Ikooni lahkumine V – kes ikkagi tappis Nemtsovi?

@ckrabat
27. veebruari hilisõhtul, veidi enne kesköötundi, tapeti Moskva südalinnas Kremli müüride vahetus läheduses tuntud Venemaa opositsioonipoliitik Boriss Nemtsov, kes jalutas oma tüdruksõbra 23-aastase Ukraina modelli Anna Duritskajaga mööda Bolshoi Moskvoretski silda Arbatil Malaja Ordõnka tänaval asuva elukoha suunas. Nemtsov oli üks vähestest “perestroika ja glasnosti” põlvkonna poliitikutest, kes oli veel aktiivselt tegev poliitikas ning kuulus Venemaa demokraatliku opositsiooni liidrite hulka, olles Aleksei Navalnõi kõrval kahtlemata selle üks karismaatilisemaid eestvedajaid. Boriss Nemtsov sündis 1959. a. Sotšis juudi vanemate lapsena, kuid õigeuskliku isapoolse vanaema mõjutusel ristiti ta Vene õigeusu kirikus. Ta lõpetas füüsikuna Nižni Novgorodi ülikooli, kaitses 25-aastasena kandidaadikraadi ning töötas raadiofüüsika uurimisinstituudis teadurina. Pöördelistel aegadel sattus ta poliitikasse ning 1991. aastal sai temast Nižni Novgorodi kuberner, kus ta omandas eduka reformaatorina üleriikliku tunnustuse. 1997. aastal nimetas Boriss Jeltsin tollal 38-aastase Nemtsovi Viktor Tšernomõrdini valitsuse esimeseks asepeaministriks. Aasta hiljem sai temast Sergei Kirijenko valitsuse asepeaminister.

Neil aastatel peeti teda Venemaa poliitika tõusvaks täheks ning Jeltsini võimalikuks järeltulijaks. Nemtsovi poliitilisele karjäärile sai saatuslikuks 1998. a. augustis lahvatanud majanduskriis Venemaal. 1999. aastal liitus Nemtsov liberaale ning vabaturumajanduse pooldajaid ühendava Paremjõudude Liiduga ning oli üks selle liidreid. 2004 .aastal ei ületanud partei enam valimiskünnist ning Nemtsov lahkus. Nemtsovist sai Putini režiimi äge ja järjekindel kriitik, kes oli mitmel korral vahistatud protestiaktsioonidest osavõtu eest. 2008. aastal asutas ta koos Garri Kasparoviga opositsioonilise liikumise “Solidaarsus” ning kandideeris oma sünnilinna Sotši linnapea valimistel, kuid sai lüüa. 2010. a. moodustas ta koos Mihhail Kasjanovi, Vladimir Milovi ja Vladimir Rõžkoviga Rahvavabaduse partei “Seadusetuse ja Korruptsioonivaba Venemaa eest” (PARNAS), mis on ALDE (Euroopa Liberaaldemokraatlik Allianss) liige – Eestist kuuluvad sinna Reformierakond ja Keskerakond. 2013. a. valiti ta Jaroslavli kubermangu regionaalsesse parlamenti. Vladimir Putini ja Ukraina ründamise kriitikuna oli Nemtsov valitsevale režiimile pinnuks silmas, kuid liberaalsete jõudude üldise nõrkuse taustal ei kujutanud ta sellele erilist ohtu. 1. märtsiks oli opositsioon Nemtsovi juhtimisel kavandanud Ukraina sõja vastase protestimeeleavalduse Moskvas, mis kujunes nüüd Nemtsovi leinamarsiks.

Nemtsov ei olnud esimene opositsioonipoliitik, kes kaotas elu ilmselgelt poliitilistel põhjustel. Mäletame Galina Starovoitovat (1998), Sergei Juženkovi (2003), Anna Politkovskajat (2006) jt, kes kõik hukkusid atentaadi tagajärjel. Kes on süüdi? Esimesena tõuseb näpp süüdistama Vladimir Putinit ning nii mitmeski mõttes on neil süüdistustel alust. Venemaa presidendi ametlikust residentsist ehk Senati palee akendest sillale vaadet pole ning Putini ainus võimalus snaiper-Makaroviga Nemtsovi tabada oleks olnud palee katuselt, lipuheiskamise platvormilt, kust sild on hästi jälgitav. Võimalust, et Venemaa president on tapmisega otseselt seotud, ei saa loomulikult lõplikult välistada, kuid see on vaid üks võimalikest versioonidest ja võib-olla isegi mitte see kõige tõenäolisem. Süüdistuse puhul kipuvad emotsioonid võitma ratsionaalse mõistuse ning soovmõtlemise kaudu hakatakse uskuma seda, mida tahetakse näha, aga elu on tavaliselt palju keerulisem. Ohtlik on luua president Putinist demoniseeritud antikangelast – lord Voldemorti, Jokkerit või professsor Moriartyt, kellele omistatakse üleloomulikke võimeid ja teda niimoodi tegelikult heroiseeritakse, sest ka antikangelane võib olla kellegi jaoks kangelane. Putin on siiski teatud võimuringkondade huve esindav avalik figuur, kuid meil on vähe teadmisi nende kohta, kes kontrollivad Putinit.

