Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid VI

@ckrabat
Järjekordne  aastalõpp on saabumas ja järjekordsed aurahad jagatakse välja. Maailm näib visklevat hulluks minemise äärel ja Nibiru sekkumine on vajalikum, kui ehk kunagi varem. Seda aastat jäävad iseloomustama Brexit, Türgi riigipöördekatse ja Donald Trumpi võit  Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel, kuigi veel kümmekond aastat tagasi ei peetud teda tõsiseltvõetavaks poliitikuks. Alles eile  ütles Itaalia uhkelt ei reformidele, kuigi enamus hääletajaid ei saanud ilmselt isegi aru, millele nad  ei ütlesid. Kuid EI oli suur  sõnum, mis aastat 2016 meenutama jääb. Kindel ei öeldi kõigele, millele vähegi ei öelda andis. Pettumine poliitilises establishmentis muutis kõikvõimalikud hääletustulemused ennustamatuteks, kuid see oli hea aasta kõikvõimalikele populistidele. Rahvas ootas lihtsaid ja kiireid lahendusi, mitte keerulisi ja pikaajalisi programme. Tähtsaks muutus süüdlaste identifitseerimine, mitte lahenduste leidmine. Meedia raudne  haare ühiskondliku teadvuse üle karmistus ning kõikvõimalikud äärmused nii paremalt kui vasakult tõusid populaarsuse laineharjale. Idatuulega Eestisse levinud pagulas- ja kooselupaanika levisid endise hooga. Tugevnes ja süvenes suure sõja ootus, mida totaalse meedia viljeldav hirmukultuur levitas ja soodustas.

Laureaadid kuulutame välja traditsioonilises aastapäevajutluses 30. detsembril ning senikaua võib igaüks esitada kandidaate, kes oleksid nende arvates aurahade väärilised. Möödunud aastal läks Jaan Tatika auraha EKRE wunderkindile hr. Jaak Madisonile ja Saalomon Vesipruuli auraha poliitikaveteran pr. Kristiina Ojulandile, kes harjutas kätt sotsiaalmeedias. Sel aastal on mõlemad jäänud rohkem uute kerkivate talentide varju. Pr. Ojuland on poliitiliste murumängude pealavalt sootuks taandunud.  Jaan Tatika aurahale võiksid kandideerida neukkuikoon hr. Edgar Savisaar, kelle hülgas tema oma erakond ja sundis poliitilises teatris kõrvalosi mängima. Muidugi võib meid järgmisel aastal oodata tavapärane Edgari kui mitmes? tagasitulek, kuid sellel aastal on nii. Temaga võrdselt kaotajaks on jäänud endine peaminister ja vastne Riigikogu aseesimees hr. Taavi Rõivas, kes ilmselt talle endalegi ootamatult oli sunnitud taanduma opositsioonipoliitikuks. Aasta lõpus, muidugi meedia võimsal toel, tõusis fööniksina tuhast kitsekasvataja hr. Martin Repinski. Võib-olla saame kandidaatide nimekirja lülitada tundmatu valijamehe, kes kukutas läbi presidendivalimised, kuid sillutas tee pr. Kersti Kaljulaidile riigipea pjedestaalile tõusmiseks (kuigi Eesti võis sellest hoopis võita). Jaan Tatika auraha väärivad ka Eesti mereväe lipulaevaga “Sakala” salaalkoholi ja tubakat sisse toonud vaprad Eesti mereväelased eesotsas mereväekapten Sten Sepperi ja kaptenmajor Ott Laanemetsaga.

Saalomon Vesipruuli aurahale võiks esitada kõigepealt noored leheneegrid hr. Taavi Minniku ja hr. Vahur Kooritsa, kes aasta jooksul on nii mitmegi originaalse mõtteavaldusega suutnud üllatada ja sundinud nimed meelde jätma. Noorajakirjanike kategooriasse võiks liigitada veel igihalja pr. Evelin Ilvese ja tema meeldejääva teledebüüdi TV-3 Lolli-TV talkshows. Kollektiivset äramärkimist vääriks Lolli-TV näosaade „Su nägu kõlab tuttavalt“, mis väidetavalt naelutas tuhandeid helesinise ekraani lummusesse. Ma ise pole seda saadet kunagi vaadanud, aga kuuldused sellest on minunigi jõudnud. Viimati olevat selle võitnud keegi hr. Kalle Sepp, kes iganes end ka selle nime varjus peidab. Siingi ootame lugejate abi, et nad nominentide nimekirja pikendaksid, sest aasta on olnud pikk ja kõik talendid ei pruugi esimese hooga üldse meeldegi tulla. Nominentide nimekiri täieneb.

Veel kandidaate: Galojan, Tsahkna, Ossinovski.

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid V

@ckrabat
Aasta hakkab lõppema ja auhinnad tuleb jälle välja jagada. Persona in fieri viiendal aastapäeval peame meeles uusi Jaan Tatikaid ja Saalomon Vesipruule, kelle poolest eesti rahvas alati on väga produktiivne olnud. Käesolev aasta meenutab mitme külje pealt eelmängu düstoopiale Maakonna sünd, kui seisame silmitsi murjanipaanikaga ja süvenevale sallimatuse levikule Viha Vabariigis. Ametlik reageering sellele nähtusele on – Juku pea ei ole kandiline ehk üha suurenevad pindu ühiskonna mädapaises ei soovita märgata, mistõttu on sõna võtma sunnitud koguni välisriikide kaubanduskojad, kes kirjutasid Eesti valitsusele avaliku kirja: “Viimase aja pagulaste vastuvõtmise vastuolude valguses on välismaalaste kogukond Eestis, eriti teistsuguse nahavärviga inimesed, märganud verbaalse ja füüsilise ahistamise sagenemist. Mõnede poliitiliste liidrite sõnavõtud, kus mõistetakse hukka pagulasi ja välismaalasi, koos võimetusega neid rünnakuid selgelt hukka mõista, on andnud hoogu äärmuslusele. Suhtumine põgenikesse ja rünnakud välismaalastest tööliste ning sõjaväelaste vastu on hakanud progressiivse riigi mainet rikkuma.” Poliitikute jaoks on murjanipaanika odav ja populaarne vahend sulgemaks silmi riigi ja ühiskonna tegelike probleemide ees. Kui teoorias on avalik arvamus Venemaa-kriitiline, siis praktikas kiputakse järgima just sealseid väärtushinnanguid. Neukku on jälle moes. Kindlasti omab murjanipaanika õhutamine kui nähtus tugevat mõju selle aasta laureaatide nimetamisele.

Tuletame meelde, et 2014. aasta aurahad läksid tuntud tegijatele, vastavalt poliitilise kameeleonlusega kuulsaks saanud hr. Eerik-Niiles Krossile ja kõvahäälne arvaja Novgorodi WC-st hr. Priit Pullerits. Kes on aga Jaan Tatikas 2015? Keda me jääme mäletama kui Saalomon Vesipruuli 2015? Jaan Tatika auraha himustab särava komeedina Eesti poliitikataevasse tõusnud genosse Jaak Madison, kuid talle pakub väärilist konkurentsi murjanipaanika ema pr. Kristiina Ojuland. Kindlasti tuleb ära märkida Eesti poliitika grand old mani Edgar Savisaart aka artist Savikat ning noorpoliitikuid, kuluhüvitiste kulutamise eesrindlast hr. Kalle Muulit ja pr. Maire Aunastet, kes vahetasid ajakirjanikukarjääri Riigikogujate turvalise pensionisamba vastu. Viinalembeline saunasõber hr. Priit Toobal väärib samuti nominentide sekka lülitamist. Pr. Anna-Maria Galojani säravale poliitilisele karjäärile lisas väärilise finaali veebruarist juulini Eesti maksumaksja poolt kingitud puhkus Harku naistevanglas. Jaan Tatika auhinda vääriksid ka IRL noored konservatiivid eesotsas pr. Linda Eichleriga vääramatu soovi eest saada siniselt äratatuna osadust Maakonna sünnist ning viia läänelike väärtuste kaitsmise lipu all loodud Isamaa, millest tänaseks on saanud IRL, Arnold Rüütli ja tema sõprade Rahvaliidu, mille õigusjärglane EKRE on, hõlma alla.

Pr. Kärt Anvelt, dopinguguru Bernatski maaletooja, väärib kindlasti Bonnieri preemia kõrvale ka Saalomon Vesipruuli auraha, sest kuigi suure pauguga vallandunud skandaal heitis viha ja soppa mitmete spordikuulsuste peale, ei õnnestunud tal vihakampaaniat asisemate tõenditega toetada, kuid uue silmapaistva lolli hr. Bernatski esitamisel talendikonkursile Nõia-Intsu ja Iglesiase Aneti kõrvale väärib kindlasti tunnustamist ning Eesti kollase ajakirjanduse grand old lady meelespidamist. Eesti ajakirjandus tegeles möödunud aastal kõvasti murjanipaanika laineharjal viha ja sallimatuse õhutamisega, mistõttu mitmed tundmatuks jääda soovivad meediaaktivistid võiksid saada ära märgitud. Minevikuvaimudest võiks Saalomon Vesipruuli preemiaga pärjata hr. Mart Kadastikku aka sm. Jaak Kaljot, kes nüüd on oma suure eeskuju järel siirdumas kirjanduspõllule. Mart Kadastikku ja tema vaimu “Postimehe” toimetuses tuleb kindlasti tunnustada Eesti ajakirjanduse kolletumise ja neukkulike väärtushinnangute juurutamise eest Eesti ühiskonnas. Võib-olla tasuks meeles pidada Soomele solvumissõja kuulutanud pr. Iivi-Anna Massot ? Miks mitte hr. Jaan Kaplinski Venemaad imetlevaid ja hr. Indrek Hargla Venemaad vihkavaid postitusi, sest mõlemad teenivad tões ja vaimus Viha Vabariiki? Persona in fieri peab meeles pr. Kristiina Ojulandi kuulsaid Facebooki postitusi, mistõttu võiks ta paralleelselt kandideerida ka Saalomon Vesipruuli aurahale. Sotsiaalmeedia ei ole väiksema tähendusega meedialiik ja kusagil pole öeldud, et auraha peab minema põhivoolu meedia esindajale. Kui teile meenub veelgi väärilisi kandidaate kahele väärikale aurahale, palume nendest lahkesti teada anda.

Baru biirge. Murumängud gladiaatorite areenil Saha moodi.

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid IV

@ckrabat
Eesti rahvusmõtte auhinna omistas Tartu Ülikool Toomas Paulile. Tegemist on kahtlemata väärika persooniga, kes esindab eestlust ja seda mõjutanud konservatiivsesse pragmatismi kalduvat luterlikku maailmapilti üsna ehedal kujul ja kuulub eesti rahva suurte mõtlejate hulka. Esile tuleb tõsta Aadu Luukase missioonipreemia omistamist Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mis on tegelenud kristlike väärtuste edendamisega Eesti ühiskonnas. Tunnustust väärib preemia omistamine alternatiivsele rühmitusele, kes on kantud totaalse meedia “musta nimekirja” ning kelle vastu avalikult kujundatakse negatiivset hoiakut. Persona in fieri jagab aasta lõpus samuti auhindu, kuigi veidi teistes kategooriates, arvestades portaali ühiskonnakriitilist hoiuakut. Möödunud aastal pälvisid tunnustuse kasside vastase võitluse aktivist Jaan Tatika auraha laureaat pr. Larissa Kozõreva Tallinna loomade varjupaigast ning teatrikollektiivid NO99 ja Rahvakogu, kes jäid jagama Saalomon Vesipruuli auraha. Kollektiivsete laureaatidena mainiti ära Eesti poliitikud ja kultuurinomenklatuur. Varem on Jaan Tatika auraha kahekordseks laureaadiks saanud soolise võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise volinik sm. Mari-Liis Sepper ning Saalomon Vesipruuli auraha on omistatud totaalse meedia väljaande Postimees arvamusliiderdajatele hr. Peep Pahvile ja pr. Anu Saagimile.

Ühiskonnas silma paistnud üksikisikuid ja kollektiive jagub ka käesolevaks aastaks. Jaan Tatika auraha nominentideks käesolevaks aastaks on Sotsiaaldemokraatlik erakond ja tema esimees sm. Sven Mikser lahkunud kirjameeste kaasamise eest valimisvõitlusesse. Reformeeritud isamaalane hr. Eerik-Niiles Kross on kunagise rohelise värvi ehk jõudnud juba maha pesta, kuid poliitilise kameeleonina, kes on tugevasti mõjutanud Eesti totaalse meedia õhutatavat arvamusliiderlust, väärib ta kindlasti tunnustust. Lastetusmaksu toetajana kuulub nominentide hulka sm. Helmen Kütt, kes on üritanud nõukogudelikke väärtusi elus hoida. Kindlasti ei taha maha kanda aasta isasid ja emasid, kes sekkusid kooseluseaduse protsessi, püüdes taaselustada rahva seas populaarseid neukkuväärtusi. Selle ettepanekuga konkureerib idee anda lastele valimisõigus. Kui Varro Vooglaid ja tema sihtasutus propageerivad kristlikke väärtusi ja nende sõnum kooseluseaduse vastu ühiskonnale oli positiivne, siis aasta isade ja emade manifestist õhkus Viha vabariiki ehitavat negativismi, seal puudusid positiivsed hoiakud ning loodi madala ühiskondliku kasuteguriga kodanike kategooriad, kes kuuluksid hävitamisele ning eesmärgiks seati mõõdutundetu paljunemine. Väärtusi tuleb ehitada, mitte kehtestada, tunneli lõpus peab paistma valgus, ja selle poolest erineb SAPTK üleskutse aasta isade ja emade manifestist nagu päev ööst.

Saalomon Vesipruuli auhinnale võiksid kandideerida politiseerunud ajakirjanikud sm. Andrei Hvostov, hr. Kalle Muuli ja pr. Maire Aunaste. Kui vanasti pärisorjuse ajal unistas orjarahvas magada suleteki all ja süüa sularasva, siis nüüd on inimese (või ka lolli) ülimaks eesmärgiks saanud Riigikogu liikme staatus – et saaks Toompeale kõrge palga peale, kus midagi teha pole vaja. Pensionisammas, mille nimel väikese papi eest võib müüa oma usud ja tõed. Politiseerunud ajakirjanikega võiks konkureerida portaali skeptik.ee püsikommentaator O Cookievaba Kameelion (vt vestlused geneetilise mutantrobotiga I-III), kes on võtnud kõik Eesti lollid oma kaitse alla. Kolmandaks kandidaadiks on Postimehe ajakirjanik hr. Priit Pullerits ja tema tõelise mehe kampaania. Auraha väljakuulutamisel on eeliseks see, kui kandidaat on end jääveega üle valanud või avalikult perset näidanud. Laureaadid kuulutatakse pidulikult välja Persona in fieri aastapäeval, 30.detsembril esitatavas aastapäevajutluses. Senikaua on nominentide esitamine väärikate aurahade saamiseks igati oodatud ning kõiki saabunud ettepanekuid kaalutakse igakülgselt. Aurahade laureaadid on andnud tõsise panuse stultoloogia arendamisse, sest nagu arvamusliiderdaja Rohke Debelak on tähele pannud, siis lollidele meeldivad tavaliselt lollid ideed. Sellepärast võib loota teaduslikku innovatsiooni edasist progressi, nt Rootsis on populaarsust kogunud lollide kiibistamise idee. Peale seda, kui lollide tootmine on hakanud levima vabavarana, on väga oluline säilitada nende üle vähemalt mingisugune kontroll ja jälgida, mida loll teeb, kus liigub jne. Kindlasti võiks sarnast stultoloogilist innovatsiooni rohkem kohata ka Eestis.

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid III

@ckrabat
Uskuge või mitte, aga 2013. aasta Kristuse sünni järgse ajaarvamise algusest saadik on lõppemas ning järjekordsed Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahad ootavad oma väärikaid kandjaid. Jaan Tatika aurahaga peetakse meeles kodanikke, kes propageerides süü presumptsiooni on üritanud viia riigi ja tema kodaniku teineteisest veelgi kaugemale ning on andnud „innovatiivse“ panuse poliitilise korrektsuse juurutamisse Eesti ühiskonnas. Saalomon Vesipruuli aurahaga peetakse silmas negatiivse meediakampaaniaga silma paistnud meediapersoone ning arvamusliidreid, kes võideldes mitmekesise maailma vastu on aidanud kaasa sallimatuse levikule Eesti ühiskonnas. Tunnustades kahekordse Jaan Tatika auraha laureaadi, võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku sm. Mari-Liis Sepperi (sm pole siinkohal isikut halvustav tiitel, vaid püüame siin kasutada sooneutraalsemat liigitust ning unustame hetkeks kodanlikud igandid ehk härrad ja prouad) panust kodanikuühiskonna ohjestamisel, oleks nüüd siis juba post-Nibiru maailmas aeg hobuste vahetamiseks ning manada esile uusi väärikaid kandidaate.

Veerpalu-vastase meediakampaania laineharjal üritas Olymposele tõusta hr. Kristjan Port. Värvikaid elamusi pakkus Sirbi-kampaania, mis avas meie kultuurinomenklatuuri varjatud palge, mis üsna sageli avaldus üleskutsetes vihakampaaniateks (nt Tiit Hennoste, Jaak Urmet, Jan Kaus jt) . Võib-olla väärib autasu kultuuritegelaste kleebitud suudega protesti algataja? Eelmine peatoimetaja hr. Kaarel Tarand oleks samuti tõsiseltvõetavaks kandidaadiks, kuna ta üritas kultuurilehte politiseerida. Väga palju on kuulda olnud salapärasest Rosimannus-Michali tagatoast, mis on ise väike, aga tema jõud on suur. Võib-olla tasuks ära märkida Jääkeldri protsessi algatajaid, kes oskuslikult summutasid rahvaalgatusliku protsessi ja juhtisid selle “õigetele” radadele. Kohalike omavalitsuste valimised pakkusid samuti huvitavaid kandidaate, näiteks Tallina linnavalitsuse nõunik hr. Meelis Pai sai 11 800 eurot maksnud suurepärase penoplastist Ülemiste vanakese eest linnakodanikelt tasuks koguni 234 häält või häälekest. Võib-olla on aasta tegija hoopis Avanejate esinõid hr. Teiba-Ivar? Kultuuri tegelane hr. Vardo Rumessen tegi just vahetult enne konkursi väljakuulutamist jõulise sammu auraha suunas. Hr. Martin Helme “Kui on must, siis näita ust” väärib samuti äramärkimist.  Tugev nominent on kassihävitajana kuulsust kogunud Tallinna loomade hoiupaiga juhataja pr. Larissa Kozõreva, kes suutis aasta jooksul hukata 1790 kassi. Surmanuhtluse teema on siin blogis mitmel korral selle aasta jooksul päevakorral olnud, enamasti küll teoreetikute etteastes ja vägevamat praktikat kui pr. Kozõreval on ka raske kellelgi ette näidata.

Saalomon Vesipruuli auraha on senini saanud Postimehe ajakirjanduskorüfeed hr. Peep Pahv ja pr. Anu Saagim, kuid kindlasti on neil palju väärikaid kolleege, kes on andnud tunnustamisväärse panuse Viha vabariigi ülesehitamisele. Elutööpreemiat väärib näiteks hr. Priit Pullerits, kes on osalenud aktiivselt mitmetes vihakampaaniates, nt Andrus Veerpalu ristilöömises, mis on toitnud meie totaalset meediat ja tema klientuuri mitu aastat. Nüüd, kus Andrus Veerpalu on õigeks mõistetud, võib-olla oleks õige aeg tänada ka hr. Pulleritsu? Korvpallitandem Heino Enden-Üllar Kerde mängis korvpalliklubi “BC Rapla Peded” abiga end auhinna nominentide hulka. Kaur Kenderi särav ette- ja väljaaste vajaks kindlasti tunnustamist, aga kas just sellist. Võib-olla oleks Saalomon Vesipruuli auraha Sirbi peatoimetaja kohusetäitja kukutanud luuletaja Andres Aulele nagu lillkapsahautis kuulsa luuletaja Arthur Hollidee tühjal taldrikul? Armas lugeja, kes sa oled juhuslikult ja eksikombel seda lugu sattunud lugema, sinulgi on võimalus teha oma ettepanek Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade võimalike nominentide osas. Auraha nominent on NO99, sekkumise eest päevapoliitikasse ilma tegeliku soovita maailma parandada, vaid üksnes tähelepanu juhtida, suurendades sellega mitmekesise maailma mahtu, kuid vähendades mitmekesise maailma sisu. Palun kirjuta siia, keda sooviksid väärika aurahaga autasustada ja miks?

Poliitikute ämbreid ei jaksa üles lugeda. Seepärast tuleks asutada vist eraldi poliittatikate ja – vesipruulide nimekiri. Selle avab “sirp lõika, alasile haamer löö” Urmas Klaas. Tema suur konkurent on väliselt isamaalik, sisult keskerakondlik Eerik-Niiles Kross.https://www.youtube.com/watch?v=QtXby3twMmI

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid II

@ckrabat

Jälle on käes aasta lõpp ning võimalus anda hinnang kaaskondsete tegemistele kaduval aastal, vähemalt enne, kui maailm lõppeb.  Jaan Tatika aurahaga peetakse meeles kodanikke, kes propageerides süü presumptsiooni on üritanud viia riigi ja tema kodaniku teineteisest veelgi kaugemale ja on andnud „innovatiivse“ panuse poliitilise korrektsuse juurutamisse Eesti ühiskonnas. Saalomon Vesipruuli aurahaga peetakse silmas negatiivse meediakampaaniaga silma paistnud meediapersoone ning arvamusliidreid, kes võideldes mitmekesiduse vastu on aidanud kaasa sallimatuse levikule Eesti ühiskonnas.

Eelmisel aastal nimetas Persona in fieri  Jaan Tatika auraha vääriliseks võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku sm. Mari-Liis Sepperi (sm pole siinkohal isikut halvustav tiitel, vaid püüame siin kasutada sooneutraalsemat liigitust ning unustame hetkeks kodanlikud igandid ehk härrad ja prouad) ning Saalomon Vesipruuli auraha pälvis hr. Peep Pahv, tõeline mees. Käesolev aasta tõestas, et meie valik oli põhjendatud. Sm. Sepper sai talle pühendatud aurahast uut innustust ning tuli välja paljude uute ja huvitavate initsiatiivide ning algatustega, võitles kodutööde võrdsuse ning sootundliku eelarvestamise eest. Samal ajal on sm. Sepper eiranud sootundlikku lähenemist riiklike kohustuste asetamisel kodanikele ning ei ole võtnud midagi ette soolise võrdõiguslikkuse printsiibile vastanduva ajateenistuskohustuse vastu meessoost kodanikele. Soolise võrdõiguslikkuse tagaks näiteks riikliku sünnituskohustuse kehtestamine naissoost kodanikele. Hr. Pahv jätkas pühendumuse ja kirega väsimatut võitlust Andrus Veerpalu ja tema saavutuste vastu, kuigi Rahvusvaheline Spordiarbitraaži Kohus pole veel suutnud tema tööd vääriliselt tunnustada.

Aeg on välja kuulutada uued nominendid ja ilma vähimagi kahtluseta kuulub sm. Mari-Liis Sepper ka sel aastal ilmakuulsa looduseuurija ja asjade väljamõtleja Jaan Tatika auraha nominentide ringi. Persona in fieri märgib Jaan Tatika auraha kandidaadina ära veel sotsiaalministeeriumi asekantslerit pr. Ivi Normetit, kes paistis silma meditsiinitöötajate streigi aegu, kui ta lubas kvalifitseeritud meditsiinipersonali asemele võtta töötud. Ametnikke, kes lähtuvad päikesekuninga Louis XIV põhimõtetest „riik, see olen mina“ on kindlasti palju rohkem ja siinkohal teeb Persona in fieri oma subjektiivse valiku. Nominentide hulka on lisandunud Andrus Kivirähk ja “Kevadine Luts”. Samuti portaal Hingemaailm.ee, esindaja peaingel Metadron, riiklik programm “Eesti keeletehnoloogia 2011-2017”.

Tuntud kirjaniku ja luuletaja Saalomon Vesipruuli auraha nominentide hulgas soovime näha meedia esindajaid, kes on aidanud üles ehitada Viha vabariiki. Seekord tahab Persona in fieri tunnustada ka alternatiivmeedia esindajaid ja esitab nominentide hulka portaali skeptik.ee vaimse juhi ja arvamusliidri Martin Välliku, kes kirjutas Maaülikoolile Saalomon Vesipruuli stiilis kaebekirja dr.Viljo Viljasoo vastu, pärides aru, kuidas julgeb selline inimene väljuda teadusliku dogmaatika raamidest ning esineda teaduslikus poliitbüroos mitte heaks kiidetud arvamustega. Persona in fieri ei sea kahtluse alla hr. Välliku kiiduväärseid  teeneid füüsika ja astronoomia propageerijana, kuid auraha omistamisega juhime tähelepanu, et oma maailmaruumist väljumine ei või lõppeda teiste maailmaruumide hävitamisega. Nimekiri on aga avatud ja meie lugejatel on võimalik kandidaatide ringi avardada. ACTA eestvõitleja Andrus Ansip on lisatud nominentide nimekirja.  Nuga, kahvel, pott ja pann – Saalomon Vesipruuli auraha nominendiks saab Galojan. Galojanni, Nõia-Intsu, strippar Marco jpt autoriteetsete arvamusliidrite maaletoomise eest saab nominentide nimekirja lisatud “Postimehe” Elu24 peatoimetaja ja Eesti põhivoolu meedia vanaema pr. Anu Saagim.

Laureaadid kuulutatakse pidulikult välja Persona in fieri aastapäeval, 30.detsembril, peale maailmalõppu ja jõule esitatavas aastapäevajutluses.

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid

@ckrabat

Aasta 2011 on peagi lõppemas. Maiade kalendri järgi on see eelviimane aasta Tigris-Eufrati tsivilisatsiooni ajaloos. Aasta lõpus on sageli kombeks töid ja tegemisi vähehaaval kokku võtta. Persona in fieri teeb ettepaneku tähistada mööduvat aastat kahe olulise auraha nominentide väljakuulutamisega, mis annetatakse isikutele, kes on mööduva aasta jooksul millegi „originaal-nahaalsega“ silma paistnud. Nii kuulutas ajakiri “Time” väljapaistva Kreeka revolutsionääri, mässava koera Kanellos/Loukanikose, aasta inimeseks. Kirjanik Eduard Bornhöhe on meile pärandanud kaks suurepärast karakterit, kelle mitte vähem silmapaistvamad järeltulijad tänaseni meie elu edendavad. Kuulsad kaasmaalased Jaan Tatikas ja Saalomon Vesipruul võiksid olla ajalukku jäädvustatud Persona in fieri poolt välja kuulutatud virtuaalsetel aurahadel. Jaan Tatika aurahaga peetakse meeles kodanikke, kes on andnud olulise ning „innovatiivse“ panuse Eesti riigi ja ühiskonna arengusse ning poliitilise korrektsuse juurutamisse ühiskonnas, mis suudavad viia riigi ja tema kodaniku teineteisest veelgi kaugemale ning propageerivad ühiskonnas süü presumptsiooni. Saalomon Vesipruuli aurahaga peetakse silmas „kollase ajakirjanduse“ silmapaistvamaid spekulatsioone, negatiivse meediakampaaniaga silma paistnud meediapersoone ning arvamusliidreid, kes on aidanud kaasa poliitilise kõhulahtisuse levikule Eesti ühiskonnas.

Persona in fieri teeb ettepaneku virtuaalse  Jaan Tatika aurahaga meeles pidada väsimatut rassismi ja apartheidi vastu võitlejat, võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse volinikku Mari-Liis Sepperit, tema väsimatu võitluse eest mustanahaliste sportlaste diskrimineerimise vastu Eesti spordivõistlustel ning Eesti spordifunktsionääride rassistliku palge paljastamisel.

Persona in fieri teeb ettepaneku tunnustada ajalehe „Postimees“ sporditoimetuse juhti Peep Pahvi virtuaalse Saalomon Vesipruuli aurahaga tema pühendunud võitluse kahekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu, tema treeneri Mati Alaveri ja Eesti Suusaliidu avaliku hukkamõistmise eest, mis aitab kaasa negatiivse meediakampaania ning süü presumptsiooni levikule Eesti ühiskonnas, kus meedia on võtnud endale kõrgeima kohtumõistja rolli, ennetades selleks seatud struktuuride tegevust.

Nominentide nimekiri pole sellega mitte lukku pandud ning sobivaid kandidaate võib siia alati lisada.