Infosõdade ajastu – loll, meie leib!

@ckrabat
Novgorodi WC vihmane suvehooaeg on gladiaatorite areenil etenduvatest murumängudest tõstnud esile kaks kõige populaarsemat etendust – Kreeka võlatragöödia ja kurbloolise naljamängu murjanipaanika. Peaminister Taavi Rõivas nimetas Riigikogu ees tehtud poliitilises avalduses Kreeka lahkumist euroalast tavapäraselt suureks julgeolekuohuks Eestile, mis peaks juba eos lämmatama kriitilised arutelud Kreeka võlakriisi lahendamise alternatiivsete võimaluste üle. Rõivas, kes sammub mööda Ämari lennurada NATO lennukite kaitse all kindlalt edasi, ilmselt teab, millest ta räägib, kuid terminiga “julgeolekuoht” manipuleerimine on viimasel ajal muutunud meie kultuuriruumis väga sagedaseks. Päevakajaliste teemade pidev julgeolekustamine võib tuua välja hoopis soovitule vastupidise resonantsi, mis viitab süvenevale hirmukultuurile Eesti ühiskonnas. Zbigniew Brzezinski on kirjutanud terrorismivastase sõja aluseid kritiseerides, et hirmukultuur, kui inimesi hirmutatakse mingite poliitiliste eesmärkide saavutamise nimel, varjab põhjuseid, suurendab emotsioone ja muudab demagoogilistele poliitikutele kergemaks mobiliseerida avalikku arvamust nende poliitika toetamiseks. Hirmukultuuri elemente võime märgata nii Kreeka võla kui ka pagulasteema käsitlemisel ning mõlemal peatus ka peaminister oma kõnes. Elame infosõdade ajastul.

Julgeolekustamise mõiste võttis rahvusvahelistes suhetes esimesena kasutusele Taani politoloog Ole Waever 1995. aastal ning see kontseptsioon muutus nn “Kopenhaageni koolkonna” kandvaks ideeks. Kopenhaageni koolkond tõi julgeoleku välja kitsalt sõjalise julgeoleku raamidest, näidates, et julgeolekuga annab väga hästi seostada poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid või ka keskkonnakaitselisi teemasid, mida poliitikud oma retoorilistes ülesastumistes sagedasti teevad. Nii julgeolekustas peaminister oma kõnes Kreeka majandusliku olukorra, juhtides tähelepanu sadadele miljonitele eurodele, mida Kreeka lahkumine euroalast Eestile põhjustaks ning toonitas Kreeka muutumist euroalast väljudes välismõjudele avatuks, mis kahtlemata mõjutab meie julgeolekut. Rõivas: “Mitte keegi meist ei sooviks ju näha Euroopa Liidu ja NATO laua taga riiki, mis on sõltuvuses mõnest vaenulikust riigist.” Jälle see Venemaa oht! Niimoodi andis peaminister aga mõista, et Euroopa on muutunud omamoodi Kreeka pantvangiks, kes peab talle perioodiliselt SMS-laenu üle kandma, et ta ilusasti euroalas püsiks, vene rubla peale üle ei läheks ning oma võlgu tagasi maksaks. Sõnum on ilmselgelt suunatud lihtsale kodanikule, kes poliitiliste murumängude labürintides eriti hästi ei orienteeru ning ootab lihtsaid ja selgeid sõnumeid. Euroalast lahkumine ei tähenda siiski mitte lahtumist Euroopa Liidust, kus on teisigi liikmesriike, kes on säilitanud oma rahvusliku valuuta, küll aga tugevdaks Kreeka lahkumine eurot. Rahvusliku valuuta kasutuselevõtt, kui see järgneb võlgade kustutamisele, võib aga Kreeka majandust hoopis elavdada ning Madisoni parafraseerides – “p..sest välja tuua.”

Kreekast oleme ka selles blogis juba küllastumiseni rääkinud, kuid see ei ole ainus teema, millele peaminister oma pöördumises tähelepanu juhtis. Tegelikult on hirmukultuuri vohamine ühiskonnas olnud viimasel ajal eriti jõuline ning pagulasteema on kahtlemata üks selline pseudoprobleem, millega rahvuslikule narratiivile rõhuvad poliitilised jõud on kõvasti trummi löönud ja jällegi põhiliselt “lihtsaid inimesi” hirmutanud. Euroopa Liidu kvootide sisseseadmist pean minagi lühinägelikuks poliitikaks, kasvõi sellepärast, et see lööks uksed ja aknad valla poliitilisteks manipulatsioonideks ning Euroopa vastase kampaania õhutamiseks, mille algatajate kõrvu võib märgata Kremli müüride taga. Peale kvootidest loobumist, mis leidis mujalgi Euroopa Liidus tugevat vastukaja, lõi see aga kõik tingimused probleemi normaalseks lahendamiseks. Ligimeste abistamine on väga kristlik teema, mistõttu võib tunda kahetsust Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks liidrite pagulastevastaste avalduste puhul, mis näitab, et nad on politiseerunud ja näevad oma tulevikku EKRE käepikendusena. Müüt Eestisse saabuvatest võõrastest ja vaenulikest hordidest on järjekordne hirmukultuuri avaldus, mis silmnähtavalt teenib kellegi poliitilisi huve ning õhutab viha ja sallimatust Eesti ühiskonnas. Enesessekapseldumine on märk vaimsest surmast. Rõivas “Meie uudishimu ja maailmapilti peavad rikastama avatud suhtumine erinevatesse ideedesse ja vaatenurkadesse.” Elu peitub mitmekesisuses nagu mitmed klassikud on juba väitnud.

Peaministri kõne oli suures osas pühendatud Eesti julgeolekule, kuid julgeoleku mõiste on palju laiem, et seda võiks tagada ainuüksi NATO või siis ka omaenese lennukite ja tankide toel. Kõige tugevam julgeolekugarantii on korras riik, millele viitavad ka Ukraina sündmused. Sõna võib tänases maailmas olla palju vahedam relv kui ka kõige moodsam tank või raketisüsteem. Infosõjad on tänapäeval omandanud palju võimsama mõõtme, sest kommunikatsioonivahendite areng on olnud meeletu. Raul Rebane tabas hiljutises arvamusloos meedia kasvava rolli meie ühiskonna arengus väga täpselt ära: “Rahvavalgustaja roll enam ei toitnud, vaja oli midagi muud. Paljud heiskasid oma meedialaeva masti lipu «Loll – meie leib!» ja purjetasid kollasesse udusse. Seal hulbivad nad tänaseni, nägemata silmapiiri ja perspektiivi. See viis loomulikult usaldusväärsuse langusele ja muutus toimus ka ajakirjanike staatuses. Urmas Ott nimetas seda lihtsalt: kukkumine kõrgklassist keskklassi.” Meedia on väga palju teinud selleks, et Eesti ühiskond on täna selline nagu ta on: kuri ja sallimatu ning tihti paanikasse kalduv. Rahvast on kergem koondada millegi vastu, kui millegi poolt, kõlab poliitiline vanasõna ja poliitilised eesmärgid on suunatud rahva kõige rumalamale osale nagu soovitas sm Hitler. Meedia on kasumijahis õhutanud äärmuslike liikumiste tekkimist ning saanud tänuväärset toetust poliitikutelt, kes on näinud selles sillutatud teed isikliku populaarsuse suurendamiseks.

Hermann Göring on väitnud: “Rahvas tavaliselt ei taha sõda, kuid nad on valmis alluma oma juhtide tahtele. See on lihtne. Kõik, mida sa pead tegema, on öelda neile, et neid rünnatakse – klassikud: ma kordan, Toompead rünnatakse – ja süüdistada patsifiste patriotismi puudumises ja riigi jätmises ohtude vastu kaitseta. See valem töötab igas riigis”. Internetikommentaariumid on muutunud infosõdades oluliseks lahinguväljaks. Tekkinud on nähtus, mida nimetatakse “trollimiseks”, võõra infovälja teadlikuks mõjutamiseks. Raul Rebane juhib tähelepanu, et “Venemaa tegi oma seisukohtade edendamiseks ja vastaste ideoloogia hävitamiseks tänini töötavad trollivabrikud.” Urmo Soonvald mainis, et trollivabriku tooted ei ole labased “Venemaa on hea” tüüpi sõnavõtud, vaid “ära püütakse kasutada neid avaliku arvamuse hoovusi, poliitikuid, nähtusi ja trende, mis Eesti ühiskonnas domineerivad ning siis hakatakse nende baasilt äädikat haavadele kallama.” Kui leida paralleele Eesti ühiskonnas levivate paanikate vahel, siis võib sattuda hämmastavalt sarnastele trendidele Venemaal, mis võivad varieeruda tatra- ja suhkrupaanikast kuni viha ja sallimatuse õhutamiseni teatavate kultuuriliste või huvigruppide vastu nagu omasooiharad, islamiusulised, mustanahalised jt, keda kujutatakse ohuna valitsevatele väärtushinnangutele. Kuid millised on need traditsioonilised väärtused? Mitmed kommentaariumites sagedasti levivad väljendid nagu “jevroopa liit” (jevrei+jevropa), “liberastid ja tolerastid”(liberal/tolerant+pederast) viitavad selgesti neid tootva trollivabriku päritolule. Muidugi ei ole kõik kommentaatorid kindlasti trollid, vaid nende hulgas on palju rohkem lolle. Lollidel on teatavasti vali hääl, mis levib kaugele ning trollid kasutavad neid osavasti ära.

Trollinduse eesmärk ongi liikvele saada valjuhäälne lollide armee ning kütta ühiskonnas hirmu ja paanikat. Kasuminäljas meedia on siinkohal ulatanud neile abikäe, sest nende väärtuspõhine hindamissüsteem toetub klikkidele, mille alusel neile väidetavalt pritsitakse pappi, kuigi see ei ole eriti majandusteaduslik lähenemine, vaid pigem viitab odavale populaarsusele. Novgorodi WC, kus kõige valjem hääl on lollidel, ei ole ühiskonna suhtes representatiivne, vaid tekitab eksliku mulje nagu lollid ruulivad. Lolli sõnumit järjepidevalt korrates on võimalik ühiskondlikku arvamust kindlasti mõjutada. Vaenu õhutamine mustanahaliste ja “rätipeade” vastu on samuti tõend idapoolsest survest, kellega viiskümmend aastat kooselu ei ole jätnud oma mõju avaldamata ja paljud sealsed väärtused tunduvad suurele osale auditooriumist ilusad ja head nagu preili Soku kodune kartulinina. Paradoksaalselt on mõnel pool soovitatud üle Vahemere tulevate põgenike asendamine Ukrainast tulevate põgenikega riiklusele sama ohtlik kui Petseri ja Narva taguste alade liitmine, mis on samuti üks netitrollide lemmikteemasid, sest nende lõimumine venekeelse inforuumiga on märksa reaalsem kui lääne poolt tulevatel põgenikel. Loll aga ratsionaalselt mõelda tavaliselt ei oska ning talle mõjub visuaalne efekt palju tugevamini. Sama eesmarki kannab ka ägenev sõjahüsteeria õhutamine, mille üheks ilmekamaks näiteks oli allveelaevajaht Stockholmi skäärides, mille eesmärgiks oli pigem avaliku arvamuse mõjutamine, sest kõvasti pappi pandi magama võitluses allveelaevaga, mida kunagi ei leitud. Kui rahvas hakkab rääkima emotsioonide keeles, muutub ta infosõjas kergeks saagiks.

Üks psühholoogilise sõjapidamise, mille hulka infosõjad kahtlemata kuuluvad, peamisi tunnusjooni on ka kriitilise mõtlemise ning alternatiivsete arvamuste tasalülitamine ning ühtse ehk “õige” arvamuse esiletõstmine, mis käib sageli kaasas erinevate teemade julgeolekustamisega. Püstitatakse tõe kriteeriumid ning kõiki neid arvamusi, mis tõe kriteeriumitest erinevad, käsitletakse automaatselt vaenulikena. Trollid on sedagi osavalt ära kasutanud, rõhudes koos viha ja sallimatuse õhutamisega arvamuste erinevusele (“miks nad meid ei armasta?”) ja “rahva arvamuse” eiramisele, kuigi nad unustavad ära, et nad ise naudivad arvamuste paljususe eeliseid täiel rinnal. Äärmuslikel grupeeringutel on tavaks mõelda, et tema see rahvas ongi ja talle kuulub pühas sõjas Tõe ja Õiguse eest monopol rahva arvamuse esitamisele. Arvamuste paljusus tähendab siiski seda, et need, kes nende arvamustega ei nõustu, ei püsi naabrijuhani kombel siivsalt vait, vaid astuvad ekstremistlike mõtteavaldustega võitlusesse, sest vastasel korral võrduks see valge lipu heiskamisega infosõjas ning põgenemisega Novgorodi WC valju hääle eest. Novgorodi WC püsieesmärk on hirmu tekitamine normaalsete kodanike seas, näitamaks, et lolle on palju ja nendega võitlemine on asjatu. Praegune hirmukultuuri puhang ühiskonnas viitab ühtlasi totaalse meedia poolse sotsiaalse tellimuse täitmisele, kas siis mõne välise jõu initsiatiivil või mitte, mille pärituules on äärmuslikke vaateid arendatud umbes kümmekond aastat. Ekstremistlike, nii parem- kui vasakäärmuslike liikumiste, maailmavaadete mõju kasvu võib selle aja jooksul märgata mitmel pool Euroopas ning vähese demokraatliku traditsiooniga Ida-Euroopa on eriti tänuväärne pinnas nende levikule. Ühiskonnas kandepinda omavate teemade julgeolekustamine ja hirmukultuuri soodustamine on aga samuti värava avamine ekstremistlike ideede levikule. Mina soovin rahvale siiski pigem suvist puhkust, päikest ja veini! Relax and chill 🙂

Tavaline tööpäev ühes trollitehases. Kunagi nimetati selliseid numbritehasteks ja seal tehti lolle 🙂 Foto aadressilt: http://www.mr-money.ru/wp-content/uploads/2014/08/information-war1.jpg

Advertisements

22 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    juuli 17, 2015 @ 12:36:12

    Andres Herkel: sada päeva nõrka valitsust
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/andres-herkel-sada-paeva-norka-valitsust?id=71932671
    “Et Taavi Rõivas sisustas eilse istungi poliitilise avaldusega oli muidugi hea, ent soovida jätab avalduse sisu. Peaminister alustas Kreeka kriisi ja pagulasteema käsitlemist täiesti valest otsast. Ta teatas, et avatus ja sallivus ning Eesti geopoliitilise asukoha mõistmine on midagi, millest üksnes valitsuserakonnad aru saavad. Ei ole mõtet tulla rääkima poliitilisest kultuurist nii kultuuritu avaldusega, vähemalt Vabaerakond peab sellist avaldust enesekeskseks ja ülbeks.”

    Vasta

  2. ckrabat
    juuli 17, 2015 @ 12:51:52

    alasti Eesti mees ründas Horvaatia piiripunktis tollitöötajat heinahanguga!
    http://publik.delfi.ee/news/kurioosum/uskumatu-alasti-eesti-mees-rundas-horvaatia-piiripunktis-tollitootajat-heinahanguga?id=71932047
    Esialgsete stultoloogiliste vaatuste põhjal võib tegemist olla mõne stultus robustuse mudeliga 🙂

    Vasta

  3. Jolli
    juuli 17, 2015 @ 13:49:38

    Mina küll ei suuda kreeklasi koos eesti poistega õlg õla kõrval kuskil Sinimägedes NATO eest võitlemas ette kujutada… 😀 Minupoolest võivad nad täiesti rahulikult liituda kellega iganes. Kasvõi türgiga…

    Vasta

  4. Jolli
    juuli 17, 2015 @ 22:20:33

    Vasta

  5. ckrabat
    juuli 17, 2015 @ 22:43:14

    Vasta

  6. ckrabat
    juuli 17, 2015 @ 22:47:42

    Vasta

  7. K_V
    juuli 18, 2015 @ 07:25:22

    Kogu demokraatlikku ideed võib nimetada hirmukultuuriks, mis põhineb ajaloolisel kogemusel. Ajaloolisel kogemusel sellest, kui metsa võib minna poliitika, kui ta liiga professionaalseks muutub ja tekib seisusliku ühiskonnaga sarnane olukord valitsemises. Ilus muidugi, kui asja ajavad oma ala parimad asjatundjad. Paha ainult, et seejuures tekib poliitikaprofessionaalide ja lihtvalijaskonna vahel karjase ja karjatatava suhe, mis tõesti meenutab liikidevahelist suhtlemist. Karjane hakkab uskuma, et ta võib karjatatavale kõike dikteerida.
    Ajalooline hirm põhineb mälestustel juhtuvatest koledustest, kui “võõrliik” kui vaenlane ja parasiit ennast valitsemast tõrjutakse ja poliitika (mõneks ajaks?) maksimaalselt ebaprofessionaalseks-looduslähedaseks muutub.

    “Paljud heiskasid oma meedialaeva masti lipu «Loll – meie leib!» ja purjetasid kollasesse udusse.”

    Vaba ajakirjandusega seotud kõige õnnetum müüt on see, et kui meediaga on midagi halvasti, siis peab (demokraatlikult valitud) valitsuse käsi ilmtingimata mängus olema. Siis jälgitakse metsiku pingega ainult seda valitsuse kätt ja jäetakse tähelepanuta kõik teised võimalused meedia suunamiseks, mis teeb võimalike teiste suunajate töö eriti lihtsaks ja lõbusaks.

    Vasta

    • personainfieri
      juuli 18, 2015 @ 09:47:37

      Ajalooline hirm põhineb mälestustel juhtuvatest koledustest.

      Tegelikult on ka see “ajalooline hirm” või ükskõik milline ajalooline kogemus kujundatav selliseks nagu vaja, eriti kui sündmuse vahetud tunnistajad on välja surnud, sellepärast neid kahte kogemust, vahetut ja ajaloolist, omavahel eriti võrrelda ei anna. Ajaloolise kogemuse kujundamisele lisab meedia kahtlemata värvi juurde. Reaalajas võis inimene neukkuaega kiruda, sest ta pidi silmitsi seisama tühjade poelettide, autoostuloa ja korterijärjekorraga. Täna 25 aastat hiljem võib ta seda vabalt mäletada maise paradiisina, kus palk oli hea ja kõik oli odav, eriti veel kui “vaba ajakirjandus” sellist muljet soodustab.

      Vasta

  8. Jolli
    juuli 18, 2015 @ 08:59:11

    Vaba ajakirjandusega seotud kõige õnnetum müüt on see, et kui meediaga on midagi halvasti,

    Kust p*****t see ajakirjandus vaba on? Aga omanike (rahastajad, pangad…)ärihuvid, poliitilised ambitsioonid, kokkumäng erinevate telgitaguste ja võõrjõududega? Raha ei haise.

    Vasta

  9. personainfieri
    juuli 18, 2015 @ 09:25:27

    Vasta

  10. Hindrek
    juuli 18, 2015 @ 13:27:14

    Rõivase probleem pole ilmselt sõnakuulmatus ega loll. Tema kõne sisusse süüvimata, mille pidas peaministriks saanuna, see oli mõtleva inimese kõne. Poliitiliselt mõtleva inimese kõne. Pole ka edaspida soovinud tema kõnede sisusse süüvida, sest need on kollektiivi vili. Rõivasel endal puudub initsiaatori üllameelsus, mis on originaalse mõtlemise eeldusi. Ta on käesoleval ajal kehtiva eesti poliitilise diskursi (diskursuse) parim eksemplar. See diskurss peab ennast pidevalt kehtestama, täiskasvanuks saamise initsiatsioon on läbimata, erinevalt nende õpetajatest.

    Rebane võib ju rääkida hirmukultuurist, reaalselt pole see ühiskonnas tunnetatav, nii lihtsa kodaniku, ettevõtja kui endise ametnikuna jätab isegi uudis MTA jälitustegevusest külmaks. Mida ma peaksin kartma kui kõik õieti teen?

    Informatsioon on üks tunnuseid, mis eristab inimest loomast. Informatsiooniline iseseisev enesekaitsevõime on alati julgeoleku põhiteema, sest muu fauna ei tunne hirmu. Kuid sõnadega ei saa kellegile reaalset kahju tekitada, no ütles halvasti, no mis siis. Eestlastele pole ka omane karjakaupa kauplemine. Pigem tehakse diil vaikselt ja omavahel. Sellepärast pole võimalik ka laulva revolutsiooni tipphetke Laululaval (ca 400 000 osavõtjat) pidada mingiks Rahvuslikuks lepinguks – inimesed kuulasid viisakalt, ümisesid kaasa, aga see ei ajanud neil pead sassi. Iga eestlane selles massis mõtles omi mõtteid, lasmata ennast hüüdlausetest (nt aga ükskord me võidame niikuinii), eriti häirida. Eestlased pole hüüdlausetest orienteeritud rahvas.

    Usun eestlaste külma pead ja külma kõhtu. Ajaloost ja belletristikast on teada üksikuid sotsiaalse häirituse nähtusi, nt need rumalad Mahtra mehed, kes sõda tahtsid pidada. Üldjuhul on eestlane oma kodumaal olnud siiski uurija rollis, kes vaatles,mida võõrad siin peale hakata mõtlevad, laskmata ennast häirida isegi sellest kui maa ära võeti. Teatud mõttes on pärisori isegi parem olla (orjapidajal olid kohustused, millest ka kinni peeti, nt valduse hõivamatuse, hoolekande ja haigekassa), kui MTA uurimisalune.

    Eesti Maksuamet on Euroopa maksuametite kõige efektiivsem eksemplar.

    Vasta

  11. ckrabat
    juuli 18, 2015 @ 14:15:43

    Artur Talvik: tõmmakem pagulaspaanika maha ja tegelgem põhiprobleemidega
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/artur-talvik-tommakem-pagulaspaanika-maha-ja-tegelgem-pohiprobleemidega?id=71940065
    Valitsus on tegelikult saavutanud koos teiste ELi riikidega kohustuslike kvootide tühistamise ja ligi 200 pagulast kahe aasta jooksul ei kujuta meile mingit ohtu. Sellesse tuleb suhtuda rahulikult,“ ütles Talvik, vihjates täna toimuvate pagulasvastasele meeleavaldusele.

    Talviku sõnul oleks kodanike õhinat vaja kasutada pigem Eesti muutmiseks hästi toimivaks riigiks, kus inimesed tahavad elada. „Tähelepanu keskmesse on vaja viia meie tegelikud sõlmprobleemid nagu väljaränne, töökohtade olemasolu, eesti keele väärtustamine, hariduse kvaliteet ja ühiskonna arutelukultuur,“ rõhutas Talvik.

    Vasta

    • K_V
      juuli 18, 2015 @ 23:52:57

      „Tähelepanu keskmesse on vaja viia …ühiskonna arutelukultuur,“ rõhutas Talvik.

      Kui on ilmselge ajakirjanduse müügimeeste otsus, et see ei müü, siis infoühiskonna oludes ei tohiks kõik veel kadunud olla. Kui oma raha eest ja oma vabast ajast lennatakse näiteks kosmosesse, siis miks ei võiks arutelukultuuri edendada ajakirjandusest sõltumatult ja näiteks interneti võimalusi kasutades? Kunagi olla olnud ajad, kus sellega hakkama saadi.

      Vasta

      • ckrabat
        juuli 19, 2015 @ 00:09:28

        Kusjuures ma olen kindel, et “põranda all”, interneti varjulistes soppides ja kasvõi kõikvõimalikes blogides, mis näib küll samuti muutuvat väljasurevaks kultuuriks kõikvõimalike sotsiaalvõrgustike taustal, on arutluskultuur veel täiesti alles, lihtsalt see ei ole massiteadvuse jaoks orbiidil. Lollid on vallutanud ikkagi põhiliselt põhivoolu meedia kommentaariumiruumi. Tõsi, see mõjutab nn “avalikku arvamust” ja seal karjutakse valjemini, mistõttu seda pannakse rohkem tähele, kuid võib-olla seetõttu ei koli lollid end ka eriti mujale väiksematesse kohtadesse välja elama, sest juba piisavalt kogenud stultoloogina julgen väita, et neile on üksteise äratundmine väga tähtis. Loll on rohkem karjaloom.

  12. ckrabat
    juuli 18, 2015 @ 18:31:08

    Vasta

  13. ckrabat
    juuli 18, 2015 @ 18:33:41

    Vasta

  14. Jolli
    juuli 20, 2015 @ 08:04:30

    Vasta

  15. ckrabat
    juuli 21, 2015 @ 22:51:59

    Vasta

  16. ckrabat
    aug. 02, 2015 @ 19:40:10

    Hannes Rummi kolumn: President kõhukinnisuse vastu (9)
    http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/arvamus/hannes-rummi-kolumn-president-kohukinnisuse-vastu?id=72009617
    Paljud ajakirjanduskanalid levitavad vaenulikke sõnumeid ärilistel põhjustel, sest loomulikult suurendas okupandi-video ülesriputamine online-väljaande külastajate arvu ning aitas kanalil reklaamiraha teenida. Kuigi toimetajad pidid nii käitudes aru saama, et aidates omanikul tulu teenida, aitavad nad samal ajal Kremlil oma eesmärke saavutada.
    Raul Rebane analüüsis hiljuti anonüümsete internetikommentaaride ebatervet mõju meie ühiskonnale ning soovitas: “1. Ära loe kommentaare. 2. Ära kommenteeri.”
    Pole mingit kahtlust, et Eesti ja mitmed teised riigid on Venemaa sihikindlate psühholoogilise sõja rünnakute sihtmärk. Seetõttu soovitan ka sotsiaalmeedias järgida põhimõtet: ära levita vaenulikke sõnumeid, ära lase ennast ära kasutada.

    Vasta

  17. Trackback: Saatana teenrid Kuradiveskis ja vaimude tund Postimehe toimetuses | Persona in fieri
  18. Trackback: Eesti julgeolekumuinasjutt II | Persona in fieri
  19. ckrabat
    okt. 29, 2016 @ 11:54:35

    ETV2
    Uhutud mõistus: Masside lumm*
    13:35 – 14:05
    Laupäev 29.10.2016
    Kirjeldus
    Me arvame, et suudame ise otsustada ja käituda oma tahtmist mööda. Ometi käituvad inimesed hulgakesi koos olles teisti kui üksi. Kas massipsühholoogia toimib ka kõrgtehnoloogilises ühiskonnas? Kas haritus aitab mõistuse uhtumist ära hoida? Autor Indrek Treufeldt, režissöör Rahel Selge.
    http://etv2.err.ee/v/haridussaated/uhutud_moistus/saated/b7f9cfe3-966e-4437-a5b8-ea1b7102ce30/uhutud-moistus-16-masside-lumm

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuli 2015
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: