Ikooni lahkumine V – kes ikkagi tappis Nemtsovi?

@ckrabat
27. veebruari hilisõhtul, veidi enne kesköötundi, tapeti Moskva südalinnas Kremli müüride vahetus läheduses tuntud Venemaa opositsioonipoliitik Boriss Nemtsov, kes jalutas oma tüdruksõbra 23-aastase Ukraina modelli Anna Duritskajaga mööda Bolshoi Moskvoretski silda Arbatil Malaja Ordõnka tänaval asuva elukoha suunas. Nemtsov oli üks vähestest “perestroika ja glasnosti” põlvkonna poliitikutest, kes oli veel aktiivselt tegev poliitikas ning kuulus Venemaa demokraatliku opositsiooni liidrite hulka, olles Aleksei Navalnõi kõrval kahtlemata selle üks karismaatilisemaid eestvedajaid. Boriss Nemtsov sündis 1959. a. Sotšis juudi vanemate lapsena, kuid õigeuskliku isapoolse vanaema mõjutusel ristiti ta Vene õigeusu kirikus. Ta lõpetas füüsikuna Nižni Novgorodi ülikooli, kaitses 25-aastasena kandidaadikraadi ning töötas raadiofüüsika uurimisinstituudis teadurina. Pöördelistel aegadel sattus ta poliitikasse ning 1991. aastal sai temast Nižni Novgorodi kuberner, kus ta omandas eduka reformaatorina üleriikliku tunnustuse. 1997. aastal nimetas Boriss Jeltsin tollal 38-aastase Nemtsovi Viktor Tšernomõrdini valitsuse esimeseks asepeaministriks. Aasta hiljem sai temast Sergei Kirijenko valitsuse asepeaminister.

Neil aastatel peeti teda Venemaa poliitika tõusvaks täheks ning Jeltsini võimalikuks järeltulijaks. Nemtsovi poliitilisele karjäärile sai saatuslikuks 1998. a. augustis lahvatanud majanduskriis Venemaal. 1999. aastal liitus Nemtsov liberaale ning vabaturumajanduse pooldajaid ühendava Paremjõudude Liiduga ning oli üks selle liidreid. 2004 .aastal ei ületanud partei enam valimiskünnist ning Nemtsov lahkus. Nemtsovist sai Putini režiimi äge ja järjekindel kriitik, kes oli mitmel korral vahistatud protestiaktsioonidest osavõtu eest. 2008. aastal asutas ta koos Garri Kasparoviga opositsioonilise liikumise “Solidaarsus” ning kandideeris oma sünnilinna Sotši linnapea valimistel, kuid sai lüüa. 2010. a. moodustas ta koos Mihhail Kasjanovi, Vladimir Milovi ja Vladimir Rõžkoviga Rahvavabaduse partei “Seadusetuse ja Korruptsioonivaba Venemaa eest” (PARNAS), mis on ALDE (Euroopa Liberaaldemokraatlik Allianss) liige – Eestist kuuluvad sinna Reformierakond ja Keskerakond. 2013. a. valiti ta Jaroslavli kubermangu regionaalsesse parlamenti. Vladimir Putini ja Ukraina ründamise kriitikuna oli Nemtsov valitsevale režiimile pinnuks silmas, kuid liberaalsete jõudude üldise nõrkuse taustal ei kujutanud ta sellele erilist ohtu. 1. märtsiks oli opositsioon Nemtsovi juhtimisel kavandanud Ukraina sõja vastase protestimeeleavalduse Moskvas, mis kujunes nüüd Nemtsovi leinamarsiks.

Nemtsov ei olnud esimene opositsioonipoliitik, kes kaotas elu ilmselgelt poliitilistel põhjustel. Mäletame Galina Starovoitovat (1998), Sergei Juženkovi (2003), Anna Politkovskajat (2006) jt, kes kõik hukkusid atentaadi tagajärjel. Kes on süüdi? Esimesena tõuseb näpp süüdistama Vladimir Putinit ning nii mitmeski mõttes on neil süüdistustel alust. Venemaa presidendi ametlikust residentsist ehk Senati palee akendest sillale vaadet pole ning Putini ainus võimalus snaiper-Makaroviga Nemtsovi tabada oleks olnud palee katuselt, lipuheiskamise platvormilt, kust sild on hästi jälgitav. Võimalust, et Venemaa president on tapmisega otseselt seotud, ei saa loomulikult lõplikult välistada, kuid see on vaid üks võimalikest versioonidest ja võib-olla isegi mitte see kõige tõenäolisem. Süüdistuse puhul kipuvad emotsioonid võitma ratsionaalse mõistuse ning soovmõtlemise kaudu hakatakse uskuma seda, mida tahetakse näha, aga elu on tavaliselt palju keerulisem. Ohtlik on luua president Putinist demoniseeritud antikangelast – lord Voldemorti, Jokkerit või professsor Moriartyt, kellele omistatakse üleloomulikke võimeid ja teda niimoodi tegelikult heroiseeritakse, sest ka antikangelane võib olla kellegi jaoks kangelane. Putin on siiski teatud võimuringkondade huve esindav avalik figuur, kuid meil on vähe teadmisi nende kohta, kes kontrollivad Putinit.

Praeguseks teadaolevad faktid viitavad organiseeritud tegevusele, mille korraldajad teadsid hästi, kuidas Nemtsovi oleks kõige kergem tabada. Ajalehe “Kommersant” väitel olid sillal olevad turvakaamerad mõrva toimepanemise ajal hoolduseks välja lülitatud ning ainus videopilt sündmuskohast pärineb Moskva linnatelevisiooni TV Tsentri kaamerast. Moskva infotehnoloogiaamet on selle ümber lükanud. Mõrva toimepanemise hetk on aga varjatud sillal peatunud lumekoristusauto poolt. Mõrvari saabumist sillale pole võimalik tuvastada, ta kas ootas sillal või jälitas paari distantsilt (võib-olla lumekoristusautoga), tulistas tema suunas paari sekundi jooksul kuuelasulise valangu, millest 2-4 tabasid Nemtsovi ning lahkus sündmuspaiga juurde saabunud autoga. Duritskaja kannatada ei saanud. Sündmuskohalt leiti 9x18mm Makarovi padruneid, mida kasutavad ka Vene püstolkuulipildujad PP-91 Kedr ja Bizon SMG. Viimast kasutavad FSB ja politsei eriüksused, sh Põhja-Kaukaasias läbiviidud operatsioonidel. Need variandid tunduvad tõenäolisemad, kui “Kommersandi” poolt väljapakutud PM või IŽ “Makarõtš” tüüpi püstolid. ” Järgmisel päeval leiti Ingušeetia (teistel andmetel Põhja-Osseetia) numbrimärgiga valge “Lada Priora”, mida peetakse autoks, millega mõrvar lahkus.

President Putin on teatanud, et ta hoiab isiklikult juurdlusel silma peal, mis võib viia olukorrani, et süüdlased või “süüdlased” leitakse vastavalt vajadusele elusalt või surnult ning olukorda kasutatakse erinevate opositsioonigruppide tugevamaks survestamiseks. Loomulikult pakub poliitilise ikooni mõrv ainest spekulatsioonidele. Venemaal leidub neidki, kes on Nemtsovi mõrva taga näinud traditsioonilisi vaenlasi Ameerika Ühendriike, Ukrainat või džihadiste. Rohkem kaldutakse arvama, et tapmise taga võisid olla need jõud, kelle arvates on ka Putin Venemaa jaoks liiga liberaalne ja mitte piisavalt patriootiline (anti-Maidan, tšetšeenid, Donetski ja Luganski rahvavabariiklased jms äärmuslased) ning nende eesmärk võis olla Venemaa siseriikliku olukorra edasine destabiliseerimine. Isegi kui Putin ei andnud Nemtsovi tapmiseks isiklikku korraldust ja see ei tundu ratsionaalne, ei vähendasee Putini vastutust tema poolt riigis loodud vaenu õhutava õhkkonna eest, mis soosib jõu näitamist ja agressiooni toetamist naaberriikide suunas ning siseriikliku opositsiooni mahasurumist. Nemtsov on olnud Ukrainaga seotud “oranžist revolutsioonist” saadik, kui ta tegutses 2004-2006 president Viktor Juštšenko majandusnõunikuna. Ta on toetanud Ukraina lõimumist Euroopasse ja mõistnud hukka Krimmi annekteerimise Venemaa, kuid samuti on ta Venemaa sekkumise Ukraina vastasesse mässu karmilt hukka mõistnud, nimetades seda ühemõtteliselt Vladimir Putini sõjaks. Ajakirjanik Ksenija Sobtšaki teatel valmistas ta ette raportit Venemaa sekkumise kohta Ukrainas.

Nemtsov (paremal) meeleavaldusel võimuesindaja surmahaardes.

Foto aadressilt: https://larussophobe.files.wordpress.com/2010/07/2938899561.jpg

Allveelaevajaht Stockholmi skäärides

@ckrabat, featuring folks from burksiputka
Keset sügisest viinakuud toimus Stockholmi skäärides Rootsi rannikul järjekordne allveelaevajaht, mis totaalse meedia toel ja survel siin ja sealpool Läänemerd meeli üles küttis. Ühel korral on rootslasi saatnud ka edu, kui 23 aastat tagasi jällegi viinakuul, 27. oktoobril 1981, sõitis Karlskrona lähedal karidele kinni (kuna tegemist oli whiskey tüüpi allveelaevaga, siis whiskey on the rocks) nõukogude allveelaev U 137. Siitpeale korraldab Rootsi meedia aeg-ajalt ikka ajaloolise sündmuse mälestuseks allveelaevajahte (ubåtsjakter), et viimati õndsa keisri Napoleoni ajal sõdinud rahvas sõjapidamist päris ära ei unustaks. Nüüd siis toimus Rootsi rannikul 17.-24. oktoobrini järjekordne allveelaevajaht, kuid jällegi reaalse tulemuseta, kui meedia säutsus ja rahval oli lõbus.

Mis võis tegelikult juhtuda?
Variant 1: Venemaa allveelaeva või mõne muu sõjalise otstarbega objekti sissetungimine Rootsi vetesse võiski aset leida, kuid selleks ajaks, kui Rootsi allveelaevakütid kohale jõudsid, oli vaenulik allveelaev ammu lahkunud. Võimalik, et rootslaste hilinenud reaktsioon oli lihtsalt hilinenud tähelepanujuhtimine avastatud anomaaliale. Tõenäosus 10%.
Variant 2: Võitlus “lendava hollandlasega” või fantoomallveelaevaga, mis võivad viidata hoopis kogu operatsiooni poliitilistele eesmärkidel. Samal ajal toimus Rootsi parlamendis riigieelarve arutelu ning sooviti kaitsekulutuste tõusu. Selleks tuli 2,2 miljonit eurot investeerida allveejahti, et järgmisel aastal hoopis kopsakam summa (74 miljonit eurot lisaraha) riigikassast välja võtta. Selline arengukäik sisaldab omajagu loogikat. Tõenäosus 20%.
Variant 3: Tulnukad võiksid olla samuti asjasse segatud, sest kusagil pole otse avaldatud, et tegemist oleks olnud Venemaa allveelaevaga. Kui tegemist oli maavälise objektiga, siis on süvaveepommide kasutamine igati õigustatud – keegi ei hakka neid taga otsima või vähemalt annab see kosmilise kättemaksu ees piisava ajavaru. Kui süüvida rootslaste käitumisse nädalase allveejahi puhul, siis tundub see versioon jällegi kõige usutavamana. Tõenäosus 20%.
Variant 4: Rootslaste teravate silmade ette jäi Eestitki ja õppustel osalenud külastanud Hollandi allveelaev või mõni muu mõne sõbraliku riigi alus. See tundub ebausutav juba sellepärast et siis jääb arusaamatuks, miks nendega kontakti ei võetud. Tõenäosus 5%.
Variant 5: Väga lihtne seletus, et millegi puhul lihtsalt reageeriti üle. Vahepeal väideti, et mingi raadiosaatja või sidepidamise poi oli pinnale ujunud, millega rootslaste kaater kokku põrkas. Teinekord ongi probleemidel väga lihtsad lahendused. Selgusetuks jäi, missuguse objektiga üldse oli tegemist. Kõige rohkem räägiti tavalisest diiselallveelaevast, kuid meediast jooksis läbi, et tegemist võis olla väiksema miniallveelaeva või allveerobotiga. Tõenäosus 15%.

Kahtlaseks teeb kogu asjakäigu rootslaste mõneti väärastunud maailmapilt, arvestades, kuidas nad on tõsimeelselt reageerinud igasugustele moodsa aja totrustele, püüdnud “Pipi Pikksukka” tsenseerida, üritanud Julian Assange’i vahistada ja jahtinud varem allveelaevade pähe nii äravisatud külmkappe kui saarmaid, ma üldse ei välista, et selgi korral aetakse mingeid vaime taga. Venemaa allveelaevad Rootsi rannikul on pannud alusele tervele narratiivile. Igatahes on Venemaa allveelaevad rootslastele tekitanud Stockholmi sündroomi laadse sõltuvuse, mida venelased võisid infosõja eesmärgil edukalt ära kasutada ning näiteks treenida vastaste sundimist ebaratsionaalsetele käitumismudelitele. Ülemäärase poliitilise korrektsuse tarbimisest on nad hakanud samamoodi vaenlase laevukesi nägema nagu Ivar NA-st peale gürokompassi tühjendamist mööda laineid vastu roomavaid NATO tanke.

Ma üldse ei välista, et fantoomallveelaeva jaht oli Venemaa poolt provotseeritud, ühtegi tegelikku allveelaeva Stockholmi skäärides ringi ei kooserdanud, küll aga tekitati kunstlikult lapsepõlvehirmudele rajatud tont nr. 5 rootslaste allveehirmude ümber, millega harjutati hoopis mõnda infosõja tarbeks kavandatavat operatsiooni. Kui ETV saates Kahekõne testiti allveelaevajahi mõju maavillaste arvamusliidrite Rain Kooli ja Kaarel Kaasi peal, siis vähemalt nemad rääkisid kinnipüütud Venemaa allveelaevast kui tõestisündinud faktist. Operatsiooni käigus uuriti Rootsi käitumist traumaatilise hirmu puhul ning selle tulemusi võidakse hiljem Rootsi vastu ära kasutada, sest rootslased tõepoolest kardavad venelasi, võib-olla isegi rohkem kui eestlased või soomlased, kes on harjunud venelaste kõrval elama. Eestlased jällegi kardavad, et neid ründab NordStreami gaasitoru.

Variant 6: Venemaa poolt läbiviidud infooperatsioon ja jõudemonstratsioon sõjahüsteeria õhutamiseks nii Rootsis kui ka teistes piirkonna riikides. Tõenäosus 30%.

Rootslasi ajas ärevusse ühe Venemaa uurmislaeva kummaline käitumine, nagu oleks professor Logatšev koos Paavo, Kestutise, vanemtüürimees Puškini ja mehhaanik Abezjanoviga kogu pidurivedeliku ära lahendanud, et isegi läände hüpata enam ei oska. Libeeria lipu all sõitva naftatankeri Concord ja uurimislaeva professor Logatšov kummaline käitumine võis aga olla mitte päästeoperatsiooni, vaid hoopis infooperatsiooni üks osa. Stockholmi saarestikus nähtud salapärane “mees mustas”, kelle meedia kuulutas Vene eriüksuslaseks, osutus aga Ove nimeliseks kohalikuks pensionärist kalameheks. “Käin sealkandis sageli kalal. Kala võtab seal päris kenasti, kuid tookord ei saanud ma midagi,” ütles mees ajalehele Expressen. Hea et allveelaeva õnge otsa ei püüdnud. 🙂  Infomüraks osutus ka pidulikult välja kuulutatud hädakutsung, mis väidetavalt oli toimunud tundmatu objekti ja venelaste baasi Kaliningradis vahel. Operatsiooni juht admiral Anders Grenstad lükkas selle ümber.

Spekulatsioonid tuumaallveelaev “Dimitri Donskoi” uppumise kohta ei leidnud kinnitust juba seetõttu, et 48 000 veeväljasurvega kolossil on Läänemerel märkamatult liikumine raskendatud. Venemaa eitas intsidendi toimumist. Kontradmiral Ivan Merkulov: “See meeskond ei sattunud sinna mingi luureplaani järgi, vaid Vene juhmuse tõttu. Aga Rootsis elab siiani selline sündroom. Mingit Vene allveelaeva seal olla ei saa. Venemaal Läänemerel allveelaevu praktiliselt polegi.” Allveelaeva uppumist pidas võimatuks ka Peterburi allveelaevnike klubi juhtiv erukapten Kudrin. Samal ajal ei teinud meedia kogu jahi kestel katsetki välja selgitada, kus viibisid otsingute ajal kaks Läänemerel viibivat Venemaa allveelaeva, mis viitab veelgi allveejahi hoopis teistsugustele eesmärkidele. Uuem Lada tüüpi allveelaev “Sankt Peterburg” oli vahepeal samuti Läänemerel, kuid suunati Põhja laevastikku.

Allveelaevajahti võiks lugeda õnnestunuks, kui vaenulik objekt oleks õnnestunud kinni püüda või vähemalt tuvastada, kuid andmed veealuse tegevuse kohta on olnud vastukäivad. Samuti ei ole intensiivsest lobby-tööst hoolimata selgunud, mis Stockholmi skäärides tegelikult juhtus. Sõjahüsteeria üleskütmine Läänemerel võib täita küll poliitilisi eesmärke, kuid tuua välja nõrkused psühholoogilises kaitses. Dagens Nyheter: „Ma ei tea, kuidas õnnestus niisugune segadus tekitada – kas mindi kuulujuttude õnge? Mõnikord võib olla nii, et keegi fantaseerib millestki ja siis fantaseerib keegi teine millestki sarnasest ning nii usutakse, et on olemas kahe [teineteisest sõltumatu] allika andmed ja see muutub tõeks.“ Põhimõtteliselt on võimalik hüsteeria õhutamisega provotseerida vastaspoolt ebaratsionaalsele käitumisele, mida saab kasutada pingete suurendamiseks. Kui vaadelda Venemaa käitumist erinevate kriiside ohjamisel, siis hõlmavad nad sageli sõjalist jõudemonstratsiooni, mis lisaks oskuslikule manööverdamisele propagandarindel sunnivad potentsiaalseid vastaseid tonti nr. 5 välja kutsuma.

 

 

Inimrööv Luhamaal

@ckrabat
Reede 5.septembri hommikul peeti Eesti ja Venemaa piiri vahetus läheduses kinni Eesti kaitsepolitsei töötaja Eston Kohver. Tundub, et nimetatud isik võeti kinni Eesti Vabariigi territooriumil Meremäe vallas Venemaalt saabunud isikute grupi poolt ning viidi jõudu kasutades Venemaa territooriumile. Nende andmete põhjal, mis avalikkusele teada on antud, võib eeldada, et tegemist oli professionaalide poolt läbiviidud operatsiooniga ja neile oli hästi teada, et kaitsepolitsei töötaja viibis seal, kus ta parajasti viibis. Viimase juurest leitud varustus viitab kohtumisele informaatoriga. Erakordne kogu loo juures on FSB välkkiire teadaanne nimetatud Eesti kodaniku kinnipidamisest, kuid nende teadete kohaselt peeti kodanik kinni Venemaa territooriumil. Kui nüüd mängida Kalle Blomkvisti, siis võib tegemist olla poliitilise provokatsiooniga, mis on otseselt seotud Barack Obama visiidiga Eestisse ja NATO tippkohtumisega Walesis ning tülikale naabrile taheti anda õppetund, ühtlasi näidates laiale avalikkusele, kui lihtne on ületada kahe riigi vahelist piiri. Siseminister Pevkur on korduvalt kinnitanud, et kaitsepolitsenik viibis piirkonnas seoses salakaubaveo juhtumiga, mille käigus toimus intsident.

Ka kaitsepolitsei väitel tegeles ametnik salakaubaveo ja korruptsioonijuhtumi uurimisega. Kui see nii oli, siis võisid kriminaalsed elemendid anda FSB-le vihje, et piiri taga ootab neid kaitsepolitsei ametnik ja need käivitasid erioperatsiooni. Samuti võisid salakaubavedajad viia ametniku Venemaa territooriumile ning anda ta seal üle FSB-le. Spekuleerida võib mõne FSB töötaja segatusega uuritavasse juhtumisse. Mõningaid järeldusi saab teha retoorikast, millist Venemaa hakkab selle juhtumi puhul kasutama. Lähemal ajal selgub, millised on Venemaa plaanid juhtumi käsitlemisega, kas intsidenti hakatakse kasutama poliitilise propaganda huvides või antakse kaotsi läinud ametnik peatselt Eesti võimudele üle. Veidi murettekitav on inimröövide lisandumine Venemaa eriteenistuste ja nendega koostööd tegevate organisatsioonide praktikasse, kui luua paralleele OSCE vaatlejate kinnipidamisega Ida-Ukrainas. Pingelises olukorras võivad sellised provokatsioonid viia relvakonflikti puhkemiseni. Samuti, kui nüüd peaks selguma FSB töötajate segatus salakaubaveojuhtumisse, siis kuivõrd Vene riigis asjad üldse ordnungis on.

Kindlasti pakub juhtum hulgaliselt võimalusi poliitikutele juhtumi tagamaadega spekuleerimisel. Meie kohalikud poliitikud saavad üles peksta idanaabri vastast hüsteeriat, mis on Ida-Ukraina sündmuste tõttu nagunii tavapärasest kõrgem. Venemaa poliitikutele avanevad aga taevaväravad NATO poolsete kurjade kavatsuste demonstreerimiseks ning viimase süüdistamises pingete kruvimises ja provokatsioonis. Teatavat lootust, et tegemist oli kriminaalsest tegevusest alguse saanud intsidendiga ja mitte laiemapõhjalise poliitilise provokatsiooniga, annab Eesti ja Venemaa ametivõimude koostöö juhtumi käsitlemisel ning oluline on juhtumi juures ka see, et Venemaalt lähtuv piiririkkumine tuvastati mõlemapoolse protokolliga. Ilmselt oleme homme samal ajal targemad kui täna.

Eesti-Venemaa piirilepingu seitseteist kevadist hirmu

@ckrabat
Täna 18. veebruaril kirjutati siis lõpuks alla, hoolimata lollide ja neukkude aktiivsest vastutegevusest, piirileping Eesti ja Venemaa vahel. Piirilepingu sõlmimise hetkel oli Eesti viimane Euroopa riik, kellel polnud Venemaaga piirilepingut, v.a. Venemaaga sõltuvussuhetes olevad SRÜ riigid. Piirilepingule eelnes ligi kahekümneaastane epopöa. Juba 1991.a. kutsuti kokku Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piiriläbirääkimiste töögrupp. 1994.a. arvas Andres Tarand, et Eesti peaks loobuma territoriaalsetest nõudmistest Venemaale. Eesti saavutas poliitilise valmisoleku piirilepingu sõlmimiseks 1996.a., kui algasid riikidevahelised läbirääkimised. Kümne aasta jooksul näitas eeskätt just Venemaa üles tõrksust piirilepingu sõlmimisele, samal ajal kui Eesti delegatsioon otsis konstruktiivseid lahendusi. Lõpuks, 2005.a., toimus pööre ka Venemaa suhtumises ja nad teatasid oma valmisolekust piirileppe sõlmimiseks, kuid siis aktiviseerusid nn “rahvuslased” Eestis, kes saavutasid preambula lisamise Eesti Riigikogus, mille juriidilise asjakohasuse üle võib vaielda, kuid kindlasti oli tegemist hea diplomaatilise tava rikkumisega. Teatud hulgale rahvusäärmuslastele nii siit- kui sealtpoolt piiri on aga igasugused normaalsuse ilmingud riikidevahelistes suhetes vastunäidustatud. Nende suur soov näib olevat suure sõja vallapäästmine, mille abil saaksid nad oma poliitilisi ambitsioone rahuldada, mille tarvis üritavad nad mobiliseerida kõige ihaldusväärsemat valijategruppi – lolle ja neukkusid, sest Maale saabunud võõrliikidena on kõik inimlik neile võõras ja seetõttu üritavad nad inimeste elu võimalikult keeruliseks teha. Lollide ja neukkude rõõmuks on genereeritud seitseteist kevadist hirmu, mille abil on üritatud piirilepingut torpedeerida. Rahva hullutamine äraantavate territooriumitega on aga ülimalt vastutustundetu, sest õiguse nimel mingit maaala või rahvast valitseda on siia maailma lugematu hulk konflikte tekitatud.

1. hirm: Tartu rahu on Eesti rahva sünnitunnistus
Eesti Vabariik sündis 24.veebruaril 1918.a. ja tema sünnitunnistus on Eesti iseseisvusmanifest – Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, mis loeti ette 23.veebruaril 1918.a. Pärnus Endla teatri rõdult. Eesti Vabariik ei sündinud neukkude suure juhi Vladimir Lenini armust, vaid tema rahva vaba tahte alusel. Sellest ajast peale on Eesti Vabariigi iseseisvus ja suveräänsus võõrandamatu.

2. hirm: piirilepinguga loobume vabatahtlikult Tartu rahust
Tartu rahu ei ole piirileping, vaid selle leppega sõlmiti rahu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel. Leping sisaldab kokku 20 artiklit, millest artikliga III määratletakse maismaapiir Eesti ja Venemaa vahel. Kui käsitleda dogmaatiliselt artiklit III, siis tuleks samamoodi suhtuda ka ülejäänud lepingu artiklitesse, millega võib kahtluse alla panna näiteks meie õiguse liituda NATOga – see on neutraliteedist loobumine. Rahvusvaheliste lepingutega on paraku nii, et nad saavad kehtida terviktekstina täies ulatuses, mitte ainult need punktid, mis meile meeldivad.

3. hirm: piirilepinguga kaotame õigusliku järjepidevuse.
Järjepidevus saab olla ühekordne akt ning tänase Eesti Vabariigi järjepidevust 1918.a. sündinud Eesti Vabariigiga pole keegi kahtluse alla pannud. Seda on tunnustanud ka Venemaa Föderatsioon. Õigusliku järjepidevuse säilitamine oli oluline taasiseseisvumisel 1991.a. Sealt edasi on suveräänsetel riikidel õigus sõlmida lepinguid teiste riikidega, milliseid nad vajalikuks peavad. Selline jutt, et keegi võtab Eestilt iseseisvuse ära, kui me mingeid kujuteldavaid reegleid ei täida, kuulub rumaluse tippšedöövrite hulka.

4. hirm: uue piirilepinguga me anname Venemaale meie alad igaveseks ära
Loomulikult võib igaüks juua ennast mõnda dimensiooni, kus Eesti piir ulatub Hiina müürini. Reaalsus on aga selline, et tänane piir asub seal, kus ta tegelikult on ja sellel alal, mis jääb sõlmitava lepingu alusest piirist väljapoole, kehtib Venemaa Föderatsiooni võim. Need alad on juba ära antud ja mina ei tea ühtegi ratsionaalset argumenti, mille alusel oleks võimalik neid alasid tagasi nõuda. Ainus toimiv jõud oleks võib-olla sõjaline jõud, aga Venemaa vastu seda tänasel päeval ilmselt napib ning sõda alustades võib piir nihkuda veelgi enam lääne poole. Kaduma läinud alad andsid muide esineses järjekorras ära need setud, kes kolisid teisele poole piiri parema elu peale, sest alade taasühendamist oleks sündsam nõuda sealtpoolt piiri, kui turvalises Eesti Vabariigis elades.

5. hirm: uue piirilepinguga reedetakse setud.
Venemaa Föderatsioonile läinud aladel elab vähem kui 500 etnilist eestlast ja setut. Küll aga kasvaks jõudsasti võõrkodanike arv, kui Eesti peaks kaotatud alad mingil põhjusel tagasi saama. Vastupidi, kui kahe riigi vahel on piir lõplikult fikseeritud, siis paranevad võimalused väljaspool Eesti territooriumi elavate Eesti kodanike toetamiseks.

6. hirm: me võiksime eeskujuks võtta Jaapani, kes Venemaaga rahu- ja piirilepingut ei sõlmi.
Jaapani ja Venemaa vaidlus nelja lõunapoolse Kuriili saarte üle põhineb suuresti ajaloolistel, mitte juriidilistel argumentidel. Paraku on nii Petseri kui Ivangorod kuulunud sajandeid Venemaa koosseisu ning sattusid Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alla alles Tartu rahuga. Teise Maailmasõja ajal toimus aga Euroopas ulatuslik piiride revideerimine. Kui mõned Eesti Vabariigile kuulunud alad arvati 1944.a. Vene NFSV koosseisu, siis parandas see tol hetkel oluliselt Eesti Vabariigi etnilist koosseisu, kui eestlased moodustasid 95% Eesti NSV administratiivpiiridesse jäänud territooriumi elanikkonnast.

7. hirm: Eesti kaotas umbes 1000 ruutkilomeetrit merealasid.
Eesti ja Venemaa vahel puudub seadusega fikseeritud merepiir. Tartu rahu reguleeris ainult maismaapiiri. Samas muudab leping riigipiiri loogilisemaks, kui seda oli Eesti NSV ajal paika pandud administratiivpiir. Eesti kaardilt kaob “Saatse saabas” ja Lutepää küla saab taas normaalse ühenduse Eesti Vabariigiga.

Siia juurde saab kindlasti projitseerida veel vähemalt kümme erinevat hirmu ja rohkemgi: 1) Venemaale on seda piiri rohkem vaja; 2) lepinguga pole vaja kiirustada; 3) me peaksime Venemaalt midagi vastu saama; 4) me anname Venemaale maavarasid ära; 5) meile pole riigipiiri vaja ja piisab kontrolljoonest; 6) me ei saa enam Leningradi turule; 7) setud jäävad oma varadest ilma; 8) setud ei pääse enam lähedaste kalmudele; 9) meil on võimalik saada paremat kokkulepet; 10) tegemist on põliste eesti aladega. Ka siin blogis on neid võimalikke stsenaariumeid juba piisavalt arutatud. Kõik need “argumendid” esindavad suuremal või vähemal määral ahnust, ühte seitsmest surmapatust. Ühesõnaga, kogu see kaotatud alade retoorika toodab hirmu ja ebakindlust, mis võib teatud poliitikutele toota küll isiklikku sulli, feimi ja respekti, kuid mõjub halvavalt riigi stabiilsusele ning julgeolekule. Neukkud kardavad, et kui nüüd piir riikide vahel kokku lepitakse, siis äkki nad ei saagi vennasvabariikide liitu enam tagasi. Eesti Vabariik peaks näo pöörama tulevikku ja ehitama üles normaalse ja elamisväärse elukeskkonna. Ei tasu unustada, et valitsemine tähendab ka vastutamist, need kaks käivad kahekesi koos nagu sukk ja saabas. Targemad inimesed peaksid maailma nägema laiemalt ning mitte raiskama oma piiratud elupäevi mitte kellelegi vajaliku õueaiamaa pärast kaklemisele. Meie julgeoleku huvides on tagada normaalne läbisaamine naabritega ja seda kinnitab eelkõige mõlema naabri poolt aktsepteeritud riigipiir.

 

 

Trooja hobuse saabumine

@ckrabat

Kogu Eestimaa on ärevile aetud, sest oodata on revidendi saabumist, kes tuleb, kujutage ette, otse Moskvast ja tal on kaasas hinnaline kingitus otse Venemaa presidendilt endalt. Lollide koor rivistab end üles Narva jõe äärde ja ootab. Pasunad hüüavad, pirrud löövad kahest otsast lõkendama ning lõpuks kauaoodatud külaline tulebki. Ta astub autost välja ja uskuge või mitte, kauaoodatud revident pole keegi muu kui Venemaa president ise. Mesimagusa naeratuse ning sügava kummarduse saatel lausub ta ajaloolised sõnad, mida kaua on oodatud : “Ma vabandan!” Publikum on sillas, sest jäärapäine vastasseis piirilepingule ei olnud asjatu, kuid see ei ole veel kõik. Külalisel on kingitus kaasas. Ta lausub: “Kallid eestlased! Venemaa on teile palju kurja teinud ja vaenanud ning nüüd tahan ma teile meie poolt tehtud kahju lõpuks heastada. Ma annan teile MAA tagasi!” Hinge kinni pidades kuulavad Narva jõe äärde kogunenud lollid hardunult naaberriigi presidendi juttu. Nende ajalooline võit on saanud tõsiasjaks ja eesmärgist puudub neil vaid väike samm üle jõe, mis on suur samm kogu inimkonna jaoks. Suur Venemaa on tunnistanud, et Eesti riik on neist tugevam ja andnud talle Tartu rahulepinguga võidetud maad tagasi. Rahvas imetles oma tarkust, et nad ei langenud lõksu ega sõlminud Venemaaga piirilepingut, kuigi viimane seda hirmsasti tahtis. Venemaale öeldi kindel EI ning nad nägid, et eestlased neid ei karda, vaid on valmis relv käes neile vastu astuma, et piirid õigesse kohta paika panna.

Mõni tund varem kutsus Venemaa president oma nõunikud kokku ja ütles: “Võib-olla jõin ma ülikooli ajal liiga palju õlut ja jätsin vajalikesse loengutesse minemata, aga nüüd saan ma aru, et eestlastega ei saa nalja teha. Me ei saa taganeda suure Lenini lubadusest ja peame eestlastele nende põlised maad tagasi andma. Eestlased on valmis lepinguid sõlmima ainult Leniniga, sest tema selja taga olid proletariaadi diktatuur ning kogu maa elektrifitseerimine. Aga Lenin lamab vaikides klaaskirstus ja isegi printsi suudlus ega seitse pöialpoissi ei ärata teda enam üles. Anname neile parem tagasi, mida nad nõuavad ja ma sõidan ise kingitust üle andma. Nende jaoks on Tartu rahuleping eelkõige piirileping ja kui nad on oma maad tagasi saanud, siis unustavad nad Tartu rahu igaveseks justkui võluväel ning meist saavad jälle kord vennad suures perekonnas.” Nõunikud läksidki kingitust pakkima.

Mõne tunni pärast, peale presidendi ajaloolisi vabandussõnu, avaneb treileri uks ja sealt kappab välja hõbepaberisse mässitud hobune. “Mis on hobuse nimi?” küsib lollide koori dirigent. “Hobuse nimi on Trooja. Hoidke teda hästi!” vastab Venemaa president ja lahkub. Niipea kui hobune on treilerist maha hüpanud, kadusid piiritulbad nagu võluväel ajutiselt kontrolljoonelt. Lollidele läikiv loom meeldis, aga rõõmu ei jätkunud kauaks, sest Trooja hobuselt hakkas peagi hõbepaber maha kooruma, kuni hobune oli täiesti alasti. Hõbepaberi alt koorusid välja uued kodanikud nagu tillukesed prussakad ja neid oli palju. Rahvaarv kasvas kohe 35 000-40 000 elaniku võrra. Neist 23 000 elasid Petserimaal, 11 000 Jaanilinnas ja veel mõned tuhanded Narva tagustel aladel. Lollid arvasid, et need ongi kauaoodatud õigusjärgsed Eesti kodanikud ja kinkisid neile ilusad Eesti passid. Värsked kodanikud ütlesid kooris: “Spassiiba”. Lähemal uurimisel selgus, et vaid 337 rääkis neist setu murrakut ja 175 pidas end kogunisti eestlaseks. Eestlastest noori oli neist vaid 36, millega vähenes kiiresti tõenäosus, et palju uusi kodanikke rändab Eestist välja.

Suur osa värsketest õigusjärgsetest kodanikest ei saanud aru, mida lollid neile rääkisid. Muukeelsete arv tõusis kiiresti, sest lisaks 39 500 tagastatud alade elanikule oli ka palju teisi inimesi end salamahti hobusesse smugeldanud, kes lootsid Läänes kerge elu ja sotsiaalabi peale saada. See polnud veel kõik. Meedia oli lolle hullutanud muinasjuttudega tagastavatest maadest, kus voolavad põlevkivi-, kriidi-, asbesti-, keraamikasavi- ja klaasiliiva jõed ning neid ekspluateerides jõutakse peagi viie rikkaima Euroopa riigi hulka. Samuti nähti märgi unenägusid idapiiri ääres laiuvatest seedri- ja palmimetsadest, mida oleks saanud õigusjärgselt Läände müüma hakata. Kohapeal selgus siiski, et piirkonnad on väga vaesed ning nad ootavad rohkem, et uued valitsejad neid üleval peavad. Riigi rahakott muudkui tühjenes, aga sotsiaalabi järjekorrad pikenesid ning mitmed riigi jaoks elutähtsad probleemid jäid lahenduseta. Piirialadel elasid riiki vaenulikult suhtuvad muukeelsed inimesed, kes tundsid ühist meelt rohkem vana kui uue kodumaaga.

Üha rohkem inimesi rändas välja, sest nad ei suutnud eluga laienenud Eesti Vabariigis enam toime tulla, aga kuna välja rändas põhiliselt eestikeelne elanikkond, siis varsti oli pool elanikkonnast juba muukeelne. Värsked kodanikud hakkasid nõudma venekeelset asjaajamist ning kooliharidust ja paljud Ida-Virumaa ja Tallinna elanikud ühinesid nendega. Kui nende nõudmisi kuulda ei võetud, siis tulid nad tänavale ja hakkasid märatsema nagu nende võitluskaaslased Rootsi tänavatel. Nad viskasid Eesti passid minema ja otsisid peidupaikadest välja kortsunud Venemaa passid. Selgus, et läikiva Trooja hobuse üle rõõmustades olid õnnelikud lollid unustanud piirijoone mahamärkimise sootuks ja nüüd said kõik, kes soovisid, vabalt tulla ja minna, sest piiri  Eesti ja Venemaa vahel ei olnudki. Salakaubavedu õilmitses ja muutus sealsete elanike põhiliseks elatusallikaks. Lõpuks ei teadnud enam keegi, kust oleks piir pidanud täpselt kulgema, aga ega see kellelegi enam suurt korda  ei läinudki, sest märkamatult oli piir nihkunud hoopis sinna, kus ta asetses 1940.aastal. Lollid olid aga rahul ja rõõmsad, sest hääletu alistumine oli jälle kord vaikselt teoks saanud ja nende päralt üks kuuendik planeedist. Maade tagasisaamine oli ju lollidele tähtsam, kui iseseisvuse põlistamine ning Trooja hobuseid väljastaval kuldkalal on kalduvus ahne lolli soove saksa täpsusega täita.

Call

Send SMS

Add to Skype

You’ll need Skype CreditFree via Skype

Eesti-Venemaa piirileping II ja Tartu rahu vaim

@ckrabat

Sündmused Eesti ja Venemaa piirilepingu ümber meenutavad kangesti olukorda 2005.a., kui jõuti samamoodi nagu praegu probleemi lahendusele üpriski lähedale, kuid sisepoliitilistes tõmbetuultes jäi i-le punkt panemata ning veereti kolinal allamäge kahe riigi vaheliste suhete madalseisu, mis kulmineerusid 2007.a. pronksiöö sündmustega. Kangamuster, millega piirilepingut on viimasel ajal kootud, sarnaneb üsnagi 2005.a. mustrile.  Kõigepealt ilmuvad teated, et mõlemaid pooli rahuldava piirilepingu uue redaktsiooni valmimisele ollakse lähedal ning peatselt on oodata allakirjutamist. Nagu tellitult ilmuvad välja poliitikud, arvamusliidrid ja muidu rahutud hinged, kes totaalse meedia poolt võimendatuna hakkavad rääkima muinasjutte, kuidas piirileping on esmajoones Venemaa huvides ning lepingule alla kirjutades ning veel enam, seda ratifitseerides, reedetakse Tartu rahu vaim. Meedia kaasabil hakkab lollide koor sõnumit Novgorodi WC-s kordama, kuni sellest kujuneb üldrahvalik arusaam.

Piirilepingu temaatika ümber tekkinud ažiotaaži kaunistavad äärmuslikud sõnavõtud Eesti poliitikute poolt – vasakpoolse poliitiku Jaak Alliku sõnavõtt, mis seab kahtluse alla Venemaa huvid Eesti territooriumi vastu ning keskerakondliku poliitiku ja “Sinimägede mehe” Aivar Riisalu provokatiivne esinemine ETV telesaates Foorum, mis on lollide viimase aja tähelepanuväärsemaid ülesastumisi meediaareenil, aga ka Eesti diplomaadi väljasaatmisega Venemaalt päädinud diplomaatiline skandaal. Aivar Riisalu esiletõstmise juures on huvitav kindlasti veel ka see, miks suunas muidu Venemaa suhtes sõbralik Keskerakond just Riisalu meediasse erakonda esindama, millest Riisalu ise ei pruukinud ise üldse teadlik olla või aru saada. Ilmselt tahab KE monopoliseerida Eesti-Vene suhted oma erakondlikku repertuaari, et ainult nemad suudavad venelastega läbi rääkida. Erinevaid mustreid kokku pannes võime jõuda sama konstateeringu juurde nagu kaheksa aastat tagasi – mingisugused jõud püüavad lollide kaasabil mingitel neile teadaolevatel eesmärkidel piirilepingut torpedeerida ning ajada Eesti ja Venemaa suhted sarnasesse ummikseisu nagu nad olid 5-8 aastat tagasi.

Kellele on leping kasulik?

Jaak Allikul oli ühes asjas kindlasti õigus, kui ta väitis, et 2005.a. “preambula epopöa” taga olid sisepoliitilised põhjused. Identiteedikriisis vaevelnud Res Publica jõudis arusaamisele, et Eesti-Vene suhete najal on võimalik erakonna toetuseks kergesti lolle mobiliseerida ning poliitilisse pankrotti jooksvat erakonda vältimatust hukust võib-olla päästa. Venemaa ei ole Eesti jaoks mitte välispoliitiline probleem, nagu see kahe riigi vahelistes suhetes normaalselt peaks olema, vaid rohkem sisepoliitiline probleem ja seda ilmselt mõlemalt poolt vaadatuna. Mõlemapoolses poliitilises retoorikas kohtab tihtipeale revanšistlikke noote, mis on suunatud siseriiklikule auditooriumile, eeskätt muidugi lollidele, kes on alati olnud tänuväärselt vastuvõtlikud emotsioone õhutavale poliitikale ning kes moodustavad äärmuslike ideoloogiate potentsiaalse sihtgrupi. Nii Lenini kommunism kui Hitleri natsionaalsotsialism lähtusid viienda võimu ehk lollide diktatuuri kehtestamise vajadusest.

Arvestades Eesti geopoliitilist seisundit peaks loogiliselt võetuna Eesti olema huvitatud normaalsetest ja heanaaberlikest suhetest Venemaaga. Normaalsed ja heanaaberlikud suhted ei tähenda kindlasti mitte vennalikke suhteid nagu need valitsesid mõnikümmend aastat tagasi Nõukogude Liidu ja tema Varssavi bloki satelliitriikide vahel. Eesti taasiseseisvumise järgsetes välispoliitilistes doktriinides on sageli domineerinud seisukohad, mis nõuavad absoluutset vastandumist Venemaale kõigis küsimustes ning kokkulepete saavutamist käsitletakse kui pühaduse rüvetamist, kuna see väidetavalt aitab Eestile rahvusvahelisel areenil rohkem tähelepanu tõmmata. Nimetatud doktriin lähtub “külma sõja” aegsest julgeolekukeskkonnast ning ei arvesta tänaseks päevaks välja kujunenud situatsiooniga, kuigi selle välispoliitilise doktriini pooldajad on teinud läbi isegi suure arengu. Paljude poliitilisse eliiti kuuluvate arvamusliidrite seisukohad on kinni külmutatud 19.sajandisse ja “Euroopa kontserdi” nime all tuntud rahvusvahelisse süsteemi.

Igasugustele poliitilistele protsesside taga on osapoolte huvid ja Venemaa huvides on olnud kuvandi loomine Eestist kui riigist, kes on paranoiliselt russofoobne ning kellega ei ole mitte milleski võimalik kokku leppida, mis on omakorda vähendanud Eesti võimalusi rahvusvaheliselt oma huve Vene suunal kaitsta.  Kui võtta aluseks Venemaa poolsed huvid, siis teevad mind ärevaks pigem teravalt Venemaa vastu suunatud kampaaniad. Hermann Simmi skandaal on kahetsusväärselt keskendunud dokumentide ümber, mida ta teisele poole edastas, kuid palju vähem on juttu olnud Eesti Vabariigi poliitilise eliidi hulka kuulunud kodaniku võimalikust tegevusest mõjuagendina, vist ainult Johannes Kert on julgenud sellele kusagil tähelepanu juhtida. Pingelistel aegadel 2004-2007 oli Simm oma poliitilise karjääri tipus. Ma kahtlen sügavalt, et Simmi poolt poliitilistes koridorides edastatud sõnum oli: “Davaite žit družno!”. Kardetavalt üritas ta pigem pingeid õhutada ja poliitilist eliiti hirmutada, mis vastas rohkem Venemaa strateegilistele huvidele, kui kahe riigi vahelisi pingeid leevendada.

Muinasjutt Tartu rahust

Enne kui Tartu rahu firmamärgi alla loosungeid ehitada, tuleks endale selgeks teha, mis asi see 1920.a. Tartu rahuleping ikkagi on? Lollid rõhuvad põhiseadusesse kirjutatud punktile, et Eesti Vabariigi piirid on paika pandud 1920.a. Tartu rahulepingu ja teiste rahvusvaheliste lepingutega, kuid samahästi võib põhiseadusse kirjutada, et Eesti piir käib vastu Hiina müüri. Tartu rahuleping ei ole kõigepealt üldsegi mitte piirileping, vaid esmajoones kahe riigi vaheline rahuleping, mis lõpetas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise sõjaolukorra. Muuhulgas pandi rahulepinguga paika tolleaegsed piirid kahe riigi vahel. Rahulepingu seostamine piirilepinguga põhiseaduses on rahvusvaheline anakronism, mis 1938.a. põhiseadusest oli juba välja jäänud, kuid lollide survel 1992.a. põhiseadusesse sisse kirjutati ning millega nüüd on palju jama. See oleks omaette õudusnovelli teema, mis juhtuks siis, kui Venemaa mesimagusa naeratuse saatel Teise maailmasõja käigus Vene NFSV koosseisu arvatud alasid tagasi pakuks, mille võimalike tagajärgede peale on raske isegi halvimas unenäos mõelda. Mina nimetaksin seda pigem tõsiseks ohuks Eesti Vabariigi suveräänsusele. Tartu rahust unelejatele soovitaksin kõigepealt rahulepingu tekst läbi lugeda ja põhjalikult mõelda, missuguseid õigusi ja kohustusi on üks või teine pool sellega saanud ja millele on viidanud näiteks ajaloolane Eero Medijainen.

Lennart Meri on nimetanud Tartu rahu Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, kuid see on pigem kirjanduslik kuvand kui poliitiline avaldus. Sünnitunnistusel seisab kirjas, et Eesti Vabariik on sündinud 24.veebruaril 1918 ja kõik tema vanemad on eestlased, rahvaste enesemääramisõigusest tulenevalt. Nõukogude Venemaal puuduvad igasugused vanemlikud õigused Eesti Vabariigile, kuigi siit ja sealtpoolt piiri on erinevatel põhjustel taoliste kahtlustustega välja tuldud. Kahe riigi vaheline piirileping on Eesti Vabariigi pikaajaline strateegiline eesmärk, mis peab tagama heanaaberlikud suhted kõigi naaberriikidega ning välistama juba eos võimalikud territoriaalsed vaidlused, mis on sage põhjus relvastatud konfliktide tekkimisele. Gruusia ja Moldova näited ongi hoiatavad näited Eestile, missugustesse situatsioonidesse langemist tuleks iga hinna eest vältida. Sellepärast tulebki piirilepingusse sõlmida kui lihtsalt ühte tehnilisse dokumenti ja vabastada ta Tartu rahu painavast needusest. Praegusel hetkel on piirileppe puudumine oluliseks takistuseks heanaaberlike suhete rajamisele Eesti ja Venemaa vahel, mida äärmuslikud jõud siin- ja sealpoolpiiri, eriti seal, üritavad isiklike ambitsioonide nimel ja lollide kaasabil ära kasutada.

Kuigi lolle esindav Aivar Riisalu üritas juba nimetatud ETV “Foorumi” saates marurahvusliku retoorikaga poliitikuid igati vastutusest puhtaks pesta, esindades seisukohta, kus kümme tanki asendab edukalt kümmet arukat poliitikut, võib siiski eeldada, et Eesti rahvuslikes huvides on olulised pragmaatilised suhted, sealhulgas kaua oodatud piirilepingu sõlmimine, millest praegu tundub kõige rohkem huvituvat Vene turule orienteeritud majanduseliit.  Praegu Eestis tugevnevas sisepoliitilises surves piirilepingu peatamiseks tuleks ilmselt näha Venemaa teatud ringkondade huve Eestit poliitilise surve all hoida, näidata teda rahvusvaheliselt ebausaldusväärse riigina ning destabiliseerida Venemaa ja Lääneriikide suhteid üldiselt. Kindlasti pole kõik piirilepingu vastase kampaaniaga kaasajooksikud veel ilmtingimata FSB agendid, vaid nende hulgas võib märgata pigem lollide poliitilist aktiviseerumist, sest hilja peale jäänud kevad ning põhjamaine elukeskkond on edasi lükanud lollide igasuvise traditsioonilise rände Axel Heibergi saarele. Lollide koori valju häält on varakevadise Eestimaa niitudel selgesti kuulda, kuid meid peaks huvitama rohkem, kes on selle koori dirigent?

Riigipiir vihma käest räästa alla? Hamburgi ansambel Project Pitchfork ja nende vastne lugu Rain.

Eesti-Venemaa piirileping ja lükatõmba

@ckrabat

Kui paljud meist mäletavad kahepealist elukat lükatõmbat (pushmepullyou) doktor Dolittle’i lugudest, ainsat kahepealset olendit terves maailmas, kelle ahvid doktorile tänutäheks kinkisid, kui too oli nad taudist terveks ravinud?   “Mis imeloom see siis on?” küsis John Dolittle veidrat olendit silmitsedes.
“Taevas halasta,” hüüatas part. “Kumma otsaga ta mõtleb?”
“Minu meelest pole ta selleks üldse võimeline,” arvas Jip. Peale 1990-t aastat on lükatõmba tegelenud Eesti ja Venemaa piirilepingu sõlmimisega, ainult et Eesti ja Venemaa riigijuhtidele kinkis lükatõmba nimelise looma Nõukogude Liidu rajaja Vladimir Lenin.

Eesti Vabariik taasiseseisvus 20.augustil 1991.a. Venemaa Föderatsioon tunnustas Eesti iseseisvust 24.augustil 1991.a.  Nõukogude Liit saadeti laiali 26.detsembril 1991.a. Umbest samast ajast kolis kahe riigi piirile lükatõmba ning pole sealt siiani lahkunud ja on kujundanud kahe riigi suhteid. Eesti ja Venemaa suhetes täidab lükatõmba rolli edukalt Tartu rahuleping 2.veebruarist 1920.a., mis Eestis on saavutanud pühakirja staatuse ning nagu ühtegi neljast evangeeliumist ei saa Uuest Testamendist välja visata, nii ei saa ka Tartu rahulepingut Eesti Vabariigi sünniloost maha vaikida, mistõttu on sellest kujunenud Eesti Vabariigi ristisurm. Teisest küljest peaks meie hinnang ajaloolistele sündmustele jääma võimaluste piires objektiivseks ning mõistes Lenini tähtsust mõnedele tema ideede najal üles kasvanud poliitikutele, ei oma sajanditaguse Venemaa kommunistide liidri tunnustus Eesti Vabariigile riikluse seisukohast enam mingisugust tähendust ning mina soovitan rohkem rõhuda Venemaa tänaste liidritega sõlmitavatele kokkulepetele. Riikluse seisukohast on 2005.a. piirileping Eestile tänasel päeval palju olulisem, kui 1920.a. Tartu rahuleping.

Vaatame sündmuste kronoloogiat. 2004.a. kevadel liitus Eesti kahe olulise organisatsiooniga Euroopa poliitilisel maastikul, Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO). Eesti võeti „klubi“ liikmeks ning asetus sellega lõplikult teisele poole tsivilisatsioonidevahelist mõttelist joont. Venemaas reaktsioon jäi 2004.a. kevadel suhteliselt leigeks, sest 11.09.2001 järgselt ei valitsenud Venemaa suhetes Läänega veel konkurentsivaim, vaid üritati koostööd arendada. Pinged aktiviseerusid alles peale Balti riikide liitumist. Mõne aja pärast alustasid Eesti ja Venemaa „monumendisõda“, kui 2004.a. augustis pandi Lihulas üles ausammas Saksa mundris sõdurile, mis valitsuse korraldusel maha võeti. Sambasõja järgmised etapid kulmineerusid nõukogude mundris ausamba teisaldamisega kesklinnast Tallinna Siselinna kalmistule ja Vabadussõja võidusamba rajamisega kunagisele Võidu väljakule.

2005.a. jaanuaris külastas Eesti tolleaegne president Arnold Rüütel patriarh Aleksius II kutsel Moskvat ja sai seal kokku president Putiniga ning kuigi kohtumine olevat väidetavalt toimunud positiivses õhkkonnas ning käsitleti paljusid kahe riigi vahelisi valuprobleeme, järgnes riikidevahelites suhetes kiire allakäik, mis kulmineerus aprillirahutustega 2007.a.  President Rüütel lõi selja sirgeks ning keeldus minema Moskvasse Teise maailmasõja lõppu tähistama ning Eesti parlament lõi selja sirgeks ning lisas mais allkirjastatud piirilepingule omapoolse poliitilise avalduse, preambula, mille poliitiline kasutegur on Eesti seisukohast osutunud enam kui küsitavaks. Venemaa poolne lepingult allkirja tagasivõtmine ei ole diplomaatilises käitumises just sage nähtus, kuid ta oli Eesti Vabariigi parlamendi poolt provotseeritud, sest preambulat tuleb käsitleda Eesti ühepoolselt lepingule lisatud poliitilise deklaratsioonina, mis oleks tulnud lepingu teise osapoolega läbi rääkida, mitte sõltumatu poliitilise avaldusena Tartu rahu kehtivuse kohta. Nt põhiseaduse preambul on põhiseaduse koostisosa, proloog, mille muutmine toimub seadusega. Sündmuste taoline areng võib kinnitada Jaak Alliku arvamust, et suhete halvendamine Venemaaga oli Eesti teadlik välispoliitiline doktriin, kuid sündmuste teatav plaanipärasus ei luba välistada ka võimalust, et kahe riigi suhteid korraldati FSB peakorteris ning suhete pingestamine oli poliitiliselt planeeritud sihipärane tegevus, mis võis toetada mõlema riigi äärmuslike konfliktile orienteeritud poliitiliste ringkondade kitsamaid huvisid.

Mida võiks arvata Sergei Lavrovi sõnavõtust kohtumisel Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi üliõpilastega, kus ta viitas vajadusele piirilepingu dilemmast välja tulla? Selles ei ole midagi uut, sest mitmed Venemaa juhid, nt endine president Medvedjev on varemgi maininud piirilepingut kui kahe riigi suhete normaliseerimise eeltingimust. Eternal dilemma – what we can do with Russia? Mida teha Venemaaga? Vaevaltusutav, et õnnestub neid kusagile mujale elama saata ning seepärast alati on kasulik võimsa naabriga normaalselt läbi saada. Normaalne läbisaamine ei tähenda ilmtingimata huvide allutamist, vaid see võib tähendada ka lihtsalt omapoolset pingete õhutamise vältimist. Eestis on, mõneti totaalse meedia kaasabil, aga võimalik et mingites väljaspoolsetes huvides, üritatud tekitada rahvuslikku viha Venemaa ja venelaste vastu, mis on sarnane olukorraga Hollandis peale Teist maailmasõda, kui suhtumine sakslastesse oli paljuski kantud rahvuslikust vihast. Hollandi preester, dr.Dolittle mõttekaaslane Spekpater Werenfried van Straaten soovitas sakslaste suhtes näidata üles kristlikku ligimesearmastust ja kinkida neile põrsa – toitke sakslasi. Vihalt ei maksa oodata positiivseid tagajärgi.

Külma sõja jätkumine kahe riigi vahel võib osutuda populaarseks poliitikaks, mis võimaldab nii mitmelgi poliitikul võidukalt valimistel hääli koguda, kuid kahe naaberriigi suhete perspektiivis on võiduvõimalused väikesed. Eesti defineerib oma riiklikku identiteeti läbi Venemaa ning see on  riiklusele kokkuvõttes suurem oht kui Pihkvas asuv dessantdiviis. Kindlasti võib väita, et jäärapäine Venemaa-poliitika, mis õhutab negatiivseid emotsioone, hirmu ja viha, on pigem Venemaa kui Eesti huvides, sest toidab Venemaa eriteenistuste poolt toodetud Eesti-kuvandit „väikesest vastikust natsiriigist“, mida nad üritavad Läände müüa. Argumendid, mida Eestis on toodud piirilepingu sõlmimise vastu ei erine oluliselt argumentidest, mis toodi 2005.a.: 1) piirilepinguga pole vaja kiirustada; 2) omal ajal oli seda vaja saamaks NATOsse ja Euroopa Liitu, aga nüüd on need eesmärgid saavutatud. Piirilepingut on vaja eeskätt Venemaale; 3) piirilepinguga jätab Eesti Vabariik setud saatuse hoolde. 4) piirilepinguga loovutab Eesti suure osa oma territooriumist Venemaale ning loobub ka oma õiguslikust järjepidevusest. Kontrolljoone säilitamine tekitab aga kontrollimatu pingete allika, mis kindlustab lükatõmbale igavese elu riikidevaheliste suhete mõjutajana. Kontrolljoon on ajutine lahendus, mis seob kaks pead ühe kere külge, kuid lepingujärgne piir aitaks lükatõmba pead teineteisest lõplikult eraldada.

Eesti poolsed argumendid on suuresti emotsionaalsed ning neil puudub ratsionaalne alge.  Ma ei taha sugugi mitte eitada rahvusluse positiivset mõju identiteedigrupi kujundamisel ning rahva konsolideerimisel, kuid nagu igal meditsiinilisel juhtumil, võib siingi üledoos osutuda surmavaks. Keegi: „Nii või teisiti, rahvuslus ei ole ratsionaalne, ammugi mitte objektiivne ja võib seeläbi rahvusvahelistes suhetes muutuda väga ohtlikuks mõjutajaks. Üks rahvusluse hobusel ratsutav loll võib hävitada meie julgeolekut palju edukamalt kui mõni Kim Philby või Aldrich Amesi taoline superspioon, tehes seda pealegi tasuta ja õilsate ideaalide nimel.“ Rahvuslike argumentide kandumine välispoliitikasse suunab enamasti ummikteele. Siin on paraku üks hoiatav näide uuesti tõstatunud Nord Streami gaasijuhtme küsimus, kus siseriiklikes huvides kasutatav argumentatsioon ei pruugi rahvusvahelisel tasandil osutuda enam pädevaks ning hakkab riiklikku mainet nõrgestama. Jäärapäise ning emotsioonipõhise vastasseisuga ei ole Eesti suutnud projekti peatada, kuid siseturule orienteeritud hirmu- ja viharetoorikaga on ta kaotanud tõsiseltvõetavuse ning vähendanud tunduvalt omaenese võimalusi projekti arengut  kontrollida.

Kuna piirilepingu jõudmine ummikseisu leidis suuresti aset tänu Riigikogu poliitilisele naiivsusele, kes ülehindas piirilepingu tähtsust Venemaale ning võttis 2005.a. preambulaga ette omamoodi poliitilise jõudemonstratsiooni, siis võiksid kahe riigi parlamendid nüüd üles näidata initsiatiivi Gordioni sõlme lahti raiumisel ning Mart Nuti poolt välja käidud ühismemorandumi või ühiskommünikee idee võiks olla üks võimalikke väärikaid lahendusi, mis võtaks pinged ja eelarvamused maha ning ei nõua ühelt ega teiselt riigilt poliitikas kui kompromisside kunstis suht võimatut tingimusteta allaandmist. Eestil ei maksaks üle tähtsustada EL-Venemaa viisavabaduse ja piirilepingu omavahelist seost ning näha siin võimalust Venemaale „käru keerata“.  Pealegi ei julge mina küll väita, et viisavabadus tooks ilmtingimata kaasa negatiivsed järelmid. FSB tegelasi viisavabadus eriti ei puuduta, aga küll see avaks paljudele tavalistele Venemaa kodanikele võimaluse oma silmaga kaeda, kuidas „Läänes elu on“.

Lükatõmba on end mugavasti sisse seadnud Eesti ja Venemaa vahelisel kontrolljoonel.

Aadressilt: http://www.gilliangolding.co.uk/etchings/34.jpg

Venemaast, valimistest ja sõjaohust

@ckrabat

Lisaks Venemaa Riigiduuma valimistele, kus Putini-Medvedjevi „Ühtne Venemaa“ kogus mõnevõrra üllatuslikult alla 50% hääli, ilmus tänases „Eesti Päevalehes“ vestlusring Soome sõjanduseksperdi erukolonel Pekka Visuriga, kus vaigistati mõningaid Soome Maakaitsekõrgkooli hiljutise uurimusega siinpool Soome lahte kerkinud hirme.

Venemaa valimiste tulemustest võib välja lugeda mõningat rahulolematust riigi arenguga viimase nelja aasta jooksul. Tandem Putin-Medvedjev on pakkunud Venemaale stabiilsust, kuid vähemalt mingisugune osa elanikkonnast ootab stabiilsuse asemel reforme. Detsembrivalimised on siiski vaid eelhoiatuseks saabuval aastal aset leidvatele presidendivalimistele, kus presidendikandidaat Putini jäämine esimeses voorus alla 50% on juba tõsisem väljakutse muutusteks Venemaa poliitilises süsteemis. Toetusprotsentides on „Ühtse Venemaa“ allakäik märkimisväärne – 64,3%-lt 49,54%-ni, mis tagab neile 238 kohta uues Riigiduumas. Kõige selle juures tasub aga mõelda alternatiividele: opositsiooni kõige organiseeritum jõud on teadagi kes – 19,16% hääli (92 kohta) kogunud kommunistid ja ja 11,66% hääli (56 kohta) kogunud ultranatsionalistlikud liberaaldemokraadid Žirinovskiga eesotsas. „Õiglane Venemaa“ (13,22%; 64 kohta) on pigem „Ühtse Venemaa“ mõnevõrra sotsiaalsem ja vasakpoolsem tiib. Valimiste kõige suuremad võitjad ongi vasakpoolsed – kommunistid ja „Õiglane Venemaa“, kelle toetusprotsendid on kõige rohkem kasvanud (2007 vastavalt 11,57 ja 7,74, LDP siis 8,14). Valimistele lubatud demokraatlikumate jõudude „Jabloko“ (3,3%) ja „Õiglane üritus“ (0,59%) toetusprotsendid jäävad marginaalseteks, kuigi Jabloko toetajate arv on nelja aasta jooksul enam kui kahekordistunud. Vaevalt usutav, et tuntud poliitikute Boriss Nemtsovi ja Mihhail Kasjanovi juhitud Rahva Vabaduse Partei oleks suutnud ületada 7%-list valimiskünnist, isegi kui neid oleks valimistele lubatud. Võrdluseks 2007.a. kogus sarnaseid jõude koondav Paremjõudude Liit kõigest 0,96% häältest.

Demokraatlikud loosungid ei ole Venemaal populaarsed ning natsionalistlike meeleoludega suudavad konkureerida vaid sotsialismi ning kommunismi väärtustavad vasakpoolsed ideoloogiad. Siit ka mure, et võimupartei toetuse vähenemine ei viita positiivsele arengule demokraatia suunas, vaid kõigest rahulolematusele praeguste võimudega. Kestev rahulolematus võib viia revolutsioonini ning sellele on tähelepanu juhtinud ka mõned Vene analüütikud. Kui Venemaal peaks puhkema midagi „Araabia kevade“ sarnast, ei pruugi see võim, kes asemele tuleb, olla ilmtingimata parem kui see, kes täna Venemaad valitseb. Nii nagu araabia riikide autoritaarsed režiimid võivad asenduda hoopis radikaalsemate islami fundamentalistidega, nii võib ka Venemaa kalduda äärmustesse nii natsionalismi kui sotsialismi suunal ja see võib  omakorda mõjutada ka Eesti julgeolekut. Siiski on meie jaoks kõige halvem lahendus hakata promoma sõjahirmu, mille kaudu on sobiv minna üle juba „Eesti Päevalehe“ vestlusringis käsitletud teemadele.

Venemaa kaitsekulutuste kasv lähiaastatel on märkimisväärne, kuid naiivne oleks neid otseselt seostada kavatsusega naabreid rünnata. Juba Preisi sõjateoreetik Carl von Clausewitz ütles, et „sõda on poliitika jätk teiste vahenditega“ ja see kehtib ka tänases julgeolekukeskkonnas, kuigi teisiti, kui tema sõnu võis mõista 19.sajandi algupoolel, Napoleoni sõdade ning Euroopa kontserti aegadel. Sõda on poliitiline akt, mille kasutamine eeldab poliitilist tahet. Mitte sõjaväelased ei alusta sõdu, vaid alati on need poliitikud. Isegi kui mõnel sõjakuulutajal ongi munder seljas, on temast vahepeal juhtumisi poliitik saanud. Tänapäeval on ka sõjapidamine kaunis kulukas ettevõtmine, mistõttu võidakse sõjaolukorda jõuda siis, kui poliitilised vahendid mingite küsimuste lahendamiseks on läbi kukkunud. Riigi kaitsekulutuste kasv tekitab potensiaalsete vastaste jaoks  julgeolekudilemma – kas need kulutused on ette võetud ründe- või kaitseeesmärgil.

Rahvusvahelised kriisid ja konfliktid ei kerki üleöö. Kui me vaatame kasvõi Teise Maailmasõja eelset olukorda, siis kriis arenes küll kiiresti, kuid etapilviisiiselt ning võttis oma 6-7 aastat aega enne kuni jõuti laiaulatusliku globaalse vastasseisuni. Potentsiaalseid konfliktikoldeid, mis võivad kaugemale areneda, maailmas jätkub – eeskätt Lähis-Ida, aga ka India ja Pakistani vastasseis, Iraan. Venemaa ja Lääne vastasseis ehk siis omaaegse „külma sõja“ tagasitulek kuumemas versioonis ei kuulu hetkel just kõige tõenäolisemate tulevikustsenaariumide hulka, kuid see võib päevakorda tekkida siis, kui Venemaal peaksid võimule saama ideoloogiliselt motiveeritud radikaalsed jõud. Putini ja Medvedjevi Venemaa ei ole ilmselt valmis astuma Läänega  tõsisesse konflikti, olgu see siis poliitilisse või sõjalisse, kelles nähakse rohkem siiski majanduspartnerit kui ideoloogilist vaenlast. Venemaa pole stabiilne riik, kellel ei jätkuks sisemisi probleeme, mis võimaldaksid tal astuda laiaulatusliku rahvusvahelisse avantüüri. Pigem tuleb Vene armee võimsuse kasvus näha jõudemonstratsiooni. Nad tahavad näida suuremana kui nad tegelikult on. Täna kehtib reegel – mida paremad on Venemaa suhted Läänega, seda turvalisem on Eesti julgeolek.

Millised on Eesti võimalused ellujäämiseks? Ka suhetes Venemaaga tuleb otsida eelkõige poliitilisi lahendusi, sest demokraatliku riigi puhul kaitsevõime toetab tema poliitilist korraldust, mitte vastupidi. Seetõttu peab riik arenema terviklikult ning kaitsevõime ei saa kasvada mingi teise riigi jaoks olulise valdkonna arvelt. Nii ei ehita ka Eesti poolt NATO-le lubatud 2% SKP-st iseenesest riigi kaitsevõimet, vaid palju olulisem on vastata küsimusele, kuidas seda ressurssi kasutatakse? Siin juba mainitud artiklis juhib ka kolonel Visuri tähelepanu tõsiasjale, et neid riike tavaliselt ei rünnata, kus inimesed on rahulolevad ja majandus õitseb. Kui võrrelda Eestit kasvõi 2008.a. Venemaaga sõdinud Gruusiaga, siis on Eesti suutnud ära hoida tõsise ning pikaajalise etnilise konflikti teket oma territooriumil. Meil on küll 30% etnilisi vähemusi, kuid puuduvad mässulised Abhaasia ja Lõuna-Osseetia taolised territooriumid. Kuigi hirm võib ühiskonda konsolideerida, ohustab selle eskaleerumine meie riiki ja tema psühholoogilist kaitset palju rohkem kui mõni Sami Lotila või ükskõik milline isehakanud kriitik, sest hirmu motiivile rajatud ühiskonnad on nõrgad ning käituvad ebaratsionaalselt. Ühiskonnas leviv hirm teenib vaid tema potentsiaalsete vaenlaste huve. Julgen isegi väita, et hirm on Eestile suurem julgeolekuoht kui ükskõi kui tugevad Venemaa relvajõud meie piiridel.

Tont nr. 5 Eesti-Vene suhetes

@ckrabat

Üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid oli briti-ameerika ulmejuttude kogumik „Lilled Algernonile“,  mis sisaldas ka Robert Sheckley jutu „Tont nr. 5“. Sisu räägib lühidalt sellest, kuidas  kaks rändurit sattusid kosmosereisil  lapsepõlves väljamõeldud hirmuelukate rünnaku alla. Tont nr. 5, Möriseja, oli lapseliku fantaasia tipp: teda ei tapnud veepüstolid, pistongirevolvrid, tulikonnad, kadad, haisupommid ega ükski muu relv – Mörisejat oli absoluutselt võimatu tappa. Oli vaid üks pääsetee:  ülepea tõmmatud tekk. Tont sai lahkuda vaid omal soovil.

Reaalses elus möllab tont nr. 5 kahe naaberiigi, Eesti ja Venemaa, suhetes. Tont nr. 5 on töökindel vahend hirmu mobiliseerimiseks, veepüstolite, pistongirevolvrite, tulikonnade, kadade, haisupommide muretsemiseks ja kasutamiseks hirmu tekitaja vastu. Te ütlete, et see ei tööta? Ja mis siis! Kas me üldse tahame, et tont nr. 5 lahkuks? Hirm on kõikide oma negativismide juures ka ühiskonda konsolideeriv jõud. Ühine vaenlane, eriti veel ajalooline vaenlane, on ühiskonnasisese solidaarsuse tekitamiseks vajalik abivahend ning veepüstoliga vaenlase poole veejugasid sihtides saame kindlustada, et ühiskonda konsolideeriv ajalooline tont ära ei läheks.

Probleem on siin aga milleski muus. Tondi käitumine võib olla ette äraarvamatu, sest on ta ju siiski tont, mitte inimene.  See, et aeg-ajalt on kuulda tondi lohisevaid samme, tema oigamist või ägamist või siis ukse alt või läbi seina immitsevat suitsuvinet, sunnib meid valmis olema, et need lohisevad sammud võivad saada ka tegelikkuseks ning haavata meid hoopis sealt, kust me tema mõju ei osanud üldse oodatagi. Totaalne meedia armastab maalida hirmu- ja õudusepilte üle idapiiri roomavatest Vene tankidest, kuid nende ajaloost välja kisutud kujutluspiltide vines võime unustada idapiiri tagant paistvad reaalsed ohud. Tegemist on suure, mitte just väga demokraatliku, kergesti haavatava keskkonnaseisundi ja piirkondlike ning kultuuriliste lahkhelide tõttu potentsiaalselt ebastabiilse riigiga, mis on meile ohtlikus läheduses, mistõttu tuleks tondijuttude produtseerimise asemel sealt tulenevaid ohte hoopis reaalsel pinnal objektiivselt hinnata.

Kahel naaberriigil on paljugi sarnast. Kui meie tont nr. 5 on Venemaa, siis venelaste seas möllab samasugune tont, mida neile on aastakümneid ehitatud ja see on Lääs, mida kehastab NATO.  Kaks mütologiseeritud tonti, Venemaa ja Lääs, täiendavad teineteist ja on võimelised tõstma pingeid Venemaa läänepiiril, kuigi nendegi tõsisemad ohud paiknevad ehk mujal. Mida tuleks teha selleks, et tont nr. 5-st vabaneda?  Eelkõige tuleks lahti saada lapsepõlve hirmudest, muidu võitleme rõõmsalt Don Quijote kombel tuuleveskitega siis, kui energiat tuleks kulutada hoopis igavama tegevuse jaoks nagu rahumeelse ning usaldusliku õhkkonna tekitamine naabrite vahel.

Kui rääkida tont nr. 5 mõjuväljast, siis saab teda siduda Eesti välispoliitika viimase aastakümne suurimate ämbritega. Eesti võitles aastakümneid piirilepingu sõlmimise eest Venemaaga ja kui selline soodne hetk kord saabus, siis ei suudetud situatsiooni ära tabada ning arvati, et lepingut on võimalik sõlmida ka siis, kui selle nurgale on salaja kriidiga kirjutatud „Vanja on loll!“. Nii võib hinnata Riigikogu poolt lisatud preambula poliitilist mõju.  Riikidevaheliste lepingutega kaasnevad väga kindlad protseduurid, mille täitmise nüansse jälgitakse erilise tähelepanuga ja kokkuleppimata omapoolse teksti lisamine on kindlalt out, mistõttu Venemaa reaktsioon oli ette äraaimatav.  Küsitavaks jääb preambula välispoliitiline kasu: ustavus bolshevik Leniniga sõlmitud Tartu rahulepingule, mida praegused Venemaa juhid ei tunnista, vahetati  suhete normaliseerimise vastu tänaste võimudega. Ehk teisisõnu: Lenini allkirja peeti Putini allkirjast olulisemaks. Preambulaga astuti miinile ja asetati Eesti välispoliitika pikaaegsesse poliitilisse kahvlisse, mille lahendamine on ülimalt keeruline ning esmapilgul pea võimatu, kui ükski osapool ei tee märkimisväärseid järeleandmisi.

Eesti välispoliitiline mõtlemine elab ikka veel Tartu rahu lummuses, mille tähtsus on rahvusliku mütoloogia diskursuses muutunud vaata et tähtsamaks kui 24. veebruar, meie iseseisva riigi sünnipäev. Kellelegi on millegipärast vaja meile pidevalt meelde tuletada, et Eesti iseseisvus on tekkinud Nõukogude Venemaa armust ja kui me nüüd kusagil lepingu kirjasõna vastu eksime, eriti piiri küsimuses, siis äkki võetakse meilt iseseisvus ära. Tule taevas appi! Iga suveräänne riik tekib eelkõige ikka rahvaste enesemääramise õigusest. Jah, meil ei ole enam Petserimaad, kuid kas on meil seda enam vaja, pealegi olukorras kui eestikeelne elanikkond on sealt lahkunud? Kas Eesti riiklikud huvid vajavad sealseid sotsiaalseid ja rahvuslikke probleeme? Eesti on ÜRO, Euroopa Liidu, NATO, OSCE ja paljude teiste rahvusvaheliste organisatsioonide täieõiguslik liikmesriik ning aeg oleks õppida ka riigina käituma ning aru saama et Eesti riik, see on nii õiguslikult kui poliitiliselt normaalne seisund. Samal ajal ei kuulu Eesti ei SRÜ ega tema kollektiivse julgeolekuorganisatsiooni koosseisu, mistõttu teinekord meediasse paisatud müüt saabuvatest Venemaa rahuvalvajatest Eestis, kui siin peaks mingi kriis tekkima, on järjekordne falsifitseeritud tont nr. 5, mis peaks vähendama usaldust meie liitlaste ja partnerite vastu eelnimetatud organisatsioonides, kes “ei tule meile appi” kui tont nr. 5 meid ründab.

Tont nr. 5 on mõjutanud Eesti poliitikat Vene-Saksa “Nordstream” gaasitoru küsimuses, kus Eesti asus küll jäigalt ja kindlameelselt gaasitoru vastasele seisukohale, kuid ei ole suutnud leida oma positsioonile rahvusvahelist toetust ei Saksamaal ega Põhjamaades. Samal ajal kui Eesti käsitles gaasitoru eeskätt sõjalise ohuna, millega tekitas võimalikes partnerites tont nr. 5 ilmingu efekti, jäid paljud keskkonnakaitselised aspektid esialgu sisulise tähelepanuta ja nendega tuldi välja alles siis, kui rong oli juba läinud. Sellist poliitikat oleks võinud nimetada edukaks ainult siis, kui oleks suudetud protsessi peatada, aga seda ei juhtunud. Lõpptulemusena jäädi fundamentalistliku hirmupoliitika tagajärjena gaasitoru küsimuses üldse sõnaõiguseta.  Põhjamaade poliitika eesmärk seevastu lähtus samal ajal soovist protsessis osaleda ning saada õigus otsuste juures kaasa rääkida ehk oli konstruktiivne. Neid ei olnud tont nr. 5 ründamas.

Kui kahe riigi suhetes möllavad tondid, siis loogikapõhine välispoliitika eeldab pigem soovi tontide mõju vähendada ning igasuguse tondi vastu eksisteerib tema neutraliseerimiseks sobiv relv. Kui kasutada tondi vastu vale relva, siis võib see asenduda hoopis suurema ja koledama tondiga.  Teki üle pea tõmbamine ei aita siis, kui tont teki alla kaasa võetakse. Siis ei lähe ta ära, vaid muutub veelgi vihasemaks, sest tema tegevusruumi on vähendatud. Siinkohal võiks tähelepanu juhtida Martin Ehala artiklile „Rahvustunne töötab rahvuse püsimajäämise vastu.“ Eesti rahvusluse probleem on selles, et ta on sügavalt inklusiivne, pidevas kaitseseisundis ja tugineb meedia vahendusel võimendatud hirmule, millele lisatakse vürtsiks juurde ajaloolisi paralleele. See teeb ta konkurentsivõimetuks eksklusiivsete ideoloogiate vastu, mis on avatud ja arenevad organismid. Eesti rahvuslusel puudub edasiviiv positiivne programm, mis arvestab kaasaegse ühiskonna juurde kuuluvate vältimatute protsessidega, võtab maailma sellisena nagu ta on ja see võib muuta Eesti ühiskonna suletuks, foobseks ning arenemisvõimetuks, kuid kõikvõimalikele tontidele avatuks.

Aleksandr Nevski ei ründa enam mitte kunagi Eestit, kuid see ei tähenda, et tema asemele ei asu omas ajas ja omas mahlas mõni teine tont, kes on palju võimsam ja efektiivsem. Me saame selle tondi vastu kaitsta, kui me ta õigel ajal ära tunneme ning leiame õige lahenduse, kuidas end tema vastu kaitsta. Kui me jääme aga lapsepõlve hirmudesse kinni, siis saab see uus tont meid valusasti hammustada. Eesti võimuses pole oma naabreid muuta, ka mitte Venemaad. Missuguseks muutub Venemaa tulevikus, seda otsustavad nad ise. Kuid pidevalt veepüstoliga sihtides ja ajaloolist ülekohut meenutades aitame neil ka oma tonte elus pidada ja niiviisi toetame tegelikult sealseid kõige tagurlikumaid jõude, kes ongi huvitatud pingete suurendamisest, selle asemel et otsida mõlemaid pooli rahuldavat ratsionaalset lahendust.