Tont nr. 5 Eesti-Vene suhetes

@ckrabat

Üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid oli briti-ameerika ulmejuttude kogumik „Lilled Algernonile“,  mis sisaldas ka Robert Sheckley jutu „Tont nr. 5“. Sisu räägib lühidalt sellest, kuidas  kaks rändurit sattusid kosmosereisil  lapsepõlves väljamõeldud hirmuelukate rünnaku alla. Tont nr. 5, Möriseja, oli lapseliku fantaasia tipp: teda ei tapnud veepüstolid, pistongirevolvrid, tulikonnad, kadad, haisupommid ega ükski muu relv – Mörisejat oli absoluutselt võimatu tappa. Oli vaid üks pääsetee:  ülepea tõmmatud tekk. Tont sai lahkuda vaid omal soovil.

Reaalses elus möllab tont nr. 5 kahe naaberiigi, Eesti ja Venemaa, suhetes. Tont nr. 5 on töökindel vahend hirmu mobiliseerimiseks, veepüstolite, pistongirevolvrite, tulikonnade, kadade, haisupommide muretsemiseks ja kasutamiseks hirmu tekitaja vastu. Te ütlete, et see ei tööta? Ja mis siis! Kas me üldse tahame, et tont nr. 5 lahkuks? Hirm on kõikide oma negativismide juures ka ühiskonda konsolideeriv jõud. Ühine vaenlane, eriti veel ajalooline vaenlane, on ühiskonnasisese solidaarsuse tekitamiseks vajalik abivahend ning veepüstoliga vaenlase poole veejugasid sihtides saame kindlustada, et ühiskonda konsolideeriv ajalooline tont ära ei läheks.

Probleem on siin aga milleski muus. Tondi käitumine võib olla ette äraarvamatu, sest on ta ju siiski tont, mitte inimene.  See, et aeg-ajalt on kuulda tondi lohisevaid samme, tema oigamist või ägamist või siis ukse alt või läbi seina immitsevat suitsuvinet, sunnib meid valmis olema, et need lohisevad sammud võivad saada ka tegelikkuseks ning haavata meid hoopis sealt, kust me tema mõju ei osanud üldse oodatagi. Totaalne meedia armastab maalida hirmu- ja õudusepilte üle idapiiri roomavatest Vene tankidest, kuid nende ajaloost välja kisutud kujutluspiltide vines võime unustada idapiiri tagant paistvad reaalsed ohud. Tegemist on suure, mitte just väga demokraatliku, kergesti haavatava keskkonnaseisundi ja piirkondlike ning kultuuriliste lahkhelide tõttu potentsiaalselt ebastabiilse riigiga, mis on meile ohtlikus läheduses, mistõttu tuleks tondijuttude produtseerimise asemel sealt tulenevaid ohte hoopis reaalsel pinnal objektiivselt hinnata.

Kahel naaberriigil on paljugi sarnast. Kui meie tont nr. 5 on Venemaa, siis venelaste seas möllab samasugune tont, mida neile on aastakümneid ehitatud ja see on Lääs, mida kehastab NATO.  Kaks mütologiseeritud tonti, Venemaa ja Lääs, täiendavad teineteist ja on võimelised tõstma pingeid Venemaa läänepiiril, kuigi nendegi tõsisemad ohud paiknevad ehk mujal. Mida tuleks teha selleks, et tont nr. 5-st vabaneda?  Eelkõige tuleks lahti saada lapsepõlve hirmudest, muidu võitleme rõõmsalt Don Quijote kombel tuuleveskitega siis, kui energiat tuleks kulutada hoopis igavama tegevuse jaoks nagu rahumeelse ning usaldusliku õhkkonna tekitamine naabrite vahel.

Kui rääkida tont nr. 5 mõjuväljast, siis saab teda siduda Eesti välispoliitika viimase aastakümne suurimate ämbritega. Eesti võitles aastakümneid piirilepingu sõlmimise eest Venemaaga ja kui selline soodne hetk kord saabus, siis ei suudetud situatsiooni ära tabada ning arvati, et lepingut on võimalik sõlmida ka siis, kui selle nurgale on salaja kriidiga kirjutatud „Vanja on loll!“. Nii võib hinnata Riigikogu poolt lisatud preambula poliitilist mõju.  Riikidevaheliste lepingutega kaasnevad väga kindlad protseduurid, mille täitmise nüansse jälgitakse erilise tähelepanuga ja kokkuleppimata omapoolse teksti lisamine on kindlalt out, mistõttu Venemaa reaktsioon oli ette äraaimatav.  Küsitavaks jääb preambula välispoliitiline kasu: ustavus bolshevik Leniniga sõlmitud Tartu rahulepingule, mida praegused Venemaa juhid ei tunnista, vahetati  suhete normaliseerimise vastu tänaste võimudega. Ehk teisisõnu: Lenini allkirja peeti Putini allkirjast olulisemaks. Preambulaga astuti miinile ja asetati Eesti välispoliitika pikaaegsesse poliitilisse kahvlisse, mille lahendamine on ülimalt keeruline ning esmapilgul pea võimatu, kui ükski osapool ei tee märkimisväärseid järeleandmisi.

Eesti välispoliitiline mõtlemine elab ikka veel Tartu rahu lummuses, mille tähtsus on rahvusliku mütoloogia diskursuses muutunud vaata et tähtsamaks kui 24. veebruar, meie iseseisva riigi sünnipäev. Kellelegi on millegipärast vaja meile pidevalt meelde tuletada, et Eesti iseseisvus on tekkinud Nõukogude Venemaa armust ja kui me nüüd kusagil lepingu kirjasõna vastu eksime, eriti piiri küsimuses, siis äkki võetakse meilt iseseisvus ära. Tule taevas appi! Iga suveräänne riik tekib eelkõige ikka rahvaste enesemääramise õigusest. Jah, meil ei ole enam Petserimaad, kuid kas on meil seda enam vaja, pealegi olukorras kui eestikeelne elanikkond on sealt lahkunud? Kas Eesti riiklikud huvid vajavad sealseid sotsiaalseid ja rahvuslikke probleeme? Eesti on ÜRO, Euroopa Liidu, NATO, OSCE ja paljude teiste rahvusvaheliste organisatsioonide täieõiguslik liikmesriik ning aeg oleks õppida ka riigina käituma ning aru saama et Eesti riik, see on nii õiguslikult kui poliitiliselt normaalne seisund. Samal ajal ei kuulu Eesti ei SRÜ ega tema kollektiivse julgeolekuorganisatsiooni koosseisu, mistõttu teinekord meediasse paisatud müüt saabuvatest Venemaa rahuvalvajatest Eestis, kui siin peaks mingi kriis tekkima, on järjekordne falsifitseeritud tont nr. 5, mis peaks vähendama usaldust meie liitlaste ja partnerite vastu eelnimetatud organisatsioonides, kes “ei tule meile appi” kui tont nr. 5 meid ründab.

Tont nr. 5 on mõjutanud Eesti poliitikat Vene-Saksa “Nordstream” gaasitoru küsimuses, kus Eesti asus küll jäigalt ja kindlameelselt gaasitoru vastasele seisukohale, kuid ei ole suutnud leida oma positsioonile rahvusvahelist toetust ei Saksamaal ega Põhjamaades. Samal ajal kui Eesti käsitles gaasitoru eeskätt sõjalise ohuna, millega tekitas võimalikes partnerites tont nr. 5 ilmingu efekti, jäid paljud keskkonnakaitselised aspektid esialgu sisulise tähelepanuta ja nendega tuldi välja alles siis, kui rong oli juba läinud. Sellist poliitikat oleks võinud nimetada edukaks ainult siis, kui oleks suudetud protsessi peatada, aga seda ei juhtunud. Lõpptulemusena jäädi fundamentalistliku hirmupoliitika tagajärjena gaasitoru küsimuses üldse sõnaõiguseta.  Põhjamaade poliitika eesmärk seevastu lähtus samal ajal soovist protsessis osaleda ning saada õigus otsuste juures kaasa rääkida ehk oli konstruktiivne. Neid ei olnud tont nr. 5 ründamas.

Kui kahe riigi suhetes möllavad tondid, siis loogikapõhine välispoliitika eeldab pigem soovi tontide mõju vähendada ning igasuguse tondi vastu eksisteerib tema neutraliseerimiseks sobiv relv. Kui kasutada tondi vastu vale relva, siis võib see asenduda hoopis suurema ja koledama tondiga.  Teki üle pea tõmbamine ei aita siis, kui tont teki alla kaasa võetakse. Siis ei lähe ta ära, vaid muutub veelgi vihasemaks, sest tema tegevusruumi on vähendatud. Siinkohal võiks tähelepanu juhtida Martin Ehala artiklile „Rahvustunne töötab rahvuse püsimajäämise vastu.“ Eesti rahvusluse probleem on selles, et ta on sügavalt inklusiivne, pidevas kaitseseisundis ja tugineb meedia vahendusel võimendatud hirmule, millele lisatakse vürtsiks juurde ajaloolisi paralleele. See teeb ta konkurentsivõimetuks eksklusiivsete ideoloogiate vastu, mis on avatud ja arenevad organismid. Eesti rahvuslusel puudub edasiviiv positiivne programm, mis arvestab kaasaegse ühiskonna juurde kuuluvate vältimatute protsessidega, võtab maailma sellisena nagu ta on ja see võib muuta Eesti ühiskonna suletuks, foobseks ning arenemisvõimetuks, kuid kõikvõimalikele tontidele avatuks.

Aleksandr Nevski ei ründa enam mitte kunagi Eestit, kuid see ei tähenda, et tema asemele ei asu omas ajas ja omas mahlas mõni teine tont, kes on palju võimsam ja efektiivsem. Me saame selle tondi vastu kaitsta, kui me ta õigel ajal ära tunneme ning leiame õige lahenduse, kuidas end tema vastu kaitsta. Kui me jääme aga lapsepõlve hirmudesse kinni, siis saab see uus tont meid valusasti hammustada. Eesti võimuses pole oma naabreid muuta, ka mitte Venemaad. Missuguseks muutub Venemaa tulevikus, seda otsustavad nad ise. Kuid pidevalt veepüstoliga sihtides ja ajaloolist ülekohut meenutades aitame neil ka oma tonte elus pidada ja niiviisi toetame tegelikult sealseid kõige tagurlikumaid jõude, kes ongi huvitatud pingete suurendamisest, selle asemel et otsida mõlemaid pooli rahuldavat ratsionaalset lahendust.

Advertisements

1 kommentaar (+add yours?)

  1. personainfieri
    dets. 09, 2012 @ 19:54:59

    Jaan Kaplinski: Eesti määratleb end vastandumise kaudu
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/jaan-kaplinski-eesti-maaratleb-end-vastandumise-kaudu.d?id=65380160
    „Mul on tunne, et me oleme tegelikult Venemaa ja venelastega palju sarnasemad, kui me tahame seda näha ja mõista. Me mõlemad elame kohutavalt endiselt oma ajaloos, olgu see siis kuulsusrikas või kannatusterikas. Meie jaoks on riiklik mõtlemine sageli olulisem, kui inimlik mõtlemine, riiklikud väärtused on olulisemad kui inimlikud väärtused…“

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

oktoober 2011
E T K N R L P
« sept.   nov. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: