Sookuivatamise iidol Eesti ajakirjanduses

@huviline
Õhtulehe 30.11.2016 artiklis „Viis pilti Eesti elust ehk kas sookoll ikka on nii hirmus“ antakse meile võlts arusaamine erinevate sugude rollist ühiskonnas: nagu poleks füüsilistel erinevustel olulist tähendust ja relevantseteks peetakse hoiakuid ja suunamist. Õhtulehe 03.12.2016 artiklis „Sooteadlikkus: tõde ja tõlgendus“ antakse meile möödunud millenniumi aegne arusaamine karjuvast feminismist. Kõva häälega selge jutt meeste ja naiste võrdõiguslikusest valitses ühiskonnas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu perioodil, mil praktiliselt kõik naised käisid tööl. See on teadmine, mis pole iseenesestmõistetav. Eriti tänapäeval, mil paljud isikud on roosade Salvo kelkudega kihutamas nooruspõlve halvustamise mäest alla. Unustatakse ära, et teoreetiliselt on proletaarne kommunism ja feminism sugulased. Miks üldse on sookuivatamisest saanud iidol, mida meedia väsimatult ekspluateerib?

Sookuivatamisest on saanud iidol sellepärast, et meedia ekspluateerib põnevat nähtust väsimatult, silmad pärani kinni („Eyes Wide Shut“; Stanley Kubrick). Sookuivatamise käsiraamat („Tõde ja õigus“; Anton Hansen Tammsaare) pole meedia arvates piisav, saates sama asja lahkama ajakirjanduse. Paraku rüütab ajakirjandus ennast võõraste sulgedega. Lisaks on ajakirjandus alamaastme kirjandus lugude jutustamise alal, küündimata lugudes sisalduva tõsikindluseni, mida kannab endaga kunstiline pateetika ja eepika. Lood, kus mehe ja naise saatus kujunevad erinevalt, liigitab ajakirjandus müüdiks. See on õige, lood ongi müüdid. Lugude kummutamine teaduslike uuringutega aga tundub jabur. Võib-olla tõesti on statistika ja teaduslike uuringutega võimalik tõestada, et Aphrodite ei sündinudki tegelikult merevahust. Vaevalt aga õnnestub Praxise teadlastel tõestada, et merevahus, millest sündis Aphrodite, ulpis titaan Kronose (Chronos; aeg) isa Uranose sirbiga äralõigatud suguti. Iga lugu või müüt on tõsikindel uurimisaine („Võrdlev mütoloogia“; Jaan Puhvel). Igas loos sisaldub annus tõde tegelikust elust.

Küsimus ei ole saatuses, müütides või teaduses. Probleemina on tunnetatav uute sotsiaalsete iidolite teke, mille taust on ebaobjektiivne. Probleem seisneb erapoolikus uurimises, mis ei võta reaalselt antud sündmuskohta arvesse. Sugu on isikule antud looduse või keskkonna poolt. See on anne, mille saamisel ja sündmisel pole võimalik kaasa rääkida või valikuid teha. Samuti nagu on kaasasündinud mõtlemisvõime, loogiline järeldusvõime ja välismaailma tunnetus. Keegi meist pole sündides vaba tegemaks valikuid. Veelgi vähem vaba valiku tulemus on isiku laiem seisund looduslikes raamides. Nendes raamides on kehtestatud antropotsentristlikud reeglid, mille rikkumisel või täitmisel on isik täiesti vaba või vähemalt peaks olema. Seega on looduse poolt antud tunnuste mittearvestamine sündmuskoha vaatlusreeglite rikkumine.

Väliste sootunnuste põhjal saab ja peabki tegema järeldusi sookuivatamise kõlvatuse kohta. Kui anatoomia on erinev, skelett erineb, käed erinevad, hääl erineb, siis on ka sooritusvõime on erinev. Kui sooritusvõime erineb, siis on õigustatud, et mees ja naine saavad sama töö eest erinevat palka. Palgalõhe ühiskonnas peaks olema sotsiaalne prioriteet (mehed, naised), nagu ka töötuse olemasolu (laisad, töökad), ilma milleta pole vaba turumajandust ega konkurentsi. Tööandja jaoks on lõpuks oluline töö tegemise efektiivsus, isegi mitte sooritusvõime, sest see on üksnes võimalus. Palgalõhe kaotamine oleks reaalsust moonutav. Meeste ja naiste sooritusvõime erineb väliste sootunnuste põhjal. Mehed jooksevad kiiremini, hüppavad kõrgemale ja viskavad kaugemale. Üks on tugevam sugu, teine on ilusam sugu. Ilu- ja armastuse jumalaks on Aphrodite, mitte Zeus, ja ühte teisest viletsamaks pidada on minule arusaamatu, kuna mõlemad on Olümpose jumalad.

Advertisements

Online maailma piirid ja ökoriigi võimalik tähendus: rohetav-punastav Eesti

@huviline
Traditsioonid, ideoloogia ja organisatsioonid
Maa kliima muutub: Eestis, läänemaailmas, idatsivilisatsioonides ja globaalselt kõikides lokatsioonides. Kuigi ilm teiseneb, tegeletakse ikka traditsioonilise looduskaitsega. Tublid looduskaitsjad, sh Eesti Roheline Liikumine, on positsioneerunud väga kitsalt looduskaitsjatena ega kõneta suuremat ringi. Vaja pole mitte ainult loodust või inimõigusi kaitsta, vaid muuta traditsiooni, seda kuidas inimesed saavad aru maailma asjadest, sh poliitikast, loodusest ja iseendast. Traditsiooni muutmisega saadi hakkama umbes kaks tuhat viis sada aastat tagasi Joonias, Mileetoses, Eleas ja Ateenas, kui rajati kreeka filosoofia, mille uurimisobjektiks kujunes teadmistest arusaamise selgitamine. Selle aja jooksul on tekkinud teadus ja saanud selgeks, et tarkusest arusaamine ei vii meid edasi, ükskõik kui palju armastust sellesse panna. Filosoofiast on jäänud meile ideed ja ideaalid, millest pahatihti saavad iidolid. See on tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomine ehk enesepettus. Poliitilised kokkulepped on sõlmitavad ja lahti raiutavad vastavalt ideoloogilistele vajadustele. Kui iidolid on tugevad, siis kokkulepped kehtivad, nt NATO artikkel 5 või Pariisi kliimakokkulepe. Viimasest traditsioonimuutmisest saadik on Maa kliima püsinud üsna stabiilne ja ette ennustatav, kuid nüüd on näha märke ebastabiilsusest, mis tähendab, et on aeg keskenduda olulisele, poliitikale ja filosoofiale ilma enesepettuseta.

Iga piirkond kujundab elanikke kohalike maastike ja ümbruskonna kaudu. Inimeste peade kohal säravad erinevad tähed, sellepärast antakse sarnastele mõistetele sageli erinevaid tähendusi. Seda lihtsat propositsiooni ignoreeritakse esmalt maailma suurimas organisatsioonis Ühinenud Rahavaste Organisatsioonis, kuivõrd seal tegeletakse kõikide inimeste võrdsuse, inimõiguste, feminismi, kliimakokkulepete, riikide embargode, ja muude globaalsete ideoloogiatega, millest on saanud puised iidolid. Oma tegevusega eirab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon individuaalset isikut, kellel on mõtlemisvõime, mis on mõjutatud kodukoha või kodutaeva eripärast ja kes soovib tajuda maailma nii nagu see paistab tema aknast. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ajab ühesugusust ja nivelleerivat poliitikat, signaliseerides seda väiksematele organisatsioonidele ja korporatsioonidele, sh riikidele ning need omakorda isikutele.

Mida rohkem liigutakse maailma avastades seal ringi, seda ilmsemaks muutuvad erinevate inimeste erinevad kombed ja kodud ning seda ilmsemaks saab enesepettus ühesugususest ja nivelleerivast võrdsusest. Riikide kogukonnal on oluline roll tänases maailmakorralduses. ÜRO on ideoloogiline keskus riikidele, sest enamik riike ongi organisatsiooniga liitunud. Riigid ja riigi kõrged ametnikud mõtlevad ühtemoodi, tasalülitades looduslikes raamides mitmekesisust. Kuid isegi ÜRO ei saa kliimapööret pidama ega suuda sundida isikuid taktisammu marssima. Riigid jätkavad traditsiooni, mõistes, et mida rohkem avastatakse maailma, seda rohkem vajatakse võrdset kohtlemist, et vabadusaadet kontrolli all hoida. See võimaldab elu paremini korraldada ja säästlikumalt hallata, allutades erinevad mõtted aparaadi ühesugususele. Taas räägitakse riigi ideoloogiast, riiklikust mitmekesisusest, mis on traditsiooniline riiklik lähenemine, mida meie mälu mäletab eelmisest millenniumist.

Korraldusliku poole pealt polegi riiki võimalik teisiti juhtida kui repressiivsete reeglite abil, mille rikkumine on karistatav ja sanktsioonid täidetavad. See tähendab, et seadusandlus koosneb alati sotsiaalsetest normidest ja on seega antropotsentristlik. Õigusteadus on maailma kõige paremini läbitöötatud teooria, mille seisukohtades pole põhjust kahelda. Tänapäeval on loodusõigus selgema arusaamise eesmärgil õigusteooriast väljalülitatud. Teiste sõnadega öeldes pole sotsiaalsete normide kogumiga võimalik reguleerida midagi muud kui ühiskonna korraldust. Õigus on kaasajal taasesitatav ja positiivne. Looduse omaväärtuse reguleerimine sotsiaalsete normidega, nt sätestamine põhiseaduses, on pigem traditsiooniline riiklik lähenemine. See on teooriat ilmaasjata lõhkuv. See on ka eksitav, sest kõrged ametnikud kui taasesitatava õiguse asjatundjad on tänapäeval omandanud oskuse normide tasalülitamiseks ja ühtlasi kultuuri nivelleerimiseks. See ei aita kaasa uue humanismi sünnile, mis võiks olla ökoriigi kontseptuaalseks aluseks. Loodusliku mitmekesisuse raame pole võimalik samastada taasesitatavate reeglite ja positiivse õigusega.

Poliitikas on üheks põhimõisteks ühiskond ja peab ütlema, et selle mõiste sisu on vaene, maht aga väga rikas. Ühiskonna mõiste all on võimalik mahutada kooslusi töökollektiividest perekonnani. Sageli aga võrdsustatakse ühiskond sõnaga rahvas. Ükskõik kuidas ühiskonna mõiste on kohalikus poliitikas positsioneeritud, ühiskond jääb ühtlasi antropotsentsistliku maailmavaate keskseks mõisteks, sest kõik ühiskonnad koosnevad inimestest. Inimkeskne ja antropotsentristlik on kõikide riikide poliitika, sest poliitika tegeleb ühiskondade toimimise korraldamisega. Poliitika eesmärgiks on inimeste rahulolu. Kõige vaenulikumad, totalitaarsemad, kuritegelikumad riigid või riigitaolised kooslused ajaloos ja tänapäeval on alati pidanud silmas hääletajate rahulolu, lubades elatustaseme tõusu või boonust, sh väljavalitud rahva oreool, tervena elatud eluaastate pikkus, maksutõusu pidurdamine jne.

Uus, vana ja saabuv
Uus humanism on uus vaid ühes tähenduses. Selle maailmavaate keskseks mõisteks on loodus, mitte inimene. Saabuva ökoriigi tähenduses peaksid poliitika ja ideoloogia, majandus ja kultuur, filosoofia ja meedia pidama keskkonda olulisemaks kui inimest. Kui keskkond meie ümber võimaldab elada, siis on võimalik ka kõiki loetletud tegevusalasid viljeleda. Igaüks võib ennast petta, aga loodust ei saa petta. President võib meile rääkida siirusest, kui tema lastetoas polnud kombeks jumalateema üle arutleda, aga ta ei saa väita, et looduse teema, seega ühtlasi ka religiooniteema, mille ajend on looduslik ja inimeseväline, riike või rahvusvahelist õigust ei mõjuta. Siirus on lugupeetav iseloomujoon, harva esinev, aga sünniga meile kaasaantud, mitte kellegi poolt korraldatud. Loodus on selles mõttes tervik, et jumala mõistesse mahuvad looja ja andekuse märgid kui vaimse tervise sümptomid. Vähemalt ühe versiooni kohaselt on jumal teisend sõnast jume, mille olemasolu palgel annab märku tervisest.

Selles mõttes võiks ökoriik ületada online maailma piire ja olla terve. Informatsioon ja teadmised ei tee meid õnnelikumaks kui rõõm rikkusest. Filosoofia tegelemine teadmistest arusaamisega on piiratud mõtlemisega, mida mõistame tegevusena. Poliitika tegelemine ühiskonnaga on piiratud riigiga. Seda mõistame korraldusena, millega soovitakse muuta maailma paremaks ja rahva elu rikkamaks. Meedia tegelemine teavitamisega on piiratud kirjutamisega, mida mõistame inimestega suhtlemisena. Tegelikult janunevad online maailma piirid loodusliku mitmekesisuse raamide järele. Siis ei peaks kultuuriloolane Marek Tamm ennast petma, nagu oleks võimalik ajalooliste tsitaatide toomisega analüüsida rahva iseloomu ja nimetada selle tänapäevast tendentsi tagurlikuks, mida alles tuleb hakata mõtestama. Siis oleks uusreaktsionääridel ja ajaloolastel laiem alus näha ajaloo mõtet tunnetustegevusena, mille objektideks on võrdsel määral nii loodus kui ühiskondlik elu, nii nagu seda on selgitanud Nikolai Konrad (Ajaloo mõttest, lk 249, Tallinn 1987).

Tähtis on kõik, mis mõjutab antud piirkonna elanike mõtlemist, sh taimestik, loomastik, kogu elusaine, mis elab nendel pinnavormidel. Meil on hea võimalus Google Earth alla laadida ja veenduda, et kusagil maailmas pole samasugust piirkonda, isegi mitte samal laiuskraadil. Kohalik lokatsioon annab pinna ühendavale transpordile, kaubandusele teiste piirkondadega, materjali tootjatele, ainet töötlejatele ja kasvatab kliente teenindajatele. Kohalikust lokatsioonist on tingitud arvukate keelte, murrete, isegi slängi tekkimine piirkonnas, kus kas paiksetena või nomaadidena elavad inimkooslused. Arvatakse, et maailmas on üle 6000 erineva keele, aga kui palju on erinevaid maastikke? Ladudes vundamendi ökoriigile, võiks humanismi looduskeskne käsitlus muuta traditsiooni nii nagu Kreekas umbes kaks tuhat viis sada aastat tagasi ja kui Eestist saaks esimene ökoriik maailmas, siis poleks meil kindlasti vaja punastada.

Inimõigused

@ckrabat
Praegu on inimõiguste kuu ja varem on siin juttu olnud inimkohustustest. Mõned kommentaatorid on tahtnud inimõigused üldse ära kaotada või neid oluliselt piirata, pidades neid kõige kurja allikaks, sest need ei käi kokku nende „tugeva Eesti riigi“ hallutsinatsiooniga, kus riik on paks, ordnung on majas ja naabri-Juhan ei mölise. Riigikeskne mõtlemine eeldab valitsuste täielikku kontrolli ühiskonnas toimivate tähtsamate otsuste üle, kuid riik ise pole mingi amorfne üleloomulik nähtus, vaid vägagi nende nägu, kes seal parajasti võimul on. Riigikeskse mõtlemise oluline alustala toetub vägivalla monopolile, sest nii saab selle kandja end süüst vabastada. Riik poob ja laseb, keelab ja karistab – niiviisi saab kõik repressiivsed meetodid delegeerida riigile, lootuses muidugi, et riigikeskse ideoloogia kandja ise ja riik käivad ühte jalga ning riik ei kasuta neid repressiivmeetodeid tema enda vastu. Nii võis kergesti õigustada Hitleri natsirežiimi kehtestamist Saksamaal, Lenini neukkurežiimi kehtestamist Venemaal ja lõpuks miks ka mitte Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi kehtestamist Eestis. Loogika on lihtne – mina ei tea midagi, aga näe, see riik …. Selline loogika toetub lihtsatele tõdedele – riik, see on Jumal ja riik, see olen mina, lootuses, et vägivalla delegeerimine riigile legitimiseerib selle kasutamist üksikisikute poolt, kes samastavad end riigiga. Väide, nagu „inimõigustega püütakse leevendada riigi monopoolset seisundit vägivalla valdamises“ on vale juba selle poolest, et inimõiguste algne kontseptsiooon on pärit veel varasemast ajajärgust kui saame rääkida riikide tekkimisest ja vägivald ning selle kasutamine mingite eesmärkide saavutamiseks on samuti väga ürgne nähtus. Inimõiguste kontseptsioon on seotud siiski selliste universaalsete ja riigiüleste nähtustega nagu kultuur ja religioon. Riik kui ühiskonnakorralduslik mehhanism võib universaalseid õiguseid mitte aktsepteerida, kuid see ei muuda tema käitumist õiguspäraseks.

Loomulikult on riigil kui ühiskonnakorralduslikul mehhanismil voli kehtestada oma haldusalal seadusi, kuid tema voli ei saa siinkohal olla absoluutne, sest tänapäeval on riik tavaliselt võtnud endale ka mitmeid kohustusi, millega ta oma vägivallamonopoli piirab. Näiteks, kui riik astub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks, siis ta ühtlasi tunnistab selle organisatsiooni õigust tema vägivallamonopoli vajadusel piirata. Kuna tänapäeval kuulub valdav osa riike ÜRO-sse ja mitmed riigid, kes sinna ei kuulu (Kosovo, Põhja-Küprose Türgi Vabariik, Taivan, Abhaasia ja mitmed teised) on ÜRO määratluse järgi juriidiliselt mõne teise riigi osad, siis saame suures osas väita, et terve planeet on kaetud universaalsete õiguste võrgustikuga ja mitte ühelgi riigil pole siin õigust möliseda. Kui teinekord, peale järjekordset pahategu, võib burksiputka ees või poe taga kuulda arvamusi, et viskame Venemaa ÜRO-st välja, kui ta nii nagu meile meeldib, käituda ei oska. Seda pole tehtud, isegi Põhja-Koread pole välja visatud või Pol Pothi režiimi Kambodžas ja seda just põhjusel, et sellega legitimiseeriks rahvusvaheline kogukond nende käitumise ja tunnustaks nende õigust mitte siduda end universaalsete õiguste võrgustikuga. Sõdadevahelise Rahvasteliiduga läks nii, Nõukogude Liit visati sealt peale Soome ründamist välja, teised agressorriigid Saksamaa, Itaalia, Jaapan lahkusid ise, aga kas see muutis midagi paremaks? Isegi kui oletame, et näiteks huviline tuleb Eestis täiesti legaalselt võimule, võidab valimised, Eesti astub ÜRO-st välja ja tema juht teatab: ei mingeid inimõigusi enam, närige muru, ja hakkab näiteks ökoriigi idee nimel inimkohustusi kehtestama ning riigi vägivallamonopolile toetudes kodanikke represseerima, võib kergesti eeldada, et ta satub vastuollu universaalsetest õigustest lähtuva rahvusvahelise kogukonnaga, kes rakendab tema ja tema riigi vastu meetmeid.

Riigikeskse mõtlemisega kodanikele, kellel on isu riigi käsutuses oleva vägivallamonopoli järele, millega nad sooviksid kehtestada neile meeldivat režiimi, sellised universaalsed piirangud muidugi ei meeldi. Sellepärast võib äärmuslikke vaateid esindavate kodanike seas keskmisest enam kohata Euroopa Liidu vastasust, sest nende isiklikud huvid satuvad vastuollu seal kehtivate universalistlike printsiipidega. Sel juhul on kasulikum juba rõhuda kogukondlikule meie-tundele ja kaevata kõva häälega, et see kuradi Brüssel sekkub meie asjadesse ja ei luba meil piiramatult vägivalda kasutada. Euroopa Liiduga on lihtsam, sest ta on piisavalt lähedal ja tuntav, ÜRO seevastu on kaugel ning sugugi mitte nii efektiivne, et nende kohalolu oleks nii selgesti tunnetatav. Riigikesksusest ja riigiülesest saab lugeda 2009. aasta „Horisondi“ kuuendast numbrist, kus toimetaja Jänes-Kapp argumenteerib, et meie teadmised maailmast on väga riikidekesksed, kuid riikluse mõõtmine on komplitseeritud ja politiseeritud. Riikluse üks oluline tunnus on siiski tema rahvusvaheline tunnustatus, kuid mitmed de facto iseseisvad riigid on sellest ilma jäetud, üksi oma probleemide puntraga, sest teised ja suuremad riigid ei taha neid oma liivakasti mängima võtta. Juhtkirjas viidati isegi faktile, et Nobeli preemia rahvusvahelisus tekitas selle algusaegadel palju probleeme, sest riigikeskne mõtlemine domineeris ja paljudele ühemõõtmeliselt mõtlevatele subjektidele tekitab raskust arusaamine, et ka väljaspool kääbikute kapsamaad on elu. Riigikeskne mõtlemine on eriti kerge tekkima suletud ühiskondades, seetõttu võib oletada, et Eestis on sellisel mõtlemisel tugevad neukkujuured – rahvuslike loosungite taustal soovitakse tegelikult sinimustvalget Eesti NSV-d, millest tuleneb ka tugev vastandumine Euroopa kultuurile ja euroopalikule väärtussüsteemile. Putini režiim Venemaal on paljudele märksa arusaadavam, isegi kui nad Putinit ei salli ning venelasi ja Venemaad aga vihkavad. Kultuurilised käitumismustrid on aga samad, sest samavõrra vihkavad nad mõlemad universaalseid inimõiguseid.

Universaalsete inimõiguste kontseptsioonini jõuti alles möödunud sajandi keskel, peale kahte maailmasõda, kui 10. detsembril 1948 võttis ÜRO peaassamblee vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni, mida on tugevasti mõjutanud USA presidendi Franklin Delano Roosevelti poolt 1941.a. sõnastatud nelja vabaduse põhimõte – sõnavabadus, usuvabadus, vabadus mitte kannatada vaesusest ja vabadus mitte kannatada hirmust. Tema abikaasa Eleanor Roosevelt juhtis ÜRO inimõiguste deklaratsiooni ettevalmistamist. Deklaratsioooni poolt hääletas 48 liikmesriiki, kaheksa jäi erapooletuks (Nõukogude Liit, Ukraina NSV, Valgevene NSV, Jugoslaavia, Poola, Tšehhoslovakkia, Saudi Araabia ja Lõuna-Aafrika Vabariik). Honduuras ja Jeemen hääletusel ei osalenud. See nimekiri on juba üsnagi paljutähenduslik. Võitlus universaalsete inimõiguste eest on kestnud aga palju kauem. Kui inimõiguste valdkonda kuuluvaid seaduseid võib leida palju varasemast perioodist, siis paljud on pidanud esimeseks universaalseid inimõiguseid käsitlevaks dokumendiks Pärsia kuninga Kyros Suure Babüloni vallutamise puhul 539 eKr välja antud seadust, nn „Kyrose silindrit“ (viitab 1879 leitud savisilindrile, millest dokument avastati), millega anti juutidele õigus Babüloni vangipõlvest tagasipöördumiseks nende ajaloolisele kodumaale. Süsteemsest inimõiguste rakendamisest saame rääkida siiski Vana-Kreeka demokraatia puhul, kui kodanikel oli õigus sõnavabadusele ja poliitilistele vabadustele, kuigi mõiste „kodanik“ oli tollal arusaadav kitsamas kontekstis, millest tuleb juttu veidi hiljem. Kuna selline nähtus nagu üleilmastumine oli sel ajal tundmatu, siis võime kodanikuvabadustest rääkida tõesti ainult riikide pinnalt. Universaalsete inimõiguste idee hakkas arenema alles valgustusajastul, kui kodanike maailmapilt oli juba märksa laiem, kasvõi Immanuel Kanti esseel „Igavesest rahust“ (1795), mille taustsüsteem oli rajatud universaalseid õiguseid ja vabadusi järgivale rahvusvahelisele süsteemile.

Praeguse süsteemi juured ulatuvad siiski aastatuhandete tagusesse kaugesse ajalukku, kui tekkisid lepingulised suhetel inimeste ja reptiilsete tulnukate vahel, millega pandi alus inimtsivilisatsiooni sünnile, mille üheks täitevmehhanismiks said riigid ja turvalisusküsimus oli üks riikide tekkimise ajend. Inimesed said reptiilidelt kaitset ning vastutasuks maksid nad reptiilidele makse. Inimene = kodanik = maksumaksja, kellel olid teatavad õigused, mis hiljem laienesid universaalseteks inimõigusteks. Maksumaksjate riik = inimeste riik. Algses tsivilisatsioonis esines tugev liikidevaheline eristumine, mis vastas nende sotsiaalsele seisundile – oli valitsev Nibiru päritolu reptiilne klass, kellest suur osa lahkus Maalt ja allesjäänud sulandusid valitsevasse eliiti. Olid maise päritoluga hominiidid – inimesed. Kuhu kadusid neandertaalid = kuhu kadusid inimesed? Ja lõpuks siis lollid, kiiresti paljunev võõrliik Stultus perekonnast, tehisliku päritoluga biorobotid, mille algmudelid toodi Nibirult, kuid hiljem hakati neid ka kohapeal tootma. Erinevatel põhjustel on liigid muidugi aja jooksul tugevasti segunenud ja liikidevahelised vahekorrad pole enam nii jäigad. Väga palju on segaverelisi. Miks oli algne süsteem orjanduslik ja see säilis isegi Kreeka ja Rooma demokraatiate juures, mis olid teatavasti seisuslikud demokraatiad? Madalaima ehk orjade klassi moodustasid lollid. Loll ei olnud kodanik, tema oli masin, samamoodi nagu külmkapp või tolmuimeja, kuid reptiilide omanduses, kuid hiljem võisid ka inimesed lolli omada. Vanaajal tehti vahet inimese ja lolli vahel. Inimõigused kehtisid ainult inimestele ja orje inimeste sekka ei arvatud. Lollidel õiguseid polnud, nemad pidid vait olema ja tööd tegema, kulda kaevama ja püramiide ehitama, sest muidu said nad peksa. Lollide sekka aga võis sattuda ka inimesi, mis viis liikidevahelise segunemiseni. Kui inimene jättis maksud maksmata ja jäi reptiilide kaitsest ilma, siis võidi ta saata lollide hulka ning ta kaotas õiguse olla inimene. Samuti võisid sõjavangid sattuda orjade sekka.

Peale orjanduse kaotamist tõusid lollid hierarhiaredelil ja aja jooksul nad võrdsustati inimestega. Pikapeale omandasid nad isegi inimõigused, kuid ühtlasi maksustati neid inimkohustustega. Varem loll makse maksma ei pidanud nagu ka tolmuimeja ei maksa makse. Lollid tegid tööd ja olid orjapidaja ülalpidamisel. Maksude maksmine on valdavalt inimeseks olemisega seotud kohustus, mis võib teatud juhtudel olla ka õigus, aga sel juhul nimetati seda annetamiseks ja see oli reptiilide privileeg, sest kui mingid ühiskondlikud kihistused peavad makse maksma, siis on jälle teised kihistused, kes neid makse saavad ja see on juba nende suveräänne õigus, kuidas nad neid õiguseid realiseerivad. Nad võivad ka annetada. Inimõigustest loobumine saab tekkida liikidevaheliste suhete paikapanekuga. Reptiilid õiguseid ei vajanud, sest nemad moodustasid valitseva klassi. Inimesed on need kas päritolu poolest või siis maksumaksja seisusesse jõudmisega välja teeninud (sama printsiibi kohaselt tekkisid sünnijärgne ja teenistusaadel). Ja siis on veel lollid, kes on algupäraselt lihtsalt masinad ja neil õiguseid ei olnud. Nende mõtlemine on ühemõõtmeline ja seetõttu on neile omane lihtsustatud maailmapilt, mis teeb nad kergesti manipuleeritavateks. Niiviisi võime kergesti jõuda ohlokraatiasse. Väga mitmete traditsioonide sünd ulatub inimtsivilisatsiooni koidikusse, kuid võeti üle Nibiru kombestikku. Miks muutus kuld niivõrd oluliseks käibevahendiks? Aga sellepärast, et see oli nibirulaste huviobjekt planeedil, mida nad väärtustasid. Näiteks ka “pingviinide paraad” põhineb iidsel traditsioonil, millega inimesed vandusid reptiilile truudust, kuigi meie konteksti asetatuna mõjub see odava näitemänguna, umbes nagu Orwelli Loomade farmi sead on ülikonnad selga ajanud ja ahvivad inimesi ja reptiile järele. Palaganiga on aga iidne traditsioon ära naeruvääristatud.

Ökoriik teiste riikide seas

@huviline
Maalehes ilmunud manifest „Anname loodusele põhiseaduslikud õigused“, mille autorid on Rea Raus ja Kaupo Vipp, üllatas esimesest lausest: „Looduse tunnistamine elusaks seaduse alusel on osa laiemast probleemikäsitlusest, mistõttu pakume välja idee Eestimaa looduse õiguste taastamisest Eesti põhiseaduses.“ Pani üllatuma, et keegi võib nii sarnaselt mõtelda, seda poleks osanud oodata, ja pole oluline, et autorid edasise teemaarendusega kaldusid sarnastelt positsioonidelt kõrvale, näiteks arutati, kuidas Uus-Meremaa tunnustas oma seadusandluses loomi tundlike olenditena või mitmes Kanada provintsis on käimas samasugune arutelu loomade elusaks grupiks tunnustamisest seaduse alusel. Surfates veebis leidsin samal teemal lartikli Roy Stiderilt „Eesti võiks olla edukas ökoriik“ 2013. aastast, milles arutatakse mürgitamise küsimusi põllumajanduses. See sobib hästi Joakim Heleniuse ideedega ökoloogiliselt puhtast põllumajandusest.

Intellektuaalselt huvitav idee on saanud jätku Sirbis, kus intervjueerija Mihkel Kunnus küsib Kaupo Vippilt: „Leszek Kołakowskil on sümpaatne essee pealkirjaga „Milleks meile inimõigused?“, kus ta käib välja idee, et inimõiguste kontseptsiooni võiks saata ajaloo prügikasti, sest sama funktsiooni täidaksid teatud keelud ja piirangud riikidele (keeld tappa, keeld türanniseerida, keeld vara võõrandada jne) ja seda ilma tohutuid pretensioone loova õhustikuta. Kas siiski ei piisaks sellest, et tõhustada looduskaitset ja luua uusi piiranguid inimese tegutsemisele? Miks anda õigusi sellele, mis enda eest rääkidagi ei saa?“ Kaupo Vipp vastab: „On ju näha, et vaid vana malli tõhustamisega piirdumisel on kõik jätkunud vanaviisi. Aga loodusele kodaniku- (mitte inim-)õiguste andmine pole lihtsalt sümboolne akt. Elukeskkonna eest on võimalik seista kas keskkonnaameti initsiatiivi kaudu – konkreetsete seadusepügalate alusel – või juhul, kui mingi kahjuliku tegevuse on vaidlustanud isik, kes suudab tõestada, et antud tegevus riivab tema seaduslikke õigusi. Loodusele endale seaduslike õiguste andmine tähendab looduse muutumist objektist subjektiks, kellele laieneb samasugune seaduste kaitse, nagu igale kodanikule. Ideaalis saab looduse tahtlikku kahjustamist käsitleda täpselt samal moel nagu suvalise kodaniku tahtlikku kahjustamist.“

