Püha Graali silmavesi: absoluutsed teadmised ja ainuõiged seisukohad

@huviline
Ilusatel inimestel on palju vaba aega. Kergliiklusteedel liiguvad jooksjad, kõrvaklapid kõrvas.  Neil on seljas parim varustus, rõõmsad ja värvikirevad, liibuvad ja ilmastikukindlad püksid, mida on kena vaadata. Nende kõrval sõidetakse jalgratastega, ruladega, one wheel bike‘dega, tasakaaluliikuritega ja veel paljude erinevate liikumisvahenditega. Pärismaalased ja hallipassi omanikud on ajaloo parimas vormis, kodumajapidamised kerkivad, rikkus kasvab ja elukaar pikeneb. Kõik liigub  vääramatu kindlusega edasi, sest muutuv ühiskond ei saa ju seisakusse jõuda. Tegelikult pole põhjust rahulolematust väljendada või riiki kritiseerida. Stagnatsioon on unustatud.

Kuid mida me näeme ja loeme ilusa välispinna all? Tundub, et ühiskonna varjatud kihtides, ilmastikukindlate pükste varjus, köeb stagnatsiooni kinnine katel, millel puudub ülesurve ventiil. See katel on kinnine, kuigi kaane all pulbitseb, aga ta ei plahvata, lihtsalt sellepärast, et välispind on ilus ja volatiilne. Voila! Sekundeerin ckrabatile, kes usub, et põhjuseid tuleb otsida minevikust (nõukogude aeg, nõukogude armee) ja alamate kodanike hulgast (hirmunud, ekretiinid). Samuti neile, kes usuvad alamate kodanike hulgas levivat kõva käe või vastupidi „valgustatud monarhi ootust“ (Juhan Kivirähk) . Arvatavasti kõik kalad, sh stagnatsioonikala, hakkavad mädanema peast. Need on absoluutsed teadmised ja ainuõiged seisukohad, mida valitsejad rahvale edastavad. Võtame järjest: „Vägivald ei ole tolereeritud mitte mingil tingimusel“ (Indrek Saar); „Naistevastast vägivalda ei saa lubada ega aktsepteerida. Ühiskondlik vaikimine on lubamine“ (Marina Kaljurand); „Vägivald ei ole kunagi „eraasi““ (Urmas Reinsalu EPL 10.06.2016).

Need on absoluutsed, ainuõiged, teistsugust arvamust mittesallivad seisukohad. Kuidas nad kõike nii hästi teavad? Kuidas selline riiklik, sunniviisiline, lühinägelik õpetamine on alguse saanud? Tundub, et valitsus võib rumalaid maksumaksjaid õpetada küll, sest seda võimaldavad piisav ajaline ressurss, Euroopa Liidu turvaline seljatagune ja postmodernismi hoiakutest kasvanud veendumused. Piisav ajaline ressurss tuleb sellest, et ametnikkonna jaoks on 25 aasta jooksul saanud selgeks võimalus juhtida riiki vastutamata oma otsuste eest. Riiki tõlgendatakse lihtsalt kõrgema juhtimistasandina, kes ei saagi sekkuda kohalikku otsustamisesse. Riik on pelgalt nõuandja või nõukogu, sest erasektorit pole kuidagi võimalik käskida. Vastutamine on out ja rada sisse tallatud. Nii jääb piisavalt aega üle rahva õpetamiseks. Samuti on 12 aastaga saanud valitsejatele selgeks, et pärast kõrget Eesti valitsuses vesiliugu laskmist, nt Estonian Air’i pankrotti ajamist, on poliitilist karjääri võimalik jätkata Euroopa Liidu veelgi kõrgematel juhtimistasanditel.

Postmodernism on maailmanägemise viis, mis Eestis hakkas laiemalt levima möödunud millenniumi kaheksakümnendatel aastatel, tollase riikliku vastuseisu kiuste, saades üheksakümnendate vabaduse tuuletõmbes üldlevinuks.  Postmodernismi keskne idee on tõe suhtelisus, mille eelduseks on arusaamine, et tõde on inimese poolt konstrueeritud ja järelduseks hoiak, et kellegil pole tõe monopoli. Kunstis, mis on nagunii fiktsioon, osutus postmodernism viljakaks, kuid puutudes kokku monopoolse võimuga (suveräänsus) ja absoluutse riigiga (vägivalla monopol), on postmodernistlikest hoiakutest välja kasvanud ainuõiged seisukohad. Neid veendumusi viljelevad valitsejad oma stagnatsioonikatlas, ilusa liberaalse demokraatia tingimustes. Tõde on see, mida kuulutavad Indrek Saar, Marina Kaljurand ja Urmas Reinsalu. Kohus ju tõde ei mõista.

Püha Graali tühjenemine

@huviline
Reaktsioonid ja kommentaarid artiklile „Püha Graali täitumine“ panid üllatuma, viies mõtted hoopis teise suunda, mille tulemusena jäi tähelepanuta peamine kirjutatud loos, kuid avades muud avarad lähtepunktid selguse otsijatele. Filosoof Tõnu Luik toob ilusa näite, rääkides tunnetusest (teadmistest) ja ajast: „Lill paneb oma kroonlehed kinni enne, kui vihma hakkab sadama, aga mitte pärast seda, järelikult peab tal olema peen ajataju.“ (Tõnu Luik „Filosoofiast kõnelda“, lk 96). Tundub, et lill teab ette, millal vihmasadu tuleb. Kuidas või kes võiks poliitikas omada nii peenet ajataju?

Aktuaalses klaaskuulmeedias annavad kõige paremini liberaalse poliitika alustest ülevaate, küll teise vaatepunkti nihutatuna, kaks naist, kellest eestlanna Maarja Kangro arvamusele viitasin eelmises loos. Teine neist on ungarlanna Andrea Petö. Kahe naise seisukohad annavad pildi traditsioonilisest liberaalsest poliitikast, mille „traditsioon“ ulatub Ida-Euroopas Nõukogude Liidu kollapsini, Lääne-Euroopas II MS lõppu. Traditsioon on selles mõttes üks ajahorisont, kust alates mingitest teemadest ühiskonnas juttu tehakse, mitte midagi enamat. Sellel pildil on Prantsuse revolutsiooniaegsetest maksiimidest „liberté, egalité, solidarité“ tähelepanuta jäänud solidaarsus. Kristlikest maksiimidest „usk, lootus, armastus“ on tähelepanuta jäänud nii usk kui lootus, armastust aga mõistetakse seksuaalse enesemääramisena. Liberaalne ühekülgne maailm, mida asjaosalised ise armastavad progressiivseks nimetada. Peaks ju olema selge, et ainuüksi seksuaalne enesemääramine ei määra ühiskonnas ega üksikisiku elus suurt midagi, olles relevantne ehk elu initsiatsioonietapil.

Ometi on Maarja Kangro sigivuse kilbile tõstes arukalt nentinud: „aga kui edukalt sigiv maailm sigib naise rahulolu ja eneseteostuse arvelt, pole see kuigi sigimistväärt maailm. Eesti, mille elanikkond muudkui kasvaks naise allasurutuse hinnaga, ei saaks olla elamisväärne maa.“ Nõus, elamisväärne riik ei tohiks mahasuruda ühtegi isikut varjatult või avalikult, aga kui see juba toimub, siis pigem avalikult ja ausalt. Eestlanna ei mõika, samuti enamik liberaalse poliitika esindajaid, et maailma jagamine/lahutamine teeb varjatult võimalikuks nii surve kui sunni. Sigimatutel on ühiskondlikus mõttes samad õigused, mis lapse/lapsi koolitavatel majapidamistel, kelle õigustest kasvab suur sõnum, aga väiksem panus. Väiksema panuse andjatel on eelisõigus suure sõnumi presenteerimisel klaaskuulmeedia veergudel, mistõttu suurema panuse andjad on surve all. Aja jooksul teiseneb surve varjatud sunniks, mitte enamuse/vähemuse suhteks, vaid mentaalseks vägivallaks, mida tuntakse liberaalse poliitikana.

Kuidas saab keegi väita, et memme vaev on tühi-tähi või et ükski inimene ei peaks ennast tundma võlglasena, kui tema elukrediit on ometi antud talle optsioonina, mitte niisama, tasuta. Maarja Kangro väidab siiski, et ta on tahtnud arvata seda, mille on ilusti sõnastanud itaalia filosoof Giorgio Agamben: „Tõsiasi, millest peab lähtuma igasugune eetikaalane arutlus, on see, et inimesel pole mingisugust olemust, mida ta peaks realiseerima, mingisugust ajaloolist või vaimset ülesannet, mingit bioloogilist saatust. Ainult seetõttu saab midagi niisugust nagu eetika olemas olla: sest on selge, et kui inimene oleks või tal peaks olema see või too substants, see või too saatus, poleks mingisugune eetiline kogemus võimalik – meil oleksid üksnes ülesanded, mis tuleb täide viia.” Siit koorub välja liberaalse poliitika iseloomulik joon, olla vaba, hoolimata kõigest. Permanentselt katkematu joon: olla elu peremees, aga mitte võtta võlgu; olla omanik, aga mitte kapitalist.

Midagi sarnast koorub ka ungarlanna intervjuust. Esiteks on üsna arusaadav, et tagurlikud jõud on „õppinud poliitikat tegema ja oma nõudmisi väljendama“ samamoodi nagu progressiivsed jõud ehk meie. Teiseks tuleb sooline palgalõhe lahendada kvoodiga, nii nagu Poolas. Kvoot on piirang, avalik sund, mitte enam varjatud surve, tõeline Iiobi sõnum. Klaaskuulmeediale läheb selline suur sõnum hästi peale, selles on intriigi. „Palgalõhe, klaaslagi, perevägivald, vaesus – naised kannatavad kõikide selliste nähtuste tõttu, ent poliitikud ei ole suutnud nendega tegelda. Parteil või liikumisel, kes on võimeline neid teemasid käsitlema arusaadavas rahvalikus keeles, on kindlasti võimalusi kristlik-konservatiivsete valitsuste vastu.“

Need tsitaadid on suure liberaalse sõnumi kandjad, mis põrgatakse paljude lugejate poolt tagasi, sest sisaldab mentaalset jaga ja valitse meetodit. Lahutame ja jagame mitte riike või rahvaid, vaid probleeme, seisukohti ja arvamusi, kedagi pjedestaalile tõstes, kedagi tähelepanuta jättes. Nii on kerge valitseda, kuna kõik pidavat ju igatsema tunnustust, andkem siis neile tunnustust, aga üksnes siis, kui on õige aeg ja koht. Ainuke seni veel kehtiv põhimõte on võimude lahususe põhimõte, mis üldjuhul kehtib ka eelkirjeldatud ajakirjandusliku võimu kohta. Paraku astuvad riik (KOV) ja meedia viimasel ajal ühte jalga, jäänud on suveräänsed blogijad, kes iga sooga, iga vanuse või eaga ei sõlmi eraldi lepingut. Ainuke mootor, mis Eesti poliitikat liikumises hoiab, on riigi ja Tallinna vastasseis, mille eesotsas valitsevad liberaalsed erakonnad (RE ja KE kuuluvad mõlemad EU liberaalide fraktsiooni). Liberaalid omavahel.

Klaaskuulmeedia on liberaalse poliitika vältimatu osis, sest seal räägitakse sõnumitest, tsitaatidest, arvamustest ja nimedest, täpsemalt intriigist nende vahel. Kuid poliitikast rääkides, nii liberaalsest kui konservatiivsest, pole üldse oluline tugineda üksnes nimedele, kes poliitika kohta arvamust avaldades teisi sarnaseid tsiteerivad, et jõuda tuumani. Tuuma võivad tabada ka need, keda kunagi ei tsiteerita, kes on sõltumatud klaaskuulmeediast. See on põhimõtteline küsimus, mitte asjatundjate ja asjatundmatute vastandamine. Tundmatu blogija, tundmatu kommenteerija, kes uhkes üksinduses avaldab mõtteid, mida valitsejad kunagi ei kuule, osutub poliitiliselt ülioluliseks. Nad täidavad Püha Graali, meie soovide karikat, eriti kui räägime rahvuslikust poliitikast.

Siit tuleb vahe liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahele, neid liigitamata, jagamata, eristamata eesmärgiga valitseda. Liberaalne poliitika ja suur liberaalne sõnum mahub absoluutsete inimõiguste kontseptsiooni raamidesse. Ungarlanna Andrea Petö: „universaalsed inimõigused“, mille alused on valed. Mingeid absoluutseid inimõiguseid pole olemas, mida inimesed omaksid üksnes enda inimeseks olemise pärast, sest siis peaksid kindlasti olema ka kohustused, mida inimesed peaksid täitma üksnes selle pärast, et nad on inimesed. Me saame õigustest rääkida siis, kui need on korrelatsioonis kohustustega, vastasel juhul muutudes sisutühjaks, nagu enamus klaaskuulmeediast. Rahvusliku maailmavaate esindajad teavad ette, millal sadama hakkab: kui kroonlehed on kinni ja karikas tühi.

Püha Graali täitumine

@huviline
Väidetavalt on kohalikul poliitmaastikul toimumas konservatiivne revolutsioon. Mõned arvavad teisiti, nimetades toimuvat hoopis regressiks. Sarnast ebakõla võib märgata ka teiste spetsialistide töödes, Lauri Vahtre nimetab rahvuslust eneseohjamiseks kultuuri kaudu, kuna kultuur pidavat tekitama ühiskonda õige eestlase, kes teab kust tulevad. Palju sõnaohtramalt sekundeerib kaudselt samale teemale Maarja Kangro, jälle nagu vaadates kõrvale ja läbi teada tuntud faktide, kuid jõudes Pühale Graalile ometi üsna lähedale. Sotsiaalteadlased, ajaloolased ja kirjandusteadlased eksitavad lugejat uusaja liberaalsete traditsioonide vaimus omamata selget arusaama inimeseks olemisest nüüd ja kunagi, pidades vabadust tunnetatud paratamatuseks, samuti solidaarsust kohustuseks, kui jõutakse kõrge ametniku staatusesse või riigitüüri juurde, kuid nad unustavad ära lapsepõlve, poisipõlve, mehistumise, kui aega täideti usu, mängu, õigluse ja vaprusega. Nad räägivad meile vabadusest positiivses mõttes, armastusest universaalses tähenduses ja elust kui absoluutsest väärtusest. Nende paratamatuse kontseptsiooni ei mahu seisukoht, et inimene teab sünnist, kuidas teha vahet heal ja kurjal. Ei, inimesi tuleb õpetada ja veelkord õpetada. Elukestev õpe, et kõik teaksid täpselt, kuidas liberaalses ühiskonnas tuleb käituda. Emotsioonide ja info kõrval eksisteerib siiski ka edasiviiv jõud, meie soovide karikas, mis tilk tilga haaval üle serva ajab.

Riiki, uusaegses mõttes, rahvusvaheliste suhete kontekstis, ilma rahva ja kodanikkonnata pole ju olemas. Sellepärast tähendab EKRE mõõdutundetu naeruvääristamine  oma rahva naeruvääristamist, sõltumata tema erakondlikust kuuluvusest või erapooletusest.  Rahvast ja rahvuslust, mitte kosmopolitismi, esikohale seadvad poliitikud on alati teel, kuigi võivad eksida nüanssides. Protsesse pole võimalik kivisse raiuda, kuigi menetlusega seda on üritatud. Nii Euroopas kui Eestis eksivad asjatundjad ühtemoodi, rahvus ja rahvuslus ei saa tekkida üksnes kultuurist. Ma ütleksin isegi, et määrav on geograafiline asupaik, see loodus ja see maastik, kus rahvas elab, millega tekkinud silmside köidab. Lahkudes kodumaalt Ameerikasse või Kasahstani säilib igatsus, emotsionaalne inerts Eesti klimaatilise pehmuse ja maastikulise rikkuse järele. Geograafilise asupaigaga võrdväärse tähtsusega on vereliin, isa ja ema veregruppide leping, kes on samuti alati teel. Lõpuks pole pornost kellelegi kahju, kuni vägivallale ei kutsuta, seevastu samasoolised on paljunemises laiskvorstid. Sugulisele paljunemisele pole alternatiivi, kuna samasoolised ei paljune, muidugi eeldusel, et hälbelised seksuaalid on ühiskonna liikmed, mitte amööbid.

Alles pärast kohta ja aega ja bioloogiat tuleb mängu kultuur. Solidaarsustunde tekkimisel on kultuur kindlasti määrav. Lugedes kaugel kodust Mats Traadi „Karukell, kurvameelsuse rohi“ keeles, mida Alatau tagused kasahhid ei mõistnud, jõudis teadvusesse solidaarsus eestlusega, kui teised hakkasid mind eestlaseks pidama. Kodus, isegi nõukogude võimu viljastavates tingimustes, oli eestlus mulle võõras, pigem isegi eputamine või võõraviha väljund. Solidaarsus oli proletaarne. Tegelik solidaarsus tekkib antipoodide toel selle äratundmismomendil, mitte tugitoolis. Selline korrelatsioon on rahvusluseks vältimatu, nagu on ka ühe rahva loodav ühiskondlik kord, kus igale õigusele vastab kohustus. Kultuur ei saa olla ebaõige, kohustustest ja korrelatsioonidest vaba.

Liberaalsus, derivaadina libertaarsus, peab retoorikat positiivsest vabadusest või ka negatiivsest, igatahes võrdsustades vabaduse õigusega, eeldamata poliitilist vastutust. Selles vaates pole liberaalsusel poliitilist perspektiivi. Kogu inimõiguste kontseptsioon, seega ka õigusriik, on valedel alustel, kuivõrd õiguste/kohustuste korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Samuti on kohustusliku solidaarsuse kontseptsioon valedel alustel, kuivõrd riigi ja rahvusluse korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Seksuaalse enesemääramise kontseptsioon on valedel alustel, kuivõrd mehe ja naise korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Samuti on elu kui absoluutse õiguse kontseptsioon valedel alustel, kuivõrd usu ja usalduse korrelatsioonile pole adekvaatset asendust.  Armastuse kui universaalse väärtuse kontseptsioon on valdedel alustel, kuivõrd tahte ja tungi korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Avatud ühiskond on nagu lõolaul, aga teatud infole ligipääs on piiratud õiguste tasemega, mis tekitab ebakõla retoorika, meloodia ja visuaali vahel. Lõpuks on esmatähtis majapidamiste heaolu, mitte lõolaul, kurdistamas majapidamiste liikmete kuulmist.

Kuidas saab minister olla aastaid oma kohal, kordagi eksimata ja seda isegi erinevates valdkondades, see on küsimus, millele on kerge vastata. See minister on liberaalse erakonna liige, kes ei eksi kunagi, sest tal on vaid õigus (mandaat), mis annab talle errorivaba tegutsemisvabaduse. Iga inimene eksib, sõltumata erakondlikust kuuluvusest, sest ta on inimene soovide karikaga. Pühas graalis pole tänapäeval midagi salapärast, võta wikipeedia lahti ja loe, küll on kõik valimistevaheline ja manipulatsioonidesisemine nagu katkupuhang sigade hulgas Eesti Vabariigis Keit Pentus-Rosimannuse ministriksolekule järgnenud ajal. Reformierakond on olnud 17 aastat katkematult võimul, Keskerakond umbes sama kaua opositsioonis, nautides võimu rohkemgi aga Tallinnas, mis määrab Eesti arengu. Mõlemad kuuluvad Euroopa liberaalide fraktsiooni. Euroopa saab liberaalsusest ühtemoodi aru, karikast maitsmata.

Konservatiivne revolutsioon kohalikul poliitikamaastikul – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis III

@ckrabat
Kui vaadata meie tänast kommentaariumiruumi või sotsiaalmeediat, siis tundub, et ühiskonnas valitsev õhustik meenutab „laulva revolutsiooni“ paroodiat – kui täna 25 aastat tagasi lauldi end vabaks, siis tänase päeva loosungiks on saanud „Back to the Neukkuland“. Ühiskonnas domineerivad emotsioonid on hirm, viha ja vimm, mis iseloomustasid „laulva revolutsiooni“ pööristes ehk muudatuste vastast interrinnet. Maailmavaatelisest hoiakust „liberaal“, mis on Euroopa kultuuriruumis traditsiooniliselt tähistanud progressiivsust, on korraga idast puhuvate tuulte mõjul saanud laialt pruugitav sõimusõna. Kõik toimub täpselt stsenaariumi järgi, mida kümmekond aastat tagasi kirjeldasin düstoopias „Maakonna sünd“. Tagasipööre sai sümboolse stardipaugu neukkuikooni Arnold Rüütli valimisega Eesti Vabariigi presidendiks, millega Eesti astus tagasisammu vennasvabariikide murdumatusse riiki, kes valisid endised NLKP kõrged funktsionäärid oma fassaadlikult demokraatlikke vabariike juhtima. Tagasipöörde poliitiliseks ideoloogiks Eestis oli Keskerakonna liider Edgar Savisaar, kes pani aluse Keskerakonna ja Rahvaliidu sõprusele, mis on kestnud hoolimata mõningatest kuvandimuutustest tänaseni. Pöördega kaasnes ühiskondlike hoiakute muutumine ja suurenev neukkunostalgia. Hakati ootama juhti ja ühiskonnas süvenesid autoritaarsed meeleolud, tugeva käe ihalus, mis tuli välja Res Publica lühikeseks jäänud kotkalennuga Eesti poliitikamaastikule. Ühtlasi tugevnesid militaristlikud hoiakud, mis on aga üks autoritaarse ühiskonna suunas näitav ohufaktor ning Vabaduse väljakut jääb varjutama ühiskonda lõhestanud Võidurist. Vabadus kaotas oma väärtuse. Niisuguste tendentside levik lõpeb aga tavaliselt teadagi millega.

Kuid tagasipööre ei toimunud ainult Eestis, vaid terve 21. sajand algas üleilmse tagasipöördumisega ajalukku, kui peale 2001. aasta terroristide rünnakut Ameerika Ühendriikide vastu hakati vabadusekraane kinni keerama ning totaalne meedia suutis tekitada nõude totaalse kontrolli järele. 11. september 2001 muutis maailma ning tekitas ajendi järgnevale neokonservatiivsele revolutsioonile, mida juhtisid George W. Bush ja Vladimir Putin ning mis kõige tugevamini avalduski väärtushoiakute muutumises nii Ameerika Ühendriikides kui Ida-Euroopas koos Venemaa tugevnemisega. Terrorismivastase sõja kattevarjus suudeti edukalt levitada üleilmset hirmu ja vihakultuuri, mida toetas progresseeruv üleilmne majanduskriis ning totaalse meedia ja totaalse müügiühiskonna tekitatud kaos, mis on viinud senise ühiskonnakorralduse läbikukkumiseni.  The world is really fucked up. Ida-Euroopa neokonservatiivses revolutsioonis haaras juhtohjad kõigepealt Poola vendade Kaczynskite juhtimisel, kuid tänasel päeval on sellega liitunud suurem osa Ida-Euroopa ühiskondi. Tundub, et kui milleski nõukogude ühiskond õnnestus, siis nn „nõukogude inimese“ ehk neukku tootmises, kes on alustanud oma võidukat tagasitulekutpildikesi Bulgaariast. Euroopast soovitakse pigem eemalduda, Brüsselist on loodud antikangelase negatiivne kuvand ning Venemaa presidenti Vladimir Putinit jälgitakse varjatud või varjamatu imetlusega – „oh bože moi kakoi muštšina“. Ameerika Ühendriikides hoiab neokonservatiivset revolutsiooni ülal Donald Trumpi valimiskampaania, kuid Venemaa ideoloogilise mõju kasv on tuntav eriti Ida-Euroopas, sh Eestis. Isegi kui retoorikas Venemaad või venelasi vihatakse, võetakse sealsed väärtushoiakud tõrgeteta omaks, mis oma paradoksaalsel kombel kajastub ka meie käesolevate presidendivalimiste diskursuses – nimelt peaks president ikka aaria rassist puhtavereline eestlane olema.

Eestis kaotas neokonservatiivne revolutsioon liberaalsed erakonnad. Kuigi Europarlamendi liberaalide fraktsiooni ALDE kuulub tervelt kaks Eesti erakonda, on mõlemad liberaalsest maailmavaatest vähemalt saja aasta kaugusel. Reformierakond, mis oli rajatud liberaalsele platvormile, pöördus trenditeadlikult konservatismi, sarnanedes täna ideoloogiliselt pigem Lääne traditsioonilistele konservatiivsetele erakondadele nagu Soome Kokoomus, Rootsi moderaadid või Austria Rahvapartei, säilitades teataval määral pragmaatilise hoiaku. Nende praktiseeritavat konservatismi võib nimetada liberaalseks konservatismiks. Isamaaliit liitus populistliku Res Publicaga ja nihkus konservatiivsuse teljel veelgi ääre poole, sarnanedes täna ideoloogiliselt pigem Soome Perussuomalaistele ja Poola Seaduse ja Õigluse parteile (Kaczynski brothers) ning võitleb valijate pärast EKREga. Europarlamendis võiksid nad pigem kuuluda konservatiivide ja reformistide gruppi. EKRE ja Keskerakonna vahel mina küll vahet teha ei oska, nemad sarnanevad teineteisega kui kaks tilka vett. Kui vaadata, kuidas need kaks erakonda Riigikogus hääletavad, siis kõikides põhimõttelistes küsimustes on nad leidnud hästitoimiva koosmeele. Erinevus on rohkem valijabaasis – kui Keskerakonna põhijõu moodustab sotsiaalselt konservatiivne venekeelne elanikkond + eestikeelsed neukkud, siis EKRE on Rahvaliidu neukkumeelsele toetajaskonnale suutnud edukalt liita kõiksugused äärmuskonservatiivsed jõud, kes valimistel toetasid varem rahvuslike ja populistlike loosungite all kandideerivaid üksikkandidaate – kombinatsioon vasakpoolsest majanduspoliitikast, sotsiaalsest konservatismist, autoritaarsest ühiskonnakorraldusest ja etnonatsionalismist, mis kõik iseloomustab ka Keskerakonda. Europarlamendis ootaksid neid vastavalt Rahvuste ja Vabaduste Euroopa sõpradega Prantsusmaa Rahvusrindest ja Itaalia Põhjaliigast või siis EFDD fraktsioon Briti Iseseisvuspartei ja Rootsi Demokraatidega.

Vabaerakond kuulub maailmavaateliselt kindlasti ühiskonna konservatiivsemasse tiiba, kuigi teda kusagile eurokonglomeraati on raske paigutada. Sotsiaaldemokraadid on ehk ainsana säilitanud oma näo, riisudes kokku selle, mis konservatiivsetest jõududest üle on jäänud ning on veel viimase mohikaanlasena väärtustanud euroopalikke väärtusi. Paraku on nad vasakpoolsed. Seega on Eesti ühiskond väga äärmuste poole kaldu, kus tasakaalukas mõõdukus ja kodanike individuaalseid vabadusi väärtustav hoiak, mida liberaalsed erakonnad on Euroopa ühiskondades hoidnud on, puudub Eestis täiesti ning Eesti kodanikul on valida vaid konservatiivse enamuse ja sotsialistliku vähemuse vahel. Pööre äärmusluse suunas on toimunud totaalse meedia valjuhäälsel kaasabil, kes on ühiskonnas levivaid hoiakuid omal kombel toetanud, teinekord näiliselt hukka mõistes, kuid samal ajal hagu lõkkesse heites. Kindlasti ei ole EKRE bioloogilise isa Mart Kadastiku vaimu osakaal Maakonna sünnis oluliselt väiksem kui Edgar Savisaare oma. Tänase hirmu- ja vihapõhise sotsiaalse tellimuse eest vastutavad ühtviisi nii poliitikud kui meedia, kes on lohe sündimist vaikides ja heakskiiduga pealt vaadanud, samal ajal veendes iseennast, et Juku pea ei ole kandiline. Enne kui liberaalsed väärtused Maarjamaa paesel pinnal taas kandepinda leiavad, peab ilmselt sündima midagi kohutavat. Maakonna sünd kulgeb plaanipäraselt, nii nagu pühakirjas on kirja pandud, kuid ma ütlen teile, et need, kes täna unistavad Eestimaa koonduslaagritega täitmisest, koostavad rahvavaenlaste nimekirju ja loodavad ise olla õigete poolel, saavad esimestena karistatud. Tavaliselt toetatakse autoritaarseid ja totalitaarseid režiime lootuses olla ise need, kes karistavad, kuid tahtes parimat, läheb tavaliselt nagu alati.

Aastad mööduvad, laulud jäävad –  Maakonna sünd, neukkude unelm.

 

Saatana teenrid Kuradiveskis ja vaimude tund Postimehe toimetuses

@ckrabat
Persona in fieri on suure huvi ja respektiga jälginud paavst Franciscuse tegemisi, kes septembri lõpus külastas Uut Maailma, Kuubat ja Ameerika Ühendriike ning esines kõnedega Ameerika Ühendriikide Kongressi mõlema koja ees ja ÜRO peakorteris, vahetult enne Peaassamblee istungjärgu riigipeade sessiooni. 24. septembril esines Franciscus USA Kongressi ühisistungil ning edastas maailmale järjekordse sõnumi, milles esitas üleskutse suuremale inimlikkusele – tee teistele seda, mida sa tahad, et sinule tehtaks. Iseasi, kuivõrd maailm oli valmis tema sõnumit vastu võtma. Paavsti sõnum sisaldas kõike seda, mida meie kohalikud totaalse meedia trummipõrina saatel Kuradiveskit ehitavad Saatana teenrid Eestis kogu hingest vihkavad – üleskutse olla kaastundlikum immigrantide vastu, võidelda vaesusega ning kliimamuutuse laastavate mõjudega ja olla säästvam planeedi elukeskkonna vastu. Ta kutsus üles kaotama surmanuhtlust kogu maailmas ja piirama relvakaubandust. ÜRO-s kõnet pidades juhtis ta tähelepanu maailmas laialdaselt lokkavatele kriisikolletele, mille keskmesse sattunud inimesed kannatavad – Süürias, Iraagis ja mitmel pool mujal. Paavst tervitas tuumalepet Iraaniga ning kutsus ÜROd üles reformidele ning kõiki maailma rahvaid seisma õiglasema majandussüsteemi eest, soovitades piirata majanduslikku kuritarvitamist ja liigkasuvõtmist.

Paavsti poolt tõstatatud teemad on Maarjamaal ebapopulaarsed, eriti totaalse meedia silmis. Mida võiks mõni keskmine Eesti poliitik või leheneeger, kelle jaoks loll on tema leib ja keda nõukogude süsteem on koolitanud vihkama, veel rohkem karta, kui seda, et paavsti sõnum ligimeste poolt omaks võetakse? Viisaastakute ennaktempos valminud murumütsid lausa jumaldavad surmanuhtlust ning on igal võimalikul ja võimatul juhul oma eesmärkide saavutamiseks alati valmis relva haarama, uskudes, et inimkond vajab kõikvõimalike probleemide lahendamiseks eelkõige sõdu ja relvakaupmeeste kukrud peavad täituma kullaga, lootes niiviisi viimaks ometi vabaneda mõisatallide peksupinkidel kogetud seitsmesaja aastaste orjapõlve alandavast taagast ning end teiste ligimeste vaenamise läbi välja elada. Õndsal neukkuajal pakkus Riia kinostuudio mitu mängufilmi Saatana teenritest ja nende tegemistest Kuradiveskis. Samal ajal kui paavst Franciscus tegeles globaalsete probleemidega jätkusid argipäevased murumängud inimlikkust vihkaval Maarjamaal, kuhu Saatana teenrid ehitavad hirmu ja viha õhutades ning mitmel erineval viisil korrumpeerudes Kuradiveskit ja loodavad niiviisi odavat, kuid kestlikku poliitilist kapitali teenida. See, kes räägib, et Saatana pea ei ole kandiline, on oma kolm tilka verd juba välja andnud. Paavst Franciscus ütles: “Kui me soovime turvalisust, pakkugem turvalisust. Kui me väärtustame elu, andkem võimalus elada. Kui me otsime võimalusi, tekitagem teistele võimalusi. Mõõdupuu, millega me teisi mõõdame, on sama, millega aeg mõõdab meie tegevusi.” Indrek Tarand kirjutab oma blogis, aasta oli siis 2010: “Südametunnistus on koer, kes käib meie kannul ja haugub.”

Siit on hea üle minna huvitava intsidendi kommenteerimisele, mis toimus neukkurahva häälekandja Postimehe toimetuses, kui selle peatoimetajaks sai üheks päevaks tuntud majandusanalüütik Hardo Pajula, kes aga ühtäkki avastas, et lootes jõuda teekonna lõpus omade juurde, on ta sattunud hoopiski vaenlase territooriumile. Pajula nentis, et Postimehe toimetust juhib siiamaani Mart Kadastiku vaim, keda muutuste tarvis tuleks sealt kadakasuitsuga välja suitsetada. Praegu tõrjuti sealt püssirohusuitsu abil ja Kalašnikove viibutades minema küll üksnes Pajula ise, väljaande üks püsiautoreid. “Postimehe” mõju rahva vaimsele degenereerumisele ei ole meie taasiseseisvumise järgselt olnud väike. Kui paljud kaasmaalased on leidnud lohutust seistes vastu paavst Franciscuse rahule ja leppimisele kutsuvatele üleskutsetele, siis Mart Kadastiku “Postimees” erineb eelkäija Jaan Tõnissoni juhitavast “Postimehest” nagu öö ja päev, muutudes vaba mõtte ja kriitilise mõtlemise taimelavast kollase ajakirjanduse lipulaevaks. Mart Kadastiku pärand tulevikku pole mitte ainult tema bioloogilised lapsed, vaid terve põlvkond tema mõtteviisi edasikandjaid, meediasignaalide abil juhitavaid roboteid. Nii nagu meie kirevat sotsiaalset maastikku iseloomustavad stultoloogiliste objektide (poliitkorrektne nimetus lollide kohta) generatsioonid: maisilapsed, tatralapsed, indigolapsed, kristallilapsed, lillelapsed, burksiputkade lapsed ja paljud teised erinevad huvigrupid, on nende kõrval hääleka sihtrühmana koha sisse võtnu Postimehe staarväljaande Elu24 najal üles kasvanud saduserliku ja variserliku silmakirjanduse tootearenduse tulemusena Mart Kadastiku tehnoloogilised lapsed.

Mart Kadastik on iseenesest muidugi tähelepanuväärne isiksus, kellest verisulis 28-aastase ajakirjanikuna sai parteilise väljaande “Edasi”, millest kasvas hiljem välja “Postimees”, toimetaja, ning kes tavalugeja jaoks sümboliseerib nõukogudeliku väärtussüsteemi järjepidevust. Ajakirjandusliku karjääri järel ilukirjandusse siirdununa Eesti Barbara Cartlandiks pürgiv Kadastik äratas õndsal neukkuajal tähelepanu kirjanikunime Jaak Kaljo nime all avaldatud “nõukogude rahva vaenlasi” paljastavate artiklisarjadega, mille kulisside taga võib märgata elavaid liigutusi tegevat ühe teatava kolmetähelise organisatsiooni poltergeisti. Tänaseks päevaks EKRE lippude alla koondunud poliitiline rühmitus, kelle suur eesmärk on võidelda paavst Franciscuse sõnumiga, võib uhkusega Mart Kadastikku pidada oma vaimseks isaks, sest kogu taasiseseisvumisele järgnenud aja on “Postimees” järjekindlalt toetanud neukkumõtlemise taassündi ja võidelnud halastamatult kristlike väärtuste vastu. Võidelnud just nende väärtustega, mida paavst Franciscus oma kõnedes on esile tõstnud. Kaubamärgi Elu24 all on ta omakasupüüdmatult aidanud Eestis edendada Viha vabariiki ning võidelnud kogu hingest nooreestlaste loosungiga saada vaimult suureks, propageerides selle asemel mõõdutundetut paljunemist, suletust ja hirmu, mis peaksid vaimset taassündi kompenseerima.

Huvitava paradoksina on paljud need väärtused, mida paavst Franciscus oma kõnedes on väärtustanud – inimelu pühadus, surmanuhtluse kaotamine, kaastundlikkus immigrantide vastu, relvakaubanduse piiramine ja muud ligimesearmastusest lähtuvad sõnumid, sattunud Eestis tugevate, võib-olla isegi mitte eriti arvukate, kuid seevastu häälekate ja hästi võimendatud jõudude rünnakute alla. Kurvastaval kombel nimetavad mõned nende jõududega liitunud Eesti elanikud end kristlasteks ja vahel isegi katoliiklasteks (EKRE religioosne tiib Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks), kuigi pühendumuse järgi võiks neid pidada rohkem Saatana teenriteks Kuradiveskis, sest oma Viha vabariiki õhutavate üleskutsetega on nad kristlikud väärtused materialiseerunud. Loodetavasti leiab ühel ilusal päeval Postimehe tegevtoimetaja töölauale tee gloobus, et Mart Kadastiku jüngrid mõistaksid, millisel planeedil nad elavad ja kuidas toimivad jumalikud loodusseadused. Jumalike seaduste kehtima hakates peavad Saatana teenrid lammutama Kuradiveski ja Mart Kadastiku vaim lahkuma Postimehe toimetusest. Kutsun üles kõigi maade eksortsiste ühinema ja tõrjuma Mart Kadastiku vaimu välja mitte ainult “Postimehe” toimetusest, vaid kõikidest totaalse meedia kolletuvatest hääletorudest üle terve maailma.

Paavst Franciscuse ja Damiano Affinito singel “Wake Up! Go! Go! Forward!”. Novembri lõpus peaks Franciscusel välja tulema terve rockmuusika baasil kokku pandud heliplaat, millega ta järgib eelkäija paavst Johannes Paulus II eeskuju.

Hipiliikumise kuldsed aastad

@ckrabat
Juhtusin alternatiivportaalist telegram.ee lugema artiklit Hawaii osariigi Kauai saare hipiparadiisist Taylor Campist, mis eksisteeris aastatel 1969-1977. Hipide subkultuur on tänapäeval vajumas unustuse hõlma, kuid tema kuldajad langes möödunud sajandi kuuekümnendate lõppu, eriti aastatesse 1967-1970, ning teatud mõttes oli see loogiline järg pärastsõjaaegsete biitnike subkultuurile, mille kultusteos oli Jack Kerouac’i (1922-1969) “Teel”. Kerouac’i kõrval olid selle generatsiooni tuntuimad loomingulised esindajad Allen Ginsberg (1926-1997) ja William S. Burroughs (1914-1997), kuid selle generatsiooniga on seostatud mitmeid jazzmuusikuid, näiteks Dizzy Gillespie’t (1917-1993). Biitnikke ehk “Beat generation’i” iseloomustasid antimaterialism, narkootikumid ja seksuaalne vabadus ning need väärtused pärandusid neilt edasi hipidele. Biitnikute subkultuuri üheks ägedaimaks kriitikuks sai hilisem üks tuntumaid neokonservatiivide ideolooge Norman Podhoretz (1930), kes süüdistas neid primitiivsuses ning kriminaalses mõtlemises, vastandades neid “korralikele” või “normaalsetele” inimestele. Hipikultuuri ikooniliseks keskuseks muutus USA lääneranniku linn San Francisco ja eriti selle Haight-Ashbury distrikt, kus 14. jaanuaril 1967. aastal toimus Kuldvärava pargis üritus “Human Be-In“, kui poeedid Allen Ginsberg, Gary Snyder (1930) ja Michael McClure (1932) juhtisid dharmaistlikku mantrat “Om” skandeerivat rahvahulka. Hipiliikumine rõhutas isiksusekesksust, kultuurilist ja poliitilist detsentraliseerimist, kogukondlikku elu hipikommuunides, sugudevahelist võrdõiguslikkust, vastuseisu tarbijaühiskonnale, kõrgendatud keskkonnateadlikkust ja väljumist materiaalsest maailmast, mis sageli toimus narkootiliste ja psühhedeelsete ainete mõjul.

Hipiliikumine levis Ühendriikide ülikoolidesse, eriti mõjutasid nende radikaalsed ideed California Ülikooli Berkeley haru, kust sai 1964-1965 alguse Fidel Castro Kuuba revolutsioonist mõjutatud vasakpoolne vaba sõna liikumine (Free Speech Movement). Üks hipiliikumise generaatoreid oli Vietnami sõja vastane liikumine. Kuuekümnendatel kehtis Ameerika Ühendriikides kohustuslik ajateenistus ning tolle ajastu noori ähvardas saatmine Vietnami sõtta demokraatiat kaitsma nagu nende Nõukogude Liidu eakaaslased kümmekond aastat hiljem võisid leida end ühtäkki Afganistanist. Nii kerkis loosung “Make love, not war“. Vabaarmastuse levitamisega vastanduti võimutruule mainstreamile, kes toetas sõda, traditsioonilist perekonda ja kapitalistlikku tarbijaühiskonda. Berkeleys alguse saanud “Flower Power” muutus sõjavastase liikumise hüüdlauseks, mille järgi hipisid hakati kutsuma lillelaste põlvkonnaks. Allen Ginsberg avaldas 1965. aastal essee “How to Make a March/Spectacle“, milles ta soovitas lillede jõu kasutamist valitsusringkondade ja jõustruktuuride mõjutamiseks – ulatades neile lilli. Ginsberg nägi lilleliikumises vastujõudu agressiivsetele subkultuuridele nagu Põrguinglite (Hell’s Angel) mootorrattakultuur, kes toetasid sõda, nimetasid sõjavastaseid kommunistideks ning lubasid sõjavastased demonstratsioonid jõuga laiali peksta.

Human Be-In” oli stardipauguks 1967. a. suvel kulutulena Ühendriikide läänerannikul levinud “armastuse suvele (Summer of Love)”. Juunikuus toimunud Monterey rahvusvahelise popmuusikafestival pani aluse mitmete hipigeneratsiooni staaride nagu Jimi Hendrix, The Who, Ravi Shankar, Otis Redding, The Mamas & The Papas ja Janis Joplin tähelennule. Hipiliikumisega kaasnes liberaalne või isegi libertaarne maailmavaade, sageli selle radikaalsetes vormides. Teatud mõttes võib hipiliikumises näha vastureaktsiooni normatiivsele maailmale, mille abil on valitsev eliit iidsetest aegadest peale üritanud stultoloogilisi vorme oma kontrolli all hoida. Vahetult enne “Human Be-In” toimumist keelustati 6. oktoobril 1966. a. Ameerika Ühendriikides LSD, mida on samuti seotud hipikultuuriga. Hipigeneratsiooni üks tuntumaid ikoone oli psühholoog Timothy Leary (1920-1996), narkootikumide legaliseerimise aktiivsemaid eestvõitlejaid. Hipiliikumise sümboolne võidukäik kulmineerus 400 000 osalejaga Woodstocki muusikafestivaliga New Yorgi lähedal 1969. aasta augustis ja 1969. a. detsembris toimunud skandaalse Altamonti muusikafestivaliga Californias. 1970. a. toimus generatsiooni kuulsaim muusikaline sündmus Euroopas – Wighti saare muusikafestival Suurbritannias. Arvatakse, et 1970-te aastate alguses elas Ameerika Ühendriikides hipikommuunides umbes 750 000 inimest. Hilisem USA roheliste presidendikandidaat Stephen Gaskin (1935-2014) rajas 1971. a. Summertowni lähedal Tennessee osariigis hipikommuuni “The Farm“, kus oli vahepeal ligi 1200 elanikku. Veel täna on sinna jäänud 150 asukat.

Kuigi suur osa hipidest jäid väljapoole poliitikat, siis teatud osa muutus poliitiliselt aktiivseteks. 1967. aasta viimasel päeval loodi Noorsoo Rahvusvaheline Partei (Youth International Party) ehk yippied – äärmusvasakpoolne anarhistlik liikumine, mille eesotsas olid Abbie Hoffman (1936-1989), Anita Hoffman (1942-1998), Jerry Rubin (1938-1994), Nancy Kurshan (1944), and Paul Krassner (1932). Yippied üritas luua alternatiivset maailma (toidukooperatiive, põrandaaluseid ajalehti, tasuta haiglaid jne) valitsevale tarbijaühiskonnale. Nende tegevus aktiviseerus 1968. aasta presidendivalimiste Demokraatliku Partei konvendi ajal Chicagos, kui nad organiseerisid seal kuuepäevase elufestivali hipikultuuri propageerimise ning sõjavastaste demonstratsioonidega, mis lõppes kokkupõrgetega politseiga. Chicago seitsmik – A.Hoffmann, J.Rubin, David Dellinger (1915-2004), Tom Hayden (1939), Rennie Davis (1941), John Froynes (1939) ja Lee Weiner (1939) mõisteti lõpuks teise astme kohtus 1972 õigeks, kuigi esimesed viis neist olid saanud 1970. aastal süüdimõistva otsuse. Nendega koos kohtu all olnud “Mustade pantrite” liikumise üks asutajaid Bobby Seale (1936) sai neljaaastase vanglakaristuse. 1970. a. toimusid üliõpilaste kokkupõrked võimudega Jackson State University‘s ja Kent State University‘s Ohios.

Kauai saarel filmistaar Elizabeth Taylori venna Howard Taylori kuueaakrisele krundile rajatud sajakonna hipiga Taylor Camp vastas ajastu meelsusele. Kuuekümnendate lõpp viitas revolutsioonilisele hüppele inimkonna ajaloos, kui inimesed üritasid välja murda rutiinsest elukorraldusest ja leida uut maailma olemasoleva asemele. Revolutsioonilisus kujunes ajastu märksõnaks. Lääne-Euroopas puhkesid ulatuslikud üliõpilasrahutused, mis mais 1968 kulmineerusid Pariisis. Tapeti Martin Luther King ja Robert Kennedy. Tšehhoslovakkias puhkes õitsele Praha Kevad, mis andis tugeva hoobi kommunistlikule maailmasüsteemi alustaladele. Kõikjal protesteeriti Vietnami sõja vastu. Neil Armstrong ja Edwin Aldrin astusid esimeste inimestena Kuu pinnale. Põlisameerika aktivistid vallutasid 1969 kurikuulsa Alcatrazi saare Kuldsarve lahes ja haldasid seda 1971. aastani. Muusikamaailmas domineerisid Briti ansamblid The Beatles ja The Rolling Stones. 1970.-te aastate keskel peale hakkas hipiliikumine taanduma uute põlvkondade ja uute subkultuuride tulekuga – punkarid, disko jpt alternatiivkultuurid. Maailm rahunes pikkamööda ning hipide rahusõnum võeti omaks. 1973 sõlmiti Pariisi rahukokkulepped. Ameerika Ühendriikide väed lahkusid Vietnamist ja lõpetati noorte võtmine ajateenistusse. Rahvusvahelistes suhetes hakati enam rääkima pingelõdvendusest ja relvastuse võidujooksu peatamisest. Richard Nixon külastas Hiinat ja sõlmis Nõukogude Liiduga ballistiliste tuumarelvade piiramise lepingu. 1975 toimus Helsinki tippkohtumine.

1977. aastal evakueerisid võimud Taylor Campi asukad ning laager põletati maha, et sinna rajada kasumit tootev puhkeala Na Pali State Park. Hipiliikumise lainehari juba maha vajunud ning maailm valmistus vastulaineks, millega üritati summutada vahepeal lõkkele puhkenud vabaduse vaim. Maailm muutus taas normaalseks, loobus hipilist naiivsest idealismist ning keskendus taas materialistlikele väärtustele. 21. sajandi künnisel alustati Ameerika Ühendriikides 11. septembri narratiivile toetudes vasturünnakuga – neokonservatiivse kontrrevolutsiooniga. Teatud paralleele võib leida praeguse ajaga, kui mitmel pool on välja kujunenud tugev antiliberaalne sotsiaalne tellimus, põhiliselt Venemaal ja endises kommunistlikus Ida-Euroopas, kuid mitte ainult seal, vaid ka mitmel pool Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas. Antiliberaalne liikumine võitleb kodanikuvabaduste piiramise, sõja ja raha võimu dikteerimisel toimiva tarbijaühiskonna eest ning paljuski nende libertaarsete väärtuste vastu, mille hipid pool sajandit tagasi alanud revolutsiooni käigus sisse tõid. 21. sajandi neokonservatiivse kontrrevolutsiooni eesmärk on summutada lõplikult vabaduse vaim.

Elu Taylor Campis. Aadressilt: http://honoluluweekly.com/wp-content/uploads/2010/05/cs-taylorcamp.jpg

Kas parempoolne ilmavaade vajab kaitset?

@huviline
Üldjuhul vajab kaitset nõrgem: naised, lapsed või siis need, kes on maha kukkunud. Suure meediaruumi teatud lugejagrupid väidavad, et parempoolne ilmavaade oleks nagu teatud poliitilises mõttes maha kukkunud või kukkumas või ründab nimetatud fenomeni mingi suurem jõud ja seda peetakse vajalikuks kaitsta. Poliitikas on ju üsna tavaline liigitada maailmavaateid kahte lehte, parempoolseteks ja vasakpoolseteks, mustadeks ja valgeteks jõududeks. Seda liigitust propageerivad ja presenteerivad tavaliselt tegevpoliitikud ise. See on lihtne viis oma paremust vastasega võrreldes rahvale arusaadavalt demonstreerida. Käepärasusele vaatamata tundub selline käit mõneti vulgaarne, sest poliitika sisu on mitmekesisem. Üldjuhul ei määra vorm fenomeni sisu ja sellepärast pole liigitusel kaheks või rohkem erilist tähtsust. Samas kasutavad sama käitu nii teadlased kui lihtrahvas ja lõppude lõpuks on kaheks liigitus viimane piir ultima ratio.

Vasakpoolsuse sisutootjad seonduvad siinkandis kommunismi ja sotsialismiga, riigi ülimuslikkuse ja võrdõiguslikkusega, millise kuvandiga seostatakse sageli Keskerakonda. Parempoolsuse sisutootjad seonduvad aga individuaalsete vabaduste austamise, õhukese riigi ja kapitalismiga, millise kuvandiga seostakse sageli Reformierakonda. Aga Euroopa Parlamendis kuuluvad Keskerakond ja Reformierakond samasse liberaalide fraktsiooni. Nende sisu on sarnane. See on ilmne näide sellest, et kunagine vastasseis (bolševikud, menševikud) on ühetaolistumas ja selleks on põhjuseid on mitmeid. Parempoolse ilmavaate sümbol on kapital. See on väärtus, mis tekkis ja tekkib vaba turu tingimustes paratamatult, kui kapitalist on ettevõtlik ja teeb tööd. Kapitalism ja turg eksisteerisid teatud väärastunud moel isegi Nõukogude Liidus. Iseenesest kapitalism või püha eraomand ei vaja kaitset. Ka inimõigused ja vabadused on alati eksisteerinud, kuni pärast II Maailmasõda võttis ÜRO inimõigused oma kureerimise alla. Iseenesest ka vabadus ja inimõigused ei vaja kaitset. Kõik inimesed on sündides vabad. Vabadus on igale lapsele kaasa antud, ilma midagi vastu saamata ja seda pole vaja ühiskonnast tuleneva ebaõigluse eest kaitsta, sest see ei ole positiivne õigus. Mida rohkem parempoolset ilmavaadet kaitsta, seda kohtutehnilisemaks see muutub, saades vastu ühiskondlikku õigust, positiivseid vabadusõigusi ja võrdsusõigusi. Pole vaja kaitsta inimese negatiivseid õigusi, mis on olemas midagi vastu saamata.

Samal ajal kogub Euroopa tsivilisatsioonis jõudu arusaamine maailmast, mis näib mõlemat poliitilist ideaali eirates saavat uueks turutootjaks. Kas nii saab väita? Kas toodud tõdemusel on tuntud eestkõnelejaid, teoreetilise kooli esindajaid, keda tsiteerida, või vilepuhujad eliidi hulgas? Küllap neid esineb, kuid antud käsitlus siinkohal tugineb üksnes kõigi jaoks nähtavale tegelikkusele. Riigi mõiste on muutumas ja muutunud. Uus arusaamine jätab ruumi mõlemale poliitilisele fenomenile, kuid purgib nende sisu. Euroopa Liidus ei aeta rahvuslikku ega konservatiivset või liberaalset poliitikat. Selle poliitika tegijad, kõrged ametnikud, muutuvad rahva jaoks oluliselt impersonaalsemaks, kui seda kunagi olid Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liikmed. Selles inertsis on rahu ja tarkust. Iseenesest ei ole rahumeelsed impeeriumid ja impeeriumilaadsed moodustised ajaloos midagi uut. Uus on nende muutuv sisu. Üldjuhul on nimetatud moodustised hea aeg kultuurile, sest ideede mitmekesises maailmas kasvavad intellektuaalsed tipud, aga ka rahvale üldisemalt. Samas tundub, et rahvuslikku poliitikat, nii sise- kui välispoliitikat, samuti õigusteadust, ootab ees halb aeg. Ajakirjanduses on endiselt kosta kurtmist välispoliitika üle (vt Martti Kalda). Reaalselt aga saabki poliitika purgitud sisu olema üksluine ja impersonaalne, kus pole mingit tähtsust väärtustel, küsimustel elu ja surma kohta.

Sellest seisukohast lähtudes oleks mõistlik keskenduda väikestele kohalikele võimukeskustele ja unustada võitlus parempoolse ilmavaate eest. Kunagi tunnustatud artikkel „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“, mille autor Karl Raimond Popper püüdis samuti lugejat veenda parempoolse maailmailmavaate kaitsmise vajaduses, on kaotanud oma aktuaalsuse. Majandus pole kaasajal ilma võrguta võimalik, aga võrgustunud majandus loob niigi avatud avalikust. See on vabatahtlik ja paratamatu, mis tähendab vajadusi, mitte saatust. Tahes tahtmata kasvavad ühiskondlikust olemusest välja vajadused. Mida rohkem kaitseme (sõnades ja tegudes) kapitalismi, inimõigusi ja avatud ühiskonda, seda rohkem tungib parempoolsuse seljatagant esile katkumuhkudega nägu: rangelt eetilise, totalitaarse ja despootliku ühiskonna nägu. Miks taluda erakondade despootlikku ainuvõimu, kui kuulume ometi maailma suurimasse poliitilisse liitu, mis on ühtlasi maailma suurim majandusvõim. Parlamendivõim peaks konkureerima võimu pärast KOV-võimuga, kohalike väikeste võimukeskustega. Kohalikud väikesed võimukeskused, see oleks indie-poliitika.

Sõda liberastidega – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis II

@ckrabat
Häppening “Sirbi” toimetuses ei toonud kaasa mitte üksnes sõja kultuuririndel, vaid äratas üles vahepeal eneseimetluslikus varjusurmas mandunud Eesti kultuurieliidi. Kultuurieliidi hälin ja raev hüüde: “Kultuuri rünnatakse! Ma kordan, kultuuri rünnatakse!” saatel levis edasi gladiaatorite areenil etendatavatesse poliitilistesse murumängudesse. Eesti haritlaskonna valitsuskriitilise meelsuse demonstratsioon vastandus mitte ainult valitsevale Reformierakonnale, vaid liberaalsele maailmavaatele tervikuna ning Eesti rahvuslik mõte seoti a priori “õigete maailmavaadetega” ehk siis rahvuslik-konservatiivse ja sotsialistliku maailmavaatega, millele viitab Marek Tamm “Postimehes” avaldatud arvamusloos: “kultuurirahva peamised ootused ministeeriumile on seotud riiklike toetuste, sotsiaalsete tagatiste ja käibemaksu erisustega.” 29.novembri “Sirbis” muretseb Jaak Allik kultuuri lahtiriigistamise üle. Kes on jälginud põhivoolu meedia netikommentaare, siis seal toimub juba pikemat aega sõda “liberastidega” ja “integrastidega”. Liberaalne maailmavaade on sattunud samasuguste raevukate rünnakute ja hukkamõistu alla nagu “lääneliku ideoloogia ilmingud” Nõukogude Liidus.

Eesti kultuuriruumi lõhestanud konflikt võttis kohe ideoloogilised mõõtmed, kus need, kes pole “meie” poolt, arvati kohe kultuurivaenulike elementide sekka, kes on eliidi poolt manipuleeritaval rahvaveetšel võimendatud üldrahvaliku arusaama järgi olid “elus läbi lugenud ainult ühe raamatu” ning keda tuleks “kultuurist võimalikult kaugel hoida.” Nii jagunebki kultuur nomenklatuuriks ja publikuks või siis eliidiks ja idiootideks nagu määratleb Oudekki Loone ajalukku jäädvustunud 22.novembri “Sirbis” ning vaid eliidil on eksklusiivne õigus kultuuri toota, millega õigustatakse nende priviligeeritud seisundit idiootide üle.” Viited ultraparempoolsete darvinistide (Hennoste) võimutsemisele ilmestab hästi vasakintelligentsi eluvõõrust, kes on jäigalt distantseerunud kõigest sellest, mis elu on. Kui on olemas ultraparempoolsed darvinistid, siis järelikult on seal ka ultravasakpoolsed kreatsionistid, kes arvavad, et nende tõde ja õigus kultuuri valitseda tuleb kusagilt kõrgemalt.

Rahvuslik-konservatiivse ja sotsialistliku maailmavaate järgi on kultuur riiklik monopol. Alternatiivne kultuur tuleb Parnassoselt kõrvale tõrjuda, kusjuures nende samade põlatud idiootide abiga, kes tõenäoliselt pole kunagi “Sirpi” lugenud, aga omavad selget seisukohta valitseva režiimi suhtes, mis viibki kultuuri politiseerumiseni. Rahvuslikule mütoloogia abil politiseeritud ja seeläbi riigistatud kultuur omakorda loob soodsa pinnase kultuurinomenklatuuri tekkele, mis on vasakpoolsetele ühiskondadele iseloomulik tunnusjoon ja see ei kehti ainult Nõukogude Liidu näitel. Me vaikime, et ka Mussolini fašism ja Hitleri natsionaalsotsialism on vasakpoolsed äärmussotsialistlikud liikumised, kus kultuuri kultuursuse üle otsustati gladiaatorite areenil üles- või allapoole suunatud pöidlaga. Eestis on liberaalsest ideoloogiast joonistatud kultuurivaenuliku eduideoloogia negatiivne kuvand, millega põhjendatakse kõiki ühiskonna valupunkte ja mida on tema oponentide poolt oskuslikult, kuid ekslikult seotud valitseva Reformierakonnaga. Keskerakond ja Reformierakond, kes Eestis samastavad end liberaalsele ideoloogiaga, on praktikas sellest üsnagi kaugel. Keskerakond on vasakpoolne populistlik erakond, kes pigem propageerib tugevat protektsionismi majanduses ja konservatiivseid väärtusi. Reformierakond võis liberaalsest ideoloogiast olla mõjutatud oma tegevuse algperioodil, kuid ajapikku on temast saanud kõrge haldussuutlikkusega pragmaatiline võimuerakond, kelle ideoloogiline taust on hämar kui mitte tökattume. Mõlema erakonna ühisjoon ongi võimukesksus, aga see on kaugel liberalismist.

Täna Eestis domineeriv ühiskondlik mõtteviis on segu sotsiaalsest konservatismist ja rahvuslikust kollektivismist, mis väärtustab suletud ja kinnist ühiskonda. August Kitzbergi “Libahundi” Vanaema tegelaskuju iseloomustas hästi tänapäevalgi populaarset mõtteviisi: „Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!“ Eesti ühiskonda kirjeldavad kollektiivset mõtet soodustavad tunnusjooned nagu riiklike ja poolriiklike struktuuride domineerimine ühiskonnas, nõrk kodanikuühiskond, riigisõltlus, normeeritus, aktiivne julgeolekustamine, kohustuslik optimism, kampaanialembus ja korporatiivsus. Need on aga suletud ühiskonna tunnusjooned. Viimasel ajal on suuremat kandepinda leidnud sotsiaaldemokraatlikud ideed ning populaarsust koguvad kuvandid põhjamaisest sotsiaalriigist, kus rahvas “magab sulgpatjadel ja sööb sularasva” ehk siis elatub sotsiaalabist ning kõrgetest maksudest. Siit akumuleerub ka üldrahvalik arusaam, et kultuur peab ühiskonnas olema monopoolses seisundis, elitaarne ning riigi ülalpidamisel.

Sotsiaaldemokraatia ei pea olema ilmtingimata repressiivne, kuid ta tekitab riigisõltlaslikke mugavustsoone. Sellistes mugavustsoonides tapetakse ettevõtlus ja erainitsiatiiv, sest inimeste heaolu on sõltuvuses riigi valitseda olevate ressursside ümberjagamisest. Madis Habakuk kirjutab, et sotsiaaldemokraatlik maailmavaade sobib mugavustsoonist startijatele, kelle arvates tuleb väärtused rikastelt ja edukatelt ära võtta ja anda vaestele ning ebaedukatele. Niiviisi ei suurendata aga kodanikuinitsiatiivi, vaid tekitatakse peremehe ja kliendi suhe riigi ja tema kodanike vahel. Antoine-Francois Momoro poolt Prantsuse revolutsiooni ajal püstitatud loosung on seotud kolme suure ideoloogilise vooluga. Nii nagu vabadus (Liberté ) on individualismi (liberalismi) loosung, esindavad võrdsus (Egalité) ja vendlus (Fraternité) vastavalt sotsialistlikke ja natsionalistlikke ideoloogiaid. Parempoolsus ei tugine konservatiivsusele ja enesesäilitamisele, vaid elujõulisele individualismile, samal ajal kui vasakpoolsus on tihedalt seotud rangelt reglementeeritud kollektivismiga. Vasakpoolse haritlaskonna ideaal on võrdsus, kus kõige võrdsemad moodustavadki nomenklatuuri. Kollektivism on aga nomenklaturistlike meie-gruppide tekke katalüsaator. Võrdsust väärtustavas ühiskonnas otsustatakse kultuuri kultuursuse gladiaatorite areenil üles- või allapoole suunatud pöidlaga.  Kõik see põhineb kultuurinomenklatuuri poolt propageeritaval autoritaarsel loosungil “meie oleme kultuur ja need, kes ei ole meie, neil pole õigust kultuurile, vähemalt mitte kultuuri tegemisele” rõhutab vormi primaarsust sisu üle, et asjad oleksid “õigesti tehtud”. Dissidendid arvatakse kultuuriruumist välja.

Mõned aastad tagasi meie hulgast lahkunud Saksa-Briti liberaalne sotsioloog, politoloog ja filosoof Ralf Dahrendorf on kuulutanud sotsiaaldemokraatliku sajandi lõppu, millele Postimehe arvamusartiklis “Krediidikriisist usukriisiks” on tähelepanu juhtinud majandusteadlane Hardo Pajula. Dahrendorf nägi sotsiaaldemokraatia sajandi häda ja viletsuse põhjuseid muuhulgas liidrite ebakompetentsuses, sotsioloogilistes trendides (N: rahvastiku arvu järsk kasv ja seda vähearenenud riikides, migratsioon, elanikkonna vananemine – ülalpeetavaid tekib juurde), töölisklassi kadumises (valdavaks muutub teenindav sektor), inimeste sotsiaalse stabiilsuse vähenemises (vaesus ei tulene enam sotsiaalsest kontekstist ), kommunikatsioonivahendite muutumises (Internet!) ja ideoloogilise pluralismi kadumises. Riigiülesed protsessid nagu globaliseerumine ning Euroopa ühinemine aga ei toeta traditsioonilist sotsiaaldemokraatlikku paksu riigi mudelit. Sotsiaaldemokraatlik sajand sai alguse peale Esimest maailmasõda, 1920-tel aastatel, kui sotsialistliku orientatsiooniga poliitikud kinnistusid Euroopa riikide valitsustesse. Vastuoluline 20.sajand tõi kaasa sotsiaalsete vastuolude tasandumise ning ühiskondliku mõtte ideologiseerumise, mis on paljuski sotsialistliku maailmavaate leviku kaasnähtused. Riik kujunes sotsiaaldemokraatliku ideoloogia väärtuslikuks instrumendiks, etendades kollektiivse sunnimehhanismi osa, millega valitsev klass toodetud väärtusi ümber jagab. Sotsiaaldemokraatia rõhub eelkõige kollektiivsele süüle, mille tõttu jõukamad peavad vaesemaid üleval pidama, sõltumata sellest, mis on vaesuse põhjuseks. Riigisõltlane ei taha tegeleda probleemide, vaid nende tagajärgedega. Sotsialistide toetatud paksu riigi mudel peab õigeks inimeste sotsiaalse turvalisuse nimel protektsionistlikku majandusmudelit.

Libertaarlus ja liberalism on ühe puu harud nagu ka sotsiaaldemokraatia ja sotsialism on ühe teise puu harud. Klassikaline libertaarlus on välja kasvanud liberalismist (viimast võib nimetada libertaarse maailmavaate laiapõhjalisemaks politiseeritud väljundiks), väärtustab majanduslikke ja individuaalseid vabadusi, vabatahtlikke ühendusi ning toetab riigi minimaalset sekkumist ühiskonna asjadesse. Libertaarse maailmavaate juured ulatuvad 17.-18.saj Briti ja Ameerika filosoofiasse, selliste mõtlejateni nagu John Locke, David Hume, Adam Smith, Thomas Jefferson ja Thomas Paine. Klassikalise libertaarluse kants asub tänapäeval Ameerika Ühendriikides ning ta ühendab inimesi, kes on enamasti majandusküsimustes konservatiivsetel ning sotsiaalküsimustes liberaalsetel positsioonidel, vastandudes sotsiaalsetele konservatiividele. David Boazi määratluse järgi on libertaarluse kontseptuaalsed alused rajatud individualismile, inimõigustele, isetekkivale korrale, õigusriigile, piiratud valitsusele, ettevõtlusvabadusele, huvide loomulikule harmooniale ja rahule (sõjavastasusele). Arvatakse, et libertaarlike vaadetega on umbes 10% ameeriklastest. Libertaarne mõtteviis kahtleb võimu ja sunni positiivsuses ning toetab ühiskonna arengut läbi reformide ja revolutsioonide, mis on kollektivismi väärtustavate ideoloogiate arvates ketserlikud. Libertaarlaste seas on nii parem- kui vasakpoolseid voole, kellest esimesed toetavad eraomanduse ja teised kollektiivse ühisomandi arendamist. Ühendriikide kõige tuntum vasakpoolne mõtleja ja kaasaegse lingvistika isa Noam Chomsky peab end libertaarseks sotsialistiks.

Libertaarlusel on palju ühiseid jooni anarhistidega, kes eitavad riiki üldse. Klassikalised libertaarlased näevad riiki, kui kodanike poolt vabatahtlikult ülalpeetavat institutsiooni, kes kaitseb kodanikke vägivalla ja sunni eest. Vähem riiki tähendab muidugi ka vähem makse ja vähem bürokraatiat Filosoofidest on libertaarlust mõjutanud Ayn Rand (1905-1982) ja Robert Nozick (1938-2002). Viimase teost „Anarchy, State, and Utopia“ (“Anarhia, riik, ja utoopia”) on peetud üheks silmapaistvamaks libertaarse mõtte edastajaks. Ayn Rand’i (kodanikunimega Alissa Rosenbaum) filosoofilised vaated on mõjutanud paljusid Ühendriikide mõõdukaid parempoolseid poliitilisi ringkondi sh libertaarlasi. Põhimõtteline ateist, kes nägi mõistuses ainsat teadmise allikat ning eitas usku ja religiooni. Ta toetas individualismi (ratsionaalset ja eetilist egoismi), individuaalseid vabadusi, vabaturumajandust ja eitas kollektiivset altruismi, oli vastu jõu kasutamisele ning vägivallale, kollektivismile ja riiklikule sekkumisele. Kauaaegne Arizona senaator ning 1964.a. vabariiklaste presidendikandidaat Barry Goldwater (1909-1998) on mõjutanud libertaarse liikumise kandumist Ühendriikide poliitilisele maastikule 1960-tel ja 70-tel aastatel. Kõige tuntum libertaarne poliitik on aga vabariiklik Esindajatekoja liige, mitmeid kordi presidendiks kandideerinud Ron Paul (1935).

Eestis on libertaarse mõtteviisi perspektiividega kehvasti, sest ühiskonna konsolideeriv osa on kollektiivne hirm ning kardetakse kõike ja kõiki – Venemaad, multikulturalismi, noorte emigreerumist, palgaarmeed, Euroopa Liitu, oma väiksust, väikest sündivust, eraalgatust, vabaturumajandust, riigi kaotust, ajaloo kaotust, keele kaotust, tulevikku, kodanikuühiskonda, mida vaid vähegi karta annab ning seegi on vaid väike osa ühiskonnas võimendunud hirmudest. Libertaarsel mõtteviisil oleks olnud suuremat kõlapinda tõenäoliselt Eesti Vabariigi algusaegadel, sest esimese Eesti Vabariigi arenguloos oli vabatahtlikel ühendustel palju kaalukam sõna sekka rääkida kui tänapäeval. Viiskümmend aastat nõukogude võimu on aga eestlaste maailmavaadet tugevasti muutnud ning nüüd toetatakse siinkandis valdavalt tugevat riigivõimu ning väärtustatakse riikliku sundi kodanike suhtes. Riik on kuulutatud väärtuseks, mida kodanikud peavad vastuvaidlematult teenima, kriitiline mõtlemine on laialt taunitud ning kodanikelt eeldatakse ühtsete ja õigete seisukohtade toetamist. Sirbi kampaania tõi ilmekalt välja ka selle, mida võib nimetada emotsionaalseks mõtlemiseks. Kohati tundub, et üleüldist rahulolematust Reformierakonnaga kasutatakse anti-liberaalsete ideoloogiate võimuletõusuks ning liberaalset ilmavaadet ühiskonnast välja tõrjudes tugevdatakse sotsiaalset tellimust rangelt reguleeritud ühiskonna järele, kus riik on paks, kord on majas ja naabri-Juhan püsib siivsalt vait.

Zbigniew Brzezinski on maininud, et hirmukultuur aitab demagoogilistel poliitikutel mobiliseerida rahvast oma eesmärkide toetuseks. Viimasel ajal on Eesti vasakpoolse intelligentsi seas levinud vaikiva ajastu kuvandi sage kasutamine, kuid selle eufemismi najal üritatakse vältida mitmuslikku maailma ning luua meie-gruppide nomenklatuurne ühiskond. Nii nagu igas ühiskonnas võib esineda ja esinebki poliitiline nomenklatuur ja poliitilise mõtte monopol, nii võib tekkida ka kultuurinomenklatuur ja kultuurimonopol, kes üritab maha suruda alternatiivseid kultuuriliikumisi. Adolf Hitler väitis Mein Kampf‘is, et ”kaval ja sihikindel propaganda võib muuta isegi taeva põrguks ja kõige haletsusväärsema elu paradiisiks.” Hitlerile kuulub ka pärl, millega deklareeritakse, et  “propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale.” Viited vaikivale ajastule kõlavad õõnsalt, sest kelleltki pole tema sõnaõigust ju ära võetud. Pigem süvendavad need ohutunnet, et ühiskonda valmistatakse ette vasakpöördeks ning oma tõe ja õiguse toetuseks pöördutakse laiade rahvahulkade poole, keda mobiliseeritakse ühise vaenlase ja ühise hirmu nimel konsolideerudes. Võimu ja vaimu vastandumist Eestis on üha enam kasutatud Egalité ja Fraternité loosungite abil Liberté väljatõrjumiseks ühiskonnast. Võrdsusest jutlustades vabaduse vastu võideldes kujundatakse Viha vabariiki ning selle esindusorganit Novgorodi WC-d ja tekitatakse võrdsetest võrdsemaid nagu sigu Orwelli Loomade farmis.

Nõukogude režiimiga rahvasse istutatud hirm on eestlase mentaalsusesse tugevasti juurdunud. Riiklikku sundi nähakse ainuvõimaliku tõupuhast rahvusriiki kooshoidva mehhanismina. Kunagised “Noor-Eesti” ideaalid on pahupidi pööratud, sest vastavalt üldrahvalikule arusaamale unistatakse, et kui me ei saa kunagi suureks vaimult, siis saame suureks rahvaarvult. Tihtipeale unustame ära, et viimase sajandi jooksul on elanike arv planeedil kasvanud hüppeliselt: kahelt miljardilt 1927.a. kuni seitsme miljardini tänapäeval. Inimeste elatustase on tõusnud, kuid jõukuse tootmiseks kasutatavate ressursside arv väheneb pidevalt. Tähtis pole siiski mitte kultuuri kandjate arv, vaid selle elujõulisus. Eestis valitseb mitte rahvaarvu, vaid elujõu defitsiit. Ajalugu on näidanud, et need ühiskonnad, kes elavad minevikus, on väljasurevad ühiskonnad. Eestlaste ajalooline kogemus on olnud tugevasti sunnipõhine, sest vabade talupoegade klass on siin ajalooliselt nõrk olnud ning paljud väärtused on kujundlikult “peksu abil mõisatallides” omandatud. Kui pärisorjus kadus, siis võttis paljud tema kasvatuslikud rollid enda peale riik. Võib-olla sellepärast on eestlasele ülimalt tähtis ka see, mida tunnustatud autoriteedid tema kohta ütlevad, sest vaba mõtlemine on pärisorjuslikus kultuuris olnud vastunäidustatud.

Liberaalse haritlaskonna ideaal on vabadus, kus loomingulisi piire pole võimalik ette määrata ja loomingu väärtuse üle otsustab tema tarbijaskond. Libertaarne maailmavaade toetab mitmekesist maailma, kus on eluõigus paljudel erinevatel kultuuridel ning ükski neist pole teiste suhtes valitsevas seisundis. Kultuur ei saa olla ülaltpoolt juhitav, seetõttu ei saa olla ka kultuurinomenklatuuri ning vaid isetekkeline kultuur saab olla elujõuline. Eesti avalikkuses üha tugevamini avalduv sõda “liberastide” ja “integrastidega”, millesse on viimase Sirbi häppeningi taustal sekkunud ka suur osa kultuurieliiti, ei vii meid vaikivale ajastule vastanduvasse mitmekesisesse maailma, vaid riigisõltlasliku mentaliteedi ning nõukogude stiilis kultuuripoliitika süvenemiseni. Haritlaskonna valitsuskriitilise meelsuse kandev jõud näib olevat viha, kuid viha kui negatiivne emotsioon viib harva kogu ühiskonda rahuldavate ratsionaalsete lahendusteni. Eesti vajab aga ratsionalistlikku dialoogi erinevate maailmavaadete vahel, kuid mitte riigi rahakoti pärast purelevate meie-gruppide ühiskonda. Kaasaegne maailm on üha enam kujunemas virtuaalmaailmaks, mida valitsetakse nomenklatuurile sobiliku kuvandiehitamisega. Totaalse meedia kaasabil genereeritud üldrahvalikku arvamust esindavad kuvandid peavad end ise määratlenud eliidile tagama nende võimu põlistamise ning konkureeriva vaimu allasurumise läbi selle normeerimise.

Pilt: http://1.bp.blogspot.com/-RmOdUW90TQc/TXC9063HnbI/AAAAAAAAAMU/tv90ve77gwc/s320/Huxley.png

Parempoolse ilmavaate kaitseks

@ckrabat
Kui Anders Behring Breivik sooritas juulis 2011.a kogu Norra ühiskonda vapustanud ränga kuriteo, siis küsiti tolleaegselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt, kas nüüd hakatakse inimeste suurema turvalisuse nimel kruvisid kinni keerama ja suurendatakse kontrolli inimeste privaatsfääri üle, siis vastas Stoltenberg eitavalt – see tähendaks ju Breiviki võitu, midagi sarnast sellele, mida inimkond koges peale islamiterroristide rünnakut 11.septembrit 2001, kui peale suuri vapustusi Ameerika Ühendriikides tugevdati üleilmse terrorismivastase sõja lipu all järelvalvet isikuvabaduste üle, tihendati seinu ja pandi akendele topelttrellid ette, mille järelmeid me näeme täna Assange’i ja Snowdeni juhtumite näitel. Inimkonna heaolu ja turvatunnet ohustavad plahvatuslikult levivad kataklüsmid on nagu keskaegsed katkuepideemiad, mis panevad mõtlema, kuidas end nende vastu kaitsta. Juba puhkenud epideemiat võib ravida nii katkupisikuid hävitades kui ka range karantiini kehtestamisega. Ennetavalt saab vaktsineerida juba teada ja tuntud epideemiate vastu, kuid maailm ei käitu staatiliselt ning tema uinuvat heaolu ähvardavad aina uued ja uued väljakutsed. Mati Hint on märkinud, et: “Demokraatia põhimõtete pea peale pööramist õigustatakse demokraatia kaitsmise imperatiiviga. Kaitstavast jäävad niimoodi ainult räbalad, kaitsmine aga võib muutuda terroriks.” Ideoloogilisi liikumisi hõivanud huvigruppide eesmärk on üsna sageli monopoolse seisundi kindlustamine ühiskonnas. Viimasel ajal on Eesti vasakpoolse intelligentsi seas levinud vaikiva ajastu kuvandi sage kasutamine, kuid selle eufemismi najal üritatakse vältida mitmuslikku maailma ning luua katku katkuga ravides oma vaikiv ajastu, mille moodustavad nomenklatuur ja tema truud jüngrid. Nii nagu igas ühiskonnas võib esineda ja esinebki poliitiline nomenklatuur ja poliitilise mõtte monopol, nii võib tekkida ka kultuurinomenklatuur ja kultuurimonopol, kes üritab maha suruda alternatiivseid kultuuriliikumisi.

19.-20.sajandi katkuepideemiad kajastuvad kahes võimsas meie-gruppidele toetuvas ideoloogias, mis on moodsate tsivilisatsioonide arengut tugevasti mõjutanud – need on natsionalismus ja sotsialismus. Sama puu teised, kuid nõrgemad harud on näiteks feminismus, homoseksualismus ja paljud teised spetsiifiliste huvigruppide ideoloogilised väljundid, antiideoloogiad, mis saavutanud esialgse eesmärgi ehk huvigrupi aktsepteerimise ühiskonnas, on hakanud oma positsioone laiendama ning asunud elitaristlikule vastupealetungile. Paljud algselt positiivse imagoga ideoloogiad on peale eesmärgi saavutamist sumbunud variserlusse. Feminismus saavutas eesmärgi ehk naistele võrdsete õiguste saavutamise meestega juba 20.sajandi esimesel poolel ning edaspidi on asutud kaitse asemel hoopis rünnakule, mis peaks lõppema Robert Merle’i utoopias “Kaitstud mehed” kirjeldatud ühiskonnamudeliga. Võrdsete õiguste tagamise sildi all tegeldakse soolise diskrimineerimise kuvandi ehitamisega, mis peaks tagama huvigrupi kontrolli ühiskondliku mõtte üle. Sarnase taktika on üle võtnud homoseksualistid, kes taotlevad nüüd omakorda piskut võimumonopolist, kasutades “võrdsete õiguste” argumentatsioonina heteroseksuaalse kogukonna väidetavalt priviligeeritud seisundit. Rahvusluse positiivne alge kaob, kui vastav identiteedigrupp on saavutanud omariikluse, sest siis hakkab ta maha suruma kõiki teisi, kes valitseva identiteedigrupiga ei samastu. Hiljuti tuli uudis, kus Norra armee kehtestas esmaspäevase taimetoitluse. Kas see on esimene samm teel lihasöömise keelamisele?

Sotsialismi võidukäik 20.sajandil on viinud Lääne tsivilisatsiooni krahhi äärele, kuid negatiivsete kuvandite loomisega on kõverpeeglis loodud illusioon kapitalismi allakäigust, mida totaalne meedia pidevalt ühiskonnas tugevasti võimendab. Totaalse meedia ning tema poolt promoveeritud arvamusliidrite nõu ja jõuga tekitatud üldrahvalik arusaam samastab parempoolse ilmavaate kultuurivaenulikkuse, kirjaoskamatuse ja vanameelsusega. Üldrahvaliku arvamuse toetuseks mobiliseeritakse avalik arvamus – hakkab toimima Novgorodi WC, kus õigus on sellel, kes kõvemini karjub. Tiit Hennoste ja tema viitamine ultraparempoolsete darvinistide võimutsemisele ilmestab hästi vasakintelligentsi eluvõõrust, kes on jäigalt distantseerunud kõigest sellest, mis elu on. Kui on olemas ultraparempoolsed darvinistid, siis järelikult on seal ka ultravasakpoolsed kreatsionistid, kes arvavad, et nende tõde ja õigus kultuuri valitseda tuleb otse Jumalalt. Seda mõttelaadi ilmestab Hennoste lause: “Kender on minu arvates inimene, kes tuleks kultuurist väga kaugel hoida,” mis põhineb autoritaarsel loosungil “meie oleme kultuur ja need, kes ei ole meie, neil pole õigust kultuurile.” Parimal juhul võivad nad kultuuri tarbida, kui nad sellega ei ohusta “meie” võimupositsiooni, kuid Jumal hoidku, sellised ei tohi kultuuri luua. Selliste meie-gruppide põhjal tekkivad väljasuremisele määratud korporatiivsed ühiskonnad, kus eesmärgiks seatakse samastumine meiega, kes hoiab teisi – neid, kes ei kuulu meie hulka – lõa otsas. Oudekki Loone on “uues” Sirbis sellise kuvanditele toetuva korporatiivse identiteedi päris õnnestunult määratlenud: “Sõnake „idioot” pärineb kreeka keelest ja tähistas algupäraselt neid, kes elasid eraelu väljaspool head seltskonda ning avalikke ameteid. Seisus, mis ka tänapäeva Eestis – ja tegelikult kogu maailmas – haarab üsna laia inimhulka. Neile vastandub eliit, seltskondlik, majanduslik ja poliitiline, keda kirjeldavad eksklusiivsed omadused, näiteks ligipääs haridusele, infole või rahale, millega õigustatakse oma nõuet idiootide üle valitseda. Valitsetakse läbi poliitilise võimu, majandusliku otsusetegemise, aga ka kultuuriruumi raamistamise – määratletakse „hea seltskond” ja „lubatav aruteluviis”. Viimati nimetatu kaudu asuvad võtmepositsioonidel ühiskondlikud intellektuaalid, kes just seetõttu valvavad kiivalt omaenese kasti piire. Kultuur on sitta kanti põnev, sest see legitimeerib võimu kasutamise viisid.”

Eestis on liberaalsest ideoloogiast joonistatud kultuurivaenuliku eduideoloogia negatiivne kuvand, millega põhjendatakse kõiki ühiskonna valupunkte ja mida on oskuslikult, kuid ekslikult seotud Reformierakonnaga. Sedaviisi on üritatud sotsialistide ja natsionalistide ühendkoori jõul liberaalset ilmavaadet ühiskonnast välja tõrjuda. Liberaalsele ideoloogiaga samastavad end Eestis kaks erakonda, Keskerakond ja Reformierakond, kes aga praktikas on sellest üsnagi kaugel. Keskerakond on vasakpoolne populistlik erakond, kes pigem propageerib meie-grupi kollektiivset identiteeti ja konservatiivseid väärtusi. Reformierakond võis liberaalsest ideoloogiast olla mõjutatud oma tegevuse algperioodil, kuid ajapikku on temast saanud kõrge haldussuutlikkusega pragmaatiline võimuerakond, kelle ideoloogiline taust on hämar kui mitte tökattume. Mõlema erakonna ühisjoon ongi võimukesksus. Sotsiaaldemokraadid on Keskerakonnast mõnevõrra intelligentsem seltskond, kes on sarnaselt eesmärgiks võtnud rangete reeglitega ühiskonna ülesehitamise, kuid tehes seda pehmemal ja haritumal moel. Isamaa ja Res Publica Liit on hülgamas parempoolset ilmavaadet ja muutumas esmajoones tugeva sotsiaalse kallakuga rahvuslikuks konservatiivseks erakonnaks, keda ühendav tunnusjoon on vanameelsus. Parlamendierakondade kõrval on veel terve rida äärmuslikke vasakpoolseid, kuid konservatiivseid väikeerakondi, kellel on ideoloogilisi sarnasusi nii araablaste rahvuslik-sotsialistliku Baath-liikumise kui ka revisionistliku sionismiga. Neist tuntum on ex-Rahvaliitlik Konservatiivne Rahvaerakond.

Kuna Eesti on parlamentaarne vabariik, siis on naiivne omistada president Toomas Hendrik Ilvesele “riigiisa” staatust (nagu see oli Konstantin Pätsil), millele viidati selle blogi eelnevas loos (Ilmaprognoos ilmuvale kultuurilehele) ning mille järele on ühiskonnas  teatav sotsiaalne tellimus, kuid tõsi on see, et kõik kolm taasiseseisvumise järgset presidenti esindavad erinevaid väärtuskontseptsioone. Lennart Meri võib pidada lääneliku väärtussüsteemi maaletoojaks, midagi sarnast “Noor-Eesti ” ideaalidele. Talle vastandub Arnold Rüütel, kes esindab stagnatsiooniperioodi, kui toimus tagasilangemine nõukogulikku väärtussüsteemi ehk sinimustvalge Eesti NSV tagasitulek. Toomas Hendrik Ilves on esindanud euroopalikku stabiilsust, kuid ühiskonnas tervikuna on püsinud läänelike ja nõukogude väärtussüsteemide patiseis. Kultuur ei saa olla konservatiivne, vaid liberaalsus on elujõulise kultuuri paratamatu konsistents. Kultuur, mida tuleb säilitada, pole elujõuline, sest konservatiivne kultuur on väljasureva natsiooni väljendusavaldus, mis esindab totalitaarset eliidi ja idiootide vastandumisele ehitatud staatilist kontseptsiooni, mille kohaselt jaguneb ühiskond eliidiks (nomenklatuuriks)  ja idiootideks, kes on loodud eliiti teenima. Jüri Franciscus Lotman kirjutab: “Mulle tundub, et selle paranoilise mõttemaailma allikas on asjaolu, et peavoolu kultuuri-establishment (teisisõnu kultuurinomenklatuur) on võtnud endale igavese opositsiooni mugava positsiooni.” Kultuurinomenklatuur on juba olemuslikult kahepalgeline. Hardo Pajula: “See ei ole väga erinev sellest ajast, mil suletud seltskond Kuku klubis KGB informaatorite kuuldeulatuses Vene võimu kirus ja siis loomeliitudes suurema või väiksema kuulekusega riigi tellimust täitis.”

Vaikiva oleku vastu võitlemise sildi all toimub kultuurinomenklatuuri võitlus libertaarse maailmavaate vastu (neukkukõnepruugis sõda liberastidega), millega üritatakse kultuuri raamistada. Kes või mis on kultuurinomenklatuur? Just nimelt tuleks siin eelistatavalt kasutada mõistet “nomenklatuur” samakõlalise “establishment” asemel, sest nomenklatuuri mõiste pärineb nõukogude kultuurist ning esindab meie teatud osa haritlaskonna unistusi sinimustvalgest Eesti NSV-st, mis põlistaks eliidi valitsemise idiootide üle. Idioodid, kes on Novgorodi WC poolt võimendatud üldrahvaliku arusaama järgi elus läbi lugenud ainult ühe raamatu, tuleb Parnassoselt kõrvale tõrjuda, kusjuures nende samade põlatud idiootide abiga. Vasakpoolse haritlaskonna eesmärk on kuulumine nomenklatuuri hulka. Tema ideaal on võrdsus, kus kõige võrdsemad moodustavadki nomenklatuuri. Vasakpoolsus rõhutab vormi primaarsust sisu üle. Parempoolse haritlaskonna eesmärk on looming ja see peabki olema konkurentsivõimeline. Tema ideaal on vabadus, kus loomingulisi piire pole võimalik ette määrata ja loomingu väärtuse üle otsustab tema tarbijaskond sisu järgi. Nii nagu vabadus (Liberté ) on individualismi (liberalismi) loosung, esindavad võrdsus (Egalité) ja vendlus (Fraternité) kollektivistlikke slõuganeid, vastavalt sotsialistlikke ja natsionalistlikke ideoloogiaid. Parempoolsus ei tugine konservatiivsusele ja enesesäilitamisele, vaid elujõulisele individualismile, samal ajal kui vasakpoolsus on tihedalt seotud kollektiivsusega. Kollektivism on aga nomenklaturistlike meie-gruppide tekke katalüsaator. Praegu tundub, et kasutades üleüldist rahulolematust Reformierakonnaga anti-liberaalsete ideoloogiate võimuletõusuks, valmistatakse ühiskonda ette vasakpöördeks ja uueks vaikivaks ajastuks – kus riik on paks, kord on majas ja naabrijuhan ei mölise.

Establishment

Pilt: http://encrypted-tbn2.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcSnasb3VVlPUHOV4Wgzlt-ZtjbDPcQcxSJei1xBGsnCQs89hRDG

Liberaalid ja konservatiivid

@ckrabat

Blogis hiljuti ilmunud Mart Helme promoartikli kommentaarides samastati parempoolsed ja konservatiivid. Kas see on päris nii? Jaotusi liberaalide ja konservatiivide, autoritaaride ja libertaaride, parem- ja vasakpoolsete vahel võib teha mitmesuguseid. Parem- ja vasakpoolsuse telg on mõnevõrra teine kui konservatiivide ja liberaalide vahel. Kõik parempoolsed pole ilmtingimata konservatiivid ja kõik vasakpoolsed pole ilmtingimata liberaalid. Konservatiivsus tähendab otsetõlkes vanameelsust ehk kellegi poliitilised vaated on konserveeritud. Loomulikult võib Mart Helme poliitiline mentor Arnold Rüütel nimetada ennast konservatiiviks, kui ta väidab, et tema poliitilised vaated pole aastakümnete vältel muutunud. Kui Euroopas jagunevad jõujooned tavaliselt parem- ja vasakpoolsete vahel, siis teiselpool Atlandi ookeani jagatakse poliitikuid konservatiivideks ja liberaalideks.

Mõisted liberaalide ja konservatiivid sisaldavad ise erinevaid arusaamu. Konservatiivid jagunevad näiteks paleokonservatiivideks, kelle jaoks konservatism on maailmavaade, aga konservatiivideks peavad end ka neokonservatiivid, kelle jaoks konservatism on usutunnistus. Viimaste seas kohtab palju endisi marksiste, kes on oma usutunnistust lihtsalt vahetanud ehk nagu ütles vürst Gabriel Viimses Reliikvias: “Me ei ole täna enam need, kes olime eile.” Tuttavate marksistlike käitumismustrite esinemine soodustas kindlasti neokonservatiivide suurt toetust Eesti teatavates poliitilistes ringkondades – see oli maailmavaade, millest nad aru said. Liberaalsus võib samuti olla nii maailmavaade, poliitiline suundumus, kuid põhimõtteliselt ka usutunnistus, kuigi viimast varianti esineb liberaalide seas harva. Neoliberaalide alla on tavaliselt liigitatud globaliseerumise ja vabaturumajanduse pooldajaid, kuigi seegi liikumine esineb omakorda mitmel erineval kujul.

Igas erinevas ühiskonnas on jälle omad jaotused. Eesti ühiskonnas võisid nii liberaalid kui konservatiivid olla vastu nõukogude võimule, kuid seda erinevatel põhjustel. Liberaalid tahtsid teistsugust ühiskonda. Nad soovisidki Lääne tüüpi liberaalset demokraatiat. Konservatiividel jälle polnud nõukogude ühiskonna vastu midagi, aga see oli nende jaoks oli lihtsalt võõras, teiste poolt juhitud. Nende jaoks on esmatähtis, et tegemist on oma režiimiga ning millisel kujul see eksisteerib, see on teisejärguline. Sellepärast kohtab konservatiivide seas palju eurovastasust, aga ka rohkem sallimatust. Liberaalid on individualistid, kes väärtustavad inimese õigust vabale arvamuseavaldusele. Konservatiivide jaoks on väärtuskriteeriumiks kollektiiv, sh riik ja selle ühtsus. Saab olla ainult üks ja ainuõige ideoloogia, mis on sellele kollektiivile omane. Liberaalid on orienteeritud rohkem tulevikku ja muutustele. Konservatiividele on oluline mineviku heroiseerimine ja alalhoidlikkus.

Kahe maailmavaate juured viivad juba religioonideni. Kindasti on budism olemuslikult rohkem liberaalsem ja islam konservatiivsem religioon, kuigi mõlemad sisaldavad erinevaid voole ja konservatiivsed budistid ning liberaalsed moslemid on täiesti olemas. Euroopa kultuuriruumis saab seda kõike lahti mõtestada muidugi kristlusepõhiselt. Lääne kirik, mis pärineb roomakatoliiklusest, on kirikuriik ja olemuselt humanistlik, inimesepõhine. Ida kirik, mis pärineb kreekakatoliiklusest, on riigikirik, olemuselt riigipõhine, mis rõhutab inimeste kuulekust riigivõimule. Kujundiliselt üle kantuna esindavad konservatiivid VT käsuõpetust, millele liberaalid vastanduvad UT armastuseõpetusega. Sellega ei taha ma väita, et nii liberalism kui konservatism oleksidki tulnud nendest kirikutest, kuid nende ideoloogilised lähtekohad on tekkinud samade skeemide järgi, täpselt samuti nagu paljud muud aja jooksul sekulariseerunud käitumisvormid.

Jaotumine liberaalideks ja konservatiivideks esindab pigem isiksusetüüpi ja see toimib mitte ainult poliitikas. Nagu ka lääneriikide valimised on näidanud, eriti Ameerika Ühendriikides, on liberaalide hulgas alati olnud rohkem loomeinimesi, sest loomingulisus eeldabki üldjuhul loomevabadust ja konservatiivide hulgas rohkem pööblit, kuigi loomulikult saab teha ka konservatiivset kunsti. Konservatiivid vajavad Juhti – kõva käega valitsejat, kes keelab, käseb, poob ja laseb. Teisitimõtlemine ei ole tolereeritud, kõik peavad käima ühte jalga, indiviidid peavad isiklikud huvid allutama kollektiivi huvidele, toimib selge eristumine omade ja võõraste vahel ja välisvaenlase olemasolu on peaaegu et kohustuslik. Konservatiivide jaoks on olulised traditsioonid ning igasugused reformaatorid ja teisitimõtlejad tunduvad neile kuidagi kahtlased.

Eestis on liberalism tihtipeale samastatud Reformierakonnaga, mistõttu on see teatavates ringkondades omandanud negatiivse alatooni. Liberaalseks erakonnaks on ennast pidanud ka Keskerakond, kuigi pole laialt afišeerinud. Tegelikult võib aga tunnistada, et Eestis liberaalseid erakondi ilmselt ei eksisteerigi ning see poliitiline nišš on sisuliselt täitmata. Eesti erakonnad on rohkem või vähem konservatiivsemad. Küsimus taandub pigem sellele, kuivõrd konservatiivne üks või teine erakond on. Kindlasti on EKRE ja Keskerakond maailmavaateliselt konservatiivsemad kui Reformierakond, IRL või SDE, sõltuvalt sellest, kuivõrd erakonnad tunnustavad liberaalidele tunnuslikku vabaduse ideed ja vastanduvad konservatiivide paleusele ehk võrdsuse ideele. Parem- ja vasakpoolne jagunemine kindlasti samal ajal toimib ning siinkohal asetuvad RE ja IRL poliitilise spektri paremale tiivale, samal ajal kui opositsioon on valdavalt vasakpoolne.

Maailmavaateliselt on Eesti ühiskond kindlasti üks Euroopa alalhoidlikumaid ja tagurlikumad, mistõttu on talle ette heidetud ka sallimatuse vohamist. Viha Vabariigi ehitamine totaalse meedia poolt on selle loogiline tagajärg. Eesti konservatiivide esiema on August Kitzbergi Libahundi vanaema, kes ütles: “Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!… Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad, neid ei nõutud mõisa… Neli põlve tagasi, kui ühte nõuti (on sügavasti liigutatud ja lööb silmad maha) – see uputas enese jõkke.” Konservatiivse maailmavaate domineeriv positsioon ühiskonnas ongi viinud olukorrani, kus üha rohkem on kuulda igatsevaid toone kõva käe järele ja seda nii poliitilise spektri paremalt ja vasakpoolselt tiivalt.

Government is not solution to our problems, government is the problem 🙂

Previous Older Entries

aprill 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.