Maakond aastal 2030 – neukkude unelm II

@ckrabat

Jevdossi Kanavaras ja Lehv-Leif Lehvike olid esimeste seas, kes pakkusid uuele võimule oma teeneid ja andsid neile kuuluvad „Maakonna WC” ja  „WC Paberi” riigi käsutusse. Riigistatud „Maakonna WC“ internetiportaalis hakati avaldama uue valitsuse teadaandeid ning ametlikke rahvavaenlaste nimekirju. Rahvavaenlaste identifitseerimisele aitasid kaasa vabatahtlikud WC Oraaklite  pataljonist, mille juhist Lepa Uugust sai Jaroslav Lillekese valitsuse propagandaminister. Rahvavaenlased saadeti peale nende nimede väljahõikamist „Maakonna WC” portaalis äsja rajatud töölaagritesse – ümberkasvatusasutustesse, kus neid püüti Tõe ja Õiguse austamise vaimus ümber kasvatada ning ühiskondlikult kasuliku töö tegemisel rakendada. Ümberkasvatatavad kaevasid kraave, ehitasid varjendeid ning rajasid muid peatse sõja saabumisel elutähtsaiks muutuvaid objekte. Jaan-Saalomon uskus töö positiivsesse mõjusse riigitruu kodaniku kasvatamisel, sest vanade maakondlaste uskumuse järgi pidi töö inimese vabaks tegema. Jevdossi Kanavaras töötas välja ühiskondliku kasuteguri kontseptsioon, mille järgi kodanikud jaotati elualade järgi erinevatesse kategooriatesse vastavalt nende poolt ühiskonna ümberkorraldamisele laekuvale panusele. Ühiskondliku kasuteguriga arvestati kodanike eluolu korraldamisel, palga maksmisel ja sotsiaalsete hüvede jaotamisel. Esmajärjekorras mõisteti töölaagritesse ümber kasvama loomeharitlased ning kunstiinimesed, kõiksugused humanitaar- ja sotsiaalteadlased, kirjanikud, kunstnikud, muusikud, näitlejad – kõik need, kellest ühiskonnal nende madala ühiskondliku kasuteguri tõttu kasu ei olnud ning kes tunnistati ühiskonna parasiitideks.

Kasutute inimeste ümberkasvatamise kõrval valmistasid president Lillekesele muret kasutud loomad. Ta kuulutas välja üldrahvaliku liikumise, millega kutsus kõiki teadlikke kodanikke, kes olid huvitatud  kasutute loomade tapmisest, ühinema hävituskomandodesse. Loomad jaotati kaheks. Kasulikeks kuulutati loomad, kes teenisid inimkonda, eelkõige vastsed rahvusloomad lehmad, kelle tapmine võrdsustati inimese tapmisega. Hävitamisele kuuluvate kasutute loomade hulka arvati need, kelle kasutegur oli inimeste seisukohalt väike, sest neilt ei  saanud liha, piima ega villa ja nad ei paindunud inimeste  tahte alla, sellised nagu metsloomad, aga ka kassid ja isegi koerad. Kampaaniaga „Metsad vabaks” üritati metsad metsloomadest puhastada. Veel enam, „WC Paberis” avaldati lugejakiri, kus süüdistati Pealinna loomaaeda, et see pakub „rahvavaenlastest” loomadele varjupaika. Hävituskomandod võtsid kodanikelt laekunud signaali kuulda, likvideerisid loomaaia, hukkasid sealsed asukad ning saatsid loomaaia töötajad töölaagritesse.

„Maakonna taassünni programmi” kuulus ka rahvusliku alateadvuse vabastamine. Alateadvuse vabastamine tähendas võimsate energiaallikate nagu hirm ja viha vallandamist ning nende muutumist rahvusliku  ideoloogia kandvateks elementideks. Võitlev rahvas muudeti lauspropaganda abil vabaduse sümboliks ning need, kes püüdsid võitluse teelt kõrvale astuda ning kutsusid leppimisele, kuulutati reeturiteks. Reeturid saadeti kas töölaagritesse või raskemate süüdistuste korral hukati. Kuna alateadvuse vabastamine pidi muutuma üldrahvalikuks ürituseks, siis piisas karistuseks sattumisest WC Oraaklite poolt toimetatavasse rahvavaenlaste nimekirja. Maakonna taassünni programmijuht Rudolf kirjutas internetiportaali üleskutse pealkirjaga „Saage vabaks!”, millega kutsus üles Tõde ja Õigust väärtustavaid maakondlasi vastanduma uue ühiskonna vaenlastele ja hävitama võõramaalasi, patsifiste, anarhiste, looma- ja keskkonnakaitsjaid ning muid manduvasse tolerantsi kinni jäänud kodanikke.

Jaan-Saalomon Lilleke teadis hästi, kuidas rahva armastust odava mateeria abil püüda ja pani kokku Maakonna uue majanduspoliitika, mille ülesehitamisel kasutas ta nii sõjakommunismi kui NEP-i kogemusi. Neukkude majanduspoliitikat asus ellu viima  majandusminister Lehv-Leif Lehvike isiklikult. Kõigepealt konfiskeeris ta rahvavaenlasteks kuulutatud isikute varanduse ja neiltt rekvireeritud sularaha jagas ta avalikult rahvale. Raha toodi suurte kottidega Pealinna keskväljakule ja kallati rahva sekka. Lillekeste valitsus soodustas igati laenuvõtmist, sest võlakirjade abil lootis ta rahvast tugevamini riigiga siduda. Laenuvõtmine tehti hõlpsaks ning Maakonna asulate tänavaid hakkasid kaunistama laenuputkad. Laenu tagasimaksmiseks pakuti mitu võimalust. Lisaks rahale võis laenu tagasi maksta tööga, aga ka sõjaväeteenistusega. Niimoodi tekkis Maakonnale peagi vägagi arvukas sõjavägi.

Majandusminister Lehvike lubas lahendada maakondlaste toidumured  ja asus propageerima tervislikku toitumist. Maakondlastele toodi eeskujuks lehmad ja sooviti toitumisel jälgida lehmade toidumenüüd. Lehvike väitis, et seedeorganite talitluselt sarnaneb inimene kõige rohkem lehmadele. Kogu maa rajati täis odavaid söögikohti, tervisesööklaid  „Kuldne Nektar”, kus inimesed said süüa võilillest, orasheinast, nõgesest, oblikast ja jänesekapsast valmistatud roogi ning juua selle kõrvale tervislikku uriini. Kõik maakondlased ei olnud  aga sellisteks ränkadeks elumuutusteks suutelised, kuid neile tuli appi põllumajandusminister Jevdossi  Kanavaras, kes leidis, et maakondlase kõht pidi olema alati täis, sest täis kõhuga inimene on rõõmus ja allaheitlik. Selle tarvis rajas ta rahvusliku burksiputkade keti. Kapten Kuke meeskonna liige kokk Anfissa töötas välja rahvusliku maaburgeri retsepti, millest sai kõikide maakondlaste pidusöök. Maaburger kujutas endast moonisaia vahele paigutatud kotletti, millele oli lisatud hapukoort, kapsast ja praetud sibulaid.

Põhjalikud muutused toimusid Maakonna välispoliitikas. Vanapaganliku uskumuse kohaselt jagunes maailm omadeks ja võõrasteks ning võõrad on püüdnud aastasadade jooksul maakondlasi tule ja mõõgaga alistada, mille tagajärjeks oli kaheksasaja-aastane orjapõlv. Vanapaganakirik väitis, et ristirüütlite orjaideoloogiat eksportisid Maakonda võõramaised organisatsioonid, eeskätt need, mis tulid neukkudele võõrast ja harjumatust Euroopast.  Euroopa Liit ja NATO olid Maakonna  alles hiljuti, Ants Valaku presidentuuri ajal, oma liikmete hulka vastu võtnud, kuid nüüd leidis Lillekeste valitsus, et maakondlased peaksid pealesunnitud orjapõlvele lõpu tegema ja võõrastest organisatsioonidest välja astuma. Maakondlased tahtsid ju elada omamoodi ja keegi ei tohtinud neile ette kirjutada, mis on tõde ja mis on õigus.

Teise olulise välispoliitilise sammuna, rahva soovidele vastu tulles, nagu nad väitsid, nõudis Lillekeste valitsus sõja alustamist põlisvaenlastega. Põlisvaenlastena peeti silmas riike, kes olid minevikus Maakonna ajaloolisi territooriume hõivanud, eeskätt Venemaad ja Eestit. Rahval mõlkus meeles unelm, mida neile rahvusliku alateadvuse vabastamisega sisse süstiti ning mille täitumist nad Jaan-Saalomonilt ootasid. Sõda! Maakonnal puudusid hiilgavad mälestused suurtest sõjalistest võitudest minevikus. Neile meenus vaid, et Iseseisvussõjas, ainsas sõjas kogu nende ajaloo jooksul, olid nad võitnud suurt naabrit Venemaad ja sellega maakondlaste ajalooline mälu suuresti ka piirdus. Kangelastegude jälgi otsides pöördusid maakondlased veelgi kaugemasse minevikku. Sajandeid tagasi, 1187. aastal olid tundmatud sõdalased maha põletanud tollase Rootsi pealinna Sigtuna, kuid ajaloolaste seas puudus üksmeel, kas need tundmatud sõdalased olid eestlased, kurelased või hoopis karjalased. Jaan-Saalomon omistas selle teo vähimagi kõhkluseta maakondlastele. Maakondlased kuulutasid Sigtuna põletamise riigi uue välispoliitika alguspunktiks.

Uus välispoliitika andis rahvale lootust, et kõik mis kord Maakonnalt ebaõiglaselt ära võetud, saab kohe ka Tõe ja Õiguse abil tagasi nõutud. Sõda pidi jalule seadma ajaloolise Tõe ja Õiguse tunnistamise suhetes Maakonna ja tema naabrite vahel ning saavutama Maakonna piiri nihutamise kuni unistatud Hiina müürini. Rahva seas levivatele pärimuste järgi olid need piirkonnad ajalooliselt asustatud soome-ugri rahvastega ning kuulusid seetõttu Tõest ja Õigusest lähtuvalt Maakonnale. Iseseisvussõja järel tunnistas Venemaa Tapa rahulepinguga Maakonna ajaloolisi piire, kuid Lenin suri ja Maakond ei saanud kunagi oma territooriumi tagasi, vaid hoopis Maakond sattus Nõukogude Liidu koosseisu. Nüüd on kätte saabumas tasumise tund ning Tõde ja Õigus peavad taas maksvusele saama. Sõja alustamine nõudis aga ettekäänet. Jaan-Saalomon Lilleke soovitas alustuseks Venemaale kallale minna, lubades neukkurahvale Maakonna piirid taas Hiina müürini viia. „Maakonna WC“ edastas lakkamatult uudiseid kõigest, mis toimus Venemaal, samal ajal kui Maakonna probleemide kohta keelati informatsiooni anda. Osavasti sidus Lilleke kaks riiki teineteise külge, nii et mõlemad ei suutnud enam minutitki teineteiseta hingata. Kõik, mis leidis aset naaberriigis, läks nende kodanikele palju rohkem korda, kui see, mis oma riigis toimus.

Läbi tuhandete „Maakonna WC” portaalis ilmunud netikommentaaride nõudsid neukkud, et Venemaa nende poolt tekitatud ajaloolise ülekohtu eest avalikult vabandaks ja vallutatud  territooriumid Maakonnale tagastaks. Vabanduse esitamiseks saatis president Lilleke Venemaa presidendile kutse tulla iga aasta üheksanda mai varahommikul Narva jõe sillale, kus ta pidi Maakonna presidendi ees sügavasti kummardama ning  maakonnarahvalt vabandust paluma. Maakonna suursaadik Moskvas esitas Lillekese koostatud demarši naaberriigi võimudele ja palus Venemaalt poliitilist varjupaika. Demaršis oli sätestatud, kui Venemaa president kahekümne nelja tunni jooksul nõudele positiivselt ei vasta, siis kuulutab Maakond Venemaale sõja. Jevdossi Kanavaras ja Lehv-Leif Lehvike laiendasid oma äri Venemaale, panid seal püsti internetiportaali „Novgorodi WC“, kes hakkas omakorda nõudma, et maakondlased loobuksid omariiklusest ja ühineksid vabatahtlikult oma väidetava ajaloolise kodumaa, Novgorodi kubermanguga. Maakondlased jälgisid pinevalt kõike, mida „Novgorodi WC“ avaldas, ning andsid sellele kohese vastulöögi „Maakonna WC-s“. Rahvast kutsuti peatse sõja ootuses üles relvastuma ning sõjast pidi saama üldrahvalik üritus. Jaan-Saalomon lubas patriootidele, kes vabatahtlikult sõtta lähevad, kolm pudelit õlut ja pussnoa tasuta välja anda. Kümned tuhanded mehed ja naised võtsid presidendi pakkumise vastu, jõid õlle, võtsid noa hambusse ning asusid tantsusammul idapiiri poole teele, et anda oma elu võitluses ajaloolise Tõe ja Õiguse eest. Vabatahtlikest sõdalastest moodustati piiriäärsetes regioonides maakaitseväe malevad. Teisele poole piiri kogunesid „Novgorodi WC“ üleskutsel vene vabatahtlikud. Mõlema poole piiri kogunenud rahvahulk viitis lõbusasti aega. Nad treenisid sõjaks, lasksid püssi, harjutasid rivisammu, jõid odavat õlut ja viina ning vabadel hetkedel käisid piirijoone ääres vastaspoolt sõimamas ning mõnitamas.

Pealinna keskväljakul, mida kunagi kutsuti Vabaduse väljakuks, aga oli hiljuti Suure Pöörde tähistamiseks Võidu väljakuks ümber nimetatud ning tohutu Võidusambaga kaunistatud, korraldati sõja ülistuseks suur paraad. Rahvale anti teada, et Võidusammas oli püstitatud muistse vabadusvõitluse mälestamiseks ning selle tippu on asetatud ajaloolise kangelase Lembitu kuju, aga kui sambalt kate eemaldati, siis vaatas sealt vastu Jaan-Saalomon Lillekese lemmikkangelase lehminimese Lenini elusuurune büst, mis osutas käega ida suunas. Riigijuhid tõusid Võidusamba ette rajatud tribüünile ja pöördusid toetuse saamiseks rahva poole. Jaan-Saalomon hüüdis:

–          „Mis on vaenlaste palk?”

–          „Surm! Surm! Surm!”

–          „Surm rahvavaenlastele!”

–          „Jaa! Jaa! Jaa!”

Tribüüni ette kogunenud rahvamass toetas oma juhte valjude kiiduavaldustega. Nad võtsid üksteisel kätest kinni ja moodustasid ringmängu, ise lauldes:

–          „Kes aias, kes aias? Lilleke on aias!”

Olgugi et Maakond oli Venemaaga suhtlemisel konflikti lävele jõudnud, mõlkus Lillekesel ikka veel meeles lähedase sugulasrahva eestlaste ühendamine Maakonna võimu alla. Intervjuus rahvusvahelisele meediale nimetas Lilleke Eesti läänemeelset valitsust ristirüütlite käsilasteks. Eesti valitsusele esitati nõudmine, et nad ühineksid oma ajaloolise kodumaaga ning vabaneksid rahvaid lõhestanud võimuusurpaatoritest. Eesti-vastane infosõda kogus hoogu. Neid süüdistati koostöös Venemaaga, rahvusvahelise terrorismi õhutamises ning islami kalifaadi rajamise katses Läänemere äärde. Minevikust eksporditud hirm segatuna vihaga olid tõstnud maakondlaste rahvuslikku eneseteadvust. Isehakanud president Lillekese populaarsusekõver tõusis taevasse. Ta oli oma rahvale süstinud eneseusku ning maakondlased suureks tantsinud. Rahvas, kes oli kaua unistanud Tõest ja Õigusest, oli nüüd valmis talle jäägitult anduma. Jaan-Saalomonist oli saamas Suur Juht, kes on valmis viima oma rahva üllate ideaalide nimel kangelassurma.

Armas väike neukku, kas sina tahaksid aastal 2030 elada sellises riigis?

Maakond aastal 2030 – neukkude unelm I

@ckrabat

Persona in fieri poole on pöördunud mitmed neukkud, kes on palunud, et ka neile tulevikku ennustatakse ja maalitakse pilt elust Läänemere kallastel aastal 2030, mis vastaks paljude neukkude märgadele unenägudele. Nagu siin on juba varem juttu olnud, on neukkudel kolm suurt muret: nad tahavad, et riik oleks paks, ordnung oleks majas ja naabri-Juhan ei möliseks, veel parem kui teda liigse suupruukimise pärast karistatakse. Sellepärast on persona in fieri otsustanud neukkudele appi tulla ja maalib neile pildi nende unelmate Maakonnast.

Saabus täiskuu öö vastu pühapäeva, millele neukkud olid kavandanud Suure Pöörde elluviimise.  Kapten Kuke juhtimisel moodustasid neukkud löögirühmad, kuhu kuulus kümmekond vanapaganalast, rahvatantsijat ja muud vabatahtlikku. Kapten Kukk isiklikult juhatas presidendi ametiruumide vallutamist. Maakonna läänemeelne president Ants Valak viidi lossi keldrisse ja lasti koos perekonna ning lähimate kaastöölistega lihtsalt maha.  Võitlusrühmad akrobaatidepaari Anna ja Minna juhtimisel võtsid üle riigi ringhäälingu tele- ja raadiomaja ja teletorni.  Neukkude väejuht Ivar nõukogude armeest okupeeris peaministri residentsi ja parlamendihoone. Peaminister Jüri Pagan kadus. Kloun Bobik vallutas sõjaministeeriumi ning kokk Anfissa juhatas vägesid politsei peakorteri hõivamisel. Tähtsamate valitsusasutuste ülevõtmine sujus tõrgeteta, tele- ja raadiokanalid edastasid rõõmusõnumi Tõe ja Õiguse võidust ning tänavale kogunenud neukkurahvas tervitas uue võimu kehtestamist vaimustunud hõisetega. Täpselt keskpäeval astus Jaan-Saalomon Lilleke telekaamerate ette ja hüüdis:

–          „Mehed, meie võit!”

Neukkurahvas reageeris Lillekese võiduhüüdele tormiliste kestvate kiiduavaldustega. Seejärel esitas Lilleke uue võimu programmilise avalduse Maakonna rahvale.

–          „Maakonnarahvas, rõõmustagem! Tänasest saavad meie ühiskonnakorra alustaladeks olema Tõde ja Õigus, mis hakkavad asendama põhiseadust. Riigi ametlikuks hüüdlauseks saab edaspidi „Vali Tõde ja Õigus”, millel on kaks võimalikku seletust. Esiteks saab iga kodanik vabalt valida Tõe ja Õiguse ning riik arvestab iga kodaniku sellise tahtevabaduse avaldusega. Teiseks saab meie Tõde ja Õigus olema vali, millele vähimgi vastuhakk on taunitav ja käsitletav riigireetmisena. Ei saa olla taganemist Tõest ja Õigusest! Me ei kiida heaks Maakonna eelnevate valitsuste tegevust, kes ei lähtunud rahva huvidest ja soovidest. Vastupidi, nad tegutsesid meie ajalooliste orjastajate huvides ning jätsid tähelepanuta meie rahvuslikud huvid. Selle eest mõistis rahvas Ants Valaku ja Jüri Pagana surma ning otsus on täide viidud! Meie riik lahkub meile vaenulikust Euroopast ja võõrvallutajate poolt tule ja mõõga abil sissetoodud ristirüütlite organisatsioonidest Euroopa Liidust ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonist, kuhu riigi eelmised vastutustundetud valitsejad on meid pettusega ja kavalusega meelitanud. Need võõramaised organisatsioonid levitavad maakondlastele võõraid väärastunud ideoloogiaid. Teame ise paremini, kuidas peame elama ja mitte keegi ei saa tulla meie õuele meid õpetama. Meile on armsad meie oma kangelased ja neid on meil palju. Meie ametlikuks rahvussümboliks saab ürgmaakonna kangelane Vanapagan, kelle ideedel põhineb uus eluterve rahvuslik ideoloogia vanapaganlus. Keset Pealinna lahte püstitatakse Vanapagana elusuurune kuju, et meie vaenlased, kus nad ka ei viibiks, tunnetaksid meie võimsust. Meie valitsus on Tõe ja Õiguse valitsus ja me hakkame kohe pihta rahva soovide täitmisega. Kõigepealt tuleb minema viia kõik võõramaist päritolu ebajumalakujud, mis ei sobi kokku rahva poolt palavalt armastatud vanapaganlusega. Võõrad iidolid kadugu meie silme alt! Maakondlased võivad kummardada ainult neid kujusid, kes pärinevad meie oma kangelaslikust ajaloost. Meie iidsed rahvuskangelased olgu siinkohal ette loetud. Need on Vanapagan, Lenin, Kalevipoeg, Lembitu, Meelis ja Vjatško. Me teame ja saame aru teie murest, et ainult rahva najal meie riik ei õitse. Meile on vaja meie maad! Maakonna rahvas peab tagasi saama ajaloolised maa-alad, mis on aastatuhandete kestel meile kuulunud, kuid võõrvallutajad on need meilt pettusega anastanud. Kõik meie suhted naaberriikidega peavad põhinema ajaloolisel Tõel ja Õigusel. Peame lahendama probleemid naaberriik Eestiga. Meie teadmise kohaselt on eestlased oma rahvast sunniviisiliselt eraldatud maakondlased, kes on peavad vastu tahtmist elama kunstlikult tekitatud ja neile üldsegi mitte koduses riigis. Eesti tuleb taasühendada tema ajaloolise kodu Maakonnaga! Ja kui Eesti on Maakonnaga taasühendatud, siis tuleb ühisel nõul ja ühisel nõul meie suurelt naabrilt Venemaalt tagasi nõuda maa, mis Tapa rahulepingu järgi meile kuulub. Nagu me kõik teame, sõlmis suur Lenin Tapa linnas Maakonnaga ajaloolise rahulepingu, millega andis meile valitseda meie põlised maa-alad kuni Hiina müürini, kuid mis tema vastutustundetute järglaste poolt meilt hiljem tagasi võeti. Tapa rahu on meile ääretult tähtis, sest sellele kirjutas alla Vanapagana maine taaskehastus Lenin ja mis Lenin kord meile on andnud, see peab jääma meie omandusse aegade lõpuni. Maakonna piir peab taas ulatuma Hiina müürini nii nagu ajalooline Tapa rahuleping ette näeb! Meil on tõsiseid pretensioone ka meie teistele naabritele. Läti peab andma meile need maad, mille vabastamisel on valatud maakondlaste verd. Rootsi peab tagastama Ojamaa ja Sigtuna linna, mille me neilt ausa võitluse teel vallutasime juba aastasadu tagasi. Taani peab end tunnistama Maakonna asumaaks. Me kõik teame, et Maakond kinkis neile nende lipu, mis kõikide Tõe ja Õiguse järgi tähendab vasallisõltuvust. Meie maa on meie jaoks püha ja meil on meie naabritele ainult üks tagasihoidlik sõnum. Andke meile meie maa tagasi! Kui kahekümne nelja tunni jooksul pole Maakonnale tema ajaloolisi territooriume tagastatud, siis oleme valmis jõuga võtma tagasi kõik, mis meile kuulub. Meie ajalugu pole mitte ainult meie territoorium, vaid ka meie usk. Ristiusk olgu Maakonnast kadunud! Me oleme armulikud ja lubame kogu riigis alles jätta ainult ühe ristiusu kiriku, kus need meie kodanikud, kes ei suuda Vanapaganat omaks võtta, võivad oma võõramaiseid puuslikke edasi kummardada. Kuid me peame neil silma peal, et nende tegevusest ei saaks meile rohkem kurja sündida.”

Maakondlastele Lillekese sõnum meeldis. Tõe ja Õiguse põhiseadustamine tõi tänavale hullunud rahvamassid, kes kinkisid peatseid muutusi pakkuva Suure Pöörde tähistamiseks üksteisele lilli. Lillekese riigipööret hakati kutsuma lilleliseks revolutsiooniks.

Jaan-Saalomon alustas rahvale meelepäraste otsuste elluviimist rahvuslooma valimisest. Internetiportaali „Maakonna WC“ poolt läbiviidud rahvahääletuse tulemusena valiti Maakonna rahvusloomaks üksmeelselt lehm. Tähtis koht uue ühiskonna ülesehitamisel lasus Jaan-Saalomoni tantsuvaimustusel. Kogu maakonnarahvas tantsis. Kõikide pidulike sündmuste avamisel tantsiti maakondlikku päritolu rahvatantse – kaerajaani, tuljakut ja “lähme rukist lõikama”. Tantsimist hakati tunnistama kui Tõe ja Õiguse olulist komponenti ning maakondlastele iseloomulikku ürgset traditsiooni. Üldrahvalik rahvatantsuoskus pidi eristama maakondlasi võõramaalastest ja tantsimine lülitati Maakonna kodakondsuse saamise nõuete hulka. Ühtlasi lisati rahvatants põhiainena kooliprogrammi, kus väikesed ja suured maakondlaste lapsed esimesest klassist kuni gümnaasiumi viimase klassini pidid tantsuoskust kohustuslikus korras lihvima kuue tunni ulatuses nädalas.

Uue valitsuse tähtsaim sisepoliitiline algatus puudutas maakondlaste rahvusliku taassünni ergutamist ning ideaalse maakondlase arhetüübi väljatöötamist. Paljud maakondlased tundsid muret, et nende kaasmaalased on kaotamas rahvuslikku identiteeti ja võõra vere takistamatu juurdevool on muutunud nende rahvuse säilimisele tõsiseks ohuks. Valitsuse initsiatiivil käivitati „Maakonna taassünni programm“, mida asus juhtima kodumaale tagasipöördunud Rudolf. Programmi eesmärgiks oli tõupuhta maakonnarahva loomine. Rahvusteadlikkus pidi olema väikestesse maakondlastesse juba emapiimaga sisse viidud. Kriitilise suhtumise eest rahvuslikesse ideaalidesse nähti ette surmanuhtlus, milline karistusviis rahva tungival nõudmisel taaskehtestati. Maakonna kodanikud sorteeriti vastavalt tõutunnustele. Tõupuhtust hakati hindama baltisaksa teadlase Karl Ernst von Baeri poolt üheksateistkümnendal sajandil teoses „Maakondlaste endeemilistest haigustest” kirjeldatud tunnuste järgi. Kõrgema kategooria maakondlastena ideaalina nähti ette keskmist kasvu, turdi, loiu, kahvatu ning märkimisväärsete näojoonteta näo, blondide juuste, flegmaatilise temperamendi ja aeglaste liigutustega isendeid.

Uue juhi eriline armastus kuulus aga sambatantsule, mis lisaks eelnimetatud kolmele põhitantsule – kaerajaanile, tuljakule ja “lähme rukist lõikama” – kanti kohustuslike rahvatantsude nimekirja. Kohustuslikke rahvatantse pidid kõik Maakonna kodanikud pidulike ürituste avamisel tantsima ja see võrdsustati hümni laulmisega. Samba ümber loodi legend, et kui paljud maakondlased 20. sajandi esimesel poolel üleilmse majanduskriisi eest Brasiiliasse pagesid, siis tõid väljarändajad külakostiks kaasa sambatantsu, mis nende uuel kodumaal üldrahvalikult omaks võeti. Samba nimetus tuli vanast maakeelsest sõnast “sammas” ja rahvapärimuse järgi tekkis tants sellest, et muistsel priiuseajal kogunesid maakondlased sammaste ümber ja hakkasid seal sambat tantsima. Terve riik kaeti sammastega, et rahvas saaks sammaste ümber armastatud tantse tantsida ning ringmänge mängida. Muutmisele läks ka riigihümn, milleks nimetati sugulasrahva helilooja Hardi Volmeri heliteos “Ma pean sambat tantsida saama.”  Riigipea korraldusel sai hümni autorist Maakonna kodanik, ta nimetati riiklikuks heeroldiks, kes, demonstreerimaks maakondlaste pühendumust rahvuslikele aadetele ja sambatantsule, määrati iga Pealinna lennujaama saabuvat lennukit maakondlaste iluideaalile vastavate tantsueitede saatel hümni laulmisega vastu võtma.

Uus võim nõudis uute juhtide ametissenimetamist. Jaan-Saalomon Lilleke kuulutas end presidendiks ja sõjaväe ülemjuhatajaks. Peaministriks nimetas Jaan-Saalomon oma isa, kogenud ideoloogi Jaroslav Lillekese. Uut valitsust hakati kutsuma Lillekeste valitsuseks ja talle jäeti Tõe ja Õiguse elluviimise monopol. Ministeeriumid otsustati puhastada läänemeelsetest ametnikest, endiste valitsejate Ants Valaku ja Jüri Pagana käsilastest, ning sinna hakati tööle võtma vanapaganalapsi, kuna arvati, et lapsametnikud pole võõramaise hariduse poolt ära rikutud ning nad viivad Tõe ja Õiguse põhimõtteid paremini ellu. Jaan-Saalomoni ema Ninel Lilleke tõusis kirikureformi etteotsa, millega taotleti kristlike koguduste ühendamist vanapaganausuga. Mõne aja pärast valiti ta uue ühendatud vanapaganakiriku esimeseks peapiiskopiks. Kõrgetele kohtadele armee ja politsei eesotsas jõudsid Suur Pöörde peamised täideviijad – kapten Kukk ja tema meeskond: kokk Anfissa, Ivar nõukogude armeest, kloun Bobik ja akrobaatitepaar Anna ja Minna.

Maakonna sünd – finaal

@ckrabat

Püha sõda Tõe ja Õiguse nimel oli vaibunud kõikide sõjaks kõikide vastu ja konfliktide virrvarris sai sõja algatanud Maakond maailma avalikkuse poolt peagi unustatud. Väikeriik, kes kord julge sääsena oli ennastohverdavalt hiiglasuurt elevanti hammustanud ja sääsehammustusega elevandikarja märatsema pannud, kadus ajalooareenilt kiiresti tagasipöördumatusse minevikku, mida ta oli alles hiljuti uhkelt tähtsustanud ja oma eksistentsi aluseks pidanud. Neukkud sulandusid teiste rahvaste sisse ja edaspidi võitlesid erinevatel rinnetel erinevate riikide huvide eest. Maakonna territoorium käis lahingute käigus käest kätte ja keegi ei pannud tähele, kuidas ta ühel hetkel kadus Tseamäe  jalamil seisva suure kivi alla. Sinnasamasse, kust napsilembeline Paganamaa külamees Lepa Uugu oli ta kunagi õnnetul kombel lahti päästnud. Vanapaganast lugu pidanud naljakas rahvakild, kes seda äärepealset maanurka oli asustanud ja viimse hingetõmbeni Tõe ja Õiguse nimel võidelnud, kadus põhjatusse unustuse sohu. Vaid salapärased sambad, mille algupärast oli uuel rahval samapalju aimu kui Egiptuse püramiididest, Stonehengest või Lihavõttesaare kujudest, meenutasid kunagist tsivilisatsiooni, mis oli nii kõrgelt hinnanud sambatantsu ja kus rahvas oli sammaste ümber tantsinud ning ringmänge mänginud. Ajaloolased pidasid tuliseid diskussioone, vaieldes, missugusse sajandisse tuleks kadunud sambakultuuri paigutada ning kas sellele panid aluse vanad egiptlased või tuleks just siit otsida kadunud mandri Atlantise jälgi.

Suur kivi, mille alt kadunud tsivilisatsioon valla pääses, seisis aga häirimatus rahus Paganamaal, Tseamäe jalamil, olles vaikivaks tunnistajaks tema alla mattunud ajaloole. Sõjakeerises käis Paganamaa käest kätte, kord valitsesid seal eestlased, siis kehtestati Läti võim, vahetevahel nägi seal Venemaa sõdalasi ringi luusimas, kuid kivi seisis endiselt kui vaikiv kindlus ega lasknud end võimu kataklüsmidest häirida ja hakkas juba kergelt sammalduma. Erinevate vaenupoolte väsinud sõdalased said siin end korraks kivile toetada ja jalgu puhata, enne kui haarasid taas sõjariistad ning tormasid uude verisesse tapatalgu. Kord kui Läti väed olid parajasti taganemas ning Paganamaa langes ajutiselt eestlaste kätte, sõitis Eesti üksusi ennetades Tseamäe jalami juurde veoauto lauakoormaga, millelt hüppasid maha kaks noormeest. Jõudnud kivi juurde, käärisid nad käised ülesse ja juba mõne tunniga oli sinna uhke putka püsti pandud. Putkasse mahtusid plekkahi ja pisike pliit ning järgmisel hommikul pakkusid noormehed saabuvatele Eesti vägedele maitsvaid burgereid. Nende firmaroog oli tšehhi kristalli immiteerivatel papptaldrikutel serveeritav neukkuburger – kotletisai hapukoore, kapsa ja sibulaga, kuid putkast sai osta ka maitsvat taimeleent, tervislikku raviteed ning kohapeal pruulitud populaarset kanget alkoholivaba õlut „Kuldne Nektar“. Ettevõtlike noormeeste, Jevdossi Kanavarase ja Lehv-Leif Lehvikese, äri kulges edukalt. Erinevaid vaenupoolte sõjavägesid vooris Paganamaalt läbi nii põhja, lõuna, ida kui lääne suunas ning kõik nad peatusid hetkeks Tseamäe jalamil suure kivi juures ning kinnitasid keha värskeltvalmistatud burgeritega. Tavaliselt Jevdossi müüs ja Lehv-Leif toimetas pliidi juures, kuid nad palkasid endale appi ka ühe punase ninaga kohaliku talumehe, kes küttis ahju, koristas ümbrust, puhastas papptaldrikuid, et neid uute külaliste tarvis taaskasutusele võtta, ning kandis klientidele burgereid ette. Talumees töötas varem Maakonna nimelise riigi presidendina, kuid riik oli kaardilt kadunud ja mees tööta jäänud. Teda kutsuti Lepa Uuguks.

Rahulik elu Tseamäe jalamil kestis mõnda aega, kuni ühel hommikul sõitis tavapäraste tankide ja soomusmasinate asemel kummide vilisedes putka ette süsimust BMW. Autost kostus valju tümakat. Jevdossi ja Lehv-Leif läksid potentsiaalset klienti uudistama. Auto uks löödi lahti ja suurte silmadega tilluke roheline mehike hüppas maha, krokodillisaba taga tolknemas. Muusika oli nii vali, et summutas kõik ümberkaudsed helid, isegi kauge sõjamürina, kuid Kanavaras ja Lehvike läksid silmnähtavalt rõõmsamaks. Nad hüüdsid kooris, püüdes nelja ilmakaarde kanduvatest rütmidest üle karjuda:

–          „Tere, Nibiru!”

–          „Joujou, Jevdossi. Segens, krae, kuhu kursid? Kuidas kube kärab, Lehv-Leif?“

Nibiru näole valgus lai naeratus. Jevdossi Kanavaras vastas:

–          „Ootasime sind kaua, Nibiru! Kas nüüd tulebki maailma lõpp? Meil on kiire, inimesed on hulluks läinud ja kõik hävineb. Peame Maa nende käest päästma, enne kui neukkud tagasi tulevad.”

Nibiruks kutsutud, veidi reptiloidi meenutav mehike pugistas naerda.

–          „Öhh-öhh-öhh… Maailma lõpp… Ei, see pole lõpp, vaid alles algus.”

Maakonna sünd IV

@ckrabat

Rudolfi kadumise järel oli Jaan-Saalomon sunnitud laiemast äritegevusest loobuma ning metalliäri likvideerimisest saadud raha läks suures osas Rudolfi võlgade tasumiseks. Rahaga, mis üle jäi, asutas ta väikese piimatööstuse. Nii lootis ta teostada oma noorpõlveunistusi ja pühenduda lehmadele. Ta kaasas ettevõtlusesse Pealinna reisisadama lähistelt haljasalalt  leitud soomlase Tuukka Pasaneni, kes seal põõsa varjus “risteily” järgset viinauima välja magas. Jaan-Saalomon viis ta oma koju, võimaldas talle magamiskoha ja hommikuse peaparanduse ning päästis soomlase öise Pealinna võimalike hädaohtude käest. Viimane jäi talle tänuvõlglaseks ja investeeris oma viimased säästud Jaan-Saalomoni piimatööstusesse.

Piimatööstuse tegevjuhtimise usaldas ta oma vastsele abikaasale Ljubovile. Ruugepatsiline Ljubov Lilleke oli pärit ühest Maakonna kaevandusasulast. Maakonnas asusid nimelt suured turbavarud ja turbast sai neukkude rahvuslik maavara. “Maakonna WC”-s tehti isegi ettepanek viia kogu Maakond üle turbaküttele ja keelata teiste kütuseliikide kasutamine. Peale keskkooli lõpetamist ei leidnud Ljubov kodukohas enam tööd ja oli tänulik, kui keegi sõber suutis talle organiseerida tasuva töökoha ühes Pealinna bordellis. Ljubovi teenistusest elatus kogu tema suguvõsa, mis koosnes emast, isast ja noorematest vendadest. Ühel hilisõhtul külastas bordelli kergelt tüsedusele kalduv liivakarva juustega nooremapoolne mees paari sõbra saatel. Jaan-Saalomonile olid Venemaalt mõned vanad äripartnerid külla saabunud ja ta otsustas neile Pealinna ööelu tutvustada. Nad olid juba paaris ööklubis prassinud, kõvasti purjus ning priiskavalt helded. Hakatuseks telliti kast šampanjat. Ljubovi hoolde jäi Jaan-Saalomon ning ta otsustas kõik võlud mängu panna, sest püsiklient kulus konkurentsi tingimustes alati marjaks ära. Mõne päeva pärast saabus Jaan-Saalomon uuesti bordelli ja tellis endale juba Ljubovi. Kolmandal korral nad juba vestlesid, viieteistkümnenda korra järel muretses Jaan-Saalomon Ljubovile ühetoalise kõigi mugavustega korteri Pealinna magalas ning poole aasta pärast nad abiellusid. Varsti sündis neile poeg, kelle nimeks sai Konstantin, väljendamaks isa rahvuslikku meelsust. Noor pere võttis pangast laenu ja alustas majaehitusega Tapa lähistel asuvas nooblis ja elitaarses elamurajoonis, mida kutsuti Lollidekülas, sest pärimuse järgi oli Maakonna muinaskangelase Vanapagana sõber ja raha leiutaja Puratiino sealkandis kuldmünte maa sisse kaevanud, mis oli sealse maapinna viljakaks muutnud ning pärimuse järgi kasvas sealt välja kuulus Tapa jõukus.

Piimatööstusest ei saanud siiski tema peamine tegevusala, sest Jaan-Saalomon mõistis, et tema kui vana vabadusvõitleja järglase kohus nõuab suuremaid ohvreid ja tuleb pühenduda riigi ning rahva teenimisele. Kuigi Maakond ei olnud päris see, mis tema armastatud Nõukogude Liit, lubas ta teha kõik, et neukkud tunneksid ka Maakonnas end nii nagu Nõukogude Liidus. Ta läbis ohvitseride kiirkursused ja asus teenima kuulsusrikkasse Maakonna sõjaväkke. Jaan-Saalomon uskus siiralt, et sõdu vajab inimühiskond igal ajal ning lootis uskumuse kohaselt peatselt saabuvas pühas sõjas Maakonna igipõlise vaenlase Venemaaga, mis pidi neukkurahva taaskord ühendama, kangelasena silma paista. Tema zootehnilisi teadmisi ja lehmadega ümberkäimise oskust arvestades määrati ta ajalooliste traditsioonidega  ratsakompanii ülemaks, mis oli Maakonna sõjaväe eliitüksuseks. Üksus paiknes Tapa linna lähistel, endise ühismajandi „Tapa Edasi!“ keskuses, mille suurfarm ehitati ümber hobuste talliks. Jaan-Saalomonile meeldisid nii hobused kui nendega ratsutamine ja ratsaüksuse juhtimine näis talle ühe suure unistuse täitumisena. Unenägudes nägi ta end üksuse eesotsas tulisel hobusel lahingusse tormamas ning vaenlase tanke ja lennukeid kabuhirmus põgenema sundimas.

Sõjaväedistsipliin meenutas Jaan-Saalomonile kohati parteidistsipliini, mis tõi lähemale helgeid lapsepõlvemälestusi. Hobused ei olnud küll lehmad, kuid neile siiski piisavalt sarnased, et Jaan-Saalomoni lapsepõlvest kaasa antud kiindumusi rahuldada. Ta pani aluse isegi väikesele kumõssitööstusele, mis kasutas ajateenijate odavat tööjõudu ja mille tulud loovutas ta lahkelt Maakonna kaitse-eelarvesse. Innovaatilise panuse eest riigi kaitsevõime ja majanduse tugevdamisse autasustati Jaan-Saalomoni Maakonna kõrgeima aurahaga, mis oli huvitava paralleelina saanud nime kuulsalt leiutajalt, kellelt temagi oli osa oma eesnimest pärinud.

Siis, ühel kuuvalgel kaduneljapäeva ööl, elas Jaan-Saalomon üle insuldi. Tema ajutegevus seiskus, kuid kiirabi saabus õigeaegselt ning elutegevus õnnestus taastada. Suuremaid kahjustusi atakk kaasa ei toonud ning peale insulti näis Jaan-Saalomon isegi tervemana kui tavaliselt. Kuid midagi temas oli jällegi märgatavalt teistsugune. Vahel tundus nagu oleks tema kehasse asunud hoopis teine inimene. Ligimesed küll märkasid muutusi perekonnapea olekus ja käitumises, kuid kandsid selle läbipõetud haiguse arvele. Insult tõi Jaan-Saalomonile nägemuse ja nüüd ta teadis, mis neukkurahvale hea on. Peagi ootasid Maakonda ees suured muutused…

/Siinkohal teeme jutu sisse pausi ja me ei peatu sellel, kuidas toimus Suur Pööre, millega neukkurahvas läänemeelsed valitsejad Ants Valaku ja Jüri Pagana minema peksis ja rahva tahte abil Tõe ja Õiguse kehtestas, kuidas Jaan-Saalomon Lilleke “Tantsumaratoni” võitis ja neukkurahva armastatud juhiks kerkis ning kuidas talle appi sööstsid kapten Kukk ja tema meeskond, Jevdossi Kanavaras, Lehv-Leif Lehvike ning Lepa Uugu ja tema netikommentaatorid. Me ei räägi vanapaganaliikumisest ja rahvatantsuringidest, Rudolfi tagasitulekust, sellest, kuidas kogu maa kaeti sammastega, mille ümber neukkurahvas sambatantsu tantsis, kogu maa turbafitseerimisest, üldrahvaliku surmanuhtluse kehtestamisest,  võitlusest kasside, koerte ja metsloomadega ja paljust muust, eeskätt muidugi peamisest, pühast sõjast Venemaa vastu, mis pidi neukkurahva ühendama ning piiri taas Hiina müürini viima ja kus Jaan-Saalomon Lilleke musta lehma seljas Maakonna viimsesse lahingusse juhtis. Kuid iga lõpp võib olla ka millegi algus./

Maakonna sünd III

@ckrabat

Maakondlane Jaan-Saalomon Lilleke oli tähelepanuväärne isiksus. Kui must pilv sünnitas Maakonna ja Jaan-Saalomon oma olemasolust teadlikuks sai, oli ta väikese, kuid eduka kolhoosi „Tapa Kommunist!“ peazootehnik. Jaan-Saalomon ärkas kolhoosi laudas ja esimene elamus, mis talle vastses maailmas osaks sai, oli sarviline lehmanägu, kes ta algatuseks keelega üle lakkus. Lehmad tundusid Jaan-Saalomonile ebamaiste sarviliste olenditena, kes tootsid taevamannat, piima, millega võis kogu inimkonna näljast päästa ja neist sai tema vaibumatu kirg, millele ta võis jäägitult anduda ning jäid oluliselt mõjutama tema edasist elukäiku. Liha ei olnud Maakonnas valitsenud arenenud sotsialismi tingimustes poest saada ning leib Jaan-Saalomonile ei maitsenud. Piim oli see maagiline aine, milles ta nägi suurt tulevikku ja piima sai teatavasti lehmadelt. Pullid Jaan-Saalomoni ei huvitanud. Tema jaoks olid nad teisejärgulised olendid, kelle ainus funktsioon siin ilmas näis olevat lehmadele järelkasvu kindlustamine. Kui ta kuulis kunstlikust seemendusest, sattus Jaan Saalomon vaimustusse, sest see täitis efektiivselt kõik pullidele pandud ülesanded ning võimaldas pullide arvu viia miinimumilähedaseks.

Juba sündides anti Jaan-Saalomonile ajalooline mälu tema varasemast elukäigust ja nii sai ta teadlikuks oma õilsast päritolust. Tema vanemad töötasid Kommunistliku Partei süsteemis. Jaan-Saalomoni isa oli ühe suure üleliidulise allvusega tehase partorg ning ema töötas teadusliku ateismi ühingus lektorina. Tuttavaks said nad parteikoolis õppides ja nende vahel puhkes siiras parteiline armastus, mille viljana sündis Jaan-Saalomon. Kuigi hingelt kommunist, tundis Jaan-Saalomoni isa siirast uhkust oma rahvuse üle, pidas end Maakonna patrioodiks ning luges päeva, mil ta astus Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse, ühtlasi päevaks, kui ta liitus rahvusliku vabadusvõitlusega. Oma esimesele ja ainsale pojale pani ta Maakonna kahe suurkuju järgi rahvusliku taustaga nimed, esimese nime kuulsalt leiutajalt ning teise tuntud poeedilt.

Jaan-Saalomoni ema soovunelm oli nõukogude ideoloogia ühildamine maakondlaste rahvusliku mütoloogiaga. Emalt oli Jaan-Saalomon pärinud piiritu austuse Vanapagana kui maakondlaste müütilise rahvuskangelase vastu. Vanapagan kehastas perekond Lillekese jaoks ajaloolist Tõde ja Õigust, mille tulekut olid maakondlased sajandeid igatsenud. Jaan-Saalomoni ema uskus siiralt reinkarnatsiooni, kus Nõukogude riigi rajaja Lenin oli Vanapagana taaskehastus Maa peal ja iga käesolev NLKP peasekretär omakorda jälle Lenini taaskehastus. Jaan-Saalomoni jaoks oli eriti oluline, et uskumuse järgi kandis ka Vanapagan sarvi, mistõttu lehmade jumalik või siis vanapaganlik päritolu, kuidas keegi parajasti eelistas, sai tema silmas järjekordse kinnituse. Vanapagana järglane Lenin muutus tema kujutlustes lehminimeseks, kellel olid nii inimese kui lehma tunnused.

Jaan-Saalomoni mälestused lapsepõlvest olid helged ja õnnelikud. Tema elukäik näis olevat ette määratud – kõigepealt oktoobrilaps, siis pioneer, edasi kommunistlik noor. Vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist jõudis ta veel viimasel hetkel astuda kommunistlikkusse parteisse. Vanemad olid talle rääkinud oma unistusest, et poeg läheb nende jälgedes Moskvasse või Leningradi teaduslikku kommunismi õppima, kuid lehmad meelitasid Jaan-Saalomoni hoopis Maakonna Põllumajanduse Akadeemiasse, kus ta omandas zootehniku elukutse. Tema diplomitöö käsitles NLKP XXVI  Kongressi otsuste mõju lehmade piimaannile. Jaan-Saalomonile meenus, kuidas ta luges laudas lehmadele kongressi materjale ette ning võrdles nende piimakust enne ja pärast materjalidega tutvumist. Kokkuvõttes oli Jaan-Saalomon igati asine ja aktiivne noor inimene, kes peale zootehnilise kutsumuse leidis jõudu aktiivseks osaluseks kolhoosi rahvatantsurühmas. Ta oli mitmekordne Maakonna NSV meister kaerajaani ja tuljaku tantsimises. Rahvatants oli neukkude lemmikspordiala ja pakkus noorele Jaan-Saalomonile suurepärase vahendi maakondlaste rahvusliku pärandi ühendamiseks nõukoguliku tegelikkusega.

Nõukogude Liit lagunes ja Maakond kuulutati iseseisvaks riigiks. Neukkurahvas pidi nüüd ise hakkama saama. Jaan-Saalomon taipas peagi, et uue olukorraga tuleb kohaneda. Kuigi ta pidi endale sisimas tunnistama, et elu Nõukogude Liidus talle meeldis, suutis ta ka noore demokraatia tingimustes ülihästi hakkama saada. Siinjuures olid Jaan-Saalomonile suurteks eeskujudeks tema vanemad, kelle ellu võimuvahetus märgatavaid muutusi ei toonud. Isa, kes oli vahepeal edutatud Kommunistliku Partei Tapa rajoonikomitee esimeseks sekretäriks, määrati kõigepealt Tapa kihelkonnaks ümber nimetatud administratiivüksuse vanemaks ja hiljem valiti koguni riigi parlamenti, Maakogusse. Ema lõpetas kiirkursused Usuteaduste Instituudi juures, ordineeriti pastoriks ja asus teenima kihelkonnalinna vaimulikuna.

Kolhoosis „Tapa Kommunist!“ töötas varustajana keegi Rudolf, kellest sai Jaan-Saalomoni lähim mõttekaaslane ja äripartner. Rudolfiga panid nad püsti äri, mis tegeles Venemaalt kokku kogutud vanametalli läände vahendamisega. Ta suutis Rudolfis, kellest sai tema truu jünger usus ja ettevõtmistes, tekitada ka huvi Vanapagana vastu. Koos asusid nad looma vanapaganakirikut, millest pidi saama maakondluse kõige tõelisem ning õigem kants ja kutsusid Jaan-Saalomoni ema sinna ülempreestrinnaks. Emale tegi poja pühendumus rõõmu, kuid ta otsustas jääda ametliku kiriku teenistusse, sest pidas ristiusu ja vanapaganluse lähenemist väga oluliseks ning soovis kahe kiriku ühinemisele kaasa aidata. Ta soovitas vaimulikuks hoopis oma vana sõpra, teadusliku ateismi ühingu endist esimeest, kes oli muutuste keerises tööta jäänud.

Hoolimata armastatud riigi kadumisest näis Jaan-Saalomoni elu edenevat tõusvas joones, kuni saabus ootamatu tagasilöök. Turismireisil Rivierasse jäi kadunuks äripartner Rudolf. Peagi hakkasid Jaan-Saalomonini jõudma ähvardavatoonilised telefonikõned, mis nõudsid Rudolfit ja tema võlgade tasumist. Ta taipas, et tema äripartneril oli tekkinud probleeme mõjuvõimsa kriminaalse maailma autoriteetidega, mis võis osutuda ka tema salapärase kadumise lähemaks põhjuseks. Jaan-Saalomon ei teadnud, et Rudolfil oli tekkinud uus kirg, mis sai nende ühisele äritegevusele saatuslikuks. Kuigi äri läks hästi, kasvasid sissetulekud Rudolfi meelest siiski liiga aeglaselt ja ta otsustas rikastumisele kasiinos kiirenduse anda. Vähehaaval sai temast kasiinosõltlane, kuid loodetud hõlptulu jäigi tulemata ning kasvasid vaid võlakohustused. Kui ta kõndis aeglaselt ning sihitult mööda Monte Carlo tänavaid, olles oma viimased säästud kasiinos maha mänginud, peatus tema kõrval must limusiin. Uks avanes ja tundmatu hääl kutsus Rudolfit autosse istuma. Rudolf mõtles, et võlausaldajad on ta kätte saanud ja tema viimnepäev on saabunud, kuid ta teadis hästi, et vastupanu on mõttetu ja istus resigneerunult autosse.

Maakonna sünd II

@ckrabat

Nõukogude Liit oli neukkudele armas ja omane nagu kodu. Kui see lagunes ja Maakond iseseisvus, usurpeerisid võimu läänemeelsed poliitikud Ants Valak ja Jüri Pagan, kes hakkasid kodust maavillast Maakonda kurjale ning omakasupüüdlikule Euroopale maha müüma. Lääne kaubatänavate neoontuledest pimestatud Valak ja Pagan pidasid neukkusid eestlasteks ja toetasid tihedamaid suhteid Eestiga. Mõningad nende innukamad toetajad rääkisid isegi vajadusest kaks riiki ühendada, mis oli aga paljudele maakondlastele vastuvõetamatu, sest nad pidasid eestlasi lääne kultuuri ees lömitavateks reeturiteks ning võrdsustasid Euroopasse kuulumise Maakonna ajalooliste huvide reetmisega.

Neukkud vaatasid hoopis ida poole. Maakondlaste suurim kallisvara oli nende ajalugu. Kuna algselt maakondlastel ajalugu ei olnud, neid polnud ju olemas, siis mõtlesid nad selle enda jaoks välja ning legendi järgi laius Maakond kunagi tohutul maa-alal Läänemerest Hiina müürini. Tedrekana poolt lohemunadest välja haudutud maakondlased olid töökad ja lihtsameelsed nagu ka nende võimas valitseja Vanapagan, kuid salakavalad naabrid olid salamahti endale Maakonnast tükikesi haaranud ja  võimsa impeeriumi lagundanud. Esimese tükikese oli Maakonnast hammustanud Vanapagana reeturist sulane Kaval-Ants, kes rajas isandalt väljapetetud maale Eesti talu, millest hiljem kasvas välja Eesti riik.

Maakondlased uskusid, et  venelased on Kaval-Antsu poolt koerapöörirohu abil ära nõiutud maakondlased, kuid millalgi parandavad nad meelt ja kahetsevad pattu ning ühinevad taas oma ajaloolise kodumaa Maakonnaga. Maakondlased pidid aga uskumuse järgi neile seda päevast päeva meelde tuletama, et nad teineteisest kunagi ei võõrduks. Kui Maakond võeti vastu Nõukogude Liitu, siis oli see tema rahvale suur pidupäev, sest see viitas messiaanliku ettekuulutuse täitumisele. Venemaa muutus maakondlaste suureks eeskujuks, kellega nad end tuhandete nähtamatute vaimsete niitidega sidusid. Hingepõhjas nad lootsid, et õnnestub taastada muistne impeerium, kuid sellele peab pärimuse järgi eelnema püha sõda, mis lõppeb Tõe ja Õiguse kehtestamisega kahe riigi vahelistes suhetes. Tõe ja Õigusega tunnistab Venemaa Maakonna õigust nende ajaloolisele territooriumile.  Püha sõja ootus pani neukkude hinge värelema.

Maakonna tähtsaim linn oli Pealinn. Pealinn asus mere ääres ja seal käisid maakondlased poes. Sellepärast oli Pealinna kesklinn ehitatud täis kaubanduskeskuseid ja parklaid. Neukkudele meeldis ostlemine, mida harrastati lausa rahvaspordi tasemel. Eriti hinnas olid suhkur ja tatar, mis oli täitnud neukkude keldrid ja pööningud. Suhkru ja tatravarude peal loodeti püha sõda üle elada. Osturallid muutusid neukkurahvale rahvapeoks, kus sõlmiti elukestvaid sidemeid abieludest kasulikke tutvusteni, lauldi, tantsiti ja õpiti tundma, kuidas elu on.

Maakonna  tähtsuselt teine linn kandis nime Tapa. Tapa piirkond oli Maakonna tähtsaim viljait ja loomakasvatuskeskus. Nõukogude ajal asusid Tapa külje all kaks jõukat ühismajandit – kolhoos „Tapa Kommunist!“ ja sovhoos „Tapa Edasi!“, kes olid omavahel pidevas sotsialistlikus võistluses, mille võitja sai hoiule suure rändpunalipu. Tapa linnal ei olnud otsest sidet Eestis asuva samanimelise linnaga, kuigi mõlemad linnad olid sõpruslinnad ja nende delegatsioonid käisid vastastikku külas. Legendi järgi tekkis Tapa linn siis, kui Vanapagan võitles ristirüütlite käsilase Kaval-Antsuga, keda eestlased Kalevipojaks hüüdsid, ja siil jagas põõsa varjust Vanapaganale õpetussõnu: „Tapa!“ Maakonna kohanimed kandsid tavaliselt vere-lõpulisi nimesid, sest nad tekkisid kohtadele, kus oli maakondlaste verd valatud.

Maakondlased jumaldasid sõda, aga veel rohkem jumaldasid nad Tõde ja Õigust. Tõe ja Õiguse levitamisel kogesid nad ootamatut abi, kui ühel tormisel ööl sisenesid vastsiseseisvunud riiki kaks ettevõtlikku rändurmeest. Mõned arvasid, et nad tulid kosmosest. Hakkajad noormehed olid Jevdossi Kanavaras ning Lehv-Leif Lehvike. Välimuselt olid nad vastandid. Jevdossi oli pikk ja kõhn, Lehv-Leif aga seevastu lühike ja jässakas. Kui Kanavaras kandis  alati ülestõstetud kraega kummeeritud mantlit, kaabut ja kõrgeid nöörsaapaid, siis Lehvike, kes oli tervislike eluviiside fanaatiline järgija, liikus tavaliselt ringi maikasärgis, spordipükstes ning paljajalu.

Nad üürisid ühes Pealinna kaubanduskeskuses pisikese toa ja panid püsti tolle aja kohta enneolematu asja, internetifoorumi, mis lubas neukkurahvale kauaoodatud Tõde ja Õigust. Internetifoorumi eeskujuks oli ajalooline Novgorodi veetše, mis tegutses keskajal Põhja-Venemaal, Novgorodi linnas. Pärimuse järgi oli tegemist  rahvakoosolekuga, kus arutati tähtsaid riigiasju ja tehti Tõest ja Õigusest lähtuvaid otsuseid. Otsusetegemisprotsessis pääses maksvusele vali hääl. Kes suutis ennast kõvemini väljendada, selle läbi Tõde ja Õigus kõneles. Novgorodi veetšelt sai foorum endale ka nime – „Maakonna WC”. Nagu tema ajaloolisel eelkäijal, nii pääses ka „Maakonna WC-s” maksvusele loosung „Vali Tõde ja Õigus!”. Kes end valjemini ning mahlakamate sõnadega väljendada suutis ja saavutas vastasväitleja vastupanust loobumise, selle  autoriteeti tunnistati ja tema sõna lõpuks peale jäi.

Jevdossi ja Lehv-Leifi ettevõtmist saatis edu. Peagi  muutus „Maakonna WC” riigi tähtsaimaks infoagentuuriks. Noormeestele oli tähtis lihtrahva arvamus ja nad pakkusid selleks suurepärase võimaluse. Iga Maakonna kodanik sai nüüd võimaluse  riigiasjades kaasa rääkida ning „Maakonna WC-s” riigielu tähtsamaid küsimusi kommenteerida. Maakonna läänemeelsed juhid pidid uue tõusva jõuga arvestama. Edust tiivustatuna hakkasid Kanavaras ja Lehvike välja andma internetifoorumi pabervarianti, rullikeeratud ajalehte, mis nimetati lihtsalt „WC Paberiks.” Lehv-Leif Lehvikesest sai „WC Paberi” esimene peatoimetaja. Uus peatoimetaja pidas silmas, et ajaleht oleks trükitud taaskasutatavale paberile ning oleks ökoloogiliselt loodusesõbralik. Veelgi suuremat tuntust kogus Lehvike aga tervisklike  eluviiside eestvõitlejana. „WC Paberis” ilmus üleskutse „Paljasjalgne Maakond!”, kus maakondlasi innustati jalatsitest loobuma ning paljajalu käima. Vahetu kokkupuude maaga pidi inimestele positiivselt mõjuma ning muutma nad tugevateks ja terveteks. Sellega Lehvikese innovaatilisus veel ei piirdunud. Ta kutsus Maakonda elektrivalgusest loobuma, sest pidas seda kurjade jõudude vaimusünnitiseks. Ainus õige valgus oli tema meelest loomulik valgus. „WC  Paberi” toimetuse aknad jäid alati pimedaks.

Hoolimata elukeskkonna muutusest, jätkas Uugu eksistentsi joobe ja pohmeluse piiril nagu kunagi Eesti NSV-s. Kui kolhoos likvideeriti, teenis ta elatist juhutöödega. Kui tööd parajasti ei leidunud, siis Uugu jõi. Ükskord tõi Juuli vanim poeg majja esimese arvuti ja äsja pohmelusest toibunud Uugu tõttas imeasja uudistama. Arvutis avas ta „Maakonna  WC” kodulehekülje ja ei suutnud sealt enam oma silmi tõsta. Ta oli värskest kogemusest niivõrd lummatud, et unustas joomise lausa mitmeks päevaks. Uugu avastas, et internet on suurepärane foorum, kus ka lihtne maainimene saab Tõde ja Õigust kuulutada ning temast sai viljakas kommentaator. Tema rahvalikult matsakas kõnepruuk ning lihtlausetest koosnev lakooniline stiil oli mürgine ja tabav, mis sisaldas karmi hinnangut ühe või teise elunähtuse kohta. Ajapikku kujunes Uugu neukkurahva vaieldamatuks autoriteediks ning need tunnistasid teda oma vaimse juhina. Saabus Lepa Uugu tähetund – kogu Maakond tunnistas, et just Uugu teab, kuidas elu on.

Maakonna sünd

@ckrabat

Maakondlased olid isevärki rahvas. Nad olid maailma kaardile tekkinud üleöö, äkki ja  märkamatult. Ühel hommikul, kui inimesed Läänemere äärsetes peaaegu et tähelepandamatutes väikeriikides Eestis ja Lätis ärkasid, avastasid nad, et kaks maad oli teineteisest eemale tõmbunud ja nende vahele oli tekkinud uus riik – Maakond. Inimesed kehitasid õlgu,  elasid  edasi ja peagi tundus neile, et Maakond oli seal alati olemas olnud. Sünni eest oli Maakond tänu võlgu lihtsale eesti külamehele Lepa Uugule.

Lõuna-Eestis, Läti piiri ääres Paganamaal, elas mees oma parimates aastates. Tema kodanikunimi oli Hugo Lepp, aga sõbrad ja tuttavad kutsusid teda Lepa Uuguks. Uugu oli lõpetas väikeses maakohas kaheksa klassi ja õppis seejärel kutsekoolis traktoristiks. Kutsekooli lõpetamise järel pöördus ta sünnikohta tagasi  ja peale ajateenistust nõukogude armees, Musta mere laevastikus, töötas aastaid kohalikus kolhoosis traktoristina. Tema elukäik kulges millegi erilisega silma paistmata rahulikku rada mööda loomuliku lõpu poole nagu paljudel temataolistel Lõuna-Eesti maapoistel. Varsti peale armeeteenistusest naasmist abiellus Uugu naabertalu peretütre Urvega, kes töötas samas kolhoosis lüpsjana ja neil sündis kolm last. Maaelu raskused ja rutiin viisid Uugu peagi alkoholismi kütkeisse, aga seegi oli sealkandis päris tavaline. Uugule maitses viin hästi ja ta tarbis seda igal võimalikul ning võimatul juhul. Viinavea mõjul kippusid Uugu aetud vaod kõverad välja tulema, traktoristiks ta enam ei kõlvanud ja varsti viidi ta joomise pärast üle suurfarmi karjakuks. Karjaku ametikoht sobis talle rohkem, sest võimaldas viina- või eetripudeli tööle kaasa võtta, ilma et tema hoolealustel loomadel oleks sellest sooja ega külma olnud. Lehmad mäletsesid rahus ja õndsuses karjamaal, samal ajal kui Uugu tasahilju pead täis trimpas ning üks ei seganud teist. Õhtud veetis Uugu sõprade seltsis oma lemmikkohas kolhoosikeskuse poe taga.

Kaheksakümnendate aastate teisel poolel toimusid Nõukogude Liidus  suured muutused ja ühel hetkel saabusid pöördelised ajad ka Nõukogude Liidu äärealal Ida ja Lääne piiril asuvasse Eestisse. Uugu igapäevaelu ei mõjutanud muutused just palju. Tema päevad möödusid harjumuspärases rütmis, kus joomapäevad vaheldusid pohmelusepäevadega. Raskemad ajad saabusid tema ellu alles siis, kui Paganamaale jõudis alkoholivastane poliitika, kuid rahvas, kes oli kord joomise omaks võtnud, näitas üles hämmastavat leidlikkust armastatud eluviisi jätkamiseks. Uugule sai kiiresti selgeks, et poe juurde võib ta sammud seada alles kella kahest, kuid ta harjus ebamugavustega kiiresti. Päeval käis ta loomadega karjamaal, õhtud veetis poe taga, just nagu vanadel headel aegadel, ja suure riigi poliitilised tõmbetuuled ei läinud talle korda. Kord kui Uugul oli eelmisel õhtul poe taga jälle suuremaks joomiseks läinud ning ta öö saabudes viimaks kodutee ette võttis, väsis ta poole tee peal ära ning jäi Tseamäe jalamil metsasalus suure kivi najale tukkuma. Hommikul ärkas ta tugeva peavaluga. Unes oli ta näinud tantsivaid kollaseid kuradikesi, kuid ärgates ei kadunud tantsivad kuradikesed tema meeltest, vaid ta kuulis, kuidas need talle kooris  rütmiliselt hüüdsid:

–          „Vaata kivi alla! Vaata kivi alla!”

Ikka veel unisena ning taipamata, et ta on vahepeal unest argiellu jõudnud, tõusis Uugu püsti ja lükkas kivi kohalt. Kivi varjas sügavat maa-alust käiku. Kohe kui Uugu kivi eemale lükkas, tõusis sealt üles suur must pilv, mis mattis kõik sünkjasmusta pimedusse. Pimedus levis umbes mõnikümmend minutit väga kiiresti ja kaugele, haaras enda alla Eesti ja Läti piiri ning hakkas siis tasapisi hajuma. Kui taevas oli jälle sillerdavalt sinine, Uugu ärkas ja ta ei saanud tükk aega aru, mis oli vahepeal juhtunud. Arvatavasti nägi ta lihtsalt koledat und, kohmas ta endamisi, ning asus koduteele. Varsti ta avastas, et ümbruskond oli tundmatuseni muutunud ja teda kodust lahutavast metsasalust oli vahepeal saanud tihe padrik. Uugu eksles tihedas metsas mitu tundi, kuni lõpuks märkas valgusekiiri puude tagant temani jõudmas. Uugu seadis sammud valguse suunas, sest tema teada viitas see metsa lõppemisele. Padrikust läbi tungida ei olnud lihtne. Uugu komistas vana okastraataia pihta ning keris endale mitu keerdu okastraati ümber keha. Suurte pingutustega okastraataiast läbi murdnud, jätkas ta teekonda kuni jõudis metsa servani. Eneselegi ootamatult avastas ta end kodutalu väravast, kus talle tuli vastu tundmatu naisterahvas. Uugu mäletamist mööda elas ta üksi, sest tema kaasa, lüpsja Urve, oli mõni kuu tagasi Uugu juurest koos lastega lahkunud ja elas nüüd kolhoosikeskuses. Naine oli pisikest kasvu umbes kuuekümne aastane vanaeit, kelle tumeda juuksepahvaka alt tungisid välja kaks kangesti sarvi meenutavat oga. Uugu imestas, kas ta oli vahepeal tõesti uue naisterahva koju toonud, kuid naine näis end keset tema majapidamist vägagi koduselt tundvat. Lisaks paistis naine Uugut hästi teadvat ja karjus tema peale:

–          „Uugu! Kus sa, vana tõbras, oled vahepeal ringi aelenud! Vaata, milline sa välja näed! Oled endale kusagilt karjamaalt okastraati ümber kerinud. Justkui siil!“

–          „Kes  sina oled, et nõnda käsutad? Kus Urve on?”

–          „Maga end välja, vana joodik! Mina olen Lepa Juuli, sinu naine, kellega sa oled viimased kakskümmend viis aastat seaduslikus abielus olnud, aga isegi seda ei mäleta sa enam, lakkekrants! Brigadir käis sind otsimas ja lubas su lahti lasta. Lehmad jäid hommikul karjamaale viimata.”

Uugu harutas suurte pingutustega okastraadi enda küljest lahti ja astus tarre, kus talle trobikond tõmmusid sarvilisi lapsi ammuli sui otsa vaatas. Käsikaudu leidis ta üles voodi, mis asus õnneks vanas tuttavas kohas ja vajus pikali. Kui ta ärkas, oli ta juba Maakonna NSV kolhoosi „Tapa Kommunist!“ karjak ja ei mäletanud endisest elust vennasvabariigis Eestis suurt midagi. Kolhoosikeskuse poes kohtas ta naist, kes tundus talle kummaliselt tuttav. Uugu mäletas läbi udu, et nad on kindlasti kusagil kohtunud, aga üksikasjad talle ei meenunud. Kui ta üritas naisele läheneda ja lähemat tutvust teha, ilmus nagu maa alt kohale Juuli, kes kukkus hurjutama:

–          „Uugu! Jälle sa üritad selle litsi Urve juurde minna. Kas saad koju!“

Uugu tõmbus kössi ja lonkis alandlikult Juuli kannul kodu poole. Ta ei saanud kunagi teada, et nii kui ta kivi maa-aluse käigu eest ära veeretas ning pimedus välja paiskus, tekkis Eesti ja Läti vahele uus riik, Maakond, kus elas omaette rahvas – maakondlased. Naabrid kutsusid neid hellitavalt neukkudeks. Kui maakondlased või siis neukkud oma vastses riigis ärkasid, siis tundus neile, et nad on seal kogu oma senise elu elanud. Ka Maakonna naabrid ei pannud tähele, et maa oleks ühest kohast justkui laiemaks tõmbunud. Maakonna sünd ei häirinud kedagi, ta oli ääre peal ja elust eemal ning elu kulges seal oma tavalist rada pidi igavese Tõe ja Õiguse poole. Ju siis pidigi nii olema.