@huviline
Väidetavalt on kohalikul poliitmaastikul toimumas konservatiivne revolutsioon. Mõned arvavad teisiti, nimetades toimuvat hoopis regressiks. Sarnast ebakõla võib märgata ka teiste spetsialistide töödes, Lauri Vahtre nimetab rahvuslust eneseohjamiseks kultuuri kaudu, kuna kultuur pidavat tekitama ühiskonda õige eestlase, kes teab kust tulevad. Palju sõnaohtramalt sekundeerib kaudselt samale teemale Maarja Kangro, jälle nagu vaadates kõrvale ja läbi teada tuntud faktide, kuid jõudes Pühale Graalile ometi üsna lähedale. Sotsiaalteadlased, ajaloolased ja kirjandusteadlased eksitavad lugejat uusaja liberaalsete traditsioonide vaimus omamata selget arusaama inimeseks olemisest nüüd ja kunagi, pidades vabadust tunnetatud paratamatuseks, samuti solidaarsust kohustuseks, kui jõutakse kõrge ametniku staatusesse või riigitüüri juurde, kuid nad unustavad ära lapsepõlve, poisipõlve, mehistumise, kui aega täideti usu, mängu, õigluse ja vaprusega. Nad räägivad meile vabadusest positiivses mõttes, armastusest universaalses tähenduses ja elust kui absoluutsest väärtusest. Nende paratamatuse kontseptsiooni ei mahu seisukoht, et inimene teab sünnist, kuidas teha vahet heal ja kurjal. Ei, inimesi tuleb õpetada ja veelkord õpetada. Elukestev õpe, et kõik teaksid täpselt, kuidas liberaalses ühiskonnas tuleb käituda. Emotsioonide ja info kõrval eksisteerib siiski ka edasiviiv jõud, meie soovide karikas, mis tilk tilga haaval üle serva ajab.
Riiki, uusaegses mõttes, rahvusvaheliste suhete kontekstis, ilma rahva ja kodanikkonnata pole ju olemas. Sellepärast tähendab EKRE mõõdutundetu naeruvääristamine oma rahva naeruvääristamist, sõltumata tema erakondlikust kuuluvusest või erapooletusest. Rahvast ja rahvuslust, mitte kosmopolitismi, esikohale seadvad poliitikud on alati teel, kuigi võivad eksida nüanssides. Protsesse pole võimalik kivisse raiuda, kuigi menetlusega seda on üritatud. Nii Euroopas kui Eestis eksivad asjatundjad ühtemoodi, rahvus ja rahvuslus ei saa tekkida üksnes kultuurist. Ma ütleksin isegi, et määrav on geograafiline asupaik, see loodus ja see maastik, kus rahvas elab, millega tekkinud silmside köidab. Lahkudes kodumaalt Ameerikasse või Kasahstani säilib igatsus, emotsionaalne inerts Eesti klimaatilise pehmuse ja maastikulise rikkuse järele. Geograafilise asupaigaga võrdväärse tähtsusega on vereliin, isa ja ema veregruppide leping, kes on samuti alati teel. Lõpuks pole pornost kellelegi kahju, kuni vägivallale ei kutsuta, seevastu samasoolised on paljunemises laiskvorstid. Sugulisele paljunemisele pole alternatiivi, kuna samasoolised ei paljune, muidugi eeldusel, et hälbelised seksuaalid on ühiskonna liikmed, mitte amööbid.
Alles pärast kohta ja aega ja bioloogiat tuleb mängu kultuur. Solidaarsustunde tekkimisel on kultuur kindlasti määrav. Lugedes kaugel kodust Mats Traadi „Karukell, kurvameelsuse rohi“ keeles, mida Alatau tagused kasahhid ei mõistnud, jõudis teadvusesse solidaarsus eestlusega, kui teised hakkasid mind eestlaseks pidama. Kodus, isegi nõukogude võimu viljastavates tingimustes, oli eestlus mulle võõras, pigem isegi eputamine või võõraviha väljund. Solidaarsus oli proletaarne. Tegelik solidaarsus tekkib antipoodide toel selle äratundmismomendil, mitte tugitoolis. Selline korrelatsioon on rahvusluseks vältimatu, nagu on ka ühe rahva loodav ühiskondlik kord, kus igale õigusele vastab kohustus. Kultuur ei saa olla ebaõige, kohustustest ja korrelatsioonidest vaba.
Liberaalsus, derivaadina libertaarsus, peab retoorikat positiivsest vabadusest või ka negatiivsest, igatahes võrdsustades vabaduse õigusega, eeldamata poliitilist vastutust. Selles vaates pole liberaalsusel poliitilist perspektiivi. Kogu inimõiguste kontseptsioon, seega ka õigusriik, on valedel alustel, kuivõrd õiguste/kohustuste korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Samuti on kohustusliku solidaarsuse kontseptsioon valedel alustel, kuivõrd riigi ja rahvusluse korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Seksuaalse enesemääramise kontseptsioon on valedel alustel, kuivõrd mehe ja naise korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Samuti on elu kui absoluutse õiguse kontseptsioon valedel alustel, kuivõrd usu ja usalduse korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Armastuse kui universaalse väärtuse kontseptsioon on valdedel alustel, kuivõrd tahte ja tungi korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Avatud ühiskond on nagu lõolaul, aga teatud infole ligipääs on piiratud õiguste tasemega, mis tekitab ebakõla retoorika, meloodia ja visuaali vahel. Lõpuks on esmatähtis majapidamiste heaolu, mitte lõolaul, kurdistamas majapidamiste liikmete kuulmist.
Kuidas saab minister olla aastaid oma kohal, kordagi eksimata ja seda isegi erinevates valdkondades, see on küsimus, millele on kerge vastata. See minister on liberaalse erakonna liige, kes ei eksi kunagi, sest tal on vaid õigus (mandaat), mis annab talle errorivaba tegutsemisvabaduse. Iga inimene eksib, sõltumata erakondlikust kuuluvusest, sest ta on inimene soovide karikaga. Pühas graalis pole tänapäeval midagi salapärast, võta wikipeedia lahti ja loe, küll on kõik valimistevaheline ja manipulatsioonidesisemine nagu katkupuhang sigade hulgas Eesti Vabariigis Keit Pentus-Rosimannuse ministriksolekule järgnenud ajal. Reformierakond on olnud 17 aastat katkematult võimul, Keskerakond umbes sama kaua opositsioonis, nautides võimu rohkemgi aga Tallinnas, mis määrab Eesti arengu. Mõlemad kuuluvad Euroopa liberaalide fraktsiooni. Euroopa saab liberaalsusest ühtemoodi aru, karikast maitsmata.
Persona in fieri 
apr. 17, 2016 @ 20:43:16
Kas küsida tohib?
“Sellepärast tähendab EKRE mõõdutundetu naeruvääristamine oma rahva naeruvääristamist,” – see vastab valitsevale narratiivile – tõeline eestlane on konservatiiv ja tõeline konservatiiv jällegi EKRE poolehoidja, aga samas, miks näiteks reformierakonda jälle tohib naeruvääristada? Kas nemad polegi meie inimesed?
Muide tänases R2 saates “Olukorrast riigis”, kutsus Ahto Lobjakas just üles EKREt välja naerma
http://r2.err.ee/l/olukorrastriigis
apr. 17, 2016 @ 21:58:29
See on minu meelest tüüpiline, kas küsida tohib, küsimus millega antakse mõista, et kõnealune lugu on vale ja ebaliberaalne. Konservatiiv ei tea midagi vabaduse väärtustamisest. Justkui mõni konservatiiv ei tohikski olla demokraatlik ja vabadusest aru saada, kuna vabadus on liberaalide monopol, sest ainult nemad tõlgendavad vabaduse mõistet õieti. Kunagi eksimata.
apr. 17, 2016 @ 22:03:32
Nojah, aga vastust ma ei saanud, küll aga seletati jälle ära, et konservatiivid on head (tõelised eestlased) ja liberaalid pahad (brüsseli käsilased), kuigi just eelmises loos räägiti, et tegelikult on ka reformierakond konservatiivne partei. Tegelikult on mõiste “konservatiiv” palju laiem kui EKRE liikmepilet. Nt ka Angela Merkel on konservatiivse erakonna esindaja.
apr. 17, 2016 @ 22:25:41
Keegi teine ei kasuta sama intensiivselt sõna tegelikult, kui ainuõige liberaalse maailmavaate esindajad, “tegelikult on ka reformierakond konservatiivne partei”, “tegelikult on mõiste “konservatiiv” palju laiem kui EKRE liikmepilet” jne, andes mõista, et ainult nii on õige.
Mulle tundub, et vabadus on iseenesest mõistetav selles karikas, millest jutt rääkis, samuti rahvuslus kui see maitseb millegiga korrelatsioonis, mitte asjana iseeneses, kuhu pahatihti oma arvamuste avaldamisega jõutakse.
apr. 17, 2016 @ 22:49:05
See jutt on irrelevantne, me ei räägi siin ühe või teise maailmavaate ainu- või mitmeõigsusest. Küsimus oli – miks reformareid tohib naeruvääristada, aga ekretiine mitte, kuigi mõlemad on konservatiivid? Kas nemad polegi meie inimesed?
apr. 17, 2016 @ 23:15:47
Kindlasti mitte irrelevantne, seda põhjusel, et silmaklapid võivad küll takistada laiemat vaadet, aga mitte vabat jooksu.
Reformierakond on liberaalne erakond, ükskõik kuidas keegi soovib tõde lasta välja paista, sellepärast on naeruvääristamine lubamatu. Lubatud on üksnes konservatiivide naeruvääristamine.
Sunniviisiline solidaarsus on jaga ja valitse meede, selle eri liik, meie inimesed, meie eurooplased, meie erakond. Väga tore.
apr. 17, 2016 @ 22:05:57
Meediatsinovnik A.Lobjakas on varemgi igasuguseid asju ütlenud, libe jutt on tema oskus teenida endale toimetulekut. Ma ei ole aga märganud tema jutus mingit erilist selgroogu, intelligentne ja haritud, jah, aga kas midagi läheb pihta ka, tundub et mõnikord ei lähe.
apr. 17, 2016 @ 22:13:22
Nii ongi, elevandiluust tornis, oma seletuste ja hoiatuste binokliga (tõelised eestlased versus brüsseli käsilased) võib mujal Reformierakonna ja Keskerakonna koos liberaalsesse fraktsiooni paigutada, siin peetakse neid ikkagi konservatiivideks.
apr. 17, 2016 @ 22:18:26
Brüsseli fraktsioonidega liitumine toimub ikkagi erakonna enda sooviavalduse alusel (missugustena soovitakse muule maailmale tõde välja paista lasta), muidugi eeldusel, et see fraktsioon neid vastu võtab. Roheliste fraktsiooni nt kuuluvad nii Indrek Tarand kui Tatjana Ždanoka.
apr. 17, 2016 @ 22:28:51
Pole vahet kuidas asja menetletakse, lõpuks ei kuulu ükski partei fraktsiooni vastutahtmist, samuti ka Indrek Tarand, mis talle au ei tee.
apr. 17, 2016 @ 23:13:43
Miski siis sunnib seda EKRE-tööd tegema… Teen tiiru ja vaatan, kas jõuan kuhugi. Paljud otsivad džihaadi põhjust islamist. Mina olen hetkel seda meelt, et tegemist on peresidemete katkemisega. Sellele lisandub veel pinge nende vahel, kes jäävad koju, kes lähevad ära ja kes tulevad tagasi. Maaltmuutjate, maalejääjate ja -tulijate vahe. ISIS-tüüpi džihaad on vägivaldne rebend kõiges selles.
Islamioht on Eesti puhul minu jaoks totaalselt irreaalne. Veider seda enam, et sellest rääkides ulatuvad EKRE piirid vabalt ühest Euroopa otsast teise. Järsku on meil tohutu hulk arabiste, islamiste, Euroopa suurlinnade ja -riikide ajaloo, majanduse ja demograafia asjatundjad. Kaasatundjaid.
Aga see, mis puudutab – nagu ikka ja alati läbi ajaloo – on kultuuri järjepidevus, põlvkondade vahelise sideme olemus. Kas see on armastus või vihkamine? Lootus ja usaldus või pettumine? Kas ohvrid, mida vanemad on toonud või nõuavad on mõttetud? Või peitub neis suuremeelsus ja ettenägelikkus? Kas nõutakse võimatut või antakse andeks?
Ma ei tea, kas on olnud aegu, mil nii paljud eestlased töötanuks väljaspool Eestit. Lihtsalt ei tea.
Selliseid teisendusi tehes tundub nagu räägiks EKRE millestki olulisest. Suure katkestuse korral jääks väga suur hulk meie rahvast mujale. Ohvrid, mida tuuakse turvalisuse nimel võivad summutada kogu elujõu. Kuidas tullakse tagasi?
Ainult et ehk siis peakski niiviisi rääkima. Kas keegi kuulaks?
apr. 18, 2016 @ 01:32:06
“Selliseid teisendusi tehes tundub nagu räägiks EKRE millestki olulisest.”
No just, et räägib, selles osas vastab ta täiesti müügiühiskonna tingimustele, et räägib seda juttu, mida tema tarbija kuulda tahab. Tekitab endale tuuleveskeid ja võitleb nendega, kangelaslikult. Toodab rahvale järjekordset seebiseriaali. Kas tal on ka mingeid toimivaid lahendusi reaalsete probleemidele välja pakkuda, mis inimeste elujärge nagu reaalselt parandaksid? Pole nagu kuulda olnud. Üks võimalus, et valitsusse saades nad kodustatakse ära nagu juhtus põlissoomlastega, kes pole tegelikult ka väga äärmuslased. Soomes on palju kardinaalsemaid liikumisi, aga neist räägitakse veel vähe. Teine võimalus, et neil õnnestub tõesti võim haarata kas üksi või sõpradega Tallinna televisioonirindelt. Siis hakkavad toimima sarnased protsessid, mis täna toimuvad meist ida pool. Kindlasti rahuldab seegi variant paljusid, sest osa rahvast ongi loomult autoritaarsed.
apr. 18, 2016 @ 07:47:34
“Kas tal on ka mingeid toimivaid lahendusi reaalsete probleemidele välja pakkuda, mis inimeste elujärge nagu reaalselt parandaksid?”
Ühelgi parteil pole viimasel ajal midagi sellist ette näidata, va EU liberaalide fraktsiooni kuuluv Keskerakond, kes on reaalselt parandanud inimeste elujärge tasuta ühistranspordi ja alternatiiv telekanali loomisega. Reaalne on ka Keskerakonna panga asutamise plaan.
Kunagi oli reaalne ka Reformierakonna tulumaksusüsteemi muutmine, mis investeeringud ettevõttesse lubas jätta, aga see on kauge minevik.
Kas neid vangerdusi, avaliku elu foorumeid, ümbermängimisi, mida viimase 10 aasta jooksul on tehtud saab nimetada reaalseteks plaanideks inimeste elujärje parandamisel?
Üldises plaanis ei saa, nt politsei ja piirivalve ühendamine pole kindlasti meie toimetulekule kaasa aidanud.
Võib-olla ma eksin, sest pole eriti aktiivselt ühiskonnaelus osalev inimene. Võib-olla liberaalsete vaadetega aktivistid arvavad, et selline mõhkam ei tohiks üldse suud lahti teha.
apr. 20, 2016 @ 09:49:15
‘Islamivastasus’ on ikkagi väga suures osas anti-massiimmigratsionismi retooriline kodeering: kui massiimmigratsiooni avalik vastasus on ametliku liberastliku-multukultusliku retoorika poolt ülimalt hõlpsasti “rassismiks”, “fašismiks”, “natsismiks” sildistatav-kriminaliseeritav, siis “islamivastasus” annab justkui liberaalretoorilise IDEOLOOGILISE koššerlitsentsi kobiseda Brüsseli sihiteadlike mega-immigratsioonipoliitikate vastu: “lubage-lubage, ülemused ja rabid, me ei ole ju rassistid, natsid, me ju mõistame hukka päärätte ja islami homofoobiat ja kõike seda, mida Teie, ülemused, valgete pärismaalaste juures hukka mõistate”.
Et Brüsseli megamigratsiooni-poliitikate “moralism” on ülimalt juutluse-keskne, juudi teoreetikute retoorikatele rajatud ja organiseeritud juutluse tungival nõudmisel rakendatud, siis annaks “islamivastasus” justkui alibi ja demonstreeriks lojaalsust Diskursuse Isandatele.
Lääne-Euroopa on samasuguses faasis kui CCCPi raffad (sealhulgas eestlased) 1980ndate teisel poolel olid: kommunism lagunes jalge alt, ent režiimi vastu pruugiti režiimi enda pühitsetud “jutupunkte” – paluti võimudelt “naasmist leeninlikele lätetele”, “leenilikku raffuspoliitikat”, mõisteti hukka perestroikale kaigaste kodaratesse loopijad, natsionalistid, sotsialismi saavutuste ja meie kuulsusrikka ajaloovõitluse eitajad jne-d.
Ehkki lapselegi peaks selge olema, et Euroopa islamiseerimise esimene tõke oleks reaalne piiride kontroll, ei julgeta seda avameelselt välja öelda. Piinlik muidugi: ent nagu sovjeedimarksism ida-eurooplasi poolsada aastat väga alandavas retoorilises orjuses pidas, nõnda viuksuvad lääneeurooplased oma piinlikke viuksumismi läänemarksistlikes retoorilistes režiimides.
NB! Eelnev muidugi ei tähenda, et igasugune nn antiislamism Lääne- ja Ida-Europas on liberastlikust retoorilisest terrorist tulenev “paratamatu” silmakirjatsemine.
apr. 17, 2016 @ 23:33:15
Konservatiividest Eestis võib rääkida nii või naa. Kindlasti ei kõneta tänapäeval võrdlused vapsidega, sest meie ümber on teistsugused tingimused, aga ebaadekvaatne tundub ka mõõdutundetu mahamaterdamine, nagu traavlid maneezil mudas.
Rahvusühtsuse tekkimine on üldse väga huvitav, nt roomlasi ei peeta tänapäeva mõistes rahvuseks, ometi pidi solidaarsus olema, muidu poleks see riik nii kaua kestnud.
Oma karika loos arvasin, et rahvustunne tekkib loodusmaastikest, kus lapsepõlves kolatud, kui hilisemal eluetapil mujale juhtutakse. Igatsusest tekkib solidaarsus. Muud elemendid on veelgi loomulikumad. Juured kodukandis, võlg vanemate ees, “Seiklusjutte maalt ja merelt” eesti keeles loetuna.
apr. 18, 2016 @ 10:04:53
See ohutu paremäär
http://www.sirp.ee/arvamus/see-ohutu-paremaar/
apr. 18, 2016 @ 10:27:22
Rein Raua artiklist:
apr. 18, 2016 @ 10:36:08
“Esiteks, enamik end Eestis konservatiivideks nimetavaid poliitikuid ei ole konservatiivid, vaid traditsionalistid, kusjuures sageli üsna radikaalsed. Teiseks, selliste jõudude esilekerkimine osutab konservatiivsete väärtuste kriisile.”
Sellega võib põhjusmõtteliselt nõustuda.
apr. 18, 2016 @ 15:16:17
Rein Raua sulitsevalt intellektuaalitseva vassingu eesmärgiks ilmselt OLIGI/ONGI intellektuaalset ausust hindavatel konservatiividel iiveldus esile kutsuda. Muud motiivi (kui välja arvata paanika omaenda kultuurimarksistlik-talmuuditseva Paabeli ideoloogiatorni kokkuvarisemise puhul) mina Raua puhul kahtlustada ei oska.
Sest ega’s Rein Raud kui akadeemilisel aujärjel arvamusliider ometi nii multifilmilikult lame olla saa kui noorem vend Mihkel, eks ole. Tema puhul vist ikka ei saa tegemist olla mitte rumaluse, vaid sihiteadliku intellektuaalitseva manipulatsiooniga. Sestap ometi ju ei saagi ükski täie aruga inime tõsimeeli arvata, et Rein Raud on Sirbis käed üles käärinud, et “matsiraffa poliitilist maastikku Tõelise Konservatismiga” rikastada, heh.
apr. 18, 2016 @ 20:32:44
Suurepärased kultuuriteoreetikud, head õpetajad, sügavate teadmistega inimesed nagu M.Lotman või R.Raud, kelle nimed siinses blogis sageli esinevad, jäävad põlise suurmõtelejate valli taha kinni: nende väidetest enamik tugineb ebavajalikule, et panna diagnoos mingile tänapäevasele poliitilisele maailmavaatele, nt konservatismile.
Mida meile annavad tänapäeval sellised nimed nagu Edmund Burke, Karl Mannheim, Ludwig von Mises, jne, kelle elusajand oli täiesti teistsugune tänapäevaga võrreldes, mil kogu rehes käib infopeks. Eeskätt ajaloo ja võrdlusaluse, kivistunud meetri, aga mitte enamat.
Arusaam konservatiividest tuleb kokku panna infopeksust tuulatud terades, mida tuul tänapäeval aina uutesse hunnikutesse ajab.
Vaatamata eelarvamustele annab infokäsitlus, teadmiste transport ja emotsioonide võitlushimu, hoopis uusi võimalusi mingi maailmavaate tõlgendamisel, nt on ajastarust konservatiive konservi ja traditsioonidega võrrelda.
Pigem võib konservatiive preservatiivi ja Hiina müüriga võrrelda, eriti Eestis, sõltumata Helmedest.
apr. 19, 2016 @ 19:51:49
“Mida meile annavad tänapäeval sellised nimed nagu Edmund Burke, Karl Mannheim, Ludwig von Mises, jne, kelle elusajand oli täiesti teistsugune tänapäevaga võrreldes, mil kogu rehes käib infopeks. Eeskätt ajaloo ja võrdlusaluse, kivistunud meetri, aga mitte enamat.”
Ega lp Huviline ometi taha öelda, et Karl Mannheim ja von Mises oleksid mingilgi moel konservatiivsed filosoofid? Kui konservatiivsust Edmund Burke’i vaimus käsitleda – ja mis muul moel euroopalikku poliitilist/ilmavaatelist konservatismi siis ikka käsitleda kui mitte laias laastus Burke’i vaimus?
Ja ses mõttes on Edmund Burke igati üle-aja-autor, kõigiti paslik ka tänapäeva mõistmiseks.
*
Kui eestimaisest “konservatismist” kui kondoomist kõnelda, siis taoline kujundlik lähenemine on IRLi poolt masturbeeritava “konservatiivususe” (nagu ka Vabaerakonna või kasvõi sotsist intellektuaali Raua poolt ettemanatu) puhul peris adekvaatne. Sest kui konservatiivsus burke-likus mõttes on igas võimalikus mõttes *Pro-Life* (IGAS mõttes, ma mõtlen, Elu jätkuvus, eelmiste põlvkondadelt pärandatu läbi oleviku edasiandmine Tulevikku), siis IRL impotentne “konservatism” peab oma kohuseks konserveerida (“sisse teha”, vekkida, marinaadi panna) kõike seda ühiskonna- ja eluvaenulikku, mida tema progressiivsed seltsimehed (kultuurimarksistlikud sotsid, liberaalid) oma ideoloogiliste agressioonidega juba saavutanud on. Taoline cuckservatism (nagu nad kultuurimarksistatud nn “vabariiklust” Ameerikas nimetavad) toimib (uus)marksistlik-progressivistliku revolutsiooni väerinna järelväena, kelle ülesandeks progressiivne okupatsioon vallutatud aladel põlistada.
*
“Suurepärased kultuuriteoreetikud, head õpetajad, sügavate teadmistega inimesed nagu M.Lotman või R.Raud, kelle nimed siinses blogis sageli esinevad” – see avalause pani hetkeks muigama, et ega’s lp Huvilise näol ometi Kaur Kenderiga tegemist ole.
Ma ilmselgelt ei ole lugenud prof Lotmanilt ainsamatki esseed, milles ta omaenda arusaamu poliitilisest konservatismist lahti seletaks. sestap ei oska ma ML seisukohti selles vallas kommenteeerida, et aga Rein Raud ON seda Sirbis teinud, siis võin täie veendumusega öelda, et tegemist on intellektuaalse sulitsemisega Raua poolt. Mul nimelt poleks miskit selle vastu, kui sotslik intellektuaal oma õpetatuses konservatismi isenda polt intelektuaalselt AUSALT tunetatavte argumentidega ründab, ent kui sots omaenda õpetatuse tasemelt laskub kohamaks karikaturisti tasandile, et kriipsujuku abil EKREt kui rahvuslik-konservatiivset erakonda rünnata, siis on tegemist teadliku sulitsemisega.
apr. 19, 2016 @ 21:12:08
Näiteks E.Burke omas sajandis ja digitaalne allkiri tänapäeval, kokkulepe, mis meil iga päev tuhandete viisi kasutusel.
Veel mõned sajandid tagasi räägiti ühiskondlikust kokkuleppest, tänaseks ülimalt abstraktsed arutelud, kuna õiguslikku tähendust omav kokkulepe on saanud igapäevaseks ja konkreetseks.
Küsimus ei ole tehnilises arengus, vaid maailmavaates parasjagu kehtivate teadmiste valguses.
Ma pole üldse seda meelt, et midagi ajaloost kaob, kui esineb ajaloolise nähtuse kandjaid. Näiteks orjandus pole kuskile kadunud.
Või et aegu tagasi olid inimesed tänapäevast rumalamad, kuna teadus on avastanud palju uusi fakte. Üle-aja-autor E.Burke on tänapäeva autori käes lihtsalt vahend, et oma konteksti luua, sest kontekst kus E.Burke tegutses on ammu kadunud. See on E.Burke vägistamine teatud mõttes, mis teebki teose üle-aja-kestvaks, kuna vägivald on aegumatu süütegu. Esimesena heitku kivi, kes on süütu!
apr. 20, 2016 @ 10:09:50
“Näiteks E.Burke omas sajandis ja digitaalne allkiri tänapäeval, kokkulepe, mis meil iga päev tuhandete viisi kasutusel.
Veel mõned sajandid tagasi räägiti ühiskondlikust kokkuleppest, tänaseks ülimalt abstraktsed arutelud, kuna õiguslikku tähendust omav kokkulepe on saanud igapäevaseks ja konkreetseks.”
—
Oot, ma ei saanud asjale pihta: Burke ometi EI olnud mingi “ühiskondliku kokkuleppe” mees prantsuse revolutsiooni vabamüürlikus vaimus, Burke kritiseeris revolutsionääride kontorites omahuviliselt kokkukribitud ja terroriga ühiskonnale peale pandud “kokkuleppeid” fundamentaalselt:
Ühiskond on loomulikult “kokkulepe”, möönis Burke, ent kokkuleppe ühiskonna eelmiste, praeguste ja tulevate põlvkondade vahel. Burke’i tervemõistuslik konservativism VÄLISTAS täielikult võimaluse, et mingi kõverike kirjatundjate punt oma nurgaadvokaadibüroos mingi krdima kavala kontrahti kokku punub, kõigi eriti peenikeses kirjades lisaklauslite ja ridade vahele piimaga kirjutet salasõnumitega, ja selle tokustaadi siis siis “vabaduse, võrdsuse ja vendluse” nimel terroriga ühiskonnale pähe istutab. EELIMISTE põlvkondadega “sõlmitud leping” elik Traditsioon VÄLISTAB sihukse nurgaadvokaatliku silmamoondamise.
Ühiskond, hunt võtku, pole ometi mingi krdi nurgaadvokaatlik kohtukeiss.
apr. 20, 2016 @ 17:15:09
Ma räägingi, et E.Burke on kerge ära kasutada, ta ei saa vastu vaielda. Mida ta mõtles või ei mõtelnud, see igatahes ei klapi tänapäeval. Sellisesse anumasse on võimalik valada mida iganes. Ühiskondlikud arusaamised muutuvad, isegi kui isik ise jääb muutumatuks, mida ma ei usu.
apr. 20, 2016 @ 19:45:54
Huviline,
ent mina raiun just vastupidist: et Edmund Burke mitte ei “loonud”, ei “nuputanud välja” konservatiivset elu- ja ilmatunnetust, vaid kirjeldas ja põhjendas oma aja konkreetses poliitilises kontekstis, seda iidamast-aadamast siililegi selget tõsiasja, MIKS ühiskonnad mistahes ajastul üleüldse orgaaniliste ühiskondadena toimivad.
Seda vastandina sinu poolt nimetet von Misesele või Mannheimile või bolševikele või multikultuslastele, kes pakuvad või suruvad terroriga ühiskondadele peale omi sünteetilisi väljahautisi.
apr. 20, 2016 @ 20:45:01
“Seda vastandina sinu poolt nimetet von Misesele või Mannheimile või bolševikele või multikultuslastele, kes pakuvad või suruvad terroriga ühiskondadele peale omi sünteetilisi väljahautisi.”
Kui juhuslikult lugesid läbi R.Raua artikli, hr Aqualang Aqualang, siis oleksid pidanud panema tähele, et kolm nimetatud nime noppisin välja nimetatud artiklist. Ja nimetatud artikel oli toodud õigustamaks maailmavaadet, mis vedelikule karikas annab maitse.
Kogu rehes käib tänapäeval infopeks, mida eelnevalt artiklis sai ka mainitud, artiklis, millega ei süüdistatud liberaalsust ega õigustatud konservatismi. Mõlemad maailmavaated toetuvad hoopis teistele alustele, minu rumala arvamuse kohaselt, mida poliitilise peavoolu argumendid vaevalt et tunnistavad.
apr. 20, 2016 @ 22:25:49
Et mul on ekstravagantne veidrus Sirpi paberina tellida, siis lugesin kõnealust Raua üllitist selle ilmumise päeval. Hunt sellega. Nagu ka Mannheimi ja von Misesega.
Mu seisukoha point on selles, et see, mida konservatiivseks ilmahoiakuks nimetatakse, see hoiak erineb radikaalselt nn sotsiaalsest inseneerlusest, revolutsioonilisest intellektuaalitsemisest. Vastandudes intellektuaalitsevale soolapuhumisele (täpsemalt: soolapuhumine vastandab end ise tervele mõistusele ja reaalsele ajaloolisele kogemusele). Ja ses mõttes olen sinuga täitsa sama meelt, et Burke’i ei maksa lugeda “praktiseeriva konservatiivi käsiraamatuna”. Konservatiivne eluhoiak toetub ikka lugematute põlvkondade vältel akumuleerunud tarkusele ja ei mitte revolutsiooniliselt spekuleerivale intellektualismile, mis väidab Tulevikku kerasidpidi oma peos olevat.
apr. 19, 2016 @ 20:04:41
No ütleme siiski, et Eesti konservatiivsel maastikul IRL ja Vabaerakond esindavad traditsioonilist konservatismi, RE liberaalset konservatismi ning EKRE ja KE äärmuskonservatismi, täpsemalt selle putinistlikku formatsiooni. Siis on veel marksistid. Paljusõimatud liberaale eriti polegi, v-olla üksikud poliitikud erinevates erakondades.
apr. 19, 2016 @ 20:54:18
No siin on küll diskommunikatsiooniga tegemist, keegi pole liberaale sõimanud, seda enam et neid polegi õieti Eesti poliitilisel maastikult. Tuleb välja, et kõik on konservatiivid, või nende derivaadid.
Liberaalsus, samuti selle derivaadid, pole sõimamisväärne, aga poliitilises Pühas Graalis jääb maitsestamiseks, julgust või kaitset sellest ei saa.
apr. 19, 2016 @ 21:00:50
Konservatiivse eestlase jaoks defineerivad Eesti konservatiivse maastiku ikkagi eesti konservatiivid: EKRE poliitilises ja kitsamalt parteipoliitilises mõttes, SAPTK laiemas kultuurilises, kultuurilispoliitilises mõttes. Kuidas progressivistid (sotsid, liberaalid) siinset “konservatismi” iseendi jaoks defineerivad, on progressivistide SISEasi (ehk küll progressivistid usuvad lausa sõgedalt, et just NEMAD on need, kes defineerivad “kogu Elu & Olemise nii meil kui mujal”), eesti konservatiive puudutab see progressivistide “definitsioon” vaid sekundaarselt – läbi paratamatu, ehkki suht mõttetu “dialoogi”.
IRL pole eales konservatiivne olnudki. Vahest Isamaaliit kuskil 1990ndate esimesel poolel üritas olla konservatiivne partei, ent alates sellest kui Lääne neoCon’nid Laari edevuse õige odavalt ära ostsid, sai Laarist pseudokonservatiiv, edasi juba teadlik võltskonservatiiv. Res Publica, kellega Laar oma võltskonservatiivid liitis, pole eales end konservatiivsena määratlenudki, RP ju ühines Laari kambaga vaid sellepärast, neid pettis Kallas, kes Brüsseli tuusiku nimel Partsil suud-silmad täis valetades RP Rehvormierakonnaga liita lubas.
Eesti konservatism EI SAA olla “putinistlik”, nagu ei saa Eesti konservativism olla ka “trumpistlik”, kuivõrd – ja seda erinevalt “universalismile” pretendeerivast progressivismist (kuhu ka neoCon’lus militaristlikul tiival kuulub) – on konservatiivsed poliitikad PARATAMATULT lokaalsed, kahe jalaga väga konkreetsel maapinnal seisvad eluhoiakud. Konservatism poliitilise ja kultuurilise hoiakuna on orgaaniliselt selle või teise rahva-riigi eripäraga, selle või teise rahva REAALSEST MINEVIKUST välja kasvav – leppimatu vastandina liberalismile, mis väidab end “tulevikust” teateid toovat (Inimkonna Tulevikust, Universaalsest Tulevikust!) ja siin-ja-praegu-elavasse inimkonda koos inimkonna mineviku koos pea kõigi lokaalsete minevikega väga agressiivse vaenuga suhtub.
apr. 19, 2016 @ 21:18:04
Niipalju ma vaidleks vastu, et nn Eesti konservatismi esindas kõige tõupuhtamalt ERSP. Peale neid taolist erakonda ma pole tähele pannud, 1990te Isamaa oli pigem parempoolne kui konservatiivne erakond, seal oli kindlasti konservatiive, aga selline ideoloogiline sotsiaalse alatooniga konservatism nagu see tänapäeval domineerib, tekkis alles järgmisel aastakümnel ja sellega läks IRL tõepoolest kaasa.
apr. 20, 2016 @ 11:17:25
“nn Eesti konservatismi esindas kõige tõupuhtamalt ERSP”
—
ERSP-kadunuke ei jõudnud oma üürikestel elupäevil muud esindada kui Eesti rahvusliku sõltumatuse ideed ja selle avalikku nõudmist – suht hästi esindas, suht mõjukalt nõudis, tuleb tunnistada (ehkki ma seda ERSP asutajaliikmena ise ütlen).
Asja tumeda poolena ent ilmnes aga õige pea, et seesama Eesti rahvusliku sõltumatuse ideele tee rajamine praktikasse avas tee ka kommunistide teisele ešelonile, neile samadele, kes alles kuu-kaks tagasi ERSPs “fasimi- ja natsisimiohutu” nägid ja ühiskondlikes mutustest segadusse sattunud laiemat eesti ühiskonda ERSP “esindatavate õudustega” poolsurnuks hirmutasid.
ERSP vaieldamatu teene on sovjeedi-poliitkorrektse retoorika maha rebimine. Sama asjaga on ametis EKRE praeguse uusmarksistliku poliitkorrektsuse (elik buduaarikõlbuliku reptiloidiretoorika) man.
apr. 20, 2016 @ 16:29:02
See ERSP ja EKRE võrdlus mulle küll hästi ei meeldi. Sel ajal kui ERSP omad Eestile rahvuslikku sõltumatust nõudsid, lugesid EKRE omad kolhoosilaudas lehmadele NLKP XXVI kongressi materjale ette.
https://personainfieri.wordpress.com/2011/05/21/maakonna-sund-iii/
apr. 20, 2016 @ 20:33:06
Ei mäleta, et ERSPs selle loomise ja ülesehitamise päevil oleks domineerinud toon ilkuda okupatsioonirežiimi poolt kolhoseeritud maarahva üle. Endiste poliitvangide, katlakütjate ja öövahtide mentaalsuses sihuke snobism minu mäletamist mööda pudus. Tollase ERSP sarkasmid olid sihitud ikka eestikeelse kommunistliku peenemaraffa pihta – küünilised kollaborandid, lakutud komsomolieliit, ligased žurnalistid…
Vahest siis kui ERSP keskpunkt kurikuulsasse litsilinna Talinasse nihutati, vahest siis imbus ka ERSP tippu hipsterlik vaim: vahiti Soome TVst reklaame ja laksutati keelt… Aga see pidi sündima küll ilma minu personaalse pealtnägemiseta.
EKRE liidrid pole eales kommunistlikku propagandat ei lehmadele, ei Eesti inimesele ette lugenud. Seda erinevalt RE, sotside ja KE praegusest koorekihist – kes – pigem looritamatult kui looritatult – käsitlevadki eestlastest “matsikarja” lihtsaltlüpstava lojusekarjana.
apr. 20, 2016 @ 20:45:12
Kuidas palun?
“eestikeelse kommunistliku peenemaraffa pihta – küünilised kollaborandid, lakutud komsomolieliit, ligased žurnalistid…”
Kis tuu siis om? EKRE suur juht ja õpetaja
https://et.wikipedia.org/wiki/Arnold_R%C3%BC%C3%BCtel
1957–1963 Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi katsebaasi peazootehnik
1963–1969 Tartu Näidissovhoosi direktor
1969–1977 Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektor
1969 – Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi aseesimees
1977–1979 EKP Keskkomitee sekretär põllumajanduse alal
1977 – Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretär põllumajanduse alal ja EKP Keskkomitee büroo liige
1979–1983 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja
1983–1990 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
…
28. märtsil 2007 kiitis Eestimaa Rahvaliidu juhatus heaks tema avalduse taasliituda erakonnaga ja nimetas ta ühtlasi erakonna auesimeheks. Seda ametit pidas ta ka aastatel 2000–2001. Auesimeheks jäi Rüütel ka pärast Rahvaliidu liitumist Eesti Rahvusliku Liikumisega, mille käigus kujunes parteist Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
apr. 20, 2016 @ 21:56:39
Aaaaa, või vanahärra Arno on see EKREle nina alla nühitav “asitõend”? Kehitan õlgu. Juba ainuüksi kümme aastat Ilvest on küllaldane põhjus president Rüütel “päeva lõpuks” ikka patrioodina arvele võtta. Oma presidendikohust täitis ta võimetekohaselt ja ausalt, sihuke on minu isiklik hinnang. Ka oma viimastel seltsimehe-aastatel okupatsioonilise nn ülemnõukogude esimehena üllatas Rüütel mind mõningate aktsioonidega, missuguseid näiteks praeguselt Esimees Nestorilt (kes just neil päevil oma tiitlikaimu ja hingesugulase mälestusele pühendet homonäituse Valamus avas) oleks võimatu ettegi kujutada. Noorem rahvas kindlasti pole kuulnudki ja vanem rahvas ei vaevu mäletama omaaegse ekstremistliku grupeeringu MRP-AEG ja isiklikult tollase ametlikkuse suhtes “troll” Lagle Pareki koordineerimisel toimunud aktsiooni nn stalinismiohvrite mälestusmärgi loomisele toetusallkirjade kogumisest. Väegade deemonlik aktsioon, oli veendunud peenem perestroikarafas: pillub perestroikale kaikaid kodaraisse, määrib “meie koduvabariigi mainet” progressiivse inimkonna ees jne – st lõhub hoolimatult kogu poolesajandise hirmu kommunistliku okupatsioonirežiimi ees… Heakene küll, kui seesinane “deemonlik trollimine” ilmatu hulga eestlaste – oma hirmuläve ületanud eestlaste! – allkirjad oli saanud, suundus Lagle Parek Kadriorgu toonase sm Rüütli palge ette – ja nii LP kui tema toodud allkirjad võeti seltsimehe poolt tõsise väärika lugupidamisega vastu! No missa kostad! Kujutle Nestorit vastu võtmas SAPTK kogutud allkirju – või missääl kujutleda, Nestori sõgedad räuskamised on ju nii meediast kui ametlikest protokollidest tänini leitavad…
Järgmine värk, mis personaalselt sm Rüütliga meenub, on juhus 1988. aasta suvest. Nimelt kogunes Moskvasse mitu grupeeringut Pribaltika marurahvuslikke ekstremiste, et avaliku demonstratsiooniga nõutada Armeenia marurahvuslase ja ekstremisti Airikjani vabastamist kommunistlikust vangipõlvest. Misuke demonstratsioon päädis muude lõbusate seikade lõpuks õige mitmele eestlasest marurahvuslikule ekstremistile paigutamisega Matrosskaja Tišina vangimajja (kõigiti soliidne asutis, sääl heitis hinge too Magnitski, sääl peeti kinni ka Kremli putšiste, meie kongis võis seinalt lugeda araabiakeelseid läkitusi) – kust, nagu hiljem selgus, saadi välja justnimelt tänu sm Rjüütli sebimistele: MUNDRIS KGBšnik eskortis ekstremistide jõugu vaksalisse ja saatis kuni Narvani välja… De facto KGB deporteeris, SAATIS võõrriigi rahurikkujad MAALT (CCCPist) VÄLJA! Hiljem nõutas sm Rüütel Moskvalt välja ka eestlastest marurahvuslaste-ekstremistide sini-must-valge võitluslipu, mis sealsete võimude poolt konfiskeeriti…
Ilvesest – kui tal oleks olnud saatus eestlasena okupeeritud Eestis sündida ja kes oma võimete kohaselt oleks võinud ehk koguni sm Rüütli asemel peesitada – ma sihukest käitumist ei eeldaks. Nestoritest-kallastest-rõivastest kõnelemata – SEE punt närib küüsi, kuna neil Siberit ega Gulagi pole, millega tänaseid rahvuslikult mõtlevaid eestlasi hirmu all hoida.
apr. 20, 2016 @ 22:54:41
Küsimus ei ole niivõrd sm töö- ja parteiveterani persoonis, vaid sellega kaasnevas ajaloolises narratiivis, sest tegemist on samasuguse mastaabi kommunistliku nomenklatuuri esindajaga nagu tema kaasvõitleja sm Karl Vaino, Ansip ja Edgar olid tema kõrval poisikesed. Minul kodanikuna isiklikult on siiani häbi, et ükskõik missugusel ettekäändel Eesti Vabariigi presidendiks valiti tippkommunist. Eesti keskkonnas kasvanud venelane presidendiks ei kõlba, aga tippkommunist kärab küll. Karl Vaino on ka vist elu ja tervise juures, potentsiaalne EKRE kandidaat? Niipalju sm Arnold Fjodorovitšist.
Ja küsimus ei ole kindlasti ainult ühes isikus, vaid EKRE juhtkonnas on teisigi, kes on omal ajal tões ja usus vanapagana elavat esindajat maa peal teeninud. Nt: Aastatel 1975–1976 oli ta ELKNÜ Jõgeva Rajooni Komitee kooliosakonna juhataja ja aastatel 1976–1977 II sekretär. Aastatel 1977–1979 töötas ta EKP Jõgeva Rajoonikomitees. Jumal temaga, aga samas see erakond ise staunchib verepuhtusega. Nii et mina ei saa kuidagi pihta, et nemad oleksid kuidagi sinimustvalgema taustaga kui teised.
Teine point on selles, et täitsa usun, kindlasti oli ja on vabadusvõitlejaid, kes ei tahtnud hipsterlikku läänt, vaid sinimustvalget ENSV-d. Et kõik oleks muidu nagu neukkumaal, ainult et sümbolid oleksid õiged. Taheti küll lääne elatustaset ja sotsiaalabisüsteemi, aga mitte sealset kultuuri ja väärtusi, need võeti ida poolt kaasa. Vormilt rahvuslik, aga sisult sotsialistlik või midagi nii.
https://personainfieri.wordpress.com/2013/01/27/unistus-sinimustvalgest-eesti-nsv-st/
apr. 20, 2016 @ 23:29:53
Bullshit on su narratiiv, auline ckrabat. Vahi parem dikursust: pseudoläänelik kultuurimarksismus on Brüssseli kaudu siiamaile domineerima pandud justnimelt põliste tippsovjeetide poolt. Miks? Sest nn läänemarksistid, needsamad mauistid barroosod, punarohelised pedofilid cohn-benditid jne tegid kõik endast oleneva, et ühineda CCCPis orvuks jäänud kommunistide teise ešeloniga, et üheskoos Uus-CCCP elik EU(CCP) – nagu Vladimir Bukovski selle sooneutraalselt lödi bolševistliku monstrumi kvalifitseeris – Euroopa rahvastele nuhtluseks püstitada. Lödi küll – aga Euroopa rahvastele eluohtlikult lämmatav värdimpeerium.
Jajahh, vahi aga vahi diskursust: tervet mõistust lämmatav reptiloidikeel kopeerimas soveetlikku idioodihälinat ja ähvardust, ptüi.
Diskursus ära vaadatud, tagasi narratiivi manu, sedapuhku adekvaatse narratiivi manu, mille esitab ka lapsele arusaadavas inimkeeles serblasest filmirežissöör Emir Kusturica (ja seda ei kusagil mujal kui Euronewsis endas – perestroika märk, eh?):
CCCPi lagunemise järel hakkas järjest kiirenevalt kaduma vabadus ka senisest nn vabast maailmast, Lääne-Euroopast, seletab lihtsat tõsiasja Kusturica. Tulemuseks nn Euroopa Liidu totaalne sovjeedistumine. Globalistliku misantroobi Sorose roll Euroopa uus-sovejeetlusse uputamisel ja nii mõnedki lihtsamad tõsiasjad Kusturica enese suust:
http://www.euronews.com/2016/04/15/kusturica-accuses-soros-over-migration-says-eu-leadership-is-soviet-style/
apr. 20, 2016 @ 16:54:21
Väga huvitav, hoian hinge kinni 🙂
Aga ikkagi, väga keerulist mõistujuttu ei saa rääkida. Vastutus kaob, keegi ei tea, mida öeldi ja mis ütlemata jäi. Diskursuse Isandatel on hullult palju trikke varuks. Pepe Escobar (“Hübriidsõja hüaanid…”) kurdab Brasiilia sündmustest rääkides, et Jean Baudrillard ja Umberto Eco oleksid sealset poliitiliste peegellabürintide simulaakrumit nähes kadedusest roheliseks läinud.
apr. 21, 2016 @ 22:08:15
Tänud Kusturica intervjuu eest, kuid seda on parem kuulata originaalis
See ümberjutustus annab veidi vildaka pildi, mis ta ütles, point oli hoopis kusagil mujal. Lisaks ei tasuks ära unustada, et Kusturica on sotsialist – nagu ta ise väidab. Aga see Aqualungi diskursus meenutas mulle “Rahva Häält” kusagilt täna 35 aastat tagasi, kui lihtsalt mõned sõnad teistega asendada 🙂
apr. 22, 2016 @ 01:08:29
ckrabat,
ei ole ilus jätta muljet, nagu oleksin ma Kusturica intervjuuga kedagi petta üritanud – minu antud lingil oli ometi seesama intervjuu täies pikkuses olemas, lisaks ka Euronewsi referaat.
“Lisaks ei tasuks ära unustada, et Kusturica on sotsialist” – miks ma seda “unustama” peaksin? Et sotsialist Kusturica Ungari peaministri, end konservatiivina määratleva Victor Orbani vastavaid seisukohti samahästi kui sõna-sõnalt toetab – nii globalistliku misantroobi Sorose kui Euroopale kaela tõmmatud nn “migratsioonikriisi” ja Brüsseli sovjeetlikuse suhtes laiemalt – , siis oleks minu poolt asjakohasem seda kokkulangevust sulle nina alla hõõruda. Juhul kui aga peaksin samuse nina-alla-hõõrumise unustama, tuleta teinekord meelde, kindlasti hõõrun! Sest tõde nn Euroopa Liidu ja globalistlikest megasulidest misantroopide kohta on mulle mõõtmatult olulisem kui mu vagur tagasihoidlikus…
PS Oskasid sa 35 aastat tagasi juba lugeda? Tollased täiskasvanud igatahes olid minu meelest stiilitundlikumad ja ei lugenud nii naivistliku täht-tähelisusega kui tänapäeva noorus.
apr. 22, 2016 @ 09:47:58
Kusturica on hea, tõesti lapselegi mõistetav. Mulle teeb muret aga see, et Vahemereäärsel hävingul on täiesti nimetatavad süüdlased. Need ise ka ei varja seda eriti, aga ikkagi jäävad süüdi pigem Soros ja EL.
Euroopa Liitu on Liibüa hävitamises pea võimatu süüdistada. Süüriaga on asi keerulisem, aga ikkagi on Prantsusmaa aktiivsus palju silmatorkavam. Milleks siis? Miks peaksid Inglismaa ja Prantsusmaa oma juhtidega vastutusest vabad olema?
Kui nad ei olegi süüdi, siis pole jälle üldse usutav, et EL suudaks britte midagi neile meelevastast tegema panna.
Ja tõepoolest, alles nüüd ma saan aru, mida Vahtre et al. massilise moslemite immigratsiooni all mõelda võisid. Sest kes oleks osanud arvata, et praeguses olukorras ükski mõistlik poliitik viisavabadusest Türgiga rääkidagi söandaks. Türgi on aga brittide vana hea hernehirmutis ELi jaoks.
Keiserliku rõiva ideaal on olla nähtamatu ja nii ongi kogu au jaburusest rääkida Madisonile jäetud.
Täitsa lõpp!
apr. 22, 2016 @ 11:56:15
Js,
kas tohib paluda neid nimesid, kes olla veelgi enam vastutavad Euroopat uputava mitte-euroopa megamigratsioni stimuleerimise ja mageerimise eest kui seda on Soros ja nn Euroopa Liit oma ideoloogia, praktilise poliitika ja finantsressurssidega?
apr. 22, 2016 @ 14:13:51
Kui Liibüast alustada, siis Cameron, Sarkozy, Hollande ennekõike. Viimase kõne ÜRO peaassambleel, seda võiks näiteks Putini omaga võrrelda. Ei midagi erilist.
apr. 22, 2016 @ 14:48:46
Seda kõike muidugi eeldades, et riikide diplomaatilisel ja sõjalisel suveräänsusel – isegi selliste Euroopa suurriikide puhul – ja nende valitsejate vastutusel üldse on mingit tähendust. Ja kui see nii ei peaks olema, siis mis mõtet on riiklusest ja rahvuslusest Eesti puhul rääkida?
Lisaks EL-ile on veel NATO, mille liige on ka Türgi. Äkki peaks hoopis sinnapoole vaatama? Kõik otsad koos?
apr. 22, 2016 @ 15:31:14
Tänan, js. Ent nn Euroopa Liidu „nähtamatu“ Poliitbüroo ja kasvõi Sorose (ning tema brändi all põliseuroopa ühiskondi kõikvõimalikele ideoloogilistele ja mite-europlaste mega-invasioonidel aastakümneid pärani valla rebinud Fondi) suhtes on Cameroni, Hollandi, Merkeli, Sarkozy jne-te näol tegemist ikkagi vaid sulastega. Sulastega, kes sel või teisel momendil olid oma liiduvabariikides etendusdemokraatlike valmiste läbi oma kõrgeima liiduvabariikliku sulasepositsiooni prse alla saavutanud. IGA nimetud sulase karetellisisene konkurent oleks käitunud täpselt samamoodi kui Cameron, Sarkozy et al. Selles samuse etendusdemokraatia otstarve ja intellektuaalne võlu Poliitbüroo tarvis ongi – nende, st Poliitbüroo ühiste väärtuste libedama elluviimise nimel neid avalikke etendusdemokraatlisi konkursse regulaarselt korraldataksegi. Näeb kenam välja ja vastutus langeb – kellele? Jah, täpselt nii: loomulikult „valijale“. „Meile endile“. „Meie, eurooplased, ju ometi ISE valisiME neeed poliitikad! Ja sestap peaME me need ka eriti magusa masohhismiga maitsestet enesesüüdistustega alla neelama ja vagas tänumeeles mokad pihtaks lakkuma.“
Kui Kusturica nimepidi Sorost nimetab (tegelt ju “ilmaliku nime” pidi, kuivõrd selle Ungaris sündinud juudi sünninimi on Schwartz), siis tuleb seda kuulata kui üldnime, sest arukas mees nagu Kusturica seda on, ei lasku intervjuu vormis kirjeldama KOGU seda vägevat REAALSE võimu võrgustikku, mis nn Euroopa Liidu poliitikat reaalajas korraldab – isegi palja silmaga nähtav osa sellest võimuvõrgustikust on teiste samasuunaliste (Goldman Sachside ja ÜRO nn rändeagentuuridega) põimununa tüütu lahti seletada. Sestap on täiesti mõistlik viidata argiselt tuntud brändidele. Mida Emir Kusturica mõistlikult ja ausalt ka teeb. Pealegi, juba seesama viitamine Sorosele teeb Kusturicast ametlikus liberalistlikus arvamusaparaadis „vandenõuteooriate piiril kõikuja“, arvatavasti “puutini või EKRE trolli“ – mida kostaks liberalistlik arvamuskomissar veel siis kui Kusturica Sorose kui Rothschildide Koja brändi identifitseeriks (rothschilde, nagu iga liberaal une pealt teab, ei ole olemas – sest neid lihtsalt ei ole olemas, eks ole).
Võrdluseks pahupidine näide täpselt samal teemal kõnelemisest ja samale võimukompleksile osutamisest, mida presenteerib Kusturica kunagine kaasmaalane endise Jugoslaavia päevilt, sloveen Slavoi Žižek, kes on soovitanud meie päevil Euroopa ja Lähis-Ida migratsioonilist kokkusulatamist kirjeldada „judeo-moslemi tsivilisatsiooni“ loomisena contra kristlik Euroopa:
„the time has come, especially with regard to the Middle East conflict, to talk about the Jewish-Muslim civilization as an axis opposed to Christianity.“
Ent seesama, palja silma ja terve mõistusega tuvastatav operatsioon, millele Ž viitab, on Žižekil uputatud tema halvimatele esseedele tüüpilisse lakaanlik-talmuuditseva-psühhoanalüüditseva“ vahuookeani sisse, et pahaaimamatu tervemõistuslik lugeja sihukesse masturbeerivasse intellektualistlikku pehmopornosse ka uppuda võib ja seega Ž poolt otsekui mokaotsast poetatud põhipointi sootumaks unustab. Ja nõnda sünnibki nii, et kui Ž soovitab kõnelda ‘judeo-islami tsivilisatsiooni’ loomisest Euroopasse contra europiidne kristlus, siis saavutab ta justnimelt selle, et avalikkus sellest EI räägi (peale minusuguste „trollide“) ja tema ise saab oma veel säilinud intellektuaalse eneseuhkusekese iseenese silmis rahuldet – erinevalt liberalistlike intellektuaalsete komissaride peaväest Ž intellektuaalset sohki ju ei teinud: osutas REAALSUSELE, samas seda „liigselt rõhutamata“…
apr. 22, 2016 @ 15:48:05
“Seda kõike muidugi eeldades, et riikide diplomaatilisel ja sõjalisel suveräänsusel – isegi selliste Euroopa suurriikide puhul – ja nende valitsejate vastutusel üldse on mingit tähendust. Ja kui see nii ei peaks olema, siis mis mõtet on riiklusest ja rahvuslusest Eesti puhul rääkida?”
—
Ega ametlik Eesti avalikus ju räägigi ei Eesti riiklusest, ei rahvuslusest. Räägivad vaid need eestlased, kellele Eesti riiklus ja rahvuslus korda läheb. Nõnda ka UKis, Prantsuses, Saksas, Hollandis, Flandrias, Austrias, Itaalias, Rootsis jne. Vaid Poolas, Taanis ja Ungaris, samuti Tšehhis ja Slovakkias on vastavate rahvaste omariiklus ja rahvuslus oluline ka nende riikide valitsustele ning sestap avalikus kõnes aktsepteeritav. Eestis, nagu paraku enamikes euroliiduvabariikides, loetakse riiklusest ja rahvuslusest hoolijaid “trollideks” ja nähakse kurja vaeva sellega, et need legitiimsed põhimõtted kas “turueidelikult toore” jõu või autundatult intellektuaalitsevate krutskitega de-legitimeerida.
apr. 22, 2016 @ 20:07:52
Demokraatias – mõttepaus – ei pea me alati teadma, kes kelle taga seisab. Küll peaks aga olema selge, kes mille eest seisab. Ja vastutab.
Aga ega me peremeeste külalislahkust kurjast ole ära kasutanud?
apr. 22, 2016 @ 21:21:17
Minu meelest oleks kunagises vabas maailmas ja Eestis kehtestatud etendusdemokraatias ERITI oluline teada, kes kelle taga seisab – sest nõnda saab “alamrafas” teada ka selle, kes vastutab kelle ees tegelikult. Ses mõttes oli sovjeetlik valitsusvorm oma üüratus valelikkuses brutaalselt aus, et valitsusaparaadi hierarhiad ja vastutusahelad olid alamraffale selgelt ja ühemõtteliselt jälgitavad, Liberastlik valtsemisvorm aga hägustab, eksitab, peidab oma TEGELIKKE vastutusahelaid ja nõnda ongi “alamale raffale” päriselt selgusetu KELLE “ühised väärtused” need päriselt on, mille nimel “alamrafast” hurjutatakse, tantsitatakse ja nuheldakse, KES on need, kelle ees kupjad, kiltrid, opmanid ja aidamehed vastutavad.
‘
Arvata võib, et sündsusetu ketserlus on blogi pereraffa juba närviliseks teinud, sestap hüva õhtat, js.
apr. 22, 2016 @ 22:20:01
Pole hullu, isegi hea kui keegi tuld segab, samal ajal kui pererahvas ära on 🙂
apr. 22, 2016 @ 23:41:54
Siia lõppu sobiks veel:
Jan T. Gross: kuhu on kadunud idaeurooplaste häbitunne?
http://arvamus.postimees.ee/3664277/jan-t-gross-kuhu-on-kadunud-idaeurooplaste-habitunne
Samal ajal kui Euroopasse suunduvad tuhanded sõjaõuduste eest pagejad, kellest paljud juba teel hukkuvad, on paljudes Euroopa Liidu uuemates liikmesriikides rullunud lahti üks teistsugune tragöödia. Riigid, mida tuntakse koondnime all Ida-Euroopa, kuhu kuulub ka minu kodumaa Poola, on näidanud endid ebatolerantsete, ebaliberaalsete, ksenofoobsete ja neid veerand sajandit tagasi vabadusse kandnud solidaarsuse unustanutena, kirjutab tunnustatud ajaloolane Jan T. Gross.
Need on samad ühiskonnad, mis enne ja pärast kommunismi langemist «Euroopasse naasmisest» kisasid ja kinnitasid uhkelt, et jagavad tema väärtusi. Aga mida nende meelest Euroopa üldse tähendab? Alates 1989. aastast – ja eriti 2004. aastast, mil neist said Euroopa Liidu liikmed – on need Ida-Euroopa riigid saanud Euroopa strukturaal- ja ühtekuuluvusfondidest palju kasu. Praegu ei ole nad aga sugugi nõus panustama, et aidata lahendada Euroopa suurimat põgenikekriisi pärast II maailmasõda.
apr. 23, 2016 @ 00:29:37
Olles just eila (või oli see üleeila?) ühest auväärt blogist mulle omistet trolllikkuse pärast välja juhatatud, küsin igaks juhuks üle, et kas ckrabat pidas “siia lõppu sobivuse” all silmas seda, et seesinane keiss ’is closed’, või on tolereeritud ka ebaortodokssed arvamused NY holokaustoologi Grossi suht groteskse, ent ometi töiselt tõhusa üllitise kohta?
apr. 23, 2016 @ 00:41:33
Loomulikult võid sa Grossile vastu vaielda. Minu tähelepanu alla sattus see lugu tänu sellele võimalikule kolmeaastasele vangistusele. Kuuldavasti tahavad talt ka mingeid ordeneid ära võtta.
apr. 23, 2016 @ 11:42:39
Kuidas käitub käitub traditsioonilise europiidse afektistruktuuriga, st rõhutatult tugeva au- ja häbitundega mees kui satub konflikti au- ja häbitundeTA väljapressijaga? Astub väljapressijale vastu ja annab lõuga, eks ole. Et asjad oleksid ühemõtteliselt selged: sihuke väljapressimine, millele väljapressija panustas, SELLISE mehe man EI tööta ja loril lõpp, proovigu väljapressija õnne mujal.
Ent kuidas peaks käituma analoogse väljapresimise küüsi sattunud rahuarmastav Poola riik? Füüsiline lõuga andmine jääb konfliktilahenduse variantidest kindlalt välja juba nn rahvusvahelise suhtlemise reglemendi austamise tõttu, pragmaatilistest & praktilistest võimatustest kõnelemata. Pealegi, MILLISELE kuramuse riigile või riigisarnasele moodustisele peaks Poola antud juhul lõuga andma – USAle? New Yorkile – kust väljapressija oma väökapressimiskirju läkitab? Aga ta ei pressi ju välja ei ameerika rahva ega ka rangelt võttes KÕIGI Hymietownis elutsevate njuujorklaste nimel. Ehk järsku otse Iisraelile sisse sõita? Ent: „Tule taevas appi, kas Iisrael pressib sult miskit välja, loll poolakas?“ pärib Netanyahu käsa laiutades ja sõrme oma meelekohal kruvides. „Ei, Iisrael nii-öelda riigina just mitte,“ kobiseb Poolakas, „aga…“ „MIS „aga“,“ haugub Netanyahu, „Mis krdi „aga“ sul“ siin veel? Tõmma naahhui, sinu probleem pole minu, Iisraeli, probleem, bljäääd!“
Vot kõik need variandid sekundiga silme eest läbi lasknud ja kõrvale heitnud, jääb Poola ette ikka seesama küsimus: kuidas käituda häbitu väljapressijaga, kelle peale hammas ei hakka? Allumine häbitule väljapressimisele ei tule AU- ja häbitundelistel põhjustel kõne allagi (rahva puhul, kes Westerplatel tulisel täkul saablit pea kohal keerutades saksmanni tanki tõrjus), ent ka vaikimine oleks vale.
Raskelt ohates otsustab Poola anda väljapressijale maitsta sedasama rohtu, mida väljapressija ise oma otsatute väljapressimiste soodustamiseks Euroopas on pruukinud: nn ajaloovaidluse kriminaliseerimist. Poola puhul sümboolset kriminaliseeerimist, ma arvan: et pressi säält New Yorkist oma pressimisi missa pressid, Poola pinnale sa oma jalga EI tõsta! Kui tahad kohtukulli vältida.
Niimoodu näen ma New Yorki holokausteoloogist väljapressijat Jan T. Grossi „ähvardava kolmeaastase vangistuse“ tagamaid. Ordenite tagasivõtmine vist pikemat lahtiseletamist ei vääri? Pahupidise näitena kontra-holokausteoloogiline ketser Risto Teinonen ja siinsete võimude käitumine, täpsemalt Teinoselt Maarjamaa Risti konfiskeerimine Ilvese poolt.
apr. 23, 2016 @ 09:44:51
Mõned minu meelest hirmus olulised lood selle kohta, mis maailmas toimumas on.
Alastair Crooke: “The ‘Hybrid War’ of Economic Sanctions”
https://consortiumnews.com/2016/04/01/the-hybrid-war-of-economic-sanctions/
b, Alabama baarist, koos kommentaaridega: “Sec State Kerry: Proud Of Undermining The Nuclear Deal With Iran”
http://www.moonofalabama.org/2016/04/sec-state-kerry-is-proud-of-undermining-the-nuclear-deal-with-iran.html
NYT: “Europe Says U.S. Regulations Keeping It From Trade With Iran”
http://www.nytimes.com/2016/04/22/world/middleeast/europe-says-us-regulations-keeping-it-from-trade-with-iran.html?ref=world&_r=0
MoA juba viidatud loost räägib Pantaraxia: “It seems we’ve unknowingly fallen through a wormhole and emerged in an alternative universe – a Bizarro World where everything is upside-down.
A US judge ordered Iran to pay over $10 billion in damages to families of victims who died on September 11, 2001 – even though there is no evidence of Tehran’s direct connection to the attack. The same judge earlier cleared Saudi Arabia from culpability.”
http://www.moonofalabama.org/2016/04/sec-state-kerry-is-proud-of-undermining-the-nuclear-deal-with-iran.html#c6a00d8341c640e53ef01b7c8406560970b
apr. 23, 2016 @ 14:43:20
Väärt lingid, js.
Mis üritavad vanamoodsa europiidi ilmatunnetusele vastavas keeles kirjeldada, MIS sebimine nende va „ühiste väärtuste teenimise“ retoorika all tegelikult käimas on. Mis sepitsusi globalistliku eliidi ‘ühiste väärtuste’ edendamiseks sepitsetakse ja miks neist sepitsustest kõnelemist „ühisväärtuselises“ avalikus keeles tõrjutakse. Elik: What’s REALLY Going On In Bizzarro World.
Niipaljukest kui mina tean, pärineb termin Bizarro World sellessamas spetsiifilises kontekstis Justin Raimondolt, AntiWar.com blogi pidavalt paremlibertaarilt ja eriti teravkeelselt neoCon’nide kiusajalt. Igatahes pruugib JR seda terminit vähemalt alates ajast kui USA juudi uustrotskistlik nn neokonservatism elik neoConlus selle sajandi algusaastatel oma siionisõja propaganda-aparaadil tuurid täie peale lükkas. Kui muidu võiksid libertaarid (von miseste & murray rothbardide jüngrid) minu poolest juba ammuilma kõik üheskoos Las Vegase hotelliaknast pea ees ja tipptunnil vastu peatänava asfalti karata, siis Raimondot manitsenuks ma küll mitte veel kiirustama ja oma blogi juurde jääma.
„In Bizarro World, contradictions do exist, A is B, and the sensible is the impossible, “
on üks JR definitsioone tema poolt BW-na käsitletavale nähtusele, mis postkristlikule Õhtumaale püsti löödud. Bizarro Worldi projekteerimise man olnud George Orwell (noorest peast poolsalaseltslik-avalikvandenõulises fabiaanluses tegev, Hispaania kodusõjas otse nn Internatsionaalsete Brigaadide, trotskistlike ja stalinistlike brigadiride kesksel – kus lingua franca’ks jidiš), tabanud sepitsuse sügavama mõtte ja meetodid, millega plaani ellu viiakse ning end sellest jäledustundega lahti haakind, nimetas sama nähtust kokkuvõtlikult 1984-ks. Orwelli düstoopilises prohveteeringus on arvestamata jäetud vaid üks värk, mis reaalse Bizarro Worldi meistrimeestel teps mitte kahe silma vahele ei jäänd: Õhtumaa emaskuleerimine, mentaalne kastreerimine mingiks hermofrodiitseks golemiks.
Muus osas pani vanameister-kadunuke sada prossa asjale pihta. Keelelisele vägistamisele kõigepealt: sestap idaeuroplasel ongi ülimalt raske Bizarro Worldiga kohaneda, kuna idaeurooplases VEEL töötab traditsiooniline euroopalik semantika, kus rahu veel EI ole sõda, A veel EI ole B (või misiganes pookstav Diskursuse Isandatele hetkel tarvilik) ja nõnda edasi. Läänes tegid ümberlõikaja käärikesed meessoost oirooplase jalgevahel naks-naks ja uuskeelde pühitsemine sündis „pehmovormis“, sujuvalt, lillede ja lauluga.
apr. 23, 2016 @ 20:00:34
Kui lavale satub koer
http://epl.delfi.ee/news/lp/kui-lavale-satub-koer?id=74238489
Säärane e-ainevaba, kihisev ja kääriv poliitika võib aga olla ka ülimalt ligitõmbav. Elukutselised poliitikud, kellest on aastatega moodustunud omalaadne kõrgklass ja kinnine ring, pole kunagi rahva seas eriti populaarsed. Ikka unistatakse millestki ehedast ja ausast, lihaseliste käsivartega lihtsast mehest, kes tuleb ja korra majja lööb. Värskest tuuleiilist, õilsast metslasest. Seda igatsust kasutasid omal ajal ära natsid, seesama unistus pani paljusid kaasa elama kommunistide üritusele. Ja lõppude lõpuks sai ka reformatsioon alguse pahameelest Rooma lodevuse vastu.
Paraku riknevad säilitusaineteta toiduained kiiresti ja võivad aastate jooksul kaasa tuua raske mürgistuse. Reformatsioon käivitas nõiaprotsessid, natside ja kommunistide töid ja tegemisi pole mõtet üles lugedagi. Lihtne aus mees osutub enamasti ikka kõige kohutavamaks valikuks.
Eesti poliitikutele heidetakse ette, et nad ei suuda EKRE-ga debateerida. Tõsi, valitsuserakondades on haletsusväärselt vähe eredaid isiksusi. Vahel on tõsine debatt siiski ka võimatu. Kujutlegem astronoomi väitlemas inimesega, kes ülbe näoga kinnitab, et Kuu on tehtud juustust. Viisakas argumenteerimine siin ei aita, isegi iroonia mitte. Sellisel puhul on ainus võimalus segast peksvale partnerile võimalikult kurja häälega öelda: „Tasa! Sina ole praegu kuss!”
apr. 24, 2016 @ 09:09:16
Eks lastekirjaniku vaga fantaasia või õhtal liberaalile unerahu tuua küll. Ent hommik toob paratamatult kiusava küsimuse: KES ikkagi võiks olla see Papa Carlo, kes liberaali rahu rikkuva EKRE kuss kärataks? Raul Rebane, Ilmar Raag kui kartelli “kommunikatsioonieksperdid”? Evelin Võigemast Postimehe arvamusliidrina? Evelini kolleeg samas liiderduses, psühholoogiaprofessor Jüri Allik igatahes mitte, tema kardab kurja koeragi (kõnelamata soolapuhumisgrantide kadumisest). Kapo (lootuses, et Sorose Avatud Fond kapole EKRE sulgemise eest Aasta Sulgeja” tiitli annetab)?
Ja miks üleüldse peaks EKRE (st järjest suurenev hulk eestlastest) mingi Papa Carlo diktaati tõsiselt võtma? Nüüd, mil papakarlode intellektuaalsest ja moraalsest pankrotist järjest raskem mööda vaadata, kuivõrd kogu oma retoorika ja tegevusega nad seda pankrotti paratamatult avalikkuse nina alla nühivad? Mis tolku on liberaalidel intellektuaalitsevast komissar Lobjakast kui Lobjakal Gulagi pole, kuhu enamus eestlastest silma alt ära koristada?
Tõsiasi on, et seda va Papa Carlo diktaati EI võeta tõsiselt. Liberaalid, kes usuvad, et kui nemad näitelaval Papa Carlo nööri otsas stsenaariumi kohaselt tilbendavad, et siis see nukuteater justkui olekski Elu ise. Aga ei ole – tühipaljas nukuteater on see. Mis järjest jõudsamalt publikumist tühjeneb: inimesed astuvad tagasi päris-ellu ja päris-elus on reaalsed probleemid, millega toime tuleb tulla. EKRE ja SAPTK kasutavad keelt, millel tähendus REAALSUSES – ja seda on intelligentsem osa ühiskonnast juba ammuilma mõistnud ja mõistjate hulk kasvab üha kiirenevalt.
Liberaalide armetule (ent õhtumaiste ühiskondade jaoks katastroofilisele) intellektuaalsele ja moraalsele pankrotile osutas “läbi Putini” ka vana Volkonski oma laubases intervjuus LP-le:
“Mind paneb imestama see, kui Angela Merkel mõni aeg tagasi ütles, et Putin elab mingis täiesti muus maailmas. Tegelikult Merkel ja muu lääs elavad mingis muus maailmas.
Putin elab selles maailmas, mis on, ega tee mingeid illusioone. Kogu Euroopa teeb mingeid illusioone.”
Õnneks KOGU Euroopa siiski EI ela “mingis muus maailmas”, ALATI on olnud ka neid eurooplasi, kes reaalsust reaalusena võtavad – hoolimata papakarlodest. Ja selliste eurooplaste läbimurre näikse olevat võimsalt edenemas.
apr. 24, 2016 @ 12:38:12
Lihtsalt ääremärkuse korras: mina suhtusin SAPTKsse igati lugupidavalt kuni selle hetkeni, kui nad hülgasid kristlikud väärtused ja ühendasid maise populaarsuse nimel jõud hoopis vastaspoolega, hakateski rääkima seda keelt, millest EKRE selja taha kogunenud mass aru saab. Ja just see mass on tegija, mitte vooluga kaasa läinud intellektuaalid.
See mass pole ealeski kuulnud Edmund Burke’ist, “konservatiiv” on nende jaoks “Räim tomatis”, nad ei tee vahet paleokonservatiividel ja paleotoitumisel, isegi “Mein Kampfi” lugemine paneks neil pea valutama.
Kuid nad ootavad kõvakäelist juhti, kes nad tõotatud maale viiks.
Aga pane tähele, see restauratsiooniline revolutsioon, mis praegu on käivitunud, toetub just sellele kirjeldatud massile, kes on koondunud millegi ja pigem kellegi vastu, mitte ei unista “jagatud ja üldtunnustatud sotsiaalsetele traditsioonidele, väärtustele, moraalile” rajatud new brave worldist. Selliste revolutsioonidega kaasa läinud kabinetiintellektuaalidest suur osa saavad tavaliselt olema selliste revolutsioonide ohvrid.
apr. 24, 2016 @ 14:40:49
SAPTK ei ole karva võrragi hüljanud traditsiooniliselt mõistetud kristliku Kiriku õpetust logu selle kahetuhande aastase väärtuste koguga. Nii SAPTK (katoliikliku rõhuasetusega) kui näiteks eesti traditsiooniline luterlik protestantism (mida esindab Objektiivi toimetaja Veiko Vihuri) on kõige orgaanilisemal moel kristlikult mõistetud ajaloolis-kultuurilise ühiskonnamõistmise ja ühiskondliku kõneviisi kandjad. Sellesama ühiskondliku mõtte- ja kõneviisi kandjad, mida Õhtumaal initsieeritud totalitaarne kultuurirevolutsioon juba vähemalt sada aastat maamunalt ja inimteadvusest pühkida on üritanud. Selles see KONTRAkultuuri poolt Õhtumaile peale surutud kultuurisõja põhikonflikt ja olemus ju seisnebki.
KUI miski üleüldse suudab Õhtumaile uusbolševistliku kontrakultuuri ja selle paratamatu kokkujooksmisega kerkinud väga reaalsete kataklüsmide katastroofilise vallandumise ära hoida, siis vaid ühiskonna naasmine ausa ja adekvaatse kommunikatsiooni manu – mis tähendab ühtlasi paratamatut lahtiütlemist sotsiaalinseneerluse joonestuslaudada taga projekteeritud tehiskeelest, st programmiliselt eksitavast kommunikatsiooniviisist. 2 tuhat aastat euroopalikku kultuuri oma traditsioonilise, sotsiaalinseneeride suvadele allumatu mõisteaparaadiga on ainus lootus Plahvatust pehmendada.
Miks CCCP nii mõistlikult lagunes? Kindlasti mitte välistel põhjustel – sooroste ja šmooroste teeneid pole selles mitte üks gramm, pigem ikka vastupidi. Suht tapatalgute-vaeselt lagunes CCCP justnimelt sellepärast, et lagunemine oli rahvaste endi poolt, omaenese intellektuaalsesse ja moraalsesse ebaadekvaatsusse laguneva kommunistliku impeeriumi SEES tunnetatav kui Restauratsioon – nii rahvuslike väärtuste kui religioossete-kultuuriliste väärtuste restauratsiooni katse. Traditsioonilised kultuurinormid, traditsiooniliselt mõistetud väärtused olid need, mis konflikte pehmendasid. Šaakalid ja hüaanid pääsesid endiste kommunistlike rahvaste kallale alles nõks või kaks hiljem.
Eo gängstaräpp, ei LGBTQRTY-posimine pole võimeline kastrofaalsetes konfliktides hädavajalikku kommunikatsioonikeelt andma. Eba-adekvaatne sotsiaalne keel, saati siis kuritahtlikult eksitav ühiskondlik keel ent toimib kui pentsutsistern tulekahjus.
mai 12, 2018 @ 18:46:04
Ravimatu haigusega Indrek soovib viimase õlekõrrena sõita Hiina tüvirakkude siirdamisele
https://tervis.postimees.ee/4486829/ravimatu-haigusega-indrek-soovib-viimase-olekorrena-soita-hiina-tuvirakkude-siirdamisele