Igavese une retsept

@huviline
Poliitilistes ringkondades on käimas debatt, mille järeldustest ja võimalikust elluviimisest sõltub edasine protsess ühiskonnas. See debatt võib viia majanduslikult kasuliku uuenduseni või isegi riigi mõiste muutumiseni. Eurokratt: „Jagamismajanduse alus on koostööplatvormid, kuid milline on koostööplatvormi staatus ja vastutus? Kas inimene, kes pakub oma teenuseid koostööplatvormi kaudu, ei ole mitte palgatöötaja?“ Viimasena toodud põhjusel pole arutelu keskne objekt – teenuse osutamine, millele seaduseandjad pole pööranud piisavat tähelepanu, pelgalt majanduslik, vaid ulatub poliitikasse. Riik on säilitanud läbi ajaloo oma võimsa tähenduse. Kokkuleppemajandus, koostöömajandus, jagamismajandus ja muud sarnased mõisted, nt uusteenusmajandus, mida käimasolevas debatis kasutatakse, võiksid suuta muuta mitmete mõistete tähendusi. Riigi mõiste tähenduse muutumine oleks ärkamine pikaaegsest unest.

Majandusringkondades eelistatakse reforme, mis on planeeritud, ette ennustatavad ja stabiilsust tagavad. Tegelikult mõjuvad ootamatud transformatsioonid ka majandusele endale positiivselt. Näiteks ei osanud keegi omal ajal ette ennustada Nõukogude sotsialistlikke vabariikide liidu kollapsit või veel kuu aega tagasi reformierakonna põrumist. Olid mingid ideed, kellegi salajased soovid, alateadvuslikud fatamorgaanad või miraažid, mis tõusmata kunagi valitsevale positsioonile eksisteerisid sellisena lühemat või pikemat aega. Ühel hetkel aga saadi võimule. Psühholoogilisest efektist tulenevalt elavneb majandus ümberjagamisest. Riigi mõiste aga jäi jätkuvalt positiivseks, andes uutele käitumisnormidele oma uinuva õnnistuse.

Kultuuriringkonnad seevastu on otsingulisemad, eelistades uus lahendusi, enneolematust. Veel enne isemajandava Eesti programmi avaldamist “Edasis” kirjutati valmis ja liikus rahva hulgas ringi “neljakümne kiri”. Nende otsingute avangardis oli ja on alati olnud teater. Teater on oma iseloomult avalik-õiguslik institutsioon, mistõttu on teatri populaarsuse põhjused rahva hulgas kergesti seletatavad, sõltumatu sellest, kuidas riik institutsiooni käsitleb. Kirjandus ja kunst on suletumad protsessid ega tõuse eales sama kõrgele kuulsuse ja tuntuse tasemele, samuti tele ja veeb, mis on tehnoloogiliselt piiratud. Viimasel ajal on avangard paraku mandunud pigem lahingutoetuseks, tegeledes valitseva olukorra kritiseerimise ja naeruvääristamisega. Meie teemasse aga kuulub kindlasti üks enneolematu samm kultuuriringkondades, mida polnud isegi koalitsioonileppesse kirjutatud, aga sellele vaatamata viidi ellu – kunstnikupalga ja kirjanikupalga sätestamine.

Poliitilises ja majanduslikus mõttes on märkimisväärne, et riigikantselei juurde loodi isejuhtivate autode projekt. Uusteenusmajanduse eestvedajad on nüüd riigi palgal, neil on kasutada riigi ressursid, mistõttu vähemalt EU eesistumise aastaks võiksime isejuhtivate sõidukitega (tramm, buss) juba liigelda. Riik ei ole enam pelgalt bürokraatlik maksuvõtja ja hüvede ümberjagaja, vaid nooruslike ideede elluviija. Avalik hange, mis korraldati projekti juhtimiseks, oli oodatult huvilisterohke ja veel enne hanke lõppu kohale määratud kohatäitja on asunud projekti ellu viima. Väidetavalt on uusteenusmajandus miljarditesse eurodesse ulatuva perspektiiviga.

Jagamismajanduse liidu esimehe Hannes Lentsi arvates saavad uued teenused tekkida vaid tänu sellele, et senistes tegevusmudelites esinevad puudused, mida on võimalik efektiivselt lahendada ja sellepärast on kõrgetasemelisest tehnoloogiast olulisem see, kas väljapakutud lahendus ka reaalselt kasutajate elu paremaks muudab. Ta eksib kronoloogias. Tegelikult on kõigepealt olemas tehnoloogia ja tehnoloogia ettevõtjad, kes on panustanud uusteenusmajandusse. Nende sooviks on kasutajate pealt teenida. Normaalne soov, kui selle realiseerimisel järgitakse kehtivaid reegleid. Kui tegevusalal valitseb reeglite vaakum, siis järgitakse kehtivaid kapitalistlikke põhiväärtusi. Tehnoloogilise platvormi arendajate jaoks on tarbijad kvantitatiivne biomass. Kas rakenduse kasutajate elu on tehnoloogia tõttu parem või halvem, see ei oma tähtsust. Sellest hakatakse rääkima alles pärast rakenduse turule toomist. Mida rohkem allalaadimisi, seda tasuvam. Tehnoloogia arendajad ei saa vastutada selle eest, kuidas rakendust kasutatakse, sest nemad ei määra nõudlust. Siin peaks kapitalistlik põhiväärtus, mille kohaselt nõudluse määrab pakkumine, andma eelise pakkujatele. Vastasel korral ei tasuks äri ennast ära, samuti nagu demokraatias, kus lisandväärtust toodab üksikisik, mitte biomass või riigisektor.

Juba on nimetatud, et jagamismajanduse töötajad pole tegelikult rahul sellega, mida nad teevad. Persona in fieris olen varem viidanud, et jagamismajandus iseenesest terminina pole sobiv, sest sellega kaasneb mulje, nagu võiks jagamismajandusel olla mingi kokkupuude demokraatlikus ühiskonnas ebasobiva imperialistliku põhimõttega „divide et impera“. Nendest formaalsetest põhjustest olulisem on filosoofia, mida mingite poliitiliste otsuste ja poliitikate tegemisel arvestatakse, sest filosoofia pürgib sisuliste põhjenduste selgitamisele, olemusest lähtuvalt. Kas tõesti tahame teada igavese une retsepti või ärgata painavast unenäost, see on küsimus, mis tehnoloogilise progressi arendajatele tuleks esitada. Informatsiooniga opereeriv tehnoloogia, läbi reaalse tehnoloogia valdamise, võib olla sama saastav kui industriaalne tehnoloogia, mis konkreetselt atmosfääri mürgitab.

Informatsiooniga opereeriv tehnoloogia pole kohustatud meie mõtlemist mürgitama, kuid mürgitamine on võimalik pea märkamatult. Näiteks olen ajakirja “Digi” igakuine lugeja, kust nähtub selgesti kui kasulik ja põhjapanev on uus tehnoloogia. Teist sama huvitavat ajakirja pole kohalikul ajakirjandusmaastikul kõrvale panna. Kahjuks on aastakäike vaadates teemad hakanud korduma. Ebahuvitav kordumine on juba iseenesest mürgitamise algus mõtlemises, mida huvi ei toida. Loomad ega taimed ei huvitu tehnoloogiast. Konkreetselt mõtlemist saastav oleks tehnoloogia jäämine vanade mallide juurde, sh teenuse mõiste defineerimata jätmine või selle defineerimine tööna. Veelgi hukatuslikum aga oleks tehnoloogiate arendajate asumine samale rajale, kus käisid nende esivanemad, kes kujundasid ühiskonda traditsiooniliste põhimõtete hierahiale vastavalt, mille tipulilleks on alati peetud riiki, sotsialistliku ümberjagamise allikat. Vahet pole, kas seadusandlus käib tehnoloogia ees või käib tehnoloogia seadusandluse ees, kui jäädakse käidud rajale.

Teenuse osutamine erineb töö tegemisest, kuna teenuse osutajat ei registreerita MTA juures töötamise registris, vaid ettevõtjana äriregistris ja see on käimasoleva vaidluse võti. Riik kui mõiste ja selle olemus, nii nagu seda läbi ajaloo on mõistetud, kõrgeima staatuse näitajana hierarhilise konstruktsiooni tipus või psühholoogilise emotsioonina, ei pea olema üksnes represseeriv või silmakirjalik. Riigi positiivne silmakirjalikus ja represseeriv monopolism väheneks kindlasti, kui teenuse osutamine defineerida loodusliku nähtusena. Tähtis pole valitsejate ja alluvate vastuolu, mida riik pehmendab – nagu arvas Thomas Hobbes “Leviathanis”, või tööandjate ja töötajate vastuolu – nagu arvas Karl Marx “Kapitalis”. Meie ajastul, informatsiooniga opereeriva tehnoloogia ja tootluse ajastul, on olulisem teenuse osutamine ja andekus, mis on saadud looduselt tasuta. Loodus, selle mõistega on hõlmatud kõik, mida inimene pole valmistanud. Kõik, mis on inimese poolt valmistatud, see on tehnoloogia või tehnoloogilise taustaga. Iga inimene on milleski andekas, mistõttu võime ennast samamoodi loodustooteks lugeda, kuna talenti pole võimalik võla katteks maha müüa nagu tööjõudu. Riigi mõiste pööramine ökoriigiks võiks olla tehnoloogia arendajate eesmärk.

Tähelepanu ei tuleks pöörata mitte vabatahtlikule tööle või tasuta teenusejagamisele. Sellega on ümberpööratud baas ja pealisehitus, püramiid seisab tipu peal, alus on kõrgeim aste ja teenuse osutaja hinnatud. Teenuse osutajale peaks järelikult maksma tehnoloogiaettevõte, kes saab oma raha tarbija käest, kes on rakenduse endale mobiiltelefoni laadinud. Tarbijatest pole kunagi puudust. Riik kui tehnoloogiaettevõte tasub kirjanikule või kunstnikule tema osutatud teenuse eest. Painavast unenäost ärkamiseks on meetod, mida Lumivalgekesele mürgitatud õuna saatnud võõrasema ei teadnud, sest ta polnud kunagi lugenud ajakirja “Digi” ega olnud huvitunud filosoofiast. Me ei oska veel sõnastada meetodit, aga me teame eesmärki, millele jõudmine on võimalik üksnes siis, kui valitud meetod on tegelikkusele vastav. Lähtekoht saabki olla tegelikkus, mida me näeme ja tajume, mitte väljamõeldud oletused või normid, mida riik sanktsioneerib. Kogukonda ja ühiskonda piiritlevad reeglid, immateriaalne informatsioon, väljamõeldud õigusriik, sotsiaalsed normid – see kõik on kokkuvõttes mahutatav looduspärastesse raamidesse. Saastamata loodust, nendes raamides ja selles tegelikkuses, tuleb meil hakkama saada. Neist raamidest pole võimalik väljuda isegi siit maailmast lahkudes, sest selle kohta puuduvad empiirilised teadmised, on vaid erinevad teooriad. Kõige rumalam oleks sellepärast otsida lunastust traditsioonidest, mille vältimatuks koostisosaks on kuivanud iidolid, sotsiaalsed normid ja immateriaalne informatsioon, nagu pakub Janek Mäggi, mis sest, et esmapilgul tundub tema artikkel teravmeelne. Iidolid ei too meile loodusesäästlikkust lähemale, vaid ainult pikendavad igavest und.

Advertisements

7 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    nov. 20, 2016 @ 21:21:50

    Orenti Kampus: Mäggi artikkel on demagoogia ja propaganda kõrgtase
    http://arvamus.postimees.ee/3915607/orenti-kampus-maeggi-artikkel-on-demagoogia-ja-propaganda-korgtase?_ga=1.126740237.1080883084.1457339902
    Ma ise arvan olukorrast selliselt, et kui me veel kaua oma presidendi üle nuriseme seoses kirikuga, siis lõppeks Jumal annabki meile presidendi, kes käib usinalt kirikus, ja ka kloostrites. Selleks võiks olla näiteks õigeusklikust president Vladimir Putin. Me kipume arvama, et ta pole usklik, aga ta on tõesti usklik. Ta ei mängi. Üks tema usutegusid on näiteks, et ta toetab riigirahaga kloostrite ehitusi ka praegusel kriisi ajal. Võib-olla ka oma rahaga. Ta on usklik, kes käib kirikus ja ehitab tapariistu. Ta on usklik, kes käib kirikus ja laseb tappa inimesi. Ta on usklik, kes käib kirikus ja tungib kallale teisele riigile. Vot selline tase on tänapäeva kristlikul kirikul ja kristlikel presidentidel. Ja kui me ei suuda olla tänulikud, siis saame lõppeks oma tahtmise – tõeliselt tõelise tõsiusklikust uskliku presidendi, kes laseb väljastada seaduse, mis kaitseks usklike usulisi tundeid. Ja kui president ikka solvab usklikku, siis on tal vangimajja minek.
    Ja lõpetuseks Uku Masingu tsiteerimisest. Lehtsaar viitab Masingule seoses usuga. Mina samuti. «Nagu islami kirik, võib ka teie tõeliselt tõsiusklik kirik elada sellest, et keegi Jeesus on toonud maailmale uue või radikaalse või mis tahes mittemidagiütleva omadussõnaga väljendatava eetose. Mis on võimalik islamis, miks ei peaks see võimalik olema luterluses, mida teie loote ja usute.» Seda ütles Masing luterlikele vaimulikele ja vaimuliku kandidaatidele 1960-l. See tsitaat kehtib tänaseni, uskuge või mitte.

    Vasta

    • personainfieri
      nov. 21, 2016 @ 22:33:32

      Usuteema ei ole teenuspoliitika teemaga iseenesest kuidagi seotud. J.Mäggi artikli näide oli toodud sisse kui traditsioone kummardav ja iidolitele rõhuva mõtlemisviisi näide.

      Usuteema on palju sügavam, kui seda ajakirjanik oma pealiskaudses artiklis kaudseltki kajastas või oli võimeline/soovis kajastada. Pigem noor O.Kampus on siiram ja avameelsem, kogenud J.Mäggi aga suletum.

      Vasta

      • ckrabat
        nov. 21, 2016 @ 23:01:52

        Teenuspoliitikat saab väga hästi usuga siduda, juba Jeesus ütles, et ta “tuli teenima ja andma oma elu lunaks paljude eest”, nagu teenuspoliitika saab väga hästi olla ka traditsioone kummardav – rõhutakse sellele, et nii on alati olnud. Kristlik traditsioon Jeesuse elu ja õpetusega väidab, et edukas teenuspoliitika on see, kui saame teisi aidata, teenida. Tegelikult muutis Jeesus traditsioonilist teenuspoliitikat, mida praktiseerisid saduserid ja variserid.
        Ma ei tea, kui noor see Kampus on ja kuivõrd relevantne see peaks üldse olema. Habeme pikkuse järgi otsustades on ta palju vanem kui Janek Mäggi.

  2. huviline
    nov. 21, 2016 @ 22:28:04

    http://epl.delfi.ee/news/valismaa/venemaa-liberaalne-minister-vahistati?id=76277261

    “Venemaa föderaalse uurimiskomitee teatel peeti esmaspäeval kinni majandusarengu minister Aleksei Uljukajev. Teda kahtlustatakse kahe miljoni dollari suuruse pistise võtmises.”

    Toodud uudisest tekkis mõttekäik, mille järgi toimub Venemaal midagi väga sarnast teenusmajanduse sõidujagamise haruga Eestis, kus tehnoloogia ettevõtted apelleerivad rahva suurele nõudlusele, et saavutada turul valitsev positsioon, jättes selja taha nutma vana taksoturu liidrid.

    Venemaa on samuti panustamas eraettevõtjatele, nende soovile osaleda suure turu kasumites ja rahvusvahelise poliitika traditsioonilised subjektid (riigid, korporatsioonid) ei saa siin mitte midagi teha. Riigid jätkavad inertselt traditsioonilist sanktsioonide poliitikat, millest loodetakse kauplemisreeglite järgi kasu saada, Venemaad soovitud suunas mõjutades.

    Venemaa seevastu areteerib kõrge riigiametniku, annab eraettevõtjatele signaali, et siin maal on hea äri teha, kuna tagatud on stabiilsus ja käib võitlus korruptsiooniga.

    Tegelikult võib Putin oma korruptsioonivastase võitlusega tühistada Venemaa vastaste sanktsioonidepoliitika tulemused. Eraettevõtjad tungivad maale, kaasates väliskapitali (nt Uber, Yandeks jt). Sanktsioonid võivad jätkuda, aga keda see kotib, sest majandus asub tõusuteele.

    Eestis võetakse vastu muudatustega ühistranspordiseadus, sõidujagamine saab tuule tiibadesse, majandus elavneb ja suurte taksoettevõtete või ettevõtetete liitude nuttu ei kuula keegi.

    Vasta

  3. Jüri
    nov. 22, 2016 @ 16:53:36

    Überist palju huvitavam on hetkel toimuv meedia jagamismajandus. Et siis lügenpresse nutab mingit sorti “valeuudiste” laia leviku pärast ja kaebleb, et Trump ei taha nendega mingit tegemist teha.

    Vasta

    • guybrush
      nov. 24, 2016 @ 07:22:21

      See on tõesti huvitav. On ju elementaarne teadmine, et uudised on alati õiged, kui lugeja neid usub. Ja samuti on rahvas õilis, ei valeta kunagi ega levita alusetuid kuulujutte. Seega ei saa olla mingit valeuudiste levikut (v.a. kultuurimarksistlik homopropaganda).

      Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

november 2016
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: