Kust tulevad pagulased – Eritrea

@ckrabat
Käimasoleva pagulaskriisi üheks lähteriigiks on Punase mere äärne Eritrea. Inimõigusorganisatsiooni Human Rights Watch andmetel on suurem osa pagulastest pärit neljast riigist Afganistanist, Eritreast, Somaaliast ja Süüriast. Eritrea tekkis iseseisva riigina maailma ja Aafrika kaardile 1993. aastal, vaid paar aastat hiljem kui taasiseseisvus Eesti, peale aastakümneid kestnud võitlust iseseisvuse eest. Ühtlasi oli see esimeseks näiteks Aafrikas, kui seal loobuti kehtivatest riigipiiridest kinnihoidmisest. Paljud Aafrika probleemid saavad alguse kolonisaatorite poolt kunagi maadejagamisega tõmmatud riigipiiridest, mis sageli ei ühtinud etniliste, usuliste ja kultuuriliste piiridega. Eritrea ajalugu on kirev. Esimesel aastatuhandel (u. 100-940) kuulus piirkond Aksumi kuningriigi koosseisu, mida peeti iisraellaste püha seaduselaeka asupaigaks ja Seeba kuninganna koduks. Peale Aksumi kuningriigi lagunemist tekkisid Eritrea aladel Bahr Negashi ja Medri Bahri riigid. Viimane neist kestis rohkem kui 750 aastat (1137-1890), kuni kohale jõudsid Itaalia kolonisaatorid. 1517 vallutas territooriumi Otomani impeerium, kuid 16. sajandi lõpus tõrjuti nad välja ja tänase Eritrea lõunaosas tekkis islamiusuline Aussa sultanaat. Esimesed Itaalia asunikud saabusid piirkonda 1882. aastal, kuigi Itaalia koloonia kuulutati ametlikult välja 1890. Samal aastal sõlmis Itaalia  Etioopia keisri Menelik II-ga Wuchale lepingu, millega viimane tunnustas territooriumi kuulumist Itaalia Kuningriigi koosseisu.

Esimese maailmasõja paiku elas Eritreas u 4000 Itaalia kolonisti, kuid Teise maailmasõja ajaks oli nende arv jõudsasti kasvanud, ulatudes peaaegu 100 000-ni. Itaalia võimu all parandati transpordivõrku, rajati mitmed tööstusettevõtteid. ehitati olulised raudteed, aga ka kaabliühendus Asmara ja Massawa vahel, arendati tervishoiuteenust ja põllumajandust. Eritrea muutus oluliseks kohvi eksportijaks. Itaallaste poolt rajatud hüvedest said osa ka piirkonna põliselanikud. Teise maailmasõja künnisel peeti eritrealaste, nii kolonistide kui kohalike, elatustaset üheks eeskujulikumaks terves Aafrikas. Teise maailmasõja ajal, 1941.a., vallutasid Eritrea Briti koloniaalväed ja 1943, peale Itaalia alistumist, kehtestati seal Briti sõjaväeline administratsioon, millega algas Eritrea allakäik. Ametlikult lõpetati Itaalia võim Eritreas 1947.a. ja suur osa Itaalia kolonistidest lahkus. 1950.a. otsustas Etioopia keiser Haile Selassie I esitada nõude Eritrea territooriumile. Varasema ajaloo kestel ei olnud Eritrea mitte kunagi kuulunud Etioopia koosseisu ning Eritrea territooriumil olnud riigid pidasid etiooplastega pidevalt sõdu. Etioopia nõudmisi toetasid britid ja ameeriklaseks tasuks Etioopia keisri toetuse eest neile Teises maailmasõjas. Kuigi esialgu tahtsid britid Eritrea jagada Sudaani ja Etioopia vahel, nägi ÜRO Peaassamblee resolutsioon ette Etioopia ja Eritrea föderatiivse riigi moodustamist. Eritrealaste nõudeid iseseisvusreferendumi korraldamiseks ei võetud kuulda ning 1952 liideti Eritrea Etioopiaga. 1962.a.annekteeris keiser Haile Selassie Eritrea, saatis sealse parlamendi laiali ja lõpetas föderatiivse korralduse, mis oli stardipauguks 32 aastat kestnud kodusõjale.

Eritrea Vabastusrinne (kuni 1960 Vabastusliikumine) loodi 1958.a. Kairos ning seda juhtis Hamid Idris Awate, endine Itaalia koloniaalarmee sõdur, kes Teise Maailmasõja ajal võitles brittide vastu. Awate suri segastel asjaoludel 1962.a. Vabastusrindesse koondusid esialgu põhiliselt madalikuala moslemid, kuid peale 1962.a. anneksiooni liitusid sellega ka paljud põhiliselt mäestikualasid asustanud kristlased. 1970 eraldus Vabastusrindest marksistlik Eritrea Rahvavabastusrinne, mis 1980-tel aastatel muutus juhtivaks vastupanujõuks ning mille võitlejatest kolmandiku moodustasid naised. 1974.a. kukutati Etioopia keiser Haile Selassie I ning võimule pääses nõukogudesõbralik sõjaväeline hunta Mengistu Haile Mariami juhtimisel, kuid eritrealaste võitlus iseseisvuse eest jätkus. Neid toetasid põhiliselt Hiina, Liibüa, Süüria, Sudaan ja Somaalia. Etioopiat toetasid eelkõige Nõukogude Liit ja Kuuba, kuid perestroika aastatel kadus Moskva tugi ära ja eritrealased saavutasid kontrolli suure osa territooriumi üle. Võitluses Mengistu režiimi vastu tegid nad koostööd Etioopia opositsiooniliste liikumistega, kes mais 1991 tulidki võimule, mis lõi soodsad tingimused Eritrea iseseisvustaotluste realiseerimiseks. Juba varem, 1989, algasid Eritrea ja Etioopia vahelised rahuläbirääkimised Ameerika Ühendriikide endise presidendi Jimmy Carteri vahendusel.

1993.a. aprillis toimus ÜRO kontrolli all iseseisvusreferendum, millega 99,8% eritrealasi soovis sõltumatut riiki ning 27.aprillil kuulutati iseseisvus välja. 1994 moodustati Eritrea Rahvavabastusrinde (EPLF) baasil valitsev Demokraatia ja Õigluse Rahvarinne (PFDJ), mis on ainus legaalne poliitiline partei riigis, kuigi põhiseadus lubab mitmeparteisüsteemi. Valimised pidid toimuma 1995.a., kuid neid on pidevalt edasi lükatud. Partei liider on riigi president Isaias Afwerki, 69-aastane kristlane, kes on saanud ideoloogilise ja sõjalise väljaõppe Hiinas. Peale naasmist Eritreasse oli ta EPLF rajajate hulgas, selle sõjaline juht ning alates 1987 liider. Peale iseseisvuse väljakuulutamist kuulutas Afwerki end riigipeaks. Riigis arvatakse olevat u 10 000 poliitvangi ning umbes miljon on Eritreast põgenenud (rahvaarv 6,5 miljonit). Iga kuu ületab tuhandeid põgenikke Sudaani ja Etioopia piiri. Sajad tuhanded Eritrea põgenikud neis riikides on paigutatud ülerahvastatud ÜRO põgenikelaagritesse. Aastal 2014 taotles Euroopast varjupaika 36 900 eritrealast. Eritrea elanikkonnast on veidi üle poole kristlased ning vähem kui pooled moslemid. Lubatud on neli religiooni: eritrea õigeusk, sunniitlik islam, katoliiklus ja luterlus. Üheksast tunnustatud etnilisest grupist on suurimad tigrinjad (55%) ja tigred (30%). 40% rahvastikust on alla 15 aasta vana, 1000 elaniku kohta sünnib 30 last, pool rahvastikust elab alla vaesuspiiri (keskmine aasta sissetulek alla 600$) ja vaid 58% on kirjaoskajad. Eritreas eksisteerib vaid riigi poolt kontrollitud meedia ning puudub vaba ajakirjandus. Välisajakirjanikel lubatakse riigist ainult positiivselt kirjutada, muidu saadetakse maalt välja. Ka majandussüsteem on riiklikult kontrollitud ning erasektori osakaal peaaegu olematu. Kuigi Eritrea elanike elatustase on üks madalamaid maailmas, teenib riik suuri kasumeid kulla kaevandamisest. 2011. aastal võeti kasutusele Bisha leiukohad, mis on taganud majanduskasvu. Tulud lähevad aga valdavalt riigi sõjaliste vajaduste katteks.

Etioopiaga halvenesid suhted peagi peale iseseisvuse väljakuulutamist. Etioopia jäi sõltuma Eritrea sadamatest Massawast ja Assabist, kuid pooli rahuldavale kokkuleppele ei õnnestunud jõuda. Aastatel 1998-2000 peeti sõda, mis sai alguse piirivaidlusest Badme linna üle. Sõjategevuses hukkus üle 100 000 sõduri ja tsiviilisiku ning 20% territooriumist on tänaseni Etioopia poolt okupeeritud. Peale rahulepingut kehtestati poolte vahele demilitariseeritud tsoon ÜRO rahuvalvajate kontrolli all, kuid need pidid peagi lahkuma, sest ei suutnud ülesannet täita. Eritrea on maailma üks militaristlikumaid riike, kõik 18-40 aastased mõlemast soost kodanikud peavad läbima tähtajatu pikkusega kohustusliku sõjaväeteenistuse või riigiteenistuse mõne teise ministeeriumi alluvuses. Sõjaväeteenistusest hoidumise või “vale religiooni” tunnistamise eest on ette nähtud vanglakaristus. Bostoni ülikooli teadlane Dan Connell kirjutab “The Guardian’is” Eritrea naisest, kes teenis kuus aastat kohustuslikus riigiteenistuses ning kui ta liitus keelatud nelipühilaste kirikuga, siis teda vangistati, piinati ja sunniti paljastama sektikaaslaste nimesid. Tal õnnestus Eritreast põgeneda ja praegu omandab ta magistrikraadi Oslo ülikooli juures.  Keskmiselt teenib eritrealane riiki 6,5 aastat, kuid teenistus võib kesta ka palju kauem, üle kümne aasta. Kuni kodanikku pole teenistusest vabastatud, puudub tal õigus astuda ülikooli või saada tööd riigile kuuluvas asutuses või -ettevõttes, milline omandivorm on aga Eritreas valdav. Tõsi, emadus vabastab teenistusest, mistõttu on vallasemade arv riigis väga kõrge. Kohustusliku teenistuse algatas president Afwerki 1995. a., sest sellega lootis ta luua uut tüüpi distsiplineeritud ja tööka inimese, kes on saanud karastuse Eritrea armees ja kasvatatud rahvusliku uhkuse vaimus, samuti on militarismi õigustatud püsiva Etioopia ohuga. Eritrea armee on Aafrika üks suurimaid, kuid hoolimata teenistuskohustusest ei peeta nende kaitsetahet kõrgeks.

Kuigi formaalselt toimivad riigis seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim, ei ole parlament juba aastaid enam kokku tulnud. Riigieelarve ja kõik tähtsamad otsused on kuulutatud riigisaladuseks. Eritrea elanikke ajendavad põgenema põhiliselt tähtajatu sõjaväeteenistuse kohustus ning kohtuvälised hukkamised ja piinamised. ÜRO inimõiguste raportööri keeldusid Eritrea võimud riiki laskma. Kui 2011 puhkes piirkonnas näljahäda, keeldusid Eritrea võimud ÜRO-le informatsiooni edastamast ning ka toiduabist, et riigi mainet mitte kahjustada. Mais 2001 esitasid 15 valitseva partei poliitikut avaliku kirja, milles nimetasid president Afwerki tegevust konstitutsioonivastaseks. Suurem osa neist eesotsas kunagise rahandus-, välis-, ja kaubandusministri Haile Woldetensae’ga on veetnud sellest peale aastaid ilma kohtupidamiseta vangistuses, teised neist on maalt põgenenud. Eritrea süsteem on meie primitiivsete rahvuslaste unistus! Isikuvabaduste piiramisel on Eritrea jõudnud tulemusteni, mis rõõmustaksid paljusid meie nn “rahvuslasi”, kes unistavad sõjast ja taotlevad riiklikku kontrolli majandustegevuse üle. Võib-olla õnnestub korraldada “naistevahetuse” laadseid programme, kui eritrealased saavad tulla Eestisse lääne demokraatiaga tutvuma ning meie “rahvuslased” lähevad Eritreasse tutvuma sealse ühiskonna “saavutustega”? See peaks leevendama ka pagulaste saabumisega kaasnevaid pingeid, sest meie kohalikud rassistid ja ksenofoobid saaksid isikliku kogemuse osaliseks, kui tutvuvad eluga, mille eest sealsed inimesed põgenevad.

Eritrea suurim väärtus on tema sõjavägi. Foto aadressilt: http://www.visiteritrea.org/blog/wp-content/themes/theunstandard/scripts/timthumb.php?src=http://www.visiteritrea.org/blog/wp-content/uploads/2010/05/Eritrean-soldiers-edited-secondary.jpg&w=368.6&h=194&zc=1

Kesk-Aafrika Vabariik ja meie

@ckrabat
Eesti sõjaline missioon NATO juhitavates rahvusvahelistes julgeolekujõududes Afganistanis lõpeb käesoleva aasta aprillis, kuid me oleme otsimas endale uusi missioonipiirkondi, kuhu rahu ja vabadust viia. Võimalusi sõjalistes konfliktides osalemiseks ei ole tänapäeva üksteisega tihedalt seotud maailmas just palju ja seepärast peame pilgud suunama “kolmanda maailma” riikide poole. Õnneks tõmbasid Euroopa kolonisaatorid piirid seal just selliselt, et pakuvad lugematuid võimalusi etnilisteks konfliktideks ning aeg-ajalt mõni neist ikka kusagil lahvatab. Eriti tänuväärne piirkond selleks on Aafrika. Meie laevakaitsemeeskonnad osalesid 2010-2013 Euroopa Liidu piraatluse vastasel missioonil ATALANTA Adeni lahes ja Somaalia rannikul. Alates 2013.a. aitame Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Mali sõjaväge kaasajastada, et ta saaks riigi põhjaosas mässavaid islamiste välja tõrjuda, mis on positiivne, ning iseseisvusmeelseid tuareege talitseda, mis on jälle selline mitmeti mõistetav eesmärk. Nüüd siis oleme valmis prantslaste kutsel siirduma Kesk-Aafrika Vabariiki (KAV).

Prantsusmaa ongi näidanud üles aktiivsust Aafrika konfliktide lahendamisel kõigepealt Malis ja nüüd siis Kesk-Aafrika Vabariigis. Tegemist on ju tema endiste asumaadega, mille probleemid võivad ühel või teisel kombel mõjutada Prantsusmaad ja tema huvisid. Kuna Ameerika Ühendriikidel ja NATOl ei näi hetkel olevat midagi sobivat välja pakkuda, siis on Eesti pööranud pilgud Prantsusmaa poole. Sellel on ka reaalne ja väga praktiline põhjus, sest missioonil viibides on kaitseväelaste palk palju suurem, kui see, mida nad rahuajal kodus saavad, mistõttu on välismissioonidel osalemine nende jaoks vägagi oodatud võimalus. Kauaoodatud sõda Venemaaga ei pruugi veel niipea puhkeda. Mujal maailmas on endiselt rahutu Lähis-Ida, kuid rahvusvaheline sekkumine Süüria konflikti on peale Suurbritannia parlamendi otsust möödunud hilissuvel ning välisministrite John Kerry ja Sergei Lavrovi kokkuleppeid muutunud üsnagi ebatõenäoliseks. Pealegi on NATO viimasel ajal keskendunud õhuõperatsioonidele nagu näitas Liibüa operatsioon 2011. Maavägede sekkumisele minnakse Iraagi ja Afganistani kogemust arvestades ilmselt viimases hädas. Nii ei jää meilgi muud midagi üle, kui 1) osta lennukeid ja arendada õhuväge; või 2) vaadata mida teistel organisatsioonidel, eelkõige ÜROl ja Euroopa Liidul pakkuda on.

Prantsusmaa on alati olnud üks isepäisemaid ja kõige iseseisvama poliitikaga NATO liitlasi, kes jäi president de Gaulle’i isepäisuse tõttu  aastatel 1966-2009 välja NATO sõjalisest organisatsioonist ning mõistis hukka 2003.a. sõjalise interventsiooni Iraaki. Veel kümmekond aastat tagasi oli meil moes prantslasi nende väidetava ameerikavastasuse ja venesõbralikkuse ettekäändel kõigiti kiruda. Prantslaste otsus müüa Venemaale Mistral tüüpi dessantlaevu on meie usaldust nende vastu tugevasti kõigutanud, aga häda ei anna häbeneda. Hetkel on prantslastel meile midagi sellist pakkuda, mida ameeriklastel ei ole ehk siis pakkuda meie sõduritele võimalust sõdida. Vastusena ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile nr. 2127, mis andis mandaadi MISCA (Aafrika Liidu Rahvusvaheline Toetusmissioon Kesk-Aafrika Vabariigile) loomiseks, kuulutas Prantsusmaa 5.detsembril 2013 välja operatsiooni “Sangaris” ja praegu viibib seal juba 1600 Prantsusmaa sõjaväelast. Kaks prantslast on langenud. Eesti sidemed Kesk-Aafrika Vabariigiga pole seni uudistekünnist ületanud. See on üks väheseid riike, kellega meil ei ole veel diplomaatilisi suhteid ning suhtlemine toimub Prantsusmaa vahendusel. Eelmise aasta detsembris toetas Eesti Vabariik Kesk-Aafrika Vabariiki 80 000 euroga, mis eraldati ÜRO Lastefondi (UNICEF) tegevuseks Kesk-Aafrika Vabariigis, et Välisministeeriumi teatel “parandada seal elavate laste juurdepääsu haridusele, pöörates seejuures tähelepanu ka soolisele võrdõiguslikkusele.”

Iseseisev Kesk-Aafrika Vabariik kuulutati endises Prantsusmaa asumaal Ubangi-Sharis (Oubangui-Chari) välja Aafrika aastal 1960.a. Muule maailmale on see etniliselt kirev riik tuntud eelkõige Jean-Bédel Bokassa järgi, kes on olnud Aafrika üks värvikamaid poliitikuid, täiesti võrreldav naaberriik Uganda kunagise liidri Idi Aminiga. Bokassa sugulane ja riigi esimene president David Dacko kutsus Prantsusmaa Indohiina sõdades võidelnud ja kapteni aukraadini tõusnud Bokassa juhtima riigi relvajõudusid, kuid 1.jaanuaril 1966 kukutas too oma sugulase sõjaväelise riigipöördega. Bokassale meeldis väga Napoleon Bonaparte ja tema eeskujul kroonis ta end 1977.a. keisriks Bokassa I nime all. Bokassa võimu ajal jõudis riik pankroti äärele, sest luksusliku õukonna ülevalpidamine oli vaese riigi jaoks liiga kallis. Riigis kehtis terrorirežiim ning keiser oli ka surmanuhtluse tulihingeline pooldaja, kes laskis hukata isegi allumatust üles näidanud koolilapsi. Tüüpiline karistus Kesk-Aafrika Keisririigis oli kehaosade maharaiumine. Bokassa suur sõber oli Liibüa diktaator Muammar al-Gaddafi, kuid ta suhtles ka näiteks Prantsusmaa tolleaegse presidendi Valery Giscard d’Estaing’iga, kellele kingitud kaks teemanti aitasid kaasa tema valimiskaotusele 1981.a. Francois Mitterrand’ile.

Juba 1979.a., kui keiser Bokassa oli parajasti riigivisiidil Liibüas, kukutati ta Prantsusmaa langevarjurite kaasabil võimult ning presidendiks sai uuesti David Dacko, kes taastas vabariigi. Bokassa siirdus emigratsiooni Cote d’Ivoire’is, kuid sai hiljem poliitilist asüüli Prantsusmaal tänu oma teenistusele Prantsuse Võõrleegionis. 24.oktoobril 1986 pöördus vahepeal tagaselja surma mõistetud endine keiser kodumaale tagasi, kuid vahistati. Kohtuprotsessil esitati talle kokku 14 süüdistust sh kannibalismis, mis ei leidnud küll tõendamist. Kohus mõistis endise imperaatori uuesti surma, kuid 1981.a. Dacko võimult kukutanud uus president André Kolingba asendas surmanuhtluse kõigepealt eluaegse vangistusega, siis 20-aastase vangistusega ning 1993.a. sai Bokassa amnestia korras vabaks. Ta suri 1996.a. vaba mehena 75-aasta vanuses infarkti ning teda jäid leinama 17 naist ja üle 50 lapse. President Francois Bozizé, kellele Bokassa oli 1978.a. aastal andnud brigaadikindrali auastme keisrit solvanud Prantsuse allohvitseri läbipeksmise eest, rehabiliteeris 2010.a. endise keisri ja nimetas teda rahva suureks pojaks ning ehitajaks.

Bozizé tuli võimule 2003.a., kui ta kukutas 1993.a. ja 1999.a. demokraatlikel valimistel presidendiks valitud Ange-Félix Patassé. Patassé ajal tekkis riigis rivaliteet põhja hõimude, keda esindas valitsev president ning lõuna hõimude vahel, keda esindas eelmine president, kuid valimistel kaotanud Kolingba. Demokraatlikult valitud, kuid ebapopulaarne president toetus võimul püsimiseks Liibüa ja Kongo DV põhjaosa kontrolliva rühmituse Kongo Vabadusliikumise abile. Bozizé toetas algul Patassé’d, kuid läks üle opositsiooni poolele. 2005. ja 2011.a. kindlustas ta võimu valimisvõitudega, kuid 2004-2007 kulmineerunud uus kodusõda jätkus vahelduva eduga ning seda hoolimata mitmetest rahukokkulepetest osapoolte vahel. 2012.a. detsembris tõusis valitsuse vastu üles islamiusuline Seleka liikumine, kes 24.märtsil 2013.a. kukutaski president Bozizé hoolimata sellest, et viimase üleskutsel olid valitsust kaitsma saabunud Kesk-Aafrika Majandusühenduse väed ning riigis paiknesid veel väekontingendid Prantsusmaalt ning Lõuna-Aafrika Vabariigist. Uueks presidendiks kuulutati Nõukogude Liidus majanduse planeerimist õppinud islamiusuline Seleka liider Michel Am-Nondokro Djotodia.

Seleka tõus võimule on põhjustanud laiaulatusliku etnilise konflikti kukutatud presidenti Bozizé’d toetavate kristlaste ning Seleka põhijõu moodustavate moslemite vahel. Paradoksaalsel kombel on 80% elanikkonnast kristlased (50% protestandid, 30% katoliiklased) ja islamiusulisi on vaid kümnendik. Kuigi Djotodia teatas septembris Seleka laialisaatmisest, pole see teostunud. Novembris hoiatas ÜRO, et valitseb reaalne oht, kus riik langeb kaosesse ning riiki ohustavad genotsiid ning näljahäda. Rahvusvahelistel hinnangutel on riigis umbes 400 000 sisepõgenikku ja 68 000 inimest on põgenenud naaberriikidesse. ÜRO mandaadi saanud MISCA on loodud senise Aafrika Liidu missiooni FOMAC baasil (mis võttis üle Kesk-Aafrika Majandusühenduse missiooni) ning sinna kuuluvad Gaboon, Tšaad, Kongo Vabariik ja Kamerun ning neid toetab Prantsusmaa. MISCA kontrollib M’Poko rahvusvahelist lennuvälja 7km Banguist kirdes, mille kaudu saabub riiki rahvusvaheline abi. Kesk-Aafrika Vabariiki saadetakse ka ÜRO rahuvaatlejad. Prantsusmaa välisminister Laurent Fabius on lubanud ka teiste Euroopa Liidu liikmete abi. Üks võimalikke sõjalisi panustajaid on Belgia, kes on KAV oluline majanduspartner ning Poola. Eesti panuse iseloom ja suurus otsustatakse eeldatavasti jaanuari lõpuks. Vastavalt seadusele peab meie välismissioonid heaks kiitma Riigikogu. Selline tore riik on Aafrikas, kellest loodetavasti peagi saab meie uus suur sõber.

Bokassa kroonimine keisriks

Foto (autor Jeremy Hunter) aadressilt: http://jeremyhunter.com/photo.php?id=055&caption=Coronation%20of%20Emperor%20Jean-Bedel%20Bokassa

Tuareegide riik Azawad II

@ckrabat

Hiljuti sai teatavaks, et Eesti plaanib staabiohvitseride lähetamist EL võimalikule väljaõppemissioonile Malis. Möödunud aastal sõjaväelisest riigipöördest Malis alguse saanud sündmused on muutunud rahvusvaheliseks sõjaliseks operatsiooniks, millega on ohtu sattunud 2012.a. aprillis Mali põhjaosas välja kuulutatud Azawadi iseseisvus. Tuareegid kasutasid sõltumatuse saavutamisel  väidetavalt Al-Qaedaga tihedasti seotud islamiäärmuslike liikumiste Ansar Dine ja MOJWA (Lääne-Aafrika Ühtsuse ja Džihaadi liikumine) toetust, kuid iseseisvuse saavutamisele järgnenud sisekonfliktis tõrjusid islamiäärmuslased mõõduka separatistliku MNLA (Rahvuslik Liikumine Azawadi Vabastamiseks) suurematest linnadest (Gao, Timbuktu, Kidal, Ansongo) välja ning kehtestasid seal šariaadile tugineva repressiivse võimu, mis kogus kurikuulsust islami pühapaikade hävitamisega, mida nemad sidusid ebajumalate kummardamisega.  Islamiäärmuslaste omavolitsemine on aga kaasa toonud Euroopa ning Lääne-Aafrika Majandusühenduse (ECOWAS) riikide sekkumise Mali keskvalitsuse ning mässuliste vahelisse sõjalisse konflikti. 20.detsembril kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu ühehäälselt heaks 3300-liikmelise üksuse saatmise Malisse olukorra stabiliseerimiseks. ECOWAS, kus tooni annab Nigeeria, on varem läbi viinud edukad operatsioonid Libeerias ja Sierra Leones.

Tuareegide võitlusel iseolemise eest on juba pikk ajalugu. Esimene suurem tuareegide ülestõus prantsuse koloniaalvõimude vastu puhkes 1916-1917 Põhja-Niigeris. 1962-1964 puhkes Põhja-Malis Alfellaga ehk esimene tuareegide ülestõus, mis suruti Mali võimude poolt rängalt maha ning paljud ülestõusnud põgenesid Lõuna-Alžeeriasse. 1990-1995 toimus suur tuareegide ülestõus Malis (kus elab 450 000 tuareegi)  ja Niigeris (790 000 tuareegi), mis lõppes 1996.a. sümboolse relvade põletamisega Timbuktus. 2007-2009 toimus järjekordne tuareegide ülestõus Mali Kidali regioonis ja Niigeri Agadezi regioonis, mis lõppes Alžeeria vahendusel sõlmitud rahuga Malis 2008.a. ja Liibüa vahendatud rahuga Niigeris 2009.a. Liibüa liider Muammar al-Gaddafi toetas sageli tuareegide võitlust ning paljud tuareegi vastupanuvõitlejad eesotsas MNLA sõjalise juhi, Liibüa armee koloneli, Mohammed ag Najmiga leidsid varjupaika Liibüas. Peale Liibüa kodusõda pöördusid nad kodupaikadesse tagasi ning Liibüast saabunud relvastatud võitlejate toel asutati 2011.a. novembris sekulaarne rahvuslik liikumine MNLA ning 2012.a. jaanuaris alustati uut ülestõusu, mis lõppes iseseisvuse väljakuulutamisega. Sügisel käisid eravisiidil Eestis Azawadi välisminister Hama ag Mahmoud ja informatsiooniminister Moussa ag Assarid.

Ansar Dine (usu kaitsjad – araabia k.) ilmus laiema avalikkuse ette alles 2012.a. märtsis. Liikumise liider on tuareegi iseseisvusvõitluse üks legendaarsemaid juhte, Kidali regioonist pärit tuareeg Iyad ag Ghaly hüüdnimega Strateeg, kes paistis silma tuareegide varasema ülestõusu ajal 1990-1996. Peale relvarahu sõlmimist tegutses ag Ghaly  legaalselt, vahendas islamistide kätte sattunud saksa pantvangide vabastamist Alžeerias ja viibis Mali diplomaadina Saudi Araabias. Varem saatis ag Ghalyt sigareti- ja alkoholilembelise pidutseja kuulsus,  ta oli huvitatud muusikast ja kirjandusest ning toetas maailmakuulsat tuareegide ansamblit Tinariwen, kuid Saudi Araabias pöördus ta fundamentaalsesse islamisse. Pärast Malisse tagasipöördumist ei õnnestunud ag Ghaly’l pääseda sekulaarse MNLA juhtkonda ning ta lõi vastukaaluks islamistliku Ansar Dine, et võidelda šariaadi kehtestamise eest Malis. Ag Ghaly sidemetele islamistidega lisab värvi, et ta on Al-Qaeda Organisatsiooni Islami Maghrebis (AQIM) ühe liidri Hamada ag Hama hõimlane, kuid tema enda sidemed Al-Qaedaga pole kinnitust leidnud. Ag Ghalyt on süüdistatud ka sidemetes Alžeeria luurega.

Küll on Azawadi islamistidel sidemed Alžeerias kodusõda pidanud islamiliikumistega. AQIM  toetub Alžeeria berberi hõimudele, eeskätt kabiilidele, kuid tal on toetajaid Marokos ja Malis. Liikumise tugipunktid paiknevadki viimasel ajal Põhja-Malis, kuid tema põhieesmärk on Alžeeria rahvuslik-sotsialistliku valitsuse kukutamine. See on aktiviseerinud ka Alžeeria valitsust astuma samme Mali toetamiseks kodusõjas ning nad sulgesid piiri kahe riigi vahel. AQIM, varasema nimetusega Salafistlike Palvetajate ja Võitlejate Grupp, tekkis 1998.a. Alžeeria kodusõjas osalenud islamistide lõhenemisel. Liikumise emiir on matemaatiku haridusega Abu Musab Abdel Wadoud. AQIM teeb koostööd ka Nigeeria äärmusliku islamiliikumisega Boko Haram. Kui paljud MNLA võitlejad toetasid Liibüa kodusõjas Gaddafit, siis paljud islamistid sõdisid ülestõusnute poolel. MOJWA eraldus AQIM-st 2011.a. eesmärgiga laiendada liikumise tegevust Lääne-Aafrikas. Liikumise sõjaline liider on Timbuktu regioonist pärit Mali araablane Omar Ould Hamaha, hüüdnimega Hakka (AK automaadi järgi). 2012.a. ülestõusule järgnevalt võttis MOJWA juunis võimu üle Azawadi pealinnas Gaos, MNLA peasekretär Bilal ag Acherif sai haavata ja põgenes Burkina Fasosse, ning septembris songhaide kontrollitud Douentzas. Gaos hukkasid nad sealse Alžeeria asekonsuli.

Islamiliikumiste mõju Azawadis on ajanud ärevusse nii Mali naabrid kui lääneriigid, eriti Prantsusmaa. Kavandatakse 3000-mehelise ECOWAS-i missiooni saatmist Malisse. Prantsusmaa on saatnud Malile appi 800-mehelise kontingendi, kuid seda on plaanis suurendada 2500 meheni. Prantslasi toetavad Suurbritannia ja Taani lennukid, Saksamaa logistikud ja meedikud ning väiksemat üksust kavatseb sinna lähetada ka Belgia. Daniel Cohn-Bendit, 1968.a. üliõpilasrahutuste üks liidreid, kes on praegu Europarlamendi roheline saadik Saksamaalt, konstateeris, et sõjalise sekkumisega probleemi ei lahenda (vt Tarand), mis ühtib Londoni ülikooli professori Jeremy Keenani arvamusega. Keenani arvates ei seisne probleemi lahendus Mali võimu taaskehtestamises Azawadis, sest piiride tõmbamine kõrbeliivas ei pruugi osutuda produktiivseks. Erinevalt MNLAst, pole Ansar Dine peamine eesmärk Keenani väitel mitte Azawadi riigi suveräänsus, vaid teokraatliku šariaadil põhineva võimu kehtestamine. Samal ajal kui MNLA võttis üle Mali armee sõjaväebaase, heiskasid Ansar Dine võitlejad liikumise musta lipu linnade peaväljakul ning asusid võimu teostama. Viimaste teadete järgi on islamistid suurematest keskustest Gaost, Timbuktust ja Douentzast tagasi tõmbunud, kuid lahingud prantslaste osalusel käivad Konna pärast Azawadi piiril ja islamistide kätte sattunud Diabali pärast Mauritaania piiri lähedal.

Võimuvahekorrad Azawadis jäävad ebaselgeks. Islamistid valitsesid suuremates linnades, Ansar Dine Timbuktus ja Kidalis ning MOJWA Gaos ja Douentzas, kuid paljud väiksemad keskused jäid MNLA kontrolli alla. Kas rahvusvahelised jõud jõuavad kokkuleppele sekulaarsete tuareegi separatistidega MNLA-st? Võimalikke tulevikustsenaariume võib joonistada mitmeid, kuid ükski neist ei suuda pakkuda kõiki osapooli lõplikult rahuldavat tulemust: 1) sõjaline lahendus viib pikaajalise konfliktikolde tekkimine Põhja-Malis, mis võib edasi levida naaberriikidesse Mauritaaniasse ja Niigerisse. Mali võimud võivad rahvusvaheliste jõudude toel taastada kontrolli peamiste linnade üle, kuid nad ei suuda kontrollida Sahara kõrbe ja võimalus uueks tuareegide ülestõusuks püsib kõrge. Pikemas perspektiivis võib see tugevdada islamistide positsioone ning konsolideerida tuareege võitluses ühise eesmärgi nimel; 2) suudetakse jõuda kokkuleppele sekulaarse MNLA-ga ja nende kaasabil tõrjutakse islamistid välja. Tulemusena võib kujuneda föderatiivne riik ning olukord esialgu stabiliseeruda, kuigi võimalus rahutuste taaspuhkemiseks jääb alles; 3) loogiline lahendus ehk rahvusvaheliselt tunnustatud Azawadi riigi tekkimine on kõige ebatõenäolisem variant, sest maailmal ja Mali riigil on raske loobuda modernsest territoriaalse terviklikkuse kontseptsioonist; 4) vaevalt, et õnnestub ka islamiriigi loomine Azawadi territooriumil. Kas nii või teisiti, kuid tundub, et konfliktis tervikuna jäävad kannatajaks jällegi tuareegid. Ansar Dine destruktiivsele tegevusele on tänu võlgu ka Mali võimud, kes on suutnud kindlustada oma rahvusvahelist legitiimsust. Pikaleveniv kriis süvendab sotsiaalseid probleeme. Põgenike arv regioonis on ÜRO hinnangul 144 500 ning juba praegu on puudu toidust ja ravimitest, mille kohalevedu on keerulise olukorra tõttu raskendatud.

Azawad Map

Azawadi etniline kaart aadressilt:

http://www.fragilestates.org/2012/04/11/best-links-on-self-declared-state-of-azawad-in-mali/

Biafrast Boko Haramini – mis toimub Nigeerias?

@ckrabat

160-miljonilise elanikkonnaga Nigeeria on Aafrika kõige rahvarohkem riik, mis maailmas tähendab seitsmendat kohta. Meil on ta eelkõige tuntud „Nigeeria kirjade“ poolest, mille transparentsed äriskeemid on ka karmi Põhjamaa elanikke teinekord hullutanud. Kui Aafrika kunagi Euroopa koloniaalvõimude vahel ära jagati, sattus Nigeeria territoorium Briti impeeriumi koosseisu. Iseseisvus kuulutati välja Aafrika aastal, 1.oktoobril 1960. Kui esialgu jäädi Briti dominiooniks, siis 1963.a. kuulutati välja föderatiivne vabariik. Endiste koloniaalterritooriumide puhul uute riikide piirid enamasti ei järginud etnilisi ja kultuurilisi piire ja nii juhtus see ka Nigeerias. Riigis konkureerisid võimu pärast kolm suurt etnilist rühma – põhjas hausad (Kano, Sokoto), idas igbod (Port Harcourt, Enugu) ja läänes jorubad (Lagos, Ibadan).

Põhja-Nigeerias domineerivad islamiusulised hausad ja fulanid, kes kokku moodustavad umbes 30% Nigeeria elanikkonnast. Jorubad on valdavalt kristlased, kuigi arvestatava moslemi vähemusega, ja moodustavad umbes 20% elanikkonnast. Igbosid on 18% ja nad on ülekaalukalt kristlased. Kogu riigis on kristlasi ja islamiusulisi umbes pooleks. Kolme kogukonna vahel ei esine mitte ainult usulised, vaid ka poliitilis-kultuurilised erinevused. Hausa-fulani poolfeodaalsed riigid põhjas on traditsiooniliselt juhitud autokraatlike ja konservatiivsete islamiusuliste emiiride poolt, kes omakorda on poliitilise jõu ja religioosse autoriteedi koondanud sultani kätte. Traditsioonilised monarhiad toimivad ka joruba ühiskonnas, kuid need on olnud vähem autokraatlikumad ja sageli mitte päritavad. Igbod seevastu on elanud märksa demokraatlikumalt organiseeritud kogukondades.

Nigeeria ei ole jäänud puutumata veristest kodusõdadest. 1966. aasta tõi kaasa sõjaväelised riigipöörded. Jaanuaris kukutasid peamiselt igbodest vasakpoolsed ohvitserid igbost presidendi Nnamdi Azikiwe ja mõrvasid riigi Põhja-Nigeeria päritoluga islamiusulise peaministri Abubakar Tafawa Balewa ja Põhjaprovintsi peaministri Ahmadu Bello. Uueks riigipeaks sai relvajõudude juhataja igbost kindralmajor Johnson Aguiyi-Ironsi. Riigis puhkesid etnilised rahutused ja pogrommid. Aguiyi-Ironsi likvideeris föderaalse riigikorralduse ning kuulutas välja unitaarriigi. Sama aasta juulis panid põhja päritoluga ohvitserid tulevase riigipea Murtala Muhammadi juhtimisel toime vasturiigipöörde, mille tulemusena anti võim riigis armee staabiülemale kolonelleitnant Yakubu Gowonile, kes oli küll kristlane väikesest nga hõimust, kuid põhjast pärit.

30.mail 1967 kuulutas igbo-enamusega Kaguprovintsi kuberner kolonel Odumegwu Ojukwu välja Nigeeriast eraldunud Biafra vabariigi. 6.juulil alustas riigipea Gowon sõda eraldunud territooriumi vastu ja ründas Biafrat. Kodusõda kestis 30 kuud, 1970.a. jaanuarini, ja lõppes territooriumi taasühendamisega Nigeeriaga. Biafra president Ojukwu põgenes eksiili ja suri möödunud aastal 78-aastasena Suurbritannias. Biafrat jõudis ametlikult tunnustada ainult viis riiki (Gaboon, Haiiti, Cote d’Ivoire, Tansaania, Sambia), kuid nende võitlus Nigeeria keskvõimu vastu kogus palju sümpaatiat Läänes, kes abistasid riiki Punase Risti ja teiste valitsusväliste organisatsioonide kaudu (arstina viibis Biafras tulevane Prantsusmaa välisminister Bernard Kouchner). Biafrat toetasid mitteametlikult Prantsusmaa ja Kanada, aga abi saadi veel Iisraelist, Portugalist, Vatikanist, Lõuna-Aafrika Vabariigist ja Lõuna-Rodeesiast. Biafra õhuväge juhatas poola päritolu Teise maailmasõja õhuäss Jan Zumbach ning abi uuele vabariigile organiseeris rootslasest aviaator Carl Gustaf von Rosen. Biafra hümni „Tõusva päikese maa“ viis pärineb Jean Sibeliuse „Finlandiast“. Nigeeria valitsusele andsid sõjalist abi Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja Egiptus.

Kodusõja ohvreid võis kokku loendada ühest kolme miljonini. Sõjaväevõimude võit kodusõjas ei tähendanud sugugi mitte riigi rahunemist ning etnilised pinged on seal aeg-ajalt ikka orbiidile tõusnud. 1995.a. hukati ogoni hõimu vastupanuliikumise liidreid kirjanik Ken Saro-Wiva, kes võitles Niigeri jõe delta keskkonnakaitselise seisundi ja nafta mõõdutundetu ammutamise vastu välismaiste kompaniide poolt. Nigeeria on Aafrika üks tähtsamaid naftatootjaid ja OPECi liige. Sõjaväeline režiim asendus 1999.a. tsiviilvõimuga ning presidendiks valiti kodusõjas võitjate poolel silma paistnud riigi endine sõjaväeline juht joruba hõimust kristlane Olusegun Obasanjo. Kui Obasanjo järglane fulani hõimust Umar Musa Yar’Adua 2010.a. suri, sai presidendiks etniline ijawi Goodluck Jonathan.

Tänapäeva Nigeeria poliitilise elu orbiiti on kerkinud islamirühmitus Boko Haram, mille hausakeelne tõlge tähendab „Lääne haridus on pühaduseteotus (patt)“. Rühmituse ametlik araabiakeelne nimi Jama’atu Ahlis Sunna Lidda’awati Wal-Jihad tähendab tõlkes „Inimesed, kes on pühendunud prohveti õpetuste ja džihaadi propageerimisele.“ Boko Haram tegutseb Põhja-Nigeeria idaaladel ning eriti tugevad on tema positsioonid etniliste kanurite asualadel Maiduguris, kus ta asutati 2002.a. Arvatakse, et rühmitus taotleb islamiriigi ning šariaadi seaduse kehtestamist kogu Nigeerias. Vägivald Põhja-Nigeerias tugevnes 2009.a., kui tapeti Boko Harami liider Mohammed Yusuf. Hea lääne haridusega ning kallite Mercedes-Benzi mudelitega sõitnud Yusuf seadis kahtluse alla lääne teadused, sh darvinismi ja vihmateooria. Yusufi arvates tuleb vihm Jumalast, mitte loodusjõududest läbi Päikese põhjustatud vee aurustumise. Samuti ei saa Maa olla tema arvates taevakeha, sest see on vastuolus islami õpetusega.  Boko Harami on seotud Al-Qaeda’ga, kuigi otseseid tõendeid pole ning mõned analüütikud on neis sidemeis kahelnud. Kuigi uus liider Abubakar Shekau on ähvardanud vägivalla laienemisega, siis pole ka lõplikult selge, kui palju praegusest vägivallast on Boko Harami põhjustatud ning kui palju on tegemist meediaikooniga, mida  erinevad poliitilised ja kriminaalsed grupeeringud oskuslikult kasutavad. Hausade ja fulanite vaimne liider, mõjukas Sokoto sultan Mohamed Sa’ad Abubakar on Boko Harami tegevuse hukka mõistnud.


Mohammed Yusuf (1970-2009), Boko Harami endine liider

Foto: https://personainfieri.files.wordpress.com/2012/01/b9c2f-islamistmybh.jpg

Mis toimub Cote d’Ivoires?

@ckrabat

Kodusõjad ja siseriiklikud konfliktid Mustas Aafrikas on muutunud igapäevaseks asjaks. Cote d’Ivoire, eestipäraselt Elevandiluurannik, iseseisvus paljudele endistele Prantsusmaa kolooniatele iseloomulikult 1960.a. ja koguni 33 aastat juhtis riiki arstiharidusega baule hõimupealike järeltulija Felix Houphouët-Boigny (1907-1993), autoritaarne riigipea, kes külma sõja ajal hoidis häid suhteid Läänega ning suutis erinevalt paljudest teistest Lääne-Aafrika riikidest riigi majandusasjad hoida suhteliselt heas korras. Riigi põhilised ekspordiartiklid on kakao ja kohv. 1980-tel aastatel, kui kakao- ja kohvihinnad maailmaturul langesid, kannatas selle all ka riigi majandus ja põhjustas sotsiaalseid pingeid. 1982.a. leidsid aset üliõpilasrahutused papa Houphouët’  (presidendi hüüdnimi) vastu, mida juhtis Abidjani Ülikooli ajalooõppejõud Laurent Gbagbo (1945), kellest 2000.a. sai Cote d’Ivoire president.

1990.a.  puhkesid rahutused uuesti, milles nüüd osales ka armee ning juba raskesti haige Houphouët-Boigny oli sunnitud nõustuma režiimi liberaliseerimisega ja lubama opositsioonparteisid ning ametiühinguid. Samal aastal nimetas ta peaministriks majandusdoktori kraadiga tehnokraadi islamiusku Alassane Ouattara (1942), kelle isa pärines Burkina Fasost (mis vastavalt kehtivale seadusandlusele takistas teda osalemast presidendivalimistel 1995.a. ja 2000.a.). Kakskümmend aastat hiljem seisavad Gbagbo ja Outtara  erinevate poolte esindajatena jälle vastamisi, mistõttu kriisi algeid võib otsida papa Houphouët’ ajast. Pikaajaline president kandis umbes samasugust rolli nagu marssal Tito Jugoslaavias, kelle valitsusperioodil olid etnilised vastuolud tagaplaanil. Pärast papa Houphouët’  surma saabus nagu Jugoslaaviaski pikaajaline poliitiline kriis. Tema järeltulijaks saanud parlamendi esimees Henri Konan Bédié (1934) ei omanud piisavat poliitilist autoriteeti. Opositsion boikoteeris 1995.a. presidendivalimisi ning 1999.a. sekkus sõjavägi ning kukutas Konan Bédié.

2000.a. valimistel kaotas uus ajutine riigipea erukindral Robert Guéï (1941-2002) Gbagbole, kuid keeldus valimiste tulemusi tunnustamast, millest sai eelmäng järgnevale kodusõjale. Kodusõda puhkes septembris 2002.a. riigi põhjaosast pärinevate islamiusuliste sõjaväelaste ülestõusuga. Riik jagunes sisuliselt kaheks. Islamiusuline ja vaesem põhi liitus ülestõusuga ja katoliiklik ning rikkam lõuna toetas valitsust. Koguni veerand riigi kodanikkonnast pärineb naaberriikidest, põhiliselt Burkina Faso päritolu, kes tulid tööle sealsetesse kakao- ja kohviistandustesse.  See on põhjustanud etnilisi pingeid rahvusgruppide vahel.  Majandusliku olukorra halvenedes natsionalistlikud ja ksenofoobilised meeleolud intensiivistusid, mis süvendasid vaenu põliselanike ja immigrantide vahel. Vastukaaluks nõudsid ülestõusnud kodanikuõiguste tagamist riigis.

Ülestõusnute (Uued Jõud) poliitiliseks liidriks sai vahepeal Prantsusmaale põgenenud Alassane Ouattara. Nad hõivasid riigi põhjaosa keskusega Bwakes. President Gbagbo värbas valitsuse toetuseks palgasõdureid, sh Libeeriast kodusõja kogemusega lapssõdureid. Prantsusmaa eestvõttel, kellel on traditsioonilised tihedad suhted Cote d’Ivoirega, asuti kriisi rahvusvaheliselt ohjama. Juba 2002.a. saabusid vastavalt ÜRO resolutsioonile Prantsusmaa ja Lääne-Aafrika Majandusühenduse (ECOWAS) sõdurid vastanduvaid pooli lahutama. 2004.a. puhkes relvakonflikt Cote d’Ivoire relvajõudude ning Prantsusmaa rahuvalvajate vahel.  4.märtsil 2007.a. jõuti lõpuks rahukokkuleppe sõlmimiseni ning ülestõusnute ühest juhist, riigi põhjaosast pärinevast kristlasest Guillame Soro’st (1972) sai riigi uus peaminister.

2010.a. toimunud presidendivalimiste esimeses voorus ei kogunud ükski kandidaat absoluutset enamust. Kaks edukamat, Gbagbo ja Ouattara, pääsesid teise vooru (kolmandaks jäi ekspresident Konan Bédié ). Sõltumatu valimiskomisjon tunnistas teise vooru võitjaks opositsiooniliidri Alassane Ouattara 54,1% häältega, millist otsust tunnustasid ÜRO, Aafrika Liit, Euroopa Liit, ECOWAS ja Ameerika Ühendriigid. Cote d’Ivoire Konstitutsioonikohus seevastu kuulutas  valimiste võitjaks senise presidendi Laurent Gbagbo. Mõlemad kandidaadid andsid presidendivande ja panid aluse järjekordsele poliitilisele kriisile.  Tuginedes konstitutsioonikohtu otsusele keeldub Gbagbo presidendipaleest lahkumast  ja võimu opositsioonile üle andma. Peaminister Soro poolt toetatud Ouattara on end sisse seadnud ühes Abidjani hotellis ja peab koosolekuid hotelli murul asetsevas telgis. 2011.a. märtsis tegi Outtara oma esimese välisvisiidi Addis Abebasse Aafrika Liidu Nõukogu kohtumisele.

Riigis käib relvavõitlus Gbagbo ja Ouattara pooldajate vahel.  Ouattara ja Uued Jõud kontrollivad umbes 80% riigi territooriumist, kuid Gbagbo ei mõtlegi veel alla anda. Ligi pool miljonit elanikku on riigist põgenenud. Kriisis hukkuvad tsiviilelanikud, kuni 1000 inimest tapeti riigi lääneosas Duekoue veresaunas. Oma toetajad on Gbagbol. Kuigi rahvusvahelise üldsuse valdav enamus peab valimiste võitjaks Ouattarat ning Cote d’Ivoirele on kehtestatud rahvusvaheline relvaembargo, saatis Valgevene Gbagbo režiimile kolm ründekopterit. Cote d’Ivoire kriisi ohjamisel on aktiivselt tegev olnud Prantsusmaa. Prantslased kontrollivad Abidjani rahvusvahelist lennujaama, mille kaudu evakueeritakse välismaalasi. Pealinnas endas möllab vägivald ja toimuvad rüüstajad ning tapetute arv kasvab iga päevaga.

Etnilised ja sotsiaalsed pinged on Aafrika ajalooline pärand, sest riikide piirid ei kujunenud seal loomulikul teel, vaid moodustusid kolonisaatorite vallutuste järgi. Riikliku identiteedi ülesehitamine koos hõimuvastuolude likvideerimisega keerulistes sotsiaalmajanduslikes tingimustes võib osutuda üle jõu käivaks ülesandeks. Kui pikaks kujuneb president Gbagbo agoonia ja kas president Ouattaral õnnestub saavutada riiklik leppimine, jääb praegu veel ennustuste valdkonda. Igatahes on kunagine Lääne-Aafrika majandusime oma kunagist mainet kaotamas, sest haavade puhastamine saab toimuda üksnes rahvusvahelise abi toel. Paraku on kriisikoldeid mitmeid, ressursid piiratud ning rahvusvahelist abi napib. Kakaohinnad aga ilmselt tõusevad.

Foto: http://fargoneworld.blogspot.com/2009/02/obama-moves-to-influence-events-in.html

juuli 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.