@huviline
Eesti välispoliitilised valikud on pikaks ajaks tehtud (NATO, EL). Nüüd tuleks oma naabrit kohelda tarkuse, üleoleku ja väärikusega, mida vaid naabri vägivalla all kannatanu võib tunda. “Mata mu süda Wounded Knees” ainult sellisest väärikusest räägibki, mida demonstreerisid kannatanud vägivalla all rõhujatele. Läänemere kallastel elab veidi sitkem rahvas, aga mitte vähem väärikas. Eestlaste jaoks, kuhu pärapõrgusse neid saatus ka paiskab, on vägivald olnud üllaks jäämise kullaproov, sest vaesed mehed ei saa üleolekut tunda. See rahvas on tuhandeid aastaid vastu pidanud ilma riigita, mille suhtes tuleb valida, kas poolt või vastu.
Rahareformiga hinnati endises nõukogude vabariigis eestlaste elatustase kaheksa korda madalamaks võrreldes arenenud lääne riikidega (1:8). Kas see ka tegelikult nii oli, see on eraldi küsimus, aga rahareformi läbiviijad olid sellega nõus. Rahareformi läbiviijaid võib nimetada Eesti eliidiks. Eliidiga või eliidi vastu, see pole kunagi vaevanud rahva pead, vaid küsimus on meie eliidi psühholoogilises kvaliteedis. Võib vist öelda, et Eesti eliit on võrreldes lääne eliidiga kordi madalama kvaliteediga. Võib-olla mitte kaheksa korda, aga ikka üsna palju kordi ka täna veel.
Vaene eliit räägib suurtest maksiimidest, usuvabadusest ja inimõigustest. Vestfaali rahuleping, mida peetakse kaasaegse maailmakorra aluseks, lõpetas ususõjad ja kehtestas usuvabaduse. Usuvabadus võimaldas töötada välja inimõiguste teooria. See on mõtlemisvabadusega kõige lähemalt külgnev usuvabadus, mis on valikutena väljendudes põhjustanud ja põhjustab edasi kõige rohkem konflikte maailmas. Usuvabaduse silti ja religiooni kaitset on ka eestlased kasutanud, et endale teatud hüvesid saada kui võtta näiteks vene õigeusku minemise laine tsaaririigis. Usuvabadusele viidates on Eesti satanistid teinud Euroopa Inimõiguste Kohtule pöördumise, soovides kirikuna registreeritud saada. Satanistide registreerimine tundub iseenesest normaalne, eriti kui lugeda nende põhikirja, milles vägivalda ignoreeritakse. Nad tahavad teatud hüvesid saada, sest ka inimõigused on hüve, valuuta, mis on maailma riikide käibes kasutatav.
Inimõigused on vältimatult vajalikud, et kaasaegses maailmas valitseda, sh ka inimõiguste kaitse nimel rünnata. Küsitavaks jääb, kas inimõiguste kaitse rünnaku alusena on normaalne. Kui siiski peetakse inimõiguste kaitset rünnaku alusena normaalseks, nagu praegu Venemaa teeb seda Krimmi rünnates, siis on küsimuse alla kogu tänane maailmakord. Valdur Mikita viitab õigesti: “Inimõigusi maailmas on paraku piiratud hulk.” Inimõiguste defitsiit maailmas on võimaldanud seni rääkida sõnavabadusest. See on võimalus mõjutada kodanikke. Riik, sulgedes infokanaleid, võtab endalt võimaluse mõjutada kodanikke, täpsemalt annab neile negatiivse signaali, sundides neid valima ühe või teise poole. Ajalukku läheb riigi selline ajalooperiood stagnatsioonina, meeletusena.
Meeletu poliitika sunnib oma kodanikke olema poolt või vastu ja loobuma sellega erapooletuse kontseptsioonist. Mida erapooletumalt suhtuvad kodanikud oma riiki, seda edukam ja kestlikum üks riik saab olla. Eesti tee peaks olema meelega aetud poliitika, mõeldes saabumisel isikule, keda kunagi pole tulnud. Me saame saabumisel isiku suhtes olla erapooletud. Kujundatud või kujutletud poliitika mõtleb iseendale iseendas, unistades vabadusest, sest ainult vabadus võib taltsutada meeletust.
BURY MY HEART AT WOUNDED KNEE: Song from the album Pow Wow by Simon Webb, featuring Robert Hart, with Bernie Marsden on guitar, Jimmy Copley on Drums, Al Stewart on Sax, and Simon Edwards on Bass
@huviline
Ajalool on vähemalt kolm tasandit: teaduslik ajalugu (põhineb teadmistel, aegumatu, täpsustub pidevalt uute faktide ilmnemisel), ajakirjanduslik ajalugu (põhineb uudistel, aegumistähtaeg puudub, uudiseid ei muudeta, kirjutatakse uus uudis) ja eelarveline ajalugu (põhineb sündmustel, millel on aegumistähtaeg, koostatakse eelarve või menetluskokkuvõte, selle alusel langetab erapooletu ekspert otsuse, mis viiakse ellu). Näiteks Priit Raudkivi, Magnus Ilmjärv jpt eesti ajaloolased kirjutavad teaduslikku ajalugu, Rein Sikk, Priit Simson jpt ajakirjanikud kirjutavad ajakirjanduslikku ajalugu, paljud Eesti bilansikoostajad ja uurijad, kelle töö tulemuseks on menetluskokkuvõte, kirjutavad eelarvelist ajalugu.
Tavapäraselt ja valdavalt on poliitikas kasutusel teaduslik ajalugu, moodsal ajal üha rohkem uudistel põhinev ajalugu (meedia, aga ka ilukirjandus ja horoskoobid). Meedia kontrollib avalikustamisest tulenevalt kuulsuse allikaid, mida saab kasutada ettevõtluses. Meedia, kellel puudub uurimisressurss ja isikuandmete avaldamise õigus, püüab poliitikasse vahendada eelarvelist ajalugu, mis on sageli kuni avalikustamiseni salastatud. Saladuse allika klemmidel sädeleb sama pinge, mis kuulsuse allika klemmidel. Poliitika jaoks on eelarveline ajalugu varjunud isikuandmete kaitse taha. Me saame sellest aimu meedia vahendusel või eelarvelisi dokumente lugedes. Näiteks Pealtnägija ja Eesti Päevaleht vahendavad osaliselt eelarvelist ajalugu, kui paljastavad salakavalust politseis (Janek Pavlihhini juhtum). See ajalugu on eelarveline, sest tõendid on kogutud. Asi on veel tõendamata, aga igal juhul saab anda hinnangu, mis teatud juhtudel viiakse seejärel ka ellu.
Vabariik on kõikidest valitsuskorraldustest kõige keerulisem ja delikaatsem, sest siin on tegemist vabadusega. Vabadus on avatud ühiskonnas sotsiaalne nähtus, millel on konkreetne aeg ja ruum. Tavapärane arusaamine vabariigi mõistest ulatub kaugetesse aegadesse, võib-olla keskaega, võib-olla antiikaega. Tavapäraselt, wikipeedias: „vabariik (ladina keeles res publica, ‘ühiskondlik asi’) on riigivalitsemise vorm, mille tunnuseks on mittepärilik võimukorraldus.“ Vabariigi vastandmõisteks on peetud päritava võimuga monarhiat. Transformatsioonikogemus totalitaarsest riigist (NSVL) demokraatlikuks ühiskonnaks (EV) annab aluse täpsustamaks vabariigi mõistet. Vabariik on valitsusvorm, millel on vähemalt kaks tunnust: vabadust reguleeriv valitsuskorraldus ja demokraatlik võimukorraldus (avatud ühiskond). Siit järeldub, et vabariigi vastandmõisteks on totalitaarne valitsuskorraldus ja suletud ühiskond. Antiikaeg ega keskaeg ei tundnud suletud ühiskondi, kuna suletud saab olla vaid infoühiskond, mille liikmete saadav informatsioon maailmaasjadest on teadlikult piiratud (külm sõda) või ideoloogiliselt mõjutatud (kommunism, kapitalism).
Poliitilises mõttes on eelarveline ajalugu siiski kõige tähtsam, kapitalismile omaselt, ja kuidas seda ellu viiakse. Näiteks tuginevad sellele tasandile Reformierakonna jutud riigi korras rahandusest, mis pidavat kõige alus olema; IRL avastus, et kõige tähtsam on riigikaitse; Keskerakonna programmis truuksjäämine tulumaksu astmelise korjamise põhimõttele. Arusaadavatel põhjustel on nimelised viited ja konkreetsed näited eelarvelisel tasandil praktiliselt välistatud. Konkreetset poliitikat tehakse grupiviisiliselt, lisaks üldisele jutule, mille sisemised sidemed on nähtamatud. Koos kompetentsiga mängivad sellel tasandil suurt rolli põhimõtted, printsiibid ja muud maksiimid, mis määravad poliitilise moe ja juhivad seda. Poliitika juhtprintsiibiks on võimude lahususe põhimõte, mille kohaselt täitevvõim, nõuandev võim ja kohtuvõim hoitakse lahus. Arvatakse, et ellujäämiseks poliitikas on see vältimatu. Sarnaselt tuleb hoida lahus ka ajaloo erinevad tasandid, kui see on poliitiliselt kasulik.
Tervitatava nähtusena poliitikas on tekkinud võistlevus ja konkurents meedia tasandil Eesti Televisiooni ja Tallinna Televisiooni näol ning sellest tulenevalt kaks erinevat inforuumi. Võrreldavad on näiteks uudistesaated „Aktuaalne kaamera“ ja „Täna“ või „Jüri Üdi klubi“ ja „Vaba mõtte klubi“, millistes esitatakse lahknevaid mõtteid. Seejuures tundub, et pealinna meediakanal on rohkem informeeritud kui vabariigi meediakanal, sest pealinna meediakanal on rohkem orienteeritud noortele, vabariigi meediakanal aga keskealistele, kes olid noored taasiseseisvumise ajajärgul. Poliitilise moe mõttes järgitakse vabariigi meediakanalites vana hea lääne teaduslikku ajalugu, pakkumata välja midagi uut ja huvitavat. Näiteks võiks üsna huvitav olla ajaloo erinevate tasandite süntees ja analüüs.
Kui vabariigi tunnusteks on avatus ja vabaduse korraldamine, siis tuleks prioriteediks seada vabadus, mõtestades seda lähtuvalt ajaloo erinevatest tasanditest. Valikuvabadused, sh sõnavabadus ja liikumisvabadused (EL) on teistsuguse kaaluga kui mõtlemisvabadus, mida inimesed evivad, ümbritsegu neid siis pärisorjus või postmodernism, nõukogude aeg või judikatuurne õigusriik. Sotsiaalse nähtusena on mõtlemisvabaduse küsimus sunnita kujunemine, mitte „kõik võivad ju mõtelda mida tahavad“. Kuhu me tahame oma poliitilise mõtlemisega jõuda? Sundimine (õpetamine) kujuneb moralismiks, millest ise kinni ei peeta. See on absoluutsete väärtuste peale surumine: isiklike tõekspidamiste pidamine paremaks teistest, kellega keeldutakse koostööd tegemast. Aga võib-olla unistab vaeslaps saabumisel isikust, keda kunagi pole tulnud, sest unistamine pole keelatud. Võib-olla asetatakse mingisugused lootused pärimusele, mille erinevad tasandid võimaldavad nii sünteesi kui analüüsi.
@huviline
Kui nõustuda, et „demokraatia teooria ja praktika vahel on kujunemas ilmne vastuolu“ (Kenneth Minogue, Politics: A Very Short Introduction), mille tagajärjel väheneb meie ühiskonnas vabaduse määr ja suureneb tasakaalutus, siis tuleks välja selgitada, miks on see nii ja milles seisneb vastuolu? Ma ütleksin, et Eestis saadakse vabadusest aru teistmoodi, mõnevõrra kitsamalt võrreldes näiteks Inglismaaga ja seda ajaloolistel põhjustel. Need, kes on valikuvabadustest sh sõnavabadusest ja liikumisvabadusest pikka aega ilma olnud, tõstavad esiplaanile ikka selle, millest puudust tuntud. Sellepärast jäetakse endale aru andmata, et mitte kõik vabadused pole valikuvabadused. Valikuvabadused on teistsuguse kaaluga kui mõtlemisvabadus, mida inimesed evivad, ümbritsegu neid siis pärisorjus või postmodernism, nõukogude aeg või judikatuurne õigusriik. Vabadused on olemuselt sotsiaalsed nähtused ja nende kaal inimeste jaoks on erinev, olenevalt milliste ajaloosündmuste keskel on tulnud elada. Kõige kaalukam vabadus on siin jäämas paraku vaeslapse rolli, kes veskikivi külge aheldatuna meile leivavilja jahvatab.
Taasiseseisvunud riigis on vaeslapselt ahelad võetud, ta ei pea enam veskikivi liigutama, et meile leivavilja jahvatada, vaid teeb seda vabatahtlikult, et ise söönuks saada. Ahelad on võetud mõistmata, et küsimus pole ahelates, vaid leivaviljas. Jean-Jacques Rousseau ütleb: “Inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas”. Inimõiguste ülddeklaratsiooni näitel: „Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.“ Need on näited, kuidas vaeslaps jahvatab vilja pärimata pärandi kohta, mida talle pole jäetud, sest ta ei oskagi seda küsida. Võib-olla unistab vaeslaps saabumisel isikust, keda kunagi pole tulnud, sest unistamine pole keelatud. Võib-olla asetatakse mingisugused lootused pärimusele, ilukirjandusele ja teaduslikule ajaloole. Ometi on kitsamalt mõistetud vabadust võimalik mõista laiemalt. Vaeslapse roll on talle ette kirjutatud kodumaise stsenaristi poolt, mitte jumalikust kõikvõimsusest määratud.
Kuhu me tahame oma poliitilise mõtlemisega jõuda? Millega toidavad tänapäeva poliitikud Riigikogus ja valitsuses oma tserebraalset aparatuuri? Nad mõtlevad rahva heaolu peale ühekülgselt, kõige kaalukamat vabadust arvesse võtmata. Vastuolu demokraatia teooria ja praktika vahel seisnebki sunnis, mida riik kodanike mõtlemisvabadusele avaldab. Sundimine (õpetamine), see on moralism, millest ise kinni ei peeta. See on absoluutsete väärtuste peale surumine. Mingite isiklike tõekspidamiste pidamine paremaks teistest, kellega keeldutakse koostööd tegemast. Eitavat suhtumist Edgar Savisaaresse on väljendanud lahkuv valitsusjuht Andrus Ansip. Mis vahet, kas tulumaksu korjatakse proportsionaalselt või võrdõiguslikult, kui maksuraha kulgeb kohtadesse, kus seda on kõige rohkem vaja. Eitavat suhtumist proportsionaalsesse tulumaksu on väljendanud Reformierakond. Mis vahet, kas artikkel avaldatakse anonüümselt või oma nimel, kui seisukohad selles väärivad arutelu. Eitavat suhtumist anonüümsusesse on väljendanud presidendi nõunik Iivi Anna Masso. Neist ühe variandi absoluutne eelistamine teisele on sund ja sellist sundi pole võimalik õigustada rahvalt saadud mandaadiga või valimiste võiduga.
Vestibulaarne tigu annab meile tasakaalu ja kuulmise. Poliitilises mõttes liigub vestibulaarne tigu valguse kiirusest kiiremini, kõverdades aegruumi mulliks ja võimaldades meie mõttele vabaduse liikuda ükskõik kui kiiresti. Poliitilise kuulmise mõttes kuulub Eesti kontinentaalsesse õigusruumi, kus esikohal on rääkimine parlamendis ja arvamusfestivalid ning vestibulaarse teoga alles õpitakse kohanemist. Poliitilise tasakaalu mõttes, riigi tippametnike mõjusfääris, annab vestubulaarne tigu meile käitumiskultuuriks teatud standardi – õiguse kuulata. Riigist sõltub ju tasakaal ühiskonnas, sest riik on tugevama jõu ja võimuorganina suurema ohu allikas. Oht mingite väärtuste absolutiseerimiseks ja kodanike sundimine, see tähendab kokkuvõttes tasakaalutust. Sellist sundi võib märgata taunivate riigiametnike kõnedes, kes moraliseerivad teemal – riik on hea või riik on halb. Absoluutseks hoiakuks on võetud suhtumine, mille kohaselt riik on hea. Selline hoiak riigiametnike poolt on võrdne keskaegse suhtumisega, mille kohaselt kõik inimesed olid patused ja mis tuletati pärispatu doktriinist, millega mõjutati alamaid kihte kuulekusele. Riik iseenesest ei ole hea ega halb. Järelikult pole põhjust vabariiki eesti rahva suurimaks saavutuseks lugeda seni, kuni vabariigis jääb puudu kultuurist, millega väärtustatakse vabadust ise teada, mis on hea või halb. Kõige kaalukam vabadus on sundimatu mõtlemisvabadus ja selle mõistmise osas saavad valikuvabadused riigis olla vaid klienditoeks. Vabariigi poliitiliste puuduste likvideerimiseks ongi kirja pandud eelnenud mõtisklused vestibulaarsest teost.
@huviline
Poliitikas esineb alati valusamaid ja kergemaid probleeme. Neist kõige valusam on vabaduse määra vähenemine või lausa puudumine Eesti poliitikas. See väide võib esmapilgul tunduda jahmatav, sest oleme ju vabariik! Kuid lubage, ma selgitan, miks on see raskesti tajutav. Paljud mäletavad arvatavasti raudset eesriiet, totalitaarse aparaadi survet. Teised teavad, et elu Eestis on viimase kahekümne aastaga palju paranenud. Seega, mitte mingit põhjust virisemiseks, elu läheb paremaks. Ja tõesti, mõlemad väited on õiged, sest nendest valdkondadest polegi aluseid leida, miks meie vabaduse määr on siiski vähenemas. Igapäevane elu võimaldab üsna vabalt kõike teha, aga kui soovida enamat, mõelda oma laste peale ja püüda mõtestada pärimust, siis võime tajuda kui ahtaks kõik on muutunud.
Rahvas mõõdab üldjuhul vabaduse määra rikkuse hulgaga, mille tõusu peaks tagama riik, täpsemalt elamisväärne riik. Paljud sotsiaalsed mured oleksid siis palju kiiremini ja efektiivsemalt lahendatavad, kui suudab seda hetkel jagaja rollis ja pidevas vahendite vaeguses vaevlev rahandusministeerium. Eesti jõudmine maailma viie rikkama riigi hulka on Reformierakonna ammune unistus. Kogenud poliitiku Siim Kallase sõnade kohaselt, kes endise volinikuna tunneb kindlasti kõige paremini sõltuvussuhteid Brüsselis, võetakse Eestit võrdväärse partnerina alles siis, kui kaob vaese riigi maine. Kuid poliitilises mõttes on vabaduse mõistel veel tähendus ka valdkonnas, kus rikkuse hulk ei määra midagi. See on isiku staatuse valdkond.
Nüüd tuleb vist lühidalt öelda, mida siinkohal vabaduse all silmas peetakse, sest väidetavalt on tegemist mõistega, mille üle filosoofid endiselt vaidlevad. Las vaidlevad edasi, sest mingit loogikareeglitele vastavat definitsiooni ma siinkohal anda ei kavatse. Tõenäoliselt on vabaduse üldtunnustatud tähendused (liikumisvabadus, valikuvabadus, sõnavabadus, võrdsusvabadus, vabadusõigused jne) poliitikas vältimatud, kuna metamõistena on vabadus seotav millega iganes neist. Kuid materiaalsete vahendite ja empiirilise maailmaga paralleelselt jookseb reaktsioonidest ja kausaalsest teleoloogiast vaba maailm, millest praktiliselt ei räägita. Sellises sotsiaalsete nähtuste valdkonnas saab vabadus olla üksnes sõltumatus reaktsioonide ja aktsioonide vahel, kus arvestus, järjekord ja hierarhia on ebaolulised. Selles valdkonnas, kus igale teole ei järgne oodatud vastus, küsitakse lihtsalt: kuna isiku staatus ühiskonnas on määratud läbi vabaduse, siis kuhu me oma poliitilise mõtlemisega tahame jõuda.
Poliitikas järgnevad reaktsioonid igale avaldusele kindla reeglipärasusega. Selle tulemusena võib juhtuda, et avaldaja värvib ennast nurka. Enamvähem ühtemoodi on poliitiline paat meil kõikunud juba kakskümmend aastat, kusjuures üha enam on kõikumine huvitav vaid kõigutajatele endile, kes reisijatest tegelikult ei hooli. Teiseks sõltuvuseks on väga täpselt prognoositavad arvutused, mis ei ole falsifitseeritavad. Hetkel tundubki, et Eesti poliitilised jõud – olemasolevad erakonnad ja prognoositavad uued tulijad, on ennast nurka värvinud. Tekkinud on olukord, kus kogu aur kulub reitingute uurimisele.
Langenud reitingute põhjal võib väita, et IRL juhtpoliitikud genereerivad jätkuvalt isikukultust, upitades vastaste juhti, sest mida muud arvata Tiit Riisalo naiivsest arvamusest, et Keskerakond teostab Eesti riigi huvide vastast poliitikat. Reformierakonna juhtpoliitikud rüütavad end samas isamaalise kuvandiga, mille nad on oskuslikult oma partnerilt üle võtnud. Sotsid jätavad mulje sihitust rapsimisest ja neil puudub selge arusaamine oma kohast võitlusväljal. Sõnas kehtib kõigile nagunii kohustuslik hoolsuskohustus, hoolivus ei ole sotside monopol, aga tegutsetakse kitsa omakasu eesmärgil, lubades valitsejate eeskujul KOV nagu mingi firma üle võtta. Keskerakond istub kindlalt oma pesas Tallinnas ja iga kord, kui muna on haudunud, annab sellest kõva häälega teada. Riigi tasandil jäetakse kaagutamine teiste hooleks. Konservatiivid, kellel iseenesest võiks olla sisu, et vähendada sõltuvust, tegelevad rohkem enda pildile saamisega läbi poliittehnoloogia.
Selles olukorras, kui me tahame oma maale paremat tulevikku, tuleks tõsiselt mõelda vabaduse peale. Igale aktsioonile ei pea järgnema ühesugune reaktsioon. Veelgi enam, vabad kodanikud ei pea olema seotud isamaa, Euroopa Liidu, NATO või teiste rahvusvaheliste kohustustega. Vabad kodanikud on kohalikud, kellel on vaba voli elada ükskõik kus ja nad ei sõltu erakondadest ega kogukondadest. Nende sõltumatuse tagab võim ja kohalikud võimuorganid, kelle haldusalasse jäävad korrakaitse, päästeala, haridusala ja maksuala kohalikud ametid. Kohapeal kogutud rikkus jääbki kohapeale, sest selle äravõtmine tsentraalse võimuorgani poolt on nagunii alusetu. Kõik andmed, millele tugineb võim sh detailplaneeringud, registrid, arhiivid, katastrid, tulevad kohapealt. Andmetega korrelatsioonis on keskkond, mis võimaldab omadele ettevõtteid ja külaliste vastuvõttu. Riigikaitseks vajalik kaitsetahe tuleb koolist, väljaõpe kohalikust Kaitseliidu üksusest, aga valmisolekuks on vaja maakondade koostööd. Välispoliitika liigub Brüsselisse, sest nagunii see juba praegu dubleerib ennast. Tõenäoliselt tekkib nüüd küsimus riigi rollist, territooriumi terviklikkusest, võib olla isegi separatismist. Riigi roll kolib internetti, kus ta nagunii juba suures osas paikneb (e-tervis, e-õpe, e-toimik kuritegevuse vastaseks võitluseks jne). Separatismi küsimus Euroopa Liidus on asjatundmatu, aga tsentraalse võimu terviklikus jäägu õiguse, keele ja muude programmide kanda.
Hetkel kinodes jooksev Joel Padilha „RoboCop“, mis on 1987 Paul Verhoeven´i „RoboCop“-i edasiarendus, näitab tähelepanuväärse arusaamisega vabaduse allikaid. Plahvatuse tagajärjel invaliidistunud uurija Detroidis, kelle kehast säilivad tervena vaid pea, kopsud ja süda, saab uue võimaluse. Abikaasa nõusolekul konstrueeritakse talle robotkeha. Kummaliselt kombel on robotpolitseinikule jäetud lisaks siseorganitele ka üks käsi, mille tähendus selgub alles lõpustseenis. Inimene on olend, kelle defineerimiseks pole palju vaja: mõistus ja meeleorganid. Neist kõige keerulisem on puutetunne, mida mõistus juhib käe kaudu, sest see on kanal, kuhu kanaliseerub vabadus. Selles kanalis voolab võime, mis kuulub üksnes inimesele ning suudab suunata looduslikku päritolu uude loovasse suunda. Niisiis pärandab robotpolitseinikust isa oma pojale ja naisele, kui ta neid surres silitab, valmiduse tegeleda järeldustega, mille juures säilib neile jäetud vabadus.
Tundub, et ennast nurka värvinud poliitilised jõud on kahjuks võimetud seda tajuma, sest kogu tuba, põrand, lagi ja seinad on värvitud. See tundub neile väga ilus ja neil ei tekki kunagi küsimust, kuidas kogu seda ilu rikkumata nurgast välja saada. Selleks, et värvi rikkumata nurgast välja pääseda on artikli autori hinnangul vaja suunamuutust: uut värvimist tuleb alustada liikudes nurgast ukse poole, mitte ukse poolt liikudes nurga poole. Eesti poliitikasse ei ole vaja mitte aegunud valgustusaegseid ideid, vaid arutlusi demokraatia teemadel, mis arvestavad kohalikke olusid. Vabadus on alati olnud isiku ühiskondliku staatuse määraja, lihtsalt kaasajal tuleb seda tõlgendada kaasaegselt. Sarnastele positsioonidele on jõudnud ka mõned muud ühiskondlikud jõud.
Illustratsiooniks oma üsna teoreetilistele selgitustele lisan ühe unustatud hoiataja tsitaadi: „Demokraatia teooria ja praktika vahel on kujunemas ilmne vastuolu. Selle väite tõestusmaterjalid on praeguseks enam kui küllaldased. Prantsusmaa valitsus näiteks korraldab kampaania, õpetamaks rahvast võõramaalaste vastu viisakam olema. Ameerika Ühendriikide valitsusel on oma peaarst, kes õpetab ameeriklastele, mida nood peaksid sööma ja jooma. Kõikides riikides defineerivad hariduspoliitikat valitsused, põhjendades seda sellega, et vanemad, või vähemalt mõned vanemad, ei ole pädevad teadma, mis on nende lastele kõige parem. Paljudes riikides hõlmab seadusandlus selliseid valdkondi nagu naljad, mida elanikud võivad rääkida. Saksamaa valitsus on välja andnud seadusi, et sundida riigialamaid holokausti uskuma. Suurbritannia valitsus jagab väärtuslikku nõu turvaseksi teemadel. Need uusaja valitsuste tärkavad jooned aitavad meil mõista vaeste ja sõltuvate tähtsust.“ (Kenneth Minogue, Politics: A Very Short Introduction).
Näiteid elust enesest: kuidas Robert end nurka värvis
@huviline
Üks võimalus kvaliteedi tõusuks on väljundina interdistsiplinaarne arusaamine asjadest. Teine võimalus on teadupärast kvantitatiivne meetod, sest suureneva kvantiteediga kaasneb kvalitatiivne hüpe. Kvantitatiivse meetodi kasutamine poliitikas on piiratud, sest sotsiaalsed nähtused erinevad empiirilistest. Seega tuleb mõelda interdistsiplinaarse käsitluse peale. Kuigi mingi valdkonna esindaja, nt ajakirjaniku sisenemist poliitikasse võiks interdistsiplinaarsena käsitleda, siis vaevalt et poliitikasse minek iseenesest kellegi mõttetegevust parandab. Asi on selles, et poliitika on üldiste valikute valdkond, kõige lähem valdkond filosoofiale. Pole ime, et klassikalise filosoofia esindajad „Riigist“ ja „Seadustest“ kaugemale ei jõudnudki ja needki jäid lõpetamata. Üldiste valikute valdkonnas toimimiseks tuleb teada poliittehnoloogiat (nt valimissüsteemid), millest tähtsam on sisendina soov mõista paremini demokraatiat (nt esindussüsteeme). Interdistsiplinaarsus iseenesest tähendab valdkondadevahelist liikumist. Interdistsiplinaarne on näiteks korvpallur Rauno Pehka muusikaline väljund, südamlik plaat „Läbi jäiste lillede“, millega liiguti spordist kunsti ja saavutati väga hea kvaliteediga uudne tulemus. Interdistsiplinaarseks näiteks pole põhjust pidada eksperimente kunsti valdkonnas (nt perfoomansid, erinevate tehnoloogiate kasutamine), sest eesmärgiks on ikkagi kunstiline tulemus. Interdistsiplinaarsust võib olla keeruline eraldada insaiderlusest, siseinfo valdamine muus valdkonnas tulemuse saavutamiseks versus siseinfo valdamine muus valdkonnas läbilöömiseks, siin siis sõltub tõesti kõik eesmärkidest.
Ajakirjanik Anvar Samosti poliitiline manifest „Anname Eestile uuesti eesmärgi!“ on tema esimene avalik esinemine kirjasõnas IRL kandidaadina Europarlamendi valimistel. Manifesti tekstist jääb mulje, et autor soovib seda sama, mida päev varem ilmunud algatuse autorid: muuta elu Eestis elamisväärseks, kuna praegu olevat teisiti. Anvar Samost: „Eestisse on keeruline ja kulukas tulla“. Ajakirjandusest poliitikasse minek jätab samuti mulje interdistsiplinaarsusest. Tekkib küsimus, et võib-olla on ajakirjandus hea hüppelaud poliitikasse, kuna ajakirjanikul on palju informatsiooni Eesti elu erinevate tahkude kohta. Samas teab ajakirjanik autorina hästi, et sotsiaalsed nähtused on mitmeti tõlgendatavad, sageli hämarad ja allikate teated mõnikord teineteisele vastukäivad. Sellises olukorras seatakse eesmärk, teiste sõnadega öeldes lahutatakse nähtus erinevateks juhtumiteks, millest igal on oma pisike eesmärk. Eesmärgi seadmine tähendab iseenesest alati lõhestamist, juuksekarva lõhki ajamist, splittimist, mis võib olla hea meetod uurimisorganite, sh meedia meetodite hulgas, kuid ei pruugi sobida poliitiliste meetodite hulka. Tõenäoliselt tajus ka autor ise seda sobimatust, sest lisaks pisikestele uutele eesmärkidele räägib ta ka suurtest eesmärkidest, millega hõlmata pisikesi.
Anvar Samost: „Eesti vajab uusi ideid ja suuri eesmärke. Uued ideed saavad tulla ainult uute inimestega.“ Anvar Samost, uued ideed ei saa tulla ainult uute inimestega! Hasso Krull: Uued ideed sünnivad üksikul saarel. Uute ideede kasvupinnas on kohalik tasand, mitte kosmopoliitne Europarlament. Perifeerias sünnivad põnevad murrakud, kirjakeele tasand pannakse paika Tapa koosolekul! Uued ideed võivad tekkida noorte peas või kogemustega inimeste südames, kes kasutavad interdistsiplinaarset meetodit. Betti Alver: „Suured sündmused sünnivad varjus, mis varjus ei sünni on tühine.“ Uued ideed vajavad vabadust. Uued ideed saavad tulla ainult vabade hulgast, mitte uute inimestega a priori!
Nurka värvimine tähendab vabaduse puudumist, mida kardab kogenud poliitik Siim Kallas kõige rohkem. Kas Eestis üldse on võimalik ennast nurka värvida või on see rohkem mingi Euroopa poliitika värk? Väliselt on erinevad liikumisvabadused saavutatud. Eestis liiguvad vabalt nii kaubad, teenused, kapital kui töötajad. Meie majandus on avatud ja sõltub sellest, kui vabalt liiguvad kaubad, teenused, kapital ja töötajad mujal maailmas. Vabariigil oleks nagu põhjust arvata, et kui põhiseaduses sätestatud õigusvabadused ja võrdsusvabadused kehtivad, siis ta ongi vaba. Ühiskondlik rahulolematus viitab siiski millelegi muule ja mulle tundub, et päriselt pole avalikus kirjasõnas esinejad sellest veel aru saanud, miks rahvas on rahulolematu. Väärtusvabadus kohalikul tasandil on uute ideede allikas, sellele tasandile peaksid poliitikud oma tähelepanu pöörama.
@huviline
Eesti poliitika väljakutseks võiks olla kaasaegse riigi arendamine. Kaasaegne riik, mis tugineb kaasaegsele arusaamisele demokraatiast, oleks tegelikuks pandiks, millele toetudes saab kindel olla, et ka meie tulevastel põlvedel, sh isikul, keda kunagi pole tulnud, siinmaal hea elada oleks. Pöördumises „Seisaku vastu: algatus Elamisväärne Riik“ on selles osas räägitud tänuväärseid sõnu. Mida teha, et siinmaal oleks hea elada? Sõnavabadus annab meile tänuväärse võimaluse rääkida kõigest, mis muret teeb ja ainult rääkides on võimalik jõuda kaasaegse arusaamiseni riigist, mis on poliitiline pant, mis annab tegeliku kindlustunde. Toodud tekst on sõnakasutuse poolest sarnane teiste sedalaadi üleskutsetega, erinevate manifestid ja hartadega, erinedes neist eesmärgi selguse poolest. Lausemoodustajate taga aga on tajutavad mõtteahelad, mis ulatuvad eelmisesse ja üleeelmisesse sajandisse, isegi valgustusaega välja. Nendest ahelatest hoitakse meeleldi kinni, kuigi see viitab pigem mõttevaesusele. Kaasaegne riik on üha enam informatsioonipõhine, millisest tehnoloogiast ei osanud undki näha John Locke, René Descartes, Immanuel Kant, Max Weber, Carl Schmitt, Leo Strauss, Hannah Arendt, Bernard Williams, Michel Foucault, Jürgen Habermas või Robert Putnam. Neile toetudes petame ennast olukorras, kus oluline on isikuandmete kaitse ja informatsiooniline enesemääramine, millel puudub üldtunnustatud sisu ja milliseid asju lahendatakse menetledes. Ka demokraatia mõiste on muutumises, samuti selle üldtunnustatud sisu.
Eesti koht maailmaareenil on määratud Euroopa Liidu liikmesriigina. Meie elu on mõjutatud selle kaudu, millised otsused langetatakse Euroopa Parlamendis, Euroopa Komisjonis ja kümnetes teistes mõttekodades, kus vormistatakse erinevaid eeskirju. Eesti enda eeskirjad peavad olema Euroopa Liidu eeskirjadega vastavuses, kui need eeskirjad on Eestile siduvad. Euroopa Liit on demokraatlik, inimõigusi austav ja kõiki võrdselt kohtlev riikideülene ühendus. Kindlasti kõik teavad, et euroopalik demokraatia toetub neljale vabadusele: kaupade, kapitali, teenuste ja töötajate liikumisvabadusele. Lisaks on kõigil sõnavabadus. Selles ühenduses on suuremad ja väiksemad rahvad ja riigid, suuremad ja väiksemad majandused. Suuri ja väikeseid koheldakse sõnas võrdselt. Tegelikult saavad kõik aru, et Eesti ja Saksa majandused on ebavõrdsed. Eesti majanduse tähtsus ja roll euro kursi mõjutajana pole võrreldav Saksa majanduse tähtsuse ja rolliga. Saksamaata pole Euroopa Liit kujuteldav, ilma Eestita aga saab Euroopa Liit hakkama. Siit järeldub tõsiasi, et meie määrang maailmaareenil on tuletatud ebavõrdsetel alustel tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomise teel. See kõik võib ühel hetkel pudeneda ega ole kindel. Järelikult on Hando Runnelil õigus, kui ta väidab, et Eesti on täna sama kaitsetu.
Lugedes ühiskonnategelaste üleskutset ja poliitika uuendamise põhimõtteid võib teha tähelepanekuid sisuliste vastuolude kohta tekstis. Kuigi soovitakse elamisväärset riiki, pole poliitilistele esindusreeglitele ridagi pühendatud. Siit järeldub, et demokraatiat mõistetakse vanamoodsalt, mis on ettekujutatav üksnes kas esindus-, osalus- või otsedemokraatiana. Lause „poliitilise süsteemi korraldus peab võimalikult palju toetama oma riigi tunnet“ on poliitilises mõttes tegelikult sisutühi, sest tunne on isiklik ja võib kaasneda erinevate asjaoludega. Kaasajal tugineb rahvavõim informatsioonile ja läbi kohalike omavalitsuste on seda linnadel, valdadel alati rohkem. Milleks pidada riiki, mille võim tugineb traditsioonidele ja tegelik võim peab hambaid kiristama? Teiseks silmatorkavaks vastuoluks on võrdõiguslikkuse mõiste sisustamine. Võrdõiguslikkuse teema all on soovitud seda piiritleda üksnes soolise võrdsusena (palgalõhe kaotamine), kuid võrdsuse käsitlemine üksnes naisküsimusena on eelmise sajandi teema. Võrdsuse teema on laiem ja mahukam, hõlmates ka ebavõrdsete kohtlemist ebavõrdsetena. Kaasajal on ebavõrdsete sihtgruppide määratlemine, läbi valikuvõimaluste kasvamise, üks ettevõtluse (turunduse) sõlmküsimusi. Üha rohkem on Jupiterile (tööandjale) lubatud asjad keelatud töövõtjale, või see, mis on lubatud juhile, on keelatud spetsialistile ja töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu pikema jututa.
Poliitika on üldiste valikute tegemise koht ja sellepärast on mõistlik lähtekoht elamisväärne elu, mitte soovunistamine. Kes sellest tegelikust elust midagi teavad, need on kohalikud, sest kohalike käes on tegelik võim (detailplaneerimine, registriandmed jne). Siit järeldub, et elu Eestis ei muuda elamisväärseks arvamusliidrite, kõrgete ametiisikute, ülemakstud ministrite, riigiettevõtete juhtide ja muude ühiskonnategelaste pöördumised, mis jätavad arvesse võtmata kohaliku võimukeskuse, kellel on võime sisustada demokraatia mõistet kaasaegselt, läbi kohalike vabaduste. Vabadus luua oma kodu looduskaunis kohas ei tohiks olla asi iseeneses, ökoloogiline jalajälg, mille kohta igaüks võib sõna võtta. Liikumisvabadustest ja sõnavabadusest tähtsam on väärtusvabadus. Vaba rahvas, vabal maal, kes on säilitanud oma kohaliku vabaduse isegi pärisorjandusliku korra tingimustes ja tahab nüüd elada selle pärimusega koos. Väärtusvabadus ei ole valikute koht, vaid see, mida me oma mõtlemisega tegelikult tahame saavutada – midagi kindlat ning kestlikku (jätkusuutlikku) ja selget ning läbipaistvat (transparentset).
@huviline
Samasuguseks vältimatuks nähtuseks nagu poliitikas on erakonnad, tuleb majanduse olemuslikuks koostisosaks lugeda raha. Kuna poliitika on sotsiaalne nähtus, üldiste sotsiaalsete valikute valdkond, siis on poliitikat võimatu teha ilma osanikke koondavate ühinguteta – erakondadeta. Väidetavalt esindavad erakonnad valijaid, kelle antud häälte toel valitsetakse riiki, mis moodustab kodanike sotsiaalne raamistiku ja piiritleb muidu hõlmamatut hulka osanikke. Riigil on lisaks teisigi otstarbeid, mille hulka kuulub ka poliitiline tunnetus. Poliitikat aga on võimatu ette kujutada ilma järgnevate tegevusteta – hääletamine, valimine, esindamine. Küsitav on seejuures, kas valimissüsteemi muutmine võimaldab kvaliteetsemat esindust.
Rahamaailmas on 2009. aastast käibel bitcoin, internetis leviv krüpteeritud rahaühik, millel on väärtus ja mille eest saab kaupa osta. Esmapilgul võiks arvata, et bitcoini näol on tegemist mingite möödunud sajandite utoopiate ellurakendusega, mis saades ülemaailmseks ühisrahaks võimaldab kõigil saada rikkaks ja kapitalismile lõuahaagi anda. Hiljutiste uudiste kohaselt on Hiina ja Venemaa teatanud bitcoini illegaalsusest oma pangandussüsteemis ning sellega piiranud bitcoini leviala. Riigid suhtuvad bitcoini umbusklikult. Tegelikult on bitcoin ja tema konkurendid: litecoin, fireflycoin, zeuscoin jms, tavalised kontrollitud kokkuleppel põhinevad raha vormid. Kas siis isegi kõige uuem tehnoloogia ei paku maailmale midagi muud kui vaid ajapikendust võlgade sissenõudmisel ja sinusoidse faasimajanduse faaside vaheldumisel? Pangandussüsteem toimib edasi endisel moel ning midagi ei ole muutunud. Kõige vanemad mõtteahelad, alates Ur-namma koodeksist, mille toel on edendatud majandust ja poliitikat, aheldavad meie elu ka õigusriiklusest lähtuva impeeriumi perioodil.
Mõned arvavad, et tänased erakonnad on läbi kukkunud ja Eesti riik vajab restarti. Hea ettepanek siduda poliitikute tegevus vastutusega on siiski ebapädev, sest poliitiline vastutus on kollegiaalne. Valides taaskäivitatud riigis uute erakondade uued esindajad jääb kvaliteet saavutamata, sest esindusreeglid on endised. Poliitiline vastutus ja kollegiaalsed esindusreeglid on selleks keskkonnaks, kus isegi kõige tervemõistuslikumad (nt Indrek Tarand) muutuvad aja jooksul kergelt kuningateks, kelle side rahvaga on katkenud. Kas siis tõesti ka demokraatia on mõtteahel, sama siduv kui raha ja riik ning ettekujutatav üksnes esindus-, osalus- või otsedemokraatiana? Võib-olla katsuks kontrollitud kokkulepete ja üldiste sotsiaalsete valikute asemel leida kaasaegsemaid arusaamu, mis vähem aheldaksid ja rohkem vabastaksid?
Tundub, et tänane demokraatiamudel on oma arengus seiskunud (ehk jätkusuutmatu) ja pime (ehk läbipaistmatu). Miks üldse pidada riiki nagu täna, kõikide tema kaemustühjade tseremooniatega? Lisaks veel rohkearvuline ametnikearmee, alates ministritest ja presidendist kuni vallasekretärini välja, kelle panust rahvuslikku kogutoodangusse mõõdetakse ajatööga (nn “tagumikutunnid”). Miks üldse peab üks ametiisik istuma oma kohapeal kauem kui aastaring? See on demokraatia arengu mõttes rahvale kahjulik, justnagu poleks rahva seast piisavalt sobivaid asenduskandidaate võtta. Miks käib rahastatud kärbetest saadava rahvusliku rikkuse ümberjagamine selle valuliku kokkukorjamise teel läbi maksuameti, mille jälitusorganid ületavad ammu kunagise KGB võime? Sellist riiki peab rahvas üleval nagu filmistaari, kelle eraelu pimedusest ilmnevad aina inetumad seigad nagu me näeme seda filmis „The Wolf of Wall Street“.
Tänane tsentraliseeritud demokraatiamudel tugineb teadmistele ja informatsioonile, mis iseenesest on alati läbipaistmatud. Me ei tea, mida keegi teab ja mis on bittide taga. Eurovolinikul, peaministril või rahandusministril on ligipääs kompetentsidele, mida retoorikas kasutatakse rahva huvides, kuid tegelikult ulatudes siiski üksnes oma kitsa maailmavaate pilvepiirideni. Teatud mõttes on ühiskondlik elu täna läbipaistmatum kui kunagi varem, kaitstud isikuandmete kaitsega, ja tõeline mõtteavarus on kinnistesse refuugiumitesse koondunud. Vaid kaugel eemal on näha midagi, mis võib olla laev või merehädaline või tundmatu maailm, mingi täpp, mis kasvab seda kiiremini, mida tugevam on tuul ja mida kiiremini me talle läheneme.
@huviline
Kõik definitsioonid poliitilistele mõistetele, mida me leiame entsüklopeediast, nt Wikipeediast, annavad olukorrast pildi, mille vastavus tegelikkusele on tsirka 50%. Eksisteerib ka pilditagune pool. Valimispäeval võib kohata mandaadiga antud rahvavõimuga kõrvuti valijatele olulist teistsugust tegelikust, pilditagust poolt. Teistsuguse tegelikkusega arvestamine rahvaesindusteaduses oleks mõistlik, sest poliitika tähendab inimeste elusid ja tervist, tema psüühikat. Psüühilises mõttes on demokraatia definitsioonist tähtsam see, kuidas rahvavõimu tähendusest saab aru saabumisel isik, isik keda kunagi pole tulnud. See iseenesest on alati olemas olnud, kuid pole kunagi kuulunud rahvaesindusteadusesse. Seda, mida kunagi pole tulnud, ei saa tsiteerida ja sellel puudub range teaduslik järjekindlus. Eesti poliitika kaugemas tulevikus tuleb demokraatiaks hakata demokraatiat otsima.
Rahvavõimu all finaalses mõttes mõistetakse kõikidele rahva liikmetele kuuluva võimuosa summat. Nii saab sellest aru Sven Mikser, kes on andnud lubaduse lahkuda oma partei esimehe kohalt, kui tema partei 2015. aasta valimistel võimule ei saa. See on võim, mis võetakse oma valijatele antud lubaduste täideviimiseks. Kui võimu pole, siis ei saa lubadusi täita ja tuleb tagasi astuda. Sellisel viisil võetud võim ei hooli oponentide võimust ega teistsugusest tegelikusest. Tekkib võimu haavand, mille kaudu voolab tumepunast verd. Selles olukorras pannakse stabiilses ühiskonnas haavale plaaster, säilitades stabiilsust igasugusele suletud süsteemile omaselt. Verekaotus on siiski aset leidnud.
Samas tähenduses mõistab võimu Eerik-Niiles Kross, kes andis lubaduse olla Tallinnas linnavõimu kriitiline opositsioon. Veelgi enam, rahvaesindaja optimistlike sõnade kohaselt on tema üks eesmärke takistada Edgar Savisaare võimule pääsemine. Tema soov on võtta positsioon, lahendada võtmeküsimus, selgitada julgeoleku ohtu, mõjuagendi mainet ja tegeleda muude sarnaste sisuliste küsimustega. Sisu võiks olla võimuosade summa, poliitika mahtu näitav suurus, kui arvesse on võetud kogu rahvas tema paiknemisalal. Kas väljas sajab lund või paistab päike, sellel on poliitikale palju suurem tähtsus, kui seda arvavad tänased poliitikud.
Demokraatiat otsides võib saabumisel isik leida siiru-viirulise paiknemisala, mille sisuks on isik ise. Olukorras kus üksikud väiksed suletud süsteemid koonduvad ühisesse suurde suletud süsteemi saab üha selgemaks, et iga verepiisk on oluline ja vere punane värv. Samas pole pilditagusel nähtusel midagi pistmist riigimehelikusega, mida esineb vahete-vahel siin pool. Riigimees ületab opositsiooni ja koalitsiooni vahelised vastuolud, arvestades rahva vajadustega, aga tulevikus on sellest vähe. Peab veel midagi olema, värv, lõhn, maitse vms. Oma otsingutel näeb saabumisel isik kohutavaid pilte sealpool pilti, võrreldavaid Dante piltidega „Jumalikus komöödias“, kus kõik on kohustatud võrdselt masinlikult maksumaksmise päeval oma tulu deklareerima. Seal näeb ta inimesi looklevas rivis, kes sootud, rassitud ja eatud, looklemas sünnist surmani ühtemoodi nagu kivist tuvid. Servadeta siledad kivist tuvid, Seaküla Simsoni poolt lihvitud. Veelgi kohutavam paistab see, et tuvid näikse oma soo, rassi ja vanuse peitmisega kalevi alla rahul olevat.
Vaatame teisele poole pilti, Kalevi alla. Seal on Eesti rahvaesindaja, Kalevipoeg, kes on võtnud kepi ja asunud demokraatiat otsima. Samm-sammult käib ta kõigi kodude uste taga, koputab ja küsib palju siin peres ka hingelisi elab. Ei ta räägi midagi oma esindusõigusest, ei ta anna lubadusi ega võta positsiooni. Küll aga räägib ta ilmast, kohalikust lumesajust ja päiksepaistest, sellest keskkonnast, mille sisuks on tema ise ja võimalik valija. Selle suure taevakaare all on nad võrdsed. Kalevipoeg näeb, et demokraatia saab ühes riigis võimalik olla vaid siis, kui rahvaesindajad seda otsimast ei väsi.
Tuleb tunnistada, et kakskümmend aastat taasiseseisvust on kadunud lennates ja üldjuhul on kõik Eesti valitsused ajanud eemaletõukavat poliitikat, mille sihiks on misiganes, kuid kindlasti mitte rahva kestlikkuse jaoks parimate tingimuste loomine. Rahaliste vahendite ümberjagamisest kavalpeadele üheksakümnendate alguses on hullem sotsiaalse ebakompetentsuse kasvamine magistraatide ümber ja ministeeriumites. Kõrgelt tasustatud ametnikud lihtsalt pole kasvanud inimesteks, kelle pilk oskab näha kaugemale läikivatest kinganinadest, kikilipsust ja valgest kraest. Kõrgel taevas aeglaselt tiirutava kõrge ametikandja raisakotkapilk näeb inimesi kui all sibavaid putukaid ega oska vahet teha neid putukaid eristavate tunnuste vahel. Raisakotka kompetents keskendub putukatele kui massile, kuid ta ei märka, kas nende hulgas on mõni erivajadustega laps, asotsiaalse eluviisiga barbistunud alaealine, Tõstamaa kooli kiilakas õpetaja, uus ametiühingute juht, streikivad energeetikud, tööandjate esindaja kahupea, ERSO lahkuva dirigendi selg, oma õiguste eest seisev pahatahtlik üürnik, väsinud arstid või mõni muu tegelane. Ülevalt vaadates tunduvad kõik ühesugused.
Õrnad mehed vabariigi valitsuses (nt ministrid Jaak Aaviksoo, Taavi Rõivas, Hanno Pevkur) ei suuda midagi otsustada ja kuna nad veeretavad oma otsustamatuse KOV või haiglate liidu kaela, siis on see esile kutsunud ajakirjaniku Tiina Kangro reaktsiooni, kes põlvili palub, et plaanitavat haridusseaduste paketti vastu ei võetaks. Raske on uskuda, et sellise kasvu ja kolbaga mehemürakas nagu Jaak Aaviksoo võib olla õrn valge idu, aga tõsiasi on see, et kui ministril kaitseministeeriumis palavaks läks (võiduristi audit), siis tõsteti mees ümber haridusministeeriumi, kus tal on samuti soov mehetegusid teha. Ajakirjanik võib käsi ringutada, itkeda või kaevelda, aga ministrit see ei kõiguta, sest meil on aega veel. Õrn valge idu tungib läbi igast materjalist, isegi asfaltist ja kindlasti võetakse vastu ka välja kuulutatud haridusseaduste pakett.
Avaliku raha (k.a. euroraha) laiali jagamine eelarve kaudu oma poliitilisi eesmärke silmas pidades tundub võõrastav ning Vabariigi korras rahandus on muutunud asjaks iseeneses, millist piitsa järgivad nii “Kuivik” ise kui ka tema jüngrid rahandusministeeriumis. Vale on raha laialt jagada kolmandale sektorile, tehes MTÜ-d riigisõltlaseks, kelle häältele võib valimistel loota, kuid vale on jagada raha ettevõtlusele sellisel moel, kus keegi on EAS või PRIA poolt jagatavad summad ometi oma taskusse pannud. Statistika näitel identifitseerib üksnes 3,8% majanduslikult aktiivsest elanikkonnast (üle 15-aastased) ennast ettevõtjana, mis tähendab, et reaalne majanduskasv pole tegelikult lihtsalt võimalik. Järelikult on riik valesti raha jaganud.
Laias laastus on kõik need erakonnad kõik need aastad ajanud ühesugust poliitikat sarnasel moel: läbi kõrgel taevalaotuses tiirleva raisakotka pilgu inimesi putukatena koheldes. Õigusriigis, kus vaeseid, nii füüsilisi kui juriidilisi isikuid, koheldakse võrdselt rikastega, pole kohta mitte mingisugustel unistustel, ei soovil saada lahti 700-aastaset orjapõlvest ega sinimustvalgest Eesti NSV-st. Võib-olla uleks kaaluda, kuidas vaeseid ja rikkaid erinevalt kohelda? Äkki peaks proovima mingeid maksusoodustusi vaesele, kes soovib rikkamaks saada? Järelikult peaks kohtlema rikkaid võrdselt rikastega ja vaeseid võrdselt vaestega ning võib-olla notaritasud ümber vaatama. Mis on parem, kas palju pisikesi karistusi või üks korralik surmanuhtlus, kui karistustel mingit vahet ei ole? Iga karistus on ju ettekirjutatud ja teadvustatud hoiatus, millega teo toimepanijal on võimalus arvestada. Ikkagi väike erinevus reaalsest vägivallast, mis teeb valu! Kui teo toimepanija ettekirjutust tõsiselt ei võta, siis ise teab. See on tema risk. Viru ärikad teadsid alati, millega riskivad.
Vaevalt et Viru ärikad soovivad tagasi endist korda, kus neid taga kiusati. Nüüdne elu on ju tore. Keegi ei karista omakasu võtmise eest, kui seda seaduslikult teha. Keegi ei karista arvamuse avaldamise eest, mida võib igaüks teha nii peavoolu meedias või sotsiaalmeedias. Totaalne vabadus! Riigi omavoli pole vaja karta, sest riik on nii läbipaistev, et isegi valitsus paistab kõrgelt vaadates nagu õrn valge idu. Nt sotsiaalminister Taavi Rõivasel pole volitusi arstidega kokku leppida ja seda tehku haiglad. Eesti on ammu hoopis teises olukorras ja kuulub headuse impeeriumi koosseisu, kus valitseb inimõiguste kohus ja keelumajandus. Keelumajanduses on keelatud Novgorodi WC kui surmanuhtlus, sest need pole majanduslikult tasuvad. Rikastele meeldivad õhuke riik, mis saab suure osa oma eelarvest trahvide näol, kuna pisikesi halduskaristusi on palju ja nende tasumine on taskukohane. Nii tagatakse võrdne kohtlemine – pole minu asi kust vaene oma kohturaha võtab, mis hagi eest tuleb maksta, pöördugu juuraüliõpilaste poole, kes õigusnõu tasuta annavad. Viru ärikate elu on tore, kuid raisakotkad ja putukad on tegelikult ju mõlemad elusolendid ja elusolendeid tuleb kohelda võrdselt. Inimesi ei tohi hirmutada.
Kui lugeda üleriigilises- või alternatiivmeedias arvamusi väga erinevate sündmuste kohta kohalikul rahvuslikul tasandil, nt Silvergate, Michalgate, kaitseväe uus arengukava ning politsei, piirivalve, kodakondsuse ja migratsiooni ühendameti loomise kriitika, siis tundub, et Eesti poliitika tammub paigal. Mäng käib samas liivakastis, kus juba üheksakümnendatel aastatel mängiti. Liivakastis on sama liiv, mida kuivatada ja niisutada, samuti ääris, mille peal istuda, ja liivavormid, millega liiva kujustada. Euroopa magistraadid on laiema pilguga. Siim Kallas toob seoses EL-ile Nobeli preemia määramisega esile, et see liit loodi kunagi vabaduse ja rahu kaitseks. See on kõikide rahvaste ühine soov ja seega hea asi.
See suur riikide ja rahvaste ühendus toimib administratsioonina, mõjutades liikmete kohalikku rahvuslikku poliitikat läbi halduse, mida teinekord peetakse unikaalseks. Administratsioon iseenesest on nagu administratsioon ikka, midagi ainulaadset ühes administratsioonis küll ei ole. Ainulaadne on sellise konglomeraadi tekkimine demokraatlikul teel. See teeb võimalikuks, et igav administreerimine ja poliitiline lehmakauplemine seondub nii tegijate kui alluvate jaoks headusega. Samale apelleerib kohalik rahvuslik administratsioon. Sellepärast tundub, et mingi vastuolu on administratsiooni tegevuse sees, kuna igav ei saa olla hea, nagu ka must värv, kui liigitada poliitilise lehmakauplemise alla poliitikute kõige mustemad mõtted. Viimane nähtus pole ammu enam kohtadega kauplemine vms, vaid tähendab kaasaegses poliitikas teatud tegevust või tegevusetust.
Tegevuse puhul järgneb sageli tagasiastumine, sellepärast esineb seda harva, kuna asjatundlikud ja asjalikult nõustatud poliitikud on oma tegevuses üldjuhul eksimatud, v.a. vaene Kristen Michal. Tegevusetus poliitikute puhul aga tähendab mõtteid ja mõtete eest pole võimalik kedagi süüdistada. Elukogemuse raamidesse surutud pilt veenab, et poliitikas esineb rohkem musti mõtteid kui muudes inimtegevuse valdkondades. Lihtsalt näitena, kui kohalikul rahvuslikul tasandil võtab Reformierakond otsuseid vastu ühehäälselt, mis aga tähendab, et ühe koosoleku otsustajate enamus või vähemus jääb tegevusetuks, hoides oma mustad mõtted endale. Sarnane koosolek Euroopa magistraatide seas omab teatud mõju kohalike otsustajate poliitikale. Sellepärast on halb meie impeeriumis keelatud.
Puudub vajadus hakata oletama, kui mustad on mõne konkreetse voliniku mõtted või kas kohalikul tasandil võiks poliitika olla ausam, sest inimest puhaste mõtetega lihtsalt pole olemas. Vastupidise väitmine tähendaks unistuste täitumist. Poliitika olemus ei saa sellepärast avalduda valimisseaduses, erakonnaseaduses, vabariigi valitsemise seaduses, nende seaduste muutmises või muudes märgilistes tegevustes, vaid üksnes tegevusetuses. Valimisringkondade teema, kohtade jaotus, maailmavaateline jaotus, häälteenamus jms teemad ajavad meile puru silma, kuna tähendavad kindlaid tegevusi. Lugedes Tarmo Kõutsi ühendameti kokkupanekut kritiseerivat intervjuud Eesti ajakirjanduse lipulaeva lehekülgedel on esimene reaktsioon, aga ta ise oli ju ühendameti loomise initsiaatorite hulgas. Tegelikult võib oletada, et Tarmo Kõuts jäi mingitel kaalutlustel otsuse langetamise koosolekul tegevusetuks ja tundes segasüüd, eraldus erakonnast. Sellepärast seisnebki poliitika olemus tegevusetuses, et poliitiline süü on alati segasüü, mitte konkreetse poliitiku süü, keda saaks selle eest vastutusele võtta.
Liivakasti ümber on teine liivakast, kus on palju rohkem liiva. Osaliselt on liivakasti äär, kus istuda, ühine teise liivakasti äärega. Liivavormid, millega liivast kujukesi vormida, võiks ka teises liivakastis olla liiva vormimiseks valmis. Kuid teises liivakastis ei ole suur ühine vorm veel valmis. MTÜ „Kuus tegelast“ on saadetud sinna autorit otsima, kuid keegi pole liivavormi autorit seal näinud. Kuus tegelast võtavad osa kõikidest koosolekutest, et leida autorit või siis ise vorm valmis meisterdada, milles paraku enamike puhul jäädakse tegevusetuks. Õnneks on minu impeeriumis kogu halb keelatud.
Persona in fieri 
Värsked kommentaarid