Maksumaksjate riik

@ckrabat

Teatavatel perioodidel oleme me kõik seisnud silmitsi neoontuledes kiiskava valimindmehega, kes järjekordsete valimiste saabudes kergeusklikke valijad kummitab. Usalduslikult maheda häälega libisevad tema huultelt sõnumid, mis lubavad kuldse kuu taevast alla tuua, kui ainult valija oma hääle talle annab, just nagu kolm tilka verd Vanatühjale teeristis kaduneljapäeva keskööl.  Hääle tarvis on valimindmees võimeline tegema ükskõik milliseid trikke. Riigi juhtimine on muudetud odavaks lavasõuks, kus hääli jagatakse samal põhimõttel nagu populaarses telesaates „Tantsud tähtedega“. Lavasõul pakutav valimisreklaam ei ole aga tihtipeale kooskõlas vastutusega riigi ees, mida valituteks osutunud rahvaesindajad peaksid esindama. Lootuses poliitilist mõjuvõimu SMS-laenudele sarnaste kampaaniatega kiiresti kasvatada, on poliitikud üritanud häälte kvaliteeti odavdada ja valijate ringi laiendada, kaasates sinna alaealisi, mittekodanikke, teovõimetuid, vange jne, olenevalt missuguse kontingendi käest loodab üks või teine erakond hääli parajasti juurde saada. Lavasõu laadsete valimiste läbi üritab poliitiline eliit vastutust hajutada ning muuta valijad kergemini äraostetavateks.

Alternatiivne võimalus oleks valija vastutuse suurendamine ning hääle muutmine kvaliteetsemaks. Esimene  samm selles suunas võiks olla valimisreklaami oluline piiramine, millega kaotatakse ära odavaid valijaid peibutavad värvilised plakatid, hüüdlaused ja „pööblile“ jagatav odav meelehea, millel ei ole mitte midagi tegemist valijat mõjutada üritava erakonna kavadega riiki juhtida. Pigem tuleks töötada selles suunas, et valija tutvuks plakatite asemel valimisprogrammidega ning teeks nende põhjal kvalitatiivse otsuse. Kuna valimine on Eesti Vabariigis kodanike vaba tahte avaldus, mitte sundkohustus, siis tuleks loobuda valijate arvu kunstlikust suurendamisest. Valimistel saab osaleda ainult teadlik valija, kes saab aru talle pandud vastutusest.

Riigi poolt delegeeritavad õigused kodanike osalemisel riigi juhtimises võiksid olla vastavuses nende inimeste kohustustega riigi ees. Siit ka konkreetne ettepanek: valimisõigust võiks piirata maksumaksjatega ringiga. Maksumaksjad on need, kellele riik hädaolukorras loodab ja kes peavad päästma riigi kriisi käest nagu haned päästsid Rooma. Täpselt samuti nagu aktsiaseltsi eest otsustajate ring on piiratud aktsiate omanikega, siis riigi eest otsustajate ring võiks piirduda maksumaksjatega ehk siis nende kodanikega, kes peavad riiki üleval, mitte ei ole ülalpeetavad riigisõltlased. Iga kodanik, kes on huvitatud riigi käekäigu eest, saab anda tema heaks oma panuse, makstes riigile makse. Esmapilgul näib see ebademokraatlikuna, kuid tegelikult pole ettepanekus midagi uut. Antiik-Kreekas ei loetud kodanike hulka välismaalasi, naisi ja orje. Paljudes riikides kehtis varanduslik tsensus, millest hakati massiliselt loobuma alles 19.sajandi lõpus.

Maksumaksjaid ei tule segamini ajada rikaste inimestega. Kui inimesel on väiksemad tulud, siis maksab ta vähem makse, kuid maksumaksja staatus laieneb talle igal juhul. Riik toimiks ühiskassa printsiibil, kus riigile makse maksev kodanik on huvitatud tema heast käekäigust. Me ei saa riiki käsitleda pelgalt sunnimehhanismina, kes edukamatelt nende üleliigse tulu kokku korjab ja need oma suva järgi ümber jagab, vaid peaksime väärtustama inimeste vaba tahet, kui me eeldame, et riik on inimeste jaoks, mitte inimesed riigi jaoks. Maksutsensuse juurutamisel suureneb inimeste huvi maksta makse, sest maksudest kõrvalehoidmine viib õiguste kaotuseni. Maksumaksjate riigi puhul võiks rääkida isegi proportsionaalsest tulumaksust, sest kodanike kohustused oleksid tasakaalus nende õigustega. Küll säiliks valimisõiguseta kodanikel õigus osutuda valituks, sest vastupidine otsus piiraks maksumaksjate ehk valijate vaba tahet.

Laia valijateringiga riik on tegelikult rikastest veelgi rohkem sõltuv, kes saavad sotsiaalabist elatuvaid ja tuludeta kodanikke kergesti ära osta. Riiki, kus valitsevad maksumaksjad, nii kerge osta ei ole. Tsiteerides Valdo Randperet tänases Postimehes: „Rikkust saab jagama hakata siis, kui see on olemas. Sotsialistide soov avansina rikkust jagada on võlgu elamine ehk teisisõnu vaesuse jagamine, mis maksab valusalt kätte meile kõigile,“ siis on maksumaksjate riigi eesmärk tagada võimalikult rohkem maksumaksjaid kodanikke, kes saavad tulu, mis on vastupidine näide sotsiaalriigile, mille eesmärk on tulude ümberjagamise kaudu tekitada rohkem riigisõltlasi. Sotsiaalriik võib tekitada kodanike kihistuse, kes ei üritagi oma sotsiaalset seisundit parandada ning nad võivad muutuda permanentseteks riigisõltlasteks. Riigisõltlane soovib vaid, et riik talle võimalikult rohkem annaks, naabri-Juhanilt võimalikult palju ära võtaks ja temalt endalt vastutasuks midagi ei tahaks. Kui sotsiaalriigis üritatakse maksumaksmisest kõrvale hoiduda või kompenseerida suuremat maksukoormust kõiksuguste hüvitistega (nt Riigikogu), siis maksumaksjate riigis oleks maksude laekumine prestiižiküsimus.

Kuidas arvestada maksumaksjate ringi? Maksumaksjateks kvalifitseeruvad kõik, kes on valitava organi legitiimsuse perioodi jooksul maksnud riigile tulumaksu. Igal kodanikul on sõltumata tema soost, päritolust, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest, usutunnistusest, varanduslikust seisust jms kriteeriumidest õigus saada endale valimisõigus ainult ühel tingimusel: ta kvalifitseerub maksumaksjaks, st tema peab riiki üleval, mitte pole ülalpeetav. Kui suur on maksumaksjate ring Eesti Vabariigis? Arvatavasti laieneb valimisõigus üle 50%-le elanikest. Maksu- ja tolliamet on tänavu veebruaris teada andnud, et ootab 645 000 tuludeklaratsiooni esitamist, mis on umbes 1,3 miljonilise rahvaarvu juures pool rahvastikust. Pole teada, kas selle arvu sisse on arvatud kõik maksumaksjad või ainult need, kellele on deklaratsiooni esitamine kohustuslik. 1,3 miljoni rahvaarvu juures tuleb aga arvestada, et see sisaldab isikuid, kes ei ole nagunii valimisõiguslikud: välismaalased ja kodakondsuseta isikud, alaealised, teovõimetud, vangid jne.

Valimisõigusega seotud piirangud esinevad paljudes demokraatlikes riikides: kodakondsuse piirang, ealine piirang, tervisepiirang. Eesti Vabariigis ei saa valimistel osaleda vanglakaristust kandvad isikud. Mis saab neist, kes kaotavad õiguse valida? Nad säilitavad kõik muud olulised inim- ja kodanikuõigused, aga kuna nad on riigi ja maksumaksjate poolt ülalpeetavad, siis nende võime riigi juhtimises osalemiseks saab mingil perioodil olema piiratud. Kodanike õiguseid iseenesest ei ole piiratud, sest igaühel on õigus saada maksumaksjaks ja omandada sellega valimisõigus. Demokraatliku riigikorralduse juures tuleb valimisõiguseta kodanike huve arvestada, kuigi neil puudub otsene juurdepääs riigi valitsemisele. Vanas Roomas olid kodanike õiguste kaitseks ametisse seatud rahvatribuunid. Valimisõiguseta kodanike huvide esindamiseks võiks sellise institutsiooni taastada. Rahvatribuuni kaudu toimuks valimisõiguseta kodanike side seadusandlike organitega ning neil võiks olla mingites küsimustes vetoõigus parlamendi otsustele.

Maksumaksjad sotsialismi hüvesid ravimas

http://www.toonpool.com/user/1631/files/taxpayers_cure_the_crisis_259645.jpg

22 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    märts 17, 2012 @ 07:22:53

    See idee tekkis laste valimisõiguse teemas. Et need teineteist segama ei hakkaks, siis tundus mõistkium omaette teema teha.

    Vasta

  2. andris
    märts 18, 2012 @ 03:37:15

    Probleemi püstitusega olen täiesti nõus, kuid pakutud lahendusega üldse mitte. Sest kes on siis see maksumaksja? Pensionid on küll maksusoodustusega, kuid mitte päris maksuvabad. Töötu abiraha ei maksustata, aga samamoodi ei maksustata ka õppe-, teadus- ja loometegevuse stipendiume – kas siis stipendiumist elav doktorant või kirjanik ei ole teadlik valija? Päeva lõpuks on aga kõik maksumaksjad, sest kas 20% käibemaks on kuidagi vähem maks, kui 21% tulumaks?

    Vasta

  3. personainfieri
    märts 18, 2012 @ 04:40:52

    Ideaalset lahendust muidugi pole, kuid tulumaksukohuslus on kriteerium, mida on võimalik ühetaolistel alustel rakendada ja selleks kriteeriumiks on maksumaksmine, mitte pensionäride või stipendiaatide välistamine.
    Stipendiumite puhul võib olla lahenduseks nende maksustamine, mis võimaldab asetada stipendiaadid maksumaksjate kategooriasse. Seda on võimalik korraldada nii, et nende tulud ei vähene. Teine võimalus on rakendada vabatahtlikkuse printsiipi – kui loominguline stipendiaat soovib hääleõigust, siis on nõus maksustamisega. Maksumaksja definitsioon on vaja siduda tulumaksuga sel lihtsal põhjusel, sest käibemaksu maksmine on vabatahtlik, keegi ei sunni sind tarbima. Tulumaksu maksmine on üldjuhul kohustuslik, kui see ei ole sätestatud eranditega.

    Vasta

  4. Tõnu
    märts 18, 2012 @ 07:40:43

    Lihtne muudatus tulumaksu arvestamisel – minimaalne tulumaks, mida iga inimene peab iga aasta tasuma, ei ole enam mitte 0, vaid 1 euro. Igaühest saab automaatselt maksumaksja ja samuti valija 🙂

    Kuna maksumaksjate või ülapeetavate täpne arvestamine muutub paratamatult keeruliseks ning arusaamatuks, miks mitte ideed lihtsustada. Valimine võiks olla tasuline. Igaüks, kes soovib hääletada, maksab näiteks 10 eurot. Kellel raha vähe, see kas loobub valimisõigusest ning kulutab selle raha millelegi kasulikumale või juhul kui riigi käekäik on talle siiski piisavalt oluline, säästab 4 aastat ja kogub 10 eurot ikkagi.

    Selline süsteem välistaks paremini isikud, keda valimised tegelikult ei huvita. Kui ikka peab ise raha välja käima, siis tehakse endale ka põhjalikult selgeks kandidaatide minevik ning lubatavate hüvede võimalused. Maksumaksjate ideega võrreldes rõhutab selline valimiste kord vabatahtlikku osalust, erinevalt maksude maksmisest on osalemine täiesti vaba valik. Kui valida ei taha, midagi maksma ei pea.

    Poole miljoni valija kohta korjaks riik 5 miljonit eurot, mis on üle kahe korra rohkem kui viimaste Riigikogu valimiste korraldamiseks kulutatud summa. Tagajärg, valimised on riigile kasulikud ning neid võiks korraldada ka tihedamini.

    Samuti võiks iga valija rohkem makstes saada lisahääli, kusjuures iga järgmine hääl on 2 korda kallim eelmisest. Lihtne arvutusnäide – 1 hääl = 10 eurot, 2 häält – 10 + 20 = 30 eurot, 3 häält – 10 + 20 + 40 = 70 eurot, 5 häält – 10 + 20 + 40 + 80 + 160 = 310 eurot, 10 häält – 10 230 eurot, 15 häält – 327 670 eurot ja 20 häält – 10 485 750 eurot. Paari rahaka valijaga koguneb riigieelarvesse juba märkimisväärne summa.

    Tundub esmapilgul hirmus ebaõiglane. Aga 10 hääle kasutamiseks tuleb riigile maksta 1000 korda rohkem ja 20 hääle tarvis rohkem kui miljon korda enam. Need isikud, kes praegugi kulutavad 10 000 või 10 miljonit eurot erakondade toetamiseks, saavad sama raha kulutada ise oma vabal valikul hääletades, mis vähendab kulutusi erakondade värvilisele ja mõttetule valimiskampaaniale. Samas, 10 häält poole miljoni valija tulemust märkimisväärselt ei muuda.

    Vasta

  5. personainfieri
    märts 18, 2012 @ 10:03:06

    Valimiste maksuliseks muutmine on ka muidugi idee, aga kas see ei tekita kellelgi kiusatust maksulisi valijaid palgata 🙂
    Iseasi, kuidas ta saab garanteerida, et kinni makstud hääl just talle anti 😀

    Vasta

  6. Tõnu
    märts 18, 2012 @ 13:29:34

    Palgata saab valijaid ju praegu samamoodi, ja kasvõi e-valimiste puhul pole eriti keeruline hääle õigele kandidaadile andmist kontrollida.

    Miks see tasuliste valimiste puhul rohkem kiusatust tekitaks?

    Vasta

  7. huviline
    märts 18, 2012 @ 14:34:21

    Praegu on nii, et Euroopa Parlamendi valimiste läbiviimine on võimalik sellepärast, et kõik rahvusriikide kodanikud on lepingu järgi euroopa kodanikud, Riigikogu valimistel saavad osaleda vaid EV kodnikud, samuti KOV valimistel. Kes on valitud, see saab mandaadi, mis ei ole võlaõiguslik leping. Varanduslik tsensus tooks kohe võla küsimuse.

    Maksumaksja roll ongi põhiline, nagu andris ütles, et kes on see maksumaksja. Lapsevanem või laps, õpilane või õpetaja, kulka stipendiaat või haigekassa klient. Hetkel kogutakse tulumaksu kõigilt võrdselt, aga see ei pruugi nii jääda. Käibemaks (sisendkäibemaks) jääb ilmselt igavesti, sest majandust on vaja käigus hoida. Igaüks on kohustatud teatud juhtudel tarbima, nt sööma.

    Euroopa Parlamendi valimistel on õigustatud, et valimisõigus on tarbijatel. Riigikogu valimistel võiks olla küll, kas valija maksab valimisõiguse eest või valitav maksab hääle eest, ilmselt läheb see sissetulek siis ka tulu alla. Kui maksumaksja omandab valimisõiguse raha eest, mida saab defineerida avalik rahana, siis on OK ja võlga ei tohiks tekkida. Riik ei ole ka ju kodaniku ees võlgu, kuigi kasutab maksumaksja raha. Sageli mõjutavad valimisi hoopis juriidilised isikud. KOV valimised aga võiks olla kodanikupõhised.

    Vasta

    • personainfieri
      märts 18, 2012 @ 15:00:30

      Euroopa Parlamendi valimistel saavad osaleda ja kandideerida EL kodanikud, kelle alaline elukoht on Eestis. KOV saavad osaleda mittekodanikud, kelle alaline elukoht on Eestis, kuid nad ei saa kandideerida. Muide, kandideerimiseks vajalik ealine piirang on 21 aastat ja selle alandamisest praegu ei räägita. Riikliku kodakondsuse põhised on Riigikogu valimised.

      Vasta

  8. personainfieri
    märts 18, 2012 @ 15:30:15

    Valimiste muutmine tasuliseks mobiliseeriks erakonnad häälte kokkuostmisele ja valimised odavneksid veelgi. Eesmärgiks on siiski valija poolt hääle muutmine kvaliteetseks ning õiguste ja kohustuste tasakaalu viimine. Kodanikul, kes on riigi ülalpidamisel ja ei tooda riigile tulu, ei saa olla sama palju õiguseid, kui inimesel, kes peab riiki üleval.
    Maksukohustuslikul tsensusel pole otseselt seost võlaõigusega, sest tulumaksu ei koguta valimiste eest. Kui hakatakse juurutama valimismaksu, siis võivad siit mingisugused võlaõiguslikud järelmid tulla, aga ma ei viitsi hetkel nii kaugele mõelda. Maksude laekumine riigile tagab lihtsalt hääleõiguse. Loomulikult saavad hääleõiguse omaniku määratlemisel arvesse tulla ainult personaalselt identifitseeritavad riiklikud maksud nagu üksikisiku tulumaks, mitte käibemaks. 🙂
    Minu meelest pole valimismaksu vaja. Selle peale võiks mõelda siis, kui loobutakse üksikisiku tulumaksust.

    Vasta

  9. Tõnu
    märts 18, 2012 @ 17:04:50

    Kumb on õigupoolest riigi ülalpidamisel, kas ettevõtja, kes saab 10 miljonit toetust peagi pärast toetusperioodi lõppu pankrotistuva ettevõtte arendamiseks või töötu, kes saab riigi käest 300 eurot toidu ostmiseks ja üüri maksmiseks?

    Ainuke hea punkt tulumaksu põhise valmisõiguse juures on see, et välismaal elavad kodanikud, kes Eesti riigile makse ei maksa, enam hääletada ei saa.

    Vasta

  10. personainfieri
    märts 18, 2012 @ 17:43:27

    Riigi toetus ettevõtluse arendamiseks on iseasi, sellega elavdatakse majanduskliimat ja tekitatakse juurde rohkem maksumaksjaid. Samal ajal maksab toetust saanud ettevõtja riigile makse. Töötu aga saab toetust saanud ettevõtja käest tööd, hakkab makse maksma ja muutub valimisõiguslikuks.
    Ega siis riik ettevõtjale ilusate silmade eest laenu ei anna. Investeeritakse ettevõtte arendamisse, mitte ülalpidamisse 🙂

    Vasta

  11. Tõnu
    märts 19, 2012 @ 05:59:22

    Eks samamoodi investeerib riik ka töötu ümberõppesse või tudengi haridusse, ikka tuleviku majanduskliimat ning võimalikke uusi maksumaksjaid silmas pidades. Kui palju aga ettevõtted makse maksavad ning kui palju raha liigutatakse vari- või riiulifirmade kaudu, ja mida suuremad summad, seda kavalamini seadust mitte kordagi rikkudes.

    Ma näen valimisõiguse ilmajäämises riigipoolset kodaniku karistamist olukorra eest, milles inimene ise ei pruugi sugugi süüdi olla. Haige või puudega inimene võib vajada eluaeg riigi toetust, olemata seejuures laisk või rumal. Kas riik peab teda veel kord selle eest karistama? Kas kultuuripärandit ainulaadsete teostega rikastav kirjanik või kunstnik, kes oma loomingut tasuta kõigile soovijaile jagab, ei ole vääriline või suuteline valimistel osalema?

    Vasta

  12. personainfieri
    märts 19, 2012 @ 07:04:20

    Muide, üks võimalus neile, kes pole riigile tulumaksu maksnud, aga tahaksid ikkagi valimistel osaleda, võikski olla valimismaksu kehtestamine.
    Tulumaksutsensuse kehtestamise eesmärk olekski eelkõige vastutuste ja õiguste omavahelisse korrelatsiooni viimine. Kui välisriikides elavad kodanikud riigile makse ei maiksa, siis jääksid nemadki väljapoole tulumaksutsensust, sellega olen nõus, sest riigi poolsele kaitsele pretendeerivad nemadki.
    Ebaõiglus kehtib nagunii alaealiste, vaimupuudega isikute ja vangide suhtes. Ülalpeetavad apelleerivad riigi toetusele ja sõltuvad maksumaksjatest. Seetõttu pole nende poolt ilus dikteerida maksumaksjatele, kuidas nad riiki üleval peavad.

    Vasta

  13. ckrabat
    märts 19, 2012 @ 14:08:51

    Iseenest huvitav artikkel tänases Postimehes, millele juurdepääs on tasuline või paberkujul:
    Ahto Lobjakas: kaks Eesti riiki
    http://pluss.postimees.ee/778482/ahto-lobjakas-kaks-eesti-riiki/
    “Demokraatia näiteks on esimese riigi õhtumaises keeles ratsionaalsete indiviidide suhtlemise viis, mis eeldab üksikisiku autonoomiat, enda eest mõtlemist. Teises riigis pole demokraatia puhul rõhk mitte suhtlusel, vaid enamuse tahte selgitamisel. Isik on seal lõppkokkuvõttes allutatud kollektiivile, olgu selleks etnos või riik.”
    Eesti ühiskond jagunebki kaheks erinevaks ühiskonnaks, kellel on ka erinevad arusaamad ja märgisüsteem: eurooplased (vähemus) vs neukkud (enamus). Enamus soovib saada euroopalikku elatustaset ja sotsiaalkindlustusi, kuid pole valmis omandama euroopalikku kultuuri (sh poliitilist kultuuri). Ma julgen väita, et valdav enamus on valmis elama Eesti NSV taolises suletud ühiskonnas, kuid teistsuguse (sinimustvalge) sümboolika all. Ma isegi ei kasutaks siin “neukkud” halvustavas tähenduses, kuid süsteemi tähisena, kust on omandatud teatud mõtlemise alused. Nii nagu vaba mõtlemine konkureerib riigitruudusega, nii konkureerib ka maksumaksjate riik (vabade inimeste riik) sotsiaalriigiga (riigisõltlased). Vahe maksumaksjate ja riigisõltlaste vahel on sarnane vabatalupoegade ja pärisorjade suhtega. Need on kaks erinevat kultuuritüüpi.

    Vasta

  14. personainfieri
    märts 20, 2012 @ 16:00:44

    Asjakohane artikkel Postimehes:
    Jaak Nigul: miks riigil raha ei jätku
    http://arvamus.postimees.ee/779978/jaak-nigul-miks-riigil-raha-ei-jatku/
    “Statistikaameti andmeil oli Eestis 2010. aastal avalikus sektoris 157 700 (11,9 protsenti elanikkonnast) ja erasektoris 413 200 (31,2 protsenti) töötajat. Kuna avaliku sektori töötajad, pensionärid, alaealised ja töötud asuvad riigieelarves kulupoolel (nn kuluinimesed), peaksid just need 413 000 erasektoris töötajat (nn tuluinimesed) eelarvesse panustama rahalises mõttes.
    Tegelikult on aga veel umbes 29 000 sihtasutust ja mittetulundusühingut, mis ei kuulu küll avaliku sektori alla, kuid on suures osas riigi finantseeritavad. Pakun, et Eesti riiki peavad rahalises mõttes üleval mitte enam kui ­380 000 inimest ehk umbes 29 protsenti elanikest. Arvan, et nii väike osa elanikkonnast ei suudagi tekitada piisavalt maksutulu, et kõigi vajadusi rahuldada. Soovidest rääkimata!”

    Vasta

  15. Tõnu
    märts 22, 2012 @ 05:18:48

    Eks avaliku sektori töötajad maksavad ju ka makse ning toodavad (mõnikord, mitte alati) riigile tulu. See, et palk tuleb riigi vahenditest ei tähenda veel, et tegemist on ülalpeetavatega.

    Vasta

  16. Tõnu
    mai 01, 2012 @ 13:04:19

    Argo Ideon valimistest, häälte jaotamisest ja demokraatiast:
    http://arvamus.postimees.ee/825204/argo-ideon-uks-kodanik-uks-haal/

    Vasta

  17. personainfieri
    mai 01, 2012 @ 13:41:17

    See Ideoni lugu sobiks rohkem artikli “Lapsed valima” alla, sest igasugused eelisõigustatud kodanike kategooriate loomised meenutavad mulle kangesti nõukogude aegseid sõjaveterane, kes võisid väljaspool järjekorda vorstisappa tulla.
    Maksumaksjate eelistamine on aga mõnevõrra teistel alustel ettepanek, kuna kodanike õigused ja kohustused oleksid tasakaalustatud, mis lapsevanemate, laste, naiste, värviliste ja muude taoliste kategooriate eelistamise puhul ei toimi.

    Vasta

  18. ckrabat
    juuni 08, 2012 @ 05:01:25

    Rõõm näha kui väärt ideed hakkavad inimestele kohale jõudma.
    http://www.epl.ee/news/arvamus/olari-taal-me-ei-joua-sellist-eestit-uleval-pidada.d?id=64512014
    “Uute jagamisreeglite kehtestamine lõpeks sellega, et loodrist tädi, vastutustundetu lapselaps ja lärmakas vanaonu muutuksid kaalukeeleks perepeade valimisel. Sellisel kujul on see pere mokas.
    Aga pere saunas elas kaunis võlur Kirke, kes teadis: pere probleemides on süüdi asjaolu, et selles peres on arukad mehed haruldasemadki kui Kongos albiinod gorillad. Ta kuulutas koos teiste naistega välja Suurpere Pidamise Reformi. Mõnekümne aasta pärast oli suurpere õitsval järjel. Avalik sektor oli kolmandiku võrra väiksem ja tegeles hädavajalike, mitte näiliste asjadega. Pereliikmetel on häbistav olla laisk ja lapsed peavad täiega õppima. Raha aga saab vaid töö eest.”

    Vasta

  19. Trackback: Juba linnukesed säutsuvad Twitteris … « Persona in fieri
  20. ckrabat
    jaan. 16, 2016 @ 22:03:02

    Vardjate riik
    http://nihilist.fm/vardjate-riik/
    Eestimaa on hea. Aga tundub, et selle ilusa maa saatuseks on alati olla abielus koletistega. Täna on selleks koletiseks Eesti riik.

    Vasta

  21. Trackback: Inimõigused | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

märts 2012
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: