Igavese une retsept

@huviline
Poliitilistes ringkondades on käimas debatt, mille järeldustest ja võimalikust elluviimisest sõltub edasine protsess ühiskonnas. See debatt võib viia majanduslikult kasuliku uuenduseni või isegi riigi mõiste muutumiseni. Eurokratt: „Jagamismajanduse alus on koostööplatvormid, kuid milline on koostööplatvormi staatus ja vastutus? Kas inimene, kes pakub oma teenuseid koostööplatvormi kaudu, ei ole mitte palgatöötaja?“ Viimasena toodud põhjusel pole arutelu keskne objekt – teenuse osutamine, millele seaduseandjad pole pööranud piisavat tähelepanu, pelgalt majanduslik, vaid ulatub poliitikasse. Riik on säilitanud läbi ajaloo oma võimsa tähenduse. Kokkuleppemajandus, koostöömajandus, jagamismajandus ja muud sarnased mõisted, nt uusteenusmajandus, mida käimasolevas debatis kasutatakse, võiksid suuta muuta mitmete mõistete tähendusi. Riigi mõiste tähenduse muutumine oleks ärkamine pikaaegsest unest.

Majandusringkondades eelistatakse reforme, mis on planeeritud, ette ennustatavad ja stabiilsust tagavad. Tegelikult mõjuvad ootamatud transformatsioonid ka majandusele endale positiivselt. Näiteks ei osanud keegi omal ajal ette ennustada Nõukogude sotsialistlikke vabariikide liidu kollapsit või veel kuu aega tagasi reformierakonna põrumist. Olid mingid ideed, kellegi salajased soovid, alateadvuslikud fatamorgaanad või miraažid, mis tõusmata kunagi valitsevale positsioonile eksisteerisid sellisena lühemat või pikemat aega. Ühel hetkel aga saadi võimule. Psühholoogilisest efektist tulenevalt elavneb majandus ümberjagamisest. Riigi mõiste aga jäi jätkuvalt positiivseks, andes uutele käitumisnormidele oma uinuva õnnistuse.

Kultuuriringkonnad seevastu on otsingulisemad, eelistades uus lahendusi, enneolematust. Veel enne isemajandava Eesti programmi avaldamist “Edasis” kirjutati valmis ja liikus rahva hulgas ringi “neljakümne kiri”. Nende otsingute avangardis oli ja on alati olnud teater. Teater on oma iseloomult avalik-õiguslik institutsioon, mistõttu on teatri populaarsuse põhjused rahva hulgas kergesti seletatavad, sõltumatu sellest, kuidas riik institutsiooni käsitleb. Kirjandus ja kunst on suletumad protsessid ega tõuse eales sama kõrgele kuulsuse ja tuntuse tasemele, samuti tele ja veeb, mis on tehnoloogiliselt piiratud. Viimasel ajal on avangard paraku mandunud pigem lahingutoetuseks, tegeledes valitseva olukorra kritiseerimise ja naeruvääristamisega. Meie teemasse aga kuulub kindlasti üks enneolematu samm kultuuriringkondades, mida polnud isegi koalitsioonileppesse kirjutatud, aga sellele vaatamata viidi ellu – kunstnikupalga ja kirjanikupalga sätestamine.

Poliitilises ja majanduslikus mõttes on märkimisväärne, et riigikantselei juurde loodi isejuhtivate autode projekt. Uusteenusmajanduse eestvedajad on nüüd riigi palgal, neil on kasutada riigi ressursid, mistõttu vähemalt EU eesistumise aastaks võiksime isejuhtivate sõidukitega (tramm, buss) juba liigelda. Riik ei ole enam pelgalt bürokraatlik maksuvõtja ja hüvede ümberjagaja, vaid nooruslike ideede elluviija. Avalik hange, mis korraldati projekti juhtimiseks, oli oodatult huvilisterohke ja veel enne hanke lõppu kohale määratud kohatäitja on asunud projekti ellu viima. Väidetavalt on uusteenusmajandus miljarditesse eurodesse ulatuva perspektiiviga.

Jagamismajanduse liidu esimehe Hannes Lentsi arvates saavad uued teenused tekkida vaid tänu sellele, et senistes tegevusmudelites esinevad puudused, mida on võimalik efektiivselt lahendada ja sellepärast on kõrgetasemelisest tehnoloogiast olulisem see, kas väljapakutud lahendus ka reaalselt kasutajate elu paremaks muudab. Ta eksib kronoloogias. Tegelikult on kõigepealt olemas tehnoloogia ja tehnoloogia ettevõtjad, kes on panustanud uusteenusmajandusse. Nende sooviks on kasutajate pealt teenida. Normaalne soov, kui selle realiseerimisel järgitakse kehtivaid reegleid. Kui tegevusalal valitseb reeglite vaakum, siis järgitakse kehtivaid kapitalistlikke põhiväärtusi. Tehnoloogilise platvormi arendajate jaoks on tarbijad kvantitatiivne biomass. Kas rakenduse kasutajate elu on tehnoloogia tõttu parem või halvem, see ei oma tähtsust. Sellest hakatakse rääkima alles pärast rakenduse turule toomist. Mida rohkem allalaadimisi, seda tasuvam. Tehnoloogia arendajad ei saa vastutada selle eest, kuidas rakendust kasutatakse, sest nemad ei määra nõudlust. Siin peaks kapitalistlik põhiväärtus, mille kohaselt nõudluse määrab pakkumine, andma eelise pakkujatele. Vastasel korral ei tasuks äri ennast ära, samuti nagu demokraatias, kus lisandväärtust toodab üksikisik, mitte biomass või riigisektor.

Juba on nimetatud, et jagamismajanduse töötajad pole tegelikult rahul sellega, mida nad teevad. Persona in fieris olen varem viidanud, et jagamismajandus iseenesest terminina pole sobiv, sest sellega kaasneb mulje, nagu võiks jagamismajandusel olla mingi kokkupuude demokraatlikus ühiskonnas ebasobiva imperialistliku põhimõttega „divide et impera“. Nendest formaalsetest põhjustest olulisem on filosoofia, mida mingite poliitiliste otsuste ja poliitikate tegemisel arvestatakse, sest filosoofia pürgib sisuliste põhjenduste selgitamisele, olemusest lähtuvalt. Kas tõesti tahame teada igavese une retsepti või ärgata painavast unenäost, see on küsimus, mis tehnoloogilise progressi arendajatele tuleks esitada. Informatsiooniga opereeriv tehnoloogia, läbi reaalse tehnoloogia valdamise, võib olla sama saastav kui industriaalne tehnoloogia, mis konkreetselt atmosfääri mürgitab.

Informatsiooniga opereeriv tehnoloogia pole kohustatud meie mõtlemist mürgitama, kuid mürgitamine on võimalik pea märkamatult. Näiteks olen ajakirja “Digi” igakuine lugeja, kust nähtub selgesti kui kasulik ja põhjapanev on uus tehnoloogia. Teist sama huvitavat ajakirja pole kohalikul ajakirjandusmaastikul kõrvale panna. Kahjuks on aastakäike vaadates teemad hakanud korduma. Ebahuvitav kordumine on juba iseenesest mürgitamise algus mõtlemises, mida huvi ei toida. Loomad ega taimed ei huvitu tehnoloogiast. Konkreetselt mõtlemist saastav oleks tehnoloogia jäämine vanade mallide juurde, sh teenuse mõiste defineerimata jätmine või selle defineerimine tööna. Veelgi hukatuslikum aga oleks tehnoloogiate arendajate asumine samale rajale, kus käisid nende esivanemad, kes kujundasid ühiskonda traditsiooniliste põhimõtete hierahiale vastavalt, mille tipulilleks on alati peetud riiki, sotsialistliku ümberjagamise allikat. Vahet pole, kas seadusandlus käib tehnoloogia ees või käib tehnoloogia seadusandluse ees, kui jäädakse käidud rajale.

