Probleem on kohalike omavalitsuste (KOV) sõltuvus vabariigist. Igasugune sõltuvus, sh orjus tähendab sõltuva jaoks suhteliselt mugavat äraolemist ja riigi jaoks liigseid kulutusi. Ühiskonna mõttes on mugavus ja kulutused initsiatiivi kammitsevateks käeraudadeks ja liikumispiiranguteks. Sellepärast on KOV sõltumatus õigustatud, kuna see on poliitilise tegevuse eesmärk ja seisneb võimuvolituses, mille täitmiseks on eelarves ettenähtud rahalised vahendid. Esimene tõrge tekkib KOV määratlemisel, sest vabariik soosib oma nimetusele vastavalt vabadust, mida mõistetakse liikumisvabadusena, aga kohaliku omavalitsuse olemusest tuleneb mingi seos kohaga. Tegelikult on vabariigi jaoks olulised territoorium ja kodakondsus (multikodakondsus), kohaliku omavalitsuse jaoks aga kohalikud elanikud. Mõiste määratlemisel tekkiv tõrge on tunnetuslik, sest kõik kohad on lõppude lõpuks sama planeedi pinnal. Veelgi enam, ükski tarkvara pole riistvarata võimalik ehk teiste sõnadega öeldes, kui vabariigi jaoks on oluline omandi mõiste, mis on täielik õiguslik võim asja üle, siis KOV jaoks on oluline valduse mõiste, mis on tegelik võim asja üle. Järelikult tuleb KOV mõiste määratleda tegevuse kaudu, sest ainult läbi tegevuse saab valdus reaalseks.
Kaasaegne haldus saab olla tegelikkusega kooskõlas, kui toimimise aluseks on informatsioon, mida KOV kasutab toimimiseks. Näiteks kui mingit infot kasutatakse ühes vallas, siis on see KOV defineeritud tegevuste kaudu, mille käivitamiseks antud infot kasutatakse. Kuna info saab liikuda üksnes aadressilt aadressile, siis on üks võimalus määratleda KOV staatiliste ja/või dünaamiliste IP või IMEI aadressite kaudu. Traditsioonilised postiaadressid seotakse kaasaegsete võimalustega. Mida rohkem on vallas staatilisi ja/või dünaamilisi IP või IMEI aadressite kasutajaid, seda enam on identifitseerimisvõimalusi, seda enam valijaid, seda rohkem saab vald maksuraha jne…
Jäägu siia hetkel kolm punkti, mis tähendab, et idee on pooleli. Siit edasi on arengud võimalikud mitmes suunas, mitmel tasandil, üksi ja/või mitmekesi.
Linnade ja valdade üldkogu deklareeris 31.03.2012 oma rahulolematust Vabariigi poliitikaga. Eesti kui üks demokraatlik vabariik teiste demokraatlike vabariikide seas astus teistest vabariikidest erineva sammu, sest tema olukord on teistsugune. Eestlased saaksid hakkama ka riigita, nad on alati saanud ja tõenäoliselt saavad ka edaspidi, kui EL kujundatakse täisföderaalseks liitriigiks, kuid selle eelduseks on alati olnud esmase iseseisva enesekaitsevõime säilimine maapiirkondades, kus iga talu ja küla oli ühtlasi ka töökoht. Vaatamata poliitilisele tüvitekstile, põhiseadusele, vaatamata arengukavadele ja lubadustele, on riik viimase kahe valitsemisperioodi jooksul lõhkunud maa enesekaitsevõimet rohkem kui nõukogude kord, loobudes tähelepanust töökohtadele ja keskendudes transpordiküsimustele, kuidas lapsi ühest kohast teise edasi ja tagasi vedada. Kuigi hetkel pole keegi meid ohustamas, v.a. meie endi rumalus ja kitsarinnalisus, peaks enesekaitsevõime siiski alati säilima ja sellepärast on KOV vastuvõetud avaldus igati arusaadav.
Peab ütlema, et hetkel on riigi poliitilised motiivid paigast ära. Riik on siiski ühendus, kellele kuulub vägivalla kasutamise, maksude korjamise ja diplomaatilise esindamise monopol, milline võim on talle antud põhiseaduses sätestatud eesmärgil. Riigi iseseisvus on KOV iseseisvus, mingit muud iseseisvust riigil ei ole. Vabariik võib oma iseseisvust jaotada ja ära anda nii palju kui tahab, niikaua kui säilib maapiirkonna asustusjaotuse iseseisvus, säilib alati ka riigi võimalus saada taas iseseisvaks. Riigi rahandus, mis peab korras olema, et paremini teenindada kodanikke, on korras hoopis muudel motiividel. Tugi haldusjaotusele on unustatud teema, millega nõrgendatakse asustusjaotust, sest tähtis on hoopis usaldusväärsus EL rahandusministrite ees. Näiteks Voose, üks tubli küla Harjumaa metsarikastel äärealadel, kirjeldab arengukavas 2005-2015 kohalike elanike esitatud SWOT-analüüsis nõrkusena kohalike töökohtade puudumist, lootes tulevikus ettevõtlusele valla toetust. Aga riik kärpis KOV tulubaasi ja vooselased sõitku edasi ja tagasi, Tallinna, Kehra või kuhu iganes, et tööd saada, mis sest, et sõitmine on täiesti tulutu tegevus ja raiskab ainult aega. Siit järeldub, et riigi diplomaatilised suhted domineerivad suhete ees kodanikega. Tõsi, EL rahadega ja valla kaasfinantseerimisel parandati ära Voose rahvamaja katus. Võib olla jõuab külasse kunagi ka lairibaühendus.
Teine poliitiline motiiv, mis on paigast ära, seisneb pealtvaatajatega mitte arvestamises. Poliitika on valdkond, kus ainsana esineb samaaegselt koos vaenulik ja sõbralik publik. Kui tekkib soov vaenulik osa pealtvaatajatest kõrvale jätta, nendega mitte arvestada, siis kaob poliitika pind jalge alt. See tähendab, et poliitika sulgub ega vasta enam definitsioonile. Poliitika ajalooline sisu, suhtekorraldus riigi ja KOV vahel, toimib ka tänapäeval. Korraldamatuse olukorras on kasutusele võetud erinevad definitsioonid, kuid sisu on jäänud samaks. Seega vajadus täpsustada mõiste sisu puudub, sest kõik erakonnad, sh kesk ja reform, samuti sotsid, tegutsevad kavade kohaselt, milles on väljendatud mõtet kestlikust Eestist. Seoses euroalasse lõimumisega 01.01.2011 ja EL kuuluvuse kinnitamisega 2004 on tekkinud vajadus täpsustada poliitika mahtu, mille eesmärgiks on Eesti kestmine. Ka siin foorumis on räägitud uute pesakastide vajadusest. Küsimus on: milliseid nähtusi haarab Eesti poliitika ja millise raha eest Eestis poliitikat aetakse. Kohalikku poliitikat saab ajada üksnes avaliku raha eest, muu raha eest aetav poliitika on rahvusvaheline või eraviisiline. Samas on selge, et mahtu täpsustades täpsustub ka sisu.
Poliitika on väga isiklik, sest see tähendab kõikide asjadega arvestamist, mis on ühe isiku, füüsilise või juriidilise, jaoks olulised. Ühe demokraatliku vabariigi poliitika ajamine ebaisikulisel moel avaldab põhiseaduses sätestatud vabadustele ebamäärast mõju. Struktuurfondide raha abistab isikuid kaupade ja teenuste vaba liikumise teostamisel. Olemata põhiseaduslikud vabadused, kuuluvad need vabadused loomulikult Eesti poliitikasse, mille teostamist toetab rahvusvaheline taristu. Mingit lisalõimumist pole siin vaja, sest poliitika ise teeb vahet rahvusvahelisel ja avalikul taristul. Analoogia: rahvusvaheline julgeolek ja avalik julgeolek. Rahvusvaheline raha võidakse tagasi küsida, aga avalik raha on antud valitsusele vabaks kasutamiseks rahva hüvanguks. Muidugi, ka Eesti saab tagasi küsida raha, mis on mõnda Euroopa fondi panustatud. Seega on rahvusvaheline ja avalik raha piisavalt lõimunud, nt ülal viidatud Voose küla rahvamaja katus. Isikule põhiseaduses sätestatud vabadusi tagab avalik raha, sest struktuurfondide raha kasutamine pole vaba, seda tuleb õigustada.
Koolijuhtide konverentsil Pärnus 09.02.2012 suure mehe, president Toomas Hendrik Ilvese, poolt öeldud sõnad, mida Eesti Rahvusringhääling on refereerinud, näitavad valitsevaks saanud eksitavaid seisukohti, mida ilmselt usuvad nii president kui peaminister, laiemalt kogu koalitsioon, veelgi laiemalt aga kõik poliitilised liidrid. Need seisukohad on teatud mõttes moodsad, teatud mõttes ajast ja arust. Võib-olla üks iseloomulikumaid jooni selles paradigmas, mida president esindab, on teatud väärdunud historitsism.
Üldiselt tähendab historitsistlik ajalookäsitlus objektiivsetele allikatele toetumise nõuet, liigitades allikate puudumise spekulatsioonide alla. Väärdunud historitsism aga vaikib lihtsalt maha kõik nähtused, mis on ühele õigele (õigusjõulisele) poliitikale vastuvõetamatud, kasutades põhjendamisel statistikat. Selles mõttes on väärdunud historitsism lühikese mäluga historitsism. Poliitiline võim valib kehtivuse ja seda põhjendava statistika, millest järelduvad täiesti vaieldamatud seisukohad, vaikides sellest, mis on kehtivusega sobitamatu.
Poliitilise eliidi eeskujul vaikivad ka ametnikud. Kui kodanik küsib midagi, siis saab ta ametnikult konkreetse vastuse, kuigi esineb ka teisi vastusevariante, sest alati esineb erinevaid vastusevariante. Need vastusevariandid jäetakse tutvustamata, sest kodaniku küsimus on konkreetne. Näiteks vastavad alati konkreetselt õiguskantseler, pankrotihaldur, uurija, notar jne, jättes probleemi, kui see on esitatud ebakonkreetse küsimuse vormis, lihtsalt menetlusse võtmata. Juhtumipõhise lähenemise õigustus tähendab paradigma tasandil väärdunud historitsismi, mis on allutatud statistiliselt korraldatud eesmärgile. Naljakal kombel on sellega astutud ämbrisse mitte üksnes ajalooliste nähtuste tõlgendamisel, vaid ka moodsate nähtuste korraldamisel, nt valmisolekuga seadustada rahvusvaheline võltsimisvastane leping ACTA, millega praegu laialdaselt lokulauda lüüakse.
Suur mees ütleb konverentsil, et eestlased on sajandite jooksul olnud paikne rahvas, kelle sotsiaalne ja geograafiline liikuvus on olnud erinevatel põhjustel piiratud ning see on süvendanud arusaama, et koolisüsteem on midagi paikset, muutumatut ja jäika, mis järgib rangelt inimeste elamisharjumusi. Midagi nii piiratut pole eestlased tõenäoliselt kunagi pidanud läbi elanud. Suure mehe seisukoht lähtub ilmselt käsitlusest, et eestlased olid 700 aastat orjastatud ja 50 aastat okupeeritud. Tegelikult on eestlased olnud kõikidel aegadel üsna liikuvad, nii sotsiaalselt kui geograafiliselt, mindi Venemaale ja Rootsi, Kristjan Jaak Peterson läks Riiast Tartusse, Johann Köler ja Friedrich Martens läksid Peterburi, Ants Laikmaa Düsseldorfi, Friedebert Tuglas Pariisi, eesti näitlejad Moskvasse GITISe stuudiosse jne. Eestlased on tuntud oma õppimishimu poolest nii kodumaal kui välismaal.
Suure mehe sõnad: “Nüüd, vabana ja vaba ühiskonda iseloomustavate protsesside kiire läbielamise tingimustes seisame silmitsi avaliku taristu ruumilise jäikuse ja inimeste kasvava mobiilsuse konflikti vahel. Seda vältimatut hõõrdumist teeb veelgi piinarikkamaks regionaalpoliitiline teadmatus. Ehk et kui töökohad ja seda toetav avalik taristu maalt kaob, siis teisalt hoitakse visalt paigal mõningaid selle taristu osasid,” toovad meelde vana vaidluse: mis on ühe äriühingu juhatuse esimehe ülesanne, kas toota kasumit omanikule või laiendada turgu? Kui natukene mõelda, siis on üsna lihtne jõuda järeldusele.
Sarnase poliitilise ülesande eksitav lahendus on avaliku taristu maalt kaotamise statistiline põhjendamine, sest poliitikute ülesanne on mõelda, mis on poliitika tegemise eesmärk. Kuidas on õigem jaotada seda tohutut ressurssi, mis moodustab ühe riigi eelarve? Meil pole põhjust kahelda statistilistes andmetest, mille kohaselt töökohtades arv maal väheneb. Langusetrendis on nii sündivus kui inimeste arv. Kuid just antud olukorras, ammutades meie hakkajate esivanemate eeskujul jõudu visadusest, peaks riik toetama avalikku taristut nii maal kui linnas.
Riigi vahendite sihtotstarbeline kasutamine avaliku taristu arengu eesmärgil viiks poliitilise aktiivsuse tõusuni kogu maal, mis võiks olla ühe poliitika eesmärk. Poliitilisi eesmärke pole põhjust tuletada selles mõttes reaalsusest, sest statistika annab vaid reaalsed numbrid, millele võime küll rajada ühe või teise plaani, kuid humanitaarsed eesmärgid ei ole numbritest tuletatavad. Kirjaoskamatus oli eestlaste hulgas häbiasi. Samuti on teise kirjaoskuse tulemisega, mille oskamatus on häbiasjaks saamas. Me ei räägi ainult koolist, kui avaliku taristu olulisest osast, vaid ka kohalikest kommunikatsioonikeskustest (postkontorid), turvakeskustest (päästekomandod), ravi- ja hoolduskeskustest ja muust, mis demokraatliku korraldusega riigi kodanikele põhiseadusega ette on nähtud.
Nende osade vahel ei saa olla hõõrdumist, nagu arvab suur mees: “Meie haridussüsteemi ja koolikorralduse elujõu ja arengu tagab kõige paremini see, kui kõik asjaosalised kehtivaid reegleid ja arusaamu pidevalt pommitavad kahtluste ning küsimusega – kas tõesti teisiti, uutmoodi, paremini ei saa ja kehtiv olukord on meie suutlikkuse lagi?”Kaasaegne täiskasvanud maailm on informatsioonist küllastunud ja mingist pidevast kahtlustamisest või küsimustega pommitamisest ei saa juttugi olla, eriti kui antavad vastused on konkreetsed, statistiliselt põhjendatud.
Tähtis on säilitada poliitiliselt aktiivne elanikkond kogu maal. Demokraatia võtmeküsimuseks on alati humanitaarsed eesmärgid: see on väikese mehe arvamus. Väärdunud historitsism viib poliitika piiratud seisundisse isegi avatud ühiskonna tingimustes. Poliitikud on oma hoiakuga, suure sümboliga eesotsas, pannud kriitikud seisu, mida võib nimetada sundvalikute eelseks ja sundvalikud on alati halvad valikud.
Persona in fieri 
Värsked kommentaarid