Püha Graali silmavesi: absoluutsed teadmised ja ainuõiged seisukohad

@huviline
Ilusatel inimestel on palju vaba aega. Kergliiklusteedel liiguvad jooksjad, kõrvaklapid kõrvas.  Neil on seljas parim varustus, rõõmsad ja värvikirevad, liibuvad ja ilmastikukindlad püksid, mida on kena vaadata. Nende kõrval sõidetakse jalgratastega, ruladega, one wheel bike‘dega, tasakaaluliikuritega ja veel paljude erinevate liikumisvahenditega. Pärismaalased ja hallipassi omanikud on ajaloo parimas vormis, kodumajapidamised kerkivad, rikkus kasvab ja elukaar pikeneb. Kõik liigub  vääramatu kindlusega edasi, sest muutuv ühiskond ei saa ju seisakusse jõuda. Tegelikult pole põhjust rahulolematust väljendada või riiki kritiseerida. Stagnatsioon on unustatud.

Kuid mida me näeme ja loeme ilusa välispinna all? Tundub, et ühiskonna varjatud kihtides, ilmastikukindlate pükste varjus, köeb stagnatsiooni kinnine katel, millel puudub ülesurve ventiil. See katel on kinnine, kuigi kaane all pulbitseb, aga ta ei plahvata, lihtsalt sellepärast, et välispind on ilus ja volatiilne. Voila! Sekundeerin ckrabatile, kes usub, et põhjuseid tuleb otsida minevikust (nõukogude aeg, nõukogude armee) ja alamate kodanike hulgast (hirmunud, ekretiinid). Samuti neile, kes usuvad alamate kodanike hulgas levivat kõva käe või vastupidi „valgustatud monarhi ootust“ (Juhan Kivirähk) . Arvatavasti kõik kalad, sh stagnatsioonikala, hakkavad mädanema peast. Need on absoluutsed teadmised ja ainuõiged seisukohad, mida valitsejad rahvale edastavad. Võtame järjest: „Vägivald ei ole tolereeritud mitte mingil tingimusel“ (Indrek Saar); „Naistevastast vägivalda ei saa lubada ega aktsepteerida. Ühiskondlik vaikimine on lubamine“ (Marina Kaljurand); „Vägivald ei ole kunagi „eraasi““ (Urmas Reinsalu EPL 10.06.2016).

Need on absoluutsed, ainuõiged, teistsugust arvamust mittesallivad seisukohad. Kuidas nad kõike nii hästi teavad? Kuidas selline riiklik, sunniviisiline, lühinägelik õpetamine on alguse saanud? Tundub, et valitsus võib rumalaid maksumaksjaid õpetada küll, sest seda võimaldavad piisav ajaline ressurss, Euroopa Liidu turvaline seljatagune ja postmodernismi hoiakutest kasvanud veendumused. Piisav ajaline ressurss tuleb sellest, et ametnikkonna jaoks on 25 aasta jooksul saanud selgeks võimalus juhtida riiki vastutamata oma otsuste eest. Riiki tõlgendatakse lihtsalt kõrgema juhtimistasandina, kes ei saagi sekkuda kohalikku otsustamisesse. Riik on pelgalt nõuandja või nõukogu, sest erasektorit pole kuidagi võimalik käskida. Vastutamine on out ja rada sisse tallatud. Nii jääb piisavalt aega üle rahva õpetamiseks. Samuti on 12 aastaga saanud valitsejatele selgeks, et pärast kõrget Eesti valitsuses vesiliugu laskmist, nt Estonian Air’i pankrotti ajamist, on poliitilist karjääri võimalik jätkata Euroopa Liidu veelgi kõrgematel juhtimistasanditel.

Postmodernism on maailmanägemise viis, mis Eestis hakkas laiemalt levima möödunud millenniumi kaheksakümnendatel aastatel, tollase riikliku vastuseisu kiuste, saades üheksakümnendate vabaduse tuuletõmbes üldlevinuks.  Postmodernismi keskne idee on tõe suhtelisus, mille eelduseks on arusaamine, et tõde on inimese poolt konstrueeritud ja järelduseks hoiak, et kellegil pole tõe monopoli. Kunstis, mis on nagunii fiktsioon, osutus postmodernism viljakaks, kuid puutudes kokku monopoolse võimuga (suveräänsus) ja absoluutse riigiga (vägivalla monopol), on postmodernistlikest hoiakutest välja kasvanud ainuõiged seisukohad. Neid veendumusi viljelevad valitsejad oma stagnatsioonikatlas, ilusa liberaalse demokraatia tingimustes. Tõde on see, mida kuulutavad Indrek Saar, Marina Kaljurand ja Urmas Reinsalu. Kohus ju tõde ei mõista.

Advertisements

18 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    juuni 12, 2016 @ 10:06:16

    “Postmodernism on maailmanägemise viis, mis Eestis hakkas laiemalt levima möödunud millenniumi kaheksakümnendatel aastatel.”

    Postmodernism pole Eestis kunagi laiemalt levima hakanud, vaid on jäänud “intelligentide moehaiguseks”. Vikipeedia seletab selle tegelikult väga täpselt lahti: “Eesti taasiseseisvumise järel sai kunsti- ja kultuurimaastikul postmodernismist nõukogude kultuurikammitsaist vabanenud ühiskonna moeideoloogia.” Moeideoloogia, mis domineeris 80-te lõpus ja 90-tel. Kuid iga mood on mööduv. Nüüd on moes “traditsioonilised väärtused”, ükskõik mida keegi selle all mõistab. Püüd sulanduda “rahvaga” üheks massiks, mitte eristuda. Üks oluline joon, mis on postmodernismile oluline, on just paroodia ja iroonia kasutamine, mitmetähenduslikud kompositsioonid, mis aga jäävad “rahvale” mõistetamatuks ja panevad pea valutama. Postmodernism oli kahtlemata elitaristlik ideoloogia, mis tekitas tema esindajate vastu vaid põlgust, sest neist ei saadud aru ja nad ei sobitunud ühemõõtmelisse maailma. Põlvkondi, kelle sünniaasta jääb seitsmekümnendate lõppu, aga eriti juba 80te põlvkondi iseloomustab see, et nad ei taju irooniat, nad võtavadki maailma ühemõõtmeliselt, kus on õige ja vale, tõe ja eksimuse piirjooned selgelt tõmmatud (see iseloomustab muide ka Stalini ajastu lapsi, 40-50te põlvkondi), siit tulevadki ainuõiged seisukohad ja absoluutsed teadmised. Vastureaktsioonina postmodernistlikule maailmavaatele ongi tekkinud poliitilised ideoloogiad, kes esindavad absolutistlikku tõde, valgustatud monarhiat ja kõvakäelist riigikorda (Putin, Trump, Helme, Savisaar jt – kõik Stalini ajastu lapsed). Kuna need ideoloogiad elavad ühemõõtmelises maailmas, siis tajuvad nemadki postmodernismi (või liberaalset demokraatiat) ühemõõtmelisena, absoluutse tõena, mis vastandub nende poolt omaks võetud tõdedele.

    Vasta

  2. personainfieri
    juuni 12, 2016 @ 11:03:04

    Postmodernism kunstis ja poliitikas tuleb lahus hoida klappimatuse tõttu.

    Tänapäeval tingivad postmodernistlikud veendumused valitsejate retoorika, mida peetakse, sh nad ise, ainuõigeteks ja absoluutseteks teadmisteks. Näiteks kultuuriminister Indrek Saar ei ütle, et iga kaasus on individuaalne, vaid hoopis väidab absoluutset. Tema jaoks, postmodernismi esindajana, on tõde arvatavasti suhteline, kuuludes valitsusse, kellest on saanud rahva õpetaja ja nõuandja, kellel puudub vajadus vastutada oma tegevuse eest, mis tulemuseks annab absoluutse teadmise, mida väljendatakse. Positiivses valdkonnas tegutseja väljastab tulemusena negatiivsust ja nii paljude poolt mõistetavaid resultaate.

    Eituse/jaatuse eitus/jaatus annab jaatuse/eituse, sest igas protsessis on nii eitust kui jaatust, nii kaitset kui rünnakut.

