Jõulumärchen III – Ivari imeline jõulureis paralleelmaailmadesse

@jolli&ckrabat
Esimesed päikesekiired tungisid läbi lilleliste kardinate tuppa ja äratasid Ivari magusa une rüpest. Ta leidis end lina all mingil imelikul pehmel pinnasel õõtsumas. Unerähmaste silmadega kobas ta ringi ja midagi leekivpunast, pehmet ja karvast jäi talle pihku, justkui oleks peale palgapäeva laeva punanurgas magama jäänud ja end teki asemel suure kodumaa lipuga katnud. Õige jah, nõukogude sõjalaevastikus polnudki palgapäevi, sest aja teenimine oli iga madruse au ja südametunnistuse küsimus. Ohvitserid isegi said palka, aga nad käisid selleks maal sadamas palgasabas. Teinekord tulid nad tagasi laevale ilma rahata, sest sel ajal kui mehed merel suurt kodumaad teenisid, olid nende naised palgasabasse seisma läinud ja raha ära võtnud. Kuid nõukogude mereväelane on leidlik ja tema jaoks ei muutnud isegi rahatu olek päeva selgemaks. Ikka mõtles ta midagi välja, mis ära juua kõlbas. Mälestused kaugete aegade tagant teenistusest Mustal merel tõid Ivarile naeratuse palgele. Ta mudis hämmeldunult punast pahmakat, kuni lõpuks taipas. Kellegi juuksed, raisk! „Anfissa on jälle juukseid värvinud,“ mõtles Ivar, haigutas lõuad pärani ja sügas ennast põhjalikult. Siis heitis ta kõrval lamavale Anfissale taas pilgu ja jahmus. Anfissa ei olnud mitte ainult juuksuris käinud, vaid lisaks sellele veel nähtavasti ka ilukirurgi juures, rasvaimus ja kõige lõpuks veel kaalujälgijaks või siis koguni õhust ja armastusest elatuvaks veeganiks hakanud, sest tema kõrval lebav kuju oli oma viiskümmend kilo maha võtnud ning Anfissa koha peal lebas täies naturaalses ilus tema uuem ning märksa kobedam mudel, kes nägi välja nagu Elizabeth Taylori ja Marilyn Monroe punapäine ristsugutis! See võttis Ivari juba vanduma. Mis see kõik nüüd maksma läheb? Nagunii Anfissa tahab, et Ivar kõik selle ilu tagantjärgi kinni plekib. Ivar silmitses tema kõrval lebavat kogu tähelepanelikumalt. Ui bliin! See ei ole ju üldsegi Anfissa! Tema kõrval lebas kena punaste juuste ning vormis kehaga naisterahvas, milliseid Ivar ainult telekast vaadatud Hollywoodi filmides oli läinud.

Ivar hõõrus veel korra silmi ja vaatas tähelepanelikult oma kõrval lebavat kogu, kuid talle avanev pilt ei kadunud, vaid jäi endiseks – Anfissa nägi välja oma viiskümmend kilo kergem ja viiskümmend aastat noorem. Siis tundis Ivar tuttavat tunnet, kuidas hirmsasti ajas janutama. Ta ajas ennast voodist püsti ja suundus kööki otsima, mille ta peale mõningaid eksirännakuid ka üles leidis. Köök nägi välja palju avaram kui nende hruštšovka pisike uberik, kuhu seltskond vaevu laua taha istuma mahtus. Pisut vanamoelises köögiruumis istus pika tammise söögilaua taga tema kõrval lebanud Hollywoodi näitleja veelgi noorem koopia ja libistas otse pudelist jõuluporterit. Ivarit nähes jõllitas neiuke teda suurte ümmarguste silmadega, röhatas häälekalt ja küsis kahtlustavalt: „Mis faking ott sina selline oled?“ Kuna Ivar oli alles tegevuses köögi sisekujunduse uurimisega ja talle esitatud küsimusele kohe ei vastanud, jätkas neidis oma pahurat monoloogi: „Fakk, mutt on jälle mingi jota poe tagant hoovi tõmmanud! No kurat, teinekord võiks ikka vaadata, kelle sa endale koju vead. Mitu korda ma olen talle rääkinud, et ärgu võtku tablettidele alksi peale, võtab silmanägemise ära. Ise juba vana inimene, aga elementaarseid asju ei mõika! Õpeta teist, raisk, nagu oma last! Kes siin üldse ema ja kes siin tütar on?“ Nüüd pöördus ta Ivari poole juba pool tooni kõrgemalt: „Vasta, kui sinu käest küsitakse! Mis kuradi idikas sa oled?“ Ivar võttis kärgatuse peale valvel seisangu ja paugutas täiel häälel: „Služuu Sovetskomu Sojuuzu, tovaristsh kapitan Starohujev! Ivar, matros pervava ranga prišol!“ Tüdruk ei osanud selle peale midagi kosta, pööritas silmi ja vaid röhatas igaks juhuks veel korra. Ivar istus selle peale teisele poole lauda ja jäi himukalt neiukese haardes jõudsalt tühjenevat jõuluporteri pudelit silmitsema. Mõne aja pärast söandas ta ettevaatlikult pärida: „Kuule, tüdruk, anna andeks, aga mitte midagi ei mäleta. Kas sa võid mulle öelda, kes see punase peaga naine seal ülemise korruse magamistoas on? See ei ole ju Anfissa, minu naine?“ Neiuke purskas talle selle peale vastu veelgi turtsakamalt: „Einoh, tere eriti varajast hommikut! Nüüd ei mäleta midagi jah? Aga kui ma öösel koju laekusin, siis käis siin majas selline laulu- ja tantsupidu, et Küla teise otsa oli kuulda! Hea, et ma eile paar õlut keldrisse ära peitsin, muidu poleks mul täna hommikul millegagi enam pead parandada olnud. Te olete isegi akvaariumist vee ära joonud kõige kaladega!“ Ivar pidi endale tunnistama, et tema ei mäleta küll mitte kui midagi, aga kuna pea lõhkus hullult valutada ja sellist olekut oli Ivar varemgi kogenud, ju siis nii oligi. Ta kogus ennast ja üritas kurja plikanähvitsaga semulikke suhteid sisse seada: „Kuule, ole hea tüdruk ja anna mulle ka õlut, ilgelt sitt on olla.“ „Kuule, kuule, keri õige Kuule! Mitte midagi sa ei saa, idikas! Ise jõite eile kogu maja tühjaks, kõiksuguse vähegi voolava vedeliku tinistasite ära ja vähe sellest, isegi jõulukalendri olete öösel sakummi pähe perse pannud!“ osatas Punamütsike kurjalt vastu, sest mis seal enam varjata – tema see õlut trimpav tütarlaps oligi. „Osta endale ise õlut! Ja üleüldse, tõmba nüüd heaga kaabet! Sa hakkad mulle juba närvidele käima. Vittu küll, isegi rahus pead parandada ei lasta enam, kõik kohad on penskaritest alkohoolikutest pungil. Pidu on läbi, onuke! Hakka aga astuma!“ Neiuke tõusis püsti, haaras Ivaril kraest kinni ja hakkas teda ukse suunas tüürima.

Majast välja tõrjutud, suundus Ivar mööda tänavat edasi, kuni kuulis, kuidas keegi valju häälega ropendas. “Bljääd! Fuck you all! Nahhui! Käige kõik perse!” Otse tema ees kõndis valges T-särgis ning teksades kääbus, valge habe uljalt lehvimas, ja röökis kolmes kohalikus keeles täiest kõrist roppusi nagu mitšman Volkov peale seda, kui miilitsad teda ükskord sadamakõrtsis avaliku korra rikkumise eest kinni pidada üritasid. Ivari enesetunne läks paremaks, sest see kõneviis oli talle äravahetamiseni tuttav. Järelikult on siin keegi omadest! Kindlasti teab mehike, kust siin hommikusel ajal peaparandust saab? Ivar kiirendas sammu ja üritas tema ees kõndiva kääbusega tutvust sobitada. Päkapikk Doktor, sest tema see oli, sai Ivarist hästi aru. Doktor oli haritud päkapikk, kuigi tema haridustee oli omal ajal temast olenevatel põhjustel katkenud. Ta oli joomisrände käigus külastanud mitmeid erinevaid paralleelmaailmu ja tundis hästi võõraid maid ja kultuure. Mitmelgi korral ei leidnud ta ise ebakainesse olekusse sattununa enam ussiauku üles ega pääsenud Külla tagasi. Siis tuli tal maalaste juures aega parajaks teha ja nende tavasid ning harjumusi tundma õppida, kuni haldjate ehitatud interdimensionaalse telepordi turvaväravate võlusõna ehk passvöörd uuesti meelde tuli ning ta taas koju tagasi pääses. Doktor haistis tuttavat olukorda, triibulise särgiga tüüp ilmselt samasuguse portsu otsa sattunud, sest kaugelt oli näha, mis mure meest vaevab ja lahke päkapikk pakkuski talle oma oinasarve kujulisest esmaabiplaskust ühe korraliku lonksu kanget omapruulitud kadakamarjanapsu. Vähe sellest, varahommikune kaasteeline tundus talle mingist varem külastatud paralleelmaailmast kahtlaselt tuttavana, sest Doktorile hakkasid meenuma  öösel kella nelja paiku aset leidnud kõige huvitavamad filosoofilised dispuudid ühes alkoholiaurudest tiines köögis, milles osalesid  samasugustes triibulistes särkides maalased. Päris kindel selles Doktor muidugi ei olnud, sest dimensioonis nimega Maa elavad inimesed näisid talle kõik nii ühte nägu, eriti oma köökides kella nelja paiku öösel, kuid selles tüübis leidus kahtlemata midagi varem kogetud. Võõras mekutas kadakamarjajooki, elavnes, krabas siis sarve enda kätte ja jõi plasku ühe sõõmuga tühjaks, seejärel nuusutas varrukat peale, ohkas kergendatult ning kõndis reipal sammul edasi. Doktor, siiski peaaegu kõrgelt haritud mees, pani esialgu sellist matslikkust pahaks ning tahtis teda tugeva võmmuga kuklasse kostitada, aga siis ta mõistis, et tegemist oli inimesele sarnaneva olendiga paralleeluniversumist Maa, teisiti sõnastatuna salapärase kosmilise külalisega ehk tulnukaga, mitte kohalikke olusid hästi tundva Külaelanikuga, kes oskaks autoriteetidega ringi käia! Ega neilt tolgustelt saagi mingit peent käitumist eeldada, selliste pärast päkapikud omal ajal Maalt minema teise dimensiooni elama kolisidki.

Ivar jätkas oma teekonda ja varsti jõudis ta metsa äärde. Seal lonkis talle vastu naabripoiss Timo-Cevin, mille peale Ivaril läks meel kohe rõõmsamaks. Lõpuks ometi üks tuttav nägu keset metsikuid seiklusi tundmatus ohte täis maailmas! Kui see ikka oli Timo-Cevin? Muidu olid nad sarnased nagu kaks tilka vett, nokamüts peas, jäme lamedaks taotud vuhvelkullast kett kaelas ja samasugused tätoveeringud üle terve kere, ainult tüüp oli palju karvasem ja füsiognoomia oli samuti paigast ära. Esialgu kandis Ivar selle hommikuse pohmeluse arvele ja hõikas sõbramehelikult Timo-Cevinit meenutava olendi suunas: „Timm, sina ve?“ Siis jäi Ivar teda silmitsema ja päris hämminguga:„Kurat, oleks nagu tuttav patsaan, aga miks sul nii suured silmad on? Miks sul nii suured kõrvad on? Miks sul nii suur suu on?“ „Mine munni!“ teatas arvatav Timo-Cevin selle peale konkreetselt ja lisas: “Ära ei tunne vä? Mina olen Hunt Metsast! Mind tunnevad siin kõik! Mis vahid, debiil? Anna suitsu või tõmba nahhui!“ „Vaivai, kui dembliks siin mõned ennast on ära joonud,“ pahandas Ivar ja võttis sambomaadleja asendi sisse nagu ta Anfissat lugematuid kordi oli näinud võitluseks valmistuvat. „Sa, tatt, ei taha teada, kui kiiresti ma löön!“ Hunt kostis vastu: „Vähem möla, pikem samm!“ Samal hetkel käis kõva pauk ja Ivar lendas kellukeste helinal Hundilt pea piirkonda saadud paremhaagi mõjul otse läbi interdimensionaalse lõhe Maale tagasi. Kõik käis nii kiiresti, et isegi passvöördi ei küsitud seekord. Helepunase juuksepahmakaga Punamütsikese ema purunes tema peas tuhandeks killuks. Teadlased peaksid sellist aine atomaarset olekut täpsemalt uurima, ilmselt oli tegemist kontiiniumi ja kvantide omavahelise kiire kohavahetusega, aga see, lapsed, on juba kõrgem füüsika, millest isegi kuulus akadeemik Starohujev raskustega aru saab!

***

Ivar maandus kahetoalise korteri magamistuppa oma voodisse ja tuhandeks killuks purunenud leekivpunase juuksepahmakaga Punamütsikese ema võttis taas valjult norskava Anfissa kuju. Nüüd tuli Ivarile kõik meelde. Ta oli peale ränka filosoofilist dispuuti tavapäraselt uinunud oma köögis, toitude ja jookide riismete all lookas jõululaua taga. Vanarahvas oleks selle peale öelnud – laud on nagu äke, head ja paremat täis, pudel pudelis kinni. Kuid siis oli tema kööki avanenud tippfüüsikute poolt prognoositud hüpoteetilisele multiversumile viitav paralleelmaailmade vaheline interdimensionaalne lõhe. Lõhe oli suur ja lai, algas otse kapi ja pliidi vahelt ning kulges risti üle köögi. Kuigi tippfüüsikud räägivad ussiaugust, siis sellel nähtusel ei olnud tavapärase ussiauguga suurt midagi pistmist, vaid sedamööda oleks saanud transportida müütilisi dinosauruseid, kelle olemasolu oli akadeemik Starohujev kord perpetuum mobile, igijoodava vedeliku, otsinguil avastanud. Jõulud on teatavasti imede aeg. Jõulumüsteeriumi käigus oli sellel korral Ivarile alkoholiga eksperimenteerides saavutatud teispoolsus avanenud mujale, kui tema vanade tuttavate, kollaste ja roheliste kuradikeste juurde. Valgete krepptiibade sahinal liugles lõhest välja Hea Haldjas ja jäi söögilaua kohale keset sähvivat haldjatolmu otse Ivari ette hõljuma. Ta võttis oma võlukepi ja togis sellega Ivari sülditaldrikusse vajunud nina. „Äratus!“ lausus haldjas sulnil häälel. „Mähh??“ pruuskas Ivar, kui hägune mustvalge pilt nagu tema kuulsal teleril „Berjozka“ talle pikkamööda ette tulema hakkas. „Mida sa tahad?“ küsis ta haldjalt. „Magada ka ei lase, vana kõõm! Kas sa oled korteriühistust? Meil on üür makstud ja veemõõtja näidud esitatud.“

Hea Haldjas sattus kimbatusse. Tegelikult polnud teda haldjakoolis õpetatud poolenisti laual magavate määrdunud meremehesärgis alkoholijoobes tüüpidega toime tulema, aga kuna oli Jõuluaeg ja teised haldjad olid olnud tööga väga hõivatud, oli sellele aadressile just teda, värske haldjakooli diplomiga pärjatud noorhaldjat saadetud. „Küsimus ei ole ju selles, mida mina tahan, vaid selles, mida Sina tahad?“ vastas haldjas lõpuks diplomaatiliselt. „Mina tahan praegu üht punamütsikest, marineeritud seeni ja hapukurki sinna kõrvale ning kui sa palju mölised, siis ka veel sulle üle tahi anda!“ ägestus sügavast unest üles aetud tusane Ivar, kes oli parajasti näinud ilusat unenägu paradiisisaarest, kaunitest nappides bikiinides tibidest rannaliival ja lõppematust alkokrediidist rannaäärses baaris, sellises, mida nad seal välismaa filmides tavaliselt näitavad. Hea Haldjas sattus segadusse. Haldjakoolis olid nad läbi võtnud küll erinevaid kursuseid, kuid Lauaviina tutvustav elementaarkursus polnud nende tihedasse õppeprogrammi enam  mahtunud. Punamütsikest? Mis mõttes? Haldja teada oli Ivar hetkel juba seaduslikus abielus Anfissaga. Aga on müstiline Jõuluaeg ja ta peab kliendi soovi rahuldama. Alles oli neil office’s toimunud kliendi rahulolu-uuringu tulemuste analüüs, sest Haldjamaal olid nad hakatud ISO-juhtimist juurutatama ja kliendirahulolu indeks oli tõstetud prioriteetseks näidikuks. Midagi annab kindlasti korraldada, mõtles Hea Haldjas, tõstis võlukepi, puudutas sellega Ivari pead ja kadus võlusädemete pilve! Õhus oli tunda osooni, odekolonni ja millegipärast ka väävli haisu. Ivar tundis, kuidas tuba äkki pöörlema hakkas, ta ise sulgkergeks muutus, õhku kerkis ja järjest kiirenevas keerises interdimensionaalsesse lõhesse imeti. Lõpuks saabus kõrvulukustav vaikus ja keerlemine lakkas. Ivar avastas end lina all pehmel pinnasel, punase juuksepahmaka kõrval. Jebittvajumatt, kus ikka inimesega vahel juhtub! Saabunud on jõulud – imede aeg …

Tuttavaid  tüüpe paralleelmaailmadest 🙂

Isa

@huviline
Ärkasin öösel ühtäkki üles. Uni oli kadunud. Vähkresin rahutult, proovisin uuesti uinuda, aga see ei õnnestunud. Paar tundi voodikriuksutamist, siis tõusin üles. Tundus mõttetu veel teha sama. Uni oli kogu maailmast otsa saanud.   Kirjutuslaua taga mõtlesin, et millal suri minu isa. Mul ei ole temast palju rääkida, sest isa oli ükskõikne mees, kes jagas harva õpetussõnu. See vähene, mis temaga seoses spontaanselt meenub, seostub paljude meeldesüüvinud olukordadega looduses. Me käisime matkamas, mustikal, kalal, seenel. Meenutuste lõng hakkab jooksma ja toob varjust asju esile. Mõtlesin, et tegelikult isa ei olnud ükskõikne, nagu alguses arvasin, vaid pigem sissepoole pööratud. Pärastsõjaaegse teatrimehena ei näidanud ta tundeid välja mujal kui teatrilaval. Professionaalne suhtumine. Ta suri 53 aastasena ja varsti tiksub ka minul sama tähtaeg. Mingi matemaatilise vaimustuse ajendil otsustasin kokku arvutada tema elatud päevade arvu, et saada teada, millal minul sama päevade arv täpselt täis saab. Sain kokku 19 629 päeva. Pärast sama arvu päevade möödumist olen  oma isa elu üle elanud. Elu, mille lahutamatuks koostisosaks ma olin. Mis hetk see on? Ma ei tea, aga sellest hetkest alates pean lisaks oma elule elama isa elu pikemaks, kes geenidena minus edasi elab.

Samal öösel sai uni otsa ühel teisel vanal mehel – André´l prantsuse noorema põlvkonna näitekirjaniku Florian Zelleri näitemängust „Isa“, mille etendust õnnestus väisata „Theatrumi“ vanalinna saalis 28. novembril. Väike saal, vähe õhku, vähe ruumi, üksikud pildid André mälestustest. Pildid kordusid, mõned neist korduvalt. Olen nüüd vaadanud nii mõndagi kaasaegse autori lavastust. Vene noorema põlvkonna näitekirjaniku Ivan Võrõpajevi „Joobnud“ teiste seas. Avatud maailm on täis saladusi, mida autorid tajuvad piltidena. Pildid kirjutatakse välja selgelt, olukorrad on läbipaistvad, neid võib kiirendada või aeglustada lõputu arv kordi. Televisioonis spordivõistluste ülekannetes suure populaarsuse võitnud slowdownid, slowmotionid, tableau vivantid sobivad hästi kaasaegse dramaturgilise materjali lavastamiseks teatris. Kas neis aga on ka midagi, mis meis kõigis edasi elab? Mis võimaldab isa elu pikemaks elada.

Isa (Lembit Peterson) ei jaga õpetussõnu, ta loeb ajakirja. Võib-olla delegeerib pilte oma tütrele. Tema mured on lihtsad – ajakirja lugemine, korteri üürimine, kana söömine, viski joomine, magamine ja pidžaama. Pildid on selged. Aga suur pilt? Suur pilt saab selgeks lavastuse viimase pildiga. Isa, kes põeb ilmselt dementsuse mingit vormi, elab ennast välja: „Ma ei taha siin enam olla!“ Seda ei ole ta unustanud. Tütre päevad on seevastu täidetud murega isa pärast. Isale tuleb hooldaja leida. Viimases pildis selgub, et dementsele isale on leitud koht hooldushaiglas. Ükski slowdown ei luba aimata suurt. Kordused täidavad vaataja potentsiaalsete lahenduste hämara ootusega, mis kunagi kuskile ei vii. Loo asemel on pildid ja kaadrid, mille vaheldumine võiks olla sujuv, kui silma poleks torganud mõned ebakohad. Ebaloogilised detailid nii lavastuses kui mängus nagu Türgi NATOs või Eesti Nõukogude Liidus.

Võõrad ja tütred, kes isa ümbritsevad, kehastavad lavastuses muutlikku mitte millegagi pitseeritud tegelikkust. Selles tegelikkuses elab isa, kellest ainult tütred saavad  tema elu jätkata. Võhivõõras Pierre (Mario Peterson), tütre abikaasa, võib olla muu maailm, aga kui tema maneerid kopeerivad isa oma, siis muutub lavastus ja mäng arusaamatuks. Tõsine aine mängus kaotab tõsiseltvõetavuse. Seda peamiselt sellepärast, et selles lavastuses on maneeridel, kõnnakutel, hääletoonidel oluline tähendus. Lembit Petersoni mäng on mobiilne, eepiline, nüansirikas, lisaks ma ütleksin pilditu, sest stseenidest kujuneb müüt. Tekkib kummaline tunne. Isa elab mängus läbi detailide (valutav põlv; kõnnaku mängu toomine; pidžaama). Sellesse loosse ei tohiks vaataja jaoks arusaamatusi mahtuda, et müüt säiliks. Piltide jada paraku ei haaku muutliku maailmaga.

Pärastsõjaaegse insenerina pole isal vastust küsimusele, mida ta tahab. Nagu president Kersti Kaljulaid, kes siiralt arvab, et on õigel teel, kui jaanalinnu kombel pistab ta pea peitu õpikutarkustesse. André soov on võimsam intellektuaalsest elemendist. See paneb tahtma ära. Ma tean, et isa tahtis ära. Ta tegi julge sammu ja sooritas enesetapu. Enesetapp ei ole iseenesest vastus Albert Camus’ küsimusele, kas elu väärib elamise vaeva või mitte. Kuid enesetapp on julge samm teadmatuse suhtes. Peab teadma, et see, mida me teame, võib muutuda väärituks. Elu jätkamise küsimusele, mis pole valiku ega vabaduse küsimus, heidavad varju möödunud elu vääritud faktid. See on ajaloo vari ja mõjutab vaatajat teatrisaalis. Saabuvatest varjudest ei tea me midagi. Võib teha oletusi, teravmeelitseda („Olematus võiks ju olemata olla“ – A. Alliksaar). Sellepärast tuleb kõigiga rääkida. Selles mõttes on samm teadmatuse suunas kindlasti julge samm, kui keegi seda soovib, sest julgus on tahe. Just sellepärast on isa igavesti minu mõtetes. Just sellepärast peab isa elu minus jätkuma.

Vapper Kääbik ja päkapikkude raudteeplaan

@jolli&ckrabat
Aegade jooksul oli Metsa elama kolinud igasuguseid imelikke tüüpe. Maa all urus, Lumivalgekese häärberist kaks krunti edasi, elas Kääbik. Siinkohal peab kohe täpsustama, et ta ei elanud mitte mõnes ilges räpases niiskes urus, mis on täis ussipuru ja kõduhaisu, aga ka mitte paljas kuivas liivaurus, kus pole midagi istumise alla panna ega söögikraami käepärast võtta. Kääbik elas kõigi mugavustega kolmetoalises kääbikuurus, mis tähendas komisjonipoest ostetud kasutatud Poola nahkmööblit ja nõukaajal ametiühingu loaga soetatud saepuruplaadist polüesterkattega seinasektsiooni, mida kaunistasid pulmakingiks saadud Tšehhi kristallist karahvin koos klaasidega ja Saksa DV maalitud fajansstaldrikute komplekt. Riiuli ehteks oli aga kohustuslik kirjandus ENE (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia) ning A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ köidetega. Kumbagi neist polnud Kääbik seni avanud, sest kes see loll siis raamatuid loeb ja tühja-tähja peale kallihinnalist aega raiskab? Need on otse loomulikult naabritele näitamiseks! Las näevad, kui erudeeritud on majaperemees, kui palju on tal raamatuid! See-eest nägid puutumata jäänud köited veel aastakümnete järel välja nagu oleksid nad alles eile ostetud. Tervet seina täitva seinasektsiooni ülemist serva oli aga palistamas rariteetne välismaa õllepurkide kollektsioon, mida vahel harva Külast välja saanud kääbikud Linnast külakostiks tõid. Kuigi Kääbik polnud Tammsaare teoseid veel avada jõudnud, ajas ta võimalusel ikka tõde ja õigust taga, sest sageli kippus nii olema, et kui tõde oli tema poolel, siis õigus oli sattunud hoopiski kellegi teise poolele või vastupidi, kui Kääbikule puhas õigus näkku paistis, oli tõde parajasti kusagile jalutama läinud ning polnud teist käepärast võtta. Oma õiguse tagaajamine oli aga kääbikutele selline auasi, mis oli lausa rahvusspordi mõõtmed võtnud, seepärast olid kääbikute kohtuveskid alatasa ülekoormatud ja jahvatasid aeglaselt.

Kääbik oli äsja lõpetanud maitsva munaroa taldrikule kühveldamise ja laskis parajasti mõnusasti ennelõunast peeru, kui tema uru avaust katvale metallist turvauksele tungivalt prõmmiti. Kääbiku laup kattus hirmuhigiga, sest talle meenus vanavanaonu Bilbo Bagginsi käest suulise pärimusena kuuldud loost see saatuslik päev, kui need isand Tammiskilbi ülbeks läinud päkapikuraisad ette hoiatamata Bilbo majapidamisse sisse sadasid, kogu hoolega aastavahetuseks varutud sõstraveini ära jõid ja sahvri tühjaks sõid. Neid hirmu- ja õudusjutte oli kuulnud terve kääbikute sugu ja elas sestpeale alatises hirmus, et ühel päeval võivad päkapikud tagasi tulla. Selles hirmus elada oli hullem kui kartuses maailmalõpu ees, mis kääbikute õnneks ikka ja jälle edasi nihkus ning väljakuulutatud päeval mitte kunagi ei saabunud. Lõpukuulutajad pidid pärast järjekordse maailmalõpu ärajäämist eelmise väljahüütud kuupäeva uuega asendama, mille kokkuleppimine kõrtsilaua taga alati tuliseid diskussioone tekitas ning teinekord jõuti isegi füüsilise arveteklaarimiseni, kelle lõpukuupäev see ikka kõige õigem on. See muidugi ei vähendanud karvavõrragi maailmalõpukuulutajate usaldusväärtust ootajate silmis, sest kui ikka midagi väga näha loodetakse, küll see siis ükspäev ikka saabubki. Nüüdseks oli Kääbik õppinud päkapikke vältima ja oli igaks juhuks Linnast terasest turvaukse tuua lasknud, et ükski soovimatu pagulane tema rahu häirima ei saaks tulla, kuid uksele trampimine ei lõppenud ja Kääbik vedas ennast lõpuks esikusse vaatama, et mis keberniit seal õues siis nüüd toimub?

Ukse taga seisis salkus olekus sugulane Külast, kääbikust ettevõtja Kulla-Kusti. Tundus, et tulemisega oli mehikesel väga kiireks läinud, sest kallis sugulane oli saabunud lausa maikaväel, kuigi oli kätte jõudnud juba oktoobrikuu ja ilm oli jahedavõitu. Kääbik ei saanud veel teregi öelda, kui Kusti talle juba mingid paberid nina alla torkas ja kähiseval häälel käratas: „Kõigepealt kirjuta alla ja siis loe läbi! Sa vaata, mis raisad teevad!“ Kääbik asetas prillid ninale ja veeris: „Arengu… kava…“ Nii kuradi keeruline. „Millest see räägib?“ küsis ta suurema entusiasmita, sest näha oli, et materjal oli mahukas, keerulises keeles ja tiheda tekstiga, kuid Kääbikul oli funktsionaalse lugemisega raskusi, nagu oli talle kunagi öelnud tema põhikooli emakeeleõpetaja. „Püha müristus! Sa veel küsid! Kas sa tõesti lehti ei loegi? Lolli-TV-d ei vaatagi? See on see linnameeste arengukava ju!“ röögatas Kusti. „Raudtee tuleb! Vaat mida see tähendab! … Kõigepealt raudtee ja siis? … Pagulased! Paadipõgenikud! Eurooplased! … Kõik tulevad siia. Meie maavarad viiakse kiirrongiga minema! Kõik kruus, savi ja põlevkivi!“ põrutas mees ühe kopsutäiega, ise näost punane nagu peet. „Ja tead veel mis! See kuramuse raudtee ehitatakse otse läbi meie Küla ja täpselt üle minu kapsamaa!“ sisistas Kusti, kellel oli vahepeal hapnik otsa saama hakanud, siniseks tõmbunud huultega. „See paber siin on aga petitsioon! Nüüd võta ja kirjuta alla, MEIE siin ei taha mingeid kuradi eurooplasi, pistku see raudtee endale täies pikkuses sinna samusesse!“ Edasi järgnes paar krõbedamat väljendit poliitikute, partei ja valitsuse aadressil, aga säästame sellest oma lugejaid, kes võivad kindlasti neid sõnu endale ette kujutada. Niipalju ütlen, et veel vähe kujutasite!

Sest kui on juba kapsamaa ohus, siis on ohus ka isamaa, sellest sai Kääbik väga hästi aru! Kusti ei mallanud oodata: „Näh, mida sa jorutad seal?“ kiirustas ta sugulast takka. „Kõik TEISED on juba alla kirjutanud!“ „Kas ikka kõik või?“ uuris Kääbik ettevaatlikult. „Muidugi, kõik! Vaata ise kui prominentsed kääbikud on oma seisukoha julgelt välja öelnud! Kõik näevad kohe, kelle allkiri on siit puudu, kui sa alla ei kirjuta,“ argumenteeris Kusti nüüd juba pisut rahulikumalt. „Sa mees üldse saad aru, mis meie Külaga juhtub, kui siia tuleb raudtee? Need kuramuse eurooplased trambivad siin kõik maatasa! Me ei pääse enam oma kapsaste juurde ja sureme nälga, sest raudtee lõhestab küla pooleks nagu Berliini müür Saksamaa. Neid rajakaid on sealt Euroopast sadu tuhandeid tulemas, aga meid on ainult käputäis, ei meie neile vastu saa. Tulevad ja tallavad su lilled maha ja õgivad tikrid ära. Rabarbarist ja õuntest ei hakka rääkimagi, kõik pannakse p…e!!! Tuleta meelde, mida Bilbo rääkis! Kas sa ikka tead, kelle käpa all on kogu Euroopa?“ Siinkohal tasandas Kusti häält ja vaatas vilksti kahele poole ja korra ka üle õla tagasi. „Noh kelle siis?“ küsis Kääbik. „Päkapikkude!“ sosistas Kusti ja hakkas taas hingeldama. „Kas sa pole „Küla Kellast“ nende salaplaani lugenud? Päkapikud tahavad meid paljaks röövida ja esivanemate maalt minema kihutada! Peame nende vastu Küla ümber ehitama kõrge raudbetoonist müüri ning palkama jääkarud seda valvama. Seda nimetatakse siseturukaitseks. Kui me oma turgu ei kaitse, siis on siin varsti kõik kohad odavaid aiapäkapikke täis!“ teatas Kusti tähtsalt.

Kääbik jäi mõttesse. Ühelt poolt oleks tahtnud Kustile heameelt teha ja raudtee vastu allkirja anda, aga teisalt oleks tahtnud ka rongi näha läbi Küla vuhisemas. Rong oleks toonud kaasa kaugete maade hingust, Bilbolt päritud kahtlased geenid vemmeldasid, kuid Kulla-Kustil oli ette näidata tugev argument allkirja andmise poolt – kõik teised olid allkirja juba andnud ja kääbikute jaoks oli oluline, et üks kääbik teise kääbiku ära tunneb. Kui ta nüüd alla kirjutamata jätab, siis panevad Teised seda tähele ja jätavad meelde. Kääbik mäletas hästi, mis oli juhtunud vanavanaonu Bilboga, kes oli päkapikkude ahvatlustele järele andnud, Külast lahkunud ja laia ilma seiklema läinud. Pärast ei tahtnud Teised teda enam ära tunda ja ta pidi haldjate juures vanaduspäevi veetma. Pealegi oli Kulla-Kusti väga austatud kääbik, pärines vanast ja auväärsest ajukääbikute soost ja oli mõni aeg tagasi kääbikute poolt koguni Linna uut kuningat valima saadetud. Kusti oli kuulus selle poolest, et laskis hääletuskasti tühja ümbriku, hääli ei saadud kokku ning kuningas jäigi valimata. Tühja hääletussedeli võttis Kusti aga teistele näitamiseks Külla kaasa, raamis selle ära ning pani elutoa seinale kõigile vaatamiseks väljanäitusele. Nii tähtis mees oli Kusti!

Kääbik mõtles järele, et ta oli varemgi allkirju andnud, aga alati millegi vastu. Talle ei meenunud ühtegi seika, et ta oleks iialgi millegi poolt allkirja andnud. Ta oli protesteerinud laia neljarealise maantee vastu, mille päkapikud tahtsid Linna ja Küla vahele ehitada, aga tänu kääbikute aktiivsele vastasseisule ei läinud see läbi ja nad võisid endiselt, nagu nad olid seda teinud sajandeid, Linna sõita mööda käänulist ja auklikku metsateed, mille äärsed kraavid olid täis kokku põrganud vankrite rususid ja lõpnud hobuste laipu. Ta oli ka protesteerinud Sajusaartele ehitatava silla vastu, sest, nagu Kusti seletas, saavat silda pidi saartele liiga kiiresti sõita, aga rahvas tahtvat sõita sajanditevanuse pargasega, mis kuulus Kulla-Kustile ja millega sõit võttis mitmeid päevi aega, kui ta just parajasti remondis polnud. Selle ajaga sai sadamas kõik külajutud ära räägitud, mille tulemusena kääbikud said teada, mis elu on. Kas mööda silda sõites oleks selleks kõigeks aega leitud? Kääbik oli allkirja andnud ka uue elektrijaama ehitamise vastu, et nad saaksid endistviisi peeruvalgel majapidamistöid teha, sest sedaviisi olid nad Külas toimetanud juba sajandeid. Ei leidunud asja, mille vastu Kääbik ei oleks varem oma allkirja andnud ja nii oli neil õnnestunud säilitada oma esivanemate traditsiooniline eluviis ning kõik uus ja innovatiivne ehk kääbikute keelde tõlgituna võõras ja vaenulik, oli kääbikute elualadelt edukalt eemal hoitud.

Kääbik otsis üles paljukannatanud vana tindisulepea, millega ta oli varemgi lugematuid allkirju andnud. Kusti aga vatras edasi: „Kujutad sa ette, need europäkapikud ei taha isegi, et meie, kääbikud, raudtee ehitamise kinni maksaksime, vaid lubasid kõik ise kinni plekkida! Kes seda varem kuulnud on? See on kahtlane! Meie nende raha ei taha, las annavad kõik nälgivatele kreeklastele!“ deklareeris Kusti, kes oli ennast üles kütnud ja lasi aga edasi: „Siin ongi konks peidus! Tahavad varjata, et me teada ei saaks, et maakera on tegelikult lame, mitte ümmargune nagu nad meile puru silmaajamiseks on koolis õpetanud! Kui me ise ehitama hakkaksime, näeksime ju kohe ära, et rööpad tulevad palju lühemad kui hinnapakkumisel oli. Hind aga tehti ümara maakera järgi, sest mööda kumerat serva tuleb tee palju pikem kui otse! Küll ma juba neid päkapikkude trikke tean!“ Seda, et maakera on lame, teadis nüüd Külas iga viimane kui kääbik. Selle teadmise, päkapikkude maailmavalitsemise plaani, oli Doktor, kes oli ise küll päkapikk, aga siiski paljude poolt austatud kui Küla kõige targem mees, kunagi purjus peaga Kustile õllelauas välja lobisenud, kui viimane talle kasti õlut lubas välja teha, sest tal omal ei olnud kunagi raha, et õlut osta. Muidu pidasid päkapikud ennast teistest paremateks ja naljalt kääbikutega kõrtsis ühte lauda ei istunud, kuid siis vennastusid kergesti, kui neile välja tehti. Kusti pani Doktori jutu kõik ilusasti kirja ja avaldas “Küla Kellas”, mille järel salaplaan kohe päevavalgele tuli.

Kusti haaras kahvli ja haukas mitu mehist suutäit Kääbiku juba külmaks läinud munaroast, enne kui jätkas: „Miks mina ei saa minna mööda rohtunud rada oma kapsamaale, nii nagu ma olen seda kogu aeg lapsepõlvest saadik teinud, vaid pean selleks mingit raudteed ületama ning vaatama enne vasakule ja siis paremale, et rongi alla ei jääks? Me oleme sajandeid ilma raudteeta hakkama saanud ja kääbikute sugu on kindlalt püsinud. Nüüd tahavad nad raudtee Euroopa rööpmelaiusele viia ja see on eriti salakaval plaan, sest kuidas ma siis Leningradi turule pääsen? Tegin seal vanasti kapsastega head äri, terve Leningrad kiitis Kulla-Kusti kapsaid, aga mis praegu on? Konkurentsi kardavad! Oled sa üldse neid eurokapsaid ostnud? Need on nii keemiat täis pritsitud, et isegi kapsaussid on seal plastmassist! Sa näed ju, et selle uue raudtee mõte on minu kapsamaa hävitamine. Meie, kääbikud, peame kokku hoidma!“ See oli jällegi tugev argument raudtee vastu. Sajandeid olid kääbikud elanud teadmisega, et meie ei taha teist midagi teada ja teie ärge tahtke meist ka ja see oli kääbikute soo muutnud vastupidavaks ning jätkusuutlikuks! Kääbik kastis sulepea tindipotti ja maalis hoolega Kusti poolt antud allkirjalehele oma pookstavid. Ta oli endaga rahul, sest vapper tegu oli sellega kirja saanud ja teiste kääbikute respekt jälle välja teenitud! Taome raudteed atradeks! Nüüd oli see siis jälle ära tehtud. Ei progressile!

Europäkapikud tulevad 🙂

Mysterious night

@R.W.Hamilton
San Agustin is a small lonely church near the Capo River in Peru. This building was established by Spanish conquerors a long time ago, in 1591. From that time also descend the ruins of silver-mine. Mining had finished two hundred years ago, since then the mine has remained empty. The ruins slowly broke up in the deepness of the virgin forests.
Little time ago a parsonage of San Agustin had been established again. A very mysterious man moved into the parsonage. His name was Father Enrique Lopez Yourcenar and he was a priest. His last post was at the Catedral of Santiago Apóstol in Panama. From that place he had been discharged as a warlock.
In Peru Father Lopez continued his work, but his divine services were without people. They always began at midnight and lasted till the first cock-crow. At this time the windows of the church had always been closed by impenetrable curtains. The local people could tell that when Father Lopez had divine services, somebody from the nearest environment got lost. Also somebody had observed fresh blood next to the door of the church. The rarely inhabited environment avoid this place.
Once a gipsy family moved into the abandoned mine. Mr. Lincoln A. Shroud, head of the family, began to take part in Father Lopez’s services. More and more people got lost mysteriously. Inhabitants of the nearest villages abandoned their houses and fled to bigger cities, Iquitos, and Lima. The situation was strange and sinister.
After the next divine service, Cleopatra Nola Llosa, the seventeen year old daughter of a woodcutter Gregorio Nola Hernandez, one of the last inhabitants in Yaguar, got lost. Yaguar is a small village at the side of the Capo River. There were usually twenty inhabitants, but after events known to us only Mr. Nola stayed there with his family and some a one hundred and eleven year old man, Mr. Francisco Almeida y Saavedra with his young sixteen year old wife Myra and their two year old son. Mr. Almeida earned money by making aphrodesiacs for Lima’s and Callao’s restaurants. His oldest son, Mr. Diego Almeida y Santamaria was the most famous private detective in Peru. He was ninery one years old and had a lot of achievements in catching the criminals.
At that time a regrettable story happened with Ms. Cleopatra, Mr. Diego had a rest at his parents’ house in Yaguar. Mr. Nola asked him to clear up this case. They knew that usually Father Lopez had his services on a full moon. At the next full moon they decided to go to San Agustin.
The night was rarely clear. It was twenty to midnight, Mr. Diego just looked at his watch. Three men were standing in absolute silence. Mr. Almeida’s old friend, a well-known murderer who has the nickname Black Jack, was also standing with Mr. Almeida Junior and Mr. Nola. Mr. Almeida asked him to visit Yaguar and to help them. The night was ill-boding. At five to midnight Father Lopez moved from the parsonage to the church. At the same time many helicopters landed around the church and skeletons stepped out. They entered into the church. When from midnight missed only one minute, Mr. Lincoln A. Shroud arrived in a shiny “Pontiac Firebird”. At midnight the church bells began to ring. It was a very sinister night.
Three men discussed the situation. They noted that the church windows had been closed and in front of the church door was a big heavy padlock. They didn’t notice, who had locked the door.
“I have a solution,” Mr. Diego said. “There is a secret passage, which begins in the deepness of the forest. When I was a teenager, I often visited the church by that passage. Lets go!”
“This is a good idea! Quickly to the forest! Hurry!” Black Jack said.
After thirteen minutes they were already at the big stone. Under the stone was the entrance to the secret passage.
“Listen!” suddenly Mr. Almeida whispered. “Hide yourself!”
It was the last moment. One man and two skeletons arrived at the stone. Mr. Almeida knew them. They were the ex-policeman Mr. Guevara with his wife and Mr. F.D.Skeleton, Mr. Diego’s general rival. They slid the stone away and came into the passage.
“Lets go after them!” Mr. Almeida commanded his comrades and descended to the passage. Black Jack and Mr. Nola followed him.
The passage was dark and winding. It was difficult to move. The skeletons with Mr. Guevara moved as quietly as mice before the trackers. A heavy slab had slid aside and the skeletons with Mr. Guevara arrived in the church. After this the slab was slid back to its place. Three trackers set out deliberating. They decided to wait few minutes and then to slide the slab aside and to climb up. They did so.
The passage finished in the vestry of the church. Mr. Diego listened behind the door which led to an altar room. From there was heard a high-pitched clattering voice. Mr. Diego opened the door slightly. Father Lopez made a sermon.
“I call you, Satan, Prince of Darkness. The obscurantists implore you to accept our sacrifice …”
Two skeletons brought Ms. Cleopatra to the altar. Mr. Nola wanted to begin crying, when he saw that Mr. Shroud approached Ms. Cleopatra with big trenchant knife. Black Jack stopped him and closed his mouth.
“Shut up!” he whispered. “You shit me off! I must kill you.”
“Peace! Only peace!” Mr. Diego calmed them and lit a pipe. “Lets start to think!”
Unfortunately they could not think. A solution came unexpectedly. A tiny car “Zaporozetsh 965” arrived at the church and two Soviet military men got out from there. They were Colonel Ivan Ivanowitch Durakov, a military attaché of the Soviet Union in Peru and his assistant, lance-corporal Sukin. The military men came into the church.
“Fuck you face, bitch! I’m pissed off with you! You motherfucker!” Colonel Durakov said with friendliness.
“Comrade Colonel asked you to finish the ceremony,” Mr. Sukin translated.
“I don’t understand you, Mr. Durakov,” Mr. Skeleton responded him.
“Comrade colonel wants this girl for his chief at the KGB,” Mr. Sukin translated.
“I don’t know… I’m surprised …” Mr. Skeleton stammered.
“Shut up, shithead! Fuck off!” Colonel Durakov said more aggressively.
“Comrade Colonel asks you to give him this girl. Comrade Colonel asks you very urbanely. But otherwise …” Mr. Sukin translated.
“But … but … but …” Mr. Skeleton stuttered.
“Understand, our boss from the KGB needs a new mistress!” Mr. Sukin’s voice was pressing.
“But you know, if Satan wouldn’t get the sacrifice, it will be very bad for us,” Father Lopez shyly interfered with the conversation.
“It’s your business!” Mr. Sukin answered.
“Fuck you face! Quickly!” Colonel Durakov complemented him.
“I’ll give you ten seconds to decide,” Mr. Sukin bowled and began to count. “One … two … three …”
The whole church remained silent. Nobody could resolve this problem. Mr. Skeleton consulted quietly with Mr. Guevara and with small dark skeleton, Mr. Scheletro from Palermo. Mr. Scheletro had the best contacts with Sicilian Mafia and therefore had good credit among the skeletons. At the same time Colonel Durakov started to slowly pull out a revolver from a holster. Mr. Sukin followed him.
“We must come out now,” Mr. Almeida muttered and entered the altar room. He declared in a loud voice:
“Good morning, ladies and gentleman! How are you?”
“Fine, thanks!” the skeletons answered in chorus.
Mr. Sukin stared at him stupidly. Black Jack made use of this and shot the revolver at Mr. Sukin’s hand. Mr. Sukin gave a cry, his hands were bloody. The whole room seemed to be in Black Jack’s possession. His face reflected triumph as he was the boss now. He had felt this feeling already repeatedly, very often in his previous life. All that grey mass had been forced to be placed under him. Even Mr. Diego looked at him with fear, not speaking about Mr. Nola who was standing like a pillar of salt. Black Jack was a professional murderer and he knew his work well. He scratched himself with pleasure and swung the revolver. He ordered:
“Lay down your arms! … Lie down! … Hands away! … You too, Mr. Almeida!”
Everybody did as he said. In front of his feet, the arms-heap increased. In the distance, Mr. Sukin’s revolver lied in a pool of blood. Also Mr. Almeida reluctantly gave up his revolver. Only Colonel Durakov did not realized what was the matter.
“You, motherfucker! Piss off! You fuck me off!” he said confusedly.
Black Jack shot at him, but missed. Colonel Durakov whacked him a blow in the jaws and Black Jack fell down. Colonel seized his revolver and cried:
“Lance-corporal Sukin! Pisshead! Stand up! Attention! Left! Right!Left! Right! Left! Right!Lets start to sing “International”!”
They started to sing:
“Up now, whom curse depressed …”
Suddenly a squall opened the door and Ms. Gloria Hernandez Diaz came in. After her entered a small bald manikin with horns and tail.
“Welcome, Mr. Satan!” the skeletons exclaimed. They stood up and applauded. Colonel Durakov and Mr. Sukin lost their attention.
“How are you?” Mr. Satan asked politely.
“Fine, thanks!” the skeletons answered in chorus.
“You are a dickhead!” Colonel Durakov adulated and licked Satan’s tail.
Ms. Gloria was previously Mr. Diego’s mistress, but she belonged to Satan now. She recognized her ex-lover and tried to give a sign for Satan. But Satan didn’t notice her. He went to Mr. Guevara’s wife and asked:
“What a nice skeleton! What’s your name?”
“She is my mother-in-law. Her name is Mrs. Capitolina Skeleton de Guevara,” Mr. Skeleton answered for his relative.
“I congratulate you for your mother-in-law. Mrs. Skeleton, you are my new girlfriend now. Ms. Gloria, piss off!” Satan announced mildly.
“Yes, Sir!” Gloria responded. “But remember, you had a very good time with me. Diego, I am yours again, lets fuck off!”
Ms. Gloria and Mr. Diego left.
“Your Highness Satan, may I leave with my daughter? I understand that you don’t need her,” Mr. Nola asked shyly.
“OK! Piss off, if you want! … Wait! Mr. Skeleton, how many slaves you have in the coca farm? Have you got anybody else?”
“We need a lot of slaves.”
“Thanks, they are yours! And please take these two Russians and Mr. Guevara too!”
“You are crazy, Sir! We’ll work for you. The KGB will need us.” Mr. Sukin said and broke out into tears.
“You know, I’m the head of skeletons counter-espionage department. I’m very useful for our holy mission,” Mr. Guevara protested.
“Perhaps you are useful for holy mission, but not at all for my new love-affair. You, Sukin and Durakov, are just shitheads. I’m disgusted with you. I’ve spoken! This is all!” Satan declared his decision and went out with Mrs. Capitolina. The skeletons put their new slaves in irons and took them to the helicopters. After that they were flying away. Now just three persons remained in the church – Father Lopez, Lincoln A. Shroud and Black Jack.
“Its between ourselves now,” Mr. Shroud said.
“Have you got any whisky?” Black Jack asked.
“Of course! We’ve done a lot of work today. Our positions in the Mafia are wonderful and we deserved to relax now.” Father Lopez said. He went into the vestry and came back with a lot of bottles.
Tje party was culminating, when somebody knocked on the door. The participants at the party stayed to listen. After a few minutes Father Lopez went to open the door. Two men came in.
“Good morning! We’re Mr. Ferdinand B. Reichenbach and Mr. Benjamin C. Robinson from Australia. Mr. Almeida called us and asked to fly to Peru and find a church in San Agustin. We are sorry! What’s the matter?” Mr. Robinson said.
“Oho! Whom do I see! Ferdinand B. Reichenbach, the famous burglar. How are you?” Black Jack enlivened.
“Fine, thanks! And you, Mr. Black Jack?”
“Fine too, thank you very much! Where we were together in prison last?”
“I guess, it was five years ago in Macao. I robbed a bank and you killed some people in the street for amusement.”
“Yes, but you escaped soon. I was there for another seventeen months.”
“Of course, I escaped. Later I robbed a bank in Lima, acquainted myself with Mr. Almeida and spent four years in prison. Now I am the chief of police in my hometown. On, I’m sorry, this is my friend Benjamin C. Robinson, the vice-mayor of Orbost. Benjamin, here you see the very famous murderer Black Jack.”
“Very pleasant, thank you. Here are my comrades, the priest Enrique Lopez, former hangman and the agent of Cuba’s secret service. He is a personal friend of Fidel Castro. Also you see Mr. Lincoln A. Shroud, a gipsy. Lets drink whisky together!” Black Jack said.
“Stop!” Mr. Shroud stood up with a sub-machine gun in his hands. “Hands up! Face to the wall! You too, Black Jack!”
Three men obeyed the order. Mr. Shroud searched them and took their arms. Then he returned to the table and took a gulp of whisky.
“What has happened?” Father Lopez asked.
“They are Mr. Almeida’s agents. We must kill them.” Mr. Shroud responded.
Suddenly Mr. Reichenbach turned round and broke into a run. Other fellow sufferers, Mr. Robinson and Black Jack, followed him. They ran out from the church and fled with Mr. Shroud’s “Pontiac Firebird”. Father Lopez and Mr. Shroud sat in Mr. Durakov’s “Zaporozetsh 965”, which was standing in front of the church and started to track them. The church stayed empty and quiet. The storm was probably over now.
After some time, Mr. Diego and Ms. Gloria returned the church. Mr. Diego was tired and his wooden leg ached. He noticed bottles of whisky on the table. They sat on the back side of the table and began to drink.
“Whisky is good, but aphrodesiacs are better. It makes me feel a real man.” Mr. Diego said.
“Yes, my dear! Aphrodesiacs are the best I know,” Ms. Gloria said.
“Indeed, but we must catch Satan and Mr. Skeleton and enfranchise our friends. Do you know, where Satan is?”
“Yes, of course! I was his mistress for years, you know. Recently he lived in a morgue in Iquitos. Mr. Skeleton rented it for him. But I’m afraid, we won’t catch Mr. Skeleton. He probably went to Estonia and as much I know, he used to work there as a skeleton in one classroom in Pirita,” Ms. Gloria said.
“Oh yes, it’s difficult. I hope that Mr. Robinson and Mr. Reichenbach together with Black Jack will cope with the two scoundrels. Oh, my wooden leg!”
“It hurts again? However, for whom does Black Jack really work?”
“Nobody knows. You motherfucker, it is dawned already. Terrible! We must hasten. Lets go!”
“But you must have a rest and we haven’t a car!” Ms. Gloria complained.
“My father has one. Hurry, please!” They left quickly.
Mr. Diego and Ms. Gloria took Mr. Francisco’s “Ferrari 250 GTO” and headed to Iquitos direction. After an hour a white “Ferrari” stopped at the Iquitos’ morgue. Mr. Diego and Ms. Gloria got out of the car. They rang the bell and the door opened. They asked the dissector to come in that was kindly admitted. However, they didn’t observe anything. The coffin, where Satan and Ms. Gloria slept, was empty. They wanted to leave, but the bell rang again and a skeleton came in. It was Mrs. Capitolina, Satan’s new girlfriend.
“Where is Satan? Where is Mr. Skeleton?” Mr. Diego asked.
“You won’t find them. It’s impossible. I can’t help you,” Mrs. Capitolina said. “It is necessary to finish you.”
“Come what may! Lets go to the police station!” Mr. Diego stated.
At the police station they had a cheering surprise. There they met Mr. Robinson and Mr. Reichenbach. Father Lopez and Mr. Shroud had been arrested. They stayed behind bars already. Black Jack got lost on the return journey. Mr. Reichenbach said that they lay in wait for the “Zaporozetsh” at the parting of the ways. Black Jack shot the tires and the car stopped. They rushed to the car and there they found Father Lopez and Mr. Shroud, who were crippled. They lashed these persons and brought them to the police station. Suddenly, in their return to Iquitos, Black Jack jumped out of the car and disappeared into the forest. They looked for him, but without a result.
“You did good work, but we must find Mr. Nola and his daughter,” Mr. Diego said.n They gave Mr. Skeleton de Guevara over to the police and left quickly.
Soon they stood at the door of the skeletons’ coca farm. A guard skeleton called Mr. K.K.Skeleton to talk with them. Mr. K.K.Skeleton was Mr. F.D.Skeleton’s nephew and he managed the coca farm. They had a friendly and sensible conversation, after that they decided to change Mr. and Ms. Nola for Mrs. Capitolina Skeleton de Guevara.
It was five minutes to eight. In Mr. Francisco Almeida’s sitting room were seated Mr. Francisco Almeida and his wife, Mr. Diego Almeido with Ms. Gloria, Mr. Gregorio Nola and his daughter, Mr. Robinson and Mr. Reichenbach. They drank peacefully aphrodesiacs and ate a roast duck. They had had a very intense, but the very mysterious night. The struggle with the skeletons continues.

A.D. 1990/2016

Jõulumärchen II – Punamütsikese kadunud jõulud

@jolli
Jälle oli käes jõuluõhtu. Punamütsike lösutas diivanil ja näppis jõuetu käekesega telekapulti. Piigal oli alks ammuilma otsa lõppenud ning sellest ja kõigest muust stress kurjoosum peale tulnud. Muinakas Grinchist, kellele ei meeldinud jõulud, oli lõppenud ja koguperefilm “Visa hing” kaks oli just algamas. Ilmselgelt sümpatiseeris see roheline värdjas Grinch Punamütsikesele hetkel rohkem. Visa hinge superkangelane Bruce Willis jäi kuidagi kaugeks ja pani pea veel rohkem valutama. Vist sellepärast, et Punamütsike ise ei olnud oma isiklikku valge maikaga, sorry, hobusega printsi veel kohanud. Teleseriaalis “Armastust otsides” käis kõik palju lihtsamini – noormees ja neiu regasid saatesse, said in real life kokku, armusid, abiellusid ja sõitsid ära muinasjutulisele pulmareisile seitsme maa ja mere taha. Mitte nagu neil Külas, kus noormees ja neiu võisid isegi kokku saada, armuda ja abielluda, aga ära sõita ei olnud neil võimalik, sest isegi siis, kui noored kaalikapõllul või Kulla-Kusti nurgapoes ületunde tegid, ei jätkunud säästetud rahast Välismaale sõiduks. Tegelikult võis välismaaks nimetada iga kohta, mis algas kohe küla heinamaade tagant, sest külarahvas sealt kaugemale palju ei käinud. “Minu küla on minu kindlus”, kõlas Küla vanasõna. Kõik, mis jäi väljapoole, oli ähvardav ja kauge ning sealt tulid Külla Halvad Asjad.

Vahel harva oli mõni külapoiss julgenud külast väljas asuvasse Suurde Maailma minna, Soome küprokki panema või Saksamaale autot tooma. Sellistest kangelastest jutustati veel kaua lugulaule! Ega külarahvas päris täpselt teadnudki, kus need Soome ja Saksamaa asuvad, sest geograafia polnud kunagi nende tugevaimaks küljeks olnud. Linnast saadetud geograafiaõpetaja oli peale esimest kooliveerandit külaeluga kohanematusest depressiooni langenud, jooma kukkunud ja hariduspõllud sööti jätnud. Rahvas rääkis, et kõigele lisaks olla ka lolliks ära läinud, sest kui juba alguses nii tark olla, siis ega see heaga küll ei lõpe! Nüüd nähtigi teda vaid aegajalt täiskuu aegu ihualasti hullunult külakiigel ülevõlli kiikumas ja kriiskamas, et: “Ta liigub siiski!” Selle sügavmõttelise lause autoriks peeti Linnas ekslikult kedagi itaallast Galileo Galileid, kuid külarahvas teadis, et tegelikult kiitis niimoodi kundedele oma Saksast uueks tööautoks toodud kolmkümmend aastat vana mersut hoopiski Küla voorimees takso-Prits.

Takso-Prits ehk Munatänava Priidik oli Punamütsikese emale noores põlves kõvasti külge löönud. Kellelgi Külas ei olnud nii stiilseid viie triibuga Adidase dressipükse, nii paksust kassikullast kaelaketti ega nii vingeid vuntse nagu olid Takso-Pritsul, kes oli selle auväärt hüüdnime välja teeninud, kui Soome kaudu Saksamaale tööle läks ja sealt suvetöölise palga eest mersu tõi. Mis tööd Priidik Saksas tegi, seda ta eriti rääkida ei tahtnud. Isegi purjus peaga, kui teistel meestel silmadesse sära tekkis, keelepaelad valla läksid ja hääled nii valjuks läksid, et külakõrtsi katus lendu tõusta ähvardas, jäi Takso-Prits sõnakehvaks. Eks sellel Saksas “esimese miljoni” teenimisel Munatänava Priidiku autoriteet Külas tugineski. Naiste saunas teadsid külamutid  rääkida, et mees olla koguni “maafias” olnud. Teised jälle väitsid, et Takso-Prits oli Venes kellegi autoriteetse isiku eest, kes ise vangi minna ei tahtnud, suvi otsa kinni istunud ja saanud mersu tollelt tänutäheks. Oli see nüüd nii või naa, kes seda teab, kuid autoriteeti jätkus tal Punamütsikese ema ees kindlasti, sest noormees oli viks ja viisakas, nuuskas alati peenelt kahe näpuga, aga kunagi kätt oma uhkete dressipükste külge puhtaks ei pühkinud – kohe näha, et härrasmees. Lisaks oli tal suitsuaukudest puretud nahkistmetega mersu, millega isegi Punamütsikese ema oli Küla burgerikioski, mida külarahvas lihtsalt burksiputkaks kutsus, ümber sussi vilistanud, kui Priidik teda kaineks rookiks “baranka taha” kamandas.

Priidik oli külainimeste sõnavara mitmete välismaalt kaasa toodud uudissõnadega rikastanud. Temalt pärines ka väljend, et viga on “rooli ja pedaalide vahelises tihendis”, kui keegi oma autoga õigesti sõita ei osanud. Võll, kardaan, pidur, aga ka piider, urood ja dolbajoob, milliseid tehnilisi termineid kasutas ta kaasliiklejate kohta küllalti vabal skaalal, nii et sama lause sees võis teise auto juht olla korraga nii “piider” kui ka “dolbajoob”, olenevalt sellest, millist kurja too takso-Pritsule liikluses teha oli jõudnud. Roolis olles kadus Priidiku muidu loomupoolne unisus nagu tina tuhka. Käsi klammerdus käigukangi külge, uimastesse silmadesse tekkis säde, pilk sihtis esiklaasist välja, kergelt haiglane võdin läbis keha ja tohututes kogustes stressihormoone ründas ajust vereringlusesse… Hoidku alt, kes julges Takso-Pritsule liikluses jalgu jääda… “Türa, süda on sul haige vä?” urises ta eesliikuja peale, kui see Küla ainsama valgusfoori alt kohe esimese kollasega minema ei saanud. “Nägid, nägid jah, mis see urood teeb?”, kommenteeris teist juhti, kes Priidiku arvates midagi valesti tegi. “Piider!”, kraaksatas ta läbi autoakna kolmandale. “Tulen, panen sulle kohe lõuksi vä?” pidas meeles neljandat, andis siis gaasi ja sööstis minema. Kõik see nägi välja nagu möirgaks näljane loomade kuningas lõvi oma alamate peale. Tegelikult takso-Prits muidugi nii vapper mees ei olnud, lihtsalt peale auto leiutamist kellegi Mercedes Benzi poolt sai inimkonna parim osa autos ennast turvalisemalt välja elada, kui näost näkku arvamusi vahetades. Seda võiks ka omamoodi vihateraapiaks nimetada, sest ennast rooli taga avanud kaaskodanik ei karju enam pärast kodus oma naise, laste ja koera peale, on rahulik ja leebe, sest kõik sarvilised ja karvased vägisõnad maandusid lähedaste asemel rooliratta ja esiklaasi peale.

Takso-Prits oli nüüd, kaunis hiliskeskeas, oma noorpõlveaegsete pruutide peale mõtlema hakanud. Eriti sageli mõtles ta aga Punamütsikese ema peale ja nende koos veedetud tormilistele nädalatele. Niisiis riietuski Takso-Prits moekasse punasesse Ferrari logoga dressi, ostis nurgapoest kolm pudelit hundijalavett, murdis mingilt teele jäävalt ilma aiata peenralt lilleõie moodi taime ja suundus Punamütsikese ema vaatama. Esimese pudeli tühjendas Takso-Prits juba teepeal, reispassiks. Teise võttis ette Punamütsikese ema maja trepil, julgustuseks. Kolmanda kavatses ta majaprouale kingituseks viia. Uksele koputamine tulemusi ei andnud, küll aga märkas Priidik, et ülemisel korrusel põles tuli. Kui eelmisel aastal külavanema algatusel Külale slõuganit ehk lööklauset valiti, sest igal enesest lugupidaval külal peab ju välismaa rikaste turistide ligimeelitamiseks oma müügilause olema, kinnitatigi selleks “Heade Mõtete Küla”. Nüüd töötas slõugan täiega, sest peale kahte viina tuli häid mõtteid kui küllusesarvest. Takso-Prits tuli nutikale ideele redelit pidi katusele ronida, et sealt otse rõdule hüpata ja roos hambus, nagu mõni Ladina-Ameerika hidalgo, oma senjoriita ette ilmuda. Priidiku välja mõeldud “Alkohol annab tiivad!” külavanema slõuganikonkursil kahjuks valituks ei osutunud, aga siiski saavutas hääletusel auväärse teise koha.

Niimoodi, pea täis lennukaid mõtteid, roniski mees katusele ja hakkas tasapisi väikeste fokstrotisammukestega mööda katuseharja eesmärgi suunas edasi kõndima. Nooruses külastatud peotantsukursustest oli siinkohal palju abi, sest kui sa käid katuseharjal, siis on väga tähtis hoida tasakaalu. Elementaarne ju! Kõik see suurepärane plaan oleks ilmselt olnud määratud õnnestumisele, kui mitte teele ette poleks jäänud korsten, millega kohtumiseks polnud Priidik ette valmistunud. Kuna ilm oli juba piisavalt pime, ei arvestanud Takso-Prits sammupikkust õigesti, takerdus kinganinaga mingisuguse katuseplekist välja turritava naela taha, kaotas tasakaalu ja kukkus – oh õudust, pea ees korstnasse! Õnneks oli korsten veel vanakooli mantelkorsten, selline suur, avar ja küttelahenduse seisukohalt ebaefektiivne masinavärk, mistõttu maandus Takso-Prits suure kolinaga koldes nii et pool tuba oli tuhka, tahma ja ebemeid täis. Hea veel, et kamin ei küdenud!

Puristades, turtsudes ja oiates ronis Takso-Prits koldest välja. Need, kes veel Jõuluvana mäletavad, teavad, et ka sellele taadile omistatakse võimet ühe öö jooksul korstna kaudu kõiki maailma lapsi külastada ja kingitusi jagada. Takso-Prits oma punastes dressides ja nõgise ninaga nägi küll pigem välja nagu Jõuluvana abiline Must Peeter, kes hiljuti Hollandis poliitilistel põhjustel Jõuluvana meeskonnast ära koondati. Parasjagu oli koju jõudnud Punamütsikese ema, kes tahmases vuntsidega punadressimehes oma kunagist peigmeest ära tunda ei tahtnud ja kutsumata külalise ilma pikema tseremooniata eesukse kaudu välja viskas, kuigi õnnetu vajanuks hoopis esmaabi, sest oli korstna kaudu koldesse kukkudes mitmeid pindmisi vigastusi saanud. Saa siis nendest naistest aru! Maha kukkunud pudeli hundijalaveega leidis aga kolina peale kohale tulnud Punamütsike. Korstna kaudu tulnud jõulumees oli tema jaoks kingi kaasa võtnud. Piiga tuju läks kohe rõõmsamaks ning salamisi pudelist rüübates stress kurjoosum taandus, kuid ühtlasi läks mingil hetkel ka pilt eest ära ja mis edasi sai ning kuidas ta lõpuks Hundi juurde voodisse sattus, ta hiljem ärgates enam ei suutnudki meenutada. Niimoodi läksidki Punamütsikese jaoks sellel aastal Jõulud kaduma… Uudist korstna kaudu tulnud jõulumehest refereeeris Küla kogupereajakiri “Küla Kell”, mis pool lugu ise valja mõtles ja teise poole omalt poolt juurde pani…

Anti-pagulane

@R.W.Hamilton
Mind juba lapsest saati kasvatati julmaks
Ja elu kurba needes nuhtlen surma
Terasmeeste neukkuühiskonnas
Ma juba tollal haistsin vere hurma
See on võitlus lapsed ütles meile meister
Meid on palju, kuid kokku ikka üks
Sa loobu vastutusest, see on teiste
Oled robot kodus tehtud nukk
Huugas numbritehas tootis ennaktempos
Viisaastak lõppes, valmis uus partii
Kruvid seibid mutrid kaduma on läinud
Kuid meid on palju, me najal püsib liin
Ma teadsin alati ja kaevelda ei täinud
Sest koostemehhanism ei püsind kaua koos
Kes on süüdi – see küsimus on vaevand
Mina mitte, elu teadagi on sitt
Me liinilt tuleme, ei lõpeta me taevas
Kuid lõpuni on terve igavik
Nüüd võllapuu ees seistes ootamatut jõudu
Kes on süüdi – pigi, nõgi, must
Et omad tunneksid ja võõrad tajuks õudu
Perset paljastades näitan neile ust
Ei leia meie silmis halastust te iial
Tapamasinaks on koolitatud mind
Armees teenides praporštšik pakkus viina
See mu lapsed on neukkuühiskond
Kõik pagulased pugenud on pakku
Siin me oleme ja kuskile ei kao
Viha vallandudes koondume me jakku
Eile vabadus, kuid täna põleb Vao


Elu Eestis A.D. 2015

Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele

@jolli&ckrabat, featuring ut
Sellest ajast, kui Punamütsike veel muinasjutumaailmas elas, oli juba mitu head aastat kulunud ning vahepeal oli ta suureks neiuks kasvanud, kellel külarahva silmis oli tekkinud nii tissi kui tussi, nii feimi kui respekti ja seda kõike mitte vähe, sest külapoisid käisid tema pärast burksiputka ees kaklemas. Ilmselt tuleb see geenidest, teadis Küla kõige targem mees Doktor rääkida.
Nüüd istub Punamütsike, kõrvaklapid peas, omas toas kušetinurgal muti laenuga muretsetud majas metsaveerel ja näpib nutitelefoni. Ema tuleb uksele ja hüüab: “Punamütsike, mida sa seal teed?”
Punamütsike ei kõssagi. Tema pilk jälgib klaasistunud pilgul mobiiltelefoni ekraani ja pöial tegeleb hoogsa sõnumineerimisega.
“Punamütsike, ma räägin sinuga!” Mitte muhvigi! Lõpuks ei pea ema enam vastu, läheb Punamütsikese juurde ja rebib tal telefoni käest. Too saab vihaseks ja käratab:
“Haige oled ve? Mida sa teed, faking bitš??? … Mul on Fessaris tšättimine pooleli!!!”
“Sa tšätid seal juba terve päev otsa! Ole hea tüdruk ja mine vii vanaemale veini ja pannkooke. Ta on jälle nina täis tõmmanud ja ei jaksa ise poodi minna!” lausub ema, kiiruga huuli trendikalt siniseks värvides.
“Aga miks sa ise ei lähe?” vingub Punamütsike.
“Mina ei saa, pean volikogu istungile minema!” teatab ema ja tormab erkpunaste lokkide lehvides ja mustade võrksukkade sahinal toast välja, parfüümipilv järel. Punamütsikese ema on ikka veel väga-väga ilus naine… Tütar on emaga väga sarnane ja punane värv on mõlema lemmik.
***
Punamütsikese ema enam Metsas ei elanud, sest peale tundmatust jahimehest rasedaks jäämist ja ema juurest suure tüliga väljakolimist, oli ta endale Küla servale tammemetsa äärsele kaalikapõllule, mille Linnast tulnud kinnisvaraarendaja Olevipoeg, kuulsa Kalevipoja Aiku onupoeg, buumi ajal odavaid maju täis ehitas, küprokist ja võileivatikkudest eramu ostnud. Majaostuks pidi ta raha laenama ja siin tuli appi Küla nurgapoe pidaja Kulla-Kusti, kes oli vahepeal äri laiendanud ja privaatpankuriks hakanud. Kusti teadis, et kuigi pangad ise midagi ei tooda, on neil pappi küll ja sitaks palju. Tema äritegevus kasvas jõudsasti ning kogupereajakiri “Küla Kell” tellis Kustilt aegajalt isegi investeerimisalaseid majanduskolumne. Lõpuks oli Punamütsikese ema juba sajaks aastaks ette väga palju raha võlgu võtnud, aga vähemalt tundis ta nüüd ennast tõelise printsessina, kes elab oma isiklikus lossis! Päevade kaupa uuris ta Linnast tellitud trendikaid sisekujundusajakirju, et teada saada, kuidas rikkad elavad ja püüdis neid võimaluste piires järele ahvida, vajaduse korral uusi laene juurde võttes, sest ilma rahata pole elu ju elamist väärt. Külla elama asudes oli Punamütsikese ema kohe kiiret karjääri teinud, algul külalitsina, hiljem, kui tal rohkem feimi ja respekti oli kogunenud, valiti ta Küla volikogusse, sest kõik mehed hääletasid tema poolt – temast oli saanud kogenud poliitik.

Lisaks kodukujundusele ja poliitikale meeldisid Punamütsikese emale ristsõnad, mida ta volikogu koosolekute vahelisel ajal lahendas, ja Ladina-Ameerika teleseriaalid, mis olid ilusamad kui elu ise ja sealt õppis ta tõeliselt naiselikku käitumist. Tuttavatest koduperenaised nimetasid teda tagaselja hüsteeriliseks vallasemaks, kes polevat ammu enam meest saanud, millest tulenevadki kõik tema probleemid. Tegelikult olid nad aga lihtsalt Punamütsikese ema glamuurse elu peale kadedad! Seebiseriaalide najal sai ta minna lausa teise palju ilusamasse maailma, kus võis emotsioone välja elada ja nutta – kui Raoul oli parasjagu Rosanna maha jätnud või see väike vastik Julio oli taaskord ebaõiglaselt hullumajja kinni pandud Mercedesele sitta keeranud! Ristsõnad meeldisid Punamütsikese emale eelkõige seetõttu, et need kinnitasid tema minapilti haritud inimesest, kuigi tegelikult olid need ristsõnad üsnagi lihtsakoelised ja kui mõni sõna välja ei tulnud, kirjutas Punamütsikese ema sinna lihtsalt juhuslikke tähti juurde, sest talle ei meeldinud juba alustatud asju pooleli jätta. Seda pidas ta poliitiku jaoks väga oluliseks omaduseks.

Ka Küla haridusküsimused olid talle väga olulised, kuna Punamütsikese vanaema juures Metsas kooli ei olnud ja metsalapsed õppisid lugema “kännu otsas” kellegi Kiisuks kutsutud sadistlike kalduvustega tüübi käe all. Joomisest, narkost ja kaklemisest kriimude silmadega Kiisu oli varem Külas koolmeistrina töötanud, kuid vägivaldse käitumise pärast õppetöölt kõrvaldatud. Nüüd andis ta viinaraha saamiseks ümbruskonna lastele eratunde emakeeles ja kirjanduses. Viinaveale lisaks oli ta ka kompulsiivselt vägivaldne, sest kui mõni koolitatav õppur kohe lugeda ei osanud, Kiisu ägestus ja õpilane sai tukast sugeda, nii et karvad lendasid! Tema meeleolu oli siiski kõikuv. Teinekord, peale väikest õpetamise alla joodud Lauaviina, oli Kiisu leebes tujus ja isegi paitas oma õpilaste päid ning enamgi veel … Kuid lastele tundus see veel hullem karistus kui tukast sugemine ja nüüd, aastaid hiljem, võitles Punamütsikese ema Küla haridusmaastiku puhastamise eest ning seisis raudkindlalt igasuguste isetekkeliste “kassikoolide” vastu, nõudes Küla volikogult nende riikliku rahastamise lõpetamist ja tegevusloa tühistamist.
***
“Kuule, mul on minu oma elu! Sina, sinu karjäär ja sinu joodikust ema… Kõik te olete minu elu perse keeranud,” vigiseb Punamütsike välja tõttavale emale järele, kuid taltub siis. “Laadna, muti, teen ära. Pidin pärastpoole nagunii välja minema ja bitšidega bussikas trehvama.”
Hea tütrena paneb ta ema kootud punase jamaika stiilis rastafaripibo pähe, võtab köögist ema poolt valmis pandud korvi söögi- ja joogipoolisega, peidab veinipudelite vahele ema tagant salaja pihta pandud pudeli absinti, leiab kuuri alt tõukeratta ja mõne aja pärast kimabki metsa poole.

Metsaveerel longib talle vastu Hunt, silmad pahupidi peas ja kahtlase päritoluga pläru suunurgast välja tolknemas. Hunt elas Metsas ja tal oli kahtlane kuulsus. Külaelanikud kartsid teda. Nähes Punamütsikest, haarab ta ratta lenksust, peatab Punamütsikese teekonna ja napsab talt korvi käest.
“Õu, kuule… Mis sul siin basketis on? Midää pekki … vein ja koogid! Booring as shit! Mingi daunlõuded oled vä? Normaalsemat kraami pole vä? Kamoon, mul on siin nii kuuli kama, et võtab pasa lahti! Tahad ka? Faking garaaži-Stjoopalt sain. Eriti diip staff, lööb kohe pildi tasku! Kui blõudžoobi teed, annan sulle ka proovida! Diil?”
Punamütsike käratab vihaselt: “Kao tee pealt eest, värdjas! Mul pole aega sinusuguse türapeaga tšillida. Vaata, missugune sa välja näed? Shit looking bastard! Osta omale riided, raisk!”
Solvunud hunt krimpsutab hapult nägu ja pobiseb: “Türa, ära hakka jälle peale… Miks sul nii suured silmad on, miks sul nii suured kõrvad on… Mida vittu see üldse sinu asi on? Pappi tõid vä?”
“Mine vittu,” teatab Punamütsike resoluutselt, haarab Hundilt korvi, leiab sealt absindipudeli, avab selle ja kulistab ahnelt jooki kõrist alla. “Mitte sittagi sa ei saa!”
Punamütsike kobab taskutes, leiab suitsupaki ja süütab väriseva käega närviliselt sigareti. Hunt tõmbab oma plärust hea tugeva mahvi ja silmitseb läbi kanepisuitsu Punamütsikese megalühikese miniseeliku alt paistvate stringidega kaetud tagumikku. Pole ju viga!
“A kindel, et mahvi ei taha? Mul on preemium kraam, hulga parem kui sinu faking punane marps!”
“Ära kelgi midagi. Mulle pole sinu kanepipläru vaja, sain Petsilt eile burksiputka ees priimat metat,” puhub Punamütsike Hundile suitsu näkku, kuid leebub. “Oolrait, anna siia!”
Ta ei taha Hundi nähes viimasele halbades kommetes väga alla jääda ja kimub tolle pakutud tobist ühe mehise lõuatäie.
“Eee, pea nüüd kinni. Arvad, et nii odavalt saadki? See kõik maksab, ja mitte vähe!” teatab Hunt meelalt Punamütsikese tisse jõllitades.
“Tahad mind jälle paksuks pista või, idikas? Viimane kord oli kisa taevani, et maksan abordi kinni… Aga pärast pidi mul mutt SMS-laenu võtma ja ise kõik kinni plekkima. Sa raisk tead üldse, mis Doktori arve tuli või? Värdjas selline!”
Punamütsikesele meenub, kuidas ema ta Küla vabakutselise günekoloogi Doktori juurde viis, kes oli paar aastat meditsiinikoolis käinud ja nüüd arsti puudumisel külarahvale meditsiiniteenuseid osutas, ja kõik see häbi, mida ta seal tundma pidi. Ta sülitab koni vihaselt maha.
Südamepõhjani ära solvatud Hunt laseb aga püksid rebadele ja uurib murelikult oma munni. Siis tõstab ähvardavalt häält: “Türa küll… Türa ma sulle enam kanepit annan… Pealegi ma arvan, et sain sult viimane kord tripperi. .. Lits! Pane korv parem heaga käest ja tõmba nahhui!”

Punamütsike köhib kopsud puhtaks, haarab absindipudeli, kallab sealt tugeva sõõmu kurku, tallab koni otsustavalt tossukannaga laiaks, võtab ratta ja põrutab bussika poole, korvi Hundile jättes. Sitta tal sellest Hundist! Kunagi jah meeldis, ikkagi vangis käinud tüüp, autoriteet ja puha! Hundil oli karistusaeg just läbi saanud ning ta oli võidukalt koju Metsa naasnud ning edvistas Külas ringi patseerides tervet keha katvate tättuudega. Ta tundus nii mehelik, nii vaba ja sõltumatu… Ja rääkis ka hoopis teistmoodi kui külapoisid, lihtsad retardidest daunid, kes varastasid öösiti üksteise vanade bemarite alt rattaid ja kaklesid burksiputka ees, et samasugustele lollidele külalitsidele muljet avaldada. Punamütsikese ema määrati Hundile kriminaalhooldajaks. Mutt vist isegi keppis selle värdjaga aegajalt, sest kirjutas aruannetesse kiitvaid iseloomustusi stiilis: “Hooldusalune on asunud paranemise teele.” Sitta ta oli, samasugune türapea või hullemgi veel kui enne kinniminekut! Punamütsike sülitab korraliku rögaklimbi möödalibisevale kuuseoksale, kust see rohekaspruun poolverine tatilärakas aeglaselt alla voolama hakkab. Kujutledes, et see rõvedus on Hunt, läheb tema tuju palju paremaks ja ta jätkab valjusti naerdes ja lauldes teed bussika poole, kuhu Küla tibid on kogunenud, et mööduvaid kutte ning nende üles tuunitud romusid hindavalt kiibitseda. Vanaema, tema veini ja pannkoogid on ta jõudnud juba unustada
***
Hunt jääb Punamütsikese kaugenevale tagumikule järele vaatama. Ta võtab Punamütsikese poolt hüljatud korvi ja astub jalgu liibates mööda metsateed. Mõne aja pärast väljub ta juba Vanaema majast.
“Mida vittu! See Punamütsikese ema toitis teda pannkookide ja veiniga, sellepärast maitseski Vanaema nagu alkohoolik.”
Hunt tunneb, kuidas elu on teda halvasti kohelnud, solgutanud läbi alaealiste asjade komisjonide ja noortevanglate, kuni ta lõpuks ise omal jõul suure vaevaga tsooni, tegijate hulka, välja murdis. Nüüd oli tal autoriteeti, kuid ta väärinuks paremat. Vähemalt pederast polnud ta kunagi olnud, aga kõik teised olid piidrid! “Vittu, on elu!” mõtleb Hunt uut pläru keerates…

Vikatiga kultuuri poolt ja vastu

@huviline
Viimasel ajal on meedias üllatava leiuna tõusnud esiplaanile vana hea vikat, mida paljud kasutada ei oska, kuigi ühetaoliselt 1,5 cm pikkuseks kasvavat muru pole veel leiutatud. Leiutatud on küll trimmer – mootorvikat, millega saab nii muru kui heina lõigata. Sellega tuleb sama palju või veelgi rohkem vehkida, aga tema varuosade kulu on suurem. Vikat muutus keskseks kujundiks Rein Raua ja Uno Trummi  hiljutises vaidluses. Trummi kirjast kumas läbi laiem ajalooline taust, vihje ilukirjanduslikule „Mahtra sõjale“, aga Raua kirjast pigem solvumine, nagu vikatitega polekski kultuuritegemine üldse võimalik. Segataustaline ja siiruviiruliste tasandite vaidlusega korrelatsioonis on meedia Facebookis avaldanud klipi, mis näitab Valgevene riigipead Lukašenkat prantsuse filmistaari Depardieuga avaral heinamaal heina niitmas. Vikat on tegija. Vikat on tõusnud sümboliks.

Meenub minu vana hea vikat, millega niitsin heina juba aastakümneid tagasi. Mäletan tänini selgesti seda varahommikust hetke, kui koos vanaemaga kahekesti paljajalu läbi kastepiiskadest sillerdava heina ja nõiduslike angervaksadevaheliste ämblikuvõrkude üle kraavi ronisime, et metsadega ümbritsetud heinamaal õigest suunast niitma hakata, päike selja taga lõõskamas. Vikati luiskamine oli mul juba selge juba kaheksateistkümneselt. Vanaema niitis ees ja mina järgi, aga kaare suuruse, vaalu tiheduse ja niidetud ala ühtlase kõrguse poolest olin vanaema kõrval kobakäpp. Keskpäevaks oli meil pool heinamaast niidetud, olin sääskedest ja parmudest söödud, aga õnnelik, sest paranenud töökvaliteedi eest sain vanaemalt kiita.

Kui kultuur on olemuslikult kvaliteedi paranemine, siis ei saa kultuuri rääkimisega ega kirjutamisega parandada, sest see vajab hoopis niitmist. Kultuur vajab ka kiitmist, seejuures pole enesekiitus mingi kiitus – see on asi iseeneses, mis läheb haisema. Samamoodi kuuluvad sõda ja joominekultuuri valdkonda, kuigi need on asjad, mida riik ei saa tolereerida, pole seda kunagi saanud. Riik, mille eesmärgiks on väidetavalt keele ja kultuuri säilimine, nagu kultuur oleks elekter ja riik aku, töötab teatud mõttes kultuurile vastu. Riik kohtleb kõiki võrdselt: kui fookuses on joodik, siis tuleb neid kõiki noomida, kui Kaur Kender kirjutab pornot, mis on millegipärast keelatud, siis tuleb kõiki karistada.

Kui tõstatub eesti keele ja kultuuri säilitamine, siis võiks see olla küsimus, mitte dogma, mida kultuuritegelased mantrana lausuvad. Ma pole üldsegi kindel, et akude tehnoloogia areng parandab meie tunnetuse kvaliteeti. Trimmer ja vikat on erinevate tööde tegemiseks. Tehnika areneb ja on alati arenenud, mis avardab meie tunnetuse dimensiooni. Töö, mida on parem teha vikatiga, säilib ning eraldi säilitajat pole siin enam vaja. Riik võiks tegeleda millegi asjalikumaga kui säilitada keelt ja kultuuri. Olles õigusriik, on riik nagunii võrdsustaja. Selline roll ongi talle kõige õigem, kui riigi kuvandiga poleks seotud ka rahva tahe ja selle esindajate valik. Kõrgema tasandi haldusorganisatsioonina ei erine riik tegelikult äriühingust, sh füüsilisest isikust ettevõtjast, sest kõik juhtimisotsused tehakse neis juriidilistes isikutes haldus- ja riskijuhtivana. Me ei saa kunagi riigi ette juhtima neid isikuid, keda oleme valinud või tahaksime seal näha. Keegi võib ju tahta, et riiki juhiks tema vanaema.

Kahtlen aga selles, mida väidab Rein Raud: „Peaks vist olema seletamatagi selge, et tänane eestlane, ka kõige konservatiivsem, näeb ja mõistab maailma hoopis teisiti kui tema esivanemad sada aastat tagasi, kolme- või viiesajast rääkimata. Kultuuri olulisim ülesanne on aidata meil mõtestada meid ümbritsevat muutuvat maailma.“ Keegi tuleb ja hakkab muutuvat maailma ära mõtestama. Ära mõtestamise sümptomid on meedia tunnuseks ja selliseid oletusi, diagnoose, prognoose, ükskõik kui teaduslikult need ka vormistatud on, tõsiselt võtta tähendaks klaaskuuli silitamise tõsiselt võtmist. Mina tunnen ennast ühesugusena sellest hetkest alates, kui ennast mäletan.

Olles käinud läbi tule ja vee ja “vasktorude“, on minu keha kortsumas, silmanägemine halveneb, aga isikuna olen endine. Kõik minu lõhestumised ja unenäod on fundamentaalsed. Miks peaks siis minu esivanemad olema mõistnud maailma hoopis teisiti kui mina? See on ebatõenäoline, et nende isik elu jooksul muutus. Isiku kvaliteet on paranenud, kultuur on mind vorminud ja mina olen kultuuri vorminud. Minu paranemine võib ulatuda esimese inimeseni, aga kindlasti esimese eestlaseni. Teadmiste hulga suurenemine pole fundamentaalne. Pigem vikat kui trimmer. Olen vikati tõstnud lakka penni peale, kus ootab oma aega, mil pojad kasvavad, et taas sahisedes läbi rohurinde tungida, niites jalalt vaenlasi – ohakaid ja nõgeseid. Trimmeriga niidan raualasu ja traataia äärset. Kultuur on nii vikat kui konserviavaja.

Lukashenka ja Depardieu heinamaal niitmas. Foto: http://www.lonelyplanet.com/news/wp-content/uploads/2015/07/Diepardu-1-200×230.jpg

Pagulasneeger Jaagust saab eesti mees

@jolli & ckrabat
Suvepäev Tallinnas Lennart Meri lennujaamas. Äsja on maandunud tšarterreis Sitsiiliast. Saabuvaid reisijaid on vastu võtma tulnud ka ajakirjanduse esindajad.
Ajakirjanik kaamerasse: Tänasel sulnil juunikuu päeval, kui päike lõõskab nagu Sahara luidete vahel, oleme saabunud Tallinna lennujaama Itaalia põgenikelaagrist saabuvaid pagulasi vastu võtma. Mängib pasunakoor ja rahvariietes neiud tervitavad tulijaid lilledega. Katsume jutule saada ühega neist tuhande kuuekümne neljast kvoodipagulasest, keda Euroopa on meile eraldanud. (Pöördub valgete triipudega sinist dressi ja musta nokatsit kandva tõmmu noormehe poole, kes hoiab käes sikspäkki Saku Originaaliga.) Hello, welcome to Estonia! Do you speak English?
Jaak: Möh? Mis englišš, tramaeivõi! Räägi eesti keeles, saad ise ka aru!
Ajakirjanik: Aaa… Vatöfakk??? … Eee, jaa, muidugi … Kuidas teie nimi on?
Jaak: Jakalu Mbata Botsulu, see on eesnimi, aga kutsutakse Jaaguks. Perenime jätaksin hetkel enese teada. Tead, seda nimetatakse privaatsuse säilitamiseks!
Ajakirjanik: Räägime teie nimest, Jakalu Mbata Botsulu, kas see tähendab midagi?
Jaak: Jah, see tähendab meie hõimu dialektis meest, kes jookseb kesköisel lagendikul kiiremini kui gepard, kes tunneb sebra lõhna. Joosta mulle meeldib, see on perekonna viga. Juba minu vanaisa oli Botswana olümpiakoondises, jooksis maratoni. Tema mulle selle nime panigi. Aga sina võid mind lühemalt kutsuda, ütle mulle Jaak. Noh, see on ju peaaegu sama!
Ajakirjanik: Aga ikkagi, suudate te seda tõestada, et olete just Jakalu Mbata Botsulu?
Jaak: Mida? Mis mõttes? … (ähvardavalt) Mind tunnevad paljud. Küsi Akimi või Mustafa käest, kui ei usu.
Ajakirjanik: Ma mõtlen, et kas teil on mulle mingit dokumenti näidata?
Jaak: Muidugi on. See tähendab, et oli. Aga ma viskasin enne laevale minekut passi ära.
Ajakirjanik: Viskasite passi ära?
Jaak: Jah, vette! Lendas nagu linnuke otse Vahemere lainetesse!
Ajakirjanik: Ma ei mõista…
Jaak: Pass laevas, see toob halba õnne! See on märk eelnevast elust, aga mina tulin siia uut elu alustama ja eestlaseks saama. Meile, aafriklastele, on hea õnn väga oluline! Paljud asjad võivad sulle halba õnne tuua. Näiteks kui laenad kelleltki raha, siis see võib tuua väga halba õnne, muidugi juhul kui sind üles leitakse. Või lähed naistesse. Ka see võib väga halvasti lõppeda, kui mees koju tuleb. Õnnega ei mängita, mees! Varem olin Jakalu Mbata Botsulu, aga nüüd olen lihtsalt Jaak. Said aru?
Ajakirjanik: Eee… pagulane Jaak, kas oli raske Eesti ühiskonda integreeruda? Kuidas teil lõimumine läheb?
Jaak: Läheb hästi, näed ju isegi! Teen juba vahet Saku ja A le Coqi õlledel. Alguses oli väga raske, aga siis ma sain aru eestlaste ootustest ja hakkasin nendele vastama. Õppisin õlut jooma! Meil kodus keegi õlut teha ei oska. Õlle juurde aga tuleb rääkida poliitikast, aga meil Aafrikas ei ole ka poliitikat. Igatahes mulle õlu ja poliitika meeldivad, aga tiblad, raisk, ei meeldi! Käivad koledasti pinda ja tahaks neile kohe lõuksi anda! Üldiselt integreerusin hästi, ainult jah, see päevitus pole maha tulnud, selle järgi küsitakse siiamaani, et “duuju spiik inglišš?” Tra, ega ma mõni neeger ei ole, raisk! Õnneks Eestis päike ei paista ja küll see päevitus tuleb kunagi ise maha!
***
Ajakirjanik: Alustasite pikka teekonda Aafrika lõunaosast ja jõudsite lõpuks põgenikepaadiga Itaaliasse. Räägite meile ehk lähemalt, kuidas teist eestlane sai ja te lõpuks Eestimaale jõudsite? Kas te olete meie kodakondsuseksami sooritamisele ka juba mõelnud?
Jaak: Tead, meil Botswanas on ju muidu kena kõik, aga ühel päeval viskas üle. Kaua sa seal Kalahari kõrbes ikka passid, igav liiv ja tühi väli nagu ütleb teie, nüüd juba meie luuletaja Juhan Liiv. Hakkasin ühel ilusal päeval põhja poole astuma, jõudsin Niigerisse Agadezi linna, sealt kolm päeva veoauto kastis Sabhasse, see on juba Liibüas. Seal kohtasin tüüpi, kes lubas meid Vahemere äärde viia ja seda ta ka tegi, ütles, et sealt on ainult 15 kilti Euroopasse. Õnneks oli mere ääres paat, mis oli hea raha eest nõus mind üle mere tooma. Raha mul oli, teenisin mõnda aega palgasõdurina, sest pika teekonna peale jäi üsna mitu sõjakollet ja seal teenis hästi. Natuke sain tee peal kohatud valgetelt turistidelt, aga sellest ma ei taha pikemalt rääkida. Minuga tuli kaasa minu õde Jeanne, temaga õnnestus ka natuke raha teenida, panin ta vahepeal ühele kohalikule beduiinile mehele, pärast röövisin tagasi. Tead, omasid lahinguväljale maha ei jäeta, raisk. Siis jõudsime Itaaliasse ja seal pandi meid põgenikelaagrisse. Kõik Euroopa riigid käisid meid Itaalias üle vaatamas ja iga riik valis endale välja sobivad põgenikud, sellised, kes olid võimelised integreeruma. Kui eestlased tulid, siis kõigepealt küsiti, kas viina armastad ja sealihaburks meeldib? Selle järgi tunnevad eestlased teisi eestlasi burksiputkade juures ära. Mina vastasin, et meeldib! Peab meeldima, muidu jäängi Itaaliasse ja seal antakse ainult makarone ja veini. Ütlesin neile veel hea mulje jätmiseks ka esimesed eestikeelsed tervitussõnad: “Turvasex!” Üks naisturist kunagi õpetas mulle, mida eestlased viina juues üksteisele soovivad.
Ajakirjanik: See toost kõlab muidu: “Terviseks!”, aga teie keeleoskus on suurepärane! Imetlusväärne, Jaak! Jätkake, palun!
Jaak: Eestisse pääsemiseks pidin sooritama pagulasteeksami, aga see oli lihtne. Näidati kahte pilti: mõlemate peal olid mehed, eurooplased, valged kui lumi. Küsiti, kumb sulle rohkem meeldib? No meile, aafriklastele, olete te valged inimesed kõik väga sarnased, ega näo järgi eriti vahet ei tee. Ühel mehel oli kikilips kaelas, teisel oli aga kiilaspea. Meie maal on kiilaspea tarkuse tunnus, ma oleksin selle pildi valinud. Aga öeldi ette, et ei tohi, et kiilaspeaga on teise riigi mees ja kikilipsuga on meie mees. No nii ma hakkasingi juba kultuurikontekstile pihta saama.
Ajakirjanik: Mida veel küsiti?
Jaak: Näidati ka mitmeid lippe, milline meeldib? Lipu valimisega ei olnud mul mingit probleemi, mulle meeldisid muidugi meie omad lipuvärvid – sinine, must ja valge. Just nagu meil, Botswanas, täpipealt! Aga see teine lipp, mida näidati, see oli natuke nagu meie naabri, Namiibia oma. Valge, sinine, punane. See mulle üldse ei meeldinud! Ükskord, kui noorte meestega naabrite juurest naisi käisime toomas, anti seal mulle peksa! Päris korralikult kohe. Vat selles osas oleme teie, eestlastega täiesti ühel meelel, et naabritega tuleb ettevaatlik olla ja neid hoolega valida ning kui vaja, virutada neile raudlatiga. Minule ka ei meeldiks, kui minu naabriks koliks elama namiiblane! Selles osas oleme me Botswanas eestlastega täiesti ühel meelel! Kodakondsuseksam aga ei tohiks minu jaoks mingi probleem olla, selle Juhan Liivi luuletuse: “Kui on must, siis näita ust!” õppisin ma jõuluvanale ettelugemiseks ära.
***
Ajakirjanik: Kas te eesti muusikaga olete jõudnud juba tutvuda? Mis muusikat te kuulate? Meil on siin laulupeod ja Gustav Ernesaks ja me osaleme Eurovisioonil. Olete ehk kuulnud Tanel Padarist ja David Bentonist?
Jaak: Kes need veel on? Pole neist kunagi kuulnud. Aga ma tean, et teil on siin Genka, Beebilõust, Suur Papa ja need teised poisid, kes teevad neegrimuusikat. Jah, nad on päris naljakad! Räppmuusika mulle endale eriti ei meeldi, see on rohkem selline afroameerika muusika, mina olen afroaafriklane. Mulle meeldib klassika, näiteks Viini filharmoonikud, Arvo Pärt, René Eespere. Tead seda laulu jah? Ükskord siin, kokku said… Kuradi ilus lugu!
Ajakirjanik: Ja räpp ei meeldigi?
Jaak: Väga vähe on häid räppareid! Eriti vähe on häid valgeid räppareid! No mulle on see teie räppmuusika umbes nagu teie kuulaksite Justamenti rahvalikku laulu Petseri tsurast ja Hiitola ätist ette kandmas, aga bänd koosneb neegermuusikutest. See, tead, on delikaatne teema.
Ajakirjanik: Tõsi. Kuidas te kultuurilistest erisustest üle saate?
Jaak: No vaata. Kui mina ütlen teisele mustale mehele: “Yo, wazzup nigga?” Siis see tähendab, et: “Jou, kutt, kuule!” Aga kui sina ütled mulle: “Yo, wazzup nigga?”, siis on minu jaoks tegemist päris suure rassistliku solvanguga, seda meile õpetati pagulaslaagris. Ära sina palun mulle nii ütle, sest sa nagunii ei oskaks seda õigesti teha! Vaata, siin on nagu terve semantiline ja kultuurilis-narratiivne märgisüsteem: artikulatsioon, miimika, käemärgid, diktsioon… ja paus peab kandma. Isegi kellaaeg on oluline! Sina aga lendad kuskil keskpäeval peale… ja ongi…
Ajakirjanik: Rassistlik?
Jaak: Nojah. Hakkad juba pihta saama!
Ajakirjanik: Kas eesti keel on väga raske? Kuidas te üldse eesti keele omandasite?
Jaak: Oeh! Alguses oli ikka väga raske! Kõik need käänded ja pöörded ja grammatika. Meil Aafrikas oli hommikul mingi 56 käänet. Õhtuti oli natuke vähem. Aga ikkagi oli teie keel raske, kuni ma nipi ära tabasin!
Ajakirjanik: Mis nipi?
Jaak: Noh, te räägite ju tagurpidi! Kuidas ma kohe aru ei saanud? Nüüd, kui tahan midagi eesti keeles öelda, siis mõtlen kuidas tagurpidi öelda ja ongi kohe puhtas eesti keeles. Capisci?
Ajakirjanik: See oli nüüd vist hispaania keeles?
Jaak: Itaalia keeles. Seda me rääkisime põgenikelaagris. Laulsime “Lasciatemi cantare…”, see on ju eesti keeles sama: “Kui mina hakkan laulemaie…” Teie keel ja itaalia keel on väga sarnased, ma saan mõlemast hästi aru.
Ajakirjanik: Meie keel on rohkem soome keelega suguluses.
Jaak: A… Võib-olla… ma tõesti ei tea, kas eesti keel on somaali keelega sugulane. Aga meil on siin paar somaallast ka pundis, küsin pärast nende käest järele!
***
Ajakirjanik kaamerasse: Me vestlesime ühega saabunud kvoodipagulastest, Jaaguga, kes on meie ühiskonda juba hästi lõimunud ning räägib puhast eesti keelt. Lõpetuseks küsiksin Jaagult, milliste unistuse täitumist te pikisilmi ootate? Mida mina saaksin teie heaks teha, et esimene päev uuel kodumaal paremaks muuta?
Jaak: Osta mulle üks õlu, tead. Ja võta burksi ka! Neli burksi, sealihaga! Ja las panevad korralikult vene sinepit peale! Aga unistus… Tead, mul praegu pole pappi, aga nii kui pappi saan, ostan endale kasutatud bemari ja tuunin selle korralikult üles, põhjatuled panen ka alla. Ja tööle tahan ka minna, Soome ehitajaks. Las siis näevad, kes meist on rohkem tõeline eestlane!


Pagulasneeger Jaagust tehakse eestlast. Foto aadressilt: http://thefunnyplanet.com/pictures/15484.jpg

Poliitiline anekdoot II

@ckrabat
Jaak oli triksis-traksis nägus noormees, kes töötas laeval ja õppis õhtukoolis. Poiss oli igati asjalik ja edasipüüdlik, aga tal oli probleem. Jaak oli äsja passieast välja kasvanud ning saavutanud õiguse valimas käia, kuid ta polnud ikka veel naist saanud. Kaua sa kannatad kurbade naeru ning poiss läks oma mentori, parteiveterani ja vanema seltsimehe Arnoldi juurde muret kurtma, sest Arnold oli juba viiskümmend aastat õnnelikus abielus olnud ja pidi järelikult teadma, kuidas naiste südant võita. Arnoldil oli parteis tohutu autoriteet, sest juba tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal seisis ta sirge seljaga Narva jõel saabuvatel võõrvägedel vastas ja teatas uhkelt: “Kui on must, siis näita ust!” Kõik mustanahalised sissetungijad saadetigi otse piirilt tagasi ja ainult valged ning kollased pääsesid edasi. Jaak jõudis Arnoldi tagasihoidliku eramu juurde, koputas uksele, pühkis jalad ukselävel jalamati vastu puhtaks ja kui uks avati, siis teretas viisakalt.

– Tere, seltsimees Arnold. Aita mind minu suures mures.
– Noo, mis on minu noorel kaasvõitlejal mureks? Kas sa oled komsomolieast välja kasvanud ja tahad soovitust parteisse astumiseks? Sellele ma olen küll valmis allkirja andma, sest oled mulle sümpaatse mulje jätnud, parteikoosolekutel väga argumenteeritult esinenud ja eelkõige rääkinud neist probleemidest, millega oleks vaja tõsiselt Eestis tegeleda, et oleksime rahva ja riigina jätkusuutlikud ja pääseksime homoteerulli alt põgenema.
– Tänan soojade sõnade eest, kuid mitte sellepärast ei tulnud ma sinu juurde. Parteipilet on mul juba mitu aastat taskus. Mulle teeb muret rohkem see, et aastad muudkui mööduvad, iga aastaga kasvan mõned sentimeetrid pikemaks, kuid ma pole ikka veel naist saanud. Seltsimehed noortekogus juba naeravad minu üle. Sina kui vanem ja kogenum seltsimees oskad kindlasti mulle õpetada, kuidas saab naisi kõige paremini ära sebida.
– Vaata, Jaak! Kui mina oma kalli kaasa Ingridiga tuttavaks sain, siis me võtsime riidest lahti ja rääkisime poliitikast. Võisime terve öö läbi arutada NLKP XX kongressi materjalide üle ja meil ei olnud kunagi igav. Ühel ilusal päeval avastasime, et meist on saanud traditsiooniline perekond.

Jaak tänas eakat mentorit viisakalt, lõi kannad kokku ja tõstis käe lahkumistervituseks. Õhtul seadis ta sammud laeva peale, kus ta töötas mobiilside kommunikatsioonijuhina. Tema ülesandeks oli reisijate mobiiltelefonid turvaliselt omanikele tagasi toimetada. Laeval töötas ka mitu kenamat sorti näitsikut, kellele Jaak tasahilju silma oli heitnud. Laeva kaupluses töötas üks Juulia, kes Jaagule eriti meeldis. Ta seadiski sammud Juulia kajuti poole ja astus sisse. Juulia oli juba voodisse heitnud, kuid püsis ärkvel. Jaak võttis kuni aluspüksteni riidest lahti, istus Juulia voodi äärele ja hakkas talle poliitikast rääkima. Juuliale Jaak tegelikult natuke isegi meeldis, ta kuulas sulni naeratusega Jaagu pajatusi ja jäi kannatamatult ootama, kas asjaks ka ikka läheb. Jaak aga muudkui seletas ja seletas, kuidas Hitler Saksamaa majanduse persest välja tõi. Juulia haigutas. Tal oli igav. Lõpuks ei suutnud ta enam vastu pidada, keeras raadio lahti. Sealt tuli muusikat. Laulis Andrei Makarevitš, vene keeles. Jaak vihastas ja kõndis kajutist välja. Juulia pani raadio kinni ja jäi magama.

Previous Older Entries

märts 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.