USA vahevalimised 2014

@ckrabat
Vähem kui kuu aja pärast, 4. novembril, toimuvad Ameerika Ühendriikides vahevalimised, mille käigus valitakse ümber 435-kohaline Kongressi Esindajatekoda, 33 kohta Senatis (100-st) ja 36 osariigi ning 2 territooriumi (USA Neitsisaared ja Põhja-Mariaanid) kubernerid. Ümber valitakse ka suur osa kohalikke seadusandlikke kogusid ja täitevvõimu organeid. Kokkuvõttes võib prognoosida, et vabariiklased tugevdavad mõnevõrra oma positsioone ning võivad saada enamuse Senatis.

Esindajatekoda
Esindajatekoda on vabariiklaste kontrolli all ning praegu kuulub neile seal 233 kohta demokraatide 199 koha vastu. Esindajatekotta uuesti ei kandideeri 16 demokraatide ja 25 vabariiklaste kongresmeni, kes lähevad erru või kandideerivad teistele valitavatele ametikohtadele ning  3 vabariiklast (sh vabariiklaste liider Esindajatekojas Eric Cantor) ja 1 demokraat kaotasid juba eelvalimistel. Kuigi ümber valitakse kõik 435 kohta, siis arvatakse, et 200 vabariiklast ning 159 demokraati on oma kohad samahästi kui kindlustanud ning tegelik võistlus toimub ainult 76 ringkonnas, kus pole selget liidrit välja kujunenud. Enamuse saavutamiseks tuleb koguda 218 kohta. 76-st võistluse alla käivast ringkonnast annavad prognoosid eelise vabariiklastele 31 ringkonnas ning neil on edu sees veel 3-s. Demokraatidel on eelis 29 ringkonnas ja nad võivad loota edule veel 4-s. See annaks vabariiklastele juba ülekaaluks piisava edu 234:192, kuid 8 kohta (7 DP kohta – Arizona 1.,2.; California 52.; Illinois 10., 12.; New Hampshire 1.; West Virginia 3. ja 1 VP koht – Iowa 3. ringkond) on täiesti lahtised, kus võit võib minna ühele või teisele poole. Küsitluste põhjal pakun, et demokraadid kaotavad Arizona 1. ja Illinois 12., kuid võidavad ülejäänutes, sh Iowas. Demokraadid on üle võtmas California 31. ringkonda, mille vabariiklasest esindaja Gary Miller läheb erru ja New Yorki 11. ringkonda, mille senist esindajat Michael Grimmi ootab detsembris kohus maksupettuste eest. Vabariiklased on üle võtmas erru minevate kongresmenide Bill Owensi (New Yorki 21. ringkond), Michael McIntyre (North Carolina 7. ringkond) ja Jim Mathesoni (Utah 4. ringkond) kohti. Kokkuvõttes jäävad vahekorrad Esindajatekojas tõenäoliselt endiseks, kuigi vabariiklased võivad mõned kohad juurde võita. Minu prognoos valimisteks on vabariiklased 237: demokraadid 198.

Senat
Senati vahekorrad on peale viimased valimisi olnud demokraatide kasuks 53:45 + 2 sõltumatut, kes tavaliselt hääletavad demokraatidega. Koos kolme erivalimisega läheb ümbervalimisele 36 kohta: 15 vabariiklast ja 21 demokraati. 10 kohta demokraatidele ja 15 kohta vabariiklastele peaksid olema kindlad ning 11 osariiki lähevad võistlusesse, kus 6 osariiki annavad edu vabariiklastele ning 3 demokraatidele. Colorados ei anta eelist ühelegi kandidaadile. Kindlasti kaotavad demokraadid Montana, South Dakota ja West Virginia osariikides, kus senised senaatorid ei kandideeri, tõenäoliselt lähevad kohad veel Alaskas (Mark Begich), Arkansases (Mark Pryor), Iowas (ei kandideeri) ja Louisianas (Mary Landrieu). Vabariiklastest on ohus vaid Kansase senaator Pat Roberts, kus prognooside järgi on edu sees sõltumatul Greg Ormanil (keda toetavad demokraadid). Kui ennustada, et ametisolev Colorado senaator Mark Udall võidab Cory Gardneri, siis saavad vabariiklased 21 ja demokraadid 14 kohta + 1 sõltumatu. Senati koosseis oleks 51 vabariiklast, 46 demokraati ning 3 sõltumatut ning ka senat läheks vabariiklaste kontrolli alla. Kuid demokraadid võivad võita mõne tasavägisema heitluse Alaskas, Arkansases, Iowas või Louisianas ning säilitada ikkagi enamuse.

Osariigid
Ümbervalimisele läheb 23 vabariiklaste ning 13 demokraatide valduses olevat osariikide kuberneride ametiposti. 20 vabariiklast ja 9 demokraati taotlevad ümbervalimist. Hawaii kuberner demokraat Neil Abercombie kaotas eelvalimistel osariigi senatisse kuuluvale David Yutaka Igele. Uueks perioodiks ei kandideeri vabariiklikud kubernerid Arizonas, Nebraskas ja Texases ning demokraadid Arkansases, Marylandis, Massachusettsis ja Rhode Islandil. Prognoosid ennustavad kindlat võitu demokraatidele 7 osariigis (California, Maryland, Minnesota, New Hampshire, New York, Oregon, Vermont) ja vabariiklastele 12 osariigis (Alabama, Idaho, Iowa, Nebraska, Nevada, New Mexico, Ohio, Oklahoma, South Dakota, Tennessee, Texas, Wyoming). Võitlusväljale jäänud osariikidest on vabariiklastel edu sees Alaskas, Arizonas, Arkansases, Georgias, Illinoisis, Michiganis, South Carolinas ja Wisconsinis. Demokraadid peaksid võitma Hawaiis, Maines, Massachusettsis, Pennsylvanias ja Rhode Islandil. Täiesti võrdsed võimalused on Colorados, Connecticutis, Floridas, Kansases. Küsitluste põhjal ennustan ametisoleva kuberneri John Hickenlooperi (DP) võitu vabariiklase Bob Beauprezi üle Colorados, kuberner Dannel Malloy (DP) võitu vabariiklase Thomas C. Foley üle Connecticutis ja kuberner Sam Brownbacki (VP) võitu demokraadi Paul Davise üle. Demokraatide eest kandideeriv endine vabariiklik kuberner Charlie Crist peaks aga jagu saama ametisolevast kubernerist Rick Scottist (VP). Kokku peaksid vabariiklased võitma 21 ja demokraadid 15 kohta. Teistest kuberneridest on Illinois’i kuberner Pat Quinn (DP) kaotamas Bruce Raunerile (VP), Maine kuberner Paul LePaige (VP) Mark Michaudile (DP) ja Pennsylvania kuberner Tom Corbett (VP) Tom Wolfile (DP). Praeguste prognooside järgi peaksid demokraadid vastupidiselt trendidele isegi paar osariiki juurde võitma.

Teemad
Seekordsetel valimistel on tulipunkti jõudnud keskkonnaküsimused ja energiaprobleemid. Keystone naftajuhtme rajamine Lääne-Kanada naftaväljadelt naftautmistehastesse Nebraska, Illinoisi ja Texase osariikides, mis on tagajalgadele ajanud keskkonnakaitsjad eesotsas miljardär Tom Steyeriga, kes muretsevad üleilmse kliimasoojenemise üle. Arvatakse, et naftajuhtme tulemusel tõuseb kasvuhoonegaaside emissioon 12-17%. Samuti nähakse ohtu maastikukaitsele, veevarude reservuaarile ja ökosüsteemide tasakaalule. Keystone naftajuhtme kaitsjad väidavad, et objekt on oluline energia julgeoleku seisukohast, kuna vähendab USA sõltuvust välisnaftast, sest vabakaubandusalasse kuuluvat Kanadat õigeks välismaaks ei peeta. Praegu impordivad Ameerika Ühendriigid 10 miljonit barrelit naftat päevas. Küsitlused näitavad, et 57-65% rahvast toetab naftajuhtme rajamist ning 28-30% on vastu. Kui valdav osa vabariiklasi on naftajuhtme poolt, siis demokraatidest on neid veidi üle poole.

Muude teemade hulgas on päevakorral sissetuleku lõhe, kus vabariiklased on blokeerinud president Obama plaane töötuskindlustuse ja föderaalse miinimumpalga suurendamiseks; nn “võrguneutraalsus” ehk kuivõrd peaks tegevust Internetis kontrollima; ja muidugi “Obamacare” ehk tervisekindlustusreform, mis on olnud Obama administratsiooni üks peamisi poliitilisi eesmärke, kuid pole saavutanud oodatud populaarsust. Kaudselt mõjutavad valimisi ka välispoliitilised teemad (Lähis-Ida, Ukraina, Venemaa jms), mis võivad valijate otsustusi kallutada vabariiklaste suunas, kuna Obama välispoliitikal puuduvad silmnähtavad saavutused, ta ei ole suutnud vabaneda oma eelkäija pärandist ning olukord maailmas on muutunud veelgi ebastabiilsemaks. Kui siia lisada pettumine Obama majanduspoliitikas ning üldine väsimus demokraatidest, siis peaks see looma vabariiklaste jaoks soodsa platvormi revanšiks, millega neile on tekkinud reaalne võimalus Senati kontrollimiseks peale 2007. aastat. Vabariiklaste suurim probleem seisneb aga võimetuses tulla välja uue poliitikaga ning nad püüavad taaselustada ammusurnud vana, pakkudes üksnes võimalust valida kedagi teist, mitte midagi uut. Kuigi demokraatide populaarsust hinnatakse Washington Posti ja ABC News küsitluste järgi viimase 30 aasta madalaimaks: 39% poolt ja 51% vastu, siis vabariiklaste reitingud on veelgi madalamad: 33% poolt ja 56% vastu.

Elevant on vabariiklaste ja eesel demokraatide sümbol. Eesel on oma positsioone elevandile kaotamas.

Pilt aadressilt: http://www.oppositionnews.org/files/cache/b411516a7d01f5cad35caa2d4fedf620_f69.jpg

Vasakpööre New Yorgis

@ckrabat
New Yorgi linnapea ametikoht Ameerika Ühendriikides on positsiooni tähtsuse riigi poolest poliitikamaastikul poolest täiesti võrreldav osariigi kuberneri või senaatori tiitliga. Üle kümne aasta, alates 2002.a.-st on linnapea residentsis Gracie mõisas Põrguvärava (Hell Gate – inglise k.) kanali ääres istunud isepäine Michael Bloomberg, keda on palju seostatud ka võimaliku kolmanda alternatiivse kandidaadina Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel. Kuigi New York on olnud üleriigilistel valimistel sageli üks Demokraatliku partei vallutamatuid kindlusi, on linna ajalukku jäädvustanud ka mitmed edukad vabariiklikud linnapead. Kui Ameerika Ühendriikide presidendiks oli 1933-1945 demokraat Franklin Delano Roosevelt, siis samaaegselt juhtis New Yorki vabariiklane Fiorello LaGuardia (1934-1945). LaGuardia oli Roosevelti ning kriisijärgse New Deal’i majanduspoliitika toetaja, kuid astus vastu New Yorgi demokraatide korrumpeerunud poliitilise masinavärgi Tammany Hall’i valitsemisele. 1954 tõusis linnapeaks demokraat Robert Wagner (1954-1965), kes tegi lõpu Tammany Hall’i valitsemisele linna demokraatide võimuaparaadis, mis oli kontrollinud võimumehhanisme juba 1790.a.-st peale.

Wagneri järglaseks sai liberaalne vabariiklane John Lindsay (1966-1973), kes 1971.a. läks üle demokraatide ridadesse. Lindsay järel olid võimul demokraatlikud meerid Abraham Beame (1974-1977), Edward Koch (1977-1989) ja David Dinkins (1990-1993), neist viimane oli esimene mustanahaline sel ametipostil. Neist tuntuim, käesoleva aasta veebruaris 88-aastasena lahkunud Edward Koch kuulus küll Demokraatliku partei ridadesse, kuid tõi tugeva kärpepoliitikaga linna välja pankrotieelsest olukorrast, vähendades oluliselt munitsipaalkulutusi. Juudi päritoluga Koch oli tuntud Iisraeli vankumatu toetajana ja tema kriitika mustanahaliste liidri Jesse Jacksoni vastu, kus ta süüdistas viimast antisemitismis, viis talt mustanahaliste hääled, mistõttu ta kaotas 1989.a. eelvalimistel Dinkinsile. Hiljem on Koch mitmel korral ületanud partei liine ja toetanud vabariiklasi nii munitsipaal- kui riiklikel valimistel, sealhulgas George W. Bushi John Kerry vastu 2004.a.

David Dinkins omakorda kaotas 1993.a. valimised mõõdukale vabariiklasele Rudy Giulianile, kes oli prokurörina tuntust kogunud võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu ja suutis hankida ka liberaalide toetuse. Giuliani ametiaega (1994-2001), mis tipnes 2001.a. terrorirünnakute järgsete segaduste eduka likvideerimisega, võib nimetada edukaks, kui tal õnnestus parandada elukvaliteeti ja vähendada kuritegevust, mistõttu tõusis ta hiljem vabariiklaste arvestatavaks presidendikandidaadiks. Kuid mõõduka vabariiklasena ei suutnud ta läbi lüüa peale George W.Bushi ajastuga saabunud tugevat konservatiivset pööret parteis. Giuliani järglaseks linnapeana (2002-2013) sai endine demokraat, kuid vabariiklasena kandideerinud ärimees Michael Bloomberg, kes kuulus ka USA rikaste TOP-kümnesse. 2007.a. lahkus mõõdukate vaadetega Bloomberg Vabariiklikust parteist ja toetas presidendivalimistel sõltumatuna Barack Obamat.

Kui hiljuti toimusid munitsipaalvalimised koduses Tallinnas, siis nüüd seisab samasuguse lahtise küna ees New York, mis pigem on valimas muutuste teed ning pööramas Tallinna eeskujul vasakule. Järjekordsed valimised toimuvad eeloleval teisipäeval, 5.novembril, ja tähendavad igal juhul Bloombergi ajastu lõppu. Valimiste selgeks favoriidiks on tõusnud saksa-itaalia juurtega demokraat Bill de Blasio (s.1961), senine New Yorgi avalik advokaat, kelle ülesanne on toimida ombudsmanina võimu ja linnakodanike vahel, mingis mõttes sarnane meie õiguskantsleri positsioonile. Vabariiklaste ja konservatiivide poolelt astub talle vastu tšehhi-itaalia-juudi juurtega endine New Yorgi transpordijuht Joe Lhota (s.1954), keda toetab endine linnapea Rudy Giuliani. Mõlemad kuuluvad Vabariikliku partei mõõdukamasse tiiba, olles sotsiaalküsimustes liberaalne ja fiskaalküsimustes konservatiivne. Enne demokraatide eelvalimisi ei peetud de Blasiot sugugi mitte favoriidiks, vaid tema konkurentideks olid märksa nimekamad munitsipaalpoliitikud: endine kontrolör ja DP 2009.a. linnapeakandidaat mustanahaline Bill Thompson, New Yorgi Linnanõukogu (volikogu) spiiker Christine Quinn, praegune kontrolör John Liu ja endine USA kongresmen Anthony Weiner. Vastu ootusi sai de Blasio ülekaaluka võidu, võitis kõigis viies linnajaos (Manhattan, Bronx, Brooklyn, Queens, Staaten Island) ja kogus 40,8% häälteks talle järgnenud Thompsoni 26,1% vastu. Lhota ainus tõsisem konkurent oli ärimees John Catsimatidis, keda ta võitis 52,7%:40,7% häältest.

De Blasio on teravalt kritiseerinud lahkuvat linnapead Michael Bloombergi, suunates kriitika teraviku võitlusele kodutute ja hariduspoliitika vallas. De Blasio on tauninud Bloombergi katseid kärpida kulutusi haridusele ja lastehoiule ning seisnud vastu õpilaste tasuta metrookaardi kaotamisele. Ta tahab suurendada kulutusi koolieelsele haridusele ja keskastme koolile, samuti toetust avalikule New Yorgi Linnaülikooli süsteemile, et vähendada õppemaksu ja reformida programme. Selleks, et kulutusi mitte kärpida näeb de Blasio ette maksutõusu jõukamatele kodanikele, kelle aastatulu on enam kui 500 000$. Ta on ka erikoolide vastane ja toetab avalikku haridust nagu ta on seisnud vastu ärikorporatsioonide poolsele valimiste rahastamisele ja seisnud elamiskulude toetuse eest majanduslikult vaesematele linlastele. Väärib tähelepanu, et 1988.a. tegutses de Blasio vabatahtlikuna sandinistide juhitud Nicaraguas ning oli sealse režiimi tulihingeline toetaja. 200.a. oli ta Hillary Clintoni kampaaniajuht USA Senati valimistel.

President Obamaga üheealine de Blasio on abielus temast seitse aastat vanema afroameeriklasest kirjaniku, ajakirjaniku ja feministliku ühiskonnategelase Chirlane McCrayga (s.1954) ja neil kaks last (15.a. poeg ja 18.a. tütar). McCray on olnud aktiivselt tegev de Blasio valimiskampaanias ning oma poliitilise aktiivsuse poolest meenutab ta Hillary Clintonit. McCray on tähelepanuväärne veel selle poolest, et 1979.a. kuulutas ta end avalikult lesbiks, avaldades essee “I am a Lesbian“. Nad tutvusid 1991.a., kui mõlemad töötasid linnapea Dinkinsi administratsioonis. McCray, kes kasvas mustanahalisena üles valges naabruskonnas Massachusettsis, on tunnistanud, et valge kogukonna negatiivne suhtumine ja viha tõukasid teda kirjutama protestiluuletusi. Huvitava kõrvalpõikena olgu mainitud, et de Blasio konkurent eelvalimistel juudi päritolu Anthony Weiner on abielus Saudi Araabias üles kasvanud Hillary Clintoni islamiusulise abi Huma Abediniga. New Yorgi võimulaevuke näib kalduvat vasakule kreeni. Valimiste eelõhtul näib de Blasio ülekaal mäekõrgusena. Talle ennustatakse 64-68% toetust Lhotta 23-26% vastu. Vabariiklastel ei õnnestunud leida usaldusväärset järglast Bloombergile, kes meeldiks valijatele. Katsed panustada mustanahalisele osariigi demokraatlikule senaatorile Malcolm Smithile viisid altkäemaksuskandaalini.

Bill de Blasio ja tema mitmerassiline perekond: abikaasa Chirlane ja lapsed Dante ning Chiara.

Foto: http://s.wsj.net/public/resources/images/NY-CC190_DEBLAS_G_20130101161430.jpg

august 2020
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.