    Vasta

  3. huviline
    juuni 12, 2016 @ 11:32:55

    “Samuti on 12 aastaga saanud valitsejatele selgeks, et pärast kõrget Eesti valitsuses vesiliugu laskmist, nt Estonian Air’i pankrotti ajamist, on poliitilist karjääri võimalik jätkata Euroopa Liidu veelgi kõrgematel juhtimistasanditel.”

    Kõrgem juhtimistasand tähendab seda, et vähem on alluvaid, tegelikult ka vastutust, ja maailmavaadet, mis saab tegelikkusest aimu läbi poliitiliste-statistiliste protokollide/memode, nt sõjavägede ülemjuhatajad, EU juhtkond, riikide valitsused.

    Mida kõrgem juhtimistasand, seda suurem stagnatsioon ja ühtlasi võimalus muutuda stagnandiks.

    Vasta

  4. js
    juuni 12, 2016 @ 11:38:10

    Et mitte iseenda üle liiat kurvastada, siis selline lugu Euroopast:

    Clashes In Marseille Foreshadow Wider Sectarian War

    Marseille – Clashes between sectarian supporters of two opposed participants in an ancient ritual games erupted today. Observers fear that these could escalate into a wide sectarian war throughout Europe. Local militia intervened but as their own religion is despised by the two brawling sides ended up fighting both. The street fights started after organized supporters of the orthodox Russian team threw beer bottles towards drunk partisans of protestant Englishmen. Throwing beer bottles is seen as an insult in Europe. Catholic French militia used tear gas and indiscriminately attacked the quarreling sides as well as bystanders. Locals accuse the militia of attacking its own people and demanded the immediate downfall of the Hollande regime.

    Protestant Englishmen, catholic Frenchmen and orthodox Slavs hate each other due to deep-rooted sectarian history and a long series of wars in Europe. Ugly violence is rooted in conflicts that date back to the Anglo-French wars in the 13th century and Napoleon’s moves deep into Russia. A siege in 1627 marked the apex of local sectarian tensions in France. It ended with a catholic victory despite relief for the protestants arriving from England. The clashes between U.S.-backed Englishmen and Chinese-backed Russians in France are also part of a proxy war between capitalism and communism in the South China Sea.

    After its militia lost control of the fighting, the catholic government of France pledged to send reinforcements to crack down on all sides. Humanitarian organizations pleaded to show restraint and not to hurt moderates involved in the brawls. Regional experts discussed providing arms to some less sectarian participants. Catholic authorities from Poland called on NATO to hold Putin accountable for the clashes in Marseille. Russian aggression versus any NATO members can not be tolerated, they said.

    h/t Hayder al-Khoei

    http://www.moonofalabama.org/2016/06/clashes-in-marseille-foreshadow-a-wider-sectarian-war.html

    Vasta

    • personainfieri
      juuni 12, 2016 @ 12:08:19

      Kõnealused kokkupõrked toimusid ja toimuvad alamate kodanike seas, vaevalt ükski kõrgema juhtimistasandi esindaja neis osales.

      Rahvas loomulikult mässab, see on liberaalses demokraatias aktsepteeritud eneseväljendamise viis, mis valitsejaid karvavõrdki ei puuduta.

      Ülo Mattheus:
      “Kuna valdav osa infost, millest inimene tänapäeval juhindub, tuleb massikommunikatsiooni ja sotsiaalmeedia vahendite kaudu, on ideede kasvulava piiramatu. Samas, oma infokülluses, on see kasvulava tegelikult nivelleeritud ja tühi, selles puuduvad sügavamad väärtused ja eeskujud, selle esilekerkivad tipud pärinevad valdavalt meelelahutustööstuse maailmast.”

      Vasta

      • js
        juuni 12, 2016 @ 16:38:04

        No muidugi, aga eks lugu ongi rohkem sellest, kuidas “kõrgema juhtimistasandi esindaja” sääraseid asju käsitleb.

  5. personainfieri
    juuni 12, 2016 @ 11:56:13

    Hea artikkel Ülo Mattheuselt, kus paraku aetakse lootusetult sassi kultuur/kunst ja poliitika.

    Näiteks:
    “Suurte ideede puudumine, sh rahvusriigi idee devalveerumine, parem- ja vasakskaala hägustumine ja erakondade ideoloogiliste piiride ähmastumine on paratamatult kaasa toonud selle, et ideed ja ideoloogiad on asendunud kemplemisega vähemtähtsate küsimuste üle ja selgelt pragmaatiliste sihtidega. Viimases osas tähendab see ennekõike soovi teostada võimu ja, seda omades, võimul püsida. See tähendab ka, et ideedega pole poliitikas enam midagi teha ja ainus hea ideoloogia on see, mis toob valijate hääli – valijaile meeldimine ja neile meelepäraste otsuste tegemine (nt pensionide ja toetuste tõus). ”

    http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/euroopa-vaartused-ja-eesti-postmodernistlik-valitsus/

    Muidugi on suurte teemade nõutavate vahetegude puhul alati küsitav, kas tegelikult on see võimalik või kas inimesed teevad nii, nt hoiavad kultuuri ja poliitika lahus.

    Vahetegu on vajalik selguse eesmärgil, sest võimaldab erinevaid teemasid näha eraldi, nt kultuuri ja poliitikat. Tegelikes inimestevahelistes suhetes puudub tavaliselt vajadus selguse järele, olulisem on kommunikatsioon ja emotsionaalne eneseväljendamine.

    Terviklik maailmavaade peaks suutma liita teooria ja tegelikust. Tänapäeval on selleks ümbritsev keskkond ja loodus, mis arusaadavalt liidab. Mitte enam sotsioloogiakeskne poliitika, postmodernistlik kunst või antropotsentristlik humanism, mis ei liida, ükskõik kui palju me seda ka sooviksime.

    Parem siis juba teha nende vahel vahet.

    Vasta

    • Aqualung Aqualung
      juuni 12, 2016 @ 13:35:31

      “paraku aetakse lootusetult sassi kultuur/kunst ja poliitika”

      Ülo Mattheus talle omasel vagural moel ei ajanud miskit “lootusetult sassi”, vaid käsitles (jälle talle omasel vaga/tseva/l moel) inemise ühiskondlikku ärkvelolekut kõigiti adekvaatselt, iseendale aru andes ja lugejalegi mõista anda üritades, et justnimelt “kultuuri/kunsti” ja “poliitika” range lahushoidmise üritus on infantiilne enesepettus, kuivõrd inemise ühiskondlik teadvus on äärmiselt kompleksne nähtus, millest kõnelemise lihtsustamiseks on moodsas ilmas “kultuur/kunst” nn “poliitikast” tinglikult “lahutatud” – samas kui ka näituseks postmodärn feminismus lõugab kui ameerikat avastava kolumbuse vahimadrus , et ka The personal is political. Selles või teises ühiskonnas / tsivilisatsioonis on VÕIMATU poliitilise võimu mehhanisme ja ideoloogiaid lahutada võimukandjate kultuurilisest taustast, samuti võimu-ALUSTE alamate kultuurilisest taustast – eriti juhul kui need taustad silmaganähtavalt erinevad või koguni vastuolus on.

      Ka kehtiva kultuurimarksistliku režiimi võimukandjate jaoks on tegemist elementaarsusega – erinevalt “klassivõitluslikust”, “üleilmse proletaaria” nimel võimu rabanud marksismist-leninismist arvestas nn frankfurti koolkonna revolutsiooniline freudomarksismus Läänes võimu võttes justnimelt õhtumaise/läänekristliku ühiskondlise olemise KULTUURILISTE aspektide kui strateegiliste tähtsusega punktidega: kui Piiteris võttis Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon esmalt üle Piiteri sillad ja postkontorid, alles siis losse ja ladusid ja tehaseid üle võtma joostes, siis Frankfurti freudomarksistlik Smolnõi suunas oma komissarid universiteetidesse, kirjastustesse, teaatritesse, hollivuudidesse, massimeediasse ja alles siis poliitilistese parteidesse noid üle võtma.

      Vasta

  6. Aqualung Aqualung
    juuni 12, 2016 @ 12:09:08

    Nn postmodernism pole miskit muud kui Õhtumail XX sajandil vältel toimund radikaalse eliidivahetusega paratamatult kaasnenud radikaalne kultuurimurrang ja sellisena orgaaniline osa marksistlik-uusmarksistlikust kultuurirevolutsioonist, „Uue Ilma“ ehitamisest Õhtumaa varemetele. Sajandi esimese poole „modernistliku“ freudomarksismi loogiline ammendumine, kokkujooks – ja selle „ületamise“ üritus. Traditsioonilist euroopalikku teadvust (antiigis, kristluses, europiidses skeptilis-ratsionalistlikus teaduslikus mõtteviisis) konstitueeriva Tõe-tunnetusele radikaalne seljapööramine, senise europiidse teadvuse ja kultuuritaju TÜHISTAMISE üritus.

    Et „tõde“ olla nn postmodernismuses „suhteline“, on iseenesest postmodärn VALE, silmamoondus. Sest sellesama deklaratiivse „suhtelisuse“ varjus kehtestati sedamaid vastavaidlemist välistavalt „tõeks“ kehtestatud poliitilismoralistlike ja intellektualistlike (intellektuaalitsevate) „tõdede“ (tabude) süsteem – just selline, mis tagaks XX sajandi vältel üle kogu Õhtumaa (valge tsivilisatsiooni) ohjad pihku haarand Uue Eliidi etnilis-religioossete-kultuuriliste-majanduslike huvide „meie ühisteks väärtusteks“ raiumise ja sellisena Uue Ellidi positsioonide tsementeerimise ning kaitse võimalike (tegelt paratamatute) rünnakute vastu.

    Postmodernistlikku kultuurasüsteemi on panustatud tohutult intellektuaalseid ressursse – sest näiteks selleks, et jõuda postmodernistliku „tõe“ väljakuulutamiseni, et Newtoni Principia Mathematica olla „tegelt“ ‘rape-manual’, „vägistamisteooria“, nagu selleni kuskil 1980ndate keskpaiku jõudis tänini eliitfeminismuses teadusfilosoofina kõrgelt koteeritud Hardingi-mutt, ometi ON tarvis puhtintellektuaalses mõttes tohutut ressurssi, et selle jaburuse välja lajatamiseks soodne intellektualistlik kliima luua. Või et Shakespeare kuulutada „tegelt“ Liisbeti-aegseks salajuudist naesteraffaks. Kui tuua mõned markantsemad näited, mis aktuaalselt ammuilma TOIMIVATE ja „norm-mõtlemisena“, norm-intellektuaalitsemisena kehtestunud jaburuste ookeanist esile kerkinud.

    Muidugi on jama ka väide, et nõukogude-eestis olla postmodernismus „põlu all“ või kuidagipidi eriliselt „tõrjutud“. Lauristinide-allikute ligipääs raamatukogude erifondidele ja seega ka uusimale lääne moeintellektualismusele tagas selle, et ka neile lähedased isikud oma nokakesi nii „modernse“ euromarksismi, kui uusima postmodrnismuse kaevu kasta said. Mati Unt näituseks sai postmodernistina ENSV teeneliseks kirjanikuks mis naksus. Postmodernismus oli ENSVs samavõrra „keelatud“ kui soome joodikult ostetud Levi’se teksapüks: kui Viru kontoora silm diileril peal oli, oli tehing suht koššer. Lora nõukogudepäevil „kannatavast“ progressiivsest kultuuraeliidist on ses mõttes väegade suhteline postmodernistlik „tõde“ – omahuviline, emotsionaalselt väljapressiv ja nartsissislik.

    Vasta

    • Aqualung Aqualung
      juuni 12, 2016 @ 15:19:26

      Postmodernismus on intellektualistlik/kultuuraline parasitism. ‘Self-serving’, eneseküllane, nüüdseks ammuilma iseend üleküllastand. Just samasugune parasiitlik fenomen nagu oli ENSV-päevil parasiit nimega Eesti Reklaamfilm (millest vändatud nostalgiline film just praegu riigiteles jookseb). Nagu ei huvitand ERFi Ojamaad ja tema sulaseid, kas erf-i poolt reklaamitav „kaup“ üleüldse olemas oli, ei huvita Postmodernistlikku tekstimüüjat, kas tema tekstile vastav ühiskondlik reaalsus üleüldse olemas on. „Mida prst?!?“ pomiseb Postmodernist salongis oma „vaimset ülimuslikkust“ masseerides, „Kui EI ole, siis seda halvemb REAALSELE ühiskonnale! Panen teile raiskadele sihukse teksti, et SAAB OLEMA, rsk!“