Teenuse osutamine erineb töö tegemisest, kuna teenuse osutajat ei registreerita MTA juures töötamise registris, vaid ettevõtjana äriregistris ja see on käimasoleva vaidluse võti. Riik kui mõiste ja selle olemus, nii nagu seda läbi ajaloo on mõistetud, kõrgeima staatuse näitajana hierarhilise konstruktsiooni tipus või psühholoogilise emotsioonina, ei pea olema üksnes represseeriv või silmakirjalik. Riigi positiivne silmakirjalikus ja represseeriv monopolism väheneks kindlasti, kui teenuse osutamine defineerida loodusliku nähtusena. Tähtis pole valitsejate ja alluvate vastuolu, mida riik pehmendab – nagu arvas Thomas Hobbes “Leviathanis”, või tööandjate ja töötajate vastuolu – nagu arvas Karl Marx “Kapitalis”. Meie ajastul, informatsiooniga opereeriva tehnoloogia ja tootluse ajastul, on olulisem teenuse osutamine ja andekus, mis on saadud looduselt tasuta. Loodus, selle mõistega on hõlmatud kõik, mida inimene pole valmistanud. Kõik, mis on inimese poolt valmistatud, see on tehnoloogia või tehnoloogilise taustaga. Iga inimene on milleski andekas, mistõttu võime ennast samamoodi loodustooteks lugeda, kuna talenti pole võimalik võla katteks maha müüa nagu tööjõudu. Riigi mõiste pööramine ökoriigiks võiks olla tehnoloogia arendajate eesmärk.

Tähelepanu ei tuleks pöörata mitte vabatahtlikule tööle või tasuta teenusejagamisele. Sellega on ümberpööratud baas ja pealisehitus, püramiid seisab tipu peal, alus on kõrgeim aste ja teenuse osutaja hinnatud. Teenuse osutajale peaks järelikult maksma tehnoloogiaettevõte, kes saab oma raha tarbija käest, kes on rakenduse endale mobiiltelefoni laadinud. Tarbijatest pole kunagi puudust. Riik kui tehnoloogiaettevõte tasub kirjanikule või kunstnikule tema osutatud teenuse eest. Painavast unenäost ärkamiseks on meetod, mida Lumivalgekesele mürgitatud õuna saatnud võõrasema ei teadnud, sest ta polnud kunagi lugenud ajakirja “Digi” ega olnud huvitunud filosoofiast. Me ei oska veel sõnastada meetodit, aga me teame eesmärki, millele jõudmine on võimalik üksnes siis, kui valitud meetod on tegelikkusele vastav. Lähtekoht saabki olla tegelikkus, mida me näeme ja tajume, mitte väljamõeldud oletused või normid, mida riik sanktsioneerib. Kogukonda ja ühiskonda piiritlevad reeglid, immateriaalne informatsioon, väljamõeldud õigusriik, sotsiaalsed normid – see kõik on kokkuvõttes mahutatav looduspärastesse raamidesse. Saastamata loodust, nendes raamides ja selles tegelikkuses, tuleb meil hakkama saada. Neist raamidest pole võimalik väljuda isegi siit maailmast lahkudes, sest selle kohta puuduvad empiirilised teadmised, on vaid erinevad teooriad. Kõige rumalam oleks sellepärast otsida lunastust traditsioonidest, mille vältimatuks koostisosaks on kuivanud iidolid, sotsiaalsed normid ja immateriaalne informatsioon, nagu pakub Janek Mäggi, mis sest, et esmapilgul tundub tema artikkel teravmeelne. Iidolid ei too meile loodusesäästlikkust lähemale, vaid ainult pikendavad igavest und.

Divide et impera ehk uued tuuled ühiskonnas

@huviline
Poliitikas on ladina keelne väljend divide et impera tuntud kaugest ajast ja negatiivses tähenduses. Kui mõni aasta tagasi kuulis laiem publik sõna jagamismajandus esmakordselt, siis koheselt üllatas tekkinud paralleelassotsiatsioon, sest sõna kasutati valdavalt positiivses tähenduses. Jagamise põhimõte valitsemises on midagi hoopis muud kui jagamise põhimõte tehnoloogiafirmade rakenduste tähenduses. Valitsus kasutab jagamise põhimõtet suletud ühiskonnas, kus on võimalik erinevate identiteedigruppide elu korraldada erinevalt, ja suletud ühiskonna põhimõttena tulebki seda mõista. Avatud ühiskonnas seevastu on ebamõistlik kohelda erinevaid identiteedigruppe erinevalt, kuivõrd see on seotud suurte korralduskuludega. Ühele antud õigusi ja vabadusi tuleb anda ka teisele, sest muidu tuleb hakata põhjendama, miks üks on parem või halvem kui teine. Lihtsam on erinevaid identiteedigruppe võrdsustada.

Tehnoloogiafirmade jaoks tähendab jagamise põhimõte võimalust raha teenida. Praktiline tähendus on viiel jagamismajanduse valdkonnal: sõidujagamine, majutus, võrgupõhine personalivärbamine, inimeselt inimesele rahandus, muusika ning video striimimine. Tehnoloogia ettevõtted tegutsevad avatud ühiskonnas kasumi teenimise eesmärgiga. Suurt kõlapinda on meedias leidnud sõidujagamise käilakuju Uber, kelle saabumisega algatati Riigikogus ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille seletuskirjas on välja toodud arvandmed, miks on jagamismajandus kasulik. Täna toimub üle 60% internetiliiklusest mobiili vahendusel, ning pool sellest läbi rakendust. Mobiilipõhise jagamismajanduse koguväärtus on viimase seitsme aastaga tõusnud 15 miljardi dollarini.

Poliitikas on kasumi teenimise eesmärk teisejärguline. Esmatähtis on rahvuslikul tasandil elatustaseme tõstmine ja rahvusvahelisel tasandil maailma paremaks muutmine globaalselt. Milline maailm on parem, see on ebaselge, sest arvamused on erinevad. Venemaa, Hiina, USA ja Euroopa, samuti islamistlikud riigid ja nende mõjusfääri kuulujad näevad maailma erinevalt. Globaalsel tasand ja ÜRO näivad väliselt avatuna ega jaga maailma. Mõned kommentaatorid aga näevad, et juba Euroopaski kasutatakse jaga ja  valitse põhimõtet näiteks Moldovas.

Isiku jaoks, kelle tarvis poliitika oma eesmärke peab põhjendama, mida kaugemale mingi tasand majapidamisest jääb, seda hoomamatum ja suletum tundub. Isegi tehnoloogiline avatus, kiire ligipääs õigusaktidele, meedia infojagamine, uljad ideed transpordi valdkonnas, ei suuda ühiskonda isiku jaoks piisavalt avada, sest vastuvõtuvõime on piiratud. Piisavalt avatud on ühiskond vaid spetsialisti jaoks, kes väljapool oma kitsast teed on debativõimetu. Seni ollakse kõrgetel tasanditel veel valmis uskuma, et tehnoloogia ilma poliitikata on võimalik. Seda usuvad ka tarbijad. Endiselt kehtib veel kultuuriajaloolase arvamus, et jaga ja valitse põhimõte on olukorra kontrollimine.

Ma ei hakka siinkohal valgustama sõidujagamise seisu taksonduses, igaüks võib ise tutvuda taksoveo ettevõtete seisukohtadega. Käesoleva blogi veergudel toodi kommentaator guybrushi poolt välja nüanss, mis võib jagamismajandusest tulenevalt muuta maailma täielikult, riigi tasandist alustades ja globaalse tasandiga lõpetades. Guybrush: „Esiteks on muidugi hea, et inimesed saavad oma laokil asju välja laenates teenida lisa, ja selline süsteem suurendab ühiskonna efektiivsust ressursikasutuses. Teine, ja palju kurjem pool, mis võib vabalt olla Uberi miljardite tegelik sisu, on see, et jagamismajanduse abil saab kapitalism tagasi võita tööstandardite vallas tehtud arengud nagu näiteks 40-tunnine töönädal, tööandjapoolne tervisekindlustus jne.“

Riigikogu töörühm, kes ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõuga tegelevad, pole näinud ette, mida tähendab päevatööst väsinud inimeste isiklike sõiduautodega liikluses osalemine, vähemat ei nähtu seletuskirjast, et selle peale oleks mõeldud. Sellisena, nagu sõidujagamist praegu meile esitatakse, tähendab see lihtsalt inimelude ohtu seadmist. Reguleeritakse elektroonilise kokkuleppevedude süsteemi kokkuleppeveo tasu arvutamise meedodit, sest sõidujagamise teenuse digitaalse iseloomu tõttu on see teenus paremini allutatav riigi, sh maksuhalduri järelvalvele. Ilmselt oleme teel uutmoodi ühiskonda, kus kõik kodanikud rõõmuga tasuvad riigile makse, nagu loodab MTA endine peadirektor Marek Helm. Kas tehnoloogiline areng suudab kasumit teenida ilma poliitilist dimensiooni sissetoomata, see jäägu mõne järgmise arvamuse teemaks. Juba praegu on näha, et vaidluste korral kliendi ja teenindaja vahel, jääb tehnoloogiafirma hätta kohtuvälise menetleja rolliga, külvates ebaõiglust laiemalt. See ei ole enam olukorra kontrollimine.

See põhjatu Venemaa turg …

@jolli&ckrabat
Viimasel ajal on rahvast ärevile ajanud Venemaa poolt lääneriikidele kehtestatud piirangud põllumajandussaaduste sisseveole – looma- ja sealihale, puu- ja juurviljadele, linnulihale, kalale, piimale ja piimatoodetele, mis sovjettide poolt üles pekstud hirmude kohaselt pidavat meie põllumajanduse hävitama mitu korda efektiivsemalt kui Mart Laar, kes on neukkumütoloogia järgi eepiliseks põllumajandusvaenlaseks kuulutatud. Tegelikult hävitas põllumajanduse Eestis muidugi juba palju varem kommunistide kehtestatud kolhoosikord, aga keskmise neukku vene viinas lahustunud ajurakud nii peeneid kausaalseid seoseid paraku enam ei taba. Vabaturumajandusega kadusid tublide talumeeste küüditamiste ja mõrvamistega ära hirmutatud maainimestest sotsialistlikul alusel vägivaldselt  loodud ühismajandid, kust hiljem sovjetirežiimi pehmenedes, “vanal heal Brežnevi ajal” – ajal, mida neukkud pisarsilmil mäletavad kuldse nõukaajana, oli alati võimalik head ja paremat koju kaasa võtta. Seda tegevust tuntakse tänapäeva vabaturumajanduse tingimustes aga varastamisena.

Neukkud on jõudnud juba unustada, et alguses, siis kui Stalini ajal ühismajandid loodi, see nii ei olnud. Kui pereema võttis kolhoosipõllult kolm külmetanud kartulit kodus nälgivatele lastele, siis saadeti ta sm. Stalini ajal Siberisse, kui ta vahele jäi või keegi tema peale kaebas. Hobused aga olid sotsialistliku juhtimise all päevanormist ehk kuuest kilost mädanenud põhust nii anorektiliseks jäänud, et seoti rihmadega talli laetalade külge rippu, et päris pikali ei kukuks, sest kui ta kukkuma juhtus, siis ta enam püsti tõusta ei jõudnud. Neukkuaja lõpuni välja, veel manduva režiimi viimasel aastakümnetelgi, kasutati õpilasi ja nn “šeffe” linnast orjatööjõuna kolhoosi sügistöödel, näiteks kartulivõtul. Nagu ei oleks kooliõpilase mure mitte koolitarkuse õppimine, vaid põhjajoodud ja -juhitud sovjetimajandite igasügisene püstiupitamine. Huvitaval kombel kadus põllumajandustoodang seejärel kui tina tuhka ning kui šeffid maalt tagasi linna jõudsid, ootasid seal neid taas tühjad poeletid.

Neukkud räägivad siiani muinasjutte “põhjatust Vene turust” ja Eesti Vabariiki süüdistatakse selle kadumise eest seitsmes surmapatus. Kas Eesti riik kehtestab Venemaa eest piiril Eesti toodetele mingeid sisseveopiiranguid? Aga sõimamise objektina nähakse millegipärast ikka ja ainult Eesti valitsust, kes ei pane neukkudele piimajõgesid ja pudrumägesid voolama. Totaalne meedia on oma parimate traditsioonide kohaselt asunud hirme võimendama, mistõttu on lahti läinud samasugune paanika, nagu oleks tatar müügilt ära kadunud. Mälestus defitsiidist on jääv. Ühele ja samale loole on meedias tehtud kaks erinevat peakirja: Äripäev:” Padar: Eesti põllumajandus elab sanktsioonid üle, lihtsalt tuleb uusi turge otsida.” vs Delfi/Ärileht: “Padar: Venemaa sanktsioonide tõttu kannatavad põllumeeste sissetulekud.” Lugu ise on täpselt sama, aga kuidas sisu mittelugevaid lolle pealkirjadega manipuleeritakse, paistab hinnangu kujundamisel paraku läbi. Selgelt on näha, kui kiiresti selle nn. “põhjatu” turu reeglid muutuvad ja kuidas neukkumeelne massimeedia väheharitud inimeste arvamusega manipuleerib, kaasamaks lollide laiu hulki rahulolematu nurina tekitamiseks. Mis eesmärgil, teavad ilmselt lehepruunlased vaid ise, tervele mõistusele jääb selline oma riigi õõnestamine arusaamatuks.

Kui kunagi ühes välismajanduse loengus rääkis professor meile olulisest Venemaa ekspordist, siis juhtisin tema tähelepanu tema enda poolt üles pandud kõrvalolevas tabelis sellele, et umbes sama protsendi ulatuses, mis me Venemaale kaupu müüme, müüme ka Lätisse ehk siis on tegu tegelikkuses suhteliselt olematu numberiga. Kui me aga lätlastega mõne järjekordse “kilusõja” maha peame, siis ei karju keegi põhjatu Läti turu äralangemisest! Maris Lauri blogist võib lugeda, et 2014. aasta esimesel poolel eksportis Eesti Venemaale sanktsioonide alla minevaid kaupu ligi 42,7 miljoni euro eest. Võrrelge nüüd seda summat kogu Eesti ekspordiga või kui palju selline moodustab kasvõi näiteks aastasest riigieelarvest. See on 0,7% Eesti ekspordist; 7,9% toiduainete ekspordist ja 6,9% Eesti Venemaa ekspordist. Liha osakaal Eesti ekspordist on kaduvväike, piim ja kala moodustavad alla 13%. Eesti ekspordist Venemaale moodustavad masinad ja seadmed 42,5% (sh sõidukid), sellele järgnevad põllumajandus- ja toidutooted (koos sanktsioneerimata ekspordiga – põhiosas alkohol -16,8%) ja keemiatooted (osakaal 17,4%). Kõik nimetatud ekspordinumbrid sisaldavad ka Eesti poolt vahendatud kaupu: põhiliselt masinad ja seadmed, toiduainete all veinid, kakao, kohv, vürtsid, viski jmt. Sellest ilmneb, et sanktsioonide mõju Eestile on tegelikult kaduvväike, kuigi konkreetseid ettevõtteid võib see tugevamini mõjutada. Näiteks Läti ja Leedu turud, mis on rohkem Venemaaga seotud, võivad oma kaudset mõju avaldada.

Pigem löövad need poliitilistel motiividel kehtestatud sanktsioonid Euroopa Liidu, USA, Austraalia, Kanada ja Norra vastu kokkuvõttes Venemaad ennast, sest pole teada, kuivõrd õnnestub neil puudujääki kompenseerida Türgi hapude viinamarjade või odavate Ladina-Ameerika banaanidega, mida neukkuajal sai tavaline inimene näha ainult Soome TV reklaamist. Võimalik, et kui kriisid jätkuvad, siis puhkeb “müstilisel” Venemaal taas näljahäda nagu see tekkis seltsimeeste Lenini ja Stalini kindla käega juhitud põllumajanduspoliitika tulemusena. Tsaaririigi ajal poolt Euroopat toita suutnud ja “Euroopa viljaaidaks” nimetatud Ukrainas koolesid miljonid põllumehed koos peredega nälga ning selle leevendamiseks kalduti teinekord isegi kannibalismi. Midagi ei jäänud üle, sest süüa lihtsalt ei olnud.

Neukkuajal kurtis rahvas, et meie poodide letid on tühjad, sest kogu liha ja piim maandusid Moskva ja Leningradi gastronoomides. Nüüd on häda mõistuse pärast, et Venemaale enam liha ja piima viia ei saa. Justnagu ei oleks teada, et Venemaa on tänu oma labiilsele poliitikale ebastabiilne ostja, täna ostab, homme ei osta, küll aga manipuleerib läbi meedia lollikarja abil müüjariike enesele sobilikku poliitikat tegema. Prantslasi paari “Mistral”-klassi dessantlaeva müügi pärast sõimama ollakse valmis, see on parajasti moes, aga samas lüüakse valjult lokku, kui keegi omaenese tasku kallale läheb, mis selgesti kõneleb topeltmoraalist. Sõjatehnikaks kasutatavate laevade müük Prantsusmaa poolt pole kindlasti ilus, kuid vaevalt et see Venemaa sõjalist võimet oluliselt tõstab, isegi kui tehing teoks saab. Pealegi müüakse plaanide järgi Vaiksele ookeanile siirduvad laevad ilma relvastuseta, mille venelased peavad ise peale monteerima. Võimalik, et müük ikkagi ei toimu või jääb venima ning prantslased lihtsalt ei kiirusta otsusega, jälgides poliitilisi arenguid, aga kui me ise nutame krokodillipisaraid kaduva Vene turu pärast, siis mis õigus on meil teistele näpuga näidata?

Venemaa on alati olnud ebastabiilne kaubanduspartner, mida on tunda saanud nii tema sõbrad kui vaenlased. Kui Venemaa 90ndatel aastatel üritas ähvardustega Eestit oma mõjusfääri jätta ning kaubandussuhteid jahendas, siis kindlustas ta paradoksaalsel moel sellega hoopis Eesti muutumist Euroopa orientatsiooniga riigiks, kes pidi oma majanduse ümber profileerima, kuna sovjetistandardeid hüljates tuli kiiresti idabloki oblastist läänelikuks majanduseks muutuda. Rein Taagepera: ” Venemaa aitas meie läänestumisele kaasa, sest arvas, et tehes kaubandustõkestusi, ta kimbutab aeg-ajalt Eestit. Balti riikidest just Eesti kiskus end kõige varem Lääne turgudele. Mugavam oleks olnud hoida suhteid Venemaaga, aga Venemaa nöökis ja me pidime selle pingutuse ära tegema ning seda oligi vaja. Leedul ei olnud Venemaa poolt sellist pressi peal ja nemad viivitasid otsustega.” Ilma sellise surveta, Vene turule hosiannat lauldes (Hosianna- kr. sõnast hōsanna, mis heebrea keelest hōšaʿ-nā’ ‘päästa nüüd!’ on palve- ja tervitushüüd, millega palutakse päästmist ja õnnistust.), oleksime siiamaani samade probleemide otsas nagu Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia ja paljud teised põhjatule Vene turule orienteerunud endised neukkuriigid. Juba 90ndatel võis siit ja sealt kuulda Eesti neukkude hädakisa, et me ei saa minna Lääne turule, kuna me pole võimelised Lääne standardeid täitma. Aga me läksime ja suutsime!

Ka meie põllumajandust ootavad uued turud, sest maailm on näljaseid täis. Juba India ja Hiina suudaksid kahepeale ilmselt kogu maailma põllumajandustoodangu ära süüa, anna ainult kätte! Nüüd on neil meie liha ja piima ostmiseks juba ka pappi, kuna “maailma sepikoda” Hiina toodab oma tehastes kogu lugeja kodus oleva elektroonika ja tublid India neiud ja naised tema valmisriided. Kuid ka Eesti siseturg peidab endas seni avastamata perspektiive. Vaesem inimene näeb hetkel juustu ainult riiulil ja ostab seda pühadeks, kuid toiduainetööstused, kes võtavad suurema osa tootmise kasumist, peavad seda normaalseks, kui meil on müügil mõne ropprikka heaoluriigi, Šveitsi või Rootsi, ostjale disainitud hinnatasemega tooted. Ütleme otsesõnu – toit on Eesti lettidel rahva ostuvõimet arvestades liiga kallis. Saksamaal maksab piimaliiter poes 50 senti, meil aga pea poole rohkem. Point on aga selles, et meie siseturul peaksid hinnad langema, kui laod täis lähevad. Kui pakkumine suureneb ja nõudlus jääb samaks, siis peavad hinnad langema! Ka kaupmees peab siin oma järeldused tegema – lasku hind alla ja siseturg sööb ise need ületoodetud kogused ära.

Põllumajandus omakorda on eurotoetustega muust isemajandavast ja iseorganiseeruvast kapitalismist eemaldatud, riigisõltlaseks muudetud ja innovatsioonipuuduses laisaks muutunud. Kvoodid ja toetused ei ole tegelik kapitalistlik turumajandus, vaid otsesed turutõkked, mis ei lase süsteemil tasakaalustuda. Ja kui keegi hakkab meile rääkima suurtootmisest Eestis mahetootmise võtmes, siis vabandage, tuhande lehma pidajad suurtootjad, mitu suve tagasi teie lehmad viimati karjamaal värsket rohtu söömas käisid? Lehmad istuvad silo süües laudas aastaringselt vangis ega tea, mis elu on – ei midagi värskest rohust ja päikesest. Parim piim tuleb siiski õnneliku vabapidamisel lehma udarast ja parim muna kanalt, kes on saanud vabalt põõsa all ussikesi siblida. Sama on taimekaitsemürkide kasutamisega põldudel. Tõesti, kahjureid kohtab meie põldudel harva, aga kõik need pestitsiidid, mis taimekahjureid hävitavad, sööme me ise rõõmsalt sisse. Sööme ja kiidame, sest eelistame Eestimaist. Kui me räägime näiteks piimatoodete hinnast poes, siis kas saab normaalseks pidada, et juustukilo hind ületab lihakilo hinna? Kas juust opereeritakse lehmalt välja? Liha saamiseks peab vaene loom oma elu andma, aga piima annab ta pealekauba, kogu ainult kokku ja töötle ära. Meile tähendavad need Venemaa sisseveopiirangud rohkem toitu siseturul, mis omakorda tähendab ületootmist ja hinnalangusi. Kas teile ei meeldi odavamad hinnad poes?

Rõõmsamalt, seltsimehed!

Triibuline teeröövel ühinenud Euroopa kiirteel

@jolli

Euroliidu neli liikumisvabadust

EUROOPA LIIDU PÕHIÕIGUSTE HARTA: “Liit toetab nende ühiste väärtuste säilitamist ja arendamist, austades samal ajal Euroopa rahvaste kultuuride ja tavade mitmekesisust, samuti liikmesriikide riiklikku identiteeti ning nende riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi asutuste korraldust; liit püüab edendada tasakaalustatud ja säästvat arengut ning tagada inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumise ja asutamisvabaduse.” Hartas on sõna “vaba” kasutatud neljakümne kahel juhul, kirjeldamaks vabadusi, millised on Euroliidu kodanikule ette nähtud. Inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumine on EL siseturu neli peamist liikumisvabadust: Artikkel 45, “Liikumis- ja elukohavabadus” sätestab: “1. Igal liidu kodanikul on õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada.” Isikute vaba liikumine ELis hõlmab muu hulgas kontrollide kaotamist sisepiiridel. Seda reguleerivad EÜ asutamislepingusse lisatud Schengeni kokkulepped ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ.  Paljud direktiivid reguleerivad kolmandate riikide kodanikele kohaldatavat õiguslikku režiimi. Kontseptsioon on järk-järgult laienenud kõigile ELi kodanikele, sõltumata nende majandustegevusest ning ka kolmandate riikide kodanikele, kuna pärast kontrolli kaotamist sisepiiridel ei saa enam inimeste kodakondsust kontrollida.

Vabast turust ja tõketest

Vabadus , ka priius, on kõige üldisemas mõttes takistuste, piirangute või sunni puudumine. Vabadust on filosoofid defineerinud ka kui tunnetatud paratamatust. Tähendagu see “tunnetatud paratamatus” siis mida iganes. Vabaduse kohta öeldakse veel, et Sinu vabadused lõppevad seal, kust algavad teise inimese sarnased vabadused. Niisiis ei ole planeedil Maa olemas vabadust kui absoluuti ja õigusruumis on vabaduse piirid Seaduselooja poolt kirjeldatud oluliselt täpsemini kui filosoofidel, kunstnikel või luuletajatel, kes: “…nägid unes piiramatut vabadust ja kuulutavad seda sellest päevast peale”, nagu lauldakse filmis “Viimne reliikvia” ja kus räägitakse sellest, kuidas “turul me oleme, vennad ja õed”. Võib teha oletusi, millist turgu poeet siin mõelnud on, näiteks vaba turgu.

Turumajandus on arenenud riikides valitsev majandussüsteem, mida iseloomustab majandusvabadus, konkurents ning hinna kujunemine nõudmise-pakkumise suhte tulemusena.  Usutakse, et paljuski turg isereguleerub  nn. nähtamatu käe   mõjul. Inimene aga ei toimeta ideaalsetes laboritingimustes, vaid turumajandusele on seadmas tõkkeid nii nähtamatud kui nähtavad käed. Kabinettides on sündinud mõte hakatata koguma nn. teemaksu.  On juba sümptomaatiline, et kui järjekordne koormis meeles mõlgub, põhjendatakse “ülevalt poolt” selle kehtestamist väidetega stiilis: “Aga teised teevad ju ka nii!”, “Euroopa ei mõistaks meid, kui me nii ei tee!”, “Arenenud riikides on ju kombeks…”. Ideid toestatakse kõrgematele autoriteetidele ja kvaliteetidele viitamisega – ega meie ju ise ei tahakski, aga see va Prüssel nõuab! (Kirjaviga tahtlik). Meenub ka kohati ja ajuti kehtinud mootorsõidukimaks ja meedias kellegi poolt välja käidud mõte kehtestada “arenenud lääneriikide eeskujul” ummikumaks, mis maksustaks sõidukite kasutamist linna(de)s.

Teemaksu kogumise “ilmselget” vajalikkust saab ju illustreerida mootorsõidukite veermikke lõhkuvate hoogsalt lagunevate Pealinna teede kurva slaidiga. Milliste juhtimisotsuste ja valede valikute tulemusena on aga pealinna teed sellisesse kurba seisukorda jõudnud, ei taheta täpsustada. Süüdi on nagu ikka ja alati neli aastaaega ja Eesti valitsus. Elu nagu Vene muinasjutus – tsaar (Linn) on hea, aga mõisnikud (vabariigi valitsus) halvad, sest on hea seaduse (teedeehitusraha) ära peitnud. Suhtekorraldusmeetmena rajatakse Linna Moskva park. Selleks nagu ka linna oma (sisu põhjal tundub, et ajuti propaganda-) televisiooni ülalpidamiseks lagunevate teede, koolide ja eluohtlike lasteaedade kõrvalt vist raha jätkub. Siinkohal ei oska küll muud soovitada, kui tulude-kulude poolelt just kulude osa paremini läbi vaadata ja paremini majandada. Hea, et aeg-ajalt on valimised, eelnevalt kamandatakse raudmehed stahhanovliku hoogtöö korras lumiseid või vihmaseid ilmaolusid trotsides asfalti lappima ja linnarahval saab sellest “pakasuhast” hää meel, sest Linn hoolib!

Teemaksu kehtestamise arutelu jõudis Eesti online ajakirjandusse Euroopa Komisjoni transpordivolinik hr. Kallase Postimehe majanduskonve­rentsil “Euroraha võlud ja valud” väljendatud seisukoha järel ja sai vastavalt totaalse meedia (Viha Vabariigi) formaadile palju tagasisidet ka online kommentaatoritelt. Meedias toodud tsitaadi:  “Eesti on üsna unikaalne riik, kuna siin ei maksustata teede kasutamist. Ma ei näe võimalusi pikalt sellise poliitikaga jätkata,”  alusel jäi lugejale mulje, et Eesti teed on maastikule tekkinud kuidagi tasuta, kasutajale ebaõiglaselt maksuvabalt ja tekitas lugejas emotsioone. Nii see siiski ei ole: “Hetkel maksab Eesti teekasutaja läbi kütuse aktsiisimaksu kinni teede ehitamise, remondi ja hoolduse. Teehoiu rahastamiseks nähakse riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75 protsendile kütuseaktsiisist (välja arvatud erimärgistatud kütused) ja 25 protsendile erimärgistatud kütuste aktsiisi kavandatavast laekumisest,”, mis teebki kütuseostja ehk tavalise autojuhi, nagu Sina, lugeja, teedeehituse kaasfinantseerijaks, samuti saadakse osa vajaminevast teederahast Euroopa Liidust.

Triibuline teeröövel

Soov kehtestada teemaks meenutas mulle aga aastatetagust kogemust autoturistina Norra Kuningriigis viibides, kui keset laia kiirteed seisis järsku “triibuline teeröövel” – tõkkepuuga teetolliputka. Autojuht pidi edasisõiduks peatuma (!!!), et pasunakujulisse lehtrisse kuningriigi münte visata (hea, et selliseid piiril postkaardiputkast postkaarte ostes tekkinud oli, kas paberraha olekski sobinud?) Niimoodi olin enne Oslot sunnitud triibulistele teetrollidele andamimaksmiseks peatuma veel mitmel korral! Nägin sellist anakronismi esmakordselt elus! Loogika ütleb, et kui sul on külalisena kohustusi riigi ees, kuhu turistina esmakordselt elus sisened, saad need õiendada piiripunktis. Norra ju ei kuulu Euroopa Liitu ja riigipiiril tuli niigi tollikontrolliks peatuda ja tagaluuk avada. Siis olekski võinud müüa ka kiirteepileteid või muud sellist, kui rikas põhjamaine naftariik just peab külalisi kuninglikku teedeehitusse kaasama.

Mitte juhuslikult ei maini ma siin kontekstis feodalismi. Tee- ja sillamaksud on midagi sellist, mis olid tavalised keskaegses feodaalselt killustunud Euroopas, kui iga kohalik väikeaadlik üritas feoodi läbivat vabatmeest, kaubahärrat või viljakottidega veskile minevat matsi tulu saamiseks maksustada. Kuningas oli kaugel, keiser kõrgel ja rüütlihärra võttis kust sai. Ajaloos räägitakse juhtumitest, kui mõne Euroopa feodaali teeröövliteks riietatud sõjasulased pahaaimamatu kaupmehe koormavankreid külili keerasid ja “juhuslikult” põõsa tagant välja ratsutav aadlik oma maalt “peremeheta” kaubapakid leidis ning need siis “riigi tuludesse” konfiskeeris. Sarnast “ettevõtlusharu”, rannaröövimist, nägime ka filmis Verekivi. Loomulikult ei lisanud sellised teelõksud midagi Euroopa integratsiooni, inimeste ja kaupade vabasse liikumisse, rääkimata usaldusest, mis on mittemateriaalne aga väga oluline vara. Kindlasti kallinesid ka transpordikulud ja sealt edasi kaupade letihinnad. Lõpptarbija pidi maksma kaupmehe riskide eest – turvamise, tollide ja transpordikulude juurdehindlusna.

Seekord vist ei tule keskaeg veel tagasi ja on kõlanud ka selline seisukoht: «Teatud lõike maksustada on Eestis üsna keeruline, sest meil ei ole kiirteid, kus see oleks lihtsalt administreeritav. Eestis on igale teele väga väikeste vahemaade tagant peale- ja mahasõidud ning teekasutustasu kehtestamine nõuaks ebaproportsionaalselt suurt administreerimiskulu. Ehk meil ei ole selliseid klassikalisi «tollitavaid teid» nagu on mujal kiirteed. Tõsi, kui tahetakse maksustada, siis tuleks esmalt need teed, kasvõi Tallinn-Tartu-Võru neljarealine,  Euroopa parimaid standardeid järgides valmis ehitada. Tsiteerides klassikuid: “See lehmarada ka mõni peatee!” (c) pardipoiss raamatus “Piilupart, Miki ja Teised.” Koomiksitegelaste märkus sobib kirjeldama ka meie kahe suurema linna vahelist võsasse rajatud käänulist ja ohtlikku tuiksoont. Loodame siiralt, et kutsutud ja seatud inimesed siiski on ilusad ja head ning seadused ja  maksud, mida juurutatakse, on läbi kaalutud ja põhjendatud, mitte ei lapiks virtuaalseid auke vasakule kaldus kinnikiiluva majandusega Euroopa eelarves. Et suuri otsuseid ei tehtaks uisapäisa, hetkevajaduste katteks ja pikaajalisi strateegiaid eirates.

ma ei usu enam kauneid valesid

Kuidas saada põhjamaiseks heaoluriigiks?

@jolli

Vahel kuuleb lubadusi Eestist ära kolida, põhjuseks tuuakse ihalus põhjamaise riigi järele.  Põhjamaaks soovitakse muuta ka Eesti, selle perspektiivi vastu räägib aga üks oluline tegur, nimelt Eesti geograafiline asend. Tõsiseltvõetavatest Põhjamaadest asume me paraku liiga kaugel lõunas ja pigem on Eestil võimalus muutuda ehtsaks Lõunamaaks – ka rahva ootused tunduvad seda soosivat. Kui räägitakse lõunarahvaste riigivõlast, tuntakse netikommentaarides vahel kahetsustki meie riigi madala võlakoormuse üle. Ei usuta ju, et neil seal tegelikult koht varsti haamri alla läheb. Pigem arvatakse, et saavad andeks ja laenatakse veel juurdegi. Olnuks meiegi nii tublid! Kindlasti oleks uhkem tunne, kui Euroopa kriisikoosolekutel ka meie nime sagedamini mainitakse. Nii näeksime, et meist hoolitakse ja tunneksime ühtekuuluvust vanade kultuurrahvastega.

Laenamisvastastele teatatakse ninatargalt, et meie riigil on küll võlg väike, aga selle eest on võlgu meie inimesed, kellel turjal noorepere-, auto-, tarbimis- ja SMS-laenud. Selle juures vaadatakse süüdistava näoga teiste otsa.  Tõesti, võlgu võtmine muutus 21. sajandi alguskümnendil rahvaspordiks. Arvati, et kui laenuga rajatud uus elukoht ja liisingauto käes, siis on käes aeg enesele mõelda, “investeerida” kvaliteetaega, puhata ja mängida. Neid, kes võtsid pangalaenu hoopis treipingi ostmiseks, et ekspordiks toolijalgu tegema hakata, peeti rumalateks. Kes siis keset pidu tööd teeb? Maasturite ja majade müügikuulutusi on aega lehte panna siis, kui pidu läbi saab.

Nüüd, peale ärajäänud maailmalõppu ja maiade uue kalendritsükli alguses, on aeg tulevikusuunalisi mõtteid mõlgutada. Kuidas siis teha Eestist tõeline Põhjamaa, selline kus inimene elab hästi, nagu kuulu järgi põhjamaine heaolumudel võimaldavat? Nagu juba öeldud, meie geograafiline asukoht ei ole soodne, kuid siiski annab üht-teist ühiselt ära teha. Võiksime kolida mõnele vabale asustamata maale, sellisele, kus saaksime üles ehitada põhjamaise heaoluriigi, aga ei vastanduks kohalikele, kes ehk vaataksid viltu, kui nende loodud heaolule lisandub hulgi võõrast rahvast. Kaardile vaadates leiab sellise sobiva maa näiteks Axel Heibergi saarelt. Saar on peaaegu sama suur kui Eesti pindala ja asustamata, seega  saaksime saart ehk Kanadalt odavalt rentida. Õhutemperatuuri vahemik on saarel -38,5C veebruaris kuni +5,4C juulis. Saar on mägine, kõrgeim tipp ca 2200m, ja suur osa sellest on kaetud jääliustikega. Niisiis oleks täidetud peamine tingimus muutumaks igatsetud Põhjamaaks.

Saarele saaks rajada ettevõtlusvaba ühiskonna, kus välismaised röövvallutajad ei tegeleks raha riigist väljapumpamisega, vaid vastupidi – kapitali riiki ei lubatakski. Saarel tegutseksid ainult mõned näidis-eraettevõtjad, kelle suunas saaks internetikommentaarides kanaliseerida heast elust tekkinud ängi ja kellelt oleks nõuda normaalsusindeksiga seotud töötasu, nn. normaalset palka. Näidisettevõtjate najal kujundaksid kodanikud juba varakult välja ettevõtlusvaenulikke vaateid – soov tööandjaks hakata võib avalduda ootamatult, kuid siis on inimene selleks paremini ette valmistunud, oskab probleemi märgata, ära tunda ja ennast võõrutuseks spetsialistide hoolde usaldada. Saarel asuks avalik internetipunkt, et saaks mahajäänutele postitada teateid uuelt kodumaalt – kindlasti huvitab teisigi, kuidas elu tõelisel Põhjamaal on.

Riigi naturaalmajanduse kaitseks tuleks saare piirile paigaldada korralik raudbetoonist ja kaitsetollidest siseturukaitse, mis takistaks kapitali sisse- ja ajude väljavoolu. Riik oleks paks, kord oleks majas ning saarelt lahkumiseks nõutakse küllakutset sihtkohariigist, väljasõiduviisat ja välispassi, mis oleks vajalik noorte ja spetsialistide välismaale siirdumise takistamiseks. Riigis elamine oleks suur privileeg ja kodanikke väärtustatakse kodanikupalga, kodanikutoetuste, talongide ja ostulubadega. Kortermaju ehitatakse iglu tüüpprojekti alusel kohalikust toorainest: jääst ja veest. Korterijärjekorrad neile väärtuslikele elamispindadele on pikad, teenekamaid kodanikke liigutatakse järjekorras ettepoole. Saarel saaksid inimesed kodukulud hõlpsasti kontrolli alla – kodu külastab kodukulude kontroll ja ülekulutajaid trahvitakse. Iibeprobleemi lahendamiseks seatakse sisse meestele lastetusmaks ja naistele sünnituskohustus, mida saab omavahel sooneutraalselt vahetada. Kodanikud teavad, et riik on nendega raskel hetkel isegi magamistoas. Naabrivalverakukesed ummistavad vihjetelefone, vahel on teataja ja rikkuja enese teadmata sama isik. Korra tagamiseks kehtestatakse netikommentaatorite tungival soovil süü presumptsioon – vaikimisi on süüdi kõik ja süüdlased eristatakse süütutest meediakommentaatorite arvamuse ning netihääletuse alusel.

Ülaloleva mõttemängu võiks lugeda satiiriliseks antiutoopiaks, kui sarnastele ideedele ei oleks toetajaid. Euroopa võlariikide kogemus näitab, et sotsiaalsesse heaolusse panustajate ja heaolu tarbijate, andjate ja saajate suhtarvudes on toimunud nihked. Valijate hääled saadi reaalajas, etteprognoositavalt tekkivad probleemid (kust tulevad lubaduste katteallikad) lükati aga kaugemasse tulevikku, milline tänaseks ongi eurooplastele (võla)kriiside kujul saabunud.  Erinevate majanduspoliitiliste otsustega üritatakse senist heaolumudelit reanimeerida, iseasi kui jätkusuutlikult. Kas “haige” tuleb teadvusele ja asub paranemise teele või  tuleks tunnistada turujõudude universaalsust ja loodusseaduste kehtimist ning kurssi korrigeerida?

Ettevõtted, mille kulusid suurendavad inflatsioon, (ametiühingute) palgasurve, suurenev maksukoormus, karmistuvad keskkonnanõuded, tõusvad energia- ja toorainehinnad, vajadus kulukaks tooteuuenduseks jms, teevad ellu jäämiseks keerulisi juhtimisotsuseid. Otsitakse lisakapitali (ettevõtete või nende osade müügid, ühinemised), kujundatakse ümber tootmist (inimtööjõud asendatakse robotautomaatikaga), tehaseid viiakse ettevõtjasõbralikumatesse piirkondadesse jne. Senised rahvuslikud ettevõtted kasvavad ja muutuvad teiste sarnastega maailmaturul konkureerides üha rahvusvahelisemateks, kapital ületab riigipiire ja ettevõtted leiavad uusi turge ja soodsamaid tootmistingimusi. Uuenevas muutuvas maailmas pole lihtne teha tulevikku suunatud õigeid otsuseid.

 

Naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud perekond Ursus-Maritimus tervitab Eestist saabunud väljarändajaid Axel Heibergi saarel. Pereisa Ott: “Minu vaarisa lahkus Eestist vahetult enne Jääaega, aga kui Eesti sai uuesti vabaks, tundsime meiegi huvi oma juurte vastu ja täitsime valgeid laike suguvõsa ajaloos. Ei miks ta ei ole, uhke tunne on!”

Juba linnukesed säutsuvad Twitteris …

@ckrabat

Kui sotsiaaldemokraatliku sajandi staarmajandusteadlane ja Nobeli preemia laureaat Paul Krugman nimetas „New York Times’is“ avaldatud mõtteteras „Eesti rapsoodia“ Eesti majandusedu ülepaisutatuks, mis sai ägeda reaktsiooni osaliseks kõige kõrgemal tasandil – president Toomas Hendrik Ilves vastas Krugmani ütlustele emotsionaalse väljapurskega Twitteris: kuidas ta julges meie õuele tulla? Me oleme loonud endale edumüüdi „Me oleme ilusad, uhked ja edukad ning kõik armastavad meid ja teevad meile pai, v.a. venelased .“ Kui keegi peaks välja ütlema midagi teistsugust või isegi kriitilist, siis on see ilmtingimata pahatahtlik ja võib-olla isegi Venemaa poolt finantseeritud arvamus. Tegelikult on Krugmani-Ilvese virtuaalses debatis kokku pandud kaks diskursust – eestlaste rahvuslik alaväärsuskompleks ning majandusteaduslik diskussioon kahe koolkonna, sotsiaaldemokraatlike keynesistide ja liberaalse Viini koolkonna vahel. Rahvusvaheline majandus ehk täpsemini määratletult sotsiaaldemokraatlik majandussüsteem seisab juba pikemat aega silmitsi kriisiga ning majandusteadlastel on erinevad arusaamad, kuidas kriisi ravida, kas laenates (nagu soovitab Krugman) või kärpides (nagu on talitanud Eesti). Eesti käesolev majanduspoliitika on olnud liberaalse koolkonna üks edukamaid väljundeid, kuigi ühiskonnas endas valitseb tugev sotsiaalne tellimus nn põhjamaade heaoluriigi järele, millega soovitakse, et riigi sekkumine majandusellu oleks märksa tugevam ja nähtavam. Seetõttu on täiesti loomulik, et uuskeynesistide juhtivikoon Paul Krugman Eestit kritiseerib. Pigem võiks seda käsitleda kui tunnustust Eesti majanduspoliitikale, mis on suutnud ületada keynesistide uudiskünnise.

Briti majandusteadlane John Maynard Keynes (1883-1946) oli sotsiaaldemokraatliku sajandi maailmamajanduse üks peamisi arhitekte, kelle taktikepi all toimus ka Bretton-Woodsi rahvusvaheline konverents 1944.a. Keynes toetas majanduse riiklikku reguleerimist, mis tõi maailma välja 1929-1933.a. majanduskriisist. Tema arvates peaks majandus moodustama suletud süsteemi, mis pidi tema arvates tagama majanduse tasakaalu, mistõttu tõusu aastatel peaks ressursse säästma järgneva kriisi tarbeks. Keynesi arvates suurendab riigisektori palkade tõus ostujõudu, see omakorda tõstab tarbimist, tarbimise kasv tootmise kasvu, millega omakorda saavutatakse suurem tööhõive. Sellist majandusmudelit rakendas enne praegusesse olukorda sattumist näiteks Kreeka. Uuskeynesistide arvates saab kriisi ületada seda süvendades, laenates ja trükkides raha juurde.  Dr. Krugman jätkas Eesti majandusmudeli kritiseerimist taaskordse arvamusavaldusega New York Times’is  “Baltide ballistika“, kus ta tõi edumudelina välja keynesistide ideaali, F.D.Roosevelti New Deal poliitika 1930-tel aastatel. Miks töötas Keynesi mudel 1930-tel aastatel, aga mitte 2010-tel? Majanduse iseloom on muutunud. 1930-te aastate majandusmudel oli protektsionistlik. Tänane globaalne majandussüsteem põhineb aga kapitali vabal liikumisel, kus riikidel on täita sekundaarne funktsioon. Pigem on riigid muutunud takistuseks kaasaegse maailmamajanduse mudeli täielikul rakendamisel. Vabaturumajandus on isereguleeriv süsteem, kus edukamad on päris miljonärid, mitte võlamiljonärid ning uhke bemmiga burksiputka ees driftiv rullnokk ei ole sama rentaabel kui Mazdaga sõitev ärimees, kes reguleerib kulutusi vastavalt rahakoti suurusele. Laenud tuleb tagasi maksta ning seetõttu on laenamine mõistlik investeerimiseks, mitte tarbimiseks ja raha juurdetrükkimisel väheneb selle ostujõud.

Kuid Ilvese-Krugmani debatil on ka teine pool, millel on majandusega vähe ühist. Kahetsusväärselt tuleb taas üles võtta vana lugu Jukust, tema emast ja kandilisest peast. Juku tuleb kolist koju ja kaebab, et teised lapsed koolivas narrivad teda ja räägivad, et Juku pea on kandiline. Täpselt samuti tuleb president Ilves koolist koju ja kaebab Twitteris maailma avalikkusele, et Krugman narrib teda tema kandilise pea tõttu. Emal tulevad pisarad silma ja nuttes silitab ta Juku pead: „Ei ole kandiline, pojake, ei ole.“ Nüüd loodab president Ilves, et maailma avalikkus mõistaks Krugmani hukka ja silitaks nuttes eestlaste pead, poliitiliselt korrektselt lausudes: „Eestlased, teie pead ei ole kandilised, ei ole.“ Neukkumõtlemisele ei ole aga arvamuste paljusus ja mitmuslik maailm vastuvõetavad ning kriitikat võetakse personaalselt (teiste loodud kujundites tuntakse ära iseennast ehk vaadatakse peeglisse). Kurikuulsa maine omandas siin keegi Soome ajakirjanik Sami Lotila, kes mõni aasta tagasi kirjutas regulaarselt Eesti suhtes teravaid kolumne „Õhtulehele“ ning keda austati isegi national enemy nr.1 tiitliga kõrgete tegelaste poolt. Sami Lotila poolt loodud narratiiv oli siiski taotluslik ning oleks kurb kui murumütsid ja neukkurahvas hakkaksid Paul Krugmani, kes oli sedavõrd teravast reaktsioonist mõneti üllatunud, samamoodi rahvavaenlaseks kuulutama, hoolimata isegi sellest, et majanduspoliitilises debatis on Krugman eksiteel. Kahetsusvääreselt ei astunud president Ilves dr. Krugmaniga loovasse majandusteaduslikku debatti, vaid hakkas nurisema, et tema pea ei ole kandiline.

Rahvuslik alaväärsuskompleks võib mõjutada aga majanduspoliitilist debatti kahe koolkonna vahel ning pigem süvendab arusaama eestlastest kui kitsarinnalistest natsionalistidest, kes ei ole võimelised mõtlema kõrgemale ja kaugemale kui vahetu silmapiir. Krugmani eestlaste vihkamises süüdistada on jabur. Krugmani pakutud majanduspoliitiline lahendus on hukatuslik, kuid ta ei vihka tublisid baltlasi. Rahvusliku alaväärsuskompleksi hulka tuleb lugeda ka pidev halamine eesti rahva väiksuse kohta. Muidu igati asjalik Olari Taali artikkel Eesti Päevalehes väidab: „Selleks et Eesti riik kestaks pikalt, peab meil inimesi sündima rohkem, kui sureb. Aga ei sünni.“ See on vale arusaam. Väike sündivus on hea näitaja. Palju rohkem jama kui lapsi sünniks rohkem, sest läbi nende on võimalik riigilt toetusi välja pressida ja burksiputkade esised täituksid nooreperelaenu toel sigitatud lennuvõimetute lastega, kes suureks saades hakkaksid kõik nt kodanikupalka nõudma. Väikese sündivuse juures kulub palju vähem vahendeid lapse- ja peretoetuste peale, mida võiks suunata kvantiteedi asemel kvaliteeti panustamisse, anda lastele parem haridus ja eneseteostusvõimalused. Väiksem sündivus tagab parema elukvaliteedi ja hoopis see annab rahvusele ning riigile pikema kestvuse. Riigi- ja ühiskonnamudel, mis tagab olukorra, kus  “loodrist tädi, vastutustundetu lapselaps ja lärmakas vanaonu ei muutu kaalukeeleks perepeade valimisel” (Olari Taal), on maksumaksjate riik.

Ettevõtluse eri liikide kasutuselevõtt kui alternatiiv reformidele ja ühiskondliku eneseregulatsiooni kasvulava

@huviline

Mõeldes ühe demokraatliku vabariigi võimalustele konkureerida organisatsiooni sisemiselt (EL) ja organisatsioonist väljaspool asuvate riikidega võib igaüks jõuda järeldusele, et selles mängus täidab  pearolli alati ühiskondlik eneseregulatsioon, mille liikumapanevaks mootoriks on ettevõtlus.  Asi on selles, et orienteerumine liikumisele võidab alati stagnatsiooni, samuti on majanduslikult alati põhjendatud võimalikult laiade ühiskonnakihtide kaasamine ettevõtlusesse. Samaaegselt käib võitlus majanduse iseorganiseerumise pooldajate ja suurema reguleerituse pooldajate vahel.

Suurriikide ja väikeriikide majandused erinevad siin väga suurel määral. Kui suurriikide eneseregulatsioon tugineb paljus riiklikult läbiviidavatel reformidel, siis väikeriikide majandus vajab pigem stabiilsust. Reformikavad mis suurriikidele on hädavajalikud, ei pruugi väikeriikidele sobida. Demokraatlikus suurriigis jagatakse reformi läbiviimisega kaardipakk ümber ja vähendatakse sellega bürokraatiat. Demokraatliku väikeriigi majanduslikud reformid aga lõhuvad vajaliku stabiilsuse tekkimist ja suurendavad bürokraatiat. Asi on evolutsiooni üldises põhimõttes, mille kohaselt teadmised kohanduvad kogemusega, mitte vastupidi. Väikeriigi demokraatia arengule on bürokraatia võib olla kõige suuremaks ohuks. Sellepärast peaks topeltkollektiivne väikeriik (parlamentaarse riigikorraldusega demokraatlik vabariik) püüdma eri liiki ettevõtluse kasutuselevõtu poole.

Üks demokraatlik vabariik peaks tegelema enese pideva õigustamisega ja konkureerima teiste riikidega, sest demokraatia kui nähtus sõltub täiel määral ühiskondliku potentsiaali kasutamine efektiivsusest. Ühiskondlik eneseregulatsioon, majanduse iseorganiseerumine ja esmane iseseisev kaitsevõime riigikaitses istuvad samas paadis. Nende maksiimide eesmärk on loomuliku intellektuaalse liikuvuse stimuleerimine juhtimise tasandil, mis faktiliselt tähendab rahva elukvaliteedi tõusu. Elukvaliteedi tõus õigustab alati, tuleb ainult näidata kuidas see reaalselt käib.

Eri liiki ettevõtluse näiteks on eradektetiivibüroode loomise võimalus. Eradetektiiviseadus, mille eelnõu oli 2003.a ettevalmistatud ja Riigikokku saatmiseks valmis, kuid siis poliitilisel survel kalevi alla pandi, teeniks kindlasti ühe demokraatlik vabariigi kodanike huve. Võimalus oma au ja ausat nime jõuliselt kaitsta, kasutades selleks materiaalseid vahendeid, on iga kodaniku huvides. Käesoleval ajal on korrastatud struktuure korrakaitse, järelevalve, süüteomenetluse, eestkoste ja hoolekande valdkondades, saavutatud on kõik välispoliitilised eesmärgid. Sellepärast tuleks nimetatud seadus kalevi alt välja võtta ja ühiskondliku eneseregulatsiooni arengu hüvanguks rakendada.

Kas karistusregistri kasutamine demokraatia kaitseks, mille eradetektiiviseaduse vastuvõtmine endaga kaasa toob, takistab või suurendab ühe demokraatliku vabariigi poliitilist konkurentsivõimet? Siin on argumente poolt ja vastu. Kindel on, eri liiki ettevõtlus, sh roheline majandus, pakub alternatiivi reformidele ja kindlustab stabiilsust. Isegi kui väikeriik jätkab suurriigile omaste reformidega, sh maksureformiga, siis uute väljundite kasutuselevõtt (mitte segi ajada teadusliku innovatsiooniga) pakub igal juhul valikuvõimalusi töövõtjatele, millega hoitakse elavana ühiskondlik eneseregulatsioon. Ilmselt siis riigi konkurentsivõime suureneb.