumist, olen vähemalt mina loobunud mõtetest seda maailma välismaailmale tõlkimast, sest mulle tundub, et kõik on juba öeldud ja see, mida ma ütleksin oleks juba öeldu võimendatud hale paroodia. Teataval määral tuleb see välja ka Moritzi novelliga, sest kui mul poleks ees usutavat ja realistlikku pilti “Jah, härra ministrist”, siis võiks seegi novell mõjuda palju värskendavamalt. Võib-olla on autoril lihtsalt vaja mineviku painetest vabaneda ja kaotatud maailmast tagasi tulla? Oliver Olvik, Severin Seinberg, Killu Maalinn ja Embrik Krunkson on ka tegelikult olemas, oma väikeste murede ja rõõmudega, kuigi nad võivad olla mitmetest karakterist moodustatud koondportreed. Kindlasti on olemas see maailm, kus nad elavad, mis ongi lihtsakoeline ja karjääritahukatest kokku pandud. Eesti välispoliitika hiilgus ja viletsus on teadaolevalt häda mõistuse pärast, kuid eks ta on paljuski selle ühiskonna nägu, mis teda ümbritseb. Väikeste inimeste väike maailm, kes tegeleb väikeste asjadega, kuid ei hooma suurt strateegilist pilti, millest tema väike maailm sõltuvuses on. Väikeste inimeste väike maailm, see on Mull. See maailm ei paku meile mitte kunagi parimat välispoliitikat, vaid sellist, mida on võimalik paremini müüa ja kuna nende väikeste inimeste isiklik saatus sõltub rohkem siseturust kui rahvusvahelisest turust, siis pakutaksegi pigem odavat nišikaupa siseturule, kui et minnakse kvaliteetkaubaga maailma vallutama. Sellist väikeste inimeste maailma, mis tipneb ambitsioonidega välisteenistusest mõnes prestiižikas saatkonnas, on aga autor hästi edasi andnud.

Kultuuriuputus

@huviline
Juhtunud lugema Peeter Sauteri arvamust Eesti Ekspressis jäin mõttesse, kas selline sisuliselt kurtmine, ilma teravusteta, ilma kriitikata, kuid siiski sügavalt läbi tunnetatud sõnum meile ka mingit maitsvamat tuuma sisaldab. Pole küll põhjust meie kaasaega kuidagi eriliseks ajaks, ajastuks või epohhiks pidada, mis teistest rohkem kultuurne on, lihtsalt sellepärast, kuna meil valitseb „raamatuuputus“ ja ilmub rohkem raamatuid kui kunagi varem maailma ajaloos. Vastupidi, raamatuid võib olla palju, aga kultuuri on vähe ja sellest ei saa janugi kustutatud, nii vähe on jooki.

Mis aga siis tingib tunnetuse, sügavalt valulise, et „no mitte vaid luule, igasugu kultuur vohab nagu malts“? Nagu alati, põhjused on isikulised ja sotsiaalsed. Isikulised jätaks siin kohal kõrvale. Olen alati imestunud, kui keegi võtab autorit kritiseerida, mis peaks ju tähendama, et ta autorit tunneb, on tema teoseid põhjalikult lugenud ja on sealt midagi hingeläbivat leidnud. Ta peaks oma isiklikust elust aega kulutama teise uurimise peale, teadmata, kas uuritav seda üldse väärt on. Kes aga raamatuuputuse ajal autoriga põhjalikult tegeleda soovib, see võib tõesti põhja vajuda nagu Martin Eden, kes ennast ookeani voogudesse heitis.

Seega jäävad sotsiaalsed põhjused ehk poliitika, millega rahvast juhitakse. Teiste sõnadega on poliitika võitlus, mis erineb konkurentsist ja sõjast, kuna võitlus käib ideede vahel, mida genereerivad sõbrad või vaenlased. Konkurentsis teiste pankadega võib Nordea pank ennast küll kultuurisõbraks tituleerida, kuid ise ühtegi uut ideed sellega genereerimata. Eesti võib olla väge täis kui „Siil“, kus iga okas loeb, aga enesekaitsesõda, milleks Kaitsevägi valmistub, siiski ühtegi ideed ei genereeri. Turvalisus ja julgeolek on vanad olukorrad, mille kadu alati igapool maailmas esineb, vanad ideed, mida ikka ja alati taarapunkti veetakse, et pandipakendisse pandud väärtust tagasi saada. Mingit väärtust või põhiväärtust sealt tagasi saamata alustatakse sõda, ühtegi uut ideed sellega genereerimata. Seevastu poliitika genereerib kogu aeg uusi ideid, mille kaudu on tavaks vastandada sõbrad versus vaenlased.

Mida vähem kultuuri, seda rohkem vastandamise tava levib ühiskonnas. Ühed on halvad, teised on head, ühed on lollid, teised on targad, ühed on kuradi kommunistid, teised on vabaduseapostlid, ühed on kirjanikud „Kirjandusministeeriumist“, teised pole midagi väärt. Raamatuuputus on pigem majanduslik probleem, aga mitte kultuuri küsimus. Liiga palju taksosid Tallinnas on samuti majanduslik probleem, mitte kultuuri küsimus. Liiga vähe eestlasi on majanduslik probleem, mitte kultuuri küsimus. Liiga vaene riik on majanduslik probleem, mitte kultuuri küsimus.

Möödunud kommunistlik ajastu tundis ühte vastandust: kommunistid, kuhu kuulusid partei nomenklatuur, okupantide esindajad, multikultuurne rahvaste sõprus ja neile vastanduv rahvas. Kultuur seevastu oli sügav, seda jätkus kõigile, aga tema sügavuse tõttu uppusid sellesse vaid üksikud. Palju oli pea ees tundmatus kohas vette hüppajaid nagu sürrealistid, mõned hüppasid purskkaevu nagu Matti Moguci, aga nad ei uppunud. Siiski vajab kultuur, et seda oleks palju. Nii palju, et sellest võiks sündida midagi jäävat, hingeläbivat, originaalset. Kultuuriookeanisse peab saama uppuda, kui seda tahta, ja raamatuuputus on selle eelkäija. Tehniliselt (kirjanduslikult) võisid Homerose eeposed olla oma ajas vähelevinud, kuid nad ei tekkinud tühjale kohale, automaatselt, üksnes isiklikule andekusele tuginedes. Kui su ümber vohab rikas kultuurielu, vanemad räägivad muinasjutte, iga kohake maastikul kannab endaga müüti, siis see olukord on sarnane raamatuuputusele tänapäeval Eestis. Siis võib selle rahva hulgast varsti sama suurusjärgu tähti loota, kes ei upu, vaid ujuvad ja joovad.

Eesti identiteedi jaoks oluline tähtsaavutus – mängufilm „1944“

@huviline
Mängufilmi „1944“ loojad stsenarist Leo Kunnas ja režissöör Elmo Nüganen on valmis saanud meistritööga, mille tähendus on laiem kui selle kunstiline sügavus. Puudutatud on ühe rahva saatus Läänemere kallastel, läbi saatuste ja inimlugude, nii nagu seda mõistavad selle rahva esindajad. Ajalugu, loodus, maailm ja filosoofia jäetakse siin kõrvale. Saatustest ja inimlugudest aga koorub identiteet, mida on meile vaja, et näha selgemalt tulevikku, mis ootab meid ees. Sellepärast võib öelda, et mängufilm „1944“ on oluline saavutus, ehk isegi tähtsaavutus eesti identiteedi jaoks.

Kõigepealt filmi üldine atmosfäär. Võib tunda uhkust stsenaariumi kirjutaja poolt kujundatud üldise atmosfääri üle, mille vaoshoitud ja delikaatne teemakäsitlus haarates publikut läbib kogu etendust. Kui erinev on see läägest „me armastame sind, Eestimaa“! Ühel tabamatul momendil, lahingu käigus, upub rahvuslik eneseteadvus sureva peategelase silmadesse. Tema asemele seisab kaadris uus nägu, teised silmad, aga nendes kerkib pinnale sama teadvus. Surm on muidugi konkreetne, midagi tabamatut selles pole, kuid imeks muutub surematu identiteet. Teineteise vastu võitlevatel pooltel on sama soov ja igaüks võib ise välja mõtelda, mida vastased soovivad.

Rezissööritöö poole pealt tuleb hinnata arusaadavat filmijoonist, mis ei jäta ühtegi tegevust pooleli ega kahtlust õhku. Kaadrid lahingust kaevikus jooksevad loogilise, kaasahaarava lindina meie silmade eest läbi, jätmata õhku ühtegi küsimust. Asjatundjate ühistöö kannab head vilja.Kõik küsimused saavad vastuse, olgu see moona järgi saadetud võitleja jooks või aadress kirjal “Estonia pst”, mis hiljem aknast välja vaadates ongi kaadris. Need on pisiasjad, mis koosmõjus võivad uut kvaliteeti toota. Peab märkima, et kui eelmises Elmo Nüganeni filmis Vabadussõjast “Nimed marmortahvlil” torkasid silma mitmed vastuolud. Nt eestlaste valged moondeülikonnad, kuigi on teada, et need võeti kasutusele alles Talvesõjas. Filmis „1944“ selliseid vastuolusid silma ei torganud.

Teiseks emotsionaalsed hetked. Ilmselt jääb see alatiseks universaalseks reegliks, millest pole erandit, et identiteeti saab kanda vaid oma kodumaal raskusi ja rõõme kogev rahvas. Tähendusrikas on hetk kaadris, kus teeviit näitab Revali, Narva ja Dorpati peale. Need võitlejad valisid jäämise ja pöörasid vasakule, Tartu peale. Nad ei põgenenud mujale, kuigi see võimalus oli. Eesti rahva diasporaa pole meie identiteedile tilkagi juurde andnud. Eesti naise koondportree surnud võitleja Tammiku õe Aino näol (näitleja Maiken Schmidt) oli vapustav. Sitkus, usaldus, väljapeetus, lilledel tants ja hirm uksele Koputaja ees, mille ta udusulena õlalt maha pühib. Selles naises tundus olevat midagi Betti Alverist, kuigi taustal kõlas Marie Underi luuletus. Neis mõlemis on identiteeti kujundavat jõudu.

Lahkudes saalist mõtlesin, kas oleks liiast tahta näha Eesti mängufilmi, milles on koos nii laiem tähendus kui kunstiline sügavus. Seni on enamik Eesti filme jäänud meelelahutuse tasemele, kui mõned katsed teha kunstilist filmi („Libahunt“, „Hullumeelne“) välja arvata. Kunstiliselt sügava filmi näitena võiks siinkohal tuua Andrei Tarkovski filmi „Peegel“, millist sügavust pole võimalik saavutada pelgalt kõrgetasemelise käsitööga, mille meie filmitegijad on hästi ära õppinud. Selleks peaks saatustele ja inimlugudele lisanduma ajalugu, loodus, maailm ja filosoofia. Tõenäoliselt on just mängufilm „1944“ astmeks, millele tuginedes saab kõrgemale tõusta. Tõenäoliselt poleks ilma seda sammu tegemata meil lootuski kunagi parematele jahimaadele jõuda. Nii tulebki tähtsaavutust kui valguseandjat käsitleda.

Filmivõtted, vasakul Elmo Nüganen. Foto: http://p.ocdn.ee/40/i/000335/x-e51c3749-5853-4275-99cf-d7732ecc9735.jpg

Jõusaali gängstaräpp bättel

@jolli
Sellel ajal kui Sina paned peldikusse kangi
ja pimedas pargis kardad vastu tulnud vangi,
kui sina õhtul pornoka ees hoiad asja peo sees,
ma oma elust jõusaalis teen ise kunstiteose.

Sellel ajal kui mind kritiseerid, et olen liiga edev,
sul sulab diivanisse pekk ja konditsioon on vedel
karp pizzaga ja kuuspakk õllega on ligi,
sel ajal kui mina pühin saalis rätikusse higi!

Sinu jaoks on pingutus kui gestapo piinakamber,
mina aga panen hantlil kettaid juurde, peale klamber.
Et saada respekti, peksad töölaual kinni sahtleid
ja kokakoola kõrvale sööd täidisega vahvleid.

Õhtul telekast vaatad selgeltnägijaid ja nõidu,
liftis korrus kõrgemale sõites infarktiga teed võidu,
räägid juttu, et füüsiline pingutus viib hauda,
kuid ise pole iial tõstnud üles puuda rauda.

Teed nalju stiilis: “Sportlane oli trennis kui sai mõistust.”
Ja telekast vaatad suuska, vormelit, jalgpallivõistlust.
Et tugitooli sissevajunud su tagumiku kuju,
on põhjus miks su naine sinu juurest ära ujus!

Nüüd võta jalad alla, muuda oma elu kulgu,
leia omal siht, ära niisama ringi hulgu.
Tahad olla minu sõber, verevend ja kaim?
Ütlen sulle nagu Spartas: “Terves kehas terve vaim!”

Previous Older Entries

juuli 2018
E T K N R L P
« veebr.    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.