Burksiputkade kultuuri manifest

@ckrabat
Saanud Ameerika Ühendriikide presidendiks, lubas Donald Trump võimu establishment’ilt rahvale tagasi anda. „Tänasel tseremoonial on aga väga eriline tähendus. Kuna täna me ei anna lihtsalt võimu üle ühelt administratsioonilt teisele või ühelt parteilt teisele – aga me anname võimu Washington, DC-lt üle ja anname selle tagasi teile, ameerika rahvas,“ ütles Trump. Ivo Rull kirjutab Delfis: „Trumpi retoorika on sama lihtsakoeline nagu tema sõnumidki – sõnakordused ja lühikesed loosunglikud laused. Neid toetamas kõvahäälne artikulatsioon ning jõuline kätega žestikuleerimine.“ Nii nagu Novgorodi WC reeglite järgi sõnumit edasi antakse. Tegemist oli stultoloogilises mõttes perfektse esitusega, suunatud konkreetselt valimisvõidu toonud sihtgrupile. Michael Gerson, kes kirjutas George W. Bushi ametisse astumise kõned 2001. ja 2005. aastal, säutsus Twitteris: “Ma olin täiesti šokeeritud, kui erinev oli see kõne eelnevatest ametisse vannutamistest. Kõne ainult punasele Ameerikale.” Siinkohal ei pidanud ta silmas küll punast kommunismuse mõttes, vaid punane värv sümboliseerib ka Vabariiklikku parteid. Mõlemat ideoloogilist suunda, nii ultravasakpoolset kommunismust, kui Vabariiklikus parteis võimule pääsenud konservatiivfundamentalistlikku paremäärmuslust ühendab orientatsioon „lihtsale inimesele“ ehk liigilise määratlusega stultusele, kelle traditsioonilist nimetust „loll“ on poliitkorrektses maailmas hakatud pidama ebasoovitavaks ning liigile endale solvavaks. Stultus kui liik on talitanud selle maailma reeglite järgi, kõigepealt saavutanud teiste liikidega võrdsed õigused ja siis hakanud end nende üle kehtestama. Muidugi, aastatuhandeid kestnud allasurutus on stultust kui liiki kõvasti muserdanud, tekitanud tugeva alaväärsuskompleksi võrreldes inimeste, reptiloidide ja reptiilidega, millest on stultustel tekkinud soov ennast esitleda inimesena ja eitada oma tegelikku päritolu. Kuid isegi Donald Trumpi stultusekeskne poliitika eeldab reptiloidset juhtimist.

Olgu mõistmatutele veelkord hästi aeglaselt üle korratud, et mina mõistan hukka kellegi lolliks sõimamise selle sõimavas tähenduses nagu on hukkamõistetav ka seaks, koeraks, eesliks, šaakaliks või ükskõik milliseks teiseks liigiks sõimamine ja loomulikult on taunitav teiste liikide halvustamine. Kuid sõimamine tähendabki otseselt halvustamist, liiginimede kasutamine objektide kirjeldamiseks (nt neeger mustanahalise kohta) ei ole automaatselt halvustamine. Koera nimetamine koeraks, sea nimetamine seaks, neegri nimetamine neegriks ja lolli nimetamine lolliks ei ole halvustamine. Poliitkorrektses maailmas on tekkinud aga tabumõistete kategooriad, keelatud sõnavara, mis on viinud loodusliku tasakaalu balansist välja. Selle tulemusena on tekkinud stultuslik vasturevolutsioon, mille käigus on liik asunud end teiste liikide üle kehtestama, kasutades ära viimase sajandi jooksul toimunud demograafilist plahvatust, millega on inimeste ja reptiloidide osakaal planeedi rahvastikust on märgatavalt vähenenud. Inimestelt ja reptiloididelt nõutakse stultusliku kultuuri aktsepteerimist. Kui jumalad lahkusid planeedilt, jätsid nad maha süsteemi, mida juhtisid reptiloidid ehk inimeste ja reptiilide segaverelised järglased. Inimesed on planeedil varem elanud teiste hominiidsete liikide (nt neandertaalid) järglased, kes olid allutatud küll reptiloidide juhtimise alla, kuid säilitanud isikuvabaduse. Stultus on aga tehislikult toodetud isepaljunev võõrliik, kelle ülesanne oli iidsetest aegadest saadik tööd teha, püramiide ehitada ja kulda kaevandada. Stultus funktsioneerib mitte mõistuse, vaid temasse programmeeritud käskluste toimel, nt obey, consume, reproduce, and conform. Kui ta enam käsklustele ei allu, siis on ta rikki läinud.

Stultuslik vasturevolutsioon on toonud esile ka kultuuri mõiste ümberhindamise vajaduse. ERR portaalis kirjutab Meelis Oidsalu: „Kultuur on paljude inimeste jaoks mugav asendustegevus, lapsepõlve pikendus, võimalus pälvida kergesti tähelepanu ja vältida vastutust. Kaasaja kunst tegeleb sageli roojaste ja halbade nähtuste ülistamisega ainuüksi seeläbi, et esitab neid kunstina, kujutamist väärivana. Ka on kunstiinimesed sageli alkoholi või narkootikumide kuritarvitajad.“ Õige suhtumine, Meelisel näib vähemalt oidu olevat, sest kultuuri mõiste defineerimine on läinud suhteliselt kitsa seltskonna ehk intelikentide kätte ja rahvas ehk enamus on kultuurist eemale tõrjutud. Kultuur on nõrkadele. Kui Donald Trump tõi poliitika burksiputkade juurde ehk sinna, kus on rahvas, siis lähimas perspektiivis peaks sinna liikuma ka kultuur. Kust need intelikendid üldse võtavad endale õiguse ja voli otsustada, mis on kultuur ja mis ei ole seda mitte? Kas rahva arvamust on üldse küsitud? Kas Novgorodi WC on kultuuri heaks kiitnud? Samuti peaks enamuspõhimõte kehtima ka teaduses, kus väike kildkond reptiloidse või inimliku päritoluga nn „teadlasi“ või siis nende teenistuses olevaid stultuseid on sulgenud teaduse kinnisesse elitaarsesse süsteemi, millest rahvas aru ei saa ja millega teda diskrimineeritakse ja halvustatakse. Siit kohe ka ettepanek, et kultuur peaks kuuluma rahvale ning kontroll teaduse üle peaks minema Lollide Kojale, kes jagab teadlastele vastavaid sertifikaate sõltuvalt sellest, kuivõrd neid on burksiputkade ees tsiteeritud.

Haridussüsteem tuleks ümber korraldada selliselt, et koolide asemel saadetakse lapsed burksiputkade juurde elukooli. Haridussüsteem on kolmeastmeline. Esimese astme läbib õpilane siis, kui omandab oma esimese burksi, teise astme aga siis, kui omandab oma esimese beibe ja kolmanda astme siis, kui omandab oma esimese bemmi. Hinnete asemel mõõdetakse tulemuslikkust vastavalt kogutud feimile, sullile ja respektile. Kolmeastmelise elukooli hariduse omandanud noor tunnistatakse autoriteediks ja ta saab õiguse kanda vastavaid tätoveeringuid ja kuldkette. Uurimistöö asemel peab noor hankima oma esimese nooreperelaenu. Edasi võib juba minna täiendkoolitusele armeesse või vanglasse, kus burksiputka ees omandatud teadmisi süvendatakse ja autoriteedi taset tõstetakse. Tütarlapsi, kes ei soovi sõjaväkke või vanglasse aega teenima minna, ootab alternatiivteenistusena ees kohustuslik sünnitusteenistus. Uue stultusliku maailma Eesti märk on, et kuna me ei saa kunagi suureks vaimult, siis saame seda rahvaarvult – marry and reproduce! Iga loll peab olema suuteline valmis tegema vähemalt viis uut lolli, vastasel korral ta utiliseeritakse kõlbmatuna. Intelikentide kultuuri asemel tõuseb fööniksina tuhast võimas burksiputkade kultuur!

Burksiputkade kultuuri manifest (burx longa, ars  brevis)
1. Igaühel on õigus olla loll! Iga burksiputkaline peab jõudma mittetäieliku kutsehariduse baasil “haljale oksale”!
2. Anname intelikentidele molli!
3. Taome koolid burksiputkadeks!
4. Kuna me ei saa kunagi suureks vaimult, siis peame seda saama rahvaarvult –paljunege nagu küülikud!
5. Bemme, beibesid ja burkse kõigile – 3B ruulib!
6. Autoriteedi saavutamiseks peab igaühel olema sulli, feimi ja respekti!
7. Õige mehe elu on kõht võimalikult täis süüa, vahendeid valimata raha kokku ajada, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada!
8. Laenuraha ja toetused igasse peresse! Kas te üldse teate, mis kasutatud bemar maksab?
9. Tõeline mees peab korraga ära sööma vähemalt neli burksi!
10. Uus liik on tulemas ja võitmas – HOMO HAMBURGERIS!

Timo-Cevinist saab Odini sõdalane III

@ckrabat
Läksin hommikul burksiputka eest läbi ja nägin seal Timo-Cevinit leti ees seismas. Minu teada oleks Timm pidanud olema Jyväskyläs ja paigaldama seal tänavakive, teate küll tal on see firma „Meeleheitel ehitajad OY“, aga ei midagi, tüüp seisab täies elujõus ja lahinguvalmiduses ning õgib aplalt neljandat burksi, nii et suu on soustine. Pärisin Timmilt, milles asi. Timo-Cevin rääkiski, mis mure teda taas koduse burksiputka ette tõi.

Minge vittu, praegu, kui isamaa on hädaohus ja meie armast Eestimaad ründavad marutõbiste moslemineegrite hordid, peab iga patrioot tulema oma kodanikukohust täitma. Meie kõigi koht on siin, sünnimaa paesel pinnal, relv käes seismas burksiputka ees! Mitte sammugi tagasi! Türa, sõitsime Aiku ja Petsiga parajasti laevaga Soomemaa poole ning võtsime kohe baaris õlled ette, siis veel ühed ja kohe järgmised. Aiku rääkis, et oli teel laeva peale Sadamamarketis Pekkaga kokku jooksnud ja nemad seal Soomes nalja ei mõista. Peksavad kõik kaltsupead ja mudakoonud Soomest välja. Odini abiga! Finnair on juba lennukid ette ajanud ja kaltsupeasid laaditakse pagasisse. Vittu, raisk, kus on mehed! Just nagu musketärid kunagi lapsepõlves loetud raamatust, sellest ainsast, mille olen jõudnud läbi lugeda. Tead see Odin kõigi, kõik Odini eest! Pekka rääkis, et nad on seal suomenpojad nakkikioski ees kärajad kokku kutsunud ja Odini sõdalaste maleva moodustanud. Pets kurtis, et raisk, see on jõle norm, lausa kodanikuühiskond või miskit, aga mis meil on. Talendid tuleb kohe koju  kutsuda! Kodumaa on hädaohus, terve Helsingi jaamaesine on neegreid täis, aga kõigil on pohhui, riik ei tee mitte munnigi. Igasuguseid toleraste ja liberaste on Eestimaale niipalju juurde tekkinud, et tahavad meie isamaa otse Brüsselile maha müüa. Aiku ütles seepeale, et ega midagi, ka meile peavad Odini sõdalased tekkima. Mõeldud-tehtud, nii kui Helsingisse jõudsime, ostsime kohe tagasisõidupiletid ja sõitsime isamaad päästma.

Tagasi laeval, võtsime kohe õlled ette ja kui laev õhtupimeduses taas Tallinna reidile jõudis, olime selleks ajaks Odini sõdalased valmis. Esimene mure oli, kuidas sõdalase moodi välja näha? Pets ütles, et tõelisel sõdalasel on pea paljaks aetud ning must jope peab olema. Miks just must jope, sellele eriti pihta ei saanudki, sest minu meelest peaks jope ikka valge olema, et nõgidest kuidagi eristuda ja kui on must, siis näita ust. Aga kui autoriteet ütleb, et must peab olema, siis on must. Esimene käik oli kohe Sadamamarketisse, ostsime sealt igaühele mustad joped ja kirjutasime sinna valge kriidiga suurelt peale – Odini sõdalased. Misjaoks? Ikka selleks, et ära tuntakse ja igaüks, kes Odini sõdalast ära ei tunne, saab kohe kannaga näkku. Küll siis õpib tundma, kui korralikult türnühvlisse saab, kes on selle maa tegelikud peremehed. Joped käes ja üks mure kaelast ära, võtsime paar viina kaasa ja läksime litsi Eve juurde, kes oli kunagi Küla juuksurina töötanud, kuid siis Linna meelahutustööstusesse sukeldunud, et ta meile korralikud sõjamehe soengud teeks. Eve juurde jõudnud, ajasime kõigepealt viinad sisse ja mängisime patriootilisuse tõstmiseks rahvuslikke mänge linnade põletamist ja potkitnoid. Kes kaotas, pääses Evega maadlema, sest tead, sellel, kel kaardimängus ei vea, pidavat jälle naistes vedama. Kui meist enam maadluses asja ei olnud, pügas Eve meil pead paljaks.

Viikingisoengud peas, ajasime joped selga ja padavai burksiputka ette, et sõjakäiguga algust teha. Võtsime igaüks neli burksi ja õlled ette ning hakkasime salka kokku panema. Igaüks, kes oli normaalne mees ja vähegi autoriteeti kaasa tõi, sai musta jope selga ja lasi pea paljaks pügada, siis võis ta Odini sõdalastega liituda. Lõpuks oli meil salk koos: Timo-Cevin, Renku, Aiku, Pets, Jarmo, Valdis, Dildomar, Pässa Rixx ja tema tuunitud bemu, Maksim Mõigust, Kalle Luunjast, offrõudi kunn Muda-Mati, Lemps, Mäidu, Väinu, Ants, Vellu, Kostja, Vasja, Slaava, Voova, Peipsi Koolja, Ivar nõukogude armeest, koer Sharik ja Ivari tungival nõudmisel tema abikaasa Anfissa Fjodorovna. Algul me mõtlesime, et eitesid ei võta, sest vastupidi, meie kui tõelised mehed, peame eitesid pagulaste eest kaitsma, aga Ivar seletas, et Anfissa joob viina nagu tõeline mees, peksab terve meie kamba ühe käega läbi ning omal ajal tuli Musta mere laevastiku sambomeistriks nii meeste kui naiste arvestuses. Selle peale läks minu sõps Mann ehk Maerut-Mannjaana aga kurjaks, äksi täis, miks teda diskrimineeritakse ja lubas mu halastusseksist ilma jätta. Nii pidime temagi lõpuks salka munsterdama, et meil naisi rohkem oleks.

Üsna mitut burksiputka püsiklientuuri liiget ei õnnestunud tabada, kes oli Soomes tööl, kes Norras ja nii mõnigi meist oli Austraaliasse välja jõudnud. Kamraad burksiputka eest Džipsi-Johannes, kellega olime koos kunagi lasteaias käinud ja hiljem arestimajas kinni istunud, pandi seal isegi vangi, kui ta ühel sealsel kaltsupeal ninaluu oli paigast välja löönud, sest see ei olnud nõus Marii-Minetti oma kebabiputkasse tööle palkama. Türa, nad võiksid valge inimese vastu vähe respekti üles näidata, sest meie tõime neile kultuuri. Burksiputka omad on alati tõe ja õiguse eest väljas olnud, seda ütles Šeikspiir … või oli see nüüd Tammsaare. Salga juhiks sai Renku, sest temal oli kõige rohkem autoriteeti. Oli ta ju teistest kauem vangis istunud, temal oli kõige rohkem tättuusid, kõige jämedam kuldkett ja uhked viie triibuga Adidase dressid. Meile jagas ta kohe rahvusliku mustriga tii-šörtid välja, millel oli sõdalase pilt peal. Maksim küsis, kas see on Kalevipoeg? Renku seletas, et see on Breivik. Salk ümises tunnustavalt, kõik olid kuulnud vahvast rätsepast, kes tappis mitusada pagulast ühe hoobiga. Renku asetäitjaks sai Ivar, sest tema oli Nõukogude armees teeninud ja omas teistest rohkem sõjalist väljaõpet. Kui me olime salga kokku saanud, ilmus ka esimene pagulane. Tahtsime talle kohe molli anda, aga tüüp kukkus selges eesti keeles kisama, ärge pekske, ärge pekske, ma olen oma. No mida vittu sa oma oled, kui sa oled neeger? Klemm seletab vastu, et tema nimi on Jaak ja hoolimata kahtlasest välimusest, on ta tegelikult tõupuhas eesti mees. Pagulasi ta tegelikult üldse ei salli nagu ka pedesid ja kui saaks, siis virutaks ta neile kohe raudlatiga. Tegime talle kohe katse, aga ta raisk läbis selle vaevata, tegi vahet saku ja alekoki õlledel ning sõi ära neli sealihaburksi ühtejärgi. No selge siis, et eestlane ja võtsime ta sõdalaste hulka vastu. Nigross, raisk! Musta jopet tal polnud, aga tüüp ajas ülakeha paljaks ja kirjutasime kriidiga talle siis musta selja peale – Odini sõdalased. Kombes!

Kui salk oli koos, võisime kohe tegutsema asuda, aga kõigepealt tuli avamispidu. Anfissa pakkus rahvale kõhutäidet, tegi oma firmarooga makaroonõ po-flotski – keetis potitäie makarone ning ajas mõned konservid ja sibulad ka sinna sisse. Seda nad sõid Musta mere laevastikus teenides. Meie võtsime tõrvikud kätte ja kõndisime kolm ringi ümber burksiputka. Pässa Rixx ajas oma tuunitud bemule hääled sisse ja demonstreeris burksiputka beibedele driftimisekunsti. Taustaks mängis rahvuslik muusika. Tead, sihuke kultuurne värk, Under, Adson, Jaan Kross … See, lapsed, on klassika nagu Ivar armastab öelda. Tema on klassikaline mees, sest nii kui ta kolmkümmend aastat tagasi Nõukogude armeesse aega teenima läks, teenib seal siiamaani, pole kuidagi enam välja saanud. Kuule, need rahvuslikud aated on mulle lapsest saadik tähtsad olnud. Minu mutt sünnitas kokku üksteist last ja panustas niiviisi tohutult eesti kultuuri arengusse ning eesti keele ja meele püsimajäämisse. Kujuta nüüd ette, milline kaotus oleks see eesti rahvale, kui meist keegi oleks  jäänud sünnitamata? Kust siis riik oleks endale sõdalasi saanud? Terve jalgpallimeeskonna saaks kokku, raisk. Mis teil on sellele vastu panna, ah? Kui meil oleks rohkem patriootlikke naisi, siis sünnitaksime need moslemid üle, saaksime suureks rahvaarvult ja mitte ükski neeger ei julgeks siia tulla. Läheksime hoopis ise Aafrikat vallutama. Ma ise alustasin ka hoogsalt ja tegin Cärlyn-Angelinale tite taha, kui too veel põhikooli viimases klassis käis. Einoh, kõik oli seaduslik, tsikk oli kuusteist täis. Nooreperelaenu eest ostsin bemarile vinged põhjatuled. Sellel eidel polnud muidugi patriotismiraasugi, põrutas esimesel võimalusel kellegi Marco nimelise moosiriiuliga Milanosse. Lubati modelliks teha. Nüüd on hädas, Timm saada raha, tahab koju! Fakk, sellised need naised on. Pealegi, kutid teadsid rääkida, et see Marco olevat hoopis pagulane ning passis seisab tal hoopis Ibrahim.

Meie laps Roberto-Ronaldinjo on aga vinge kutt, täitsa minu moodi. Oleks selliseid rohkem, siis ei sureks meie rahvas mitte kunagi välja. Praegu minu mutt kasvatab teda, mul pole ju aega, pean Soomes raha teenima, aga kui ta suuremaks kasvab, toon ta burksiputka ette ja õpetan driftima. Vittu küll, see on elu! Aga mis nüüd minust, räägime parem Odini sõdalastest. Kui pidu läbi, tuli teenistusse asuda, sest isamaa kutsus. Kõigepealt ootasime mitu tundi burksiputka ees, aga mitte ühtegi moslemit, neegrit ega muud pagulast ei tulnud burksi ostma. Ei tea, kuhu nad peitu olid pugenud. Pets teadis rääkida, et lennukitega olevat neid mitu tuhat salaja Eestisse toodud. Keegi olevat Saaremaal pagulast näinud ringi liikumas ja Jõgeval olevat kellelegi pagulased öösel aknast sisse tulnud ja ära vägistanud, nüüd olevat sitane pederast. Viinis vägistas Iraagist tulnud pagulane pidulikult kümneaastase poisi. Kui ajakirjanikud temalt peale sündmust korraldatud pressikonverentsil küsisid, miks ta vägistas, vastas pagulane, et seksinälg oli nii suur, ta olevat pidanud juba neli kuud ilma seksita elama. Türa, me neile pagulastele näitame! Kui mõne kätte saame, kütame kohe molli! Vitupead! Mida teha? Liikusime edasi Linna kaubanduskeskusesse, kuid sama lugu, ühtegi pagulast ei hakanud silma. Kas keegi oli neid hoiatanud?

Kaubanduskeskuses kohtusime oma küla poiste Raiberti ja Rögabertiga ning nad liitusid kohe meie võitlussalgaga. Nad tõid kaasa veel terve hulga nooremat rahvast: Carolina, Crisli, Celine, Carin, Crislyn, Crislin, Regon, Karinee, Phil-Benjamin, Nico, Geir-Melany, Keteli, Mairon-Daniel, Marto-Demar, Helery, Egerti, Liset-Marlen, Fredy-Andri, Kleer, Emily-Stella, Maikren, Saimon, Grishnakh, Maikren, Käroliis, Alice, Danita, Tarren, Triine-Beate, Kevin, Helily, Trond-Bjarte, Aisling, Brayen, Käthy, Mailete, Helys-Anette, Laura Lucia Maria, Sälly, Geidy, Hegeli ja Ismo. Tundsime, kuidas meie jõud kasvab, ainus probleem oli pagulaste puudumine. Sõitsime siis lihtsalt paarile mööduvale tüübile pasunasse. Lihtsalt niisama, preventiivselt, et meist märku anda. Nagunii olid tegelikult tolerastid, võib-olla isegi pederastid. Üks vilavate silmadega mehike astus juurde, surus kätt, patsutas tunnustavalt õlale ning kiitis: vot gorjatshie estonski parni, tovaristsh Putin ljuubit vas. Andis meile sada rubla ja oma telefoninumbri. Kui juurde vaja on, siis helistage ja küsige Joožikut. Marto-Demar pani ette minna tehnikaülikooli juurde passima, seal on alati mõni nõginina või rätipea ringi luusimas. Ma selliseid kohti natuke kardan, mingid kahtlased brillidega tüübid patseerivad seal, aga miks ka mitte! Lõpuks, kas sind ei aja vihale, kui sinul, põlisrahva seaduslikul esindajal, jäi omal ajal seitsmes klass pooleli, aga näed, mingi nõgi õpib siin prohvessoriks? Ja meie naised viivad nad ka ära!

Burksiputkade kultuuri sünd

@jolli (kirjutas algteksti), toimetanud ja täiendanud ckrabat
Kaugel, kaugel keset Metsa oli Küla. Ammustel aegadel elasid Külas metsikud barbarid, aga Linnas elasid seevastu kultuursed roomlased, kes olid juba Nibiru invasioonist saadik reptiilide poolt ära kodustatud, kultuurseteks muudetud ning beibede, bemmide ja burkside saladustesse pühendatud. Roomlaste keiser Kassiussi (keda peenemas kirjapruugis hakati hiljem kirjutama Cassius) valitsemise ajal rajati küladesse esimesed burksiputkad ja kroonikates on kirjutatud, et nii tekkiski Maale esimene burksiputkade kultuur. Algul ei tahtnud barbarid burksiputkasid oma maadele Metsa lasta, sõid musta leiba ja jõid mõdu või kalja peale nagu juba nende esiisad olid teinud, aga topeltjuustuburgerist ja coca-colast ei osanud nad unistadagi. Selline maalähedane eluviis oli aga lõppematute kultuuriliste konfliktide taimelavaks, sest istuti oma mätta otsas sauna taga tiigi ääres ning oldi täiesti kindel, et ülejäänud Maa pöörleb ümber istuja isikliku naba. Keiser Kassiussil tekkis aga mõte, et kui ta barbarid kultuurseks teeb ja neile burksiputkad ehitab, siis saab Rooma riik edaspidi rahus elada ja kurjad barbarid ei rüüsta enam Rooma keisri valduseid. Seda, lapsed, nimetatakse tsiviliseerimiseks.

Kui Kassiuss lõpuks leegionäridega Külla jõudis, saabusid sinna ka esimesed burksiputkad ja barbarid leidsid, et see hea oli, sest siis, kui vili ikaldus või metsast enam jänest kätte ei saanud, sai burksiputkast alati süüa ja juua. Nooremale rahvale burksiputkade kultuur meeldis. Külakiigel kokkusaamise asemel hakkas noorsugu hoopiski burksiputkade ees vankritega tiirutama ning selgus, kellel neist oli teistest rohkem feimi ja respekti. Ilma sõrmekooku või vägikaigast vedamata sai kohe selgeks, kes on Külas kõige kõvem noormees, kelle järgi kõik neiud õhkasivad. Oli mehi, kes tulid burksiputka ette heinavankriga, aga oli ka selliseid, kes vahepeal vankrile vedrud alla saanud ja sõitsid burksi ostma juba kaarikuga. Need mehed olid Külas väga lugupeetud, sest kohe oli näha, et nemad oskasid elada.

Burksiputkade kõrvale tekkisid kasutatud vedruvankrite turud, rikkamad “võllid” – nüüd kutsuti paljusid tegijaid mehi isekeskis mõne masinaosa nimega nagu klemm, võll või kardaan, müüsid seal oma Linnast toodud ja ära kasutatud vankrid vaesematele meestele, kes tahtsid samamoodi burksiputkade ees edvistada. Kui kaalika- või hernesaak oli ikaldunud ja raha kohe üldse ei olnud, sai raha kasutatud kaariku ostmiseks rahavahetaja käest laenuks võtta. Rahavahetaja elas hästi ja laskis algse rahavahetajalauakese asemele suure ja uhke sammastega pangahoone ehitada, sest ühel hetkel oli kogu Külarahvas, alates külalitsist kuni auhinnaga pärjatud aasta kaalikakasvatajani välja, rahavahetajale võlgu ja võlakirjad ei mahtunud enam rahavahetaja jänesenahkse kasuka põuetaskutesse ära.

Niimoodi sai alguse linnastumine, sest vankrituru kõrvale kerkisid ka vankripesula, sepikoda, pank, kõrts ja litsimaja, kõik väga vajalikud asutused, mis tahtsid burksiputkade kultuurist osa saada. Koolimaja aga ei ehitatud, sest kooliprogrammi jaoks raha ei olnud, samuti peeti koolist saadavat haridust isegi ohtlikuks, sest niinimetatud haritud inimesele oli palju keerulisem burksiputkade kultuuri poolt toodetud kaupu ja teenuseid pähe määrida. Vahel hakkas mõni selline ühe matemaatikaraamatu läbi lugenud reaalharitlane rahavahetaja maksegraafikutes parandusi tegema või mõni humanitaarhariduse omandanu piipu tehes elu mõtte üle targutama, jõudes ohtliku järelduseni, et elu on sitt. Sestap omandatigi haridust Külas endiselt talutares peeru valgel vana ajalehte lugedes. Ajaleht oli tegelikult postimüügikataloog, mis kunagi valel aadressil Külla saadeti ja nüüd käest kätte ja perest peresse käis, sest seal oli palju ilusaid pilte ning pildi kõrval seisis kirjas, mis pildil on ja palju maksab.

Burksiputka vahetusse lähedusse ehitati uus turg, sest vana laadatüüpi turg turuosalisi enam ei rahuldanud. Kõik pidi nüüdsest olema uus ja super. Nii tehtigi vana turu ehk marketi asemele hoopiski uus ja palju suurem turg ehk supermarket.
Supermarketisse enam vana laadakola nagu ristpistes tikitud kapukaid ja kitsenahast pastlaid või vöökirjatud õllekanne enam ei võetud, vaid seal müüdi nüüd kaugelt Hiinamaalt toodud nailoniussi niidist kootud sokke ja naftast tehtud tenniseid. Õlut pakuti aga kuue kaupa plekkpurkides. Plekkpurgid sai tegija mees ise kodus lahti lammutada ja nendest vankriratastele uued vitsad peale lüüa. Alguses kogutigi õllepurke reheahju serva peale naabritele jõukuse näitamiseks, aga lõpuks läks plekkpurgikogumine moest ära, sest supermarketist sai huviline värvilisi purke iga päev juurde osta ja nende ülelugemiseks ei jätkunud enam numbreid. Õllepurkidega hakkasid võistlema suured plastpudelid, kuhu mahtus palju rohkem õlut sisse.

Ühel hetkel leiti, et midagi oleks Külas nagu puudu. Nõukojas pandi pead kokku, arutati ja vaieldi ning leitigi, et puudu on poliitikast, täpsemalt regionaalpoliitikast. Lisaks kõigele tundus külaelanikele, et demokraatiat oli vähevõitu. Mis demokraatia oli, seda ei külaelanikud väga täpselt ei teadnud, kuid küla nõid teadis rääkida, et kui hallidel Nibiru aegadel lollid reptiilidelt võimu üle võtsid, siis saabuski demokraatia. Varem oli külavanem see, kes ütles, mis poliitika hetkel Külas kehtib ja inimestele hea on. Külavanemaks sai tavaliselt aga kõige autoritaa… autoriteetsem mees, see, kellel oli kõige rohkem sulli ja sellest tulenevalt feimi ja respekti ja sellest tulenevalt ka kõige rohkem sõpru. Nüüd korraldati esimesed vabad valimised. Vabade valimiste korral sai aga iga mees oma kandidatuuri üles seada, ennast valimistepäeval külarahvale püüne peal näidata ja loota, just tema valitakse Küla poliitikat korraldama.

Selgus muidugi, et enamik ise ennast ülesse sättinud kandidaate olid valijatele täiesti tundmatud. Enamus neist kandidaatidest olid lisaks ka nii ihned, et polnud kunagi teistele külameestele ehk nüüdsest valijatele Küla kõrtsis õlut välja teinud ja nii neil ei olnudki sõpru, kes oleksid nende poolt valimistel hääle andnud, küll aga oli nii mõnigi mees naabri koera jalaga löönud, litsimajas käinud või naabrinaist vale pilguga vaadanud. Külas peeti seda hästi meeles. Kõik sellised lood poliitikasse astunud kandidaatide kohta toodi nüüd avalikkuse ette ja niimoodi tekkis vaba ajakirjandus, sest sellised mehed, kes kõrtsis lahtiste kõrvadega istusid ja sageli rääkijate kulul juua said, läksid hinda ja võeti nüüd Küla Kella toimetusse ajakirjanikena tööle. Kui varem sai kaevul või saunas külamuttide käest kõigest, mis Külas toimus täiesti tasuta teada, tuli ainult ise veel uhkem lugu rääkijale vastu jutustada, siis nüüd sai külauudiseid teada ainult raha eest, siis kui Küla Kella uue numbri ostsid. Seal olid kõik külamuttide räägitud lood must-valgel kirjas. Valimistel valiti aga nüüd täiesti vabalt ja ausalt vana külavanem tagasi küla juhtima, sest selgus, et temal oli ikkagi kõige rohkem sulli ja feimi ja respekti ja sellest tulenevalt kõige rohkem sõpru ning lisaks kutsus Küla Kell tema poolt hääletama.

Burksiputkade kultuur sünnitas omad kangelased, kelle nimed kirjutati kuldsete tähtedega külafolkloori, rahvalauludesse ja legendidesse. Uus aeg nõudis uusi kangelasi. Kes ei teaks inimesi rahva hulgast, tüüpe nagu Renku, Aiku ja Pets, Raibert, Rögabert ja Dildomar, Onelise, Maerut Mannjaana ja Säsiliy Sofi, Pirgit ja Tagmar, Jarmo ja Valdis, Pässa Rixx ja tema tuunitud bemu, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, Cärlyn-Angelina, Timo-Cevin ning pisike Roberto-Ronaldinjo, offrõudi kunn Muda-Mati, Maksim Mõigust, Kalle Luunjast, Liina-Mari, Maigi, Rivo ja Tiux, Sirts, Sander Remo, Fleur-Anlourdees ja Räbit-Umbrella-Andromedya, Lemps, Mäidu, Väinu, Ants ja Vellu, Kostja ja Vasja, Slaava ja Voova, Peipsi Koolja, naabri-Juhan ja naabri-Juku, aktiivne kodanik ja raadiosse helistaja Loreida Loo-Reha, tema sõbrannad Leida, Salme, Tilde ja Mann, Carolina, Crisli, Celine, Carin, Crislyn, Crislin, Regon, Karinee, Phil-Benjamin, Nico, Geir-Melany, Keteli, Mairon-Daniel, Marto-Demar, Helery, Egerti, Liset-Marlen, Fredy-Andri, Kleer, Emily-Stella, Maikren, Saimon, Grishnakh, Maikren, Käroliis, Alice, Danita, Tarren, Triine-Beate, Kevin, Helily, Trond-Bjarte, Aisling, Brayen, Käthy, Mailete, Helys-Anette, Laura Lucia Maria, Sälly, Geidy, Hegeli, Ismo, naabri-Kirsti ja tema rootslasest mees Håkan Lundist, maadeavastaja Kaspar Karvajalg Amazonase džunglist, pagulasneeger Jakalu Mbata Botsulu ehk sõpradele lihtsalt Jaak ja tema õde Jeanne, Liis, Lauri ja Liisi koer Hussein, turunduskunn Böbbels, Stalin Mayakutti, proua Anna Nigeeriast ja tema kodulaen, Marco (passis Ibrahim), Marco vend Hassan, Matti ja Sirkka-Liisa, Ivar nõukogude armeest, Liisi ja Laena, Haldur ja Täitur, koer Sharik ja Anfissa Fjodorovna. Kõik nad söövad tavaliselt neli burksi korraga ja sikspäkk või kaheliitrine plastpudel kange õllega teeb neil meele heaks. Vedruvankrid on vahepeal arenenud bemmideks ja külalitsid beibedeks. Burksiputkade ümber tekkis uus liik – homo hamburgeris. Iga homo hamburgeris teadis, et õige mehe elu on “kõht võimalikult täis süüa, raha kokku ajada vahendeid valimata, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada”. See lapsed, on elu! Sissejuhatusega burksiputkade kultuuri tekkelukku me tänase ajalootunni selleks korraks lõpetamegi.

 

Burksiputkade lapsed III: Onelise imeline teekond Lollidemaale

@ckrabat
Tšau, tibukesed. Te ei kujuta ette, mis minuga juhtus, kui ma ükskord Sirtsu ja Marii-Minetiga Solarise keskuses hängisin. Vaatasime ilusaid riideid poodide vaateakendelt ja hindasime mööduvaid mehi. Unistasin parajasti imekaunist vumens siikriti pesust, mida ma oma garderoobis oleksin näha tahtnud, kui minu peika Aiku Soomest rahalaevaga koju jõuab, aga siis põrkasime elevaatoril kokku nägusa paariga, kes oleks kusagile kiirustades meid peaaegu jalust maha jooksnud. Vanem soliidne härrasmees, kellest oli kohe kaugelt ära tunda, et tegemist on välismaalasega, teate, need välismaa mehed juba lõhnavad teistmoodi, ja tema kaunis noor kaasa, kes oli nähtavasti kohalik ülesmukitud odav mõrd. Välismaalane kukkus kohe vabandama ette ja taha, et sorri ja ikskjuus mii ning siis veel mõned komplimendid takkaotsa nagu see välismaa härradel kombeks on. Sõitsime koos elevaatoriga teisele korrusele ja härrasmees kutsus meid teise korruse burksikasse ning lubas meile topeltburksid välja teha, sest temal on nii kahju, et ta nii kenasid neide kohe ei märganud. Me alguses ütlesime küll viisakalt, et mis te nüüd ja pole midagi, sest tahtsime näidata, et meil on siin ka kombed ja kultuur, eriti sellele odavale mõrrale, aga härra, kelle nimi oli Basilio, käis peale, nii et lasksime tšikkidega end ümber veenda ja läksimegi ootamatut kohtumist tähistama. See kohtumine pööras minu elule uue lehekülje, sest te ei kujuta ette, kellega me olime kaubanduskeskuses peaaegu et kokku põrganud. Selgus, et Basilio oli maailmakuulus teadlane, psühholoogiaprofessor, hingeteaduste magister ja rahvusvaheliselt tuntud psühhoneuroimmunoloog, hüpnoanalüütilise koolkonna rajaja, kes oli Inglismaal cum laude lõpetanud kuulsa Sigatüüka Akadeemia. Teate küll, selle sama kooli, kus kuulus võlurpoiss Harry Potter õppis.

Basilio on international man, nagu ta end tagasihoidlikult tituleeris, kes põhiliselt sõidab mööda maailma ringi ja õpetab erinevatele rahvastele, mis elu on. Oma kauni kaasa Alice’ga oli ta tutvunud Inglismaal, kui too hoidis seal Basilio lapsi eelmisest abielust. Nad tundsid teineteise vastu kohe tugevat vaimset sidet, mille tõttu Basilio vana perekonna maha jättis ja kolis koos Alice’ga Eestisse, et siin uut ja palju vaimsemat elu alustada, sest see koht tundus neile see õige, kus on võimalik ennast teostada. Siinne rahvas lausa januneb uute teadmiste järele. Nad olid siin äsja avanud kooli, milles Sigatüüka meetodi järgi õpetati kõrgel välismaisel tasemel mitmesuguseid teadusi ning mille kõik lõpetajad saavad endale välismaa diplomi. See diplom avab kõik teed eneseteostuseks ka väljaspool Eestit. Kui Basilio ja Alice kuulsid, et meie kooliteed olid keskkooli järel katkenud ning õiget haridust meil polegi, siis tegid nad ettepaneku nende kooli, Maailma Transendentaalse Meditatsiooni Instituuti, õppima asuda. Maailma tähendab, et selle diplomit hinnatakse üle terve maailma. Nende koolis õppis palju tuntud arvamusliidreid, modelle, lauljaid, ärimehi ja isegi poliitikuid. Basilio näitas meile tahvelarvutilt nende kooli kodulehekülge, kus pakuti paljusid väga põnevaid erialasid. Mina tahtsin kohe minna vampiirindust õppima, kuid Sirtsule meeldis telepaatiline anestesioloogia. Marii-Minetil oli keskkool pooleli jäänud, kui ta oli Viru keskuses ühe kutiga tutvunud ja sellest rasedaks jäänud, kuid Basilio ütles selle peale, et ärgu ta üldse muretsegu, sest nende kooli astumiseks pole vaja mingeid pabereid esitada. Õppurite nimekirja pääsevad ainult tõeliselt andekad ja edasipüüdlikud sõltumata diplomi olemasolust ja meist on kohe näha, et meie sobime. Sellepärast teeb ta meile õppemaksu osas suurt allahindlust, muidu võtab ta 1000 euri tunnist, aga meile teeb viiesajaga. Kirjutasin kohe Aikule fessarisse, et saatku raha, lähen oma poolelijäänud haridusteed täiendama.

Nädala pärast saimegi tšikkidega rahad kokku laenatud ja maandusime uhke äärelinna eramu ees, mida kaunistas särav neoonsilt “World Institute of Trancendental Meditation”, kõik puha välismaa keeles. Basilio tuli laia naeratusega meile uksele ise vastu ja küsis kohe raha. Ta seletas, et nende koolis on väga humaanne õppemaksusüsteem. Makstakse ühe loengu eest korraga, sest niiviisi saavad kõik teadmisi omandada, kui neil parajasti raha on ja kedagi ei ähvarda koolist väljalangemine, kui nad vahepeal raha juurde teenivad. Ta ütles, et meile on parem kogu meie raha tema kooli investeerida, selleks et vabaneda selle laastavatest mõjudest ning anda oma elule uus kvaliteet. Basilio oli nagu härra Maurus kohe, kui meenutada ammu koolis loetud kirjandusklassikat. Veel rääkis Basilio salamisi meile silma pilgutades, et tegelikult lahkume me siit mitte ainult välismaise diplomiga, vaid ka palju rikkamana kui kooli astudes, sest nende juures õpetatakse muuhulgas raha tegemise kõrget kunsti ja sellest me täna alustamegi. Kuni meid oli klassi kogunenud umbes sadakond, siis suundusime esimese asjana kooli aeda, kuhu iga vastuvõetud õpilane kaevas maa sisse oma krediitkaardi PIN-koodidega, kõik ikka selleks, et vabaneda materiaalse maailma mõjudest ja vaimselt puhastuda. Basilio rääkis, et kooli lõpuks kasvavad meie maasse kaevatud krediitkaartidest rahapuud, mille lehed ehk rahatähed kuuluvad meile. Istutamise ajal helistas keegi Basiliole. Pärast ütles ta meile, et see olevat olnud president ise ja väga paljud tuntud inimesed olevat külastanud Basilio kooli ning ta ise on andnud hulgaliselt intervjuusid mainekatele meediaväljaannetele. Seda olevat vaja riigilt raha saamiseks, kõik ikka selleks, et haridust edendada ja eestlasi targaks teha.

Pärast läksime majja tagasi ning Basilio pidas meile esimese loengu sarjast, mis elu on. Ta rääkis, kuidas vabaneda liigsetest pingetest ning muutuda täiuslikumaks ning vaimsemaks inimeseks. See, lapsed, on psühholoogia nagu armastab pajatada üks minu tuttav Ivar nõukogude armeest, kes on kuulsa akadeemik Starohujevi järeltulija õpilane. Kõigepealt rääkis Basilio endast. Kõik tema teadmised pärinevad suhtlemisest maaväliste olenditega Proxima Centaurilt ning selliseid teadmisi, mida saame tema koolist, ei saa me mitte kusagilt mujalt. Ta oli sündinud ühes Ida-Euroopa riigis, üles kasvanud Pühal Maal Iisraelis, õppinud Inglismaal Sigatüüka Akadeemias ja pärast elanud veel mitmel pool maailmas. Veel Inglismaal elades asutas ta hamburgeriputka, mille ette tulnukad lendavate taldrikutega driftima tulid. Tulnukatele meeldisid Basilio hamburgerid väga, eriti tšiisburgerid topeltjuustuga. Basiliol tekkis tulnukatega telepaatiline kontakt, kuigi algul nad vestlesid omavahel viipekeeles, sest Basilio ei tundnud tulnukat kohe ära. Proxima Centauri asukatelt õppis Basilio palju kõrgeid kunste, mida ta pidi inimestele edasi õpetama, kuid mitte kõik tulnukad ei olnud head. Ühel öösel tulid tulnukad aknast sisse ja ahistasid tema last, aga keegi ei uskunud seda ja süüdistama hakati hoopis Basiliot. Teda taheti isegi vangi panna, aga õnneks kohtas ta siis Alice’t, kes ta Eestisse kutsus. Siin Basiliole meeldis, sest ta sai kohe aru, et siinsetele inimestele oli teda ja tema õpetust väga vaja ja nad kõik olid valmis kogu oma raha Basiliole andma, et see neid targaks teeks. Temast sai maailmakuulus teadlane, kes õpetas Eesti inimestele, mis elu on.

Kui Basilio ja Alice Eestisse jõudsid, siis olid nad väga vaesed ja noor pere pidi algul vanas kolmeses bemmis ööbima, sest elamispinna muretsemiseks raha ei jätkunud, aga ta hakkas selle maa rahvale õpetusi jagama ning nende elujärg muutus tasapisi paremaks. Eestlastele on haridus alati tähtis olnud ja selle nimel nad raha kokku ei hoia. Basilio ütles, et kui kellelgi on vaja õppimiseks laenu võtta, siis on see kasulik investeering ja ta võib mitut usaldusväärset kiirlaenufirmat soovitada, kust kergesti raha kätte saab. Basilio puhul meeldis mulle veel see, et ta ei rääkinud mingit keerulist teoreetilist juttu, vaid seletas väga lihtsate sõnadega nii nagu asjad on, mis muutis tema jutu väga usutavaks. Kohe oli näha, et tegu ei olnud mingi omakasupüüdliku šarlataniga, vaid tõelise guruga, haritud inimesega, kelle kätte oli usaldusväärne raha hoiule jätta. Tal olid nii ausad silmad. Ma taipasin, et me mõtlesime ühel lainel ja ma sain tema jutust emotsionaalse kognitiivse orgasmi ilma, et ta oleks mind näpuotsagagi puudutanud. Basilio oli tõeline meister! Elu ülikoolis õppides, ööklubides, baarides, kaubanduskeskustes ja burksiputkade juures olen kohanud väga palju kõrgelt haritud psühholooge, kuid nende targutamised on muidu targutamised või varjatud üleolevus, mis pole aidanud leida häid praktilisi meetodeid reaalseks suhete parandamiseks ega arusaadavate vastuste leidmisele. Basilio seletab teile, miks asjad on nagu nad on, kuid inimesed pole sellega rahul, sest ikka tahaks ju kedagi teist oma probleemides süüdistada, ainult mitte ennast. Basilio räägib vaid, et andke oma raha talle, sest niiviisi vabanete kõikidest probleemidest, ta võtab teie maailmavalu enda kanda, ning teie elu saab hoopis uue kvaliteedi.

Peale Basilio kooliga liitumist on minu elu saanud uue sisu, ainuke probleem on, kuidas õppemaksuks raha saada, sest Aiku ei taha saata, kuigi teenib Soomes tänavakivide paigaldamisega megapappi. Tema räägib, et haridust pole üldse vaja ja vaadaku ma parem teda, sest kuigi ta pole põhikooligi lõpetanud, teenib ta rohkem kui mõni professor. Üks töötuks jäänud professor tahtis nende firmasse tööle tulla, kuid Aiku boss Timo-Cevin ei võtnud sellist, sest too olevat ülekvalifitseeritud. Õige kah, sest mine neid intelikente tea, muutuvad ülbeks ja nõuavad rohkem pappi, kui nende töö väärt on. Aga mind lausa tõmbab teadmiste poole. Marii-Mineti kutt Džipsi-Johannes seevastu tuli ise Basilio kooli õppima. Neil muidugi rahaprobleemi pole, sest käisid aasta otsa Austraalias mandariine korjamas ning midagi sellest on veel alles. Mõnedel lihtsalt veab elus. Ma olen püüdnud Aikule selgeks teha, et kui ma kooli lõpetan, siis kasvab mulle rahapuu ja ta saab kogu minu õpingutesse investeeritud raha tagasi, aga mõnel on kole kõva pea ja ei võta mitte kuidagi uusi teadmisi vastu. Basilioga tekkis mul kohe telepaatiline kontakt, peale kahte kuud õpinguid lugesin tema huultelt välja sõnumi mii-juu-fakk-fakk ja peale seda meie transendentaalne side tugevnes veelgi. Nüüd me mõistame teineteist juba ühest silmapilgust. Sirts väidab küll, et temal tekkis see transendentaalne side märksa varem, aga ma ei usu teda, sest põhikoolis olid minul alati paremad hinded kui temal. Üldiselt läheb mul hästi ja eriti Cärlyn-Angelinal ei maksa feissbukis enam ülbata, et tema on nüüd Milanos modell ja kiidelda, kuidas tema Marco tema eest hoolitseb. Varsti saab minust diplomeeritud vampiir ja siis ma löön selle Alice’i Basilio juurest minema ning hakkame koos Basilioga Eesti elu uueks looma, sest ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkust tunnistada ja tark on see, kes avastab Lollidemaa ja lollidelt raha ära võtab. Nii räägib meile Basilio, kes on imelise teekonna Lollidemaale juba läbinud, kuid ma loodan ühel ilusal päeval talle järele jõuda.

