Kust tulevad pagulased – Eritrea

@ckrabat
Käimasoleva pagulaskriisi üheks lähteriigiks on Punase mere äärne Eritrea. Inimõigusorganisatsiooni Human Rights Watch andmetel on suurem osa pagulastest pärit neljast riigist Afganistanist, Eritreast, Somaaliast ja Süüriast. Eritrea tekkis iseseisva riigina maailma ja Aafrika kaardile 1993. aastal, vaid paar aastat hiljem kui taasiseseisvus Eesti, peale aastakümneid kestnud võitlust iseseisvuse eest. Ühtlasi oli see esimeseks näiteks Aafrikas, kui seal loobuti kehtivatest riigipiiridest kinnihoidmisest. Paljud Aafrika probleemid saavad alguse kolonisaatorite poolt kunagi maadejagamisega tõmmatud riigipiiridest, mis sageli ei ühtinud etniliste, usuliste ja kultuuriliste piiridega. Eritrea ajalugu on kirev. Esimesel aastatuhandel (u. 100-940) kuulus piirkond Aksumi kuningriigi koosseisu, mida peeti iisraellaste püha seaduselaeka asupaigaks ja Seeba kuninganna koduks. Peale Aksumi kuningriigi lagunemist tekkisid Eritrea aladel Bahr Negashi ja Medri Bahri riigid. Viimane neist kestis rohkem kui 750 aastat (1137-1890), kuni kohale jõudsid Itaalia kolonisaatorid. 1517 vallutas territooriumi Otomani impeerium, kuid 16. sajandi lõpus tõrjuti nad välja ja tänase Eritrea lõunaosas tekkis islamiusuline Aussa sultanaat. Esimesed Itaalia asunikud saabusid piirkonda 1882. aastal, kuigi Itaalia koloonia kuulutati ametlikult välja 1890. Samal aastal sõlmis Itaalia  Etioopia keisri Menelik II-ga Wuchale lepingu, millega viimane tunnustas territooriumi kuulumist Itaalia Kuningriigi koosseisu.

Esimese maailmasõja paiku elas Eritreas u 4000 Itaalia kolonisti, kuid Teise maailmasõja ajaks oli nende arv jõudsasti kasvanud, ulatudes peaaegu 100 000-ni. Itaalia võimu all parandati transpordivõrku, rajati mitmed tööstusettevõtteid. ehitati olulised raudteed, aga ka kaabliühendus Asmara ja Massawa vahel, arendati tervishoiuteenust ja põllumajandust. Eritrea muutus oluliseks kohvi eksportijaks. Itaallaste poolt rajatud hüvedest said osa ka piirkonna põliselanikud. Teise maailmasõja künnisel peeti eritrealaste, nii kolonistide kui kohalike, elatustaset üheks eeskujulikumaks terves Aafrikas. Teise maailmasõja ajal, 1941.a., vallutasid Eritrea Briti koloniaalväed ja 1943, peale Itaalia alistumist, kehtestati seal Briti sõjaväeline administratsioon, millega algas Eritrea allakäik. Ametlikult lõpetati Itaalia võim Eritreas 1947.a. ja suur osa Itaalia kolonistidest lahkus. 1950.a. otsustas Etioopia keiser Haile Selassie I esitada nõude Eritrea territooriumile. Varasema ajaloo kestel ei olnud Eritrea mitte kunagi kuulunud Etioopia koosseisu ning Eritrea territooriumil olnud riigid pidasid etiooplastega pidevalt sõdu. Etioopia nõudmisi toetasid britid ja ameeriklaseks tasuks Etioopia keisri toetuse eest neile Teises maailmasõjas. Kuigi esialgu tahtsid britid Eritrea jagada Sudaani ja Etioopia vahel, nägi ÜRO Peaassamblee resolutsioon ette Etioopia ja Eritrea föderatiivse riigi moodustamist. Eritrealaste nõudeid iseseisvusreferendumi korraldamiseks ei võetud kuulda ning 1952 liideti Eritrea Etioopiaga. 1962.a.annekteeris keiser Haile Selassie Eritrea, saatis sealse parlamendi laiali ja lõpetas föderatiivse korralduse, mis oli stardipauguks 32 aastat kestnud kodusõjale.

Eritrea Vabastusrinne (kuni 1960 Vabastusliikumine) loodi 1958.a. Kairos ning seda juhtis Hamid Idris Awate, endine Itaalia koloniaalarmee sõdur, kes Teise Maailmasõja ajal võitles brittide vastu. Awate suri segastel asjaoludel 1962.a. Vabastusrindesse koondusid esialgu põhiliselt madalikuala moslemid, kuid peale 1962.a. anneksiooni liitusid sellega ka paljud põhiliselt mäestikualasid asustanud kristlased. 1970 eraldus Vabastusrindest marksistlik Eritrea Rahvavabastusrinne, mis 1980-tel aastatel muutus juhtivaks vastupanujõuks ning mille võitlejatest kolmandiku moodustasid naised. 1974.a. kukutati Etioopia keiser Haile Selassie I ning võimule pääses nõukogudesõbralik sõjaväeline hunta Mengistu Haile Mariami juhtimisel, kuid eritrealaste võitlus iseseisvuse eest jätkus. Neid toetasid põhiliselt Hiina, Liibüa, Süüria, Sudaan ja Somaalia. Etioopiat toetasid eelkõige Nõukogude Liit ja Kuuba, kuid perestroika aastatel kadus Moskva tugi ära ja eritrealased saavutasid kontrolli suure osa territooriumi üle. Võitluses Mengistu režiimi vastu tegid nad koostööd Etioopia opositsiooniliste liikumistega, kes mais 1991 tulidki võimule, mis lõi soodsad tingimused Eritrea iseseisvustaotluste realiseerimiseks. Juba varem, 1989, algasid Eritrea ja Etioopia vahelised rahuläbirääkimised Ameerika Ühendriikide endise presidendi Jimmy Carteri vahendusel.

1993.a. aprillis toimus ÜRO kontrolli all iseseisvusreferendum, millega 99,8% eritrealasi soovis sõltumatut riiki ning 27.aprillil kuulutati iseseisvus välja. 1994 moodustati Eritrea Rahvavabastusrinde (EPLF) baasil valitsev Demokraatia ja Õigluse Rahvarinne (PFDJ), mis on ainus legaalne poliitiline partei riigis, kuigi põhiseadus lubab mitmeparteisüsteemi. Valimised pidid toimuma 1995.a., kuid neid on pidevalt edasi lükatud. Partei liider on riigi president Isaias Afwerki, 69-aastane kristlane, kes on saanud ideoloogilise ja sõjalise väljaõppe Hiinas. Peale naasmist Eritreasse oli ta EPLF rajajate hulgas, selle sõjaline juht ning alates 1987 liider. Peale iseseisvuse väljakuulutamist kuulutas Afwerki end riigipeaks. Riigis arvatakse olevat u 10 000 poliitvangi ning umbes miljon on Eritreast põgenenud (rahvaarv 6,5 miljonit). Iga kuu ületab tuhandeid põgenikke Sudaani ja Etioopia piiri. Sajad tuhanded Eritrea põgenikud neis riikides on paigutatud ülerahvastatud ÜRO põgenikelaagritesse. Aastal 2014 taotles Euroopast varjupaika 36 900 eritrealast. Eritrea elanikkonnast on veidi üle poole kristlased ning vähem kui pooled moslemid. Lubatud on neli religiooni: eritrea õigeusk, sunniitlik islam, katoliiklus ja luterlus. Üheksast tunnustatud etnilisest grupist on suurimad tigrinjad (55%) ja tigred (30%). 40% rahvastikust on alla 15 aasta vana, 1000 elaniku kohta sünnib 30 last, pool rahvastikust elab alla vaesuspiiri (keskmine aasta sissetulek alla 600$) ja vaid 58% on kirjaoskajad. Eritreas eksisteerib vaid riigi poolt kontrollitud meedia ning puudub vaba ajakirjandus. Välisajakirjanikel lubatakse riigist ainult positiivselt kirjutada, muidu saadetakse maalt välja. Ka majandussüsteem on riiklikult kontrollitud ning erasektori osakaal peaaegu olematu. Kuigi Eritrea elanike elatustase on üks madalamaid maailmas, teenib riik suuri kasumeid kulla kaevandamisest. 2011. aastal võeti kasutusele Bisha leiukohad, mis on taganud majanduskasvu. Tulud lähevad aga valdavalt riigi sõjaliste vajaduste katteks.

Etioopiaga halvenesid suhted peagi peale iseseisvuse väljakuulutamist. Etioopia jäi sõltuma Eritrea sadamatest Massawast ja Assabist, kuid pooli rahuldavale kokkuleppele ei õnnestunud jõuda. Aastatel 1998-2000 peeti sõda, mis sai alguse piirivaidlusest Badme linna üle. Sõjategevuses hukkus üle 100 000 sõduri ja tsiviilisiku ning 20% territooriumist on tänaseni Etioopia poolt okupeeritud. Peale rahulepingut kehtestati poolte vahele demilitariseeritud tsoon ÜRO rahuvalvajate kontrolli all, kuid need pidid peagi lahkuma, sest ei suutnud ülesannet täita. Eritrea on maailma üks militaristlikumaid riike, kõik 18-40 aastased mõlemast soost kodanikud peavad läbima tähtajatu pikkusega kohustusliku sõjaväeteenistuse või riigiteenistuse mõne teise ministeeriumi alluvuses. Sõjaväeteenistusest hoidumise või “vale religiooni” tunnistamise eest on ette nähtud vanglakaristus. Bostoni ülikooli teadlane Dan Connell kirjutab “The Guardian’is” Eritrea naisest, kes teenis kuus aastat kohustuslikus riigiteenistuses ning kui ta liitus keelatud nelipühilaste kirikuga, siis teda vangistati, piinati ja sunniti paljastama sektikaaslaste nimesid. Tal õnnestus Eritreast põgeneda ja praegu omandab ta magistrikraadi Oslo ülikooli juures.  Keskmiselt teenib eritrealane riiki 6,5 aastat, kuid teenistus võib kesta ka palju kauem, üle kümne aasta. Kuni kodanikku pole teenistusest vabastatud, puudub tal õigus astuda ülikooli või saada tööd riigile kuuluvas asutuses või -ettevõttes, milline omandivorm on aga Eritreas valdav. Tõsi, emadus vabastab teenistusest, mistõttu on vallasemade arv riigis väga kõrge. Kohustusliku teenistuse algatas president Afwerki 1995. a., sest sellega lootis ta luua uut tüüpi distsiplineeritud ja tööka inimese, kes on saanud karastuse Eritrea armees ja kasvatatud rahvusliku uhkuse vaimus, samuti on militarismi õigustatud püsiva Etioopia ohuga. Eritrea armee on Aafrika üks suurimaid, kuid hoolimata teenistuskohustusest ei peeta nende kaitsetahet kõrgeks.

Kuigi formaalselt toimivad riigis seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim, ei ole parlament juba aastaid enam kokku tulnud. Riigieelarve ja kõik tähtsamad otsused on kuulutatud riigisaladuseks. Eritrea elanikke ajendavad põgenema põhiliselt tähtajatu sõjaväeteenistuse kohustus ning kohtuvälised hukkamised ja piinamised. ÜRO inimõiguste raportööri keeldusid Eritrea võimud riiki laskma. Kui 2011 puhkes piirkonnas näljahäda, keeldusid Eritrea võimud ÜRO-le informatsiooni edastamast ning ka toiduabist, et riigi mainet mitte kahjustada. Mais 2001 esitasid 15 valitseva partei poliitikut avaliku kirja, milles nimetasid president Afwerki tegevust konstitutsioonivastaseks. Suurem osa neist eesotsas kunagise rahandus-, välis-, ja kaubandusministri Haile Woldetensae’ga on veetnud sellest peale aastaid ilma kohtupidamiseta vangistuses, teised neist on maalt põgenenud. Eritrea süsteem on meie primitiivsete rahvuslaste unistus! Isikuvabaduste piiramisel on Eritrea jõudnud tulemusteni, mis rõõmustaksid paljusid meie nn “rahvuslasi”, kes unistavad sõjast ja taotlevad riiklikku kontrolli majandustegevuse üle. Võib-olla õnnestub korraldada “naistevahetuse” laadseid programme, kui eritrealased saavad tulla Eestisse lääne demokraatiaga tutvuma ning meie “rahvuslased” lähevad Eritreasse tutvuma sealse ühiskonna “saavutustega”? See peaks leevendama ka pagulaste saabumisega kaasnevaid pingeid, sest meie kohalikud rassistid ja ksenofoobid saaksid isikliku kogemuse osaliseks, kui tutvuvad eluga, mille eest sealsed inimesed põgenevad.

Eritrea suurim väärtus on tema sõjavägi. Foto aadressilt: http://www.visiteritrea.org/blog/wp-content/themes/theunstandard/scripts/timthumb.php?src=http://www.visiteritrea.org/blog/wp-content/uploads/2010/05/Eritrean-soldiers-edited-secondary.jpg&w=368.6&h=194&zc=1

Lõuna-Aafrika jätkab endisel kursil – valimised 2014

@ckrabat
Paar nädalat tagasi näitas Eesti televisioon dokumentaalfilmi Lõuna-Aafrika Vabariigi seni viimasest valgest presidendist Frederik Willem de Klerkist (1936), kes sai koos Nelson Mandelaga 1993.a. Nobeli rahupreemia Lõuna-Aafrika Vabariigi rahumeelse ümberkujundamise eest multietniliseks ühiskonnaks. Kuigi tegemist on Aafrika kontinendi kõike jõukama ning arenenuma ühiskonnaga, kes kuulub maailma suurimate majandusjõudude klubisse G-20 ning alates 2010.a. ka tõusvate majanduste BRICS klubisse koos Brasiilia, Venemaa, India ja Hiinaga, ei ole Eesti põhivoolu meedia käsitlenud seal 7.mail toimunud parlamendivalimisi. Valimised ei toonud kaasa olulisi muutusi, sest endiselt jäi suurimaks ning valitsevaks jõuks võimupartei suulu päritolu president Jacob Zuma (1942) juhitud Aafrika Rahvuskongress (ANC), kes sai küll oma valimisajaloo nõrgima tulemuse ja kaotas 15 kohta Rahvusassamblees (kokku 249), kuid kogus siiski 62,15% häältest ning säilitas absoluutse enamuse. Peamine opositsiooni erakond, Demokraatlik Allianss (DA) Lääne-Kapimaa valge peaministri Helen Zille (1951) juhtimisel sai 22,23% häältest ning võitis juurde 22 kohta (kokku 89). Uue tulijana kogus kolmanda tulemuse Majanduslikud Vabadusvõitlejad (EFF) endise ANC noortejuhi Julius Malema (1981) juhtimisel, kes esindab äärmusvasakpoolseid marksistlikke jõude. EFF kogus 6,35% häältest ja 25 kohta parlamendis. Väikesest tagasilöögist hoolimata võib eeldada, et Lõuna-Aafrika Vabariik jätkab endisel kursil.

Aafrika Rahvuskongress loodi tegelikult juba sajand tagasi 8.jaanuaril 1912, kui Bloemfonteinis rajati Lõuna-Aafrika Pärismaalaste Rahvuslik Kongress, mis alates 1923.a.-st kannab nime Aafrika Rahvuskongress. Põliselanike poliitilise liikumise sünni juures olid suulu õpetlane John Dube (1871-1946), tswana intellektuaal Solomon Plaatje (1876-1932) ja suulu jurist Pixley ka Isaka Seme (1881-1951). Kui valitsev Rahvuslik Partei hakkas alates 1948.a.-st protestantliku vaimuliku Daniel Francois Malani (1874-1959) eestvõttel ellu viima apartheidipoliitikat, muutus Aafrika Rahvuskongress massiliikumiseks ning alustas relvastatud võitlust valitseva režiimi vastu. Peale rassilist eraldamist toetavarange passirežiimi kehtestamist järgnenud rahutustele ning võimude poolt toime pandud Sharpeville veresaunale, asutati ANC sõjaline organisatsioon Umkhotwo we Sizwe. Rahvuskongressi liidrite hulka kuulusid tol ajal mustade vabadusvõitluse ikoonid Albert Lutuli (1898-1967), Walter Sisulu (1912-2003), Oliver Tambo (1917-1993), Nelson Mandela (1918-2013), Duma Nokwe (1927-1978), Alfred Nzo (1925-2000). Rahvuskongress tegi tihedat koostööd Lõuna-Aafrika Kommunistliku parteiga ning selle Leedus sündinud juudi päritolu liider Joe Slovo (1926-1995) kuulus ANC juhtkonda. Valimistel osaleb ANC traditsioonilises liidus Kommunistliku Partei ja Lõuna-Aafrika Ametiühingute Kongressiga. Alates 2004.a. nimetab ANC end ametlikult sotsiaaldemokraatlikuks erakonnaks ning nad kuuluvad ka Sotsialistlikusse Internatsionaali. Huvitava arenguna on Rahvuskongressiga ühinenud ka osa kunagise valgete Rahvusliku Partei liikmetest eesotsas de Klerki järglasega opositsiooni liidrina Marthinus van Schalwykiga (1959), kes on praegu LAV turismiminister.

Peale buuri rahvuslasi esindava Rahvusliku Partei lagunemist on peamiseks opositsioonierakonnaks kujunenud liberaalne Demokraatlik Allianss, kelle liider on alates 1999.a.-st olnud ka suurima valitsusvälise erakonnana opositsiooni liidri rollis. DA kujunes välja apartheidirežiimile opositsiooniliste põhiliselt valgeid ühendavate erakondade baasil, kes moodustasid 1989.a. DA eelkäijana Demokraatliku Partei, millest kujunes kümme aastat hiljem Demokraatlik Allianss. Erakonna sünni juures oli teiste hulgas endine liberaalne parlamendiliige Helen Suzman (1917-2009), kes oli pikka aega valgete parlamendis ainsaks aktiivseks apartheidipoliitika kriitikuks. 1994-2007 juhtis erakonda Tony Leon. Viimasel ajal on partei juhtkonda kerkinud uute tulijatena mustanahalised poliitikud, eeskätt senine parlamendifraktsiooni juht Lindiwe Mazibuko (1980), kes on küll siirdumas Ameerika Ühendriikidesse õppima Harvardi ülikoolis ning nende liider Gautengis Mmusi Maimane (1980). Helen Zille on viidanud ühe edu põhjusena, et nende populaarsus mustanahaliste seas on tõusuteel, kuna 20% nende häältest tulevad mustanahaliselt kogukonnalt. Nende poolt hääletab ka suur enamus india päritolu kodanikke. Samal ajal on 95% ANC toetajaid mustanahalised. Hoolimata Nelson Mandela poolt välja kuulutatud vikerkaarepoliitikast multietnilise ühiskonna suunas, on valijagruppide poliitiline taust tugevasti seotud nende ajaloolise päritoluga.

Muudest erakondadest sai suure kaotuse osaliseks suulude rahvuslik Inkataha Vabaduspartei legendaarse hõimupealiku Mangosutho Buthelezi (1928) juhtimisel, mis kaotas koguni 8 kohta Rahvusassamblees, kuhu neil alles jäi vaid 10 kohta. Neist eraldunud Rahvuslik Vabaduspartei kogus uue tulijana 6 kohta. Vasaktsentristlik Ühinenud Demokraatlik Liikumine, mis toetab individualistlikku Lõuna-Aafrikat, endise Transkei bantustani juhi kindral Bantu Holomisa juhtimisel kogus 4 kohta nagu ka buuride rahvuslik Vabadusrinne Pluss Pieter Mulderiga eesotsas. Veel kuus erakonda said kokku 1-3 kohta. ANC võitis kõikides provintsides välja arvatud Lääne-Kapimaa, mis on traditsiooniliselt olnud Demokraatliku Alliansi võimukantsiks. Hoolimata Lõuna-Aafrika tugevast esiletõusust rahvusvahelisel areenil, maadleb riik paljude sotsiaalprobleemidega. Multietnilise ühiskonna valupunktideks on kuritegevus, korruptsioon, vaesus ja tööpuudus. Tegemist on paljukihilise ühiskonnaga, kust ei puudu mustanahalised rikkurid ja vaesed valged. Nelson Mandela juhtimisel valis LAV palju tasakaalukama tee oma põhjanaabrist Zimbabwest ega hakanud kergekäeliselt ümber jaotama rikkusi, mida oli loonud valge Lõuna-Aafrika. Praeguseks ajaks on Lõuna-Aafrika majandusime raugemas, 2013.a. kasvas majandus vaid 1,9%. Suurim probleem lõuna-aafriklaste, eriti noorte, jaoks on tööpuudus, mis ulatub rekordilise 24%ni. Noorte tööpuuduselt kuulub LAV-ile auväärne kolmas koht Kreeka ja Hispaania järel. Teised olulised teemad on haridus, põhiteenused (vesi, elekter, eluase), aga ka kõrge kuritegevuse määr, mille poolest LAV on kuulus. Elutingimused, mida me nägime Johannesburgis maandunud tulnukatefilmis “District 9“, on igapäevane reaalsus paljudele vaesematele lõuna-aafriklastele.

Veidi lahti kirjutamist vajaks ka omaaegse Lõuna-Aafrika Vabariigi vapiikooniks kujunenud apartheidipoliitika, mis põhjustas ka nende eemaldumise rahvusvahelisest ühiskonnast pikkadeks aastateks . Uus generatsioon, kes on sündinud 1994 ja hiljem, moodustab täna 40% Lõuna-Aafrika Vabariigi elanikkonnast ning teavad apartheidist samapalju kui nende eakaaslased Eestis neukkuajast. Apartheidipoliitika tugines arusaamisele, et Lõuna-Aafrika rahvusgrupid on erinevatel arengutasemetel ja seetõttu peavad toimima eraldi kooslustena. Apartheidipoliitika tuline toetaja oli näiteks 20.saj. Lõuna-Aafrika üks suurimaid riigimehi, Buuri sõja kangelane, Jan Smuts (1870-1950), kelle arvates pidid valged aitama mustanahalisi nende tsiviliseerumisprotsessis. Vastavalt seadusele loodi neli rassilisel alusel formatsiooni: valged, indialased, värvilised ja mustad. Põhimõtteliselt polnud alamatele rassidele keelatud samad hüved nagu valgetelegi, kaasa arvatud ülikooliharidus, kuid see toimis eraldi süsteemis. 1949.a. keelati rassidevahelised abielud ja veel aasta hiljem isegi seksuaalsuhted. 1970-l piirati oluliselt mustanahaliste võimalusi poliitiliseks esindatuseks, nende kodanikeõigusi vähendati, neid püüti eraldada Lõuna-Aafrika Vabariigist ning kinnistada nn bantustanide külge. Neli bantustani kuulutati vormiliselt iseseisvateks riikideks – Transkei (1976), Bophuthatswana (1977), Venda (1979), Ciskei (1981). Kuus bantustani olid piiratud omavalitsusüksused. 1985.a. tunnustas LAV tollane riigipea P.W.Botha (1916-2006) bantustanide elanike õigust Lõuna-Aafrika kodakondsusele ja 1994.a. saadeti nad laiali.

Lõuna-Aafrika põliselanike hulka kuuluvad buurid, kelle esivanemad saabusid Hollandist Kapimaale 17.sajandil. Sajandi lõpus saabus Lõuna-Aafrikasse veel tuhandeid Prantsusmaa protestante, hugenotte. 19.sajandi keskel tekkisid tänase LAV territooriumile buuride riigid Transvaal ja Oranje. 1880-1881 ja 1899-1902 toimusid kaks Inglise-Buuri sõda, mille tulemusena allutati Lõuna-Aafrika Briti kroonile. 1910.a. sai Lõuna-Aafrika dominiooni staatuse ning 1961.a. kuulutati välja vabariik. Buuri laulja Bok van Blerk esitab laulu “De La Rey”, mis on pühendatud Buuri sõja kangelasele Koos de la Rey‘le, keda tunti hüüdnime Lääne-Transvaali lõvi all.

Kesk-Aafrika Vabariik ja meie

@ckrabat
Eesti sõjaline missioon NATO juhitavates rahvusvahelistes julgeolekujõududes Afganistanis lõpeb käesoleva aasta aprillis, kuid me oleme otsimas endale uusi missioonipiirkondi, kuhu rahu ja vabadust viia. Võimalusi sõjalistes konfliktides osalemiseks ei ole tänapäeva üksteisega tihedalt seotud maailmas just palju ja seepärast peame pilgud suunama “kolmanda maailma” riikide poole. Õnneks tõmbasid Euroopa kolonisaatorid piirid seal just selliselt, et pakuvad lugematuid võimalusi etnilisteks konfliktideks ning aeg-ajalt mõni neist ikka kusagil lahvatab. Eriti tänuväärne piirkond selleks on Aafrika. Meie laevakaitsemeeskonnad osalesid 2010-2013 Euroopa Liidu piraatluse vastasel missioonil ATALANTA Adeni lahes ja Somaalia rannikul. Alates 2013.a. aitame Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Mali sõjaväge kaasajastada, et ta saaks riigi põhjaosas mässavaid islamiste välja tõrjuda, mis on positiivne, ning iseseisvusmeelseid tuareege talitseda, mis on jälle selline mitmeti mõistetav eesmärk. Nüüd siis oleme valmis prantslaste kutsel siirduma Kesk-Aafrika Vabariiki (KAV).

Prantsusmaa ongi näidanud üles aktiivsust Aafrika konfliktide lahendamisel kõigepealt Malis ja nüüd siis Kesk-Aafrika Vabariigis. Tegemist on ju tema endiste asumaadega, mille probleemid võivad ühel või teisel kombel mõjutada Prantsusmaad ja tema huvisid. Kuna Ameerika Ühendriikidel ja NATOl ei näi hetkel olevat midagi sobivat välja pakkuda, siis on Eesti pööranud pilgud Prantsusmaa poole. Sellel on ka reaalne ja väga praktiline põhjus, sest missioonil viibides on kaitseväelaste palk palju suurem, kui see, mida nad rahuajal kodus saavad, mistõttu on välismissioonidel osalemine nende jaoks vägagi oodatud võimalus. Kauaoodatud sõda Venemaaga ei pruugi veel niipea puhkeda. Mujal maailmas on endiselt rahutu Lähis-Ida, kuid rahvusvaheline sekkumine Süüria konflikti on peale Suurbritannia parlamendi otsust möödunud hilissuvel ning välisministrite John Kerry ja Sergei Lavrovi kokkuleppeid muutunud üsnagi ebatõenäoliseks. Pealegi on NATO viimasel ajal keskendunud õhuõperatsioonidele nagu näitas Liibüa operatsioon 2011. Maavägede sekkumisele minnakse Iraagi ja Afganistani kogemust arvestades ilmselt viimases hädas. Nii ei jää meilgi muud midagi üle, kui 1) osta lennukeid ja arendada õhuväge; või 2) vaadata mida teistel organisatsioonidel, eelkõige ÜROl ja Euroopa Liidul pakkuda on.

Prantsusmaa on alati olnud üks isepäisemaid ja kõige iseseisvama poliitikaga NATO liitlasi, kes jäi president de Gaulle’i isepäisuse tõttu  aastatel 1966-2009 välja NATO sõjalisest organisatsioonist ning mõistis hukka 2003.a. sõjalise interventsiooni Iraaki. Veel kümmekond aastat tagasi oli meil moes prantslasi nende väidetava ameerikavastasuse ja venesõbralikkuse ettekäändel kõigiti kiruda. Prantslaste otsus müüa Venemaale Mistral tüüpi dessantlaevu on meie usaldust nende vastu tugevasti kõigutanud, aga häda ei anna häbeneda. Hetkel on prantslastel meile midagi sellist pakkuda, mida ameeriklastel ei ole ehk siis pakkuda meie sõduritele võimalust sõdida. Vastusena ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile nr. 2127, mis andis mandaadi MISCA (Aafrika Liidu Rahvusvaheline Toetusmissioon Kesk-Aafrika Vabariigile) loomiseks, kuulutas Prantsusmaa 5.detsembril 2013 välja operatsiooni “Sangaris” ja praegu viibib seal juba 1600 Prantsusmaa sõjaväelast. Kaks prantslast on langenud. Eesti sidemed Kesk-Aafrika Vabariigiga pole seni uudistekünnist ületanud. See on üks väheseid riike, kellega meil ei ole veel diplomaatilisi suhteid ning suhtlemine toimub Prantsusmaa vahendusel. Eelmise aasta detsembris toetas Eesti Vabariik Kesk-Aafrika Vabariiki 80 000 euroga, mis eraldati ÜRO Lastefondi (UNICEF) tegevuseks Kesk-Aafrika Vabariigis, et Välisministeeriumi teatel “parandada seal elavate laste juurdepääsu haridusele, pöörates seejuures tähelepanu ka soolisele võrdõiguslikkusele.”

Iseseisev Kesk-Aafrika Vabariik kuulutati endises Prantsusmaa asumaal Ubangi-Sharis (Oubangui-Chari) välja Aafrika aastal 1960.a. Muule maailmale on see etniliselt kirev riik tuntud eelkõige Jean-Bédel Bokassa järgi, kes on olnud Aafrika üks värvikamaid poliitikuid, täiesti võrreldav naaberriik Uganda kunagise liidri Idi Aminiga. Bokassa sugulane ja riigi esimene president David Dacko kutsus Prantsusmaa Indohiina sõdades võidelnud ja kapteni aukraadini tõusnud Bokassa juhtima riigi relvajõudusid, kuid 1.jaanuaril 1966 kukutas too oma sugulase sõjaväelise riigipöördega. Bokassale meeldis väga Napoleon Bonaparte ja tema eeskujul kroonis ta end 1977.a. keisriks Bokassa I nime all. Bokassa võimu ajal jõudis riik pankroti äärele, sest luksusliku õukonna ülevalpidamine oli vaese riigi jaoks liiga kallis. Riigis kehtis terrorirežiim ning keiser oli ka surmanuhtluse tulihingeline pooldaja, kes laskis hukata isegi allumatust üles näidanud koolilapsi. Tüüpiline karistus Kesk-Aafrika Keisririigis oli kehaosade maharaiumine. Bokassa suur sõber oli Liibüa diktaator Muammar al-Gaddafi, kuid ta suhtles ka näiteks Prantsusmaa tolleaegse presidendi Valery Giscard d’Estaing’iga, kellele kingitud kaks teemanti aitasid kaasa tema valimiskaotusele 1981.a. Francois Mitterrand’ile.

Juba 1979.a., kui keiser Bokassa oli parajasti riigivisiidil Liibüas, kukutati ta Prantsusmaa langevarjurite kaasabil võimult ning presidendiks sai uuesti David Dacko, kes taastas vabariigi. Bokassa siirdus emigratsiooni Cote d’Ivoire’is, kuid sai hiljem poliitilist asüüli Prantsusmaal tänu oma teenistusele Prantsuse Võõrleegionis. 24.oktoobril 1986 pöördus vahepeal tagaselja surma mõistetud endine keiser kodumaale tagasi, kuid vahistati. Kohtuprotsessil esitati talle kokku 14 süüdistust sh kannibalismis, mis ei leidnud küll tõendamist. Kohus mõistis endise imperaatori uuesti surma, kuid 1981.a. Dacko võimult kukutanud uus president André Kolingba asendas surmanuhtluse kõigepealt eluaegse vangistusega, siis 20-aastase vangistusega ning 1993.a. sai Bokassa amnestia korras vabaks. Ta suri 1996.a. vaba mehena 75-aasta vanuses infarkti ning teda jäid leinama 17 naist ja üle 50 lapse. President Francois Bozizé, kellele Bokassa oli 1978.a. aastal andnud brigaadikindrali auastme keisrit solvanud Prantsuse allohvitseri läbipeksmise eest, rehabiliteeris 2010.a. endise keisri ja nimetas teda rahva suureks pojaks ning ehitajaks.

Bozizé tuli võimule 2003.a., kui ta kukutas 1993.a. ja 1999.a. demokraatlikel valimistel presidendiks valitud Ange-Félix Patassé. Patassé ajal tekkis riigis rivaliteet põhja hõimude, keda esindas valitsev president ning lõuna hõimude vahel, keda esindas eelmine president, kuid valimistel kaotanud Kolingba. Demokraatlikult valitud, kuid ebapopulaarne president toetus võimul püsimiseks Liibüa ja Kongo DV põhjaosa kontrolliva rühmituse Kongo Vabadusliikumise abile. Bozizé toetas algul Patassé’d, kuid läks üle opositsiooni poolele. 2005. ja 2011.a. kindlustas ta võimu valimisvõitudega, kuid 2004-2007 kulmineerunud uus kodusõda jätkus vahelduva eduga ning seda hoolimata mitmetest rahukokkulepetest osapoolte vahel. 2012.a. detsembris tõusis valitsuse vastu üles islamiusuline Seleka liikumine, kes 24.märtsil 2013.a. kukutaski president Bozizé hoolimata sellest, et viimase üleskutsel olid valitsust kaitsma saabunud Kesk-Aafrika Majandusühenduse väed ning riigis paiknesid veel väekontingendid Prantsusmaalt ning Lõuna-Aafrika Vabariigist. Uueks presidendiks kuulutati Nõukogude Liidus majanduse planeerimist õppinud islamiusuline Seleka liider Michel Am-Nondokro Djotodia.

Seleka tõus võimule on põhjustanud laiaulatusliku etnilise konflikti kukutatud presidenti Bozizé’d toetavate kristlaste ning Seleka põhijõu moodustavate moslemite vahel. Paradoksaalsel kombel on 80% elanikkonnast kristlased (50% protestandid, 30% katoliiklased) ja islamiusulisi on vaid kümnendik. Kuigi Djotodia teatas septembris Seleka laialisaatmisest, pole see teostunud. Novembris hoiatas ÜRO, et valitseb reaalne oht, kus riik langeb kaosesse ning riiki ohustavad genotsiid ning näljahäda. Rahvusvahelistel hinnangutel on riigis umbes 400 000 sisepõgenikku ja 68 000 inimest on põgenenud naaberriikidesse. ÜRO mandaadi saanud MISCA on loodud senise Aafrika Liidu missiooni FOMAC baasil (mis võttis üle Kesk-Aafrika Majandusühenduse missiooni) ning sinna kuuluvad Gaboon, Tšaad, Kongo Vabariik ja Kamerun ning neid toetab Prantsusmaa. MISCA kontrollib M’Poko rahvusvahelist lennuvälja 7km Banguist kirdes, mille kaudu saabub riiki rahvusvaheline abi. Kesk-Aafrika Vabariiki saadetakse ka ÜRO rahuvaatlejad. Prantsusmaa välisminister Laurent Fabius on lubanud ka teiste Euroopa Liidu liikmete abi. Üks võimalikke sõjalisi panustajaid on Belgia, kes on KAV oluline majanduspartner ning Poola. Eesti panuse iseloom ja suurus otsustatakse eeldatavasti jaanuari lõpuks. Vastavalt seadusele peab meie välismissioonid heaks kiitma Riigikogu. Selline tore riik on Aafrikas, kellest loodetavasti peagi saab meie uus suur sõber.

Bokassa kroonimine keisriks

Foto (autor Jeremy Hunter) aadressilt: http://jeremyhunter.com/photo.php?id=055&caption=Coronation%20of%20Emperor%20Jean-Bedel%20Bokassa

Ikooni lahkumine IV – sala kakuhle, tata Nelson Mandela

@ckrabat
Nelson Rolihlahla Mandelat ei ole enam. Lõuna-Aafrika Vabariigi ikooniks muutunud endine poliitvang ja vabadusvõitleja ning riigi esimene mustanahaline president lahkus 5.detsembri hilisõhtul 95-aastasena kopsutüsistuse tagajärjel oma kodus Johannesburgi eeslinnas Houghtonis. Kui ikooni rubriigi varasemad portreteeritud: Osama bin Laden, Muammar al- Gaddafi ja Hugo Chavez on ajalukku jäädvustunud “pahade poistena”, siis Nelson Mandelat on Lõuna-Aafrika Vabariigi liidrina ümbritsenud kõrge rahvusvaheline autoriteet ja respekt. Nelson Mandela jõudis Lõuna-Aafrika president olla vaid viis aastat 1994-1999, kuid tema mõju riigi kujunemisele jätkus veel peale tema ametiaja lõppu. Mandela oli kaugelt tunnustatum Lõuna-Aafrika liider kui tema järglased ametipostil Thabo Mbeki ja Jacob Zuma. Paljuski tänu Mandelale tunneme Lõuna-Aafrika Vabariiki täna kui üht maailma arenevat majanduslikku ja poliitilist liidrit, kes kuulub nii G-20 kui ka suurimate arenevate majanduste BRICS riikide (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, LAV) eksklusiivsesse klubisse.

Lõuna-Aafrika Vabariigist olen plaaninud siin juba ammu rääkida, kuid alles nüüd, peale nende tunnustatud liidri lahkumist, tekkis selleks sobiv võimalus. Tegemist on Aafrika kõige enam arenenud ühiskonnaga, mis on üle elanud transformatsiooniprotsessi valgete apartheidirežiimist erinevate rasside koosmeelel ja leppimisel tekkinud multietnilise ühiskonnani, mille eestkostja oli Nelson Mandela ja mille eest sai ta koos oma eelkäija Frederik Willem de Klerkiga 1993.a. Nobeli rahupreemia. Teine Lõuna-Aafrika Nobeli rahupreemia laureaat, anglikaani piiskop Desmond Tutu on nimetanud post-apartheidi Lõuna-Aafrikat vikerkaarerahvaks (the Rainbow nation), tuginedes Noa laeva pärimusele Piiblist, kui rahuvikerkaar kuulutas veeuputuse lõppu. Xhosa ehk siis Nelson Mandela kodurahva kultuuris tähistab vikerkaar lootust ja helget tulevikku. 1995.a. tunnustas president Mandela peaaegu täielikult valgetest koosnenud Lõuna-Aafrika ragbimeeskonda, kes võitis prestiižika “Maailma karika”.

Mandela on ise öelnud, et ta on võidelnud nii valgete kui mustade ülemvõimu vastu Lõuna-Aafrikas. Muuhulgas ei pidanud ta paljuks kohtuda apartheidirežiimi ühe tähtsama kavandaja peaminister Hendrik Verwoerdi lesega. Lõuna-Aafrika tee erineb kardinaalselt põhjanaaber Zimbabwe teest, kus asuti rassilise kättemaksu teele ning hakati valgetelt farmeritelt nende maid üle võtma ja vaestele jagama. Kõik see lõppes majandusliku katastroofiga. Lõuna-Aafrika Vabariik nagu ka Namiibia ja Botswana on üritanud endiste kolonisaatorite järeltulijaid uude ühiskonda integreerida. Namiibia saksa kogukond hõlmab vaid 30 000 liiget (2% elanikkonnast), kuid tema mõju riigi majandusele on olnud palju suurem. Veelgi enam, peale iseseisvumist on paljud sakslased kolinud Namiibiasse ning arendanud ettevõtlust. Botswana kauaaegne president Seretse Khama oli abielus inglanna Ruth Williamsiga. Nende poeg ja praegune president Ian Khama on kunagise Ghana presidendi Jerry John Rawlingsi kõrval üks väheseid segaverelisi presidente Mustas Aafrikas.

Keerulise ajalooga Lõuna-Aafrika on olnud paljude rahuvõitlejate kasvulava. Aafrika mandri lõunaosal oli oluline koht Mohandas Karamchand Gandhi kujunemisel üheks möödunud sajandi silmapaistvamaks rahuvõitlejaks. Gandhi saabus Lõuna-Aafrikasse, kui ta oli 24-aastane ja ta elas seal kokku 21 aastat 1893-1914 ning sellel perioodil kujunesid paljuski tema poliitilised ja eetilised vaated. Gandhi jälgedesse astus 80 aastat hiljem kohaliku rahva suur poeg Nelson Mandela, keda võib tunnustada kui kaasaja üht suurimat rahuvõitlejat. Mandela kuulus sünnipäraselt xhosa ülikkonda. Tema vaarisa Ngubengcuka Madiba klannist oli Thembu hõimu valitseja tänastes Transkei ja Ida-Kapi provintsides. Tema poeg ja Nelson Mandela vanaisa sündis morganaatilisest abielust, kuid sellegipoolest kuulus ta hõimu juhtkonda. Nelson Mandela isa oli kohalik pealik ja valitseja nõunik. Mandela mõlemad vanemad olid pühendunud kristlased ja Nelson sai metodistliku hariduse ning kasvatuse. Kristlikud põhimõtted on Mandelat ka hiljem tugevasti mõjutanud. Peale isa surma saatis Nelsoni ema ta Thembu valitseja õukonda, kus ta kasvas üles koos valitseja lastega. Peale keskhariduse omandamist astus Mandela aafriklastele mõeldud Fort Hare ülikooli, kust ta sattus üliõpilasesinduse liikmena vastuollu ülikooli juhtkonnaga ning oli sunnitud lahkuma. Mandela sooritas lõpuks BA eksami 1943.a. ja õppis Witwatersrandi ülikoolis õigusteadust, kuid see jäi tal lõpetamata. Juristi diplomi (LLB) omandas ta 1988.a. kaugõppe teel Lõuna-Aafrika Ülikoolist (UNISA).

Vältimaks Thembu kuningakoja poolt korraldatud abielu põgenes Mandela Johannesburgi, kus ta tutvus mitmete Aafrika Rahvuskongressi ja ka LAV Kommunistliku Partei aktivistidega, teiste hulgas Walter Sisuluga. Veendunud kristlasena ei saanud Mandelast siiski kommunisti, kuid ta liitus Aafrika Rahvuskongressiga. Sel ajal oli Mandela mõjutatud Anton Lembede rassistlikest seisukohtadest, kes eitas koostööd teiste rassidega. Peale ülikoolist lahkumist töötas Mandela erinevates õigusfirmades ning sooritas juristi kvalifikatsioonieksami. 1950-tel aastatel olid Mandela seisukohad üsnagi radikaalsed, ta toetas relvastatud võitlust valgete ülemvõimu vastu ning võttis omaks marksistlikud ideed. Tegutsedes aktiivselt apartheidivastases liikumises, vahistati Mandela mitmel korral, kuid mõisteti 29.märtsil 1961 peale kuus aastat toimunud protsessi kohtus “riigireetmise süüdistuses” õigeks. Uuesti vahistati Mandela 5.augustil 1962 ja kaks aastat hiljem mõistis kohus ta eluaegsesse vangistusse. President de Klerki korraldusel vabanes Mandela 11.veebruaril 1990. 27-aastasest vangistusest vabanenud Mandela ei hakanud üles ehitama Viha vabariiki, vaid kutsus leppimisele. Sellist ümbersündi võib nimetada üleinimlikuks, sest inimesed pole selleks võimelised.

Nelson Mandela kirjutas oma mälestustes “Long Walk to Freedom“: “Kusagil ei ole olnud kerget jalutuskäiku vabadusse ja paljud meist peavad läbima surma varjude oru ikka ja jälle, enne kui me jõuame oma soovide mäetipule.” Nelson Mandela areng rahvuslasest ja sotsialistist multikulturaalse demokraatia eestkõnelejaks, kes toetas inimõigusi ja liberaalset majanduspoliitikat, kuid seisis ka rahvusvahelise rahu eest, on tunnustust vääriv. Hoolimata edusammudest multietnilise riigi ülesehitamisel seisab riik silmitsi paljude sügavate probleemidega, sh majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, töötus, kõrge HIV-positiivsete arv ühiskonnas, kriminaalsus ning korruptsioon, kuid tulles välja karmist reaalsusest, on see tulevikku suunatud ühiskond. Ligi pool elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Valitsus on vaesusega võitlemiseks algatanud mitmeid sotsiaalabi programme. Kui me eestlastena oleme uhked, et 2% meie SKP-st läheb riigikaitse arendamiseks, siis lõuna-aafriklased eraldavad 3% SKP-st sotsiaalabiks ning vaestele eraldatavateks heaolutšekkideks. Teekond Mandela ideaalini vikerkaarerahva multikulturaalsest demokraatiast on veel pikk ja käänuline. Täna ütleme järelehüüdes sala kakuhle, tata Nelson Mandela – hüvasti, isa Nelson Mandela.

Victim: Nelson Mandela's daughter Zindzi Mandela was attacked hours after this photo was taken showing her frail father a letter at his 92nd birthday party

Nelson Mandela ja tema tütar Zindzi Mandela esimese 92.-l sünnipäeval. Mandela oli kolm korda abielus: 1944-1957 Evelyn Ntoko Masega (1922-2004), kes hakkas Jehoova tunnistajaks ning oli vastu Nelsoni sekkumisele poliitikasse. Neil oli kaks poega ja kaks tütart, kellest on praegu elus vaid noorim tütar. 1958-1996, k.a. pikad vanglaastad oli ta abielus kontroversiaalse poliitiku Winnie Madikizela-Mandelaga (1936), kellega tal oli kaks tütart, sh. Zindzi. 1998.a. abiellus Mandela kolmandat korda endise Mosambiigi presidendi lese Graca Macheliga (1945).

Foto aadressilt: http://i.dailymail.co.uk/i/pix/2010/07/22/article-0-0A7A89FB000005DC-861_468x313.jpg

Tuareegide riik Azawad II

@ckrabat

Hiljuti sai teatavaks, et Eesti plaanib staabiohvitseride lähetamist EL võimalikule väljaõppemissioonile Malis. Möödunud aastal sõjaväelisest riigipöördest Malis alguse saanud sündmused on muutunud rahvusvaheliseks sõjaliseks operatsiooniks, millega on ohtu sattunud 2012.a. aprillis Mali põhjaosas välja kuulutatud Azawadi iseseisvus. Tuareegid kasutasid sõltumatuse saavutamisel  väidetavalt Al-Qaedaga tihedasti seotud islamiäärmuslike liikumiste Ansar Dine ja MOJWA (Lääne-Aafrika Ühtsuse ja Džihaadi liikumine) toetust, kuid iseseisvuse saavutamisele järgnenud sisekonfliktis tõrjusid islamiäärmuslased mõõduka separatistliku MNLA (Rahvuslik Liikumine Azawadi Vabastamiseks) suurematest linnadest (Gao, Timbuktu, Kidal, Ansongo) välja ning kehtestasid seal šariaadile tugineva repressiivse võimu, mis kogus kurikuulsust islami pühapaikade hävitamisega, mida nemad sidusid ebajumalate kummardamisega.  Islamiäärmuslaste omavolitsemine on aga kaasa toonud Euroopa ning Lääne-Aafrika Majandusühenduse (ECOWAS) riikide sekkumise Mali keskvalitsuse ning mässuliste vahelisse sõjalisse konflikti. 20.detsembril kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu ühehäälselt heaks 3300-liikmelise üksuse saatmise Malisse olukorra stabiliseerimiseks. ECOWAS, kus tooni annab Nigeeria, on varem läbi viinud edukad operatsioonid Libeerias ja Sierra Leones.

Tuareegide võitlusel iseolemise eest on juba pikk ajalugu. Esimene suurem tuareegide ülestõus prantsuse koloniaalvõimude vastu puhkes 1916-1917 Põhja-Niigeris. 1962-1964 puhkes Põhja-Malis Alfellaga ehk esimene tuareegide ülestõus, mis suruti Mali võimude poolt rängalt maha ning paljud ülestõusnud põgenesid Lõuna-Alžeeriasse. 1990-1995 toimus suur tuareegide ülestõus Malis (kus elab 450 000 tuareegi)  ja Niigeris (790 000 tuareegi), mis lõppes 1996.a. sümboolse relvade põletamisega Timbuktus. 2007-2009 toimus järjekordne tuareegide ülestõus Mali Kidali regioonis ja Niigeri Agadezi regioonis, mis lõppes Alžeeria vahendusel sõlmitud rahuga Malis 2008.a. ja Liibüa vahendatud rahuga Niigeris 2009.a. Liibüa liider Muammar al-Gaddafi toetas sageli tuareegide võitlust ning paljud tuareegi vastupanuvõitlejad eesotsas MNLA sõjalise juhi, Liibüa armee koloneli, Mohammed ag Najmiga leidsid varjupaika Liibüas. Peale Liibüa kodusõda pöördusid nad kodupaikadesse tagasi ning Liibüast saabunud relvastatud võitlejate toel asutati 2011.a. novembris sekulaarne rahvuslik liikumine MNLA ning 2012.a. jaanuaris alustati uut ülestõusu, mis lõppes iseseisvuse väljakuulutamisega. Sügisel käisid eravisiidil Eestis Azawadi välisminister Hama ag Mahmoud ja informatsiooniminister Moussa ag Assarid.

Ansar Dine (usu kaitsjad – araabia k.) ilmus laiema avalikkuse ette alles 2012.a. märtsis. Liikumise liider on tuareegi iseseisvusvõitluse üks legendaarsemaid juhte, Kidali regioonist pärit tuareeg Iyad ag Ghaly hüüdnimega Strateeg, kes paistis silma tuareegide varasema ülestõusu ajal 1990-1996. Peale relvarahu sõlmimist tegutses ag Ghaly  legaalselt, vahendas islamistide kätte sattunud saksa pantvangide vabastamist Alžeerias ja viibis Mali diplomaadina Saudi Araabias. Varem saatis ag Ghalyt sigareti- ja alkoholilembelise pidutseja kuulsus,  ta oli huvitatud muusikast ja kirjandusest ning toetas maailmakuulsat tuareegide ansamblit Tinariwen, kuid Saudi Araabias pöördus ta fundamentaalsesse islamisse. Pärast Malisse tagasipöördumist ei õnnestunud ag Ghaly’l pääseda sekulaarse MNLA juhtkonda ning ta lõi vastukaaluks islamistliku Ansar Dine, et võidelda šariaadi kehtestamise eest Malis. Ag Ghaly sidemetele islamistidega lisab värvi, et ta on Al-Qaeda Organisatsiooni Islami Maghrebis (AQIM) ühe liidri Hamada ag Hama hõimlane, kuid tema enda sidemed Al-Qaedaga pole kinnitust leidnud. Ag Ghalyt on süüdistatud ka sidemetes Alžeeria luurega.

Küll on Azawadi islamistidel sidemed Alžeerias kodusõda pidanud islamiliikumistega. AQIM  toetub Alžeeria berberi hõimudele, eeskätt kabiilidele, kuid tal on toetajaid Marokos ja Malis. Liikumise tugipunktid paiknevadki viimasel ajal Põhja-Malis, kuid tema põhieesmärk on Alžeeria rahvuslik-sotsialistliku valitsuse kukutamine. See on aktiviseerinud ka Alžeeria valitsust astuma samme Mali toetamiseks kodusõjas ning nad sulgesid piiri kahe riigi vahel. AQIM, varasema nimetusega Salafistlike Palvetajate ja Võitlejate Grupp, tekkis 1998.a. Alžeeria kodusõjas osalenud islamistide lõhenemisel. Liikumise emiir on matemaatiku haridusega Abu Musab Abdel Wadoud. AQIM teeb koostööd ka Nigeeria äärmusliku islamiliikumisega Boko Haram. Kui paljud MNLA võitlejad toetasid Liibüa kodusõjas Gaddafit, siis paljud islamistid sõdisid ülestõusnute poolel. MOJWA eraldus AQIM-st 2011.a. eesmärgiga laiendada liikumise tegevust Lääne-Aafrikas. Liikumise sõjaline liider on Timbuktu regioonist pärit Mali araablane Omar Ould Hamaha, hüüdnimega Hakka (AK automaadi järgi). 2012.a. ülestõusule järgnevalt võttis MOJWA juunis võimu üle Azawadi pealinnas Gaos, MNLA peasekretär Bilal ag Acherif sai haavata ja põgenes Burkina Fasosse, ning septembris songhaide kontrollitud Douentzas. Gaos hukkasid nad sealse Alžeeria asekonsuli.

Islamiliikumiste mõju Azawadis on ajanud ärevusse nii Mali naabrid kui lääneriigid, eriti Prantsusmaa. Kavandatakse 3000-mehelise ECOWAS-i missiooni saatmist Malisse. Prantsusmaa on saatnud Malile appi 800-mehelise kontingendi, kuid seda on plaanis suurendada 2500 meheni. Prantslasi toetavad Suurbritannia ja Taani lennukid, Saksamaa logistikud ja meedikud ning väiksemat üksust kavatseb sinna lähetada ka Belgia. Daniel Cohn-Bendit, 1968.a. üliõpilasrahutuste üks liidreid, kes on praegu Europarlamendi roheline saadik Saksamaalt, konstateeris, et sõjalise sekkumisega probleemi ei lahenda (vt Tarand), mis ühtib Londoni ülikooli professori Jeremy Keenani arvamusega. Keenani arvates ei seisne probleemi lahendus Mali võimu taaskehtestamises Azawadis, sest piiride tõmbamine kõrbeliivas ei pruugi osutuda produktiivseks. Erinevalt MNLAst, pole Ansar Dine peamine eesmärk Keenani väitel mitte Azawadi riigi suveräänsus, vaid teokraatliku šariaadil põhineva võimu kehtestamine. Samal ajal kui MNLA võttis üle Mali armee sõjaväebaase, heiskasid Ansar Dine võitlejad liikumise musta lipu linnade peaväljakul ning asusid võimu teostama. Viimaste teadete järgi on islamistid suurematest keskustest Gaost, Timbuktust ja Douentzast tagasi tõmbunud, kuid lahingud prantslaste osalusel käivad Konna pärast Azawadi piiril ja islamistide kätte sattunud Diabali pärast Mauritaania piiri lähedal.

Võimuvahekorrad Azawadis jäävad ebaselgeks. Islamistid valitsesid suuremates linnades, Ansar Dine Timbuktus ja Kidalis ning MOJWA Gaos ja Douentzas, kuid paljud väiksemad keskused jäid MNLA kontrolli alla. Kas rahvusvahelised jõud jõuavad kokkuleppele sekulaarsete tuareegi separatistidega MNLA-st? Võimalikke tulevikustsenaariume võib joonistada mitmeid, kuid ükski neist ei suuda pakkuda kõiki osapooli lõplikult rahuldavat tulemust: 1) sõjaline lahendus viib pikaajalise konfliktikolde tekkimine Põhja-Malis, mis võib edasi levida naaberriikidesse Mauritaaniasse ja Niigerisse. Mali võimud võivad rahvusvaheliste jõudude toel taastada kontrolli peamiste linnade üle, kuid nad ei suuda kontrollida Sahara kõrbe ja võimalus uueks tuareegide ülestõusuks püsib kõrge. Pikemas perspektiivis võib see tugevdada islamistide positsioone ning konsolideerida tuareege võitluses ühise eesmärgi nimel; 2) suudetakse jõuda kokkuleppele sekulaarse MNLA-ga ja nende kaasabil tõrjutakse islamistid välja. Tulemusena võib kujuneda föderatiivne riik ning olukord esialgu stabiliseeruda, kuigi võimalus rahutuste taaspuhkemiseks jääb alles; 3) loogiline lahendus ehk rahvusvaheliselt tunnustatud Azawadi riigi tekkimine on kõige ebatõenäolisem variant, sest maailmal ja Mali riigil on raske loobuda modernsest territoriaalse terviklikkuse kontseptsioonist; 4) vaevalt, et õnnestub ka islamiriigi loomine Azawadi territooriumil. Kas nii või teisiti, kuid tundub, et konfliktis tervikuna jäävad kannatajaks jällegi tuareegid. Ansar Dine destruktiivsele tegevusele on tänu võlgu ka Mali võimud, kes on suutnud kindlustada oma rahvusvahelist legitiimsust. Pikaleveniv kriis süvendab sotsiaalseid probleeme. Põgenike arv regioonis on ÜRO hinnangul 144 500 ning juba praegu on puudu toidust ja ravimitest, mille kohalevedu on keerulise olukorra tõttu raskendatud.

Azawad Map

Azawadi etniline kaart aadressilt:

http://www.fragilestates.org/2012/04/11/best-links-on-self-declared-state-of-azawad-in-mali/

Uue riigi sünd IV – tuareegide riik Azawad

@ckrabat

Käesoleva aasta kevadel oleme olnud tunnistajaks veel ühe potentsiaalse uue riigi tekkele  Aafrikas, kui 6.aprillil kuulutati välja Azawadi Iseseisvuse Deklaratsioon.  Euroopa kolonisaatorite poolt Aafrikasse joonistatud piirid, millega nad jagasid oma mõjupiire ja vallutusi, ei ole osutunud kestlikeks. Pärast pikka võitlust on oma riigini jõudnud saladuslik kõrberahvas tuareegid. Lääne-Aafrika riigis Malis on märts osutunud poliitiliste muutuste kuuks.  Märtsis 1991 kukutati demokraatliku revolutsiooni tulemusena riiki 23 aastat valitsenud sõjaväeline diktaator Moussa Traoré. Võimu üleminekut demokraatlike jõudude kätte juhtis  Mali Langevarjurite Korpuse tollane ülem kolonelleitnant Amadou Toumani Touré. Võim riigis anti üle tsiviilvõimude ja ametisse astus demokraatlikult valitud president Alpha Oumar Konaré. 2002. aastal valiti presidendiks vahepeal erru läinud ja poliitikasse siirdunud Touré, kes oli võimul kuni käesoleva aasta märtsini, kui grupp sõjaväelasi kapten Amadou Sanogo juhtimisel korraldas sõjaväelise riigipöörde ja kukutas president Touré võimult. Sõjaväelased nõudsid, et valitsus sekkuks jõulisemalt tuareegide mässu mahasurumisse Mali põhjaosas.

Tuareegid on berberi rändkaamelikasvatajate hõim Sahara kõrbes, keda on kokku umbes 5,7 miljonit. Suuremad tuareegi kogukonnad asuvad Niigeris ja Malis, kus neid on vastavalt 1,7 ja 1,5 miljoni kandis, kuid tuareege võib kohata Alžeerias, Liibüas, Burkina Fasos ja isegi Põhja-Nigeerias. Tuareegide ühiskonna ülesehitus on omapärane. Kui võrrelda kasvõi neid kultuuriliselt tugevasti mõjutanud araablastega, on iseloomustab tuareegi berbereid naiste mõjukas positsioon ühiskonnas. Samuti on neil säilinud kastiühiskond. Omapärane on tuareegide rõivastusstiil. Neid on kutsutud ka „siniseks rahvaks“, kuna nende riided on indigosinised. Näoloori kannavad aga hoopis tuareegi mehed. Kuigi tänapäeval on tuareegid vastu võtnud islami, on nende usundis siiani säilinud tugevad traditsionalistliku animismi mõjutused.  Nagu ka kurdidel, siis puudub tuareegidel tegelikult ühtne kõnekeel. Kõige rohkem on tamajaqi kõnelejaid Niigeris ja Malis. Tamasheqi kõnelevad läänepoolsed tuareegid Malis ja tamahaqi Alžeeria ning Liibüa tuareegid. Kuigi tuareegid on alati olnud raskesti valitsetavad, siis 1990-test aastatest alates on tugevnenud nende rahvuslik eneseteadvus. Paljud tuareegid on kirjakeeles hakanud kasutama neo-tifinaghi, iidse berberi kirjakeele modifikatsiooni.

Tuareegide võitlus poliitiliseks enesemääramiseks algas juba 1960-tel aastatel, peale sõltumatu Mali riigi väljakuulutamist.  Tuareegide esimene ülestõus 1962-1964 suruti Mali võimude poolt julmalt maha. Järgmine tuareegide ülestõus paralleelselt Põhja-Malis ja Niigeris, mida ärgitas ka Liibüa liider Muammar al-Gaddafi, toimus 1990-1995. Malis lõppes konflikt relvade sümboolse põletamisega Timbuktus. Tuareegid said omavalitsuse Kidali regioonis ja neid üritati lõimida Mali ühiskonda. Tuareegide olukord oli raskem vaeses ja näljahädade poolt vaenatud Niigeris, kus osapooled jõudsid  1995.a. samuti rahukokkuleppeni, kuid pingeline olukord jätkus. Järjekorras kolmas tuareegide vastuhakk Põhja-Malis ja Niigeris puhkes paralleelselt 2007 ning need lõpetati rahuläbirääkimistega 2009.a. 2012.a.jaanuaris puhkes Põhja-Malis taas vastuhakk, kui kodukohtadesse saabusid Liibüa kodusõjas osalenud relvastatud tuareegi võitlejad. Aprilli alguses hõivasid ülestõusnud Põhja-Mali tähtsamad keskused Gao, Kidali, Timbuktu ja Douentza ning kuulutasid välja sõltumatu Azawadi riigi.

Uue riigi nimi tuleb berberi nimest Azawagh (rändkarjakasvatajate maa – eesti k.), mis tähistab kuivanud jõe basseini Lääne-Niigeris, Kirde-Malis ja Lõuna-Alžeerias. Ülestõusnute ridades omab juhtrolli  mitme tuareegi ja Hassaniyya araablaste rühmituse ühinemisel tekkinud Rahvuslik Liikumine Azawadi Vabastamiseks (MNLA – Mouvement National pour la Libération de l’Azawad). Liikumise peasekretär Bilal ag Acherif on uue riigi ajutine liider. 2011.a. novembris loodud MNLA on sekulaarne ja natsionalistlik liikumine, kes pretendeerib Azawadi piirkonna songhaide, araablaste, fulade ja tuareegide esindamisele. Neil on sidemed Liibüa üleminekuvalitsusega, sest paljud MNLA liikmed võitlesid Liibüa kodusõjas (tegelikult küll mõlemal poolel). MNLA liitlane võitluses Mali keskvõimuga on usujuht Iyad ag Ghaly poolt juhitav islamistlik Ansar Dine (usu kaitsjad – araabia k.), kes tahavad Azawadis kehtestada shariaadi. Nende mõju on tugevam Alžeeria piiri äärsetel aladel. Rühmitust on kahtlustatud sidemetes Al-Qaeda terroriorganisatsiooniga, mida nad on ise eitanud. Samas teevad nad koostööd Al-Qaeda Maghrebi Organisatsioonist eraldunud Lääne-Aafrika Ühtsuse ja Džihaadi liikumisega, kellel on teatav mõju Mali põhjaregioonides.

Rahvusvaheline reaktsioon sündmustele Malis on olnud valdavalt negatiivne. Sõjaväeline riigipööre on laialdaselt hukka mõistetud ja rahvusvahelised abiprogrammid on peatatud. Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus (ECOWAS) on siiski alustanud rahuläbirääkimiste vahendamisega. Rahvusvahelise surve tulemusena taastasid Mali sõjaväelised võimud 1.aprillil vahepeal peatatud konstitutsiooni kehtivuse ning on olnud nõus võimu üleminekuga Mali Rahvusassamblee esimehele  Dioncounda Traoréle kui ajutisele riigipeale kuni uute valimiste toimumiseni. Aafrika Liit ja Euroopa Liit on mõistnud hukka nii sõjaväelise riigipöörde kui ka Azawadi sõltumatuse väljakuulutamise. Prantsusmaa välisminister Alain Juppé on väljendanud muret Mali territoriaalse terviklikkuse säilitamise pärast, kuid on välistanud sõjalise sekkumise Mali asjadesse. Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid tunnevad muret Al-Qaeda mõju võimaliku tugevnemise pärast regioonis ning soovivad, et Mali territoriaalne terviklikkus säilitatakse. Sellegipoolest loodetakse rahumeelsele lahendusele ning ei soovita sõjaliselt sekkuda. Mali sisemine ebastabiilsus annab Azawadile siiski teatud võimaluse. Naaberriikidest soovivad Alžeeria, Cote d’Ivoire ja Niiger (kellel on endal suur tuareegi kogukond) küll Mali keskvõimu kontrolli taastamist, kuid Maroko, Nigeeria, Senegal ja Burkina Faso näevad MNLA poolt juhitavas sekulaarses tuareegi riigis võimalust kontrollida Al-Qaeda mõju regioonis, millist seisukohta on toetanud ka mitmed prantsuse eksperdid. Alžeeria ja Mauritaania on välistanud sõjalise sekkumise Mali kodusõtta.

Tuareegi ansambel Tinariwen on omandanud rahvusvahelise kuulsuse. Ansambel moodustati 1979.a. endiste vastupanuvõitlejate poolt Liibüa põgenikelaagrites. Nende viies album Tassili ilmus 2011.a. ja oli 54. Grammy auhindade laureaatide hulgas kui parim maailmamuusika album. Tinariweni asutaja, paljude lugude autor ja solist on Ibrahim ag Alhabib (keskel ilma peakatteta).

Biafrast Boko Haramini – mis toimub Nigeerias?

@ckrabat

160-miljonilise elanikkonnaga Nigeeria on Aafrika kõige rahvarohkem riik, mis maailmas tähendab seitsmendat kohta. Meil on ta eelkõige tuntud „Nigeeria kirjade“ poolest, mille transparentsed äriskeemid on ka karmi Põhjamaa elanikke teinekord hullutanud. Kui Aafrika kunagi Euroopa koloniaalvõimude vahel ära jagati, sattus Nigeeria territoorium Briti impeeriumi koosseisu. Iseseisvus kuulutati välja Aafrika aastal, 1.oktoobril 1960. Kui esialgu jäädi Briti dominiooniks, siis 1963.a. kuulutati välja föderatiivne vabariik. Endiste koloniaalterritooriumide puhul uute riikide piirid enamasti ei järginud etnilisi ja kultuurilisi piire ja nii juhtus see ka Nigeerias. Riigis konkureerisid võimu pärast kolm suurt etnilist rühma – põhjas hausad (Kano, Sokoto), idas igbod (Port Harcourt, Enugu) ja läänes jorubad (Lagos, Ibadan).

Põhja-Nigeerias domineerivad islamiusulised hausad ja fulanid, kes kokku moodustavad umbes 30% Nigeeria elanikkonnast. Jorubad on valdavalt kristlased, kuigi arvestatava moslemi vähemusega, ja moodustavad umbes 20% elanikkonnast. Igbosid on 18% ja nad on ülekaalukalt kristlased. Kogu riigis on kristlasi ja islamiusulisi umbes pooleks. Kolme kogukonna vahel ei esine mitte ainult usulised, vaid ka poliitilis-kultuurilised erinevused. Hausa-fulani poolfeodaalsed riigid põhjas on traditsiooniliselt juhitud autokraatlike ja konservatiivsete islamiusuliste emiiride poolt, kes omakorda on poliitilise jõu ja religioosse autoriteedi koondanud sultani kätte. Traditsioonilised monarhiad toimivad ka joruba ühiskonnas, kuid need on olnud vähem autokraatlikumad ja sageli mitte päritavad. Igbod seevastu on elanud märksa demokraatlikumalt organiseeritud kogukondades.

Nigeeria ei ole jäänud puutumata veristest kodusõdadest. 1966. aasta tõi kaasa sõjaväelised riigipöörded. Jaanuaris kukutasid peamiselt igbodest vasakpoolsed ohvitserid igbost presidendi Nnamdi Azikiwe ja mõrvasid riigi Põhja-Nigeeria päritoluga islamiusulise peaministri Abubakar Tafawa Balewa ja Põhjaprovintsi peaministri Ahmadu Bello. Uueks riigipeaks sai relvajõudude juhataja igbost kindralmajor Johnson Aguiyi-Ironsi. Riigis puhkesid etnilised rahutused ja pogrommid. Aguiyi-Ironsi likvideeris föderaalse riigikorralduse ning kuulutas välja unitaarriigi. Sama aasta juulis panid põhja päritoluga ohvitserid tulevase riigipea Murtala Muhammadi juhtimisel toime vasturiigipöörde, mille tulemusena anti võim riigis armee staabiülemale kolonelleitnant Yakubu Gowonile, kes oli küll kristlane väikesest nga hõimust, kuid põhjast pärit.

30.mail 1967 kuulutas igbo-enamusega Kaguprovintsi kuberner kolonel Odumegwu Ojukwu välja Nigeeriast eraldunud Biafra vabariigi. 6.juulil alustas riigipea Gowon sõda eraldunud territooriumi vastu ja ründas Biafrat. Kodusõda kestis 30 kuud, 1970.a. jaanuarini, ja lõppes territooriumi taasühendamisega Nigeeriaga. Biafra president Ojukwu põgenes eksiili ja suri möödunud aastal 78-aastasena Suurbritannias. Biafrat jõudis ametlikult tunnustada ainult viis riiki (Gaboon, Haiiti, Cote d’Ivoire, Tansaania, Sambia), kuid nende võitlus Nigeeria keskvõimu vastu kogus palju sümpaatiat Läänes, kes abistasid riiki Punase Risti ja teiste valitsusväliste organisatsioonide kaudu (arstina viibis Biafras tulevane Prantsusmaa välisminister Bernard Kouchner). Biafrat toetasid mitteametlikult Prantsusmaa ja Kanada, aga abi saadi veel Iisraelist, Portugalist, Vatikanist, Lõuna-Aafrika Vabariigist ja Lõuna-Rodeesiast. Biafra õhuväge juhatas poola päritolu Teise maailmasõja õhuäss Jan Zumbach ning abi uuele vabariigile organiseeris rootslasest aviaator Carl Gustaf von Rosen. Biafra hümni „Tõusva päikese maa“ viis pärineb Jean Sibeliuse „Finlandiast“. Nigeeria valitsusele andsid sõjalist abi Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja Egiptus.

Kodusõja ohvreid võis kokku loendada ühest kolme miljonini. Sõjaväevõimude võit kodusõjas ei tähendanud sugugi mitte riigi rahunemist ning etnilised pinged on seal aeg-ajalt ikka orbiidile tõusnud. 1995.a. hukati ogoni hõimu vastupanuliikumise liidreid kirjanik Ken Saro-Wiva, kes võitles Niigeri jõe delta keskkonnakaitselise seisundi ja nafta mõõdutundetu ammutamise vastu välismaiste kompaniide poolt. Nigeeria on Aafrika üks tähtsamaid naftatootjaid ja OPECi liige. Sõjaväeline režiim asendus 1999.a. tsiviilvõimuga ning presidendiks valiti kodusõjas võitjate poolel silma paistnud riigi endine sõjaväeline juht joruba hõimust kristlane Olusegun Obasanjo. Kui Obasanjo järglane fulani hõimust Umar Musa Yar’Adua 2010.a. suri, sai presidendiks etniline ijawi Goodluck Jonathan.

Tänapäeva Nigeeria poliitilise elu orbiiti on kerkinud islamirühmitus Boko Haram, mille hausakeelne tõlge tähendab „Lääne haridus on pühaduseteotus (patt)“. Rühmituse ametlik araabiakeelne nimi Jama’atu Ahlis Sunna Lidda’awati Wal-Jihad tähendab tõlkes „Inimesed, kes on pühendunud prohveti õpetuste ja džihaadi propageerimisele.“ Boko Haram tegutseb Põhja-Nigeeria idaaladel ning eriti tugevad on tema positsioonid etniliste kanurite asualadel Maiduguris, kus ta asutati 2002.a. Arvatakse, et rühmitus taotleb islamiriigi ning šariaadi seaduse kehtestamist kogu Nigeerias. Vägivald Põhja-Nigeerias tugevnes 2009.a., kui tapeti Boko Harami liider Mohammed Yusuf. Hea lääne haridusega ning kallite Mercedes-Benzi mudelitega sõitnud Yusuf seadis kahtluse alla lääne teadused, sh darvinismi ja vihmateooria. Yusufi arvates tuleb vihm Jumalast, mitte loodusjõududest läbi Päikese põhjustatud vee aurustumise. Samuti ei saa Maa olla tema arvates taevakeha, sest see on vastuolus islami õpetusega.  Boko Harami on seotud Al-Qaeda’ga, kuigi otseseid tõendeid pole ning mõned analüütikud on neis sidemeis kahelnud. Kuigi uus liider Abubakar Shekau on ähvardanud vägivalla laienemisega, siis pole ka lõplikult selge, kui palju praegusest vägivallast on Boko Harami põhjustatud ning kui palju on tegemist meediaikooniga, mida  erinevad poliitilised ja kriminaalsed grupeeringud oskuslikult kasutavad. Hausade ja fulanite vaimne liider, mõjukas Sokoto sultan Mohamed Sa’ad Abubakar on Boko Harami tegevuse hukka mõistnud.


Mohammed Yusuf (1970-2009), Boko Harami endine liider

Foto: https://personainfieri.files.wordpress.com/2012/01/b9c2f-islamistmybh.jpg

Mis toimub Cote d’Ivoires?

@ckrabat

Kodusõjad ja siseriiklikud konfliktid Mustas Aafrikas on muutunud igapäevaseks asjaks. Cote d’Ivoire, eestipäraselt Elevandiluurannik, iseseisvus paljudele endistele Prantsusmaa kolooniatele iseloomulikult 1960.a. ja koguni 33 aastat juhtis riiki arstiharidusega baule hõimupealike järeltulija Felix Houphouët-Boigny (1907-1993), autoritaarne riigipea, kes külma sõja ajal hoidis häid suhteid Läänega ning suutis erinevalt paljudest teistest Lääne-Aafrika riikidest riigi majandusasjad hoida suhteliselt heas korras. Riigi põhilised ekspordiartiklid on kakao ja kohv. 1980-tel aastatel, kui kakao- ja kohvihinnad maailmaturul langesid, kannatas selle all ka riigi majandus ja põhjustas sotsiaalseid pingeid. 1982.a. leidsid aset üliõpilasrahutused papa Houphouët’  (presidendi hüüdnimi) vastu, mida juhtis Abidjani Ülikooli ajalooõppejõud Laurent Gbagbo (1945), kellest 2000.a. sai Cote d’Ivoire president.

1990.a.  puhkesid rahutused uuesti, milles nüüd osales ka armee ning juba raskesti haige Houphouët-Boigny oli sunnitud nõustuma režiimi liberaliseerimisega ja lubama opositsioonparteisid ning ametiühinguid. Samal aastal nimetas ta peaministriks majandusdoktori kraadiga tehnokraadi islamiusku Alassane Ouattara (1942), kelle isa pärines Burkina Fasost (mis vastavalt kehtivale seadusandlusele takistas teda osalemast presidendivalimistel 1995.a. ja 2000.a.). Kakskümmend aastat hiljem seisavad Gbagbo ja Outtara  erinevate poolte esindajatena jälle vastamisi, mistõttu kriisi algeid võib otsida papa Houphouët’ ajast. Pikaajaline president kandis umbes samasugust rolli nagu marssal Tito Jugoslaavias, kelle valitsusperioodil olid etnilised vastuolud tagaplaanil. Pärast papa Houphouët’  surma saabus nagu Jugoslaaviaski pikaajaline poliitiline kriis. Tema järeltulijaks saanud parlamendi esimees Henri Konan Bédié (1934) ei omanud piisavat poliitilist autoriteeti. Opositsion boikoteeris 1995.a. presidendivalimisi ning 1999.a. sekkus sõjavägi ning kukutas Konan Bédié.

2000.a. valimistel kaotas uus ajutine riigipea erukindral Robert Guéï (1941-2002) Gbagbole, kuid keeldus valimiste tulemusi tunnustamast, millest sai eelmäng järgnevale kodusõjale. Kodusõda puhkes septembris 2002.a. riigi põhjaosast pärinevate islamiusuliste sõjaväelaste ülestõusuga. Riik jagunes sisuliselt kaheks. Islamiusuline ja vaesem põhi liitus ülestõusuga ja katoliiklik ning rikkam lõuna toetas valitsust. Koguni veerand riigi kodanikkonnast pärineb naaberriikidest, põhiliselt Burkina Faso päritolu, kes tulid tööle sealsetesse kakao- ja kohviistandustesse.  See on põhjustanud etnilisi pingeid rahvusgruppide vahel.  Majandusliku olukorra halvenedes natsionalistlikud ja ksenofoobilised meeleolud intensiivistusid, mis süvendasid vaenu põliselanike ja immigrantide vahel. Vastukaaluks nõudsid ülestõusnud kodanikuõiguste tagamist riigis.

Ülestõusnute (Uued Jõud) poliitiliseks liidriks sai vahepeal Prantsusmaale põgenenud Alassane Ouattara. Nad hõivasid riigi põhjaosa keskusega Bwakes. President Gbagbo värbas valitsuse toetuseks palgasõdureid, sh Libeeriast kodusõja kogemusega lapssõdureid. Prantsusmaa eestvõttel, kellel on traditsioonilised tihedad suhted Cote d’Ivoirega, asuti kriisi rahvusvaheliselt ohjama. Juba 2002.a. saabusid vastavalt ÜRO resolutsioonile Prantsusmaa ja Lääne-Aafrika Majandusühenduse (ECOWAS) sõdurid vastanduvaid pooli lahutama. 2004.a. puhkes relvakonflikt Cote d’Ivoire relvajõudude ning Prantsusmaa rahuvalvajate vahel.  4.märtsil 2007.a. jõuti lõpuks rahukokkuleppe sõlmimiseni ning ülestõusnute ühest juhist, riigi põhjaosast pärinevast kristlasest Guillame Soro’st (1972) sai riigi uus peaminister.

2010.a. toimunud presidendivalimiste esimeses voorus ei kogunud ükski kandidaat absoluutset enamust. Kaks edukamat, Gbagbo ja Ouattara, pääsesid teise vooru (kolmandaks jäi ekspresident Konan Bédié ). Sõltumatu valimiskomisjon tunnistas teise vooru võitjaks opositsiooniliidri Alassane Ouattara 54,1% häältega, millist otsust tunnustasid ÜRO, Aafrika Liit, Euroopa Liit, ECOWAS ja Ameerika Ühendriigid. Cote d’Ivoire Konstitutsioonikohus seevastu kuulutas  valimiste võitjaks senise presidendi Laurent Gbagbo. Mõlemad kandidaadid andsid presidendivande ja panid aluse järjekordsele poliitilisele kriisile.  Tuginedes konstitutsioonikohtu otsusele keeldub Gbagbo presidendipaleest lahkumast  ja võimu opositsioonile üle andma. Peaminister Soro poolt toetatud Ouattara on end sisse seadnud ühes Abidjani hotellis ja peab koosolekuid hotelli murul asetsevas telgis. 2011.a. märtsis tegi Outtara oma esimese välisvisiidi Addis Abebasse Aafrika Liidu Nõukogu kohtumisele.

Riigis käib relvavõitlus Gbagbo ja Ouattara pooldajate vahel.  Ouattara ja Uued Jõud kontrollivad umbes 80% riigi territooriumist, kuid Gbagbo ei mõtlegi veel alla anda. Ligi pool miljonit elanikku on riigist põgenenud. Kriisis hukkuvad tsiviilelanikud, kuni 1000 inimest tapeti riigi lääneosas Duekoue veresaunas. Oma toetajad on Gbagbol. Kuigi rahvusvahelise üldsuse valdav enamus peab valimiste võitjaks Ouattarat ning Cote d’Ivoirele on kehtestatud rahvusvaheline relvaembargo, saatis Valgevene Gbagbo režiimile kolm ründekopterit. Cote d’Ivoire kriisi ohjamisel on aktiivselt tegev olnud Prantsusmaa. Prantslased kontrollivad Abidjani rahvusvahelist lennujaama, mille kaudu evakueeritakse välismaalasi. Pealinnas endas möllab vägivald ja toimuvad rüüstajad ning tapetute arv kasvab iga päevaga.

Etnilised ja sotsiaalsed pinged on Aafrika ajalooline pärand, sest riikide piirid ei kujunenud seal loomulikul teel, vaid moodustusid kolonisaatorite vallutuste järgi. Riikliku identiteedi ülesehitamine koos hõimuvastuolude likvideerimisega keerulistes sotsiaalmajanduslikes tingimustes võib osutuda üle jõu käivaks ülesandeks. Kui pikaks kujuneb president Gbagbo agoonia ja kas president Ouattaral õnnestub saavutada riiklik leppimine, jääb praegu veel ennustuste valdkonda. Igatahes on kunagine Lääne-Aafrika majandusime oma kunagist mainet kaotamas, sest haavade puhastamine saab toimuda üksnes rahvusvahelise abi toel. Paraku on kriisikoldeid mitmeid, ressursid piiratud ning rahvusvahelist abi napib. Kakaohinnad aga ilmselt tõusevad.

Foto: http://fargoneworld.blogspot.com/2009/02/obama-moves-to-influence-events-in.html

Uue riigi sünd II – Niiluse Vabariik, Kushi Vabariik või Azania?

@ckrabat

Käesoleva aasta 9.juulil ilmub maailma kaardile uus riik. Pindalalt suurim Aafrika riik Sudaan jaguneb kaheks. Praegu me tunneme seda põhiliselt niloodi hõimude- dinkade, nueride ja shillokite –  poolt asustatud territooriumi Lõuna-Sudaanina, kust on muuhulgas pärit mitmed rahvusvaheliselt tuntud korvpallurid, sh NBA-staarid Manute Bol ja Luol Deng. Juba poole aasta pärast võime kaardil märgata Niiluse Vabariiki, Kushi Vabariiki või Azaniat – selliseid nimevariante on pakutud uuele riigile, kes tahab eristuda endisest emamaast.  9.-15. jaanuaril toimunud referendumil hääletas erinevatel andmetel kas 98,83% või 99,57% valimisõiguslikke (milline kontingent määrati eelneva rahvaloendusega) sõltumatu riigi poolt.  Samaaegselt toimus referendum segarahvastikuga naftarikkas Abyei piirkonnas, kes seisis valiku ees, kas liituda Põhja- või Lõuna-Sudaaniga.

Araabiakeelne ja islamiusku Sudaani keskvalitsus ja president Omar al-Bashir on lasknud inglisekeelsel ja kristlikul Lõuna-Sudaanil  minna oma teed ning on teatanud, et nad tunnustavad referendumi tulemusi. Pärast pool sajandit kestnud kodusõda sõlmisid osapooled 2005.a. Kõikehõlmava Rahukokkuleppe (Navaisha kokkuleppe), millega tagati Lõuna-Sudaanile ulatuslik autonoomia ja õigus lahkulöömisele. Keerulise rahvusvahelise staatusega Sudaani valitsus otsustas kurnavast konfliktiallikast vabaneda. Sudaani niigi kehva rahvusvahelist mainet on laastanud Darfuri konflikt ja pealegi on araabia maades levinud rahutused jõudnud otsapidi juba Sudaani, kus meeleavaldajad on pealinnas Khartoumis protesteerinud muuhulgas autokütuse ja suhkru (sic!) hinna kavandatava tõusu vastu

Mis saab edasi? Põhja- ja Lõuna-Sudaan erinevad teineteisest kultuuriliselt, kuid jäävad ikkagi omavahelisse majanduslikku sõltuvusse. Lõuna-Sudaani jäi valdav osa naftavarudest, kuid naftasadamad kuuluvad Põhja-Sudaanile. Midagi samalaadset toimus 1991.a. ka Eritrea ja Etioopia lahutusel, kus sadamad jäid Eritrea poolele. Nii Etioopia ja Eritrea kui ka Põhja- ja Lõuna-Sudaani vahel on lahendamata territoriaalvaidlusi, mis on juba pingestanud ja võivad veelgi pingestada riikide suhteid ka edaspidi. Eritrea on tugevasti militariseeritud autoritaarne riik, mille julgeolekukultuur on mõjutatud võimalikust sõjalisest konfliktist Etioopiaga. 1998-2000 jõudsid äsja lahutanud riigid omavahel juba sõjas olla. Kas sama saatus ootab ees Lõuna-Sudaani, on ühtepidi küll vara ennustada, kuid teatavat laadi ühised tunnusmärgid iseloomustavad nii Eritread kui ka peagi sündivat riiki. Pealegi on nii Eritrea kui Lõuna-Sudaan jätkuvalt multietnilised riigid, kus erinevaid hõime ja religioone ühendas seni võitlus ühise vaenlase vastu, aga nüüd peavad nad omavahelist suhtekorraldust arendama kättevõidetud riigi tingimustes. Suuruselt kolmas hõim, azanded, on hoopis lõunast sisse rännanud ubangi rahvas, kes valitses territooriumi 16.-18.sajandil. Regioonis on azanded tuntud nõidade ja sõdalaste poolest. Dinkad kutsusid neid nyam-nyamideks (nämm-nämm), millest võib välja lugeda viiteid kannibalismile.

Lõuna-Sudaani liider Salva Kiir Mayardit on lubanud uuele riigile küll demokraatiat, võrdsust ja õiglust, kuid kas sõjapealikuna tuntust kogunud riigivalitseja arusaam nendest kategooriatest ühtib Lääne kultuuriruumi arusaamadega? Aafrika poliitiline kultuur on traditsiooniliselt lähtunud tugevatest liidritest ja autoritaarsetest režiimidest.

Kiir mõisavalitseja, Kiir president … Salva Kiir Mayardit

Foto pärineb aadressilt http://wwbarackobama.blogspot.com/2010/04/salva-kiir-and-xinhua.html

september 2018
E T K N R L P
« veebr.    
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.