Parempoolse ilmavaate kaitseks

@ckrabat
Kui Anders Behring Breivik sooritas juulis 2011.a kogu Norra ühiskonda vapustanud ränga kuriteo, siis küsiti tolleaegselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt, kas nüüd hakatakse inimeste suurema turvalisuse nimel kruvisid kinni keerama ja suurendatakse kontrolli inimeste privaatsfääri üle, siis vastas Stoltenberg eitavalt – see tähendaks ju Breiviki võitu, midagi sarnast sellele, mida inimkond koges peale islamiterroristide rünnakut 11.septembrit 2001, kui peale suuri vapustusi Ameerika Ühendriikides tugevdati üleilmse terrorismivastase sõja lipu all järelvalvet isikuvabaduste üle, tihendati seinu ja pandi akendele topelttrellid ette, mille järelmeid me näeme täna Assange’i ja Snowdeni juhtumite näitel. Inimkonna heaolu ja turvatunnet ohustavad plahvatuslikult levivad kataklüsmid on nagu keskaegsed katkuepideemiad, mis panevad mõtlema, kuidas end nende vastu kaitsta. Juba puhkenud epideemiat võib ravida nii katkupisikuid hävitades kui ka range karantiini kehtestamisega. Ennetavalt saab vaktsineerida juba teada ja tuntud epideemiate vastu, kuid maailm ei käitu staatiliselt ning tema uinuvat heaolu ähvardavad aina uued ja uued väljakutsed. Mati Hint on märkinud, et: “Demokraatia põhimõtete pea peale pööramist õigustatakse demokraatia kaitsmise imperatiiviga. Kaitstavast jäävad niimoodi ainult räbalad, kaitsmine aga võib muutuda terroriks.” Ideoloogilisi liikumisi hõivanud huvigruppide eesmärk on üsna sageli monopoolse seisundi kindlustamine ühiskonnas. Viimasel ajal on Eesti vasakpoolse intelligentsi seas levinud vaikiva ajastu kuvandi sage kasutamine, kuid selle eufemismi najal üritatakse vältida mitmuslikku maailma ning luua katku katkuga ravides oma vaikiv ajastu, mille moodustavad nomenklatuur ja tema truud jüngrid. Nii nagu igas ühiskonnas võib esineda ja esinebki poliitiline nomenklatuur ja poliitilise mõtte monopol, nii võib tekkida ka kultuurinomenklatuur ja kultuurimonopol, kes üritab maha suruda alternatiivseid kultuuriliikumisi.

19.-20.sajandi katkuepideemiad kajastuvad kahes võimsas meie-gruppidele toetuvas ideoloogias, mis on moodsate tsivilisatsioonide arengut tugevasti mõjutanud – need on natsionalismus ja sotsialismus. Sama puu teised, kuid nõrgemad harud on näiteks feminismus, homoseksualismus ja paljud teised spetsiifiliste huvigruppide ideoloogilised väljundid, antiideoloogiad, mis saavutanud esialgse eesmärgi ehk huvigrupi aktsepteerimise ühiskonnas, on hakanud oma positsioone laiendama ning asunud elitaristlikule vastupealetungile. Paljud algselt positiivse imagoga ideoloogiad on peale eesmärgi saavutamist sumbunud variserlusse. Feminismus saavutas eesmärgi ehk naistele võrdsete õiguste saavutamise meestega juba 20.sajandi esimesel poolel ning edaspidi on asutud kaitse asemel hoopis rünnakule, mis peaks lõppema Robert Merle’i utoopias “Kaitstud mehed” kirjeldatud ühiskonnamudeliga. Võrdsete õiguste tagamise sildi all tegeldakse soolise diskrimineerimise kuvandi ehitamisega, mis peaks tagama huvigrupi kontrolli ühiskondliku mõtte üle. Sarnase taktika on üle võtnud homoseksualistid, kes taotlevad nüüd omakorda piskut võimumonopolist, kasutades “võrdsete õiguste” argumentatsioonina heteroseksuaalse kogukonna väidetavalt priviligeeritud seisundit. Rahvusluse positiivne alge kaob, kui vastav identiteedigrupp on saavutanud omariikluse, sest siis hakkab ta maha suruma kõiki teisi, kes valitseva identiteedigrupiga ei samastu. Hiljuti tuli uudis, kus Norra armee kehtestas esmaspäevase taimetoitluse. Kas see on esimene samm teel lihasöömise keelamisele?

Sotsialismi võidukäik 20.sajandil on viinud Lääne tsivilisatsiooni krahhi äärele, kuid negatiivsete kuvandite loomisega on kõverpeeglis loodud illusioon kapitalismi allakäigust, mida totaalne meedia pidevalt ühiskonnas tugevasti võimendab. Totaalse meedia ning tema poolt promoveeritud arvamusliidrite nõu ja jõuga tekitatud üldrahvalik arusaam samastab parempoolse ilmavaate kultuurivaenulikkuse, kirjaoskamatuse ja vanameelsusega. Üldrahvaliku arvamuse toetuseks mobiliseeritakse avalik arvamus – hakkab toimima Novgorodi WC, kus õigus on sellel, kes kõvemini karjub. Tiit Hennoste ja tema viitamine ultraparempoolsete darvinistide võimutsemisele ilmestab hästi vasakintelligentsi eluvõõrust, kes on jäigalt distantseerunud kõigest sellest, mis elu on. Kui on olemas ultraparempoolsed darvinistid, siis järelikult on seal ka ultravasakpoolsed kreatsionistid, kes arvavad, et nende tõde ja õigus kultuuri valitseda tuleb otse Jumalalt. Seda mõttelaadi ilmestab Hennoste lause: “Kender on minu arvates inimene, kes tuleks kultuurist väga kaugel hoida,” mis põhineb autoritaarsel loosungil “meie oleme kultuur ja need, kes ei ole meie, neil pole õigust kultuurile.” Parimal juhul võivad nad kultuuri tarbida, kui nad sellega ei ohusta “meie” võimupositsiooni, kuid Jumal hoidku, sellised ei tohi kultuuri luua. Selliste meie-gruppide põhjal tekkivad väljasuremisele määratud korporatiivsed ühiskonnad, kus eesmärgiks seatakse samastumine meiega, kes hoiab teisi – neid, kes ei kuulu meie hulka – lõa otsas. Oudekki Loone on “uues” Sirbis sellise kuvanditele toetuva korporatiivse identiteedi päris õnnestunult määratlenud: “Sõnake „idioot” pärineb kreeka keelest ja tähistas algupäraselt neid, kes elasid eraelu väljaspool head seltskonda ning avalikke ameteid. Seisus, mis ka tänapäeva Eestis – ja tegelikult kogu maailmas – haarab üsna laia inimhulka. Neile vastandub eliit, seltskondlik, majanduslik ja poliitiline, keda kirjeldavad eksklusiivsed omadused, näiteks ligipääs haridusele, infole või rahale, millega õigustatakse oma nõuet idiootide üle valitseda. Valitsetakse läbi poliitilise võimu, majandusliku otsusetegemise, aga ka kultuuriruumi raamistamise – määratletakse „hea seltskond” ja „lubatav aruteluviis”. Viimati nimetatu kaudu asuvad võtmepositsioonidel ühiskondlikud intellektuaalid, kes just seetõttu valvavad kiivalt omaenese kasti piire. Kultuur on sitta kanti põnev, sest see legitimeerib võimu kasutamise viisid.”

Eestis on liberaalsest ideoloogiast joonistatud kultuurivaenuliku eduideoloogia negatiivne kuvand, millega põhjendatakse kõiki ühiskonna valupunkte ja mida on oskuslikult, kuid ekslikult seotud Reformierakonnaga. Sedaviisi on üritatud sotsialistide ja natsionalistide ühendkoori jõul liberaalset ilmavaadet ühiskonnast välja tõrjuda. Liberaalsele ideoloogiaga samastavad end Eestis kaks erakonda, Keskerakond ja Reformierakond, kes aga praktikas on sellest üsnagi kaugel. Keskerakond on vasakpoolne populistlik erakond, kes pigem propageerib meie-grupi kollektiivset identiteeti ja konservatiivseid väärtusi. Reformierakond võis liberaalsest ideoloogiast olla mõjutatud oma tegevuse algperioodil, kuid ajapikku on temast saanud kõrge haldussuutlikkusega pragmaatiline võimuerakond, kelle ideoloogiline taust on hämar kui mitte tökattume. Mõlema erakonna ühisjoon ongi võimukesksus. Sotsiaaldemokraadid on Keskerakonnast mõnevõrra intelligentsem seltskond, kes on sarnaselt eesmärgiks võtnud rangete reeglitega ühiskonna ülesehitamise, kuid tehes seda pehmemal ja haritumal moel. Isamaa ja Res Publica Liit on hülgamas parempoolset ilmavaadet ja muutumas esmajoones tugeva sotsiaalse kallakuga rahvuslikuks konservatiivseks erakonnaks, keda ühendav tunnusjoon on vanameelsus. Parlamendierakondade kõrval on veel terve rida äärmuslikke vasakpoolseid, kuid konservatiivseid väikeerakondi, kellel on ideoloogilisi sarnasusi nii araablaste rahvuslik-sotsialistliku Baath-liikumise kui ka revisionistliku sionismiga. Neist tuntum on ex-Rahvaliitlik Konservatiivne Rahvaerakond.

Kuna Eesti on parlamentaarne vabariik, siis on naiivne omistada president Toomas Hendrik Ilvesele “riigiisa” staatust (nagu see oli Konstantin Pätsil), millele viidati selle blogi eelnevas loos (Ilmaprognoos ilmuvale kultuurilehele) ning mille järele on ühiskonnas  teatav sotsiaalne tellimus, kuid tõsi on see, et kõik kolm taasiseseisvumise järgset presidenti esindavad erinevaid väärtuskontseptsioone. Lennart Meri võib pidada lääneliku väärtussüsteemi maaletoojaks, midagi sarnast “Noor-Eesti ” ideaalidele. Talle vastandub Arnold Rüütel, kes esindab stagnatsiooniperioodi, kui toimus tagasilangemine nõukogulikku väärtussüsteemi ehk sinimustvalge Eesti NSV tagasitulek. Toomas Hendrik Ilves on esindanud euroopalikku stabiilsust, kuid ühiskonnas tervikuna on püsinud läänelike ja nõukogude väärtussüsteemide patiseis. Kultuur ei saa olla konservatiivne, vaid liberaalsus on elujõulise kultuuri paratamatu konsistents. Kultuur, mida tuleb säilitada, pole elujõuline, sest konservatiivne kultuur on väljasureva natsiooni väljendusavaldus, mis esindab totalitaarset eliidi ja idiootide vastandumisele ehitatud staatilist kontseptsiooni, mille kohaselt jaguneb ühiskond eliidiks (nomenklatuuriks)  ja idiootideks, kes on loodud eliiti teenima. Jüri Franciscus Lotman kirjutab: “Mulle tundub, et selle paranoilise mõttemaailma allikas on asjaolu, et peavoolu kultuuri-establishment (teisisõnu kultuurinomenklatuur) on võtnud endale igavese opositsiooni mugava positsiooni.” Kultuurinomenklatuur on juba olemuslikult kahepalgeline. Hardo Pajula: “See ei ole väga erinev sellest ajast, mil suletud seltskond Kuku klubis KGB informaatorite kuuldeulatuses Vene võimu kirus ja siis loomeliitudes suurema või väiksema kuulekusega riigi tellimust täitis.”

Vaikiva oleku vastu võitlemise sildi all toimub kultuurinomenklatuuri võitlus libertaarse maailmavaate vastu (neukkukõnepruugis sõda liberastidega), millega üritatakse kultuuri raamistada. Kes või mis on kultuurinomenklatuur? Just nimelt tuleks siin eelistatavalt kasutada mõistet “nomenklatuur” samakõlalise “establishment” asemel, sest nomenklatuuri mõiste pärineb nõukogude kultuurist ning esindab meie teatud osa haritlaskonna unistusi sinimustvalgest Eesti NSV-st, mis põlistaks eliidi valitsemise idiootide üle. Idioodid, kes on Novgorodi WC poolt võimendatud üldrahvaliku arusaama järgi elus läbi lugenud ainult ühe raamatu, tuleb Parnassoselt kõrvale tõrjuda, kusjuures nende samade põlatud idiootide abiga. Vasakpoolse haritlaskonna eesmärk on kuulumine nomenklatuuri hulka. Tema ideaal on võrdsus, kus kõige võrdsemad moodustavadki nomenklatuuri. Vasakpoolsus rõhutab vormi primaarsust sisu üle. Parempoolse haritlaskonna eesmärk on looming ja see peabki olema konkurentsivõimeline. Tema ideaal on vabadus, kus loomingulisi piire pole võimalik ette määrata ja loomingu väärtuse üle otsustab tema tarbijaskond sisu järgi. Nii nagu vabadus (Liberté ) on individualismi (liberalismi) loosung, esindavad võrdsus (Egalité) ja vendlus (Fraternité) kollektivistlikke slõuganeid, vastavalt sotsialistlikke ja natsionalistlikke ideoloogiaid. Parempoolsus ei tugine konservatiivsusele ja enesesäilitamisele, vaid elujõulisele individualismile, samal ajal kui vasakpoolsus on tihedalt seotud kollektiivsusega. Kollektivism on aga nomenklaturistlike meie-gruppide tekke katalüsaator. Praegu tundub, et kasutades üleüldist rahulolematust Reformierakonnaga anti-liberaalsete ideoloogiate võimuletõusuks, valmistatakse ühiskonda ette vasakpöördeks ja uueks vaikivaks ajastuks – kus riik on paks, kord on majas ja naabrijuhan ei mölise.

Establishment

Pilt: http://encrypted-tbn2.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcSnasb3VVlPUHOV4Wgzlt-ZtjbDPcQcxSJei1xBGsnCQs89hRDG

15 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    nov. 24, 2013 @ 21:31:51

    Kas see pole aegunud vaade, maailmavaateid parempoolseks ja vasakpoolseks liigitada, või aegumas vaade maailmale? Küljed muidugi jäävad, aga hoiakuid saab sisustada erinevalt, alateadvuslike impulssidena, mille liigitamine läbi vastanduse võib võimatu olla. Või kas seda ongi vaja?

    Vasta

    • ckrabat
      nov. 24, 2013 @ 21:41:47

      Ei ole vananenud, lihtsalt need mõisted on aja jooksul teisenenud ja tihtipeale valesti kasutatud. Tihtipeale aetakse need segamini liberaalsuse ja konservatiivsuse teljega, millest on siin ka varem juttu olnud, nt https://personainfieri.wordpress.com/2013/04/24/liberaalid-ja-konservatiivid/.
      Parempoolsuse ja vasakpoolsuse vahe on suures osas majanduspoliitiline. Vasakpoolsed toetavad riigi suuremat sekkumist majandusellu ning eelistavad riiklikku protektsionismi vabaturumajandusele, ja parempoolsed vastupidi toetavad suuremat erainitsiatiivi – see diskussioon käib edasi.

      Vasta

  2. ckrabat
    nov. 24, 2013 @ 21:33:38

    Appi!
    Kultuurinomenklatuuri paranoiline võitlus jätkub.
    See Kender on meie intelikentidele juba nagu mõni põlu alla langenud nõukogude kirjanik, keda keegi ei olnud lugenud, aga tema teosed mõistsid häälekalt kõik hukka. 🙂
    Nüüd heidetakse ette, et Hando Runneli 75. juubel pole uues Sirbis kajastamist leidnud. Tunne on umbes selline nagu oleks sm Kirilenko juubel jäänud Pravdas mainimata, ühes kõikvõimalike spekulatsioonidega, mis sellest võib järeldada ja tema kõnesid (uut Sirpi) tuleb nüüd lugeda salaja, pimedas ja teki all.

    Vasta

  3. Jolli
    nov. 24, 2013 @ 22:09:37

    Töörahvas on andnud oma karmi seltsimeheliku hinnangu ja Sirpi ei loe! Töörahvas loeb raha ja ostab uue plastikõlle. 😀

    Vasta

  4. Jolli
    nov. 24, 2013 @ 22:12:04

    Muide see Sirp on nüüd selline hitt, et seda omandada ei olegi nii kerge. 😀
    Reede ennelõunaks oli ta igatahes igalt poolt otsas. 🙂
    Nii hoida!

    Vasta

  5. Jolli
    nov. 25, 2013 @ 07:19:58

    Mingi luuletaja sai 15 min kuulsust.

    Vasta

  6. Jolli
    nov. 25, 2013 @ 12:46:37

    Kindlasti on kunstiinimesed nüüd solvunud, et K. ja L. tagasi astuvad.
    Muidu oleks saanud suveni igasuguseid manifeste kirjutada, allkirju koguda, suid kinni teipida ja muud asendustegevust töötegemisele leida. Nüüd aga tuleb ise näidata, kuidas asju teha. 🙂
    Ilmselt pannakse nüüd jälle mingi mansa pukki ja me ei kuule sellest Sirbist jälle mitte kui midagi ja ostma ei ärgita ka miski. 🙂
    Umbes nagu kõik muud kultuuriajakirjadki, millede toimetused võiksid vabalt ühe katuse all koos ühte ajakirja teha, mitte kümmet erinevat.

    Vasta

  7. personainfieri
    nov. 25, 2013 @ 12:50:39

    See praegune tagasiastumine jätab kuidagi sellise häppeningi mulje, justkui oleks ette planeeritud. Nüüd on nomenklatuuril hea tagantjärele parastada. Võib-olla oleks piisanud vabandusest.

    Vasta

  8. Jolli
    nov. 25, 2013 @ 13:06:54

    Äh nii tüüpiline. Kui ilmub keegi, kes midagi reaalselt teha tahab, kargavad kõik sellisele turja. Millegipärast meenub veerpalukeiss, kus kogu meedia tampis kuni võiduka lõpuni. Muidugi siis ei maksa ka iniseda, et ajalehtede müüginumbrid kukuvad ja rahvas loeb tasuta veebi, maksma ei hakka selliste murumängude eest nagunii keegi.

    Vasta

  9. K_V
    nov. 25, 2013 @ 19:53:26

    Tore on ju.
    Sirbil on oma kindel tarbijaskond oma kindlate nõudmistega. Sirp peab tagama kultuurieliidi staatuse autoritele ja kultuurihuvidega inimese staatuse Sirbi ostjale.
    Kui Sirbi kultuuriteemalised artiklid ärataksid üldisemat arutelu, võiksid igasugused staatused kahtluse alla sattuda. On piisavalt inimesi, kelle jaoks on liigsed mured liigsed.

    Vasta

  10. ckrabat
    nov. 25, 2013 @ 23:07:00

    Jah, muidugi, see tants Sirbi ümber on suuresti tüüpiline staatuse konflikt – eliit vs idioodid.

    Vasta

  11. haha
    nov. 30, 2013 @ 19:47:31

    Issand, milline loll möla 😀

    Vasta

  12. ckrabat
    dets. 04, 2013 @ 20:37:12

    Vladimir Bukovski: Uuest vasakpoolsusest
    http://syndikaat.ee/news.php?uID=3425&lang=est

    Vasta

  13. Trackback: Kas parempoolne ilmavaade vajab kaitset? | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

november 2013
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: