World War Three: Inside the War Room – lõbus sõda Baltikumis coming soon II

@ckrabat
29.veebruaril etendus Eesti TV-s BBC dokumentaalfilm „World War Three: Inside the War Room“, mis peaks läbi mängima paljude poolt oodatud ja loodetud stsenaariumi: Kolmas maailmasõda algab Baltikumis ja toimub Lääne ning Venemaa vahel. Midagi ligilähedast düstoopiale Maakonna sünd, mille paikapidavus reaaleluliste sündmustega tundub olevat suurem kui Vanga ennustustel või siis Kivisildniku luuletuse taustal ette kantav “lõbus sõda Baltikumis coming soon” järjekordne vaatus. Tegelikult mängiti filmis läbi Briti kriisigrupi otsusetegemisprotsessi kriisi eskaleerumisel, millesse Suurbritannia antud juhul kollektiivkaitse kohustusega NATO liikmesriigina oli segatud. Iga grupi liige pidi kriisi erinevates staadiumites tegema isikliku põhjendatud otsuse. Tõepoolest, taolisi simulatsioonimänge viiakse ikka läbi ja kriisiennetusprotsessi läbitöötamiseks on need kahtlemata vajalikud. Nüüd toodi protsess „lihtsa inimese“ silme alla. Balti riikide valik sündmuspaigana on loogiline, sest jälgiti Ukraina kriisi võimalikku arenguloogikat NATO riikides ja Balti riigid sobisid soodumuslikult sellesse rolli lihtsalt kõige paremini. Ukraina paralleelid olid selgelt märgatavad, etniliste pingete kasv põlisrahva ja venekeelse kogukonna vahel Eestis, mis levisid edasi Lätisse, Latgale piirkonda, kus lisandusid veel sotsiaalmajanduslikud probleemid. Nii nagu Donbassiski, tipnes see valitsushoonete ülevõtmisega autonoomiat nõudvate separatistide poolt, mida Venemaa igakülgselt toetas. Kohalikke separatiste saabusid toetama kõiksugused mehikesed Venemaalt.

Balti stsenaariumi puhul järgnes NATO vägede sekkumine artikkel viie kohaselt ja Daugavpilsi tagasivallutamine, millele Venemaa vastas piiratud tuumalöögiga, ametlikult küll eksitusega, Läänemerel kurseerivate NATO laevade vastu, millele ameeriklased otsustasid vastata omakordse piiratud tuumalöögiga. Kui seni olid britid NATO sekkumisse üsna positiivselt suhtunud, olgugi et läbi raskete hääletustega, siis tõrge tekkis tuumasõja alustamisega, kus Tridentite kasutuselevõtule hääletati vastu. Sellega film lõppes ja tuumasõda jäi vähemalt selles staadiumis ära. Sisuliselt oli tegemist mängufilmiga, kus näitlejate osas esinesid mitmed endised poliitikud, riigiametnikud ja sõjaväelased ning filmi süžee rõhk oligi asetatud otsusetegemisprotsessile, kuidas ja milliseid otsuseid kriisi ühes või teises faasis tehakse, kriisile endale ja selle arengutele, samuti teiste riikide sh Ameerika Ühendriikide ja Venemaa otsusetegemisprotsessidele pöörati palju vähem tähelepanu. Kusagilt ei jäänud muljet, et NATO või Balti riigid pole kriisiks valmis, mida totaalne meedia on Mart Kadastiku vaimu juhitaval spiritualistlikul seansil trummi tagudes ning lolle üles kihutades püüdnud jätta. Vastupidi, kriisigrupi liikmed tegid kaalutletud otsuseid, olid nad siis millised tahes, ning odavast populismist oli asi kaugel.

BBC filmi ei saa kindlasti panna ühte patta sõjahüsteeria ilmingutega, mille vilju oleme meedia vahendusel nii mitmelgi korral pidanud lõikama. Sõjaootus on Eestis nii mõnelgi juhul omandamas posttraumaatilise stressi ilminguid. Alles hiljaaegu planeeris leheneeger Vahur Koorits oma blogipostituses sõja alguse 2016. aasta suvesse, lootes ilmselt ajalukku minna sõjapaanika maaletoojana. Murjanipaanika näol on silmipimestav eeskuju meil juba olemas, kus hoolimata sellest, et meile pole saabunud ühtegi kauaoodatud kvoodipagulast ning isegi silmapiiril pole võimalik neid kiikriga silmata, peab rahvas seda hetkel riigi kõige suuremaks probleemiks, suuremaks kui tööpuudust või HIV viiruse levikut. Sõltumata Kooritsa kavatsustest, on oluline eelkõige see, mida auditoorium tema visioonist välja nopib ja mida ta suureks rääkima hakkab, sest silma jääb ikkagi ühtlane trummipõrin: “Mitte kunagi viimase 25 aasta jooksul pole sõjaoht Balti riikides olnud nii suur” ja “on täiesti realistlik oht, et Venemaa otsustab konflikti läänega veelgi eskaleerida ja alustada otsest rünnakut Balti riikide vastu” ja “selle artikli kõige mustemad eeldused põhinevadki sellel, et Venemaa võib üritada sellist rünnakut.” „Sõda tuleb!“ loeb tänulik lollkond sealt kauaoodatud sõnumit, sest kestev sõjaootus, mille itaalia kirjanik Dino Buzzati on meistrikäega kirja pannud romaanis „Tatarlaste kõrb“, on nii mõnegi mehepoja närvid pingule viinud nii burksiputka ees kui poe taga.

Teine sõnum, mida „lihtne inimene“ sellest loost välja loeb, on jällegi üldrahvalikule ootusele vastav uskumus, et lääneriigid, president Obama ja loomulikult meie enda valitsus pole piisavalt machod, et riiki võidukasse sõtta viia. Keegi kommentaarides on küll loo pointi ilusasti ära tabanud: „Koorits sa oled jälle hullumajast ära jooksnud we?“ Brittide dokumentaalsest mängufilmist erinevalt ei tegeleta selles loos mitte kaalutletud, vaid populaarsete otsustega, mis on tehtud eelkõige selleks, et publikule meeldida. Sellist publitsistikat võib otseselt klassifitseerida sõjaõhutamiseks, sest ta võib viia hoopis kolmanda ja sugugi mitte vähetõenäolise stsenaariumi tekkimiseni. Soovmõtlemise tagajärjel tekkiv virtuaalsõda, mis toimub inimeste? peades ja mille loogika oleks midagi sarnast murjanipaanikaga. Hakatakse ette kujutama, et käib sõda, kuigi vene tanke, rohelisi mehikesi või kollaseid kuradikesi endid ei pruugi üldse välja ilmuda. Sellegipoolest rahvas ise usub, et sõda käib ning Venemaa ründab. Lõpptulemusena hakkabki rahvas käituma sellele vastavalt, sest talle kõiksuguste ametlike ja mitteametlike kanalite kaudu sisendatakse seda järjepidevalt, kuni hakatakse uskuma. See võib olla nii plaanipärane, kellegi poolt kuritahtlikult initsieeritud infooperatsioon või ka isetekkeline, kuid sellegipoolest huvitatud jõudude poolt kergesti mõjutatav paanika. Hea näida sellisest virtuaalsest sõjaohust on Põhja-Korea ühiskond, mis kasutab sellist taktikat oma poliitilise ja sõjalise võimu legitimiseerimiseks juba pikemat aega. Ma pean virtuaalsõda Baltikumis palju tõenäolisemaks kui päris sõda, kuid protsessi edasi arenedes võib see mingil hetkel kasvada üle päris sõjaks.

Koorits räägib midagi seal enda suureks rääkimise vajadusest. Mina väidan, et suureks saab rääkida ka sõjaohu narratiivi ning kõiksuguste paanikate anatoomiale tuginedes võib taoliste avalduste põhjal jõuda augustiks niikaugele, et suur osa rahvast on veendunud, et ollakse Venemaaga sõjas, naised saunas hakkavad rääkima, kuidas neile viirastuvad  vene tankid ja allveelaevad nagu Ivarile nõukogude armees ilmutasid end peale suuremat joomingut NATO tankid keset Musta merd.  Edasi, kellelegi tundub, et ta oli raudteejaama puhvetis rohelist mehikest näinud … ja nii ta hakkabki käituma usule vastavalt, ilma et venelased ise oleksid pidanud selle tarvis üldse midagi ette võtma. Mis veel tulevikku silmas pidades on olulisem, kui sellise uskumise pinnalt hakatakse survestama poliitikuid, sest siis on Venemaa saavutanud oma poliitilise eesmärgi, Eesti rahvusvahelise usalduskrediidi auti mänginud ning meie kaitsevõime kaotab vastupidiselt soovitule igasuguse usutavuse. Nii suur on sõna jõud ja küllap leheneeger seda teab. Romantiline sõda on ohtlik. Väga populaarne on külvata usaldamatust meie potentsiaalsete liitlaste, NATO ja Euroopa Liidu vastu. Mis tuleb siis, kui Euroopa Liit peaks lagunema? Ilmselt paljude unistus ehk siinsed riigid ja rahvad hakkavad lõpuks ometi taas omavahel sõdima. Kui hästi läheb, vabaneb planeet miljarditest “lihtsatest inimestest” (poliitkorrektne väljend võõrliik lollide kohta) ja peale suuri katastroofe me saabume rõõmsalt postapokalüptilisse maailma, aga see on ideaalstsenaarium. Tavaliselt läheb ikka nii, et tahtsime parimat, aga läheb nagu alati ehk tekib midagi lõputu Dante põrgu taolist.

Unistus sõjast. Pilt: http://www.thedailysheeple.com/wp-content/uploads/2014/07/world-war-3.jpg

 

 

Advertisements

19 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    märts 01, 2016 @ 07:45:42

    Eileõhtune filmiõhtu lõppes magama ajava haigutamisega. Nii vähe on minus jäänud kaastunnet selliste toodete vastu. Põhiliselt on põhjus viletsates stsenaariumites. Suutmata kaasaelada sellistele pole võimalik ka neist arusaada, sest empaatiavõimeta on ka arusaamine puudulik. Tuumasõja teema harutati lahti Nõukogude Liidu juhtide tagatubades, räägiti lahti poliitbüroode koosolekutel ja laotati laiali ajateenijate poliittundides. Võib olla sellepärast osutus eileõhtuse filmiõhtu huvitavamaks seigaks hoopis siseministeeriumi asekantsleri viimistletud mõtted, mida sedavõrd tuima näoilme taga ehk poleks oodanud. E.Koorti mõtted olid küll viimistletud, aga paraku võis tajuda ka ametliku suure pildi omaja võimetust elada kaasa oma rahvale. Sama siin, empaatia puudumine.

    Vasta

  2. ckrabat
    märts 01, 2016 @ 07:52:54

    No just, selle dokfilmi oli meedia juba suureks rääkinud, kuid sisu ei vastanud vaataja ootustele. Samuti rääkis Erki Koort täiesti asjalikku ja adekvaatset juttu, ta ongi selline inimene, aga seda verd, higi ja pisaraid ootav publikum temalt ei oodanud, sellepärast läheb Kooritsa sõjahüsteeria ilmselt paremini peale.

    Vasta

  3. ckrabat
    märts 01, 2016 @ 07:55:22

    Tuletame meelde:
    “Teise olulise välispoliitilise sammuna, rahva soovidele vastu tulles, nagu nad väitsid, nõudis Lillekeste valitsus sõja alustamist põlisvaenlastega. Põlisvaenlastena peeti silmas riike, kes olid minevikus Maakonna ajaloolisi territooriume hõivanud…. Rahval mõlkus meeles unelm, mida neile rahvusliku alateadvuse vabastamisega sisse süstiti ning mille täitumist nad Jaan-Saalomonilt ootasid. Sõda!…
    Rahvast kutsuti peatse sõja ootuses üles relvastuma ning sõjast pidi saama üldrahvalik üritus. Jaan-Saalomon lubas patriootidele, kes vabatahtlikult sõtta lähevad, kolm pudelit õlut ja pussnoa tasuta välja anda. Kümned tuhanded mehed ja naised võtsid presidendi pakkumise vastu, jõid õlle, võtsid noa hambusse ning asusid tantsusammul idapiiri poole teele, et anda oma elu võitluses ajaloolise Tõe ja Õiguse eest. Vabatahtlikest sõdalastest moodustati piiriäärsetes regioonides maakaitseväe malevad. Teisele poole piiri kogunesid „Novgorodi WC“ üleskutsel vene vabatahtlikud. Mõlema poole piiri kogunenud rahvahulk viitis lõbusasti aega. Nad treenisid sõjaks, lasksid püssi, harjutasid rivisammu, jõid odavat õlut ja viina ning vabadel hetkedel käisid piirijoone ääres vastaspoolt sõimamas ning mõnitamas.”

    Vasta

  4. ckrabat
    märts 01, 2016 @ 08:01:12

    Muide ka brittide filmist tuli selgelt välja, et sõjaoht ei tekkinud mitte nagu välk taevast, vaid rea siseriiklike probleemide eskaleerumisest ning infosõjast, millele viitavad ka Ukraina konflikti põhjused.

    Vasta

  5. ckrabat
    märts 01, 2016 @ 12:17:26

    Sven Mikser: BBC pseudodokki „kolmandast maailmasõjast“ mõistetakse valesti
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/sven-mikser-bbc-pseudodokki-kolmandast-maailmasojast-moistetakse-valesti?id=73824781
    Eesti vaataja jaoks on loodud pilt, et film keskendub „tuumakonfliktile Venemaa ja NATO vahel, mis saab alguse Baltikumist.“ Tegelikkuses ei harjutata filmis kujutatud õppusel aga mitte Läti vabastamist, vaid hoopis Briti Sõjakabineti otsuselangetamise protsessi. Fiktiivne olukord, mis Briti valitsuselt otsust nõuab, võiks enam-vähem sama hästi aset leida Türgis, Balkanil või Korea poolsaarel. See ei ole filmis esmatähtis. Kuna harjutus oli „realistlik“ ses mõttes, et fiktiivsetele osapooltele anti reaalsete riikide nimed – Läti, Eesti, Venemaa – mitte näiteks Sinimaa ja Rohemaa – siis pälvib ta mõistagi just meil teravdatud tähelepanu. Ent harjutuse fookus on tegelikult hoopis sellel, kuidas toimib Briti valitsus olukorras, kus tuleb otsustada tuumarelva kasutamise üle.
    Siit jõuan harjutuse esimese läbikukkujani, kelleks on Eesti rahvusringhääling. Ma ei heida avalik-õiguslikule telekanalile ette mitte filmi näitamist, vaid sellega kaasnenud veidrat paanikahoogu ning eksitava mulje loomist, justkui prognoosiks filmi loojad ja selles osalevad eksperdid sõjalise konflikti puhkemist Balti mere regioonis. Milleks „otselülitus“ Välisilma stuudiost AK-sse? ERR ei müü ju isegi reklaami, seega puudub neil igasugune vajadus immanentse tuumaholokausti kuulutamisega vaatajanumbreid üles pumbata. Mulle meenus ühe kommertskanali „pronksiöö“-aegne tegutsemine, kui telereporter Kaarli puiesteel üles-alla hüples ja kaamerasse kuulutas, et „vaadake, vaadake, Eesti Vabariik siin enam ei kehti!“ Psühholoogilises sõjas võrdub selline käitumine tingimusteta kapitulatsiooniga. Seda enam, et tuhande huligaani ohjamine oli Eesti politseile toona igati jõukohane.

    Vasta

  6. jolli
    märts 01, 2016 @ 17:41:06

    Vasta

  7. ckrabat
    märts 01, 2016 @ 18:09:03

    Paanika võib olla ohtlik. 22.mai varahommikul 1949. aastal hüppas kaks kuud varem ametist lahkunud Ameerika Ühendriikide endine kaitseminister James Forrestal meeltesegadushoos alla Bethesda mereväehaigla 16. korruselt pomisedes “Venelased tulevad! Venelased tulevad! Nad on siin! Ma nägin vene sõdureid!” Tema surnukeha leiti kolmanda korruse katuselt.
    https://en.wikipedia.org/wiki/The_Russians_are_coming

    Vasta

  8. ckrabat
    märts 01, 2016 @ 21:19:43

    Vasta

  9. personainfieri
    märts 01, 2016 @ 21:26:44

    Vasta

  10. personainfieri
    märts 03, 2016 @ 20:50:06

    Erkki Bahovski: sõjast ja venelaste meelsusest rääkimine Eesti stabiilsust ei taga
    http://arvamus.postimees.ee/3602271/erkki-bahovski-sojast-ja-venelaste-meelsusest-raakimine-eesti-stabiilsust-ei-taga

    Vasta

  11. personainfieri
    märts 07, 2016 @ 15:40:58

    Tarmo Pikner: tahate rahu, valmistuge sõjahüsteeriaks ehk Lauasõdade aegu
    http://arvamus.postimees.ee/3609171/tarmo-pikner-tahate-rahu-valmistuge-sojahusteeriaks-ehk-lauasodade-aegu

    Vasta

  12. Trackback: Totaalne meedia VI – Ilmar Raagi juhtumi õppetund | Persona in fieri
  13. Trackback: Eesti ja Ida-Virumaa | Persona in fieri
  14. ckrabat
    okt. 16, 2016 @ 11:58:36

    Briti ajaleht “The Guardian” käsitleb Balti riike jällekord potentsiaalse sõjakoldena
    Aleppo, Ukraine, cyber attacks, Baltic threats: what should we do about Putin?
    https://www.theguardian.com/world/2016/oct/15/what-should-we-do-about-russia-aleppo-ukraine-cyber-baltic-vladimir-putin

    THE BALTIC FRONT
    The deployment of Russian nuclear-capable missiles in Kaliningrad, the isolated enclave it controls on Poland’s and Lithuania’s border, is the latest move in a war of nerves along Europe’s eastern flank. The Baltic sea has also become a contested area as Russian submarines and aircraft test western reactions. Nato has beefed up its defences, and Britain has pledged its support. But the uncomfortable question remains: would an American president
    go to war to defend Estonia?

    Vasta

  15. ckrabat
    okt. 16, 2016 @ 13:15:08

    Selline uudis:
    Putin Sends Russian Warships to English Channel
    http://www.newsmax.com/Newsfront/Putin-Russian-warships-English-Channel/2016/10/15/id/753599/

    Russian President Vladimir Putin Saturday sent a fleet of warships to the English Channel to test bombs off the British coast, according to news reports. The move put the Royal Navy on high alert, as vessels would seek to intercept the fleet as it passes within a mile of the British coast en route to Syria.

    Vasta

  16. ckrabat
    okt. 16, 2016 @ 13:19:22

    Vasta

  17. ckrabat
    okt. 16, 2016 @ 22:50:48

    Kross: Eesti viimaste nädalate justkui olulised teemad on täiesti idiootsed ja loovad fooni, mis kutsub küsima “kas sellist riiki on ikka vaja kaitsta”
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kross-eesti-viimaste-nadalate-justkui-olulised-teemad-on-taiesti-idiootsed-ja-loovad-fooni-mis-kutsub-kusima-kas-sellist-riiki-on-ikka-vaja-kaitsta?id=75935359
    “Mõned rahvad astusid sõtta nimme selleks, et lüüa saada. Neid innustas Saksamaa ja Prantsusmaa õitsengu kogemus pärast hävingut Teises maailmasõjas. Selgus, et sellist kaotust pole sugugi lihtsam saavutada kui võitu. Selleks on vaja nii otsusekindlust ja ohvrimeelsust, kui ka kõigi jõudude erakordset kokkuvõttu. Ühes sellega aga ka nutikust, külmaverelisust, oskust oma argust ja tölpust tulusalt kasutada.”
    Need Aslambek Dudajevi aka Natan Dubovitski aka Vladimir Putini nõunik Vladislav Surkovi read lühijutust “Ilma taevata” kummitavad mind vähemasti Eesti presidendivalimiste mudamaadluslikust läbiviimisest saadik.
    Võib-olla oleme nii mitu korda hunti hüüdnud, et viimaste kuude pingekruvimine Moskva poolt ei avalda lihtsalt enam mõju. Võib-olla elame lihtsalt liiga mugava elu illusioonis, et meil jääb aega ületähtsustada kolmandajärgulisi küsimusi. Võib-olla ei taha me lihtsalt eksistentsiaalseid ohte näha, sest ei oska neile vastu astuda.

    Vasta

  18. ckrabat
    okt. 20, 2016 @ 11:47:21

    Vasta

  19. Trackback: Hirm ja julgeolekustamine | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2016
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: