Online maailma piirid ja ökoriigi võimalik tähendus: rohetav-punastav Eesti

@huviline
Traditsioonid, ideoloogia ja organisatsioonid
Maa kliima muutub: Eestis, läänemaailmas, idatsivilisatsioonides ja globaalselt kõikides lokatsioonides. Kuigi ilm teiseneb, tegeletakse ikka traditsioonilise looduskaitsega. Tublid looduskaitsjad, sh Eesti Roheline Liikumine, on positsioneerunud väga kitsalt looduskaitsjatena ega kõneta suuremat ringi. Vaja pole mitte ainult loodust või inimõigusi kaitsta, vaid muuta traditsiooni, seda kuidas inimesed saavad aru maailma asjadest, sh poliitikast, loodusest ja iseendast. Traditsiooni muutmisega saadi hakkama umbes kaks tuhat viis sada aastat tagasi Joonias, Mileetoses, Eleas ja Ateenas, kui rajati kreeka filosoofia, mille uurimisobjektiks kujunes teadmistest arusaamise selgitamine. Selle aja jooksul on tekkinud teadus ja saanud selgeks, et tarkusest arusaamine ei vii meid edasi, ükskõik kui palju armastust sellesse panna. Filosoofiast on jäänud meile ideed ja ideaalid, millest pahatihti saavad iidolid. See on tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomine ehk enesepettus. Poliitilised kokkulepped on sõlmitavad ja lahti raiutavad vastavalt ideoloogilistele vajadustele. Kui iidolid on tugevad, siis kokkulepped kehtivad, nt NATO artikkel 5 või Pariisi kliimakokkulepe. Viimasest traditsioonimuutmisest saadik on Maa kliima püsinud üsna stabiilne ja ette ennustatav, kuid nüüd on näha märke ebastabiilsusest, mis tähendab, et on aeg keskenduda olulisele, poliitikale ja filosoofiale ilma enesepettuseta.

Iga piirkond kujundab elanikke kohalike maastike ja ümbruskonna kaudu. Inimeste peade kohal säravad erinevad tähed, sellepärast antakse sarnastele mõistetele sageli erinevaid tähendusi. Seda lihtsat propositsiooni ignoreeritakse esmalt maailma suurimas organisatsioonis Ühinenud Rahavaste Organisatsioonis, kuivõrd seal tegeletakse kõikide inimeste võrdsuse, inimõiguste, feminismi, kliimakokkulepete, riikide embargode, ja muude globaalsete ideoloogiatega, millest on saanud puised iidolid. Oma tegevusega eirab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon individuaalset isikut, kellel on mõtlemisvõime, mis on mõjutatud kodukoha või kodutaeva eripärast ja kes soovib tajuda maailma nii nagu see paistab tema aknast. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ajab ühesugusust ja nivelleerivat poliitikat, signaliseerides seda väiksematele organisatsioonidele ja korporatsioonidele, sh riikidele ning need omakorda isikutele.

Mida rohkem liigutakse maailma avastades seal ringi, seda ilmsemaks muutuvad erinevate inimeste erinevad kombed ja kodud ning seda ilmsemaks saab enesepettus ühesugususest ja nivelleerivast võrdsusest. Riikide kogukonnal on oluline roll tänases maailmakorralduses. ÜRO on ideoloogiline keskus riikidele, sest enamik riike ongi organisatsiooniga liitunud. Riigid ja riigi kõrged ametnikud mõtlevad ühtemoodi, tasalülitades looduslikes raamides mitmekesisust. Kuid isegi ÜRO ei saa kliimapööret pidama ega suuda sundida isikuid taktisammu marssima. Riigid jätkavad traditsiooni, mõistes, et mida rohkem avastatakse maailma, seda rohkem vajatakse võrdset kohtlemist, et vabadusaadet kontrolli all hoida. See võimaldab elu paremini korraldada ja säästlikumalt hallata, allutades erinevad mõtted aparaadi ühesugususele. Taas räägitakse riigi ideoloogiast, riiklikust mitmekesisusest, mis on traditsiooniline riiklik lähenemine, mida meie mälu mäletab eelmisest millenniumist.

Korraldusliku poole pealt polegi riiki võimalik teisiti juhtida kui repressiivsete reeglite abil, mille rikkumine on karistatav ja sanktsioonid täidetavad. See tähendab, et seadusandlus koosneb alati sotsiaalsetest normidest ja on seega antropotsentristlik. Õigusteadus on maailma kõige paremini läbitöötatud teooria, mille seisukohtades pole põhjust kahelda. Tänapäeval on loodusõigus selgema arusaamise eesmärgil õigusteooriast väljalülitatud. Teiste sõnadega öeldes pole sotsiaalsete normide kogumiga võimalik reguleerida midagi muud kui ühiskonna korraldust. Õigus on kaasajal taasesitatav ja positiivne. Looduse omaväärtuse reguleerimine sotsiaalsete normidega, nt sätestamine põhiseaduses, on pigem traditsiooniline riiklik lähenemine. See on teooriat ilmaasjata lõhkuv. See on ka eksitav, sest kõrged ametnikud kui taasesitatava õiguse asjatundjad on tänapäeval omandanud oskuse normide tasalülitamiseks ja ühtlasi kultuuri nivelleerimiseks. See ei aita kaasa uue humanismi sünnile, mis võiks olla ökoriigi kontseptuaalseks aluseks. Loodusliku mitmekesisuse raame pole võimalik samastada taasesitatavate reeglite ja positiivse õigusega.

Poliitikas on üheks põhimõisteks ühiskond ja peab ütlema, et selle mõiste sisu on vaene, maht aga väga rikas. Ühiskonna mõiste all on võimalik mahutada kooslusi töökollektiividest perekonnani. Sageli aga võrdsustatakse ühiskond sõnaga rahvas. Ükskõik kuidas ühiskonna mõiste on kohalikus poliitikas positsioneeritud, ühiskond jääb ühtlasi antropotsentsistliku maailmavaate keskseks mõisteks, sest kõik ühiskonnad koosnevad inimestest. Inimkeskne ja antropotsentristlik on kõikide riikide poliitika, sest poliitika tegeleb ühiskondade toimimise korraldamisega. Poliitika eesmärgiks on inimeste rahulolu. Kõige vaenulikumad, totalitaarsemad, kuritegelikumad riigid või riigitaolised kooslused ajaloos ja tänapäeval on alati pidanud silmas hääletajate rahulolu, lubades elatustaseme tõusu või boonust, sh väljavalitud rahva oreool, tervena elatud eluaastate pikkus, maksutõusu pidurdamine jne.

Uus, vana ja saabuv
Uus humanism on uus vaid ühes tähenduses. Selle maailmavaate keskseks mõisteks on loodus, mitte inimene. Saabuva ökoriigi tähenduses peaksid poliitika ja ideoloogia, majandus ja kultuur, filosoofia ja meedia pidama keskkonda olulisemaks kui inimest. Kui keskkond meie ümber võimaldab elada, siis on võimalik ka kõiki loetletud tegevusalasid viljeleda. Igaüks võib ennast petta, aga loodust ei saa petta. President võib meile rääkida siirusest, kui tema lastetoas polnud kombeks jumalateema üle arutleda, aga ta ei saa väita, et looduse teema, seega ühtlasi ka religiooniteema, mille ajend on looduslik ja inimeseväline, riike või rahvusvahelist õigust ei mõjuta. Siirus on lugupeetav iseloomujoon, harva esinev, aga sünniga meile kaasaantud, mitte kellegi poolt korraldatud. Loodus on selles mõttes tervik, et jumala mõistesse mahuvad looja ja andekuse märgid kui vaimse tervise sümptomid. Vähemalt ühe versiooni kohaselt on jumal teisend sõnast jume, mille olemasolu palgel annab märku tervisest.

Selles mõttes võiks ökoriik ületada online maailma piire ja olla terve. Informatsioon ja teadmised ei tee meid õnnelikumaks kui rõõm rikkusest. Filosoofia tegelemine teadmistest arusaamisega on piiratud mõtlemisega, mida mõistame tegevusena. Poliitika tegelemine ühiskonnaga on piiratud riigiga. Seda mõistame korraldusena, millega soovitakse muuta maailma paremaks ja rahva elu rikkamaks. Meedia tegelemine teavitamisega on piiratud kirjutamisega, mida mõistame inimestega suhtlemisena. Tegelikult janunevad online maailma piirid loodusliku mitmekesisuse raamide järele. Siis ei peaks kultuuriloolane Marek Tamm ennast petma, nagu oleks võimalik ajalooliste tsitaatide toomisega analüüsida rahva iseloomu ja nimetada selle tänapäevast tendentsi tagurlikuks, mida alles tuleb hakata mõtestama. Siis oleks uusreaktsionääridel ja ajaloolastel laiem alus näha ajaloo mõtet tunnetustegevusena, mille objektideks on võrdsel määral nii loodus kui ühiskondlik elu, nii nagu seda on selgitanud Nikolai Konrad (Ajaloo mõttest, lk 249, Tallinn 1987).

Tähtis on kõik, mis mõjutab antud piirkonna elanike mõtlemist, sh taimestik, loomastik, kogu elusaine, mis elab nendel pinnavormidel. Meil on hea võimalus Google Earth alla laadida ja veenduda, et kusagil maailmas pole samasugust piirkonda, isegi mitte samal laiuskraadil. Kohalik lokatsioon annab pinna ühendavale transpordile, kaubandusele teiste piirkondadega, materjali tootjatele, ainet töötlejatele ja kasvatab kliente teenindajatele. Kohalikust lokatsioonist on tingitud arvukate keelte, murrete, isegi slängi tekkimine piirkonnas, kus kas paiksetena või nomaadidena elavad inimkooslused. Arvatakse, et maailmas on üle 6000 erineva keele, aga kui palju on erinevaid maastikke? Ladudes vundamendi ökoriigile, võiks humanismi looduskeskne käsitlus muuta traditsiooni nii nagu Kreekas umbes kaks tuhat viis sada aastat tagasi ja kui Eestist saaks esimene ökoriik maailmas, siis poleks meil kindlasti vaja punastada.

