Venemaast, valimistest ja sõjaohust

@ckrabat

Lisaks Venemaa Riigiduuma valimistele, kus Putini-Medvedjevi „Ühtne Venemaa“ kogus mõnevõrra üllatuslikult alla 50% hääli, ilmus tänases „Eesti Päevalehes“ vestlusring Soome sõjanduseksperdi erukolonel Pekka Visuriga, kus vaigistati mõningaid Soome Maakaitsekõrgkooli hiljutise uurimusega siinpool Soome lahte kerkinud hirme.

Venemaa valimiste tulemustest võib välja lugeda mõningat rahulolematust riigi arenguga viimase nelja aasta jooksul. Tandem Putin-Medvedjev on pakkunud Venemaale stabiilsust, kuid vähemalt mingisugune osa elanikkonnast ootab stabiilsuse asemel reforme. Detsembrivalimised on siiski vaid eelhoiatuseks saabuval aastal aset leidvatele presidendivalimistele, kus presidendikandidaat Putini jäämine esimeses voorus alla 50% on juba tõsisem väljakutse muutusteks Venemaa poliitilises süsteemis. Toetusprotsentides on „Ühtse Venemaa“ allakäik märkimisväärne – 64,3%-lt 49,54%-ni, mis tagab neile 238 kohta uues Riigiduumas. Kõige selle juures tasub aga mõelda alternatiividele: opositsiooni kõige organiseeritum jõud on teadagi kes – 19,16% hääli (92 kohta) kogunud kommunistid ja ja 11,66% hääli (56 kohta) kogunud ultranatsionalistlikud liberaaldemokraadid Žirinovskiga eesotsas. „Õiglane Venemaa“ (13,22%; 64 kohta) on pigem „Ühtse Venemaa“ mõnevõrra sotsiaalsem ja vasakpoolsem tiib. Valimiste kõige suuremad võitjad ongi vasakpoolsed – kommunistid ja „Õiglane Venemaa“, kelle toetusprotsendid on kõige rohkem kasvanud (2007 vastavalt 11,57 ja 7,74, LDP siis 8,14). Valimistele lubatud demokraatlikumate jõudude „Jabloko“ (3,3%) ja „Õiglane üritus“ (0,59%) toetusprotsendid jäävad marginaalseteks, kuigi Jabloko toetajate arv on nelja aasta jooksul enam kui kahekordistunud. Vaevalt usutav, et tuntud poliitikute Boriss Nemtsovi ja Mihhail Kasjanovi juhitud Rahva Vabaduse Partei oleks suutnud ületada 7%-list valimiskünnist, isegi kui neid oleks valimistele lubatud. Võrdluseks 2007.a. kogus sarnaseid jõude koondav Paremjõudude Liit kõigest 0,96% häältest.

Demokraatlikud loosungid ei ole Venemaal populaarsed ning natsionalistlike meeleoludega suudavad konkureerida vaid sotsialismi ning kommunismi väärtustavad vasakpoolsed ideoloogiad. Siit ka mure, et võimupartei toetuse vähenemine ei viita positiivsele arengule demokraatia suunas, vaid kõigest rahulolematusele praeguste võimudega. Kestev rahulolematus võib viia revolutsioonini ning sellele on tähelepanu juhtinud ka mõned Vene analüütikud. Kui Venemaal peaks puhkema midagi „Araabia kevade“ sarnast, ei pruugi see võim, kes asemele tuleb, olla ilmtingimata parem kui see, kes täna Venemaad valitseb. Nii nagu araabia riikide autoritaarsed režiimid võivad asenduda hoopis radikaalsemate islami fundamentalistidega, nii võib ka Venemaa kalduda äärmustesse nii natsionalismi kui sotsialismi suunal ja see võib  omakorda mõjutada ka Eesti julgeolekut. Siiski on meie jaoks kõige halvem lahendus hakata promoma sõjahirmu, mille kaudu on sobiv minna üle juba „Eesti Päevalehe“ vestlusringis käsitletud teemadele.

Venemaa kaitsekulutuste kasv lähiaastatel on märkimisväärne, kuid naiivne oleks neid otseselt seostada kavatsusega naabreid rünnata. Juba Preisi sõjateoreetik Carl von Clausewitz ütles, et „sõda on poliitika jätk teiste vahenditega“ ja see kehtib ka tänases julgeolekukeskkonnas, kuigi teisiti, kui tema sõnu võis mõista 19.sajandi algupoolel, Napoleoni sõdade ning Euroopa kontserti aegadel. Sõda on poliitiline akt, mille kasutamine eeldab poliitilist tahet. Mitte sõjaväelased ei alusta sõdu, vaid alati on need poliitikud. Isegi kui mõnel sõjakuulutajal ongi munder seljas, on temast vahepeal juhtumisi poliitik saanud. Tänapäeval on ka sõjapidamine kaunis kulukas ettevõtmine, mistõttu võidakse sõjaolukorda jõuda siis, kui poliitilised vahendid mingite küsimuste lahendamiseks on läbi kukkunud. Riigi kaitsekulutuste kasv tekitab potensiaalsete vastaste jaoks  julgeolekudilemma – kas need kulutused on ette võetud ründe- või kaitseeesmärgil.

Rahvusvahelised kriisid ja konfliktid ei kerki üleöö. Kui me vaatame kasvõi Teise Maailmasõja eelset olukorda, siis kriis arenes küll kiiresti, kuid etapilviisiiselt ning võttis oma 6-7 aastat aega enne kuni jõuti laiaulatusliku globaalse vastasseisuni. Potentsiaalseid konfliktikoldeid, mis võivad kaugemale areneda, maailmas jätkub – eeskätt Lähis-Ida, aga ka India ja Pakistani vastasseis, Iraan. Venemaa ja Lääne vastasseis ehk siis omaaegse „külma sõja“ tagasitulek kuumemas versioonis ei kuulu hetkel just kõige tõenäolisemate tulevikustsenaariumide hulka, kuid see võib päevakorda tekkida siis, kui Venemaal peaksid võimule saama ideoloogiliselt motiveeritud radikaalsed jõud. Putini ja Medvedjevi Venemaa ei ole ilmselt valmis astuma Läänega  tõsisesse konflikti, olgu see siis poliitilisse või sõjalisse, kelles nähakse rohkem siiski majanduspartnerit kui ideoloogilist vaenlast. Venemaa pole stabiilne riik, kellel ei jätkuks sisemisi probleeme, mis võimaldaksid tal astuda laiaulatusliku rahvusvahelisse avantüüri. Pigem tuleb Vene armee võimsuse kasvus näha jõudemonstratsiooni. Nad tahavad näida suuremana kui nad tegelikult on. Täna kehtib reegel – mida paremad on Venemaa suhted Läänega, seda turvalisem on Eesti julgeolek.

Millised on Eesti võimalused ellujäämiseks? Ka suhetes Venemaaga tuleb otsida eelkõige poliitilisi lahendusi, sest demokraatliku riigi puhul kaitsevõime toetab tema poliitilist korraldust, mitte vastupidi. Seetõttu peab riik arenema terviklikult ning kaitsevõime ei saa kasvada mingi teise riigi jaoks olulise valdkonna arvelt. Nii ei ehita ka Eesti poolt NATO-le lubatud 2% SKP-st iseenesest riigi kaitsevõimet, vaid palju olulisem on vastata küsimusele, kuidas seda ressurssi kasutatakse? Siin juba mainitud artiklis juhib ka kolonel Visuri tähelepanu tõsiasjale, et neid riike tavaliselt ei rünnata, kus inimesed on rahulolevad ja majandus õitseb. Kui võrrelda Eestit kasvõi 2008.a. Venemaaga sõdinud Gruusiaga, siis on Eesti suutnud ära hoida tõsise ning pikaajalise etnilise konflikti teket oma territooriumil. Meil on küll 30% etnilisi vähemusi, kuid puuduvad mässulised Abhaasia ja Lõuna-Osseetia taolised territooriumid. Kuigi hirm võib ühiskonda konsolideerida, ohustab selle eskaleerumine meie riiki ja tema psühholoogilist kaitset palju rohkem kui mõni Sami Lotila või ükskõik milline isehakanud kriitik, sest hirmu motiivile rajatud ühiskonnad on nõrgad ning käituvad ebaratsionaalselt. Ühiskonnas leviv hirm teenib vaid tema potentsiaalsete vaenlaste huve. Julgen isegi väita, et hirm on Eestile suurem julgeolekuoht kui ükskõi kui tugevad Venemaa relvajõud meie piiridel.

Advertisements

4 kommentaari (+add yours?)

  1. Kuningas
    dets. 06, 2011 @ 14:06:03

    Vasta

  2. personainfieri
    dets. 06, 2011 @ 18:18:47

    See jutt näitab ju ära, kes tulevad võimule “Venemaa kevadega”, kui asjad peaksid niikaugele arenema. Kuna kommunistid on opositsioonis Putini ja Medvedjeviga, siis on nad meie meedia silmis vaata, et peaaegu “heaks” saanud, kuna nad võitlevad “pahadega”. Aga kas saab Peltsebuli Peltsebuliga välja ajada? Kusjuures mehhanism on samasugune, nagu siin ka kirjeldatud – tekitada hirm “vaenlaste” vastu ja tagada seeläbi emotsionaalne toetus. Ja kuigi siin mõned on pidanud Zjuganovit nõrgaks poliitikuks, kes kardab võimu, siis võib muretu olla, et kriisisituatsioonis ilmub välja mõni tugevam ja karismaatilisem figuur, kes võtab võimu. Mitte, et seda võimu, kes täna valitseb Venemaad, saaks kuidagi pidada demokraatlikuks, aga hoidku Jumal nende eest, kes võivad nende asemele tulla … Iraanis kukutas rahvas repressiivse šahhirežiimi, kuid kes tulid asemele? Me ei tea veel, kuidas lõpeb Araabia kevad … jne

    Vasta

  3. personainfieri
    dets. 11, 2011 @ 04:43:59

    http://pluss.postimees.ee/664184/kadri-liik-kes-on-venemaal-head-ja-kes-pahad/
    Iseenesest hea lugu Postimehes – ainult, et probleem ei ole isikutes. Zjuganov ja Žirinovslki ongi ilmselt status quo liidrid. Kriisi tekkides võivad aga “rahuaja” liidrid asenduda “sõjaaja” liidritega, kes tahavad midagi enamat. Probleem on äärmuslikes ideoloogiates, millele liidrid toetuvad: kommunism-stalinism ja äärmuslik natsionalism.

    Vasta

  4. ckrabat
    veebr. 08, 2015 @ 21:15:19

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

detsember 2011
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: