Eesti-Venemaa piirileping II ja Tartu rahu vaim

@ckrabat

Sündmused Eesti ja Venemaa piirilepingu ümber meenutavad kangesti olukorda 2005.a., kui jõuti samamoodi nagu praegu probleemi lahendusele üpriski lähedale, kuid sisepoliitilistes tõmbetuultes jäi i-le punkt panemata ning veereti kolinal allamäge kahe riigi vaheliste suhete madalseisu, mis kulmineerusid 2007.a. pronksiöö sündmustega. Kangamuster, millega piirilepingut on viimasel ajal kootud, sarnaneb üsnagi 2005.a. mustrile.  Kõigepealt ilmuvad teated, et mõlemaid pooli rahuldava piirilepingu uue redaktsiooni valmimisele ollakse lähedal ning peatselt on oodata allakirjutamist. Nagu tellitult ilmuvad välja poliitikud, arvamusliidrid ja muidu rahutud hinged, kes totaalse meedia poolt võimendatuna hakkavad rääkima muinasjutte, kuidas piirileping on esmajoones Venemaa huvides ning lepingule alla kirjutades ning veel enam, seda ratifitseerides, reedetakse Tartu rahu vaim. Meedia kaasabil hakkab lollide koor sõnumit Novgorodi WC-s kordama, kuni sellest kujuneb üldrahvalik arusaam.

Piirilepingu temaatika ümber tekkinud ažiotaaži kaunistavad äärmuslikud sõnavõtud Eesti poliitikute poolt – vasakpoolse poliitiku Jaak Alliku sõnavõtt, mis seab kahtluse alla Venemaa huvid Eesti territooriumi vastu ning keskerakondliku poliitiku ja “Sinimägede mehe” Aivar Riisalu provokatiivne esinemine ETV telesaates Foorum, mis on lollide viimase aja tähelepanuväärsemaid ülesastumisi meediaareenil, aga ka Eesti diplomaadi väljasaatmisega Venemaalt päädinud diplomaatiline skandaal. Aivar Riisalu esiletõstmise juures on huvitav kindlasti veel ka see, miks suunas muidu Venemaa suhtes sõbralik Keskerakond just Riisalu meediasse erakonda esindama, millest Riisalu ise ei pruukinud ise üldse teadlik olla või aru saada. Ilmselt tahab KE monopoliseerida Eesti-Vene suhted oma erakondlikku repertuaari, et ainult nemad suudavad venelastega läbi rääkida. Erinevaid mustreid kokku pannes võime jõuda sama konstateeringu juurde nagu kaheksa aastat tagasi – mingisugused jõud püüavad lollide kaasabil mingitel neile teadaolevatel eesmärkidel piirilepingut torpedeerida ning ajada Eesti ja Venemaa suhted sarnasesse ummikseisu nagu nad olid 5-8 aastat tagasi.

Kellele on leping kasulik?

Jaak Allikul oli ühes asjas kindlasti õigus, kui ta väitis, et 2005.a. “preambula epopöa” taga olid sisepoliitilised põhjused. Identiteedikriisis vaevelnud Res Publica jõudis arusaamisele, et Eesti-Vene suhete najal on võimalik erakonna toetuseks kergesti lolle mobiliseerida ning poliitilisse pankrotti jooksvat erakonda vältimatust hukust võib-olla päästa. Venemaa ei ole Eesti jaoks mitte välispoliitiline probleem, nagu see kahe riigi vahelistes suhetes normaalselt peaks olema, vaid rohkem sisepoliitiline probleem ja seda ilmselt mõlemalt poolt vaadatuna. Mõlemapoolses poliitilises retoorikas kohtab tihtipeale revanšistlikke noote, mis on suunatud siseriiklikule auditooriumile, eeskätt muidugi lollidele, kes on alati olnud tänuväärselt vastuvõtlikud emotsioone õhutavale poliitikale ning kes moodustavad äärmuslike ideoloogiate potentsiaalse sihtgrupi. Nii Lenini kommunism kui Hitleri natsionaalsotsialism lähtusid viienda võimu ehk lollide diktatuuri kehtestamise vajadusest.

Arvestades Eesti geopoliitilist seisundit peaks loogiliselt võetuna Eesti olema huvitatud normaalsetest ja heanaaberlikest suhetest Venemaaga. Normaalsed ja heanaaberlikud suhted ei tähenda kindlasti mitte vennalikke suhteid nagu need valitsesid mõnikümmend aastat tagasi Nõukogude Liidu ja tema Varssavi bloki satelliitriikide vahel. Eesti taasiseseisvumise järgsetes välispoliitilistes doktriinides on sageli domineerinud seisukohad, mis nõuavad absoluutset vastandumist Venemaale kõigis küsimustes ning kokkulepete saavutamist käsitletakse kui pühaduse rüvetamist, kuna see väidetavalt aitab Eestile rahvusvahelisel areenil rohkem tähelepanu tõmmata. Nimetatud doktriin lähtub “külma sõja” aegsest julgeolekukeskkonnast ning ei arvesta tänaseks päevaks välja kujunenud situatsiooniga, kuigi selle välispoliitilise doktriini pooldajad on teinud läbi isegi suure arengu. Paljude poliitilisse eliiti kuuluvate arvamusliidrite seisukohad on kinni külmutatud 19.sajandisse ja “Euroopa kontserdi” nime all tuntud rahvusvahelisse süsteemi.

Igasugustele poliitilistele protsesside taga on osapoolte huvid ja Venemaa huvides on olnud kuvandi loomine Eestist kui riigist, kes on paranoiliselt russofoobne ning kellega ei ole mitte milleski võimalik kokku leppida, mis on omakorda vähendanud Eesti võimalusi rahvusvaheliselt oma huve Vene suunal kaitsta.  Kui võtta aluseks Venemaa poolsed huvid, siis teevad mind ärevaks pigem teravalt Venemaa vastu suunatud kampaaniad. Hermann Simmi skandaal on kahetsusväärselt keskendunud dokumentide ümber, mida ta teisele poole edastas, kuid palju vähem on juttu olnud Eesti Vabariigi poliitilise eliidi hulka kuulunud kodaniku võimalikust tegevusest mõjuagendina, vist ainult Johannes Kert on julgenud sellele kusagil tähelepanu juhtida. Pingelistel aegadel 2004-2007 oli Simm oma poliitilise karjääri tipus. Ma kahtlen sügavalt, et Simmi poolt poliitilistes koridorides edastatud sõnum oli: “Davaite žit družno!”. Kardetavalt üritas ta pigem pingeid õhutada ja poliitilist eliiti hirmutada, mis vastas rohkem Venemaa strateegilistele huvidele, kui kahe riigi vahelisi pingeid leevendada.

Muinasjutt Tartu rahust

Enne kui Tartu rahu firmamärgi alla loosungeid ehitada, tuleks endale selgeks teha, mis asi see 1920.a. Tartu rahuleping ikkagi on? Lollid rõhuvad põhiseadusesse kirjutatud punktile, et Eesti Vabariigi piirid on paika pandud 1920.a. Tartu rahulepingu ja teiste rahvusvaheliste lepingutega, kuid samahästi võib põhiseadusse kirjutada, et Eesti piir käib vastu Hiina müüri. Tartu rahuleping ei ole kõigepealt üldsegi mitte piirileping, vaid esmajoones kahe riigi vaheline rahuleping, mis lõpetas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise sõjaolukorra. Muuhulgas pandi rahulepinguga paika tolleaegsed piirid kahe riigi vahel. Rahulepingu seostamine piirilepinguga põhiseaduses on rahvusvaheline anakronism, mis 1938.a. põhiseadusest oli juba välja jäänud, kuid lollide survel 1992.a. põhiseadusesse sisse kirjutati ning millega nüüd on palju jama. See oleks omaette õudusnovelli teema, mis juhtuks siis, kui Venemaa mesimagusa naeratuse saatel Teise maailmasõja käigus Vene NFSV koosseisu arvatud alasid tagasi pakuks, mille võimalike tagajärgede peale on raske isegi halvimas unenäos mõelda. Mina nimetaksin seda pigem tõsiseks ohuks Eesti Vabariigi suveräänsusele. Tartu rahust unelejatele soovitaksin kõigepealt rahulepingu tekst läbi lugeda ja põhjalikult mõelda, missuguseid õigusi ja kohustusi on üks või teine pool sellega saanud ja millele on viidanud näiteks ajaloolane Eero Medijainen.

Lennart Meri on nimetanud Tartu rahu Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, kuid see on pigem kirjanduslik kuvand kui poliitiline avaldus. Sünnitunnistusel seisab kirjas, et Eesti Vabariik on sündinud 24.veebruaril 1918 ja kõik tema vanemad on eestlased, rahvaste enesemääramisõigusest tulenevalt. Nõukogude Venemaal puuduvad igasugused vanemlikud õigused Eesti Vabariigile, kuigi siit ja sealtpoolt piiri on erinevatel põhjustel taoliste kahtlustustega välja tuldud. Kahe riigi vaheline piirileping on Eesti Vabariigi pikaajaline strateegiline eesmärk, mis peab tagama heanaaberlikud suhted kõigi naaberriikidega ning välistama juba eos võimalikud territoriaalsed vaidlused, mis on sage põhjus relvastatud konfliktide tekkimisele. Gruusia ja Moldova näited ongi hoiatavad näited Eestile, missugustesse situatsioonidesse langemist tuleks iga hinna eest vältida. Sellepärast tulebki piirilepingusse sõlmida kui lihtsalt ühte tehnilisse dokumenti ja vabastada ta Tartu rahu painavast needusest. Praegusel hetkel on piirileppe puudumine oluliseks takistuseks heanaaberlike suhete rajamisele Eesti ja Venemaa vahel, mida äärmuslikud jõud siin- ja sealpoolpiiri, eriti seal, üritavad isiklike ambitsioonide nimel ja lollide kaasabil ära kasutada.

Kuigi lolle esindav Aivar Riisalu üritas juba nimetatud ETV “Foorumi” saates marurahvusliku retoorikaga poliitikuid igati vastutusest puhtaks pesta, esindades seisukohta, kus kümme tanki asendab edukalt kümmet arukat poliitikut, võib siiski eeldada, et Eesti rahvuslikes huvides on olulised pragmaatilised suhted, sealhulgas kaua oodatud piirilepingu sõlmimine, millest praegu tundub kõige rohkem huvituvat Vene turule orienteeritud majanduseliit.  Praegu Eestis tugevnevas sisepoliitilises surves piirilepingu peatamiseks tuleks ilmselt näha Venemaa teatud ringkondade huve Eestit poliitilise surve all hoida, näidata teda rahvusvaheliselt ebausaldusväärse riigina ning destabiliseerida Venemaa ja Lääneriikide suhteid üldiselt. Kindlasti pole kõik piirilepingu vastase kampaaniaga kaasajooksikud veel ilmtingimata FSB agendid, vaid nende hulgas võib märgata pigem lollide poliitilist aktiviseerumist, sest hilja peale jäänud kevad ning põhjamaine elukeskkond on edasi lükanud lollide igasuvise traditsioonilise rände Axel Heibergi saarele. Lollide koori valju häält on varakevadise Eestimaa niitudel selgesti kuulda, kuid meid peaks huvitama rohkem, kes on selle koori dirigent?

Riigipiir vihma käest räästa alla? Hamburgi ansambel Project Pitchfork ja nende vastne lugu Rain.

30 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    apr. 20, 2013 @ 13:19:15

    Aga võiks küsida, et kui me oma lepinguga paika pandud alasid ära anname (tagasi saada oleks utoopiline), siis mida me vastu saame?
    Need “heanaaberlikud suhted” halvenevad tavaliselt üleöö üsna kiiresti, kui sealiha või piim tunnistatakse mittekvaliteetseks…
    Mille peale aktiveerub ettearvatult meie siseriiklik loomakasvatajate survegrupp, kes räägib siiamaani muinasjuttu põhjatust vene turust.
    ps. Kui Eesti kompetents läbirääkimistel on umbes mingite isehakanud klaverimängijate tasemel, siis kas me saame ikka hea piiri? :=)
    Ehk oleks parem rõhuda status quole ja piiriposte maasse taguda kunagi kaugemas tulevikus, koostööaltima vastas-seltskonnaga?
    —————
    Samal teemal:

    http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/peeter-kaldre-vene-oht-kui-trumpass.d?id=65989788

    Vasta

  2. ckrabat
    apr. 20, 2013 @ 14:55:07

    Lolle on muidugi hea peibutada jutuga, et kunagi saadakse “esiisade maad” tagasi, aga mina soovitan karta pigem seda, mida me sealt vastu saame 🙂
    Kui Eestimaa mehed Aiku ja Pets (hiljem helleniseeriti need nimed Achilleuseks ja Patrokloseks) kunagi Troojas käisid, siis nad tõid külakostiks hobuse kaasa 🙂
    Piire pannakse paika täna, siin ja praegu ning eriti palju ei saa loota selle peale, et millalgi tuleb Nibiru ja küll ta piiri paika paneb ja kui äkki panebki, siis kuhu. 🙂
    Seda koostööaltimat seltskonda ei tule, see on üks väheseid asju, mille peale kindel võib olla ning see hilisem “hea” piir võib hoopis teises suunas nihkuda.
    __________________________________________________
    Kaldre lugu oli muidu hea lugu. Ei hakka Venemaa Eestit aktsepteerima täna ega 22 aasta pärast, seepärast tuleb temalt võtta see, mis antud hetkel on maksimaalselt võimalik.

    Vasta

  3. Jolli
    apr. 20, 2013 @ 15:25:58

    Kas mitte 2005 juba see piir paika ei pandud? Kui eestlased ei saanud tookord isegi Saatse saabast sirgeks räägitud, siis millised on tänaste läbirääkijate volitused või võimalused midagi saavutada? Kui üks delegaat klaveri taha kargas, vaatasid venelased ilmselt, et eestist saadeti grupp komödiante meelt lahutama. Tavaliselt mängib majaperemees sellel “Estonia” nimelisel klaveril ikka ise ja neid slaavipäraseid meloodiaid, mis talle kuulata meeldib. 😛
    Presidendi ametirahast, mille juba kokkulepitud tagastamine jäi millalgi äravarastatud briljantide taha toppama ja TÜ Voroneži varade saatusest ei ole sellel koosistumisel vist ülepea enam soliidne kõnelda?
    Niisiis mida meie pool saab? Seni olen ma aru saanud, et Eesti huvi piir kiirelt maha märkida on see, et siis saab Vene pool Euroopaga viisavabaduse. Millise äriidee kasumlikkuse mõistmiseks olen ma ilmselt tõesti liiga loll.

    Vasta

  4. ckrabat
    apr. 20, 2013 @ 15:38:01

    Pange minu sõnu tähele, et selle viisavabaduse Euroopa Liiduga saab Venemaa ka ilma piirilepinguta, kui ta suudab näidata, et mingid eestlased ajavad niisama jonni. Umbes nagu NordStreami gaasijuhtmega läks 🙂
    Niipalju, kui ma olen aru saanud, jäidki ametirahad ja muu stuff toppama just selle piirilepingu taha.
    Viisavabadus Venemaaga on muidugi omaette stoori, lolle sellega hirmutatakse, aga ma pole üldse kindel, et see ilmtingimata kahjulik on. Kui praegu sõidavad läände põhiliselt need, kelle peale kindel võib olla, siis viisavabadus avab tee laiadele rahvamassidele, kes näeksid, kuidas läänes elu on. Pimeduses ja luku taga istuvat rahvast on kergem hirmutada, kui maailmas vabalt reisivat rahvast.

    Vasta

  5. ckrabat
    apr. 21, 2013 @ 12:23:47

    Muinasjutt tulevikus saavutavatest parematest tingimutest on veel omaette huvitav nähtus 🙂
    Kui praegune 2005.a. kokku lepitud piirijoon rahuldab, siis missugused on need paremad tingimused? Kui alustada lehmakauplemist, siis pole teada, milleni see lõpuks välja viib.
    Kui meil on mingi naabriga probleem, siis on üheselt mõistetav, et see piir, kus naabri õueaiamaad kokku puutuvad, on üheselt paika pandud (Loe Tammsaare Tõde ja Õigus).
    Jutt mingisuguste maade tagasisaamisest, mille peale lollid loodavad – selle kohta loe müüti Trooja hobusest. Erastamise aegadel krabasid paljud neukkud endale ka kõvasti igasugust kolhoosivara kokku, aga kuna ettevõtlusharjumust polnud, ettevõtlikkusest rääkimata, siis surid lehmad nälga, laudad lagunesid ja põllud jäid sööti. Igasugune omandisuhe sisaldab ka vastutust. Neukkud muidugi piiri kahe riigi vahele ei taha, nemad tahaksid, et oleks üks ja suur maa, üks kuuendik planeedist ja nad saaksid jälle nõukogude armees teenida. 🙂

    Vasta

  6. huviline
    apr. 22, 2013 @ 14:06:26

    Üks teine arutlus asja kohta, kes ilmselt loll ei ole, Novgorodi WC ei ole teeninud, neukuks ei kvalifitseeru, sotsiaalset tellimust ei esinda ja artiklis kirjeldatud kangasse ei sobi:
    http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/juri-saar-esmalt-liiduleping-nuud-siis-piirileping.d?id=65989658

    Osaliselt on arutluses kindlasti kirjeldatud asjade tegelikku seisu.

    Vasta

  7. ckrabat
    apr. 22, 2013 @ 14:25:48

    Lauri Mälksoo: Narva-taguse kaotus ei katkesta Eesti riiklikku järjepidevust
    http://arvamus.postimees.ee/1210268/lauri-malksoo-narva-taguse-kaotus-ei-katkesta-eesti-riiklikku-jarjepidevust
    Kui kedagi peaks juhuslikult ja eksikombel kirjeldatud asjade tegelik seis huvitama.

    Vasta

  8. huviline
    apr. 22, 2013 @ 15:32:11

    Igasuguse lepingu puhul on oluline initsiatiiv, mis on midagi muud kui huvitatud pool. Sageli on mõlemad pooled huvitatud, aga initsiaator asub või võtab endale “võlausaldaja”positsiooni, teisele jääb “võlgniku” positsioon. Lepingute puhul, ka avalike lepingute puhul, jääb initsiaator sageli üksnes osapoolte teada.

    Kes oli Tartu rahu initsiaator, kes tegi ettepaneku sõlmida rahuleping, mille üks osa on piirileping, mille kohta kehtivad kõik üldised põhimõted lepingute kohta, kuigi tegemist on avaliku lepinguga? Tõenäoliselt Eesti. Kes oli 2005 lepingu sõlmimise initsiaator või praeguse uue ürituse initsiaator, kes tegi esimesena ettepaneku? Tõenäoliselt Vene. Vana võlg vajab tasumist? Millist kasu üks või teine pool saab on teine küsimus.

    Vasta

  9. ckrabat
    apr. 22, 2013 @ 15:47:43

    Rahvusvaheline leping põhinebki kasudel ja huvidel, kus oluline on milleski kokkuleppimine osapoolte vahel. Kui ühel osapoolel huvi ei ole, siis lepinguid ei sõlmita. Kui naabriks on sõber, seltsimees ja vend, siis pole piiri mahamärkimine just esmane prioriteet. Kui naabriga on seis segane, siis on eriti oluline, et piir oleks üheselt ja selgelt mõistetavalt maha märgitud, st välistada igasugused territoriaalsed vaidlused juba eos.
    Piirilepingu vastu ja kontrolljoone poolt on esmajoones neukkud, kes loodavad, et pääsevad jälle Leningradi turule ja nõukogude armeesse. Kui piir vahele tehakse, siis mine tea. 🙂

    Vasta

  10. huviline
    apr. 22, 2013 @ 16:07:45

    Neukkude ja lollide küsimus on midagi muud, need on hinnagulised komponendid avalikuses, mille mõõt jääb sageli mõõtmata, vahet ei ole kas kontrolljoonega või piirilepinguga, mille piiritlematus hakkab ajudele. 🙂

    Vasta

  11. ckrabat
    apr. 22, 2013 @ 17:06:29

    Lollid on väga selgelt ning kindlate tunnustega määratletud identiteedigrupp, kes tunnevad omavahel suurt solidaarsust, vt rubriik lollid.:)
    … eripärased žestid; salapärased mõistatuslikud laused, millest saavad aru ainult asjasse pühendatud; pilgud, mida gruppi mittekuuluvad ei mõista; spetsiifilised käemärgid ja kehakeel.

    Vasta

  12. Jolli
    apr. 22, 2013 @ 19:00:13

    Lollid võiksid olla subkultuur nagu hevikad, punkarid või ärikad. Subkultuuri iseloomustab teatav elitaarsus ja vastandumine, sest neid on vähem kui “halli massi”, siis lolle on jällegi rohkem, elitaarsust aga vähem. Mida rohkem lolle koos, seda lollimad mõtted. Tegelt huvitav, et ise lollid arvavad, et kuuluvad hoopis tarkade hulka. 🙂
    selline põnev fenomen.

    Vasta

  13. huviline
    apr. 22, 2013 @ 19:48:08

    “Loll on see kes armastab nagu mina seda teen” Mari Poikinen
    http://sasslantis.ee/lyrics-mari_pokinen-loll 🙂

    Lollus ongi piiritlematu. Mõningaid lollide tunnuseid, nt vähese aruga, juhm, saab omakorda liigendada alltunnusteks, viimased aga on sageli defineerimatud, avalikus, üldsus jne, mis ongi parem, sest jätab ruumi hingamiseks, See, mis eesti keeles on omadussõna, on inglise keeles tegusõna. Mõned arvavad, et lollide grupp on kokku lollardid, tegelikult olid need tegusad usulahu liikmed. Erakond erineb usulahust sellepoolest, et siin on vähem usku ja rohkem fännamist.

    Vasta

  14. huviline
    apr. 22, 2013 @ 20:00:00

    @ckrabat
    Kui ühel osapoolel huvi ei ole, siis lepinguid ei sõlmita.

    Sõlmitakse ikka küll, nt Eesti-Vene baasideleping, Soome-Vene sõjakahjude hüvitamise leping, millle kohase kontributsiooni maksimisega sai Soome ühele poole alles 80ndatel.

    Kõiki lepinguid võib rahulikult käsitleda võlalepingutena, siis on öösel parem uni, kui oma võlglastele on andeks antud.

    Vasta

    • ckrabat
      apr. 22, 2013 @ 20:14:51

      Ka nimetatud lepingute puhul olid mõlemad pooled huvitatud, võib-olla erinevatel põhjustel, näiteks ei tahtnud molli saada, aga lepingul oli kaks allkirja.
      Aga see pole antud juhul relevantne. Küsimus on ikkagi selles, kuivõrd vastavad lepingud ühe või teise poole huvidele ja igasugune status quod kindlustav leping on nõrgema poole huvides. Kõik see muu soust selle ümber on belletristika.

      Vasta

  15. ckrabat
    apr. 22, 2013 @ 20:19:43

    Ma arvan, et siinkohal me räägimegi lollidest kui kollektiivset identiteeti kandvast subkultuurist, kellel on välja kujunenud solidaarsustunne ja omad väärtused ning mida tuleb eristada hinnangulisest subjektiivsusest – kui keegi ütleb kellegi kohta, et see või teine on loll.
    Huvitav on muidugi see, et lollid tavaliselt häbenevad oma identiteeti. Äkki peaks neid kuidagi ergutama kapist välja tulema 🙂

    Vasta

  16. huviline
    apr. 22, 2013 @ 20:30:21

    SMSlepingul on samuti kaks allkirja. 🙂

    Piiks-piiks ja rahu tuleb!

    Vasta

  17. ckrabat
    apr. 23, 2013 @ 08:03:49

    Erakond erineb usulahust sellepoolest, et siin on vähem usku ja rohkem fännamist.

    Nagu meedial või mõnes muus võimuinstrumendil, nii on ka erakonnal olemas oma väljakujunenud struktuur – sortsid, libainimesed ja erakonnaneegrid. Kõigil neil on oma spetsiifilised ülesanded. Mingil hetkel võib fännamine üle kasvada usuks – ntx Jumal, Nibiru, Venemaa, Savisaar või Mart Helme tuleb ja päästab maailma.
    Võimalik, et ka lollidel (kui viiendal võimul) on nii, aga lollidel on pigem rohkem usku ja vähem fännamist 🙂

    Vasta

  18. huviline
    apr. 23, 2013 @ 08:49:00

    Kõik samad tunnused ja struktuur, mis lollidel, esinevad ka tarkadel, sellepärast ei ole võimalik neid teineteisest eristada, kuna on pidevas liikumises ja võivad teineteiseks ülekasvada.

    Peale selle tuleb lollide hulgas eristada vaimuhaigeid ja nõrgamõistuslikke, ühed on parandamatud, teised võivad paraneda, kuid mõlemad annavad süüdimatuse, mis on süüvõime eeldus. Mingit võimu lollidel sellepärast pole, nagu ka meedial, et nende vastutus on mittesüüline. 🙂

    Vasta

  19. Jolli
    apr. 23, 2013 @ 09:29:27

    Erakond erineb usulahust sellepoolest, et siin on vähem usku ja rohkem fännamist.

    —-

    mis fännamist? 🙂 kui fännatakse näiteks elvist, siis lihtsalt järgitakse liidrile, püütakse elada sarnast elu. kuna aga finantsvahendeid ehk sulli ei ole, siis arvatakse, et feimi ja respekti saab puhtalt välist külge kopeerides.
    samas ei tee veel õline tukk, bakid ja litritega nahktagi kellestki elvist.
    poliitikamaastikul oleks päris kummaline, kui kõik erakondlased käiksid riides nagu erakonna liider. 🙂
    nii et nende kahe vahel valides on erakondlased siiski pigem usklikud- usuvad, et nende valitud erakond erineb kõigist teistest, valedest erakondadest, kuna on “õige”.
    ja nagu ka usklike puhul, kui elulised vapustused sunnivad vahel maailmapilti korrigeerima, liiguvad ka inimesed erakondade vahel, kui õige partei osutub ühel päeval valeks parteiks ja inimene leiab oma tõelise mina hoopis uues, sageli maailmavaateliselt erinevas parteis. 🙂 samas ei tohiks keegi sarnaseid arenguid naeruvääristada- me keegi ei ole täna need, kes me olime eile… (c) vürst gabriel või kes iganes…) :=)

    Vasta

    • ckrabat
      apr. 23, 2013 @ 09:55:43

      Siin võib olla ka nii, et sortsid on teadagi kes, libainimesed on fännid ja erakonnaneegrid on usklikud 🙂
      Sortsid teavad, libainimesed jäljendavad ja erakonnaneegrid usuvad 🙂

      Vasta

  20. Jolli
    apr. 23, 2013 @ 10:25:47

    nii on muidugi täpsem. iga tasand saab isemoodi aru… 🙂
    kui alguses liitutakse erakonnaga romantilistel kaalutlustel- et saaks respekti, feimi ja naisi, siis mida edasi, seda täpsemini hakatakse aru saama, mis elu on.
    :)) umbes nagu abielus- kes näeb ainult pidu ja mesinädalaid, kes aga (need mitmendal ringil) kommunaalmakse ja konnasilmasid. 😀

    Vasta

  21. ckrabat
    mai 05, 2013 @ 08:27:58

    Teemasse tagasi minnes selline arvamus:
    http://karmotuur.blogspot.com/2013/05/piirilepingu-seitse-segadust.html
    Muidu kena lugu, aga piirilepingu ümber on põhiliselt kaks segadust või müüti, mille lühike sisukokkuvõte on umbes selline:
    1) Jutt iseseisvuse äraandmisest – rõhutakse populaarsele arvamusele, kui me sõlmime Venemaaga piirilepingu, siis me taganeme Tartu rahust ja siis nõutakse meie iseseisvus kohtu kaudu tagasi.
    2) Jutt mingite maade tagasisaamisest – räägitakse, kui me sõlmime Venemaaga piirilepingu, siis anname setud venelastele. Paraku on need setud juba ammu teisele poole piiri kolinud.
    Tegemist on ikkagi retoorilise dilemmaga, FSB keldrites välja töötatud ning lollide poolt levitatud kodukootud hirmudega, mis paljuski tulenevad sellest, et ei teata, mis elu on.

    Vasta

  22. Jaanus
    mai 08, 2013 @ 16:04:25

    “Enne kui Tartu rahu firmamärgi alla loosungeid ehitada, tuleks endale selgeks teha, mis asi see 1920.a. Tartu rahuleping ikkagi on? Lollid rõhuvad põhiseadusesse kirjutatud punktile, et Eesti Vabariigi piirid on paika pandud 1920.a. Tartu rahulepingu ja teiste rahvusvaheliste lepingutega, kuid samahästi võib põhiseadusse kirjutada, et Eesti piir käib vastu Hiina müüri. Tartu rahuleping ei ole kõigepealt üldsegi mitte piirileping, vaid esmajoones kahe riigi vaheline rahuleping, mis lõpetas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise sõjaolukorra. Muuhulgas pandi rahulepinguga paika tolleaegsed piirid kahe riigi vahel.”

    Tore-tore. Kas seda mõtet ei tekkinud, et Tartu rahulepingu sõlmimise eeltingimuseks üldse on omavahelise piiri kindlaks määramine? Kuidas seda rahu muidu üldse oleks saanud sõlmida? Parajasti olemasoleval rindejoonel saab sõlmida ainult ajutist vaherahu. Ja Põhiseaduses on Tartu rahuga määratud piir sellepärast, et teistsugust omavahelise lepinguga määratud piiri Eesti Vabariigi ja Venemaa vahel seni ei ole, meeldib see meile või mitte. Mitte sellepärast, et lollid on selle niisama lambist Põhiseadusesse kirja pannud.

    Vasta

    • personainfieri
      mai 08, 2013 @ 17:04:45

      Rahu eeltingimuseks see muidugi ei olnud, rahulepingu põhieesmärk oli ikkagi sõjaseisukorra lõpetamine. Rahuleping ja piirileping on ikka erinevad asjad. Loomulikult võib rahulepinguga piiri määrata, kuid just nimelt võib, mitte ei pea. Ma võin öelda, et rahulepingus on 20 erinevat artiklit, millest piiri käsitleb vaid artikkel 3. Aga eks sellepärast vist käivadki praegu läbirääkimised, et toimivat piirilepingut praegu pole ja piir tuleks nagu kahe riigi vahel paika panna.

      Mis aga “maade tagastamisse” puutub, siis sellest võiks ühel ilusal päeval ühe ilusa loo kirjutada, mis juhtuks siis, kui see piir oleks tõepoolest tänasel päeval seal, kus see omal ajal rahulepinguga paika pandi. Küll see lugu kunagi ka tuleb.

      Vasta

  23. personainfieri
    mai 11, 2013 @ 14:11:22

    Peeter Sauter: kui Karlssonid hakkaks otsustama
    http://arvamus.postimees.ee/1228316/peeter-sauter-kui-karlssonid-hakkaks-otsustama/
    Mis juhtuks, kui Emor uuriks, millise tulemuse võiks anda referendum Eesti-Vene piirileppe küsimuses? Võib karta, et rahva hoiak ei pruugi kattuda valitsuse valikuga (sest ajakirjandus on rahva pea segi ajanud juttudega Tartu rahust ja isegi ENSV piiri üle parda viskamisest meie kahjuks jne).

    Vasta

  24. personainfieri
    mai 21, 2013 @ 01:30:48

    Ilmar Raag: vallutushimuline Eesti
    http://arvamus.postimees.ee/1241214/ilmar-raag-vallutushimuline-eesti
    Ääremärkuse korras on aga huvitav seegi, et enamasti on endiste Tartu rahu piiride nõudjad samal ajal ka tugeva etnilise rahvusriigi pooldajad. Sel juhul on mul aga pragmaatiliselt raske mõista nende ootamatut solidaarsust umbes Viljandi-suuruse linna etniliste venelaste lisamisega Eesti kodanike hulka, teades, et nende töötuse ja vaesuse juures saab meie sotsiaalabisüsteem endale kohe suure portsu püsikliente ning meie regionaalpoliitika juurde veel kaks murelast. Tõsi, see solidaarsuse probleemide ring on juba uus teema. Esialgu piisab mulle sellest, et kui ma ei soovi olla Venemaa sarnane, siis ei taha ma oma riiki sõjaga vallutatud alasid.

    Vasta

  25. personainfieri
    juuni 28, 2013 @ 18:52:19

    KOMMENTAAR | Eesti piiri küsimuse piiritlemisest
    http://www.ohtuleht.ee/527762
    Teisisõnu, 1998. aastal venelastega alla kirjutatud piirikokkulepe, mis 2005. aastal Eesti vabariigi poolt ratifitseeriti ja Venemaa poolt ratifitseerimata jäeti, paneb Eesti-Vene piiri üsna samasse kohta, kus see muinasajast saadik on olnud. Narva jõele põhjas ja Piusa jõele lõunas. Võrreldes orduaegse piiriga, mis sai suurel määral paika pärast Jäälahingut, on Eestil nüüd maad natuke rohkem.

    Vasta

  26. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

aprill 2013
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: