Ikooni lahkumine VIII – hasta siempre, Fidel!

@ckrabat
Fidel Alejandro Castro Ruz lahkus möödunud  nädalal 90-aastasena ja teda võib nimetada viimaseks 20. sajandi suureks riigimeheks, kes püsis rahvusvahelise poliitikalava keskmes ligikaudu pool sajandit. 25. novembril 1956, samal päeval kui Fidel 60 aastat hiljem meie seast lahkus,  alustasid 82 Kuuba revolutsionääri Fidel Castro juhtimisel jahtlaeval Granma 1900 kilomeetrist teekonda Tuxpani sadamast Mehhikos ja jõudsid täna 60 aastat tagasi, 2. detsembril 1956, Kuuba rannikule, et alustada Sierra Maestre mägedes võitlust Fulgencio Batista režiimi vastu. 31. juulil 2006 andis tollal 80-aastane Fidel halveneva tervise tõttu presidendi volitused üle  oma nooremale vennale ja võitluskaaslasele Raul Castrole, et kaks aastat hiljem lõplikult kõrvale  astuda. Fidel Castrol oli nii tulihingelisi toetajaid kui ka surmavaenlasi. Ta jättis harva kedagi külmaks või ükskõikseks, mida võib nimetada hinnatavaks omaduseks. Eesti poliitiline establishment jäi Castro surma puhul tavapäraselt siivsalt vait, kuigi oleks võinud mitmed Fideli vanad seltsimehed matustele lähetada. Eesti kollase meedia lipulaeva „Postimehe“ järelehüüdes kirjutab ajakirjanik Taavi Minnik: „Ma olen inimene (need on tema enda sõnad, mis ei pruugi kajastada objektiivset reaalsust), kes usub jumalat, kuid mõnesid nekrolooge loen sellegipoolest rõõmuga. Laupäeval võis pärast Fidel Castro surma olla aga tunnistajaks vasakpoolsete, mh lääne omade jauramisele teemal, millise suurepärase inimese on maailm taas kaotanud. Suurte lääne meediaväljaannete, näiteks Guardiani ja New York Timesi puhul tuleb arvesse võtta nende vasakliberaalset kallet, mistõttu kipub neis mõnigi kord tervet mõistust nappima.“ Värskelt mähkmetest vabanenud verisulis ajakirjanikul puuduvad sügavamad teadmised nii religioonist  kui ajaloost, mistõttu võime talle tema mõistuse nappuse kristlikult andeks anda, kuigi rõõm kellegi surma üle kõlab iseenesest õõvastavana vähemalt inimliigi vaatepunktist võetuna. Stultoloogia seda siiski ei välista. Siit ilmast lahkus vana ja haige mees, kes oli seda maailma muutnud küll mitte paremuse poole, kuid ka tema lahkumine ei muutnud seda maailma paremaks. Paraku on empaatiavõime ja leheneegri amet teineteist välistavad. Mina soovitan Minnikul Jumala nime suhuvõtmisega ettevaatlik olla, sest edasipüüdlikku leheneegrina teenib tema hoopis ühte teist maailma valitsemisele pretendeerivat üleloomulikku olendit, kellele liiga soojad  suhted Jumalaga  teps ei pruugi meeldida.

Fidel Castro oli vastuoluline isiksus. Paavst Franciscus, Eesti neukku- ja natsirahva verivaenlane,  avaldas Fidel Castro lahkumise puhul kaastunnet Kuuba rahvale. Hoolimata pöördumisest kommunismusesse, säilitas nooruses jesuiitliku kasvatuse saanud Castro erinevalt paljudest tema maailmavaatelistest kolleegidest lugupidava suhtumise kristliku religiooni suhtes. Kogu Castro diktatuuri kestel peeti Kuubas jõulupühi, kuigi neid nimetati „sotsialistlikeks jõuludeks“(a-ni 1998) ja nad säilitasid diplomaatilised  suhted Vatikaniga. Castro kohtus kolme paavstiga – Johannes Paulus II (1998), Benedictus XVI (2012) ja viimati Franciscus I-ga (2015), kellega ta kohtus vaid aasta tagasi paavsti visiidi ajal Kuubale.  1980. aastal kohtus Castro sandinistlikus Managuas Ladina-Ameerika vasakpoolse vabastusteoloogia esindaja, Brasiilia dominikaani munga Frei Bettoga ning nad vestlesid pikalt usuvabadusest Kuubas. Frei Betto avaldas hiljem nende vestluse põhjal kirjutatud raamatu Fidel y la Religión (Fidel ja religioon). Castro tunnistas Bettole , et ta pole 16 aastajooksul kohtunud ühegi katoliku piiskopiga ja on end selle aja jooksul ametlikult nimetanud ateistiks, samal ajal on lapsepõlves saadud jesuiitlik kasvatus teda tugevasti mõjutanud. Jesuiitidelt õpitud organisatsioon, distsipliin ja väärtused aitasid  tal organiseerida  vastupanu  Sierra Maestra  mägedes. Vastupanuliikumise juures tegutses ordineeritud  kaplan Guillermo Sardiña, kes ristis revolutsionääride lapsi ja mattis kristliku kombe järgi nende hukkunuid. Castro väitel muutis jesuiitlik kasvatus ta tundlikuks sotsiaalse ebaõigluse suhtes. Kui Castro pöördus kommunismusesse, siis kiriku tegevust piirati ja palju vaimulikke saadeti maalt välja, sh jesuiidid. 1980-tel aastatel Castro, kelle ema oli sügavalt usklik, poliitika muutus, ta algatas kirikuga dialoogi ning nende vaenamine riiklikul tasandil lõpetati. 1992. aasta põhiseadus ei käsitlenud Kuubat enam ateistliku riigina. Fideli laste sõnul leidis  Fidel elu lõpul taas tee usu juurde.  Viimases artiklis, mis avaldati 9. oktoobril kommunistlikus päevalehes Granma, tunnistas Fidel religiooni positiivset mõju inimkonnale.

Fidel Castrot võib nimetada omamoodi kommunistliku liikumise Donald Trumpiks, kes  Moskva tsentraalselt juhitud süsteemis  jäi sageli isepäiseks ning kellel vahetevahel tekkisid vastuolud Kremli juhtkonnaga. Räägitakse, et Fideli pöördumine  kommunismusesse oli pragmaatiline otsus, sest ta vajas Nõukogude Liidu abi ja  toetust seismaks vastu Ameerika Ühendriikidele, kellel kuni 1959. aasta revolutsioonini oli tohutu mõju Kuuba üle. Fideli nooremat venda, Kuuba  tänast presidenti 85-aastast Raul Modesto Castro Ruzi, peeti seevastu tõsiusklikuks marksistiks, kes mõjutas omal ajal Fideli Moskvaga liitlassuhet otsima. Castro vennaste vanim, 91-aastasena tänavu talvel lahkunud inseneriharidusega Ramon, jäi revolutsioonisündmustes tagaplaanile ja oli rohkem tegev põllumajanduses. Raul seevastu liitus Kommunistliku partei noorteorganisatsiooniga ja tal tekkisid juba 1950-te aastate esimesel poolel regulaarsed suhted KGB residentuuriga Ladina-Ameerikas. Fideli vaateid enne revolutsiooni võib nimetada pigem imperialismivastasteks, ka praeguse aja moesõna anti-establishment võiks teda iseloomustada. Ta kasvas üles Hispaaniast, Galiciast, pärit jõuka istanduseomaniku perekonnas Oriente provintsis, õppis Havanna ülikoolis õigusteadust, abiellus Mirta Diaz-Balartiga, tolleaegse Kuuba  eliiti kuulunud jõuka perekonna esindajaga, liitus vasakpopulistliku Ortodoksse parteiga ja tundus, et teda ootab ees tavapärane poliitiline karjäär. Märtsis 1952 viis kindral Fulgencio Batista läbi sõjaväelise riigipöörde ja kehtestas autoritaarse režiimi. 26. juulil 1953 ründas relvastatud grupp Fideli juhtimisel Moncada kasarmuid Santiago de Cubas, rünnak ebaõnnestus, kuid sellest päevast peale sai temast revolutsionäär. Umbes aasta veetis ta vanglas, kuid vabanes  amnestiaga ja lahkus maalt, et peagi Granma pardal tagasi pöörduda.  1959. aasta esimestel päevadel sisenesid  revolutsionäärid  Havannasse ja Fidel nimetati veebruaris uueks peaministriks. Kuigi esialgu kaasati valitsusse ka mõõdukat opositsiooni, siis peagi läksid juhtohjad marksistide kätte ning nendega  liitus ka Fidel. Suhted Ameerika Ühendriikidega pingestusid, mitmeid katseid tehti uue võimu kukutamiseks, kuid Fideli režiim jäi püsima ja ta võttis kursi nõukogude tüüpi repressiivse režiimi  kehtestamisele.

Sageli muutuvad noorpõlve vabadusaated veriseks diktatuuriks ja ei saa me Fidel Castrot siingi erandiks nimetada. Anti-establishment loosungite all kukutas ta kindral Batista sõjaväelise diktatuuri, kuid paraku establiseerus ise ja asendas sõjaväelise diktatuuri  hoopis marksistliku diktatuuriga. Kui tema kaasvõitleja, Argentiina päritolu arst Ernesto Che Guevara, oli ilmselt  põhimõttelisem vabadusvõitleja, kes hülgas  turvalise rahandusministri kabineti, et hukkuda revolutsiooniliste ideaalide nimel Boliivia džunglites, siis Fidel rahuldus võimuga, mille saatus oli talle kätte mänginud. Mõnedes valdkondades saavutas uus režiim ka edu, kirjaoskuse likvideerimisel või siis riikliku tervishoiusüsteemi ülesehitamisel, mis on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Kokkuvõttes oli tegemist  siiski tüüpilise marksistliku totalitaarse režiimiga, kus inimõigused olid asendatud inimkohustustega. Sellegipoolest ei saa eitada Fideli isiklikku fluidumit  karismaatilise revolutsioonijuhi ja oraatorina. Kuuba oli pikka aega Ameerika Ühendriikide põhiline vastane läänepoolkeral, kes valmistas läänemaailma liidrile tublisti valu ja piina ning eksportis  revolutsioonilist meelsust mitmetesse maailma piirkondadesse, tegutsedes Ladina-Ameerika kõrval eriti aktiivselt just Aafrikas. Fideli on lugenud oma suureks õpetajaks ja eeskujuks mitmed uuema põlvkonna Ladina-Ameerika liidrid nagu Hugo Chavez, Francisco Maduro, Daniel Ortega ja Evo Morales. Paljud neist osalesid tema mälestustseremoonial 29. novembril. Fidel kremeeritijuba järgmisel päeval peale surma, tema jaoks väga sümboolsel 26. kuupäeval. Euroopast lendasid kohale teiste hulgas Kreeka peaminister Alexis Tsipras, endine Hispaania kuningas Juan Carlos, Prantsusmaa keskkonnaminister ja kunagine presidendikandidaat  Segolene  Royal, Venemaa Riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin ja paljud teised kuulsad ja kummalised. Ameerika Ühendriike esindas president Obama rahvusliku julgeoleku nõuniku asetäitja Ben Rhodes. Fidel Castrot ei ole enam, kuid mina ei oska selle üle rõõmustada. See  ei ole kaasa toonud olulisi muutusi Kuuba poliitilises süsteemis, mille pikk teekond  reformideni on alles väga alguses. Kuubat valitseb seesama režiim, mille  Fidel 56 aastat tagasi kehtestas. Rõõmustada Fideli surma üle  tundub sama võigas kui näha Hillary Clintonit Muammar al-Gaddafi tapmise üle rõõmsalt kilkamas – we  came, we saw, he died. Miks väärib poliitiline kameeleon Arnold Rüütel rohkem tunnustust kui elu lõpuni aadetele truuks jäänud Fidel Castro? Mind on väga raske poliitilisi vaateid objektiivselt hinnates nimetada kultuurmarksistiks või vasakliberaaliks, kuid ma ei ole oska kellegi lahkumise üle rõõmustada nagu ma ei  saa aru neist, kes armastavad surmanuhtlust.  Samuti ei või kindel olla, kui palju eksalteeritud rahvahulki on aastate pärast rõõmustamas Taavi Minniku surma üle.

Fidel Castro ja paavst Franciscus Havannas 20. septembril 2015. Foto: https://cruxnow.com/wp-content/uploads/2015/01/491a1eee629ddd0ce5239fafee382d3b-690×450.jpeg

Ikooni lahkumine VII – Leonard Cohen ja hineni

@ckrabat
Vahetult enne Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi ja samal ajal, kui Maarjamaal peeti maailma ja inimkonna tuleviku suhtes tähtsusetuid murumänge gladiaatorite areenil, mille tulemusel üks peaminister asendub teisega ja uus koalitsioon otsustas peale neljapäevast arutelu esimese asjana laenu võtta, lahkus sellest maailmast peale 82 elatud aastat, Kanada laulja, muusik, helilooja, poeet ja kirjanik Leonard Norman Cohen. Cohen ei saanudki teada, et Donald J. Trump valiti Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks. Paremal juhul võis ta seda eemalt jälgida, kuid see ei puutunud enam temasse. See oli Teiste asi. Nende, kes siinpoolsusesesse maha jäid. Tema viimaseks jäänud 14. album You Want It Darker ilmus alles mõned nädalad enne tema lahkumist. Veel nädal varem omistati Nobeli kirjanduspreemia tema sõbrale Bob Dylanile (Robert Zimmerman), mis oli esmakordne preemia ajaloos, kui see omistati isikule, kes on tuntust kogunud hoopis muusikuna. Paljude arvates oleks preemia pidanud minema Leonard Cohenile. Cohen ütles, et tema jaoks oli Nobeli preemia omistamine Dylanile nagu Mount Everestile oleks antud medal selle eest, et ta on maailma kõrgeim mägi. Cohen lubas elada igavesti ning teatas plaanidest veel mitu albumit välja anda. Mõni aeg varem oli ta intervjuus väljaandele The New Yorker teatanud valmisolekust surra. Ta tunnetas, et lahkumine on lähedale jõudnud ja lootis, et see ei saa olema liiga ebamugav.  Juulis oli ta kaotanud oma muusa ja kunagise tüdruksõbra norralanna Marianne Ihleni, kes jäi alla võitluses vähiga. Laulus So Long, Marianne (1967) räägib Cohen Marianne kohta, et „ta kandis mind nagu krutsifiksi, kui me läksime põlvitades läbi pimeduse“. Cohen ja Marianne kohtusid 1960 Kreekas Hydra saarel, kui Marianne elas veel Norra kirjaniku Axel Jenseniga ja elasid koos umbes kümmekond aastat.

Viimase albumi nimiloos You Want It Darker, millele laulis backi Shaar Hashomayimi sünagoogi kantor Gideon Zelermeyer, teatab Cohen:  Hineni, Hineni. I’m ready, my Lord. Heebrea keeles tähendab hineni – siin ma olen. Hineni ütles Abraham Jumalale, kui too palus tal poja ohvriks tuua. Cohen teatas oma valmisolekust liikuda edasi teisele tasandile ning jätta selle maailma valud ja vaevad uute katsumuste ees. Coheni pika loometee kulminatsioonis olid tema religioossed otsingud. Ta ordineeriti 1996 zen-budistlikuks mungaks ja elas viis aastat (1994-99) Mount Baldy budistlikus kloostris Los Angelese lähedal, käies okkalisi radu läbi mitmete tõdede ja uskumuste, oli huvitatud saientoloogiast ja kristlusest, kuid säilitas kõikide usuliste otsingute juures judaistliku traditsiooni. Oma viimse tahte kohaselt jõudis ta taas koju  ja sängitati neljapäeval vanemate, vanavanemate ja vaarvanemate kõrvale Shaar Hashomayimi kalmistul Montrealis traditsioonilise juudi riituse kohaselt. Selle aasta suvel lahkunud ortodoksse Hineni-liikumise rajaja Esther Jungreis on öelnud:  “To be a Jew is the greatest privilege. To be unaware of it is the greatest catastrophe — spiritual genocide.”  Cohen sündis 1934. aastal Montreali jõukas anglofiilses Westmounti eeslinnas ja tema vanemad olid ortodokssed judaistid. Hiljem siirdus ta Le Plateau Mont-Royal’i, piirkonda, mida kutsuti „väikeseks Portugaliks“. Cohen õppis Montreali McGilli  (BA 1955) ja New Yorgi Columbia ülikoolides. Peale Marianne oli Cohen suhtes veel Los Angelese kunstniku Suzanne Elrodiga, kellega tal oli kaks last, prantsuse fotograafi Dominique Issermaniga, näitleja Rebecca De Mornayga ja lõpuks oma mänedžeri Kelley Lynchiga, kes ta paljaks varastas ning lõpuks 2012.a. 18-ks kuuks vangi mõisteti. Kolm päeva peale tema surma, 10.novembril 2016,  teatas tema poeg ja mänedžer Adam Cohen Leonardi surmast: “He passed away peacefully at his home in Los Angeles with the knowledge that he had completed what he felt was one of his greatest records [You Want It Darker]. He was writing up until his last moments with his unique brand of humor.”

Ületähtsustatud küsimus, kas Eesti peaminister on Taavi Rõivas või Jüri Ratas, ei vääri Coheni ajatute lugude taustal üldse märkimist, sest nemad ei tõuse mitte iialgi Leonard Coheni laulude saatel Parnassosele, vaid saavad tavapoliitikutena igaveseks karistatud ühes Dante põrgutest nagu needki, kes odavatele loosungitele järele hüüdes püüavad kohaliku tähtsusega tavapoliitikute tähendust tõsta või teistmoodi mõtlejatele järele tänitades ja sõnavabadust vaenates maailma ühetaoliseks muuta. Nemadki leiavad endale loodetavasti sooja kohakese põrgutule paistel, kui nad just siinpoolsusesse kinni jäädes viha ja pahameelt purskavaks kummituseks või poltergeistiks ei taandu. Vello Salo on öelnud: “Öeldakse, et inimene õpib niikaua kui elab. Ei – inimene elab nii kaua, kui ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud. Ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terve maailm täis.” Cohen käis ajaga kaasas, kasutas notebooki ja nutitelefoni ja oli viimase päevani täiesti elus, isegi siis kui pidi töötama ratastoolis. Ühepäevaliblikate viha ja masenduse vastu pakkus Cohen meelerahu, jäädes selle juures tavaliseks Montreali Plateau linnaosa kutiks, kes käis vastasmaja baaris hommikuti espressot joomas ning mune ja peekonit söömas. Moralistide jaoks oli Cohen meelelahutaja, kes võib-olla ei kandnud Baltika ülikonda ja ei kuulanud autoraadiost Bachi ning Beethoveni muusikat ning öökapil ei oodanud teda Platoni Riik, kuid kas tänitavatel ühepäevaliblikatest poliitikutel, kes arvavad, et nemad on alati patust puhtad ja võivad maailma mustaks ja valgeks jagada, on õigus nende pihta, kes eelistavad teistsugust, sallivamat ja rahulikumalt kulgevat maailma, kive heita? Kas nemad on patust puhtad? Kas nemad saavad rahuliku südamega öelda – hineni?

Ikooni lahkumine VI – Shimon Peresi pikk teekond

@ckrabat
Tänase päeva koidikul lahkus meie hulgast 93-aastasena üks möödunud sajandi rahvusvahelise poliitika suurkujusid, endine Iisraeli president ja peaminister Shimon Peres, kes jääb ajalukku kui Iisraeli ja Palestiina rahukokkulepete, tuntud ka kui Oslo rahukokkulepped, üks peamisi initsiaatoreid, millega tollane Iisraeli välisminister pälvis 1994. aastal koos Yitzhak Rabini ja Yassir Arafatiga Nobeli rahupreemia. Yitzhak Rabin ja Yassir Arafat on meie hulgast juba ammu lahkunud, esimene mõrvari kuuli läbi ja teine mõnevõrra segastel asjaoludel, kus ei saa lõplikult välistada ka mürgitamist, kuid Shimon Peresi ligi 70-aastane poliitiline karjäär tipnes Iisraeli presidendi ametiülesandeid täites aastatel 2007-2014, mis lõppes tema 91. sünnipäeva künnisel. Varem on Peres kahel korral täitnud peaministri ülesandeid, kahel korral ajutise peaministri ülesandeid ja olnud mitmetel ministrikohtadel, sh välis-, rahandus-, sise-, ja kaitseminister kokku kaheteistkümnes valitsuskabinetis. Ta vannutati Iisraeli presidendi ametisse 15. juulil 2007, olles esimene endine Iisraeli peaminister, kes asus täitma riigipea ülesandeid. Kõik see toimus keerulisel ajal, sest tema eelkäija Moshe Katsav, kes oli 2000.a. valimistel Peresit võitnud, Iisraelis valib riigipea parlament, mõisteti seejärel süüdi ühe kaastöötaja vägistamises ja kannab alates 2011.a. seitsmeaastast karistust Maasiyahu vanglas Ramlas. Selle aasta 13. septembril tabas Peresit aga tugev insult ja ta viibis seejärel Tel Avivi lähedases Tel Hashomeri haiglas intensiivravil. Kuigi esialgu loodeti, et tema seisund stabiliseerub, siis eile tabas teda ajuverejooks, mis sai kokkuvõttes saatuslikuks. Jaanuaris 2011 lahkus Shimon Peresi abikaasa Sonia, kellega ta oli abiellunud juba 1945. Neil oli kokku kolm last.

Shimon Peres sündis 2. augustil 1923 tolleaegses Poolas Wiszniewis, mis tänapäeval asub hoopis Valgevene territooriumil, ja kandis nime Szymon Perski. Nende perekond oli kolmkeelne, kodus räägiti jidišit, heebrea ja vene keelt ning Szymon õppis poolakeelses koolis lisaks juurde veel inglise ja prantsuse keeli. Tema isa oli jõukas puiduärimees ning ema oli raamatukogutöötaja. Perekond oli sionistlike vaadetega. Shimon on meenutanud, et tema vanemad ei olnud ortodokssed juudid, kuid rabist vanaisa mõjutusel oli ta ise noorena väga tõsiusklik judaist, kes pidas rangelt kinni tavadest. Noorem vend ehitusettevõtja Gershon (Gigi) Peres suri 2011. aastal Tel Avivis 85-aastasena. Nende suguvõsast on pärit Hollywoodi filmitäht Lauren Bacall (Betty Joan Persky). Perekond emigreerus Palestiinasse 1934, kuhu pereisa oli lahkunud juba paar aastat varem ning nad seadsid end sisse Tel Avivis. Osa suguvõsast, vanavanemad ja onu, jäid Wiszniewi ja põletati elusalt natside poolt sealses sünagoogis. 15-aastasena siirdus Shimon õppima Ben Shemeni Põllumajanduskooli, mille ta ka lõpetas. Ta liitus Iisraeli Tööpartei noorteorganisatsiooniga, mille juhtkonda tõusis ta juba 20-aastasena, ja juutide relvastatud enesekaitseorganisatsiooniga Haganah. Mitu aastat elas ta Geva kibbutsis Afula linna lähedal tänases Põhja-Iisraelis ja oli hiljem Galilea järve piirkonnas asuva Alumoti kibbutsi asutajate seas. Peale Iisraeli riigi sündi alanud iseseisvussõjas araablastega tõusis Peres hoolimata, et tema aukraad oli kõigest reamees, juhtivatele kohtadele ning ta nimetati Iisraeli mereväeteenistuse ülemaks. Haridusteed jätkas ta peale sõja lõppu Ameerika Ühendriikides, kui ta töötas seal Iisraeli Kaitseministeeriumi esinduses ning õppis majandust filosoofiat ja juhtimist eraülikoolis The New School for Social Research, New Yorgi ülikoolis ja Harvardi ülikoolis. Juba 1952 nimetati ta Iisraeli Kaitseministeeriumi asekantsleriks, hiljem kantsleriks. Suessi kriisi ajal 1956 vastutas Peres Iisraeli ja Prantsusmaa vaheliste läbirääkimiste eest, kus ta pälvis juba rahvusvahelist tähelepanu ja avas ukse suurde poliitikasse.

Suurem osa Peresi poliitikukarjäärist on seotud sotsiaaldemokraatliku Iisraeli Tööparteiga. 1959. aastal valiti Peres Tööpartei esindajana Knessetisse, mille liige ta oli kuni presidendiks valimiseni 2007. Sealt sai alguse tema poliitikukarjäär. Tööparteis oli ta David Ben Gurioni ja Moshe Dayani lähimaid kaasvõitlejaid, kellega nad 1965 asutasid uue töösionistliku erakonna – Iisraeli Tööliste Nimekirja (RAFI), mis kolm aastat hiljem taasliitus Tööparteiga. Peale Anvar Sadati ajaloolist visiiti Jeruusalemma ning Camp Davidi rahukokkuleppeid sai Peresist Iisraeli ja araablaste rahukokkulepete aktiivne toetaja. 1984-86, kui Peres oli esimest korda Iisraeli peaminister, sooritas ta visiidi Marokosse ja kohtus kuningas Hassan II-ga. Peresi elutööks jäid Oslo rahukokkulepped palestiinlaste liidri Yassir Arafatiga, millega pandi alus Palestiina araabia riigi tekkele Jordani jõe läänekaldal ja Gaza sektoris. Teist korda oli Peres peaminister 1995-1996, peale oma eelkäija Yitzhak Rabini mõrvamist juudi äärmuslase poolt, kuid kaotas 1996 parlamendivalimistel LIKUDi liidrile Benjamin Netanyahule. Paljutõotav rahuprotsess sumbus taas vastuoludesse ning kulmineerus palestiinlaste vastupanu ehk Intifadaga 2000-te alguses, kui tollane opositsiooniliider Ariel Sharon külastas 1000 politseinikuga Templimäge Jeruusalemma araablaste linnaosas, mis on pühapaigaks nii islamiusulistele kui judaistidele. Saanud peaministriks, üritas Ariel Sharon rahuprotsessi elavdada, asus toetama USA, Euroopa Liidu ÜRO ja Venemaa rahuplaani ja lõpetas Iisraeli asunduste tegevuse Gaza piirkonnas, kuid jaanuaris 2006 sai Ariel Sharon südamerabanduse, mis viis ta kaheksa aastat kestnud koomasse kuni lõpliku surmani jaanuaris 2014. 2005. aastal lahkus Peres Tööparteist peale selle kui ta kaotas sisevalimistel erakonna juhi koha ametiühinguliider Amir Peretzile ja liitus peaminister Ariel Sharoni asutatud tsentristliku KADIMA erakonnaga. 2009 valimised võitnud konservatiivne peaminister Benjamin Netanyahu on olnud rahuprotsessi aktiivne vastane.

Täpselt 23 aastat enne Peresile saatuslikuks saanud insulti, 13. septembril 1993, kirjutasid Washingtonis Valges Maja ees rahukokkuleppele alla Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) juht Yassir Arafat ning vahetasid president Bill Clintoni juuresolekul ajaloolise käepigistuse. Oslo rahuleppe nime kannab see dokument seetõttu, et Norra pealinnas toimusid Iisraeli ja palestiinlaste salajased läbirääkimised ja seal sõlmiti ka esialgne kokkulepe kahe põlisvaenlase vahel. Mõni aeg hiljem saabusid rahuleppe osalised Oslosse vastu võtma Nobeli rahupreemiat. Tööpartei eesotsas Rabiniga võitis Iisraeli parlamendivalimised 1992. Esimesed territooriumid, mis läksid lepetega palestiinlaste kontrolli alla olid Gaza ja Jericho piirkonnad. Sümboolselt on Jericho seni vanim teadaolev inimtsivilisatsiooni asundus ajajärgust 11 000 aastat tagasi.  Oktoobris 1991 olid Madriidis alanud Iisraeli ja araabia riikide läbirääkimised, kus palestiinlasi sooviti esindamas näha hoopis Jordaaniat ning need läbirääkimised olid jooksnud tupikusse. 2013. aastal vastas Shimon Peres Paul Danahari küsimusele, kas Oslo protsess on teelt kõrvale kaldunud. „Ma ei arva seda. Valik on selge, omada ühtset riiki, kus kaks rahvast omavahel pidevalt tülitsevad või kahte riiki, kus mõlemad võivad olla teineteisega heades suhetes? Läbi rääkida ei ole kerge. Paljud mõtlevad, et läbirääkimised tähendavad vastaspoole veenmist. Ei, probleem on sinu oma rahva veenmises ja siin räägib mees, kes on töötanud kogu oma elu selle nimel. Rahvas ütleb – me oleme rahu poolt! Me oleme valmis maksma rahu eest teatud hinda, kuid miks nii palju? Sa ei oska läbi rääkida. Miks sa usaldad neid niivõrd palju? Sa oled naiivne. Ma ütlen selle peale, et on kaks asja elus, mida pole võimalik saavutada ilma, et sa sulgeksid kasvõi mõneks hetkeks oma silmad. Need on armastus ja rahu. Kui sa tahad olla perfektsionist, siis ei saavuta sa mitte kumbagi neist!“ (Paul Danahar. The New Middle East, p. 154).

Esimesed kontaktid palestiinlastega tegi tollane Peresi asetäitja välisministeeriumis Yossi Beilin, keda võib nimetada palestiinlastega otsekontaktide loomise algatajaks, kuid Shimon Peres oli esimene kõrgema tasandi Iisraeli poliitik, kes oli rahuprotsessi kaasatud ning kellega Beilin ühendust võttis. Nooruses rohkem sõjapistrikuna tuntud Peres asus oma asetäitja algatust kohe toetama. Peres ja Beilin mitte ainult ei toetanud otseste rahukõneluste alustamist Palestiina Vabastusorganisatsiooniga (PVO), vaid neil oli valmis pikaajaline strateegia läbirääkimiste kulgemiseks. Nad said aru, et ainus võimalus läbirääkimistel murrangut saavutada nõuab Iisraeli naasmist piiridesse enne 1967. aasta kuuepäevast sõda, sõltumatu Palestiina riigi tunnustamist, palestiinlaste kontrolli araablaste linnaosa üle Ida-Jeruusalemmas ja juudi asunduste lahkumist Palestiina territooriumilt. Peaminister Rabinil oli keskendunud läbirääkimistele Jordaania ja Süüriaga, tal puudus oma strateegia Palestiina küsimuses, ta oleks soovinud teha palestiinlastele vähem järeleandmisi, kuid ta soovis minna ajalukku kui rahutegijast peaminister. Alates jaanuarist 1993 peeti Oslos Beilini osalusel kaheksa kuu jooksul neliteist vooru läbirääkimisi, millest Peresit jooksvalt informeeriti. Norra poolelt korraldasid läbirääkimisi välisminister Johan Jörgen Holst ning politoloog Terje Röd-Larsen. Põhiläbirääkijad olid Iisraeli poolelt kaks teadlast, dr. Yair Hirschfeld ja dr. Ron Pundak, ning palestiinlastel PVO varahoidja Ahmed Qurai (Abu Alaa). Märtsi lõpus, kui juutide ja araablaste suhted taas pingestusid, sattusid läbirääkimised kriisi lävele, kuid nüüd sekkus protsessi Peres, kes lähetas Oslosse kaks kõrgetasemelist välisministeeriumi ametnikku, kantsler Uri Saviri ja õigusnõunik Yoel Zingeri ning informeeris Rabini Oslos toimuvatest läbirääkimistest. Peale Rabini ja Arafati informeerimist tekkis mitteametlik otseliin Jeruusalemma ja Tunise vahel, kus asus PVO peakorter. Peresi idee oli alustada Iisraeli lahkumist Palestiina aladelt Gazast, kus oli vähem juutide asundusi ning mis oleks Iisraeli ühiskonnale olnud kergemini omastatav. Arafati nõudmisel lisandus paketti Jericho. 23. sugustil jõuti lõpuks niikaugele, et Rabin deklareeris „PVO tunnustamine on möödapääsematu.“

Lisaks Oslo rahulepetele saab Rabin-Peres tandem (hoolimata sellest, et kümmekond aastat varem nimetas Rabin Peresit “hukutajaks”) oma poliitilise kapitali aktivasse kirjutada veel rahuleppe Jordaaniaga, mis sõlmiti 1994. Normaalsed suhted kahe araabia riigi, Egiptuse ja Jordaaniaga, toimivad Iisraelil tänase päevani. Peale presidendiametist taandumist 2014 naasis Peres tema poolt 1996 asutatud Peresi Rahukeskusesse ning võttis aktiivselt sõna erinevatel teemadel veel peale jaanuaris üle elatud infarkti. Ta hoiatas, et Benjamin Netanyahult ei ole midagi positiivset oodata, mis võiks rahu Lähis-Itta lähemale tuua. Viimastel eluaastatel üritas ta oma laialdast rahvusvahelist autoriteeti kasutades tuua uut hingust tõlkes kaduma läinud rahuinitsiatiivile. Asepeaministrina on Shimon Peres 2007.a. mais külastanud ka Eestit ja avas siin juudi sünagoogi. Toona ütles Peres: „Oleme mõlemad väikesed riigid, kuid saavutuste poole suured. Eesti sai iseseisvaks, on Euroopa Liidu ja NATO liige, majanduslikult edukas ja kõrgtehnoloogiliselt arenev riik. Oluline on olla mitte füüsiliselt, vaid vaimult suur. Samuti ei maksa vaadata riigi suurust, vaid tema iseloomu ja minu jaoks oli Eesti külastamine positiivne kogemus.“ Lahkus Iisraeli poliitika suurkujusid, kes veel noore mehena viibis Iisraeli riigi sünni juures. Maailma ajalukku läks ta väsimatu rahuehitajana. Puhka rahus!

Shimon Peres jaanuaris  2016. Foto aadressilt: http://www.gannett-cdn.com/-mm-/c65709c8881064e2565884f3f65b420f402b27c8/c=0-320-3402-2878&r=x404&c=534×401/local/-/media/2016/01/24/USATODAY/USATODAY/635892558506804998-AFP-548203979.jpg

Ikooni lahkumine V – kes ikkagi tappis Nemtsovi?

@ckrabat
27. veebruari hilisõhtul, veidi enne kesköötundi, tapeti Moskva südalinnas Kremli müüride vahetus läheduses tuntud Venemaa opositsioonipoliitik Boriss Nemtsov, kes jalutas oma tüdruksõbra 23-aastase Ukraina modelli Anna Duritskajaga mööda Bolshoi Moskvoretski silda Arbatil Malaja Ordõnka tänaval asuva elukoha suunas. Nemtsov oli üks vähestest “perestroika ja glasnosti” põlvkonna poliitikutest, kes oli veel aktiivselt tegev poliitikas ning kuulus Venemaa demokraatliku opositsiooni liidrite hulka, olles Aleksei Navalnõi kõrval kahtlemata selle üks karismaatilisemaid eestvedajaid. Boriss Nemtsov sündis 1959. a. Sotšis juudi vanemate lapsena, kuid õigeuskliku isapoolse vanaema mõjutusel ristiti ta Vene õigeusu kirikus. Ta lõpetas füüsikuna Nižni Novgorodi ülikooli, kaitses 25-aastasena kandidaadikraadi ning töötas raadiofüüsika uurimisinstituudis teadurina. Pöördelistel aegadel sattus ta poliitikasse ning 1991. aastal sai temast Nižni Novgorodi kuberner, kus ta omandas eduka reformaatorina üleriikliku tunnustuse. 1997. aastal nimetas Boriss Jeltsin tollal 38-aastase Nemtsovi Viktor Tšernomõrdini valitsuse esimeseks asepeaministriks. Aasta hiljem sai temast Sergei Kirijenko valitsuse asepeaminister.

Neil aastatel peeti teda Venemaa poliitika tõusvaks täheks ning Jeltsini võimalikuks järeltulijaks. Nemtsovi poliitilisele karjäärile sai saatuslikuks 1998. a. augustis lahvatanud majanduskriis Venemaal. 1999. aastal liitus Nemtsov liberaale ning vabaturumajanduse pooldajaid ühendava Paremjõudude Liiduga ning oli üks selle liidreid. 2004 .aastal ei ületanud partei enam valimiskünnist ning Nemtsov lahkus. Nemtsovist sai Putini režiimi äge ja järjekindel kriitik, kes oli mitmel korral vahistatud protestiaktsioonidest osavõtu eest. 2008. aastal asutas ta koos Garri Kasparoviga opositsioonilise liikumise “Solidaarsus” ning kandideeris oma sünnilinna Sotši linnapea valimistel, kuid sai lüüa. 2010. a. moodustas ta koos Mihhail Kasjanovi, Vladimir Milovi ja Vladimir Rõžkoviga Rahvavabaduse partei “Seadusetuse ja Korruptsioonivaba Venemaa eest” (PARNAS), mis on ALDE (Euroopa Liberaaldemokraatlik Allianss) liige – Eestist kuuluvad sinna Reformierakond ja Keskerakond. 2013. a. valiti ta Jaroslavli kubermangu regionaalsesse parlamenti. Vladimir Putini ja Ukraina ründamise kriitikuna oli Nemtsov valitsevale režiimile pinnuks silmas, kuid liberaalsete jõudude üldise nõrkuse taustal ei kujutanud ta sellele erilist ohtu. 1. märtsiks oli opositsioon Nemtsovi juhtimisel kavandanud Ukraina sõja vastase protestimeeleavalduse Moskvas, mis kujunes nüüd Nemtsovi leinamarsiks.

Nemtsov ei olnud esimene opositsioonipoliitik, kes kaotas elu ilmselgelt poliitilistel põhjustel. Mäletame Galina Starovoitovat (1998), Sergei Juženkovi (2003), Anna Politkovskajat (2006) jt, kes kõik hukkusid atentaadi tagajärjel. Kes on süüdi? Esimesena tõuseb näpp süüdistama Vladimir Putinit ning nii mitmeski mõttes on neil süüdistustel alust. Venemaa presidendi ametlikust residentsist ehk Senati palee akendest sillale vaadet pole ning Putini ainus võimalus snaiper-Makaroviga Nemtsovi tabada oleks olnud palee katuselt, lipuheiskamise platvormilt, kust sild on hästi jälgitav. Võimalust, et Venemaa president on tapmisega otseselt seotud, ei saa loomulikult lõplikult välistada, kuid see on vaid üks võimalikest versioonidest ja võib-olla isegi mitte see kõige tõenäolisem. Süüdistuse puhul kipuvad emotsioonid võitma ratsionaalse mõistuse ning soovmõtlemise kaudu hakatakse uskuma seda, mida tahetakse näha, aga elu on tavaliselt palju keerulisem. Ohtlik on luua president Putinist demoniseeritud antikangelast – lord Voldemorti, Jokkerit või professsor Moriartyt, kellele omistatakse üleloomulikke võimeid ja teda niimoodi tegelikult heroiseeritakse, sest ka antikangelane võib olla kellegi jaoks kangelane. Putin on siiski teatud võimuringkondade huve esindav avalik figuur, kuid meil on vähe teadmisi nende kohta, kes kontrollivad Putinit.

Praeguseks teadaolevad faktid viitavad organiseeritud tegevusele, mille korraldajad teadsid hästi, kuidas Nemtsovi oleks kõige kergem tabada. Ajalehe “Kommersant” väitel olid sillal olevad turvakaamerad mõrva toimepanemise ajal hoolduseks välja lülitatud ning ainus videopilt sündmuskohast pärineb Moskva linnatelevisiooni TV Tsentri kaamerast. Moskva infotehnoloogiaamet on selle ümber lükanud. Mõrva toimepanemise hetk on aga varjatud sillal peatunud lumekoristusauto poolt. Mõrvari saabumist sillale pole võimalik tuvastada, ta kas ootas sillal või jälitas paari distantsilt (võib-olla lumekoristusautoga), tulistas tema suunas paari sekundi jooksul kuuelasulise valangu, millest 2-4 tabasid Nemtsovi ning lahkus sündmuspaiga juurde saabunud autoga. Duritskaja kannatada ei saanud. Sündmuskohalt leiti 9x18mm Makarovi padruneid, mida kasutavad ka Vene püstolkuulipildujad PP-91 Kedr ja Bizon SMG. Viimast kasutavad FSB ja politsei eriüksused, sh Põhja-Kaukaasias läbiviidud operatsioonidel. Need variandid tunduvad tõenäolisemad, kui “Kommersandi” poolt väljapakutud PM või IŽ “Makarõtš” tüüpi püstolid. ” Järgmisel päeval leiti Ingušeetia (teistel andmetel Põhja-Osseetia) numbrimärgiga valge “Lada Priora”, mida peetakse autoks, millega mõrvar lahkus.

President Putin on teatanud, et ta hoiab isiklikult juurdlusel silma peal, mis võib viia olukorrani, et süüdlased või “süüdlased” leitakse vastavalt vajadusele elusalt või surnult ning olukorda kasutatakse erinevate opositsioonigruppide tugevamaks survestamiseks. Loomulikult pakub poliitilise ikooni mõrv ainest spekulatsioonidele. Venemaal leidub neidki, kes on Nemtsovi mõrva taga näinud traditsioonilisi vaenlasi Ameerika Ühendriike, Ukrainat või džihadiste. Rohkem kaldutakse arvama, et tapmise taga võisid olla need jõud, kelle arvates on ka Putin Venemaa jaoks liiga liberaalne ja mitte piisavalt patriootiline (anti-Maidan, tšetšeenid, Donetski ja Luganski rahvavabariiklased jms äärmuslased) ning nende eesmärk võis olla Venemaa siseriikliku olukorra edasine destabiliseerimine. Isegi kui Putin ei andnud Nemtsovi tapmiseks isiklikku korraldust ja see ei tundu ratsionaalne, ei vähendasee Putini vastutust tema poolt riigis loodud vaenu õhutava õhkkonna eest, mis soosib jõu näitamist ja agressiooni toetamist naaberriikide suunas ning siseriikliku opositsiooni mahasurumist. Nemtsov on olnud Ukrainaga seotud “oranžist revolutsioonist” saadik, kui ta tegutses 2004-2006 president Viktor Juštšenko majandusnõunikuna. Ta on toetanud Ukraina lõimumist Euroopasse ja mõistnud hukka Krimmi annekteerimise Venemaa, kuid samuti on ta Venemaa sekkumise Ukraina vastasesse mässu karmilt hukka mõistnud, nimetades seda ühemõtteliselt Vladimir Putini sõjaks. Ajakirjanik Ksenija Sobtšaki teatel valmistas ta ette raportit Venemaa sekkumise kohta Ukrainas.

Nemtsov (paremal) meeleavaldusel võimuesindaja surmahaardes.

Foto aadressilt: https://larussophobe.files.wordpress.com/2010/07/2938899561.jpg

Ikooni lahkumine IV – sala kakuhle, tata Nelson Mandela

@ckrabat
Nelson Rolihlahla Mandelat ei ole enam. Lõuna-Aafrika Vabariigi ikooniks muutunud endine poliitvang ja vabadusvõitleja ning riigi esimene mustanahaline president lahkus 5.detsembri hilisõhtul 95-aastasena kopsutüsistuse tagajärjel oma kodus Johannesburgi eeslinnas Houghtonis. Kui ikooni rubriigi varasemad portreteeritud: Osama bin Laden, Muammar al- Gaddafi ja Hugo Chavez on ajalukku jäädvustunud “pahade poistena”, siis Nelson Mandelat on Lõuna-Aafrika Vabariigi liidrina ümbritsenud kõrge rahvusvaheline autoriteet ja respekt. Nelson Mandela jõudis Lõuna-Aafrika president olla vaid viis aastat 1994-1999, kuid tema mõju riigi kujunemisele jätkus veel peale tema ametiaja lõppu. Mandela oli kaugelt tunnustatum Lõuna-Aafrika liider kui tema järglased ametipostil Thabo Mbeki ja Jacob Zuma. Paljuski tänu Mandelale tunneme Lõuna-Aafrika Vabariiki täna kui üht maailma arenevat majanduslikku ja poliitilist liidrit, kes kuulub nii G-20 kui ka suurimate arenevate majanduste BRICS riikide (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, LAV) eksklusiivsesse klubisse.

Lõuna-Aafrika Vabariigist olen plaaninud siin juba ammu rääkida, kuid alles nüüd, peale nende tunnustatud liidri lahkumist, tekkis selleks sobiv võimalus. Tegemist on Aafrika kõige enam arenenud ühiskonnaga, mis on üle elanud transformatsiooniprotsessi valgete apartheidirežiimist erinevate rasside koosmeelel ja leppimisel tekkinud multietnilise ühiskonnani, mille eestkostja oli Nelson Mandela ja mille eest sai ta koos oma eelkäija Frederik Willem de Klerkiga 1993.a. Nobeli rahupreemia. Teine Lõuna-Aafrika Nobeli rahupreemia laureaat, anglikaani piiskop Desmond Tutu on nimetanud post-apartheidi Lõuna-Aafrikat vikerkaarerahvaks (the Rainbow nation), tuginedes Noa laeva pärimusele Piiblist, kui rahuvikerkaar kuulutas veeuputuse lõppu. Xhosa ehk siis Nelson Mandela kodurahva kultuuris tähistab vikerkaar lootust ja helget tulevikku. 1995.a. tunnustas president Mandela peaaegu täielikult valgetest koosnenud Lõuna-Aafrika ragbimeeskonda, kes võitis prestiižika “Maailma karika”.

Mandela on ise öelnud, et ta on võidelnud nii valgete kui mustade ülemvõimu vastu Lõuna-Aafrikas. Muuhulgas ei pidanud ta paljuks kohtuda apartheidirežiimi ühe tähtsama kavandaja peaminister Hendrik Verwoerdi lesega. Lõuna-Aafrika tee erineb kardinaalselt põhjanaaber Zimbabwe teest, kus asuti rassilise kättemaksu teele ning hakati valgetelt farmeritelt nende maid üle võtma ja vaestele jagama. Kõik see lõppes majandusliku katastroofiga. Lõuna-Aafrika Vabariik nagu ka Namiibia ja Botswana on üritanud endiste kolonisaatorite järeltulijaid uude ühiskonda integreerida. Namiibia saksa kogukond hõlmab vaid 30 000 liiget (2% elanikkonnast), kuid tema mõju riigi majandusele on olnud palju suurem. Veelgi enam, peale iseseisvumist on paljud sakslased kolinud Namiibiasse ning arendanud ettevõtlust. Botswana kauaaegne president Seretse Khama oli abielus inglanna Ruth Williamsiga. Nende poeg ja praegune president Ian Khama on kunagise Ghana presidendi Jerry John Rawlingsi kõrval üks väheseid segaverelisi presidente Mustas Aafrikas.

Keerulise ajalooga Lõuna-Aafrika on olnud paljude rahuvõitlejate kasvulava. Aafrika mandri lõunaosal oli oluline koht Mohandas Karamchand Gandhi kujunemisel üheks möödunud sajandi silmapaistvamaks rahuvõitlejaks. Gandhi saabus Lõuna-Aafrikasse, kui ta oli 24-aastane ja ta elas seal kokku 21 aastat 1893-1914 ning sellel perioodil kujunesid paljuski tema poliitilised ja eetilised vaated. Gandhi jälgedesse astus 80 aastat hiljem kohaliku rahva suur poeg Nelson Mandela, keda võib tunnustada kui kaasaja üht suurimat rahuvõitlejat. Mandela kuulus sünnipäraselt xhosa ülikkonda. Tema vaarisa Ngubengcuka Madiba klannist oli Thembu hõimu valitseja tänastes Transkei ja Ida-Kapi provintsides. Tema poeg ja Nelson Mandela vanaisa sündis morganaatilisest abielust, kuid sellegipoolest kuulus ta hõimu juhtkonda. Nelson Mandela isa oli kohalik pealik ja valitseja nõunik. Mandela mõlemad vanemad olid pühendunud kristlased ja Nelson sai metodistliku hariduse ning kasvatuse. Kristlikud põhimõtted on Mandelat ka hiljem tugevasti mõjutanud. Peale isa surma saatis Nelsoni ema ta Thembu valitseja õukonda, kus ta kasvas üles koos valitseja lastega. Peale keskhariduse omandamist astus Mandela aafriklastele mõeldud Fort Hare ülikooli, kust ta sattus üliõpilasesinduse liikmena vastuollu ülikooli juhtkonnaga ning oli sunnitud lahkuma. Mandela sooritas lõpuks BA eksami 1943.a. ja õppis Witwatersrandi ülikoolis õigusteadust, kuid see jäi tal lõpetamata. Juristi diplomi (LLB) omandas ta 1988.a. kaugõppe teel Lõuna-Aafrika Ülikoolist (UNISA).

Vältimaks Thembu kuningakoja poolt korraldatud abielu põgenes Mandela Johannesburgi, kus ta tutvus mitmete Aafrika Rahvuskongressi ja ka LAV Kommunistliku Partei aktivistidega, teiste hulgas Walter Sisuluga. Veendunud kristlasena ei saanud Mandelast siiski kommunisti, kuid ta liitus Aafrika Rahvuskongressiga. Sel ajal oli Mandela mõjutatud Anton Lembede rassistlikest seisukohtadest, kes eitas koostööd teiste rassidega. Peale ülikoolist lahkumist töötas Mandela erinevates õigusfirmades ning sooritas juristi kvalifikatsioonieksami. 1950-tel aastatel olid Mandela seisukohad üsnagi radikaalsed, ta toetas relvastatud võitlust valgete ülemvõimu vastu ning võttis omaks marksistlikud ideed. Tegutsedes aktiivselt apartheidivastases liikumises, vahistati Mandela mitmel korral, kuid mõisteti 29.märtsil 1961 peale kuus aastat toimunud protsessi kohtus “riigireetmise süüdistuses” õigeks. Uuesti vahistati Mandela 5.augustil 1962 ja kaks aastat hiljem mõistis kohus ta eluaegsesse vangistusse. President de Klerki korraldusel vabanes Mandela 11.veebruaril 1990. 27-aastasest vangistusest vabanenud Mandela ei hakanud üles ehitama Viha vabariiki, vaid kutsus leppimisele. Sellist ümbersündi võib nimetada üleinimlikuks, sest inimesed pole selleks võimelised.

Nelson Mandela kirjutas oma mälestustes “Long Walk to Freedom“: “Kusagil ei ole olnud kerget jalutuskäiku vabadusse ja paljud meist peavad läbima surma varjude oru ikka ja jälle, enne kui me jõuame oma soovide mäetipule.” Nelson Mandela areng rahvuslasest ja sotsialistist multikulturaalse demokraatia eestkõnelejaks, kes toetas inimõigusi ja liberaalset majanduspoliitikat, kuid seisis ka rahvusvahelise rahu eest, on tunnustust vääriv. Hoolimata edusammudest multietnilise riigi ülesehitamisel seisab riik silmitsi paljude sügavate probleemidega, sh majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, töötus, kõrge HIV-positiivsete arv ühiskonnas, kriminaalsus ning korruptsioon, kuid tulles välja karmist reaalsusest, on see tulevikku suunatud ühiskond. Ligi pool elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Valitsus on vaesusega võitlemiseks algatanud mitmeid sotsiaalabi programme. Kui me eestlastena oleme uhked, et 2% meie SKP-st läheb riigikaitse arendamiseks, siis lõuna-aafriklased eraldavad 3% SKP-st sotsiaalabiks ning vaestele eraldatavateks heaolutšekkideks. Teekond Mandela ideaalini vikerkaarerahva multikulturaalsest demokraatiast on veel pikk ja käänuline. Täna ütleme järelehüüdes sala kakuhle, tata Nelson Mandela – hüvasti, isa Nelson Mandela.

Nelson Mandela ja tema tütar Zindzi Mandela esimese 92.-l sünnipäeval. Mandela oli kolm korda abielus: 1944-1957 Evelyn Ntoko Masega (1922-2004), kes hakkas Jehoova tunnistajaks ning oli vastu Nelsoni sekkumisele poliitikasse. Neil oli kaks poega ja kaks tütart, kellest on praegu elus vaid noorim tütar. 1958-1996, k.a. pikad vanglaastad oli ta abielus kontroversiaalse poliitiku Winnie Madikizela-Mandelaga (1936), kellega tal oli kaks tütart, sh. Zindzi. 1998.a. abiellus Mandela kolmandat korda endise Mosambiigi presidendi lese Graca Macheliga (1945).

Foto aadressilt: http://i.dailymail.co.uk/i/pix/2010/07/22/article-0-0A7A89FB000005DC-861_468x313.jpg

Ikooni lahkumine III – mees, kes pani jalga Simon Bolivari kingad

@ckrabat

Hugo Rafael Chávez Frías lahkus täpselt 60 aastat peale Jossif Stalinit, 5.märtsil 2013.a. Erinevalt Stalinist lahkus ta veel parimates aastates, 58-aastasena. Sarnaselt Liibüa liidri Muammar al-Gaddafiga, oli ta piisavalt vastuoluline isiksus, kes jättis väheseid ükskõikseks. Paljude seas vihatud ning paljude seas armastatud Chàvez suutis tõsta provintsliku Venezuela, kes varem rohkem silma paistnud rahvusvahelistel missivõistlustel Venezuela naiste iluga,  maailma poliitilise kaardi rambivalgusesse. Raske vähihaigus murdis raudse tahtega mehe, kes pani endale jalga suuremad kingad, kui seda oleks keegi söandanud temalt eeldada. Chavez sündis Venezuela lääneosas Barinase osariigis külakooliõpetajate perekonnas, suhteliselt vaestes oludes. Tema esivanemate hulgas oli valgeid, indiaanlasi kui ka mustanahalisi. Segarahvastikuga Ladina-Ameerika ei mängi rassilised barjäärid tänapäeval enam väga olulist rolli, mistõttu rassiline mitmekesisus on seal muutumas tavaliseks ning rohkem valupunkte on koondunud sotsiaalsesse ebavõrdsusesse.

Chavez oli kahtlemata tugev ja karismaatiline poliitiline liider, kelle saatus ei kujunenud niivõrd traagiliseks kui aasta varem lahkunud Liibüa liidril, kuigi hoolimata erinevast kultuurilisest taustast, olid mõlemad liidrid isikuomadustelt ja ambitsioonidelt sarnased. Kui  kolonel Gaddafi  pürgis vahelduvate ambitsioonidega Araabia ja Aafrika riikide liidriks, siis kolonel Chavez soovis mängida esimest viiulit Ladina-Ameerikas. Chavez nimetas Gaddafit oma sõbraks. Kui Gaddafi 2011.a. oktoobris tapeti, ütles Chavez: “Me jääme Gaddafit mäletama kui suurt võitlejat, revolutsionääri ja märtrit.”  Mõlema teekond poliitikasse kulges läbi relvajõudude. Ladina-Ameerikas on sõjaväeline karjäär madalamatest sotsiaalsetest klassidest pärit noortele üks võimalusi murda välja parema elu juurde ning saada ühtlasi korralikku haridust. 17-aastane Chavez asus õppima Venezuela Sõjaväeakadeemiasse, mille ta edukalt lõpetas. Sõjaväeakadeemias õppimise ajal omandas Chavez vasakpoolse maailmavaate ning huvitus sotsiaalsest õiglusest. Teda mõjutas tolleaegne Peruu vasakpoolne sõjaväelasest president kindral Juan Velasco Alvarado (1910-1977), kuid sel ajal tutvus ta ka Simon Bolivari ja Che Guevara ideedega.

Peale sõjaväeakadeemia lõpetamist sai Chavezist vastuluureohvitser, kes puutus kokku Venezuela valitsusvastaste vasakpoolsete liikumistega. 1982.a. moodustas Chavez koos mõttekaaslastega armees salajase vasakpoolse rühmituse Bolivari Revolutsiooniline Armee 200 (MBR-200). 1992.a. korraldas MBR-200 ebaõnnestunud riigipöördekatse president Carlos Andres Perez (1922-2010) vastu, kes järgmisel aastal korruptsioonisüüdistuste tõttu Ülemkohtu poolt ametist tagandati. 1994.a. presidendiks valitud Rafael Caldera (1916-2009) vabastas Chavezi vanglast. 1997.a. loodi Chavezi eestvõttel vasakpoolne poliitiline ühendus Viienda Vabariigi Liikumine, mille esindajana valiti ta 1998.a. presidendiks ning vannutati ametisse veebruaris 1999. Chavezi valimisest riigipeast sai alguse vasakpoolsete poliitikute võidumarss Ladina-Ameerika valimistel. Vasakpoolsed triumfeerisid Brasiilia, Ecuadori, Argentiina, Uruguai, Boliivia ja Nicaragua valimistel. Boliivia presidendist Evo Moralesest, Ecuadori presidendist Rafael Correast ja Nicaragua presidendist Daniel Ortegast said Chavezi lähimad mõttekaaslased regioonis.

Chavezi poliitilist liini iseloomustab vasakpoolne populism ning tugev antiamerikanism.  Tema poliitilised eeskujud olid Ladina-Ameerika iseseisvusliikumise juht 19.sajandist Simon Bolivar (1783-1830), kes aastatel 1813-1830 jõudis erinevatel aegadel olla Venezuela, Suur-Kolumbia, Boliivia ja Peruu president, eelmise õpetaja filosoof Simon Rodriguez (1769-1854) ja föderalistide juht Venezuela kodusõjas 1859-1863 Ezequiel Zamora (1817-1860). Chavezi poliitiline kumiir 20.sajandist oli aga Kuuba kauaaegne liider Fidel Castro, kellega teda ühendas vasakpoolne maailmavaade ning antiamerikanism. Tänu Chavezi headele suhetele perekond Castroga kujunesid Venezuela ja Kuuba vahel välja erisuhted ning naftarikas Venezuela oli Kuuba peamine kütusetarnija. Kuigi Chavezil oli kalduvus autoritaarsusele, ei ehitanud ta Venezuelas üles Kuubale sarnast marksistlikku diktatuuri ning kuigi opositsiooni vastu rakendati vahetevahel jõulist tegevust, suleti opositsiooni telejaamu ning riigistati ettevõtteid, ei takistatud nende poliitilist aktiivsust. Stalini asemel nimetas ta oma eeskujude seas hoopis Lev Trotskit ja tema permanentset revolutsiooni. 2012.a. valiti Chavez neljandat korda presidendiks. Kuigi vastaskandidaati, Miranda osariigi kuberneri, vasaktsentristi Henrique Caprilest (1972) toetas veidi vähem kui pool valijaskonnast ehk 45%,  andis 54% valijaid hääle lõppvoorus Chavezile.

Chavez nimetas oma poliitilist agendat bolivarismiks (tema järgi on nimetatud seda ka chavismo) ja 21.sajandi sotsialismiks ning ta astus samme sotsiaalse õigluse kehtestamiseks. Euroopa ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy kiitis oma järelehüüdes Venezuela sotsiaalarengu programmi. Siiski on riigis säilinud suur kuritegevus ja sotsiaalne ebavõrdsus. 2007.a. loodi bolivarismi toetuseks Venezuela Ühendatud Sotsialistlik Partei. Rohujuuredemokraatia pooldajana initsieeris Chavez nn Bolivari ringe, mille läbi üritas töölisklassi riigi juhtimisse haarata. Põhimõttelise populistina oli tal pühapäeviti isegi omaette raadiosaade. Bolivarismi iseloomustab marksistlik võrdsust taotlev majandussüsteem, mis tugineb neile, kes loovad väärtusi ja eitab turumajanduse põhimõtted, aga samuti npopulistidele iseloomulik rahvahääletustele tuginev enamusdemokraatia.  Chavez oli aktiivne rahvusvaheliselt. Bolivari Alternatiiv Ameerikale (ALBA) asutati 2004.a. Venezuela ja Kuuba kokkuleppega kui alternatiiv Ladina-Ameerika vabakaubandusalale (ALCA). Hiljem liitusid  initsiatiiviga Boliivia, Nicaragua, Dominica, Ecuador, Antigua ja Barbuda, St.Vincent ja Grenadiinid. 2008.a. loodi ALBA juurde ka rahaliit, mis asus juurutama ühisvaluutat SUCRE‘t. Chavezi järgselt on nüüd aga raske prognoosida, kuivõrd Venezuela uued juhid suudavad säilitada riigi juhtpositsiooni Ladina-Ameerika lõimumise alastes initsiatiivides.

Esialgu asub Chavezi Bolivarilt laenatud saabastesse asepresident Nicolas Maduro (1962), endine bussijuht, kes tõusis poliitilisse eliiti läbi ametiühingutega. Sai Baba austaja Maduro on abielus Chavezit riigipöördekatse protsessil kaitsnud advokaadi Cilia Floresega (1953). Madurot peetakse võimekaks administraatoriks ja lojaalseks Chavezile, kuid tal puudub eelmise presidendi karisma. Tema tugevaimaks parteisiseseks konkurendiks peetakse Rahvusassamblee presidenti inseneriharidusega endist sõjaväelast Diosdado Cabellot (1963), kes mängis juhtivat rolli Chavezi tagasipöördumisel võimule peale 2002.a. riigipöördekatset. Uued presidendivalimised on kavas korraldada 30 päeva jooksul. Praegu tundub siiski, et liisk on langenud Maduro kasuks ja ka küsitlused annavad talle paraja edumaa opositsiooni liidri Caprilese ees. Vaevalt, et praeguste võimude juhtimisel Venezuela poliitilises joones tuleb suuri muutusi, sest nad on jätkuvalt sõltuvad Chavezi karismast. Chavezi populaarsus vaesema rahva seas oli vaieldamatu, mistõttu opositsiooni võidušansid ei pruugi olla leinameeleolu taustal suured, aga kuna Venezuela ühiskond on lõhestunud, siis võib ikooni lahkumine hoopis aktiviseerida lahkunud presidendi vastaseid.

Nicolas Maduro (paremal) ja tema iidol Hugo Chavez (1954-2013)

Foto: http://static.guim.co.uk/sys-images/Guardian/Pix/pictures/2013/2/14/1360803224006/Hugo-Chavez-Venezuela-can-009.jpg

Ikooni lahkumine II – Lähis-Ida Picasso elu ja surm

@ckrabat

Kõikidest nasserismi vooludest välja kasvanud araabia diktaatoritest oli Gaddafi kindlasti üks huvitavamaid ning omapärasemaid isiksusi. Kui Muammar Muhammad Abu Minyar al-Gaddafi oleks sündinud Euroopas, siis oleks temast võinud saada väljapaistev filosoof.  Paraku sündis ta Teise Maailmasõja  haripunktis 1942. aastal beduiinitelgis Sirti linna lähedal Itaaliale kuuluvas Tripolitaanias, samas lähedal, kus 69 aastat hiljem tema maine teekond lõppes.  1942.a. möllas sealkandis kindralfeldmarssal Erwin Rommel ja tema Aafrika korpus kuulsas vastasseisus Bernard Law Montgomery ja tema Briti 8.armeega. Kehvapoolsetest oludest pärit Gaddafi haridustee piirdus paljudele “kolmanda maailma” esimese põlvkonna intelligentidele sarnaselt sõjakooliga ja ta lõpetas Oxfordi või Cambridge asemel  1966.a. hoopis Benghazis Liibüa Sõjaväeakadeemia. Kuri geenius võib olla ikkagi geenius ja Gaddafi ei olnud  ainult jõu abil võimu säilitamisele pühendunud tavapärane hirmuvalitseja, vaid ta püüdis võimu toetuseks luua vastavat ideoloogiat. Välimuselt ja ekstsentrilisuselt natuke Che Guevarat meenutav Liibüa revolutsiooni liider, keda on nimetatud ka Lähis-Ida poliitika Picassoks, püüdis vältida poliitilise käitumise traditsioonilisi praktikaid. Nagu Pablo Picasso otsis avangardseid lahendusi kunstis, siis otsis Gaddafi väsimatult oma teed poliitikas, mis viis teda tihtipeale reegleid eiravate originaalsete lahendusteni, mis annab alust pidada teda ka Lähis-Ida poliitika professor Moriartyks.

1952. aastal tuli naaberriigis Egiptuses võimule rahvuslikult meelestatud Vabade Ohvitseride Liikumine, kes kukutas kuningas Faruki. Peagi tõusis Egiptuse riigipeaks kolonel Gamal Abdel Nasser Hussein, kellest sai vasakpoolsete sekulaarsete araabia natsionalistide vaieldamatu liider. Pan-arabismist vaimustunud Muammar al-Gaddafist sai Nasseri veendunud pooldaja, kes püüdis oma suurt eeskuju paljuski järgida nii elus kui õpetustes. 1969.a. kukutas Liibüa Vabade Ohvitseride Liikumine kõigest  27-aastase kapteni Muammar al-Gaddafi juhtimisel  veretu riigipöördega kuningas Idris I ja kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi. Noorest Muammarist sai temast 24 aastat vanema Nasseri kolleeg. Nasserist mõjutatuna meeldis talle nimetada end kolonel Gaddafiks, kuigi ta ise sellist sõjaväelise auastet välja ei teeninud.  Aasta hiljem  Nasser suri, kuid tema Liibüa kolleeg üritas astuda oma iidoli jalajälgedesse. Võib-olla ei olnud Gaddafi, kes oli erinevatel aegadel mõjutatud pan-arabismist, pan-islamismist ja pan-afrikanismist, järjekindel nasserist, kuid ta püüdles alati millegi suure poole. 1970-tel üritas ta luua Suurt Saheli Islamiriiki, mis oleks ühendanud kõiki Põhja-Aafrika araabia riike. Ka hiljem püüdis ta ühendada Liibüat paljude araabia ja ka Aafrika riikidega, kuid edutult.  Erimeelsused Nasseri järglase Anwar Sadatiga viisid ühinemise asemel hoopis Liibüa-Egiptuse sõjani 1977.a.

1975.a. avaldas Gaddafi „Rohelise raamatu“ esimese osa  demokraatia probleemi lahendusest ja rahva võimust, millele järgnesid 1977.a. teine osa majanduse probleemi lahendusest sotsialismi abil ja 1981.a. kolmas osa, mis esitas monarhiale ja vabariigile alternatiivi pakkuva nn kolmanda rahvusvahelise teooria.  Raamat on 1990-tel aastatel ka eesti keeles avaldatud. Gaddafi poliitiline filosoofia oli segu islamist, sotsialismist ning araabia natsionalismist ja põhines masside riigil, jamāhīriyyah’il, omamoodi rahva poolt juhitud anti-parlamentaarsel otsedemokraatlikul riigijuhtimise süsteemil, kus puudusid parteid ja poliitiline võistlus. Ta nimetas end „revolutsiooni juhiks“, mis oli puhtformaalselt aunimetus, mistõttu ta režiimi loojangu künnisel ka väitis, et tal puudub võimalus tagasi astuda (sealt, kuhu Allah oli ta pannud). Külma sõja aegses vastanduvas rahvusvahelises süsteemis toetus Gaddafi Nõukogude bloki soosingule, sest Liibüa liidri anti-imperialistlik võitlusvaim vastas nende huvidele. Kui tema poliitiline iidol Nasser võitles Suessi kanali kontrolliõiguste eest, siis Gaddafi alustas Liibüa uuendamist lääne naftakompaniide natsionaliseerimisprogrammiga. Naftatulud muutusid Gaddafi ideoloogiliseks abimeheks ja kuningavõimu ajal suhteliselt vaesest ja mahajäänud Liibüast sai Gaddafi võimul olles heaoluriik. Naftatulude abil muutus Liibüa rahvusvahelise terrorismi taimelavaks, kus erinevatele “lääne imperialismiga” võitlevatele terroristlikele grupeeringutele pakuti varjupaika ja väljaõpet. Liibüa toetatud terrorismiaktidest on kurikuulsaim kahtlemata nn PanAm Flight 103 Lockerbie intsident, mis lõppes 270 inimese surmaga.

Kuid erinevalt oma ideoloogilisest kaasvõitlejast Saddam Husseinist suutis Gaddafi rahvusvahelisest isolatsioonist välja tulla, maksis Lockerbie ohvrite ligimestele kompensatsiooni ja loobus terrorismi toetamisest. Kogu oma ideoloogilise ekstravagantsuse juures oskas Gaddafi tajuda Lääne heaoluühiskonna võlusid, paljud tema lapsed said hea lääne hariduse ning tal tekkisid suhted mitme Lääne liidriga. Võib-olla oleks tal õnnestunud peale pikaajalist “paha poisi” perioodi taas rahvusvahelisse ühiskonda sulanduda ja surra oma rahva väärika liidrina, kuid Liibüa rahvas arvas teisiti. Araabia kevad lõpetas paljude nasseristide poliitilise karjääri ning ei olnud siinkohal erandiks ka Muammar Gaddafi. Tal õnnestus vältida küll kolleeg Saddam Husseini saatust ja legitiimset kohtuotsust, kui hukkus küll segastel asjaoludel, kuid mõneti sümboolselt vana kooli nasseristide raudkaardiväe viimase mohikaanlasena. Vähemalt pidas ta sõna ja hukkus väärika märtrina nagu oli lubanud ning Liibüa rahvas saab Gaddafi tee asemele valida nüüd oma tee, olgu see siis lõppkokkuvõttes milline tahes, kas valitakse tõesti lääne tüüpi demokraatia, suubutakse islami fundamentalismi või leitakse hoopis kolmas võimalus.

Ikoon ja tema iidol: vastsed kolleegid. Gaddafi ja Nasser 1969.a.

Pilt aadressilt: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/c1/Nasser_Gaddafi_1969.jpg

Ikooni lahkumine

@ckrabat

Maailma esiterrorist Osama bin Laden on lahkunud. Pärast kümme aastat kestnud otsinguid lasti bin Laden lühikese tulevahetuse järel maha tema uhkes residentsis,mis ei asunud raskesti kontrollitavates mägistes hõimupiirkondades Pakistani ja Afganistani piiril nagu kaua aega eeldati, vaid Islamabadist 50 km kirdes Orashi orus asuvas  Viljandist veidi suuremas Abbottabadi linnas.

Osama oli terrorirühmituse Al-Qaeda juht, keda seostatakse rünnaku kavandamisega World Trade Centerile ja Pentagonile mälestusväärsel 11.septembril 2001.a. Originaalne, lausa Hollywoodi mallide järgi konstrueeritud, stsenaarium viis Osama bin Ladeni pöördumatult maailma ajalukku. Mõned režissöörid jäädvustuvadki maailma filmikunsti ajalukku ainult ühe filmiga, millest elatuvad kogu edaspidise elu. Midagi sarnast juhtus ka Osamaga, sest peale 2001.a. rünnakut ilmus ta aeg-aegalt laiema avalikkuse ette Al-Jazeera telekanalis etendunud videoüleskutsete kaudu. Enamus tema poolt välja käidud ähvardustest jäidki ähvardusteks, ilma tõsisemate tagajärgedeta.

Osama kasvas üles Saudi Araabia ärieliiti kuluvas perekonnas, kellel olid tihedad sidemed Saudi kuningakojaga. Ta õppis elitaarses Al-Thageri keskkoolis ning kuningas Abdulazizi Ülikoolis Jeddas. Läänelik elulaad polnud talle võõras ning mõnede allikate järgi ei möödunud tema noorpõlv sugugi mitte religioosseid tõdesid rangelt jälgides. Al-Qaeda tegevust analüüsides võib selle organisatsiooni juures märgata lääneliku kultuuri mõjusid, eeskätt avalikes suhete, meedia ning reklaami oskuslikus kasutamises eesmärkide nimel. Hoolimata fundamentalistlikest sunni vahhabiitlikest loosungitest ei kõlanud need Al-Qaeda esituses sugugi mitte sügavreligioossete  põhimõtete esitusena, vaid üpris tavapärase islami ideologiseerimisena poliitilise kasu huvides.

Missugused tagajärjed võivad bin Ladeni kõrvaldamise operatsioonil olla? Al-Qaeda tegelik mõju islamiterrorismile ongi jäänud müsteeriumiks. Kuigi meedia on teinust temast keskse ja vaieldamatult kõige tuntuma terroriorganisatsiooni, on tema rahvusvahelise haarde tegelik ulatus jäänud raskesti määratletavaks.  Kui suur on Al-Qaeda tegelik roll isegi sunniitlike terroriorganisatsioonide tegevuse koordineerimisel ja kuivõrd on tegemist oskusliku meediakampaaniaga,  selle täpne mõju on identifitseerimata. Võib päris julgelt väita, et bin-Ladeni näol polnud tegemist olulise poliitilise liidriga ega ammugi mitte islami vaimse juhiga, vaid pigem meedia poolt toodetud ikooniga, kelle kohalikud vasted oleksid Anu Saagim, Sami Lotila, Dressi-Toivo, Iglesiase-Anett ja Nõia-Ints, rahvusvahelisel areenil Paris Hilton, Lindsay Lohan või Justin Bieber. Osama oli oma meediaikooni staatusest kahtlemata teadlik ja pärast 11.septembri rünnakut etendaski põhiliselt meediastaari osa. Huvitava asjaoluna, kas nüüd kogemata või mitte, õnnestus ühel  kohalikul IT-spetsialistil teha operatsioonist Twitteris otseülekanne. Sotsiaalmeedia näitas taaskord oma jõudu.

Isegi kui Al-Qaedat kui organisatsiooni õnnestus oluliselt kahjustada, on al-Qaeda vaid üks osa terrorismist kui võitlusvahendist, sh islamiterrorismist. Kuid ideoloogiline terrorism on nagu mitmepealine lohe, kelle maha raiutud pea asemele võib kasvada mitu uut. Al-Qaeda on kaubamärk, mis on mitmetest teistest samalaadsetest kaubamärkidest paremini müünud, kuid see ei tähenda, et vähem tuntud kaubamärkide all välja lastavad tooted on nõrgemad. Osama bin Ladeni koha võttis üle tema asetäitja, samalaadse sotsiaalse taustaga egiptlasest arst Ayman al-Zawahri. Al-Zawahrit on peetud organisatsiooni ajuks, ideoloogiks ja struktuuri tegelikuks väljatöötajaks, kuid tal on puudunud bin Ladeni karisma.

Vaevalt tähistab bin Ladeni tabamine Afganistani saaga lõppu, sest Osama oli Afganistanis vaid külaline, kellel olid Talibani ja mulla Omariga erinevad eesmärgid.  Kui Osama ideed olid suunatud islami ideoloogia pealetungile üle maailma, siis Taliban on pigem rahvusliku taustaga kohalikule turule orienteeritud organisatsioon, kelle tegevus Pakistanist ja Afganistanist palju väljapoole ei küündi. Puštude seas kuulub autoriteet pigem mulla Omarile, kelle teokraatlik režiim pakkus alternatiivi lääne kultuuri pealetungile ning suuremat iseolemist.

Meediakampaania on teinud al-Qaedast ja Osamast kaubamärgi, mis müüb. Pole välistatud, et mõned rühmitused võivad hakata seda kaubamärki enda huvides ära kasutada. Bin Laden ise võib tõusta Che Guevara suguseks „bad boy“ imidžiga kangelase oreooliga kaubaartikliks, kelle näopilte hakkab kohtama t-särkidest sigarikarpideni. Milline on bin Ladeni tegelik mõju rahvusvahestele suhetele, selgub lähiajal. Praegu panustaksin küll selle peale, et tegemist oli oma ajastu vananeva staariga, kelle tipphetked poliitilise režissöörina jäidki 2001.a. 11.septembrisse ja selle eelloona 1998. rünnakutesse USA saatkondade vastu Nairobis ja Dar Es Salaamis, kuigi alati jääb leiduma neid, kes üritavad kadunud staare taaselustada. Nagu kohtame tänapäevalgi Hitleri, Stalini ja Che Guevara fänne, siis kardetavasti tekivad ka Osama fännid.

Foto: http://www.longwarjournal.org/images/osama-bin-laden-1998-thumb.jpg