Basilio Maailma Transendentaalse Meditatsiooni Instituudis telepaatilise anestesioloogia loengut pidamas.

Pilt aadressilt:  http://static.comicvine.com/uploads/original/11116/111162130/3902914-loveguru_wide-074fa86b61c466b45718b430ddfe2d3d7691a92b-s6-c30.jpg

Aasta hiljem: Cärlyn-Angelina monoloog II

@jolli&ckrabat
Juba pikka aega pole kuulda olnud, kuidas läheb arvamusliider Cärlyn-Angelinal kauges Milanos. Nüüd annab Cärlyn-Angelina Skype’i teel teada otse Milano tänavatelt.
Jou, tibukallikesed! Mina jälle siin, otse Milanost, Prada esinduskaupluse eest! Kes ütles, et ma välismaal läbi ei löö? Nimesid nimetamata, sina Sirts, mine nüüd ja vala ennast selle peale jääveega üle! Marcol on tema uue moemaja käivitamine võtnud aega ja ma olen sunnitud tema ema korteris ootama, millal ometi filmivõtetele pääsen. Kangesti tahaks juba modellitööd teha ja normaalselt teenida! Marco hängib põhiliselt sõpradega ringi ega anna isegi juuksuriraha. Räägib, et kui võtted algavad, siis teenin raha piisavalt, aga mul on ju vahepeal ka vaja ilus välja näha!

Ei mitte, et Marcol raha ei oleks, pappi on tal ikka sitaks käes, aga tal on selline ärimehe iseloom, mis nõuab, et raha peab ise sinu juurde tulema ja mitte sina ei pea raha järele jooksma. See minu Marco lausa tõmbab raha ligi! Kas te tema superlux käekella olete näinud? Ma ükskord panin sellest vist isegi pildi fessarisse, puhtast kullast Rolex! See on kingitus ühelt Marco sõbralt, keda ta oma kiire Porschega ükskord kolida aitas. Natuke imelik sõber selline, muidu normaalne kutt, aga tal on mingi haigus, näonaha ülitundlikkus või midagi taolist. Igatahes sellel päeval, kui Marco talle taksot sõitis, kandis ta oma ülitundliku näonaha kaitseks suusamaski. Takso võite kohe heaga jutumärkidesse lugeda, sest ega minu Marco mingi taksojuht ei ole, ta on tõsine ärihai. Aga selle kuti nägu ma ei olegi näinud, sest see mask on tal pidevalt ees, kui ta Marcol külas käib. Mind saadetakse siis tavaliselt linna, sest Marcole ei meeldi, kui naised meestejutu ajal kodus jalus on. Kuhu ma jäin? Ah jaa, see Rolexi kell ja ülitundliku näonahaga sõber, kellel Marco kolida aitas. Sõitsime sinna, kuhu Marco sõber meil tulla palus ja jäime ootama. Marco jättis autol mootori tööle, sest tal pidi aku tühi olema ja pärast ei lähe äkki enam käima. Ootasime, ootasime … ja siis tuligi Marco sõber hirmsa jooksuga nurga tagant, kolimiskott õlal ja mingi tänitav vanamutt kannul sibamas. Sõber hüppas autosse ja Marco andis gaasi, nii et kummid suitsesid. Sõber seletas, et see mutt oli ta ema, kellele ei meeldi, et Marco sõber kodust ära kolib. Pärast oli veel politseisignaale kuulda ja palju nalja sai, kuidas me vanalinna peal sikk-sakkis sõitsime ja korraks isegi mingite prügikastide taga peitust mängisime, sest Marco sõbra ema olevat kogu linna politsei Marco sõbra peale üles ässitanud.

Vat mis elu on, kui sul on ema, kes ei taha täiskasvanud pojast lahti lasta ja lubada tal kodust välja kolida! Itaalia emad on sellised, kange iseloomuga ja hoolitsevad! Tänutäheks kolimise eest andiski Marco sõber Marcole selle kullast Rolexi, tal omal oli neid seal kotis vähemalt kümme tükki. Mulle meeldib, et Marco käib edukate inimestega läbi, mitte nagu Timm, teate küll Timo-Cevin, minu lapse isa, kelle sõbrad on kõik mingid mõttetud küprokid ja panevad Soomes tänavakive maha, aga ega neil pärast ikka raha ei ole. Vahepeal mõtlesin juba, et tulen tagasi Eestisse, aga Timm ei saatnud mulle muidugi lennukipileti raha ja see mõte jäi katki. Sellised need Eesti mehed on, südametud ja kalgid! Marco on hoopis teistsugune, teate, rikas inimene isegi mõtleb teistmoodi kui mõni niisama enda arust jube kõva küprokikutt, keda Eesti ööklubid triiki täis on. Võibolla kunagi kirjutan oma seiklustest Eesti ööelus pikemalt, noh kui viitsin. Igatahes andis Marco mulle oma vana krediitkaardi ja ütles, et tal endal on nüüd uus, mingu ja ostku ma endale midagi ilusat. Ma ei jäänud pikalt ootama ja läksin Milano kaunisse vanalinna šoppama… Silme eest lööb kirjuks: Gucci, Prada, Dior, Chanel. Esimese hooga oleks tahtnud osta kõike, aga ma olen valiv ja mul on hea maitse, sest mulle kõlbab vaid parim!

Jõuluks kinkis Marco mulle motorolleri. Marco ise jõule ei pea, ta on selline usuleige inimene, aga minule on jõulud ikkagi tähtsad. Siis saab verivorsti ja piparkooke ja kõik sõbrad tulevad külla. Meile Milanos küll jõulude ajal külalisi ei tule, sest ka Marco sõbrad on enamasti usuleiged inimesed ega salli hõõgveini ja piparkooke silmaotsaski, sealihast, hapukapsastest ja verivorstist rääkimata. Ma mõtlesin seekord küll Marco ema juures korraldada väikesed toredad Eesti jõulud ja majahoidja tõi minu palvel meile isegi kuuse tuppa. Õigeid kuuski siin Milanos ei kasva, see kuusk oli mingi Jaapanis toodetud plastmassist puu, millele ma lõhnaõli peale valasin, et oleks nagu päris, aga jõulurõõmu oli sellele vaatamata ikka palju! Bensiini pean oma uuele motorollerile küll ise ostma. Marcol motorolleribensiini ei ole, sest tema Porsche sõidab diisliga. Te vist ei teagi, et Marco müüs selle vana Rolls Royce’i maha, mis aasta otsa pidevalt remondis seisis ja ostis selle asemele uhke roostetuuninguga Porsche. Varsti lubas ta ka mind oma uue Porschega sõitma õpetada, sest äkki on temal ka vaja ema juurest kiiresti ära kolida ja siis on hea, kui ma autoga sõita oskan. Marco ema ütles, et see jõuludeks saadud motoroller on Marco venna Mustafa vana motoroller, selle venna, kes praegu vangis on, aga mina ei usu teda, sest Marco vandus mulle põlvili laskudes, et valis selle motorolleri isiklikult mulle välja minu YSL ridiküli värvi järgi, et kokku sobiks! Keda teie usuksite, kas Marco ema või pigem Marcot? No näete isegi! Marco ema on kindlasti kade, et tal pole ei motorollerit ega ridiküli, millega kõlbaks väljas käia. Sellepärast ta istubki päevad läbi kodus ja kasvatab vannitoas mingeid taimi, mida ümbruskonna kutid ostavad. Meie naabruskonna noored on väga suured botaanikahuvilised. Kui mõni neist on jälle mõne taime ostnud, siis visatakse mulle ka viis või kümme eurot, et ma suu peaks.

Motorolleriga jõudsin hõlpsasti vanalinna, sisenesin uhkesse kaubamajja ja valisin kohe esimese asjana välja Lacoste kingad, mis sobisid värvilt väga hästi minu motorolleriga ja sinna juurde kingadega sobiva Prada kleidi, mis tõi suurepäraselt välja minu modellifiguuri ja ilusad pikad jalad, millest Marco on vaimustuses. Lisasin juurde uue Chaneli käekoti, mille hinnasiltigi ei julgenud vaadata, Marco ju maksab, ja paari pikki Louis Vuittoni nahk-kindaid, et oleks mugavam rolleriga sõita. Uute ostudega väga rahul, suundusin kassasse. Kui kassas Marco vana kaardiga maksma hakkasin, siis ütles see kade libu teiselpool letti kahjurõõmsalt, et kaart on tagasi lükatud. Mis mõttes tagasi? Kas ta üldse teab, kellega ta räägib? See peab olema mingi eksitus või veelgi tõenäolisem, et see kassiir tegi seda nimelt! Ma ju nägin küll, kui kadedalt ta mu uusi riideid kassast läbi laskis! Selline kole lühikest kasvu matsakas plika, tõmmu ja vuntsidega, nagu nad seal kõik, ei tegu ega nägu. Temale ei osta selliseid ilusaid riideid kunagi mitte keegi. Teate, ma ärritusin täiesti selle jama peale ja oleks peaaegu karjuma pistnud ja skandaali teinud, sest nii ju ei käituta ühe kliendiga, eriti veel tulevase supermodelliga! Valisin moblaga väriseval käel Marco numbri, et talle kõik ära kaevata, aga kui telefon oli pikalt kutsunud, võttis lõpuks vastu keegi väga ametliku häälega meesterahvas ja ütles kurjalt, et kui ma just advokaat ei ole, siis lõpetagu ma kõne heaga kohe ära, sest Marco ei saa vastata. Vat siis missugused uudised! Igatahes ei ole ma Marcot nüüd juba oma nädal otsa näinud, ainult tema ema tormab mööda tuba ringi, tirib sõrgkangiga parketti üles ja otsib ärapeidetud raha, sest advokaadid pidid Itaalias väga kallid olema. Ei teagi kohe, mida sellest kõigest arvata, aga eks kunagi kirjutan pikemalt. Ciao ja musid!

Tõelise naise test

@ckrabat
Tõelise mehe test juba on juba välja mõeldud, aga sooneutraalsuse huvides tuleks välja selgitada ka tõelised naised. Selleks teeme muidugi testi. Mida rohkem jah-vastuseid saate, seda enam sarnanete tõelise naise ideaalile.
1. Kas sa oled alla 25 aastat vana?
2. Kas sinu kehakaal jääb alla 60 kilogrammi?
3. Kas sinu pikkus sentimeetrites on vähemalt +115 võrreldes kehakaaluga?
4. Kas sa oled osalenud missivõistlustel?
5. Kas sinu garderoobi koguväärtus ületab 2000 eurot?
6. Sul pole aimugi, milline on Eesti riigikord?
7. Kas oled töötanud teenindussfääris?
8. Kas sinu käekott maksab vähemalt 1000 eurot?
9. Kas sinu koolitee katkes enne keskhariduse diplomit?
10. Kas sul on isiklikud turvamehed?
11. Kas sa käid regulaarselt aeroobikas või jõusaalis?
12. Kas sul on oma auto?
13. Kas oled olnud töötu?
14. Kas sul on olnud välismaa mees?
15. Kas oled kandideerinud reality show‘sse?
16. Kas sa oled kakelnud?
17. Kas sa suitsetad?
18. Kas sa oled kandideerinud Riigikokku?
19. Kas sinu kohta on öeldud “blondiin”?
20. Kas sul on kuldne i-phone?
21. Kas sul on naaritsakasukas?
22. Kas sa oled feminist?
23. Kas sa ei karda sõimata kõiki neid, kes sulle ei meeldi?
24. Kas sa narkotsi oled pannud?
25. Kas sa oled end pildituks joonud?
26. Kõik need kutid, kes pole teeninud sõjaväes, ei ole tõelised mehed?
27. Kas pehmod tekitavad sinus vastikustunde?
28. Kas sul on olnud tegemist politseiga?
29. Sa ei tea, kes on või oli Marie Under?
30. Kas sa tunned hingesugulust Cärlyn-Angelinaga ja/või Maerut Mannjaanaga?
Kui sa oled saanud vähemalt 25 punkti, siis on sinus kõvasti ainest olemaks tõeline naine. Kui oled saanud vähemalt 20 punkti, siis oled üsna normaalne. Kui sa oled saanud vähemalt 15 punkti, siis pead enda kallal kõvasti tööd tegema, et mitte häbisse jääda. Kui oled saanud alla 15 punkti, siis võib sinu üle muret tunda. Tõenäoliselt oled nohik, sotsiaalselt tõrjutu ja koolikiusamise ohver ning sul pole oma kuttigi. Mis kasu Eesti sinust saab? Pane ennast põlema!

Tõelise mehe test

@ckrabat, featuring jolli
Totaalse meedia ustava teenri leheneeger Priit Pulleritsu sulest on ilmunud kaks tõelise mehe testi, mille läbi saab isasrahvas teada, ega ta äkki pehmo pole. Esimene test oli väga spordikeskne, sain sealt vaid ühe punkti – sa ei kasuta suusatades memmerätti, kui õhutemperatuur on kõrgem kui tosin miinuskraadi. Seda ma tõesti ei kasuta, täpsustuseks võiks lisada, et ma ka ei suusata. Tulemus: 8 ja vähem korda nõus. Oeh! Teie ainus lootus on, et see küsimustik pole mõeldud teile. Aga kui siiski on, siis…? Teine test nõudis natuke laiahaardelisemat maailmapilti, kuid seal õnnestus teenida tervelt seitse punkti. Läksin rõõmsal tulemusi vaatama ja mis ma näen? 12 ja vähem korda nõus. Oled sa kindel, et oled üldse mees? Kui oled, siis oled puhtatõuline pehmo. Mis sinust Eestile üldse kasu on?

Burksiputka ees tuleks kasutada tõelise mehe määratlemisel hoopis teistsugust testi, mis ei oleks nii elukauge. Õige burksiputkaline teab, mis elu on. Tõeline mees on HOMO HAMBURGERIS, kes teab, et Soomes makstakse ehitusel “megapappi” ja burksiputkaline loodab mittetäieliku kutsehariduse baasil niiviisi “haljale oksale” saada, et oleks sulli, feimi ja respekti ehk bemme, beibesid ja burksi (3B ruulib!). Õige mehe elu on “kõht võimalikult täis süüa, raha kokku ajada vahendeid valimata, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada”. Kui sa vastad mõnele kirjeldatud kriteeriumile, siis oled teel tõelise mehe staatuse poole. Mida rohkem õigeid vastuseid, seda rohkem autoriteeti burksiputka ees.

Meheks olemise väärtushinnangute lävend burksiputka ees (test täieneb):
1. Kui sul on odav rahvaauto, näiteks mersu, bemm või audi, siis olgu vähemalt velg sama kallis kui auto. Muidu sa mees ei ole.
2. Kui sul ei ole mersut, bemmi või audit, siis sul ju ei olegi autot.
3. Sul on Hyundai? See on vist mingi jalgpallimeeskond. Järelikult pole sa üldse mees.
4. Kui sul on vana ameerika auto, siis oled peaaegu mees juhul, kui auto on suur. Kui auto on mingisugune jaapanlaste hirmus ehitatud detroidi väikeauto, siis ei ole sa mingi mees.
5. Burksiputka ees pead kõik varem saabunud putkalised ära tundma. Muidu ei ole sa mingi mees.
6. Sa pead vähemalt neli burksi korraga võtma, siis oled tõeline mees. Kui sööd ainult ühe burksi, siis pole sa mingi mees.
7. Kui sul pole ühtegi laenu kaelas, siis pole sa mingi mees ja ära parem putka ette tule.
8. Kui sa pole vähemalt nelja burksiputka piffi saanud, siis sa oled alles neandertaal ning pead tõeliseks meheks veel arenema.
9. Kui sa jõuad oma isale kolm korda päevas peksa anda, siis oled saanud tõeliseks meheks. Kes on kaitseväes ajateenistuse läbinud või on kaitseliidus, see on poolmees. Kes on aga nõukogude armees teeninud, see on juba automaatselt tõeline mees.
10. Kui sa müüd metsa ja peksad raudlatiga pedesid, siis oled normaalne mees.
11. Kui sa pole Soomes tööl käinud, siis sina mees ei ole. Kui sa aga juba Austraalias käinud, siis sa oled kõva mees.
12. Kui sa kuulad normaalset tümmi, siis oled normaalne mees. Kui sinu lemmiklaul on see: https://www.youtube.com/watch?v=q–XlGnq8kk, siis oled eriline mees.
13. Kui sul ei ole jalgratast ning kahte paari suuski, siis tunnistatakse sind burksiputka ees meheks.
14. Kui sa oled elus ainult ühe raamatu läbi lugenud, siis on sul tugevad eeldused tõeliseks meheks saada.
15. Kui sa käid regulaarselt jõusaalis, siis on sinust saamas tõeline mees.
16. Kui sa oled viimase nädala jooksul end vähemalt korra mällarisse joonud, siis oled MEES.
17. Kui sa tead, kes on Marie Under, siis pole sa tõeline mees ja burksiputka juurde parem ära tule. Ilmselt oled naine või vähemalt pehmo.
18. Oled sa kunagi käinud teatris või kunstisaalis? Kui vastus on jah, siis tekib küsimus, kas sa üldse mees oled?
19. Kas sa kannad memmerätti? Kui jah, siis pole sa mees.
20. Kui sa oled vähemalt neli korda politseile kiiruseületamisega vahele jäänud, siis oled meheks saanud. Kui sa oled aga alko- või narkotestis põrunud, siis oled tõeline mees.
21. Kui sa pole põhikoolist kaugemale jõudnud, siis oled tõupuhas mees. Kui sa oled keskkoolis käinud, siis sa oled ära rikutud. Kui aga oled ülikooli jõudnud, siis, tahad, panen sulle kannaga näkku? Mees sa ei ole.
22. Kui sa jala ei käi ja vett ei joo, siis oled tõeline mees.
23. Kui sinu IQ on kahekohaline, siis oled tõeline mees. Kui Ai kju räppar Ais kjubiga segi ajad, on asjad korras. Kui annad sellise küsimuse peale lõuksi, siis oled autoriteet.

Burksiputkade lapsed II: kaks päevikut ja murtud hing

@ckrabat&jolli
Staarblogija Maerut Mannjaana (18 000 lugejat päevas) kirjutab blogisse:
Ühel päeval lendas Säsiliy Sofi burksiputka ette uue peikaga, kellega oli eelmisel õhtul teatri puhvetis tutvunud. Sellist eksemplari pole varem meie seltskonnas nähtud. Kujutage ette, poiss oli jõle lihvitud, lipsuga ja ülikonnas, “pestud-kustud-kammitud”. Selliselt ei julge isegi suitsu peale tuld küsida, rikub fassongi ära. Ma olen küll juba pikalt suitsu teinud, aga sellised parfümeeritud ja piparmündisuuveestatud tüübid haistan kaugelt ära, lõhnataju on mul nagu meie maja korstnapühkija kassil. Korstnapühkija kass, Zaitšik nimeks, on meil tegija, alati kui on palgapäev ja vana Korsten on end parki ära peitnud, leiab kass ta üles ja kaebab Korstna naisele ära. Seda nendevahelist praalimist ja klaarimist on pärast rõdult alati tore vaadata – nagu Mehhiko seebikas, ainult otse ja ilma pealelugemiseta. Kuhu ma jäin? Ah jaa, juuksuris käib selline dändi ilmselt iga kahe päeva tagant. Ees olid tal paksude mustade raamidega Versatsi prillid, nagu mõnel hipsteril, aga hipster ta ilmselt polnud, liiga korralik. Ilmselgelt memmekas nagu burksiputka ette kogunenud konsiilium kiirelt otsustas.

Noored sõitsid putka ette ühistranspordiga. Säsiliy Sofi ehk Sässu, nagu me teda siiani putka ees kutsusime, poiss-sõber rääkis meile mingit täiesti rändom juttu, et tema töötab kuskil udupeenes uuringuasutuses ja peab rahva eluga kursis olema, sotsioloogilised vaatlused ja suhtekorraldus, et mitte öelda pii ärr, nagu ta ütles. Pealegi olevat ühistranspordiga väga öko sõita, reostab linna õhku palju vähem ja hoopis tervislikum olevat ka. Selle pii ärri peale ristisin ta tagaselja kolmkomaneljateistkümneks. Kolmkomaneliteist pole mitte õllepudeli hind – nii pakkus Timo-Cevin, vaid Pii ja see oli mulle matemaatikatunnist meelde jäänud, kui ma veel noor olin ja koolis käisin. Timo-Cevinil aga oleks sellise haige öko-jutu peale äärepealt süda seisma jäänud. Timo-Cevin on tegelikult minu sõbrantsi Cärlyn-Angelina kutt, aga kui Kärts sõitis Marco juurde Milaanosse moemajja tööle, siis jäi Timm minu hoolde. Käib minu juures vannis ja pakun talle suppi ning halastusseksi, kui Cärlyn-Angelina ära on. Timm on tore poiss, tal on oma firma “Meeleheitel Ehitajad OÜ”, käivad Soomes tänavakive paigaldamas. Peale Soomest tulekut on tal alati pappi ja siis ta teeb ööklubis sõpradele jooki välja.

Säsiliy Sofi poisi nimi oli Sander Remo, mille peale Timm ta kohe San Remoks ristis. Pärast tuligi välja, et Sander Remo vanaema oligi telekast San Remo lauluvõistlust vaadanud, teate küll miski Totokotunjo ja Felitsitaa, haige värk, ning selle järgi lapselapsele nimi pandigi. Varem oli Sässu tõeline peoloom, seltskonna hing, kes oli alati valmis hommikuni pidutsema. Neid pidusid ei unusta ma kunagi – kogu burksiputka töökas kollektiiv pidas Sässust lugu ja see kutt, kes ta endale sai, oli õnnega koos. Kui meil pidu oli, ega me siis naljalt magama ei läinud, ikka kella seitsme või kaheksani panime välja.

Nüüd on juba aasta möödas, kui Sässu Sander Remoga käima hakkas, ja ta on täiesti muutunud! Sässuks kutsuda teda enam ei lubatagi, vaid alati peame välja hääldama Säsiliy Sofi, muidu paarike kohe solvub. Hüvasti peod, hüvasti ööklubid! Hüvasti burksiputka kutid! Sander Remo mõjutusel otsustas Säsiliy Sofi minna isegi tagasi õhtukooli, et pooleli jäänud haridusteed jätkata, sest Sander Remo naine peab haritud välja nägema. Kujutad sa ette! Kuidas teha sõbrannale selgeks, et see mees hävitab ta? Kirjutasin sellest feissbukki Cärlyn-Angelinale, et mis tema arvab? Me peame kaduma läinud sõbrantsi hinge päästma. Kärts ütles, et tõeline sõber peaks olema valmis kõigeks ja löö see Sander Remo Sässult üle. Tal muidugi hea rääkida, tema Marco on miljonär, sest tal on Milaanos moemaja. Neil on seal uhke elamine, milles Kärts on feissbukki ka pilte üles laadinud. Panen selle siia ka üles, kus Kärts on oma uue maja ees Milaanos. Kurat, see teema siin ajab mul sita praegu nii keema, et ma rohkem kohe ei või! Homme blogin edasi.

***

Juhtivspetsialist Sander-Remo kirjutab mustade nahkkaantega päevikusse:
Läksin Linnateatrisse etendust vaatama. Etenduse nime praegu enam ei mäleta, aga Linnateatri külastamist loetakse minu töökohas väga prestiižikaks, sest seal käib kogu meie kultuurieliit. Sellepärast käin ma ikka vahel teatris, sest pean töökaaslaste ees kultuurihuviga välja paistma ja suutma nendega igasugustel kunstiteemadel rääkida. Ega ma mingi niisama vend siis ei ole, ma teen muidu ikka tähtsat tööd ja suhtlen oluliste inimestega. Puhvetis sattus minu kõrvale istuma noor neiu ja meie vahel tekkis vestlus ja isegi väike lamuur. Välimuselt polnud sellel neiul väga vigagi, ainult silmade ümber olid magamatusest rõngad tekkinud. Pakkusin talle piparmündidražeesid ja üritasin temaga kultuurselt teatrist rääkida. Neiu nimi oli Säsiliy Sofi, aga etendusest ei mäletanud ta kahjuks suurt midagi, sest tal oli eelmine õhtu natuke pikale läinud, olid sõpradega hommikuni Hollikas pidu pannud ja Säsiliy Sofi oli vastu hommikut šottide võidujoomises ühelt välismaalaselt teatripileti võitnud. Peale rasket ööd oli ta alles etenduse ajal saanud välja magama hakata. Vaheajal püüdis neiu ennast aga teatri puhvetis mingi joogiga värskendada. Mina mängisin džentelmeni ja tegin talle kohe klaasi veini välja, ise ma tõesti üldsegi ei joo või kui siis ainult ülemuse käsu peale. Tühja, kui on ikka kultuurisündmus, siis pole mul kaunile neiule klaasist veinist üldse kahju. Selle peale oli tütarlaps sillas ja vaatas mind juba hoopis teise pilguga. Nii me tutvusimegi. See oli kohe nii nagu mingi keemia tekkis meie vahele, truu laav esimesest silmapilgust!

Varsti kolisime kokku minu ühetoalisse korterisse kesklinnas, sest me ei suutnud enam teineteiseta elada. Minu kõrval on Säsiliy Sofist saanud nagu uus inimene ning ta on hakanud oma hinge eest hoolt kandma. Varem ei olnud talle mingi probleem hommikuni pidu panna ja pärast terve tööpäev maha magada. Järgmisel päeval valetas ta ülemusele, et oli haige. Nüüd on piiga õnneks hakanud aru saama, mida tähendavad kalender ja kellaaeg ning temale selle selgitamisel pean tõesti ennast kiitma, sest minu jaoks on väga tähtis, et päev on kellast kellani planeeritud. Nii elab inimene täisväärtuslikku elu ega kuluta seda tühja-tähja peale. Kui päevaplaan on paigas, siis ei puutu ka Säsiliy Sofi enam nii tihedalt kokku oma vanade sõbrannadega, näiteks selle Maerut Mannjaanaga, kes ei ole kahjuks veel täiskasvanuks saanud ja kelle peas ulub tuul. Tõesti, see tibi on juba 28 täis, aga käitub ikka veel nagu oleks alles 18 ja käiks gümnaasiumis, kuigi gümnaasiumi pole ta elu seeski jalga tõstnud ning õhtukooli kümnes klass jäi tal samuti pooleli. Õnneks sain Säsiliy Sofi võõrutada enamusest halbadest harjumustest, millised tekivad siis, kui sinu sõbrannad on tühised inimesed. Nüüd olen Säsiliy Sofil mina ja see on juba hoopis kõrgem tase, sest mina olen noor, haritud ja edasipüüdlik, mitte nagu tema vanad sõbrad burksiputka juurest, kes elavad ühepäevaliblikatena laenust laenuni. Minul on ideed, visioon, missioon! Pidevalt mõtlen ühiskonna arengu peale. Näiteks need Prantsusmaa Mistralid, mis on kõigile pinnuks silmas ja mida tahetakse Venemaale müüa, samal ajal kui meil on probleemid Saaremaa praamiliikluse korraldamisega, kuid kuhu on uusi laevu hädasti vaja. Mul tekkis kohe idee, et ostame need Mistralid prantslastelt ära ja rahuolukorras paneme need mandri ja Muhumaa vahet käima. Sõjaolukorras aga oleksid laevad ja meeskond kohe käepärast võtta ning saaksime nad otse sõtta saata. Saarlased on ju vanad tuntud viikingid, saare veri ei värise, takust särk ei kärise, nagu juba minu vanaisa ütles. Tema oli ka saarlane.

Mina olen püüdnud Säsiliy Sofit viia igale poole, kus on kultuuri. Isegi kontserdile. Muidugi mitte mõnda labasesse ööklubisse, kus ta siiamaani käis, vaid tõsise muusika kontserdile, sellisele kus mängivad professionaalsed muusikud. Mina olen pärit muusikalembelisest perekonnast, sest minu isa Lemps oli nooruses muusik ja kõva bändimees. Geenid kanduvad järgmisele põlvkonnale edasi ja mina pidin juba varases nooruses mängima klaverit, viiulit ja flööti, tegelema feng-shui, ikebana ja aikidoga ning õppima ristpistes tikkimist. Paps räägib, et meie põlvkonnal on hoopis paremad võimalused ja kõik teed on meile lahti. Oma elust ta räägib nii: “Täitsa hämmastav, mida me muusika nimel kõike kannatama ei pidanud. Puust elektrikitarrisid, vakstust toole, kanderaamides ööbimisi, katkiseid kõlareid, liiga kitsaid nahktagisid, rauast treppredeleid, kõrgusekartust, viletsat pudeliõlut, ülelubjatud silikaatseinu, ära tulnud nuppudega ekvalaisereid, katkevaid kitarrijuhtmeid, asotsiaalseid naabreid, kunstnikke, purjus muusikakriitikuid, ebakompetentseid managere, transamehi, hipisid, eesti ööelu…. ja aga tegime ikka veel muusikat.” Selline väike repliik siis vahele. Aga nüüd on juba peaaegu öö käes ja peaks vist magama minema, Säsiliy Sofi viskas mind juba tuhvliga, et kaua sa tuld põletad, kell on juba pool kümme ja tahaks lõpuks magada kah. Homme on tööpäev.

Cärlyn-Angelina ning tema ja Marco maja Milanos.

Pilt Cärlyn-Angelina kontolt facebookis: http://images.placesonline.com/photos/52107_milano_shopping_di_tendenza_a_milano.jpg

Kevad südames: Cärlyn-Angelina monoloog

@jolli&ckrabat

Cärlyn-Angelina istub Milano tänavakohvikus laua taha ja tellib tassi teed. Ta suitsetab sigaretti, mille ta on äsja käekotist salvrätiku seest võtnud.

Eestis kurdetakse sageli, et noored lähevad välismaale ja eesti rahvas sureb välja. Keegi ei mõtle põhjuste peale. Miks noored lahkuvad? Eestis on sitt ilm, õudsed inimesed ja kohutavad inimsuhted! Mitte keegi ei naerata. Sa ei huvita seal kedagi. Isegi mitte ühtegi normaalset kutti pole võimalik lantida, kuigi mul on üle küla välimus. Mis meil noortel üle jääb? Välismaa mehed, ja ma rõhutan siinkohal mehed, on naiste vastu viisakad ja tähelepanelikud. Avavad uksi ja rahakotte, kingivad lilli ja ütlevad komplimente. Mul oli siin Timm, passi järgi Timo-Cevin, muidu polnud väga vigagi, aga tüüpiline eesti mees: täielik mühkam ja luuser. Leidsin ta burksiputka juurest, kaks burksi ühes ja “punamütsike” (Lauaviin, toim.) teises käes. Kui meil Roberto-Ronaldinjo sündis, noh läksime veidi hooletuks, siis jäi mul kool pooleli, aga ilma hariduseta keegi tööle võtta ei taha. Võtsime kohe nooreperelaenu, sest kas te üldse teate, mis bemari liising tänapäeval maksab? Kogu aeg räägitakse, et naised peavad sünnitama ja iivet tõstma, muidu eesti rahvas sureb välja, aga pappi keegi välja ei käi. Lastetoetus oli naeruväärne 19 eurot ja 18 senti, mis tõsteti nüüd 28.77 peale ning seegi kulub kõik Timo-Cevini õlle ja burksi peale. Bensuraha saab ta siiamaani vanaema pensist. Mitu last ma teie arvates siis sünnitama peaksin, et korteri ja bemmi eest maksta, ah?

Tubli tüdruk on ise oma õnne sepp. Sellepärast olen lapsest saadik unistanud, et mõni välismaa prints mind Eestist ära viib. Viin lapse vanavanemate juurde, potitaimed ja lemmikloomad varjupaika või mõnele sõbrannale ja lähen koos printsiga lennukile. Välismaal on imeline. Astun lennukist välja otse punasele vaibale. Saabumist Välismaale on kutsutud tervitama puhkpilliorkester ja laulukoor. Pakutakse leiba ja soola või kuidas seal parasjagu komme on. Esimene emotsioon – inimesed naeratavad ümberringi. Nad on heasoovlikud ning minust ja mu tulevikuplaanidest äärmiselt huvitatud. Lennukitrepi ette sõidab printsi pikk valge limusiin. Prints ise sõidab teise autoga lossi minu saabumist ette valmistama, kuid mina jään veel Linnaga tutvuma. Valgetes kinnastes autojuht avab limusiiniukse ja tõstab mu kohvrid pagasnikusse. Juht naeratab. Inimesed naeratavad. Laulukoor lehvitab hüvastijätuks. Edasi läheb sõit viietärnihotelli, kus on mulle imelise linnavaatega luxury-sviit juba broneeritud. Sellist baarikappi ja suurt telekat teil seal Eestis juba ei ole! Hotelli baaris on joogid tasuta ja diskoteegis saan tutvuda kaunite noormeestega, keda võin üles sviiti kaasa kutsuda – nad ei ole sellist sviiti ju varem näinud. Isegi kõige suuremas hädas mõtlen ma positiivselt – vaata päikese poole, tüdruk, siis jäävad varjud seljataha.

Teisel päeval, mitte väga vara, ajavahe junõu, serveerib toateenistus meile voodisse rikkaliku hommikusöögi. Saabub printsi poolt palgatud reisikorraldaja, kes tutvustab Välismaa vaatamisväärsusi ja teeb soovitusi päeva veetmiseks. Teele jääb parim kohalik rahvusrestoran, mis broneeritakse just mulle ja seal esitletakse spetsiaalset erimenüüd. Jooke serveerib Prantsusmaalt erireisiga toodud sommeljee. Seejärel läheme shoppama. Välismaal on hästi palju butiike ja kõikjal on kvaliteetne kaup müügil, mitte nagu meil. Minul, tüdrukud, on lihtne maitse: mulle kõlbab vaid parim! Suures kaubamajas avatakse mulle printsi kulul piiramatu limiidiga arve ning ma võin valida endale riideid, mida ma ise soovin. Taaskord hämmastab välismaalaste abivalmidus ja see, et nad pidevalt naeratavad. Lahkun kaubamajast õnnelikuna suurte kilekottidega täis moodsaid aksessuaare ja ehteid. Autojuht võtab ostud ja asetab need pagasisse. Teekond jätkub. Teen pilte vaatamisväärsustest, millest enamikku näen vaid limusiiniaknast, kuna neid ummistavad turistide hordid. Minu klassiga neiu teab oma väärtust ja matsirahva hulka mingisuguse vanaaegse moest läinud püramiidi või kuju pärast ma juba trügima ei lähe! Pildid laon õhtul feissbukki üles, et kodueestlasedki saaksid teada, kuidas elu Välismaal on ja et sõbrannad kadedusest lõhki läheksid. Eriti sina, Angeelika, kes sa mulle jõulupeoks oma kingi ei laenanud! Nüüd on mul päris oma prints ja limusiinitäis kingi, võin ka sulle sünnipäevaks saata! Jõuame ööklubisse, mis on täis kuumaverelisi musklis õlitatud kehade ja soengutega mehi. Kõik nad võistlevad minu tähelepanu eest ja täidavad minu silmist loetud soove …

Äratuskell heliseb ja Cärlyn-Angelina ärkab oma unistuste printsi korteris Milanos.

Õieti on see siiski tema ema kahetoaline korter. Heidan pilgu aknast välja, kus vaadet ummistab Lasnamäele sarnane magalarajoon. Minu kõrval norskab pisike kiilakas vanamees. Prints, kes tutvustas end mulle Marcona, aga keda tema ema kutsub millegipärast Ibrahimiks. Pea valutab. Nii ilus unenägu oli, limusiinid ja mis kõik! See eilne odav pakivein, unenäod lähevad liiga kirevaks! Kuidas ma üldse selle Marcoga tutvusin? Noh limpsisime sõbrannaga klubi baaris kokteili, mille sõbranna ühelt jorsilt välja rääkis, siis ujus järsku mingi meeter kolmekümnene kiilakas tüüp ligi ja lõi külge. Rääkis, et tal on Milanos moemaja, uhke villa ning mitu limusiini. Kiitis minu välimust ja lubas modelliks võtta. Andis visiitkaardi, kuhu oli kirjutatud “Owner of Model Agency” ja palus ühendust võtta. Tüdrukud, ütlen, et kui alguses tundus ta sellise tavalise ilastava keskealisena, kellel käivad neelud meie kaunite neidude järele, siis peale sellist tutvustust nägin kohe, et tegu on siiski härrasmehega, kes on ka elus kuhugile edasi jõudnud, mitte nagu need meie kohalikud jorsid siin, kelle ainuke jututeema on, kas Audi on parem auto kui BMW. Šarmantne välismaa härra tegi veel silma ja küsis, kuidas on eesti keeles I love You, twelve months! Ütlesime siis, et armastan sind kaksteist kuud. Härra muutus väga lõbusaks ja itsitas ja korrutas muudkui, et “koks teist kuud, koks teist kuud!” Väga keeleõppehuvilised on need välismaa mehed!

Ega ma temasse just ära ei armunud, kuid härra oli viisakas ja ikkagi Välismaalt. Sõitsingi siis Milanosse, Marco moemajja modelliks tööle. Kohapeal tuli ta mulle vastu, nagu selgus, ühelt sõbralt laenatud pisikese armsa natuke roostes Fiatiga, Marco Rolls-Royce olevat parasjagu remondis, ning viis mu oma ema korterisse, sest tema teisel sõbral tekkisid ajutised majandusraskused ning ta oli sõbramehe poolest oma kesklinna penthouse-korteri sõbrale elamiseks laenanud ja ise ema juurde kolinud, muidugi ajutiselt, kuni sõber jälle jalad alla saab. Minul muidugi polnud selle vastu midagi, et Marco on selline hooliv ja tahab oma sõpradele alati ainult parimat. Peaasi, et selle korteri siiski ruttu tagasi saaks, sest vannitoas kasvatab Marco ema mingeid taimi, mille müügist nad elavad. Mina vannituppa minna ei tohi ja pean siin ennast kausis pesema. Praegu me põhiliselt me hängimegi Marcoga Milano äärelinna magalarajooni kiirtoidukohtades, sest siin ei ole kalleid restorane. Marcol on nimelt allergia restoranitoidu suhtes ja ükskord tuli tal kallis restoranis, kuhu me lõpuks minu palvel läksime, arvet nähes isegi allergiahoog peale! Me hiilisime tagaukse kaudu minema, sest Marco ütles, et tal on ükskord selline jube hoog juba peale tulnud ja siis ta ei vastuta enam oma tegude eest, seda poleks küll vaja, et ta veel vangi ka satuks, nagu ta vend Mustafa juba on.

Olen palunud Marcol end vähemalt vahel mõnel õhtul klubisse viia, kuid tühjagi. Põhiliselt veedab ta aega nurgapealses baaris sõprade seltsis. Vaatavad suurelt ekraanilt jalgpalli ja sõlmivad kihlvedusid. Mina pean kodus koos Marco emaga telekast seebi-seriaale vaatama. Vahel antakse mullegi 10 eurot, kui Marco saab vabatahtliku töötaja töötasu raha kätte. Kuna Marco on rikas, siis ta päristööl enam käima ei pea ja ta käib aegajalt ühes kodutute koerte varjupaigas vabatahtlikku tööd tegemas – see ongi meie jorsside ja välismaa džentelmenide vahe, et välismaal tehakse sageli asju tasuta, heast südamest ja ühiskonna hüvanguks! Kui sa oled rikas, siis sa teedki teistele seda, nagu sulle on tehtud ja terve ühiskond võidab sellest! Vahel, kui ma tujutsen ja ütlen, et võiks nüüd ikkagi sinna Veneetsiasse gondlitega sõitma minna, nagu ta alguses lubas, siis ta paneb mulle kildu vastu ja ähvardab mind oma teisele vennale Hassanile edasi müüa, kes on Egiptuses kaamelikasvataja ja samuti väga jõukas mees. Hassanil on juba kolm naist, aga ta tahab neljandat ja see peab kindlasti välismaa naine olema. Olen Hassanit pildilt näinud, selline natuke kurja näoga habemik mees. Õnneks teeb Marco nalja ja lammaste eest ma siiski loosi ei lähe, ärge teie seal nüüd närvi minge, ha-ha-haa!

Välismaal on ilus, aga koduigatsus tuleb peale, eriti kevadeti. Ma lausa tunnen, kuidas kevad minu südamesse tungib. Timm ütleb selle peale, et kevadel lähevad naised kiima. Tuleksin võib-olla Eestisse tagasi, aga raha pole. Helistasin Timo-Cevinile ja nõudsin, et ta mulle raha saadaks. Meil on ju ometi ühine laps! Praegu elab Timmi ema juures. Timm teenis suvel Jüväsküläs tänavakive paigaldades megapappi, aga jõudis selle vahepeal maha juua. Vittu küll, võtku siis SMS-laenu, rott selline! Need saamatud eesti mehed, t*ramaivõi!

Cärlyn-Angelina kustutab sigareti, jätab tee eest lauale mõned euromündid tühjenevast rahakotist ja lahkub. Varsti algab seriaal, mida ta koos Marco emaga telekast vaatab. Oh koliks see Marco sõber juba Marco lukskorterist välja ja saaks ometi inimese moodi elama hakata!

Marco Milano aka Mandi Mandi – Il bagnino Gino

Osades: Cärlyn-Angelina, Marco, Marco vend Hassan, peresõber Silvio ja teised Milano äärelinna kuumimad kutid ja tsikid.

Üks asjalik argipäev Timo-Cevini elus II

@jolli, featuring ckrabat

Timo-Cevin seisab burksiputka ees ja sööb burksi. Tema kõrval toetub Džipsi-Johannes plastmasslauale ja kurdab rasket elu.
DŽIPSI-JOHANNES: Timm, kas Soomest mingit otsa pole kumamas? Kurat, ära tahaks siit. Nahhui see Eesti. Sitt ilm, õudsad inimesed ja kohutavad inimsuhted. Võtan SMS-laenu, ostan ühe otsa pileti ja lähen ära Austraaliasse. Täitsin eile viisaankeedi. Tead, seal on elu, män.  Välismaa, rsk. Siin keeravad poliitikud lihtsa inimese elu täitsa prsse. Liberastid, integrastid ja tolerastid valitsevad. Nahhui, isegi surmanuhtlus kaotati ära. Mis riik see on, rsk, kus pole isegi surmanuhtlust?
TIMO-CEVIN: Mind poliitika ei huvita. Ükskord kutsuti erakonda. Öeldi, et need, kes panevad feissbuukis laik ja avalduse ära täidavad, nende vahel loositakse välja viis ööklubi pääset ja kaks tundi ilusalongi. Astusin siis liikmeks ja edasi ei huvitand. Mingisugune täitur helistas suvel, et miks on liikmemaks maksmata. Mingu mnni, ausalt, ei huvita. Raha nagunii ei ole, kõik kulub Cärlyn-Angelina ja Roberto-Ronaldinjo peale ära. Mul naine ka küsis, et miks on meie riigis lapsetoetused nii väiksed?  Nüüd nõuavad, et valitsus peaks tõstma. Nõus! (tähtsalt). Lastetoetusi tuleb tõsta ja korralikult. Vttu küll, mis bemari liising maksab? Roberto-Ronaldinjo eest maksis riik nii staks vähe pappi, et ei olnud võimalik enam bemmi liisida. Nüüd pole burksiputka ees autoriteedist enam sttagi järel. Isegi Maksim Mõigust ei anna kätt ja teeb nagu ei tunnekski. Naisega läksin ka tülli.  Kärts kolis kellegi Marco juurde Milaanosse ja poisi saatsin muti juurde juurde kostile. Kui ma kunagi peaks end nii ära süstima, et valima lähen, siis valin neid, kes tõstavad abirahad normaalsele tasemele, nagu Norras ja Soomes, et ei oleks sõprade ees häbi olla.
Kaugelt hakkab kostma auto mootori mürinat ja kummide vilinat. Uhke kaarega sõidab burksiputka ette päevinäinud bemar ja peatub järsult pidurdades otse Timo-Cevini kõrval.
TIMO-CEVIN (Džipsi-Johannesele): Kle, võta vabalt nüüd. Austraalias võib olla megalahe, aga ise ma küll siit kusagile sõitma ei hakka. Sain Soomes megapappi ja nüüd ostan Renku bemmi ära. Varsti jõuab Cärlyn-Angelina ka Milanost tagasi. Ma saan talle siisa bemmiga lennujaama vastu minna. Las näeb, et siin pole kehvemad mehed kui see Marco.
RENKU (autoaknast): Jou, krae!
Džipsi-Johannes taganeb viisakalt putka taha, avab püksiluku, urineerib pikalt ja mõnuga ning seejärel kaob kusagile ära.
TIMO-CEVIN: Jou-jou, näita autot!
RENKU (väljub autost ja seisab oma vana kolmese ees): Vaata üle, rsk. Paugupill, rsk (sülitab autoriteetselt maha). Nullist sajani astub nelja sekiga, rsk!
TIMO-CEVIN: Neli sekki vä? Suumahheril ei ole ka sellist!
RENKU: Muidugi ei ole, ma ei müünd talle ju! Tahtis osta, aga ma ütlesin, et sina juba ostad (murelikult). Ikka ostad siis vä? Pappi said vä?
TIMO-CEVIN: Muidugi sain pappi, sitaks rsk, aga pool jäi veel sisse, vttu küll. Jube ülelaskja mees on, rsk (sülitab peaaegu sama autoriteetselt kui Renku, aga mitte nii kaugele). Eelmine kuu sai lõuga, nüüd jääb aint poolega sisse, särgid värgid…
RENKU: Õige, rsk! (istuvad sisse, Renku keerab kohe raadio põhja, et silla kolksu kuulda ei oleks). No vaata, rsk, kumm suitseb! (auto teeb õudsat häält, aga kohalt ei liigu ja kõik kohad on kummikärsahaisu ning musta suitsu täis).
TIMO-CEVIN (tunnustavalt): Tra!
RENKU (mõnuleb): Tra, ma räägin ju! Kolm litra mootor!
TIMO-CEVIN: Kle, sa selle saale ikka vahetasid ära ve?
RENKU (mõtleb: ei vahetanud, rsk): Jaja! Muidugi! Esimene asi, rsk. Saksa saaled on peal! (saaled kõlisevad ja pudenevad, pöörded põhjas).
TIMO-CEVIN: Ma kuulen jah, rsk. Hoopis teine minek uutega!
RENKU: No ma räägin. Toonklaas, spoilaring, sportsumps, sportrool, sportistmed! Katuseluuk! (luuk ei avane, Renku igaks juhuks rohkem ei näpi, keerab tümmi juurde). Kuula tümmi, diidzei kosmonaut, rsk!
TIMO-CEVIN: Midää? Ma ei kuule?
RENKU: Misasja? Ma ei kuule?
TIMO-CEVIN: Pane vaiksemaks, rsk. Räägime ärijuttu! (mudib ise stereo klahve. Muss läheb veel kõvemaks. Lõpuks leiab õige klahvi ja saabub vaikus).
RENKU: Näed jah? Händsfrii on ka…
TIMO-CEVIN: (kõrvad alles huugamas) Normaalne!
RENKU: Muidugi normaalne, ma räägin, mees! Ma näitan sulle.
Auto võtab kummide vilisedas paigalt ning kihutab suitsupilve maha jättes kaugusesse. Kahe tunni pärast jõuavad burksiputka ette tagasi. Kui auto peatub, siis on kuulda mingit kolinat.
RENKU: Onju püss, rsk? On-on…. Usu mind mees, paremat sa ei saa, rsk. Suumahher ise tahtis, aga ma ei müünd rsk. Võtad siis vä? Ära kuse nüüd…. Krt, pekki, rohkem alla ei saa rsk. Diil mees?
TIMO-CEVIN: Prsse, teeme siis ära.
RENKU: Vat see on mehe jutt… Lähme regame ära siis! (Üritab taas autot käivitada. Auto turtsub ja sureb välja, bensiin sai otsa.)