Kes peaks rahastama maailmavaadet II

@ckrabat

Mõnede põhiliselt vasakpoolsete intellektuaalide eestvõttel käivitunud Rahvakogu initsiatiiv on jõudnud staadiumisse, kus sõelutakse välja ettepanekud, millega üritatakse jõuda seadusandjateni ning õigustada kodanikuinitsiatiivi olemasolu. Rahvakogu seisab valiku ees, kas toetada populistlikke otsuseid, mis paljuski tuginevad emotsioonidele ning suurendada institutsionaalset populaarsust või pürgida ratsionalistlike ning argumenteeritud lahenduste poole. Üks käsitletavatest teemadest on erakondade rahastamine, mis plahvatas leegina peale Reformierakonnaga vastuollu sattunud poliitiku Silver Meikari avaldust erakonnas kasutatavate rahastamisskeemide kohta. Meedia tähelepanu alla sattunud rahastamisskandaal aga asetas erakondade rahastamisega seotud probleemid kõverpeeglisse. Totaalne meedia annab kõverpeeglite abil tegelikust olukorrast moonutatud pildi, kuid see mõjutab üldrahvalikke arusaamu. Üks poleemikat tekitanud küsimus ongi juriidiliste isikute annetuste lubamine.

Erakondade jätkuv rahastamine riigieelarvest tähendab sisuliselt praegu kehtiva status quo põlistamist, millega erakonnad on 90% ulatuses riigi ülalpidamisel ning liikmemaksudest ja annetustest laekuvad eraldised moodustavad üksnes tühise osa erakonna eelarvest. Erakondade minek isemajandamisele nõuaks aga neilt põhimõtteliselt uut majandusmudelit, mis vähendaks palgalise parteiaparaadi osakaalu ning väärtustaks vabatahtlikku tööd maailmavaatelistel alustel.  Annetuste osakaal erakondade rahastamisel on nn Silvergate skandaali tõttu üle võimendatud, mistõttu on tekkinud meediaefekt – kui midagi võimendatakse, siis mõjutab see kõverpeeglis üldrahvalikke arusaama, mis ei kajasta tegelikku olukorda. Meediakampaania mõjul arvatakse, et annetused moodustavad suure osa erakondade eelarvest ning erakonnad on oligarhide kontrolli all. Tegelikkuses võib see soodustada aga riigisõltlasliku partokraatia teket, kelle jaoks erakonnad on vahendiks “riigi käest papi välja pressimiseks”.

Euroopa Liidus aktuaalseks muutunud Küprose probleem, kelle SKP on kasvanud laenuraha toel, on hoiatav näide ühiskonna suurenenud sõltuvusest riigieelarvelistest vahenditest. Annetuste keelamine võib vastupidiselt populistlikele ootustele just soodustada varimajandust, täpselt nii nagu omal ajal “kuivad seadused” tekitasid 1920-tel aastatel varimajandusliku efekti alkoholikaubanduses Soomes ja Ameerika Ühendriikides. Keelumajandus on sisuliselt samasugune olemuslikult sotsialistlik majandussüsteem nagu nõukogude käsumajandus ning kindlasti ei paku ta ühiskonna arengut soodustavaid lahendusi, vaid pigem soodustab JOKK-skeemide teket. Seetõttu peaksid annetused olema lubatud, kuid need peaksid olema läbinähtavad. Valijal on õigus teada, kelle käest erakond raha saab ning selle alusel ta saab teha teadlikul eelistusel põhineva kvalitatiivse otsuse.

Tugeva kodanikuühiskonna printsiipidest lähtuvalt võiks toetada ettevõtlusele tuginevate lahenduste leidmist erakondade finantseerimiseks, mis ei välistaks võimalust, et erakonnad ise loovad ettevõtteid erakonna tegevuse toetamiseks. See eeldaks muidugi kehtiva seadusandluse muutmist, kus juriidilised isikud ei tohi oma kasumist erakondade tegevust toetada. Juriidiliste isikute sponsorluse keelamine demonstreerib pigem põlglikku suhtumist erainitsiatiivi ning toetub usule heasse tsaari, kelle käes on riigi rahakott. Kui erakonnad pürgivad riigi haldamisele, siis peaks neil kõigepealt erakonna majandamine selge olema ja kui erakond suudab ennast ise ära majandada, siis võiks juba kaaluda ka riigi rahakoti usaldamist tema kätesse. Kui erakonnad jäävad riigi ülalpidamisele, siis võib arvata, et nende sõltuvus riigist suureneb veelgi ning nad ei saa ka riigi majandamisega hakkama. Kui riigi kulutused erakondade toetamiseks vähenevad, siis oleks võimalik riigil erakondade arvelt vabanevaid ressursse kasutada mõnel ühiskonda tervikuna arendava tegevuse finantseerimiseks. Keelumajanduslike elementide rakendamine ei oleks lahendus, vaid võib suurendada korruptsiooni. Lahendus peitub rahastamisskeemide suuremas läbipaistvuses.

Riigieelarveline rahastamine põlistab ka kehtiva erakonnastruktuuri, sest uute tulijate pealetulek poliitilisele areenile ning konkurentsi tugevdamine oleksid raskendatud ning riigieelarvest toetuvatel vanadel olijatel oleksid eelised. Erakondade sõltumine maksumaksjatest oleks ka eetiliselt problemaatiline. Riigil pole eetiline nõuda maksumaksjatelt neile mitte sobivate maailmavaadete rahastamist, mis on täpselt samasugune põhimõte nagu igal kodanikul on õigus osta poest vorsti, mis talle tegelikult maitseb. Need kodanikud, kellele vorst ei maitse, ei pea seda mitte ostma. Põhiküsimus taandub vastuolule, kas erakond on eelkõige msaailmavaateline ühendus või mingit kaubamärki võimu instrumendina kasutav sõprade kogu (a la üliõpilaskorporatsioonid), kus maailmavaateline ühtsus on teisejärguline atribuut ning ühendus on suunatud eelkõige võimu teostamiseks ükskõik millise hinna eest? Kui esimesel juhul eeldatakse teadlikku valijat, siis teisel juhul on tegemist lihtsalt kostümeeritud näitemänguga, milles osatäitjad vahetavad pidevalt kostüüme sõltuvalt ühiskonnas valitsevast sotsiaalsest tellimusest. Rõhutatakse vormi, mitte sisu.

Erakondade rahastamine riigieelarvest – money for nothing?

Advertisements

Kes peaks rahastama maailmavaadet?

@ckrabat

Viimastel päevadel palju kära tekitanud reformierakondlase, endise Riigikogu liikme ja praeguse Inimõiguste instituudi nõuniku Silver Meikari avaldus Reformierakonna hämarate rahastusskeemide kohta on mõtteliselt seotud demokraatia arendamise sihtasutuste (DASA) finantseerimise eelnõuga.  Tegemist on põhimõtteliste probleemidega: kas erakondade näol on tegemist maailmavaateliste organisatsioonidega ning kes peaks maailmavaadet rahastama? Eestis torkab erakondade rahastamisel silma kaks olulist puudujääki: äriühingud ei tohi erakondi rahastada, küll aga võib seda teha riik. Midagi on mäda Eesti riigis. Maailmavaade on riigi kodanike poolt vabalt arendatav väärtussüsteem, kust riik peaks oma kombitsad võimalikult kaugele hoidma. Riigil kui juhtimisstruktuuril puudub moraalne õigus otsustada oma kodanike maailmavaate üle ja seda enam ei saa ta väärtustada maailmavaateid läbi riikliku rahalise toetuse. Demokraatlik riik peab olema maailmavaate ja erakondade ülene ning mitte asetama mõnda maailmavaadet või erakonda eelisseisundisse.

Peaminister Ansipi reaktsiooni, kes nõudis äriühingute annetamisvõimaluste taastamist ning ebaseaduslike annetuste kriminaliseerimist, tuleb nimetada adekvaatseks.  Erakonnad kui maailmavaatelised institutsioonid peaksidki olema rahastatavad läbi neid toetavate isikute ja organisatsioonide annetuste, kuid annetusi ei saa piirata üksnes eraisikute annetustega ning tulunduslike organisatsioonide poolsed toetusi ei ole mõistlik keelata, sest see vähendab rahastamisskeemide transparentsust (mis ongi kogu selle skandaali juures kõige olulisem point) ja suurendab erinevate rahapesu vormide kasutamise võimalust vabatahtlike annetuste sildi all. Küll tuleks keelata erakondadele tehtavad eraldised riigieelarvest (sh otsetoetused ja kaudne rahastamine, nt läbi DASAde). Külliki Kübarsepp: “2003. aasta seadusemuudatuse alusel jagatakse riigieelarvest erakondadele suur hulk raha vastavalt riigikogu valimistel saavutatud kohtade arvule.”

Erakondadevälise inimesena olen ma siiski kindel, et Meikari poolt kirjeldatud mustad rahastamisskeemid ei ole mitte ainult Reformierakonna pärusmaa, vaid selliseid skeeme kasutavad kõik olulised erakonnad, mida on kinnitanud keskerakondlane Evelyn Sepp. Endine Isamaaliidu juhtpoliitik Jüri Mõis on jõudnud juba teada anda, et Isamaaliit on vähemalt minevikus sarnaseid skeeme kasutanud. Suurte sularahaannetuste kasutamine moodsas e-riigis, kus on võimalikud kiired elektroonilised ülekanded, on juba iseenesest viide rahapesule. Sularaha oli mängus ka Keskerakonna Savisaar-Jakunini rahastusskandaali puhul, kui rahastamist paluti väidetavalt ühe välisriigi (siin pole isegi vahet, millise välisriigi) valitsusstruktuuridega seotud ettevõttelt. Loomulikult on siin tegemist spekulatsioonide, mitte teadaolevate faktidega ning seda on võimalik tõestada ainult siis kui mõni Meikari taoline skeemis osalenud isik esineb vastava ülestunnistusega.

Maailmavaate riiklik rahastamine on kaugel eetilisest käitumisest, sest maailmavaate propageerimine on sellesse uskujate sügavalt isiklik asi. Maailmavaadet saab propageerida üksikisik, organisatsioon (sh erakond), kuid ka äriettevõte võib soovida toetada mõnda maailmavaadet ja selleks peab säilima legaalne võimalus. Meil on ikkagi väga palju säilinud neukkumõtlemist, kus ettevõtlus peab olema riigi poolt kontrollitav ning kui midagi tehakse nn sponsorrahadega, siis on see kahtlane ja taunitav. Kui see ei ole otsene riigisõltlus, siis mis see on? Igasugusel ärilisel ettevõttel peaks säilima õigus otsustada, kuidas ta oma kasumiga ümber käib ja millese ta investeerib. Investeerimist mittetulundusprojektidesse saab väga hästi toetada maksuvabastustega. Nii kaasame rohkem kodanikke otsustusprotsessidesse ning toetame kodanikuühiskonna arengut kõike haldava ja kõike kontrolliva paksu riigi asemel.

Eesti on väga korporatiivne ühiskond, kus poliitilist protsessi määratakse „siseringides“ ja kus on oluline kuuluda „valitute“ sekke. „Valitute“ seast väljarvamine võib anda tuntavaid tagasilööke isiklikus elus, alates sellest, et sind ei paigutata enam tulusatele kohtadele partei- ja valitsusaparaadis ja lõpetades sellega, et Riigikogu valimistel paigutatakse sind positsioonile, kust parlamenti pääsemine on suhteliselt võimatu, sest isikumandaadi võtavad vaid vähesed ning need, kes on totaalse meedia poolt sellesse „ringi“ sisse arvatud. Selline korporatiivne „käsi-peseb-kätt“ poliitiline süsteem toodab lojaalsust ning lojaalsuse tähtsaim tunnusjoon on käitumise ettearvatus. Vähese mõtlemisvõimega lojaalse isiku peale, kes on erakonnast sõltuv,  võib iga ilmaga kindel olla ja temast saab tubli erakonna- ja/või riigisõltlane. Isikuid, keda võib kahtlustada käitumise ettearvamatuse ning põhimõtete ning eetika olemasolus, veel hullem kui neil on isiklikud seisukohad ning nad oskavad neid kaitsta, ei suuda korporatiivne poliitiline süsteem (mis võib kergesti muutuda korruptiivseks) alla neelata.

Eesti poliitilisel maastikul on oma kindel roll täita poliitbroileritel, kes on teatud karjäärisüsteemile müünud kaduneljapäeva öösel teeristis kolme tilga vere eest oma hinge ja kes on isikliku kasu nimel poliitilisel turul valmis müüma oma usud ja tõed. DASAde riiklik rahastamine võib aga tekitada riigisõltlaslikke institutsioone, mis võivad muutuda riigi poolt rahastatavateks poliitbroilerite kasvulavadeks, kus vohab galojannimine – riik peab üleval muiduleivasööjaid, kelle kasutegur on võrdeline kompartei punanurga töötajatega ning kelle asemel võiks rahastada hoopis õpetajaid, päästjaid ja kultuuritöötajaid teiste hulgas. Maailmavaadet ei saa raha eest müüa ega osta, see peab olema iga inimese individuaalne valik koos sellest lähtuva vastutusega. Erakondi peavad üleval pidama nende toetajad vastavalt südametunnistusele ning kartmata, et ta kaotab mingisuguse soodsa riigihanke, sest on investeerinud „valesse erakonda“.  Erakondade rahastamisskeem peab olema läbipaistev.

Mis ajendas Silver Meikarit käituma poliitbroilerile mitte omasel moel? Tahaks uskuda, et kõi ei ole ainult negatiivne ning tegemist ei ole ainult isikliku kibestumisega „siseringidest“ väljalangemise pärast ning ta ei valmistu oma usku ja tõdesid erakondade turul uutele peremeestele pakkuma. Võib-olla jäid tema usud ja tõed kusagile kaugemale hingesoppi tallele? Kuna võib enam kui kindel olla, et must rahastamine võib puudutada teisigi erakondi kui Reformierakonda, siis ei saa olla lahenduseks viimase või mis veel hullem, liberaalse maailmavaate ristilöömine (seda neukkud ostaksid!), vaid ikkagi  erakondade rahastamisskeemide korrastamine ning erakondade riikliku rahastamise kaotamine.

oktoober 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.