Liberalismi hauakaevajad

@ckrabat
Viimasel ajal on nii Eestis kui maailmas tugevnenud rünnakud liberaalse maailmavaate vastu ning suurenenud ootused Suure Venna karmi käe järele, mis anonüümsete netikommentaatorite Robertite surmavaenlasi  toleraste ja liberaste karmilt nuhtleb. Sallimatuse lipu alla on koondunud laiad rahvahulgad sotsialistidest konservatiivideni, mille juures esimesed õhutavad sallimatust võrdsuse loosungi all, teised aga idealiseerivad minevikuhõngulist nostalgiat ja loodavad tagasi pöörduda 19.sajandisse. Mis on nii võrdsuse kui mineviku apologeetidele ühist, et mõlemad vihkavad aga üle kõige vabadust ning ihkavad suletumat ja kontrollitumat maailma. Meedia tirib areenile Iraani lahkuva presidendi Mahmoud Ahmadinejadi tüüpi karmi käe tehnokraatlikke poliitikuid, kes paistavad silma ekstremistlike ja populistlike loosungitega, sest see müüb. Pragmaatilisus ja tasakaalukus on out.  “Rahva seisukohti” väljendavas Novgorodi WC-s domineerivad äärmuslikud seisukohad, mille tarvis produtseerib põhivoolu meedia erinevat tüüpi vaenlasi nagu Vändrast saelaudu.

Eestis on liberaalne maailmavaade oskusliku meediakampaania abil ühendatud Reformierakonnaga ja niiviisi saanud Novgorodi WC meelsust kujundava põhivoolu meedia poolt õhutatud vihaobjektiks. Mitte juhuslikult ei ole just Reformierakonda viimasel ajal tabanud lugematud skandaalid, kuigi on naiivne arvata, et teised erakonnad pättustega ei tegele. Silver Meikar ja Kristiina Ojuland on vaid etturid malelaual, mille eesmärk on võitlus liberaalse maailmavaate, mitte Reformierakonna vastu, kuid ka seesama Reformierakond pole eesmärk, vaid vahend, mida kasutakse hoopis laiemamastaabilises  võitluses liberalismi vastu. Rahulolematuse juured on maetud poliitilise eliidi valitsemiskultuuri(tusse) tervikuna, mis ei ole põhjustatud üksikute erakondade tegevusest. Välja on töötatud süsteem, mis seda kultuuritust soosib ja see ei sõltu üldsegi mitte üldrahvalikust arvamusest, et “valed” erakonnad tuleb lihtsalt asendada “õigete” erakondadega. Nagu pole olemas koledaid naisi, vaid on vähe viina, nii pole olemas ka ausaid ja õigeid erakondi, sest süsteem on kõigile ühesugune. Kõik sõltub vaid sellest, kuidas meedia valgustustehnika on parajasti püsti pandud ja isegi Reformierakonna seos liberaalse maailmavaatega on puhtalt hüpoteetiline. Erakondade viimine riigi ülalpidamisele on tekitanud riigisõltlasliku kartellikokkuleppe elukutseliste poliitikute vahel ning erakonnad ei ole enam maailmavaatelised ühendused.

Liberalismi tõlgendatakse Atlandi ookeani mõlemal kaldal mõnevõrra erinevalt.  Ameerika Ühendriikide ühiskonna ideoloogiline jagunemine toimub põhiliselt sotsiaalsete väärtuste pinnal, kus liberaalid toetavad rohkem isikuvabadusi, samal ajal kui konservatiivid taotlevad ühiskonnas suuremat sotsiaalset kontrolli. Oluline veelahe liberaalide ja konservatiivide vahel läheb isikuvabaduste tunnustamise pinnalt. Kui esimesed leiavad, et riik peaks teenima inimesi, siis teiste jaoks on inimesed allutatud riigile. Sotsialism, mis toetab ühiskonna suuremat reguleeritust, on seetõttu pigem konservatiivne ideoloogia. Ühiskonna jagunemine vasak- ja parempoolseteks erineb oluliselt liberalism vs konservatism skaalast. Ameerika Ühendriikide poliitilises traditsioonis kuuluvad liberaalid pigem ühiskonna vasakusse tiiba, samal ajal kui Euroopa liberaalid on seevastu pigem parempoolsed, kuigi mõlemal juhul on tegemist  poliitilise skaala tsentristidega.  Parem- ja vasakpoolsete skaalal on suurem rõhk asetatud vastandumisele vabaturumajanduse toetajate ning riikliku protektsionismi toetajate vahel ja siin leiavadki sotsialistid ning konservatiivid sageli ühised lähtekohad ühiskonna mõistmisel – see on  ühiskonna suurem reguleeritus, vabaduste piiramine ja riikliku protektsionismi eelistamine vabaturumajandusele.

Eesti maavillases poliitilises õhustikus aetakse oma asja – Eesti asja. Põhivoolu meedia poolt kujundatud eestlase silmad Moskvast ja Helsinkist palju kaugemale ei ulatu ja nii muretseb ta rohkem selle eest, kas Eesti riigitegelastel on ikka sobilik patriarh Kirilli vastu võtta või peaks üks tõsine eesti mees seisma burksiputka ees Vargamäe Andrese kombel rusikas käsi taskus Tõde ja Õigust nõudmas. Eestis, selle asemel, et tegeleda riigi arengut suunava innovaatilise tegevusega, kulutatakse palju aega ja vahtu pseudoprobleemidega tegelemisele nagu madal sündivus või Petserimaa tagasisaamine, mille tagaajamine on pigem ühiskondliku arengu seisukohast võttes kahjulik. Suurem sündivus peab tähendama ka suurenenud vastutustunnet. Riik peab suurenenud kodanikkonnaga toime tuleb ja lahendus ei saa olla nii lihtne, et kunstlikult stimuleeritud rahvaarvu plahvatusliku kasvuga toetatakse väljarännet Soome ja Austraaliasse. Kui madal sündivus oleks Eesti jaoks probleemiks, siis ei peaks me muretsema noorte väljarände üle. Pigem võiks muretseda sellepärast, kas kampaania korras sünnitatud lastel on selles ühiskonnas ka koht olemas. Kõige suurem oht ühele ühiskonnale seisneb ülereguleerituses, kui tal ei lasta vabalt areneda, vaid ühiskonnas toimivad protsessid ehitatakse üles inimlikule rumalusele. Rumalus toitub aga meedia poolt kasumijanus tekitatud põhjendatud ja põhjendamata hirmudest.

Maailmas toimuvad arengud meid siin Maarjamaa paesel pinnal suurt ei puuduta, sest meie ajame ju, teadagi, oma asja ja ignoreerime raudse järjekindlusega kõike, mis toimub planeedil tervikuna. Globaliseerumine on aga džinn, mille eurooplased kord ise lahti lasksid, kui avastasid Ameerika ja koloniseerisid Aafrika ning nüüd seda džinni pudelisse tagasi ajada näib võimatu. Kes tegi – ise tegi ning süüdistada nendes hädades Euroopasse pürgivaid migrante on võitlus tagajärgede, mitte põhjustega. Üleilmastumine aga tihendab konkurentsi võimuportfelli juurde, mida jahivad aina uued ja uued pretendendid. Läänemaailm on oma juhtpositsioone kaotamas ning nad on tõmbunud kaitsesse, sest teisi on lihtsalt rohkem. Hiljuti 6.-9.juunini toimus Hertfordshire’i krahvkonnas Londoni külje all  mõjuvõimsa Bilderbergi grupi kohtumine. Seda võib nimetada Lääne poliitilise eliidi ehk sortside kohtumiseks, kus neile anti teada, kuidas mõtlema peab. Bilderbergi gruppi kuuluvad põhiliselt Lääne-Euroopa, Ameerika Ühendriikide ning Kanada poliitilise ja majanduseliidi esindajad, kuid ka olulised meediamogulid. Varasematel kohtumistel on osalenud Venemaa, Hiina ja Iisraeli esindajad. Ida-Euroopa esindajana on viimastel kohtumistel osalenud Londonis sündinud Poola rahandusminister Jacek Rostowski.  Bilderbergi grupp on huvitatud käesoleva maailmakorra säilitamisest, mistõttu võib teda pidada pigem konservatiivse mudeli järgijaks. Tema huvides on vältida suuremaid muudatusi väljakujunenud ühiskonnas ning tagada Lääne tsivilisatsiooni juhtiv roll kehtivas maailmakorralduses. Mis on jällegi paradoksaalne – olemasolevate väärtuste säilitamine võib hõlmata aga ka liberaalseid väärtusi – vabaturumajandust, ettevõtlusvabadust, rahvusvahelist koostööd, sest uute jõudude võimuletulek ei pruugi tähendada veel turvalisemat ning tolerantsemat maailma.

Peale külma sõja lõppu elas maailm kümme aastat ajaloo lõpu illusioonis, kui rahvusvaheline süsteem oli konsolideerunud. Puudus suurvõimude vastasseis ning rahvusvahelised kriisid lahendati peaaegu et täielikus üksmeeles. Hiina ja Venemaa etendasid uuele maailmakorraldusele küll mõningast opositsiooni, kuid kuna nad pretendeerisid ise suurvõimu rolli ja ei saanud asetada end süsteemist väljapoole, siis oli nende hääl üsna jõuetu. Uus süsteem tootis endale uusi vaenlasi ning seda kasutasid ära mitmed äärmusrühmitused, sh islamistid. 11.september 2001 ning selle valguses ellu kutsutud üleilmne sõda terrorismiga võimaldasid turvameetmete tõhustamise sildi all arendada totaalset jälgimissüsteemi, mis tähendas isikuvabaduste järkjärgulist piiramist. Isikuvabaduste piiramine toimus aga suurema turvalisuse sildi all, kus lähtuti süü presumptsioonist – kõik  on potentsiaalsed joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Reaalset alternatiivi kehtivale maailmakorrale pakub poliitilise eliidi poolt juhitud panoptikum, mille ülesehitus on hämmastavalt sarnane George Orwelli düstoopilisele tulevikuvisioonile 1984.  Äärmuslased said meedia toel on 15 minutit kuulsust, kuid nende mõjul asuti üles ehitama uut maailmakorda, panoptikumi, kus kõik on kontrollitav, jälgitav ja manipuleeritav. Maailmakorra muutumine toimub rahva tahtel ja tema aktiivsel toel. Poliitiline hollywoodiseerumine tekitab virtuaalse areeni, kus rahvale pakutakse leiba ja tsirkust, samal ajal kui poliitiline eliit etendab murumänge gladiaatorite areenil.

Tegelik võitlus käib kinnisema ja kontrollituma maailma nimel, mille sümboliteks on muudetud pahelised meediaikoonid Julian Assange ja Edward Snowden, kes võitlesid avatud maailma nimel. Paradoksaalselt ei ole Julian Assange ja Wikileaks toonud maailma ette saladusi, mis oleksid pöördeliselt muutnud maailmakorda, kuid neid kui Emmanuel Goldsteini kloone on kasutatud uue maailmakorra ülesehitamisel. Wikileaksi poolt väljastatud dokumentides ei ole seni küll leidunud midagi sellist, mis poleks muidu muude kanalite kaudu teatavaks saanud – mõned spekulatsioonid muutusid lihtsalt faktideks. Uus ja värske vihaobjekt on aga kujundatud 29-aastasest Edward Snowdenist, kes avalikustas kõigest selle, et Suur Vend jälgib teid.  Juba räägitakse mainstream meedias Novgorodi WC valjuhäälsel toel, kuidas jälgimisprogramm kaitseb inimesi terroristide eest ja inimeste vabadusi piiratakse nende suurema turvalisuse nimel. President Obama, keda on sageli liberaalsuses süüdistatud, teatas, et jälgimisprogramm on päästnud inimelusid. Neile, kes on lugenud George Orwelli surematut 1984, tuleb kõik tuttav ette. Põhivoolu meedia  genereerib Snowdeni sidemeid  nii koostöös al-Qaedaga süüdistatava Khaled Ouazzaniga kui ka Hiinaga. Tegemist on ju tüüpiliselt eluvõõra ja paha inimesega – tüüpilise Hollywoodi antikangelasega. Rahvas aga mõistab Snowdeni tegevuse hukka ja nõuab tema karmi karistamist, sest hollywoodlikud filmistsenaariumid näevad nii ette.

Assange ja Snowden ise ei kujuta uuele maailmakorraldusele väga suurt ohtu, sest neil puudub positiivne programm maailma muutmiseks. Nad küll kritiseerivad ja osutavad kitsaskohtadele, mis on valitsevale poliitilise eliidile valusad hoobid, kuid nad ei muuda süsteemi. Progressiivse programmi puudumine viis ka Occupy-liikumise kiirele hääbumisele. Midagi sarnast toimus Eestis Rahvakogu initsiatiiviga, mis algsest protestiliikumisest muutus kergesti poliitilise eliidi käepikenduseks. Kuid uus süsteem vajab meediaikoone, Emmanuel Goldsteini sarnaseid antikristuseid, keda rahvas saaks vihata. Tulevikuühiskonna üks olulisemaid tunnusjooni on meedia muutumine poliitilise eliidi lahutamatuks osaks. Meedia abil kujundatakse üldrahvalikke arvamusi, tugevdatakse irratsionaalseid emotsioone nagu hirm ja viha ning tekitatakse päris maailma kõrvale virtuaalne paralleelmaailm, kuhu üha rohkem inimesi kolib elama. Meedia tekitab üldrahvaliku viha objekte, kes aitavad üles ehitada Viha vabariiki, mis tugineb üksikindiviidi hirmule langeda vihaobjekti kategooriasse. See sunnib kodanikke olema valitsevale režiimile piiritult truu ja võtma vaidlematult omaks meedia poolt ette söödetud käibetõdesid. Uue maailmakorra loomine on alanud kogupauguga liberaalse maailmavaate vastu. Liberaalne ideoloogia, mis rõhutab isikuvabadusi ja inimõiguseid, on düstoopilisele režiimile ohtlik. Meie siin maailma mahajäetud nurgas võime näiliselt ajada oma asja, kuid võime jääda abitult hulpima maailma poliitiliste hoovuste lainetesse, olles võimetu paati õigel kursil hoidma ning astudes kanapimeduses liberalismi hauakaevajate ridadesse.

Emmanuel Goldstein ja üldrahvalik viha.

Pilt: http://uroboros73.files.wordpress.com/2012/05/2-minutes-hate.jpg?w=604

Advertisements

13 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    juuni 22, 2013 @ 19:57:45

    meie kohalik meedia on käepikenduseks ikka igasugustele nõuamevõlguelamist käitumisest kasusaavatele tüüpidele.
    sestap ka meie meedia urgitsemine valitsuse kallal.
    muidu peaks nad ju kaasa kiitma. aga kuna pangad eriti hetkel ei teeni, siis käib üks laia lauaga andmine.
    andke meile suurem välisvõlg ja laename-end-lõhki-partei etteotsa ja näed kuidas igat lollust saab tutvustada kui ülimat tarkust, eriti aga hoolivust.

    Vasta

  2. personainfieri
    juuni 23, 2013 @ 09:38:05

    Kas eestlased veel tahavad oma riiki?
    http://www.epl.ee/news/arvamus/kas-eestlased-veel-tahavad-oma-riiki.d?id=66329084
    “Olen pidanud viimasel ajal palju tegelema Eesti 1930-ndate ajalooga ja sarnasused praegusega on jahmatavad. Muidugi on ka suuri erinevusi. Olulisim on võib-olla see, et Vene tsaaririigist pärit eestlane oli kodanikuühiskonna mängureeglitega rohkem harjunud, kui Nõukogude Liidust tulnu. Inimesed olid aktiivsed ühistutes ja seltsides, aga aktiivselt seotud ka erakondadega. Kuigi riigkogu liikmed olid 1930. aastate alguseks harjunud põhiseadusega garanteeritud võimutäiusega ja valitsuse oma pilli järgi tantsitamisega, siis nii kaugel nad tavalise inimese elust siiski ei seisnud, kui praegused poliitprofessionaalid.

    Tänases Eestis on aktiivsed muidugi ka noored ja keskealised inimesed. Nad tegutsevad vabakondades, seltsides, liitudes, korraldavd naabruskondade ja sõpruskondade tegevust. Seni juhtisid halli turjaga alfaisased riiki ja majandust, teised mängisid pilli ja sõitisid rattaga, lühidalt ja piltlikult kokku võttes. Nüüd on see tasakaal paigast nihkunud. Riigi juhtimiseks ei piisa rahvakogu töös osalemisest.

    1933. aastal, kui Eestis käis heitlus rahvaalgatuse – Vabadussõjalaste Liit – ja establishment’i vahel, luges baltisakslasest Eesti ajakirjanik Axel de Vries üles need eestlaste omadused, mis tema arvates ei lasknud siin tekkida füürerikultuse ümber koonduvat liikumist: „…põikpäisus, kadedus naabri vastu, kellel on natuke rohkem kui endal, ja sügavalt juurdunud umbusk oma rahvusest juhtide vastu. ”
    Juhin tähelepanu viimasele. Ajalugu pidi korduma, teisel korral aga farsina.”

    Vasta

    • ckrabat
      juuni 23, 2013 @ 10:22:07

      Mis de Vriesi puutub, siis põikpäisus ja kadedus naabri vastu ehk küll.
      Sügavalt juurdunud umbusk oma rahvusest juhtide vastu? – võib-olla soov välismaise kiituse järgi (nagu koduloomal) ja tava vene seadusi saksa täpsusega täita, samuti nagu koduloomal, aga see on midagi muud.

      Vasta

  3. Jolli
    juuni 23, 2013 @ 10:15:12

    Lugesin ja mitte kottigi ei saanud aru. Mida autor siis arvas?

    Vasta

  4. Jolli
    juuni 23, 2013 @ 10:20:03

    Isikuvabaduste piiramine toimus aga suurema turvalisuse sildi all, kus lähtuti süü presumptsioonist – kõik on potentsiaalsed joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead!
    ——

    aga ongi ju! 😀 anna ainult võimalus.
    truudus olevat juhuse puudus.

    Vasta

  5. Jolli
    juuni 23, 2013 @ 10:56:18

    Keegi mari seal kommides. Minu vastused. :=)

    mari: “Ajakirjandus kohati samuti otsib äärmusi ja sellega õhutab pessimismi-et kõik ongi metsas.”

    ajakirjandusel on siin oma roll, üldiselt tasuks vähem seda virisemist lugeda.

    “Ka osa rahvast on harimatu ja ei tahagi paremaks saada, on rahul oma jorsindusega.”

    kes siin süüdi on peale nendesamade, kes ise areneda ei taha? teistelt nõuda on alati lihtsam. aga tehku ise.

    “Näiteks ühel talunikul varastatakse pidevalt bensiini. Ja tehaksegi ära see, et enam ei varastata”
    talumees paneb kaamera valvama ja laseb vargad töölt lahti. lihtne? lihtne.

    “Pole vaja mingit udu ajada- vaja on ära teha! Konkreetselt tõstetaks palga alampiiri, konkreetselt tõstetaks õpetajate palka. konkreetselt loodaks töökohti.”

    kui konkreetselt, siis konkreetselt. mitu töökohta, sina mari, oled loonud?

    Vasta

    • ckrabat
      juuni 23, 2013 @ 12:39:58

      See mari on pointi tegelt ära tabanud:
      mari
      23.06.2013 09:56
      Mulle tundub, et ega riigil endal, seadustel nii väga viga ju ei saa olla. Probleem on inimestes. Kes on võimuahne, rahaahne, loll aga aktiivne jne. Need, kes praegu rikkad on, said selleks valdavalt ikkagi nö. teiste arvelt-see on üks musta verd tekitav fakt. Kuidagi on süsteem selline, et kui sa oled haritud, eetiline, hea inimene, siis sõidetakse sust tihti üle, seega tippu sellised inimesed ei jõua. Jõuavad sellised üle laipade minejad. Samuti on kõigil hirm oma elatise pärast, seega ei julgeta eriti sõna võtta. Ajakirjandus kohati samuti otsib äärmusi ja sellega õhutab pessimismi-et kõik ongi metsas. Ka osa rahvast on harimatu ja ei tahagi paremaks saada, on rahul oma jorsindusega. Palju on lihtsalt pealiskaudset näitamist, ilma sügavama sisuta. Muidugi, ilmselt on ka mujal maailmas sarnased nähtused aga püüdlema peab ikka parema poole. Vaja oleks konkreetseid tegusid, kus on algus ja lõpp. Et rahvas tunneks-on abi. Selles mõttes oli Savisaare tasuta piletisüsteem ideaalne näide. Miks mitte sama loogikat kasutada mujalgi. Näiteks ühel talunikul varastatakse pidevalt bensiini. Ja tehaksegi ära see, et enam ei varastata. Pole vaja mingit udu ajada- vaja on ära teha! Konkreetselt tõstetaks palga alampiiri, konkreetselt tõstetaks õpetajate palka. konkreetselt loodaks töökohti.

      Probleem ongi selles, et lollide kontsentratsioon on kõrge ja neukkude arv on liiga suur – vt ka järgnevad kommid. Riigil endal pole häda midagi.

      Vasta

  6. Jolli
    juuni 24, 2013 @ 20:29:38

    Ma siin mõtlen, et Euroopa võiks vist päästa sarnased liigutused, nagu vabakaubanduslepingu sõlmimine Ühendriikidega jms. mis tuletaks ehk Vanale Euroopale meelde, et lisaks õigustele on olemas ka kohustused (nagu ntx Nato 2% vihmavarju eest jms.) Vabakaubanduslepe looks ehk ühe suure Euro-Põhja-ameerika ühisturu, kus ei jonnitaks tollipiirangutega (ehk on keegi märganud, palju on vähemalt meie Eesti turul kallimad Ameerika arvutid ja tarkvara, rääkimata röögatust tollimaksust, kui mõnele veidrikule peaks pähe tulema endale teiselt poolt ookeani näiteks ameerikalik farmeriauto (a la Ford 150) soetada…
    Ehk oleks abiks ka töökultuuri ja omanikutunde meeldetuletamisel, kui nähakse, kuidas burksiputkade ees elu on ja mille eest võib normaalses riigis kauboidelt molli saada. :=)

    Vasta

  7. ckrabat
    juuni 24, 2013 @ 21:10:12

    Vabakaubandusleppe üle läbirääkimised käivad ja ma olen 99% kindel, et kirjutatakse ka järgmisel aastal alla.
    http://en.wikipedia.org/wiki/EU%E2%80%93US_Free_Trade_Agreement
    See on suht loogiline, sest igasugused lõunamaad trügivad peale.

    Vasta

  8. Jolli
    juuni 24, 2013 @ 21:44:20

    Huvitav, et prantslased oma filmitööstuse pärast lepingule vastu on. Ollivuudi ja prantsuse film ei ole ju absoluutselt samas kaalukategoorias. Ollivuudi film lõppeb tavaliselt nii, et head võidavad kõik, pahad aga pannakse paika. Prantsuse film on teinekord aga õnnetu lõpuga. Sellise lõpuga filmide eest, olgu nad nii sügavad kui tahes, üldiselt normaalne inimene pappi välja ei kärista. Rohkem selline kanni festivali teema. 🙂

    Vasta

  9. ckrabat
    juuni 24, 2013 @ 22:27:02

    Ma ei viitsi praegu teemasse süveneda, aga vahepeal oli miski selline hirm, et vabakaubandusleppe kaudu ACTA taolised kokkulepped jõustuvad tagaselja, toimub miski reptiloidide vandenõu.

    Vasta

  10. ckrabat
    sept. 17, 2013 @ 22:00:01

    Vasta

  11. Trackback: Parempoolse ilmavaate kaitseks | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuni 2013
E T K N R L P
« mai   juuli »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: