Eurovalimised 2014 – reptiilse Euroopa eest!

@ckrabat
Kuna maailmas juhtub päevast päeva nii palju huvitavat, alates Malaisia lennuki salapärasest kadumisest kuni Ukraina kodusõjani välja, siis on Euroopa parlamendi valimiste teema jäänud blogis tahaplaanile. Pealegi, las ennustamisega tegelevad edasi Igor Mang, horoskoobid ja kompanii, sest palju olulisemad on lõppude lõpuks tulemused. Teadaolevalt on valimistel kõikide erakondade lemmiksihtgrupp lollid, kelle valju hääle nimel on poliitikud valmis lubama kõike. Kõige vähem kvoteeritud valija on teadlik valija, kes tutvub valimisprogrammidega ning teab, millist poliitikat ta ootab. Valimised näitasid, et eurotegemised rahvast eriti ei huvita. Ühele lollile läheb euroliit korda vaid niipalju, kui sealt talle mingil põhjusel pappi köhitakse. Pealegi on eurosaadikud kuskil kaugel eemal ära ning nende tegemised kollase meedia tähelepanu eriti ei tõmba. Tänavuste valimiste põhiloosungiks võiks olla võitlus reptiilse Euroopa eest ning lollide mõju ellimineerimine, kuid kõiksuguste äärmuslaste edu üle Euroopa sellele kahjuks eriti ei viita. Eurovalimistega paralleelselt toimusid presidendivalimised Ukrainas, millele olen samuti paar sõna loo lõpus pühendanud.

Üldiselt läksid valimised nii nagu paljud ennustasid (täpsemad valimistulemused), mandaadi said neli parlamendierakonda + Indrek Tarand ning lahtiseks jäi vaid, missugune parlamendierakond saab ühe lisamandaadi. Lisamandaat läks totaalse meedia poolt mahatambitud Reformierakonnale, kuigi rohkem oodati Keskerakonna võitu ja valitud kuus delegaati Eestist on häälte kogumise järjekorras: Andrus Ansip, Indrek Tarand, Marju Lauristin, Yana Toom, Kaja Kallas, Tunne-Väldo Kelam. Reformierakond võitis kõikides maakondades v.a. Keskerakonna traditsioonilised kantsid Tallinn + Ida-Virumaa ning sotse eelistanud Võrumaa (Ivari Padar?). Mõningase üllatusena edestas venemeelne putinist Yana Toom häältearvult parteiikoon Edgar Savisaart, mis näitab Savisaare ajastu lõppu kuulutavad kustuvat tulukest. Paljud on avaldanud Keskerakonna valiku üle pettumust, kuid see on ühe unustatud kogukonna ehk Eesti venekeelsete poliitiline valik, kes on piisavalt tugev, et lähetada oma esindaja Brüsselisse. Positiivse tulemusena võib esile tõsta, et Brüsseli pileti said kuus kandidaati, kes kogusid ka tegelikult kõige rohkem hääli.

Valimisaktiivsus oli meeldivalt madal. Rohkem valijaid oleks tähendanud ühtlasi rohkem lolle valimiskastide juures. Väiksem osavõtuprotsent viitab aga, et seekord käis valimas vähem lolle, mis viitab kvaliteetsemale tulemusele. Eesti valimisaktiivsus oli 36,44%, mis on rohkem kui 7% vähem, kui eelmistel valimistel, kuid kokkuvõttes võib seda hinnata kui normaalset tulemust. Elektrooniliselt hääletas rekordilised 31% valijate ja üle poole andis hääle eelvalimistel ning seda hoolimata vanameelsete ja neukkude aktiivsest propagandast elektroonilise hääletamise vastu. Arvata võib, et ilma e-valimisteta oleks valimisaktiivsus tõenäoliselt veelgi väiksem. Valimisjaoskonnas hääletamine suurendaks neukkude osakaalu valijaskonnas, sest valimispäev lillede ja defitsiidiga kuuluvad nõukogude traditsioonide juurde. Kõige aktiivsemad olid Tallinna hääletajad, kus osales 43,57% valijaist. Teistes aktiivsemad olid veel Harjumaa (39,85%) ja Tartu (38,8%). Kõik teised erakonnad jäid allapoole keskmist. Teistest rohkem pohhuistlikud olid valijad Põlvamaal (29,39%), Saaremaal (29,52%), Võrumaal (29,74%) ja Lääne-Virumaal (29,75%), mis jäid allapoole 30%.

Tugeva tulemuse tegid jällegi üksikkandidaadid. Kui eelmistel valimistel ründas Indrek Tarand, kes kogus peaaegu samapalju hääli kui napilt võitnud Keskerakond, siis nüüd oli tugevaid häälemagneteid üksikkandidaatide seas rohkem. Indrek Tarand sai seekord küll palju vähem hääli, kuid piisavalt, et konkureerida kolmandale tulemusele IRL-i ja SDE-ga. Kahekümne tugevama häältekorjaja hulka jõudsid üllataja Anija vallavolikogu liige “who the fuck is” Tanel Talve ja tema 10 074 häält. Talve on küll tuntud tele- ja raadiohääl ja külaliikumise edendaja, kuid tema laiemad poliitilisi vaateid näiteks mina küll ei tea. Hea küll, ma pole küll lollidele suunatud telekanalite K2 ja TV3 püsivaataja. Juba sissetöötatud kaubamärk, perekond Mart&Martin Helme, kogus rüütellikule EKRE-le kokku 12 340 häält erakonna 13 261-st, kusjuures noorem neist, Martin, tegi ka ise suurepärase tulemuse ehk 9507 häält, mis on küll napilt vähem kui üksikkandidaadina viis aastat tagasi (9824). Praeguste tulemustega jääks EKRE kogutud nelja protsendiga napilt veel Riigikogu valimiskünnisele alla, kuid järgmiste valimiste tarvis on neil potentsiaali küllaga. Silver Meikari “Bussi Riot” rohujuurekampaania tõi küll isiklikult tubli tulemuse (6018), kuid suurematele ta väga tugevat konkurentsi ei pakkunud.

Möödunud valimiste Reformierakonna esinumber ja praegune MEP Kristiina Ojuland jäi üksikkandidaadina kaugele eelmiste valimiste tulemusest, kuigi ta kogus rohkem hääli (3024) kui talle järgnenud Jevgeni Ossinovski (SDE – 2910), Mart Helme (EKRE – 2830) või Hannes Hanso (SDE – 2655). MEP-idest uuendasid mandaati Indrek Tarand ja Tunne-Väldo Kelam. Siiri Oviir enam ei kandideerinud. Ivari Padar kogus ligi 5000 häält (4984), kuid ei osutunud valituks. Veelgi vähem hääli (714) kui Ojuland sai Keskerakonnast Reformierakonda liikunud Vilja Savisaar-Toomast, kellest peaks nüüd regulatsioonide järgi saama Yana Toomi asendusliige Riigikogus, sest eelmistel valimistel esindas ta veel Keskerakonda. Iseseisvuspartei, kes on ajalooliselt Eesti üks põhimõttelagedamaid marginaalerakondi, haaras kaasa populistlike rahvuslike ideedega opereerivaid arvamusliidreid ja kultuuritegelasi nagu Hardo Aasmäe, Juku-Kalle Raid, Merle Jääger, Emil Rutiku või Sven Sildnik, mis oleks pidanud tavaliselt viimastele kohtadele jäävaid marginaalpopuliste poodiumile tõstma, kuid lollide usaldust välja nad ei teeninud ning Brüsseli piletit nad ei saanud, kuigi kogusid rohkem hääli kui Ojuland – 4158 häält, neist Entsüklopeediakirjastuse pankrotti viinud Aasmäe 2192.

ETV oli kommentaatoriks palganud kellegi politoloogilise habemiku, kes pole ilmselt kunagi burksiputka ees käinud ja ei teadnud, mis elu on. Haritud politoloog imestas tüüpilise eluvõõrusega, miks julgeolekuküsimused valimisaktiivsust ei tõstnud, kuigi lolle oli sõjaga piisavalt hirmutatud, aga need ei võtnud vedu. Tahaks väga ju Eestissegi Ukraina-taolist mäsu, et hulk inimesi saaksid meedia poolt promotava Viha vabariigi nimel surra kuulsusetusse kangelassurma. Järelikult ei läinud rahvas sisepoliitilistel põhjustel arendatud sõjahüsteeriaga kaasa ning Eesti rahvas ei karda niipalju kui temalt oodatakse, vaid suurem osa meist elab rohkem tulevikus vastupidiselt totaalse meedia hüsteerilisele minevikupropagandale. Meedia initsieeritud vasakpööre oli olemuslikult sisutühi ning lihtsakoeline, suutmata pakkuda tõsist alternatiivi praegustele trendidele või tulla välja mõne uue ideega ning Ukraina sündmused pigem manitsesid valijaskonda tasakaalukusele. Reformierakonna ja ekspeaminister Andrus Ansipi võidule viinud tulemust tuleks käsitleda pisukese positiivse üllatusena, arvestades nende vastast aktiivset meediakampaaniat, mille üks kaugemaid eesmärke oli kindlasti võitlus liberaalse maailmavaate ning sallivama maailma vastu. Osaledes eurovalimistel ning kogudes parima valimistulemuse, tegi Andrus Ansip tugeva sammu Eesti eurovoliniku koha suunas, mis pani suu kinni paljudele tema suhtes kriitiliselt meelestatud arvamusliidritel, kes unistasid tema poliitikast välja kirjutamisest.

Keskerakond jäi võitjatest kokkuvõttes mõnevõrra maha, domineerides küll Tallinnas ja Ida-Virumaal, kuid kaotades positsioone mujal Eestis eestikeelsete ja eestimeelsete valijate seas. Kui paljude erakondade häältearvus domineerisid esinumbrid, siis Keskerakonna poolt suutis viimase asetusega Yana Toom lüüa Suurt Juhti Edgar Savisaart ennast. See näitab eelkõige, et venekeelne ja venemeelne valija on täiesti olemas, kuigi sulandunud eestlaste juhitavasse Keskerakonda. Võib-olla on see isegi hea, kui Yana Toom läheb Brüsselisse, sest pääsedes koduõuelt kaugemale, võib ta seal aru saada, mis elu on ja muutuda lähetajariigi suhtes lojaalsemaks. Kui ta seda aga ei tee, siis kohapeal suudaks ta kindlasti rohkem kahju toota kui Brüsselis eurosaadikute massi hajudes. Võitluses kolmandale kohale edestas IRL napilt sotse ja Tarandit. IRL pakkus laia valikut igale maitsele – lollidele meediaikoon Anvar Samostit või alati atraktiivset Eerik-Niiles Krossi, intellektyuaalidele Marko Mihkelsoni, dinosaurustele Tunne Kelamit või Ene Ergmat, kunstiinimestele uue tulijana Yoko Alendrit (1611 häält). Sarnaselt Keskerakonnale, oli IRL häälteskaala märksa laiem kui esinumbritele kontsentreerunud RE-l või sotsidel. Mõlemad on häältekogujate TOP-20 esindatud viie kandidaadiga. Reformierakonna hääled läksid eelkõige Ansipile ja Kaja Kallasele, sotsidel aga Marju Lauristinile, mis näitab, et nende valijad hääletasid eelkõige erakonda nimede asemel.

Reformierakond oli kahtlemata nende valimiste suur võitja. Nad kogus ligi 10% rohkem hääli kui eelmisel korral, kuid nüüd oli nende poolt ka tugevam meeskond välja saadetud. Kuigi see pealtnäha välja ei paista, võitsid tublisti hääli juurde eelmistel valimistel põrunud sotsid, kes tõusid nüüd IRL-i ja Tarandi rinnale, saades üle 4% rohkem hääli kui viis aastat tagasi. Kaotajaks ei saa end nimetada ka IRL, sest nemadki võtsid protsendikese juurde. Tarand kaotas küll ligi pooled eelmistel valimistel saadud häältest, kuid oli siiski tubli, teenides mandaadi ja suutes erakondadele konkurentsi pakkuda. Eelmiste valimiste tulemuste kordamine tema poolt oleks kvalifitseeritav maailmaimena, kuid erakondades pettunud valija jäi talle truuks. Kokkuvõttes kaotajaks jäi Keskerakond, kaotades umbes samapalju kui sotsid võitsid ehk siis 4% kanti. Paljud eelmiste valimiste järel taandunud väikeerakondade hääled läksid nüüd ilmselt üksikkandidaatidele ja tuhast tõusta üritavale Iseseisvusparteile. Kui arvestada 2009.a. valimistel kokku Martin Helmele + Rahvaliidule antud hääled, siis EKRE säilitas oma eelmiste valimiste positsioonid.

TULEMUSED
Mandaadi saanud erakondadest kogusid (sulgudes möödunud valimistulemus) RE 24,3% (15,3); KE 22,3% (26,1); IRL 13,9% (12,2); SDE 13,6% (8,7); Tarand 13,2% (25,8). Väikeerakondadest said EKRE 4,0% (2,2 Rahvaliit); EIP 1,3%; Rohelised 0,3% (2,7); EÜVP 0,1% (0,9). Üksikkandidaatidest kogusid rohkem hääli kui nõrgima tulemuse teinud erakond (rohelised) Ojuland 1,3%, Tanel Talve 4,5%, Silver Meikar 2,7%, Krista Mulenok 0,6%. Indrek Tarandi võib ülendada juba erakonna staatusesse, kes kogus põhiliselt nende hääli, kellele neli valitsevat erakonda ei suuda enam positiivseid emotsioone pakkuda. Häälte arvult moodustus TOP-20: Andrus Ansip (RE) 45 023; Indrek Tarand (i) 43 369; Marju Lauristin (SDE) 26 940; Yana Toom (KE) 25 251; Kaja Kallas (RE) 21 498; Tunne Kelam (IRL) 18 767; Edgar Savisaar (KE) 18 516; Mihhail Stalnuhhin (KE) 11 499; Tanel Talve (i) 10 073; Martin Helme (EKRE) 9516; Urmas Paet (RE) 8655; Jüri Ratas (KE) 8544; Marko Mihkelson (IRL) 7497; Ene Ergma (IRL) 7060; Silver Meikar (i) 6018; Kadri Simson (KE) 5583; Ivari Padar (SDE) 4984; Eerik N. Kross (IRL) 4477; Anvar Samost (IRL) 3626; Kristiina Ojuland (i) 3024. Erakonnad häälte arvult (sulgudes mitu kohta TOP-20s). RE 79 850 (3); KE 73 419 (5); IRL 45 765 (5); SDE 44 622 (2); Tarand 43 369; EKRE 13 247 (1); Talve 10 073; Meikar 6018; EIP 4158; Ojuland 3024; Mulenok 1266; rohelised 986.

Totaalse meedia hääletoru Rain Kooli jõudis juba valimised ebaõnnestunuks kuulutada, kuna suur osa lolle ei tulnud valima ega valinud neid, keda meedia soovitas. Soovis meedia ju 2015.a. Riigikogu valimisteks esile kutsuda vasakpööret, aga järgmiste valimiste peaproovile, mida eurovalimised sisuliselt on, ei pidanud meediakampaania vastu. Kas tõesti pole rahvas nii loll, millisena meedia sooviks teda näha ja ei pöördu tuulelipuna Novgorodi WC-st kaikuva valju hääle suunast? Kooli defineerib edukaid üksikkandidaate Indrek Tarandit ja Tanel Talvet kui naljamehi, hoolimata et mõlemad on meediaga seotud. Kindlasti olid valimistulemused võimumonopolile pürgiva meedia jaoks suur pettumus. Eesti valija ei lasknud end totaalse meedia suunatud kampaania poolt kallutada ning ignoreeris Novgorodi WC-st kostuvaid pasunaid. Valimistele akrediteeritud meediaikoonidest arvamusliidrid nagu Anvar Samost said oodatust vähem hääli. Euroopa parlamendi valimised näitasid, et meil on veel lootust. Valida tuleb reptiilse Eesti ja reptiilse Euroopa eest! Saadame lollid koju (Nibirule) tagasi! Ja nii Eesti valijad otsustasidki – reptiilse Euroopa kasuks!

Valimised ei toimunud mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus, mis möödusid suuresti kõiksuguste äärmuslaste edu tähe all. Eriti tuleb tunnistada parempopulismi tõusu mitmel pool Euroopas – esmajoones Prantsusmaal (Rahvusrinne) ja Suurbritannias (Briti Iseseisvuspartei), kuigi hääli võitsid juurde ka äärmuslased vasakult. Trend soosis neid, kes on Euroopas valitseva stabiilse rahu vastu ning sõja poolt. Suurimad kaotajad olid traditsioonilised parempoolsed: Euroopa Rahvapartei (kuigi jääb suurimaks fraktsiooniks), liberaalne ALDE ja euroskeptiline paremliberaalne AECR, kes kõik said vähem kohti kui eelmisel korral. Sõltumatutele saadikutele läks 41 kohta ja 64 kohta jõududele, kelle fraktsioonilisus pole veel määratletud, sh paremäärmuslased. Tekkimas on uus paremäärmuslaste fraktsioon Marine LePen’i (Rahvusrinne 20 kohta) ja Geert Wildersi (Hollandi Vabaduspartei 4 kohta) juhtimisel, mille kohtade koguarvu on esialgu raske välja selgitada. Uue fraktsiooni loomiseks on vajalik saada 25 MEP toetus, kes esindavad vähemalt seitset liikmesriiki. Sotsiaaldemokraadid ja rohelised säilitasid suuremal või vähemal määral endised positsioonid. Üle-Euroopaline keskmine valimisaktiivsus jäi samaks kui eelmisel korral ehk siis 43,1%, vaid meie oleme nüüd keskmisest veidi allapoole nihkunud. Valimiskohustust praktiseerivates Belgias ja Luksemburgis käis valimas üheksa kümnendikku valijaskonnast. Üle poolte valijatest käis valimas Maltas, Itaalias ja Kreekas. Euroopa Liidu suhtes traditsiooniliselt leige Slovakkia püstitas uue madala aktiivsuse rekordi 13%. Ida-Euroopa mentaliteedi jaoks tundub Brüssel veidi kaugeks jäävat. Neist veidi rohkem käis valimas Tšehhimaal, Sloveenias, Poolas ja Horvaatias.

ESIALGSED TULEMUSED
Esikohal eelmine koosseis ja praegu – sulgudes kandidaat EL komisjoni esimehe kohale.
Konservatiivid EPP (Jean-Claude Juncker) 265 – 213 (-52)
Sotsialistid S&D (Martin Schulz) 184 – 190 (+6)
Liberaalid ALDE (Guy Verhostadt) 84 – 64 (-20)
Rohelised Greens/EFA (Ska Keller&Jose Bové) 55 – 53 (-2)
Parempoolsed euroskeptikud ECR 54 – 46 (-8)
Vasakpoolsed GUE/NGL (Alexis Tsipras) 35 – 42 (+7)
Rahvuskonservatiivid EFD 32 – 38 (+6)

Paar sõna samaaegselt toimunud Ukraina valimiste kohta. Ukraina valis esialgsete küsitluste tulemuste järgi juba esimeses voorus presidendiks kommioligarhi Petro Porošenko, kes tahab taastada rahu ning pidada läbirääkimisi nii Venemaaga kui ka Ida-Ukraina mässulistega, kuid nõuab Venemaalt Krimmi tagasi ja lubab jätkata eurointegratsiooni, mistõttu on huvitav jälgida, kuidas mõjutab tema valimine suhteid Venemaaga. Rahvas on barrikaadidest väsinud, et tahetakse kõva kätt, kes riigis korra majja lööks ning Porošenko võit juba esimeses voorus mõjub tõenäoliselt hästi riigi stabiilsuse saavutamisele. Esialgsed küsitlused lubavad Porošenkole 55% kuni 57% häältest. Sõjapartei lemmik Julia Tõmošenko tuli küll häältearvult teiseks (12%), kuid sai Porošenkolt kõvasti lüüa nagu ka Janukovitšist vabanenud Regioonide partei kandidaat Mihhailo Dobkin. Kolmandaks tuleb hoopis ilmselt Radikaalse partei liider, endine ajakirjanik Oleg Ljaško (8%). Kiievi linnapeaks valiti tõenäoliselt endine poksija ja euromeelse partei UDAR liider Vitali Klitško.

Euroopa parlamendi 2014.a. valimiste suur võitja Eestis oli endine peaminister Andrus Ansip, kes on soovitanud kaitseks lollide vastu fooliummütsi kanda ja seemneid süüa. Tuleb tunnistada, et Ansip jäädvustus ajalukku pigem tugeva peaministrina kui läbikukkunud poliitikuna. Rahvas andis talle kindla mandaadi ka eurovolinikuna Siim Kallase jälgedesse astudes.

Pilt aadressilt: http://g1.nh.ee/images/pix/file63898769_2.jpg

Advertisements

MTÜ „Kuus tegelast“ autorit otsimas

@huviline

Euroopa Parlamendi valimistel 2004 anti EVs mandaat kuuele tegelasele: Toomas-Hendrik Ilves (asendusliige Andres Tarand), Marianne Mikko, Ivari Padar, Tunne-Väldo Kelam, Toomas Savi, Siiri Oviir, kes saadeti valijate tahtel parlamentääridena viieks aastaks Brüsselisse. Euroopa Parlamendi valimistel 2009 anti EVs mandaat taas kuuele tegelasele: Edgar Savisaar (asendusliige Vilja Savisaar-Toomast), Indrek Tarand, Ivari Padar, Tunne-Väldo Kelam, Kristiina Ojuland, Siiri Oviir, kes saadeti parlamentääridena viieks aastaks Brüsselisse.

Nimetatud perioodil on toimunud mõndagi: euroala läks kriisi, KOV tulubaas tõmmati kokku, ette hakati valmistama  uut autoriõigusi kaitsvat lepingut (ACTA). Kuigi viimast on mõnikord samuti seostatud  euroalaga, siis tegelikult on tegemist rahvusvahelise lepinguga. Just EL raportöörid ja analüütikud on tuvastanud ettevalmistatud rahvusvahelise võltsimisvastase kaubanduslepingu osaliselt põhiõiguste vastased osad. Muus osas on rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping kooskõlas teiste sarnaste autoriõigust kaitsvate rahvusvaheliste lepingutega, nt intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS), mis on Maailma Kaubandusorganisatsiooni lepingu (WTO) lisa. Eks nende lepingute koostajad on ka autorid.

Itaalia autor Luigi Pirandello kirjutas 1921.a. näidendi “Kuus tegelast autorit otsimas“. Võib olla on see üks kõige sagedamini ekspluateeritav teos Eesti teatrite loos, mida ikka ja jälle lavalaudadele tuuakse, viimati 2005 Katri Aaslav-Teppani lavastuses. Selles teoses lahatakse autori ja tegelaskujude vahelisi seoseid, kõige kohal tänapäevases mõttes kõrgumas Pirandello ise autorina. Kirjandusarhiivi blogis “Sõjaeelne esseistika ja kirjanduskriitika” väidab Johannes Semper, et „motiiv reaalsuse ja illusiooni vahekorrast kordub lõpmatuseni Pirandello teostes“. Mis täna illusioon, see homme raalsus ja mis täna reaalsus, see homme illusioon. TRIPS artikkel 12 annab reaalsuse kehtivusajaks 50 a. avaldamisest, Eesti autoriõiguse seadus 70 a. Alles jääb autor ise, illusioon, kelle looming algab ja lõppeb autori surmaga.

Reaalsuses on kasvav rahvusvaheline üldsus hetkel piiratud umbes 7 miljardi isikuga, potentsiaalse autoriga. Neist Hiinas 1,3 miljardit, Indias 1,2 miljardit, Aafrikas 1 miljard, EL 500 miljonit, USA 312 miljonit, Venemaal 142 miljonit isikut. EL 500 miljonist on sakslasi 82 miljonit, prantslasi 62 miljonit, inglasi 62 miljonit, itaallasi 60 miljonit, eestlasi 1 miljon. Kõik need isikud on ühtlasi autorid, kui nad midagi loovad. Kaubanduse seisukohast, kellele on mõeldud ülal nimetatud lepingud, moodustavad reaalsuse vähesed erinevad haldurid, kes omavad õigusi. Nii nagu piimatootja ei saa läbi ilma kaubanduskeskuseta, ei saa ka autor läbi ilma sisutootjata (counter producer) ja illusioon ilma reaalsuseta. Küsitav on siiski, miks üks leping kohtleb 1 miljonilist reaalsust võrdselt 312 miljonilise reaalsusega, kui 7 miljardiline illusioon piirdub kuue tegelasega autorit otsimas, muusikas aga iTunesiga või teiste uute ärimudelitega.

MTÜ „Kuus tegelast“ kaotab reaalse tegevuse käigus sideme loova illusiooniga ja nii juhtub alati ja mitte ainult näidendis. Magistraatidena magistraatide seas, administraatoritena administraatorite seas, näivpoliitika keskkonnas, kaob poliitika illusioon (autor), jääb ainult reaalsus (varalised õigused) ja illustratsioon (MTÜ). Poliitika autor on peidus ega ole leitav, kui ta seda ise ei taha. Sellepärast on arvata, et teadaolevate saladuse liikide: ärisaladus, kutsesaladus, ametisaladus, riigisaladus kõrvale kehtestatakse mingil ajal konkurentsi kaitsev EL saladus. Neist igaühel on oma roll. Ja kui keegi enam ei mäleta, kuhu mingi parlamentäär kunagi saadeti, siis ärkab MTÜ „Kuus tegelast“ talveunest ning hakkab autorit otsima.

Aadress: http://www.enricomariasalerno.it/immagini/teatro/6personaggi_foto3.jpg

november 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.