Uue riigi sünd V – Catalunya

@ckrabat

Pürenee poolsaare kirdeosas elavad katalaanid korraldasid hiljuti, 11.septembril, inimketi Kataloonia (katalaani k. Catalunya) iseseisvuse toetamiseks, mille suureks eeskujuks oli 1989.a. Eestit, Lätit ja Leedut ühendanud Balti kett. Nii nagu Baltimaid loeti omal ajal Nõukogude Liidu edumeelseks regiooniks, nii on ka Hispaaniast eralduda soovivad Kataloonia ja Baskimaa majanduslikult kõige arenenumad piirkonnad. Leedu peaministri Butkevičiuse toetusavaldus tõi kaasa suursaadiku kutsumise Hispaania välisministeeriumi. Eesti on olnud oma avaldustes märksa vaoshoitum. Viimasel ajal, arvestades Lõuna-Euroopa üle jõu elavate riikide klubisse kuuluva Hispaania majandusraskusi, on toetus majanduslikult edukama ja jõukama Kataloonia lahkulöömisele ülejäänud Hispaaniast tugevnenud. Küsitlused näitavad, et Kataloonia iseseisvust toetab veidi üle poole (41-57%) elanikkonnast ja kindlalt vastu on 18-36% elanikest. Veel 15 aastat tagasi toetas Kataloonia iseseisvumist vaid kolmandik küsitletutest. Uue riigi sünniprotsess on käivitunud ja sunniviisiline abort ei pruugi olla just kõige mõistlikum lahendus sellele reageerimiseks.

Katalaanide ambitsioon omariiklusele omab sügavaid ajaloolisi juuri. Hispaania tekkis kahe kuningriigi Kastiilia ja Aragoonia ühinemisel ning Kataloonia moodustas neist Aragoonia kuningriigi südame. Kastiilia pärilussõjas 1475-79 toetasid Aragoonia ja katalaani ülikkond eelmise kuninga poolõde Isabeli, kes abiellus Aragoonia kuninga Fernando Katoliiklasega ja tõusis ühendatud Hispaania troonile. Esimesed katsed Kataloonia vabariigi kehtestamiseks tehti juba 1640.aastal, kui Pau Claris i Casademunt’i eestvõttel kuulutati välja Kataloonia vabariik. 1640-59 toimus katalaani “koristajate” ülestõus (Guerra dels Segadors), mille tulemusena jagati Kataloonia Püreneede lepinguga Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Katalaanid moodustavad kolmandiku Lõuna-Prantsusmaa piirkonna Roussillon’i elanikest. Katalaanidel on üks oma riik küll olemas, sest nad moodustavad enamuse Andorras ning katalaani keel on pisikese vürstiriigi ametlik keel.

Peale 17.sajandit on katalaanide rahvusriik kuulutatud välja veel kolmel korral. 1873.a. kuulutas Baldomer Lostau Hispaania vabariikliku ülestõusu käigus välja Katalaani riigi. Hispaania kodusõja käigus 1930-tel aastatel kuulutati sõltumatu Kataloonia riik välja koguni kahel korral – kõigepealt Francesc Macia 1934.a. ja siis Lluis Companys 6.oktoobril 1934.a., kuid mõlemal korral lõppes rahvusriigi väljakuulutamine nurjumisega ning olid nad sunnitud leppima autonoomiaga Hispaania koosaseisus. Kataloonias levisid maailmasõdade vahel tugevad anarhistlikud meeleolud. Anarhistide survel kehtestati Kataloonias esimesena Euroopas 1919.a. kaheksatunnine tööpäev. Kui Franco režiim tühistas Kataloonia autonoomia ja surus katalaanide eristumistaotlused maha, siis peale Franco surma ja demokraatliku riigikorralduse taastamist said katalaanid endale 1979.a. järjekordse autonoomia. 2012.a. Kataloonia parlamendivalimistel said enamuse iseseisvust toetavad erakonnad. 23.jaanuaril 2013 võttis Kataloonia parlament 85 poolthäälega vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mille kehtivuse Hispaania konstitutsioonikohus 8.mail esialgselt peatas. Hispaania peaminister Mariano Rajoy on olnud valmis katalaanidega läbi rääkima, kuid seisnud vastu iseseisvustreferendumile.

Hispaania reaktsioon võimalikule iseseisvusreferendumile on olnud äärmiselt tõrjuv. Rahvaste enesemääramisõigus on valikuline ja seda on tõlgendatud sageli endiste koloniaalterritooriumite õigusena iseseisvusele. Erinevused enesemääramisõiguse tunnustamisel tulevad selgesti esile Kosovos, kus valdav osa Euroopa riikidest on Kosovot suveräänse riigina tunnustanud, kuid selle vastu on teiste hulgas India ja Hiina, aga ka Venemaa, Hispaania, Rumeenia, Kreeka, Küpros ja Gruusia, kelle otsuse taga on selged sisepoliitilised põhjused. Kõik need riigid soovivad tagada õigust teiste riikide ja rahvaste üle valitseda. Rahvusriik võis olla progressiivne 19.sajandi poliitilisel maastikul, kuid 21.sajandil mõjub ta igandliku anakronismina. Ahto Lobjakas on kirjutanud rahvusriigi asendumisest rahvariigiga. Soov valitseda teiste rahvaste üle on üks minevikuigandeid, millest rahvusriigid teinekord valuliselt lahti ütlevad. Grusiinid peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda apsuate ja osseetide üle, venelased peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda tšetšeenide, tatarlaste ja jakuutide üle nagu ka hispaanlased peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda baskide ja katalaanide üle. Täpselt samamoodi kehutab mõnede eestlaste Petseri-unelmaid soov valitseda teiste üle, küsimata, kas teised sellega ka nõus on.

Ühtses Euroopa Liidus ei tuleks riikide murdumisse väga valuliselt suhtuda, sest piiride muutumisega sisuliselt midagi ei muutu. Tšehhid ja slovakid lahutasid teineteisest 1992.a. isegi ilma märkimisväärse rahva poolse surveta, lihtsalt poliitikud otsustasid eraldi elama hakata. Rahumeelseid abielulahutusi toimub aga harva. Praegusel juhul takistavad baskide ja katalaanide iseseisvuspüüdlused Kosovo suveräänsuse tunnistamist Hispaania poolt, aga kuidas on võimalik iseolemist maitsnud kosovare sundida vabatahtlikult alluma Serbia võimule, kus neid on lähiminevikus represseeritud. Sama ulmeline tundub apsuate vabatahtlik naasmine Gruusia rüppe. Türklaste Põhja-Küprose Türgi Vabariigi taasühinemine kreeklaste Küprose vabariigiga võib taastada etnilise konflikti igipõliste vaenlaste vahel. Üldlevinud arusaama järgi ei kuulu Euroopa piirid muutmisele ja tuleb tunnistada, et siin on ratsionaalne iva täiesti olemas. Ajaloo käigus on mitmed territooriumid käest kätte liikunud ning võib ette kujutada segadust, mis saabuks siis, kui kõik hakkaksid oma “ajaloolist õigust” taga nõudma, kuid siinkohal tuleks rahvaste enesemääramisõiguse realiseerimist piiride revideerimisest eraldi vaadelda. Iseseisvad Kataloonia, Baskimaa, Šotimaa, Wales või Korsika ei kujuta ohtu Euroopa poliitilisele kaardile nagu ei kujutanud kellelegi ohtu Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu lagunemine või ka Tšehhimaa ja Slovakkia lahutus.

Lax’n’Busto on 1986.a. asutatud katalaani rock-ansambel El Vendrellist