Sellest punktist kaldub Vipp vanale sotsialistlikule utopistlikule rajale. Üks vanemaid utopiste Tommaso Campanella räägib „Päikeselinnast“, kus kogukond ja ühisomand valitsevad isiku ja eraomandi üle. Tänapäeval, Campanella mõttelõnga edasi kedrates, võiks ökoriik saada alguse linnast, kus kogu energia toodetakse päiksepaneelidega. Päikeselinnas oleks planeet päikesele antud õigused, mis on sätestatud põhiseaduses, nagu neid loomadele on püütud omastada. Punkt kus utoopia muutub belletristlikuks, on soov muuta objekt subjektiks. Sellele vastandlik soov, muuta subjektid objektiks oli kunagi aluseks orjanduslikule demokraatiale ja elab tänapäevalgi oma elu. Kuhu võib jõuda utoopia looduse subjektsusest ja milline demokraatia sellest välja areneb, see on tõesti laiem probleemikäsitlus. Siiski, milleks peaksime loomadele, planeetidele või laiemalt loodusele andma õigusi, inimühiskonna omapäraseid entiteete, millel pole vastavusi looduses? Tänapäeval valitsev jurisprudents ei tunnista loodusõigusi. Valitsevaks on positiivne õigus. Raamistades loodust ja meid ümbritsevat keskkonda normidega, nt põhiseadusega, jääb inimeste mõtlemisviis ja elutunnetus ühesuguseks ega muuda tegelikult kehtivuses midagi. Kehtivalt on ideaalidel kombeks saada iidoliteks. See on tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomine, enesepettus. Ainult inimesele on omane eksida, loomad ja loodus ei eksi kunagi

Intuitiivselt küsib intervjueerija õige küsimuse, miks anda õigusi sellele, mis enda eest rääkida ei saa. Ta ei ole oma küsimusega mõtelnud kurjuse ega süü peale, tajudes seda võib-olla intuitiivselt, vaid hoopis inimõiguste aegumise peale. Reaalselt on kogu kurjus ja süü või eksimused inimühiskonnast tulenevad nähtused, mida looduses ei eksisteeri. „Koerad ei ole mida kunagi hammustanud, ainult inimesed,“ pareeris Marilyn Monroe, kunagine filmistaar, sama intuitiivselt ajakirjaniku küsimuse. Kui keegi sõidab Niagara kosest alla ja saab surma, siis kosk pole selle isiku surmas süüdi. Omistades kellegile või millegile õiguse, siis peab sellele järgnema ka täis vastus või vastutus. Ometi on võimalik siit edasi mõtelda, mida uuendusmeelsed ja avatud inimesed palju teevad. Vipp võtab oma vastuse intervjueerijale kokku: „ Lõpuks on iga kodanik ise osa sellestsamast loodusest. Ka siis, kui ta seda endale ei teadvusta.“ Just siia on minu arvates peidetud aken, mille avamisega võime avastada uusi maastikke.  Me säästame keskkonda niivõrd kuivõrd tunneme ja tunnetame, et oleme ise selle keskkonna järeldus ja koostisosa.

Jurisprudentsi juurest, mis on maailma vanimaid teoreetilisi konstruktsioone, millele lisada pole võimalik eriti midagi, tuleks probleemideringi edasi avardada filosoofiaga, mille kolmest sambast tähtsaim on humanism. Link, mis seob õigusteadust ja uut humanismi on voluntatiivne element tahtluses. Tänase Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe uurimused sellel teemal ei anna kahjuks vastuseid, kõik on taandatud intellektuaalsele elemendile. Kui toimepanija teadis, siis ka tahtis kannatanut kahjustada. Õiguse kaitsev funktsioon on üsna sarnane looduskaitsele või kaitseväe tegemistele, kes ühiskonda sõja korral kaitseb. Sotsiaalsete normide kaitse tagab nõrgemate ja vanurite hoole sotsiaalselt. Mõlemad, nii kaitse kui hoolekanne on sotsialistlikud nähtused. Tegelikult vajab maailm kapitalismi edasiarendust, mida keskkonna ja looduse sääst võiksidki pakkuda.

Inimene on üks osa loodusest, selle sententsi sisustamine peaks olema uue humanismi lähteülesanne. Maailm on muutunud globaalselt industriaalsest infotehnoloogiliselt globaalseks, mis on globaliseerumise viimane piir. Olles infotehnoloogia arengus infotöötluse rakenduste arvukuses ületanud mõistlikkuse piiri, ongi aeg pöörduda filosoofia raputamise juurde. Filosoofia peaks alla ronima kolme samba otsast (ontoloogia, epistemoloogia, aksioloogia) ja äratama ellu loodussäästliku humanismi. Vana maksiim ja kantilik ideaal „ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks“ on muutunud puiseks iidoliks. Säästa loodust, ära tee loodusele haiget, sh teisele inimesele, võiks olla uus maksiim.

Humanismi sisustamisel keskkonda säästvalt, kapitalistlikult, võib tegelikult jõuda tõdemuseni, et kõik inimkonna saavutused on võimalikud tänu mateeria olemasolule, mida kasutades on jõutud liikluse ja kompuutriteni. Mitte ühtegi komponenti ja osa elementaarsuses pole inimene loonud, vahest ainult klooninud või jäljendanud. Antropotsentristlik lähenemine humanismis on meile jätnud vaid vastuseta küsimusi, me ei tea, kes inimene on, sest „inimene on saladus“ (Fjodor Dostojevski). Kindlalt on teada vaid fakt, et inimese koostisosad pole konstrueeritud ega krediteeritud teaduse poolt või intellekti kaasabil. Mis on, see on antud, mis on juurde tulnud, need on lingid ja seosed. Nendest seostes osa on kuulutatud väärtusteks või põhiväärtusteks, aga unustatud on lähteülesanne. Loodus on elus, selles pole kahtlust, sama peaks olema ökoriik, mis on võimalik, öeldes lahti vanade riikide puistest iidolitest.

Rahu utoopiast ja vägivalla paleusest

@ckrabat
Tänases Eesti põhivoolu ajakirjanduse lipulaevas Postimehes võis lugeda ajaloolase ja meinstriimse õuelauliku Margus Laidre esseed „Rahu utoopia ja kurjuse lilled.“ Laidrele sekundeerib “rahvalikumas” Õhtulehes Igor Gräzin, kes tajub sõnakõlksu „euroopalikud väärtused“ taga laiutavat igavat tühjust. Mart Kadastiku vaimu dikteerimisel on Eesti põhivoolu meedia alustanud stultoloogilise eksperimendiga ja kordab väsimatult putinliku post-orwelliaanliku maailmakorra mantrat: „ Neli jalga on hea, kaks jalga on parem“ … ei, ikka see „rahu on halb, sõda on parem, so lets go to war“. Eesti meinstriimlasi on kihevile ajanud Donald Trumpi oodatav võit Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel, keda oodatakse nagu Antikristuse saabumist ning tasapisi on mitmed poliitikud kutsunud üles valmistuma Trumpi poolt algatatavatele muutustele maailmakorras. Kui Keskerakonna ja EKRE liidrid eesotsas Edgar Savisaarega toetavad avalikult Donald Trumpi, siis põhivoolu poliitikud on end väljendanud märksa ettevaatlikumalt, jättes ukse paokile ka Hillary Clintoni võimalikuks võiduks. Laidre essee puhul on huvitav see, et kui siiani peeti rahupooldajaid rohkem ohututeks ullikesteks, kes ei tea mis elu on ja segavad tõeliste meeste murumänge gladiaatorite areenil, siis Laidre ütleb otse välja. „Et vägivald ja sõda pole enam mõeldav, on mitte üksnes vale, vaid ka ohtlik mõtteviis.“ Kui on ohtlik, siis tuleb midagi ette võtta ja teisitimõtlejaid tuleb ühiskonnast isoleerida ning võib-olla isegi surmaga nuhelda, milline mõtteviis äärmuslike liikumiste seas laialdast toetust evib. Seda mitte ainult Eestis, ka konservatiivne ikoon Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on teatanud oma toetusest surmanuhtluse taastamisele. Põhimõtteline murrang on saavutatud juba selles, et kui siiani domineeris seisukoht, et äärmuslus on midagi marginaalset, siis nüüd kattuvad äärmuslikud seisukohad üha enam meinstriimliku mõttevooluga. Ilmselt on nii kellegi kasulik, teadagi kellele ja pole võimatu, et kusagil keldrivõlvide varjus jagatakse juba portfelle tulevases Eesti natsivalitsuses … Kõik see viitab käimasolevale konservatiivsele revolutsioonile Eesti poliitikamaastikul.

Valdav osa Laidre essee on pühendatud Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessori Steven Pinkeri raamatu „Meie loomuse paremad inglid“ („The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined“ (2011) kriitikale, kes on progressiusku ja väidab, inimkonna senise ajaloo taustal elame praegu ikkagi kõige rahumeelsemal ajal. Patsifeerimisprotsessi kõige suuremaks tõukejõuks on Pinkeri järgi olnud jõu kasutamise monopoliseerimine riigi poolt ehk siis suurem kontroll vägivalla pruukimise üle. Minevikus oli hullem. Laidre kirjutab: „Lüneburgi ülikooli professor Christian Welzel hullutas alles 2016. aasta juulis Tartu Ülikoolis kuulajaskonda sarnaste mõtetega, kõneldes kantiaanliku rahu taasleiutamisest ja riikidevahelise patsifismi laialdaste aluste tekkimisest ning ulatuslikust tõendusmaterjalist inimeste valmisoleku massilisest langusest elu ohverdamiseks sõjas.“ Rahvusvahelistes suhetes on debatt realistide ja liberalistide vahel olnud viimase sajandi jooksul üks põhiküsimusi rahvusvaheliste suhete ratsionalistlike koolkondade vahel. Realistlku koolkonna juured ulatuvad 17.sajandi inglise filosoofi Thomas Hobbes’i, kes oma töös „Leviathan“ üritas lahti mõtestada rahvusvaheliste suhete olemust. Hobbes pidas inimest egoistlikuks natuuriks, keda tuleb jõu abil ohjes hoida ning kelle jaoks kõikide sõda kõigi vastu on igati normaalne tegevus. Realistidele vastanduva liberalistliku (idealistliku) koolkonna toetuvad Immanuel Kanti ideele igavesest rahust („Zum ewigen Frieden. Ein philosophischer Entwurf“, 1795), mida tuleb käsitleda siiski kui ideaalseisundit, millest kõrvalekaldumine on anomaalia. Loomulikult vajame me tuletõrjujaid, et võidelda tulekahjudega ja politseinikke, et võidelda kuritegevusega ja arste, et võidelda haigustega, kuid ei tulekahjusid, kuritegevust ega haigusi ei saa käsitleda kui normaalseisundit. Täpselt samuti ei sõdu pidada normaalseisundiks, vaid kõrvalekaldeks, anomaaliaks, mille vastu tuleb võidelda. Laidre ja Gräzin kvalifitseeruvad debatis Hobbesi maailma apologeetideks, sest nad eitavad kategooriliselt igavese rahu võimalust ja on sügavalt pettunud euroopalikes väärtustes. Tõepoolest, 1990-te alguses sattus Ida-Euroopa maailma mida ta ei mõistnud ja mida talle polnud õpetatud ei nõukogude sõjafilmides ega Soome TV-st vaadatud Hollywoodi märulitest, sellepärast tundubki idee kantiaanlikust rahust tavalisele neukkule võõras ja isegi ohtlik.

Kaks aastatuhandet tagasi ütleb Jeesus Mäejutluses: „Vaadake, kas inimesed süütavad küünla ja panevad selle vaka alla? Ei, vaid küünlajalale, ja see annab valgust kõikidele, kes majas on; seepärast laske oma valgusel nõnda paista selle rahva ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas. Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama seadust või prohveteid! Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.“ Laidre deklareerib: „Et vägivald ja sõda pole enam mõeldav, on seega mitte üksnes vale, vaid ka ohtlik mõtteviis. Mulle meenutab see stseeni filmist «Iseseisvuspäev» (1996), kus osa heasoovlikke, ent naiivseid inimesi kogunes täis entusiasmi kõrghoone katustele tervitama end suurlinna kohale laiali laotanud tulnukate kosmoselaeva. Vastuseks avanesid kutsumata külalise õhulaeva luugid ja võimas laserkiir muutis tervitajad ühe hetkega pihuks ja põrmuks.“ Sellega vastandub ta otseselt Kristuse sõnumile aegade hämarusest. Kahekümne esimese esimese sajandi alguses võime märgata antikristlike jõudude olulist tugevnemist, isegi kui nad teinekord tegutsevad Kristuse lipu all. Pole juhuslik, et Eesti rooma-katoliku kirik on märganud, et „viimasel ajal teatud blogides ja sotsiaalmeedias olevatel Facebooki lehekülgedel on ilmunud artikleid, mis ründavad Rooma Paavsti, piiskoppe ja Kiriku õpetust.“ Täiesti loomulik, et antikristlike jõudude rünnakud on sageli suunatud paavst Franciscuse vastu. Piiskop Philippe: „Tuleb meeles pidada, et nende artiklite eesmärk on eemalduda ühtsusest Püha Isaga ja järelikult osadusest ka Katoliku Kirikuga.“ Antikristlike jõudude esindajad kahekümne esimesel sajandil on Donald Trump, Vladimir Putin, Edgar Savisaar ja Margus Laidre. Laidre viitab prantsuse jakobiinide vägivallale Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal, mida ta seostab kantiaanliku maailmavaatega, kuigi tegelikult mõistis Kant jakobiinliku terrori hukka. Loomulikult on vägivald tänapäeva maailmas siiani eksisteeriv reaalsus, kuid see ei tähenda, et inimkond peab sellega leppima ning patsifismi naeruvääristama nagu äärmusideoloogidel kombeks on.

Laidre üritab lugejat veenda, et nii sõda kui vägivald on normaalseisundid, mille vastu ei tule võidelda, vaid inimkond peab need aktsepteerima ja seda nimetan mina ohtlikuks mõtteviisiks. Veel üsna hiljuti pidid sellised „mõtlejad“ maailma läbi rootsi kardinate vaatama. Nüüd käsitleb meinstriimlus sellist mõtteviisi normaalsusena ja patsifismi anomaaliana. Idealistliku maailma eesmärk on alati püüelda parema poole ja mitte leppida olemasoleva reaalsusega. Kui me lepime sellega, et sõjad ja vägivald on reaalsus, milles ei saa ega tohi vabaneda, siis kehtib sama loogika kuritegude, haiguste, nälja ja tulekahjude suhtes. Kantiaanliku maailmavaate järgi on sõjad anomaalia, mitte reaalsus ning tsiviliseeritud maailm peab tegutsema selles suunas, et sõjaohtu vähendada, mitte leppides sõja paratamatusega. Mulle jääb sügavasti arusaamatuks, kuidas meie meinstriimlikud poliitpropagandistid kritiseerivad Vladimir Putinit, et see ei järgi läänelikke väärtusi (mis vastab muidugi tõele) ja samal ajal jagavad neid väärtusi, mida Putin esindab ja vihkavad kõike läänelikku. Uue ajastu ehk üleilmastumise probleem on see, et terve maailm ongi hästi kiiresti igaühele koju kätte tulnud ning kommunikatsiooniajastul on Eestist Uus-Meremaale sattumine vaid sekundite küsimus, sest Internet on kõikvõimas. Paljude jaoks on selline mitmekesine maailm too much ja nii nad põgenevadki nostalgilistesse illusioonidesse. Reaalsus on see, et eelmise sajandi lõpust alates on mitmed piirkonnad maailmas muutunud sõjavabaks, eeskätt puudutab see Euroopat (kui endised Nõukogude Liidu piirkonnad välja arvata) ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikat, kus riikidevahelise relvakonflikti puhkemise võimalus on muutunud minimaalseks. See ei välista olukorda, et mitmed piirkonnad maailmas, eeskätt Aafrikas ja suures osas Aasias on endiselt ebaturvalised. Kuid miks me peame joonduma nende järgi ning mitte võtma eeskujuks Euroopat ja Ameerikat?

Totaalse meedia võidukäik võimaldab luua illusoorseid maailmu, kuhu igaüks meist võib vabalt elama kolida. Jamaks läheb siis, kuid selliseid maailmu hakatakse teistele vägivalla abil peale suruma. Kui ikka päevast päeva räägitakse, et Baltikumis valitseb suur sõjaoht ja Ukraina sündmuste kordumine on peagi ees ootav reaalsus, siis hakatakse alateadlikult seda sõjaohtu suurendama, mitte selle vastu võitlema ja see on ohtlik. Hiljuti avaldas „Postimees“ Peter Pomerantsevi loo „Hüvasti, tõsiasi! Me elame post-fakti maailmas“. Pomerantsev viitab tuginedes vene päritoluga ameerika eksperdile Svetlana Boymile, et virtuaalmaailmade vohamise maailmas võimutseb nostalgia. Kui midagi uut ja paremat välja mõelda ei osata, siis hakatakse ihaldama minevikku. „Putini interneti-trollide armeed müüvad unistust taastatud Vene impeeriumist ja Nõukogude Liidust; Trump tviidib «Teeme Ameerika uuesti võimsaks»; Brexiti pooldajad igatsevad Facebookis taga kaotatud Inglismaad; ja netis levivad ISISe tapmisi näitavad filmid ülistavad müütilist Kalifaati.“ Laidre soovitab sellise maailmaga leppida. Pomerantsevi väitel lähtub see Nietzsche maksiimi «pole fakte, on vaid interpretatsioonid» tõlgendamisest, kus „iga versioon toimunust on üksnes veel üks narratiiv, kus valesid saab välja vabandada «alternatiivse vaatenurga» või «arvamusega», sest «kõik on suhteline» ja «igaühel on oma tõde» (ja internetis on see tõepoolest nii).“ Selles poleks midagi halba, kui kõik need virtuaalsed maailmad tunnistaksid maailma mitmekesisust ja ei sunniks ligimesi sinna elama kolima, aga tihtipeale pole see nii ja siis läheb tõesti jamaks.

Children of ghost society – igaüks võib talle sobiliku maailme valmis ehitada ja sinna elama kolida …

Inimkohustused

@ckrabat
Viimasel ajal on Persona in fieri debattides tugevasti üles kerkinud inimkohustuste idee, mille taustsüsteem on jäänud mõneti hämaraks ja ebaselgeks. Ei jäägi midagi muud üle, kui püüda termini taga sisu näha. Huviline: „inimkohustusi võiks pidada sama absoluutseks nagu elu inimõigustes.“ Mulle tundub, et huvilisel on väga tugev bipolaarne normatiivne maailmavaade, mis lähtub süü presumptsioonist ning kus kõikide esinevate probleemide lahendamine seotakse ühemõtteliselt süüdlaste otsimisega, olgu need siis liberaalse maailmavaate levimine, avatud ühiskonna kõikelubatavus, universaalsete inimõiguste kehtestamine, surmanuhtluse kaotamine või mõni muu pjedestaalile tõstetud meede. Kui süüdlane on likvideeritud, siis peaks idee järgi tulema õnn meie õuele, mis ei ole midagi muud kui sajandite vanune lihtsa inimese unistus „heast tsaarist“, kes kõik õigeks pöörab. „Oleks ometi keegi tark ja õiglane Juht, kes meile ütleks, mida me tegema peame.“ Hämarolekusse jääb aga, mis on soovitatud meetmete taga, sest puude taga metsa üles otsida polegi nii lihtne. Kui rääkida aga neukku- ja natsinostalgia levimisest kaasaegses Eestis, mida mitte märgata saab vist ainult pime, saavad paljud pahaseks, sest nende meelest pole õige osundada, et Juku pea on tegelikult kandiline, sest paljude lihtsate inimeste helesinistes unistustes on Juku pea ümmargune nagu Tootsi maakera ning pole ilus neid nende unistustemaailmast välja tuua. Evolutsiooni kiire areng viimastel sajanditel on jõudnud niikaugele, et igaüks võib toanurgas talle sobiva maailma valmis ehitada ja sinna elama kolida, ignoreerides kõike seda, mis väljaspool Puuri toimub ja turvates end raudbetoonist ja jääkarudest siseturukaitsega.

Suletud süsteemide liikumapanev jõud on hirm ja seda lakkamatult ründavad tont number viied lisavad sellele elujõudu. Suletud süsteemis on väärtustatud infojulgeolek, mis viib paratamatult tabuteemade tekitamiseni, mille vaidlustamine peaks kõrgeimate ideede nimel olema karistatav. Louis XIV kontseptsioonist – „Riik, see olen mina“ lähtuvalt püstitatakse hüpotees – „EKRE = eesti rahvas“. Huviline räägib: „Rahvast ja rahvuslust, mitte kosmopolitismi, esikohale seadvad poliitikud on alati teel, kuigi võivad eksida nüanssides. EKRE mõõdutundetu naeruvääristamine tähendab oma rahva naeruvääristamist, sõltumata tema erakondlikust kuuluvusest või erapooletusest.“ Paraku näitab EKRE ülisuur tundlikkus kriitika vastu tema poolt propageeritava ideoloogia savijalgadel olekut, kus rahva tahtele apelleerides soovitakse tegelikult legitimiseerida klannihuvid. Selliseid rahvajuhte on maailm palju näitud – Vladimir Leninist Adolf Hitlerini, Kim Il Sungist Saddam Husseinini ja Konstantin Pätsist Vladimir Putinini. Kollektiivsete identiteetide rõhutamine viitab aga tavaliselt inimlikele alaväärsuskompleksidele. Kollektiivset identiteeti väärtustavad indiviidid on tavaliselt karjaloomad, kes on inimesena läbi kukkunud ja vajavad seetõttu karmi kätt, karja Juhti, kes teda õigele rajale juhataks. Juhikesksus on normatiivsele maailmavaatele omane, sest Juht oma autoriteediga tagab ühiskonda reguleerivate normide legitiimsuse. Indiviid muutub karjas mutrikeseks masinavärgis, kelle ülesandeks on Ideed ja teda kandvat Juhti vastuvaidlematult teenida, kas siis meeskodanikuna sõdurina vaenlaste vastu võideldes ja naiskodanikuna sünnitusvabrikus uusi sõdureid tootes. Totalitaarrežiimide ajupesuideoloogiatest annab hea pildi neukkuajal ilmunud idasaksa punakirjaniku Dieter Nolli teos „Werner Holti seiklused“, mis toob väga hästi välja maailmavaatelised sarnasused natsi- ja neukkurežiimide vahel. Kaugemalt võetuna lähtub selline maailmavaade aga süü presumptsioonist, kui pärispatust vabanemiseks peab inimkond alluma kõrgematele ideedele ja sulanduma karja.

Kuna bipolaarsed normatiivsed maailmavaated põhinevad konfliktil – Meie-gruppide vastandumisel Nendele, konfliktiolukorras on poolte selge eristumine oluline, siis on liberaalne maailmavaade neile idiomaatiliselt vastuvõetamatu. Huviline: „ Liberaalsus, derivaadina libertaarsus, peab retoorikat positiivsest vabadusest või ka negatiivsest, igatahes võrdsustades vabaduse õigusega, eeldamata poliitilist vastutust. Selles vaates pole liberaalsusel poliitilist perspektiivi. Kogu inimõiguste kontseptsioon, seega ka õigusriik, on valedel alustel, kuivõrd õiguste/kohustuste korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Samuti on kohustusliku solidaarsuse kontseptsioon valedel alustel, kuivõrd riigi ja rahvusluse korrelatsioonile pole adekvaatset asendust.“ Sellest kuidas ajaloo mütologiseerimist kasutatakse režiimi õigustamiseks, rääkis 1991. aasta nr.11-12 „Akadeemias“ Georg Elwert. Kui minevikku idealiseeritakse, siis võib see tunduda ihaldusväärsena: „Ühiskonnas toimuvaid protsesse tuleb tunnetada loomulikult, oma julguseraas tuleb kokku võtta ja mitte ajada kõiki põhjusi nõukogude armee kaela, nähes õudust seal kus midagi õudsat pole ega pole kunagi olnud.“ See loob aga usutava platvormi minevikunostalgiaks, kus repressiivseid süsteeme hakatakse idealiseerima, sest riik oli paks ja ordnung oli majas ja kui kodanik identifitseeris end süsteemi osana, mutrikesena masinavärgis, siis muutusid režiimi kuriteod tema jaoks kangelastegudeks. Rahvuslust rõhutavate ideoloogiate üks olulisemaid tunnusjooni on individualismi eitamine ja soov sulanduda massi, soov sellest mitte eristuda.

Salapärane soov inimkohustuste kehtestamiseks jääb aga paljuski müstifikatsiooniks. Varem on inimkohustustest kirjutanud Mihkel Kunnus: „Inimõigused (seega ka nn inimkohustused) on kristlik kontsept. Kristlus haakis lahti indiviidi väärtuse selle maistest omadustest. Igas inimeses on surematu jumalanäoline hing ning kõik maised omadused ja hierarhiseerimised on selle kõrval teisejärgulised.“ Kristus pani inimestele vaid ühe kohustuse (Joh 13, 31-33a. 34-35): „Kui nüüd Juudas oli lahkunud, ütles Jeesus: «Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Kui Jumal on temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka ennast ja ta kirgastab teda just nüüd. Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele: «Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla», nii ütlen ma praegu ka teile. Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.» Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! On see liialdus? Kaasaegne elu on ju eelkõige enesekeskne. Tunduvalt kergem oleks täita teist Jeesuse armastuse käsku: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!Vello Salo: „Me kõik tahame hästi elada. Ent milles see hea elu seisab? Ristiusus on valitsemine teenimine või teistpidi – teenimine on valitsemine. Jeesus kui Jumala poeg, Jumal ise, ei tulnud mitte ennast teenida laskma, vaid teenima, kuid see ei ole meil nagu üldse pärale jõudnud. Eesti keele seletav sõnaraamat – aastast 2008 – toob nõukaaegse alljaotuse „käsk“ all näitena ristiusu kümme käsku. Aga need on ju hoopis judaismi omad – ristiusul on üksainus!“

Inimkohustuste kontseptsiooni toetav kollektiivse süü presumptsioon on rohkem omane ida tsivilisatsioonidele ning vastandub läänekristlikule individualismile. Mihkel Kunnus räägib essees “Humanism sööb oma lapsi”: “Kristlus põlistas süü subjektina üksikisendi, indiviidi. In-dividus tähendab ladina keeles jagamatut. Veendumus, et süüdiv üksus on just nimelt indiviid, on õhtumaises kultuuriruumis sügavalt juurdunud (nüüd mõistagi ilmalikustunud kujul). Suguvõsa au, veritasu ja muu säärane mitteindiviidikeskne moraal tundub õhtumaalasele sügavalt võõristusttekitav ja barbaarne … Kultuurist iseäranis rikkumata õiguslased mõistagi arvavad, et inimõigused on inimesele kaasa sündinud, nagu mõni organ, aga inimkohustused on liberaalses demokraatias kadunud geneetilisse prügikasti nagu looteea lõpused. ” Andres Maimik kirjutab veel siis, kui EKRE tõus tuhast ja murjani- ning kooselupaanika olid veel läbikäimata etapid: „Ma saan aru, miks on konservatiivide suunalt tuleva kriitika alla sattunud humanism. Nimelt rõhutab see, et keskmes on inimene oma vajaduste, huvide ja õigustega. Inimkesksusele olgu allutatud kõik muu … Tegelikult jõuame välja fundamentaalse küsimuseni: kas indiviidi kohustus on igal tingimusel eelistada üldisi huvisid? Või seista eelkõige oma huvide eest? Isegi juhul, kui need lähevad üldiste huvidega vastuollu? Kas inimene on riigi võik riik inimese jaoks?“ Normativistidel on asi selge riik on kõrgeim väärtus, mida tema kodanikud peavad idee järgi vastuvaidlematult teenima, ainult probleem on praeguse riigiga, mille eesotsas on teatavasti liberastid ja tolerastid – riik saab alguse Juhist. Nii kaua kui riik on liberaalne ja avatud, kohustused ei kehti, sest inimõigusi läheb vaja „õige režiimi“ kehtestamiseks.

Maimiku artiklist veel üks point: „Traditsioon oli, et mustanahalised on orjad, et naised ei saa riigiasjades kaasa rääkida ja et lapsi kasvatatakse kantsiku abil. Traditsiooni hoiab üleval tautoloogiline loogika – see on nii, sest see on nii ette nähtud. Ja pole meie asi seda vaidlustada. Kui poleks neid vapraid, kes julgenuks traditsiooni kõikvõimsust kahtluse alla seada ning võidelda inimese õiguse eest olla inimene, elaks me ikka veel isegi vanamoodsa inimese jaoks kaunis ebainimlikus õhustikus. Ma tean, et liberaalsus on kaunis negatiivse varjundiga sõna. Aga sellest hoolimata, või just selle pärast võiks liberaalid astuda välja liberalismi laiade õlgade tagant ning anda vabaduse mõistele tagasi selle õige sisu.“ Liberaalsus on negatiivse varjundi omandanud alatest 21. sajandi algusest, kui Euroopa ühiskondades tugevnesid totalitaarsete režiimide ihalusele viitavad natsi- ja neukkunostalgia ilmingud. Kõrgemast ideest lähtuvad konservatiivid ei saa loomupäraselt aru, et nii nagu nemad apelleerivad oma õigusele ajaloo prügikasti visatud kontseptsioonidele elujõudu sisse puhuda, on ka liberaalidel õigus oma maailmavaatelisi seisukohti kaitsta, mitte saadud nurka häbenema kamandatud.

Leviathan II – saabumine

@huviline
Leviathan on suur merekoletis, mida juudid on nimenatud oma pühakirja tekstis, aga laiemalt tuntakse seda inglise filosoofi ja ühiskondliku leppe teooria arendaja Thomas Hobbes’i teose järgi.  Monopolistlik õigusriik täidab kaasajal sama rolli, mis Hobbes’i teoorias oli absoluutsel monarhial. Siiski on ka palju erinevusi. Eeskätt nõustuvad kõik, et riigi käes on ja peabki olema vägivalla monopol. Selles osas ei ole näiliselt riigile konkurentsi – ei vormiliselt, aga üha enam ka mitte sisuliselt. Riikliku monopoli kõige ohtlikumaks vaenlaseks administratsiooni sisemiselt on ametnike aususe kohustuse rikkumine, sest see rikub eetika monopoli, mille poole õigusriik on teel. Riigi moraal on kui riknenud kaup, mis moodustub korrelatsioonis monopoolse vägivallaga. Mida rohkem  tegeleb riik oma ametnike aususega, seda ilmsemaks saab kaasaegne võõrandumine õiguslikult moodustatud kehast, milles vastutus on jagatud olematuks (poliitiline vastutus) ja mis erineb eelmise sajandi alguse eksistentsiaalsest võõrandumisest. Rahvas vaatab toimuvat distantsilt, „meie inimesed“, „meie Euroopa“, aga kohustuslik solidaarsus ei puuduta kedagi. Õiguskaitseorganite eneseõigustused, hoiatused ja vabandused rahvast ei kõneta. Demokraatia kehtestab ennast üha monopoolsemalt.

Mitte keegi ei küsi, kuidas on võimalik, et terrorism kõnnib mööda maad? Mis on terrorismi põhjused? Mis sünnitavad suitsiidi seal, kus elu peaks olema armsam vabadusest? Keegi ei küsi, miks ametnikud korrumpeeruvad riikides, ettevõtetes (EU), sündikaatides (UEFA)? Vilepuhuja mängib oma võltsi meloodiat ja kiidab takka: seal, kus meri hülgehall, ja muud pooltoonid. Dopingukütid poovad eksinu alati üles, ka siis kui nöör peaks katkema, sellest ei hoolita, ja silmus asetatakse taas kaela. Topeltkaristamise keelus sisalduv „saatusesõrm“ on teadlaskonnale tundmata. See ei ole normaalne, et inimene läheb pommivööga metroosse ja laseb ennast õhku. See ei ole normaalne, et valitsev koalitsioon mitte millegi eest poliitiliselt ei vastuta. See ei ole normaalne, et kunstnikud rakendatakse poliitilise dirižaabli külge seda täis puhuma. See ei ole normaalne, et õpetajad on alati kõige targemad, kellel õigus kõiki valimatult noomida. Korruptsiooniga võitlemine näitab, et riik on võtnud tõsiselt eesmärgiks monopoliseerida moraali ja eetika, saada suureks ja üllaks õpetajaks ja kaitsjaks. Elukestev õpetamine jätab välja võimaluse, et inimesed teavad ise, mis on hea ja halb. Terrorismiga võitlus näitab seda, et riigi vägivalla monopol kipub käest libisema. Inimesed oleksid kui lambad, kes on ilma karjuseta ning sunni ja vägivalla küsimustes kasutamisvõimetud.

Võib-olla tõesti, et olen tuim tükk, aga ma ei suuda kaasa elada Brüsseli terrorirünnakule. Suur õnnetus, mis toimus, ei lähe mulle kuidagi korda, isegi vaatamata sellele, et meedia suutis leida kaks eestlast, kes seal kannatada said. Võib-olla olen empaatiavõimetu või üleinformeeritud melanhoolne meedia tarbija. Õnnetusi on igapäevaselt uudistes hulgaliselt. Juba Breiviki tapatalgutes alates olen märganud endas tuimust  kasvamas, sest veel massimõrv Dubrovka teatris, mäletan, tekitas kannatanute suhtes kaastunnet. Koos empaatiavõimetuse kasvuga ja suurõnnetuste põhjusi vaagides, on üsna loogiline jõuda järeldusele, et põhjused peituvad valitsevas ühiskonnakorralduses, mitte kuskil mujal. Liberaalne demokraatia, sekulaarne Prantsusmaa või Belgia, ei suuda rahvale pakkuda vajalikku turvalisust. Konservatiivne demokraatia pakub vastuoksa vabaduse unustust, mida rahvad kunagi ei unusta.

Aarne Rannamäe saade „Vabariigi kodanikud“ ei rääkinud midagi selgemaks, ühtegi põhjust ei suudetud välja tuua. Vastuoksa, jutt kiskus ühtse Euroopa infovahetuse ja totaalse luure vajaduse suunale, mis on veel üks elanikele mõistetamatu, aga ametnikele iseenesestmõistetav meede. Juba praegu on ühiskonnas institutsioonidel vihjetelefone rohkem kui koputamisvõimalusi totalitaarsetes režiimides. See on nö kõrgete ametnike soovide näide Euroopa suunal, millega pole võimalik nõus olla. Nende teadusküllane jutt kaugeneb üha loomulikust loogikast. Teatud inimomadusi monopoliseeriv ja sekulaariseeruv riik on ebaloomulik. Igal maal on endiselt omad kombed, Euroopa ühtseid kombeid pole tekkinud, Euroopa rahvast pole kujunenud ega kujune kunagi.

Kõrged meediaametnikud, kelle hulka võiks ka Ahto Lobjakase liigitada, ei erine teistest tšinovnikutest, olles omandanud oma fraasid riigiametnike retoorikast ja olles unustanud lihtsad sõnad. Kuigi kala hakkab mädanema peast, pole selle metafoori kasutamine riigi puhul üldjuhul võimalik, sest riik peaks põhimõtteliselt olema ratsionaalne moodustis. Riikide liidus, ebaratsionaalses impeeriumis, rahvaste mittetulundusühingus või globaalses bürokraatias tõstab pead Leviathan, mistõttu võiks kõrgete ametnike suurte sõnade tegemise võrdlemine kala peaga olla asjakohane. See pole mingi kärbeste sumin, nagu arvab Priit Hõbemägi. Pole mingit kahtlust, et terrorism Euroopas võidab. Pole mingit kahtlus, et koolitulistamine Eestis toimub taas. See võiks Eesti riigi juhatada normaalsele rajale või Euroopa Liidu kaubanduskooperatiivi suunale, mis on tema tegelik olemus. Kui riigid hoolivad oma rahvast, siis kaob ka terrorismi kasvulava. Kui hakatakse mõistma terrorismi põhjuseid, siis puhastub demokraatia ja võidetakse Leviathan. Selles peaksid kõrged meediaametnikud ja blogija ühel meelel olema.

Repliik inimõiguste päeva puhul – kas lollide jaoks peaksid kehtima inimõigused?

@ckrabat
ÜRO Peaassamblee kiitis 1948. aasta 10. detsembril heaks rahvusvahelise inimõiguste ülddeklaratsiooni. 10. detsembril tähistab maailm rahvusvahelist inimõiguste päeva. Eesti Inimõiguste Instituut korraldas sel puhul Tallinnas esindusliku konverentsi, mille juhatas sisse Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ja kus osalesid mitmed oma eriala eksperdid, teadlased ja poliitikud. Õiguskantsleri koduleheküljel meenutatakse inimõiguste ülddeklaratsiooni esimest artiklit, mille järgi sünnivad kõik inimesed oma väärikuselt ja õigustelt võrdsete ja vabadena. Küsimused sellest, mida tähendab olla inimene ja mis on meie väärikus, olid aktuaalsed ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise ajal ja on seda ka praegu. Mitmed riigid (Uus-Meremaa, Hispaania,  USA New Yorgi osariik) on tõstatanud inimahvidele inimõiguste andmise. Kuid ikkagi tuleks kõigepealt defineerida, kes on inimene ja seda seoses lollide massilise lõimumisega inimeste sekka. Kas inimõigused kehtivad ka lollidele ja kui jah, siis miks? Kas lollidel peaksid olema inimõigused, kuigi on teada, et nende arvukus ja mõju planeedil kasvab progressiivselt, mis ohustab hukule määratud inimkonna eksistentsi? See toob fookusesse ka tehisintellektidele inimõiguste andmise, sest teatavasti on ka lollid geneetiliselt muundatud robotid, kelle kontseptsioon töötati välja ammustel aegadel Nibirul ning kes sealsete reptiilide poolt kunagi Maale asustati tõrjumaks välja inimesi ja teisi looduslikke organisme, planeedi põliselanikke.

Paola Cavalieri ja Peter Singer alustasid 1993. aastal “Inimahvi projekti”, et kiskuda maha barjäärid inimeste ja mitteinimeste – loomade vahel. Peter Singer kirjutab: “Kuidas saame keelduda tagamast samasuguseid õigusi inimahvidele, kes ületavad selgelt teatud osa inimesi nii ratsionaalsuselt, eneseteadvuselt kui ka emotsionaalsetelt sidemetelt teistega?” Inimõiguste omistamine tehisintellektidele, robotitele ja lollidele, on aga hoopis teisest ooperist.  Hästi palju jama on tulnud sellest, et liikidevaheliste erinevustega ei arvestata. Inimõigused võiksid olla ainult inimeste jaoks ja lollidele võiksid jääda lolliõigused – lõuad pidada ja edasi teenida. Lollide inimõigused tõstatuvad eriti teravalt tänasel päeval, kui praktiliselt igaüks võib toanurgas lolli valmis teha ja temalt ei nõuta isegi minimaalsete kvalifikatsiooninõuete täitmist. Autojuhtimiseks või töökohale kandideerimiseks tuleb eelnevalt läbida koolitus, sooritada eksam ja esitada vastav tõend. Lolli võib aga igaüks omal käel poolte kokkuleppel toanurgas valmis teha ja ühiskonnale üleskasvatamiseks esitada. Miks ei ole see tegevus litsenseeritud? Kõigepealt sooritad eksami ja alles siis lubatakse linade vahele … Praegu liigub protsess kuidagi vastupidises suunas – lollid omandavad üha rohkem inimõiguseid ja inimestele jäävad lolliõigused, sest nad ei suuda Novgorodi WC-s lollidega võidu joosta. Karda lolli, aktiivne loll on ju ühiskonnale ohtlik.

Leviathan

@huviline
Õigusriigiga, selle tsiviilse ja avaliku osaga, tuleb piiri pidada, muidu hävitab see inimesi nagu suur merekoletis Leviathan ega paku enam kaitset, milleks riik on mõeldud. Reeglite kehtestamine ühiskonnas on ettevõtmisena tegelikult primitiivne, kui sama tulemust oleks võimalik saavutada reeglit kehtestamata. Mõtlemisviisina aga näitab reeglite kehtestamine ühiskonna laiskust, täpsemalt rahvaesindajate mõttelaiskust, kuivõrd seadusi kehtestab meil Riigikogu. Me ei saa kõiki nähtusi maailmas reguleerida või seadustega sunniviisiliseks muuta. Riik peaks läbi nägema liigse reguleerimise primitiivsuse, kuivõrd on olemuselt ratsionaalne.

Väidetavalt üle 50% Eesti rahvast on kantud karistusregistritesse, kas väärteo- või kriminaalkorras, mis tingiski Karistusseadustiku reformi vajaduse. Tsiviilkorras mõistetud õiguse hulk on aga veel suurem. See ongi hiigelsuur Leviathan, mis meid rõhub, sest õiguse teine pool on väär, nad on värdjad, mõned on öelnud isegi moraalsed värdjad (Rein Raud), kelle arvates õigus on moraalist lahutamatu. Kas aga on? Võib-olla ei tuleks seaduskuulekust pidada moraalinormiks. Poliitilise vastutuse mõiste tänapäeval koalitsiooni mõttes tähendab paraku oma kohustuste täitmata jätmist, nt Estonian Airi juhtumi puhul. Riigijuhtimisega kaasnevate kohustuste lükkamist mujale, ministri vastutusalast välja. Ministritel (Juhan Partsil) on ükskõik, nad on üksinda oma õiguses veendunud ja valmis tehtud otsuseid lõpuni kaitsma. Aga Leviathan võib paljalt oma kohalolekuga viia kaitsetu üksikisiku enesetapuni, nagu juhtus kriitikute poolt tunnustuse pälvinud ja kõrgelt hinnatud Venemaal toodetud Andrei Zvjagintsevi filmis „Leviathan“, mis võitis parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse jaanuaris 2015.

See film räägib tänapäevast, kaasaegsest maailma õigusriigist, Leviathanist, mille sarnane olukord valitseb kogu kapitalistlikus tsivilisatsioonis. Tõenäoliselt on „Leviathan“ arusaadav ka Jaapanis, Hiinas, Aasias või Aafrikas, aga kindlasti saavad filmisõbrad USAs, Euroopa Liidus, Venemaal ja Eestis sellest aru ühtemoodi. Venemaal, nagu ka Eestis, Euroopa Liidus ja USAs on kuulutatud välja võitlus korruptsiooniga. Korruptsioon on tont nr. 1, riigi alustalade peamine hävitaja. Õiguskaitseorganite arvates on korruptsioonist, samuti rahapesust, saanud kõige võikam kuritegu, mille väljajuurimine käib ühele riigile üle jõu. Võitlus korruptsiooniga rahvusvahelisel tasemel eeldab riikide koostööd. Teatavasti USA ja Venemaa vahel koostööd korruptsiooni vastu võitlemises pole, nende vahel käib pidev poliitiline kemplus. Aga vaimsed jõujooned, hoiakud ja suhtumised, on samasugused. Leviathan ajab oma lõuad pärani, neelab pudi, mis sealt sisse voolab ja möörgab kõmiseval häälel kontinendilt kontinendile: tapa ennast üksikisik, õigusriik on võimas!

Tänapäeva mood, kuidas suhtub riik tsiviilühiskonda või tsiviilühiskond riiki, riietab süüdimõistetud vabaduse kaotusega, kergitamata seadusekuulekate süütute surma puhul kulmugi. Kadunud inimeste otsimisega tegeletakse moepärast. Kuhu kadus naine? Ah, mis tähtsust sel on, inimesi kaob kogu aeg. Valu talumine kaine peaga on viimane suurim sund. Pole ime, et Eestis just sotsiaaldemokraadid on hakanud kainuse propagandaga endale poliitilist kapitali koguma. Valusad kaadrid lootusetusega maadlevast ohvrist, kelle silmis kriminaalne joove. Ta ei suuda taluda ükskõiksust üksi, seadusekuulekate kainete seltsis, kelle ekskavaator juba töötab. „Leviathani“ ajatu sõnum meile: peatage õigusriik, mida juhivad moraalijüngrid! Peatage ükskõiksed kaaskodanikud, kes kainete kalasilmadega oma taskuid täidavad riigi vahendeid kasutades, kellel pole sooja ega külma hukkunud kaasmaalastest. Väärtuspõhine tsiviilühiskond purustab meie südamesooned, kus kunagi voolas kaasatundev veri, nüüd aga moraalijüngrite sinine veri.

Leviathan. Pilt: http://cdn3.membean.com/public/images/wordimages/bkgd2/leviathan-large.jpg?51ba00289f8ac0acbf923efc6d728acb41c0ace8

 

 

Maailma vägivald

@huviline
Sotsiaalne elu kaasajal sulgeb silmad tõsiasjade ees ja on loobunud otsimast lahenduskäike probleemidele, millele viitavad tõsiasjad. Probleemid on seejuures iidsed, näiteks vägivald meie elus, aga kuna tegemist on sotsiaalsete probleemidega, siis on lõpliku vastuse leidmine neile keeruline. Ka käesolevas blogis on vägivalla anatoomiat lahatud, nähes põhjusi meedias, neukkurahvas ja väljamõeldud vihavabariigis. Diagnoosivad arstid on igatahes täheldanud empaatia puudulikkuse kasvu Eesti ühiskonnas, nagu ühes Pealtnägijas konstateeriti, kommenteerides noorpaari tegevust, kes oma viiekuuse lapse vigaseks oli peksnud. Seda olukorras, kus eestlaste enamus pole kunagi nii hästi elanud ja elatustase nii kõrge olnud kui praegu. Tundub nagu oleks ka empaatia puudulikus sotsiaalne probleem, mida vahel on rohkem, vahel vähem, sarnaselt tõusude ja mõõnadega majanduses. Samal ajal lõhkevad pommid ja hukkuvad inimesed Pariisis, Süürias, Ukrainas, millest kellegi majanduslik heaolu otseselt ei kasva, kuigi mõnel, nt relvatootjal, kasvab kaudselt.

Sotsiaalsete veendumustega inimesed ei saa aru, mis maailmas toimub- Mihkel Kärmas „kuhu see maailm küll niimoodi läheb“ – a la „noorus on hukas“. Nad on alati usaldanud oma riiki, liitu, ühiskonda, kogukonda, olgu siis tõsimeelselt või väikese irooniakurruga suunurgas. Sotsiaalsete veendumustega inimesed arvavad, et kõik, mida koalitsioonipoliitikud teevad, on põhimõtteliselt hästi tehtud. Mõningane kriitika kuulub asja juurde, aga põhimõtteliselt ei saa keegi Eesti ühiskonnas toimuvat kahtluse alla seada. Euroopa Liidu ideaalid on head, ideaale me muidugi kunagi ei saavuta, aga suund on õige. Ka pommivööga enesetapjad on tingimusteta ajupestud, sunni tõttu tegutsevad paariad. Valmis hüüdlaused ei anna kohta teistsugusele vaateviisile. Torkab silma reporterite ebaprofessionaalsus, erapooletuse nõude eiramine, nt Anna Gavronski reportaaž PPA tegutsemisest merejulgeoleku tagamisel Vahemeres. Meie mees Havannas on hea ja tema sealviibimine õige. Veendununa oma hoiakutes jääb tõde kahe silma vahele. Olulisem kui tõde on maine, töö ja maksud, need euroopalikud sotsiaalsed väärtused. Olles valinud poole, elada on küll siis lihtsam, aga tõde jääb kannatajaks, sest tõde sünnib alati argumendi ja vastuargumendi võitluses.

Vägivald on sotsiaalne, ülemaailmne ja ajatu nähtus. Vägivallaks peetakse ürginimeste omavahelisi arveteklaarimisi, orjanduslikku antiikaega ja valgustusajastut, kui toimus neegrite küüditamine orjadena Uude Maailma, Prantsuse Revolutsiooni terrorit, jõu kasutamist  maailmasõdades või kaasajal populaarset terrorismi. Vägivald on kindlasti sugudevahelised suhted, kus tugevam nõrgemat vägistab. Vägivallana mõistetakse külakaklusi, raha pommimist, ähvardamist. Kas aga vägivald on see kui üks riik teisele majandusembargo või sanktsioonid kohaldab, see on juba küsitav, sest kannatada saavad süütud, kellel pole USAst sooja ega külma. Mida suuremad sotsiaalsed ühendused, alates perekond, kogukond, ühiskond, riik, Euroopa Liit, Ühinenud Rahvad, seda ebaselgemaks muutub vägivalla mõiste ja tähendus. Vägivald on kuulutatud kuriteoks, hoiatades, et teise isiku tervisekahjustuse eest võib saada karistada, aga vastav legaaldefinitsioon Karistusseadustikus puudub. Viimasel ajal on vägivallast saanud poliitilise võitluse vahend. Pariisis elu kaotanud inimesed on sellise poliitilise võitluse hammasrataste vahele juhuslikult jäänud ohvrid. Vägivalda on mõjuvalt lahatud ka kunstiteostes, nt Lars von Trieri „Antichrist“ (pühendatud suurele eurooplasele Andrei Tarkovskile), Francis F.Coppola „Ristiisa“ või Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“. Need filmid tuginevad euroopalikele kultuuriväärtustele. Usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on armastus.

Mis siis teeb vägivalla mõiste ebaselgeks, igaüks tunneb ometi valu? Tõsi, isikud tunnevad, aga juriidilised isikud ei tunne, samuti, kas valu ja kannatused on vägivalla juures kõige tähtsam. Tõenäoliselt teeb vägivalla mõiste ebaselgeks ja muudab defineerimise keeruliseks üks vahetegu. See vahetegu teeb vägivallast üksnes inimühiskonnale omase nähtuse, mida loomariigis ei esine. Üldjuhul, kuritegu on karistusseadustikus nimetatud tahtlik tegu. Ohvri soov on eelduslikult kannatusi eitav. Hukkamõistuks piisab üksikisiku (kurjategija) tahte tuvastamisest. Soovide konflikti puhul, mis on vägivalla olemus, tuleb otsida vastust lisaküsimusele, mida soovis või ei soovinud ohver. Põhimõtteliselt lahendatav, siiski valesti lahendatud vägistamisjuhtum, mis võiks olla vägivalla tüüpiline näide, saab aset leida isikute vahel, kelle vahel pole nõusolekut. Terrorism on nagu vägistamine ja vajab soovide konflikti tuvastamist. Aga näiteks Eesti okupeerimine Venemaa poolt, samuti ilmselge vägivald, vajab rahvusvaheliseks hukkamõistuks mõlema poole nõusolekut. Mõlema poole nõusolekut vägivalla hukkamõistuks loomariik ei tunne. Seega vägivalla defineerimine eeldab arusaamist, et iga füüsilise tervisekahjustusega kaasneb vaimne vägivald, mis on soovide konflikt või tegevusetus. Tahtlus pole üksnes intellektuaalne, vaid olulisel määral hoopis voluntatiivne ja individuaalne nähtus.

Mida rohkem tõusevad pjedestaalile sotsiaalsed väärtused, sh kultuuriväärtused, seda rohkem nurka surutakse üksikud mehed ja naised. Maailma vägivalda võiks olla vähem, kui võõrväärtustesse suhtutaks arusaamisega, et igal rahval on oma kombed, sarnaselt nagu iga mehe ja naise seksuaalsed suhted on individuaalsed. Seksuaalsus ja traditsioonilised pereväärtused elava tänapäeval üle rasket mõõna. Koalitsioonipoliitikute mahitusel levivad sellised kõrvalekalded empaatiast nagu omasooiharuse tolereerimine, mis on puhas egoism, sugudevahelise erinevuse eitamine ja sellest tulenev naisõiguslus, mis on sooegoism, inimlike väärtuste tahaplaanile jätmine sotsiaalsete väärtuste ees (samaväärset palka samaväärse töö eest töötaja võimekusest hoolimata), samuti perekonna alaväärtustamine sotsiaalsetes suhetes. Maine, töö ja maksud. Igas nimetatud nähtuses sisaldub alati maailma vägivald, soovide konflikt.

Lars von Trier on leidnud mõjuva poeetilis-kunstilise kujundi, käiakivi mehe jala küljes, millest pole võimalik vabaneda, sest mutrivõti on kaotatud. See võib-olla abielu metafoor. Abielu peaks aitama hoida elavana igavest tuld, armastust, isegi siis kui ilmuvad kolm kerjust: lein, valu ja meeleheide. See on valus tee mutrivõtme otsingul, mida teeb igaüks ise endale, sest ta tahab, et oleks valus, purgatoorium, mis puhastab, kolme kerjuse tõrje. Mida rohkem on Eestis puhastunud perekondi, seda vähem on maailmas vägivalda, seda vähem riiki, kes hoiab vägivalla monopoli kiivalt alati oma käes, ja seda rohkem empaatiat.

16

 

Previous Older Entries

november 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.