Praeguseks teadaolevad faktid viitavad organiseeritud tegevusele, mille korraldajad teadsid hästi, kuidas Nemtsovi oleks kõige kergem tabada. Ajalehe “Kommersant” väitel olid sillal olevad turvakaamerad mõrva toimepanemise ajal hoolduseks välja lülitatud ning ainus videopilt sündmuskohast pärineb Moskva linnatelevisiooni TV Tsentri kaamerast. Moskva infotehnoloogiaamet on selle ümber lükanud. Mõrva toimepanemise hetk on aga varjatud sillal peatunud lumekoristusauto poolt. Mõrvari saabumist sillale pole võimalik tuvastada, ta kas ootas sillal või jälitas paari distantsilt (võib-olla lumekoristusautoga), tulistas tema suunas paari sekundi jooksul kuuelasulise valangu, millest 2-4 tabasid Nemtsovi ning lahkus sündmuspaiga juurde saabunud autoga. Duritskaja kannatada ei saanud. Sündmuskohalt leiti 9x18mm Makarovi padruneid, mida kasutavad ka Vene püstolkuulipildujad PP-91 Kedr ja Bizon SMG. Viimast kasutavad FSB ja politsei eriüksused, sh Põhja-Kaukaasias läbiviidud operatsioonidel. Need variandid tunduvad tõenäolisemad, kui “Kommersandi” poolt väljapakutud PM või IŽ “Makarõtš” tüüpi püstolid. ” Järgmisel päeval leiti Ingušeetia (teistel andmetel Põhja-Osseetia) numbrimärgiga valge “Lada Priora”, mida peetakse autoks, millega mõrvar lahkus.

President Putin on teatanud, et ta hoiab isiklikult juurdlusel silma peal, mis võib viia olukorrani, et süüdlased või “süüdlased” leitakse vastavalt vajadusele elusalt või surnult ning olukorda kasutatakse erinevate opositsioonigruppide tugevamaks survestamiseks. Loomulikult pakub poliitilise ikooni mõrv ainest spekulatsioonidele. Venemaal leidub neidki, kes on Nemtsovi mõrva taga näinud traditsioonilisi vaenlasi Ameerika Ühendriike, Ukrainat või džihadiste. Rohkem kaldutakse arvama, et tapmise taga võisid olla need jõud, kelle arvates on ka Putin Venemaa jaoks liiga liberaalne ja mitte piisavalt patriootiline (anti-Maidan, tšetšeenid, Donetski ja Luganski rahvavabariiklased jms äärmuslased) ning nende eesmärk võis olla Venemaa siseriikliku olukorra edasine destabiliseerimine. Isegi kui Putin ei andnud Nemtsovi tapmiseks isiklikku korraldust ja see ei tundu ratsionaalne, ei vähendasee Putini vastutust tema poolt riigis loodud vaenu õhutava õhkkonna eest, mis soosib jõu näitamist ja agressiooni toetamist naaberriikide suunas ning siseriikliku opositsiooni mahasurumist. Nemtsov on olnud Ukrainaga seotud “oranžist revolutsioonist” saadik, kui ta tegutses 2004-2006 president Viktor Juštšenko majandusnõunikuna. Ta on toetanud Ukraina lõimumist Euroopasse ja mõistnud hukka Krimmi annekteerimise Venemaa, kuid samuti on ta Venemaa sekkumise Ukraina vastasesse mässu karmilt hukka mõistnud, nimetades seda ühemõtteliselt Vladimir Putini sõjaks. Ajakirjanik Ksenija Sobtšaki teatel valmistas ta ette raportit Venemaa sekkumise kohta Ukrainas.

Nemtsov (paremal) meeleavaldusel võimuesindaja surmahaardes.

Foto aadressilt: https://larussophobe.files.wordpress.com/2010/07/2938899561.jpg