Hirm ja julgeolekustamine

@H.M. (originaal ilmus mõnevõrra lühendatud kujul „Müürilehe“ 2016 novembrinumbris).
Juulis 2011, kohe pärast Anders Behring Breiviki poolt Oslos ja Utøya saarel sooritatud tapatalge, küsiti tollaselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt, kellest hiljem sai NATO peasekretär, milline saab olema riigi reaktsioon terrorile. Kas kavatsetakse turvakaalutlustel suurendada kontrolli Norra ühiskonna üle ning kodanike õiguseid kitsendada? Stoltenberg vastas ajakirjanike küsimustele: „Riik ei loobu demokraatlikest väärtustest ja uhkusest. Norra vastab rohkema demokraatiaga, suurema avatusega ja suurema poliitilise osalusega.“ Kui Norra hakkaks loobuma demokraatlikest väärtustest ja ühiskonna avatusest, siis tähendaks see lihtsalt seda, et äärmuslased on oma eesmärgi saavutanud. Stoltenbergi reaktsioon, mis järgnes vahetult terroriaktile, erines Ameerika Ühendriikide George W. Bushi vabariikliku administratsiooni reaktsioonist kümme aastat varem pärast islamiterroristide rünnakut New Yorgile ja Washingtonile, mis põhjustasid üleilmse sõja terrorismi vastu. Mälestustseremoonial Oslo toomkirikus rõhutas Stoltenberg, et Norra vastus terroristidele ei saa olla kättemaks nagu Bushi administratsioonil, vaid nad vastavad vihkamisele armastusega, mis on kohane kristlikele õpetussõnadele nagu Jeesus ise neid kaks tuhat aastat tagasi sõnastas. Muidugi, alati saab siin mängu tuua „omade ja võõraste“ vastanduse, sest Breiviki näol oleks nagu tegemist „oma inimesega“, samal ajal kui teiselpool Atlandi ookeani ründasid „võõrad“. Palju kergem on unustada, et mõlemal juhul olid ka ohvrite hulgas nii „omad kui võõrad“ ja ka kriisile reageerimise tagajärjel kehtestatavad piirangud puudutavad kõiki ühiskonnagruppe sõltumata nende välistest tunnustest või päritolust. Siin tekib juba valikute küsimus, kas näilikult suurema turvalisuse ettekäändel ollakse valmis piirama liberaalse ühiskonnaga kaasnevaid individuaalseid vabadusi või neist isegi loobuma.

Kanada päritolu ühiskonnateoreetik Brian Massumi on hirmu paradigmat ja selle mõju ühiskonnale põhjalikult uurinud, näiteks tema toimetatud raamatus „The Politics of Everyday Fear“, University of Minnesota Press, 1993. Viimati ilmus Massumilt raamat „Ontopower: War, Powers, and the State of Perception“, Duke University Press, 2015. 2005. aastal Duke ülikooli ajakirjas „Positions“ ilmunud artiklis „Hirm (spektri väljendatuna)“ („Fear (The Spectrum Said)“), Positions, Spring 2005, 13(1): 31-48) analüüsis ta hirmu mõju kandumist ühiskondlikule teadvusele üleilmse terrorismivastase sõja valguses, mis mõjutas oluliselt Ameerika Ühendriikide sisejulgeolekut. Käesolev artikkel, otsib hirmu ja hirmukultuuri mõjusid poliitikas laiemalt, sealhulgas Eesti ühiskonnas. Hirmukultuur (culture of fear) on ühiskonnateadustes kasutatav mõiste, mis käsitleb hirmu kui emotsiooni süstemaatilist levitamist näiteks poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Väga sageli on seda rahvusvahelises poliitikas seotud terrorismi ja terrorismivastase sõja kuvanditega. Tuntud Ameerika Ühendriikide poliitikateadlane ja kunagine president Carteri julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski on hirmukultuuri arendamist nimetanud terrorismivastases sõjas üheks põhiliseks suunavaks jõuks, kuna see varjab nähtuste põhjusi, tugevdab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise poliitika toetamiseks, mida nad soovivad ellu viia.

Ameeriklaste reaktsioon islamiterroristide rünnakule tõi kaasa riigi ja ühiskonna jaoks elutähtsate küsimuste suurema julgeolekustamise. Julgeolekustamise (securitization) mõiste tõi julgeoleku-uuringutesse nn Kopenhaageni koolkond (Barry Buzan, Ole Waever jt) ja see on protsess, millega laiendatakse julgeoleku mõistet ning nähtuseid erinevatest eluvaldkondadest tõlgendatakse läbi julgeoleku, nähes neis eksistentsiaalseid ohte julgeolekule. Julgeolekustamisega kaasnes hirmukultuuri plahvatuslik levik, mille edendamisel ei saa meedia rolli sugugi alahinnata. Ajakirjanduse vahendusel hakkasid lääne ühiskonnas laialt levima populaarsed kuvandid islamiusulisest kui sünnipärasest terroristist. Meenutame siinkohal kasvõi seda, kuidas Breiviki aktsioon omistati vahetult pärast selle toimumist samuti islamistidele, sest see vastas kehtivale kuvandile – mitmed islamistlikud terroriorganisatsioonid jõudsid enne rünnaku toimepanija tabamist kuriteo isegi oma arvele kirjutada. Hirmukultuuri levimine ei sõltu ainult poliitikute või ametkonna kabinetivaikuses sündinud strateegiatest. Kui meedia ei ulataks poliitikutele abistavat kätt, siis jääksid viimased oma hirmudega üksi. Meedia rolli võib siin näha eelkõige populaarsete ja lihtsustatud kuvandite võimendamises ning tarbijaühiskonnale loodud maailmapildi „hollywoodiseerimises“, millega nende poolt toodetud informatsioon kujundatakse vastavalt tarbija ootustele ning paisatakse turule samasugustele reeglitele toetudes nagu turustatakse Hollywoodi kassahitte. Poliitikute ja meedia vahel tekib vastastikune sõltuvus, sest meedia on oluline vahend, mille abil saab oma poliitilisi sõnumeid kanda massidesse, samal ajal on poliitikute populaarsus ning valimistulemus otseselt sõltuv nende võimest siduda oma poliitilised eesmärgid meedias levinud kuvanditega.

Julgeoleku mõiste teisenemine
Loomulikult eeldab julgeolekustamine eemaldumist traditsioonilisest julgeolekukäsitlusest, milles ainuvõimaliku julgeoleku destabiliseerijana nähti väljastpoolt riigipiire lähtuvat sõjalist rünnakut ning sisejulgeoleku mõistet ei olnud veel avalikku teadvusesse tekkinud. Laiem julgeolekukäsitlus tunnistab, et kõrvuti sõjaliste ohtudega võivad riiki, ühiskonda ja indiviidi mõjutada teiste hulgas poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnast tulenevad ohud, hilisemal ajal seoses küberruumi tekkimisega ka paljud sellega otseselt või kaudselt seotud ohud, näiteks informatsiooni julgeolek. Järelikult peame võrdselt rääkima neist kõigist, mitte ainult sõjalisest julgeolekust. Kõikide nende erinevate julgeoleku lähtevormidega toimetulekuks ei piisa enam uute tankide ja sõjalennukite muretsemisest. Tavakodanikul võib mõiste säärane laienemine panna pea valutama ning suurendada tema hirmutunnet. Näiteks, kui mõni poliitik käsitleb oma kõnes „ajude äravoolu“ riigist julgeolekuohuna ja soovitab selle tõkestamiseks midagi ette võtta, on tegemist ühe sotsiaalse nähtuse julgeolekustamisega. Teadvustades ajude äravoolu julgeolekuohuna, võib tekkida esmase reaktsioonina soov piirid kinni panna. Suletud ühiskonnad on olnud totaalsele ajupesule alati avatumad kui avatud ühiskonnad, sellepärast kardeti Nõukogude Liidus kodanike „ärahüppamist“ põlatud läände nagu ka lääne inimeste kokkupuuteid nõukogude omadega, sest see võis nad nende jaoks kujundatud inforuumist välja viia. Ühiskondlike nähtuste julgeolekustamist on sageli kasutatud tugevama militariseerimise eesmärgil. Hea näide julgeolekustamisest Läänemere regioonis on „Nordstreami“ gaasitoru, mille rajamist Balti riigid valdavalt teadvustasid sõjalise julgeolekuohuna, samal ajal kui teised sama piirkonna riigid tajusid enam sellega kaasnevaid majandus- ja keskkonnakaitseprobleeme.

Massumi mõistet „julgeolekustamine“ ise ei kasuta, see on rohkem omane Euroopa julgeolekukoolkondadele, kuid artiklis viitab ta 2001. aasta rünnaku tulemusena loodud Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeeriumi (Department of Homeland Security) poolt kasutusele võetud kaartide süsteemile, kus erinev värv vastas erinevale riikliku julgeolekuohu astmele. Kasutatavat värvigammat on julgeoleku näitlikustamisel mujalgi kasutatud – roheline (madal), sinine (kontrollitud), kollane (kõrgendatud), oranž (kõrge), punane (tõsine). Hinnang Ameerika Ühendriikide julgeolekuseisundile on pärast 2001. aastat tavapäraselt kõikunud vahemikus „kõrgendatud“ ja „kõrge“. Hinnang „turvaline“ puudub sellel skaalal üldse, mistõttu Massumi väidab, et 2001. aastal New Yorgi ja Washingtoni terroristlike rünnakute järel toimunud muutused Ameerika ühiskonnas tõid kaasa ebakindluse muutumise normaalsuseks. Ka see on näide julgeolekustamisest, millega tunnistati suurema tähelepanu omistamise vajadust sisejulgeolekule. Teisiti sõnastatuna viidi riik permanentsesse julgeolekustatud seisundisse.

Sellisele kogu rahvusvahelist ühiskonda hõlmavale paradigma muutusele on tähelepanu juhtinud teisedki. Taani teadlane Georg Sørensen (artiklis „After the Security Dilemma: The Challenges of Insecurity in Weak States and the Dilemma of Liberal Values.“ Security Dialogue, September 2007 vol. 38 no. 3: 357-378) nendib, et klassikaline julgeolekudilemma (security dilemma) ehk olukord rahvusvahelistes suhetes, kus subjektide julgeoleku tajumine oli modelleeritav vastaspoole rünnaku- ja kaitselahenduste tajutavusele (kui üks riik muretseb endale sõjamasina, et sellega oma julgeolekut suurendada, siis võib see teise riigi julgeolekut hoopis vähendada, kes tajub seda kavatsusena rünnata) on asendumas ebakindluse dilemmaga (insecurity dilemma), kus ohu tajumine hõlmab märksa laiemat skaalat, näiteks võidakse ohte väärtustele tajuda eksistentsiaalselt ohuna julgeolekule. Ameerika Ühendriikide kontekstis tekkiski 2001. aasta rünnakute järel ebakindluse dilemma, kui teistsuguseid väärtusi esindava paarikümne terroristi poolt toime pandud kuritegu, mille tagajärjel hukkus 3000 inimest, tajuti märksa laiemalt islamitsivilisatsiooni rünnakuna lääne liberaalsetele väärtustele, kuid nende väärtuste kaitseks sooviti isikuvabadusi hoopis suurema kontrolli alla saada.

Totaalne julgeolekustamine võib aga vastupidiselt ootustele ebakindluse dilemmat ühiskonnas hoopis süvendada, mille toimel võib inimene tajuda julgeolekuohte praktiliselt kõikides elusfäärides. Massumi kasutab oma artiklis näitliku kuvandina rahvastiku ühendamist juhtmevabasse võrgustikku, mille abil jõuab valitsus iga kodaniku individuaalsesse kesknärvisüsteemi ja kutsub seal teatavate märksõnade sisestamise abil esile enesekaitsereflekse tajutavate ohtude vastu, kusjuures ohtude tajumine toimub ärrituse kaudu. Ärritunud inimest ei huvita lahenduse leidmine, vaid süüdlase identifitseerimine. Emotsioonide kaasabil häälestatakse ühiskonda toetama ühte või teist otsust ning etteantud käitumismustrite kaudu, mida kodanikud üksteiselt matkivad, mobiliseeritakse ühiskonda neid otsuseid ka ellu viima. Terrorismivastase sõja „hollywoodiseerimise“ käigus omistati islamiusulisele automaatselt vaenlase ehk terroristi kuvand – kui oled juhtumisi islami usku, siis järelikult potentsiaalne terrorist ja riigi vaenlane. Terrorismivastase sõja toetuseks võimendati meedia vahendusel kokkukukkuvate World Trade Center tornide kuvandit, mida potentsiaalsele tarbijale intensiivselt edastati nagu mõnda kaubaartiklit reklaamides. Pikemas perspektiivis on kuvandi reprodutseerimine viinud selleni, et täna lubab 8. novembril 2016 presidendiks valitud vabariiklane Donald Trump peatada islamiusuliste sisserännu Ühendriikidesse. Selliseid tarbijaühiskonnale suunatud mõjutustehnoloogiaid annab kujundlikult hästi edasi kaheksakümnendate kultusfilm They live, mis ilukirjanduslikus võtmes lahkab ühiskondliku kontrolli põhimõtteid. Filmi kangelane leiab päikeseprillid, mille abil näeb ta meedia ja reklaami kaudu levitavate sõnumite allteksti, kuhu on peidetud varjatud käsklused nagu „alluda“, „tarbida“, „paljuneda“, „muganduda“, mille abil maailma vallutanud tulnukrass seda juhib ja valitseb. Kuigi tegemist on ulmefilmiga, pakub ta hulgaliselt äratundmishetki ka kõige selle kohta, mis toimub täiesti reaalses maailmas.

Emotsioonid poliitikas
Viimasel ajal on hakatud emotsioonide mõju rahvusvahelistele suhetele ka teaduslikult uurima. Richard Ned Lebow juhib oma teoses „A Cultural Theory of International Relations“ tähelepanu paradigmamuutusele ameeriklaste maailmapildis: pärast külmale sõjale järgnenud rahukümnendit tõi 2001. aasta julgeoleku taas esiplaanile. Ameeriklaste šokist võib 11. septembri sündmuste konteksti arvestades isegi aru saada, sest tegemist oli esimese tõsisema rünnakuga nende territooriumil pärast seda, kui jaapanlased ründasid 1941. aasta lõpus Pearl Harbouri. See võis küll suurendada ühiskonna sisemist solidaarsust, kõik asetusid ohvrite poolele, kuid ühtlasi muutis ühiskonna ohuretoorika poolt kergemini mõjutatavaks ja hirmudele kergemini allutatavaks. Ameerika ühiskonnas laialdaselt levima hakanud hirmukultuur tekitas näiliku õigustuse ulatuslikuks jõudemonstratsiooniks, mida ei kasutatud üksnes teo vahetute toimepanijate karistamiseks, vaid üritati vaenlastest luua ühtset koondportreed, mida on ka avalikkusele kindlasti kergem turustada. Selle asemel, et al-Qaeda tegevust kriminaliseerida, ühiskonda rahustada ning hirme maha suruda, otsustas Bushi administratsioon talle kätte mängitud olukorda ära kasutada ja algatada ambitsioonikas sõda terrorismi vastu, seda nii välis- kui sisepoliitilistel põhjustel. Osama bin Ladenist vormiti Hollywoodi kuvandeid matkides seitsmepealise lohena mõjuv antikangelane, kuid ka antikangelane võib aja jooksul kellegi jaoks muutuda kangelaseks, eriti veel siis, kui tema peade maharaiumiseks kulub kümmekond aastat, mille jooksul filmistsenaarium areneb välja mitmeosaliseks seriaaliks. Iraagi ründamine 2003. aastal on ilmekas näide stsenaariumi laiendamisest, mille abil üritada tabada mitu kärbest ühe hoobiga.

George W. Bushi poolt ellu viidud üleilmse terrorismivastase sõja väljakuulutamise poliitika suurendas ebakindlust mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid kogu maailmas ning ebakindluse dilemma laienes Ameerika ühiskonnast väljapoole, millele teiste hulgas viitab näiteks Lebow. Niinimetatud Bushi doktriini – mõiste, mis koondab president George W. Bushi (ametis 2001-2009) välispoliitilisi põhimõtteid. Selle keskne põhimõte oli Ameerika Ühendriikide julgeolekuhuvide kaitsmine üle kogu maailma ja rahvuslike huvide eelistamine rahvusvaheliste institutsioonide tegevusele – järellainetusena hakkasid Ühendriikide eeskujul sarnast afektiivset poliitikat kasutama mitte ainult lääneriigid, vaid selle võtsid omaks mitmed läänele vastanduvad riigid ja ideoloogilised või poliitilised liikumised, kes rõhutasid hirme Ameerika Ühendriikide ning sealsete väärtuste leviku ees kui ohtu nende ühiskonnakorraldusele ja kasutasid seda omakorda suuremaks julgeolekustamiseks. Kui me pöörame tähelepanu kasvõi Venemaa presidendi Vladimir Putini julgeolekupoliitilistele käitumismustritele, siis võime tajuda sarnasusi Bushi doktriiniga. Kuna ameeriklased ründasid ebakindluse dilemmast lähtudes 2003. aastal Iraaki, võisid venelased kergesti leida õigustuse Gruusia ründamiseks 2008 ja Ukraina ründamiseks 2014. Paradoksaalsel kombel õigustasid nad sellega ühtlasi Bushi poolt rakendatavat poliitikat.

Kui kodanikud tajuvad ohtu nende turvalisusele, vahet pole, kas see oht on reaalne või imaginaarne, siis võivad nad kergesti nõustuda suletud ühiskonnale omaste piirangutega. Hirm, eriti hirm teistsuguste ees, kelle käitumisloogikat me ei mõista või ei taha mõista, võib olla samuti üks grupi solidaarsusel põhineva identiteedi kujunemist soodustavatest kriteeriumidest. Massumi jõuab järeldusele, et hirmudele järeleandmine ning võimsa poliitilise masinavärgi rakendamine nende võimendamiseks ei muuda ühiskonda turvalisemaks ning Ameerika Ühendriigid ei ole täna turvalisemas seisundis, kui ta oli seda enne 2001. aasta rünnakuid. Ühtlasi tekitati foon poliitikale, mille vilju lõikavad täna paljud populistlikud poliitikud. Donald Trumpi hirmudele rajatud presidendikampaania sai sisulise alguse viisteist aastat tagasi. Trump pakub silmaga nähtavaid ja käega katsutavaid lihtsaid lahendusi, mille keskmes on tugev visuaalselt tajutav kuvand, näiteks müür USA-Mehhiko piiril. Avalikus ruumis levivate hirmudega võitlemiseks akumuleeritakse ühiskonnas leviv ebaturvalisus hirmukultuuri oskusliku võimendamise abil poliitiliseks kapitaliks. Kui ühiskonnas levib kuvand, et mehhiklased ohustavad oma põhjanaabrite sotsiaalset turvalisust ning võtavad ära nende töökohad, siis tuleb ohu näitlikustamiseks ehitada kahe riigi vahele müür ja panna mehhiklased selle eest maksma. Samamoodi viis Suurbritannia rahvahääletusel Euroopa Liidust välja teatud ühiskonnakihtides leviv hirm Ida-Euroopa odava tööjõu ees. Ohtude võimendamisega suudetakse tekitada olukord, mis vastab Robert Sheckley ulmejutule „Tont nr. 5“, mille tegelased peavad suletud ruumis võitlema nende endi poolt lapsepõlves tekitatud tontidega, selle asemel et jõudu ja ressurssi rakendada ühiskonna ees seisvate tegelike probleemide lahendamiseks.

Hirmukultuur Eestis
Eesti ja Ameerika Ühendriike sarnasus peitub selles, et sisejulgeoleku teemasid hakkasid mõlemad teadvustama üsna hiljuti: Ameerika Ühendriigid pärast 11. septembri terrorirünnakuid, kuid Eestile helises äratuskell veelgi hiljem, alles 2007. aasta aprillirahutuste järel. Enne seda teadvustati Eestis ainuvõimaliku julgeolekuohuna üksnes Venemaalt lähtuvat sõjalist rünnakut, mille eesmärk on territooriumi vallutamine ja Venemaaga liitmine. Müüt Venemaa poolt Teise maailmasõja stiilis läbi viidavast sõjalisest rünnakust on muudetud dogmaks, milles pole lubatud kahelda ning millist emotsiooni veelgi tugevdab ajaloolise süü narratiiv, kui 1939-40 aasta sündmuste keerises iseseisvus sisuliselt vastuhakuta loovutati. Sarnaselt ameeriklaste 2001. aasta traagikale on Eesti julgeolekunarratiivis tugevasti domineerinud kättemaksu motiiv. Oodatava sõjalise konflikti narratiiviga loodetakse 70-aasta tagune ajalooline süü maha pesta. Narratiivi õiguspärasuse kinnituseks luuakse rahvamütoloogias eesmärke, mis nagu tõestaksid eesoleva sõjalise konflikti vältimatust nagu näiteks Venemaa valmisolek alustada maailmasõda Läänemere jäävabadele sadamatele juurdepääsu saamise eesmärgil. Seda narratiivi toetavad Lääne meedias viimasel ajal sagedasti esinevad kuvandid, mis räägivad, et Baltikum on Venemaa järgmine sõjaline sihtmärk peale Ukrainat. Milles aga peitub taolise narratiivi ohtlikkus, et sellega suletakse silmad paljude Venemaalt lähtuvate tegelike ohtude ees, mille eesmärk on Eesti riikluse nõrgendamine, Venemaa mõjusfääri tugevdamine ning kaudne juurdepääs NATOsse ja Euroopa Liitu, mida ta võib tema poolt mõjutatavate satelliitriikide abil üritada saavutada. Kõik see loob eelduse hirmukultuuri püsimise rahvusliku identiteedi koostisosana, mis aga omakorda tugevdab kõikvõimalike ekstremistlike meeleolude levikut.

Venemaa või Eestit sõjaliselt rünnata eelkõige kahel ratsionaalsel põhjusel, selles mõttes, et toovad väed sisse nagu oodatud ja alustavad sõda, mitte, et korraldavad siin mingeid pisikesi sigadusi, küberrünnakuid või infosõda, mida nad nagunii teevad.
1. Tekib mingi jama siinsete venelastega.
2. Mingi laiema Venemaa ja Lääne vahelise sõjalise konflikti raames.
Kas Lääs ja Venemaa lepivad omavahel kokku, et peame natuke sõda, sest mingeid jõujooni on vaja ümber jagada – mida ei saa üldse mitte välistada, eriti veel peale Trumpi valimist presidendiks, kui võib kõike juhtuda. Kasvõi Trumpi poliitika Lähis-Idas sisaldab kahte teineteist väistavat narratiivi – Iraani ründamine, mida toetavad Iisrael ja Saudi Araabia, ja Islamiriigi hävitamine, mida toetavad Iraan ja Venemaa, siis võimalusi pingete edasiseks eskaleerumiseks on mitmeid. Või siis mingi arusaamatuse, mismatchi tulemusena, kui üks või teine pool doseerib kusagil millegagi üle, ka see on sõjalise konflikti potentsiaalne allikas. Kõik see muu on belletristika, tondimängud murumängude areenil ja kangelaslik võitlus tuuleveskitega, mis on kinni soovmõtlemises, kui usutakse seda, mida tahetakse uskuda. Eesti probleem ei ole otseselt selles kinni, kas NATO lepingu artikkel 5 kehtib või ei kehti. Võib arvata, et NATO üksused ei toodud siia selleks, et Venemaaga sõda pidada, millest räägib eelkõige idapoolne narratiiv, vaid ikkagi selleks, et võimaliku sõjalise konflikti puhkemist ära hoida, muuta ründamine veelgi riskantsemaks. Kui Eesti ise ulatab Venemaale abistava käe ja toetab tegudega tema poolt levitatavat kuvandit, et siin levivad ekstremistlikud (sh surnust üles äratatud natsionaalsotsialistlikud) meeleolud, siis ei kehti meie kohta iseenesestki mõista ükski päästev artikkel ega lepingusäte, sest Eesti on sel juhul end Läänemaailmast ise välja arvanud.

Eesti on kaasaegses Euroopas üks tugevamini julgeolekustatud ühiskondi, mis teeb ta avatuks massikommunikatsioonivahendite kaudu levivatele kõikvõimalikele paanikahoogudele, tatrapaanikast kooselupaanikani ja sealt edasi pagulaspaanikani, hoolimata sellest, et kõikide nende nähtuste tegelik mõju ühiskonnale on väike. Tatar ei ole kindlasti eesti rahva põhitoiduaine, mille kadumine toidulaualt võiks põhjustada näljahädasid või muid humanitaarseid katastroofe. Kooseluseadus puudutab tegelikult vaid marginaalset osa ühiskonnast, kellele ta annab näiliselt juurde rohkem õiguseid, kuid nende õigustega kaasnevad ka varjatud kohustused. Pagulasteema aga kirjeldab ilmekalt olukorda, kus mingi teema edukas „hollywoodiseerumine“ suurendab probleemi mõju ühiskonnale märgatavalt, kui populaarsete kuvandite abil maalitakse ühe pildi peale kokku mitmeid erinevaid probleeme: Euroopat tabanud migratsioonilaine, millel võivad olla nii humanitaarsed kui majanduslikud ajendid ja Euroopas toime pandud terroriaktid. Nende nähtuste omavaheline seostamine on valdavalt imaginaarne. Kui koostada tüüpilise Euroopa islamiterroristi psühholoogiline koondportree, siis pole siin midagi tegemist praeguse migratsioonilainega, vaid suures osas kunagiste migrantide teise ja kolmanda generatsiooni probleemiga, kellest teatud osa tunneb end valdavalt sotsiaalsetel põhjustel ühiskonnas, kus ta on üles kasvanud, ebaturvaliselt ning on protestiks pöördunud islamisse ja ühinenud selle kõige radikaalsema ideologiseerinud osaga. Väga paljudel neist on selja taga sekulaarne ja isegi kriminaalne minevik ning paljud on radikaalse islami vastu võtnud vanglas. Müüri ehitamine Euroopa ümber aitaks vaevalt elu hammasrataste vahele sattunud noorte radikaliseerumist peatada. Selle asemel peaksid lääne ühiskonnad rohkem tähelepanu pöörama probleemi tegelikele põhjustele.

Paanikahood muudavad aga kogu ühiskonna hirmukultuuri poolt kergesti haavatavaks. Meil on tavaks saanud lisada kaaluka argumendina mistahes poliitiliste otsuste õigustamiseks epiteet „tänases julgeolekuolukorras“, mis kanaliseerib või lämmatab võimaliku diskussiooni juba eos, sest kõik saavad aru, et ühe või teise otsuse varjus tõstatuvad ohud meie julgeolekule. 2015. aasta jaanuaris Reformierakonna üldkogul peetud kõnes rõhutas peaminister Taavi Rõivas: „Miks peaksid Reformierakonna toetajad neil valimistel kindlasti valima tulema ja hääletama Reformierakonna poolt? Esiteks, on tänasest keerulisest julgeolekuolukorrast tulenevalt eesootavad valimised mingis mõttes kui usaldus- ja toetushääletus Eesti riigile, meie kestmise tahtele.“ Kirjas erakonnakaaslastele uue välisministri ametisse nimetamise puhul viitab Rõivas jällegi ärevale julgeolekuolukorrale. Kuid sarnast retoorikat kohtab ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Hiiu maavanem Riho Rahuoja teatab Eesti Vabariigi 97. aastapäeva aktusel peetud kõnes: „Tänases julgeolekuolukorras saame üha paremini aru, et ühe väikese riigi iseseisvuses ja vabaduses ei ole midagi iseenesestmõistetavat.“ Need on vaid mõned valitud näited sarnaste sõnumite hulgas, mis võimalikest headest kavatsustest hoolimata tegelikult suurendavad ärevustunnet. Kui mingit sõnumit piisava intensiivsusega sisestada, siis tajub auditoorium ohtu võimendatuna. Selles kontekstis meenutab Eesti ühiskond itaalia kirjaniku Dino Buzzati poolt romaanis „Tatarlaste kõrb“ maalitud ühiskonda, kes oli pidevas valmiduses teiselt poolt kõrbe saabuvate tatarlaste rünnaku ootuses ja unustas sageli ära kõige selle, mis siinpool kõrbe toimub. Eesti ei ole kindlasti mingi erand, kui vaatame kasvõi üle mere Rootsi poole, mida 1981. aastast saadik, kui nõukogude allveelaev Karlskrona lähedal karidele sõitis, on regulaarse sagedusena tabanud allveelaevapaanika.

Julgeolekustatud kuvandite ning hirmukultuuri edukaks maaletoojaks Eesti ühiskonnas on osutunud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes on poliitilist kapitali kogunud nii kooselupaanika kui pagulaspaanika toel. Oma poliitika toetuseks pakutakse emotsionaalseid lahendusi. Nende presidendikandidaat Mart Helme soovis kaitsekulutusi tõsta 2,4 %-ni sisemajanduslikust koguproduktist (SKP), küsida Ameerika Ühendriikidelt 500 miljoni dollari ulatuses abi ning võtta ka sõjalise riigikaitse tarvis laenu. Kõik see pidi toimuma väljaspool laiapõhjalist riigikaitset, st olema suunatud kitsalt sõjalise võime suurendamisele. Kokkuvõetuna soovitab Mart Helme ilmselt valmistuda sõjaks, sest sõjaliste kulutuste suurendamine peab tulema millegi arvelt, järelikult mingid valdkonnad peavad saama vähem ressursse. Teledebatis ütles Helme selle kohta muidugi kuldsed sõnad, et see kõik tuleb majanduskasvu arvelt, aga kahe protsendi sisu ongi muutuv, mis majanduskasvu toimel suureneb. Ma eeldan, et EKRE soovib vastukaaluks vähendada näiteks haridus- ja teaduskulutusi, mille areng võib vähendada tema toetajaskonda? Nagu Trumpi tüüpiline valija Ameerika Ühendriikides esindab elanikkonna eakamat ja vähem haritumat kontingenti, nii on ka EKRE valija Eestis sarnane Trumpi valijale teiselpool Atlandi ookeani – sarnaselt neile, kes Suurbritannias toetasid riigi lahkumist Euroopa Liidust, “lihtsad inimesed” burksiputkade ees ja poe taga, kellele globaliseeruva maailmapoliitika keerulised nüansid jäävad mõistetamatuks ja nad soovivad end oma hirmude vastu võimalikult lihtsate vahenditega kaitsta. Piirame! Keelame! Tapame maha! Sünnitame üle! Selline ühiskonnagrupp on hirmukultuuri poolt kergemini mõjutatav. Suutmatus kiirete ühiskondlike muutustega kaasa minna võib tekitada soovi ajaratast tagurpidi liikuma panna nagu Nõukogude Liidus sooviti kunagi Siberi jõed teistpidi voolama suunata. Varasemad ühiskondlikud formatsioonid olid staatilisemad, mis kestsid tavaliselt mitmeid inimpõlvi ja üleminekud ühelt etapilt teisele kulgesid aeglasemalt.

Kahe protsendi mantra väärib ehk mõningat lahtirääkimist, sest seegi on märk riigi kõrgest julgeolekustamise tasemest, kuna riigi sõjaline julgeolek on riigieelarvet silmas pidades asetatud eelisseisundisse. Arenguruumi on veel piisavalt, sest erinevatel hinnangutel võivad näiteks Põhja-Korea kaitsekulutused ulatuda kuni 50 %-ni SKP-st, kuid iseküsimus, kas sealne elukorraldus on üldse väärt, et teda kaitsta.  Üleskutsed suurendada kaitsekulutuste protsentuaalset osakaalu veelgi, stiilis kes pakub rohkem,  on olnud ühed tüüpilisemad populistlikud üleskutsed, mida on laialt leviva hirmukultuuri tuules väga kerge esile kutsuda. Tasub üle korrata, et tegemist ei ole Eestile kellegi (nt Washingtoni, Brüsseli) poolt peale surutud nõudmisega, vaid soovitusega, mis on Eesti poolt vabatahtlikult võetud kohustuseks. Ma ei väida, et sellise kindla protsendimäära kehtestamine on iseenesest halb mõte. Selle taga võib näha ratsionaalset loogikat, sest riigikaitse kulutuste reaalne suurus on sõltuvuses sellest, kuivõrd edukas on riik majandusrindel. Küll aga tasub hoiatada populistlike hirmukultuurist tulenevate katsete eest saavutatud tasakaalu muuta. Kuna SKP koguprotsent saab igal juhul olema 100%, siis igasugune tasakaalu muutmine saab toimuma millegi arvelt. Ärimees Jüri Käo on öelnud: „On tähtsam, et osaleme missioonidel, mitte see, et ostame vaestemajja uue uhke kahuri! Ja siis koguneme ümber selle läikiva kahuri nagu mingis Aafrika hõimus ja imetleme seda läikivat asja! Kui riigil on ikka raha otsas, siis ei ole mõtet kahurit osta.“ Kui sulle kahur ikka väga meeldib, siis pead oma majandusliku seisu viima niikaugele, et sul on kahuri ostmiseks vajalikud ressursid olemas. Sügavasti võib kahelda, et näiteks kui uus tank ostetakse politseinike koondamise arvelt, siis see ka tegelikult tõstab riigi julgeolekut. Riigi tegelik kaitsevõime oleneb siiski sellest, kuivõrd need kaks protsenti on kaetud riigi tegelike kaitsevajadustega, kulutatud raha hulk ise riiki ei kaitse. Kui riik kannatab tõsiste poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja miks ka mitte keskkonnaprobleemide all, Ukraina näide on siin väga ilmekas, siis ainuüksi sõjalise kaitsevõime eelisarendamine tema julgeolekut ei taga.

Ühiskonnas jõudu koguv mastaapne julgeolekustamine loob soodsa pinnase laiema hirmukultuuri tekkimisele, mis väärtustab ühiskonna suletust. Massumi nimetab hirmu ontogeneetiliseks ja see võib kujuneda isemajandavaks jõuks, mis korduste ja paljundamiste abil liigub ühelt elualalt teisele. Seda võime märgata Eesti ühiskonnas levivast vastuseisust kõikvõimalikele muutusi esilekutsuvatele innovatiivsetele lahendustele, võtame siis Rail Balticu, neljarealise Tallinn-Tartu maantee, tuumaelektrijaama, Saaremaa silla või ükskõik millise muu laiamahulise tulevikku suunatud projekti, mida pea alati tabab tugev hukkamõist, sest hirmukultuuri kammitsetud ühiskond kardab muutusi. Tunne Kelam mainib: „Mitmesuguste siltide varjus ühendab neid üks läbiv joon: vastanduda kõigile kõiges, pakkudes kas uksepaugutamist või olemasoleva purustamist. Positiivsed ja konstruktiivsed lahendused jäävad isolatsionistide nõrgaks küljeks.“ J.R.R. Tolkieni saagadest tuntud kääbikumentaliteet, kus meie ei taha teistest midagi teada ja ärgu teised tahtku meist ka, võib muutusi näha ka ohuna turvalisusele. Bilbo Bagginsi kombel maailma avastama minev kääbik võib pälvida kogukondliku hukkamõistu, sest selle liikmete, Eesti kontekstis eriti noorte ja haritlaste äravoolu, käsitletakse diskursiivselt julgeolekuohuna. Tihtipeale hakkavad suurprojektide üle käivates diskussioonides emotsioonid domineerima ratsionaalsete argumentide üle, sest emotsioone ei pea üksikasjalikult põhjendama, vaid rõhuma sotsiaalsele sidususe ja solidaarsuse vajadusele huvi- või identiteedigrupi liikmena. Nii võime kergesti jõuda populaarse otsuseni, mis ei vasta ühiskonna arenguloogikale.

Rohkem demokraatiat, suurem avatus ja rahva suurem poliitiline osalus esitavad paraku ka kodanikuvastutuse nõude – selleks, et teha kvaliteetset otsust, pead sa ühe või teise otsuse tagajärjed endale ratsionaalsete argumentide abil selgeks tegema ning mitte tuginema emotsionaalsetele hinnangutele, mida sageli mõjutab otsuse tegemiseks vajaliku informatsiooni mittevaldamine. Eriti ohtlik on emotsioonipõhine käitumine julgeolekusituatsioonide hindamisel, mis nõuavad tegelikult ratsionaalset analüüsi, sest emotsionaalne julgeolekukäsitlus võib põhjustada valestimõistmist ning potentsiaalset ohuallikat hoopis tegudele provotseerida. Siin ongi ebakindluse dilemma kerge tekkima. Hirmudega ei tule võidelda, vaid püüda neist vabaneda ning suletud ruumis on neist raskem lahti saada kui avatud maastikul. Kui nüüd kokku võtta, mida peaks Eesti oma lugematute julgeolekuohtude leevendamiseks tegema, siis soovitan mina küll usaldada tänase NATO peasekretäri nõuandeid nagu nad on välja toodud selle artikli alguses.

Hirmu ja õuduse tallermaa

@huviline
Mida inimesed totalitaarsetes ja avatud ühiskondades kardavad, mida nad jälestavad, mida nad vihkavad või õudseks peavad? Täpsemalt, kas olen tundnud midagi sellist, mis võiks olla üldisem või üldistusväärsem, omades kogemust nii suletud kui avatud ühiskonnas? Näiteks omal ajal hirmu- ja õudustejutu sarjas ilmunud Edgar Allan Poe „Kaev ja pendel“ ei tekitanud lugedes minus mingeid hirmu- või õudusevirvendusi, ometi peetakse seda klassikaks, mida lugesin totalitaarse ühiskonna tingimustes. Samuti, kinnipidamisasutused (psühhoneuroloogiahaigla eriosakonnad, vanglad jne) või salaluure (KGB, CIA, MI6) pole minus kunagi hirmu tekitanud. Pigem olen murelik kui inimesed avatud ühiskondades kaovad, sest see tundub õudne. Olen tundnud õudusejudinaid Alfred Hitchcocki filmi „Psycho“ ja ka mõningaid tänapäeva filme, nt Renny Harlini „Saatana kuru“ vaadates. Harlini film tundus alguses põnev, kuid hiljem kui saatan sai kuju(d), hoopis naeruväärne. Nüüdseks on Facebookis levima hakanud prokurör Lea Pähkeli küsimus: „Mis selles m**nis siis õudsat on?“ Tundub, et foobiad on isiklikud. Nende üldistamine pole sellepärast võimalik, kuna iga foobia sisu võib olla individuaalne ja erinev, või on võimalik üksnes mingis osas ja teatud määral. Sageli manipuleeritakse foobia mõistega lihtsalt omale kasulikul eesmärgil või oma teooria põhjendamiseks.

Hoopis teistmoodi on hirmu ja õuduse küsimust valgustanud Uku Masing, kirjutades „Budismist“ Buddha eluloost: „Tõeliselt on/_ _/ja see on tõenäoliselt õige jutt – Buddha oma jutt, et ta on mõelnud, kuidas tuleb, et üks rauk võib tunduda mulle jälk. Miks ta tundub mulle jälk, sest tean ju väga hästi, et ma saan sellekssamaks. Kust ma võtan õiguse tunda tema vastu jälkust? Mis see on, et jälestus mu sisse tuleb? Kas mul on oma vanaduse vastu jälkus, või on see midagi muud? Ja selle mõtte järgi – ütleb Buddha – kadus mu rõõm sellest noorusest, mis mul oli.“ Sama mõttekäik kannab ka vastikustunnet haigete ja räpaste ning õudustunnet surma vastu. Mis õigus on mul surma või lapsporno vastu õudust tunda? Ma ise ju suren samuti kunagi. Miks tunnevad inimesed surma ees hirmu, kui suremises ometi midagi ebaloomulikku pole? Mis on selle põhjuseks, mis põhjustab rõõmu ja julguse kadumise?

Kui sellised tunded on põhjuseks eneseusalduse kaotusele, siis tuleks leida mingi pidepunkt millele tugineda, mis võimaldab olla julgem. Samas, sportlased küsivad sageli, kuhu kadus minu enesekindlus ja siin ei saa kindlasti olla põhjuseks julgusepuudus. Klassikaline hirmu põhjus on teadmatus. Sellest tekkib ebakindlus ja kahtlemine, isegi kui julgusepuudus on kahtlustusena alusetu. Ma ei räägi argpüksist, sest argpükslus on harva esinev kasvatamatuse või väärkasvatuse vili. Levinud on kellegi nimetamine argpüksiks või lolliks, samuti nende mõistetega manipuleerimine. Aga hirmude puhul visaku esimesena kivi see, kes ise pole hirmu kunagi tundnud. Hirmu esineb sõjas ja hirmu olen tundnud sõjalaadses olukorras nagu teenimine Nõukogude armees, kui ainukese eestlasena roodus olin üksinda ja tundsin võimetust vältida võimalikke ohte. Võimetust ja kahtlusi esineb rohkem nooruspõlves ja vähem keskeas, milleni jõudes peaks eneseusaldus kasvama. Kõiki hirme on võimalik võita, kui tegemist pole haigusega. Samas, teadmised ja emotsioonid pole ainsad kohad, kust otsida usalduse või eneseusalduse puudumise põhjusi.

Lääne kaasaegses kultuuris on usk lahutatud usaldusest, kirik riigist. See tuleb võimude lahutamise põhimõttest, sest mõlemad mõisted on väega, millel on õigustmõistev, kombeid kehtestav ja rakenduslik külg. Ingliskeelses maailmas on viidatud sõnade truth „tõde“ ja trust „usaldus“ sarnasusele, kuigi etümoloogiline seos puudub. David Miller: „Ma tahangi nüüd näidata, et kuigi tõe ja usalduse olulist erinevust võib üsna veenvalt põhjendada, on nende vahel tegelikult hämmastavaid paralleele ning meie teadmised tõe kohta võivad ehk heita valgust ka usaldusele.“ (Usaldus, Avatud Eesti Fond, Tallinn, 1998) Sellega tahetakse väita, et avatud ühiskonnas on usaldus kogu tõde. Aga tõde on ka hirm, mida me tunneme, või surm, mida ühiskond eitab või räägib sellest aegajalt ja muuseas. Siin on fundamentaalne vastuolu: need vastuseta küsimused inimkonna karistusähvardusega kaitstud põhikohustuste ja inimkohustuste kohta, mida võiks pidada sama absoluutseks nagu elu inimõigustes. Need vastuseta küsimused elu kohta, mille mõistes absoluutseks kuulutatuna liituvad usk või tõde ja usaldus. Ilmselt just sellepärast keskendus Buddha askeetlusele, kuna tema näol peegeldus usaldus ja selgus. Kuidas usaldada avatud ühiskonda, mille teadmata kadunud ei kao pelgalt elundidoonorluse tõttu, vaid psühholoogiliste operatsioonide pärast, mille eesmärgiks on olla avatud nui neljaks, olles avaldanud teadmata kadunute psüühikale sellist mõju, et nad pole enam tahtnud jätkata. Meie hirmu ja õuduste tallermaaks on välise sileda koore allväärastunud ühiskondlikud protsessid.

PEGIDA tõusev täht Saksamaa taevas

@ckrabat
Murjanipaanika laineharjal on Saksamaa poliitilisel maastikul üha rohkem nähtavale tõusnud pagulastevastane liikumine PEGIDA (Patriotische Europäer gegen die Islamisierung des Abendlande/Patriootlikud Eurooplased Läänemaade Islamiseerimise Vastu) – midagi meie Sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks sarnanev liikumine, mis tõsi küll, ei sea oma sihtmärgiks niivõrd homoseksuaale, kui et pagulasi. Erinevust kahe liikumise vahel on veel niipalju, et kui SAPTK on poliitiliselt seotud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga, siis PEGIDA üritab esineda iseseisva poliitilise jõuna. PEGIDA kandidaat Tatjana Festerling kandideeris juunis 2015 koalitsioonis neonatsliku Saksamaa Natsionaaldemokraatliku Parteiga liikumise sünnilinna Dresdeni linnapeavalimistel ning kogus esimeses voorus kümnendiku häältest. PEGIDA juhtkond on teatanud valmisolekust osaleda tulevikus ka Saksamaa Liidupäeva (Bundestagi) valimistel. Liikumine tekkis oktoobris 2014 Ida-Saksamaal neukkude protestiliikumisena Saksamaa multikultuursuse ja islamiusulise elanikkonna vastu. Oktoobrist 2014 kuni 2015.a. veebruarini toimusid mitmetes Saksamaa linnades iganädalased PEGIDA demonstratsioonid. Liikumine saavutas peagi märkimisväärse populaarsuse. Nende Facebooki lehekülge külastab nädalas 2,5 miljonit asjahuvilist. Neist pool miljonit laigib või sheerib seda. Ametlikult registreeriti liikumine 19. detsembril 2014 Dresdenis mittetulundusühinguna.

PEGIDA juhtfiguur on Ida-Saksamaa töölisklassist võrsunud 42-aastane kokaharidusega Lutz Bachmann, kes on väidetavalt nooruses mänginud professionaalsel tasemel jalgpalli, kuid rohkem on ta tähelepanu äratanud oma kriminaalse tausta tõttu. Bachmanni arvel on koguni kuusteist karistust murdvarguse, joobes autojuhtimise, kokaiinimüügi ja vägivallatsemise eest. Tal on Dresdenis juba 1992. aastal (19-aastaselt)asutatud avalike suhete ja reklaamifirma, mis on spetsialiseerunud ööklubidele. 1998.a. põgenes ta vanglakaristuse eest Lõuna-Aafrika Vabariiki, kuid peeti seal kinni ja toodi Saksamaale tagasi. Mees nagu muiste, kes tuleb burksiputka eest ja teab, mis elu on. 2015.a. jaanuaris pidi ta mõneks nädalaks PEGIDA juhi kohalt taanduma, kuna ajakirjandus avaldas tema Hitleri stiilis foto. Seal ajal täitis liikumise juhi rolli PEGIDA kaasasutaja 37-aastane ärikonsultant ja kolme lapse ema Dresdeni lähedalt Goswigist Kathrin Oertel, kes varem tegutses PEGIDA laekurina. Bachmanni võimule naasmise järel on kunagiste mõttekaaslaste teed lahku läinud ja Oertel asutas konkureeriva Euroopa Otsedemokraatia (Direkte Demokratie für Europa) liikumise. PEGIDA aseesimees on samuti Dresdenist, 49-aastane René Jahn.

Muidugi on PEGIDA mõneti kontroversiaalne. Bachmann on teatanud, et ta pole immigrantide ja immigratsiooni vastu, kuid ta tahab, et see oleks range kontrolli all ning riiki pääseksid vaid need, kellel seda tõesti vaja on. Aprillis 2015 palus Kathrin Oertel avalikult vabandust kõigilt neilt sisserännanutelt, eriti moslemitelt, kes austavad Saksamaa tavasid ja kultuuri ning soovivad sellesse ühiskonda lõimuda. Sama toimub tegelikult ka meie ekretiinidega, kui juhtkond võib teha intelligentseid avaldusi, siis tema taha koondunud mass märatseb ja vihkab. See on pööbliliikumise saatus. Aasta tagasi pussitati Dresdenis oma koduukse ees surnuks 20-aastane immigrant Eritreast Khaled Idris Bahray. Tema koduuks märgistati haakristiga. Natsionaalsotsialismus on tõusev trend nii Saksamaal, mitte juhuslikult just selle idapoolsemas osas, kui ka Eestis. Neukkud kasvavad natsideks, kommunismusel ja natsionaalsotsialismusel on ühised tähed. Kui Kölni ees korraldatud uusaastatrall võis olla Islamiriigi masterplay, siis on avalik saladus, et kõiksugused paremäärmuslased saavad moraalset ja võimalik, et ka muulaadset abi ennast rahvusliku mõtte kantsiks kuulutanud Putini Venemaalt. Mis neid kõiki ühendab, see on Euroopa ja euroopaliku kultuuri ning laiemalt kogu patsifistliku Lääne tsivilisatsiooni vihkamine. Nende ideaalühiskonnas on riik paks, ordnung majas ja naabrijuhan ei mölise. Mitte juhuslikult ei asu PEGIDA ja teiste paremäärmuslike liikumiste stronghold post-neukku Ida-Saksamaal.

PEGIDA 2014.a. detsembri manifestis avaldatud poliitilised põhimõtted näivad esialgsel vaatlusel tasakaalukatena:
1. Nad tunnistavad sõjapõgenike ning poliitiliselt tagakiusatute õigust asüüli saada.
2. Soovib integratsioonialaste õiguste ja kohustuste lülitamist Saksamaa konstitutsiooni.
3. Soovib põgenikekeskuste asendamist hajutatud vastuvõtuga.
4. Soovitab Euroopa Pagulasagentuuri loomist, mis tegeleks immigrantide õiglasema jaotamisega Euroopa Liidu liikmesriikide vahel.
5. Soovib asüülitaotlejate ja sotsiaaltöötajate suhtarvu ühtlustamist.
6. Soovitab Saksamaal järgida Hollandi ja Šveitsi immigratsioonipoliitikat, rohkem ressursse migratsiooni ja põgenikega tegelevale föderaalametkonnale ning taotluste läbivaatamise kiirendamist.
7. Soovib politsei suuremat rahastamist.
8. Nõuab kõikide asüülitaotlemisega seotud seaduste rangemat täideviimist, sh väljasaatmine.
9. Nulltolerants kriminaalse taustaga põgenike ja immigrantide suhtes.
10. On vastu maskuliinsetele ja vägivalda ülistavatele poliitilistele ideoloogiatele, kuid toetab neid islamiusulisi, kes on valmis Saksamaa ühiskonda lõimuma.
11. Kiidab heaks Šveitsi, Austraalia, Kanada või Lõuna-Aafrika Vabariigi immigratsioonipoliitika (Vorbild-tüüpi poliitika).
12. Toetab seksuaalset enesemääramisõigust.
13. Toetab traditsioonilise judeo-kristliku kultuuri kaitset Saksamaal.
14. Soovitab Šveitsi eeskujul laiaulatuslikku referendumite kasutuselevõttu.
15. On vastu relvaekspordile radikaalsetele rühmitustele (nagu Kurdistani Töölispartei PKK).
16. On vastu nagu nad nimetavad paralleelühiskondade tekkele riigis (näiteks šariaadil põhinevad islamikogukonnad).
17. On vastu sugudevahelisele võrdsustamisele ning poliitilisele korrektsusele.
18. On vastu igasugusele radikaalsusele, nii poliitilisele kui usulisele.
19. On vastu vihajutlustajatele (Hassprediger) sõltumata religioonist.

See kõik kokku on siiski teooria. Praktikas on PEGIDA meeleavaldustel sageli hõigatud maha neonatslikke loosungeid ja paremäärmuslike erakondadega nagu Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei või Saksamaa Alternatiiv teevad nad usinasti koostööd. Tasahilju on nad hakanud ka manifestis esitatud punktidest taanduma ja nende nõudmised on läinud radikaalsemaks. 2015. aasta septembris esitasid nad kümnest tingimusest koosneva nõude Saksamaa asüülipoliitika muutmiseks.
1. Asüülitaotluste vastuvõtmise kohene peatamine ning vastava hädaolukorra seaduse vastuvõtmine.
2. Piirikontrolli sisseseadmine kogu piiri ulatuses ning Schengeni kokkulepete peatamine.
3. Turvaala „kaitstud päritolumaa“ laienemine kõigile 47-le Euroopa Nõukogu liikmele.
4. Sõjapõgenikele ajutise asüüliõiguse andmine.
5. Aastase asüülitaotlejate arvmäära piiritlemine ning selle viimine referendumile.
6. Ausust lõimumisdebattidesse ja Aafrika päritolu meespagulaste kuulutamine ebasoovitavateks.
7. Kõik illegaalsed immigrandid tuleb koheselt maalt välja saata.
8. Põgenikeprobleemi lahendamine kultuurikeskselt. Moslemipagulased peaksid suunduma Saudi Araabiasse, Katari ja Araabia Ühendemiraatidesse.
9. Kõik migrandipäritoluga kriminaalid tuleb maalt välja saata.
10. Ei Euroopa Liidule.

Küsitluste järgi avaldab PEGIDA suhtes sümpaatiat ligi kolmandik Saksamaa elanikest. PEGIDA hümn „Together we’re strong“ jõudis isegi muusikaedetabelitesse. Põhiliselt ongi tegemist pööbli- ja neukkkuliikumisega, kuid sarnane sotsiaalne kontingent tõi 80 aastat tagasi võimule Adolf Hitleri. Sotsiaalselt konservatiivsete vaadetega keskklassi, töötute või lumpeni esindajad, kes väidavad, et pagulased tulevad Saksamaale pigem sealset heaoluühiskonda ja sotsiaalabisüsteemi nautima kui et põgenevad sõja eest. Paljud neist toetavad „uue maailmakorra“ konspiratsiooniteooriaid ja seisavad vastu „Ameerika imperialismile“. PEGIDAga seotud tuntud türgi päritoluga saksa kirjanik Akif Pirincci on nimetanud moslemipõgenikke sissetungijateks, hoiatanud, et Euroopa muutub islamiusuliste mädasooks ning süüdistanud Saksamaa võime natsimeelsuses. PEGIDA on kogunud poolehoiuavaldusi ka Putini Venemaalt, kes peab end rahvusluse kantsiks ning on toetanud paremäärmuslikke liikumisi Euroopas. PEGIDA meeleavaldustel võib sageli kohata loosungeid „Saadame Merkeli Siberisse ja toome Putini Berliini!“, „Putin, aita meid!“ ja Venemaa lippe. Liikumine kogub toetust väljaspool Saksamaad, Suurbritannias on loodud PEGIDA UK, liikumisel on toetajaid Skandinaaviamaades ning Facebookist võib leida PEGIDA Eesti kodulehekülje. Kui Saksamaal ja mujal Lääne-Euroopas võis liikumine saada innustust pingetest sisserännanutega, siis Eestisse on murjanipaanika nagu tema eelkäijad suhkru- ja tatrapaanikagi kandunud idatuultega. Nende mõjul on välja kujunemas eripärane „tõelise eestlase“ identiteet, kes on sallimatuse kujundanud väärtuseks. Agressiivsus kaaskodanike vastu on kujunemas normiks. „Tõelise eestlase“ pea pole kunagi kandiline, kuid temal on õigus teiste pea kandilisust hinnata, mida ta rahva ja rahvuse nimel meelsasti teeb, sest rahvas, see on „tõeline eestlane“!

PEGIDA liider Lutz Bachmann. Foto aadressilt: https://i.ytimg.com/vi/VQT64JBV-fQ/hqdefault.jpg

Uustaastaöö Kölni raudteejaama esisel

@ckrabat
Näiliselt on kõik lihtne. Kardetud pagulaste hordid, marutõbised moslemineegrid, märatsevad uusaastaööl Kölni raudteejaama esisel platsil ja vägistavad saksa naisi. Kohe-kohe on nad Eestis. Oh õnnista ja hõiska, ekretiinivägi, sinu märjad unenäod on täide läinud! Totaalne meedia taob usinasti plekktrummi: „Meie omasid rünnatakse, ma kordan, meie omasid rünnatakse!“ Anonüümne kommentaator Paharet hõiskab peagi anonüümsust kaotavas Postimehe kommentaariumis: „Vahest mõtlen kas Hitler oli ikka nii halb inimene kui ajalugu väidab.“ Eesti raporteerib uhkelt, et keeldus kolmest meessoost pagulasest. Rohkem lihtsalt ei tahtnud keegi tulla. Agentuur „naised saunas rääkisid“ teatab läbi meediakanalite: „Kölni politsei juhtkonna olulised avaldused seksuaalsete kallaletungide kohta uusaastaööl on nähtavasti valed, ilmneb operatsioonis osalenud Kölni politseinike ütlustest ajalehele Welt am Sonntag… Vaid väikese vähemuse näol oli tegemist põhja-aafriklatega, suuremas osas olid kontrollitud süürlased, väidavad Kölni politseinikud. Veel ühes punktis räägivad operatsioonis osalenud politseinikud muud kui on ametlikult teatatud. Nimelt on ametlikult öeldud, et tegude toimepanijate peamine eesmärk oli varastamine ning seksuaalne ahistamine oli vaid kõrvaltegevus. Tegelikkuses oli see täpselt vastupidi, ütlesid Kölni politseinikud Welt am Sonntagile. Eeskätt oli see peamiselt araabia päritolu toimepanijate jaoks seksuaalkuritegevus või, kui seda nende vaatenurgast öelda, nende seksuaalne lõbu. Grupp mehi piirab naissoost ohvri sisse, surub ta enda vahele ja hakkab teda vägistama.“ Pole teada, kes laskis tõde seekord sedapidi paista, kuid ju oli niiviisi kellelegi vaja.

Welt am Sonntag edastas populaarse sõnumi, mida näljased rahvamassid murumängude ootuses gladiaatorite areenil pingsalt ootasid. Nemad olid oma süüdimõistva otsuse juba teinud ning ühtegi teist otsust nad ei olnud lihtsalt valmis enam aktsepteerima. Hõissa, näljamängud las alata! Kui võrrelda eesti delfi kommentaariumis meelt avaldava üdini rahvusliku kört ja kama oriented ekretiini sõnavara vene delfi kommentaariumis meelt avaldava puutinlase sõnavaraga, siis on nagu kaks tilka vett. Siinkirjutaja vaatas ühelt pagulastevastaselt saidilt üle jutu taustaks olnud kellegi türklase tehtud Youtube video Kölni raudteejaama esisest uusaastaööl ja tegi järgmised tähelepanekud: 1. Seal oli tõesti palju mitteaarialase välimusega ja mittesaksa keelt kõnelevaid meeskodanikke. 2. Nad jõid Allahile mittemeelepäraseid jooke, tegid suitsu võimalik, et kangemate ainetega kui lihtsalt tubakas ja pildistasid mobiiltelefoniga. Mingi intsident oli, kus kellelgi kukkusid mingid klaasist pudelid puruks. Kas nad üksteisele perset näitasid ja jääveega üle kallasid, ei õnnestunud tabada. Samuti ei pannud ühtegi condom challenget tähele. 3. Naisi oli vähe. 4. Rakettidega vehiti üsna hoolsasti ja seal oli mitu juhtumit, kus keegi võis sellega pihta saada. 5. Mingeid suuri rahutusi või tõsisemat kismat, kus oleksid käed käiku läinud, jällegi ei pannud tähele. 6. Ei hakanud silma mitte ühtegi politseinikku ega ka kiirabiautot. 7. Mingit otsest ahistamise juhtumit samuti ei sattunud kaadrisse. Ma üldse ei eita, et mingeid taolisi juhtumeid võis seal esineda, sest rahvast oli palju, kuid üldine foon tundus olevat rahulik, kaugel sellest, mida meie tunneme siin Pronksiöö nime all. Selliste vaadete eest sõimavad ekretiinid juunikommunistiks ja ISISe agendiks :).

Postimehest võib lugeda näiteks järgmise intsidendi kohta: „Uwe Beister veetis uusaastaöö koos oma tütre Tabea ja tolle abituriendist sõbranna Leaga Kölni raudtejaama lähedal restoranis, kuid ilutulestikku vaatama minnes ja hiljem koduteel langesid noored naised ahistajate küüsi. Isa seisis eespool ja jälgis ilutulestikku, kui kuulis seljatagant karjatust: ahistaja oli ta tütre Tabea üles tõstnud ja rindu käperdanud, ent lasi naise tulema. Vahetult enne oli õues suitsetamas käinud Lea sattunud nelja tumedat verd prantsuse keelt kõnelnud mehe ohvriks, kes teda suudelda ja käperdada üritasid. Veidi pärast seda otsustas Beister koos tütarlastega pidustustelt lahkuda, kuid raudteejaamas tabas neid täielik šokk: jaam oli pungil tema hinnangul araablase välimusega mehi, ent ühtki politseinikku ega raudtejaama töötajat polnud näha.“ Video põhjal tuleb härrasmehega nõustuda, korrakaitsjaid minu silm küll ei haaranud, kuid huvitavaks teeb kogu loo, asjaolu, et ründajad rääkisid omavahel prantsuse keelt. Miks just prantsuse keelt? Süüria on tõesti endine Prantsusmaa koloonia, kuid prantsuse keelt sealseks lingua francaks küll nimetada ei saa, pigem räägiksid nad mõnda araabia dialekti. Küll kipuvad prantsusekeelsed olema Prantsusmaal ja Belgias sündinud Põhja-Aafrika päritoluga mitmenda põlvkonna immigrandid, kellest mõned on silma paistnud ka terrorismirindel, Charlie Hebdo või Bataclani veresaunades. Kas need korratused olid Islamiriigi organiseeritud? Seda enam, et teateid ahistamistest hakkas kerkima nagu seeni peale vihma veel teistestki Euroopa linnadest, isegi Helsingist.

Ühesõnaga, nähtavasti tekkisid paari kebabiputka ees lahkarvamused, võibolla isegi mõni brünetim mees ajas mõnele plikale ligi. Kõigele sellele pandi halloo külge ja mõnele vanemale daamile tuli isegi politsei number meelde. Pealegi ei karjunud keegi seal eriti islamistlikke loosungeid, tüübid tarbisid avalikult Allahi poolt keelatud jooke, ühe korra hakkas tõesti kõrva kellegi poolt lausutud allahu akbar, aga see ei kõlanud väga loosunglikult, pigem umbes nagu üks vant ütles teisele: head uut aastat, issand olgu kiidetud. Pürotehnikaga käitusid nad seal tõesti ettevaatamatult, kuid väidetavalt seadis politsei kolmveerand tunniga 23.30-00.15 ordnungi majja. Loomulikult, kui seal mõne burksi- või kebabiputka ees kedagi ära ei tuntud või kellelegi ronisid aknast tulnukad sisse, see on omaette keiss, millele tulebki reageerida, aga informatsioon selle kohta, mis seal tegelikult toimus on ikkagi vastukäiv. Einoh, kui sa ikka väga tahad arvata, et need olid pagulased, siis ei aita selle vastu ükski vägi, ussi- ega püssirohi, siis tuleb nad vajadusel panna isegi prantsuse keelt rääkima ning siis sa näed neid vajadusel isegi turbanitega ja halatis. Sellepärast teab ka iga põlvepikkune ekretiin väga selgelt, kes seal täpselt olid ja mida nad tegid, sest nii on ette nähtud. Kui on ette nähtud, et toimus prantsuse keelt kõnelevate Süüria päritoluga hilismigrantide massivägistamine, siis nii on, ikka ükski naabrijuhan ei mölise, muidu kutsu Kõlvart, annab lõuga, jõuga.

Mis siis tegelikult teada on? Politseil olevat teada vähemalt 16 väidetavalt põhiliselt Põhja-Aafrika päritoluga kahtlusealuse nimed ja aadressid, aga niikaua, kui need pole avalikkuse ette jõudnud, jääme vastamisi ikkagi spekulatsioonidega. Kokku on räägitud 121 kuriteoteatest Kölnis uusaastaööl, millest kolmveerand on seksuaalse ahistamise kohta. Tähelepanu, mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ahistajate näol on tegemist hilismigrantidega avalikkuse ette pole toodud, kui me jätame välja infoagentuuri „naised saunas rääkisid“, millele tugineb ka eelpool toodud Welt am Sonntagi informatsioon. Eriti rõõmsad on sellist informatsiooni levitama paremäärmuslikud ja pagulastevastased jõud, mis on ka arusaadav, sest nad suurendavad ühiskonnas natsimeelsust ja täidavad teadagi kelle poliitilisi eesmärke. Düsseldorfi elanikud on sotsiaalmeedias avaldatud üleskutsetele reageerides alustanud omakaitsejõudude „Bürgerswehr“ formeerimist. Väljakul oli näha tuhandeid mitteaaria välimusega meeskodanikke, kes tegelesid ilutulestikku tekitava pürotehnikaga ja heitsid rahva hulka pudeleid. McNeo ühiskonnablogis leidsin ühe vähestest asjalikest aruteludest Kölnis toimunu kohta, millega siinkirjutaja suures osas nõustub. Kui tegemist oli organiseeritud aktsiooniga, siis võib selle taga olla kolm allikat: 1) Islamiriik – lootes konflikti Euroopa pinnale laiendada; 2) Venemaa – soovides näidata Euroopat nõrga ja ebausaldusväärsena; 3) Natsid ja nende sõbrad – unistades tulla murjanipaanika laineharjal võimule. Huvitava, kuigi mitte üllatusliku teadaande esitas Briti ajaleht The Telegraph, kes avaldas parlamendi protokollid kahe telefonikõne kohta Tony Blairi ja Muammar al-Gaddafi vahel. Gaddafi rääkis relvastatud äärmusislamistidest, kes Lähis-Idas inimesi terroriseerivad ja valmistuvad Euroopat ründama. Diktaatorit vihastas see, et tema sõnum lääne meediat ei huvitanud. Gaddafi on läinud, kuid äärmusislamistid tegutsevad aktiivselt ja haldavad suuri alasid Liibüas.

Hei, uhnem 🙂

Charlie Hebdo järelmäng – reede 13 Pariisis

@ckrabat
Hollywoodi kultussari “Friday 13” koosneb kokku kaheteistkümnest 1980-2009 välja lastu filmist, mille jäähokiväravavahi maski kandev antikangelane Jason Voorhees kannatab ohjeldamatu tapakire all, liikudes ringi Camp Crystal Lake’i ümbruses. Sari sai endale võika päriselulise väljundi eile Pariisis, kui ilmselt kolm džihadistlikult meelestatud terroristide gruppi tapsid kuues erinevas  Pariisi kohas samaaegselt toimunud rünnakute käigus vähemalt 129 inimest ja vigastasid 352. Mitmed on veel kriitilises sisus haiglas ning hukkunute arv võib veelgi kasvada. Kaheksa terroristi laskis end pommivööde abil õhku või tapeti politsei poolt. Suurem veresaun vähemalt 87 ohvriga korraldati Bataclani kontserdimajas, kus toimus USA bändi “The Eagles of Death Metal ” esinemine. Samaaegselt toimus terrorirünnakute vahetus läheduses Pariisis Stade de France’i staadionil jalgpallimatš Prantsusmaa ja Saksamaa vahel (Prantsusmaa võitis 2:0 Olivier Giroud’i ja Andre-Pierre Gignac’i väravatest), kus osalesid mitmed riigijuhid, sh president Francois Holland ja Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier. Kolm terroristi üritasid siseneda staadionile ja lasksid end õhku peale seda, kui turvamees ta peatas. Prantsusmaa, mille elanikkonnast moodustavad suure osa moslemid, on viimasel ajal olnud mitmete terrorirünnakute sihtmärgiks. Käesoleva aasta jaanuaris toimusid laialdast vastukaja pälvinud rünnakud satiiriväljaande Charlie Hebdo ja juudi toidupoe vastu, kus hukkus 12 inimest. Islamiriik on jõudnud teha avalduse, et terror Prantsusmaal jätkub niikaua, kuni jätkub võitlus kalifaadi vastu. Rünnakud Pariisis järgnesid hiljutisele Venemaa reisilennukiga toimunud 224 hukkunuga katastroofile Egiptuses, mis viis koju Siinai lõunatipus Sharm el-Sheikhis puhkavaid turiste ja paljudele teistele rünnakutele mitmel pool maailmas (sh Türgis, Liibanonis).

Paavst Franciscus teatas, et terroristide veretööle ei ole religioosset ega inimlikku selgitust ja see on osa käimasolevast kolmandast maailmasõjast, sõjas kurjusega, mille laiarindelist pealetungi on kõikjal märgata. Üheksa päeva peale terroristide rünnakuid Washingtonis ja New Yorgis kuulutas Ameerika Ühendriikide president George W. Bush Kongressi mõlema koja istungil pidulikult välja üleilmse terrorismivastase sõja. Kuulutades välja sõja terrorismi vastu ta ühtlasi ka dekriminaliseeris ja legitimiseeris terroristid, omistades viimastele antikangelase tiitli, kuid igast antikangelasest saab kord kellegi jaoks kangelane. Terrorismi ei peetud enam kriminaalseks, vaid poliitiliselt motiveeritud tegevuseks ebakohaste vahenditega. Terroristlikke rühmitusi pandi tähele ja nad jõudsid meedia huviorbiiti. Iga väike lapski teadis nime Osama bin Laden, kelle sotsiaalne staatus jõudis samale tasandile Darth Vaderi, Jokkeri ja lord Voldemortiga. Osama bin Ladeni staarikultuse varjus kerkisid esile tema sajad järgijad, kes lootsid oma kangelasega sarnanbeda. Al-Qaedast sai end edukalt müüv kaubamärk, kes võis edasi tegutseda oma kunagise kuulsuse orbiidis, kuid esile kerkisid uued kaubamärgid, kes üritasid eelmisest kaubamärgist edukamaks saada. Selliseks progresseeruvaks brändiks tuleb nimetada ka Islamiriiki, kes vahetas oma kunagise brändinime Al-Qaeda Iraagis kõigepealt Islamiriigi (Da’ish) vastu ning nüüd püüab uusi turge vallutada Kalifaadi kaubamärgi all.

Kui George W. Bush esines 20. septembril 2001 Kongressi ees, teatas ta, et sõda algab võitlusega al-Qaeda vastu, kuid lõppeb siis, kui iga viimane terroristlik rühmitus on hävitatud. 2013. aastal teatas president Obama, et Ameerika Ühendriigid on loobunud sõjast terrorismi kui nähtuse vastu ning püüab edaspidi keskenduda konkreetsetele vastastele. Ta ütles, et me peame oma jõupingutusi defineerima mitte kui seosetut sõda terrorismi vastu, vaid pigem kui järjekindlaid ning eesmärgistatud operatsioone vägivaldsete ekstremistlike võrgustike vastu, kes ähvardavad Ameerikat. Obama on korduvalt lubanud sulgeda terrorismivastase sõja sümboliks muutunud erivangla USA sõjaväebaasis Kuubal, Guantanamo lahe ääres. Neliteist aastat kestnud võitlus ei ole edu toonud ning olukord Afganistanis ja Iraagis ei ole normaliseerunud. Fiaskoga on lõppemas Araabia ühiskonda leegina haaranud sotsiaalne revolutsioon “Araabia kevad”, kui sekulaarsete ja rahvuslike autokraatlike valitsejate asemele toimus hoopis islamistlike jõudude mõju kasv. Nii juhtus 1979. aastal peale šahhirežiimi kukutamist Iraanis, nii toimus 2003. aastal peale Saddam Husseini kukutamist Iraagis nagu ka 2011. aastal peale Muammar el-Gaddafi kukutamist Liibüas. Iraagis ja Süürias puhkesid ulatuslikud ja verised kodusõjad nagu ka viimase rahvuslik-sekulaarse diktaatori Bashar al-Assadi juhitavas Süürias. Kodusõda sunniitide ja šiitide vahel kestab Jeemenis. Bahreinis suruti opositsiooni väljaastumised maha Pärsia lahe sunniitlike valitsejate kaasabil. Egiptuses asendus õhuväemarssal Hosni Mubaraki režiim peale Moslemi Vennaskonna vahemängu ja sõjaväelist riigipööret, teise marssali, Abdel Fattah el-Sisi juhitava poolsõjaväelise režiimiga.

Aastal 2011 õnnestus Ameerika Ühendriikidel peale kümneaastast ootust ennast Pakistanis varjanud Lord Voldemort ehk Osama bin Laden lõpuks hävitada, kuid see ei tähendanud lõppu ei al-Qaedale ega ka mitte rahvusvahelisele terrorismile. Islamiäärmuslike terroristide seas on tekkinud kaks omavahel võistlevat võrgustikku, kes konkureerivad nagu Coca-Cola ja Pepsi-Cola karastusjookide turu pärast või McDonalds ja Burger King burksituru pärast. Vanem ja väärikam Coca-Cola (al-Qaeda) pakub traditsioonilisi võitlusvahendeid, peab eesmärgiks võitlust Läänega ega oma laiemaid kui vaid ideoloogilisi ambitsioone. Nende allorganisatsioonid on Lashkar al-Zil Pakistanis ja Afganistanis, Ansar al-Sharia Jeemenis, Jabhat al-Nusra Süürias, al-Shabaab Somaalias al-Mourabitoun Põhja-Aafrikas ning al-Qaeda sõsarorganisatsioonid Araabia poolsaarel, Maghrebis, Hindustani poolsaarel ja Kurdistanis. Nad teevad koostööd Talibaniga Afganistanis. Noorem challenger Pepsi-Cola (Islamiriik) on endale püstitanud territoriaalsed eesmärgid ning kunagise islamistliku Araabia Kalifaadi taastamise. Süüria ja Iraagi kõrval on nad välja kuulutanud territoriaalsed vilajetid Liibüas, Siinail, Afganistanis (Khorasani provintsis), Pakistanis, Nigeerias (Boko Haram), Filipiinidel (Abu Sayyaf), Saudi Araabias, Jeemenis, Alžeerias, Pakistanis ja Põhja-Kaukaasias.

Siim Kallas kommenteeris Pariisi terrorirünnakut, et kusagil terrorivastases võitluses on olnud suur möödalaskmine ja kogu Euroopa Lähis-Ida strateegia peab minema ilmselt ülevaatamisele. ISISe vastu luuakse tõenäoliselt hoopis teistmoodi kaolitsioon – Iraan, Venemaa, Bashar al-Assad, Türgi, Saudi-Araabia, Euroopa, USA. See võib tähendada senise strateegia muutumist, mis on silmaklappe kandes pidanud piirkonna põhilisteks destabiliseerijateks Assadi režiimi Süürias ning Iraani ja vaadelnud Islamiriiki ning sunniidi fundamentaliste teisejärgulisena, lootes isegi nende abile. Sellist strateegilist liini on toetanud Ameerika Ühendriigid (eriti selle konservatiivsed ja Iisraeli-lobbyga seotud ringkonnad, kes on kritiseerinud tuumalepet Iraaniga), Prantsusmaa (prantslased on olnud Bashar al-Assadi režiimi ühed kõige järjekindlamad vastased), sunniitlikud islamiriigid eesotsas Saudi Araabia, Katari ja Türgiga ning Iisrael, kelle peaminister Benjamin Netanyahu on järjekindlalt nõudnud Iraani karistamist. Kestev ebajärjekindlus, toimiva strateegia puudumine ning prioriteetide ähmasus on võimaldanud Islamiriigil hoolimata rahvusvahelise koalitsiooni kestvatest õhurünnakutest ellu jääda ning edukaid vasturünnakuid korraldada. Teherani pommitamine ja Assadi kukutamine võitluses Islamiriigi vastu ilmselt ei aita, vaid võib neile kandikul ulatada hoopis Damaskuse väravad, mis võib põhjustada veelgi rohkem kannatusi Lähis-Ida elanikele, suurendada migratsioonilainet Euroopasse ja lõpuks ähvardada ka Iisraeli tulevikku, kelle vastu Kalifaadi tegelased on kindlasti valmis otsustavamaid samme astuma.

Terrorirünnaks enda arvele kirjutanud Islamiriik on poliitilis-ideoloogiline liikumine, mille eesmärk on islami populariseerimine ning vaatemängustamine, mida nad teevad läbi hukkamiste ja terroritegevuse, et äratada rahvusvahelise üldsuse tähelepanu. Religioon on Islamiriigi jaoks pigem taustsüsteemiks ning tema ideoloogia on politiseeritud islam. Oma struktuurilt meenutab see tugevasti ideologiseeritud kommunistlikke ja natsistlikke režiime. Islamiriigi sisemisest korraldusest on vähe teada. 2014. aasta lõpul õnnestus ühena vähestest lääne ajakirjanikest Saksamaa endisel poliitikul ja parlamendiliikmel Jürgen Todenhöferil piirkonda külastada. Ta viis seal läbi mitmeid intervjuusid, mille põhjal avaldati hiljuti saksa keeles raamat “Inside IS – 10 Tage im “Islamischen Staat“” (2015). Todenhöfer peab Islamiriigi tekke peamisteks süüdlasteks lääneriike, eeskätt George W. Bushi administratsiooni, nähes Islamiriigi fenomenis bumerangiefekti Lääne aktsioonidele Afganistanis, Iraagis ja Liibüas. Kindlasti toovad lähimad päevad rünnaku tagamaadesse rohkem selgust. Väidetavalt on üks ründaja sõrmejärgede järgi tuvastatud ja tegemist on 1985. a. sündinud kriminaalse minevikuga alžeeria-portugali päritoluga konvertiidiga, Prantsusmaa kodanikuga Omar Ismail Mostefaiga. Viis terroristidega seotud isikut on võetud vahi alla Belgias, Molenbeekis. Arvatavasti tulid Belgiast ka mõned terroristid. Väidetavalt olevat ühe staadionile pääseda üritanud ühe terroristi juurest leitud Süüria pass (on kindlaks tehtud, et passi omanik sisenes Euroopasse Kreeka kaudu 3. oktoobril)  ja teise juurest Egiptuse pass. Pealtnägijate sõnade järgi oli terroristide seas olnud vähemalt üks euroopa päritoluga mees ja üks naine. Persona in fieri hoiab oma lugejaid sündmuste arengutega kursis.

 

 

Licence to kill IV – Darth Vaderi maski varjus ehk kas saab sallida sallimatut?

@ckrabat
Natsikiivrit, Darth Vaderi maski ja mõõka kandnud 21-aastane Anton Lundin Pettersson jalutas neljapäeval, 22. oktoobril, Rootsis Trollhättanis Göteborgi lähedal klassiruumi Kronani koolis, kus õppis palju pagulaste järeltulijaid, tappis 17-aastase õpilase ja 20-aastase koolitöötaja ning haavas 42-aastast õpetajat ja 15-aastast õpilast. Anders Behring Breivik oli saanud endale jüngri, kuid erinevalt oma kuulsast eelkäijast sai Lundin Pettersson tulevahetuses politseiga haavata ja suri hiljem haiglas. Väidetavalt valis ta ohvrid välja nende väliste tunnuste põhjal, mis viitasid mitte-Euroopa päritolule. Kui Breiviku juhtumi puhul julgesid vaid vähesed tegu avalikult õigustada, siis Lundin Pettersson leidis äärmusliku sotsiaalmeedia kaudu endale hulgaliselt poolehoidjaid. Lundin Pettersson kasvas üles turvalises keskkonnas kui tavaline Rootsi noormees, keda huvitasid arvutid, arvutimängud ja hip-hop muusika. Kahekümne esimeseks eluaastaks oli ta sellegipoolest omandanud paremäärmuslikud vaated, jumaldas Adolf Hitlerit ja natse ning vihkas pagulasi. Ta laikis Youtube’s videoid, mis kõnelesid multikulturaalsest põrgust, juutide kontrollitavast Lääne meediast ja ülistasid rassikeskset maailmavaadet. Mõõga kasutamine relvana viitab Breivikutki lummanud ristisõdalase motiivile. Lundin Pettersson identifitseeris end sallimatuna.

Paradoksaalsel kombel oli üldsuse esmane reaktsioon väga iseloomulik kolletunud meedia kaudu levinud üldrahvalikule hoiakule, kui omistas kuriteo automaatselt, enne kui mõrtsuka identiteet avalikuks sai, verejanulisele pagulasmoslemile. Inimesed kipuvad unustama, mina paraku mäletan, milline oli avaliku arvamuse esmane reaktsioon Breiviku juhtumi puhul – peaaegu kõik olid kindlad, et julma teo panid toime moslemid, sest peale 11. septembrit 2001 oli niiviisi kombeks. Selline oli staarterrorist Osama bin Ladeni kingitus maailmale. Mitmed moslemiorganisatsioonid, kes taotlesid kõikvõimsa meedia tähelepanu, võtsid vastutuse teo eest koguni endale. Huvitava faktina on nüüd Saksamaal välja tulnud, et sallimatud ja neonatslike vaadetega isikud on infiltreerunud pagulaste vastuvõtuga tegelevatesse asutustesse. Näiteks neonatsliku grupeeringu Sturm 18 süüdimõistetud liige töötas turvamehena Heidelbergi pagulaskeskuses. Üks teine pagulaskeskuse turvamees tabati natsikirjanduse levitamiselt Heidenaus Saksimaal. Kölnis pussitati pagulasvastase äärmuslase käe läbi linnapeaks pürgivat Henriette Rekerit. Rootsis põletati maju, kuhu pagulased pidid elama asuma. Vaid mõni tund hiljem laulis sotsiaalmeedia süütajatele kiidulaulu. Populaarne veebiväljaanne Rootsis on avaldanud kriminaalide nimesid, et tõestada mitterootslased on kurjategijad, kuigi need on vaid üksikud juhtumid paljude sarnaste hulgas. Kõik see viitab koordineeritud ja motiveeritud tegevusele, mitte emotsionaalsele reaktsioonile.

Sallimatud nõuavad, et sallivad neid salliksid ning poliitkorrektsuse parimate traditsioonide kohaselt eitaksid silmakirjalikult, et Juku pea on kandiline. Et nad hüüaksid hüüdja häälena kõrbes, et Eesti ei otsi neonatsi, sulgedes siivsalt silmad sallimatute ühiskondlike ja poliitiliste ambitsioonide ees. Põhiküsimus ei ole mitte enam selles, kas olla või mitte olla, vaid kas tohib mitte sallida sallimatuid? Minu arvates tohib. Teatud vastutus on siin tõepoolest Lääne ühiskonna varjatud paradoksidel, poliitkorrektse ühiskonna variserlikul sallivuspoliitikal, mis tegelikult tekitab sallimatust juurde. Samas ei tohi unustada, et põlatud sallivus, mida Eesti ühiskonna haritumas osas siiski veel esineb, võib olla hoopis vastureaktsioon tsentraalsele sallimatusele, mida soosib meediakeskne ühiskond. Meediakeskne ühiskond toetub mustvalgetele konstruktsioonidele, kus kangelased võitlevad antikangelastega, kusjuures paljude jaoks võivad värvid vahetuda ning antikangelased tõusta kangelaste rolli. Darth Vader, kurja Galaktika impeeriumi teener, esines Star Wars sarjas kui antikangelane. Anton Lundin Petterssoni jaoks oli ta tõusnud kangelaseks.

Mis minule viimasel ajal muret teeb, on kurjuse organiseeritud pealetung, mida on märgata terves Euroopas, eriti selle idapoolses osas ja muidugi ka Eestis. Ma eeldan, et see protsess on alles algusjärgus. Teatud ühised mustrid löövad mingites kindlates situatsioonides selgelt välja, mis väga meenutab minu lemmikfilmi “28 days later”. Organiseeritud liikumine zombiühiskonna suunas. Viha nakkuslik levimine. Samas neid mustreid väga lahkama hakata ei peeta vist samuti viisakaks. Millegipärast on just Eesti ühiskonnas levimas kummaline suhtumine, et solidaarsuse nimel tuleb eitada, et Juku pea on kandiline. Teatud mõttes võivad selle juured olla samalaadsed kui euroopalikul poliitkorrektsusel. Sallimatud on variserliku kõneviisi kergesti omandanud ja väidavad, et neid peab sallima, sest muidu muutuksid sallijad sarnasteks sallimatutega ja nende vahel on raske vahet teha. Mina siiski nii ei arva ja julgeksin väita, et sallimatust mitte ainult tohib, vaid ka peab mitte sallima, muidu muutuks asjatuks kõik see, mis toimus 2000 aastat tagasi ja isegi kui mind sellepärast kividega pillutakse. Sallimatuse ja viha mõõdutundetu vohamine võib viia selleni, et ühel ilusal päeval ilmuvad välja ka meie oma Breivikud ja Petterssonid. Esimesed pääsukesed iidoli näopilti kandvate särkidega töllidena ilmutasid end Vao pagulasvastasel miitingul. Midagi on siiski lahti. Mihhail Lotman hoiatab: “Meie ühiskonna atmosfäär ei ole hea ning karta on, et see halveneb veelgi. Minu meelest on tasakaal ühiskonna ja riigi vahel kui mitte päris rikutud, siis kõvasti kreenis.”

Teine eksistentsiaalne küsimus, mis on laiaulatusliku murjanipaanika juures varju jäänud ja siiani lahendamata, mille poolest on neukku parem kui pagulane? Kõige tugevamad pagulastevastased meeleolud valitsevad Ida-Euroopas ning nende najal noolivad odavat populaarsust mitmed poliitikud. Äärmuslike meeleolude tõus on märgatav siiski terves Euroopas. Postimehe artikli lingi taha oli peidetud kirjeldus kriminaalsest juhtumist: “Rootsis esitati täna süüdistus 17-aastase Lisa Holmi jõhkras tapmises. Surma põhjus on poomine. Ta leiti, kaela ümber nöör, tema riided olid seljast rebitud ja ülakehal olid riided üles tõmmatud. Ohver oli surutud riidekappi. Prokuratuuri andmetel tapeti Lisa Holm tema töökohaks olnud kohviku lähedal asuvas hoones. Kurjategija oli tüdruku suu kinni teipinud. Tapetu riietelt ja kuriteopaigast leiti süüdistatud 35-aastase mehe DNA-d. Kohtuarstid tuvastasid, et tüdruk oli surnud samal päeval, mil ta kaduma läks. Süüalune mees väidab, et ei ole tüdrukut kunagi kohanud ning eitab kuritegu.” Kas selle jõhkra kuriteo taga oli verejanuline pagulasmoslem, võib-olla isegi mustanahaline? Ei, süüdistus esitati 35-aastasele Leedust pärit mehele. Pagulane küll, kuid mitte Süüriast või Eritreast, vaid hoopis puhtanahaline neukkupagulane.  Sallimatud on olnud väga solvunud, et mõrtsuka päritolu on afišeeritud, samal ajal kui nende väitel moslemite identiteeti varjatakse. Neukku tahab pagulastega võrdseid õiguseid, rõhudes mustvalgele konstruktsioonile, et neukku on ikkagi oma, aga pagulane võõras. Julm tegu ise ei lähe muidugi kellelegi eriti korda.

Datrth Vaderi maski varjus Anton Lundin Pettersson. Foto: http://www.ansa.it/webimages/img_457x/2015/10/23/0feae7ecf8e07b05d8fe0a74337b0434.jpg

Licence to kill III – Vao põletamine

@ckrabat
Juba mitmendat korda tuleb nentida, et ema reaktsioon Juku kandilisele peale sisaldab endiselt soovmõtlemisele rajatud eitust “Sinu pea ei ole kandiline, pojake, ei ole”. Sarnaselt on Eesti riik juba pikemat aega lubamatult mööda vaadanud ekstremistlike jõudude poolt arendatavast murjanipaanikast, kui öö varjus, pimedas ja teki all, pannakse toime inimsusevastaseid kuritegusid, sest mida muud ööl vastu tänast Vao külas toime pandud süütamine on. President Toomas Hendrik Ilves nentis, et taoliste aktsioonidega rünnatakse tsivilisatsiooni pühamaid väärtusi inimelu, õigusriiki ja põhiseadust. Sellise ekstremistliku tegevuse eest, mida saab võrdsustada terrorismiga, kannavad kaasvastutust viha õhutanud poliitikud ja meediaväljaanded, kes on vastutustundetult Viha vabariiki üles ehitanud, õhutades ühiskonnas põhjendamatuid hirme väidetavalt juba “homme üle piiri saabuvate marutõbiste neegermoslemite” ees, kelle ainus eesmärk olevat eesti naiste vägistamine ja meie riigi poolt pakutav sotsiaalabi. Me ei saa jäärapäiselt Viha vabariiki ehitades sallida sallimatust ja anda tapjalitsentsi neile, kes näevad elu mõtet üksnes vägivallas ja vihkamises. Viimasel ajal pakub murjanipaanikale tugevat konkurentsi seakatkupaanika, mille tulemusena on sealihalembeses Eestis elu pidanud hülgama 22 000 siga.

Sellist mõtteviisi kannab peaministri poolt hukka mõistetud Kaitseliidu avaliku teenistuse spetsialisti Urmas Reitelmanni mõtteavaldus, kes kuulutab Facebookis: “Euroopasse valgub saast, põgenikud istuvad peredega Süüria piiri lähedastes põgenikelaagrites koos peredega, et oodata võimalust naasta koju. Meile pürgib tavaline inimrämps, keda tuleb tõrjuda kõikide vahenditega. Eestis parasiteerib 300 000 tibla, kes ei ole siia adapteerunud, kuidas oleks Sinu arvates võimalik inimesteks muuta neid miljoneid siiapürgivaid mugavusprussakaid?” EKRE juhatuse liige Martin Helme kommenteeris sündmust nii: “Täna on uudis nr 1, kuidas Vao külas kutsuti tuletõrje pagulaste maja seina põlengut kustutama. Mind paneb aga hämmastama asjaolu, et suve alguses Vao külas toimunud grupivägistamist, mis pandi toime immigrantide poolt, ei uurinud ega uuri tänaseni mitte keegi. Vastupidi – politsei viis vägistatud naise lihtsalt platele. Tundub, et vägistamine on lubatud, kui seda teevad immigrandid. Kas süütamine on ka paha ainult seepärast, et süütajateks ei olnud immigrandid?!” EKRE noorteühendus on rünnaku siiski hukka mõistnud. Soovmõtlemisele on rajatud kollektiivne meediakuvand pagulasest kui mõrvarlike kalduvustega sarivägistajast ja seda olukorras, kui Eestisse kardetud pagulasi tegelikult ju ei olegi jõudnud. Sellegipoolest leiavad hirmud tänulikku kandepinda ning paljud poliitikud üritavad murjanipaanika laineharjal oma poliitilist karjääri edendada.

Samal ajal kui Eestis rünnati öö varjus Vao pagulaskeskust, levitas CNN Ungaris helgemat saatust ootava 13-aastase Süüria pagulase hädakarjet kogu maailmale: “Aidake Süüriat kohe. Lihtsalt peatage sõda ja me ei taha tulla Euroopasse. Lihtsalt lõpetage sõda!” Juba viiendat aastat sõdivast Süüriast on lahkunud ligi veerand elanikkonnast, kuid rahvusvaheline ühiskond ei ole kriisi lahendamisele lähemale jõudnud. Kindlasti ei ole inimeste põgenemine oma kodudest kriisipiirkonnas lahendus tänase maailma probleemidele ja need probleemid tuleb lahendada lähteriikides kohapeal. Inimeste soov lahkuda kriisipiirkondadest on inimlikult mõistetav. Poliitiliselt motiveeritud sallimatuse vastu ei saa olla salliv. Õõvastavalt kõlavad “kristlikkusele” apelleerivad seisukohad, mis kutsuvad üles Euroopa kultuuri ja valge rassi kaitsmisele, kuid mis on kristluse põhitõdedest sama kaugel kui Islamiriigi ideoloogide seisukohad islamist. Massimõrvar Breiviku näopildiga särgid “tõeliste eestlaste” seljas on ohu märk, mille taustal võib veel õnne tänada, et vähemalt esialgu ei ole Viha vabariigis reaalsete ohvriteni veel jõutud. Mäletame, kuidas Ilmar Raagi filmi “Klass” etendudes püüti eitada koolitulistamiste võimalikkust Eestis. Varahommikune süütamine on murjanipaanika loogiline tagajärg, mis oleks võinud lõppeda veelgi hullemini. Isegi kui 99% sallimatuid ei jõua mitte kunagi tegudeni, suudab ülejäänud 1% nende passiivsuse väga edukalt korvata. Kõikide nende hüsteeriate taustal ei maksa sensatsioonijanust totaalset meediat ära unustada, kes on nii murjani- kui seakatkupaanikat usinalt kütnud ja vahendanud. Kaudselt kannavad nad ka vastutust kolmeaastase Aylan Kurdi saatuse eest.

Põgenemisel hukkunud kolmeaastane Süüria poiss Aylan Kurdi Vahemere rannikul. Foto: http://d.ibtimes.co.uk/en/full/1456836/migrant-child-dead-beach-turkey.jpg?w=736

Multikulti teoreem III – kui on must, siis näita ust!

@ckrabat
Käesoleval ajal on Euroopa avalikkuse tähelepanu fookusesse tõusnud Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida paadipõgenike probleem. Lõuna-Euroopa riigid on sattunud Aafrika ja Lähis-Ida lugematute poliitiliste, kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete probleemide eest põgenevate tulnukate rünnaku alla ning soovivad oma muret teiste eurooplastega jagada. Eestis on see aga põhjustanud järjekordse hirmuvoo palangu, mis on võrreldav tatarlaste rünnakuga Dino Buzzati romaanis “Tatarlaste kõrb”. Nimetuse “tulnukas” kasutamine ei ole siinkohal juhulik, sest teistsugusest kultuurikeskkonnast saabunud inimeste assimileerimine on sarnane mõnest teisest tähesüsteemist saabunud külaliste kohandumisega teistsuguses keskkonnas. Migrantide saabumine Euroopasse on kaasa aidanud meie kohalike äärmuspoliitikute tähetunnile. EKRE lipukirjaks muutunud migratsioonivastasus ja tema ühe ideoloogi Martin Helme hüüdlause “Kui on must, siis näita ust!” leidis postkastist ootamatu kingituse, tondi nr. 5, millega on hea lolle hirmutada ning põhivoolu meedia viha õhutavate trummipõrinate hoogsal toel oma valijate ridu kasvatada, et lähitulevikus jõuda natsionaalsotsialistliku Eesti unelma juurde koos sellega kaasneva võõraviha, protektsionistliku majandussüsteemi, massirepressioonide ja militaristliku ühiskonnaga. Äärmuslikust küljest üritas EKREt üle kavaldada marginaalpoliitik Kristiina Ojuland, kes kuulutas kadu “valgetele naistele”.

Eestis kombeks kahelda NATO artikkel nr. 5 (mitte segamini ajada tont nr. 5-ga) paikapidavuses ning tänitada oma lähemate ja kaugemate naabrite kallal, et need pole olnud meiega piisavalt solidaarsed, pole olnud varmad meid meie idanaabri vastu kaitsma ning pole olnud valmis suurendama oma sõjalisi võimeid. Solidaarsusest on meil muidugi omamoodi arusaamine, et kõik teised peavad meiega solidaarsed olema, kuid meie ise teistele appi ei lähe – sest nemad pole väidetavalt jälle meiega solidaarsed. Ammu on meelest läinud, kuidas eestlased 70 aastat tagasi paatidega Läänemerd ületasid. Kaarel Tarand kirjutas “Õpetajate lehes”: “Riigikogu Euroopa asjade komisjoni aseesimees (Jaak “Wunderkind”) Madison jõudis märgi maha saada ka immigratsiooni ja pagulaste teemal. Kergendustundega lugesid Itaalia hävituslendurid tema avaldust, et Eesti «ei pea kandma kahjusid selle tõttu, et mõni Lõuna-Euroopa riik ei suuda enda piiri valvata». Nad loodavad, et nemadki ei pea enam neis mõttetutes ja pimedates Šiauliai ja Ämari kolgastes konutama lihtsalt seetõttu, et mõnel Balti riigil õhuväge pole. Solidaarsus missugune! ” Solidaarsusprintsiibist lähtudes ei ole meil õigus mitte mõista itaallaste ja kreeklaste muresid ja samal ajal nõuda, et nemad meie muredest aru saaksid.

Potentsiaalse valijaskonna hirmutamine lahendab paraku sama vähe probleemi ennast kui vastuvõtukvootide kehtestamine. Probleemi lahendamine sõltub siiski eelkõige nendest põhjustega toimetulemisest, mis on ajendanud tuhandeid kriisipiirkondade elanikke oma kodupaikadest lahkuma ja sundinud neid ette võtma ebaturvalist teekonda üle Vahemere. Kindlasti ei ohusta 326 või isegi 1064 pagulast mitte kuidagi Eesti demograafilist situatsiooni ning ei ole mõtet esile manada sellega seonduvaid põhjendamatuid tonte ja hirme. Kuid ühtlasi ei lahenda vastuvõtukvootide kehtestamine ja põgenike saabumine turvalisse Euroopasse neid probleeme, mis ootavad lahendamist nende lähteriikides ning probleemide kasvades vajame iga aastaga aina suuremaid kvoote. Vastasel korral, kui me tegeleme probleemiga reaktiivselt ning väldime proaktiivseid lahendusi, võime mõne põlvkonna järel seista silmitsi nende probleemidega, mis täna leiavad aset Lääne-Euroopas, kui sotsiaalselt mitte kohanud immigrantide järglased muutuvad kergeks saagiks äärmusrühmitustele.

Pagulastega seonduv narratiiv on poliitikute populistlikest eesmärkidest lähtuvalt kaetud müütidega. Euroopa solidaarsus ei pea avalduma vastuvõtukvootides, vaid lahenduste leidmises nendele lahendamata probleemidele, mille all kannatavad lähteriikide elanikud, sest ainult nii on võimalik põgenikevoolu peatada. Juba saabunud põgenike puhul tuleks solidaarsusklauslit rakendada teisest otsast, alustades mitte kohustuslikest kvootidest, vaid sihtriikide poolt pakutavast vabatahtlikust panusest. Panus pagulasprobleemi lahendamisele kaasa aitamisel võiks jääda siseriiklikku pädevusse. Mõnesaja põgeniku vastuvõtmine ei käi hea tahte olemasolul Eestile üle jõu, kuid see nõuab esiteks juba siseriiklikku konsensust riigi ja kohalike omavalitsuste vahelt. Vältida tuleks sisserändajate getostumist, vaid nad tuleks võimalikult ühtlaselt jaotuda erinevate omavalitsuste vahel, mis hõlbustaks ka sisserändajate lõimimist Eesti ühiskonda. Kokkuvõttes näen mina probleemi pigem selles, et sisseränne ei lahenda seda põhjustanud probleemi ennast, mitte, et mõnisada või tuhatkond migranti ohustavad Eesti demograafilist olukorda ja sotsiaalset turvalisust. Eesti on juba täna selline riik, kus sisseränne ületab väljarände.

 

 

Mida tahab EKRE ja Maakonna sünd

@ckrabat
Kui ma kirjutasin umbes kümme aastat tagasi algvariandi düstoopiast “Maakonna sünd“, siis ei pidanud ma otseselt silmas Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, kuid nüüd tagantjärele vaadates on osalt naljakas, aga mõnes mõttes ka hirmuäratav vaadata, kuidas kirjasõna täide läheb. Sel hetkel polnud EKREst Eesti poliitmaastikul veel lõhnagi, kuid selgelt oli tajutav järsult tugevnev sotsiaalne tellimus taolise kõva kätt idealiseeriva äärmusliku rahvusmilitaristliku erakonna järele. Maakonna sünnis ei pidanud ma loomulikult silmas EKRE sündi, kuigi tagantjärele võib tekkinud paralleelidesse suhtuda kunstnik briti lastekirjaniku Geoffrey Trease jutus “Otsitakse taga”: “Ma ei söandanud seda parunit päris Oxtoni hertsogi nägu teha, sest siis oleks põrgu lahti läinud. Aga kui talle meeldib, las arvab pealegi, et see on tema.” Täpselt samuti võib EKRE minu poolest vabalt arvata, et kujutatud on EKRE idealiseeritud rahvusriigi sündi – kus riik on paks, ordnung majas ning naabri-Juhan püsib siivsalt vait. Suur osa Eesti ühiskonnast ignoreeris pikka aega teadlikult äärmusliku jõu sündi ning soojendas madu põues, et rahvuslikum välja paista. Nende reageering oli Jukulikult lihtne ning äge – ei ole pea kandiline, ei ole. Nad eitasid rahvusäärmusluse võidukäiku, sest nad ei tahtnud seda näha, salaja see ju isegi meeldis ja vastas paljude tõekspidamistele ning totaalse meedia konveierid tootsid väsimatult narratiive, mis aitasid kaasa äärmuslike ideede levikule ühiskonnas. Millegipärast on kellelgi vaja muule maailmale kangesti tõestada, et kui stalinistid olid pahad, siis järelikult olid hitleristid head ja Eesti rahvale soovisid nad ainult head ja paremat.

Minu kunagine õppejõud aastate tagant Olev Remsu on teinud Eesti Päevalehes ära tänuväärse töö ja analüüsinud liikumise peamise ideoloogi Mart Helme töid ja need peegeldavad päris hästi teatud osa ühiskonna ootusi Eesti rahvusriigile. The Helme family, Mart ja Martin, on kindlasti intelligentsed inimesed, Eesti poliitikute klanni madalat üldist nivood arvestades isegi seal päris tipus, kuid tema valijaskonna vaimne kapatsiteet jääb tunduvalt allapoole merepinda. Selles pole midagi imelikku, sest juba Hitler väitis, et propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale. Seega: teie poliitiline sõnum peab olema nii loll kui vähegi võimalik. Propagandat aitavad massideni viia lihtsad loosungid, mida saab võimendada vastaste sildistamisega ning enda eesmärkide võrdsustamisega Eesti rahvuse eesmärkidega. Kõige paremini konsolideeriv jõud on ühine vaenlane, sest rahvast on lihtsam konsolideerida kellegi vastu kui millegi poolt. EKRE eesmärk poliitilises võitluses on selgelt sõnastatud ainuvalitsusena. Mart Helme ütles, et erakonna eesmärk on võtta järgmises riigikogus 51 kohta, et siis ei peaks enam taluma hädatapukoalitsiooni. Wunderkind Jaak Madison kutsus üles “lilla koalitsiooni” kukutamisele. Poliitiliste vastaste homoseksualiseerimine on üle võetud Putini Venemaalt, kui sealsete rahvusäärmuslaste vastaste sildistamiskampaania on loonud uued terminid nagu “liberastid”, “integrastid” ja “tolerastid” – liberaalse maailmavaate vastu suunatud terminoloogia, mille teine pool on laenatud sõnast “pederast”.

Jaak Madisonist sai Keskerakonna ja Vabaerakonna toel Riigikogu Euroopa asjade komisjoni aseesimees, millega maailmavaatelised põhimõtted vahetati näiliselt peenrahana poliitiliste murumängude vastu. Näiliselt sellepärast, et neid maailmavaatelisi põhimõtteid pole suuremal osal poliitilisest eliidist mitte kunagi olnudki ning nende juhtmotiiv poliitikas läbilöömiseks tugineb ühemõtteliselt omakasule. Keskerakond on igati soodustanud EKRE esiletõusu, andnud neile eetriaega parteilises televisioonis ja teinud nendega mitteavalikku koostööd. Nende ideoloogilised lähtekohad on üsnagi sarnased, sest EKRE on Keskerakonna vennaspartei Ühtse Venemaa peegelpilt Eestis. EKRE on viisakalt üritanud ellu viia seda, milles Venemaa poliitilised ringkonnad on Eestit süüdistanud: natsilembus, militarism, võõraviha, russofoobia ja paljud teised rahvusäärmuslusega kaasnevad iseloomulikud jooned. Kaarel Tarand kirjutab Postimehes, et on ülihea, kui EKRE-l läks õnneks seekordsetel valimistel künnis ületada ning riigikokku pääseda. See on hea kõigepealt seetõttu, et nüüd pole taolise sotsiaalse tellimuse olemasolu niisama lihtsalt ignoreerida ja nad peavad tegutsema kõigile nähtavalt. Palju hullem oleks olnud, kui teerull hakanuks veerema pimedas ja teki all.

Remsu iseloomustab nende ideoloogiat kui hitlerismi ilma Adolfita. Nõukogudelikku pealisehitust on EKREsse edasi kandunud läbi Rahvaliidu. Maakonna sünd: “Maakondlane Jaan-Saalomon Lilleke oli tähelepanuväärne isiksus. Kui must pilv sünnitas Maakonna ja Jaan-Saalomon oma olemasolust teadlikuks sai, oli ta väikese, kuid eduka kolhoosi „Tapa Kommunist!“ peazootehnik. Jaan-Saalomon ärkas kolhoosi laudas ja esimene elamus, mis talle vastses maailmas osaks sai, oli sarviline lehmanägu, kes ta algatuseks keelega üle lakkus.” Nii saksa natsionaalsotsialism kui nõukogude tüüpi kommunism ehitasid üles sotsialistlikku ühiskonda rahvusluse sildi all, olenemata nüüd detailidest, kas ülesehitatav rahvus oli parajasti, saksa, nõukogude, vene või eesti päritoluga. EKRE auesimees, kunagine Eestimaa Kommunistliku Partei juhtfiguur ning hilisem Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel kiidab Jaak Madisoni, kuna too on talle väga sümpaatse mulje jätnud: “Ta on väga argumenteeritult esinenud ja eelkõige rääkinud neist probleemidest, millega oleks vaja tõsiselt Eestis tegeleda, et oleksime rahva ja riigina jätkusuutlikud.” Natsionaalsotsialismil ja kommunismil on ühised tähed, mistõttu ei olnud Rahvaliidu ning EKRE ühinemine ideoloogiliselt raskesti teostatav. Maailmad, kus nad mõlemad elavad, on üsna sarnased.

Kuigi paljud EKRE liikmed vaimustuvad natsionaalsotsialismist, pärinevad tema juured paljuski kommunistlikust ideoloogiast, sest kuigi kasutatakse hoopis teist sõnavara, on mõttemustrid üsnagi sarnased. Maakonna sünd: “Jaan-Saalomon taipas peagi, et uue olukorraga tuleb kohaneda. Kuigi ta pidi endale sisimas tunnistama, et elu Nõukogude Liidus talle meeldis, suutis ta ka noore demokraatia tingimustes ülihästi hakkama saada. Siinjuures olid Jaan-Saalomonile suurteks eeskujudeks tema vanemad, kelle ellu võimuvahetus märgatavaid muutusi ei toonud. Isa, kes oli vahepeal edutatud Kommunistliku Partei Tapa rajoonikomitee esimeseks sekretäriks, määrati kõigepealt Tapa kihelkonnaks ümber nimetatud administratiivüksuse vanemaks ja hiljem valiti koguni riigi parlamenti, Maakogusse. Ema lõpetas kiirkursused Usuteaduste Instituudi juures, ordineeriti pastoriks ja asus teenima kihelkonnalinna vaimulikuna.” EKRE ideoloogilised alustalad on ksenofoobia ja militarism. Remsu soovitab EKRE ümber nimetada Eesti Militaristlikuks Rahvaerakonnaks. Maakonna sünd: “Ta läbis ohvitseride kiirkursused ja asus teenima kuulsusrikkasse Maakonna sõjaväkke. Jaan-Saalomon uskus siiralt, et sõdu vajab inimühiskond igal ajal ning lootis uskumuse kohaselt peatselt saabuvas pühas sõjas Maakonna igipõlise vaenlase Venemaaga, mis pidi neukkurahva taaskord ühendama, kangelasena silma paista.”

Remsu: “Mida siis Helme pakub meie lääneliitlaste asemele? Võimast Eestit, võimast rahvuslust.” Maakonna sünd: “Uue valitsuse tähtsaim sisepoliitiline algatus puudutas maakondlaste rahvusliku taassünni ergutamist ning ideaalse maakondlase arhetüübi väljatöötamist. Paljud maakondlased tundsid muret, et nende kaasmaalased on kaotamas rahvuslikku identiteeti ja võõra vere takistamatu juurdevool on muutunud nende rahvuse säilimisele tõsiseks ohuks. Valitsuse initsiatiivil käivitati „Maakonna taassünni programm“, mida asus juhtima kodumaale tagasipöördunud Rudolf. Programmi eesmärgiks oli tõupuhta maakonnarahva loomine.” Remsu: “Helme põrmustab demokraatiat ja mõistele vaba ajakirjandus paneb ette tähepaari nn. Vaba mõttevahetus suunatavat meil pseudoteemadele nagu kliima soojenemine.” Maakonna sünd: “Maakonna taassünni programmijuht Rudolf kirjutas internetiportaali üleskutse pealkirjaga „Saage vabaks!”, millega kutsus üles Tõde ja Õigust väärtustavaid maakondlasi vastanduma uue ühiskonna vaenlastele ja hävitama võõramaalasi, patsifiste, anarhiste, looma- ja keskkonnakaitsjaid ning muid manduvasse tolerantsi kinni jäänud kodanikke.” Remsu: “Kuuldavasti tahab EKRE võimule pääsedes seadustada surmanuhtluse. Tegelikult ei ole surmanuhtluse lubamine muud, kui meie sees kultuurikihtide alla peitu pugenud tapahimu rahuldamine.” Maakonna sünd: “Kriitilise suhtumise eest rahvuslikesse ideaalidesse nähti ette surmanuhtlus, milline karistusviis rahva tungival nõudmisel taaskehtestati.” Kui saaks teha lingi Eesti Ekspressi Kranaadi rubriiki, siis oleksid Jaan-Saalomon Lillekese Maakond ja EKRE Eesti nagu kaks tilka vett.

Mida tahab EKRE viisistatuna (neile, kes lugeda ei mõista).

Charlie Hebdo varjus – mis juhtus Pariisis tegelikult?

@ckrabat
Kui tänaselt NATO peasekretärilt ja tollaselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt peale Anders Behring Breiviki terroriakti küsiti, kas Norra loobub inimeste suurema turvalisuse nimel paljudest lääne liberaalse demokraatia väärtustest ning hakkab “kruvisid kinni keerama”, vastas Stoltenberg kindlalt ei. Stoltenbergi väitel tähendaks vabaduste piiramine terroristide võitu, sest see näitaks nende meetodite tulemuslikkust. Peale 11. septembrit 2001 ja al-Qaeda rünnakut New Yorgile ja Washingtonile algatas Ameerika Ühendriikide administratsioon George W. Bushi juhtimisel üleilmse sõja terrorismi vastu, hakati piirama isikuvabadusi ning tugevdati kontrolli kodanikuühiskonna üle. Tagantjärele on vandenõuteoreetikud Bushi süüdistanud sündmuste provotseerimises, et panoptilist ühiskonnakorraldust süvendada. Kindlasti ei jäta nad ka Pariisi sündmusi kommenteerimata. Meil on Lääne liberaaldemokraatiat sageli võetud inimühiskonna evolutsiooni kõrgeima astmena, mida kogu maailma progressiivne üldsus ihaldab. Piisab meil vaid kusagile vennalikku abi anda, kui meid võetakse vastu juubeldavate rõõmuhõisetega. Konfliktijärgne areng Iraagis, Afganistanis ning mitmelgi pool mujal ei kinnita seda. Araabia kevad algatas protestiliikumised sealsete diktaatorlike, kuid sekulaarsete režiimide vastu, kuid esimesest joobumusest kahe jalaga Maa peale tagasi tulles võisime jälle kord tõdeda – tahtsime parimat, aga läks nagu alati. Totaalne meedia on peale hiljutist Pariisi intsidenti tegelenud põhiliselt viha üleskütmisega, kuid palju olulisem on seejuures mõista, mis tegelikult toimus ning missugused olid ründajate motiivid.

Islamiterroristi kuvand tugevnes Euroopa meediaruumis veelgi peale 7. jaanuari keskpäeval toimunud rünnakut satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetusele Pariisis, kui tapeti 12 ajakirja töötajat, teiste hulgas mitu tuntud karikaturisti. Rünnaku taga olid tõenäoliselt Prantsusmaal sündinud kunagiste immigrantide järeltulijad – Pariisis sündinud vennad 34-aastane Said Kouachi ja 32-aastane Cherif Kouachi, kelle vanavanemad olid Alžeeriast Prantsusmaale kolinud ning nad kasvasid üles orbudena kasuvanemate juures Rennes’is Kirde-Prantsusmaal, enne kui pöördusid tagasi Pariisi. 9. jaanuaril lasti vennad maha tööstushoones Dammartin-en-Goële asulas Île-de-France’i departemangus, kuhu nad olid varjunud. Algselt süüdistas meedia ka nende 18-aastast sugulast Mourad Hamydi, kuid tema viibis intsidendi ajal koolis ning andis end ise politseile üles. Veel kümme aastat tagasi olid vennad tavalised töölisnoored, kes töötasid pizzavedajatena ja poemüüjatena, kuulasid räpp-muusikat, jõid õlut, tarvitasid narkootikume ning nooremal vennal Cherifil oli ka kriminaalne minevik. Kohtumine radikaalse vaimuliku Farid Benyettou’ga tõi aga Cherifi ellu muutuse ning ta muutis kardinaalselt elustiili. Ta oli seotud 10-aastaks süüdi mõistetud terroristi Djamel Bagheliga ning tegi 2005. aastal katse minna Iraaki sõdima, kuid peeti lennuväljal kinni ning mõisteti kolmeks aastaks vangi. Cherifi sõnul mõjutas tema valikuid ameeriklaste 2003. aasta interventsioon Iraaki. 2010. aastal pälvis ta uuesti politsei tähelepanu, kui tegi ebaõnnestunud katse vabastada 1995. aastal terrorirünnakute eest süüdi mõistetud pommimeistrit Smain Ait Ali Belkacemi, mis lõppes neljakuulise vangistusega. Umbes samal ajal radikaliseerus vanem vend Said, kellel kriminaalne taust puudus ja ta elas vaikselt naise ning kahe lapsega Reimsis. 2011. aastal käis ta nagu tema vendki Jeemenis al-Qaeda Araabia poolsaare haru väljaõppelaagris.

Samal ajal kui vennad Kouachid jõudsid veretööga avalikkuse tähelepanu fookusesse, mõrvati Pariisi eeslinnas Montrouge’s naispolitseinik Clarissa Jean-Phillipe ning võeti pantvange juudi koššertoidupoes Porte de Vincennes’ piirkonnas, mille tagajärjel hukkus peale terroristi ka neli pantvangi. Senegali immigrantide järeltulija 32-aastane Amedy Coulibaly oli pärit Pariisi eeslinnast Juvisy’st nagu ka tema Alžeeria juurtega 26-aastane tüdruksõber Haydat Boumeddiene. Praegu arvatakse, et paar oli koos, kui tapeti politseinik ning peale seda Boumeddiene põgenes. Teistel andmetel oli ta riigist juba lahkunud ning tulistamistes ei osalenud ja toidupoe intsidendi taga oli Coulibaly üksi. 2009. aastal kohtus Coca-cola tehases töötanud Coulibaly kui eesrindlik töölisnoor Prantsusmaa tollase presidendi Nicolas Sarkozyga, kuid sellest hoolimata oli temalgi seljataga 17-aastaselt alguse saanud kuritegelik karjäär ja tedagi oli mitmel korral erinevate kuritegude eest süüdi mõistetud, muuhulgas relvastatud pangaröövi eest 2002. aastal Orleans’is. Hayat Boumeddiene töötas enne Coulibalyga kohtumist kassapidajana ning oli üsnagi ilmalike vaadetega, lasi end nappide bikiinide väel rannas pildistada, kuid peale islami tavade järgi abiellu astumist, mis oli küll ametlikult registreerimata, hakkas niqabi (riietus, mis jätab katmata vaid silmaavad) kandma ning abikaasa mõjul võttis omaks radikaalsed islamistlikud vaated. Kuni käesoleva intsidendini elas paar vaikselt Pariisi eeslinnas Bagneux’is tavalist elu ja nad käisid isegi puhkusereisil Malaisias. Coulibaly suhtles tihedalt Cherif Kouachiga ning Cherifi naine Izzana Hamyd oli Boumeddiene sõbranna.

Viimasel ajal on paljud noored läänelikes väärtustes pettunud ja läinud Lähis-Itta sõdima Islamiriigi eest. Suur osa on neist on lääne ühiskonnas sündinud ja üles kasvanud, kuid ühel või teisel põhjusel pole suutnud seal kohaneda ega tunne ennast seal turvalisena. Tihti peale on need kunagiste sisserännanute teise või kolmanda põlvkonna järeltulijad, kelle jaoks esivanemate kodumaa võib tunduda kättesaamatu muinasjutumaana. Poliitiliselt korrektsed ühiskonnad manavad esile küll üksikuid eliiti välja murdnud läbilööjaid, kuid suur osa võib jääda tõrjutu seisusesse, keda nende kodumaa keeldub lõpuni omaks tunnistamaks. Tihtipeale võivad noorte omavahelistes suhetes ilmneda asjaolud, millest ei peeta avalikult heaks tooniks rääkida, võidakse kiusata ka teistsuguse väljanägemise või päritolu pärast. Lisaks islamimaadest pärit noorukitele on täheldatud ka konvertiitide ehk islami usu vastu võtnud teistsuguse kultuurilise taustaga noorte arvu kasvu, kes on võtnud ette teekonna Lähis-Itta usutõdede eest sõdima. Mõned neist on identoifitseeritud nagu Prantsusmaalt pärit Maxime Hauchard ja Mickael dos Santos. Mõni aeg tagasi võis meediast lugeda, kuidas üks Hollandi ema käis Süüriast tagasi toomas kallima jälgedes sõdima sõitnud tütart. Lõplikult lahendamata on briti aktsendiga kõneleva timuka Jihadi Johni saladus. Kõigi teed tõe juurde on olnud kindlasti erinevad, kuid kõik nad võib asetada ühisnimetaja alla – pettumine Lääne ühiskonnas, kus nad on mingil põhjusel hammasrataste vahele jäänud. Arvatakse, et lääne päritoluga välisvõitlejaid võib Levandis praegu olla 2500 ringis ning 500-700 on sealt tagasi pöördunud.

Totaalne meedia toodab ühemõõtmelist lihtsustatud maailmapilti, tekitades laiade masside jaoks kangelasi ja antikangelasi, kuid ka antikangelased võivad muutuda kellegi jaoks kangelasteks. Osama bin Laden, al Qaeda ja Islamiriik on Lääne massiühiskonna jaoks meedia poolt toodetud antikangelased. Pariisi sündmuste mõjul on meedia alustanud ristikäiku islamiusuliste vastu ning kujundama moslemivaenulikku avalikku arvamust.  Räägitakse meedia suukorvistamisest, kuigi egelikult pole keegi meedia suud sugeda kavatsenud, vaid nad peavad ise olema teadlikud võimalikest riskidest, mida nende tegevus kaasa toob. Kindlasti olid neist riskidest teadlikud hukkunud ajakirjanikud, kellest said nende elukutse ohvrid. Viha õhutamine islami kogukonna vastu võib aga äärmuslike jõudude mõju hoopis suurendada. Pole saladus, et mitmed äärmuslikud liikumised koguvad populaarsust immigrantide vastaste loosungitega. Alates Süüria konflikti algusest on kodu pidanud jätma üheksa miljonit põgenikku, kellest 150 000 on jõudnud Euroopasse. Kuid see ei olegi niivõrd suur probleem nagu seda sageli manatakse, sest esimene põlvkond immigrante on teinud oma teadliku valiku ning tema eesmärk on uuel kodumaal hakkama saada ning jõuda parema elujärje peale. Probleem võib tekkida järgmiste põlvkondadega, kes on küll Läänes üles kasvanud, saanud lääneliku hariduse, räägivad perfektselt kohalikku keelt, kuid tunnevad ennast oma kodumaal mingitel põhjustel tõrjutuna. See on teatav hoiatus ka Eestile, kui siinseid vähemusi ei suudeta või ei taheta ühiskonda lõimida.

Eestis sattus totaalse meedia turmtule alla siseminister Hanno Pevkur, kui ta üritas välja tuua Pariisi juhtumi võimalikke põhjuseid, sealhulgas meedia rolli, kes võis lihtsustatud maailmapildi tootmisega traagilisi sündmusi provotseerida. Meediakuvand toodab arusaama islamist kui verejanulisest usust ja noored on eriti vastuvõtlikud sellistele lihtsakoelistele valmistõdedele, mille abil meediale toetuvad poliitikud üritavad hirmukultuuri edendada. Pevkuri arutlus päädis aga arvamusliiderdajate hädakarjega – meediat rünnatakse, ma kordan meediat rünnatakse! Totaalne meedia ei soovi näha probleemide põhjuseid, vaid otsib süüdlast, et võiks masside juubelduste saatel tappa laulurästast. Eesti islamikogukond on väike, kus domineerivad põhiliselt Nõukogude Liidu ajal sisserännanud islamirahvaste liikmed (tatarlased, aserid jt). Viimasel ajal on Eestisse elama asunud ka isikuid Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast, näiteks abiellumise kaudu või õppima, kuid suuremate masside jaoks ei ole vaene, halva kliimaga ja võõravaenulik Eesti väga atraktiivne elukeskkond. Suurenenud on ka konvertiitide arv, kes on mingil põhjusel islami usu vastu võtnud. Neid arvatakse olevat üle 200. Mõned islamiusulised on läinud Süüriasse oma tõdede eest võitlema. Lõplikult välistada ei saa sedagi, et ka Eestis võidakse üritada terroriakti toime panna, sest Eesti on üks osa maailmast ning põhjusedki võivad olla globaalsed, mitte siseriiklikud. Pikka aega arvati, et Eestis pole koolitulistamine võimalik, kuid ometi see toimus. See ei tähenda, et igale intsidendile peaks paaniliselt reageerima. Võitlema ei pea mitte tagajärgedega, kus iga maharaiutud lohe pea asemele kasvab mitu uut, vaid probleemi tekitanud põhjustega, mis ei ole aga kasumit taotleva meedia jaoks eriti atraktiivne.

Jihadi couple: Boumeddiene (right) walked away from a low-paid job as a cashier  in 2009 and started wearing a veil. She ‘devoted herself’ to Coulibaly (left)

Amedy Coulibaly ja Haydat Boumeddiene pärast usulist pöördumist. Sama paar mõni aeg varem.

Foto aadressilt: http://i.dailymail.co.uk/i/pix/2015/01/09/248C60CC00000578-2903601-image-a-19_1420842801302.jpg

Previous Older Entries

juuli 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.