Rahu utoopiast ja vägivalla paleusest

@ckrabat
Tänases Eesti põhivoolu ajakirjanduse lipulaevas Postimehes võis lugeda ajaloolase ja meinstriimse õuelauliku Margus Laidre esseed „Rahu utoopia ja kurjuse lilled.“ Laidrele sekundeerib “rahvalikumas” Õhtulehes Igor Gräzin, kes tajub sõnakõlksu „euroopalikud väärtused“ taga laiutavat igavat tühjust. Mart Kadastiku vaimu dikteerimisel on Eesti põhivoolu meedia alustanud stultoloogilise eksperimendiga ja kordab väsimatult putinliku post-orwelliaanliku maailmakorra mantrat: „ Neli jalga on hea, kaks jalga on parem“ … ei, ikka see „rahu on halb, sõda on parem, so lets go to war“. Eesti meinstriimlasi on kihevile ajanud Donald Trumpi oodatav võit Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel, keda oodatakse nagu Antikristuse saabumist ning tasapisi on mitmed poliitikud kutsunud üles valmistuma Trumpi poolt algatatavatele muutustele maailmakorras. Kui Keskerakonna ja EKRE liidrid eesotsas Edgar Savisaarega toetavad avalikult Donald Trumpi, siis põhivoolu poliitikud on end väljendanud märksa ettevaatlikumalt, jättes ukse paokile ka Hillary Clintoni võimalikuks võiduks. Laidre essee puhul on huvitav see, et kui siiani peeti rahupooldajaid rohkem ohututeks ullikesteks, kes ei tea mis elu on ja segavad tõeliste meeste murumänge gladiaatorite areenil, siis Laidre ütleb otse välja. „Et vägivald ja sõda pole enam mõeldav, on mitte üksnes vale, vaid ka ohtlik mõtteviis.“ Kui on ohtlik, siis tuleb midagi ette võtta ja teisitimõtlejaid tuleb ühiskonnast isoleerida ning võib-olla isegi surmaga nuhelda, milline mõtteviis äärmuslike liikumiste seas laialdast toetust evib. Seda mitte ainult Eestis, ka konservatiivne ikoon Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on teatanud oma toetusest surmanuhtluse taastamisele. Põhimõtteline murrang on saavutatud juba selles, et kui siiani domineeris seisukoht, et äärmuslus on midagi marginaalset, siis nüüd kattuvad äärmuslikud seisukohad üha enam meinstriimliku mõttevooluga. Ilmselt on nii kellegi kasulik, teadagi kellele ja pole võimatu, et kusagil keldrivõlvide varjus jagatakse juba portfelle tulevases Eesti natsivalitsuses … Kõik see viitab käimasolevale konservatiivsele revolutsioonile Eesti poliitikamaastikul.

Valdav osa Laidre essee on pühendatud Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessori Steven Pinkeri raamatu „Meie loomuse paremad inglid“ („The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined“ (2011) kriitikale, kes on progressiusku ja väidab, inimkonna senise ajaloo taustal elame praegu ikkagi kõige rahumeelsemal ajal. Patsifeerimisprotsessi kõige suuremaks tõukejõuks on Pinkeri järgi olnud jõu kasutamise monopoliseerimine riigi poolt ehk siis suurem kontroll vägivalla pruukimise üle. Minevikus oli hullem. Laidre kirjutab: „Lüneburgi ülikooli professor Christian Welzel hullutas alles 2016. aasta juulis Tartu Ülikoolis kuulajaskonda sarnaste mõtetega, kõneldes kantiaanliku rahu taasleiutamisest ja riikidevahelise patsifismi laialdaste aluste tekkimisest ning ulatuslikust tõendusmaterjalist inimeste valmisoleku massilisest langusest elu ohverdamiseks sõjas.“ Rahvusvahelistes suhetes on debatt realistide ja liberalistide vahel olnud viimase sajandi jooksul üks põhiküsimusi rahvusvaheliste suhete ratsionalistlike koolkondade vahel. Realistlku koolkonna juured ulatuvad 17.sajandi inglise filosoofi Thomas Hobbes’i, kes oma töös „Leviathan“ üritas lahti mõtestada rahvusvaheliste suhete olemust. Hobbes pidas inimest egoistlikuks natuuriks, keda tuleb jõu abil ohjes hoida ning kelle jaoks kõikide sõda kõigi vastu on igati normaalne tegevus. Realistidele vastanduva liberalistliku (idealistliku) koolkonna toetuvad Immanuel Kanti ideele igavesest rahust („Zum ewigen Frieden. Ein philosophischer Entwurf“, 1795), mida tuleb käsitleda siiski kui ideaalseisundit, millest kõrvalekaldumine on anomaalia. Loomulikult vajame me tuletõrjujaid, et võidelda tulekahjudega ja politseinikke, et võidelda kuritegevusega ja arste, et võidelda haigustega, kuid ei tulekahjusid, kuritegevust ega haigusi ei saa käsitleda kui normaalseisundit. Täpselt samuti ei sõdu pidada normaalseisundiks, vaid kõrvalekaldeks, anomaaliaks, mille vastu tuleb võidelda. Laidre ja Gräzin kvalifitseeruvad debatis Hobbesi maailma apologeetideks, sest nad eitavad kategooriliselt igavese rahu võimalust ja on sügavalt pettunud euroopalikes väärtustes. Tõepoolest, 1990-te alguses sattus Ida-Euroopa maailma mida ta ei mõistnud ja mida talle polnud õpetatud ei nõukogude sõjafilmides ega Soome TV-st vaadatud Hollywoodi märulitest, sellepärast tundubki idee kantiaanlikust rahust tavalisele neukkule võõras ja isegi ohtlik.

Kaks aastatuhandet tagasi ütleb Jeesus Mäejutluses: „Vaadake, kas inimesed süütavad küünla ja panevad selle vaka alla? Ei, vaid küünlajalale, ja see annab valgust kõikidele, kes majas on; seepärast laske oma valgusel nõnda paista selle rahva ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas. Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama seadust või prohveteid! Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.“ Laidre deklareerib: „Et vägivald ja sõda pole enam mõeldav, on seega mitte üksnes vale, vaid ka ohtlik mõtteviis. Mulle meenutab see stseeni filmist «Iseseisvuspäev» (1996), kus osa heasoovlikke, ent naiivseid inimesi kogunes täis entusiasmi kõrghoone katustele tervitama end suurlinna kohale laiali laotanud tulnukate kosmoselaeva. Vastuseks avanesid kutsumata külalise õhulaeva luugid ja võimas laserkiir muutis tervitajad ühe hetkega pihuks ja põrmuks.“ Sellega vastandub ta otseselt Kristuse sõnumile aegade hämarusest. Kahekümne esimese esimese sajandi alguses võime märgata antikristlike jõudude olulist tugevnemist, isegi kui nad teinekord tegutsevad Kristuse lipu all. Pole juhuslik, et Eesti rooma-katoliku kirik on märganud, et „viimasel ajal teatud blogides ja sotsiaalmeedias olevatel Facebooki lehekülgedel on ilmunud artikleid, mis ründavad Rooma Paavsti, piiskoppe ja Kiriku õpetust.“ Täiesti loomulik, et antikristlike jõudude rünnakud on sageli suunatud paavst Franciscuse vastu. Piiskop Philippe: „Tuleb meeles pidada, et nende artiklite eesmärk on eemalduda ühtsusest Püha Isaga ja järelikult osadusest ka Katoliku Kirikuga.“ Antikristlike jõudude esindajad kahekümne esimesel sajandil on Donald Trump, Vladimir Putin, Edgar Savisaar ja Margus Laidre. Laidre viitab prantsuse jakobiinide vägivallale Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal, mida ta seostab kantiaanliku maailmavaatega, kuigi tegelikult mõistis Kant jakobiinliku terrori hukka. Loomulikult on vägivald tänapäeva maailmas siiani eksisteeriv reaalsus, kuid see ei tähenda, et inimkond peab sellega leppima ning patsifismi naeruvääristama nagu äärmusideoloogidel kombeks on.

Laidre üritab lugejat veenda, et nii sõda kui vägivald on normaalseisundid, mille vastu ei tule võidelda, vaid inimkond peab need aktsepteerima ja seda nimetan mina ohtlikuks mõtteviisiks. Veel üsna hiljuti pidid sellised „mõtlejad“ maailma läbi rootsi kardinate vaatama. Nüüd käsitleb meinstriimlus sellist mõtteviisi normaalsusena ja patsifismi anomaaliana. Idealistliku maailma eesmärk on alati püüelda parema poole ja mitte leppida olemasoleva reaalsusega. Kui me lepime sellega, et sõjad ja vägivald on reaalsus, milles ei saa ega tohi vabaneda, siis kehtib sama loogika kuritegude, haiguste, nälja ja tulekahjude suhtes. Kantiaanliku maailmavaate järgi on sõjad anomaalia, mitte reaalsus ning tsiviliseeritud maailm peab tegutsema selles suunas, et sõjaohtu vähendada, mitte leppides sõja paratamatusega. Mulle jääb sügavasti arusaamatuks, kuidas meie meinstriimlikud poliitpropagandistid kritiseerivad Vladimir Putinit, et see ei järgi läänelikke väärtusi (mis vastab muidugi tõele) ja samal ajal jagavad neid väärtusi, mida Putin esindab ja vihkavad kõike läänelikku. Uue ajastu ehk üleilmastumise probleem on see, et terve maailm ongi hästi kiiresti igaühele koju kätte tulnud ning kommunikatsiooniajastul on Eestist Uus-Meremaale sattumine vaid sekundite küsimus, sest Internet on kõikvõimas. Paljude jaoks on selline mitmekesine maailm too much ja nii nad põgenevadki nostalgilistesse illusioonidesse. Reaalsus on see, et eelmise sajandi lõpust alates on mitmed piirkonnad maailmas muutunud sõjavabaks, eeskätt puudutab see Euroopat (kui endised Nõukogude Liidu piirkonnad välja arvata) ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikat, kus riikidevahelise relvakonflikti puhkemise võimalus on muutunud minimaalseks. See ei välista olukorda, et mitmed piirkonnad maailmas, eeskätt Aafrikas ja suures osas Aasias on endiselt ebaturvalised. Kuid miks me peame joonduma nende järgi ning mitte võtma eeskujuks Euroopat ja Ameerikat?

Totaalse meedia võidukäik võimaldab luua illusoorseid maailmu, kuhu igaüks meist võib vabalt elama kolida. Jamaks läheb siis, kuid selliseid maailmu hakatakse teistele vägivalla abil peale suruma. Kui ikka päevast päeva räägitakse, et Baltikumis valitseb suur sõjaoht ja Ukraina sündmuste kordumine on peagi ees ootav reaalsus, siis hakatakse alateadlikult seda sõjaohtu suurendama, mitte selle vastu võitlema ja see on ohtlik. Hiljuti avaldas „Postimees“ Peter Pomerantsevi loo „Hüvasti, tõsiasi! Me elame post-fakti maailmas“. Pomerantsev viitab tuginedes vene päritoluga ameerika eksperdile Svetlana Boymile, et virtuaalmaailmade vohamise maailmas võimutseb nostalgia. Kui midagi uut ja paremat välja mõelda ei osata, siis hakatakse ihaldama minevikku. „Putini interneti-trollide armeed müüvad unistust taastatud Vene impeeriumist ja Nõukogude Liidust; Trump tviidib «Teeme Ameerika uuesti võimsaks»; Brexiti pooldajad igatsevad Facebookis taga kaotatud Inglismaad; ja netis levivad ISISe tapmisi näitavad filmid ülistavad müütilist Kalifaati.“ Laidre soovitab sellise maailmaga leppida. Pomerantsevi väitel lähtub see Nietzsche maksiimi «pole fakte, on vaid interpretatsioonid» tõlgendamisest, kus „iga versioon toimunust on üksnes veel üks narratiiv, kus valesid saab välja vabandada «alternatiivse vaatenurga» või «arvamusega», sest «kõik on suhteline» ja «igaühel on oma tõde» (ja internetis on see tõepoolest nii).“ Selles poleks midagi halba, kui kõik need virtuaalsed maailmad tunnistaksid maailma mitmekesisust ja ei sunniks ligimesi sinna elama kolima, aga tihtipeale pole see nii ja siis läheb tõesti jamaks.

Children of ghost society – igaüks võib talle sobiliku maailme valmis ehitada ja sinna elama kolida …

Maailma vägivald

@huviline
Sotsiaalne elu kaasajal sulgeb silmad tõsiasjade ees ja on loobunud otsimast lahenduskäike probleemidele, millele viitavad tõsiasjad. Probleemid on seejuures iidsed, näiteks vägivald meie elus, aga kuna tegemist on sotsiaalsete probleemidega, siis on lõpliku vastuse leidmine neile keeruline. Ka käesolevas blogis on vägivalla anatoomiat lahatud, nähes põhjusi meedias, neukkurahvas ja väljamõeldud vihavabariigis. Diagnoosivad arstid on igatahes täheldanud empaatia puudulikkuse kasvu Eesti ühiskonnas, nagu ühes Pealtnägijas konstateeriti, kommenteerides noorpaari tegevust, kes oma viiekuuse lapse vigaseks oli peksnud. Seda olukorras, kus eestlaste enamus pole kunagi nii hästi elanud ja elatustase nii kõrge olnud kui praegu. Tundub nagu oleks ka empaatia puudulikus sotsiaalne probleem, mida vahel on rohkem, vahel vähem, sarnaselt tõusude ja mõõnadega majanduses. Samal ajal lõhkevad pommid ja hukkuvad inimesed Pariisis, Süürias, Ukrainas, millest kellegi majanduslik heaolu otseselt ei kasva, kuigi mõnel, nt relvatootjal, kasvab kaudselt.

Sotsiaalsete veendumustega inimesed ei saa aru, mis maailmas toimub- Mihkel Kärmas „kuhu see maailm küll niimoodi läheb“ – a la „noorus on hukas“. Nad on alati usaldanud oma riiki, liitu, ühiskonda, kogukonda, olgu siis tõsimeelselt või väikese irooniakurruga suunurgas. Sotsiaalsete veendumustega inimesed arvavad, et kõik, mida koalitsioonipoliitikud teevad, on põhimõtteliselt hästi tehtud. Mõningane kriitika kuulub asja juurde, aga põhimõtteliselt ei saa keegi Eesti ühiskonnas toimuvat kahtluse alla seada. Euroopa Liidu ideaalid on head, ideaale me muidugi kunagi ei saavuta, aga suund on õige. Ka pommivööga enesetapjad on tingimusteta ajupestud, sunni tõttu tegutsevad paariad. Valmis hüüdlaused ei anna kohta teistsugusele vaateviisile. Torkab silma reporterite ebaprofessionaalsus, erapooletuse nõude eiramine, nt Anna Gavronski reportaaž PPA tegutsemisest merejulgeoleku tagamisel Vahemeres. Meie mees Havannas on hea ja tema sealviibimine õige. Veendununa oma hoiakutes jääb tõde kahe silma vahele. Olulisem kui tõde on maine, töö ja maksud, need euroopalikud sotsiaalsed väärtused. Olles valinud poole, elada on küll siis lihtsam, aga tõde jääb kannatajaks, sest tõde sünnib alati argumendi ja vastuargumendi võitluses.

Vägivald on sotsiaalne, ülemaailmne ja ajatu nähtus. Vägivallaks peetakse ürginimeste omavahelisi arveteklaarimisi, orjanduslikku antiikaega ja valgustusajastut, kui toimus neegrite küüditamine orjadena Uude Maailma, Prantsuse Revolutsiooni terrorit, jõu kasutamist  maailmasõdades või kaasajal populaarset terrorismi. Vägivald on kindlasti sugudevahelised suhted, kus tugevam nõrgemat vägistab. Vägivallana mõistetakse külakaklusi, raha pommimist, ähvardamist. Kas aga vägivald on see kui üks riik teisele majandusembargo või sanktsioonid kohaldab, see on juba küsitav, sest kannatada saavad süütud, kellel pole USAst sooja ega külma. Mida suuremad sotsiaalsed ühendused, alates perekond, kogukond, ühiskond, riik, Euroopa Liit, Ühinenud Rahvad, seda ebaselgemaks muutub vägivalla mõiste ja tähendus. Vägivald on kuulutatud kuriteoks, hoiatades, et teise isiku tervisekahjustuse eest võib saada karistada, aga vastav legaaldefinitsioon Karistusseadustikus puudub. Viimasel ajal on vägivallast saanud poliitilise võitluse vahend. Pariisis elu kaotanud inimesed on sellise poliitilise võitluse hammasrataste vahele juhuslikult jäänud ohvrid. Vägivalda on mõjuvalt lahatud ka kunstiteostes, nt Lars von Trieri „Antichrist“ (pühendatud suurele eurooplasele Andrei Tarkovskile), Francis F.Coppola „Ristiisa“ või Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“. Need filmid tuginevad euroopalikele kultuuriväärtustele. Usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on armastus.

Mis siis teeb vägivalla mõiste ebaselgeks, igaüks tunneb ometi valu? Tõsi, isikud tunnevad, aga juriidilised isikud ei tunne, samuti, kas valu ja kannatused on vägivalla juures kõige tähtsam. Tõenäoliselt teeb vägivalla mõiste ebaselgeks ja muudab defineerimise keeruliseks üks vahetegu. See vahetegu teeb vägivallast üksnes inimühiskonnale omase nähtuse, mida loomariigis ei esine. Üldjuhul, kuritegu on karistusseadustikus nimetatud tahtlik tegu. Ohvri soov on eelduslikult kannatusi eitav. Hukkamõistuks piisab üksikisiku (kurjategija) tahte tuvastamisest. Soovide konflikti puhul, mis on vägivalla olemus, tuleb otsida vastust lisaküsimusele, mida soovis või ei soovinud ohver. Põhimõtteliselt lahendatav, siiski valesti lahendatud vägistamisjuhtum, mis võiks olla vägivalla tüüpiline näide, saab aset leida isikute vahel, kelle vahel pole nõusolekut. Terrorism on nagu vägistamine ja vajab soovide konflikti tuvastamist. Aga näiteks Eesti okupeerimine Venemaa poolt, samuti ilmselge vägivald, vajab rahvusvaheliseks hukkamõistuks mõlema poole nõusolekut. Mõlema poole nõusolekut vägivalla hukkamõistuks loomariik ei tunne. Seega vägivalla defineerimine eeldab arusaamist, et iga füüsilise tervisekahjustusega kaasneb vaimne vägivald, mis on soovide konflikt või tegevusetus. Tahtlus pole üksnes intellektuaalne, vaid olulisel määral hoopis voluntatiivne ja individuaalne nähtus.

Mida rohkem tõusevad pjedestaalile sotsiaalsed väärtused, sh kultuuriväärtused, seda rohkem nurka surutakse üksikud mehed ja naised. Maailma vägivalda võiks olla vähem, kui võõrväärtustesse suhtutaks arusaamisega, et igal rahval on oma kombed, sarnaselt nagu iga mehe ja naise seksuaalsed suhted on individuaalsed. Seksuaalsus ja traditsioonilised pereväärtused elava tänapäeval üle rasket mõõna. Koalitsioonipoliitikute mahitusel levivad sellised kõrvalekalded empaatiast nagu omasooiharuse tolereerimine, mis on puhas egoism, sugudevahelise erinevuse eitamine ja sellest tulenev naisõiguslus, mis on sooegoism, inimlike väärtuste tahaplaanile jätmine sotsiaalsete väärtuste ees (samaväärset palka samaväärse töö eest töötaja võimekusest hoolimata), samuti perekonna alaväärtustamine sotsiaalsetes suhetes. Maine, töö ja maksud. Igas nimetatud nähtuses sisaldub alati maailma vägivald, soovide konflikt.

Lars von Trier on leidnud mõjuva poeetilis-kunstilise kujundi, käiakivi mehe jala küljes, millest pole võimalik vabaneda, sest mutrivõti on kaotatud. See võib-olla abielu metafoor. Abielu peaks aitama hoida elavana igavest tuld, armastust, isegi siis kui ilmuvad kolm kerjust: lein, valu ja meeleheide. See on valus tee mutrivõtme otsingul, mida teeb igaüks ise endale, sest ta tahab, et oleks valus, purgatoorium, mis puhastab, kolme kerjuse tõrje. Mida rohkem on Eestis puhastunud perekondi, seda vähem on maailmas vägivalda, seda vähem riiki, kes hoiab vägivalla monopoli kiivalt alati oma käes, ja seda rohkem empaatiat.

16

 

juuli 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.