Kes peaks rahastama maailmavaadet?

@ckrabat

Viimastel päevadel palju kära tekitanud reformierakondlase, endise Riigikogu liikme ja praeguse Inimõiguste instituudi nõuniku Silver Meikari avaldus Reformierakonna hämarate rahastusskeemide kohta on mõtteliselt seotud demokraatia arendamise sihtasutuste (DASA) finantseerimise eelnõuga.  Tegemist on põhimõtteliste probleemidega: kas erakondade näol on tegemist maailmavaateliste organisatsioonidega ning kes peaks maailmavaadet rahastama? Eestis torkab erakondade rahastamisel silma kaks olulist puudujääki: äriühingud ei tohi erakondi rahastada, küll aga võib seda teha riik. Midagi on mäda Eesti riigis. Maailmavaade on riigi kodanike poolt vabalt arendatav väärtussüsteem, kust riik peaks oma kombitsad võimalikult kaugele hoidma. Riigil kui juhtimisstruktuuril puudub moraalne õigus otsustada oma kodanike maailmavaate üle ja seda enam ei saa ta väärtustada maailmavaateid läbi riikliku rahalise toetuse. Demokraatlik riik peab olema maailmavaate ja erakondade ülene ning mitte asetama mõnda maailmavaadet või erakonda eelisseisundisse.

Peaminister Ansipi reaktsiooni, kes nõudis äriühingute annetamisvõimaluste taastamist ning ebaseaduslike annetuste kriminaliseerimist, tuleb nimetada adekvaatseks.  Erakonnad kui maailmavaatelised institutsioonid peaksidki olema rahastatavad läbi neid toetavate isikute ja organisatsioonide annetuste, kuid annetusi ei saa piirata üksnes eraisikute annetustega ning tulunduslike organisatsioonide poolsed toetusi ei ole mõistlik keelata, sest see vähendab rahastamisskeemide transparentsust (mis ongi kogu selle skandaali juures kõige olulisem point) ja suurendab erinevate rahapesu vormide kasutamise võimalust vabatahtlike annetuste sildi all. Küll tuleks keelata erakondadele tehtavad eraldised riigieelarvest (sh otsetoetused ja kaudne rahastamine, nt läbi DASAde). Külliki Kübarsepp: “2003. aasta seadusemuudatuse alusel jagatakse riigieelarvest erakondadele suur hulk raha vastavalt riigikogu valimistel saavutatud kohtade arvule.”

Erakondadevälise inimesena olen ma siiski kindel, et Meikari poolt kirjeldatud mustad rahastamisskeemid ei ole mitte ainult Reformierakonna pärusmaa, vaid selliseid skeeme kasutavad kõik olulised erakonnad, mida on kinnitanud keskerakondlane Evelyn Sepp. Endine Isamaaliidu juhtpoliitik Jüri Mõis on jõudnud juba teada anda, et Isamaaliit on vähemalt minevikus sarnaseid skeeme kasutanud. Suurte sularahaannetuste kasutamine moodsas e-riigis, kus on võimalikud kiired elektroonilised ülekanded, on juba iseenesest viide rahapesule. Sularaha oli mängus ka Keskerakonna Savisaar-Jakunini rahastusskandaali puhul, kui rahastamist paluti väidetavalt ühe välisriigi (siin pole isegi vahet, millise välisriigi) valitsusstruktuuridega seotud ettevõttelt. Loomulikult on siin tegemist spekulatsioonide, mitte teadaolevate faktidega ning seda on võimalik tõestada ainult siis kui mõni Meikari taoline skeemis osalenud isik esineb vastava ülestunnistusega.

Maailmavaate riiklik rahastamine on kaugel eetilisest käitumisest, sest maailmavaate propageerimine on sellesse uskujate sügavalt isiklik asi. Maailmavaadet saab propageerida üksikisik, organisatsioon (sh erakond), kuid ka äriettevõte võib soovida toetada mõnda maailmavaadet ja selleks peab säilima legaalne võimalus. Meil on ikkagi väga palju säilinud neukkumõtlemist, kus ettevõtlus peab olema riigi poolt kontrollitav ning kui midagi tehakse nn sponsorrahadega, siis on see kahtlane ja taunitav. Kui see ei ole otsene riigisõltlus, siis mis see on? Igasugusel ärilisel ettevõttel peaks säilima õigus otsustada, kuidas ta oma kasumiga ümber käib ja millese ta investeerib. Investeerimist mittetulundusprojektidesse saab väga hästi toetada maksuvabastustega. Nii kaasame rohkem kodanikke otsustusprotsessidesse ning toetame kodanikuühiskonna arengut kõike haldava ja kõike kontrolliva paksu riigi asemel.

Eesti on väga korporatiivne ühiskond, kus poliitilist protsessi määratakse „siseringides“ ja kus on oluline kuuluda „valitute“ sekke. „Valitute“ seast väljarvamine võib anda tuntavaid tagasilööke isiklikus elus, alates sellest, et sind ei paigutata enam tulusatele kohtadele partei- ja valitsusaparaadis ja lõpetades sellega, et Riigikogu valimistel paigutatakse sind positsioonile, kust parlamenti pääsemine on suhteliselt võimatu, sest isikumandaadi võtavad vaid vähesed ning need, kes on totaalse meedia poolt sellesse „ringi“ sisse arvatud. Selline korporatiivne „käsi-peseb-kätt“ poliitiline süsteem toodab lojaalsust ning lojaalsuse tähtsaim tunnusjoon on käitumise ettearvatus. Vähese mõtlemisvõimega lojaalse isiku peale, kes on erakonnast sõltuv,  võib iga ilmaga kindel olla ja temast saab tubli erakonna- ja/või riigisõltlane. Isikuid, keda võib kahtlustada käitumise ettearvamatuse ning põhimõtete ning eetika olemasolus, veel hullem kui neil on isiklikud seisukohad ning nad oskavad neid kaitsta, ei suuda korporatiivne poliitiline süsteem (mis võib kergesti muutuda korruptiivseks) alla neelata.

Eesti poliitilisel maastikul on oma kindel roll täita poliitbroileritel, kes on teatud karjäärisüsteemile müünud kaduneljapäeva öösel teeristis kolme tilga vere eest oma hinge ja kes on isikliku kasu nimel poliitilisel turul valmis müüma oma usud ja tõed. DASAde riiklik rahastamine võib aga tekitada riigisõltlaslikke institutsioone, mis võivad muutuda riigi poolt rahastatavateks poliitbroilerite kasvulavadeks, kus vohab galojannimine – riik peab üleval muiduleivasööjaid, kelle kasutegur on võrdeline kompartei punanurga töötajatega ning kelle asemel võiks rahastada hoopis õpetajaid, päästjaid ja kultuuritöötajaid teiste hulgas. Maailmavaadet ei saa raha eest müüa ega osta, see peab olema iga inimese individuaalne valik koos sellest lähtuva vastutusega. Erakondi peavad üleval pidama nende toetajad vastavalt südametunnistusele ning kartmata, et ta kaotab mingisuguse soodsa riigihanke, sest on investeerinud „valesse erakonda“.  Erakondade rahastamisskeem peab olema läbipaistev.

Mis ajendas Silver Meikarit käituma poliitbroilerile mitte omasel moel? Tahaks uskuda, et kõi ei ole ainult negatiivne ning tegemist ei ole ainult isikliku kibestumisega „siseringidest“ väljalangemise pärast ning ta ei valmistu oma usku ja tõdesid erakondade turul uutele peremeestele pakkuma. Võib-olla jäid tema usud ja tõed kusagile kaugemale hingesoppi tallele? Kuna võib enam kui kindel olla, et must rahastamine võib puudutada teisigi erakondi kui Reformierakonda, siis ei saa olla lahenduseks viimase või mis veel hullem, liberaalse maailmavaate ristilöömine (seda neukkud ostaksid!), vaid ikkagi  erakondade rahastamisskeemide korrastamine ning erakondade riikliku rahastamise kaotamine.

26 kommentaari (+add yours?)

  1. Tõnu
    mai 23, 2012 @ 16:43:53

    Seekord mul palju peamiste esile toodud punktide vastu vaielda ei õnnestu. Erakondade rahastamine riigi poolt tuleb lõpetada. Erakondade rahastamine ettevõtete poolt tuleb lubada, tingimusel, et see on avalik.

    Kui ma nüüd mälus sorin, siis tundub nagu oleks erakondade riigipoolne rahastamine tekitatud ajal, kui valimistel võidutsesid ajutised valimisliidud. Loogika oli umbes selline, et valimisliidud oma tegevuse tagajärgede ja lubaduste täitmise eest ei vastuta. Küll aga erakonnad. Seega, anname erakondadele riigi poolt raha, siis neil on rohkem võimalusi valituks saada. Mis, nagu oleme praeguseks aru saanud, ei tööta.

    Ettevõtete annetuste keelamine oli minu mäletamist mööda tingitud mingite veidrate lühiealiste riiulifirmade toetustega. Ettevõtete jälgi on üsna lihtne mõnda kaugemasse riiki peita ning seega pea võimatu aru saada kelle poolt täpselt ning milliste teenete eest maksti. Samas eraisik (näiteks Meikar) vastutab enda poolt üle kantavate rahade eest ise, ja kui tekib kahtlusi, siis organid sekkuvad.

    Minu arusaamise järgi on tegelikult põhiprobleemid mujal.

    Kasvõi see, kuidas valijad on valmis ikka ja taas seaduse piiril kõikunud erakondi ja poliitikuid üha uuesti valima, andes neile sellega oma õnnistuse rohkem või vähem ebaseaduslikku tegevust jätkata. Kui tundmatu taustaga ettevõtte annetuse vastuvõtmine tähendaks erakonnale kindlat kaotust järgmistel valimistel, siis nad seda raha vastu ei võtaks. Kuna valijad tegelikult sellist kahtlast tegevust hukka ei mõista, siis loomulikult sahkerdamine jätkub.

    Teiseks, erakondadel ja maailmavaadetel Eestis mingit seost ei ole. Ehk vaid sotsid esindavad oma nägemust ja üldisemat maailmavaadet järjekindlamalt, ülejäänud erakonnad on usinalt tegevad lihtsa ja pragmaatilise võimuhaaramisega. Kui mõni päev on kasulik olla liberaalsemad, siis palun. Kui järgmine kord vajatakse konservatiivseid seisukohti, leiab need. Vajadusel ollakse rahvuslikud. Mis muidugi viib ringiga tagasi valijate juurde, niikaua kui tuulelipuna lehvivad maailmavaatetud erakonnad saavad valimistel hääli, ei ole põhjust oodata ka neilt muutusi.

    Vasta

  2. personainfieri
    mai 23, 2012 @ 17:13:04

    Sellega, et erakondadel ja maailmavaadetel on vähe seost, olen suurel määral nõus. Ma ei ütleks küll, et sotsid siin kuidagi teistest järjekindlamad on, mõned sotsiaaldemokraatlike vaadetega inimesed seal kindlasti on (N: M.Lauristin või E.Nestor), kuid enamus on sinnagi astunud pragmaatilistel kaalutlustel. Sotsidega liitus Isamaast lahku löönud parempoolsete fraktsioon (I.Kannik, E.Tarto) kui ka Talurahvaerakond (T.H.Ilves, I.Padar), kes varem esindasid ilmselgelt parempoolset/konservatiivset maailmavaadet. Sotsid olid parempoolsetele erakondadele väga mugav koostööpartner ja alles opositsiooni sattudes hakkasid hambaid näitama. Kindlasti on ka Reformierakonnas mõned liberaalid (kasvõi seesama S.Meikar või paljukirutud J.Ligi). Suurem osa on muidugi ei liha ega kala.
    Poliitbroilerite kasvatamine hakkab juba varases nooruses, kui nad liituvad erakondade noorteorganisatsioonide ja üliõpilaskorporatsioonidega ja nendega liituvad nad mitte maailmavaatelistel põhjustel, vaid vastavalt missugustesse sõpruskondadesse nad kuuluvad. Need, kes EÜS’i ei mahu, hakkavad end teostama Keskerakonnas. Kui sõpruskonnad vahetuvad, siis vahetuvad ka erakonnad.
    Kui rahastamine on läbipaistev, siis pole vahet, kes annetab. Siis on ju näha, kas toetavad kahtlased riiulifirmad Sajusaartelt või soliidsed kodumaised ettevõtjad. Panin siia Kübarsepa artikli, kus räägitakse tausta lahti. Juriidiliste isikute rahastamise keelustamine oli Res Publica idee, kes oli väga paksu riigi erakond, mis sest, et parempoolne.

    Vasta

  3. huviline
    mai 23, 2012 @ 18:10:27

    Oma artiklis Küllike Kübarsepp, hetkel MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik juhtiv liige, st kodanikuühiskonna rohujuure tasandit esindav isik, pooldab sama hüve, mida saavad praegused parlamendierakonnad. Tema arvates oleks piisav piirmäär 400 000 eurot iga parlamendierakonna rahastamiseks riigi poolt. Kui nüüd antud MTÜ kujuneb erakonnaks ja saab parlamenti, siis krooksuvad taas kõik ühes kooris.

    See on võib-olla sümpomaatiline, aga tundub, et 9 aastat riikliku rahastamist on rikkunud kogu poliitilise kultuuri, nii et isegi veel mitte erakonnastunud ühendus juba arvestab riigi käest saadavate rahadega. Nende rahadega meelitatakse toetajaid. Need rahad muudavad mingite isikute ühistegevuse tõsiseltvõetavaks, mitte maailmavaade. Sümpomaatiline on see, et nii mõeldakse rohujuuretasandil.

    Erakondade rahastamise järelvalvekomisjon eesotsas Kaarel Tarandiga, tegelikult mõtetu koosolek, sest neil pole olnud seda vähestki tarmu, mis oli Silver Meikaril, kuigi kõik kogu aeg teadsid olemasolevatest skeemidest. Järelvalvel, millel pole ülesannete täitmise võimekust, jääb kindlasti vähemalt üks oskus, kulutada avalikku raha koosoleku kooskäimise peale.

    Maailmavaadet peaks rahastama rangelt antud maailmavaate pooldaja. Kui erakonnad isegi peaksid selles põhimõttes kokku leppima, ja äriühingud hakaksid läbipaistvalt annetusi tegema erakondadele läbi panga maksekorralduse, keelustades sularaha, siis varsti saab selgeks, kui jabur on erakondade maailmavaateline eristamine üldse tänapäeval. Sõõrumaa annetab kõigile.

    Me oleme ühes üldises impeeriumilaadses ühenduses, kus arendamist vajavad üksnes neli vabadust, mis on lepingus kirjas. Muu liberaalne on võimatu juba EL bürokraatia suuruse tõttu.

    Vasta

  4. personainfieri
    mai 24, 2012 @ 02:26:48

    Muide, üks põhjus, miks erakonnad on maailmavaadetest kaugenenud, võibki peituda nende riigipoolses rahastuses.Erakonnad on muutunud äriprojektideks, kuidas pääseda riigi rahakoti juurde, kas siis läbi erakondade rahastamise või siis riigipalgale pääsemiseks. Riik võib kinni panna koole ja päästekomandosid, kuid mitte erakondi, mistõttu erakondadest on saanud riigilüpsimasinad.

    Vasta

  5. Ivar N. Armeest. DMB
    mai 24, 2012 @ 04:30:38

    Maailmavaade kas on või seda ei ole.
    Enne N-armees teenimist minul maailmavaadet ei olnud.
    Pärast aga oskasin juba teisigi suunata- kõik esimese aasta salaagad said jalaga tagumikku, kui tundus, et nende maailmavaade on nõrk. Niimoodi isiksus arenes ja igast silguniisast tegime tõelise mehe, mis on ju ka armee ülesanne!

    Vasta

  6. Tõnu
    mai 24, 2012 @ 04:58:54

    Huvilisel õige märkus, Eesti tegusamad ärimehed toetavad kõiki erakondi, kas avalikult või varjatumalt. Mis, olenevalt iga inimese rikutusest, võib näidata nii demokraatia ja erakondluse tugevust, kui ka tõsist korruptsiooniohtu.

    Peale riigipoolse rahastuse on ehk maailmavaadete kadumise põhjuseks ka põhimõtteliste valikute puudumine Eesti poliitikas. Ühisosa, mille kõik erakonnad ja poliitikud üksmeelselt heaks kiidavad, on määratult suurem kui mõned detailid, mille suhtes esineb eriarvamusi. Ega keegi arva tõsiselt, et sotside võimu juurde tõustes kehtestatakse sotsialism või et liberaalid erastaksid kogu riigi, äärmuste vahe on murdosa, riigieelarves mõne tühise protsendi ringis.

    Eesti riigil tervikuna on samuti iga aasta järjest vähem tõelisi valikuid, otsused ja tegevused on juba ette määratud. Euroopa Liitu või NATO-sse kuulumine ei ole näiteks üldse küsimus. Kui aga juba ollakse vastavate ühingute liige, tuleb täita ühiseid reegleid. Müütilise, Eestit kohe homme tankide ja rakettidega ründava Venemaa vastu relvastumine on üldrahvalik arusaam, mitte ühegi erakonna idee. Demokraatia asemel teiste riigi valitsemisvormide üle arutelu ei ole kunagi olnud jne. Suuremad, kogu ühiskonda raputavad teemad, on taandunud mingite tühiste ja totrate pisiasjade peale nagu kuhu, kui kallilt ja kelle poolt mõni klaasist või betoonist jurakas ehitada. Võib olla see suurte maailmavaateliste erinevuste puudumine näitab Eesti ühiskonna tugevust ja riigi püsivust?

    Vasta

  7. personainfieri
    mai 24, 2012 @ 05:28:48

    Riigipirukas on magus, seetõttu kaitsesid eilses “Foorumis” pea kõi erakonnad, eriti tugevalt sotsid ja IRL, erakondade riikliku rahastamise jätkumist ning äriühingute annetuste keelustamist (v.a. ehk RE oli siin rohkem vait). Kuid nagu elu näitab, kas sellepärast jäävad annetused tulemata? See, kes tahab kedagi rahastada, teeb seda nagunii ja keeldude paika panemine soodustab vaid silmakirjalikkust. Mina ei näe äriühingute poolses erakondade rahastamises midagi halba, aga see peab olema avalik.
    Demoraatliku traditsiooni jätkamises on kõik ühel nõul, ainult et igal juhtumil on erinev arusaam, mis see demokraatia ikkagi on. Üldrahvalikud arusaamad a la “Venemaa ründab meid homme üle idapiiri”, “Euroopa Liit = Nõukogude Liit”, “Rohkem riiki, vähem vabadust”, “Meid on nii vähe ja homme sureme välja” jt on suuresti totaalse meedia poolt tekitatud ning Novgorodi WC poolt võimendatud konsolideerivad ideed, mis lõppkokkuvõttes moodustavadki rahvusmütoloogilise jõu, poliitilise Kalevipoja, mida kõik poliitikas osaleda soovivad jõud peavad arvestama ja millega võitlemine võib osutuda suitsidaalseks. Kui rahvas on midagi uskuma hakanud, siis on vaja poliitilisi vapustusi, et ta oma seisukohti muudaks, sest inimene on selle jaoks liiga mugav, et ise endale maailmavaadet kujundada.
    Suured maailmavaatelised lõhed viitavad suurele sotsiaalsele konfliktile ühiskonnas, näiteks Ühendriigid on sellised, kus konservatiivse ja liberaalse maailmavaate vahel on kujunenud suur vastasseis. Euroopa ühiskonnad ongi tavaliselt mitmekesisemad. Eks neid maailmavaatelisi erisusi esineb Eestiski, kuid jõujooned ei paikne sageli erakondade vahel, vaid kusagil mujal.
    Eestis mõjutab väga palju kultuuriline taustsüsteem. Praegu domineerib rohkem neukkude “sinimustvalge kollektivism, sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”, kuid tolerantsemat ja euroopalikumat maailmavaadet tuleb rohkem juurde ning mõnekümne aasta jooksul võib siin toimuda sotsiaalne nihe.

    Vasta

  8. Ivar N. Armeest. DMB
    mai 24, 2012 @ 14:05:07

    Loomulikult peab partei saama raha riigi käest- sest kui on tugev partei, siis on tugev ka riik. Meie ajal oli üks ja ainuke partei, mitte nagu praegu, kus sa ei teagi, palju on parteisid.
    Kellele on vaja kümmet parteid, igaüks räägib ise juttu? Piisab ühestki. Mere peal ei ole ka mitut kompassi, on üks laevakompass ja see näitab täpselt, kuidas põhja minna.

    Siis kui meil oli ainult üks partei, siis riik ja partei mõtlesid rahva eest ja otsustasid, kuidas rahvale parem on ning partei oli rahva seas ka väga populaarne. Valimistel andsid kõik oma hääle parteile, valimas käis 99,9% valijaid ning selle eest kostitas partei rahvast valimistepäeval hea ja paremaga, vahel müüdi valimisjaoskonnas isegi keeduvorsti ja mandarine.

    Praegu, kui meil on mitu parteid, võib iga valija vastaste parteist rääkida, mida sülg suhu toob. Kuhu see kõlbab? Meie ajal tohtis rääkida ainult head ja kord oli majas. Kui keegi tahtis kritiseerida, siis viisid miilitsad sellise ära. Praegu aga loed internetist kommentaare- nagu ahvid oleksid lastud trükimasina taha, mitte mingit korda ei ole.

    Vasta

  9. personainfieri
    mai 25, 2012 @ 10:45:46

    Kui vaadata “Silvergate” vastukajasid, siis ühte ohtu võib siin juba tajuda küll, et kogu see temaatika viiakse tavapärasele parteidevahelise võitluse tasandile, kus eristuvad mustad ja valged jõud ning kogu aktsiooni tulemus piirdub sellega, et reformile “tehakse ära”, nagu see oleks ühe erakonna probleem, kuigi Meikar ise kutsus erakonnast mitte lahkuma http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=127915.
    Tegelikult on see kogu poliitilist süsteemi läbiv probleem.
    Huvitava, tegelikult vastupidise järeldusega tuli välja Harri Kingo http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/harri-kingo-sobrad-millel-kogu-meie-riik-tegelikult-pusti-pusib.d?id=64443500, kes tahab erakonnad viia hoopis 100% riiklikule rahastusele. Siin on point täitsa olemas, koondame kõik õpetajad, päästjad ning kultuuritöötajad ära ning anname kogu raha erakondadele.
    Murumütside fantaasia on eriline, mis avaldus juba üldrahvalikel debattidel, miks palk ei tõuse http://i.imgur.com/Warxl.jpg 🙂
    Täielik riigi ülalpidamisele üleminek – seda erakonnad ostaksid. Võib-olla tekib niiviisi isegi see üks ja õige erakond, mida Ivar taga nutab 🙂

    Vasta

  10. Tõnu
    mai 25, 2012 @ 13:08:06

    Umbes sama hämmastavale järeldusele jõuab ka Juhan Kivirähk:
    http://uudised.err.ee/index.php?06253675

    “Rahastamise suurendamisest seevastu tundub praeguses olukorras pentsik kõnelda. Ometi ei tohiks sedagi võimalust arutluse alt välja jätta, kui see võimaldaks saada lõppkokkuvõttes ausamat ja paremat poliitikat.”

    Vasta

  11. personainfieri
    mai 25, 2012 @ 13:32:02

    Erakondade riiklikul rahastamisel võib olla erinevaid tagajärgi. Näiteks marginaalse tähtsusega väikeparteide tekkimine, kelle tegevuse ainus eesmärk on riigi rahakotist raha saamine ja madala kaliibriga poliitbroilerite karja ülalpidamine 🙂
    Samuti tekib küsimus, kas ei peaks näiteks Reformierakond ja Iseseisvuspartei võrdselt raha saama, sest muidu tuleb välja ühe maailmavaate eelistamine teisele.
    Erakondade rahastamist ei peagi piirama, aga seda ei tohi (mitte ei pea) tegema riiklikest vahenditest. Erakond on maailmavaateline ühendus, keda toetavad vastava maailmavaate toetajad ja siin on mitmeid võimalusi, ei tähenda ainult kohustuslikke liikmemakse, mida vabatahtlikkust eitavad neukkud kardavad.
    Kui sinu maailmavaatel ei ole toetajaid, siis pole ka raha. See on normaalne 🙂

    Vasta

  12. huviline
    mai 26, 2012 @ 03:02:27

    Kõik erakonnad ongi ühesugused, veel tavapärasest rutiinist nimetatakse neid erinevate nimedega. Vähemalt juhtkonna tasemel selgelt äriühingud, riigipoolse kavala rahastamisega teiste äriühingute ees konkurentsieelisega. EL harmoniseerib tuntavalt.

    Kõigi eesmärk on Eesti elu paremaks muuta. Elu Eestis ongi paremaks muutunud, kui ühes või teises kohas ringi sõita ja peatusi teha, käia erinevatel laatadel, siis torkab majandusliku jõukuse edenemine silma. Kuid see ei ole juhtunud erakondade tegevuse tõttu, pigem vastupidi, vaatamata nende käkkimisele ja poliitilise elu solkimisele. Demokraatia on ka sellises vormis võimalik.

    Üks partei korraldagu ideoloogiat, et maailmavaateid saaks palju.

    Vasta

  13. personainfieri
    mai 26, 2012 @ 03:25:40

    “kui ühes või teises kohas ringi sõita ja peatusi teha, käia erinevatel laatadel, siis torkab majandusliku jõukuse edenemine silma.”

    Kas inimeste jõukus on saavutatud riigi rahastamisega? Kahtlen. Pigem võib laatadel näha ettevõtjaid, kes on kõik saavutused oma isiklike pisikeste kätega ehitanud.
    Mõtleme nüüd, mis saab siis, kui me lõpetame erakondade riigipoolse rahastamise? Kas mõni hädavajalik erakond jääb olemata? Nimed ja aadressid, palun. Aga võib-olla jääb mõni kool alles või päästekomando sulgemata?

    Vasta

  14. personainfieri
    mai 26, 2012 @ 03:49:24

    Ühe Meikari “Kahekõne” väite õiendaksin samuti ära, kus ta väitis, et Kreeka kriis ei ole mitte sotsialismi kriis, vaid korruptiivsuse tagajärg. See on ainult pool tõest. Kreeka kriis on riigi kriis, kes on enda külge kasvatanud klientuuri, riigisõltlaste karja, kes toituvad samamoodi nagu parasiitputukad, kuid keda riik pole võimeline enam üleval pidama. Ülekantud mõttes on nad riigi tühjaks imenud. See on praktiseeritava sotsialismi tagajärg.

    Vasta

  15. Jolli
    mai 26, 2012 @ 06:01:11

    Eks seda ju ka need keynesistid soovitavad. Et riik peab majandust ülal pidama. :=) Eks nii juhtubki, kui riigisektor on totaalne, aga erasektor on laatade korvipunujate-käsitöömeistrite tasemel.
    Siis tekib loomulikult hääli, et riik peaks rohkem panustama jne. Vaata või praegust diskussiooni, või diskursust Euroopas. Merkel: piirake kulutusi (loe: ehitage riik efektiivsemaks), Hollande: ei saa piirata, panustada tuleks majanduskasvule, pakkuge(m) meetmeid.
    Siin võiks ka ju näha kasvõi protestantliku (tehke kõvasti tööd ja saage õndsaks) ja katoliikliku (kahetsege pattu ja tehke seda edasi) maailmapildi konflikti, kui soovite. See oleks aga juba semiootikutele lahkamiseks, kui nad suudaksid mõtelda majanduse märgisüsteemis. Jutt käib siin hulkade mentaalsetest hoiakutest, mis summa-summaarum annabki meile meie tänase maailma. Makromajanduse ju moodustavadki üksikisikute majanduslikud otsused.

    Mis meetmeid saaks riik pakkuda majanduskasvuks, peale /maksu- ja laenu/raha suunamise ettevõtetele?
    GM näide peaks olemas olema- tõesti, maksumaksja raha päästis autotööstuse (ja ameeriklaste töökohad). Aga seda tehti: a) ettevõte kujundati ümber- muutus efektiivsemaks b) kohustused jäid likvideeruvasse firmasse, et uus saaks alustada puhtalt lehelt ja parema struktuuriga.
    Täna läheb GM-il, mida naljahambad on tõlkinud ka kui Government Motorsit, oluliselt paremini ja arvata on, et maksumaksja saab ettevõttesse laenatud raha tagasi, pluss lisaväärtusena säilitatud tööhõive.

    Kas aastakümneid paksuks ehitatud riik suudab riigisõltlastest sama efektiivselt vabaneda, kui erafirma oma kahjumit tootvatest üksustest? Kahtlane. Sest iga vallandatud või palgakärpe läbinud riigitöötaja annab järgmistel valimistel hääle sellele parteile, kes ei luba mitte “verd, higi ja pisaraid” ja käsib paremini tööle hakata ning maksab selle eest vähem palka, vaid sellele, kes lubab palku tõsta ja töökohad säilitada (programm: pudrumäed ja piimajõed). Valik on ju selgelt prognoositav. Ja sellisesse käitumisse ongi sisse programmeeritud vasakpoolsuse tõus, nokk-kinni-saba-lahti-olukord. Mis on halb üksikisikule, on hea riigile tervikuna. Aga leia sa selliseid selge silmavaatega töötajaid, kes oma toidumollist kaugemale näeksid.
    Ehk oleksid selliste asjaoludega nõus putukaühiskonna printsiipidel üles ehitatud aasia demokraatiad, keda ajalugu on kasvatanud konfutsionismi vaimus- eelkõige riigi huvid ja alles siis üksikisik.
    http://www.kotli.ee/?page=1004&selected=4731&lang=1

    Vasta

  16. Jolli
    mai 26, 2012 @ 06:11:31

    parandus:

    Sest iga vallandatud või palgakärpe läbinud riigitöötaja annab järgmistel valimistel hääle sellele parteile, kes ei luba mitte “verd, higi ja pisaraid” ja käsib paremini tööle hakata ning maksab selle eest vähem palka, vaid sellele, kes lubab palku tõsta ja töökohad säilitada (programm: pudrumäed ja piimajõed). Valik on ju selgelt prognoositav

    /parandus on sisse viidud/

    Vasta

  17. ckrabat
    mai 26, 2012 @ 06:42:33

    Ideoloogiatega on selline kummaline seaduspärasus, et mingil arenguetapil võivad nad olla positiivsed, kuid täitnud oma eesmärgi, muutuvad ühiskonnale koormavaks. Sotsiaaldemokraatia oli positiivne niikaua, kuni nad veel pürgisid võimule ja neil olid ideoloogilised eesmärgid saavutamata. Kuni ta saavutas oma peaeesmärgi – sotsiaalsed õigused töövõtjatele, täpselt samuti nagu feminism niikaua kuni tagati naistele meestega võrdsed õigused, natsionalism niikaua kuni saavutati riiklik iseseisvus. Saavutanud aga võimu, kaotasid nad oma progressiivsuse ja muutusid ühiskonna piduriks, kuna nende eesmärgiks kujunes võimu kindlustamine.

    Vasta

  18. personainfieri
    mai 28, 2012 @ 15:09:02

    Mitu põhiseaduskomisjoni liiget toetab musta raha kriminaliseerimist
    http://uudised.err.ee/index.php?06253867
    Eile pakkus TÜ riigiõiguse professor Ülle Madise, et selge karistusnormi võiks taastada nii, et kriminaliseeritaks lisaks keelatud annetuse vastuvõtmisele ka selle andmine ja vahendamine.

    Siin on ainult väike loogikaline paradoks – keelatud annetused peaksidki olema kriminaliseeritud, muidu oleksid nad ju lubatud 🙂
    Ivar NA-st teaks rääkida, et ennevanasti nimetati keelatud annetusi altkäemaksuks 🙂

    Vasta

  19. personainfieri
    mai 29, 2012 @ 03:32:46

    Selline arvamus:
    Dasade ja masade peatamine on Meikari võit
    http://www.herkel.net/?menu_id=204&mainmenu_id=0&news_id=480
    “Dasade ja masade puhul ei väida ju kriitikud seda, et kunagiste saatuskaaslaste toetamine Georgias, Moldovas ja Valgevenes on vale. Vale on probleemile lähenemise viis – salatsemine ja soov riigieelarve raha vaikselt ümber kantida.”

    Vasta

  20. Tõnu
    mai 29, 2012 @ 04:30:25

    Kui erakondadel on tõesti nii tohutu suur soov välismaades riigipöördeid korraldada siis kasutagu selleks valimisreklaamidele raisatud raha. See on erakonna otsus ja näitabki ilmekalt erakonna valikuid, et mis on tähtis ja mis mitte eriti.

    Nii nagu Riigikogu ei ole võimeline otsustama enda palkade ja vajalike kulude üle, nii ei suuda ka erakonnad ise luua ning kontrollida rahuldavat erakondade rahastamise süsteemi. Mitte põhjusel, et kõik riigikogujad ja erakonnad oleksid häbematud vargad, mõni ikka ei ole, lihtsalt nad ei ole objektiivsed. Alati on asjaosaliste jaoks eraldatavat raha liiga vähe ning kõrvaltvaatajate arvates liiga palju. Mis paratamatult viib nii Riigikogu kui erakondade maine languseni, nendega seostuvad ühiskonnas peamiselt põlgus, häbi ning viha. Mis laieneb riigile üldisemalt. Rahastamine saab korda alles siis kui protsess ja summad pannakse paika erinevate sõltumatute osapoolte vahelistel läbirääkimistel.

    Vasta

  21. personainfieri
    mai 29, 2012 @ 11:45:50

    Valimisreklaamid võiksid olla keelustatud mitte ainult valimispäeval, vaid üleüldse. Missugust olulist informatsiooni annab edasi laternapostile kleebitud värviline lõust? Meedias on piisavalt informatsiooni, mille põhjal asjast huvitatud valija suudab endale sobiva valiku välja kujundada. Ta võib külastada ka erinevaid valimiskoosolekuid ja kohtumisi valijatega. Kui ta sellest huvitatud aga pole või seisukohti selgeks teha ei suuda, siis pole tal valimistele ka asja, elagu rahus edasi.

    Vasta

  22. Jolli
    juuni 07, 2012 @ 14:25:44

    ühtedel valimistel ju selgus, et valija ei reageerinud mitte partei valimisreklaamile, vaid lausa kohupiimatoote reklaamile, pidades seda partei valimisreklaamiks.
    kui valija reageerib juba ainuüksi värvile, nagu pavlovi koer, siis mis partei programmi lugemisest või süsteemsest tervikpildist siin rääkida. 🙂

    Vasta

  23. ckrabat
    juuni 07, 2012 @ 18:09:07

    Teatud tüüpi valijad reageerivad suhkrule, tatrale, mandariinidele, suitsuvorstile ja muule defitsiidile, mida nad on harjunud valimispäeval valimisjaoskonna puhvetist saama. Näiteks Ivar Nõukogude armeest sai ühel korral isegi musta mere laevastiku autahvlile ja temaga tehti klipp odessa televisiooni kui kõige esimese valijaga, sest kell kuus hommikul polnud mitte kusagilt mujalt peaparanduseks õlut saada kui valimisjaoskonna puhvetist.

    Vasta

  24. Trackback: Mõtteid rahvakogust « Persona in fieri
  25. Ethel
    mai 09, 2013 @ 18:40:04

    Hi there to every body, it’s my first pay a visit of this weblog; this website contains awesome and genuinely fine stuff for readers.

    Vasta

  26. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

mai 2012
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: