Lollid valima II – valimindmees aastal 2015

@jolli&ckrabat
Õhus on kevadet, õhus on ärevust ja järjekordsetest Riigikogu valimistest lahutab meid vaid nädal. Aastalõpu melust väsinud jõuluvanad on tagasi ahju peale kobinud ja talveunne suikunud, kuid nende asemel jooksevad mööda linna ringi valimindmehed, kes jagavad rahvale värvilisi flaiereid, voldikuid ning parteilise signatuuriga odavat nänni: pastapliiatseid, helkureid ja preservatiive. Parteikontorites tilguvad ööpäev läbi kohvimasinad. Aegajalt astub kontorist läbi mõni punetavate silmadega väliagitaator, et riiulist uued trükisekuhjad laialijagamiseks kaasa võtta. Siia-sinna, polkadele ja diivanitele, on varahommikustel tundidel ennast kerra tõmmanud üleväsinud strateegid ja kampaaniameistrid, kellele kaasvõitlejad on mõne suuremaformaadilise poliittrükise või välireklaami hoolitsevalt peale laotanud ja suigatanud parteisõduril kingad jalast võtnud, sest kingades magaja on hommikusel koosolekul selgelt äratuntav. Lähisugulased toovad kontoris ööbivatele noorpoliitikutele kodust puhast vahetuspesu ja päevasärke, sigaretid on otsas ja tuhatoosid ajavad üle ääre, keegi ärritunud tegelane lubab keset kõige pingelisemat valimisheitlust töötamise lõpetanud mikrolaineahju eest vastutaja päevapealt vallandada ja maakonnakontorisse asumisele saata, kraanikaussidesse aga kuhjuvad pesemata nõude virnad…

Valimindmees aastal 2015 teeb oma rasket, kuid tasuvat tööd, kuidas meelitada poliitikute lemmiksihtgrupp ehk lollid valimiskastide juurde. Inimestega on selline probleem, et nemad võivad hakata oma peaga mõtlema ja nende peale ei saa valimistel kunagi kindel olla, kelle poolt nad täpselt hääletuskabiinis või kodus arvuti taga e-hääletades otsustavad. Sellepärast on poliitikud valmis end kasvõi jääveega üle kallama ning avalikult perset näitama, et ülioluline lollide sihtgrupp neid ära tunneks, omaks võtaks ning hääletuskasti ees oma hääle kolme värvilise flaieri eest neile müüks. Peale demokraatia leiutamist on valitavate läbivaks mureks, kuidas saada rohkem lolle neile valimistel oma häält andma. Lollide nutikamale osale sobib personaalne lähenemine. Valimindmehed on hakanud potentsiaalsetel valijatel isegi kodus käima ning hommikul äsja vannist tõusnud lolli võib tabada rõõmus üllatus, kui tema ukse taga tinistab paaniliselt uksekella mõni minister või Riigikogu liige isiklikult. Aga siingi on veel arenguruumi. Poliitikud võiksid potentsiaalse valija omal kulul kinno viia, ise kõrvalistmel istudes talle popkorni pakkuda ja terve filmi aja, siis kui valija on mugavasse kinotooli ankurdatud ja ei saa vehkat teha, rääkida oma parteist ja sellest, miks tema partei on palju parem partei kui on teistel. Nii mõnele Hollywoodi kassahitile sünkroonselt peale rääkides saab tuua seoseid filmis toimuva tegevuse ja esindatava erakonna programmi vahel. Näiteks: “See mees-naine seal filmis ei elaks ju nii halvasti, kui ta oleks juba eelmistel valimistel meie poolt hääletanud! Oi vaata, tema on ka meie erakonnas, on ju stiilselt riides? Näe, meie noored ka seal! Vaata nüüd, kohe tuleb tema mees koju, aga partei aitab sellest jamast välja!” Lollide nutikamale osale on isegi lihtsamat sorti valimiskompass välja töötatud. Neile, kes aga reageerivad pigem valgusele, näidatakse naeratavate poliitikute värvilisi pilte ning jagatakse kehakarastuseks saia ja viina.

Valimiste eel saabus siinsetele lollidele rõõmusõnum – nuga, kahvel, pott ja pann, koju saabus Kalojann! Helsingist laevaga “Superstar” (sic !!!) saabus koju tagasi totaalse meedia lemmik, kauaoodatud talent ja arvamusliider Anna-Maria Galojan! Meedia on tagajalgadele aetud, tegemist oleks nagu jumala astumisega Maarjamaa pinnale, mis oleks võrreldav ainult popstaaride Michael Jacksoni ja Madonna, Rooma paavsti, Rootsi kunni või mõne USA presidendi külaskäiguga ning nad on tänulikule auditooriumile valmis pakkuma kuulsa kaasmaalase elust jutustavat 24h reality show’d. See halvasti ajastatud suursündmus võib aga lollide meeled valimistest eemale juhtida. Kuidas poliitikud saaksid maale saabunud superstaari ka enda huvides kasutada ning rakendada valimisvankri ette? Kalojann võiks TV otse-eetris abielluda Nõia-Intsuga ja asutada uue erakonna ning meedia võimendatud lollide valju hääle toel võib sellest välja kasvav uus poliitiline jõud ületada isegi valimiskünnise. See, lapsed, on juba sotsiaalpoliitika!

Koolide ning kultuurimajade asemel saavad linnakodanikud kodanikukohust täita nende lemmikajaviitekohas ehk kaubanduskeskustes, millega valimised on toodud sihtgrupile palju lähemale. Maal kaubanduskeskuseid aga ei ole, sest maal ei ole ammu enam midagi ega kedagi. Kes tahakski maal tegelikult elada? Kas teie tahaksite? Võib-olla ainult mingid RnB-st ja drum ‘n’ bassist segi kamminud hipsterid, kes konditsioneeritud vanalinnakohvikutes räägivad rummikooki nosides värske õhu ja kaevuvee kasulikkusest, võivad siis, kui rohud võtmata jäänud, linnast maale kolida, ökotalunikeks hakata ja loomapiinamisega, vabandust, pidamisega tegeleda. Tallu toodud koduloomad aga vaatavad, et: “Mida värki, me ei mune ju nokast ja ei lüpsa suust, no tule zootehnik appi!” Aga selle eest on tšakrad lahti, öko ja zen ja natuke ka karma, dharma ja nirvana. Oli kord netiportaalis kellegi lugu: müüs noor pere linnas korteri maha ja kolis maale elama. Elasid nädala, elasid kaks. Siis aga selgus järsku, et elu maal erineb mõnetigi elust linnas, kus kõik on käe-jala juures. Maal on suvel sääsed ja parmud, talvel aga paks valge lumi. Kaevutee pidi ise lahti lükkama, tänavavalgustust polnud ollagi, buss ei käinud ja pood oli valla teises otsas. Külas elas kõigest üks lehm ja kaks kana, üks neist noor ja teine vana. Kooliharidust võis aga esiisade kombel koduse söögilaua taga peeruvalgel anda, sest metallikratid olid traadid ära varastanud ja elektrivoolu taastamine maksis rohkem kui linnas müüdud korter.

Kuidas saada maal elav loll valimisjaoskonda? Paljudesse maakohtadesse on esmakordselt peale Liivi sõda koolide, arstipunktide, raamatukogude, kultuurimajade, postkontorite, politseikonstaablite ja tuletõrjedepoode asemel alles jäänud veel viimased vaba aja ja kultuurikeskused – burksiputkad. Maal pidi nüüd nii olema, et kui üks vallaelanik poris teise vallaelaniku vana bemmi uue kummi jälge näeb, siis peatab auto kinni, põlvitab maha ja annab rehvijäljele suud. Ja siin peitubki lahendus! Üldse võiks taristud maal burksiputkadesse koonduda. Postkontor, korrakaitse, kool… Siis on kõik teenused käe-jala juures. Hiljuti levis uudis, kuidas üks Läänemaa postkontor kolis burksiputkasse, mis kindlasti lisab Omnivale sulli, feimi ja respekti, sest seal on maarahvas keerulistel aegadel ikka harjunud käima. Sarnaselt võiksid ka valimisjaoskonnad kolida burksiputkadesse. Maavalija, kes ei ole veel jõudnud endale bemmi muretseda ja on ennast prügiveo autole kaubelnud, saab isegi mitme kilomeetri tagant tulla burksiputka juurde valima, sest prügiauto on maal ainuke, mis veel kuus korra kindlal kellaajal tuleb, nüüd kui bussid ja rongid on ammu käigust maas. Kohustuslik prügivedu maal on muidugi must huumor, sest biojäätmed saab inimene tagaaias ära komposteerida ja ajalehega saunaahju kütta või perset pühkida. Mida sinna europrügisse kohustusliku teenustasu eest üldse saata? Võibolla rajada burksiputkade juurde prügimäed, kust oleks prügipuudelisel võimalik prügikvoodi täitmiseks prügi osta? See, lapsed, on regionaalpoliitika!

Millegipärast arvavad erakonnad, et valimas käib ainult üks ja kõige häälekam valijate grupp – lollid! Lollide arvates on aga kõikides meie hädades süüdi Euroopa Liit, rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega. Sihtgrupp loodab, et peale valimisi hakkame ka me laenu võtma nagu Kreeka, kuid tagasi me seda maksma ei peagi. Küll siis alles saabub meie õuele õnnis külluseaeg ning me saavutame astmelise tulumaksuga nagu imeväel põhjamaise elutaseme! Erinevalt kreeklastest ei ole meie siiski Maratoni lahingus Euroliidu eest võidelnud ja võitnud, vaid muistses vabadusvõitluses eurooplaste vastu võideldes neile palju tuska teinud. Arvate, et see on rahaomanikel juba meelest läinud? Looda sa, anna kuradile ainult võimalus ja juba nad keeravad selle eest meile sajaga! Praegu pakuvad muidugi lahkesti laenu, piiks-piiks ja raha tuleb, tulge, võtke, sööge peost. Laenuleib ja õletuli! Kui me aga laenuraha rõõmsasti oleme ära tarbinud ja õletuli on ära kustunud, siis saame jälle kõik koos mõisa tallis peksa. Lollile on see muidugi paras, sest mis ta siis elas üle oma võimaluste.

Kas valima peaksidki ainult massiivse kampaaniaga käima joostud lollid või võiksid Riigikogu valimistel hääleandmise protsessis kaasa lüüa ka teised liigid nagu planeedi põliselanikud inimesed ning äkki isegi Tuhala ja Nabala reptiilide kaitseala koobaslinnadesse varjunud Nibiru reptiloidid? Lolle valima agiteerides on tegemist vaikiva vähemuse ehk inimeste diskrimineerimisega. Autorid on arvamusel, et kuigi praegused valimiskampaaniad on sihitud suurimale ja kergemini püütavale valijaskonnale ehk lollidele ning totaalmeedias edastatav poliitsõnum on disainitud peamiselt neile mõistetava minimalismiga, ei peaks inimesed saabuvatel valimistel siiski passiivselt kõrvale jääma ja usaldama enda eest valikut tegema lolle. Elame me ju siin väikesel maalapil kõik koos õlg õla kõrval ning peame ühiselt seda külma ja märga paika oma koduks meie kõik: inimesed, reptiloidid ja lollid! Jättes nii olulise valiku, nagu maa tuleviku, ainult lollide õlgadele, võime ühel hommikul ärgata hoopis teistsuguses riigis, mis ei ole säravalt põhjamaine nagu Rootsi või Soome, vaid tühi ja kõle nagu Axel Heibergi saar. Siis on hilja imestada, et kuidas see jälle niimoodi läks.

Sihtgrupi valimispidu Kastepiisa seltsimajas.

Anton Hansen Tammsaare ja sotsiaaldemokraatia

@ckrabat
Valijamees koputab üha tugevamini aknale ning sotsiaaldemokraadid on hauast üles kaevanud 75 aastat Metsakalmistu vaikuses lebanud kirjaniku Anton Hansen Tammsaare ja rakendanud mineviku suurmehe Riigikogu valimiskampaania teenistusse, omistades talle sotsiaaldemokraatlikud vaated. Vastab tõele, et Eesti esimese Vabariigi ajal – pooldan selle vormi kasutamist, sest kahte erinevat ajalooperioodi on muidu raske omavahel võrrelda, kui ma ei taha kasutada neukkude meelisväljendit “kodanlik Eesti”. Need, kes näevad selles ohtu meie omariikluse järjepidevusele, võiksid vähem seemneid süüa või kasutada kaitseks fooliummütsikest – olid paljud loomeharitlased vasakpoolsete vaadetega. Teine suurkirjanik Eduard Vilde liitus 1905. aasta revolutsiooni paiku tõepoolest sotsiaaldemokraatidega, tegeles järgnevalt New Yorgis vasakpoolse ajalehe “Uus ilm” toimetamisega ning valiti 1919 sotside nimekirjas Asutavasse Kokku. Jaak Valge blogist võib lugeda: “1933. aastal Mahtra sõja aastapäevakõnes ütles Vilde, et toob tervisi manalast, kuna kirjaniku ülesanne on seista ühenduses mitte ainult elavate, vaid ka surnutega.” Tundub, et kirjaniku kunagised sõnad pole jäänud tühjalt kõmisema, vaid 80 aastat hiljem on ta manalast taas liitunud elavate valimiskampaaniaga.

Intelligentsi hulgas leviv vasakpoolne trend ning mässumeelsus oli 20. sajandi alguses üsna tavapärane. Friedebert Tuglas osales 1905. aasta revolutsioonis ja veetis kaks kuud Toompea vanglas. Jaan Anvelt (kirjanikunimega Eessaare Aadu) ja Hans Pöögelmann täiendasid bolševike (hilisemate kommunistide) võitmatuid ridu, Eduard Vilde ja Karl Ast kuulusid sotsiaaldemokraatide (menševike) liidrite sekka, Gustav Suits, Johannes Semper, Jaan Kärner, Hugo Raudsepp ja paljud teised liitusid revolutsioonilistel aegadel Sotsialistide-Revolutsionääride parteiga ehk esseeridega. Hiljem sattusid mitmed neist parteide ühinemisel Eesti Sotsialistliku Töölispartei ridadesse. Juunikommunistide juhiks sai vasakpoolsete vaadetega kirjamees ja arst Johannes Vares (Barbarus) ja väga paljud kirjanikud sümpatiseerisid Nõukogude Liidule, mis oli tavapärane ka Lääne-Euroopas. Anton Hansen Tammsaare sidumine sotsiaaldemokraatiaga on küll üsna meelevaldne, sest ta pole olnud erakonna liige ega kandideerinud selle partei nimekirjas. Tammsaare sügavamatest poliitilistest vaadetest on vähe teada ja ta polnud poliitiliselt aktiivne inimene, kuigi kindlasti oli tal välja kujunenud tugev ühiskonnakriitiline hoiak, mis kajastus ka tema teostes. Maarja Vaino: “Oma hilisemas elus oli Tammsaare veendunud demokraat, kes ei toetanud vaikivat ajastut ega vapse, aga suhtus ilmse skepsisega ka sotsialistlikusse liikumisse.” Kindlasti ei saa teda nimetada võimutruuks kirjameheks. Tammsaare näol polnud ka kirjandusnomenklatuurile lähedalseisva inimesega, vaid individualistiga, kes ajas omas ajas ja ruumis oma asja. Teistest tuntud kirjameestest suhtles Tammsaare lähemalt Gustav Suitsuga, kuid näiteks suhetes kirjandusnomenklatuuri juhtfiguuri Friedebert Tuglasega valitses vastastikune ebasümpaatia.

Ühiskonnakriitilisus oli möödunud sajandi loovintelligentsile samavõrd omane, kui kaasaegsele loomeharitlasele võimutruudus. Tänapäeva kultuurinomenklatuuri esindaja teab hästi, kes maksab, see tellib muusika. Nooruses kuulus Tammsaare üliõpilasseltsi “Ühendus” ridadesse, kust kasvas välja palju sotsiaaldemokraate, sh August Rei ja Anton Palvadre, kuid üks Tammsaare ülikooliaegsetest sõpradest Rein Eliaser esindas hiljem poliitikas hoopis Rahvaerakonda ja Rahvuslikku Keskerakonda. A. Palvadre mälestuste järgi „ei tahetud seltsi asetada ühegi polii¬tilise partei platvormile, kuid ühtlasi kardeti, et ilma igasuguse kitsenduseta liikmete poliitilise meelsuse kohta seltsi koosseis võib kujuneda niisuguseks, mis ei võimalda seatud sihtide saavutamist. Viimaks lepiti kokku, et uue koondise liikmed peavad poliitiliselt seisma pahemal pool eduerakonda (tookord ainuke legaalne poliitiline partei Eestis) ja sõbralikult suhtuma sotsialistlikku ilmavaatesse.” Kindlasti ei saa eetiliseks pidada lahkunud kirjamehe, kes pole kunagi sotsiaaldemokraatlikke vaateid avalikult kuulutanud, rakendamist valimisvankri ette. Kui nüüd tuua ajaloolisi paralleele, siis kõiksuguseid sotsialistliku töö kangelasi pakub ajalugu hulgi – Adolf Hitler natsionaalsotsialist aastast 1919 või siis Eestimaa mees Alfred Rosenberg natsionaalsotsialist aastast 1918. Palju toredaid endisi sotsiaaldemokraate võib leida kommunistlikus liikumises, mis ongi sotsiaaldemokraatiast välja kasvanud. Millegipärast ei rutta sotsiaaldemokraadid nende näopilte prügikastidele kleepima. Väga paljudele kaasmaalastest on Tammsaare tuntud siiski eeskätt rohelise portree kaudu 25-kroonisel ning nad ei ole elus lugenud ühtegi Tammsaare teost. Odava populaarsustrikina võib mõni erakond kasutada 100-kroonist Lydia Koidulat või 500-kroonist Carl Robert Jakobsoni valimispropaganda teenistuses. Või jätame mineviku surnud hinged hoopis rahule ning pöörame tähelepanu rohkem neile, kes surmaeelses seisundis ehk elavatena kujundavad meie tänast olevikku ja homset tulevikku?

25-kroonine Tammsaare. Pilt: http://www.featurepics.com/FI/Thumb300/20100616/Anton-Hansen-Tammsaare-1568141.jpg

Lollid valima!

@jolli&ckrabat
Valimised on jälle ukse ees ning erakonnad on hakanud mõtlema, kuidas oleks võimalik valimisaktiivsust kasvatada, et rohkem hääli saada. Meedias levivad kampaaniad väidavad, et rohkem valijaid võrdub rohkem demokraatiat, sest sageli tõstatatakse küsimusi, kuidas saaks kaasata valimistele rohkem valijaid. Kas see ikka on nii? Mõned tahavad valimised lausa kohustuslikuks teha, et mittehääletajaid karistada. Kas suurem osalusprotsent tähendab ka kvaliteetsemat valimistulemust? Selliste ideede taga on ilmselt lootus oma erakonna toetust kasvatada, uskudes või lootes nagu bingolotos, et lisanduvad valijad hääletavad kindlasti “õige” erakonna poolt, kuigi näiteks arvamusküsitluste metoodikast on teada, et teatava suurusega valimi korral ei pruugi üldtulemus enam muutuda. Kui valim suuremaks teha, jääb protsentuaalne toetus sellele või teisele erakonnale ikkagi samaks, sest ka suuremas valimis on esindatud needsamad sihtrühmad, kes hääletavad sarnaselt ja pärisvalimistel muutub lihtsalt valijate üldarv, mitte aga valimistulemus. Loosung: “Kõik valima!” on aga püstitatud just selleks, et saada valimiskastide juurde üks olulise kaaluga valijarühm. Need, kes mitte kunagi ei langeta oma valimisotsust erakondade programmiliste seisukohtade analüüsi ja seniste töötulemuste alusel, vaid annavad hääle poliitiku lipsuvärvi, lobeda jutu ja paarisõnaliste reklaamislõuganite põhjal.

Peamine sihtgrupp, kelle hääli kõik erakonnad jahivad – need on teadagi … hingame nüüd sügavalt sisse … lollid! Lollide paremaks kaasamiseks on erakonnad leidnud, et kui lollid ei tule nende juurde, siis tuleb ise minna lollide sekka – nii, nagu 19. sajandil läksid vene narodnikud küladesse maainimestele sotsialismusest jutlustama, nii lähevad ka erakonnad lollide sekka ennast tutvustama. Kus võiks kõige kergemini kohata mõnd lolli? Ikka turuplatsil või moodsamal ajal kaubanduskeskuses! Selles valguses muutub arusaadavaks erakondade soov laieneda kaubanduskeskustesse ning avada seal valimisjaoskonnad, kus lollid valu ja vaevata hääletada saaksid. Mis need supermarketidki muud on kui tänapäevased superturud, ilusti katusega kaetud, et lollidel külm ei hakkaks ja vihm neile peale ei sajaks. Lolle tõmbab turgude suunas nagu magnetiga – nagu koiliblikaid taskulambi peale või kitse soolase poole. Lollid käivad ju poes mitte eluks vajalikke asju ostmas, vaid teisi vaatamas ja ennast näitamas ehk moodsalt väljendamas siis hängimas (kui raha pole) ja tšillimas (kui raha on). Vaatad poes, et näe – loll! Ja veel üks! Oi, siin on kohe terve perekond lolle! Tavalised ostlejad ei peaks siinkohal muretsema, pabistama ja vastulause kirjutamiseks klaviatuuri järele haarama. See jutt ei käi teist, vaid hoopis kellestki teisest – ikka sellest, kes end peeglisse vaadates ära tunneb – näiteks naabri-Juhanist ja tädi Maalist.

Kui e-valimised on esile kutsunud kõiksuguseid kahtlustusi ja protestihääli – mine sa neid tea, kes arvutite abil hääletavad, võib-olla isegi mingid “intelikendid”, siis valimiste laienemine kaubanduskeskustesse meeldib kõigile ning kõik erakonnad on selle heaks kiitnud. Eriti meeldib see idee aga lollidele, sest lollidele tavaliselt meeldivadki lollid ideed. Kaubanduskeskuste järel tõuseb päevakorrale ilmselt valimisjaoskondade avamine burksiputkade juures, sest needki vaba aja ja kultuurikeskused pakuvad erakondadele palju tänuväärset valijaskonda, peaasi, et bemmil kumm suitseb ning sõitjal suu matsub ja jalg tatsub – sidur, pidur, gaas, gaas! Veel edasi võiks laieneda juba ööklubidesse, ideid jätkub. Kujutagem ette tüüpilist situatsiooni ühe valimisjaoskonna lähistel ühes tavalises kaubanduskeskuses.
Aktivist [näeb keskuses tšillivat ja hängivat noortekampa, astub juurde, lausub reipalt]: Tere, noored!
Noored [vaatavad ülikonnas ja lipsustatud aktivisti põlglikult]: ?
Aktivist: Kas te teate, mis on valimised?
Noored: Pfff …
Aktivist: Noored, teie olete meie tulevik! Teie valikutest see ju kujuneb?
Noored: Missasi?
Aktivist: Et, mis kujuneb? Tulevik kujuneb! Teie, noored, valite meie homse!
Noored: WTF? Pfffff
Aktivist: Annan teile kirjandust! Näete, siin on kõik ilusti kirjas. Miks valida, millal valida ja keda valida!
Noored [umbusklikult, vaatavad bukletti]: Õäöü ähh! … Ei huvita. Mingit nutiäppi ei ole vä?
Aktivist: Hetkel on see veel arendamisel. Aga vaadake seda bukletti! Siin ju ka kõik kirjas!
1. noor [veerib]: Kohali-ku- oma-valit-suse voli-kogu vali-miste….
Aktivist [aitab lugeda]: Jah, just! Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste…
2. noor: Ääää! Booooring!!
Aktivist: Kuule nüüd! Kui sa hääletad nii, nagu siin bukletis kirjas on, näed, ma tõmban ringi ümber, kelle poolt peab hääletama, siis saad nurga taga burksikas biig mäki poole odavamalt! Joogi ja friikad saad pealekauba. [Teeb nimetissõrmedega liigutusi] Dadaaa!!! Valimiste ale!
3. noor: Õu, see juba läheb. Valimised, täitsa äge. Näita, mida me peame tegema… kuhu täpselt mida kirjutama …

Teine erakondadele atraktiivne sihtgrupp on üks lollide kohalik alaliik – neukkud. Kui paljude lollide sugupuud ja vereliinid ulatuvad Nibirule välja, mistõttu alglollid peavad end ülejäänud lollidest paremaks, siis neukkud on tavaliselt viisaastaku plaane täites kohapeal kokku monteeritud. Neil neukkudel, kes sattusid koosteliinile viisaastaku lõpupoole, kippusid kruvid tugevamini logisema kui viisaastaku alguse toodangul, täpselt nagu ka viisaastaku lõpul ehitatud majad kippusid kiiremini lagunema kui need, mis olid ehitatud alguses. Lõpus läks ju plaanide täitmisega kiireks, ei jõua kõiki kruvisid kinni keerata ja kõiki vajalikke splinte ja seibe paika panna. Neukkudele sobivad kaubanduskeskused hääletamiseks väga hästi, sest tekib tuttav tunne nagu nõukogude ajal, kui valimisjaoskondade juures sai osta defitsiitset kaupa. Valijad olid sellel ajal teadlikud, tulid mühinal nagu merelõvid ning valimisaktiivsus püsis alati kõrge. Tänapäeval võivad kaubanduskeskused teha valimiste ajal hinnakampaaniaid, nn valimis-alesid, nii et lollide massid valimispäeval kaubanduskeskuseid ummistavad. Näiteks, kui loll toob valimisjaoskonnast tõendi või lüüakse mingi vastav tempel käe peale, siis saab ta mingit kaupa odavamalt – kingime erakondadele ühe idee :).

Valija Ivar Nõukogude armeest: Minule see idee, tuua valimisjaoskonnad kaubanduskeskustesse, meeldib. Pärast saab kõrvaltpoest apelsine ja konjakit osta ning kõik on täpselt nii nagu “meie ajal”, kui rahvas oli poliitiliselt aktiivne ja kogunes juba kell kuus hommikul valimisjaoskondade ette sabadesse, sest kujutage ette, mitte kusagilt mujalt polnud sellisel kellaajal õlut saada! Lisaks said valijad osta defitsiitset kaupa: fantat, viinereid ja leningradi mandariine. Inimesed olid nagu vennad ja riigi poliitika läks neile korda. Osalusprotsent valimistel oli alati 99,9%.

Lollid valima meenutab teise populaarse loosungi, lapsed valima, laiatarbeversiooni. Millegipärast on poliitikud arvamusel, et kui rahvale jagada värviliste piltidega flaiereid (nende trükkimine ei ole kusjuures odav lõbu, aga noh, maksumaksja maksab, sest üldlevinud arvamuse kohaselt peavad erakonnad raha saama riigieelarvest), tormab rahvas seal kujutatud poliitiku poolt ummisjalu hääletama. Meenub üks kunagine omakasupüüdmatu abi ühele erakonnale, kui sai valimiste eel rahva sekka mindud ühe poliitiku pildiga flaiereid jaotama. Mälestused valimiskampaaniast on valdavalt positiivsed, vähemalt peksa ei saanud ja suurem osa inimesi olid sõbralikud. Pakkusime flaiereid ka ühele asotsiaalile, sest ka väetimate ühiskonna heidikute hääl peab Toompeale jõudma. Tema läks kurjaks, pakutud kirjandust vastu ei võtnud, aga sotsialiseeruda tahtis küll ja nõudis, et talle õlut välja käristatakse. See oli väga pealetükkiv valija ja sellised meile ei meeldinud, sest valija peab oma otsuses olema sõltumatu ja juhinduma üldisest ühiskondlikust hüvest, mitte aga vaatama silm viltu peas, mida ta kohe ja praegu head ja paremat saab! Õnneks olime paremas sportlikus vormis, paar kiiremat sammu ja potentsiaalne valija sai igaks juhuks kaugele selja taha jäetud. Täiskasvanud valimiskirjandusest üldjuhul keeldusid, aga vähemalt lapsed võtsid trükised tänulikult vastu. Ilmselt oli nende poliitiline teadlikkus piisavalt kõrge, mistõttu loosung – lapsed valima! – muutus meie jaoks vähemalt tol hetkel arusaadavamaks. Näpuotsaga oli ka õllealuseid kaasa antud, neid lastele ei andnud, aga täiskasvanute hulgas oli neil rohkem lööki. Siit panime kõrva taha, et flaierite asemel võikski valijatele rohkem õllealuseid või lausa õlut jagada, kui poliitikueetika seda lubab – see läheb potentsiaalsele valijale lihtsalt paremini peale. Parteikontorid, õppige! Valimispropaganda tegemine väsitas, kõht läks tühjaks ja lõpuks jätsime järele jäänud poliitkirjanduse jäägi sinna, kus käib kõige rohkem valijaid – bussipeatusesse. Neid võis seal kohata veel kolmandal päeval peale valimisi.

Meenub veel üks teine tõestisündinud lugu, pärit rubriigist: kõik valima ja valimine on iga kodaniku kodanikukohus. Aastaid tagasi sai ühtede valimiste ajal üks toonane pruut ja tema sõbranna valimisjaoskonda sõidutatud. Pruut ja tema sõbranna ei tundnud ise valimiste kui selliste vastu vähimatki huvi ning oleks tõenäoliselt valimisõigusest loobunud ning kodanikukohuse täitmata jätnud. Kuna olime noored, siis huvitasid neid sellel ajal rohkem hoopiski kaubanduskeskused ja ööklubid, aga sellel ajal ei oldud seal veel valimisjaoskondi avatud, vaid need paigutati kohtadesse, kus suur osa rahvast tavaliselt ei käi nagu koolid ja kultuurimajad. Tajudes põlvkonnale langenud vastutuse rõhuvat koormat ja peale pruudi ning tema sõbranna pikemat “masseerimist” teemal, kui oluline on ikka osaleda valimistel, olid pruut ja tema sõbranna lõpuks nõus valima ja sõitsime oma kõva viiskümmend kilomeetrit kuskile valda või depressiivsesse Eesti väikelinna, kust pruut ja tema sõbranna pärit olid. Sest noored, need ju olemegi meie, kelle tulevik sõltub nendest valimistest! Lühidalt, millegipärast olin valimiste üleskiitmisega niivõrd ametis, et ununes küsida piigade valimiseelistust ja nii juhtuski, et kui nad lõpuks õhevil nägudega jaoskonnast tulid, sain teada, et mõlemad olid valinud poliitikud nendest erakondadest, mis ei kattunud minu valimiseelistusega ja kelle poolt ei oleks ise mitte kunagi mitte ühelgi tingimusel hääletanud. Minu pärimise peale selgus, et rohkem poliitikuid nad lihtsalt ei teadnud. Kokkuvõttes sain ma toreda õppetunni, mis võib juhtuda siis, kui agiteerid valima neid, kes tegelikult valimiste vastu huvi ei tunnegi.

Demagoogia ilmingud valimiseelsetes debattides

@huviline

Demagoogia ilminguid võib kohata ühiskondliku elu kõikidel tasanditel. Üksnes pooleldi tegelikkusele vastavaid väiteid kasutavad nii poliitikud kui politoloogid, tekitades mulje, et demagoogia on sotsiaalses mõttes paratamatu nähtus. Mõnikord on demagoogia seotud propagandaga. Ühe demokraatliku vabariigi kodanik võiks siiski väärida demagoogiavaba diskussiooni vähemalt valimiste eelsetes debattides. Sellelaadseks demagoogiliseks väiteks käesolevatel Riigikogu valimistel on näiteks roheliste pakutud komplekslahendus, mille kohaselt IT-alase keskkonna loomine  vähendab bürokraatiat (halduskoormust) riigis. Bürokraatia on oluliseks tõkendiks nii riigi kui ettevõtluse tasandil ja sama demagoogilist väidet võib kohata teistegi erakondade valimiseelsete lubaduste seas.

Alates 90-te aastate “tiigrihüppest” on IT kasutamine saanud ühiskondliku elu lahutamatuks pärisosaks nii erasektoris kui riigi tasandil. Kui veel mõnda aega tagasi ei olnud riigiasutustel  digitaalselt allkirjastatud dokumentidega tegelemise võimet, vaatamata vastava seadusandluse olemasolule, siis nüüd on see probleem üldjuhul lahenduse leidnud. Samuti on kasutusele võetud või lähiajal kasutusele võetavad mitmed suured andmebaasid, nt erinevad menetlusinfosüsteemid ja elektroonilised toimikud. Kokkuvõtlikult on suurenenud andmete  edastamise ja tabelarvutuse kiirused, loodud on hulk uusi ITalaseid ametikohti, peamiselt erinevad tugiteenused. Nüüd tuleb küsida, kas mõnede vahelülide kaotamine dokumentide liikumises on üldse võimalik ja kas dokumentide liikumise kiiruse suurenemisega on bürokraatia hulk vähenenud või hoopis suurenenud.

Kõikide dokumentide vormistamise lõppeesmärk on siiski mingite toimingute teostamise tuvastamine, juhul kui selline vajadus kerkib. Ettevõtlus ei ole üksnes mõnede inimeste aktiivsus, kelle kiusamise peab riik lõpetama või keda vastavalt toetama, vaid eeskätt võitlus teiste firmadega, kes samal turuosal tegutsevad. Nagu tavatsetakse öelda – kõik ettevõtted on loodud kasumi teenimise eesmärgil.  Firmadel eksisteerib ettevõtluses oma  nõudeõiguse ja kaebeõiguse pideva realiseerimise vajadus.   Paralleelselt IT-alase arenguga võib täheldada just sisuliste andmetega bürokraatia kasvu, mida mõnel ettevõtjal võib vaja minna oma õiguste tõendamisel. Erasektoris on kaebuse tuvastamisel kõige olulisemaks tõendiks raamatupidamisdokumendid. Lisaks eksisteerib vormiliste andmetega bürokraatia, nt erinevad aruanded, saatekirjad, aega, kohta ja viisi tõendavad dokumendid, mida tuleb sageli mitmes eksemplaris printida ja kinnitada, sest ettevõtluses on tavaliselt palju osapooli, sh erinevad järelevalve organid. Lisaks on kõik elektroonilised arhiivid dubleeritud. Sõbraliku elektroonilise keskkonna loomine ettevõtjate jaoks riigi tellimusel lihtsalt ei tööta. Andmevahetuse kiirus ei ole samuti bürokraatiat vähendanud.

Nokk kinni saba lahti-nähtus on osaliselt elektroonilise side valdkonna lahutamatu kaaslane.  Aus vastus bürokraatia vähendamise osas peaks ometigi hõlmama eelpool kirjeldatud olukorda. Tiiger hüppab teises suunas kui see on statistikaameti andmetest välja loetav. Kogenud demagoogid ja nende õpilased on  selletõttu võib olla ka ise oma demagoogia ohvrid, kuid õiget demagoogi iseloomustab tavaliselt vigadest õppimise võime.  Statistikaameti andmeid tuleb kasutada eeldusena poliitilise usaldusväärsuse kasvatamisel, mitte lubaduste põhjendusena. Viimane kvalifitseeritakse üldjuhul tagajärjeks. Ühe demokraatliku vabariigi kodaniku enesetunne oleks kindlasti parem, kui tal on võimalik olnud oma hääl anda erakonna poolt, kelle valimisprogramm ei sisalda mitte ühtegi demagoogilist väidet.

Eeldused ohtu ennetavaks diskussiooniks

@huviline

Kõikide  demokraatlike  riikide valijad seisavad  alalise ohu ees, mis seisneb, et rahva võim võõrandub rahvast. Kas võõrandumist saab vältida ja kuidas ohtu tunnetada? Nendele küsimustele pole mingit mõtet otsida vastust alanud 06.03.2011.a Riigikogu valimisdebattide teemade seast. Juba praegu, rohkem kui kuu aega enne valimisi, on saanud selgeks tavapäraste hülgehallide väitluste jätkumine, mille osapooled rõhutavad käesolevat hetke ja käesolevaid võimalusi. Sellised väitlused on käinud ühe parlamentaarse riigikorraldusega demokraatliku vabariigi valijate ees alates tema taasiseseisvumisest 1991.a. ja kõik on endaga rahul. Tegelikult võiks keegi enne väitlust mainida, et demokraatia ei ole riigivalitsemise kõige ohutum vorm ja enesega rahulolu viib mandumisele, aga võib olla nad lihtsalt ei tunneta ohtu.

Sellelaadse diskussiooni üheks eelduseks on põhimõte, et ohtu saab tunnetada ainult valija isiklikult, kui ta teeb järeldusi ajaloost või tajub, et tema hääl ei kõla. Käesoleval juhul räägime üksnes valija tundest, et tema hääl ei kõla. Väliselt tundub, et kõik on korras. Põhiseaduse teise peatüki sätted on kooskõlas rahvusvaheliste lepingutega inimõiguste alal: kodanikel on valikuvabadus; eestlastel on õigus  saada kodakondsus; erakonda saavad kuuluda ainult kodanikud. Samuti kinnitab enamik poliitikaeksperte, et kehtiv proportsionaalne valimissüsteem on optimaalne. Turul on erinevad firmad , kes teevad ka sotsiaalseid uuringuid (Faktum, Klaster, Socio) ning Praxis, kes teeb rohkem või vähem sõltumatuid poliitikauuringuid. Meedia teeb tunnustamata tänuväärset avalikustamise tööd ja pakub valijale autoriartiklites piisavalt palju poliitilist informatsiooni. Sellele lisaks eksisteerib veel uudiste genereerimise keskus (BNS). Kõik toimub nii nagu alati: erakonna juhatused avalikustavad kindlaks kuupäevaks valimisnimekirjad; üksikkandidaadid langetavad otsuse, millises ringkonnas kandideerida ja parteitud ning ülejooksikudki leiavad lõpuks oma koha. Milline on olukord sisuliselt, valija sisemaailmas, saame ju tegelikult ja paratamatult aru üksnes väliste tunnuste põhjal.

Üks tunnus, mis näitab et valija ei ole rahul sisutühjade väitlustega, on kriitiliste seisukohtade ilmumine avalikkuses. Kindlasti on sellelaadseks tunnuseks ka rahva hulgas räägitavad jutud, kuid neil kõigil on see häda, et tavaliselt mingit tulemust neil ei ole. Kas peakski? Jutud jäägu juttudeks, jutude tähtsus on mõtete selgitamine, tegevusprogrammid aga sündigu siiski asjast episteemiliselt huvitatud isikute peas. Kõikide teiste väliste tunnuste põhjal võib öelda, et sisuliselt on  ühe demokraatliku väikeriigi poliitika paigast ära, kui valimisväitlused näivad huvitavat üksnes kandidaate, milles valijale on jäetud üksnes pealtvaataja roll. Valimiste päeval aga on valija roll ühene: anda oma hääl ühele kandidaadile. Mis jääb valijale? Lubadused – oma olemuselt selgitamata jutt – mida on palju ja mis on sageli originaalsed. Informatsioooni paljususe ajastul, mis on demokraatiale iseloomulik joon, ei saa seada esikohale pluralismi. Seega eksisteerib reaalne oht, et võim võõrandub rahvast.

Hallide ja igavate poliitiliste diskussioonide põhiprobleem on kõikidele kandidaatidele võrdse formaadi (hierarhia) puudumine, mis võimaldaks antud lubadusi võrrelda. Sellelaadne võrdlusvõimaluse kokkulepe või seadusandlik initsiatiiv oleks vajalik. Ennast poliitiliselt määrav rahvas on esmajärjekorras huvitatud kestmisest, sellepärast peaks lubaduste hierarhia tipus olema perepoliitilised lubadused ja lubaduste täitmise kate. See on sisepoliitiline prioriteet. Välispoliitiline prioriteet on riigi sõjaline kaitse ehk füüsiline kestmine. Järelikult peaks teises järjekorras saama võrrelda esmase iseseisva enesekaitsevõime alaseid lubadusi ja lubaduste täitmise katet. Sellelaadse võrdlusvõimaluse kehtestamine võimaldaks igal valijal iseseisvalt otsustada, millisele kandidaadile oma hääl anda. Kuna käesoleval hetkel valijal sellelaadne võrdlusvõimalus puudub, siis kaob ta hääl jäljetult valija seisukohast sisutühjade diskussioonide kõminasse televiisoriekraanidel ja ajalehtede veergudel.

Valimised demokraatlikes riikides – õigus või kohustus?

@ckrabat

Linn on täis kleebitud plakateid, telerist kõlavad reklaamid, meedia on ärevil – valimindmees koputab aknale, uksele, ronib korstna kaudu sisse. Tuntud inimesed, arvamusliidrid räägivad kodanikukohuse täitmisest, millega sisendatakse kinnisideed – kõik peavad minema valima! Kas see valem aga töötab demokraatliku ühiskonna eesmärkide nimel selle ühiskonna hüvanguks? Kas massilise osalusega saavutatud kvantiteet tagab alati läbi tulemuse saavutatava kvaliteedi? Totalitaarsed režiimid on tootnud müüti rahvavõimust, kus valimistel osalevad ligi 100% valimisõiguslikest, kuigi nende valikute arv võib olla piiratud miinimumini. Suurem osalusprotsent peaks nagu tõestama selle riigi ja ühiskonna kvaliteeti. Kuid kas demokraatlikus ühiskonnas selline üldine võrdõiguslikkusele rõhuv loosung – kõik valima! – ei teeni sarnaseid eesmärke totalitaarsete režiimidega, kus aetakse taga suurt osalusprotsenti ning hääletuse kvaliteet hoopis asenduda hoopis vastutustunnet vähendava kvantiteediga?

Valimistulemuse eest saab vastutada ainult teadlik valija, kellel on kindlalt välja kujunenud poliitilised veendumused ja eelistused ning kelle valik erinevate poliitiliste jõudude ja nende poolt välja pakutud programmide  virvarris on teadlik. Valija, kelle poliitilised eelistused ei ole välja kujunenud ning kes täidab lihtsalt „valimiskohustust“ on vastutustundetu valija, kelle tehtud otsus on tavaliselt ajendatud hetkeemotsioonidest. Selline juhuslikult tehtud valik, mis on tehnilises mõttes võrreldav loteriil või hobuste võiduajamisel osalemisega, võib ometi mõjutada riigi tulevikku.

Eeltoodul põhineb siin esitatud seisukoht – valimistel saab osaleda oma valikust teadlik kodanik, kes omab antud valimiste kontekstis kindlaid poliitilisi eelistusi. Ma ei taha hoopiski väita, et need eelistused ei või muutuda. Täiesti loomulik, et kui täna toetab kodanik ühte võimalikku arenguteed, võib ta homseks samahästi jõuda hoopis teistsuguste veendumusteni. Palju olulisem on, et valiku tegemise hetkel on kodanik oma valiku õigsuses veendunud. Kodanik, kellel pole teadlikke eelistusi välja kujunenud ja kes teeb oma valiku kas selle põhjal „kuidas naised saunas rääkisid“, kes pakkus valijale paremat nänni, olgu siis moosi, kondoome või poekotte, või siis kelle valimisreklaam rohkem meeldis, ei tee teadlikku valikut, vaid osaleb loteriil. Selline kodanik on enam mõjutatud ka poliitiliste ühenduste suuremast rahakotist. Riigi saatus aga ei tohiks oleneda hobuste võiduajamiste tulemustest. Kodanik, kes ei oma riigi arengu seisukohalt kindlaid veendumusi täidab oma kodanikukohust pigem siis kui ta valima ei lähe, sest juhusliku või emotsionaalse valikuga kahaneb valimiste kvaliteet ning valijad ei vastuta enam valimiste tulemuste eest.

Ohtlikeks nimetan ma ka näiliselt õilsatest eesmärkidest kantud üleskutseid alandada valimisiga või anda valijatele alaealiste laste eest lisahääli. Aga miks arvatakse, et lapsed kannavad samu põhimõtteid kui nende vanemad? Niiviisi jõuame valimisõiguse andmiseni vastutusvõimetule – kas ei tuleks selle loogika järgi siis anda ka loomadele valimisõigus? Populistlike sammudega vähendatakse hääletuse kvaliteeti, valijate tegelikku vastutust oma otsuste eest ning suurendatakse ebateadlike valikute osakaalu. Teadlik valija mõtleb põhjalikult läbi, miks, keda ja mistarvis ta esindusorganitesse valib. Ta teeb selle otsuse individuaalselt tuginedes ratsionaalsetele kaalutlustele, kuidas muuta riiki, mida ta esindab paremaks. Valimiskohustuse kunstliku suurendamisega võib väheneda selle tulemuslikkus, kuna valijatel puudub kohustus vastutada oma valikute eest. Me ei peaks muretsema selle üle, kui palju inimesi osaleb valimistel, vaid pigem kuidas nad hääletavad.

Elections in Europe

pilt: http://www.toonpool.com/user/1949/files/european_elections_453325.jpg