Mitmepalgeline Lähis-Ida – kriitika Üllar Petersoni artiklile ajakirjas „Akadeemia“

@ckrabat
Ajakirja „Akadeemia“ numbrites 12/2016 ja 1/2017 ilmus Üllar Petersoni mahukas artikkel „Süüria kodusõjani viinud sündmustest“, mida võib nimetada üheks vähestest eestikeelsetest objektiivsetest uurimustest laiapõhjalise konflikti kohta, mis regioonis toimub ja on sellepärast tänuväärne ettevõtmine. Kui kedagi peaksid huvitama arengud, mis viisid Süüria kodusõjani, siis võib artiklit vabalt soovitada. Neile, kes soovivad leida kinnitust massitarbemeedias levivatele käibetõdedele, võib pigem soovitada seda mitte lugeda, sest võib see võib loodetud tõdede kinnitamise asemel hoopis pea valutama panna. Esiletõstmist väärib see eeskätt kahe Süüria kodusõda mõjutanud olulise faktori põhjuste väljatoomisel, salafismi mõju kasv sunniitlikus peavoolu islamis ja alaviidid Süüria ühiskonnas, mis on nimetatud artiklis põhjalikult välja toodud. Esiletõstmist väärib artikkel eeskätt religioonifilosoofilises perspektiivis, kuivõrd religioonid mõjutavad sealset poliitilist elu, muud faktorid on jäänud tagaplaanile, kuigi see pole ilmselt olnud selle artikli peamine eesmärk. Autor kirjutab (lk. 2209): „Süüria kodusõja peamisteks põhjusteks on eelnevate aastakümnete jooksul islamimaailmas teravnenud rahvastikuolukord, ühiskondlik islamiseerumine ja islami ajalooline vaen alaviitide vastu“, mis on kindlasti väga olulised toimijad pikaaegses konfliktis, kuid kindlasti mitte ainsad nimetamisväärsed faktorid. Kindlasti ei tohi alahinnata muude jõudude, eeskätt Lääne, Venemaa ja Iisraeli sekkumist islamimaade võimumängudesse, mis on konflikti geopoliitilist haaret laiendanud. Ei maksa unustada, et kuigi pika kultuurilise ajalooga, siis riikluse mõttes on piirkonna riigid – Süüria, Iraak, Jordaania, Palestiina, Liibanon poliitilisele kaardile tekkinud alles Esimest maailmasõja järel pärast Otomani impeeriumi lagunemist, mis kindlasti muudab nende poliitilise identiteedi kergesti haavatavaks ja konfliktialtiks, sest traditsioonid on lõpuni välja kujunemata ja etnilise, religioosse ning kultuurilise mitmekesisuse juures kipub ühisosa sageli varjule jääma.

Rahvaarvu kasv mitte ainult üksikutes riikides, vaid maailmas, on üleilmne probleem, millele mainstream meedia tavaliselt tähelepanu ei pööra, sest see on vastuolus populaarsete käibetõdedega. Populaarne tõde, et rohkem on alati parem ja suurem rahvaarv aitab leevendada vaimuvaegust, kogub populaarsust Eestiski, sest mitmed wannabe-poliitikud on avastanud lihtsa ja lööva slogani „kui me ei saa mitte kunagi suureks vaimult, siis peame saama suureks rahvaarvult!“. Suuremat rahvaarvu põhjendatakse tavaliselt iidse käibetõega, et siis me saame püsti panna suurema sõjaväe ning minna naabreid tapma, röövima ja vallutama ning see materialistliku kasuahnuse kütkeis rahvale tavaliselt meeldib. Planeedi rahvaarv on kasvanud 200 miljonilt meie ajaarvamise alguses ja ühelt miljardilt Napoleoni sõdade paiku rohkem kui seitsmele miljardile täna ja see kasvab progresseeruvas tempos. Ressursid aga järjest vähenevad ning järsult suurenenud elanikkond peab pidama olelusvõitlust ellujäämise nimel juba olukorras, kus tööd ja leiba jääb järjest vähemaks. Fossiilsed kütusevarud võivad ammenduda juba järgneva inimpõlvkonna jooksul. Globaalset kliimasoojenemist on üritatud eitada, kuid pole loogiline, et hüppeliselt kasvanud inimkond pole suutnud loodust kuidagi mõjutada. Mitmed loomaliigid on välja suremas. Näiteks gepardide arv on viimase saja aasta jooksul vähenenud 100 000 isendi võrra ja praegu loendatakse vabaduses elavat umbes 7100 gepardit. Kui see ei ole genotsiid, siis mis see on ja inimene peab selle eest maksma. Pöördudes tagasi Lähis-Itta, siis üksikutes riikides on saavutatud rahvaarvu märkimisväärne kasv, kuid loodetud õnne ja rõõmu pole see neile toonud, vaid pingete ja konfliktide kasv on suurendanud ebastabiilsust. Süüria konflikt, mille sümboolseks kuvandiks kujunes pikaks ajaks  Aleppo, on siinkohal sobivaks näiteks.

Süüria kriisi võib olla kõige olulisemaks tõukejõuks on 1970-te aastate teisel poolel jõudu koguma hakanud islamiseerumine araabia maades ja tegelikult kogu islamimaailmas, mille otsesteks ajenditeks olid Iraani islamirevolutsioon ja Afganistani kodusõda. Kaudne mõjutegur oli aga Saudi Araabia tugevnev positsioon nii Lähis-Ida regioonis kui ka kogu islamimaailmas, millele aitasid kaasa loomulikult naftatulud ja muu maailma suurenenud sõltuvus fossiilsest kütusest, sest iga lugupeetav kodanik tahtis burksiputka ette isikliku bemariga sõita. See on viinud protsessini, kui Saudi Araabia on kujunenud araabia maailma sunniitliku kogukonna arvestatavaks liidriks ja islamimaailma väiksemat šiiitlikku kogukonda juhib samuti teokraatlik Iraan. Saudi Araabia esiletõus on toonud kaasa konservatiivse ja fundamentalistliku salafistliku islami võidukäigu, mida dikteerib vahhabiitlik Er Rijad. Tema põhiliseks konkurendiks salafistliku islamismi ehk islamil põhineva fundamentalistliku poliitilise ideoloogia levitamisel on kujunenud naabruses asuv väiksem naftamonarhia Katar, kes on paiguti veelgi konservatiivsematel seisukohtadel kui seda on naabermaa Saudi Araabia. Araabia maailma sekulaarsed liidrid Egiptus, Süüria ja Iraak, kes edendasid rahvuslikkust rõhutavat pan-arabistlikku ideoloogiat on oma senised positsioonid kaotanud. Kindlasti tuleb nõustuda Petersoni väidetega, et „islamismi põhiprobleemiks pole mitte uskmatu läänemaailm, vaid islamimaailma enda ühiskonnakorraldused, kus šariaat ei kehti täielikult“ ning „lepitamatud poliitilised vaenlased Islamiriik ja Saudi Araabia on ühiskonnakorralduslike põhimõtete, šariaadi täieliku kehtimise nõudes ja sekulaarsusevaenus väga sarnased.“ (lk. 2213).

Regionaalsete jõudude hulka tuleb arvata ka etniliselt ja kultuuriliselt eristuva Iisraeli, kes soovib kindlasti regionaalsetes võimumängudes osaleda ning on hetkel ka ainus tuumarelva omav riik piirkonnas. De facto on Iisrael asunud Lähis-Ida sunniitliku enamuse poolele ja näeb ohtlikku konkurenti eeskätt šiiitlikus Iraanis, kus on täheldatud soovi püüelda tuumarelva väljaarendamise poole. Saudi Araabia ei oma Iisraeliga ametlikke suhteid, kuid ta pole osalenud üheski sõjas Iisraeli vastu ning on Iisraeli suhtes hoidnud suhteliselt mõõdukat joont, kindlasti osalt kasoovist  säilitadahead suhted Läänega. Küll on mitmed allikad, näiteks šiiitliku Hezbollah juht Hassan Nasrallah ja palestiinlaste juht Mahmoud Abbas, süüdistanud neid mitteametlike suhete arendamises Iisraeliga. Benyamin Netanyahu valitsuse ajal on mõlemat riiki ühendanud vastandumine Iraanile. 2016 külastas Saudi Araabia erukindral dr. Anwar Eshki Jeruusalemma ja kohtus teiste seas Iisraeli ametiisikutega. Osalt kindlasti ka Iisraeli mõjul võttis Lääs valla pääsenud kodusõjas selgelt ühte poolt toetava hoiaku ja asus toetama sunniitlikku opositsiooni, kus on juhtohjad haaranud Saudi Araabiale ja Katarile toetuvad islamistlikud jõud, kes teevad koostööd al-Qaeda liitlase Jabhat al-Fateh Shamiga (endine  Jabhat al-Nusra), kuigi nende juhtkonnas võib leida ka sekulaarse opositsiooni esindajaid nagu praegune liider Anas al-Abdah, kes võivad aga kujuneda esindusfiguurideks ja võimu vahetudes tõrjutakse kõrvale. Süürias on olemas ka kolmas tasakaalustav jõud Süüria Demokraatlikud Jõud eesotsas Pariisis elava kirjaniku ja inimõiguslase Haytham Mannaga, kelle peamise sõjalise jõu moodustavad kurdid. Nad saavad küll toetust Läänelt, kuid on opositsioonis nii islamistide kui Türgiga. Assadi suhtes on nad valdavalt neutraalsetel seisukohtadel, pidades prioriteetseks võitlust Islamiriigiga, kes on end sisse seadnud kurdidega piirnevatel aladel. Kui Assadi peamine sõjaline sihtmärk oli Aleppo, siis Süüria Demokraatlikud Jõud mängivad peamist rolli Islamiriigi praeguse keskuse Raqqa tagasivallutamisel. Lääne positsioneerumine Süüria konfliktis on raskendanud kõikehõlmava rahukokkuleppe sõlmimist, sest Venemaa ja Iraan on erinevatel põhjustel asunud toetama Assadi režiimi. Tänases olukorras ei saa me viimast aga üheselt käsitleda üksnes Süüria diktaatorina, vaid tema taha on koondunud ka teatavad elanikkonna kihid – alaviidid, šiiidid, kristlased, sekulaarsed araablased.

Süüria poliitilise korralduse juures ei tasu ära unustada rahvusliku ja sotsialistliku Araabia Sotsialistliku Taassünnipartei mõju, laiemalt tuntud lühendi Ba’ath või Baath all, mis tekkis 1940te aastate alguses Süürias, kui tekkisid kaks iseseisvat sama lühendit kasutavat liikumist, üks neist alaviit Zaki al-Arsuzi juhtimisel ning teise eesotsas olid kristlane Michel Aflaq ja sunniit Salahal-Din al-Bitar. Kuigi need liikumised ühinesid Baath’i lipu alla 1947, siis al-Arsuzi ja Aflaqi rivaliteet jäigi mõjutama liikumise arengut. 1966 tuli Süürias võimule al-Arsuzi tiib, kuhu kuulusid ka hilisemad Süüria liidrid Salah Jadid ning Hafez al-Assad. Laki al-Arsuzi, kuigi päritolult alaviit, oli avalik ateist. Michel Aflaq nägi islamis rolli araablaste rahvusliku eneseteadvuse tõstmises, kui temagi oli sekularismi toetaja. 1966 toimus ka parteiline lõhenemine, kui see jagunes Süüria ja Iraagi tiivaks, kes sattusid omavahel vaenujalale. Baath’i fraktsioone oli suuremas osas araabia riikides, kuid mitte üheski neis ei peale Iraagi ja Süüria ei tõusnud nad juhtpositsioonile. Michel Aflaq põgenes peale 1966 riigipööret Iraaki ja mõjutas oluliselt sealset tiiba. Saddam Husseini võimuhaardega 1979 kujunes Iraagis lõpuks välja baathismi isikukultuslik haru saddamism nagu ka Süürias arenes peale al-Assadi riigipööret 1970 baathismi teine nepotistlik haru assadism, mis tõi kaasa Suur-Iraagi ja Suur-Süüria idee muutumise domineerivateks ideoloogiateks mõlemas riigis ning järkjärgulise taganemise pan-arabistlikest traditsioonidest. See, et riigipea toetub võimuhierarhias lähikondsetele ja sugulastele, on idamaadel päris tavaline. Aserbaidžaanis tuli Geidar Alievi asemele Ilhan Aliev. Saddam Husseini Iraak, Muammar al-Gaddafi Liibüa, perekond Assadi Süüria, neis kõigis olid juhtkohtadel riigipea lähemad hõimkondlased ja riigivõim oli määratud päranduma isalt pojale, kuigi tegemist oli riigikorralduslikult vabariikidega. Poliitilised dünastiad mängivad siiamaani olulist rolli Liibanoni ühiskonnas. 2012. aasta rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseaduse muudatused piirasid Baathi ja presidendi võimu Süüria ühiskonnas, kui põhiseadusest võeti välja Baathi juhtroll Süürias ning presidendi ametiaega piirati seitsme aastaga, mille juures on teda võimalik ühel korral tagasi valida.

Alaviitide kui religioosse kogukonna esindajaks kujunes Bashar al-Assad alles käesoleva kodusõja käigus nagu ka šiiitidele, kristlastele ja sekulaarsetele araablastele. Samas on minu arvates üle paisutatud tavarääkida Süüria kontekstis alaviitide juhtivast rollist Assadi juhitavas Süüria ühiskonnas. Süüria Vabariigi algusaastatel olid alaviitidel spetsiaalselt neile loodud kohad parlamendis, mis hiljem kadusid. Nad on nähtavasti šiia islami juurtega, kuid sama on ka näiteks druusid, keda valdavalt ei loeta islami haruks, vaid omaette abrahamistlikuks religiooniks. Usulahu rajajateks peetakse 11. šiia imaami Hasan al-Askarit ja tema õpilast Ibn Nusayri, kelle järgi kutsutakse neid ka „Nusayri“, eriti just halvustava nimetusena sunniitlike oponentide poolt. Religioossel kuuluvusel oli nii Saddam Husseini kui Assadi dünastia puhul eelkõige klannikuuluvuslik tähendus. Saddam toetus sunniitlikule Tikriti klannile ja Assadi perekond alaviitlikule Kalbiyya klannile. Süüria valitsusest on valdav osa sunniidid. Sunniit oli ka Hafezal-Assadi lähim võitluskaaslane Mustafa Tlass, kelle perekond küll käesoleva kodusõja käigus sattus teisele poole rindejoont.  Religioon ei mänginud Süüria võimumängudes kuni viimase ajani erilist rolli, alaviitidel olid küll võtmepositsioonid sõjaväes ja julgeolekujõududes, kuid selle põhjused on Peterson ilusasti lahti seletanud (lk. 116-117). Assadi valitsuse alaviitlik kuvand on pigem toodetud sunniitliku opositsiooni poolt, kelle jaoks alaviit on suurel määral ketser. Mina ei pea ennast religioonieksperdiks ja seetõttu ei oska öelda, kuivõrd šiiidid on alaviidid puht õpetuslikult, kuid Petersoniga võib nõustuda, et alaviitide arvamine šiiitide hulka oli pigem poliitiline otsus. Vastavalt Süüria põhiseaduse artiklile 3 peab president olema islami usku ning õigussüsteem peab tuginema islami õigusele, mis sätestab islami erilise rolli Süüria ühiskonnakorralduses. Sellegipoolest ja hoolimata põhiseaduslikest finessidest on Süüria olnud üks sekulaarsemaid ühiskondi terves regioonis. Üldisemas plaanis on Petersoni artikkel siiski üks põhjalikumaid Süüriat puudutavaid käsitlusi eestikeelses meedias, mis sellisena väärib kindlasti tunnustust.

Ikooni lahkumine VI – Shimon Peresi pikk teekond

@ckrabat
Tänase päeva koidikul lahkus meie hulgast 93-aastasena üks möödunud sajandi rahvusvahelise poliitika suurkujusid, endine Iisraeli president ja peaminister Shimon Peres, kes jääb ajalukku kui Iisraeli ja Palestiina rahukokkulepete, tuntud ka kui Oslo rahukokkulepped, üks peamisi initsiaatoreid, millega tollane Iisraeli välisminister pälvis 1994. aastal koos Yitzhak Rabini ja Yassir Arafatiga Nobeli rahupreemia. Yitzhak Rabin ja Yassir Arafat on meie hulgast juba ammu lahkunud, esimene mõrvari kuuli läbi ja teine mõnevõrra segastel asjaoludel, kus ei saa lõplikult välistada ka mürgitamist, kuid Shimon Peresi ligi 70-aastane poliitiline karjäär tipnes Iisraeli presidendi ametiülesandeid täites aastatel 2007-2014, mis lõppes tema 91. sünnipäeva künnisel. Varem on Peres kahel korral täitnud peaministri ülesandeid, kahel korral ajutise peaministri ülesandeid ja olnud mitmetel ministrikohtadel, sh välis-, rahandus-, sise-, ja kaitseminister kokku kaheteistkümnes valitsuskabinetis. Ta vannutati Iisraeli presidendi ametisse 15. juulil 2007, olles esimene endine Iisraeli peaminister, kes asus täitma riigipea ülesandeid. Kõik see toimus keerulisel ajal, sest tema eelkäija Moshe Katsav, kes oli 2000.a. valimistel Peresit võitnud, Iisraelis valib riigipea parlament, mõisteti seejärel süüdi ühe kaastöötaja vägistamises ja kannab alates 2011.a. seitsmeaastast karistust Maasiyahu vanglas Ramlas. Selle aasta 13. septembril tabas Peresit aga tugev insult ja ta viibis seejärel Tel Avivi lähedases Tel Hashomeri haiglas intensiivravil. Kuigi esialgu loodeti, et tema seisund stabiliseerub, siis eile tabas teda ajuverejooks, mis sai kokkuvõttes saatuslikuks. Jaanuaris 2011 lahkus Shimon Peresi abikaasa Sonia, kellega ta oli abiellunud juba 1945. Neil oli kokku kolm last.

Shimon Peres sündis 2. augustil 1923 tolleaegses Poolas Wiszniewis, mis tänapäeval asub hoopis Valgevene territooriumil, ja kandis nime Szymon Perski. Nende perekond oli kolmkeelne, kodus räägiti jidišit, heebrea ja vene keelt ning Szymon õppis poolakeelses koolis lisaks juurde veel inglise ja prantsuse keeli. Tema isa oli jõukas puiduärimees ning ema oli raamatukogutöötaja. Perekond oli sionistlike vaadetega. Shimon on meenutanud, et tema vanemad ei olnud ortodokssed juudid, kuid rabist vanaisa mõjutusel oli ta ise noorena väga tõsiusklik judaist, kes pidas rangelt kinni tavadest. Noorem vend ehitusettevõtja Gershon (Gigi) Peres suri 2011. aastal Tel Avivis 85-aastasena. Nende suguvõsast on pärit Hollywoodi filmitäht Lauren Bacall (Betty Joan Persky). Perekond emigreerus Palestiinasse 1934, kuhu pereisa oli lahkunud juba paar aastat varem ning nad seadsid end sisse Tel Avivis. Osa suguvõsast, vanavanemad ja onu, jäid Wiszniewi ja põletati elusalt natside poolt sealses sünagoogis. 15-aastasena siirdus Shimon õppima Ben Shemeni Põllumajanduskooli, mille ta ka lõpetas. Ta liitus Iisraeli Tööpartei noorteorganisatsiooniga, mille juhtkonda tõusis ta juba 20-aastasena, ja juutide relvastatud enesekaitseorganisatsiooniga Haganah. Mitu aastat elas ta Geva kibbutsis Afula linna lähedal tänases Põhja-Iisraelis ja oli hiljem Galilea järve piirkonnas asuva Alumoti kibbutsi asutajate seas. Peale Iisraeli riigi sündi alanud iseseisvussõjas araablastega tõusis Peres hoolimata, et tema aukraad oli kõigest reamees, juhtivatele kohtadele ning ta nimetati Iisraeli mereväeteenistuse ülemaks. Haridusteed jätkas ta peale sõja lõppu Ameerika Ühendriikides, kui ta töötas seal Iisraeli Kaitseministeeriumi esinduses ning õppis majandust filosoofiat ja juhtimist eraülikoolis The New School for Social Research, New Yorgi ülikoolis ja Harvardi ülikoolis. Juba 1952 nimetati ta Iisraeli Kaitseministeeriumi asekantsleriks, hiljem kantsleriks. Suessi kriisi ajal 1956 vastutas Peres Iisraeli ja Prantsusmaa vaheliste läbirääkimiste eest, kus ta pälvis juba rahvusvahelist tähelepanu ja avas ukse suurde poliitikasse.

Suurem osa Peresi poliitikukarjäärist on seotud sotsiaaldemokraatliku Iisraeli Tööparteiga. 1959. aastal valiti Peres Tööpartei esindajana Knessetisse, mille liige ta oli kuni presidendiks valimiseni 2007. Sealt sai alguse tema poliitikukarjäär. Tööparteis oli ta David Ben Gurioni ja Moshe Dayani lähimaid kaasvõitlejaid, kellega nad 1965 asutasid uue töösionistliku erakonna – Iisraeli Tööliste Nimekirja (RAFI), mis kolm aastat hiljem taasliitus Tööparteiga. Peale Anvar Sadati ajaloolist visiiti Jeruusalemma ning Camp Davidi rahukokkuleppeid sai Peresist Iisraeli ja araablaste rahukokkulepete aktiivne toetaja. 1984-86, kui Peres oli esimest korda Iisraeli peaminister, sooritas ta visiidi Marokosse ja kohtus kuningas Hassan II-ga. Peresi elutööks jäid Oslo rahukokkulepped palestiinlaste liidri Yassir Arafatiga, millega pandi alus Palestiina araabia riigi tekkele Jordani jõe läänekaldal ja Gaza sektoris. Teist korda oli Peres peaminister 1995-1996, peale oma eelkäija Yitzhak Rabini mõrvamist juudi äärmuslase poolt, kuid kaotas 1996 parlamendivalimistel LIKUDi liidrile Benjamin Netanyahule. Paljutõotav rahuprotsess sumbus taas vastuoludesse ning kulmineerus palestiinlaste vastupanu ehk Intifadaga 2000-te alguses, kui tollane opositsiooniliider Ariel Sharon külastas 1000 politseinikuga Templimäge Jeruusalemma araablaste linnaosas, mis on pühapaigaks nii islamiusulistele kui judaistidele. Saanud peaministriks, üritas Ariel Sharon rahuprotsessi elavdada, asus toetama USA, Euroopa Liidu ÜRO ja Venemaa rahuplaani ja lõpetas Iisraeli asunduste tegevuse Gaza piirkonnas, kuid jaanuaris 2006 sai Ariel Sharon südamerabanduse, mis viis ta kaheksa aastat kestnud koomasse kuni lõpliku surmani jaanuaris 2014. 2005. aastal lahkus Peres Tööparteist peale selle kui ta kaotas sisevalimistel erakonna juhi koha ametiühinguliider Amir Peretzile ja liitus peaminister Ariel Sharoni asutatud tsentristliku KADIMA erakonnaga. 2009 valimised võitnud konservatiivne peaminister Benjamin Netanyahu on olnud rahuprotsessi aktiivne vastane.

Täpselt 23 aastat enne Peresile saatuslikuks saanud insulti, 13. septembril 1993, kirjutasid Washingtonis Valges Maja ees rahukokkuleppele alla Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) juht Yassir Arafat ning vahetasid president Bill Clintoni juuresolekul ajaloolise käepigistuse. Oslo rahuleppe nime kannab see dokument seetõttu, et Norra pealinnas toimusid Iisraeli ja palestiinlaste salajased läbirääkimised ja seal sõlmiti ka esialgne kokkulepe kahe põlisvaenlase vahel. Mõni aeg hiljem saabusid rahuleppe osalised Oslosse vastu võtma Nobeli rahupreemiat. Tööpartei eesotsas Rabiniga võitis Iisraeli parlamendivalimised 1992. Esimesed territooriumid, mis läksid lepetega palestiinlaste kontrolli alla olid Gaza ja Jericho piirkonnad. Sümboolselt on Jericho seni vanim teadaolev inimtsivilisatsiooni asundus ajajärgust 11 000 aastat tagasi.  Oktoobris 1991 olid Madriidis alanud Iisraeli ja araabia riikide läbirääkimised, kus palestiinlasi sooviti esindamas näha hoopis Jordaaniat ning need läbirääkimised olid jooksnud tupikusse. 2013. aastal vastas Shimon Peres Paul Danahari küsimusele, kas Oslo protsess on teelt kõrvale kaldunud. „Ma ei arva seda. Valik on selge, omada ühtset riiki, kus kaks rahvast omavahel pidevalt tülitsevad või kahte riiki, kus mõlemad võivad olla teineteisega heades suhetes? Läbi rääkida ei ole kerge. Paljud mõtlevad, et läbirääkimised tähendavad vastaspoole veenmist. Ei, probleem on sinu oma rahva veenmises ja siin räägib mees, kes on töötanud kogu oma elu selle nimel. Rahvas ütleb – me oleme rahu poolt! Me oleme valmis maksma rahu eest teatud hinda, kuid miks nii palju? Sa ei oska läbi rääkida. Miks sa usaldad neid niivõrd palju? Sa oled naiivne. Ma ütlen selle peale, et on kaks asja elus, mida pole võimalik saavutada ilma, et sa sulgeksid kasvõi mõneks hetkeks oma silmad. Need on armastus ja rahu. Kui sa tahad olla perfektsionist, siis ei saavuta sa mitte kumbagi neist!“ (Paul Danahar. The New Middle East, p. 154).

Esimesed kontaktid palestiinlastega tegi tollane Peresi asetäitja välisministeeriumis Yossi Beilin, keda võib nimetada palestiinlastega otsekontaktide loomise algatajaks, kuid Shimon Peres oli esimene kõrgema tasandi Iisraeli poliitik, kes oli rahuprotsessi kaasatud ning kellega Beilin ühendust võttis. Nooruses rohkem sõjapistrikuna tuntud Peres asus oma asetäitja algatust kohe toetama. Peres ja Beilin mitte ainult ei toetanud otseste rahukõneluste alustamist Palestiina Vabastusorganisatsiooniga (PVO), vaid neil oli valmis pikaajaline strateegia läbirääkimiste kulgemiseks. Nad said aru, et ainus võimalus läbirääkimistel murrangut saavutada nõuab Iisraeli naasmist piiridesse enne 1967. aasta kuuepäevast sõda, sõltumatu Palestiina riigi tunnustamist, palestiinlaste kontrolli araablaste linnaosa üle Ida-Jeruusalemmas ja juudi asunduste lahkumist Palestiina territooriumilt. Peaminister Rabinil oli keskendunud läbirääkimistele Jordaania ja Süüriaga, tal puudus oma strateegia Palestiina küsimuses, ta oleks soovinud teha palestiinlastele vähem järeleandmisi, kuid ta soovis minna ajalukku kui rahutegijast peaminister. Alates jaanuarist 1993 peeti Oslos Beilini osalusel kaheksa kuu jooksul neliteist vooru läbirääkimisi, millest Peresit jooksvalt informeeriti. Norra poolelt korraldasid läbirääkimisi välisminister Johan Jörgen Holst ning politoloog Terje Röd-Larsen. Põhiläbirääkijad olid Iisraeli poolelt kaks teadlast, dr. Yair Hirschfeld ja dr. Ron Pundak, ning palestiinlastel PVO varahoidja Ahmed Qurai (Abu Alaa). Märtsi lõpus, kui juutide ja araablaste suhted taas pingestusid, sattusid läbirääkimised kriisi lävele, kuid nüüd sekkus protsessi Peres, kes lähetas Oslosse kaks kõrgetasemelist välisministeeriumi ametnikku, kantsler Uri Saviri ja õigusnõunik Yoel Zingeri ning informeeris Rabini Oslos toimuvatest läbirääkimistest. Peale Rabini ja Arafati informeerimist tekkis mitteametlik otseliin Jeruusalemma ja Tunise vahel, kus asus PVO peakorter. Peresi idee oli alustada Iisraeli lahkumist Palestiina aladelt Gazast, kus oli vähem juutide asundusi ning mis oleks Iisraeli ühiskonnale olnud kergemini omastatav. Arafati nõudmisel lisandus paketti Jericho. 23. sugustil jõuti lõpuks niikaugele, et Rabin deklareeris „PVO tunnustamine on möödapääsematu.“

Lisaks Oslo rahulepetele saab Rabin-Peres tandem (hoolimata sellest, et kümmekond aastat varem nimetas Rabin Peresit “hukutajaks”) oma poliitilise kapitali aktivasse kirjutada veel rahuleppe Jordaaniaga, mis sõlmiti 1994. Normaalsed suhted kahe araabia riigi, Egiptuse ja Jordaaniaga, toimivad Iisraelil tänase päevani. Peale presidendiametist taandumist 2014 naasis Peres tema poolt 1996 asutatud Peresi Rahukeskusesse ning võttis aktiivselt sõna erinevatel teemadel veel peale jaanuaris üle elatud infarkti. Ta hoiatas, et Benjamin Netanyahult ei ole midagi positiivset oodata, mis võiks rahu Lähis-Itta lähemale tuua. Viimastel eluaastatel üritas ta oma laialdast rahvusvahelist autoriteeti kasutades tuua uut hingust tõlkes kaduma läinud rahuinitsiatiivile. Asepeaministrina on Shimon Peres 2007.a. mais külastanud ka Eestit ja avas siin juudi sünagoogi. Toona ütles Peres: „Oleme mõlemad väikesed riigid, kuid saavutuste poole suured. Eesti sai iseseisvaks, on Euroopa Liidu ja NATO liige, majanduslikult edukas ja kõrgtehnoloogiliselt arenev riik. Oluline on olla mitte füüsiliselt, vaid vaimult suur. Samuti ei maksa vaadata riigi suurust, vaid tema iseloomu ja minu jaoks oli Eesti külastamine positiivne kogemus.“ Lahkus Iisraeli poliitika suurkujusid, kes veel noore mehena viibis Iisraeli riigi sünni juures. Maailma ajalukku läks ta väsimatu rahuehitajana. Puhka rahus!

Shimon Peres jaanuaris  2016. Foto aadressilt: http://www.gannett-cdn.com/-mm-/c65709c8881064e2565884f3f65b420f402b27c8/c=0-320-3402-2878&r=x404&c=534×401/local/-/media/2016/01/24/USATODAY/USATODAY/635892558506804998-AFP-548203979.jpg

Araabia kevadest suvesse IV – Mis on Aleppo? Süüria kriisist ja selle lahendusest

@ckrabat
Täna 15 aastat tagasi rünnati Ameerika Ühendriikides tsiviillennukeid, mis islamiterroristide poolt hõivatutena suunati sihtmärkidele New Yorgis ja Washingtonis. Kas maailm on 15 aasta jooksul muutunud turvalisemaks? Kaugel sellest. Mis on Aleppo? See Mike Barnicle küsimus MNBC telejaama saates Morning Joe tõi Libertaarse partei presidendikandidaadi, varem kaks korda New Mexico osariigi kuberneriks valitud Gary Johnsoni põhivoolu meedia esikülgedele, kes oli varem tema platvormi ignoreerinud ja näidanud USA presidendivalimisi kõigest kahe kandidaadi – Hillary Clintoni ja Donald Trumpi meelelahutusliku vastasseisuna. Meedia on laulnud suureks kompetentse presidendikandidaadi ühe faktilise eksimuse, jättes tähelepanuta, et peale selgitust andis Johnson probleemile igati korrektse ja adekvaatse selgituse: „Well, with regard to Syria, I do think that it’s a mess. I think that the only way that we deal with Syria is to join hands with Russia to diplomatically bring that at an end. But when we’ve aligned ourselves with — when we’ve supported the opposition of the Free Syrian Army — the Free Syrian Army is also coupled with the Islamists. And then the fact that we’re also supporting the Kurds and this is — it’s just — it’s just a mess. And that this is the result of regime change that we end up supporting. And, inevitably, these regime changes have led a less-safe world.“ Lühidalt kokkuvõetuna, Johnsoni arvates valitseb Süüria osas USA poliitikamaastikul täielik segadus. Tema arvates on ainus võimalus lahenduse leidmiseks teha koostööd Venemaaga, mis võimaldaks kriisi lahendada diplomaatiliste vahenditega. Ameeriklased näevad Süüria kodusõda siiani režiimimuutusena, nad on toetanud Vaba Süüria Armeed, kes on teinud koostööd islamistidega ja samal ajal on nad toetanud kurde, kes on omakorda konfliktis islamistidega. Sellisel moel toetatud režiimimuutused on toonud kaasa ebaturvalise maailma.

