Viha vabariik XX – Protsess

@ckrabat
Ligi 90 aastat tagasi, 1925. aastal, ilmus postuumselt Franz Kafka sajandi 100 parima raamatu hulka valitud tippteos „Protsess“. Romaan räägib pangatöötajast, kes ühel hommikul arreteeritakse teadmata põhjustel, mida ei talle ega ka kellelegi teisele ei avalikustata. Ta peab ilmuma kohtu ette, kus on käimas protsess tema süüasja kohta. 2016. aasta kohtusaagade tippteos on kindlasti Kaur Kenderi üle peetav kohtuprotsess. Ütlen ausalt, et kuigi olen seda siin ja seal kommenteerinud, eriti kirjutada ei taha, sest sündmuste areng, mida paljud võtavad normaalsusena, on pärit nagu absurditeatri lavalt ja kuigi paralleelid Kafka Protsessiga on ilmsed, siis samahästi tulevad elavalt esile murumängudena gladiaatorite areenil elustuvad George Orwelli düstoopiad. Teiste hulgas võttis teema Postimehe veergudel arutluse alla peagi valitsuse strateegilise nõuniku kohalt eeldatavasti lahkuv Ilmar Raag, kelle arutlusest jäid kõlama mitu olulist punkti. Raag räägib: „Umbes aasta tagasi, kui Kaur Kenderi kohtuasi oli alles alguses, küsisin ühelt tuttavalt prokurörilt, miks nad selle menetluse ette võtsid? Prokurör alustaski usalduslikult, et eks see üks kehv lugu ole, sest tõlgendamisvõimalused on laiad ja ega nad tahtnudki kohtusse minna, aga kuna on tulnud kaebus, siis on nad kohustatud reageerima. Kõige selle tõttu nad pakkusidki oportuniteeti, millega Kender ei nõustunud. Sealt edasi teevad nad aga lihtsalt oma tööd, nagu seadus ette näeb, ja lõpuks otsustab kohus, mitte prokuratuur. Kui ma ehk liiga kaastundlikult noogutasin, pidas prokurör vajalikuks mainida, et vormilises mõttes leidub seal ikka ka süüdistuseks alust.“ Ilmselt pole siin jutus midagi uut, vaid artikkel juhib taas tähelepanu teatud protsesside võimendumisele ühiskonnas, mis üha enam kaldub väärtustama mõisatallides ja nõukogude armees omandatud konservatiivseid väärtusi, püüdes nende abil vaigistada paljude neukkuajastu laste isiklikke hirme vabadusi väärtustava Lääne ühiskonna ees. Keelata, karistada, printsipiaalselt hukka mõista! Nõnda kõlab mõisatallide nostalgikute deviis.

Raagi kirjutises tehakse jälle üksipulgi selgeks, kuidas toimib Protsess. Masinavärgi paneb tööle Kaebus. Millised ajendid on Kaebuse taga, jäävad laiema avalikku eest tavaliselt kardina taha varjule. Tegelikult laiem avalikkus ei tea ega tohigi teada, mille üle kaevati ja mille üle kaebaja muret tundis – see on vormistuslik küsimus. Kas kaebaja isiklikke huve oli teosega kuidagi riivatud või rõhus kaebaja laiematele ühiskondlikele huvidele või väärtussüsteemidele? Teisel juhul samastas kaebaja end rahvaga. Järgmine huvitav käik on kaebusele reageerimine: kuna prokuratuur ei saanud kaebust eirata, siis pakuti süüdistatavale oportuniteeti – kui ta nõustub talle asetatud süü omaks võtma, siis pääseb ta kergema karistusega, uid ta jääb süüdi ning õigustab kaebuse esitamist. Toimub ainult silmakirjalik pattude kahetsemine. Selgusetuseks jääb süüdistuse seostamine tahtlusega, mida millegipärast pole põhjalikult analüüsitud, sest tegemist näib olevat ebamugava teemaga. Kas kirjanik valmistas teadlikult ning kriminaalsetel eesmärkidel pedofiilse sisuga kirjatüki või kvalifitseeritakse teos pedofiilseks tagantjärele? Samuti ei maksa ära unustada, et kohut ei peeta väidetavalt pedofiilse sisuga kirjatüki üle, vaid selle kirjatüki loonud autori üle, süüdistades teda pedofiilia levitamises. Kui kunagi äratas laialdast tähelepanu auhinnatud mängufilmi „Magnus“ ärakeelamine, kuna see väidetavalt riivas kellegi isiklikke huve, siis millegipärast ei tulnud kellelegi pähe filmi valmistanud Kadri Kõusaart kriminaalkuriteos süüdi mõista. „Untitled 12“ puhul aga mõistetakse kohut mitte teose, vaid autori üle ja see on juba oluline edasiminek.

Mida ütleb seadus? Karistusseadustiku paragrahvis 178 seisab: „nooremat kui kaheksateistaastast isikut pornograafilises või nooremat kui neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise, omandamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.“ Siin on muidugi mitmeid vastuolulisi ja raskesti mõõdetavaid termineid esile toodud nagu pornograafia ja erootika. Kenderi juhtumi kohaselt teeb vastava otsuse Kultuuriministeeriumi juures asuv “pornokomisjon” või misiganes selle organi ametlik nimetus ka võiks olla. Seadustiku sõnastus ei viita kuidagi tahtlikule eesmärgistatud tegevusele, mille eesmärgiks on seaduserikkumine, vaid võimaldab otsuse tegemist tõlgenduse põhjal, mis tõstab jällegi troonile Kaebuse. Kui sinu peale ei tule Kaebust, on tegevus aktsepteeritud, kuid Kaebuse esitamine viitab juba kuritegelikule tegevusele, mis tuleneb jällegi süü presumptsiooni väärtustamisest ühiskonnas – karistuslikku funktsiooni eelistatakse kriminaalloogikas kasvatuslikule funktsioonile. Kes laskis tõde sedamoodi paista? Ärgem unustagem, et prokuröri väitel „vormilises mõttes leidub seal ikka ka süüdistuseks alust“ – s.t. vormiline külg muutub olulisemaks kui sisuline külg. Tänapäeva mitmetasandilises maailmas võib igaüks endale sobiva maailma toanurgas valmis ehitama ja sinna elama kolida, mistõttu hirmude abil manatud tont number viied omandavad hämmastavalt reaalse kuju. Fiktsioon muudetakse tegelikkuseks ning pole vahet enam, kas tegu pannakse toime ka päriselt või on tegemist nn mõtteroimaga. Karistamine on tähtsam kui kasvatamine ja mõtteroimade abil saab süüdlaste kvantiteeti märgatavalt tõsta.

Riigiametnikuna, strateegilise kaitse nõunikuna, peab Raag seisma hea režiimi jätkusuutlikkuse eest, kuid ta mõistab, et „seadus kannab endas 19. sajandi vaimu, kus usuti, et massikommunikatsiooni kontrollimine on riigile jõukohane ja pornograafia keelamine päästab rahva moraali.“ Võib-olla tuleks siiski mõelda kasvatuslike vahendite tõhustamisele, mis annab ilmselt ka pedofiilia vastases võitluses paremaid tulemusi kui kellegi näidishukkamine. Ma saaks aru, kui Kenderi näol oleks tegemist pedofiiliga või suudetakse tõestada, et tema teos on tõepoolest kedagi ärgitanud pedofiilsele tegevusele, siis oleks Protsessi vajadus olnud ilmselt tõendatav. Praegusel juhul näib aga ikkagi tegemist olevat rohkem donkihhoteliku võitlusega tuuleveskite vastu, kus pedofiilia vastast võitlust etendatakse murumängudena gladiaatorite areenil, selle asemel et probleemiga süvitsi tegeleda. Et Protsessist veel vähe ei ole, siis viimasel ajal on totaalse meedia tähelepanu alla sattunud keegi teatrijuht Tiit Ojasoo, kellel tekkis kusagil kellegi naisterahvaga intsident, mis lõppes nähtavasti füüsilise arveteklaarimisega. Kuigi nimetatud intsident on lepitusmenetluse kaudu ilmselt lahenduse saanud, on meedia alustanud murumängude etendamisega ja mitmed valvsad kodanikud on tähetundi oodates juba meediakampaaniaga liitunud – „loomulikult on ka asjaga seotud instantside reaktsioon absoluutselt ebapädev.“ Loomulikult on vägivald taunitav ning vägivallatsenud kodaniku tegevusele pole õigustust, kuid samamoodi on taunitav juba pooltevahelise lahenduse leidnud intsidendi suureks rääkimine – saaks veel aru, kui tegemist oleks lahendamata juhtumiga.

Advertisements

Viha vabariik XIX – kuidas on võimalik Tartus peksa saada?

@ckrabat
Teatavasti on planeedi Maa elanikkond liigirikkam, kui ametlik bioloogia seda tunnistada julgeb ning aastatuhandeid tagasi toodi Nibirult lendava taldriku lastiruumis planeedile võõrliik lollid, kes siin hoogsalt paljunema hakkas ning pakkus odava tööjõuna asendust põlis-Maalastele, inimestele. Lõpuks sai neid palju ja nad hakkasidki ennast inimesteks pidama, kuid nagu võõrliikidega sageli juhtub, siis inimestena on lollid läbi kukkunud. Sellepärast on oluline tunda bioloogiat. Meedia tähelepanu alla sattunud kellegi Jaanuse juhtum, kes pätte korrale kutsudes ise viimaste käest karistada sai ja oma lapse silme all avalikus kohas läbi peksti. Erukindral Ants Laaneots kommenteerib: „Olen sellest ka varem rääkinud, et mind hämmastab inimeste egoism, et kui keegi kuskil kellelegi ülekohut teeb, siis katsutakse eemale hiilida, peaasi et teda ei puudutataks,“ rääkis Laaneots. „… Nüüd tagantjärele tehakse toetusavaldusi, aga mis juhtunud, see juhtunud. Pärast muidugi on võimalik taguda vastu rindu, et vot kui ma oleks seal olnud, oleks appi läinud! Aga miks siis need, kes seal koha peal olid ei läinud appi, sellest ma ei saa aru.“ Lollide arvu plahvatuslik kasv viimase sajandi jooksul on kaasa toonud variserlike ja saduserlike ühiskondade vohamise planeedil ja tõsise ohu elukeskkonnale. Silmakirjalikkus on variserlikule ja saduserlikule ühiskonnale täiesti tüüpiline tunnusjoon, mis vastab kehtivale sotsiaalsele tellimusele. Vaikselt on toimumas kriminaalne revolutsioon, kus kriminaalselt karistatud isikud võtavad ise üle korrakaitsefunktsioonid ja tavakodanikku hoitakse hirmu all. Palju kära tekitanud ükssõdalaste (Odini sõdalaste) liikumine on selle nähtuse üks värskemaid ilminguid.

Eesti Nokiaks on muutunud slogan – et me vaimult kunagi suureks ei saa, siis peame suureks saama rahvaarvult. Nüüd otsitakse taga mingisugust Eesti märki, midagi kuidagi üles ei leita. Jakob Hurda eluajal lausus tubli talunik Toots, et kõige parem märk mehele on mees ise. Või midagi sarnast. Disainer Tajo Oja küsib Postimehes õigustatult: „Milline on USA logo? Aga Saksamaa logo? Kui sa mõtlesid nüüd automaatselt kummagi riigi lipu peale, siis näed, kuhu ma sihin.“ Kurb küll, kui Eesti märgiks muutuks eesti loll. Meie ühiskonna suurim probleem, et kergesti suudetakse tekitada kõiksuguseid tuuleveskeid, millega vapralt võidelda, selle asemel et pöörata tähelepanu päriselulistele probleemidele. Hea on virtuaalsõjas kangelaseks saada. Totaalne meedia taob trummi olematu pagulasprobleemi üle, kuigi Eestisse pole saabunud veel ühtegi nn kvoodipagulast ja vaevalt, et lähemal ajal selliseid leitaksegi, sest need, kes kriteeriumitele mingit pidi vastaksidki, ei julge ise siia tulla, hirm on nii suur. Omadele on seevastu kõik lubatud – peksta, tappa, vägistada, ta on ju oma, see on neukkutehaste viisaastakuplaani rütmis valminud toodangusse istutatud topeltmoraal. Programm ei võimalda hädasolijale appi minna, sest nii ei ole settingutega ette nähtud. Kui ühiskondlik moraal soosib mõõdutundetut paljunemist, sest sõjaväele on odavat kahuriliha vaja, kuid kedagi ei huvitada, kuidas sünnitustoetustega toodetud masstoodang elus hakkama saab, eriti veel siis, kui sõda ei ole. Paljud tähelepanuta jäänud lollid võivad siirduda kuritegelikule teele. Nii juhtub, kui igaüks võib toanurgas lolli valmis teha, riik maksab selle tarvis isegi pappi, aga kes lolli üles kasvatab? Kui loll rikki läheb, kes ta ära parandab? Kes odava masstoodangu remondi jaoks ressursse eraldab?

Solidaarsuse puudumine on tõepoolest üks meie kaasaegset ühiskonda iseloomustavaid peamisi tunnusjooni. Ligimesearmastuse puudumine on variserliku ja saduserliku ühiskonna märgiline kaasnähtus. Hädasolijale seljapööramine iseloomustab paljude eestlaste suhtumist ka pagulaskriisi, mis seal rääkida elulistest situatsioonidest, kui Eesti tänavatel hakkabki valitsema kriminaalne kord ja mentaliteet ning õigust hakkavad kehtestama need, kes on sellega pahuksisse sattunud. Eesti õigusruumist väljunud Keskerakond, kelle tegevus meenutab rohkem mõnda Ladina-Ameerika seebiseriaali, mille najal tema valijad on üles kasvanud, on pakkunud siin tervele ühiskonnale innustavat eeskuju. Mis ühendab Keskerakonda ja EKRE, marurahvuslikku konservatiivsust ja vasakpoolset populismi? Uue poliitilise jõu konsolideeriv alge ongi Viha vabariigi promoveerimine – viha kõigi ja kõige vastu, kes Meie-Nemad kraadiklaasil mõõtes ei mahu nimetuse Meie alla. Seda võib nimetada ka poliitiliseks holliwoodiseerumiseks, virtuaalse maailma loomine lollide programmides, kus „head“ võitlevad „pahadega“ ja õigete võidu nimel on kõik meetodid lubatud, sest „meie“ oleme ju alati head. Tartu peksjate koondportree annab pildi tüüpilisest Viha vabariigi kodanikust, odavast kahurilihast paljulapselises perekonnas, kus laps jäi ilma vanemlikust hoolitsusest, kuid ta valmistati viisaastaku plaani täitmiseks, sest igaüks võib nüüd toanurgas lolli valmis teha: „… jäi võrreldes teiste lastega kuidagi ripakile – vahel tundus mulle, et polnud teda vaja emal ega kasuisal. Kui … peksti, siis teda peksti naabri hinnangul nagu looma. Eks ta hakkas millalgi ka vanematele vastu – kui teda peksti, siis seda enam ta naeris. Ju tal läks ühel hetkel miski paigast ära.“ Nii kasvatati Ivarist nõukogude armees tõeline mees: „Isa kasvatas mind lapsest saadik rihma abil ning andis mulle kolm korda päevas regulaarselt peksa, aga kui ma sain juba nii suureks, et jõudsin isale kolm korda päevas peksa anda, siis tekkis ka autoriteet ja edaspidi võeti mind kui võrdne võrdset, kutsuti kalale ja ees-ja isanime pidi.“

Päriseluliste probleemide eiramine avaldub ka kolme riigi, Ameerika Ühendriikide, Ühendkuniningriigi ja Soome suursaadikute avalduses, kus nõuti: Eesti peab HIV viiruse levikuga tõsisemalt tegelema hakkama, mis on diplomaatilises mõttes üsnagi pretsedenditu samm. Rahvusvaheliselt on tähele pandud, et Eestis puudub tahe selle probleemiga tegeleda ja selle asemel eelistatakse donkihhotelikult tuuleveskitega võidelda. Siit leiab ka vastuse küsimusele, kuidas on võimalik Tartus peksa saada? See, mis juhtus Tartus, on millegi tagajärg, kuid selle „millegi“ juured võivad ulatuda ühiskondlike kihtide sügavustesse. Süvenev burksiputkade kultuur, lollikultus ja neukkunostalgia on kolm vaala, mille najal variserlik ja saduserlik ühiskond püsib ja mida õigustatakse lihtlabase eitusega: „Juku pea ei ole kandiline“, sest rahvas ei taha näha, et kuningas on alasti. Lolle iseloomustab kollektiivsus, ta on karjaloom. Loll on solidaarne küll, kuid omade, mitte “nende” vastu. Tema jaoks on oluline omad ära tunda, kes näitab õigeid märke, perset, või kallab jääveega üle, kuid kõik inimlik on talle aga võõras. Õige mehe elu on “kõht võimalikult täis süüa, raha kokku ajada vahendeid valimata, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada”.Totalitaarsest meelsusest, millel pole midagi ühist lääneliku vabameelsusega, annab pildi ka paraadide kultus Vabariigi sünnipäeval, sest Moskva pisaraid ei usu. Selle asemel, et pakkuda midagi rahvast ühendavat. Sõjaväeparaadi võiks asendada lahtiste uste päevad sõjaväeosades ning pingviinide paraadi üldrahvalik suusamaraton, kuid valitsev sotsiaalne tellimus on teistsugune ning võim peab Viha vabariigis vaimust distantseeruma. Küsimus, mis on Tartu intsidendi puhul tahtlikult või tahtmatult jäetud fookusest  välja – kui paljud möödakäijatest oleks  tegelikult soovinud keerata käised üles ja solidariseeruda hoopis peksjatega?

Viha vabariik XVIII – murjanipaanika

@ckrabat
Käesoleva aasta üheks Eesti elu ilmestavaks tähtsündmuseks on kujunenud “murjanipaanika”. Euroopa Liidu programm Aafrikast ja Lähis-Idast saabuvate pagulaste tulva all kannatavate Vahemere äärsete Euroopa riikide, eeskätt Itaalia ja Kreeka, toetamiseks on Eestis tekitanud enneolematu viha ja sallimatuse puhangu. Murjanipaanika najal on püsti pandud järjekordne Viha vabariik. Huvitava paradoksina võivad negatiivsed hoiakud olla hoopis tugevamad rahvust konsolideerivad faktorid kui positiivsed eesmärgid, sest kellegi vastu on ühishoiakuid alati kergem kujundada kui millegi poolt. Marginaalpoliitik Kristiina Ojuland on muutnud rassismi lausa oma poliitiliseks kreedoks ning kutsunud üles moodustama  rahvavaenlaste nimekirju. Küllap see peagi selgub, kas Viha vabariigi laineharjal sõudes kunagi Reformierakonna tipptegijate hulka kuulunud, kuid hiljem sealt mingite kahtlaste tehingute tõttu lahkuma sunnitud ning oma erakonna asutanud eks-blondiinist punapäine poliitik taas unistatud Parnassosele jõuab. Viimastel valimistel suutis tema erakond koguda vaid 2289 häält (0,4% häältest) ning ei ühtegi mandaati Riigikogusse. Kesiseks jäi ka Ojulandi isiklik häältesaak, keda pidas Lääne-Virumaal meeles vaid 273 valijat. Eesti poliitilisse ajalukku on endine välisminister jäädvustunud Anna-Maria Galojani poliitilise mentori ja maaletoojana ning Aserbaidžaani rahva suure sõbrana, kuigi laiema avalikkuse silmis tõi talle suuremat kuulsust vägikaikavedu Välisministeeriumi omaaegse kantsleri ja hilisema kolleegiga Euroopa Parlamendis Indrek Tarandiga.

Murjanipaanika levik Eestis on võrreldav kunagi Suurbritanniat laastanud “hullu lehma tõvega”, sest paanikast nakatunud kaasmaalased meenutavad oma piiritus vihas rohkem zombisid filmist “28 days later“. Ojulandi kodulehel Facebookis avaldati järgmine läkitus (kirjaviis muutmata):
“REETURITE NIMEKIRI
SEOSES SOOVIMATUTE IMMIGRATIDEGA-EESTIMAALASED! Hakkame koos kaardistama nimeliselt inimesi, kes on juba alustanud Eestimaa mahamüümist moslemitele ja neegritele.
Minu andmetel on pagulasate vastuvõtmiseks teinud MTÜ- d
suurettevõtja KOIT UUS- Haapsalu mees ( IRL- ga seotud) ja
võrukas ja endine Lääne maavaenam INNAR MÄESALU , Reformierakonnaga seotud)
LISAGE SIIA OMA INFO JA TEEME ÜHISE NIMEKIRJA EESTIMAA MAHAMÜÜJATEST !
Iga immigrandi eestmaksab EL ühekordset toetust 6000 eurot.”
Nimekiri muutus peagi väga populaarseks ja paljud rohkem või vähem tuntud kodanikud palusid end sinna lisada. Veidi varem oli Ojuland tähelepanu äratanud avaldusega
27. mail kell 16.13 kirjutab Ojuland: “Täna. Järjekordselt näen täies tööjõus noort neegrit Itaalias raha kerjamas inimestelt, kes ausa tööga on oma lõunasöögi välja teeninud. Minu arvates tuleks alustada ûle- Eroopalist allkirjade kogumise kampaaniat selle eest,et mitteûks nn põgenik ûle Vahemere ei pããseks.AITAB JAMAST!”

Õhtulehe andmetel Ojuland ise end rassistiks ei pea: “Täna tunnen mina valge inimesena seda, et valge rass on ohus! Kas tõesti on eestlaste ajud ka nii pestud, et ajate mingit poliitkorrektset ila?” Rassiliste probleemidega on kunagine välisminister vastamisi sattunud varemgi. Korvpalliajakirjale “Basketball” antud intervjuus väidab Tartu Rockis mänginud Nigeeria päritolu korvpallur Callistus Eziukwu: “Vaid üks väga ebameeldiv kogemus on siiani, kui ühes ööklubis keegi naine tuli ütles minu eestlannast tantsupartnerile minu kohta rassistlike solvanguid – umbes, et kas sul pole vastik neegriga tantsida. Ma ei suutnud seda uskuda, eriti, kui mulle öeldi, et see naine on tähtis poliitik. Kontrollisin sealsamas telefoniga internetis ja tõesti, see oli Kristiina Ojuland.” Hiljem on Ojuland kogu intsidenti eitanud, võib-olla oli ta nii purjus, et lihtsalt ei mäletanud, kuid tema praegune poliitiline aktiivsus murjanipaanika üleskütmisel ei luba Eziukwu ja tema eestlannast tantsupartneri sõnades kahelda. Pagulasneeger vanalt healt Inglismaalt Abdul Turay arvab, et taoliste avalduste põhjused võivad olla materiaalsed. “Möödunud aastani kuulus ta Euroopa Parlamenti, kus liiguvad tõelised rahad. Nüüdseks on ta välja visatud nii europarlamendist, Reformierakonnast – häälte võltsimise skandaali tõttu – kui ka üldse igasugusest tasustatud tööst. Ma ei ole kursis Blondiini isiklike võimalustega peale selle, et tal on rikas mees, kuid üldiselt elavad inimesed ikka oma sissetulekutest. Kahtlemata on Blondiinil laenuga ostetud kena maja, lisaks muid kulukaid väljaminekuid puhkusereisidele, juuksurile, kallihinnalisele garderoobile ja mõistagi käekottidele, mis kõik tema sääste õgivad. Kui inimene jääb korraga töötuks ilma igasuguse väljavaateta töölesaamisele, muutub ta meeleheitlikuks. Küsimus on, kui meeleheitel on Blondiin?”

Eestis läheb veelahe sageli just nende vahel, kes on maailmas ringi käinud ja teistsuguseid inimesi oma silmaga näinud ja käega katsunud, ma ei mõtle siin, et Türgis või Egiptuses puhkamas käinud, ja nende vahel, kes on siin omas mahlas marineerinud, need võtavad signaali paremini vastu. Suletus, isegi mitte jääkarudest ja raudbetoonist siseturukaitsega Axel Heibergi saarel, ei pruugi paradoksaalsel kombel osutuda mitte rahvuslikuks pääseteeks, vaid hukuks, seda on ajalugu ennegi näidanud. Varem Briti immigratsiooniametis töötanud Turay on juhtinud tähelepanu veel ühele huvitavale asjaolule: “Kui oleks minu teha, poleks ma olnud nõus ühegi varjupaigataotlejaga, üldse mitte ühegagi, sest sellest pole kasu ei neile ega Eestile, ent on täiesti vale arvata, et asüülitaotlejad on halvad inimesed. Nad on lihtsalt inimesed, nad ei ole vägistajad, ei ole terroristid, sugugi ei ole. See on tegelik erinevus Briti ja Eesti debati vahel: Suurbritannias on teemaks raha ehk see, kui palju kõik maksma läheb, Eestis on teemaks vägistamine. Psühholoog võiks küllap öelda, et selle taga ei ole mitte vägistamine kui selline, vaid seks või, nojah, seksi puudumine. Paremäärmuslased on ikka kas mehed, kes on seksuaalselt frustreerunud ja närvis, või naised, kes salajas fantaseerivad Usain Boltist või lausa Tyson Beckfordist.” Nüüd me vähemalt teame, mis on nende kaasmaalaste viha ja sallimatuse ajendiks.

Erinevat liiki paanikaid on varemgi tondina mööda Maarjamaad liikunud, olgu need siis suhkru- või tatrapaanikad või siis kooseluseaduse ümber toimunu. Murjanipaanika mustrid on neile üsna sarnased eelnimetatutele, mis lubab eeldada, et seegi on meile saabunud idatuultega ning leeki on puhutud klassikalise infooperatsiooni käigus Kremli müüride varjust. Võimalik, et samade tuultega on meist lääne poole edasi kandunud rootslaste allveelaevapaanika. Tähelepanuväärne on siiski suure osa rahvast valmidus idatuultega saabunud paanikat tingimusteta omaks võtta, mis viitab jällegi teatavatele kultuurilistele eripäradele ja muudab paljudele kõik selle, mis toimub meist ida pool, vägagi südamelähedaseks, sest ilmselt on kõik neukkud programmeeritud reageerima teatud sagedustel levivatele signaalidele. Ma usun, et suurem osa paanikahoogude all kannatajatest pole kindlasti mitte Kremli trollid, vaid lihtsalt tavalised lollid, kelle käivitusnupp on trollide haardesse sattunud. Vähemalt EL kaudu saabuvate pagulaste puhul on hüsteeria küll asjatundmatu ja tegelikult ka kohatu, sest tegemist on organiseeritud tegevusega. Kõigepealt valitakse sobivad pagulased ise välja ja kui arvestada EL praktikat, siis lõimitakse need nii ära, et kaks hooldajat pannakse ette ja kaks taha ning viies vaatab kiikriga, et mingit jama ei tuleks. Ma saaks aru veel, et kusagilt tuleksid isetekkelised pagulaste hordid, kelle tulekuks ei olda valmis ja keda ei suudeta hallata. Kindlasti on murjanipaanika Eesti jaoks palju suurem julgeolekuoht kui mõnisada pagulast.

Eesti sotsiaalne sõltuvus oma idanaabrist tuli murjanipaanikaga jälle kord välja, sest tavatseb neil Eestit vaid mingites hoiakutes süüdistada, siis alati leidub meil vastutulelikke arvamusliidreid, kes on alati valmis dzoti ette viskuma selle nimel, et need süüdistusi õigeteks peetakse. Nii on see juhtunud natsisüüdistuste puhul, kuid ka käesolev murjanipaanika mahub ilusasti skeemi, mis peaks tõendama kuvandit sallimatust eestlasest. Iseloomulik, et pagulastevastased meeleolud levivad tugevasti Ida-Euroopas, sest õli tulle on visanud teiste hulgas näiteks Tšehhi president ja moslemi- ning immigratsioonivastane liikumine PEGIDA sündis Ida-Saksamaal. Kindlasti ei ole kriisipiirkondade elanike põgenemine Euroopasse lahendus nendele probleemidele, mille eest nad põgenevad ja esmajärjekorras tuleks neile tagada turvaline elu lähteriikides, kuid sama vähe aitab probleemi lahendamisele kaasa sallimatuse müüri ehitamine. Eestlased on varmad pagulaste pihta kive pilduma, pidades end neist paremaks ja kandes uhkusega massimõrvar Anders Breiviki pildiga särki, unustades kasvõi selle, mida tunnustatud teadlane Karl Ernst von Baer kahekrooniselt rahatähelt on maarahva kohta väitnud. Kriminaalkorras süüdi mõistetud rahvuskaaslased süüdistavad pagulasi kõikvõimalikes kuritegudes. Totaalne meedia on Vao põgenikekeskuse ette seadnud 24h valve, kandes avalikkuseni kõik vähegi skandaali tõotavad intsidendid, mis suudaksid põgenikele varju heita. Vao külaelanikest on saanud aga meediastaarid, kes jagavad intervjuusid vasakule ja paremale täitmaks meedia vaibumatut iha konflikti järele. Kas need pagulased üldse tahavad Eestisse tulla? Eurooplased võivad Aafrikas näida väga lahked ja sõbralikud, aga kui aafriklased jõuavad Euroopasse, siis saavad teada, kuidas elu tegelikult on, olgugi et siia saabuv pagulasneeger Jaak on burksiputka ees õlle ja sealihaburksiga väga hästi kodustatav. Paraku antakse talle kõigepealt molli, enne kui ta üldse õlle ja burksini on jõudnud.

Viha vabariik XVII – solvumissõda Soomega

@ckrabat
Presidendi radikaalfeministlik nõunik Iivi Anna Masso, kes kunagi vahetas Eesti kodakondsuse Soome kodakondsuse vastu ja on korduvalt võtnud sõna seksuaalvähemuste kaitseks, aga siis otsustas ühtäkki suureks rahvuslaseks hakata ja nüüd on sotsiaalmeedias asunud sõjakäigule Eestis elava vabakutselise ajakirjaniku ja Yleisradiole kaastööd tegeva Risto Vuorise vastu, kutsudes Twitteri postituses Vuorineni boikoteerima, kuna viimane esindab tema meelest Venemaa presidenti Vladimir Putinit ja Venemaa propagandamasinat: “Yle Eesti korrespondent Risto “Eesti lapsed söövad puulehti” Vuorinen levitab, õhutab Kremli propagandat, soovitan intervjuusid mitte anda.” Iivi Anna Masso on tuntud social justice warrior ja solvumiskultuuri edendaja Viha vabariigis ning kunagisele vasakpoolsele publitsistile on äärmuslikud vaated olnud alati südamelähedased. Mitte väga ammu muutus Eesti solvumiskultuuri elavaks sümboliks keegi vähetuntud soomlasest ajakirjanik Sami Lotila, kes irvitas avalikult eestlaste mahajäänud aluspükstekultuuri üle. Tõepoolest, kui Soome kõrgklassi naised hakkasid aluspükse kandma 19.sajandi alguses, siis Eestisse jõudis see komme sajand hiljem. 19. sajandi teisel poolel peeti aluspükse korralikule naisele sobimatuks siivutuks riideesemeks, kõrgema klassi mittetarvilikuks riidehilbuks ja “mõisapreilide veiderduseks”. Kindral Laaneots nimetas Sami Lotilat julgeolekuohuks Eestile. Lotila oli muidugi suht hardcore, mis võttis nõrganärvilistel pasa lahti. Selle asemel, et au- ja kuulsusejahil ehk füüri ja respekti jahtivat Samit lihtsalt ignoreerida, panid paljud neukkueestlased karupüksid jalga, ronisid saunalavala ja hüüdsid: “Meie pea ei ole kandiline! Ei ole!”

Mõistatus. Saunalaval istuvad viisteist meest ja pudel rummi. Neljateistkümnel mehel on ujumispüksid jalas ja sibul suus. Üks mees on püksata. Kes meestest on Sami Lotila? Kellel meestest on pudel rummi? Eestlased ei joo, istuvad ujumispüksid jalas külmas saunas ja närivad sibulat. Sami ütleb “Perkele!” ja võtab rummipudeli välja … Sami Lotila on tänaseks päevaks orbiidilt kadunud, võimalik, et saanud eetrikeelu, kuid Eesti ja Soome suhetes on taas lahti läinud pingete kruttimise periood, mis sai alguse eesti juurtega välisministri Erkki Tuomioja intervjuust rootsikeelsele päevalehele “Hufvudsbladet“, kus viimane kommenteeris Eesti tõrjuvat hoiakut venekeelse meediaruumi tekitamisele, millele Eesti teravalt reageeris ja välisministeerium kutsus välja isegi Soome suursaadiku. Tuomioja väitis, et Eesti on venekeelse propaganda vastu võitlemiseks ärganud väga hilja: „See sobib selle rahvusliku poliitikaga, mida Balti riigid on ajanud ja mille pärast pole uudiseid vene keeles edastanud. Meie siin Soomes oleme läinud teist teed.“ Kusjuures Tuomiojal oli õigus, sest venekeelse telekanali loomisest on räägitud Pronkssõduri mässust peale, kuid tegudeni jõuti Ukraina sündmuste valguses alles hiljaaegu. Ikka mökk-mökk-mökk, ärme parem midagi tee, sest äkki saavad lollid targaks ja kes siis meile valimistel hääli toovad.

Tuomioja pidas tarvilikuks vabandada. Iivi Anna Masso vabandada ei kavatse, sest jätkas jätkupostituses kaevikusõda Vuorisega: “Vuorinen valehtelee Ilta-Sanomissa, en ole ollut häneen sähköpostiyhteydessä eikä hän minuun.” Facebookis lisas Masso “Sai tõdeda, et tänini mõnevõrra Soome Yle-le Eestist korrespondenditööd tegev ajakirjanik Risto “Eesti lapsed söövad puulehti” Vuorinen tegeleb nüüd juba otsese Kremli propaganda ja böbbelsliku laimu levitamisega nt siin Facebookis, sellele ise takka kiites. Teadmiseks kõigile Eestis, kellele Vuorinen võib nüüd ja tulevikus näiteks intervjuupalveid esitada. Targem on teda boikoteerida ja ignoreerida.” Tuntud turunduskunn ja mutantpäkapikk Böbbels on burksiputka juures muidugi tegija ning võiks Viha vabariigis Jaan Tatika auraha välja teenida küll, kui detsembrikuus jälle valimiseks läheb. Vuorinen väitis, et proua Masso algatatud sõjakäik võib mõjuda halvavalt tema ajakirjanikukarjäärile, sest Masso seisukohti ühitatakse ametliku Kadrioru seisukohtadega, kuigi presidendi meedianõuniku väitel esitas Masso isiklikku arvamust. Soome ajakirjanikku on toetanud Soome ajakirjanike liit, Yleisradio toimetaja Elina Ravantti ja Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor Mart Raudsaar. Masso näib esindavat saakašvilistlikku seisukohta, et Venemaa läänelikku poliitilist kultuuri eirav käitumine annab teistele õiguse käituda samamoodi ehk me peaksime omaks võtma Venemaa poliitilise kultuuri ja käituma samamoodi kui nemad.

Euroopas on liikvele läinud natsionalismitont, mis ei ole jätnud puutumata ka Maarjamaa paeseid kaldaid, sest kõiksuguste foobiate esilemanamine on andnud esmase tõuke paljude tulevaste poliitikute säravale poliitilisele karjäärile. Solvumiskultuuri abil on võimalik kindlalt edasi läbi murda isegi Toompea lossi turvaliste müüride taha, mis on taganud nii mitmegi väärika inimese sotsiaalse julgeoleku. Eestlasele, keda on seitsesada aastat mõisatallis pekstud, meeldib tavaliselt vägagi teiste rahvaste kallal tänitada. Endine Soome president Tarja Halonen on nimetanud seda posttraumaatiliseks stressihäireks. Soome militaarkultuur on meile küll suureks eeskujuks, kuid see-eest saavad soomlased hurjutada nende välis- ja julgeolekupoliitiliste valikute eest, mis olevat liiga Venemaa-sõbralikud. Vähemalt ei taotle nad otsest poliitilist konfrontatsiooni nagu meie ning püüavad heaga läbi ajada. Lätlased saavad võtta vähese militarismivaimustuse, kohustuslikust ajateenistusest loobumise ning väikeste kaitsekulutuste eest. Kui russofoobsete meeleolude tõus on arusaadav ning põhjendatav Venemaa agressiivse käitumisega Krimmis ja Ida-Ukrainas, siis vägikaikavedu lähinaabrite Soome ja Lätiga on pingsas julgeolekupoliitilises situatsioonis, kus tuleks nagu ühte hoida, mõneti kummaline. Saakašvilistide unistus lõbusast sõjast Baltikumis coming soon.

Mitäs nyt? Kesäpanot nyt …

Viha vabariik XVI – kooseluseadus ning pikk tee spartalikku ühiskonda

@ckrabat
Eesti ühiskond võitleb kooseluseaduse vastu. Ma siiralt usun, et SAPTK (Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks) motiivid on üllad ning nad tõesti soovivad traditsioonilisi väärtusi, mille hulka kahtlemata kuulub ka perekond, edendada ja kaitsta, kuid kooseluvastase seaduse laineharjal on poliitikasse ratsutamas äärmuslased, neukkud ja pisikesed natsihinged, kes üritavad Eestisse tekitada vihas ühinenud suletud ning sallimatut ühiskonda ning SAPTK võib muutuda relvaks just nende viimaste kätes. Paraku just nende viimaste huve esindab Eesti Naisliidu aasta isade ja aasta emade manifest. Pöördumisele on alla kirjutanud 8 aasta ema ja 6 aasta isa, kokku 14. Allkirja on jätnud andmata 9 aasta ema ja 10 isa, kokku 19. Ühiskond on jagunenud kahte lehte. Kooseluseaduse vastased tahavad 5. oktoobril koguneda meeleavaldusele Toompea lossi ette, et väljendada suure osa rahvast pahameelt. Kooseluseaduse pooldajad tunnevad muret viha ja sallimatuse leviku üle Eesti ühiskonnas ning mõlemal poolel on omajagu õigust. Selline ongi mitmekesine ühiskond, mille vastu on neukkud ja pisikesed natsihinged, kes ehitavad üles Viha vabariiki ja näeksid heameelega kamina ees varbaid soojendades mõnda teistsugust ja temast erinevat: juuti, homo, moslemit, mustanahalist või Juhan Paadamit vardas särisemas.

Mure traditsioonilise perekonna säilimise üle on üldinimlikult arusaadav ning igati toetatav ettevõtmine. Mina olen kooseluseaduse vastu eelkõige lihtsal põhjusel, et kõik see, mida kooseluseadusega taotletakse on juba tänasel päeval saavutatav kehtiva seadusandluse raames ning uus seadus teenib eelkõige poliitilise propaganda huve. Kui küsimus oleks samasooliste partnerite diskrimineerimises, mis kuidagi ohustaks nende igapäevaelu, siis oleks nende mure arusaadav. Praegusel juhtumil on tegemist aga tüüpilise “võrdsete õiguste” nõudmise loosungiga. Nõutakse abielulisi suhteid ja õiguseid lapsi kasvatada, mida keegi pole neilt kunagi ära võtnudki, eeldusel, et lapsed, kelle huve nad väidetavalt esindavad, on ikka nende endi sünnitatud. Loodusseadustele järgi aga pole samasoolistel paraku võimalik lapsi saada. Võrdsete õiguste nõudmise loosungi all on samasoolised aktivistid aga õhutanud pingeid ühiskonnas, mis ei ole ilmselgelt valmis traditsioonilist perekonnamudelit hülgama ning aktiviseerinud kõiksuguseid äärmuslasi, kes tahaksid “korda majja lüüa.” Kooseluseadus on üks järjekordne pseudoprobleem, pahupidi pööratud äärmuslus, millega juhitakse tähelepanu eemale ühiskonna tegelikelt valupunktidelt. Kooseluseaduse vastane hüsteeria on vähemalt osaliselt homoaktivistide endi tekitatud.

Lugedes aga aasta isade ja aasta emade läkitust, siis seal on mindud veelgi kaugemale, kui seda on traditsioonilise perekonna kaitse. Me loeme: “Üha enam peame rääkima ja kuulma lodevast eluviisist, juhusuhetest, olukorrast, kus juba iga teine abielu lahutatakse, laste seksuaalsest ärakasutamisest, perevägivallast, liiderlikkusest, truudusetusest, seksuaalidentiteedi häiretest, meelemürkide kasutamise laiast levikust, vanemliku hoolitsuseta jäetud lastest, rahvuse püsimajäämiseks ebapiisavast sündimusest, kiiresti kasvavast psüühikahäiretega ja autistlike laste arvust jne. Kui see ei ole seotud meie ühiskonna kõlbelise kriisiga, siis mis see on?” Selline repliik, mis ühest küljest juhib tähelepanu mitmetele ühiskondliku elu valupunktidele  aga on äratanud autismiühingu, kelle avalduses märgitakse õigesti: “Autismi esinemissageduse tõusu kõrvutamine laste seksuaalse ärakasutamise ning perevägivallaga kõlbelisuse murenemise näitena jätab paratamatult mulje, et oleme keskaegsele nõiajahile veel märksa lähemal kui teadmuspõhisele ühiskondlikule debatile.” Paljud kooseluseaduse vastased aga üritavadki seaduse laineharjal käivitada protsesse, millega ühiskond vabastatakse “väärakatest” ning eeskujuks tuuakse spartalik riigimudel, kus “puudelised” kaljult alla visati kui ühiskonnaeluks sobimatud.

Paljud meist on vaadanud hittpõnevikku “Mercury Rising” Bruce Willisega peaosas, mille üheks kangelaseks oli üheksaaastane autistlik laps, kellele korrumpeerunud riigi struktuurid nõiajahi kuulutasid. Sarnast nõiajahti toetab ka grupp aastaisasid ja emasid, kes sooviksid, et “väärakatele” koht kätte näidatakse. Kindlasti ei pruugi kõik läkitusele alla kirjutanud aasta isad ja emad olla veel neukkud või pisikesed natsihinged, vaid murelikud kodanikud, kes valutasid südant eelkõige kooseluseaduse pärast ning andsid tekstile allkirja seda korralikult läbi lugemata. Ma ei tahaks küll hästi uskuda, et näiteks Lembit Peterson toetaks riiklikul tasandil nõiajahti autistide vastu. Viimane oleks ju ka kristlike põhimõtete vastu, sest juba Jeesus ütles, et “Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.´Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse.” (Mt 5:3-11).

Samasoolised kasutavad tihtipeale argumentatsiooni, et nende seksuaalsed sättumused on sünnipärased. Jällegi vastavalt loodusseadustele saavutab inimene suguküpsuse  üldjuhul umbes12.-14 .eluaastaks, mille järel kujunevad välja nende seksuaalsed eelistused. Võib väita, et nende sättumuste väljakujunemist mõjutab juba oluliselt sotsiaalne keskkond, milles nad üles kasvavad, mis võib tahtlikult või tahtmata neid mõjutada ühes või teises suunas. Täiesti loomulik, et ka traditsioonilises perekonnas võib üles kasvada samasoolise sättumusega isik nagu korralikus perekonnas võib üles kasvada kurjategija. Ma ei usu eriti kaasasündinud kuritegevuse geene, vaid siingi võib otsustavaks saada sotsiaalse keskkonna mõju. Nii nagu iga kurjategija on ümberkasvatatav, nii on ka homoseksuaalsus väljaravitav, ainult et paadunud kurjategija ja paadunud homoseksualisti puhul on see palju raskem. Sellega ma ei taha sugugi väita, et homoseksualism on kuritegu, vaid pigem võib seda seada samale tasandile pahedega nagu suitsetamine või mõni muu sõltuvus, mis kontrollitud praktiseerimisel pole teistele ühiskonna liikmetele otseselt kahjulik. Suitsetamist me ju ei propageeri?

Autismiga on teisiti. Autism ei ole sotsiaalsest keskkonnast tingitud, vaid avaldub juba varases lapseeas. Sotsiaalne keskkond võib küll autismi süvendada või seda leevendada. Kergete autistlike tunnustega kodanik suudab edukalt lõimuda ka ühiskonnaga. Võib-olla ta on “natuke imelik”, kuid suudab täita kodanike põhifunktsioone. Psühholoog Merle Parmak väidab, et näiteks iga inimene ei sobigi sõjaväkke. Samas võib selline kodanik tuua ühiskonnale kasu mõnes teises valdkonnas. Võrdsuse loosung Egalité on igal juhul paljude ühiskonna liikmete vastu diskrimineeriv. Autismi tekkepõhjuste kohta on vähe teada. Näiteks “intensiivse maailma teooria” järgi ei kujuta autism endast vaimset “puudujääki”, vaid hoopis väga suure psüühilise aktiivsuse käigus tekkivat ülekoormust, mis kohati sunnib autisti liigselt stimuleeriva välismaailma “välja lülitama”. Psüühika ülekoormatus ja teiste inimeste emotsioonide ja hoiakute vahetu ja võimendatud tajumine suhtlemisel, lisaks iseenda emotsioonide intensiivsem kogemine tingib autistide vajaduse hoiduda liigsest sotsiaalsusest. (Vt ka http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/uus-teooria-sunnib-umber-motestama-autismi-olemust#.VC5X7vmSzja). Kollektiivset identiteeti rõhutavad neukkud ja natsihinged aga lähtuvad eeldusest, et iga indiviid peab olema allutatud temast kõrgema sootsiumi (nt Riik) huvidele. Sellepärast toetavad nad riigi õigust sootsiumisse mittesobivaid indiviide elimineerida – surmanuhtluse toetamine.

Neukkude ja pisikeste natsihingede ideaal on ühiskond, mis oleks rangelt kontrollitud ning nemad oleksid seal võrdsematest võrdsemate seas – need, kes kontrollivad kontrollijaid. Sellise ühiskonna ideaal on siin blogis varem käsitletud kaheosalises antiutoopias, millele on Eestis arvestatav sotsiaalne tellimus: “Uue valitsuse tähtsaim sisepoliitiline algatus puudutas maakondlaste rahvusliku taassünni ergutamist ning ideaalse maakondlase arhetüübi väljatöötamist. Paljud maakondlased tundsid muret, et nende kaasmaalased on kaotamas rahvuslikku identiteeti ja võõra vere takistamatu juurdevool on muutunud nende rahvuse säilimisele tõsiseks ohuks. Riigistatud „Maakonna WC“ internetiportaalis hakati avaldama uue valitsuse teadaandeid ning ametlikke rahvavaenlaste nimekirju. Rahvavaenlased saadeti peale nende nimede väljahõikamist „Maakonna WC” portaalis äsja rajatud töölaagritesse – ümberkasvatusasutustesse, kus neid püüti Tõe ja Õiguse austamise vaimus ümber kasvatada ning ühiskondlikult kasuliku töö tegemisel rakendada. Ümberkasvatatavad kaevasid kraave, ehitasid varjendeid ning rajasid muid peatse sõja saabumisel elutähtsaiks muutuvaid objekte. Ühiskondliku kasuteguriga arvestati kodanike eluolu korraldamisel, palga maksmisel ja sotsiaalsete hüvede jaotamisel. Esmajärjekorras mõisteti töölaagritesse ümber kasvama loomeharitlased ning kunstiinimesed, kõiksugused humanitaar- ja sotsiaalteadlased, kirjanikud, kunstnikud, muusikud, näitlejad – kõik need, kellest ühiskonnal nende madala ühiskondliku kasuteguri tõttu kasu ei olnud ning kes tunnistati ühiskonna parasiitideks.”

Tegelikult seda sama mudelit toetavad ka samasoolise abielu pooldajad, kes pikemas perspektiivis näeksid traditsiooniliste peresuhete pooldajaid negatiivses valguses nagu on juhtunud feministide survel ehitatava võrdõigusliku ühiskonnaga, mis on asetanud mehed skisofreenilisse bipolaarsesse olukorda. Dr. Airi Värnik “Mehed ongi meie ühiskonna praeguse arengu taustal üsna skisofreenilisemas olukorras: ühelt poolt surve võrdõiguslikkuse suunas, teiselt poolt põlvkondade vältel juurdunud mehe ülimuslikkuse mudel, mida naised oma hinges ja sealt ka igapäevaelus võib-olla endalegi aru andmata viljelevad.” Selline vähemuste võitlus võrdsete õiguste nimel võib pikemas perspektiivis viia ühiskondliku rolli vahetuseni, millega senine vähemus hakkab domineerima senise enamuse üle, sest viimasele asetatakse “kollektiivne ajalooline süü” (Vt nt R.Merle “Kaitstud mehed“).

AN AUTIST DOESN'T SHOW AFFECTION, Fund-raising For Autistic Association, Mccann Erickson Brasil, Ama, Print, Outdoor, Ads

Pilt aadressilt: http://files2.coloribus.com/files/adsarchive/part_411/4118705/file/fund-raising-for-autistic-association-an-autist-doesnt-show-affection-small-30628.jpg

Viha vabariik XV – viha juured

@ckrabat
Rohkem kui kolm aastat tagasi ilmus selle sarja avalugu. Seal oli viide ETV intervjuule Rein Taageperaga, milles Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna rajaja viitab uurimusele, milles viidatakse, et võrreldes paljude teiste rahvastega paistavad eestlased silma selle poolest, et nende esmane emotsioon on viha, millest on tulnud ka selle sarja pealkiri – Viha vabariik. Peale pikki otsinguid olen jõudnud lõpuks ka selle tõdemuse autorini. 2005.aastal ilmus ajakirjas Keeles ja Kirjandus Ene Vainiku ja Heili Orava artikkel “A.H.Tammsaare eksitus: tee tööd ja näe vaeva, … aga ikka oled vihane.” Artiklis on viidatud hollandi teadlaste uurimustele, kus on võrreldud erinevate rahvaste kandvaid emotsioone: “Võrdluseks võiks mainida, et teiste keelte kõnelejate puhul on loetelukatsed andnud emotsiooni prototüübiks rõõmu (belglastel, prantslastel, itaallastel, šveitslastel), õnne (inglastel, Kanada elanikel), armastuse (türklastel), kurbuse (jaapanlastel, Indoneesia ja Surinami elanikel) või hirmu (hollandlastel). Üksnes soomlased peavad eestlastega sarnaselt tüüpilisimaks emotsiooniks viha.” Miks eestlased on vihased?

Eestlaste viha avaldub tugevasti kasvõi praeguses Ukraina kampaanias, mida totaalne meedia tugevasti takka õhutab, sest emotsioonide pealt on kerge klikke tulema. Totaalse meedia arvamusliider Indrek Hargla teatab uhkelt, et tema ei osta enam venekeelse märgistusega piima ning soovitab vene keele kasutamisest üldse loobuda. Mäletame, kuidas arvamusliider Tõnisson Lutsu “Kevadest” kurdab sajand tagasi, peale seda, kui on kirikumõisa noorhärrade parve põhja lasknud: “Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema…” Kindlasti ei ole vihal eestlase mentaliteedis ainult negatiivne roll kanda. Veinik ja Orav mainivad: ” Nende sotsiaalseid ja hedoonilisi kvaliteete mõõtvate hinnangute kõrval võidakse aga viha individuaalse kasulikkuse–kahjulikkuse skaalal hinnata ka positiivseks või vähemalt kasulikuks, sest see aitab subjektil liikuda püstitatud eesmärkide poole, ennast kehtestada või kätte tasuda tehtud ülekohtu või au haavamise eest (nn õiglane, mõnel juhul lausa püha viha).” Viha võib olla üks rahvusliku kokkukuuluvuse tunnistajaid: need oleme meie ja me vihkame neid, kes on teistsugused.

Professor Taagepera nendib intervjuus ETV-le, et eestlased kipuvad kultuuriliselt enam sarnanema venelastele kui lääneeurooplastele, millist määratlust on mõjutanud kiirelt ja valutult taastatud vabadus ja seitsmesaja aasta jooksul mõisatallides sisse pekstud moonakamentaliteet. “Viha annab mõnedel hetkedel jõudu pingutusteks, ja seda eestlased kiidavad. Aga ei maksa kiita sellist viha. Ma näen palju sellist viha, mis vindub seespool. See on mõisaorja viha mõisahärra vastu, mis ei saa tabada teda, ja siis valatakse see välja näiteks oma naise vastu.” Orjamentaliteet on kindlasti soodustanud arvuka neukkukogukonna teket, aga neukku ei ole oma vastaste suhtes kunagi suuremeelne.

Eestlaste viha Venemaa, venelaste ja Putini režiimi vastu annab neile nende meelest õigustuse oma potentsiaalsete vastastega samastuda. Eesti-vene vastasseisu ei saa pidada konfliktiks lääne ja slaavi tsivilisatsioonide vahel, vaid palju rohkem esineb siin ilminguid tsivilisatsioonisisesest vennatapusõjast, kus pada sõimab katelt. Moraalset üleolekut peaks ju näitama hoopis teistsugune olemine, mitte samastumine. Ma kahtlen, kuivõrd keskmine eestlane Venemaad ja venelast üldse tunneb ning mingis mõttes saadakse sellest läänes ka aru. Meie Venemaa-ekspertiis kipub olema müüt, sest ekspertiis eeldab ratsionaalsust. Eestlase Venemaa pilt kipub olema aga äärmuslik, kas siis demoniseeritud või jumalikustatud (ma olen kohanud ka selliseid, kes näevad selles jõudu vastukaaluks manduvale läänele), kuid ka demoniseeritud pilt on pahupidi jumalikustatud.

Teisest küljest on viha kurnav ja väsitav emotsioon. Kunagi 90-tel tehti Eestis film “Ma olen väsinud vihkamast”. Pole üllatus, et suitsiidide arv soomeugri rahvastel on kõrge. Kas võib kõrge surmatung, soov elust loobuda, olla rahvusliku viha tagajärg? Eesti Ekspressi vestlusringis mainib Endel Talvik: “Suitsiidide ja muu ennasthävitava käitumise taga on viha, agressioon. Viha ei ole inimese esmane emotsioon, see tuleb pigem sellest, et midagi on liiga palju. Viha tuleneb eelkõige häbist ja hirmust ja ebakindlusest (ärevusest). Nende tunnetega toimetulekuks reageerime viha ja agressiooniga. Eestis on vihast ja rahulolematut käitumist rohkem just sellepärast, et meis on hirmu ja ebakindlust palju rohkem.” Eksperdid peavad eestlaste mentaalset seisundit nõukogude korra tagajärjeks ning seovad selle Teise maailmasõja kannatustega. Sageli tundub, et eestlasted ei ole suutnud või tahtnud siiani sõjast välja tulla, vaid soovivad tollaseid kannatusi ikka ja jälle läbi elada, mis viitab juba Tarja Halose poolt diagnoositud posttraumaatilisele stressile. Posttraumaatiline stress ja pettumine läänelikus liberaalses maailmavaates näib vaevavaid aga mitmeid teisigi sugulasrahvaid, kui viidata Ungari peaministri Viktor Orbani väljaütlemistele.

Veiniku ja Orava poolt mainitud hollandlaste uurimuses märgitakse hollandlaste primaarse emotsioonina hirmu, aga hirm on sageli osutunud viha allikaks. Teise Maailmasõja järel domineerisid hollandlaste juures samalaadsed emotsioonid sakslaste suhtes nagu eestlastel võib märgata venelaste vastu. Katoliiklik preester Werenfried van Straaten (1913-2003) norbertiiinide ordust, tuntud kui Speckpater (pekipaater), õpetas hollandlasi vihast üle olema ning sakslasi hoopis aitama. Vello Salo: “Pekipaater tegi propagandat, põrsas süles, ise valges mungariides ja ütles, et mis asja te molutate? Armastage oma vaenlasi – võtke kätte ja nuumake üks põrsas sakslaste jaoks. Hollandlased tõesti vihkasid sakslasi.” 1947.aastal kirjutas van Straaten artikli “Rahu Maa peal? Ei ole tuba kõrtsis,” milles ta kutsus üles abistama sakslasi, kes olid sõja käigus idast läände paisatud ja sunnitud oma kodud maha jätma. Neliteist miljonit sakslast, neist kuus miljonit katoliiklast, vaevlesid põgenikelaagrites Lääne-Saksamaal, Hollandis ja Belgias, kannatades alatoitluse ja ravimite puudumise pärast.

Mõelgem nüüd veidi, kas neukku (ma loodan, et see ei ole solvav, sest neukkudelgi peaks ju mingi identiteeditunnetus või éneseuhkus olema) Indrek Hargla oleks valmis selle ostmata jäänud piimapaki annetama sõjategevuse käes vaevlevatele inimestele Ida-Ukrainas? Või kinkima alatoidetud Ida-Virumaa vene perekonnale põrsa? Palju lihtsam on tegeleda mugavuspatriotismiga, sarnaselt nagu ma olen teinekord kasutanud näidet lapstööjõudu kasutavate kakaoistanduste boikoteerimisest Elevandiluurannikul. Lääne mugavuspatrioot ei saa magada, sest südametunnistus piinab, kuni ta loobub kõrgete aadete nimel Elevandiluuranniku kakao kasutamisest, boikoteerib, mille tagajärjel istandus läheb pankrotti, laps jääb ilma sissetulekust ja sureb nälga. Lääne mugavuspatrioot on rahul ja magab rahulikult, sest kui pole inimest, siis pole probleemi. Meie burksiputka ees mõtlesime ka patriootilised olla ja otsustasime, et Venemaad ja Putini režiimi tuleb karistada, sest kõik boikoteerivad midagi ja kuidas meiegi teisiti saame, äkki peavad veel kollaborandiks või kellekski. Panime demokraatlikult hääletusele, kas loobume vene viina või Dostojevski raamatute tarbimisest ja üksmeelselt otsustati loobuda Dostojevskist, ikkagi maailmakuulus kirjanik ja me tahame kultuursed välja paista. 🙂

Samamoodi sai Wenefried van Straaten tunda vihkamise sulnist valu, kui kutsus üles sakslasi mitte vihkama, vaid neid aitama, kuid paljud teised said oma vihkamisest üle ja abistasid sakslasi, kes kokkuvõttes osutusid meeldivateks inimesteks, kui viha ära võtta. Siit mõned mõtted alguses mainitud intervjuust Rein Taageperaga: ” Meil on kõigil parem elada, kui me ei katsu endale krahmata ja kui me arvestame teistega… Kui me tahame sellest (vihast – toim.) lahti saada, siis me peame seda teadvustama. Nii nagu alkohoolik peab teadvustama, et tal on viinaprobleem, muidu ta lahti ei saa.” Mihhail Lotman kirjutab oma blogis: “Kui keskenduda vaenulikkuse aspektile, siis siin on välja kujunenud kaks põhilist käitumismalli. Esimene: vaenlast me kardame, vihkame, jälestame, mõnitame, jääme talle alla ja siis hädaldame ja mõnitame edasi (nüüd juba vaid hinges). Teine: õpime oma vaenlast tundma, respekteerime teda, võidame ja siis peame temast suuremeelselt lugu. Kui Ukraina välisminister (nüüd juba endine) laulab Putinist rõvedaid kupleesid, siis võib see tunduda naljakas ja tõsta väljakule kogunenud rahvamassi entusiasmi, kuid selline käitumine ei ole omane võitjatele. Vähemalt mitte Euroopas.” Samal ajal kui totaalne meedia kutsub rahvast üles vihkamisele ning jumalikustab vastast demoniseerimise kaudu, sest ka antikangelane on kangelane, võib igaüks oma totaalsele meediale häälestatud signaaliaparaadi välja lülitada ja mõtelda oma peaga.

Werenfried van Straaten põrsaga

Aadressilt: https://kircheinnot.files.wordpress.com/2013/01/19032.jpg

Viha vabariik XIV – dopingukatel keeb jälle

@ckrabat
Staarajakirjanik Kärt Anvelt algatas eelmise aasta lõpul meediakampaania, mille kangelaseks kujunes spordiarsti haridusega Vitali Bernatski. Bernatski täiendab totaalse meedia lollidevabrikus kokku monteeritud kangelaste rivi, kus gladiaatorite areenil peetavatele murumängudele astuvad vastu üksteise järel võidukas reas Lihtsa elu-Triin, Dressi-Toivo, Farmi-Gaabriel, Iglesiase-Anett, Nõia-Ints, Anna-Maria Galojan ja paljud teised staarivabriku väljaanded, kes läbi vere, higi ja pisarate totaalsele meedia sulli, feimi ja respekti teenivad. Sellesse silmipimestavasse staaride paraadi on vägisi püüdnud piletit hankida oma tuntud headuses ka Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1982.a. kehakultuurlasena lõpetanud, kuid 1990.a. Tartu Ülikoolis bioloogiakandidaadi kraadi kaitsnud Sihtasutuse Eesti Antidoping nõukogu liige Kristjan Port, kes pürib läbi raskuste tähtede poole staardopinguküti tiitli järele. Eesti laiema avalikkuse tähelepanu alla sattus Port Andrus Veerpalu väidetava dopingujuhtumi valguses, kui ta vägisi püüdis Veerpalu juriidilisi protseduure eirates omakohtu korras meedias süüdi tunnistada. Nüüd  valgustasid Kärt Anvelt ning Vitali Bernatski talle taas teerada tõusuks Olümposele.

Nõiajahi meetodi kasutamine dopingupatuste leidmiseks muudab aga “püha ürituse” odavaks farsiks. Hiljuti vaatas Maailma Anti-Dopingu Agentuur WADA üle kasvuhormoonide piirmäärad ning korrigeeris neid vähesel määral. Seniste piirnormide 1,81 ja 1,68 asemel seati sisse uued piirnormid 1,81 ja 1,87. Pole teada, kas muutused puudutavad ka testimist või jätkatakse varasema metoodikaga, aga nii Rahvusvaheline Suusaliit FIS kui WADA on kinnitanud, et piirnormide ülevaatamine ei puuduta Rahvusvahelises Spordiarbitraažis õigeks mõistetud Andrus Veerpalu juhtumit, millise otsuse ümbervaatamist ei kavatseta nõuda. WADA on teada andnud, et uued piirnormid hakkav kestma hetkest, kui sellekohane uurimus avaldatakse mõnes rahvusvahelises väljaandes. Sellepärast on ka uuesti tõstatunud meediakampaania pisut enneaegne, sest pole täpselt teada, mille põhjal piirnorme muudeti ning kas anti vastus kõigile Andrus Veerpalu juhtumi puhul üles kerkinud küsitavustele, millele viitab ka Veerpalu kaitsetiimi kuulunud Sulev Kõks. Küll on aga WADA otsused taas aktiviseerinud Kristjan Pordi, kes plaanib teha avalduse Eesti Olümpiakomitee distsiplinaarkolleegiumile ning esitada prokuratuurile kuriteoteate. Esialgu kogub ta sulli, feimi ja respekti siiski vaid meedias.

Veerpalu juhtumi puhul on kõige suuremaid küsitavusi tekitanud kasvuhormoonide suur varieeruvus samast proovist võetud näitude vahel : A-proov 2,62 ja 3,07 ning B-proov 2,73 ja 2,00. Tähelepanuväärne on just suur erinevus teise näitaja (Kit2) juures (3,07 ja 2,00). Kuigi Port väidab, et seoses WADA piirmäärade ümbervaatamisega on Veerpalu tunnistatud automaatselt süüdi dopingu tarvitamises, siis pole see tegelikult päris nii. Rahvusvahelise Spordiarbitraaži otsusega küll ei välistatud, et Veerpalu võis kasutada dopingut, kuid ei suudetud tõestada ka dopingutarvitamise juhtu. Dopingutarvitamine eeldab, et keelatud aineid manustati sihiteadlikult eesmärgiga tõsta sportlikke saavutusi. Veerpalu puhul ilmnes üksnes, et kasvuhormooni tase oli üle lubatud piirnormide. Kuidas see sinna sattus, jääb selgusetuks. Hämmastaval kombel võib seekord nõustuda samuti meil aurahadele kandideerinud Priit Pulleritsuga, kes tõdeb, et tõsine probleem on nüüdisaja spordis tervikuna, mis hoolimata dopinguküttide poolt läbi viidavast nõiajahist on dopingust läbi imbunud. Sellele viitas oma raportis ka WADA eksjuht kanadalane Dick Pound. Mäng käib lubatu ja lubamatu piiril ning süütuid eristab süüdlastest vaid see, et nemad pole vahele jäänud.

Bernatski juhtum on ülesehituselt tüüpiline meediakampaania, mille eesmärgiks pole mitte tõe jaluleseadmine, vaid verejanulisele publikule odava vaatemängu pakkumine gladiaatorite areenil. Bernatski poolt meediasse paisatud juhtumite avalikustamine sarnaneb meelelahutuslikule ettevõtmisele, millega ergutatakse omakohtu rakendamist areenile sattunud võitlejate vastu. Seni avalikkuse ette toodud endine suusataja Raul Olle ja endine kaugushüppaja Priit Soosaar on millegipärast Bernatskile raha üle kandnud, kuid esialgu on see ka kõik ja me ei tea, kas nad selle vastu ka mõnda keelatud toonust tõstvat tinktuuri või süsti said. Kui Bernatski eesmärgid ei oleks materiaalsed, siis oleks tema poolt õige esitada ettekanne volitatud ametkondadele, eeskätt Eesti Olümpiakomiteele ja prokuratuurile, kuid sulli, feimi ja respekti taotlev endine tolmuimejaärimees pöördus meedia poole, et totaalse meedia poolt suunatud Novgorodi WC abil omakohtu korras vihakampaaniat arendada ja me ehitame jälle kord Viha Vabariiki. Kristjan Porti on mainitud potentsiaalse laureaadina meie väärikale Jaan Tatika aurahale, kuid kuna peale Veerpalu suhtes langetatud õigeksmõistvat otsust ei tundunud see teema enam aktuaalne, siis jäi ta seekord kahjuks aurahast ilma. Port solvus ning asus taas gladiaatorite areenil nõiajahte korraldama. Andrus Veerpalu vastu on Port millegipärast erilist viha tundnud, sest loodetud “suur kala” lipsas dopinguagentuuri võrkudest välja ning kestvad kiiduavaldused koos muu meeleheaga jäid tulemata. 2011.a. täikraed teolt tabades mindi liiga vara õhku täis suurt võitu meediasse kuulutama, selle asemel, et kohusetundlikult WADA poolt kehtestatud protseduure järgida. Nüüd on ta leidnud endale uue võimaluse mineviku varjude taaselustamiseks.

Eesti dopinguküttide tegevus meenutab paiguti Simon Wiesenthali keskuse tuntud natsiküti Efraim Zuroffi meetodeid, kes on varem Eesti võimudele ette heitnud vähest koostöövalmidust natsikurjategijate tabamisel, saamata aru inimese eluea teatavatest iseärasustest, mis kõvasti raskendavad soovitud kurjategijate tabamise võimalusi. Nimelt kõigi loogikareeglite järgi peaksid tõsised natsikurjategijad ammu surnud olema, sest isegi need isikud, kes said sõja lõpus 1945.a. täisealiseks, on täna juba 86-87 aastased. Need isikud, kes aga 70 aastat tagasi toimunud kuritegude eest vastutasid, peaksid tänaseks olema juba üle 100 aasta vanad, mis on tugevasti üle inimeste keskmise eluea. Eitamata tolleaegsete kuritegude aegumatust ja tunnistades Simon Wiesenthali keskuse õilsaid eesmärke, peaksime täna keskenduma kättemaksu asemel rohkem preventsioonile, et need kuriteod enam kunagi ei korduks, sest üleskutsed sallimatusele, vihale ja vaenamisele kõlavad ka täna. Ka spordis ei ole mõtet ajalugu ümber kirjutada, vaid selle asemel võiksime muuta tänapäeva sporti võimalikult puhtamaks. Kunagised Nõukogude Liidu ja Saksa DV staarid jäävad igaveseks sangaritena spordiajalukku, samal ajal kui Lance Armstrong muudetakse dopinguikooniks, sest juba unustatud idabloki staaride asemel tema nimi müüb. Iseloomulik fakt on seegi, et suur osa Armstrongi põlvkonna jalgratturitest on mingil hetkel dopingupatustena vahele jäänud, mis eeldab, et tegemist on märksa laiema ühiskondliku probleemiga kui ühe konkreetse süüdlasega, kelle suunas patuta tohiksid kive heita.

Viha vabariik XII – mina pole sinu Sõber

@ckrabat
Eesti korvpallielu on kaunistamas järjekordne intriig. “Grupp seltsimehi” eesotsas Eesti korvpallitreenerite liidu juhatuse liikme Üllar Kerdega on otsustanud lahti saada Rakvere “Tarvase” peatreenerist ja Eesti korvpallikoondise ühest treenerist Andres Sõberist, kasutades selleks Eesti U-20 koondise viie noormängija abi, kes Sõberi juhendamisel lõpetasid suvel Tallinnas toimunud Euroopa U-20 A-grupi meistrivõistlused 19. ehk eelviimase kohaga. Andres Sõber on värvikas isiksus ja Eesti põhivoolu meedia vaieldamatu lemmik, kelle värvikad ütlemised on tihtipeale pannud korvpalliringkonnad kihama ning kelle aasimised konkurentide üle võivad paiguti balansseerida hea maitse piiril. Huumorimeelega inimesed suudavad Sõberi nöökimise küll edukalt üle elada, kuid huumorimeelt on Vanajumal jaganud paraku vähestele. Kadunud Hardi Tiidus armastas viidata Vana-Rooma riigimehele ja filosoofile Marcus Tullius Cicerole, kes ütles, et peale julguse, taktitunde ja maitse pole ka huumorimeel õpitav.

Sellepärast vaatavad paljud korvpallitegelinskid hoopis peeglisse ja peavad kurbusega tõdema, et Sõber pani nad väga osavalt ja täpselt paika ning see tekitab viha ja vimma. Näiteks olen ma midagi samalaadset täheldanud ka Persona in fieri lollidelugude kohta, et kui positsioneeritakse ennast lollina, siis tundub kriitika valus. Vaatavad peeglisse ja tormavad vasturünnakule – järelikult läks hinge. Vastasel korral oleks ju lollina tajutav keegi teine ning sellises olukorras võib-olla muheleks isegi kaasa. Nii kirjutab Üllar Kerde Eesti Korvpalliliidule saadetud kaebekirjas: “Eesti Korvpallitreenerite Liit pöördub Teie poole palvega vaadata läbi korvpallimeeskonna Rakvere Tarvas V taseme treeneri Andres Sõbra sobivus töötada korvpallitreenerina… Treener Sõber on oma väljaütlemistes teiste treenerite, mängijate ja ka EKL sekretariaadi kohta olnud kohati väga vulgaarne ja väljakutsuv. Noormängijate juuresolekul on ta kasutanud ebatsensuurseid väljendeid ja isiklikke solvanguid teiste treenerite kohta, rikkudes Eetikakoodeksi punkte nr.1,4:1,5:1,6:1,8:1,9.”

Kerdele sekundeerisid viis Eesti U-20 koondisesse kuulunud mängijat, kes süüdistavad Sõberit ebatsensuurses väljenduslaadis, mängijate ebaõiglases süüdistamises ning mängijatele juhtnööride mitteandmises : „Martin Jurtomit mõnitas ta [Sõber] kogu ettevalmistusperioodi jooksul kuni turniiri lõpuni selle eest, et ta käis jaanipäeva ajal Sloveenia klubis try-out’il (katsetel – toim),” kirjutasid U-20 koondise mängijad. „Näiteks mängitas ta teda mõnikord 50 sekundit ja siis hüüdis talle vahetuse puhul: „Tule puhka ka nüüd vahepeal.” Kuigi väsimusest ei saanud nii lühikese aja puhul juttu olla. Selline mängija pidev vaimne tümitamine ja temale antud vähene mänguaeg kahjustas selgelt meie mängude ja kogu koondise lõpptulemust.” Suurem osa kaebajatest on seotud Rapla TYCO korvpalliklubiga, mille peatreener Indrek Ruut kandideeris koos Sõberiga U-20 koondise peatreeneriks, jäi hääletusel Sõberile alla, solvus ning katkestas Korvpalliliiduga igasuguse suhtlemise. Ruut on tuntud ambitsioonika, kuid konfliktse treenerina, kellel pole kahjuks ette näidata Andres Sõberiga samaväärset saavutusterida ning kadedus teeb vihaseks.

Peep Pahv peab “Postimehe” artiklis Sõberi vastase opositsiooni niiditõmbajaks Eesti Korvpalliliidu juhatuse liiget Heino Endenit, 1982.a. maailmameistrit N.Liidu koondisega, kes on küll hea korvpalliteoreetik, kuid treenerina pole loodetud edu saavutanud. Praegu tegutsevad nii Enden kui Kerde, kunagine Eesti koondise ja Tartu Rocki peatreener, hoopis Venemaal Moskva “Dünamo” korvpalliklubi ülesehitamisega. Indrek Ruut ütles kaebust kommenteerides: “Nemad ei ole kuskil käinud nutmas ega kuskil palunud, et pange see lehte või pange see ajakirjandusse või midagi iganes. Minu asi pole siin kedagi hukka mõista või kedagi laita. Mul on oma seisukoht, aga otsuseid peavad tegema ikkagi teised inimesed.” Ruutile sekundeerib Rapla veteranmängija Andre Pärn, kes on ise mänginud BC Tarvases Sõberi käe all, kuid ei suutnud seal läbi lüüa. Arvata võib, et viis noormängijat ei liitunud Sõberi vastase kampaaniaga mitte omal initsiatiivil, veel mõni aeg tagasi rääkisid nad hoopis teist juttu. Arvestades, et kaks kuud peale süüdistuses nimetatud turniiri on tegemist laskmata karu nahaga ja avalduse motiiv on rohkem seotud eelseisva Eesti Korvpalliliidu konverentsiga, kus Eesti erinevate vanuseklasside noortekoondiste treenerid annavad oma tegemiste kohta aru. Andres Sõber viis paar aastat tagasi Eesti U20 koondise A-gruppi, millele teistel tänastel noortetreeneritel samaväärset tulemust ette näidata ei ole. Toonase meeskonna liider Rain Veideman on Martin Müürsepa ja Tanel Soku kõrval üks paljudest, kes on julgenud oma kunagist treenerit kaitsta.

Kaebekirjad on praegu moes. Saabunud on Paunvere rätsepmeister Jorh Aadniel Kiire tähetund, kes on tõstetud meie aja kangelase staatusesse. Samas pole Rapla meeskonna ümber koondunud seltskond ise üldsegi mitte paipoisid. Rapla teine treener Toomas Annuk on varem mängijatega laskunud peaaegu, et füüsilisse kontakti. Eelmiste meistrivõistluste ajal paistis Rapla meeskond silma rohkem sellega, et ajasid pead kiilaks ning korraldasid tualettpaberikampaania, aga medalite poole pürgimiseks jäi oskustest puudu. Pronksiseerias kaotati sellele samale põlatud Rakvere klubile. Andres Sõber kukutamise üritust võib vabalt nimetada ka läbikukkunud treenerite ja mängijate ristikäiguks. Rünnata saab ju seda, kes midagi teeb. Kui rätsepmeister Jorh Aadniel Kiir on meie aja kangelane, siis ettevõtlik ettevõtja Joosep Toots on langenud põlu alla. Milleks on tal vaja talu üles ehitada, kui edu võib saavutada ka protsessides ja tegijate peale kaevates? Kuigi Sõberi juhendamisstiili on peetud naeruväärseks ning tema korvpallialaseid teadmisi puudulikuks, on tal ette näidata tulemused, mida paljudel tema haritud kriitikutel pole. Lisaks kõigele muule, kutsus Eesti korvpallikoondise peatreener Tiit Sokk Sõberi abitreeneriks ja see koondis jõudis 2015.a. Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile.

Viha vabariigis aetakse asju omamoodi. Siin ei maksa mitte tulemused, vaid see, kes Novgorodi WC-s kõvemini karjub. Avalikkust Sõberi vastu häälestades loodab kaebetiim Sõberi Eesti korvpalli juurest minema peksta, et siis rahus ja vaikuses edasi konnatiigistuda, peaasi, et korvpallielu veavad “õiged inimesed”, kes teevad kõike nii nagu käsuõpetus ette näeb. Milline on Sõberi stiil, see on ju kõigile teada ja see ei peagi kõigile meeldima. Täpselt samuti nagu mulle ei meeldi tema parteiline kuuluvus, aga see ei loe. Probleemi poleks, kui ei oleks tulemusi, aga kogu loogika kiuste on Sõberil ette näidata ka tulemusi, mida paljudel kaebajatel pole, mis teeb temast lahtisaamise raskeks. Tegelikult vastas 19. koht just parajalt selle võistkonna võimetele, ei oleks Ruut ja Kerde sealt rohkem välja pigistanud. Kuna ma ise kellegi peale kaebekirju ei kirjuta, uhkus ei luba, vaid eelistan asju otse öelda, siis mulle selline seljatagune urgitsemine lihtsalt ei meeldi, sellepärast pole ka Rapla seltsimeestel antud juhul mingit mõistmist loota. Kui sulle midagi ei meeldi, tuleb seda otse öelda ja kohe, mitte kahe kuu pärast. Hetkel meenutab see väga keskpärast isiklikust vimmast kantud ärapanemiskampaaniat, samas väga meie tänapäeva ühiskonnale tüüpilist, mis ei aita kuidagi kaasa Eesti korvpalli arengule. Ma saaksin veel aru, kui need kaebajad oleksid ise mingid eriti kõvad tegijad, aga pole nad ise paremad midagi. Õige sportlane selgitab paremuse välja palliplatsil, mitte aukohtus.

Martin Müürsepp ja sõbra laul.

Viha vabariik XI – Audrie Pott’i juhtum

@ckrabat

Audrie Pott’i,  möödunud aasta septembris 15-aastaselt elust lahkuda otsustanud Saratoga (California) koolitüdruku rahvusvahelise tähelepanu alla sattunud lugu hakkas silma Yahoo uudistest. Kindlasti on iga noore inimese lahkumine traagiline sündmus, ükskõik millistel põhjustel see ka aset ei leiaks, kuid selle juhtumi puhul torkas silma, et traagiline juhtum oln muutunud osaks meediakampaaniast, mille juures ajakirjandus püüab iga hinna eest kivist vett välja pigistada, et uudiseid toota ning juhtumit avalikkuse tähelepanu orbiidil hoida. Seitse kuud hiljem peale saatuslikku otsust, kui teismeline tütarlaps oli palunud perekonnast lahus elaval emal end koolist koju sõidutada ning poos end hiljem tema korteri vannitoas üles, algatasid ettevõtjatest vanemad 15.aprillil kahjunõude kolme Audrie kunagise klassivenna, aga ka tema klassiõe vanemate vastu, süüdistades neid lapse enesetapu põhjustamises. Veelgi enam, nad on soovivad sisse viia seadusemuudatuse California osariigi seadusandluses, millega neti teel ahistamise eest hakatakse rakendama rangemaid karistusmäärasid ning alaealiste poolt toime pandud kuriteod võrdsustatakse täiskasvanute poolt toimepandud kuritegudega. Uut seadust tuleks hakata nende tütre järgi nimetama Audrie law (Audrie’ seadus). Igati kiiduväärt algatus, kui asjaoludega lähemalt tutvudes ei oleks kogu initsiatiivi juures tunda agressiivse meediakampaania hõngu, mille juures totaalne meedia üritab vanemate hingelisi kannatusi ekspluateerides panna lugu neile kasumit teenima.

Lugu sai alguse 2012.a. septembrikuu esimesel Tööpüha nädalavahetusel, kui ühe Saratoga teismelise tütarlapse vanemad sõitsid kodust ära ning nende järelevalvete jäänud majas leidis aset kümnekonna teismelise koosviibimine, kus muuhulgas tarbiti ka alkoholi, õlut ja vodkat segamini spordijookidega. 15-aastane Audrie Pott, majaomanike tütre sõbranna, suutis end pildituks juua ning toimetati kaaslaste poolt ülakorrusele magama. Siit saidki alguse sündmused, mis võisid hiljem viia traagilise lõpuni. Meedias levivate versioonide põhjal kolm üritusel viibinud noormeest, Audrie’ klassikaaslast, riietasid tütarlapse kuni aluspesuni lahti ja joonistasid tema kehale musta markeriga väidetavalt seksuaalse alatooniga sõnumeid ja pilte, millest üks noormeestest tegi  mobiiltelefoniga pilti, mis Audrie’ vanemate väitel pandi üles sotsiaalmeediasse ning põhjustas nende tütre enesetapuni viinud ahistamise kaheksa päeva hiljem. Pott’i vanemate poolt palgatud advokaat Robert Allard tegi 15.aprillil meediasse avalduse, milles esitas perekonna nimel konkreetseid süüdistusi nii kolme alaealise noormehe kui ka Saratoga Keskkooli aadressil, kes ei olnud reageerinud nende arvates piisavalt tugevasti väidetavale küberahistamise juhtumile.

Audrie Pott’i juhtumi taaselustamine 2013.a. aprillis harmoneerus Kanadas Nova Scotias aset leidnud 17-aastase Rehtaeh Parsonsi enesetapujuhtumiga, kus ühel samalaadsel koosviibimisel “pildi tasku” pannud koolitüdruk poos end kaks aastat hiljem üles, kuna kannatas ahistamisest tingitud depressiooni all. Sarnasusi leidub ka Ohio osariigis Steubenville’s toimunud juhtumiga, kus kooli jalgpallivõistkonna kaks mängijat ahistasid seksuaalselt mäluauku joonud 16-aastast tütarlast ning neile määrati noorsookohtus 1-2 aastased karistused. Nendest kahest juhtumist said inspiratsiooni ilmselt ka Audrie Pott’i vanemad, kui tõstatasid süüdistused nende tütart väidetavalt ahistanud kolme noormehe vastu ning nõudsid küberahistamise vastase seadusandluse karmistamist. Meediakampaania puhul on aga oht kanduda nõiajahiks, mis ei arvesta iga juhtumi eripäraste asjaoludega. Meediakampaania tugineb populaarsele teadmisele ning üldistustele, mis ei pruugi tagada õiglast kohtumõistmist. Saratoga Keskkooli ajalehes kirjutas Audrie Pott’i koolikaaslane Samuel Liu igati mõtlemapaneva artikli, mis sattus kohe muidugi ka netikommentaatorite rünnaku alla, kelle huvi oli pigem rahuldada enese verejanu ja pakkuda pööblile murumänge gladiaatorite areenil. Ohverdades oma tütre nime meediakampaaniale, tegid tema vanemad temast “Ms. Cyberbulling‘u” (vrdl. Nõia-Intsud, Farmi-Gaabrielid, Iglesiase-Anetid jms), mis tegelikult annab nende tütrest vale pildi ning vähendab mälestust küberahistamise ohvrina massimeediasse paisatud Audrie Pott’ist kui isiksusest.

Tõe huvides olgu mainitud, et kuigi valdav osa netikommentaatoritest teab täpselt, kuidas asjad tol saatuslikul nädalavahetusel toimusid ja nõuab kolme süüdistuse alla langenud noormehe võimalikult karmi karistamist, k.a. et neid mõistetakse süüdi kui täisealisi ning kantakse eluks ajaks seksuaalroimarite nimekirja, ei ole lähemal uurimisel kõik juhtumiga seotud asjaolud üldsegi nii selged. Mitmed Allardi poolt meediasse paisatud väited on osutunud spekulatsioonideks, mis ei ole hiljem faktide najal  kinnitust leidnud, kuid maalivad süüdistatavatest, kes ei ole varem seadusega pahuksis olnud, pildi kui külmaverelistest mõrvaritest. Erinevalt Nova Scotia ja Steubenville juhtumist näib siiski, et Pott’i juhtumi puhul ei olnud tegemist seksuaalkontaktiga ahistajate ning ohvri vahel ning kuigi mobiiltelefoniga võidi purjus ning poolalasti alaealisest teha vähemalt üks pilt, ei ole seda laiemalt levitatud, vaid kogu lugu puudutas maksimaalselt kümmekonda peol osalenud teismelist.  Puuduvad usaldusväärsed andmed, et kolm süüdistuse all olevat noormeest on ohvrit varem või hiljem kuidagi ahistanud ning otsene ajend, mis viis sündmuste traagilise lõpuni kaheksa päeva peale väidetavat ahistamist, jääb ebaselgeks.

Santa Clara County noorsookohus ning süüdistajad (district attorney office) on juhtumit käsitlenud siiski ülima professionaalsusega, keeldunud seda kommenteerimast, kuna see puudutab alaealisi ning hoolimata meedia ja avaliku arvamuse survest ei ole süüdistatavate nimesid ning juhtumi üksikasju tehtud avalikuks. Alates noorsookohtu istungist 16.aprillil on asjaosalistel keelatud kommentaaride jagamine meediale. Kogu juhtumist võime õppida meedia pürgimust omakohtu rakendamisele, kui ta asetab end kohtuvõimust kõrgemale ning avaliku huviga manipuleerides püüab ajal, kui toimub juhtumiga seotud asjaolude igakülgne uurimine, etendada murumänge gladiaatorite areenil ning spekulatsioonidest maksimaalselt teenida. Me ei tea asjaolusid, miks otsustas 15-aastane California tütarlaps 12.septembril 2012.a. oma elu lõpetada nagu me ei tea, miks otsustas ta kaheksa päeva varem end noorte koosviibimisel pildituks juua, nagu me ei tea, miks ei üritanud tema vanemad või keegi teine sündmuste vahele jäänud kaheksa päeva jooksul midagi teha, mis oleksid sündmuste kulgu võinud muuta. Kuivõrd mõjutasid sündmuste arengud keerulised peresuhted, millega on kommentaarides samuti spekuleeritud? Kõige lihtsam on asetada kogu süü väljavalituile, visata kõik kivid eksinute vastu, kuid kas annab see loodetud hingerahu?

See juhtum pälvis minu tähelepanu pigem seetõttu, et meilgi on esinenud meedialt lähtuvaid katseid asendada kohtuvõimu ning rakendada kohtu asemel rahva õiglustundele tuginevat omakohut. Kindlasti tuleb küberahistamine igasugusel kujul hukka mõista ning süüdlasi karistada vastavalt nende poolt toime pandud eksimusele, kuid kampaania korras läbi viidud nõiaprotsessid võivad õilsat eesmärki hoopis diskrediteerida ning muutuda tõe väljaselgitamise asemel labasteks kättemaksuaktsioonideks.  Odavam on kohtupidamine anda Delfi kommentaatoritele anonüümse netikommentaatori Roberti ja tema ema juhtimisel või mõnele muule Novgorodi WC-st innustust saanud rühmitusele, kes neile antud võimu kindlasti hoolega rakendavad, kuid kes on see esimene patuta, kellel on õigus heita kivi süüdlase pihta? Kohtuvõimu usaldamine meedia hoolde asendab kohtupidamise nõiaprotsessidega ning uurimise nõiajahiga, aga kas see saab olla tsiviliseeritud ühiskonna eesmärk?

Kommentaatorite kasutamine poliitilistel eesmärkidel Tallinna linnavalitsuses on meilgi ja lähiriikides tekitanud diskussiooni anonüümsete kommentaaride lubamise poolt ja vastu. Sarjas Viha vabariik ongi autor seadnud eesmärgiks tähelepanu juhtida emotsioone õhutavatele meediakampaaniatele, mis ei ole orienteeritud mitte niivõrd tõe välja selgitamisele kui kasumi teenimisele odava populaarsuse abil, kus gladiaatorite areenile kogunenud pööbel, Novgorodi WC, on rakendatud totaalse meedia käsutusse. Kas emotsioonidele rajatud Viha vabariigi ehitamine ei vii meid unistatud Tõe ja Õiguse asemel äkki hoopis hukatusse? Pigem võiks meediakampaaniat, mis tugineb tõendite asemel spekulatsioonidele ning toimub enne uurimise lõppu ja kohtuotsust, käsitleda süüd kergendava asjaoluna süüdistatavate huvides, kuna emotsioonidega tekitatud sotsiaalses tellimuses võib kahtlustada kohtuotsuse mõjutamise katset mittelegaalsete vahenditega.

Viha vabariik X – kuidas Maarjamaa mehed Novgorodi WC-s käisid ehk meie võit!

@ckrabat

Täna 26.märtsil tuli siis lõpuks Rahvusvahelise Spordiarbitraaži Kohtu (CAS) kauaoodatud otsus, mis tühistas Andrus Veerpalule kasvuhormoonide normatiivseid piirväärtusi ületava positiivse dopinguproovi tõttu talle määratud kolmeaastase võistluskeelu. Kohus põhjendas otsust, et FIS-il polnud piisavaid tõendeid, mis piisava kindlusega kinnitaksid kehaväliste hormoonide kasutamist, kuigi möönab, et ei suudetud tõestada ka vastupidist. Otsust võib tõlgendada, et Veerpalu süüdimõistmiseks polnud piisavalt süütõendeid, kuid kahtlus jääb. Kahtlus annab kindlasti elujõudu veel paljudeks spekulatsioonideks. Las need koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Ma arvan, et otsus oli eesti rahva suur võit ja neukkude kaotus, sest tõendas süütuse presumptsiooni kehtimist, mille järgi kedagi ei tohi giljotineerida enne, kui tema süütegu on kinnitust leidnud. Tunnustust tuleb avaldada Andrus Veerpalule, kes otsustas õigluse nimel lahingusse astuda, kuigi teinekord on lihtsam alla anda. Briti ragbimängija Terry Newton, esimene sportlane, kes mõisteti kasvuhormooni tarvitamise ettekäändel süüdi, leiti seitse kuud hiljem pooduna.

Netikommentaare analüüsides ei ole kahtlust, et võib leida sadu kui mitte tuhandeid kaasmaalasi, mini-Breivikuid, kes oleksid oodanud Andrus Veerpalu laipa silmuses kõlkumas. See oleks olnud neukkude suur võidupäev. Neukkud lähtuvad vastupidiselt süü presumptsioonist, mille järgi kõik inimesed on sünnist saati joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja taignapead. Igaüks annab hinnanguid oma rikutuse piirides. Dopingupatuste tagaajamine on viimasel ajal muutunud meediaaktsiooniks, millega süüdlaste leidmine vastab Viha Vabariigi sotsiaalsele tellimusele. Totaalse meedia kaasabil etendatakse murumänge gladiaatorite areenil, kus Novgorodi WC-s saab üles- või allapoole suunatud pöidlaga otsustada inimsaatuste üle. Täpselt nagu ühiskonna sotsiaalne tellimus ei väärtusta tegelikke oskusi, vaid oskust müüa, nii on ka tippspordis piirid ausate ja patuste vahel imeõhukeseks kulunud, millega igaühte meist ähvardab reaalne oht Novgorodi WC poolt juhitava inkvisitsioonikohtu alla sattuda.

Spordiarbitraaži kohus seisis raske valiku ees, sest valitsev sotsiaalne tellimus nõudis süüdimõistmist iga hinna eest, meenutagem või Lance Armstrongi saagat. Piir lubatud ja keelatud ainete vahel ei pruugi enam väljenduda sportlikes tulemustes, vaid tekitab uusi spordiväliseid nüansse võistlussporti, millega spordiajalugu võidakse aastate pärast ümber kirjutada nagu George Orwelli tulevikuvisiooni peegeldavas romaanis 1984. Totaalne meedia nõuab ohvreid, kes verejanulistele jumalatele ohverdatakse nagu muistses maiade tsivilisatsioonis. Kellelegi ei lähe korda Lance Armstrongi tegelikud võimed jalgrattaspordis ja tema panus spordi propageerimisse nagu meedia ohvrid võivad tõsimeeli arvata, et Andrus Veerpalu omandas klassikalise suusatehnika dopinguainete mõjul. Sest vaata, nagu väga targalt täheldas üks anonüümne netikommentaator, keda juhtusin kusagil silmama: dopingu tarvitamisega on nii nagu viinavõtmisega, et sellest saad sa kunagi puhtaks või kaineks, aga kui sa oled kord lollina siia ilma sündinud, siis selleks sa ka jääd ning ei aita siin mingid nipid.

Totaalne meedia loob illusioone, et ühiskond väärtustab pensionäre või lastega peresid, aga on kategooria inimesi, kes valitsevad Novgorodi WC-s, kelle suu kaudu väljuvad eritised võivad isegi sita ära määrida ning kelle toetust lunivad roomates kõik poliitilised jõud – see mõjuvõimas ühiskondlik survegrupp, palju võimsam kui juudid, vabamüürlased, illuminaadid ja templirüütlid kokku on lollid. Ütleb ju kõnekäändki, et aktiivne loll on ühiskonnale ohtlik ning tark teab, mida räägib, aga loll räägib, mida teab. Lollid on totaalse meedia poolt tekitatavale sotsiaalsele tellimusele kõige kergemini allutatav jõud. Nad täidavad Viha Vabariigi sotsiaalset tellimust rõõmuga ning täiesti tasuta. Lolli pole vaja osta, teda tuleb vaid õige pisut hirmutada ning loll teeb nagu temalt oodatakse. Lollide poolt läbi Novgorodi WC ellu viidava sotsiaalse tellimuse kaudu kontrollib totaalne meedia peamisi ühiskondlikke hoovusi  ning toimib võimuinstrumendina. Lollid ja totaalne meedia, nad vajavad teineteist.

Ühiskonnas valitsev hirmukultuur toetub suurel määral lollidele. Mida kõike ei kardeta, Venemaa rünnakut, tulnukaid, vähest sündivust, noorte väljarändu, vabaturumajandust, muistset vabadusvõitlust jne jne. Hirmunud inimene on kergemini allutatav emotsioonidele ja ta ei allu ratsionaalsele mõtlemisele. Ta ei kasuta emotsioonide juhtimiseks enam aju, vaid mingit muud kehaosa. Mulle meeldis professor Sulev Kõksi intervjuu laupäevases Postimehes. Keset vahutavat ja pulbitsevat lollust oli väga rahustav lugeda targa inimese juttu. Viimasel ajal tuleb seda põhivoolu meedias väga harva ette. Meil lausa kultiveeritakse vinguvat saunikumentaliteeti. Kõks: “Peremehemõttega inimesi on ka Eestis küllalt, aga saunikute kisa on sageli liiga kõva.” See ongi Novgorodi WC. Andrus Veerpalu võit on üks harvadest peremehemõttega inimeste võitudest. See on meie võit, kes me hindame tegusid, mitte vahtu. See on nende inimeste võit, kes midagi teevad ja teevad seda hästi. Palju lihtsam on neukkude orjade kooris vinguda, miks nad midagi teevad ja miks neid keegi selle eest ei karista? Miks pole kõigil pea ühtviisi kandiline?

Ka Andrus Veerpalu väidetav süü akumuleerus meediakampaaniale, mis kõva häälega karjudes ja ühe jala peal hüpates muudkui korrutas: “Lible tegi! Lible tegi!” Nüüd, kui selgus, et kirikumõisa poiste parve ei lasknud põhja mitte Lible, vaid Tõnisson, kergitab see taas üles vastutuse küsimuse. Kas post-orwelliaanlikus maailmas võimule pürgiv totaalne meedia kannab Viha Vabariigi ehitamise eest ka vastutust? FIS on sunnitud kohtuotsusega maksma Andrus Veerpalule 10 000 Šveitsi franki valuraha, kuid kes maksab kinni ligimesele tekitatud moraalse kahju? Kas on see Saalomon Vesipruuli auraha laureaat Peep Pahv või mõni tema võrdselt innukas kolleeg? Kas on see tänapäeva Pavlik Morozov, Eesti Dopinguagentuuri tundmatuks jääda sooviv ametnik, kes sulli- ja feimijanus heitis Andrus Veerpalu, Mati Alaveri, Jüri Järve ja mitmed teised lõvide ette /loe totaalsele meediale/ surnukspuremiseks? Kas on see anonüümne netikommentaator Robert, kes Viha Vabariiki ehitades end Novgorodi WC-s välja elab? Veerpalu pole kindlasti ainus tänapäeva spordi hammasrataste vahele jäänud gladiaator. Kasvuhormoonide tarvitamises süüdistatud Saksa jalgrattur Patrick Sinkewitz mõisteti Saksamaa Jalgrattaliidu poolt õigeks juunis 2012, järge ootab Soome suusataja Juha Lallukka.  Kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, kuid Novgorodi WC kuulutab oma otsused välja palju kiiremini ning enamasti on need allapoole suunatud pöidlad. Lollidele meeldivad surmaotsused. Kuidas  kaitsta inimesi lollide ja neid võikalt irvitades suunava totaalse meedia eest?

Previous Older Entries

september 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.