Inimõigused

@ckrabat
Praegu on inimõiguste kuu ja varem on siin juttu olnud inimkohustustest. Mõned kommentaatorid on tahtnud inimõigused üldse ära kaotada või neid oluliselt piirata, pidades neid kõige kurja allikaks, sest need ei käi kokku nende „tugeva Eesti riigi“ hallutsinatsiooniga, kus riik on paks, ordnung on majas ja naabri-Juhan ei mölise. Riigikeskne mõtlemine eeldab valitsuste täielikku kontrolli ühiskonnas toimivate tähtsamate otsuste üle, kuid riik ise pole mingi amorfne üleloomulik nähtus, vaid vägagi nende nägu, kes seal parajasti võimul on. Riigikeskse mõtlemise oluline alustala toetub vägivalla monopolile, sest nii saab selle kandja end süüst vabastada. Riik poob ja laseb, keelab ja karistab – niiviisi saab kõik repressiivsed meetodid delegeerida riigile, lootuses muidugi, et riigikeskse ideoloogia kandja ise ja riik käivad ühte jalga ning riik ei kasuta neid repressiivmeetodeid tema enda vastu. Nii võis kergesti õigustada Hitleri natsirežiimi kehtestamist Saksamaal, Lenini neukkurežiimi kehtestamist Venemaal ja lõpuks miks ka mitte Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi kehtestamist Eestis. Loogika on lihtne – mina ei tea midagi, aga näe, see riik …. Selline loogika toetub lihtsatele tõdedele – riik, see on Jumal ja riik, see olen mina, lootuses, et vägivalla delegeerimine riigile legitimiseerib selle kasutamist üksikisikute poolt, kes samastavad end riigiga. Väide, nagu „inimõigustega püütakse leevendada riigi monopoolset seisundit vägivalla valdamises“ on vale juba selle poolest, et inimõiguste algne kontseptsiooon on pärit veel varasemast ajajärgust kui saame rääkida riikide tekkimisest ja vägivald ning selle kasutamine mingite eesmärkide saavutamiseks on samuti väga ürgne nähtus. Inimõiguste kontseptsioon on seotud siiski selliste universaalsete ja riigiüleste nähtustega nagu kultuur ja religioon. Riik kui ühiskonnakorralduslik mehhanism võib universaalseid õiguseid mitte aktsepteerida, kuid see ei muuda tema käitumist õiguspäraseks.

Loomulikult on riigil kui ühiskonnakorralduslikul mehhanismil voli kehtestada oma haldusalal seadusi, kuid tema voli ei saa siinkohal olla absoluutne, sest tänapäeval on riik tavaliselt võtnud endale ka mitmeid kohustusi, millega ta oma vägivallamonopoli piirab. Näiteks, kui riik astub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks, siis ta ühtlasi tunnistab selle organisatsiooni õigust tema vägivallamonopoli vajadusel piirata. Kuna tänapäeval kuulub valdav osa riike ÜRO-sse ja mitmed riigid, kes sinna ei kuulu (Kosovo, Põhja-Küprose Türgi Vabariik, Taivan, Abhaasia ja mitmed teised) on ÜRO määratluse järgi juriidiliselt mõne teise riigi osad, siis saame suures osas väita, et terve planeet on kaetud universaalsete õiguste võrgustikuga ja mitte ühelgi riigil pole siin õigust möliseda. Kui teinekord, peale järjekordset pahategu, võib burksiputka ees või poe taga kuulda arvamusi, et viskame Venemaa ÜRO-st välja, kui ta nii nagu meile meeldib, käituda ei oska. Seda pole tehtud, isegi Põhja-Koread pole välja visatud või Pol Pothi režiimi Kambodžas ja seda just põhjusel, et sellega legitimiseeriks rahvusvaheline kogukond nende käitumise ja tunnustaks nende õigust mitte siduda end universaalsete õiguste võrgustikuga. Sõdadevahelise Rahvasteliiduga läks nii, Nõukogude Liit visati sealt peale Soome ründamist välja, teised agressorriigid Saksamaa, Itaalia, Jaapan lahkusid ise, aga kas see muutis midagi paremaks? Isegi kui oletame, et näiteks huviline tuleb Eestis täiesti legaalselt võimule, võidab valimised, Eesti astub ÜRO-st välja ja tema juht teatab: ei mingeid inimõigusi enam, närige muru, ja hakkab näiteks ökoriigi idee nimel inimkohustusi kehtestama ning riigi vägivallamonopolile toetudes kodanikke represseerima, võib kergesti eeldada, et ta satub vastuollu universaalsetest õigustest lähtuva rahvusvahelise kogukonnaga, kes rakendab tema ja tema riigi vastu meetmeid.

Riigikeskse mõtlemisega kodanikele, kellel on isu riigi käsutuses oleva vägivallamonopoli järele, millega nad sooviksid kehtestada neile meeldivat režiimi, sellised universaalsed piirangud muidugi ei meeldi. Sellepärast võib äärmuslikke vaateid esindavate kodanike seas keskmisest enam kohata Euroopa Liidu vastasust, sest nende isiklikud huvid satuvad vastuollu seal kehtivate universalistlike printsiipidega. Sel juhul on kasulikum juba rõhuda kogukondlikule meie-tundele ja kaevata kõva häälega, et see kuradi Brüssel sekkub meie asjadesse ja ei luba meil piiramatult vägivalda kasutada. Euroopa Liiduga on lihtsam, sest ta on piisavalt lähedal ja tuntav, ÜRO seevastu on kaugel ning sugugi mitte nii efektiivne, et nende kohalolu oleks nii selgesti tunnetatav. Riigikesksusest ja riigiülesest saab lugeda 2009. aasta „Horisondi“ kuuendast numbrist, kus toimetaja Jänes-Kapp argumenteerib, et meie teadmised maailmast on väga riikidekesksed, kuid riikluse mõõtmine on komplitseeritud ja politiseeritud. Riikluse üks oluline tunnus on siiski tema rahvusvaheline tunnustatus, kuid mitmed de facto iseseisvad riigid on sellest ilma jäetud, üksi oma probleemide puntraga, sest teised ja suuremad riigid ei taha neid oma liivakasti mängima võtta. Juhtkirjas viidati isegi faktile, et Nobeli preemia rahvusvahelisus tekitas selle algusaegadel palju probleeme, sest riigikeskne mõtlemine domineeris ja paljudele ühemõõtmeliselt mõtlevatele subjektidele tekitab raskust arusaamine, et ka väljaspool kääbikute kapsamaad on elu. Riigikeskne mõtlemine on eriti kerge tekkima suletud ühiskondades, seetõttu võib oletada, et Eestis on sellisel mõtlemisel tugevad neukkujuured – rahvuslike loosungite taustal soovitakse tegelikult sinimustvalget Eesti NSV-d, millest tuleneb ka tugev vastandumine Euroopa kultuurile ja euroopalikule väärtussüsteemile. Putini režiim Venemaal on paljudele märksa arusaadavam, isegi kui nad Putinit ei salli ning venelasi ja Venemaad aga vihkavad. Kultuurilised käitumismustrid on aga samad, sest samavõrra vihkavad nad mõlemad universaalseid inimõiguseid.

Universaalsete inimõiguste kontseptsioonini jõuti alles möödunud sajandi keskel, peale kahte maailmasõda, kui 10. detsembril 1948 võttis ÜRO peaassamblee vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni, mida on tugevasti mõjutanud USA presidendi Franklin Delano Roosevelti poolt 1941.a. sõnastatud nelja vabaduse põhimõte – sõnavabadus, usuvabadus, vabadus mitte kannatada vaesusest ja vabadus mitte kannatada hirmust. Tema abikaasa Eleanor Roosevelt juhtis ÜRO inimõiguste deklaratsiooni ettevalmistamist. Deklaratsioooni poolt hääletas 48 liikmesriiki, kaheksa jäi erapooletuks (Nõukogude Liit, Ukraina NSV, Valgevene NSV, Jugoslaavia, Poola, Tšehhoslovakkia, Saudi Araabia ja Lõuna-Aafrika Vabariik). Honduuras ja Jeemen hääletusel ei osalenud. See nimekiri on juba üsnagi paljutähenduslik. Võitlus universaalsete inimõiguste eest on kestnud aga palju kauem. Kui inimõiguste valdkonda kuuluvaid seaduseid võib leida palju varasemast perioodist, siis paljud on pidanud esimeseks universaalseid inimõiguseid käsitlevaks dokumendiks Pärsia kuninga Kyros Suure Babüloni vallutamise puhul 539 eKr välja antud seadust, nn „Kyrose silindrit“ (viitab 1879 leitud savisilindrile, millest dokument avastati), millega anti juutidele õigus Babüloni vangipõlvest tagasipöördumiseks nende ajaloolisele kodumaale. Süsteemsest inimõiguste rakendamisest saame rääkida siiski Vana-Kreeka demokraatia puhul, kui kodanikel oli õigus sõnavabadusele ja poliitilistele vabadustele, kuigi mõiste „kodanik“ oli tollal arusaadav kitsamas kontekstis, millest tuleb juttu veidi hiljem. Kuna selline nähtus nagu üleilmastumine oli sel ajal tundmatu, siis võime kodanikuvabadustest rääkida tõesti ainult riikide pinnalt. Universaalsete inimõiguste idee hakkas arenema alles valgustusajastul, kui kodanike maailmapilt oli juba märksa laiem, kasvõi Immanuel Kanti esseel „Igavesest rahust“ (1795), mille taustsüsteem oli rajatud universaalseid õiguseid ja vabadusi järgivale rahvusvahelisele süsteemile.

Praeguse süsteemi juured ulatuvad siiski aastatuhandete tagusesse kaugesse ajalukku, kui tekkisid lepingulised suhetel inimeste ja reptiilsete tulnukate vahel, millega pandi alus inimtsivilisatsiooni sünnile, mille üheks täitevmehhanismiks said riigid ja turvalisusküsimus oli üks riikide tekkimise ajend. Inimesed said reptiilidelt kaitset ning vastutasuks maksid nad reptiilidele makse. Inimene = kodanik = maksumaksja, kellel olid teatavad õigused, mis hiljem laienesid universaalseteks inimõigusteks. Maksumaksjate riik = inimeste riik. Algses tsivilisatsioonis esines tugev liikidevaheline eristumine, mis vastas nende sotsiaalsele seisundile – oli valitsev Nibiru päritolu reptiilne klass, kellest suur osa lahkus Maalt ja allesjäänud sulandusid valitsevasse eliiti. Olid maise päritoluga hominiidid – inimesed. Kuhu kadusid neandertaalid = kuhu kadusid inimesed? Ja lõpuks siis lollid, kiiresti paljunev võõrliik Stultus perekonnast, tehisliku päritoluga biorobotid, mille algmudelid toodi Nibirult, kuid hiljem hakati neid ka kohapeal tootma. Erinevatel põhjustel on liigid muidugi aja jooksul tugevasti segunenud ja liikidevahelised vahekorrad pole enam nii jäigad. Väga palju on segaverelisi. Miks oli algne süsteem orjanduslik ja see säilis isegi Kreeka ja Rooma demokraatiate juures, mis olid teatavasti seisuslikud demokraatiad? Madalaima ehk orjade klassi moodustasid lollid. Loll ei olnud kodanik, tema oli masin, samamoodi nagu külmkapp või tolmuimeja, kuid reptiilide omanduses, kuid hiljem võisid ka inimesed lolli omada. Vanaajal tehti vahet inimese ja lolli vahel. Inimõigused kehtisid ainult inimestele ja orje inimeste sekka ei arvatud. Lollidel õiguseid polnud, nemad pidid vait olema ja tööd tegema, kulda kaevama ja püramiide ehitama, sest muidu said nad peksa. Lollide sekka aga võis sattuda ka inimesi, mis viis liikidevahelise segunemiseni. Kui inimene jättis maksud maksmata ja jäi reptiilide kaitsest ilma, siis võidi ta saata lollide hulka ning ta kaotas õiguse olla inimene. Samuti võisid sõjavangid sattuda orjade sekka.

Peale orjanduse kaotamist tõusid lollid hierarhiaredelil ja aja jooksul nad võrdsustati inimestega. Pikapeale omandasid nad isegi inimõigused, kuid ühtlasi maksustati neid inimkohustustega. Varem loll makse maksma ei pidanud nagu ka tolmuimeja ei maksa makse. Lollid tegid tööd ja olid orjapidaja ülalpidamisel. Maksude maksmine on valdavalt inimeseks olemisega seotud kohustus, mis võib teatud juhtudel olla ka õigus, aga sel juhul nimetati seda annetamiseks ja see oli reptiilide privileeg, sest kui mingid ühiskondlikud kihistused peavad makse maksma, siis on jälle teised kihistused, kes neid makse saavad ja see on juba nende suveräänne õigus, kuidas nad neid õiguseid realiseerivad. Nad võivad ka annetada. Inimõigustest loobumine saab tekkida liikidevaheliste suhete paikapanekuga. Reptiilid õiguseid ei vajanud, sest nemad moodustasid valitseva klassi. Inimesed on need kas päritolu poolest või siis maksumaksja seisusesse jõudmisega välja teeninud (sama printsiibi kohaselt tekkisid sünnijärgne ja teenistusaadel). Ja siis on veel lollid, kes on algupäraselt lihtsalt masinad ja neil õiguseid ei olnud. Nende mõtlemine on ühemõõtmeline ja seetõttu on neile omane lihtsustatud maailmapilt, mis teeb nad kergesti manipuleeritavateks. Niiviisi võime kergesti jõuda ohlokraatiasse. Väga mitmete traditsioonide sünd ulatub inimtsivilisatsiooni koidikusse, kuid võeti üle Nibiru kombestikku. Miks muutus kuld niivõrd oluliseks käibevahendiks? Aga sellepärast, et see oli nibirulaste huviobjekt planeedil, mida nad väärtustasid. Näiteks ka “pingviinide paraad” põhineb iidsel traditsioonil, millega inimesed vandusid reptiilile truudust, kuigi meie konteksti asetatuna mõjub see odava näitemänguna, umbes nagu Orwelli Loomade farmi sead on ülikonnad selga ajanud ja ahvivad inimesi ja reptiile järele. Palaganiga on aga iidne traditsioon ära naeruvääristatud.

Ökoriik teiste riikide seas

@huviline
Maalehes ilmunud manifest „Anname loodusele põhiseaduslikud õigused“, mille autorid on Rea Raus ja Kaupo Vipp, üllatas esimesest lausest: „Looduse tunnistamine elusaks seaduse alusel on osa laiemast probleemikäsitlusest, mistõttu pakume välja idee Eestimaa looduse õiguste taastamisest Eesti põhiseaduses.“ Pani üllatuma, et keegi võib nii sarnaselt mõtelda, seda poleks osanud oodata, ja pole oluline, et autorid edasise teemaarendusega kaldusid sarnastelt positsioonidelt kõrvale, näiteks arutati, kuidas Uus-Meremaa tunnustas oma seadusandluses loomi tundlike olenditena või mitmes Kanada provintsis on käimas samasugune arutelu loomade elusaks grupiks tunnustamisest seaduse alusel. Surfates veebis leidsin samal teemal lartikli Roy Stiderilt „Eesti võiks olla edukas ökoriik“ 2013. aastast, milles arutatakse mürgitamise küsimusi põllumajanduses. See sobib hästi Joakim Heleniuse ideedega ökoloogiliselt puhtast põllumajandusest.

Intellektuaalselt huvitav idee on saanud jätku Sirbis, kus intervjueerija Mihkel Kunnus küsib Kaupo Vippilt: „Leszek Kołakowskil on sümpaatne essee pealkirjaga „Milleks meile inimõigused?“, kus ta käib välja idee, et inimõiguste kontseptsiooni võiks saata ajaloo prügikasti, sest sama funktsiooni täidaksid teatud keelud ja piirangud riikidele (keeld tappa, keeld türanniseerida, keeld vara võõrandada jne) ja seda ilma tohutuid pretensioone loova õhustikuta. Kas siiski ei piisaks sellest, et tõhustada looduskaitset ja luua uusi piiranguid inimese tegutsemisele? Miks anda õigusi sellele, mis enda eest rääkidagi ei saa?“ Kaupo Vipp vastab: „On ju näha, et vaid vana malli tõhustamisega piirdumisel on kõik jätkunud vanaviisi. Aga loodusele kodaniku- (mitte inim-)õiguste andmine pole lihtsalt sümboolne akt. Elukeskkonna eest on võimalik seista kas keskkonnaameti initsiatiivi kaudu – konkreetsete seadusepügalate alusel – või juhul, kui mingi kahjuliku tegevuse on vaidlustanud isik, kes suudab tõestada, et antud tegevus riivab tema seaduslikke õigusi. Loodusele endale seaduslike õiguste andmine tähendab looduse muutumist objektist subjektiks, kellele laieneb samasugune seaduste kaitse, nagu igale kodanikule. Ideaalis saab looduse tahtlikku kahjustamist käsitleda täpselt samal moel nagu suvalise kodaniku tahtlikku kahjustamist.“

Sellest punktist kaldub Vipp vanale sotsialistlikule utopistlikule rajale. Üks vanemaid utopiste Tommaso Campanella räägib „Päikeselinnast“, kus kogukond ja ühisomand valitsevad isiku ja eraomandi üle. Tänapäeval, Campanella mõttelõnga edasi kedrates, võiks ökoriik saada alguse linnast, kus kogu energia toodetakse päiksepaneelidega. Päikeselinnas oleks planeet päikesele antud õigused, mis on sätestatud põhiseaduses, nagu neid loomadele on püütud omastada. Punkt kus utoopia muutub belletristlikuks, on soov muuta objekt subjektiks. Sellele vastandlik soov, muuta subjektid objektiks oli kunagi aluseks orjanduslikule demokraatiale ja elab tänapäevalgi oma elu. Kuhu võib jõuda utoopia looduse subjektsusest ja milline demokraatia sellest välja areneb, see on tõesti laiem probleemikäsitlus. Siiski, milleks peaksime loomadele, planeetidele või laiemalt loodusele andma õigusi, inimühiskonna omapäraseid entiteete, millel pole vastavusi looduses? Tänapäeval valitsev jurisprudents ei tunnista loodusõigusi. Valitsevaks on positiivne õigus. Raamistades loodust ja meid ümbritsevat keskkonda normidega, nt põhiseadusega, jääb inimeste mõtlemisviis ja elutunnetus ühesuguseks ega muuda tegelikult kehtivuses midagi. Kehtivalt on ideaalidel kombeks saada iidoliteks. See on tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomine, enesepettus. Ainult inimesele on omane eksida, loomad ja loodus ei eksi kunagi

Intuitiivselt küsib intervjueerija õige küsimuse, miks anda õigusi sellele, mis enda eest rääkida ei saa. Ta ei ole oma küsimusega mõtelnud kurjuse ega süü peale, tajudes seda võib-olla intuitiivselt, vaid hoopis inimõiguste aegumise peale. Reaalselt on kogu kurjus ja süü või eksimused inimühiskonnast tulenevad nähtused, mida looduses ei eksisteeri. „Koerad ei ole mida kunagi hammustanud, ainult inimesed,“ pareeris Marilyn Monroe, kunagine filmistaar, sama intuitiivselt ajakirjaniku küsimuse. Kui keegi sõidab Niagara kosest alla ja saab surma, siis kosk pole selle isiku surmas süüdi. Omistades kellegile või millegile õiguse, siis peab sellele järgnema ka täis vastus või vastutus. Ometi on võimalik siit edasi mõtelda, mida uuendusmeelsed ja avatud inimesed palju teevad. Vipp võtab oma vastuse intervjueerijale kokku: „ Lõpuks on iga kodanik ise osa sellestsamast loodusest. Ka siis, kui ta seda endale ei teadvusta.“ Just siia on minu arvates peidetud aken, mille avamisega võime avastada uusi maastikke.  Me säästame keskkonda niivõrd kuivõrd tunneme ja tunnetame, et oleme ise selle keskkonna järeldus ja koostisosa.

Jurisprudentsi juurest, mis on maailma vanimaid teoreetilisi konstruktsioone, millele lisada pole võimalik eriti midagi, tuleks probleemideringi edasi avardada filosoofiaga, mille kolmest sambast tähtsaim on humanism. Link, mis seob õigusteadust ja uut humanismi on voluntatiivne element tahtluses. Tänase Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe uurimused sellel teemal ei anna kahjuks vastuseid, kõik on taandatud intellektuaalsele elemendile. Kui toimepanija teadis, siis ka tahtis kannatanut kahjustada. Õiguse kaitsev funktsioon on üsna sarnane looduskaitsele või kaitseväe tegemistele, kes ühiskonda sõja korral kaitseb. Sotsiaalsete normide kaitse tagab nõrgemate ja vanurite hoole sotsiaalselt. Mõlemad, nii kaitse kui hoolekanne on sotsialistlikud nähtused. Tegelikult vajab maailm kapitalismi edasiarendust, mida keskkonna ja looduse sääst võiksidki pakkuda.

Inimene on üks osa loodusest, selle sententsi sisustamine peaks olema uue humanismi lähteülesanne. Maailm on muutunud globaalselt industriaalsest infotehnoloogiliselt globaalseks, mis on globaliseerumise viimane piir. Olles infotehnoloogia arengus infotöötluse rakenduste arvukuses ületanud mõistlikkuse piiri, ongi aeg pöörduda filosoofia raputamise juurde. Filosoofia peaks alla ronima kolme samba otsast (ontoloogia, epistemoloogia, aksioloogia) ja äratama ellu loodussäästliku humanismi. Vana maksiim ja kantilik ideaal „ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks“ on muutunud puiseks iidoliks. Säästa loodust, ära tee loodusele haiget, sh teisele inimesele, võiks olla uus maksiim.

Humanismi sisustamisel keskkonda säästvalt, kapitalistlikult, võib tegelikult jõuda tõdemuseni, et kõik inimkonna saavutused on võimalikud tänu mateeria olemasolule, mida kasutades on jõutud liikluse ja kompuutriteni. Mitte ühtegi komponenti ja osa elementaarsuses pole inimene loonud, vahest ainult klooninud või jäljendanud. Antropotsentristlik lähenemine humanismis on meile jätnud vaid vastuseta küsimusi, me ei tea, kes inimene on, sest „inimene on saladus“ (Fjodor Dostojevski). Kindlalt on teada vaid fakt, et inimese koostisosad pole konstrueeritud ega krediteeritud teaduse poolt või intellekti kaasabil. Mis on, see on antud, mis on juurde tulnud, need on lingid ja seosed. Nendest seostes osa on kuulutatud väärtusteks või põhiväärtusteks, aga unustatud on lähteülesanne. Loodus on elus, selles pole kahtlust, sama peaks olema ökoriik, mis on võimalik, öeldes lahti vanade riikide puistest iidolitest.

Inimkohustused

@ckrabat
Viimasel ajal on Persona in fieri debattides tugevasti üles kerkinud inimkohustuste idee, mille taustsüsteem on jäänud mõneti hämaraks ja ebaselgeks. Ei jäägi midagi muud üle, kui püüda termini taga sisu näha. Huviline: „inimkohustusi võiks pidada sama absoluutseks nagu elu inimõigustes.“ Mulle tundub, et huvilisel on väga tugev bipolaarne normatiivne maailmavaade, mis lähtub süü presumptsioonist ning kus kõikide esinevate probleemide lahendamine seotakse ühemõtteliselt süüdlaste otsimisega, olgu need siis liberaalse maailmavaate levimine, avatud ühiskonna kõikelubatavus, universaalsete inimõiguste kehtestamine, surmanuhtluse kaotamine või mõni muu pjedestaalile tõstetud meede. Kui süüdlane on likvideeritud, siis peaks idee järgi tulema õnn meie õuele, mis ei ole midagi muud kui sajandite vanune lihtsa inimese unistus „heast tsaarist“, kes kõik õigeks pöörab. „Oleks ometi keegi tark ja õiglane Juht, kes meile ütleks, mida me tegema peame.“ Hämarolekusse jääb aga, mis on soovitatud meetmete taga, sest puude taga metsa üles otsida polegi nii lihtne. Kui rääkida aga neukku- ja natsinostalgia levimisest kaasaegses Eestis, mida mitte märgata saab vist ainult pime, saavad paljud pahaseks, sest nende meelest pole õige osundada, et Juku pea on tegelikult kandiline, sest paljude lihtsate inimeste helesinistes unistustes on Juku pea ümmargune nagu Tootsi maakera ning pole ilus neid nende unistustemaailmast välja tuua. Evolutsiooni kiire areng viimastel sajanditel on jõudnud niikaugele, et igaüks võib toanurgas talle sobiva maailma valmis ehitada ja sinna elama kolida, ignoreerides kõike seda, mis väljaspool Puuri toimub ja turvates end raudbetoonist ja jääkarudest siseturukaitsega.

Suletud süsteemide liikumapanev jõud on hirm ja seda lakkamatult ründavad tont number viied lisavad sellele elujõudu. Suletud süsteemis on väärtustatud infojulgeolek, mis viib paratamatult tabuteemade tekitamiseni, mille vaidlustamine peaks kõrgeimate ideede nimel olema karistatav. Louis XIV kontseptsioonist – „Riik, see olen mina“ lähtuvalt püstitatakse hüpotees – „EKRE = eesti rahvas“. Huviline räägib: „Rahvast ja rahvuslust, mitte kosmopolitismi, esikohale seadvad poliitikud on alati teel, kuigi võivad eksida nüanssides. EKRE mõõdutundetu naeruvääristamine tähendab oma rahva naeruvääristamist, sõltumata tema erakondlikust kuuluvusest või erapooletusest.“ Paraku näitab EKRE ülisuur tundlikkus kriitika vastu tema poolt propageeritava ideoloogia savijalgadel olekut, kus rahva tahtele apelleerides soovitakse tegelikult legitimiseerida klannihuvid. Selliseid rahvajuhte on maailm palju näitud – Vladimir Leninist Adolf Hitlerini, Kim Il Sungist Saddam Husseinini ja Konstantin Pätsist Vladimir Putinini. Kollektiivsete identiteetide rõhutamine viitab aga tavaliselt inimlikele alaväärsuskompleksidele. Kollektiivset identiteeti väärtustavad indiviidid on tavaliselt karjaloomad, kes on inimesena läbi kukkunud ja vajavad seetõttu karmi kätt, karja Juhti, kes teda õigele rajale juhataks. Juhikesksus on normatiivsele maailmavaatele omane, sest Juht oma autoriteediga tagab ühiskonda reguleerivate normide legitiimsuse. Indiviid muutub karjas mutrikeseks masinavärgis, kelle ülesandeks on Ideed ja teda kandvat Juhti vastuvaidlematult teenida, kas siis meeskodanikuna sõdurina vaenlaste vastu võideldes ja naiskodanikuna sünnitusvabrikus uusi sõdureid tootes. Totalitaarrežiimide ajupesuideoloogiatest annab hea pildi neukkuajal ilmunud idasaksa punakirjaniku Dieter Nolli teos „Werner Holti seiklused“, mis toob väga hästi välja maailmavaatelised sarnasused natsi- ja neukkurežiimide vahel. Kaugemalt võetuna lähtub selline maailmavaade aga süü presumptsioonist, kui pärispatust vabanemiseks peab inimkond alluma kõrgematele ideedele ja sulanduma karja.

Kuna bipolaarsed normatiivsed maailmavaated põhinevad konfliktil – Meie-gruppide vastandumisel Nendele, konfliktiolukorras on poolte selge eristumine oluline, siis on liberaalne maailmavaade neile idiomaatiliselt vastuvõetamatu. Huviline: „ Liberaalsus, derivaadina libertaarsus, peab retoorikat positiivsest vabadusest või ka negatiivsest, igatahes võrdsustades vabaduse õigusega, eeldamata poliitilist vastutust. Selles vaates pole liberaalsusel poliitilist perspektiivi. Kogu inimõiguste kontseptsioon, seega ka õigusriik, on valedel alustel, kuivõrd õiguste/kohustuste korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Samuti on kohustusliku solidaarsuse kontseptsioon valedel alustel, kuivõrd riigi ja rahvusluse korrelatsioonile pole adekvaatset asendust.“ Sellest kuidas ajaloo mütologiseerimist kasutatakse režiimi õigustamiseks, rääkis 1991. aasta nr.11-12 „Akadeemias“ Georg Elwert. Kui minevikku idealiseeritakse, siis võib see tunduda ihaldusväärsena: „Ühiskonnas toimuvaid protsesse tuleb tunnetada loomulikult, oma julguseraas tuleb kokku võtta ja mitte ajada kõiki põhjusi nõukogude armee kaela, nähes õudust seal kus midagi õudsat pole ega pole kunagi olnud.“ See loob aga usutava platvormi minevikunostalgiaks, kus repressiivseid süsteeme hakatakse idealiseerima, sest riik oli paks ja ordnung oli majas ja kui kodanik identifitseeris end süsteemi osana, mutrikesena masinavärgis, siis muutusid režiimi kuriteod tema jaoks kangelastegudeks. Rahvuslust rõhutavate ideoloogiate üks olulisemaid tunnusjooni on individualismi eitamine ja soov sulanduda massi, soov sellest mitte eristuda.

Salapärane soov inimkohustuste kehtestamiseks jääb aga paljuski müstifikatsiooniks. Varem on inimkohustustest kirjutanud Mihkel Kunnus: „Inimõigused (seega ka nn inimkohustused) on kristlik kontsept. Kristlus haakis lahti indiviidi väärtuse selle maistest omadustest. Igas inimeses on surematu jumalanäoline hing ning kõik maised omadused ja hierarhiseerimised on selle kõrval teisejärgulised.“ Kristus pani inimestele vaid ühe kohustuse (Joh 13, 31-33a. 34-35): „Kui nüüd Juudas oli lahkunud, ütles Jeesus: «Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Kui Jumal on temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka ennast ja ta kirgastab teda just nüüd. Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele: «Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla», nii ütlen ma praegu ka teile. Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.» Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! On see liialdus? Kaasaegne elu on ju eelkõige enesekeskne. Tunduvalt kergem oleks täita teist Jeesuse armastuse käsku: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Vello Salo: „Me kõik tahame hästi elada. Ent milles see hea elu seisab? Ristiusus on valitsemine teenimine või teistpidi – teenimine on valitsemine. Jeesus kui Jumala poeg, Jumal ise, ei tulnud mitte ennast teenida laskma, vaid teenima, kuid see ei ole meil nagu üldse pärale jõudnud. Eesti keele seletav sõnaraamat – aastast 2008 – toob nõukaaegse alljaotuse „käsk“ all näitena ristiusu kümme käsku. Aga need on ju hoopis judaismi omad – ristiusul on üksainus!“

Inimkohustuste kontseptsiooni toetav kollektiivse süü presumptsioon on rohkem omane ida tsivilisatsioonidele ning vastandub läänekristlikule individualismile. Mihkel Kunnus räägib essees “Humanism sööb oma lapsi”: “Kristlus põlistas süü subjektina üksikisendi, indiviidi. In-dividus tähendab ladina keeles jagamatut. Veendumus, et süüdiv üksus on just nimelt indiviid, on õhtumaises kultuuriruumis sügavalt juurdunud (nüüd mõistagi ilmalikustunud kujul). Suguvõsa au, veritasu ja muu säärane mitteindiviidikeskne moraal tundub õhtumaalasele sügavalt võõristusttekitav ja barbaarne … Kultuurist iseäranis rikkumata õiguslased mõistagi arvavad, et inimõigused on inimesele kaasa sündinud, nagu mõni organ, aga inimkohustused on liberaalses demokraatias kadunud geneetilisse prügikasti nagu looteea lõpused. ” Andres Maimik kirjutab veel siis, kui EKRE tõus tuhast ja murjani- ning kooselupaanika olid veel läbikäimata etapid: „Ma saan aru, miks on konservatiivide suunalt tuleva kriitika alla sattunud humanism. Nimelt rõhutab see, et keskmes on inimene oma vajaduste, huvide ja õigustega. Inimkesksusele olgu allutatud kõik muu … Tegelikult jõuame välja fundamentaalse küsimuseni: kas indiviidi kohustus on igal tingimusel eelistada üldisi huvisid? Või seista eelkõige oma huvide eest? Isegi juhul, kui need lähevad üldiste huvidega vastuollu? Kas inimene on riigi võik riik inimese jaoks?“ Normativistidel on asi selge riik on kõrgeim väärtus, mida tema kodanikud peavad idee järgi vastuvaidlematult teenima, ainult probleem on praeguse riigiga, mille eesotsas on teatavasti liberastid ja tolerastid – riik saab alguse Juhist. Nii kaua kui riik on liberaalne ja avatud, kohustused ei kehti, sest inimõigusi läheb vaja „õige režiimi“ kehtestamiseks.

Maimiku artiklist veel üks point: „Traditsioon oli, et mustanahalised on orjad, et naised ei saa riigiasjades kaasa rääkida ja et lapsi kasvatatakse kantsiku abil. Traditsiooni hoiab üleval tautoloogiline loogika – see on nii, sest see on nii ette nähtud. Ja pole meie asi seda vaidlustada. Kui poleks neid vapraid, kes julgenuks traditsiooni kõikvõimsust kahtluse alla seada ning võidelda inimese õiguse eest olla inimene, elaks me ikka veel isegi vanamoodsa inimese jaoks kaunis ebainimlikus õhustikus. Ma tean, et liberaalsus on kaunis negatiivse varjundiga sõna. Aga sellest hoolimata, või just selle pärast võiks liberaalid astuda välja liberalismi laiade õlgade tagant ning anda vabaduse mõistele tagasi selle õige sisu.“ Liberaalsus on negatiivse varjundi omandanud alatest 21. sajandi algusest, kui Euroopa ühiskondades tugevnesid totalitaarsete režiimide ihalusele viitavad natsi- ja neukkunostalgia ilmingud. Kõrgemast ideest lähtuvad konservatiivid ei saa loomupäraselt aru, et nii nagu nemad apelleerivad oma õigusele ajaloo prügikasti visatud kontseptsioonidele elujõudu sisse puhuda, on ka liberaalidel õigus oma maailmavaatelisi seisukohti kaitsta, mitte saadud nurka häbenema kamandatud.

Leviathan II – saabumine

@huviline
Leviathan on suur merekoletis, mida juudid on nimenatud oma pühakirja tekstis, aga laiemalt tuntakse seda inglise filosoofi ja ühiskondliku leppe teooria arendaja Thomas Hobbes’i teose järgi.  Monopolistlik õigusriik täidab kaasajal sama rolli, mis Hobbes’i teoorias oli absoluutsel monarhial. Siiski on ka palju erinevusi. Eeskätt nõustuvad kõik, et riigi käes on ja peabki olema vägivalla monopol. Selles osas ei ole näiliselt riigile konkurentsi – ei vormiliselt, aga üha enam ka mitte sisuliselt. Riikliku monopoli kõige ohtlikumaks vaenlaseks administratsiooni sisemiselt on ametnike aususe kohustuse rikkumine, sest see rikub eetika monopoli, mille poole õigusriik on teel. Riigi moraal on kui riknenud kaup, mis moodustub korrelatsioonis monopoolse vägivallaga. Mida rohkem  tegeleb riik oma ametnike aususega, seda ilmsemaks saab kaasaegne võõrandumine õiguslikult moodustatud kehast, milles vastutus on jagatud olematuks (poliitiline vastutus) ja mis erineb eelmise sajandi alguse eksistentsiaalsest võõrandumisest. Rahvas vaatab toimuvat distantsilt, „meie inimesed“, „meie Euroopa“, aga kohustuslik solidaarsus ei puuduta kedagi. Õiguskaitseorganite eneseõigustused, hoiatused ja vabandused rahvast ei kõneta. Demokraatia kehtestab ennast üha monopoolsemalt.

Mitte keegi ei küsi, kuidas on võimalik, et terrorism kõnnib mööda maad? Mis on terrorismi põhjused? Mis sünnitavad suitsiidi seal, kus elu peaks olema armsam vabadusest? Keegi ei küsi, miks ametnikud korrumpeeruvad riikides, ettevõtetes (EU), sündikaatides (UEFA)? Vilepuhuja mängib oma võltsi meloodiat ja kiidab takka: seal, kus meri hülgehall, ja muud pooltoonid. Dopingukütid poovad eksinu alati üles, ka siis kui nöör peaks katkema, sellest ei hoolita, ja silmus asetatakse taas kaela. Topeltkaristamise keelus sisalduv „saatusesõrm“ on teadlaskonnale tundmata. See ei ole normaalne, et inimene läheb pommivööga metroosse ja laseb ennast õhku. See ei ole normaalne, et valitsev koalitsioon mitte millegi eest poliitiliselt ei vastuta. See ei ole normaalne, et kunstnikud rakendatakse poliitilise dirižaabli külge seda täis puhuma. See ei ole normaalne, et õpetajad on alati kõige targemad, kellel õigus kõiki valimatult noomida. Korruptsiooniga võitlemine näitab, et riik on võtnud tõsiselt eesmärgiks monopoliseerida moraali ja eetika, saada suureks ja üllaks õpetajaks ja kaitsjaks. Elukestev õpetamine jätab välja võimaluse, et inimesed teavad ise, mis on hea ja halb. Terrorismiga võitlus näitab seda, et riigi vägivalla monopol kipub käest libisema. Inimesed oleksid kui lambad, kes on ilma karjuseta ning sunni ja vägivalla küsimustes kasutamisvõimetud.

Võib-olla tõesti, et olen tuim tükk, aga ma ei suuda kaasa elada Brüsseli terrorirünnakule. Suur õnnetus, mis toimus, ei lähe mulle kuidagi korda, isegi vaatamata sellele, et meedia suutis leida kaks eestlast, kes seal kannatada said. Võib-olla olen empaatiavõimetu või üleinformeeritud melanhoolne meedia tarbija. Õnnetusi on igapäevaselt uudistes hulgaliselt. Juba Breiviki tapatalgutes alates olen märganud endas tuimust  kasvamas, sest veel massimõrv Dubrovka teatris, mäletan, tekitas kannatanute suhtes kaastunnet. Koos empaatiavõimetuse kasvuga ja suurõnnetuste põhjusi vaagides, on üsna loogiline jõuda järeldusele, et põhjused peituvad valitsevas ühiskonnakorralduses, mitte kuskil mujal. Liberaalne demokraatia, sekulaarne Prantsusmaa või Belgia, ei suuda rahvale pakkuda vajalikku turvalisust. Konservatiivne demokraatia pakub vastuoksa vabaduse unustust, mida rahvad kunagi ei unusta.

Aarne Rannamäe saade „Vabariigi kodanikud“ ei rääkinud midagi selgemaks, ühtegi põhjust ei suudetud välja tuua. Vastuoksa, jutt kiskus ühtse Euroopa infovahetuse ja totaalse luure vajaduse suunale, mis on veel üks elanikele mõistetamatu, aga ametnikele iseenesestmõistetav meede. Juba praegu on ühiskonnas institutsioonidel vihjetelefone rohkem kui koputamisvõimalusi totalitaarsetes režiimides. See on nö kõrgete ametnike soovide näide Euroopa suunal, millega pole võimalik nõus olla. Nende teadusküllane jutt kaugeneb üha loomulikust loogikast. Teatud inimomadusi monopoliseeriv ja sekulaariseeruv riik on ebaloomulik. Igal maal on endiselt omad kombed, Euroopa ühtseid kombeid pole tekkinud, Euroopa rahvast pole kujunenud ega kujune kunagi.

Kõrged meediaametnikud, kelle hulka võiks ka Ahto Lobjakase liigitada, ei erine teistest tšinovnikutest, olles omandanud oma fraasid riigiametnike retoorikast ja olles unustanud lihtsad sõnad. Kuigi kala hakkab mädanema peast, pole selle metafoori kasutamine riigi puhul üldjuhul võimalik, sest riik peaks põhimõtteliselt olema ratsionaalne moodustis. Riikide liidus, ebaratsionaalses impeeriumis, rahvaste mittetulundusühingus või globaalses bürokraatias tõstab pead Leviathan, mistõttu võiks kõrgete ametnike suurte sõnade tegemise võrdlemine kala peaga olla asjakohane. See pole mingi kärbeste sumin, nagu arvab Priit Hõbemägi. Pole mingit kahtlust, et terrorism Euroopas võidab. Pole mingit kahtlus, et koolitulistamine Eestis toimub taas. See võiks Eesti riigi juhatada normaalsele rajale või Euroopa Liidu kaubanduskooperatiivi suunale, mis on tema tegelik olemus. Kui riigid hoolivad oma rahvast, siis kaob ka terrorismi kasvulava. Kui hakatakse mõistma terrorismi põhjuseid, siis puhastub demokraatia ja võidetakse Leviathan. Selles peaksid kõrged meediaametnikud ja blogija ühel meelel olema.

Leviathan

@huviline
Õigusriigiga, selle tsiviilse ja avaliku osaga, tuleb piiri pidada, muidu hävitab see inimesi nagu suur merekoletis Leviathan ega paku enam kaitset, milleks riik on mõeldud. Reeglite kehtestamine ühiskonnas on ettevõtmisena tegelikult primitiivne, kui sama tulemust oleks võimalik saavutada reeglit kehtestamata. Mõtlemisviisina aga näitab reeglite kehtestamine ühiskonna laiskust, täpsemalt rahvaesindajate mõttelaiskust, kuivõrd seadusi kehtestab meil Riigikogu. Me ei saa kõiki nähtusi maailmas reguleerida või seadustega sunniviisiliseks muuta. Riik peaks läbi nägema liigse reguleerimise primitiivsuse, kuivõrd on olemuselt ratsionaalne.

Väidetavalt üle 50% Eesti rahvast on kantud karistusregistritesse, kas väärteo- või kriminaalkorras, mis tingiski Karistusseadustiku reformi vajaduse. Tsiviilkorras mõistetud õiguse hulk on aga veel suurem. See ongi hiigelsuur Leviathan, mis meid rõhub, sest õiguse teine pool on väär, nad on värdjad, mõned on öelnud isegi moraalsed värdjad (Rein Raud), kelle arvates õigus on moraalist lahutamatu. Kas aga on? Võib-olla ei tuleks seaduskuulekust pidada moraalinormiks. Poliitilise vastutuse mõiste tänapäeval koalitsiooni mõttes tähendab paraku oma kohustuste täitmata jätmist, nt Estonian Airi juhtumi puhul. Riigijuhtimisega kaasnevate kohustuste lükkamist mujale, ministri vastutusalast välja. Ministritel (Juhan Partsil) on ükskõik, nad on üksinda oma õiguses veendunud ja valmis tehtud otsuseid lõpuni kaitsma. Aga Leviathan võib paljalt oma kohalolekuga viia kaitsetu üksikisiku enesetapuni, nagu juhtus kriitikute poolt tunnustuse pälvinud ja kõrgelt hinnatud Venemaal toodetud Andrei Zvjagintsevi filmis „Leviathan“, mis võitis parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse jaanuaris 2015.

See film räägib tänapäevast, kaasaegsest maailma õigusriigist, Leviathanist, mille sarnane olukord valitseb kogu kapitalistlikus tsivilisatsioonis. Tõenäoliselt on „Leviathan“ arusaadav ka Jaapanis, Hiinas, Aasias või Aafrikas, aga kindlasti saavad filmisõbrad USAs, Euroopa Liidus, Venemaal ja Eestis sellest aru ühtemoodi. Venemaal, nagu ka Eestis, Euroopa Liidus ja USAs on kuulutatud välja võitlus korruptsiooniga. Korruptsioon on tont nr. 1, riigi alustalade peamine hävitaja. Õiguskaitseorganite arvates on korruptsioonist, samuti rahapesust, saanud kõige võikam kuritegu, mille väljajuurimine käib ühele riigile üle jõu. Võitlus korruptsiooniga rahvusvahelisel tasemel eeldab riikide koostööd. Teatavasti USA ja Venemaa vahel koostööd korruptsiooni vastu võitlemises pole, nende vahel käib pidev poliitiline kemplus. Aga vaimsed jõujooned, hoiakud ja suhtumised, on samasugused. Leviathan ajab oma lõuad pärani, neelab pudi, mis sealt sisse voolab ja möörgab kõmiseval häälel kontinendilt kontinendile: tapa ennast üksikisik, õigusriik on võimas!

Tänapäeva mood, kuidas suhtub riik tsiviilühiskonda või tsiviilühiskond riiki, riietab süüdimõistetud vabaduse kaotusega, kergitamata seadusekuulekate süütute surma puhul kulmugi. Kadunud inimeste otsimisega tegeletakse moepärast. Kuhu kadus naine? Ah, mis tähtsust sel on, inimesi kaob kogu aeg. Valu talumine kaine peaga on viimane suurim sund. Pole ime, et Eestis just sotsiaaldemokraadid on hakanud kainuse propagandaga endale poliitilist kapitali koguma. Valusad kaadrid lootusetusega maadlevast ohvrist, kelle silmis kriminaalne joove. Ta ei suuda taluda ükskõiksust üksi, seadusekuulekate kainete seltsis, kelle ekskavaator juba töötab. „Leviathani“ ajatu sõnum meile: peatage õigusriik, mida juhivad moraalijüngrid! Peatage ükskõiksed kaaskodanikud, kes kainete kalasilmadega oma taskuid täidavad riigi vahendeid kasutades, kellel pole sooja ega külma hukkunud kaasmaalastest. Väärtuspõhine tsiviilühiskond purustab meie südamesooned, kus kunagi voolas kaasatundev veri, nüüd aga moraalijüngrite sinine veri.

Leviathan. Pilt: http://cdn3.membean.com/public/images/wordimages/bkgd2/leviathan-large.jpg?51ba00289f8ac0acbf923efc6d728acb41c0ace8

 

 

Repliik burkade keelustamise seaduse kohta – murjanipaanika viljad

@ckrabat
Teadaolevalt hakkab Justiitsministeerium analüüsima, milliseid tavasid võiksid mõnest teisest kultuuriruumist Eestisse saabuvad pagulased järgida ning millised võiks ära keelata. Seoses mõnesaja pagulase võimaliku saabumisega ja totaalse meedia poolt õhutatava üleriikliku hüsteeriaga kaalub riik nägu katvate peakatete keelustamist, mis on enamasti seotud naiste poolt kantavate islami traditsiooniliste rõivastega, eelkõige burkade ja niqaabidega. Uus seadus näeks ette, et Eesti avalikus ruumis ei tohiks kodanikud oma nägu katta, mistõttu ei saa nad tänaval, postkontoris ega muudes avalikes kohtades kanda burkat, niqaabi või teisi riietus¬esemeid, mis nende nägu varjavad. Üldiselt peaks see tähendama maskiballide ja teatrietenduste keelustamist, kus esinetakse nägu katvate maskidega. Keelustada tuleks lasteetendus “Mõmmi ja aabits”, sest Mõmmi ja tema sõpru etendavad näitlejad varjavad avalikus ruumis oma nägu. Natuke meenutab see stseeni raamatust “Karlsson katuselt”, kui Väikevenna õde Bettan ja tema boyfriend Pelle keelasid Väikevennal ja Karlssonil elutoas nägu näidata, kuid viimased leidsid ikkagi mooduse, kuidas elutuppa nägu näitamata siseneda. Mina näen selles sammus eelkõige järeleandmist murjanipaanikale, soovi “rahvale” meeldida ning pagulase ja islamiterroristi kuvandi samastamist Eesti võimude poolt, millel aga hilisemas elus võivad olla palju ulatuslikumad tagajärjed, mille peale kõik see loll, kes Novgorodi WC-s lärmab, praegu veel ei mõtle.

Taoliste probleemide esiletõus näitab selgesti, et inimesed ja reptiloidid on määratud väljasuremisele ning võim on üle minemas arvukale ja häälekale Stultus sugukonnale. Europarlamendi liige Urmas Paet märgib: “Eesti ühiskond on kohati juba praegugi seadustega üle reguleeritud. Terves ja toimivas ühiskonnas peab olema ruumi ka eneseregulatsioonile. Kõike ei pea seaduste käskude ja keeldudega korraldama.” Väidetakse, et sund nägu varjata ahistab naiste õiguseid, kuid seaduse initsiaatorid ei ole tulnud ilmselt selle peale, et kodanikud võivad mõningaid asju teha ka vabatahtlikult. Kes käsib nägu varjata? Islami usk ja Koraan seda ei tee, vaid näokatete kandmine kuulub mõningate islamirahvaste traditsioonide hulka. Koraan määratleb küll avalikus ruumis kaetava ala awrah’i, kuid see ei nõua näo varjamist, vaid naised peavad katma kogu keha, välja arvatud nägu ja käelabad. Mehed peavad katma piirkonna nabast põlvedeni . Üks uue seaduse initsiaatoreid, sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna põhjendab ettepanekut: “Oleme harjunud, et inimesed on avalikus ruumis identifitseeritavad.” Identifitseerimiseks on kodanikud varustatud aga eelkõige dokumentidega. Välimus ei saa olla kellegi identifitseerimise alus. Nägu varjavaid katteid kasutavad kodanikud peavad arvestama, et neid kontrollitakse tavalisest sagedamini. Mäletame kaukaaslase välimusega inimeste ahistamist Venemaal ja 2005.a. Londoni pommiplahvatuste ajal toimunud intsidenti, kui politsei laskis maha brasiillase Jean Charles de Menezese, kuna tema välimus sarnanes politseinike meelest terrorismis kahtlustatavatele.

Kas te teate, millised traditsiooniline islami rõivastus välja näeb, oskate eristada burkat niqaabist? Palju neid burkades tüüpe siin üldse ringi jõlgub? Pealegi räägitakse, et need siia saabuvad mõnisada pagulast on suures osas Süüria ja Eritrea kristlased. Niipalju, kui mina olen Euroopas ringi liikunud, ei meenu, et burkad ja niqaabid oleksid kusagil tänaval eriti vastu jalutanud. Isegi suuremas osas islamimaades pole nägu varjava riietuse kandmine tavapärane juhtum, samal ajal kui hidžaabid on üsna tavalised. Pigem erand kui reegel, mida harrastab 1-2% naistest. Aasta alguses kära tekitanud Pariisi pommiplahvatustega seotud Hayat Boumediene vallandati väidetavalt niqaabi kandmise pärast töölt kaupluses, kuid aasta alguses Istanbuli lennujaama passikontrollis ei kandnud temagi nägu varjavat riietust. Üleriiklikult on burkad ja niqaabid keelatud Prantsusmaal ja Belgias. 2013.a. kaevati Prantsusmaa selletõttu Euroopa Inimõiguste kohtusse. Prantsusmaa koolides on religioossete sümbolite (sh kristlike, judaistlike) kandmine 2004. a.-st üldse keelatud. Näokatete kandmise on keelustanud mõned Itaalia, Hispaania, Šveitsi, Hiina ja Venemaa linnad ja regioonid. Mitmed liberaalsemad islamimaad on samuti üritanud näokatteid keelata. Türgis oli kuni 2013. aastani ametiasutustes keelatud isegi pearättide kandmine. Mõnedes konservatiivsemates islamimaades (Saudi Araabia, Iraan, Afganistan, mõned Indoneesia ja Pakistani piirkonnad) on aga awrah’i reegli jälgimine kohustuslik.

Riietuste reguleerimine seadusandlikel tasanditel võib viia selleni, kui erinevad huvigrupid hakkavadki esitama nõudmisi, kuidas maarahvas võiks riides käia. Ühe eelmise loo kommentaarides tunneb kommentaator Praims muret: “Milleks on vaja muslimeid ja neegreid sisse vedada, kultuure segada, kulla cafferloverid? Kas selleks, et mu tütar ei saaks lühikesi pükse kanda kuna see on kutse vägistamisele?” Kui me hakkame riietust seadusega reguleerima, võivad löögi alla sattuda lühikesed püksid, miniseelikud, t-särgid, ükskõik millised riietusesemed, mis võivad näiteks mõne kohaliku huvigrupi tundeid riivata. Lõpuks jõuamegi kohustusliku vormiriietuse juurde, mida mitmed totalitaarsed režiimid on samuti üritanud juurutada, kuigi edutult. Veelgi enam, keelustatud riietusesemed võivad muutuda hoopis vastupanu sümboliteks. Europarlamendi liige Marju Lauristin ütleb: “Selle ära hoidmine, et Eestisse ei saabuks pagulaste sildi all terroristlike rühmituste liikmeid, on tõsine julgeolekuprobleem, mida ei saa lahendada riietumisreegleid kehtestades.” Kas te üldse teate, milline üks tüüpiline islamiterrorist välja näeb? Leidke pildilt Londoni 2005.a. pommiplahvatuste üks toimepanijaid Hasib Hussain vahetult enne teo toimepanemist ja mõelge, millised riietusesemed tuleks ära keelata? Pommi panema minnes tavaliselt ei püüta tähelepanu äratada ja massist eristuda. Sellepärast ei kasuta terroristid üldjuhul silmatorkavaid riietusesemeid: burkasid, turbaneid, halatte. Traditsionaalset islami riietust kandes on raskem politsei eest ära joosta.

Kui mõned ametiasutused esitavad oma töötajatele nõudeid, kuidas nad tööajal riides võivad käia, siis on see loomulik ja aktsepteeritav. Kuid mõne firma või riigiasutuse keeld burkade kandmise kohta tööajal pole aga üleviidav kodaniku vaba aega. Vabal ajal ta ei tohi küll toime panna õigusvastaseid tegusid, aga seda ei saavutata riietuse reguleerimisega. Käesoleva seaduse soov on ehk kunagi jõuda ühiskonnani, kus kõigile kehtib kohustuslik vormiriietus ning lollid saaksid üksteist vabalt ära tunda, ilma et peaks selle tarvis perset näitama või end jääveega üle valama. Persona in fieri pöördus tunnustatud arvamusliidri Ivari poole Nõukogude armeest, et uurida temalt, mida ta riiklikult kehtestatavast ühtsest vormiriietusest arvab. Ivar: “Mina toetan, et Eesti kodanikele kehtestatakse ühtne vormiriietus, et oleks võimalik ära tunda, kes on oma ja kes on võõras. Sõjaväes olid meil ka omadel ühtemoodi riided ja kui olid teistsugused, siis järelikult olid vaenlased. Laevastikus teenides tundsime näiteks tankiväelased kohe riietuse järgi ära, ilma et oleksime pidanud nendega võidu jooma hakkama, kuid mitte ainult omasid ja võõraid ei suutnud me eraldada, vaid tegime riietuse järgi vahet, kes on dembel ja kes on salaaga. Demblil oli müts uljalt kuklas, ülemine kraenööp lahti ja rihm nii lõtv, et käsi mahtus vahele. Kui mõni noorsõdur seda üritas, sai kohe vastu hambaid. Dembel võis teha oma kirsad lühemaks ja kalifeed kitsamaks õmmelda. Kujutage nüüd ette, kui salaaga tõmbab endale katte näo ette, siis poleks üldse enam võimalik aru saada, et tegemist on noorsõduriga, kes vajab tugevat väljaõpet. Ka tänaval oli hästi näha, et kui kannab välismaa riideid, siis on spekulant ja viib nõukogude inimese moraali alla. Kui aga kõigil on ühesugused vormiriided, siis oleme kõik nagu vennad.” Nii, et vaadake kõiksuguseid piiranguid toetades ette, teie piiratud elupäevades peaks olema rohkem tõsidust, muidu järgnev burkakeelule õige varsti üleriiklik burksikeeld.

Riietuse paradoksid: burkat kandev naine Etioopias. Foto aadressilt: https://www.pinterest.com/pin/511932682616292707/

Politseilise vägivalla vajadus

@huviline
Mitmed seigad lähiminevikust ja lood, mida lugude jutustajad ikka meile räägivad, pajatavad sellest, et eestlaste seas eksisteerib kustumatu vajadus politseilise vägivalla järele. Eesti politsei juhid on nimetatud vajadusest aru saanud, juhtides organisatsiooni rahva soovidele vastu tulles. Meile räägitakse avalikult eetikast, usaldusväärsusest ja muid lugusid, millest koosneb riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsioon, tõmmates kriipsu peale igasugusele moraalile, millega tõemeel ja julgus käsikäes käivad. Lugudest orienteeritud kalasilmsed rahvaesindajad ja vähese kodanikukogemusega juhid, kes ei tee vahet eetikal ja moraalil, sammuvad nendega sama sammu. Tõepoolest, eestlaste seas eksisteerib ammune politseilise vägivalla vajadus. Kes ei teaks, kuidas Mahtras sandarmid rahvast läbi kadalipu ajasid või salapolitseinikud Kawe keldris tõde selgitasid. Justiitsminister ei väsi politseid saavutatud tulemuste eest kiitmast.

Kas riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsioon on üldse õigus? Õigus peaks andma õiguse omajale turvalise tunde, et ta ajab õiget asja ja julgeb sedasama soovitada oma perekonnaliikmetele. Iseenesest vaba rahvas politseilist vägivalda ei vaja, aga kui see asi, mida aetakse, on vale, siis tuleb suunamisega nõustuda ja siis on juba raske vabast rahvast rääkida. Tundub, et eestlased on harjunud ajama vale asja, mille sest muuga seletada politseilist vägivalda hiljuti Patarei vangla juures, mille videot levitas FB. Võimalik, et Patarei vangla juures toimunu on üksikjuhtum, kuid igapäevaselt toimib samalaadne politseiline vägivald liikluses, mis on riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsiooni kõige ehedam näide. Kogu õigus taandubki laias laastus liikluses kasutatavatele reeglitele ja liikluspolitseid võib lugeda kogu politsei sümboliks. Just liikluspolitseinikud puutuvad rahvaga kõige konkreetsemalt kokku, kujundades tegeliku arusaamise politsei mainest rahva seas, mis jääb uuringutes ja küsitlustes kajastamata.

Tüüpiline liikluspolitseiniku töö on liiklusrikkumiste fikseerimine, mis enamikel juhtudel päädib trahviga ja mille hulgast omakorda enamik on kiirusepiirangute ületamine. Tüüpilise sündmusena on liikluspolitseinikud treenitud lahendama kõiki kiirusepiirangute rikkumisi ülemuste koostatud standardite kohaselt. Igale sündmusele omane eripära jäetakse lihtsalt arvesse võtmata, samuti väidetava rikkuja soov, miks ta konkreetset piirangumärgi mõju rikkus. Kas ta soovis teadlikult valesti käituda või liikus ta teel soovist kasutada seda vahendina kuhugi jõudmiseks? Tavaliselt kasutatakse teed siiski vahendina kuskile minna, kui tegemist pole just spordiga, ja liiklus ei ole asi iseeneses, mida saab tüpiseerida. Iga liikluses toimuv olukord on kordumatu. Sellepärast on ka küsitav riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsiooni kui tüüpilise õiguse sümboli õiguspärasus.

Mingite konkreetsete näidete esitamisel puudub siinkohal  mõte, sest eesmärk on näha kaugemale riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsioonist. Neid näiteid on võimalik leida nii Lõuna kui Põhja Prefektuurist. Vanainimene peab appi tulnud autojuhi abiga viima oma puudega venna teises maakonnas asuvasse hooldekodusse ja auto kiirus märgi mõju lõpumeetritel on tõusnud lubatust suuremaks  20 km/h võrra. Ta palub liikluspolitseinikul piirduda suulise hoiatusega, kuid saab vastuseks tänitaval moel kuulda riikliku õiguse kontseptsiooni, siis on midagi lahti Eesti rahvaga. Liikluspolitseinik kohtleb oma sõnade kohaselt kõiki võrdselt.  Kas tõesti pole liikluses enam kohta õigustusel?  Kas tõesti on kõik õigustused võrdselt koheldavad? Iseenesest peaks objektiivne karistamine olema keelatud ja iga juhtumit tuleks käsitleda eripärasena, aga kui rahvas ei vasta juhtide ootustele, siis pole imestada, et ka liikluspolitseinikud rahvast võrdselt ühesuguse halli massina märkab.

Riiklikult sunniviisilise õiguse kontseptsiooni apogee on kohus, kes mõistab õigust ja teeb seda traditsiooniliselt hästi. Vähemalt Riigikohus  õigust riiklikult sunniviisilise kontseptsiooni puhtakujulise väljaandena.ei mõista, mille järelduvalt rahvas ikkagi päris valet asja ei aja. Selline järeldus võiks ka juhtide seas laiemalt levida. Liiklusrikkumisi ei tohiks käsitleda politseilise vägivalla õigusena, mida rahvas politseinikele tööks annab. Igasugune politseiline vägivald peab olema käsitletud ebatüüpiliselt, konkreetsest rikkumisest lähtuvalt ja ühtlustavate standardite pähetuupimine koolitustel on halvim, mida juhid saavad oma alluvatele teha. Tegelik õigus toimib vägivallata.

Ettepanek Eesti Ajakirjanike Liidule

@huviline
Teen ettepaneku ettepanekuks Eesti Ajakirjanike Liidule, kes võiks avaldada omapoolse soovi lisada Eesti Ajalehtede Liidu ajakirjanduseetika koodeksisse punkti 1.3.1. Samuti võiks Eesti Ajakirjanike Liit avaldada omapoolse ettepanekuna arvamust lisamiseks sarnases sõnastuses punkt Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) eetikakoodeksisse aastast 1986.

Eesti ajakirjanduseetika koodeks sätestab: 1.3 Vaba ajakirjandust, kui ta täidab kehtivaid õigusakte, ei tohi mingil moel piirata ega takistada info kogumisel ja avaldamisel., millele tuleks lisada alapunkt:
1.3.1 Täiteks kehtivaid õigusakte informatsiooni kogumisel ja avaldamisel lähtub vaba ajakirjandus uudiste aegumise reeglitest, mille kohaselt üksnes aegumatuid kuritegusid käsitlevad uudised on aegumatud. Uudiste aegumise reeglid on järgmised: üldine uudiste aegumise tähtaeg on 10 aastat; delikte käsitleva uudise aegumise tähtaeg on 3 aastat; teise astme kuritegu käsitleva uudise aegumise tähtaeg on 5 aastat; esimese astme kuritegu käsitleva uudise aegumise tähtaeg on 10 aastat.

Seletuskiri:
Ajakirjanduse eesmärk on tõe väljaselgitamine, millest tuleneb iga ajakirjaniku esmane kohus austada avalikkuse õigust tõele. Avalikkuse huvides on saada aegruumiliselt autentset informatsiooni. Autentsuse tagab kõige paremini aegumise põhimõte tõe väljaselgitamise eesmärgil. Aegunud uudiste uues ühiskondlikus kontekstis avaldamine tähendab selle väljarebimist originaalsest kontekstist. Viies ajakirjanduseetika koodeksisse aegumise printsiibi, kooskõlas sama printsiibiga õigusemõistmise valdkonnas, on avalikusel alus eeldada, et tema õigus tõele on kaitstud ka ajakirjanduslikus valdkonnas.

 

Neukkurahvas läheb taevasse

@ckrabat

Moldovas sündinud filmirežissöör Emil Loteanu tegi 1975.a. „Mosfilmis“ Maksim Gorki jutustuse „Makar Tšudra“ ainetel romantilise filmi „Mustlaslaager läheb taevasse“, mis oli Nõukogude Liidus väga populaarne. Emajõe suveteater tegi neil ainetel aastaid tagasi etenduse. Kui mustlaste jaoks oli ülim väärtus vabadus, siis neukkurahvas ihaleb kontrollitud demokraatia järele, kus igaühel on õigus möliseda ainult siis, kui ta esindab Novgorodi WC-s kinnitatud üldrahvalikke arusaamu. Ivar nõukogude armeest ütleks selle peale, et kui on üks ja õige arvamus, siis peab vähem mõtlema ja pea ei hakka valutama. Siis kui neukkulaager läheb taevasse, on seal kord majas, kehtib üks arvamus, keegi ei mölise ning kõigil on pea ühtviisi kandiline. Neukkulaager vihkab mitmekesidust ja läbi giljotineerimise püüab ta tekitada ühesugusust – kõikide totalitaarsete režiimide ideaali.

Eesti Vabariigi Justiitsministeerium (Tõeministeerium) on valmis saanud suurepärase algatusega, juurutades ellu seadusemuudatuse, millega „küüditamise, holokausti, Ruanda genotsiidi ja teiste inimsusevastaste või sõjakuritegude eitamine agressiivsel moel, kui sellega kaasneb vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise oht, võib tulevikus kaasa tuua kuni kolmeaastase vanglakaristuse.“ Loomulikult on küüditamine, genotsiid või igasugune vihavaenu õhutamine misiganes põhjustel taunimist vääriv tegu, mille ekstreemsemate avalduste vastu peab ühiskond end kaitsma, kuid nagu kõik inimesed on seaduse võrdsed, nii peaksid ka vihakuriteod olema seaduse ees võrdsed ja ei saa ühte viha eelistada teisele. Millegi eitamine või mitte uskumine iseenest ei ole kuritegu, niikaua kui sellele ei järgne konkreetsed teod. Mõtteroimade vastu võitlemine on aga George Orwelli „1984“ tõeministeeriumi haldusala tegevusvaldkond, mida ei tasu üle kanda demokraatlikusse Euroopa Liitu.

Seadusemuudatus tugineb Euroopa Liidu 2008.a. raamotsusele 2008/913/JSK, mis kohustab liikmesriike tunnistama karistatavaks “Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklites 6, 7 ja 8 määratletud genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu; 8. augusti 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali harta artiklis 6 määratletud kuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu.” Problemaatiliseks muutub minu jaoks seaduseelnõu ideoloogilisus. Kas Türgi 1915-17.a. armeenlaste vastase genotsiidi eitamine on võrdsustatud Ruanda genotsiidi eitamisega? Kui me eelistame ühte genotsiidi teisele, kas pole siis tegemist variserlusega? Või näiteks Ameerika Ühendriikide poolt Teise Maailmasõja ajal toime pandud jaapanlaste küüditamine?

Kardetavasti on tegemist sotsiaaldemokraatliku sajandi postulaatidel põhineva normeeriva tegevusega, kus püüeldakse normeeritud demokraatia poole ning elatakse variserlike käsulaudade järgi, kus iga vale samm on karistatav. Ühiskond muutub normeeritud demokraatia puhul Suure Venna panoptiliseks käepikenduseks. Võib-olla ei tohi siis ka neukkusid enam neukkudeks nimetada, sest neukkudele see ei meeldi ja nad eelistavad end kutsuda „selge silmavaatega lääne inimesteks“. Neukkurahva seas valitseva sotsiaalse tellimuse kohta avaldas Mart Juur suurepärase loo 24.novembri „Postimehes“ „Unistused ei sure“, mis modifitseeris Novgorodi WC märjad unenäod „Estonian dream’ist“, kodanikuühiskonnast neukkumoodi – leiba ja tsirkust, sotsiaalabi ja vägivalda! Sotsiaalne tellimus toidab võimu vaimu alla surudes ning eelistab sundi vabale tahtele. Püüd vihakuritegude eitamist kriminaliseerida võib tekitada ängi, mis viib ekstreemsemaid isikuid ideedelt tegudeni. Täpselt samalaadseteks ekstremismi õhutavateks tegevusteks võib lugeda meilgi populaarsust kogunud Euroopa ühtse ja ideologiseeritud ajaloo kontseptsiooni või püüdu valitsevat kultuuri sunni mitte motivatsiooni abil propageerida. Seaduse eesmärgid võivad olla õilsad, kuid sattudes neukkurahva kätte, võib see tekitada hoopis teistsuguse väljundi.

Seadus ei saa olla ideoloogiline, mis eristab õiged ja valed arvamused. Demokraatlikus ühiskonnas ei saa kellelgi olla Tõeministeeriumi poolt kontrollitavat tõemonopoli, sest see satub otsesesse vastuollu tema põhiväärtustega. Kuulsin lugu ühest kõrgest ja lugupeetud ametnikust, kes rakendas hiljuti ja demokraatlikus Eesti Vabariigis telefoniõigust ühes ajalehes ilmunud arvamusloo kohta, mis tema arvates ei läinud kokku “riigi ametliku seisukohaga“. Ametnikule jäi arusaamatuks, kuidas „õige arvamuse“ kõrval tohivad eksisteerida ka „valed arvamused“ ning miks „valede arvamuste“ esitamise eest ei karistata. Ta ei tulnud selle pealegi, et kui mõni arvamus ei ole talle vastuvõetav, siis on tema kohus laskuda diskussiooni, mitte nõuda „vale arvamuse“ ärakeelamist.  Totalitaarsusele pürgivas riigis surub võim vaimu alla, sest tema on monopoliseerinud tõe ja teab, mis rahvale hea on. Suur Vend mõtleb rahva eest ja ivaritel nõukogude armeest ei hakka pea valutama. Ahvatlus “valesid arvamusi” represseerida on suur, kuid taunitavate ideede ja sündmuste vaenamine pigem tugevdab neid, viib nad tolereeritavate seisukohtadega samatasandiliseks, sest võim ei pea enam tõestama oma tõe legitiimsust ausas väitluses, vaid asub teisi tõdesid represseerima. Kui neukkurahvas läheb taevasse, siis saab taevast põrgu.