Välisriikide sekkumine ühe või teise poole toetuseks pole rahu Süürias kuidagi lähemale toonud. Venemaa, Iraan ja Hiina toetavad Süüria konfliktis Assadi valitsust ja võitlevad islamistliku opositsiooni vastu, lääneriigid toetavad islamistlikku opositsiooni ja kurde ning võitlevad Assadi ja Islamiriigi vastu, Saudi Araabia, Katar ja Türgi toetavad islamistlikku opositsiooni ja võitlevad Assadi vastu. Kuigi meie põhivoolu meedia huilgas veel hiljaaegu, lootuses lollidele ideed Kolmandast maailmasõjast odavalt maha müüa, et ameeriklased ja venelased ei suuda Süüria rahuleppe osas kokku leppida, siis vaid mõned päevad tagasi tuli teade, et järjekordne Süüria rahulepe on välisministrite John Kerry ja Sergei Lavrovi kohtumisel sündinud, kus Lavrov jagas vahepeal tulemusi ootavatele ajakirjanikele pizzat ja vodkat. Mida oligi arvata. Need, kes on ehitanud endale oma maailma, kolinud sinna elama ja ei saa aru suurriikide strateegilistest mängudest, muidugi ei mõista seda. Reedel saavutatud kokkulepete kohaselt peatuvad homsel päikeseloojakul kõigi konflikti osapoolte maismaa- ja õhurünnakud, kaasa arvatud Süüria valitsuse poolsed rünnakud ning islamistliku opositsiooni omad. Kui relvarahu on kestnud seitse päeva, alustatakse humanitaarabi saatmisega kriisialadele. Ameerika Ühendriigid ja Venemaa loovad ühise keskuse, mis hakkab koordineerima rünnakuid terroristlikele sihtmärkidele, sinna kuuluvad Jabhat Fatah al-Sham (endine al-Nusra rinne) ja Islamiriik. ÜRO eriesindaja Staffan de Mistura nimetas kokkulepet läbimurdeks. Vastuseisu uuele leppele kohtas kõige rohkem siiski Ameerika Ühendriikide erinevates poliitilistes ja sõjalistes ringkondades, kes pidasid kokkuleppe saavutamist Venemaaga nõrkuseavalduseks ja lootes, et Hillary Clinton võtab Venemaa suhtes jäigema hoiaku kui Obama. Mõned on kritiseerinud ka otsust rünnata Jabhat Fatah al-Shami, kes teeb teiste opositsioonirühmitustega koostööd. Veebruaris saavutatud relvarahu kokkulepe kestis vaid veidi enam kui kuu. Kuidas läheb nüüd?

Mis on Aleppo? Riigi suurim linn Põhja-Süürias on olnud kestvate lahingute tallermaa alates 19. juulist 2012 ning seda on nimetatud Süüria Stalingradiks. Sõjategevuse käigus on saanud kannatada Aleppo vanalinn ja hävinud mitmed kultuuripärandi varamusse kuulunud mälestusmärgid. Linna lääneosa kontrollivad valitsusväed, idaosa opositsioonijõud ning põhjakvartalid on kurdide kontrolli all. Islamiriik kontrollib alasid Aleppo lähistel linnast kirdes, kuid linnas pole nad suutnud end kehtestada. Juunis 2016 alustasid valitsusväed Venemaa õhujõudude toel rünnakut loode suunas ja neil õnnestus juulis kontrolli alla saada Türgist lähtuvad ühendusteed põhjas, millega sealt opositsiooni varustati. Millele opositsioon vastas omakorda vasturünnakuga lõuna suunas, millega võeti kontrolli alla valitsusjõudude peamine ühendustee. Septembri algul võtsid valitsusväed Ramusehi ala taas enda kontrolli alla. Nagu kaardilt näha, on opositsiooni stronghold Aleppos sisuliselt ümber piiratud. Opositsiooni tegevust piirkonnas koordineerivad Jabhat al-Nusra juhtimisel tegutsev Jaish al-Fatah (sh Ahrar ash-Sham) ning teisi islamistlikke jõude ühendav Fatah Halab, mis tegutseb Vaba Süüria Armee lipu all. Mitmed liikmed on mõlemal organisatsioonil ühised. Kõige tugevam sõjaline jõud piirkonnas on neist Katari toetatav Al-Tawhidi Brigaad, mis on Vaba Süüria armee osa, kuid teeb koostööd Jaish al-Fatahiga. Brigaadi asutaja oli Aleppo põhjaosast pärit kaupmees Abdul Qader Saleh, kelle hukkumise järel juhib seda Abdelaziz Salameh. 2012 lõpus suurenes märgatavalt välisvõitlejate osakaal eeskätt Liibüast, Prantsusmaalt ja Tšetšeeniast tulnud võitlejate arvel, kellel olid juba selgelt islamistlikud eesmärgid. Valitsust toetasid linna kristlased, kuid ka näiteks mõjukas al-Berri hõim, kelle juhi opositsiooni sõdalased hukkasid. Linna kurdide enesekaitsejõud olid esialgu neutraalsed, kuid siis ühinesid opositsiooniga. Viimasel ajal on tuuled jälle pöördunud ja piirkonnas on esinenud relvakonflikte kurdide ja islamistliku opositsiooni vahel.

Selleks, et mingit haigust edukalt ravida, tuleb kõigepealt panna õige diagnoos ja alles siis on võimalik alustada raviga. Skisofreenia ravimine pimesoole eemaldamisega, mida totaalse meedia võimuperioodil massiliselt kasutatakse, ei aita paraku kaasa patsiendi tervenemisele. Süüria kriisi mõistmiseks tuleb sealsete arengutega jooksvalt kursis olla ning olla võimeline vajadusel ka olukorda ümber hindama. Alati võivad ilmneda mingid uued asjaolud. Tõepoolest, 2011. aasta talvel, „Araabia kevade“ kulminatsiooniharjal, tõusis Süüria rahvas opositsiooni juhtimisel autoritaarse Bashar al-Assadi režiimi vastu üles ja seda võib tõesti nimetada režiimimuutuse katseks. Samamoodi tõusti üles Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Jeemenis, Bahreinis ning vastuhakke oli mitmel pool mujal, kuid täna võib neist ainult režiimimuutust Tuneesias nimetada edukaks. Egiptuses toimus sõjaväeline riigipööre ning võimule tulid kukutatud režiimi kasvandikud, Bahreinis suruti ülestõus maha välisel jõul – Pärsia lahe riikide sõjalise interventsiooniga, Süürias, Liibüas ja Jeemenis puhkesid verised kodusõjad, millele pole lahendust suudetud siiani leida. Täpsemalt öeldes, keegi pole seni olnud eriti huvitatudki nende kriiside lahendamisest, kriisi ennast on käsitletud režiimimuutusena, pandud sellega vale diagnoos ning kõige selle tulemusena on haigusnähud ainult süvenenud – seisame vastamisi nii äärmusliku islamismi avaldustega kui ka Euroopat halvava põgenikelainega. Kui aga keegi esitab küsimuse, kes vastutab, siis pööratakse pilk häbelikult kõrvale. Süüria kriisi arengukäigus kasvas režiimimuutus üle mitme osapoolega kodusõjaks, milles valitsev autoritaarne režiim esindab valdavalt alaviitide, šiiitide, suure osa kristlaste ja sekulaarsete sunniitide huve, mida ei saa ignoreerida. Valitsev režiim on muutunud konflikti üheks osapooleks, kellega tuleb stabiilse rahu kehtestamise huvides kokku leppida, muidu jäävad selle režiimi poolt esindatud grupid uue režiimi poolt tagakiusatavateks ning kõik jätkub.

Vaba Süüria Armee ja selle poliitiline tiib – Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvuslik Koalitsioon, on aga suures osas üle võetud islamistlike jõudude poolt ning on islamistlike riikide, Saudi Araabia, Katari ja Türgi mõju all. Koalitsiooni toetavad Süüria ainsa legitiimse esindajana 18 araabia riiki (v.a. Iraak, Alžeeria, Liibanon ja Palestiina), Araabia Liiga, Euroopa Liit, Türgi, Austraalia ja Ameerika Ühendriigid. Koalitsioon juhib Gaziantepis (Türgi) asuvat Süüria ajutist valitsust – ajutine peaminister on Jawad Abu Hatab. 2014. aasta algul lahkus Koalitsioonist aga Süüria Rahvuslik Nõukogu, Istanbulis asuv Moslemi Vennaskonna mõju all olev opositsiooniline grupeering, mida juhib kristlasest endine kommunist George Sabra, seda protestiks Koalitsiooni otsuse vastu osaleda Genfis alanud rahuläbirääkimistel. Nõukogu arvates saavad rahuläbirääkimised toimuda alles peale Assadi võimult kõrvaldamist, kuid hiljem on nad nähtavasti taas liitunud, sest 2015. aastal peeti Astanas liitumisläbirääkimisi ja alates 2016. aasta märtsist on Koalitsiooni president Rahvusliku Nõukogu 40-aastane esindaja Anas al-Abdah. Koalitsiooni peasekretär on Homsist pärit 44-aastane ärimees Abdul Ilah Fahad. Vaba Süüria armee staatus on aga olnud diskuteeritav, sest tema nähtavus Süüria konfliktis pole olnud suur. Lähis-Ida ekspert Marc Lynch peab Vaba Süüria armeed meedia poolt tekitatud müüdiks. Võimalik, et see ongi omavahel nõrgalt seotud valdavalt islamistlike grupeeringute katteorganisatsioon, mis koordineerib raha ja varustuse jagamist Assadi vastastele ja opositsiooni tegelik juhtiv sõjaline jõud on Süüria rahvusliku Nõukoguga koostööd tegev Islamirinne. 2014. aastal ühinesidki Vaba Süüria Armee ja Islamirinne Süüria Revolutsiooniliseks Juhtnõukoguks, kus juhtivat rolli mängivad erinevad sunniitlikud islamirühmitused. Ahrar ash-Sham liitus organisatsiooniga hiljem. Al-Qaedaga seotud Jabhat al-Nusra uue organisatsiooniga ei liitunud. Juuli lõpus katkestas Jabhat al-Nusra ametlikud sidemed al-Qaedaga ja nimetas end ümber Jabhat Fateh al-Sham – Levanti Vallutamise Rinne. See võib arvatavasti olla sõjakavalus, mis võimaldab kergendada koostööd teiste opositsiooniliste islamistlike rühmitustega.

Valdav osa kurdi rühmitusi islamistliku opositsiooniga siiski koostööd ei tee ja on koos sekulaarsete araablaste, assüürlaste, türklaste, armeenlaste ja tšerkessidega koondunud Süüria Demokraatlike Jõudude lipu alla, mis on suures osas kurdide Rojava juhtimisel tegutsev sekulaarne sõjaline rühmitus, mille poliitilise tiiva moodustab sekulaarse kirjaniku ja inimõiguste aktivisti Haytham Manna juhitav Süüria Demokraatlik Nõukogu. 2016. aasta märtsis kuulutasid nad välja de facto eksisteeriva autonoomse üksuse Põhja-Süüria Föderatsiooni – Rojava, mis on moodustunud al-Hasakah kubermangus ning al-Raqqa ja Aleppo kubermangude põhjaosas. Nemad loevad oma peamisteks vastasteks Islamiriiki ja teisi islamistlikke rühmitusi ning on valmis kokkulepeteks Assadi režiimiga. Nende vastu tegutseb vähem või rohkem avalikult Türgi, kuid mõningat toetust on nad saanud lääneriikidelt ja ka Venemaalt. Islamiriik on oma kunagi kättevõidetud positsioone kaotanud, kuid nad on jätkuvalt võitlusvõimelised. Hiljuti hukkus õhurünnakus Aleppo provintsi põhjaosas nende üks liidreid ja peamine kõneisik Abu Mohammad al-Adnani (Taha Subhi Falaha), üks väheseid Süüria päritoluga Islamiriigi juhte. Islamiriigil on lubanud aga õilmitseda segadus, mis on Süürias tekkinud ja mille likvideerimisega ei ole osapooled eriti pühendunult tegutsenud. Kriiside lahendamine tänapäevastes tingimustes algab siiski poliitilisest lahendusest ja osapoolte kokkuleppest, mida võiksid senised kriisikogemused mitmelt poolt maailmast siiski juba õpetanud olla. Sõja abil pole enam ammu kusagile õnne ja jõukust suudetud tekitada, kui me sõjatööstuslikud kompleksid ehk korraks ära unustame. Euroopat halvav põgenikekriis on vähemalt osalt selle poliitika tagajärg, mida edutult püütud Lähis-Idas ellu viia ehk siis poliitika puudumise tagajärg. 11. septembril 2001 hukkus Ameerika Ühendriikide terrorirünnakutes ligi 3000 ohvrit. Täna hukkus Süüria õhurünnakutes 90 ohvrit. Kui kaua veel? Maailma aastal 2016 ei saa mõista külma sõja või 19. sajandi geopoliitilise maailmajagamise võtmes. Kui Kerry ja Lavrovi kokkulepe peab, võidab sellest kogu maailm.

 

 

Mis toimub Türgis?

@ckrabat
Ööl vastu 16.juulit, kui suur osa Eestimaast magas õiglast und keset sumedat suvepuhkuselõhnalist juulikuud, pandi Türgis toime sõjaväelise riigipöörde katse. Kui Türgi poliitikamaastikul elu keeruliseks läheb, siis on sõjaväelased mitmel korral võimu üle võtnud ning üritanud korda majja luua. Sõjaväe mõju riigi poliitilisele kultuurile võib Türgis võrrelda Ladina-Ameerika riikidega ja seda juba sõjaväelise taustaga ilmaliku Türgi rajaja Mustafa Kemal Atatürgi aegadest peale. Viimasest edukast riigipöördekatsest oli küll juba palju vett merre voolanud, kui sõjaväelased 36 aastat tagasi taas võimu haarasid. Aasta tagasi suri Ankaras kõrges eas, 97-aastasena, erukindral Ahmet Kenan Evren (1917-2015), kes juhtis 1980. aasta edukat riigipööret ja tegutses üheksa aastast 1980-1989 Türgi presidendina ja laskis ennast 1982. aastal ka presidendiks valida, seejuures 90% toetusega. Evreni mõttemaailma iseloomustab tema reaktsioon 17-aastase Erdal Ereni hukkamisele: „Kas me peaksime teda toitma selle asemel, et üles puua?“ Enne sõjaväelist riigipööret valitses Türgi poliitikas segaduste aeg, kui riiki valitsesid peaministrina vaheldumisi kaks ajastu prominentset poliitikut, parempoolse Õiglusepartei (moodustati 1961 Adnan Menderesi pooldajate baasil) juht Süleyman Demirel (1924-2015) ja vasakpoolse Vabariikliku Rahvapartei (loodi 1919 Mustafa Kemal Atatürgi poolt) juht Bülent Ecevit (1925-2006). Kohus 1980.a. riigipöörde juhtide Kenan Evreni ja tolleaegse Türgi õhuväe ülema Tahsin Şahinkaya (1925-2015) üle algas alles 2012. aastal ning veidi aega enne mõlema surma mõisteti nad eluks ajaks vangi ning alandati sõjaväelises auastmes reameheks. Varem, 1960. Aastal, olid sõjaväelased kindral Cemal Gürseli ja Küproselt pärit kolonel Alparslan Türkeşi (hiljem Türgi asepeaminister) juhtimisel kukutanud peaminister Adnan Menderesi valitsuse. Menderes ja kaks tema ministrit mõisteti kohtus süüdi kreeklaste vastase pogrommi organiseerimises 1955. aastal ja hukati. Nad rehabiliteeriti 1990. aastal.

Viimati sekkusid sõjaväelased oluliselt riigi poliitilisse ellu 1997. aastal, nn “postmodernne  riigipööre“, kui sõjaväe juhtkonna poolt esitatud memorandum nõudis 1996. aastal valimised võitnud ja valitsuse moodustanud islamistliku Heaolupartei liidri Necmettin Erbakani tagasiastumist. Sõjaväelased süüdistasid teda Atatürki poolt kehtestatud sekulaarse riigi põhimõtete eiramises. Erbakan sunniti tagasi astuma ning Türgi Konstitutsioonikohtu otsusega keelati tal edaspidi poliitikas osaleda ning tema Heaolupartei saadeti laiali. Erbakani poolehoidja Istanbuli linnapea Recep Tayyip Erdoğan mõisteti kohtus süüdi ja tal keelati viieks aastaks osalus poliitikas, kui ta luges avalikul üritusel ette islamistlikke tekste. Keelustatud Heaolupartei asemel rajati Voorusepartei, mis omakorda keelati 2001. aastal. Peale seda rajasid mõõdukamad ja reformistlikumad Voorusepartei juhid eesotsas Recep Tayyip Erdoğaniga Õigluse ja Arengupartei, samal ajal kui fundamentalistid eesotsas Erbakani ja tema lähimate mõttekaaslastega kogunesid konservatiivsemasse Õnnelikkuseparteisse. Türgi islamistlike erakondade kreedo põhineb poliitilisel manifestil Millî Görüş’il (Rahvuslik vaade), mille 1969.a. esitas Necmettin Erbakan. Manifest rõhutas islami moraali ja hariduse tähtsust, hoiatas Lääne tsivilisatsiooni ja sekulaarse ilmavaate laastava mõju eest, kuid pööras tähelepanu ka majanduslikule ja tehnoloogilisele moderniseerimisele, industrialiseerimisele, arengule ja majanduslikule sõltumatusele. Euroopa ühinemist nimetas Erbakan juutide ja katoliiklaste salaplaaniks islamimaailma vastu.

Õigluse ja Arengupartei võitis valimised 2002. aastal, kuid Erdoğan ise valiti parlamenti alles täiendavatel valimistel aasta hiljem, kui tema poliitikas osalemise keeld oli lõppenud. Sinnamaani tegutses riigi peaministrina tema lähim mõttekaaslane Abdullah Gül, kes oli 2007-2014 Türgi president. 2014. aastal presidendiks valitud kauaaegne peaminister (2003-2014) Recep Tayyip Erdoğan on riiki üritanud juhtida autoritaarsete meetoditega, mis on võrreldavad Venemaa presidendi Vladimir Putini võimuga. Tema diktaatorlikud maneerid riigi juhtimisel on põhjustanud mitmeid rahutusi, kuid siiamaani on tal õnnestunud võimupositsioone säilitada. Erdoğani suguvõsa on pärit Adžaariast, islamiusuliste grusiinide seast, kes emigreerusid Batumist Rize piirkonda Musta mere lõunarannikul. Recep mängis nooruses heal tasemel jalgpalli ning vaid perekonna vastuseisu tõttu jäi ära tema liitumine kuulsa Istanbuli Fenerbachega. Erdoğan on sufistliku Naqshbandi ordu liige. Õigluse ja Arengupartei võimuletulek tõi kaasa ideoloogilise murrangu Türgi välispoliitilises strateegias, kus traditsiooniline Euroopaga lõimumisele orienteerunud sekulaarne kemalism asendus uue strateegia neo-ottomanismiga, mis on lähedalt seotud pan-islamistliku ideoloogiaga. Neo-ottomanismi peamiseks ideoloogiks peetakse endist välisministrit (2009-2014) ja peaministrit (2014-2016) Ahmet Davutoğlut, kes hiljuti asendati valitsusjuhi kohal Binali Yıldırımiga. Neo-ottomanism nägi strateegiliste sihtpunktidena ette suhete arendamist Lähis-Ida, Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikidega ning kahes viimases põrkusid Türgi huvid kindlasti ka Venemaa sooviga neid riike oma mõjusfääris hoida. Türgi toetus palestiinlastele Gaza kriiside ajal 2008-2010 pingestas suhteid Iisraeliga. Türgi kodusõjas on Türgi toetanud sunniitliku opositsiooni ning on olnud teravalt president Assadi vastu, mis on omakorda lisanud õli tulle suhetes Venemaaga, eriti pärast Venemaa sõjalennuki allatulistamist Süüria piiri lähedal 2015.a. novembris. Tasub äramärkimist, et hiljuti, 27.juunil 2016, saatis president Erdoğan vabanduskirja president Putinile ning samal päeval otsustasid Türgi ja Iisrael normaliseerida kahe riigi vahelised suhted.

Käesoleva riigipöördekatse kohta on teada niipalju, et seda on seostatud praegu Ameerika Ühendriikides vabatahtlikus eksiilis elava opositsioonilise vaimuliku 75-aastase Fethullah Güleniga, kes on ise oma seotust eitanud ning riigipöördekatse hukka mõistnud. Güleni liikumine on tekkinud Said Nuri loodud Nuri liikumise baasil, kes nimetas Koraani elavaks dokumendiks, mille põhimõtted võivad aja jooksul muutuda. Samal ajal erinevad Güleni liikumise ja Nuri liikumise põhimõtted mõnevõrra teineteisest. Gülen on suurem Türgi rahvuslane kui Nursi , mõneti rohkem riigikeskne ja toetab vabaturumajandust ning neoliberaalset majanduspoliitikat. Samal ajal nõuab ta riigibürokraatia vähendamist ning korruptsiooni piiramist. Güleni liikumist (Hizmet) on peetud mõõdukaks islamiliikumiseks, mis toetab islami kohandumist kaasaegsete arengutega, seda eriti tehnoloogia ja kommunikatsiooni valdkonnas. Gülen toetab teadust, kultuuridevahelist dialoogi ja mitmeparteilist demokraatiat. Ta on rajanud ainuüksi Ameerika Ühendriikides üle 160 kooli. Güleni ja Erdoğani suhted olid varem väga head, kuuid must kass jooksis nende vahelt läbi 2013.a., kui Gülen toetas korruptsioonijuhtumite uurimist, mis Erdoğani ja tema valitsuse liikmete vastu tõstatusid. Reaktsioonina pani Erdoğan Güleni tagaotsitavate terroristide nimekirja ja nõudis Ühendriikidelt tema väljaandmist. Riigipöörajate seotus Güleniga pole siiski kinnitust leidnud, kuigi Güleni vaated võisid neid inspireerida. Riigipöördekatse tulemusena on vahistatud 2839 sõjaväelast, kuigi esialgsed teated rääkisid sajakonnast riigipöördes osalenust. Kõrgematest vahistatud sõjaväelastest on nimetatud kontradmiral Nejat Atilla Demirhani ja Egeuse piirkonna staabiülema kindral Memduh Hakbileni nimesid. Türgi relvajõudude juhataja kindral Hulusi Akar langes riigipöörajate kätte vangi, kuid vabastati. Kreeka luure andmetel langes pantvangi ka Türgi mereväe ülem, kui mässulised vallutasid fregati Gölcüki mereväebaasis. Tema asemele nimetati brigaadikindral Umit Dundar, kes teatas 104 tapetud riigipöörajast. Lisaks on saanud surma veel 90, neist 47 tsiviilisikut. Teatatud on 1184 vigastatust. Riigipöörajad üritasid vallutada presidendipaleed Ankaras, sõjaväepolitsei peakorterit ja pommitatud on parlamendihoonet. Üle võtta üritati ka riiklikku uudistekanalit TRT. Olukord Istanbulis on valitsuse kontrolli all. Siin-seal Ankaras jätkuvad veel relvastatud kokkupõrked.

Türgi on vastuoluline maa, mis on viimasel ajal olnud majanduslikult edukas ja see on tõstnud Erdoğani populaarsust. Samal ajal on ta käitunud karmilt opositsiooniga, mistõttu on palju selliseid, kellele riigi rohkem islami identiteedi tugevdamisele suunatud kurss ei ole vastuvõetav. Erdoğaniga on rahulolematud liberaalsed ja sekulaarsed ringkonnad, aga ka mõõdukamad islamistid eesotsas Güleniga. Sõjavägi on Türgis traditsiooniliselt olnud kemalismi kants ning läänele orienteeritud sekulaarsete traditsioonide hoidja. Näiteks naiste pearättide kandmist lubati Türgi ülikoolides alles mõned aastad tagasi. Tänaval võib kohata niqaabe ja hidžaabe kõrvuti miniseelikutega, eriti Lääne-Türgis. Suurem  osa islamistliku  radikaliseerumise juhtumeid Euroopas on seotud Põhja-Aafrikast pärit kontingendiga. Türgi noorsoo radikaliseerumisest Läänes pole märke olnud. Sõjaväe poliitikasse sekkumise traditsioon on Türgis tugev ja tsiviilkontroll sõjaväe üle minimaalne. Süüria kodusõda koos kasvanud pagulasrändega, riigis on 2,7 miljonit Süüria põgenikku, ja Islamiriigi tegevusega Türgi lõunapiiri vahetus läheduses ning nende sagenenud terrorirünnakutega, millest viimane toimus alles hiljuti Istanbuli rahvusvahelises lennujaamas, on muutnud riigi ebastabiilsemaks. Lisaks jätkuvad vastuolud kurdide etnilise vähemusega eriti riigi kaguosas. Erdoğanil on õnnestunud normaliseerida suhteid Kreekaga, kuid Küprose jagunemine on siiani lahendamata ning Türgi toetab jätkuvalt Põhja-Küprose Türgi Vabariiki. Persona in fieri hoiab sõrme Türgis toimuva pulsil ning informatsiooni täiendatakse jooksvalt. Prantsusmaal toimunud terrorirünnaku kohta saab lugeda siit.

Siin on kõrvuti istuma sattunud süüdistatav Fethullah Gülen (vasakul) ja süüdistaja Recep Tayyip Erdoğan (paremal). Foto: http://erkansaka.net/wp-content/uploads/2013/12/Fethullah-Erdogan1.jpg

Araabia kevadest suvesse III – Liibüa tragöödia

@ckrabat
Me oleme siin rääkinud Muammar al-Gaddafist, kes oli üheaegselt nii verine diktaator kui väljapaistev riigitegelane. Mõnes teises riigis või ühiskonnas oleks temast vormitud ajaloo suurkuju, kuid Gaddafi õnn ja õnnetus oli sündida Põhja-Aafrika nafta poolest jõukas, kuid ajalooliselt marginaalses Liibüas. Mõnikord võivad riigijuhtide mõnevõrra arrogantsed ambitsioonid nende riiki tõsta sellele mitte väga loomupärasele aujärjele, nii tõstis Hugo Chavez Venezuela rahvusvahelist prestiiži ning Muammar al-Gaddafi tegi sama Liibüaga. 2011. aastal kukutas Araabia kevadest innustust saanud rahva relvastatud vastupanu rahvusvaheliste jõudude toel al-Gaddafi troonilt, Liibüas toimusid demokraatlikud valimised, kuid 2016. aasta künnisel on Liibüa tragöödia üksnes süvenenud. Tundub, et araabia riigid pole olnud küpsed läänelikuks demokraatiaks ning autokraatliku diktaatori kukutamine on paljud neist viinud kodusõja lävele. 20. sajandi lõpus on jõudsalt esile kerkinud panislamistlik identiteet, mis on kõrvale tõrjunud sekulaarse rahvusluse. Mõõduka religioosse ärkamise kõrval on Araabia kevadest saanud tuule tiibadesse äärmusliikumised, eelkõige Islamiriik (ISIS). Araabia kevade tulemusena seisame silmitsi pikaajaliste konfliktidega Süürias, Jeemenis ja Liibüas ja seda mitte enam erinevate poliitiliste jõudude, vaid ka etniliste ja usuliste gruppide vahel. Egiptus langes taas sõjaväelise režiimi kontrolli alla, kuid riik on endiselt ebastabiilne. Tuneesia on säilitanud demokraatliku riigikorra, kuid sealgi on täheldatav islamistlike meeleolude kasv.

Liibüa Kuningriik tekkis 1951. a. kolme territooriumi – varasemate Itaalia asumaade: läänepoolse Tripolitaania, idapoolse Küreneika ning lõunas Sahara kõrbes paikneva Fezzani põhjal. Kuningaks kuulutati Küreneikas resideeruva sufistliku Senussi ordu juht Muhammad Idris bin Muhammad al-Mahdi as-Senussi, kellest sai kuningas Idris I kuni veretu sõjaväeline riigipööre Muammar al-Gaddafi juhtimisel ta 1969. a. kukutas. Praegu juhib dünastiat Suurbritannias resideeriv Idrisi pojapoeg Mohammed. Sennussi dünastia liige Ahmed Zubair al-Senussi sai 2012. a. Küreneika ajutise valitsuse juhiks. Nagu Süüria ja Iraak , nii on ka Liibüa riiklik identiteet 20. sajandi sünnitis. Traditsiooniliselt on tänasel Liibüa alal valitsenud hõimuühiskond, kus keskvõimul pole kunagi suurt mõju olnud. Hõimuühiskond säilis ka Gaddafi režiimi ajal, kui riigi liider mängis oskuslikult eri hõimude vahelistel vastuoludel ning üritas selle pinnalt ehitada omanäolist süsteemi, jamahiriyat, otsedemokraatia vormi ilma poliitiliste erakondadeta, kuid säilitades ühiskonnas tugevaid hõimusidemeid. Gaddafi poolt välja töötatud ideoloogia järgi valitses Liibüa riiki rahvas ning tal endal oli üksnes rahvajuhi (Qā’id) austav tiitel väljaspool süsteemi ennast. Araabia kevade sündmuste keerises väitis Gaddafi, et tema ei saa kusagilt tagasi astuda, kuna teda pole kusagile valitud ega määratud. Mitmed Ladina-Ameerika ja Aafrika riigid (Venezuela, Ecuador, Boliivia, Nicaragua, Kuuba, Namiibia, Zimbabwe jt) tunnustavad jätkuvalt Gaddafit Liibüa seadusliku võimuna.

Peale Gaddafi režiimi kukutamist 2011.a. võimule tõusnud Rahvusliku Üleminekunõukogu eesotsas olid endised Gaddafi režiimi ametiisikud, kuid revolutsioonikeerises vastaspoolele üle hüpanud endine justiitsminister Mustafa Abdul Jalil ning endine Rahvusliku Planeerimisnõukogu juht Mahmoud Jibril, liberaalsed ja sekulaarsed poliitikud. 2012. aasta juulis viidi läbi esimesed parlamendivalimised. 200-liikmelises parlamendis oli parteidele eraldatud 80 kohta, millest ligi pooled (39) võitis Jibrili juhitud Rahvuslike Jõudude Allianss. Moslemi Vennaskonnaga seotud Õigluse ja Konstruktsioonierakond sai 17 kohta, kuid hõimupõhise ülesehituse, sõltumatute kandidaatide domineerimise ja jõudude üldise killustatuse tõttu osutus uus parlament raskesti juhitavaks koguks. Saabuv kodusõda kogus hoogu. Septembris 2012 ründasid islamistid Ameerika Ühendriikide konsulaati Benghazis, mille käigus sai surma seal viibinud USA suursaadik Christopher Stevens. Sõltumatute kandidaatide toel domineerisid parlamendis mõõdukamad islamistlikud jõud ning 2013. a. valiti selle esimeheks Moslemi Vennaskonnale lähedane berberi päritoluga Nouri Abusahmain. Islamistid saavutasid juhtiva positsiooni Liibüa valitsusasutustes peale seaduse vastuvõtmist, millega keelustati Gaddafi režiimi teeninud ametiisikute osalus valitsusstruktuurides. 2013. aasta lõpus otsustas parlament oma volitusi pikendada. Sellele vastukaaluks nõudis 1969. aasta riigipöördes osalenud armeejuht kindral Khalifa Haftar 2014. aasta märtsis parlamendi laialisaatmist ja alustas mais islamistide vastu sõjalist operatsiooni „Väärikus“. 2014. aasta juunis toimusid valimised uude Liibüa Saadikute Nõukogusse, mis toimusid parteideväliselt. Kuigi kriisiolukorra tõttu oli valimistest osavõtt vaid 18%, saavutasid edu liberaalsed ja sekulaarsed jõud ning islamistlikult meelestatud saadikud võitsid umbes 30 kohta. Peale valimisi viisid islamistlikud jõud Liibüa Koidiku eestvõttel Tripolis läbi riigipöörde ning jätkasid valitsemist vana parlamendi nimel. Valimistel kaotanud jõude esindanud parlamendiliikmete nõudel tunnistas Liibüa Ülemkohus valimised ebaseaduslikuks, kuid suurem osa valituid saadikuid kogunes Ida-Liibüas Tobrukis ning riigis tekkis kaksikvõim. Riigi lääneosas domineerisid vana parlamendi poolehoidjad ja mitmed idaosa piirkonnad, aga ka Zintani ümbrus Lääne-Liibüas, olid uue parlamendi võimupiirkonnas.

Käimasoleva Liibüa kodusõja põhilised osapooled on rahvusvaheliselt tunnustatud Saadikute Nõukogu asukohaga Tobrukis, mida juhib al-Qubbahist pärit jurist Aguila Saleh Issa ja mis legitiimsuses tugineb 2014. a. valimistele ning seda toetavad muuhulgas Egiptus, Araabia Ühendemiraadid, Jordaania, Alžeeria, Venemaa, Tšaad, Ameerika Ühendriigid ja Saudi Araabia. Valdavalt mõõdukate islamistide juhtimisel tegutsevat Uut Rahvuslikku Ülemkongressi asukohaga Tripolis toetavad välisriikidest Katar, Sudaan ja Türgi. Selles koosluses kuulub juhtpositsioon Moslemi Vennaskonnale ja tema juhitavale islamistlikule koalitsioonile Liibüa Koidik. Benghazi Revolutsioonilist Shura Nõukogu ühendab džihadistlikke rühmitusi Ansar al-Sharia (mida seotakse 2012.a. rünnakuga USA konsulaadile), Liibüa Kilp 1 (Gaddafi vastase ülestõusu käigus tekkinud sõjaline rühmitus) ja mitmeid teisi islamistlikke gruppe. Mitmed piirkonnad on iseseisvate kohalike jõudude kontrolli all ning riigis tegutsevad veel al-Gaddafile ustavad Rohelised Jõud. Islamiriigi fenomenist oleme harjunud rääkima Süüria ja Iraagi kontekstis, kuid see rühmitus haldab suurt territooriumi ka lõhestatud Liibüas, keskusega Sirtes, linnas, mille lähedal sündis ja hukkus Muammar al-Gaddafi. Paljud islamistlikud võitlejad, kes aitasid kukutada Gaddafi režiimi, siirdusid Liibüast edasi Süüriasse, kus nad moodustasid Battari brigaadi ning ühinesid ISISega. 2014. a. kevadel pöördusid Battari brigaadi võitlejad Liibüasse tagasi ning kehtestasid võimu Derna linnas Küreneikas. 13. novembril 2014 kuulutas kaliif Ibrahim välja kolm Liibüas asuvat provintsi (vilajetti) – Küreneika, Tripolitaania (Tarabulus) ja Fezzani. Islamiriigi kontrolli all on suurem ala Tripoli ja Benghazi vahel Sirte linnaga ning Derna linna ümbrus Küreneikas.

2015. aastal on ÜRO vahendusel tehtud mitmeid jõupingutusi vaenupoolte lepitamiseks ja kompromissi saavutamiseks. 2015. aasta detsembris kohtusid Tripoli ja Tobruki valitsuste esindajad Maltal ning kirjutasid 17.detsembril Marokos alla vaenutegevuse peatamise leppele, kuid sellest hoolimata on relvad edasi tärisenud. Sarnaselt Süüriaga on algselt autokraatliku režiimi vastu suunatud ülestõus üle kasvanud kodusõjaks, milles islamistlikud jõud võitlevad sekulaarsete jõudude vastu. Tripoli valitsus süüdistab Tobruki valitsust interventsionismi toetamises. Egiptuses eksiilis viibiv Muammar al-Gaddafi nõbu Ahmed Gaddaf al-Dam on teatanud, et Gaddafi pooldajad on valmis sekkuma rahu jaluleseadmiseks riigis ning toetama seadusliku valitsuse (Tobruki valitsuse) tegevust. Ei maksa unustada, et Tobruki valitsuse sõjaline juht Khalifa Haftar oli kunagine Gaddafi lähedane liitlane, kes langes Liibüa sekkumisel toimunud 1986-87 Tšaadi kodusõjas vangi, hüljati seejärel Gaddafi poolt ning suundus eksiili Ameerika Ühendriikidesse. Londoni School of Economics’is õppinud Muammar Gaddafi poeg Saif al-Islam, keda peeti isa järglaseks revolutsiooni juhina, kuid ühtlasi reformimeelseks ning Liibüa majanduse liberaliseerimise ja privatiseerimise eestvõitlejaks, langes riigist põgenemisel vangi ja mõisteti 28.juulil 2015 Tripolis peetud kohtuistungil surma. Teda hoiavad vangis aga Tobruki valitsuse pooldajad Zintanis, mistõttu ei peeta kohtuotsuse täideviimist vähemalt lähiajal tõenäoliseks. Tema venda al-Saadit, kellele Niigeri valitsus algul asüüli andis, kuid hiljem 2014. aastal Liibüale välja andis, hoitakse koos Gaddafi viimase peaministri Baghdadi Ali Mahmoudiga al-Hadba vanglas Tripolis islamistide kontrolli all ning riigist välja on jõudnud videod tema piinamisest. Õnnelikumalt läks Gaddafi abikaasal Safia Farkashil, vanimal pojal esimesest abielust Muhammadil, viiendal pojal Hannibalil ja tütrel Ayeshal, kel õnnestus Alžeeriasse põgeneda ning lõpuks Omaanis asüüli saada. Konflikti jätkudes võib nostalgia Gaddafi režiimi stabiilsuse järele perekonna Liibüa poliitilisele areenile veel tagasi tuua.

Araabia kevade laineharjal 2011 Liibüas. Foto:  https://img.washingtonpost.com/rw/2010-2019/WashingtonPost/2011/10/20/Foreign/Images/Sirte_2.jpg

Islamiriik (Da’ish) III – kust nad tulevad, kuhu lähevad?

@ckrabat
Veel mõningaid huvitavaid fakte Islamiriigi tegevusest. Välisvõitlejaid Süüriasse ja Iraaki Islamiriigi lipu alla võitlema on saabunud üle terve maailma, kõige rohkem Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidest: Tuneesiast (üle 3000), Saudi Araabiast (üle 2500), Jordaaniast ja Marokost (üle 1500), Türgist (üle 1000), Liibanonist (üle 900), Liibüast (üle 600), Pakistanist ja Usbekistanist (üle 500). Tuneesia päritoluga islamivõitlejate suur arv seletab tõenäoliselt ka hiljutist rünnakut Bardo muuseumile Tunises, kus hukkus 23 inimest ja mille Islamiriik enda peale võttis. Nende kõrval võitlevad islamivõitlejad Venemaalt (üle 1700; põhiliselt Põhja-Kaukaasiast) ja Lääne-Euroopast: Prantsusmaalt (üle 1200), Saksamaalt (üle 650), Suurbritanniast (üle 600) ja Belgiast (üle 440). Põhjamaadest on saabunud islami tõdede eest võitlema Rootsist (üle 300), Norrast ja Taanist (üle 150) ning Soomest (üle 70). ÜRO Julgeolekunõukogu raport 2014. aasta lõpust loendab üle 15 000 islamivõitleja rohkem kui 80-st riigist. Lisaks neile veel kohalikud võitlejad Iraagist ja Süüriast. Mõnedel andmetel on Islamiriigi kui kõige tugevama ning paremini rahastatud organisatsiooniga liitunud hulgaliselt võitlejaid Vaba Süüria ja Vaba Iraagi ridadest. Mõnede analüütikute arvates on Vaba Süüria armee muutunud piiratud või isegi olematu võitlusvõimega variorganisatsiooniks, mille kaudu Lääne abi jõuab islamiäärmuslasteni.

Tuntumatest Läänest saabunud Islamiriigi võitlejatest võib mainida Pariisi juudi koššeripoe ründaja Amedy Coulibaly tüdruksõpra Hayat Boumeddiene‘t, kes lahkus enne terroriakte 2. jaanuaril Madridi kaudu Türgisse ja sealt edasi juba peale Pariisi terroriakte läbi Urfa (kunagise Edessa) linna Lõuna-Türgis Süüriasse. Hiljem on ta väidetavalt välja ilmunud Islamiriigi prantsusekeelses propagandaajakirjas Dar al-Islam, millele ta andis intervjuu, kus kutsus nimetas Islamiriigiga ühinemist kohustuseks, kiitis lahkunud abikaasa pühendumust Islamiriigile ja kutsus üles toetama abikaasasid, vendi, isasid ja poegi muutmaks nende võitlust kergemaks. Eestist on teada vaid üks Islamiriigi ridadega liitunud võitleja Ivan Sazanakov (Abdurrahman Azan), Lasnamäelt pärit taekwondo harrastaja, kes võttis vastu islami usu ja siirdus arvatavasti koos perega Süüriasse, andes sotsiaalvõrgustikus oma praeguse elu kohta teada: „Küsisin tütre käest, kas ta teab, mis on „камбала” (lestakala). Tütar vastas, et ta teab, mis on „комбула” (granaat).”

Väljaspool Iraaki ja Süüriat on Islamiriigiga ühinenud Barqa (Küreneika) vilajett Liibüas (endine Islaminooruse Shura Nõukogu), Alžeeria vilajett (endine Jund al-Khilafah, mis tekkis 2014 Islami Maghrebi Al-Qaedast lahkulöönud fraktsioonist) ja Siinai vilajett Egiptuses ja Gazas (endine Ansar Bait al-Maqdis). Kaliif Ibrahim nimetas Saudui Araabia päritoluga islamivõitleja Mohammed Abdullahi (Abu al-Baraa el-Azdi) Barqa emiiriks asukohaga Dernas Benghazist idas, mille Islamiriik vallutas 2014. a. oktoobris. . Islamiriigile on truudust vandunud Jama’at Ansar al-Shari’a Jeemenis, mis lõi lahku Araabia Poolsaare Al-Qaedast, Pakistani islamirühmitused Jundallah, Tehreek-e-Khilafat, and Jamaat al-Ahrar, morode äärmusrühmitus Abu Sayyaf Filipiinidel ja Malaisias, veel mõned rühmitused Jordaanias, Liibanonis, Pakistanis, Afganistanis, Jeemenis ja Saudi Araabias, Boko Haram Nigeerias ja Kaukaasia emiraat Tšetšeenias ja Dagestanis. Võrdlusena, et konkureeriva kaubamärgi al-Qaeda alla on koondunud rühmitused Maghrebis (AQIM), Somaalias (al-Shabaab), Süürias (Jabhat al-Nusra), Araabia poolsaarel (AQAP) ja Indias.

Patrick Cockburn annab äsja ilmunud raamatus “The Rise of Islamic State” ülevaate islamiäärmusluse tõusust 21. sajandil . Ta kirjeldab 11.septembri rünnakutega alanud terroristliku vägivalla tsükli tipuna 2005. aastat. Tsükkel lõppes Osama bin Ladeni tapmisega 2011. a., mille järel algasid Araabia kevade sündmused ja islamivõitlejate tähelepanu ja põhitegevus on taas koondunud Lähis-Itta. Islamiäärmuslaste võitluses võitlevad juhtpositsiooni eest kaks juhtivat kaubamärki – vana tuntud al-Qaeda ning uus tulija Islamiriik, mille alla erinevad rühmitused koonduvad. Nende kõrval on liikvel rohkem või vähem iseseisvaid tegutsejaid ja vabakutselisi, kes pole end sidunud mitte ühegi tuntud kaubamärgiga. Cockburni arvates on Lääne analüütikud Lähis-Ida konflikti analüüsides langenud soovmõtlemisse, mis põhjustas Islamiriigi tõusu mahamagamisse. Arvati, et president Assad on kerge saak ülestõusnutele, kes langeb peagi nagu tema kolleegid Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas. Tegelikult on Assad osutunud tugevamaks kui arvati ja ta on kaotanud ainult ühe provintsi pealinna neljateistkümnest – Raqqa. USA, Iraan, Venemaa ja Saudi Araabia omavad kõik erinevaid nägemusi Süüria tulevikust. Mis teeb Islamiriigi teistsuguseks kõikidest teistest valitsusvastastest grupeeringutest Süürias ja Iraagis – nad ehitavad riiki, mitte ei võitle võimu eest riigis. Cockburn nendib, et Islamiriigi käsitlemine riigivälise organisatsioonina on samuti üks soovmõtlemise ilming.

Ameerika Ühendriikide eestvõttel on käivitunud tahtekoalitsioon õhurünnakute läbiviimiseks Islamiriigi positsioonidele ning militaarabi osutamisseks opositsioonilistele rühmitustele, sealhulgas kurdide sõjalisele organisatsioonile Peshmergale, mis on osutunud kõige võitlusvõimelisemaks jõuks võitluses Islamiriigiga. 2015 jaanuari lõpus võtsid nad tagasi strateegiliselt tähtsa Kobani linna Türgi ja Süüria piiril. Operatsioonil Inherent Resolve osalevad NATO, Euroopa Liidu ja Pärsia Lahe Koostöönõukogu liikmesriigid. Pärsia lahe Koostöönõukogu liikmed Bahrein, Katar, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid osalevad rünnakutes sihtmärkidele Süürias, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Jordaania ja Maroko nii Süürias kui Iraagis, suur osa Euroopa riike, Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa ainult Iraagis. 3. jaanuaril hukkasid Islamiriigi äärmuslased vangilangenud Jordaania hävituslenduri Muath Safi Yousef al-Kasasbehi tuleriidal. Õhurünnakute toetusel on Iraagi valitsusväed sisenenud Saddam Husseini kodulinna Tikritisse ning kurdide Peshmerga on alustanud operatsiooni Mosuli tagasivõtmiseks. Süüria olukorra muudab keeruliseks president Assadi vastuseis õhurünnakutele, sest ta kardab, et välissekkumist võidakse kasutada tema kukutamiseks. Ameerika Ühendriikide välisminister John Kerry on siiski teatanud valmisolekust pidada läbirääkimisdi Süüria valitsusega, mille tema ametkond küll peagi ümber lükkas.

Islamiriigist on saanud müüt, mis vajab murdmist. Totaalne meedia olnud varmas looma müüte, mis pakuvad tegelikkuse asemele mustvalget Hollywoodi stiilis märulit, mis rahuldab pööbellikku lihtsameelsust. Müüdi tulevik sõltub paljuski erinevate jõudude võimest ja soovist teha koostööd sellega võitlemisel. Islamiriigi edu tugineb paljuski tema vastu võitlevate jõudude lõhestatusele ja omavahelisele sallimatusele. Ameeriklased kardavad Assadi võimulpüsimist, Türklased kardavad Kurdistani riiki, Iraan kardab sunniitide mõju tõusu, Iisrael kardab Iraani mõju tõusu, Venemaa kardab Assadi kukutamist, sunniidid kardavad šiiite, šiiidid kardavad sunniite, kurdid kardavad araablasi ja türklasi ja nii edasi ja nii edasi, mis muudab piirkonnas mängitava strateegilise malemängu  lahendamatuks patiseisuks, mille arvel Islamiriik ainult tugevneb. Nad on olnud edukad Lääne ühiskonnas pettunud noorte kaasamisel, pakkudes neile alternatiivset revolutsioonilist ideoloogiat. Ilmselt ei peitu oht niivõrd Islamiriigi eest sõdima läinud sõdalaste tagasitulekul, sest nemad on oma valiku teinud, vaid ideoloogilise rahutuse levimisele edasi Lääne tsivilisatsiooni aladele.  Islamiriik ei ole religioosne liikumine, vaid religioosseid sümboleid kasutav poliitiline organisatsioon. Islamiriik on vägivaldne, kuid nende vägivald on ratsionaalne, mis esindab kindlat eesmärki. Nad ei esinda islamiusuliste enamust, vaid selle motiveeritud vähemust, kelle hääl kõlab Novgorodi WC-l lihtsalt kõvemini kui teistel.

Islamiriigi naisbrigaad al-Khansaa. Foto: http://i1.mirror.co.uk/incoming/article4890668.ece/alternates/s615/Al-Khansaa-brigade.jpg

Islamiriik (Da’ish) II- Islamiriigi juhid, võitlejad ja ohvrid

@ckrabat
Islamiriigi juhist kaliif Ibrahimist oli juttu selle sarja esimeses osas, kuid käesolevas osas püüan anda ülevaate laiemast taustsüsteemist. Nende juhtimisstruktuur on salajane, aga üht-teist on siiski välja imbunud. Tähelepanuväärne, et suur osa tänase Islamiriigi juhtidest on endised Iraagi armee ohvitserid Saddam Husseini baathistlikest relvajõududest. Ibrahimi asetäitja on sõjaväelane Abu Ali al-Anbari, kes vastutab operatsioonide eest Süürias. Ta pärineb kuuldavasti Põhja-Iraagist Mosuli lähedalt ning teenis Saddam Husseini ajal Iraagi armees välja kindralmajori pagunid. Teda ei peeta islami suureks asjatundjaks ning Islamiriigis tegeleb põhiliselt maiste asjadega, sh sõjaliste operatsioonide juhtimisega. Al-Anbari kuulus varem teise äärmusorganisatsiooni Ansar al-Islami ridadesse, kuid löödi sealt väidetavalt korruptsioonisüüdistustega minema. Eelmise aasta lõpus hukkus Mosuli lähedal tema eelkäija Abu Muslim al-Turkmani (Fadel Ahmed Abdullah al-Hiyali), kes vastutas sõjaliste operatsioonide eest Iraagis. Al-Turkmani oli endine Iraagi armee eliitüksuse Vabariikliku Kaardiväe kolonelleitnant. Islamiriigi sõjaline juht on praegu arvatavasti endine Saddam Husseini Iraagi armee õhukaitse kolonel Abu Ayman al-Iraqi, kes 2014. aastal asendas taas endist Iraagi armee ohvitseri, Mosuli vallutamisel hukkunud Abu Abdulrahman al-Bilawit. Islamiriigi kõneisik on Süüria päritoluga Abu Mohammad al-Adnani al-Shami (Taha Subhi Falaha), keda on peetud ka Süüria emiiriks. Al-Adnani kuulus al-Zarqawi kõrval nende esimeste välisvõitlejate hulka, kes organiseerisid islamistide vastupanu Iraagis peale Saddam Husseini kukutamist 2003. a.

Kõige kuulsam Islamiriigi välikomandör on kahtlemata punase habemega Abu Omar al-Shishani (sündinud Tarkhan Batirashvili), endine Gruusia armee seersant, kes osales 2008. a. Venemaa-Gruusia sõjas. Al-Shishani juhtis varem Jabhat al-Nusra lipu all võitlevat tšetšeenidest ja teistest venekeelsetest džihaadivõitlejatest koosnevat eliitüksust Jaish al-Muhajireen wal-Ansar (Muhajireeni brigaad), kuid 2013. aasta suvel liitus Islamiriigiga. Tarkhan Batirashvili sündis tšetšeenidega asustatud, kuid Gruusiale kuuluvas Pankisi orus, tema isa oli kas grusiin või ristiusu vastuvõtnud tšetšeen, islamiusuline ema kuulus aga kisti (Pankisi oru tšetšeenid) etnilisse gruppi. 2010. a. diagnoositud tuberkuloosi tõttu ei õnnestunud tal ohvitseriks saada ning oli sunnitud Gruusia relvajõududest erru minema. Sama aasta sügisel vahistati ta illegaalse relvakaubanduse süüdistusega. Peale vabanemist 2012. aastal lahkus ta riigist ning jõudis Türgi ja Egiptuse kaudu mässavasse Süüriasse. Kui palju sõdalasi Islamiriigi lipu all tegelikult võitleb, siin on raske midagi kindlat väita, sest andmed varieeruvad üsna tugevasti. CIA hinnangul võib tegemist olla u 30 000 võitlejaga, teised allikad pakuvad 70 000, Süüria Inimõiguste Keskus 80 – 100 000 ning kurdide juhid on rääkinud isegi kuni 200 000 pealisest armeest. Kuna paljud džihaadirühmitused on üsna iseseisvad, kes võivad vabalt võidelda erinevate lippude all ning patroone vahetada, siis jääbki selgusetuks, kui palju neist on tegelikult Islamiriigi musta lipu alla koondunud.

Kaliif on nii Süürias kui Iraagis ametisse seadnud kohalikke omavalitsusi juhtivad 12 kuberneri. Islamiriigi sõjalist ja ideoloogilist tegevust koordineerib kolmeliikmeline sõjanõukogu (Shura nõukogu), millele on antud laialdased volitused. Neil on õigus vallandada ja karistada ametiisikuid, kui need leitakse süüdi eksimustes islami seaduste vastu, samuti on nemad otsustanud vangide näidishukkamiste korraldamise. Tsiviilküsimuste eest vastutab kaliifi seitsmest nõunikust koosnev valitsuskabinet. Näiteks Abu Salah (Muafaq Mustafa Mohammed al-Karmoush) vastutab rahandusküsimuste eest, Abu Abdul Kadr (Shawkat Hazem al-Farhat) majandusküsimuste eest ning Abu Louay (Abdul Wahid Khutnayer Ahmad) julgeolekuküsimuste eest. Islamiriigi rahalaekad on lisaks efektiivsele maksustamispoliitikale täienenud eraannetustest põhiliselt Pärsia lahe naftariikidest , aga päris olulisel määral ka nafta ja elektrienergia müügist. Islamiriik kontrollib Süüria naftaleiukohti Deir al-Zouri provintsis ning on toodangut läbi vahendajate suutnud müüa isegi Süüria valitsusele, kuigi liitlaste õhurünnakud on naftatoodangut viimasel ajal pärssinud. Hangeldatud on kultuuriväärtustega ja praktiseeritud on elundikaubandust. Mitmed analüütikud peavad seda kõige rikkamaks vastupanurühmituseks Süürias ja Iraagis, mistõttu tema read on kiiresti täienenud ning nad on isegi rääkinud kavatsustest võtta kasutusele omaenese kuld-, hõbe- ja vaskmündid. Islamiriigi aladel kehtiv vali kord on mõneti isegi soodustanud kaubavahetust, sest erinevalt teiste opositsiooniliste rühmituste kontrollitavatest aladest ei võeta seal altkäemaksu. Relvastust on hõivatud Süüria ja Iraagi vägedelt, kuid muretsetud ka mustalt turult. Uustulnukatele antakse kõrgetasemelist väljaõpet mobiilsetes väljaõppelaagrites, mida on õhust ja satelliitide abil raske avastada.

Segaseks on jäänud Islamiriigi suhted teiste sunniitlike vastupanujõududega Iraagis. Saddam Husseini lähikonda kuulunud 72-aastane Izzat Ibrahim al-Douri on seni kõrgeim baathistliku Iraagi võimukandja, keda pole suudetud tabada. Alates 2007. a.-st on ta ka keelustatud BAATH partei juht Iraagis. Iraagi armee feldmarssal al-Douri on liitunud sufistliku Naqshbandi orduga ning väidetavalt osales koos Islamiriigiga Mosuli hõivamisel. Hiljem on tulnud teateid, et kaks rühmitust on omavahel tülli pööranud. Islamiriik on tülis ka konkureerivat al-Qaeda kaubamärki esindavate islami äärmusrühmitustega, sh Süürias võitleva Jabhat al-Nusraga, aga ka pushtude Talibaniga Afganistanis. Kui Jabhat al-Nusra põhieesmärk on Assadi kukutamine Süürias, siis Islamiriigi moto on “jäämine ja laienemine” ja nad ehitavad konkreetselt üles oma riiki. Mõlema rühmituse vastuolud said alguse soovist mängida juhtivat rolli islamistide vastupanuliikumises Süürias. Kui Osama bin Laden õppis inseneriks, Ayman al-Zawahiri oli tunnustatud kirurg ja Abu Musab al-Zarqawi hariduslik taust oli üldse puudulik, siis erinevalt paljudest islami äärmusrühmituste liidritest on kaliif Ibrahimil vaimulik haridus. Ta seadis kahtluse alla al-Zawahiri kompetentsi islami seaduste alal ja üritas Jabhat al-Nusrat liita Islamiriigiga, mille seisis vastu selle rühmituse juht ja al-Zawahiri soosik Abu Muhammad al-Julani. Veebruaris 2014 katkestas al-Qaeda kõik suhted Islamiriigiga. Novembris üritati veelkord luua islamistlike jõudude koalitsiooni Süürias, kuid läbirääkimised ei jõudnud kokkulepeteni.

Islamiriigi kaubamärgiks on saanud juba al-Zarqawi poolt juurutatud võikad rituaalmõrvad, mis tekitasid legendi “Džihaadi Johnist”, perfektse briti inglise keelega timukast, kes on läbi viinud mitmeid pantvangistatud lääne pantvangide hukkamisi. 26-aastane Mohammed Emwazi (Muhammad Jassim Abdulkarim Olayan al-Dhafiri) sündis Kuveidis ja elas alates kuuendast eluaastast Suurbritannias. Emwazi lõpetas bakalaureusekraadiga Westminsteri ülikooli IT ja ärijuhtimise alal. Väidetavalt kuulub ta neljaliikmelisse timukate üksusesse “the Beatles”, mille liikmed on saanud endale hüüdnimed kuulsa ansambli nelja liikme järgi. 19. augustil 2014 hukati pea mahalöömisega USA vabakutseline ajakirjanik James Foley. 2. septembril järgnes teise USA ajakirjaniku Steven Sotloffi hukkamine. 13. septembril hukati Briti humanitaarabitöötaja David Haines ning 3. oktoobril tema kolleeg Alan Henning. 16. novembril läkitati video USA humanitaarabitöötaja Peter Kassigi hukkamisest. 2015. a. jaanuaris tapeti Jaapani kodanikud Haruna Yukawa ja Kenji Goto. Pea maharaiumise läbi on hukatud veel 21 Süüria sõdurit, Liibanoni armee seersant sunniit Ali al-Sayyed ja sõdur Abbas Medlej, 10 kurdi võitlejat Kobanes. 7. septembril 2014 hukati pea maharaiumisega Iraagi teleoperaator Raad al-Azzawi, 2015 jaanuaris aga kurdi Peshmerga ohvitser Hujam Surchi. Septembris 2014 hukati Alžeerias Islamiriigi sõprusrühmituse poolt Prantsusmaa alpinist Hervé Gourdel ja 2015 veebruaris Liibüas 21 kopti kristlast. Tihti on Islamiriigi propagandavideotes timukate rolli asetatud lapsed.

Islamiriik on tekitanud korvamatut kahju kultuurimälestiste hävitamisega Iraagis, Süürias ja Liibüas. Selle tarvis on loodud isegi eriüksus Kata’ib Taswiyya. Arvatakse, et ainuüksi Mosuli piirkonnas on hävitatud vähemalt 28 kultuuripärandisse kuuluvat muistist. 2014. a. suvel hävitati Al-Qubba Husseiniya šiiidi mošee Mosulis, Jawad Husseiniya mošee and ning Saad bin Aqeel Husseiniya pühamu Tal Afaris, prohvet Joona hauamošee (Nabi Yunus) ja prohvet Danieli ning Püha Jüri hauad Mosulis, Neitsi Maarja kirik ja Püha Ahadoamah roheline kirik (7.sajandist) Mosulis, samuti palju teisi pühamuid. Kultuurivara hävitati buldooserite ja lõhkeainetega. 2015 jaanuaris laskis Islamiriik õhku suure osa Ninive müürist Iraagis. Raqqas lükati buldooseritega ümber Assüüria aegast pärit värav lõvi skulptuuriga. Paljud Mosuli muuseumis hoitavad kultuurivarad on lõhutud ja rüüstatud. Süstemaatiliselt on hävitatud 3.-2. saj. eKr asutatud Hatra kindluslinna ning 13. saj. eKr kuningas Shalmaneser I poolt asutatud muistset Nimrudi linna Ninive tasandikul, mis oli sajandeid Assüüria pealinnaks. Märtsis on hävitatud kultuuripärandi nimekirja lisandunud Püha Jüri Assüüria klooster 10. sajandist ja kaldea katoliiklik seminar Mosuli lähedal. Nimekiri Islamiriigi kultuurigenotsiidi tagajärgedest ei ole mõistagi täielik.

Jihadi John ja Steven Sotloff

Foto: http://pamelageller.com/wp-content/uploads/2014/09/sotloff2.jpg

Islamiriik (Da’ish) I

@ckrabat
Islamiriigist võiks rääkida pikemalt, seepärast teen algust sarja avalooga, püüdes seda kaasaegset nähtust lahti mõtestada, mis on fenomeni tekke põhjused ja kuhu võib see areneda. 29. juunil 2014 Iraagi ja Süüria territooriumil välja kuulutatud Islamiriik (ad-Dawlat al-Islāmiyah) loeb end 632. aastal prohvet Muhammadi järglaste poolt rajatud islami kalifaadi õigusjärglaseks, kuigi teda ei tunnusta sellisena ükski riik ega ka mitte valdav osa islami vaimulikkonnast. 1433. aastal peale Konstantinoopoli vallutamist kuulutas end kaliifiks Türgi Otomani sultan Mehmed II. Alates 1261. aastast, kui kalifaadi senine pealinn Bagdad langes mongolite kätte, omandasid kaliifi tiitli mamelukkide sultanid Kairos. 1517. aastal purustas Türgi sultan Selim I mamelukkide sultanaadi ning viimane sultan al-Muttawakil III vangistati. Ta pidi loobuma kaliifi tiitlist ning andma türklastele üle tema valduses asuvad reliikviad – prohvet Muhammadi rüü ja mõõga. 1922. aastal oli viimane sultan Mehmed VI sunnitud loobuma troonist, kuid kaliifi tiitel pärandus kroonprints Abdulmecid II-le, kes kandis tiitlit kuni 1924. aastani, kui Mustafa Kemal Atatürki reformid jätsid ta ilma ka sellest tiitlist. Kaliifiks kuulutas end Araabia poolsaare lääneosas asuva Hedžase kuningas Hussein bin Ali, suur araablaste ühendaja 20. sajandi alguses, kuid 1924-25 vallutasid Hedžase Saudide dünastia valitsetava naaberriigi Nedži kuningriigi väed. Hiljem tekkis kahe kuningriigi ühendusest riik, mida me tunneme tänapäeva Saudi Araabiana. Hussein põgenes oma keskmise poja Abdullahi valitsetavasse Jordaaniasse ja suri seal 1931. aastal, kuid tema pojad kaliifi tiitlit enam ei kasutanud.

Islamiusuliste jagunemine sunniitideks ja šiiitideks toimus erinevate vaadete tõttu prohveti järglusele. Sunni kogukond pidas õigeks, et kaliifi valitakse islami kogukonna (ummah) nõupidamiste (shura) käigus. Šiia kogukond tunnistas kaliifina Muhammadi otseste järglaste seast valitud imaami. Seepärast tunnistas šiia kogukond prohveti järglasena neljandat kaliifi Alit, kes oli Muhammadi onupoeg ja väimees. Sunniidid tunnistavad aga prohveti järglasena Muhammadi surma järel kogukonna poolt valitud kaliifi Abu Bakri, kes oli prohveti äi. Kuna sunni traditsiooni järgi valib kaliifi kogukond, siis apelleerib sellisele varajase islami demokraatia ilmingule ka 2014. aasta juunis Islamiriigi – tuntud ka inglisekeelsete lühendite ISIS, ISIL, IS järgi – kaliifiks valitud Ibrahim (Abu Bakr al-Baghdadi). Ibrahim Awad Ibrahim al-Badri sündis 1971. aastal Kesk-Iraagi linnas Samarras. Vaimulike perekonda sündinud tulevane kaliif paistis nooruses silma talendika jalgpallurina. Ta õppis Bagdadi Islami Ülikoolis, kus väidetavalt omandas doktorikraadi šariaadi alal. Peale õpingute lõpule viimist asust ta teenima vaimulikuna Bagdadi eeslinnas Tobchis. Veidi enne lääneriikide interventsiooni Ibrahim abiellus ning tal sündis poeg, kes peaks praegu olema teismeliseeas, 11-12 aastane. Peale Saddam Husseini kukutamist liitus ta mingil hetkel islamistliku vastupanuliikumisega ning tegeles seal põhiliselt šariaadi küsimuste ning vaimuliku nõustamisega. Ameeriklased vangistasid ta millalgi ning teda hoiti mõnda aega Camp Bucca kinnipidamiskeskuses, kuid kuna teda ei peetud ohtlikuks, siis lasti ta vabaks.

2006. aastal hukkus ameeriklaste õhurünnakus 40-aastane Palestiina-Jordaania päritolu Abu Musab al-Zarqawi (Ahmed al-Khalayleh), kriminaalse noorusega džihadist, kellest sai sunni islamiäärmusluse maaletooja Iraagis. Al-Zarqawi ilmus Iraagis välja peale koalitsiooni sissetungi 2003. a. Tema rühmituse Jama’at al-Tawhid wal-Jihad, millest hiljem kasvas välja Islamiriigi eelkäija al-Qaeda Iraagis, väljaõppelaager asus Afganistanis Herati lähistel, kuid peale lääneriikide sissetungi põgenes ta Iraani kaudu Iraagi loodeossa, piirkonda, mida kontrollis islamistlik kurdi rühmitus Ansar al-Islam. Al-Zarqawi oli tuntud jõhkrate meetodite poolest, sest just tema eestvõttel juurutati pantvangide demonstratiivseid hukkamisi, mis on kujunenud Islamiriigi kaubamärgiks. 2004. a. allutas ta oma rühmituse al-Qaeda‘le, kuigi neil olid viimase juhi Osama bin Ladeniga mitmed lahkhelid. Al-Zarqawi pidas oluliseks võitlust “ketserlike šiiitide” vastu, kuid bin Laden soovis sõda pidada lääneriikidega. Hukkusid ka kaks al-Zarqawi järglast, egiptlane Abu Ayyub al-Masri ja iraaklane Abu Omar al-Baghdadi, kuni 2010. a. kerkis vaikselt rühmituse etteotsa Abu Bakr al-Baghdadi, kelle hüüdnimi on “nähtamatu šeik”. Kaliif on vältinud avalikkuse tähelepanu, kuigi teda peetakse erinevalt al-Qaeda juhtidest “mänedžer” Osama bin-Ladenist ja “õpetlane” Ayman al-Zawahirist “sõdalase” tüüpi juhiks, kes on valmis oma jüngreid isikliku eeskujuga lahinguväljal innustama.

2011. a. puhkes Süürias kodusõda ning rühmitus laiendas oma tegevust Iraagist Süüriasse. Märtsis 2013 langes Süüria idaosas paiknev Raqqa linn opositsiooni, põhiliselt sunniitlike islamirühmituste Jabhat al-Nusra ja Ahrar al-Sham, võimu alla, kuid need ei sekkunud igapäevasesse elukorraldusse ning keskendusid võitlusele Assadi režiimi vastu. 2013. aasta juunis ilmusid Raqqasse aga Islamiriigi võitlejad ning tõrjusid augustiks teised rühmitused linnast välja. Nüüdseks on Raqqast saanud kalifaadi keskus. Islamiriigi kontroll tema kontrollitava territooriumi üle on siiski pisteline ja hõre ning nad on koondunud strateegilistesse tugipunktidesse. Sellegipoolest on ta üles ehitanud tsiviil- ja militaarstruktuurid, mis vastutavad territooriumi haldamise eest. Nad on rajanud kohtud ja politseijõud, arendanud majandustegevust, kehtestanud kontrolli hariduse, tervishoiu, kommunikatsiooni- ja elektrivõrkude üle, rajanud teid jne. Kohalike allikate järgi maksab Islamiriik võitlejatele palka $400 kuus ning reguleerib esmatarbekaupade hindu.

Islamiriigis valitseb vali kord, millepärast võib siinsetele kõva käe ihalejatele siiralt soovitada sinna kolimist, et ükskord teada saada, mis elu on. Kliima on seal ka parem ja rahvusvaheline imperialism ei näri hinge. Korra üle valvavad Islamiriigis naisrühmitus al-Khansa ja meesüksus Hisbeh. Surmanuhtlus on moes. Süüria inimõiguslaste andmetel on kalifaadi loomisest saadik islamikohtu otsusega hukatud vähemalt 1880 inimest, sh 120 lahkuda soovinud võitlejat. Islamiriik on kehtestanud oma maksusüsteemi, tuludelt peab elanik maksma 2,5% zakati, islami toetamise maksu, ja lisaks veel kuutasu $ 8.30 heategevaks otstarbeks. Teiseusulised (kristlased, jeziidid jt) võivad osta endale usuvabaduse, kuid ketserid (šiiidid jt islami sektid) peavad tunnistama õiget usku või kaotavad elu. Islamiriigi haldusalas kehtib range šariaadi õigus, naised peavad kandma niqabi, mehed ei tohi poseerida t-särkides, suitsetamine on keelatud, poed peavad olema viie palvekorra ajal päevas suletud ja naiste poodides tohivad töötada ainult naised. Naised tohivad väljas käia ainult koos meessaatjaga. Kaliif Ibrahimi kohta on räägitud, et teda oli sügavasti pahandanud, kui ta oli kord näinud, kuidas mehed ja naised olid pulmas ühes ruumis omavahel tantsinud.

Islamiriik on enda jaoks kujundanud juba tulevase maailma kaardi, kuid esialgu puudub neil laiem toetajaskond kui just sarnased äärmusrühmitused välja arvata. 2014. a. algul üritas Islamiriik kehtestada kontrolli teise Süürias võitleva islamistliku organisatsiooni Jabhat al-Nusra üle, kuid see ei õnnestunud ning kahe rühmituse konfliktis hakkas patroonorganisatsioon al-Qaeda toetama hoopis Jabhat al-Nusrat. Sellest hetkest peale on kahe äärmusrühmituse teed lahku läinud ja Islamiriigi bränd konkureerinud al-Qaeda brändiga. Mitmed äärmuslikud islamirühmitused on end allutanud Islamiriigile, teiste seas kurikuulus Nigeeria islamiliikumine Boko Haram, mis kuulutas 2014 hilissuvel välja oma kalifaadi ning 7. märtsil 2015 vandus truudust Islamiriigile nagu on seda varem teinud morode islamirühmitus Abu Sayyaf Filipiinidel, Jind al-Khilafah Alžeerias ja Egiptuse islamistid Ansar Bait al-Maqdis Siinai poolsaarel. Ka suurem osa Kaukaasia emiraadi juhtidest on vandunud Islamiriigile truudust. Islamiriigi lipu alla koondunud rühmitus on hõivanud osa Liibüa territooriumist Sirtha linnaga ning saabunud Jeemenisse ja Afganistani.

Iraagis algas Islamiriigi ofensiiv Fallujah linna vallutamisega 2014. a. jaanuari esimestel päevadel. Juunis 2014 vallutasid Islamiriigi üksused koostöös baathistide ja mitmete teiste opositsiooniliste sunniitlike rühmitustega Iraagis suure ja olulise keskuse Mosuli linna Põhja-Iraagis. Pole siiski teada, kui suurt osa Mosulist kontrollib Islamiriik ja milline on tema vahekord teiste sunniitlike relvastatud gruppidega. Eelmisel aastal külastas Islamiriiki, Raqqat ja Mosulit, Saksamaa poliitik ja ajakirjanik, endine KDL parlamendisaadik Jürgen Toderhöfer, kes tegi Mosulis intervjuu Islamiriigi võitleja Christian Emdega. Todenhöferi sõnul alahindab Lääs Islamiriiki, kelle mõju suureneb progressiivses joones ning nad on üles ehitamas totalitaarset riiki, kus inimelul pole väärtust. Samas rõhutas 2003. a. Iraagi interventsiooni äge vastane Todenhöfer, et seda võitlust ei saa võita pommide ja rakettide abil ning pidas USA endist presidenti Bushi otseselt vastutavaks selle fenomeni sünni eest.

Kaliif Ibrahim (Ibrahim Awad Ibrahim al-Badri)
Foto: http://economictimes.indiatimes.com/photo/38119372.cms

Houthi ülestõusu võidukas lõpp saladuslikus Jeemenis

@ckrabat
Ukraina ja Islamiriigi sündmuste varjus toimus 2015.a. jaanuaris-veebruaris laiemale avalikkusele peaaegu et märkamatult võimuvahetus Jeemenis. 1971. aastal ilmus eesti keeles sarjas “Maailm ja mõnda” Eva Gerlachi raamat “Araabia templid liivas”, mis rääkis unustatud riigist Araabia poolsaare lõunaosas. Tollal paiknes seal tegelikult kaks Jeemeni riiki. Peale kuueaastast kodusõda zaidiitliku Mutwakkili kuningadünastia ja vabariiklaste vahel kuulutati Põhja-Jeemenis välja Jeemeni Araabia Vabariik. 1978. aastal sai selle presidendiks nasseristlike araabia diktaatorite põlvkonda kuuluv Ali Abdullah Saleh. Lõuna-Jeemenisse rajas Briti impeerium 1838.a. Adeni mereväebaasi, mis oli nende üks olulisemaid sõjalisi tugipunkte India ookeani lääneosas 19. ja 20. sajandil. Ümberkaudsed alad muudeti aga Briti protektoraadiks kohalike šeikide võimu all. 1967.a. britid lahkusid ning välja kuulutati Lõuna-Jeemeni Rahvavabariik. 1970. aastal tulid seal võimule aga marksistid, kes kuulutasid välja Jeemeni Rahvademokraatliku Vabariigi, võtsid vastu sotsialistliku orientatsiooni ning sõlmisid tihedad sidemed Nõukogude Liidu, Hiina Rahvavabariigi, Saksa DV ja Palestiina Vabastusorganisatsiooniga. Lõuna-Jeemenis tekkis üks nõukogudesõbralikumaid režiime ning brittidest maha jäänud Adeni mereväebaasi hakkasid kasutama N.Liidu mereväelased.

1986.a. puhkes Lõuna-Jeemenis kodusõda valitsevate marksistide Jeemeni Sotsialistliku Partei kahe fraktsiooni vahel, mida juhtisid vastavalt 1980.a. eksiili minema sunnitud endine president Ali Fattah Ismail ja tema ametijärglane Ali Nassir Muhammad ning mnille võitis neist esimene. 1990.a. mais kaks Jeemenit ühinesid ning Ali Abdullah Saleh sai Jeemeni Ühinenud Vabariigi presidendiks. Kahe Jeemeni ühinemine ei toonud kaasa aga stabiilsust. Juba 1992 algasid riigis massilised rahutused. Ali Fattah Ismaili liitlane Ali Salim al-Beidh sai Lõuna-Jeemeni riigipeaks 1986 peale Ismaili surma ja Ali Nassir Muhammadi põgenemist Põhja-Jeemenisse. Kahe Jeemeni ühinemisel sai temast riigi asepresident. 1993.a. taandus ta võimult ning süüdistas Põhja-Jeemenit vägivallas lõunapoolsete jeemenlaste vastu ning nende majanduslikus marginaliseerimises ning peagi puhkes taas kodusõda, kus Saudi Araabia toetas opositsioonilist Lõuna-Jeemenit, kuid vastuhakk suruti maha. Ka Jeemen on usuliselt lõhestunud riik. Kui Põhja-Jeemenis domineerivad šiiidid (u 40% jeemenlasi), üks šiia vanemaid sekte zaidiidid, siis Lõuna-Jeemenis on enamuses sunniidid (u 60%). 1999.a. toimusid Jeemenis esmakordselt presidendivalimised ja Saleh valiti 96,2% toetusega presidendiks. Vaikselt hakkasid pead tõstma islamiäärmuslastest terroristid. 2000.a. oktoobris korraldasid nad suitsiidirünnaku Adeni sadamas paiknevale Ameerika Ühendriikide sõjalaevale USS Cole, mille võttis omaks al-Qaeda. Osama bin Ladeni suguvõsa juured ulatuvad Lõuna-Jeemenisse, Tarimi orgu Hadramouti regioonis. Osama isa Mohammed bin Laden (1909-67) emigreerus Esimese maailmasõja eel lapsena Saudi Araabiasse ja pani seal hiljem püsti ehitusfirma.

Ali Abdullah Salehi režiim seisis vastamisi mitmete mässuliikumistega. Tema vastru astusid šiidid Põhja-Jeemenis ja sunniitlikud hõimud Lõuna-Jeemenis. 2004.a. sai Põhja-Jeemenis šiia (zaidiidi) vaimuliku Hussein Badreddin al-Houthi (1956-2004) eestvõttel alguse Houthi ülestõus, mis jõudis veebruaris 2015 võiduka lõpuni. Al-Houthi kuulus 1993-1997 zaidiidide islamistliku partei al-Haqq (Tõde) esindajana Jeemeni parlamenti ning tal oli ulatuslik toetus Põhja-Jeemeni mägirajoonide šiiitide hulgas, eriti Saada distriktis. Nooruses oli ta perekonnaga elanud Iraani tähtsas religioosses keskuses Qumis ja kohtunud seal Iraani tänase usujuhi Ali Khameneiga. Al-Houthi süüdistas Salehi valitsust ameerikameelsuses, kuulutas end imaamiks ning asutas 2002 relvastatud grupi Ansar Allah (Jumala toetajad, kutsutud imaami järgi ka houthistideks). Septembris 2004 Hussein Badreddin al-Houthi tapeti ning uueks liidriks tõusis tema noorem vend Abdulmalik Badreddin al-Houthi (1982) ning juhtkonda kuuluvad veel teised al-Houthi vennad Yahya Badreddin (1965) ja Abdulkarim Badreddin. Vendade isa vaimulik Badreddin al-Houthit peetakse liikumise religioosseks juhiks.

Kuni Araabia kevade puhkemiseni valitses Jeemenit kolmevalitsus: president Ali Abdullah Saleh, kes kontrollis riiki, kindral Ali Mohsen Saleh al-Ahmar, kes kontrollis sõjaväge ja hõimujuht Abdullah bin Husayn bin Nasser al-Ahmar, islamistliku al-Islahi partei liider, keda toetas Saudi Araabia. Jeemeni valitsemisstiili võis nimetada kleptokraatiaks, kus au sees oli varastada kõike, mis võimalik. Kui prohvet Muhammedi ajal oli Jeemen Araabia poolsaare üks jõukamaid alasid, siis tänane Jeemen kuulub maailma vaesemate riikide hulka, sest erinevalt naabritest puuduvad neil märkimisväärsed naftavarud ning riik on tihti hõivatud kodusõdadest ning hõimude ja ususektide vahelistest vastuoludest. Lõuna-Jeemenis tekkis 2007.a. separatislik Lõuna Liikumine (Herak), mille eesotsas on endine asepresident al-Beidh ja Hassan al-Ba’aum. 2009.a. rajati al-Qaeda Jeemeni ja Saudi Araabia harude baasil Araabia Poolsaare al-Qaeda (AQAP), mis on võtnud endale muuhulgas vastutuse tänavu jaanuaris korraldatud rünnaku eest satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetusele Pariisis. Rühmitusega oli seotud Ameerika Ühendriikides sündinud ja Jeemeni-USA topeltkodakondsust omav Anwar al-Awlaki, kelle isa oli Sana Ülikooli rektor ning kuulus Jeemeni poliitilisse eliiti. Al-Qaeda üks kurikuulsamaid ideolooge ja meediastrateege al-Awlaki hukkus 2011.a. Jeemeni põhjaosas USA korraldatud droonirünnakus.

Araabia kevade ajal kujunes Jeemen üheks vastupanuliikumise keskuseks. Jaanuaris 2011 algasid massirahutused, mis protestisid tööpuuduse, majandusliku olukorra ja korruptsiooni, aga ka plaanitud konstitutsioonimuudatuste vastu, mis plaanisid Salehi režiimi muuta päritavaks. Protestijad kandsid vägivallatuse märgina roosat. Revolutsiooni juhtfiguuriks tõusis sunniitlik naisajakirjanik Tawakkol Abdel-Salam Karman, Moslemi Vennaskonnaga seotud mõjukast al-Islahi parteist, kes pälvis 2011.a. ka koos kahe teise naisaktivistiga Nobeli rahupreemia. Karman on kritiseerinud šiiitliku Houthi liikumise ja sunniidi äärmuslaste (AQAP) tegevust. Rohkem kui aasta kestnud protestid lõppesid Pärsia Lahe Koostöönõukogu vahendusel sõlmitud rahuleppega Salehi ja opositsiooni vahel, millega Saleh loobus võimust asepresident Abdu-Rabbo Mansour al-Hadi kasuks, kes valiti veebruaris 2012 99,8% toetusega Jeemeni presidendiks. Diktaatorlik president Saleh loobus presidendivõimust, kuid tema sõbrad ja toetajad jäid edasi võimule ning ta säilitas endiselt märkimisväärse poliitilise mõju riigis. Uus president Al-Hadi on pärit Lõuna-Jeemenist ja lõpetanud sõjakooli Saudi Araabias. Ta kuulus president Ali Nasser Mohammedi lähikonda ja lahkus temaga peale kaotatud kodusõda Lõuna-Jeemenist. 1994 sai ta Ali Salem al-Beidhi asemel asepresidendiks.

Kodusõda Jeemenis jätkus ning septembris 2014 langes pealinn Sana Houthi mässuliste kätte, kes okupeerisid mitme kuu vältel suurt osa Põhja-Jeemenist, kuid ei võtnud üle võimuorganeid. Kuni 22.jaanuaril 2015 vallutasid nad presidendipalee ja sundisid president al-Hadi ja peaminister Khaled Bahahi ametist lahkuma ning saatsid laiali ka parlamendi. Võimu võttis üle Revolutsiooniline Komitee, mille juhiks nimetati Abdulmalik al-Houthi onupoeg Mohammed Ali al-Houthi. Revolutsiooniline Komitee jääb võimule kuni uue parlamendi kokkukutsumiseni, mille järel nimetatakse viieliikmeline presidendinõukogu. ÜRO, Ameerika Ühendriigid ja Pärsia Lahe Koostöönõukogu pole võimu üleminekut houthistide kätte tunnustanud. Endine president al-Hadi oli USA oluline liitlane, kes toetas ameeriklaste droonirünnakuid AQAPi vastu. Ühendriigid sulgesid ka oma saatkonna Sanas, nende järel veel mitmed lääneriigid ja sunniitlikud araabia riigid. Houthistid on aga avaldanud valmisolekut koostööks teiste poliitiliste jõududega, mida ÜRO on üritanud vahendada. Houthistid on teinud koostööd kukutatud presidendi Salehi, kes on usutunnistuselt samuti šiiit-zaidiit, ja tema nasseristliku endise võimuerakonna Üldise Rahvakongressiga. Lääneriigid on mures, et Jeemenis võivad mõjule pääseda Iraani-meelsed jõud, kes saavad hästi läbi ka president Assadi režiimiga Süürias. Houthistid kontrollivad suurt osa Põhja-Jeemenist, kuid raske uskuda, et nad suudavad kontrollida sunniitlikku Lõuna-Jeemenit, mis võib viia riigi taaslõhenemiseni. Vastukaaluna houthistide riigipöördele võtsid Lõuna-Jeemeni separatistid üle valitsushooned Adenis ja mitmes provintsis. Mitmel pool Lõunas moodustati rahvakomiteed seismaks vastu houthistide võimule. Mitmed linnad Lõuna-Jeemeni Abya provintsis on aga islamistide kontrolli all, kes on seal välja kuulutanud islami emiraadi. Džihadistlik rühmitus Ansar al-Sharia võttis üle Shabwani sõjaväebaasi Lõuna-Jeemenis. Houthistide liidrid on väitnud, et nende eesmärk on võimujagamine, kus peaksid peale nende osalema ka separatistliku Lõuna Liikumise esindajad, mis rei välista võimalust, et 25 aasta järel jaguneb Jeemen taas kaheks riigiks.

 

 

Gaza ründamine

@ckrabat
Ida-Ukraina sündmused on maailma avalikkuse tähelepanu alt tõrjunud olukorra teravnemise Lähis-Idas, kus viimasel ajal on edukad olnud ISIS võitlejad ja seda mitte ainult Iraagis, vaid ka Süürias, saades enda valdusesse naftaväljad Homsi lähedal ja tuues islami kalifaadi idee reaalsusele veelgi lähemale. Pinged on tõusnud Iisraeli ja Palestiina vahel ning Iisrael on ette võtnud ulatusliku kättemaksuaktsiooni islamirühmituse Hamas taltsutamiseks Gazas. Kui 1993.a. kirjutasid Iisraeli ja Palestiina tollased juhid alla Oslo kokkulepetele, mis lõid soodsa platsdarmi iisraellaste ja palestiinlaste leppimisele, siis tänaseks päevaks ollakse teineteisemõistmisest veelgi kaugemale nihkunud. Kadunud peaministri Ariel Sharoni eestvõttel lahkus Iisraeli sõjavägi 2005.a. septembriks Gaza maaribalt ning koos nendega sunniti lahkuma sealsed juudi asunikud, millega Gazast sai täielikult palestiinlaste poolt kontrollitav territoorium. Alates 2007. aastast on Gaza piirkond olnud islamistliku rühmituse Hamas kontrolli all, mis on suurendanud pingeid Iisraeliga. Selle aasta 8. juuliks arenes olukord niikaugele, et Iisrael alustas intensiivsete raketirünnakutega ofensiivi Gaza piirkonna vastu. Relvakonflikt on toonud kaotusi mõlemale poolele. Selle käigus on hukkunud üle 1000 palestiinlase, neist enamus on tsiviilisikud ning 43 iisraellast, neist 40 sõdurit + üks Tai kodanik.

2012.a. novembris sõlmiti Hamasi ja Iisraeli vahel Egiptuse vahendusel relvarahu. Olukorra pingestumine sai uue alguse tänavu 23. aprillil, kui kaks palestiinlaste peamist seni rivaalitsenud ühendust – Gaza sektorit kontrolliv Hamas ning Jordani jõe läänekaldal võimul püsiv Fatah sõlmisid omavahelise koostöökokkuleppe, millega lõppes seitsmeaastane vaenuperiood. Kui seni oli palestiinlastel olnud kaks valitsust, siis 2. juunil astus ametisse kõiki osapooli esindav Palestiina ühtsusvalitsus Fatahi esindaja Rami Hamdallahi juhtimisel, mille peale reageeris teravalt Iisrael ja teatas, et ta sellist valitsust ei tunnista ning läbirääkimisi nendega ei pea. Peaminister Netanyahu andis teada, et Palestiina president Mahmoud Abbas peab valima rahu vahel Iisraeliga ja rahu vahel Hamasiga ning mõistis hukka rahvusvahelise kogukonna toetuse uuele valitsusele, mida toetasid teiste hulgas ÜRO, Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Hiina, India, Venemaa ja Türgi.

Kõrvuti poliitiliste murumängudega tõusid pinged ka mujal. 15.mail hukkus Iisraeli raketirünnakus Gazale kaks Palestiina teismelist. 12. juunil rööviti Jordani jõe läänekalda Iisraeli asundustest kolm juudi teismelist, kes hiljem mõrvati: Naftali Fraenkel (16), Gilad Shaer (16) and Eyal Yifrah (19). Arvatakse, et kuriteo panid toime kaks meest Hamasi äärmuslikust Qawasameh’i klannist Hebronis. Kättemaksuks põletasid juudi äärmuslased 16-aastase palestiina nooruki Mohammed Abu Khdeiri elusalt. Jordani jõe läänekalda Palestiina aladel elab umbes 350 000 Iisraeli asunikku, lisaks veel 210 000 Ida-Jeruusalemmas ja 20 000 Golani kõrgendikel. Läänekaldal on 121 juutide asundust, mis on Iisraeli poolt tunnustatud ning lisaks veel umbes sadakond omaalgatuslikku asundust. ÜRO ja Euroopa Liit loevad neid asundusi, mis jäävad “rohelise liini” taha ebaseaduslikeks. 1982.a. loobus Iisrael 18 asundusest Siinai poolsaarel ning 2005.a. evakueeriti 21 asundust Gaza maaribal ning 4 asundust Läänekaldal, kuid peale seda on olemasolevad asundusi Läänekaldal laiendatud ning on rajatud isegi uusi asundusi.

Rahu Lähis-Idas on olnud Ameerika Ühendriikide välisministri John Kerry üks prioriteetsetest välispoliitilistest suundadest, kuid erilist edu ta pole saavutanud. Washington on nõudnud rahuprotsessi taastamist ja see on nende suhteid Iisraeliga pingestanud. Paraku ei ole Iisraeli tänased liidrid enam nii leplikud kui seda olid Oslo rahulepete taga olnud Itzhak Rabin ning Shimon Peres. 24. juulil lõppes Oslo lepete arhitekti 90-aastase Shimon Peresi ametiaeg tseremoniaalsel Iisraeli presidendi ametikohal ning tema asemele tuli Palestiina iseseisvuse vastane Reuven Rivlin. Netanyahu valitsus on olnud vastu “kahe-riigi-lahendusele” Palestiina aladel. Peaminister Netanyahust veelgi jäigemal positsioonil on Nõukogude Liidust emigreerinud neukkukogukonda esindav välisminister Avigdor Lieberman, kes nõuab üheselt palestiinlaste karistamist. Suur osa Läänekalda juudi asunikest on tulnud vanadelt neukkualadelt ning põhjustanud äärmuslaste mõju kasvu Iisraelis.

Ameerika Ühendriikides tugevneb surve populaarsuse madalseisu sattunud president Obamale, keda paljud ameeriklased süüdistavad mitmetes surmapattusdes, sh ebajärjekindlas Lähis-Ida poliitikas. Mitmed äärmuskonservatiivse Teepartei tegelased nagu kongresmen Steve Stockman ja endine asepresidendikandidaat Sarah Palin on kutsunud üles tema tagandamisele, impeachment’ile, mille konkreetse ajendina tuuakse kõige rohkem esile islamistide rünnak USA esindusele Benghazis 11. septembril 2012, aga samuti ebaedu illegaalse immigratsiooni tõkestamisel ning vastuseis relvade vabale kasutamisele, mis olevat ameeriklaste üks põhiõigusi. Tema teine ametiaeg sarnaneb väga tema eelkäija George W. Bushi samale perioodile, kui toogi kannatas rünnakute laviini all. Vandenõuteoreetikud võiksid arvata, et see võib muuhulgas olla põhjustatud ka ameeriklaste pehmest (diplomaatilisemast) poliitikast Lähis-Idas, kuigi otseseid tõendeid selle kohta ei ole.

17. juulil toimus maailma pingekolletes mitu olulist sündmust. Sel päeval tulistasid Ida-Ukraina irredentistid alla Malaysia Airlines lennuki ning vaid loetud tunnid hiljem algas Iisraeli maaväe ofensiiv Gaza piirkonnas, kui nad sisenesid Gaza territooriumile.  Internetis levisid pildid mässuliste sõjalise juhi Igor Girkini Iisraeli passist, kuid see võib olla võltsitud. 1992.a. olevat ta aga võidelnud serblaste poolel Bosnia kodusõjas ja segatud etnilisse puhastusse Visegradis. Loomulikult on seose tekitamine kahe sündmuste eskalatsiooni vahele Ida-Ukrainas ja Gazas spekulatsioon, mis ei ole kaetud esmaste tõenditega, kuigi pingete kasv Euroopa vahetus läheduses asuvas Ukrainas on viinud Lähis-Ida konfliktid maailma avalikkuse fookusest välja. Iisraeli maaväe esmane eesmärk on loendamatute maaaluste tunnelite hävitamine Iisraeli-Gaza piiril, mida on kasutatud Iisraeli ründamiseks. Endine FBI direktor Robert Mueller ja ametist lahkuv USA kaitseväe luureülem Michael Flynn on väljendanud muret, et sündmused Gazas võivad tugevdada ameerikavastaseid meeleolusid Lähis-Idas ning kokkuvõttes tugevdada al-Qaeda positsioone. Olukorra muudab veelgi pingelisemaks äärmusrühmituse ISIS kindlustamine Süürias ja Iraagis, mis võib osutuda samalaadseks sunni islamiste konsolideeriv faktor nagu nõukogude okupatsioon Afganistanis 1980-tel aastatel.

ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon, USA välisminister Kerry ja Egiptus on püüdnud vaenupooli kutsuda üles relvarahule, kuid siiani edutult. Teatavasti on Egiptus Jordaania kõrval ainuke araabia riik, kellel on diplomaatilised suhted Iisraeliga ja need ei katkenud isegi islamistist presidendi Morsi ametiajal. Vastupidi, president Morsi vahendas relvarahu Hamasi ja Iisraeli vahel 2012.a., kuid uue presidendi al-Sisi võimalused Hamasi mõjutada on väiksemad. Diplomaatilistesse jõupingutustesse kriisi lahendamisse on kaasatud Hamasiga heades suhetes olev Katar ning Türgi. Palestiinlased nõuavad piiriületuskohtade avamist Gaza ja Iisraeli ning Gaza ja Egiptuse vahel, vangistatud võitlejate vahetamist, ebaõnnestunud rahuläbirääkimiste järel vangistatud palestiinlaste vabastamist, Palestiina kalastustsooni laiendamist ning mere- ja õhusadama avamist Gazas. Iisrael on teatanud, et nad ei aktsepteeri ühtegi relvarahu, mis ei hõlma tunnelite hävitamist. Hamas jälle nõuab Iisraeli sõdurite lahkumist nende territooriumilt. Iisrael lükkas tagasi John Kerry algatatud vaherahu pakkumise. 26.juulil kehtestati poolte vahel ajutine 12-tunnine humanitaarne relvarahu, mida Iisrael oli algselt ÜRO palvel ühepoolselt pikendanud, kuid Hamas keeldus ning alustas taas raketirünnakuid Iisraelile, mis ei ole küll nende Iron Dome õhutõrjesüsteemist läbi murdnud.

Gaza tunneleid on kasutatud salakaubaveoks Egiptuusega kui ka terroristide toimetamiseks Iisraeli. Pildil salakaubavedajad tunnelit läbimas. Pilt aadressilt: http://static.guim.co.uk/sys-images/Guardian/Pix/pictures/2009/2/9/1234221186996/Palestinian-smuggler-move-001.jpg