      Postmodernismus ei otsi Tõde – mida väldib kui vanatühi välku -, vaid selle funktsiooniks on mustmiljonis erinevas (kui vähegi võimalik, siis verbaalset virtuoossust demonstreerivas) sõnastuses kinnistada postmodernistlike rabide, Diskursuse Isandate – nagu on neid nimetanud Israel Shamir – rabiinlikku autoriteeti. Ammuilma on selge, et postmodernistliku tekstitööstus tegelikult ei vaja ainsamatki „humanitaari“ – IT-tehnoloogia ajab sama asja sama vaimukalt ja sama intellektuaalse tõsiseltvõetavusega ära nõnda perfektselt, et ükski postmodernistlik kibitzer ei mõistaks vahet teha, kas tekst on massinast või mõne postmodernistliku autoriteedi munapeast pärit, tsitaadid õigetele rabidele, kontekstuaalne tekstisisene „väitlus“ ja „mõõduvõtt“, kogu kräpp on ehe postmodernistlik tekstiloome:

      http://www.elsewhere.org/pomo/

      Valige paremalt poolt miski teema ja andke aga minna, iga massina genereeritud artikkel on vastavate rabide autoriteediga vääristet originaalne vaimne vägitükk.

      Kui ma igapühabast Lobjakat elusast peast ei kuuleks, võiksin vabalt arvata, et Lobjaka regulaarsed artiklid „soliidses“ Postimehes on taolise eestikeelse massina väljaprindid.

      Vasta

  7. Aqualung Aqualung
    juuni 12, 2016 @ 16:27:53

    „Soliidse“ Postimehega seoses tuli meelde veel üks essentsiaalselt iseloomulik näide postmodernsest (nüüd vast juba post-post või koguni post-post-post-post-modernismuse) suhtumisest tõesse. Nimelt juhtusin lugema kellegi TLÜ akadeemilise neitsikese feministlikku hurjutusteksti, kus sõnasõnalt kirjas nõnda:

    „Hollandi sotsiaalpsühholoog Geert Hofstede on oma eri kultuure võrdlevas käsitluses mitmete muude väärtuste kõrval eristanud ka feminiinseid ja maskuliinseid väärtusi ning Eesti võib seejuures  paigutada just maskuliinsete kultuuride hulka kuuluvaks.“
    http://nuusi.tk/01644230

    Millist jampsi lugedes meenus mulle, et Ekspress on Geert Hofstedet siinsamas Eestis just sellessamas küsimuses intervjueerinud:

    „Ekspress: Millised on kultuuriindikaatorid, millega määratleda Eestit?

     
    Geert Hofstede: Kas Eesti on maskuliinne või feminiinne? Pole kahtlustki, et feminiinne kultuur. 
    No vaadake Tartu kesklinnas ringi, raeplatsil suudlejad, mis maskuliinsest kultuurist me rääkida saame.
    Muide, kuidas on eesti keeles “armas­tan”, kas käib “ma” ette? Ilmselt käib, sest siin on individualistlik kultuurikeskkond. 
    Olin sovetiajal kaks korda Eestis. Eesti oli riik, kus sovetisüsteem toimis. Eestil oli oskust kannatada välja see süsteem, sest Eesti kultuur on perekonnakultuur. Perekonnakultuur on sisemiselt tugev, see peab vastu ka totalitaarsusele.  …“
    http://ekspress.delfi.ee/areen/eesti-kultuurituup-ei-ole-muutunud?id=69106809

    Kultuuramarksistlik sõjaprintsessa Marleenat ei huvita apsull, MIDA Geert Hofstede üleüldse oma süvenenud kultuurivaatlustest sündinud arutlustega öelda tahab, kultuuramarksistlikule sõjaprintsessa kseenjale piisab sellest, et ta teab, et Geert Hofstede on autoriteene nimi, millest võib loota, sihukse NIMEGA lajatamine mõikab nii EKREle kui kogu eesti „matsikarjale“. Kultuurisõja printsessa loodab iseendale ettekujutet jampsist tema polt esindatavale hanekarjale soodsat TULEMUST, intellektuaalsest aususest kui Tõe poole püüdlevast kategooriast pole õnnetu hani eales kuulnudki.

    Ja nii see kultuuramarksistlik, „klamuurselt“ intellektuaalitsev litsimaja töötabki: tootes megakogustes ignorantset kräppi ja üritades omaenda toodetud kräpi sisse „matsiraffa“ nina nühkida, et nõnda iseendale oma „intellektuaalset & moralistlikku ülimuslikkust“ ette kujutada…
    Toimides ühtlasi ühiskonna sotsiaalse intellekti, seeläbi kogu sotsiaalse organismi mürgitajana. Nagu kontrollimatult vohavale parasiitlusele omane ongi.

    Vasta

  8. js
    juuni 13, 2016 @ 00:07:50

    Ahh, need pole minu sõnad: you don’t have the discipline


    Ah you loved me as a loser, but now you’re worried that I just might win
    You know the way to stop me, but you don’t have the discipline
    How many nights I prayed for this, to let my work begin

    Vasta

  9. ckrabat
    juuni 13, 2016 @ 09:05:25

    Mikk Salu: Täna lööd naist, homme reedad kodumaa
    http://ekspress.delfi.ee/lisalood/mikk-salu-tana-lood-naist-homme-reedad-kodumaa?id=74790473
    Hommikul alustan uudisega, et kultuuriminister Indrek Saar mõistab hukka Tiit Ojasoo. Jätkan päeva välisministri ja presidendikandidaadi Marina Kaljuranna hukkamõistuga Tiit Ojasoo suhtes. Õhtusöögi kõrvale loen justiitsminister Reinsalu hukkamõistu teatrijuhi aadressil. Vahepealsed tunnid täidan ajakirjanike, arvamusliidrite, ekspertide, riigikogu liikmete, antropoloogide, sotsioloogide, psühholoogide ja pankurite hukkamõistukõnedega Tiit Ojasoo suunal.

    Päeva edenedes saan aru, et kõige põletavam probleem pole mitte vägivald ja toimunud sündmus ise, vaid see, kes, kus, kui palju ja kuidas hukka mõistis. Ajakirjandus otsib pingsalt, kes veel pole hukkamõistu väljendanud. Või kui on, kas ikka piisavalt. Õhtul sätin ennast ootusärevalt teleka ette. Ootan presidendi eripöördumist. Seda aga ei tule, hinge poeb kahtlus – kas Toomas Hendrik toetab naistevastast vägivalda?

    Vasta

  10. huviline
    juuni 13, 2016 @ 20:07:15

    http://uudised.err.ee/v/arvamus/50e5c0db-9b9b-4266-8178-cc616edf1b5d/rein-raud-kuningas-lear-eesti-moodi-ehk-ma-ei-heida-tiit-ojasood-valja-oma-soprade-hulgast

    “Nagu lord Acton kunagi ütles, võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.”

    Võim ei korrumpeeri kunagi, sest võimul ei ole võimu. Võim on teadmised, mida omavad võimul olijad, absoluutsed teadmised korrumpeerivad, kes on võimul.

    Vasta

  11. personainfieri
    juuni 18, 2016 @ 11:02:33

    http://objektiiv.ee/haridusministeerium-oigustab-ekre-liikmest-kooliopetaja-vallandamist/

    “Artiklis väljendatud seisukohad, näiteks et naised ei peaks tegelema eneseteostusega enne laste saamist või alla 27aastane lastetu naine on “ühiskondlikult kahjulik element” jne, lähevad vastuollu nende kõigiga,” ütles Mikiver Priit Dievese kirjutatut moonutades. “Lisaks on artiklis väljendatud seisukohad konfliktis sotsiaalainete õppe- ja kasvatuseesmärkidega, mida ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja peaks tunnis edasi andma.”

    Kommentaariks:
    Kui sotsiaalainete õppe- ja kasvatus eesmärgid, mis on riigi poolt kehtestatud, lähevad vastuollu põhjustega, mis tingivad inimesi käituma nii nagu nad käituvad, siis on eesmärgid valesti püstitatud või valitud ekslikud meetodid nende täitmiseks.

    Kausaalsus domineerib teleoloogia üle.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuni 2016
E T K N R L P
« mai   juuli »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: