Lapsed valima II

@jolli

“Mis on elu mõte?” Sellele sügavmõttelisele küsimusele vastuse leidmisele on nii mõnedki mõtlejad pühendanud vaimset energiat. Võiks pakkuda ühe võimaliku vastuse – elu mõte on elu jätkumises, edasi kandumises. See tundub olevat loodusseadustega kooskõlas, kuna iga liik püüab ennast levitada, taastoota. Liigi paljunemisega kaasneb leviala hõivamine, ellujäämiseks vajatakse sobivaid tingimusi: toitu-jooki, temperatuuri jm. Toitumiseks sobivad ressursid on aga planeedil Maa jaotunud ebaühtlaselt. Sageli ei ole kliimatingimused aastaringselt sarnased, vaid kõiguvad looduse rütmis. Planeedi erinevad piirkonnad on kas liiga külmad, kuumad, kuivad või niisked, lisaks veel aastaaegade vaheldumine. Liigid on õppinud looduse ja üksteisega koos elama ning kohastunud pakutavate tingimustega. Liikide arvukust piirab liigisisene ja liikidevaheline konkurents ressursside pärast.

Inimene kui liik on suutnud end meile teada olevas reaalsuses planeedil esikohale kehtestada. Meile tuntud universumis ei ole teada teist nii arvukalt paljunenud ja elukeskkonda hõivanud intelligentset (!?) liiki, mistõttu oleme unikaalsed. Teised liigid, kes koos meiega looduses elavad, on kas liiga väikesed (viirused-bakterid) või mõistetamatud (putukad, mereelukad jm.), et nende intelligentsuse taset meile arusaadavate mõõdikutega hinnata. Esile tõusmiseks peavad liigid lisaks konkurentsile olema võimelised tegema koostööd nii omavahel kui teiste liikidega. Näiteks kodustas inimene koera ja hobuse. Mõlemad loomad on sellest suhtest võitnud – nad on ära andnud osa vabadustest, aga saanud vastu kindlus- ja turvatunnet.

Inimesed kogunevad oma soovide realiseerimiseks rühmadesse, näiteks teostavad ambitsioone rahvaste ja riikidena. Suheldes teiste rahvaste ja riikidega tuleb teha poliitikat ning olla diplomaatiline – leida sõpru, ühiseid huvisid ja sõlmida liitusid. Eesti riik on väike, sest rahvast on vähe. Maailmas on sageli enim autoriteeti nendel, kes on arvult suureks saanud. Ärkamisajal soovitati meil saada suureks vaimult, sest saada suureks arvult tundus võimatu. Kindlasti ei saa unustada kahe suure maailmasõja mõjusid rahvaarvule. Inimesed, kes oleksid pidanud asuma lahkunute kohtadele, kaotasid elu või muutusid töövõimetuteks sõjakoledustes ja pealesõjajärgsetes stalinlikes repressioonides. Põllumajandust ei hävitatud, mitte kolhooside laialisaatmisega üheksakümnendate alguses, vastupidiselt neukkude mantrale, vaid palju varem – ettevõtlikumate taluperede, maa soola, Siberisse küüditamisega nõukogude aja alguses.

Eurooplaste iive langeb ja rahvastik vananeb. Selles nähakse probleemi tänapäevase sotsiaalse heaolu mudeli jätkusuutlikkusele. Uusi maksumaksjaid ei sünni piisaval hulgal ning püramidaalne sotsiaalsüsteem on sattunud surve all. Puudujääke on kaetud valitsuste võlaga. Kriitilise võlataseme saavutades langeb aga pankade usaldus – kas ikka suudetakse võetud kohustusi tagada? Tõusevad intressid, laenuandmine muutub üha riskantsemaks, laenusaamine küsitavamaks ja riikide võimekus laenatud raha pankadele tagasi maksta keerulisemaks. Eurooplane aga ei ole enam põllumees või tehasetööline. Ta ei loo katsutavat lisaväärtust, vaid teostab ennast pigem erinevate uuringute korraldamisega kontoris, loob tänavakunstiprojekte või püüab saavutada kõrgelt hinnatud töötustaatust. Kuni poola torumees ja eesti ehitaja kalevipojaks käivad ja töö ära teevad, saab elukestvas täiendõppes pehmeid erialasid tudeerida, kraade omandada ja väitekirju kirjutada. Mida seal aga väidetakse, see ei huvita kedagi.

Eelnev sissejuhatus toob tänase teema juurde. Kuidas päästa eesti rahvas väljasuremisest? Aga äkki me ei vajagi päästmist, oleme hoopis rahvana saavutanud tasakaalu loodusega ja trend, mida peame rahvusele hukatuslikuks, kirjeldab harmoonia ja tasakaaluseisundit? Võibolla on see nii ka Euroopas, kontinendil, mida ajalootunnist teame suurte näljahädade, taudide ja sõdade tallermaana? Ehk on loodus meist targem ja kirjutab ise ette, palju meid olema peaks?

Talunikul oli palju lapsi, sest talutöö ei saanud kunagi otsa, hooajatöödeks paluti aga talgulisi juurdegi ja mindi ise teisi aitama. Tänapäeval teevad paljusid töid traktor ja elekter, inimene opereerib keerulisi seadmeid, jõudlus on suur ja töötajate füüsis ja -arv ei ole enam nii oluline. Sarnane protsess toimub ka mujal, kus tootmine automatiseerub ja tööd teevad targad masinad. Mis aga jääb mehhaniseeruvas-robotiseeruvas maailmas inimese osaks, sellele las vastavad pigem futuristid ja ulmekirjanikud. Teistpidi vaadates, kui on tasakaal oludega, rahvast sünnib vähem, aga soov oleks, et sünniks rohkem, siis saab mõnda muutujat selles võrrandis ilmselt muuta. Välja on pakutud ja ka teostatud erinevaid iivet stimuleerivaid meetmeid – peretoetused, sünnitoetused, lapsehooldustoetused, suure pere toetused, vanemahüvitised jms.

Üks huvipakkuv idee on seotud lastele valimisõiguse andmisega. Ideed on kommunikeeritud ka varem, järelikult ei ole tegu uitmõttega. Lastele või nende vanematele tahetakse valimistel lubada üks lisahääl lapse kohta, et “…lastega perede poliitiline kaal oleks suurem ja nende probleemid oleksid ühiskonnas rohkem teadvustatud.” Idee on julge, kuid sellega tekkisid ka mitmed vastamata jäänud küsimused. Otsustamine tähendab ka vastutamist. Otsust langetades peaks otsustaja ette nägema tema valikust tulenevaid tagajärgi. Kuidas mõjutab tema otsus tulevikku? Valimised on võimalus muuta paljude inimeste tulevikku, isegi riigi saatust. Kas inimesed, kes käivad valimas, teadvustavad enesele, millised on nende valikute võimalikud tagajärjed? Või käiakse valimas, kuna inimene mäletab nõukogude ajast, et valida on kodaniku kohus, pealegi “kästi” raadios ja telekas valima minna!

Kas räägime teadlikust valijast, kes suudab oma valikute tulemusi ette kujutada? Analüüsida lubaduste teostatavust või utoopilisust ja jõuda otsusele, kas konkreetne poliitiline suund on (k.a. laste) tulevikku silmas pidades kasulik või isegi kahjulik? Mitu valijat sajast tutvub erakonna programmiliste seisukohtadega ja teeb valikuid programme lugedes, või antakse hääl kabiinis poliitiku lipsuvärvi järgi otsustades? Kas erakonna programmi suudetakse seostada riigi kui terviku majandus-, välis- jm. poliitiliste huvidega? Andes mandaadi riigi valikuid kujundada sellele või teisele poliitikule, kas suudetakse hääletades oma isiklikest huvidest kaugemale näha?

Kas erakondade programmid on koostatud riigi arenguhuve silmas pidades või üritavad nad valijale meeldida emotsionaalsete argumentidega, lubades kõigile kõike, sest eesmärk (saada valitud) pühendab abinõu (ebareaalsed, katteta lubadused). Erakondi on ju palju, aga tipus on kitsas ja erakonnad peavad end müüma. Kui meil valijana on sarnased küsimused tekkinud ja suudame neile rahuldaval moel vastata, siis kas me tõesti usume, et sellega saab hakkama ka alla 18 aastane isik, ehk laps, kelle teovõime on seadusega piiratud? Kui aga eeldame, et last esindab tema vanem, siis millised on sellise volituse alused riigiõiguse seisukohalt?

Kas laste arv peres tagab automaatselt kvaliteetsema valimisotsuse? Või on lapsevanem hoopis kvantitatiivne survegrupp, kelle erihuvidega peab hakkama eriliselt arvestama, sest neilt tuleb palju hääli? Kas ei hakka meid survestama paljulapselised valijad, kelle võimalik huvi on kallutada riiki suurema sotsiaaltoe suunas, aga siis tekib lihtne küsimus – kes maksab kulud? Kas sarnaste survegruppide lisandumine poliitiliste otsuste juurde tähendab riigi võlakoormuse kasvu? Kas lapsed hääletavad iseseisvalt või delegeerivad nad oma valimisotsuse lapsevanemale? Sellisel juhul kummale vanemale? Kuidas tagada vanemate võrdõiguslikkus (halloo, võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse volinik!)? Lisaks ei pruugi laste ja nende vanemate eelistused kattuda. Aga kui lapsi on mitu, neil on erinevad poliitilised eelistused ja nad toetavad erinevaid erakondi? Kui üks vanem maksab lapse kasvatamise eest alimente, siis kas temal on õigus lapse eest hääletada? Võib-olla hakkama nägema kohtuprotsesse, kus vanemad vaidlevad õiguse pärast lapse eest valimistel hääl anda. On seda vaja?

Kes saab anda häält lastekodulapse eest, kas lastekodu direktor? Või lapse eest, kellele on määratud hooldajaks keegi lähisugulane, mitte bioloogiline vanem? Kas hakkavad tekkima parteilised lastekasvatused, kus laste (või nende vanemate) valikuid hakatakse suunama erinevate hüvedega vastavalt vanusele – noorematele mängukaru, vanematele parteilist kirjandust koos rula ja korvpalliplatsi piletiga? Kas noorparteilased peaksid andma oma panuse erakonna ees, soetades hoogtöö korras rohkem lapsi? Arvestades erakondlikku kirge pidurdada mõne seaduse vastuvõtmist riigikogus, ei saa sellist võimalust alahinnata! Toetustega ja soodustustega võime saada rohkem lapsi, aga need tuleb ka üles kasvatada ja targaks koolitada. Kõik see maksab. Kas on oht, et laste ülalpidamine jääb riigile?

Mure iibe pärast on mõistetav, aga kas soovitakse, et lapsed sünniksid vastutustundlike vanemate soovil neile sobival ajal või tahetakse riigile “toota” mingeid umbmääraseid valijaid? Ehk ei asu hoovad, millega rahvastikuprobleeme lahendada, mitte valimiskastide küljes, vaid kusagil mujal?

Valimisõiguse andmine lastele tuletab meelde Stephen Kingi legendaarseid maisilapsi. Kas võivad kunagi tulla ka neukkude tatralapsed? Lugu on rootsi progerocki bändi Opeth’i “Harvest”.

Maksumaksjate riik

@ckrabat

Teatavatel perioodidel oleme me kõik seisnud silmitsi neoontuledes kiiskava valimindmehega, kes järjekordsete valimiste saabudes kergeusklikke valijad kummitab. Usalduslikult maheda häälega libisevad tema huultelt sõnumid, mis lubavad kuldse kuu taevast alla tuua, kui ainult valija oma hääle talle annab, just nagu kolm tilka verd Vanatühjale teeristis kaduneljapäeva keskööl.  Hääle tarvis on valimindmees võimeline tegema ükskõik milliseid trikke. Riigi juhtimine on muudetud odavaks lavasõuks, kus hääli jagatakse samal põhimõttel nagu populaarses telesaates „Tantsud tähtedega“. Lavasõul pakutav valimisreklaam ei ole aga tihtipeale kooskõlas vastutusega riigi ees, mida valituteks osutunud rahvaesindajad peaksid esindama. Lootuses poliitilist mõjuvõimu SMS-laenudele sarnaste kampaaniatega kiiresti kasvatada, on poliitikud üritanud häälte kvaliteeti odavdada ja valijate ringi laiendada, kaasates sinna alaealisi, mittekodanikke, teovõimetuid, vange jne, olenevalt missuguse kontingendi käest loodab üks või teine erakond hääli parajasti juurde saada. Lavasõu laadsete valimiste läbi üritab poliitiline eliit vastutust hajutada ning muuta valijad kergemini äraostetavateks.

Alternatiivne võimalus oleks valija vastutuse suurendamine ning hääle muutmine kvaliteetsemaks. Esimene  samm selles suunas võiks olla valimisreklaami oluline piiramine, millega kaotatakse ära odavaid valijaid peibutavad värvilised plakatid, hüüdlaused ja „pööblile“ jagatav odav meelehea, millel ei ole mitte midagi tegemist valijat mõjutada üritava erakonna kavadega riiki juhtida. Pigem tuleks töötada selles suunas, et valija tutvuks plakatite asemel valimisprogrammidega ning teeks nende põhjal kvalitatiivse otsuse. Kuna valimine on Eesti Vabariigis kodanike vaba tahte avaldus, mitte sundkohustus, siis tuleks loobuda valijate arvu kunstlikust suurendamisest. Valimistel saab osaleda ainult teadlik valija, kes saab aru talle pandud vastutusest.

Riigi poolt delegeeritavad õigused kodanike osalemisel riigi juhtimises võiksid olla vastavuses nende inimeste kohustustega riigi ees. Siit ka konkreetne ettepanek: valimisõigust võiks piirata maksumaksjatega ringiga. Maksumaksjad on need, kellele riik hädaolukorras loodab ja kes peavad päästma riigi kriisi käest nagu haned päästsid Rooma. Täpselt samuti nagu aktsiaseltsi eest otsustajate ring on piiratud aktsiate omanikega, siis riigi eest otsustajate ring võiks piirduda maksumaksjatega ehk siis nende kodanikega, kes peavad riiki üleval, mitte ei ole ülalpeetavad riigisõltlased. Iga kodanik, kes on huvitatud riigi käekäigu eest, saab anda tema heaks oma panuse, makstes riigile makse. Esmapilgul näib see ebademokraatlikuna, kuid tegelikult pole ettepanekus midagi uut. Antiik-Kreekas ei loetud kodanike hulka välismaalasi, naisi ja orje. Paljudes riikides kehtis varanduslik tsensus, millest hakati massiliselt loobuma alles 19.sajandi lõpus.

Maksumaksjaid ei tule segamini ajada rikaste inimestega. Kui inimesel on väiksemad tulud, siis maksab ta vähem makse, kuid maksumaksja staatus laieneb talle igal juhul. Riik toimiks ühiskassa printsiibil, kus riigile makse maksev kodanik on huvitatud tema heast käekäigust. Me ei saa riiki käsitleda pelgalt sunnimehhanismina, kes edukamatelt nende üleliigse tulu kokku korjab ja need oma suva järgi ümber jagab, vaid peaksime väärtustama inimeste vaba tahet, kui me eeldame, et riik on inimeste jaoks, mitte inimesed riigi jaoks. Maksutsensuse juurutamisel suureneb inimeste huvi maksta makse, sest maksudest kõrvalehoidmine viib õiguste kaotuseni. Maksumaksjate riigi puhul võiks rääkida isegi proportsionaalsest tulumaksust, sest kodanike kohustused oleksid tasakaalus nende õigustega. Küll säiliks valimisõiguseta kodanikel õigus osutuda valituks, sest vastupidine otsus piiraks maksumaksjate ehk valijate vaba tahet.

Laia valijateringiga riik on tegelikult rikastest veelgi rohkem sõltuv, kes saavad sotsiaalabist elatuvaid ja tuludeta kodanikke kergesti ära osta. Riiki, kus valitsevad maksumaksjad, nii kerge osta ei ole. Tsiteerides Valdo Randperet tänases Postimehes: „Rikkust saab jagama hakata siis, kui see on olemas. Sotsialistide soov avansina rikkust jagada on võlgu elamine ehk teisisõnu vaesuse jagamine, mis maksab valusalt kätte meile kõigile,“ siis on maksumaksjate riigi eesmärk tagada võimalikult rohkem maksumaksjaid kodanikke, kes saavad tulu, mis on vastupidine näide sotsiaalriigile, mille eesmärk on tulude ümberjagamise kaudu tekitada rohkem riigisõltlasi. Sotsiaalriik võib tekitada kodanike kihistuse, kes ei üritagi oma sotsiaalset seisundit parandada ning nad võivad muutuda permanentseteks riigisõltlasteks. Riigisõltlane soovib vaid, et riik talle võimalikult rohkem annaks, naabri-Juhanilt võimalikult palju ära võtaks ja temalt endalt vastutasuks midagi ei tahaks. Kui sotsiaalriigis üritatakse maksumaksmisest kõrvale hoiduda või kompenseerida suuremat maksukoormust kõiksuguste hüvitistega (nt Riigikogu), siis maksumaksjate riigis oleks maksude laekumine prestiižiküsimus.

Kuidas arvestada maksumaksjate ringi? Maksumaksjateks kvalifitseeruvad kõik, kes on valitava organi legitiimsuse perioodi jooksul maksnud riigile tulumaksu. Igal kodanikul on sõltumata tema soost, päritolust, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest, usutunnistusest, varanduslikust seisust jms kriteeriumidest õigus saada endale valimisõigus ainult ühel tingimusel: ta kvalifitseerub maksumaksjaks, st tema peab riiki üleval, mitte pole ülalpeetav. Kui suur on maksumaksjate ring Eesti Vabariigis? Arvatavasti laieneb valimisõigus üle 50%-le elanikest. Maksu- ja tolliamet on tänavu veebruaris teada andnud, et ootab 645 000 tuludeklaratsiooni esitamist, mis on umbes 1,3 miljonilise rahvaarvu juures pool rahvastikust. Pole teada, kas selle arvu sisse on arvatud kõik maksumaksjad või ainult need, kellele on deklaratsiooni esitamine kohustuslik. 1,3 miljoni rahvaarvu juures tuleb aga arvestada, et see sisaldab isikuid, kes ei ole nagunii valimisõiguslikud: välismaalased ja kodakondsuseta isikud, alaealised, teovõimetud, vangid jne.

Valimisõigusega seotud piirangud esinevad paljudes demokraatlikes riikides: kodakondsuse piirang, ealine piirang, tervisepiirang. Eesti Vabariigis ei saa valimistel osaleda vanglakaristust kandvad isikud. Mis saab neist, kes kaotavad õiguse valida? Nad säilitavad kõik muud olulised inim- ja kodanikuõigused, aga kuna nad on riigi ja maksumaksjate poolt ülalpeetavad, siis nende võime riigi juhtimises osalemiseks saab mingil perioodil olema piiratud. Kodanike õiguseid iseenesest ei ole piiratud, sest igaühel on õigus saada maksumaksjaks ja omandada sellega valimisõigus. Demokraatliku riigikorralduse juures tuleb valimisõiguseta kodanike huve arvestada, kuigi neil puudub otsene juurdepääs riigi valitsemisele. Vanas Roomas olid kodanike õiguste kaitseks ametisse seatud rahvatribuunid. Valimisõiguseta kodanike huvide esindamiseks võiks sellise institutsiooni taastada. Rahvatribuuni kaudu toimuks valimisõiguseta kodanike side seadusandlike organitega ning neil võiks olla mingites küsimustes vetoõigus parlamendi otsustele.

Maksumaksjad sotsialismi hüvesid ravimas

http://www.toonpool.com/user/1631/files/taxpayers_cure_the_crisis_259645.jpg

Lapsed valima?

@ckrabat

Kui kunagi põhjustasid lapsed Nõukogude Liidus viljaikalduse, lauldes „Olgu jääv meile päike“, siis tänasel päeval on Eestis üha rohkem kuulda populaarset lastelaulu „Hurraaderii, hurraaderaa, küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes“.  Ühiskonnas on päevakorrale tõusnud valimisõiguste laiendamine 16-le eluaastale. Ideega tulid kõigepealt välja noorteorganisatsioonid. Justiitsminister Kristen Michal algatas hiljuti vastava diskussiooni Riigikogus. Samalaadse ideega tuli välja ka tema Soome kolleeg Tuija Brax. Praegu on Austria Euroopas ainus riik, kus nii noored inimesed omavad valimisõigust. 16-aastastel on valimisõigus veel Kuubal (huvitav, keda nad seal valivad?) ja Brasiilias.

Miks on sellise sammu vajalikkus tõusnud päevakorrale Eestis, kus on Euroopa üks suletumaid ja konservatiivsemaid ühiskondi? Poliitikute ambitsioonid on tajutavad: loodetakse juurde saada kergestimõjutatavaid valijaid, kellega ei pea pidama sisulist diskussiooni ning keda on lihtsam „ära osta“. Äraostmine ei tähenda siinjuures ilmtingimata kommide, kondoomide ja 50-eurostega ostmist, mis töötab samasuguse efektiga nii noorte kui pensionäride peal. Ära saab osta teostamatute lubadustega. Küsitavaks muutub siin pigem, missuguse kvaliteediga on hääl 16-aastase elukogemuse juures. Selleealised valijad on tavaliselt veel vanematest majanduslikult sõltuvad. Nad ei tohi osta ning tarbida tubakat ja alkoholi, iseseisvalt istuda autorooli ning ilma vanemate nõusolekuta abielluda, kuid riigi kõige tähtsamate ja olulisemate otsuste tarvis peetakse neid piisavalt küpseteks.

Valimisõigusega mängimist ning valimistel antud hääle kvaliteedinõuete allalaskmisega on poliitikud mänginud varemgi.  Mõned aastaid tagasi üritas grupp seltsimehi (N: Tõnis Lukas, Andrei Hvostov) juurutada populaarset ideed anda laste eest lapsevanemale valimistel lisahääli. Esimesel silmapilgul võib see väiksusekompleksides vaevleva Eesti jaoks, kes elab väljasuremise hirmus, olla kutsuv virvatuluke õiglasema ühiskonna poole. Kokkuvõttes taandub kõik siiski proletariaadi diktatuuri kaasaegsemate lahenduste otsingutele. Valimindmees koputab uksele ja seepärast on igasugune lahendus, mis odavdab hääle kvaliteeti, poliitiku jaoks teretulnud. Piiks-piiks ja hääl tuleb! Poliitikule on vaja, et valija karjuks „Kaks jalga halb, neli jalga hea! Mää!“, mitte et ta hakkaks arutlema valimisprogrammide nõrkade ja tugevate külgede üle.

Meie vananevas ühiskonnas kipub esile tulema laste kultus ning pensionieelseid veel täies elujõus kodanikke kiputakse kergesti maha kandma. See on erinev muudest Lääne tsivilisatsiooni mõjupiirkonda kuuluvatest riikidest, kus mõiste „eakas“ piir nihkub  palju kaugemale. Ka 50-60 aastane kodanik võib olla pop ja noortepärane, kuid tal on olemas midagi, mida noortel ei ole – see on kogemus. Sellise kodaniku hääl on valimistel palju kvaliteetsem, sest tema elukogemus võimaldab tal läbi näha odavat poliitikat ning vahet teha lubaduste ning eesmärkide vahel. Valimisea langetamise suhtes on ka noored eri meelt. Paljud vastutustundlikud noored ei kipu ummisjalu valima. 16-aastase Rosanna Lintsi intervjuust võib lugeda: „Ma arvan, et enamus 16-aastaseid ja ka mõned täiskasvanud ei tea parteide vaadetest suurt midagi ja teevad oma otsuse reklaami, tuttavate, sisetunde või muu säärase järgi.“ Ohu märgina võib käsitleda noorte haridustaseme langust. “27 protsendil 18–30-aastastel inimestel kõigest põhiharidus. Neist iga kümnes ehk ligi 8000 noort on lõpetamata põhiharidusega.”

Populaarne poliitika on hurraapoliitika, kui riigi saatuse eest otsustatakse Novgorodi WC-s, mitte ratsionaalsete otsustusprotsesside juures. Valijatelt ei eeldatagi teadliku valikut, vaid et ta hääletab valimistel nagu „Tantsud tähtedega“ telesaates või „Eurovisiooni“ lauluvõistlusel. Poliitiline seebiooper käib täiega. Tähtis on valijale meeldida. Totaalne meedia kui odava valija reklaamiagentuur on tagajalgadele aetud, sest tema võim aina kinnistub. Riiki juhib seakari, mitte Tallinna raad. Poliitikute võõrandamine riigist ja rahvast kasvab, sest nad peavad olema totaalse meedia jaoks populaarsed, kuid populaarsus vähendab vastutust. Valimiskampaanias antud lubadused on odavad lubadused. Loosung „Kõik valima!“ on ohtlik loosung, sest see vabastab valijad vastutusest. Valija täidab valimiskohustust – „Nii peab! Hurraa!“ ja tal on sisuliselt ükskõik, millist poliitikat ta valib.

Pigem tuleks mõelda, kuidas tõsta valimistel osaluse kvaliteeti, mitte kvantiteeti ja esimene samm sellel teel oleks igasuguse valimisreklaami keelustamine. Mida vähem on valija mõjutatud omakasupüüdlike odavate lubaduste poolt, seda kvaliteetsem on tema hääl. Põhimõtteliselt oleks õige laiendada valimisõigust üksnes maksumaksjatele, sest nende hääl on vastutustundlikum. Nemad on raskemini äraostetavad. Ülalpeetavaid ei tohiks ilma jätta tervisekindlustusest, vaid valimisõigusest. Valimisea langetamist kalduvad toetama erakonnad, kes ise sõltuvad rohkem noorte häältest: Reformierakond ja sotsid. IRL ja keskerakondlased on palju kõhklevamatel positsioonidel. Kuigi viimane on lauspopulistlik erakond, kes valijate meelitamisel ei ütle ära kaudsest häälteostust – 500 krooni pensionäridele, on tema sihtgrupp rohkem vanemaealised kodanikud, kes on sama mõjutatavad nagu noored. Ka IRL toetajaskond tugineb rohkem vanematele, konservatiivsematele ja rahvuslikult mõtlevamatele kodanikele.

Kui aga valimistel antud häälel ei ole enam väärtust ning valijate kontingenti tahetakse ilmtingimata laiendada, siis ei tohiks ära unustada rõhutud vähemust, vaimse puudega kodanikke, kelle õigusi rängalt rikutakse. See on kontingent, kust nii mitmedki meie praegused erakonnad saaksid endale tänuväärseid toetajaid. Tulevad meelde ühe teise riigi valimised, kus üks erakond osutus üllatavalt populaarseks kinnistes asutustes – sõjaväes, vanglates ja psühhoneuroloogia haiglates.

Meie oleme ühtsed

Parlamentaarse riigikorraldusega demokraatliku vabariigi valikuvõimalus

@huviline

Kohaliku elu suursündmus, Riigikogu valimised 06.03.2011.a (e-hääle andmise võimalus juba alates 24.02.2011.a) tõstatab taas küsimuse valimiste sisust (hääletamise kvaliteet). Poliitiline valimisvõitlus käib häälte nimel, mille arvust sõltub võimule pääsemine demokraatlikus riigis. Seega on hääletamise kvaliteet kõigi demokraatlike riikide alaline põhiküsimus, sest eksisteerib oht, et võim võõrandub hääletajast, mis kujutab endast  demokraatlike riikide igapäevast fooni.

Erinevate valikuviiside reformimine (roheliste erakond), valimisvabaduse seadusandlik tagamine, sh valimiste takistamine, sedelite võltsimine või valimispõhimõtete vastu eksimine kui keelatud tegevuse raamid, ei määra hääletamise kvaliteeti. Samuti ei näita hääletamise kvaliteeti protestihääled (Tarandi-efekt), sest need on üldjuhul antud protestist ähmaste silmadega. Näha valitsevat olukorda selgete silmadega on selle tõttu saanud üheks kvaliteetse hääletamise  kriteeriumiks. Iga kodaniku huvi on Riigikogu, kohaliku omavalitsuse volikogu ja Euroopa Parlamenti valides hääletada usaldusväärse isiku poolt, kellele antud hääl jääb kõlama, mitte ainult ei aita pääseda võimule. Seega on teine kvaliteetse hääletamise kriteerium: kõlama jäämine.

Kummati ei kuulu õigus hääletada põhiseaduse teises paragrahvis sätestatud põhiõiguste hulka. Ometi, hääletada kvaliteetselt, teha õige valik, see eeldab konkreetseid põhiseaduslikke eesmärke ja nende vahelist konkurentsi. Poliitiku tegutsemine valimistejärgselt mittetulundusühingu koosseisus (erakond) või üksikpoliitikuna ei oma sellisel juhul tähtsust. Tema võimalused on alati eesmärgist määratud ja seega finaalsed.

Muidugi, hääletajale soodsas suunas tulemuslikult tegutsev poliitik on ideaal. Kuid ainult sarnase mõttekäigu ajel on kodanikul võimalik langetada usaldusväärne otsus, kellele anda oma hääl.  Teadvustades seejuures, et hääl, mida igal valijal on üks, antakse ära, antakse kellelegi. Hääle andmisega tekkib hääletaja ja poliitiku vahel esindussuhe, mitte võlaõiguslik suhe. Probleem on selles, et esindussuhe on oma olemuselt sarnane võlaõiguslikule suhtele, vähemalt tahetakse seda sageli sellisena näha, kuna ka siin tekkib pakkumise ja nõustumise olukord.  Poliitik esineb ettepaneku tegijana (lubadused), saab rahvahääletusel mandaadi, mille järel tema täidab lubadused (valimisprogramm), millest tulenevad teatud hüved hääletajatele. Selline käitumisviis on käsitletav ettepanekuna teha pakkumus ja põhiseaduse preambulast tulenev poliitika eesmärk (rahvuslik enesemääramine) on sellega pea peale pööratud. Poliitik käsitleb ennast edaspidi seadusandjana, kellele rahvas on tegelikult võlgu, mitte vastupidi. Kodanik on andnud hääle, poliitik on saanud mandaadi ja annab vastu seaduse. Hääled transformeeruvad seadusteks. Kuid on ilmne, et kirjeldatud transformatsioon, mis ajalooliselt on käibel juba ostrakismist alates, eemaldub kvaliteetse hääletamise põhimõttest.

Rahvahääletus peaks olema riigivõimu teostamise vorm, kaalutletud tegevus või tegevusetus. Mõlemad on võrdselt usaldusväärsed võimalused kui nende eesmärgid on piisavalt konkreetsed ja realiseeritavad. Järgnevalt vaatleme milliseid võimalusi võib ette näha  kvaliteetse rahvahääletuse puhul tegevuse vormis ja seejärel tegevusetuse vormis (kodanikuallumatus). Neist viimane näib valitsevas olukorras olevat eelistatuim.

Hääletamine on kvaliteetne kui kodanik saab anonüümselt antud hääle edasist käekäiku jälgida (hääle kõlamine) ja esindussuhe ei transformeeru võlaõiguslikuks suhteks.  Efektiivseid võimalusi, kuidas kodanik saab oma hääle käekäiku jälgida, on täna kahjuks veel vähe. Mõned neist võimalustest on poliitiku tagasikutsumise võimalus, arupärimine valimisprogrammi täitmise kohta, valimissüsteemi muutmise võimalus. Poliitiku tagasikutsumise võimalus taandub tegelikuses aga lihtsalt ressurssi raiskavaks ettevõtmiseks, kuna uus poliitik jätkab vanades raamides, seega ei ole selle võimaluse kasutamine mõttekas. Arupärimine valimisprogrammi täitmise kohta tasalülitub tavaliselt poliitilise vastutuse  kontrollimatuse tõttu. Hea mees, kes lubabki. Valimissüsteemide muutmise võimalus (reform) aga kuulub pigem propaganda ja reklaami valdkonda, kuivõrd kehtiv valimissüsteem (antud oludes proportsionaalne)  on alati optimaalne. Süsteemid ei määra kunagi asja sisu, kuigi selline mulje võib sageli jääda, pakend saab minimaalselt anda üksnes aimu võimaliku sisu kohta.

Võib välja pakkuda mõningaid võimalusi arutluseks, kuidas kodanik saab oma hääle liikumist efektiivselt kontrollida. Üks võimalus  on antud hääle liikumise jälgimiseks käsitleda seda hääletajale kuuluva unikaalse teosena ja rakendada antavale häälele autoriõiguste kaitset. Poliitik on kohustatud antud häält kasutama vastavalt sellele, mille kasutamiseks hääl on antud. Teiseks tuleb selget rõhutada esindussuhte põhimõtet, esindaja ei saa võtta endale õigusi, mille andmise või endale võtmisega poleks esindatav nõus olnud. Poliitik on valija esindaja, mitte võlausaldaja. Hääletaja võiks seejuures läbi mängida vähemalt viis erinevat hüpoteetilist olukorda: kui kandidaat pärineb teisest piirkonnast, kui kandidaat on noorem kui 40 aastat (presidendiiga), kui kandidaat on valijaga samast soost, kui kandidaadi maine on rikutud (nt kedagi ajalehe veergudel sõimanud), kui kandidaat on edev (pillaja). Eraldi ja väga tõsiselt tuleks suhtuda olemasolevate tehniliste abivahendite kasutamise võimalusse (e-hääletamise võimalus ümberhääletamiseks), mis tulevikus kindlasti laieneb igapäevaseks operatiivseks tegevuseks.

Igal kodanikul on teatud soovid, eelistused, mida ta hääletades silmas peab. Kui kodaniku hääl langeb kokku kandidaadi tegevusega, kelle ta on otsustanud valida, siis saab kodanik valimistsükli lõppedes hinnata kas muutused tegelikus elus langevad kokku tema eelistustega. Kui jah, siis oli valik sisuline, kui ei, siis on kodaniku hääl jäljetult kadunud. Nt hääletas majaomanikust kodanik läinud valimistsükli alguses Harjumaal Tallinnas Pirita linnaosas keskerakondlasest linnapea hr T poolt, aga keskerakond tõstis maamaksu, mille poolt kodanik kindlasti ei oleks hääletanud. Järgmises valimistsüklis jääb nüüd kodanikule ainukeseks võimaluseks oma hääle usaldusväärsuse tagasivõitmiseks pöörata selg hr T-le, et mitte uuesti sama reha otsa astuda. Kuid on võimalik, et hr T teeb ise koos erakonnaga muudatuse järgmises valimistsüklis ja rõhutab edaspidi linna finantseerimisel hoopis ettevõtlusmaksu osatähtsust.

Jäljetult kaduva hääle fenomeni süvenemise vältimiseks tuleks ka suhtumist muuta, sh ühiskondlikku suhtumist. Kui üksikust häälest tähtsam on riik ja ühiskond, siis jääb demokraatliku vabariigi kodanikule alati võimalus panna valimiskasti puhas valimissedel. Jalgadega hääletamisest oluliselt mõjuvam on selja pööramine rääkivatele peadele riigikogus, kelle ainsaks eesmärgiks on oma perekonna kapitaliseerimine. Põhiline on mitte lasta end äraostmatutel mõjutada neile soodsas suunas ja mitte lasta enda mõjutada propagandast: minge kõik valima. Minu hääl on minu oma ja nii odavate võtetega ma ennast ära osta ei lase ehk teiste sõnadega öeldes: „Mina olen Jaaguarikäpp. See on minu mets“ (lõik filmist „Apocalyptica“).

märts 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.