Maakonna sünd – finaal

@ckrabat

Püha sõda Tõe ja Õiguse nimel oli vaibunud kõikide sõjaks kõikide vastu ja konfliktide virrvarris sai sõja algatanud Maakond maailma avalikkuse poolt peagi unustatud. Väikeriik, kes kord julge sääsena oli ennastohverdavalt hiiglasuurt elevanti hammustanud ja sääsehammustusega elevandikarja märatsema pannud, kadus ajalooareenilt kiiresti tagasipöördumatusse minevikku, mida ta oli alles hiljuti uhkelt tähtsustanud ja oma eksistentsi aluseks pidanud. Neukkud sulandusid teiste rahvaste sisse ja edaspidi võitlesid erinevatel rinnetel erinevate riikide huvide eest. Maakonna territoorium käis lahingute käigus käest kätte ja keegi ei pannud tähele, kuidas ta ühel hetkel kadus Tseamäe  jalamil seisva suure kivi alla. Sinnasamasse, kust napsilembeline Paganamaa külamees Lepa Uugu oli ta kunagi õnnetul kombel lahti päästnud. Vanapaganast lugu pidanud naljakas rahvakild, kes seda äärepealset maanurka oli asustanud ja viimse hingetõmbeni Tõe ja Õiguse nimel võidelnud, kadus põhjatusse unustuse sohu. Vaid salapärased sambad, mille algupärast oli uuel rahval samapalju aimu kui Egiptuse püramiididest, Stonehengest või Lihavõttesaare kujudest, meenutasid kunagist tsivilisatsiooni, mis oli nii kõrgelt hinnanud sambatantsu ja kus rahvas oli sammaste ümber tantsinud ning ringmänge mänginud. Ajaloolased pidasid tuliseid diskussioone, vaieldes, missugusse sajandisse tuleks kadunud sambakultuuri paigutada ning kas sellele panid aluse vanad egiptlased või tuleks just siit otsida kadunud mandri Atlantise jälgi.

Suur kivi, mille alt kadunud tsivilisatsioon valla pääses, seisis aga häirimatus rahus Paganamaal, Tseamäe jalamil, olles vaikivaks tunnistajaks tema alla mattunud ajaloole. Sõjakeerises käis Paganamaa käest kätte, kord valitsesid seal eestlased, siis kehtestati Läti võim, vahetevahel nägi seal Venemaa sõdalasi ringi luusimas, kuid kivi seisis endiselt kui vaikiv kindlus ega lasknud end võimu kataklüsmidest häirida ja hakkas juba kergelt sammalduma. Erinevate vaenupoolte väsinud sõdalased said siin end korraks kivile toetada ja jalgu puhata, enne kui haarasid taas sõjariistad ning tormasid uude verisesse tapatalgu. Kord kui Läti väed olid parajasti taganemas ning Paganamaa langes ajutiselt eestlaste kätte, sõitis Eesti üksusi ennetades Tseamäe jalami juurde veoauto lauakoormaga, millelt hüppasid maha kaks noormeest. Jõudnud kivi juurde, käärisid nad käised ülesse ja juba mõne tunniga oli sinna uhke putka püsti pandud. Putkasse mahtusid plekkahi ja pisike pliit ning järgmisel hommikul pakkusid noormehed saabuvatele Eesti vägedele maitsvaid burgereid. Nende firmaroog oli tšehhi kristalli immiteerivatel papptaldrikutel serveeritav neukkuburger – kotletisai hapukoore, kapsa ja sibulaga, kuid putkast sai osta ka maitsvat taimeleent, tervislikku raviteed ning kohapeal pruulitud populaarset kanget alkoholivaba õlut „Kuldne Nektar“. Ettevõtlike noormeeste, Jevdossi Kanavarase ja Lehv-Leif Lehvikese, äri kulges edukalt. Erinevaid vaenupoolte sõjavägesid vooris Paganamaalt läbi nii põhja, lõuna, ida kui lääne suunas ning kõik nad peatusid hetkeks Tseamäe jalamil suure kivi juures ning kinnitasid keha värskeltvalmistatud burgeritega. Tavaliselt Jevdossi müüs ja Lehv-Leif toimetas pliidi juures, kuid nad palkasid endale appi ka ühe punase ninaga kohaliku talumehe, kes küttis ahju, koristas ümbrust, puhastas papptaldrikuid, et neid uute külaliste tarvis taaskasutusele võtta, ning kandis klientidele burgereid ette. Talumees töötas varem Maakonna nimelise riigi presidendina, kuid riik oli kaardilt kadunud ja mees tööta jäänud. Teda kutsuti Lepa Uuguks.

Rahulik elu Tseamäe jalamil kestis mõnda aega, kuni ühel hommikul sõitis tavapäraste tankide ja soomusmasinate asemel kummide vilisedes putka ette süsimust BMW. Autost kostus valju tümakat. Jevdossi ja Lehv-Leif läksid potentsiaalset klienti uudistama. Auto uks löödi lahti ja suurte silmadega tilluke roheline mehike hüppas maha, krokodillisaba taga tolknemas. Muusika oli nii vali, et summutas kõik ümberkaudsed helid, isegi kauge sõjamürina, kuid Kanavaras ja Lehvike läksid silmnähtavalt rõõmsamaks. Nad hüüdsid kooris, püüdes nelja ilmakaarde kanduvatest rütmidest üle karjuda:

–          „Tere, Nibiru!”

–          „Joujou, Jevdossi. Segens, krae, kuhu kursid? Kuidas kube kärab, Lehv-Leif?“

Nibiru näole valgus lai naeratus. Jevdossi Kanavaras vastas:

–          „Ootasime sind kaua, Nibiru! Kas nüüd tulebki maailma lõpp? Meil on kiire, inimesed on hulluks läinud ja kõik hävineb. Peame Maa nende käest päästma, enne kui neukkud tagasi tulevad.”

Nibiruks kutsutud, veidi reptiloidi meenutav mehike pugistas naerda.

–          „Öhh-öhh-öhh… Maailma lõpp… Ei, see pole lõpp, vaid alles algus.”

2 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    mai 20, 2015 @ 18:45:34

    Vasta

  2. ckrabat
    juuli 09, 2015 @ 08:22:45

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

mai 2011
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: