Eesti brändist

@jolli
Me lähme rukist lõikama, kes hakkab vihku köitma? Kas armas sõber tahad sa ka meie seltsi heita? Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma. Mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu jääb ilma. Eestile on kombeks otsida. Otsitakse Nokiat, superstaari, superheeringat, tuttava kõlaga nägu, tantsu- ja laulutähte, Eesti laulu ja palju muud põnevat … Otsiti ka Eesti brändi (Welcome to Estonia), Eesti märki ja uuesti Eesti brändi. Kunagi otsisid Pipi, Tommy ja Annika spunki. Puhh ja Notsu otsisid susasid ja pusasid. Nagu ütleb vanarahvas: kes otsib, see ka leiab. Eesti märgi konkursil parimat märki ei leitud, küll aga pääsesid finaali mitmed nutikad visuaalid. Eesti brändi uuendamise protsessi algatasid 2014. aasta lõpus ettevõtjad eesotsas Toiduainetööstuse Liiduga, kes vajasid tuge Eesti ning tema ettevõtete tutvustamisel maailmas. EAS-i tellimusel uue promokomplekti välja töötanud Eesti Disainimeeskonna teatel aitab loodud süsteem Eestit reklaamida järgmised 10-15 aastat.

Edasi otsiti Eesti brändi avalikkuse liigse tähelepanu alt eemal, selleks volitatud professionaalse tiimi poolt. Pool aastat tööd teinud disainimeeskond töötas välja Eesti brändi ning juhised, kuidas tuleks Eestit maailmas tutvustada. EAS esitles Eesti brändi promomaterjale jaanuarikuu kolmeteistkümnendal kuupäeval, mis juhuslikult langes kokku harva esineva, aga ebausklike hulgas kõhedust tekitava reedese nädalapäevaga, mil taevas siras täiskuu – järgmine taoline komplekt pidi saabuma alles 49 aasta pärast. EAS avalikustas ka Eestit tutvustava veebikeskkonna estonia.ee kui ka Eesti brändi kodu brand.estonia.ee. Siit edasi läks aga asi huvitavaks. Sõnumi saatja (EAS/Eesti Disainimeeskond) ja vastuvõtja (Inimene Tänavalt) vahelises infomüras tekkis põnev kommunikatsioonierror, mille tulemusena pääses vaataja silma kriipima kummaline roheline plärakas – taiesele erinevaid nimesid andes üritati selles ära tunda  kõikvõimalikke loomtegelasi. Õli valas tulle ka brändi väljatöötamiseks kulutatud raha: 200 000 eurot, mis tundus heale lugejale/vaatajale päris suur summa maksuraha, et selle eest üks ebamäärase kujuga roheline asi joonistada. Šedöövrit asusid arvustama kõikvõimalikud reklaami- ja turunduse gurud, seal oma igapäevast leiba teenivad asjapulgad: imagoloogid, kopivraiterid, suhtekorraldajad, disainerid, kunstnikud ja luuletajad, isegi leemekulbi liigutajad.

Uusimate maailma disainitrendidega mitte kursis olevale, samas aga siiski teemast huvitatud lihtrahvale tundus, et „purki s***ujad“ on neile taaskord osavasti mütsi pähe tõmmanud ja see müts ei tundunud olema odavast killast. Ilmselt oli siinkohal oma osa ka totaalsel meedial, kes uute murumängude ootuses segaduse suurendamiseks uue brändi sihtgrupile ehk stultustele disainitud sõnumit võimendas, sest ärritunud meediatarbija on hea klient: teeb klikke, ostab viimase raha eest ajalehe või tõttab, nagu nõukaajal öeldi, helistama „sinna, kuhu vaja“, et rääkida asjadest, mida pole vaja. See „müüb“, aga võimalikut suur läbimüük on meie kultuuris ainus põhjendus tootva töö asemel ihaldatud kontoris järjekordne pseudotegevusi täis päevake mööda saata. Ei saanud ka allakirjutanu aru, kui kõrgele või sügavale me oma riigi brändimisega siis sellel korral roninud oleme. Oksendava rohelise siili taustal tundus „Wel Come to EST Onia“ sõnumiga „vana“ logo juba päris intelligentne huumor olevat, hea ja turvaline klassika. Kas me aga sellist uut Eesti brändi tahtsime? Äkki ikka jääks juba vana lahenduse juurde, mitte ei toodaks segadust juurde?

Sotsiaalmeedias ringles ka viide kellegi hollandlase tasuta tehtud pakkumisele Eesti brändi loomiseks, millise disainilahenduse aluseks oli päris nutikas sõnamäng. Tõesti, miks ei ostetud ka seekord, parema puudumisel, ajusid piiri tagant sisse? Seni on mitmed suured ja kaalukad konkursivõidud (Kumu kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia uus hoone, Eesti Rahva Muuseum jt) just välismaiste kollektiivide poolt loodud, kuigi siinkohal tekib kiuslik küsimus, milleks me rahva raha eest arhitekte koolitame, kui nad Eestile nii märgilisi tähendusega hooneid luua või konkursse võita ei suuda? Aga eks vajame ka maarajoonide burksiputkade ülesjoonestajaid ja suuremate planeeringute manu matsirahvast ilmselt igaks juhuks ei lubatagi, sest mine tea, äkki  teevad Eestile häbi. Sarnase loogika alusel võiks ju tõesti ka välisturule suunatud kommunikatsiooni sealtsamast välisturult tellida. Just sellise, mis neid seal kõnetaks. „Kõnetamine“ on tänapäeva oluline uuskeelne sõna. Kui ikka ei kõneta, siis pole olemaski. Kes aga peaks paremini teadma, mis ühte Eesti kultuurist huvituvat välismaalast – ja ma ei mõtle siinkohal kohalikus aborigeenikeeles „terviseks!“ või „kaksteist kuud!“ ära õppida suutvaid superlingvistiliste võimetega briti poissmehi – tänapäeval kõnetab kui needsamad välismaalased ise?  Kui me ise ei oska, siis äkki ei pingutaks omal käel naba paigast, vaid viskaks korraliku klotsi mõnele Lääne professionaalsele marketingiettevõttele, saaks töötava, kuigi võib-olla meile enestele esmapilgul mõistetamatu tulemuse ja läheks eluga edasi?

Või siis teisalt, milleks meile üldse see bränd? Kas mitte mees ise ei olnud enesele parim iseloomustus ehk bränd, nagu ütles juba Joosep Toots mängufilmis „Suvi“, kui abiellumispalavikus Kiir Venemaale mõisavalitsejaks kibeles ja Tootsi käest kellegi mõisnik Ivanovi soosingu võitmiseks kiitvaid adjustaate ehk brändimist palus? Kas Šveits, Saksamaa, Jaapan või väikene Island vajavad kunstlikku brändimist selle tarvis, et neid ära tuntakse? Kui sinu kellad, tööriistad või autod on maailma parimad, sinu amatööridest kokku pandud jalkavõistkond võidab miljonite televaatajate ees palju suurema riikide ülemakstud professionaale, siis see ongi sulle parim bränd! Lasksin teemal settida ja vaatasin täna ära ka EAS tutvustava klipi  ning kodulehed. Ja tuleb tõdeda, et kuskil paralleelmaailmas elavad disainerid ja turundajad omandasid vaatamisele kulutatud tunni jooksul oluliselt inimlikumad mõõtmed. Jah, mõningaid küsimusi tekitas, miks on kirjastiilil Aino ainult peenkirjas šabloontrükiks kasutatava kirja laadsed katkestused? Neid ei esine aga poolpaksul ja paksul variandil, mis ilma eelneva hoiatuseta mõnest juba käibel olevast kirjatüübist palja silmaga ei eristu.

Ka ainult ingliskeelne koduleht tekitas patriootlikus lugejas kahtlusi, kuigi lubati, et keelte valik küll paranevat lähiajal. Päris lootustandev oli pildipank. Eestis on tõesti palju tublisid fotograafe. Ka piltide/tekstide omavahelise suurusvahekorra paigutusruudustik on hea mõte, abiks küljendajale. Aga nii see logopasside või brändiraamatute puhul tavaks ongi, nagu ka värviskeemi väljatöötamine. Eelnevalt olin lugenud ka eelpoolnimetatud hollandlase ilmselt kergest solvumisest kantud kriitikat, milles on mitmeid konstruktiivseid momente. Kokkuvõttes, peale süvenemist, tuleb siiski tõdeda, et asi ei ole nii hull, kui esmamulje alusel arvasin ja võibolla võetakse see kallis „tööriistakast“ edaspidi ettevõtjate poolt ka kasutusele ehk siis parafraseerides suuri mõtlejaid: „Teeme Eesti jälle suureks!“

“Ma nägin märki ja see avas mu silmad, ma nägin märki!”

Presidendiralli eri: Eesti otsib autoriteeti

@ckrabat
Täna üritab Eesti valida endale valimiskogul uut presidenti ja kui see õnnestub, saame õhtuks teada, kas järgmise aasta pingviinide paraadi juhatab Kallas või Kaljurand või Helme või Jõks või hoopis Reps. Ainult Mailis Reps neist on viidanud võimalusele, et tema kaaluks tõsiselt pingviinide paraadi ümberkorraldamist, mis rõhutab selgelt presidendi institutsiooni meelelahutuslikku funktsiooni ja on mõeldud esmajoones valijaskonna arvukaimale ja valjuhäälseimale osale ehk lollidele (liigist stultus). Kuid see pole veel kõik, sest kõrvuti pealmaailma presidendiga valib uut juhti endale ka Eesti allmaailm. Peale armastatud rahvaisa, nagu põhivoolu meedia lugude puhul võiks arvata, Nikolai Tarankovi tapmist kalaretkel Läänemaal võib järgmist pingviinide paraadi dirigeerida näiteks ingušš Ahmed.  Allmaailma traditsioon lasub rohkem siiski valitaval monarhial ja autokraatial, sest juhi amet on eluaegne, kuid mitte pärandatav otsestele järglastele. Kui võim päranduks vereliini kaudu, peaks uueks juhiks saama Tarankovi poeg või tütar. Allmaailm on ehe näide ka rahvaste edukast lõimumisest, sest kedagi ei huvita, kas juhi esivanemad on pärit siit või sealtpoolt Eesti piiri (nagu Kaljurannna juhtumil) või missugust keelt autoriteedid kodus tarvitavad. Avapaugu autoriteedirallile andsid Assar Pauluse ja Haron Dikajevi kohtuprotsessid, millega mõned tunnustatud autoriteedid võeti mõneks ajaks riigi ülalpidamisele. Kogu selle valjuhäälse meediakampaania taustal võib esitada õigustatud küsimuse, miks Tarankovile ei korraldatud riiklikke matuseid ja kas president Ilves ja peaminister Rõivas talle pärja ikka viisid?

Maalehes kirjutab Triinu Laan: „Kohe (peale Tarankovi tapmist) läks lahti ka meediahüsteeria, kus näidati sündmuspaiga veriseid fotosid õhtul ja hommikul ja keskpäeval, kirjeldati, milline mees see allilmategelane oli, arutati, kes võis tema mõrvast kasu saada ning otsiti talle järglast, kellel oleks autoriteeti ka välismaal. Lisaks ilmusid ka artiklid teemal kui hea naabri ja südamliku inimesega ikka tegu oli. Täna on uudisteportaalides sadu pilte (ühes galeriis 345, teises 112) tapetud mehe matustest, rohkem kui mõne kultuuri- või ühiskonnategelase ärasaatmisest.“ Vastus on samalaadne nagu ka põhjendatakse, miks ei saa pingviinide paraadi ära jätta, sest lollidele meeldib. Boozhe moi kakoi avtoritet :). See on totaalse meedia poolt dikteeritav ühiskonnakorraldus, mille olulised komponendid on lollide võim ja kogu maa internetiseerimine. Sellise ühiskonnakorralduse puhul on ühiskonnakriitika välistatud, sest see toetub Novgorodi WC alustaladele, kus lollidele pakutakse murumänge gladiaatorite areenil – odavat leiba ja tsirkust. Ajakirjanduses ilmusid glamuursed pildid möödunud aegade autoriteetidest ning Postimees tegi põhjaliku intervjuu allmaavalimiste favoriidi Ingušš Ahmediga, kus meile anti teada riigi võimalikest arengusuundadest. Kuigi lühikese, aga tegemist ongi lühikese jutu mehega. Eile toimus presidendikandidaatide televäitlus ETVs, kuhu Ahmedi millegipärast ei kutsutud. Mitmed arvasid, et sellepärast, et tal puudus sünnijärgne Eesti kodakondsus, aga kuidas pole selle peale tuldud ja ma vaatan siinjuures parteile ja valitsusele otsa, et talle eriteenete eest sünnijärgne kodakondsus anda? Äripäeva andmetel on Ahmedil hoopis Venemaa kodakondsus ja ta viibib Eestis elamisloaga. Võib-olla on mõni Lolli-TV kanal (Kanal 2 või TV3) autoriteetide duelli juba korraldanud, sel juhul ma muidugi vabandan, meie Nabala-Tuhala karstiala koobaslinnades reptiilide kaitsealal pole just Lolli-TV pidevad jälgijad.

Intervjuus Postimehele annab autoriteet teada: „Me olime (Tarankoviga) head tuttavad, võiks öelda isegi sõbrad. Ta oli õiglane inimene, kes üritas alati kõiki küsimusi ja probleeme rahumeelselt lahendada. Minu kaastunne lähedastele ja sugulastele.“ Suuremaid muutuseid Eesti sisepoliitikas ette ei võeta, küll aga kavatsetakse ajada aktiivsemat välispoliitilist liini: „Suures plaanis ei muutu midagi. Muutuste vältimiseks peab uus liider sarnaselt eelmisega olema autoriteetne nii omade hulgas kui ka aktsepteeritud väljaspool Eestit. Ainult sellisel juhul on võimalik hoida asjad korras.“ Äripäeva andmetel on Ahmed loonud sidemed Jahia Hašieviga, keda Bulgaaria meedias on nimetatud ka Varna piirkonnas tegutsevaks tšetšeeni allilma liidriks ning on rahvusvahelist haaret kasutades aidanud Eesti ärimehi Bulgaarias lõimuda. Pealmaapoliitikute ja allmaapoliitikute omavahelisele lõimumisele ja sellega kaasnevale võimuvõitlusele viitab järgmine tsitaat Postimehe intervjuust: „Ning veelgi olulisem kogu selle asja juures on teada saada, kes tellis tapmisele järgneval päeval artikli endise Keskkriminaalpolitsei pealiku abikaasalt Kärt Anveltilt. Vägisi jääb mulje, et tema kõrvaldamine võis kasulik olla kellelegi kõrgemalt poolt, et mitte öelda kellelegi võimuorganitest.”

Põnev saab igatahes olema, sest mitmed valimised on ees ootamas. Kuigi Eestile on kombeks üks president korraga, võime peagi seista silmitsi faktiga, et meil on paralleelselt tegutsemas kaks presidenti. Samal ajal kui ETV teeb ülekannet pingviinide paraadist peaosas Kallase või Kaljurannaga võib Ahmed korraldada mõnes teises nooblis kohas korraldada oma paraadi, mida näiteks Kanal 2 üle kannab ja mõelge ise, kummal neist saab olema rahkem vaatajaid? 🙂 Teisel paraadil saab samuti kommenteerida autoriteetide riietust, kui palju tattoosid külalisel on, kui jäme on tema kuldkett ning millise firma dresse ta kannab. Esitan oma rahvasaadikule avaliku küsimuse, et kui ta saab kutse mõlemale paraadile, siis missugust neist ta eelistab? Missugusel kahest võimalikust presidendist saab olema rohkem autoriteeti? Loodetavasti on tal olemas Adidase dressid, et ta Marati dressides vastuvõtule minnes Eestile häbi ei tee. Lollidel saab igatahes lõbu laialt olema. See, lapsed on stultoloogia. 🙂

Pingviinid ja kahurid IV – back to the Neukkuland?

@ckrabat
Juba mitmendat aastat oleme üritanud siin propageerida Vabariigi sünnipäeva tähistamist üldrahvaliku Tartu suusamaratoniga. Kuigi vanajumal kattis Eestimaa sünnipäevale kohaselt valge lumevaibaga, valmistub Vabariik oma 98. sünnipäeva tähistama endiselt traditsioonide kütkes. Tartu suusamaraton jäi sel aastal lumepuudusele viidates ametlikult üldse ära, kuigi vabatahtlikke üritajaid ja tõelisi Eestimaa patrioote leidus, kes pidasid kohuseks rada ühel või teisel kombel läbida ja niiviisi Vabariigi aastapäeva tähistada. Seda võib nimetada kodanikuühiskonnaks. Riigil võivad olla hoopis teised mured. Nagu ikka ja alati, peab Vabariik oma sünnipäeva kahe paraadiga, sõjaväeparaadiga hommikul ja pingviinide paraadiga õhtul. Teatud mõttes on see bütsantsliku kultuuri ilming, mis peaks rõhutama Riigi võimsust ja tema alamate tühisust ning sümboliseerima senjöörisõltuvust Riigi ja tema kodanike vahel. Väga pro-Nibiru suhtumine, kus riik on paks, ordnung on majas ning naabrijuhanid püsivad hardalt vait. Pingviinide paraad on isandate pidu, mis püüab jäljendada aegadetagust kutset vanas Sumeris zigurattide jalamil, kui jumalad kohtusid rahvaga ja osutasid neile armu ja halastust. Kui jumalad lahkusid Maalt, tahtsid temast mahajäänud lapsed jumalatega sarnaneda. Mäletame ju hästi, et isegi Orwelli “Loomade farmis” ajasid sead endale lõpuks ülikonnad selga ja kõndisid kahel jalal. Bütsantslik tseremoonia peab tekitama lõhe Riigi ja Rahva vahele  ning alamad saavad seal läbi kätlemistseremoonia senjööri ees oma truualamlikkust ja täielikku alistuvust Riigi tahtele väljendada. Rahvas vaatab kõike seda hardunult teleekraanilt – seal on meie eliit!  Teatud mõttes väljendavad paraadid ühiskonnas tugevnevat neukkunostalgiat. Ka siis kogunesid jumalatega sarnaneda püüdvad senjöörid tribüünidele, vaatasid sealt rahvale ülalt alla ning lehvitasid neile elitaarsest kõrgustest. Rahvale demonstreeriti ohtralt sõjatehnikat ja mundris rivisammu. See pidi neis tekitama aukartust Võimu ees.

Täna peavad meie inimesed aga Eesti riigi suurimaks probleemiks olematuid pagulasi ning soovivad Don Quijote kombel tuuleveskistatud Tont nr. 5-ga vapralt võideldes piirata oma liikumisvabadusi. See on vaid üks samm pikas ahelas pärisorjuse ja sunnismaisuse taaskehtestamiseni. Turu-uuringute aktsiaseltsi jaanuaris läbi viidud küsitlus näitas, 23 protsenti Eesti kodanikest peab ühiskondlikult suurimaks probleemiks pagulasi, millele järgneb 12 protsendiga tööpuudus. TNS Emor aga selgitas välja: 59,4 protsenti küsitletutest on kindlasti või pigem nõus loobuma viisavabast liikumist Euroopa Liidus, et piirata pagulaste levikut. Viisavabast liikumisest ei olnud nõus loobuma vaid 31,7 protsenti inimestest. Mihkel Raud ütles 16. veebruaril riigikogus esinedes: “Mida siis üle vaadata? Aga palun! Naiste valimisõigus, see tuleks kaotada. Keelustada tuleks abordid. Surmanuhtlus tuleb taastada. Kas mäletate, kui vastu oli selle kehtestamisele rahvas? Eestis kohatult populaarseks muutunud selgeltnägijad ja nõiad tuleb kriminaliseerida ning näha neile ette maksimaalne karistus põletamise näol. Rokkmuusika tuleb keelustada, sest tegemist on muusikaga, mille on leiutanud, ütleme otse välja, pagulased. Keelustada saksofoni mängimine. Kes ei mäletaks kuulsat ütlust “täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa”. Seesuguste stalinistlike algatuste nimekiri on lõputu. Hakakem aga otsast minema, kallid kolleegid! 21. sajand on kahtlusteta üle hinnatud. Soovin riigikogu liikmetele jõudu Eesti vanaks loomisel.” Mihkel Raud soovis rahva seas levinud väärtushinnangute üle ironiseerida, kuid nemad, meie inimesed, mõtlevadki niimoodi ja täiesti tõsiselt.

Kõige rahvuslikumalt on meelestatud burksiputka esine ja poe tagune seltskond, kes pakub teatavat huvi stultoloogidele. Uuring väidab: „Kõikide vanuse-, haridus- ja sissetulekugruppide enamus arvab, et erinevast kultuuriruumist inimesi tuleks Eestisse lubada ainult vähesel määral või üldse mitte. Mõnevõrra taluvamad immigratsiooni ja pagulaste suhtes on 18-24 aastased noored, kõrgharidusega ja kõrgema sissetulekuga inimesed: nende gruppide seas on vähem vastajaid, kes ei lubaks üldse erinevast kultuuriruumist inimesi Eestisse. Immigratsiooni- ja pagulastevastaseid on kõige rohkem  Keskerakonna  ja EKRE  toetajate seas ning kõige taluvamad antud teemal on Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide toetajad. IRL-i ja Vabaerakonna toetajad paigutuvad vahepeale.“ 75% küsitletutest toetab burkakeeldu, kuigi pole teada, kui palju neid elus üldse burkat kohanud on. 16.veebruari seisuga ei olnud Eestisse endiselt saabunud mitte ühtegi kvoodipagulast. Vahepeal olevat keegi Eritrea naine kinni püütud, aga kui see sai kuulda, et saadetakse Eestisse, siis pani jooksu ja nad jooksevad kiiresti. Millega siis seletada reaalelust väljaspool elamist? Kui rahvas hakkab endale igasuguseid ohte tõeliste ohtude pähe ise välja mõtlema, siis näitab see vaid, et rahval on tänasel Eesti päeval lihtsalt väga hea elu ja me võime selle üle uhked olla. Kõige selle juures jääbki arusaamatuks paiguti leviv rahulolematus, sest on ju pagulaste vastased ükssõdalased kutsunud üles valitsust kukutama. Miks tahetakse vabaneda parteist ja valitsusest, kelle targal juhtimisel on hea elu juurde jõutud ning soovitakse pukki panna sellist valitsust, kelle juhtimisel jõutakse suurima tõenäosusega tõeliste ohtude manu? Kummaline. See, lapsed, on stultoloogia!

Kui ühiskonnas domineerib hirmukultuur ning olematuid pagulasi peetakse suuremaks probleemiks kui tööpuudust või välissaadikute poolt esile tõstetud HIV-positiivsete probleemi, siis on Taani riigis midagi mäda. Kas meie rahvas on haige, küsib Andrus Kivirähk? Mis teil viga on, küsib Rain Kooli? Millest sai alguse liikumine “return to the Neukkuland” – laskumine “20. sajandi utoopiatesse, mis sõnades said alguse sellest, et vabadus kuulutati perspektiivituks, inetuks ning ebamoraalseks”? No muidugi, liberastid ja tolerastid moodustavad paljude jaoks sama suure ohu kui pagulased. Kaur Kender väidab: „See ei ole Euroopa, see ei ole euroopalik õigusriik, see ei ole euroopalik parlamentaarne demokraatia, kus me siin elame. Vaata kust poolt tahad, üle poolte täisealistest elanikest on karistusregistris. See on riik, mis on üha kindlamalt libisemas üha kaugemale kõigest, mida võib nimetada liberaalsus, vabadus.“ Idanaabri väärtushinnangud omavad Eesti ühiskonnale tohutut mõju ja seda ma nimetan julgeolekuohuks, mitte kujutletavaid pagulasi. Isegi kui suur osa rahvast Venemaad südamest vihkab, on see kõige selle taustal irrelevantne.

Võib-olla õnnestub Kanada valitsusega jõuda kokkuleppele ja rentida Axel Heibergi saar, kuhu saaks ehitada suletud põhjamaise neukkuparadiisi, millel oleks raudbetoonist ja jääkarudest siseturukaitse? Stultoloogiline fenomen on seegi, et Vabariigi 98. aastapäeval ja 25 aastat peale taasiseseisvumist valdab teatud osa rahvast ikka veel tugev neukkunostalgia ja ajaloo prügikasti lennanud režiimi üritatakse rehabiliteerida. Esimene ohu märk oli 15 aastat tagasi, kui Riik valis endale presidendiks vana kommunisti Arnold Rüütli, kes sümboliseeris järjepidevust Eesti NSV-ga. Viisteist aastat hiljem üritas heade mõtete linn Tartu valida aukodanikuks Mart Kadastiku. Siis pole ka midagi imestada, kui mõne aasta pärast soovitakse mõni riiklik autasu Rein Sillarile või Antti Talurile, kes pole mitte vähem tublid Eesti mehed kui Arnold Rüütel või Mart Kadastik, paljude jaoks ilmselt ka vabadusvõitlejad. Pole midagi parata, ka neukkud on meie inimesed, isegi kui nad pole inimesed, vaid esindavad mõnda teist viimasel ajal planeedil laialt vohavat liiki. President Toomas Hendrik Ilvesele on see viimane aastapäev ametis. Loodetavasti tähistab tema järglane 99. sünnipäeva juba suuskadel. Suusad ju! Kepid ka! Head Vabariigi aastapäeva!

Repliik Hardo Pajula artiklile “Õpetlaste hämaras”

@ckrabat
Tänases “Postimehes” on majandusteadlane Hardo Pajula võtnud arutluse alla Eesti teadlaskonna ja tema rolli ühiskonnas, kus ta põhimõtteliselt paneb nad kui muiduleivasööjad üheselt paika. Burksiputka esindajana on mul raske talle vastu vaielda ja tuleks tunnistada autori õiget suhtumist: “intelikentidele molli!”, kuigi seda muidusööjate lahtrit tuleks sotsiaal- ja humanitaarteadlastelt laiendada kõiksugustele loomeharitlastele ning kunstiinimestele, kirjanikele, kunstnikele, muusikutele, näitlejatele – kõigile neile, kellest ühiskonnal nende madala ühiskondliku kasuteguri tõttu kasu ei ole ning keda tuleks tunnistada ühiskonna parasiitideks. Persona in fieri on teemat varem käsitlenud artiklites “Lollide koda Eesti teadust manageerimas” ja “Talendid koju – elu burksiputka ees”. Eesti teaduselu, kuid eelkõige totaalse meedia, on kihama löönud Gunnar Oki raport (vt ka täistekst), mida tuleks normaalselt absoluutse tõe asemel käsitleda rühma ekspertide või grupi seltsimeeste arvamusena. Kindlasti vajaks teema laiemat analüüsi ja seepärast sissejuhatuseks vaid lühike repliik.

Mõned tähelepanekud Pajula artiklist väärivad siiski ära märkimist. Tuleb nõustuda, et meie teadussüsteem on tugevasti orienteeritud fassaadiremondile, mille eesmärk on edukad välja paista, end paremini müüa, selle asemel, et teha asju paremini ja seetõttu lihtsalt ollagi edukamad. Aga see kehtib terve ühiskonna kohta, kus noor-eestlaste loosung “saada suureks vaimult” on edukalt asendatud nõukogude lööktööliste loosungiga “saada suureks rahvaarvult”. Neukkuajal toodeti numbritehastes miljoneid lolle, kes pidid inimesed ja reptiloidid ühiskonnast välja tõrjuma. Kvaliteet on asendatud kvantiteediga ja isegi teaduses pole oluline teha asju paremini, vaid teha rohkem ja avaldada neid “õigetes väljaannetes”, millele on püsti pandud Eesti teadussüsteemi jumal nimega ETIS (Eesti Teadus- ja Infosüsteem). ETIS ei hinda teadlaskonda aga mitte nende kvalitatiivse, vaid kvantitatiivse panuse järgi. Edukam on selline teadlane, kes avaldab rohkem teadusartikleid, sest mõjukas Lollide koda on teaduse juhtimise enda kätte võtnud, aga ega loll artikli või raamatu sisust aru ei saa, kuid kümneni oskab ta ikka lugeda. Kogu süsteem on muudetud bürokraatiale arusaadavamaks.

Oki raport nendib, et “teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni (TA)» valdkonda suunatud rahasummad on viimase kümne aasta jooksul kasvanud ligi viis korda”, kuid Eesti teadlaskonda vaevab juba pikemat aega krooniline alarahastatus, mis teeb raskeks rahvusvahelisel areenil konkureerimise. Muidugi on akadeemiliste töötajate arv kasvanud sama aja jooksul ka 25%, mis tihendab konkurentsi olemasolevatele summadele. Teadlaskonna rahvusvahelistumine aga ei tähenda üksnes meie teadlaste äravoolu rahvusvahelisele turule, vaid ka konkurentsi rahvusvahelistumist Eesti siseturul, kui kohalikega konkureerivad mujalt tulnud spetsialistid. Kindlasti on Pajulal paljuski õigus teadussüsteemi muutumise kohta suletud süsteemiks, kus “akadeemilisel ahjul konutavad doktorid on tegelenud endasarnaste kloonimisega”, sest väljastpoolt süsteemi teadusmaailma sisemine on kvantitatiivse korralduse puhul muutunud keeruliseks. Inimesel, kes on tegev olnud mujal, mõnes teises süsteemis, eraettevõtluses või avalikus teenistuses, pole tavaliselt ette näidata piisavat kogust nõutavaid artikleid ja juhendamisi. Ta on ju pidanud varem “tööd tegema”.

Loomulikult leiab Pajula üles ka kurja juure – kes siis veel kui sotsiaalteadlased ehk eluvõõrad “punaprofessorid”, kes pole kunagi burksiputka ees käinud. Selline üldrahvalik arvamus on meie Novgorodi WC-s toiminud juba aastaid. Pajula ütleb: “mina olen isiklikult kokku puutunud valdavalt «sotsiaalteadlastega» ja teen oma süngeid üldistusi sellelt pinnalt,” kuid ta ei tunne sotsiaalteaduste loogikat. Sotsiaalteadusi eristab reaalteadustest, et ta ei tegele absoluutsete, vaid suhteliste tõdedega. Tähtis pole mitte “tõe” esitamine, see on propaganda, vaid argumentatsioon. Lihtne inimene burksiputka ees nõuab aga lihtsalt tõde – ütle mulle, kuidas õige on ja kõik see muu on hämamine. Seegi on meie haridussüsteemi vili, kus pole õpetatud kriitilist mõtlemist. Kriitikasse on postsovetlikes ühiskondades harjutud suhtuma suure umbusuga ning poliitikud ja meedia on sellist arusaama oskuslike manipulatsioonidega üksnes suurendanud. Kriitilise mõtlemise eiramine viib aga pea paratamatult totalitaarsete süsteemide tekkimisele. Nõukogude süsteemis olid sotsiaalteadused vaenatud ning palju sellest pärandist on üle kandunud ka tänasesse Eesti Vabariiki. Sarnasele kultuuriruumile viitab meie Nõukogude armee teenistuskaaslaste usbekkide otsus keelata politoloogia.

Ise küsimus puudutab meie sotsiaalteaduste kvaliteeti ja siinkohal võib Pajulaga paljuski ka nõustuda, kuid tuleb arvesse võtta, et Eestis on sotsiaalteadused alles väga noor teadusharu, millel puuduvad sügavamad traditsioonid ning koolkondade ülestöötamine võtab aega. Päris alguses kvalifitseerusid meil ümber sotsiaalteadlasteks paljud “ülehüppajad punastelt ainetelt,” mis on Eesti sotsiaalteadlaste mainet tugevasti kujundanud, kuid see oli möödanik. Sotsiaalteadusi ei saa mõõta reaalteaduslike mõõdikutega, sest metodoloogiad on teadusharudel erinevad. Tänapäeva teadussüsteemi oluliseks nõrgaks kohaks on ka liigne spetsialiseerumine ning interdistsiplinaarse teaduse madalseis. Ühiskond ei soosi Leonardo da Vincisid, kes suudavad end edukalt rakendada paljudes distsipliinides, kuid mida laiem on maailmapilt, seda kergem on teadustööd arendada ka mingis kitsamas kontekstis. Hariduse eesmärk peaks olema pigem laiapõhjalise baasi tekitamine, mitte kitsa eriala spetsialistide massiproduktsioon. Liikumine saab olla vaid laiemalt kitsamale. Kuid kindlasti on väär hakata kollektiivselt hindama kategooriat “sotsiaalteadlased”. Ma ei näe sellises hinnangus erinevust populaarse väitega “kõik pagulased on vargad, tööpõlgurid, mõrtsukad ja vägistajad.” Eesti teadus- ja haridussüsteemi esmaülesanne peaks olema kvantitatiivse süsteemi asendamine kvalitatiivse süsteemiga, mis peaks vabrikus vorbitud doktorite arvu tugevasti vähendama. Teine oluline stimulaator on rahvusvahelistumine, mis aitab tugevasti konnatiigistumise vastu. Mitte keegi ei saa keelata Eesti turule pakkuda kvalitatiivset haridust nagu ei saa ka keegi keelata maarahval seda pakkumist vastu võtta. Sotsiaalteadusi ei tuleks mitte vaenata, vaid arendada. Ja loomulikult tuleks kooliprogrammidesse kohustusliku ainena lülitada stultoloogia! Head kooliaasta algust!

Kõik müügiks – poliitiliste murumängude anatoomia

@ckrabat
Endise peaministri majandusnõuniku Ruta Arumäe palju furoori tekitanud avaldus Postimehes viitab kurvale tõsiasjale, et lugupeetud majandusanalüütik pole burksiputka ees käinud ja ei tea, mis elu on, sest muidu poleks ta turvaust riigiametisse suure pauguga kinni löönud. Praegu on talle jäänud sisuliselt kolm võimalust eluga edasi minna: 1) kui tal jätkub piisavalt talenti, et teostada end välismaal, siis ta peaks riigist kiiresti lahkuma; 2) müüa end eraettevõtlusele, kelle positsioonid Eestis ei ole piisavalt tugevad; 3) minna poliitikasse ja müüa end mõnele opositsiooniparteile. Kui mina kakskümmend aastat tagasi riigiasutusega liitusin, siis pidasid paljud mind ilmselt lolliks hädavareseks, kes mitte kusagile mujale ei kõlvanud, sest riigiametniku palk ei olnud tol ajal konkurentsivõimeline ning normaalne mees üritas pigem pisut äri ajada. Kui ma viis aastat tagasi riigiametist lahkusin, siis tundsid paljud kaasa, sest paljude meelest oli see hüvastijätt turvalise tulevikuga taevamanna ja meepüttide juures. Mingil hetkel toimus riigiametniku staatuse hüppeline tõus, mis kajastus ka tema poolt saadavates hüvitistes. Laiaulatusliku bürokraatiaaparaadi ettevalmistamiseks hakati kõrgkoolides millalgi õpetama haldusjuhtimist, et ette valmistada mitmepealiste ametnike armeed, kelle ühe pea maharaiumisel kasvas mitu uut. Ühest küljest oskasid nad nagu kõike teha umbes nagu Viplala tinistada, kuid teisest küljest oli nende silmapiir ahendatud nii kitsaks, et nad polnud võimelisedki väljaspool Süsteemi eksisteerima, sest päriselt nad ei osanud mitte midagi teha ja ei teadnud, mis elu on.

Kui riigiametil avanes võimalus minust 15-aastase teenistuse järel lõpuks koondamisega lahti saada, pidi ta keset sügavat masu välja käima niipalju pappi, mida ma oma piiratud elupäevade juures ilmselt mitte kunagi enam ei näe. Eriti lõbus oli selle juurde lugeda ahastavaid lugusid rasketest majanduslikest otsustest, mis sunnivad inimesi koondama ning bürokraatiaaparaati vähendama, unustades targu, et maharaiutud pea asemele kasvas kohe mitu uut. Paljudele oli raskesti mõistetav vabanemise tunne, mida ma riigiametist lahkumise järel tundsin, sest alles siis sain vabanenuna Süsteemi orjusest hakata elama inimväärset elu ning tegeleda asjadega, mis tundusid tõeliselt huvitavad. Paljud on kindlasti tänapäevani solvunud, et keegi võis väljaspool Süsteemi edukalt hakkama saada, sest nende pisikesse ajju ei mahu mitte kuidagi, et ka väljaspool Süsteemi on elu ning Süsteemist lahkumisega ma pigem võitsin kui kaotasin. Loomulikult, ei hakka salgama, et juba Süsteemi teenides valmistusin eluks väljaspool Süsteemi, mis tegi ukse kinnilöömise lihtsamaks. Muidugi oleksin võinud teha ka teistsuguseid otsuseid ning siduda elu lõpuni Süsteemiga nagu paljud eelkõige vanemad kolleegid olid teinud ja nende jaoks oli lahkumine kahtlemata valus. Siis oleks läinud vaja juba Madisoni ja tema mentoreid, et “p…sest” välja tulla. Haldusjuhtide süsteemne tootmine tagas ühtlasi ka Süsteemi järjepidevuse, vanad haldusjuhid võis kergesti asendada uute noorte ja tööjõuliste haldusjuhtidega, sest teadmistel ja kogemustel ei olnud müügile orienteeritud Süsteemis väärtust, vaid Süsteem pidi säilitama kaubanduslikku väljanägemist – kõik oli müügiks, eriti õhk. Ruta Arumäe eelkäija Maris Lauri oli ilmselt burksiputka ees käinud ja teadis, mis elu on ning vahetas hinnatud majandusanalüütiku rolli paari ratsukäiguga turvalise poliitiku rolli vastu, mis kehastas maarahva mõisatallides omandatud unistusi hea elu järele, kui saab magada siidpatjadel seitsme kasuka vahel ja süüa searasva, ilma et peaks midagi tegema.

Arumäe alustab ju igati positiivselt: “Peaministri nõunik olla on tore. Saab palju reisida, osaleda huvitavatel kohtumistel huvitavate inimestega, inimesed on kõik väga sõbralikud ja viisakad. Teravusi ei ole, vastupidi, kõik on kohati nii ümmargune, et on raske aru saada, milline külg sellest kumerusest parasjagu arutluse all on. Eriti positiivse emotsiooni tekitas käimine välisreisidel, sest seal oli eriti tugevalt tunda Eesti väga positiivne maine. Oli hea tunne olla eestlane, kui kõik teised üksmeelselt eestlasi kiidavad.” Riigiamet ongi mõeldud positiivsetele inimestele, kes on rahul sellega, mida neile antakse. Kui inimene siseneb Süsteemi, siis peab ta käituma vastavalt sealsetele mängureeglitele ja talle on tagatud pikk ja edukas karjäär vähemalt niikaua kuni Süsteem kokku variseb. Kui ta hakkab Süsteemi reformima, siis satub ta paratamatult sellega vastuollu ja ta on sunnitud sealt varem või hiljem lahkuma või hävitab Süsteem ta puhtalt enesekaitselistel eesmärkidel. Süsteemi liikumapanev jõud on alati stagnatsioon ja kõiksugustesse reformaatoritesse suhtub ta halvakspanu ja põlgusega, sest nemad murendavad seda. Lihtne reegel Süsteemis ellujäämiseks on lõuad pidada ja edasi teenida. Niiviisi võid sa ühel ilusal päeval jõuda isegi Süsteemi käivitusnuppude juurde, aga ka siis peab sul olema piisavalt sulli, feimi ja respekti, et need käivitusnupud sind kuulaksid. See on väga töökindel mehhanism made by Nibiru.

Süsteem ei talu suurelt ja strateegiliselt mõtlevaid, kuid tihtipeale süsteemikriitilisi inimesi, vaid on orienteeritud kergesti asendatavatele väikestele inimestele, kes on ihu ja hingega klammerdunud Süsteemi külge ja teenivad seda tões ja vaimus. Selline Süsteem polegi võimeline suuri asju ellu viima, vaid selle korraldamisesega tegelevad isikud on aheldatud mõõdikute, Exceli tabelite ja muude eluvõõrast virtuaalmaailma kujundavate vidinate külge, mis näitavad elu sellisena nagu see parajasti vajalik tundub. Arumäe: “Minu ettekujutuses oli peaministri nõuniku amet selline, kus tuleb anda nõu peaministrile. Selles detailis ma küll paraku eksisin. Nõu saada peaminister ei soovinud. Ega ka keegi muu riigisektoris laiemalt.” Tule taevas appi! Teda ei võetud meepüttide juurde mitte targutama, vaid tööd tegema. Nõuniku ülesanne on Süsteemi ülalhoidmine, mitte selle reformimine. Arumäe on saanud juba ka kriitikat neilt, kes saavad aru Süsteemi olulisusest. Juhitakse tähelepanu, et nelja kuu jooksul ei tulnud ta välja ühegi oma arvamusega ning süsteemikriitikaga, targu unustades, et süsteemis sees olles möliseda ei tohi. Õõnestada tohib, vähemalt seni kuni vahele ei jää, kuid möliseda ei tohi. Alles siis võid, kui välja pääsed, lootes et karvane kättemaksuhimuline käsi sinuni ei ulatu.

Peaministrile tekitas Arumäe avaldus palju lusti. Üks Äripäevas avaldatud kolumn räägib: “Ümberkonstrueeritud infoväljas on esmatähtis ühtne selge eesmärk, selle saavutamiseks luuakse polariseeritud kuvand vastasest ja endast (mustad versus valged jõud), lisatakse hoiakud ja alles kõige viimasena serveeritakse faktid koos „õigete“ hoiakutega ja selekteeritult… Ümberkonstrueeritud meediapilt ei vaja ega sisalda faktide süvaanalüüsi või teaduslikke meetodeid, sest reeglina ei oleks ta nende valguses enam usutav, domineerima hakkavad iselegitimeeruvad ekspertarvamused, mida annavad enesekindlad valitsuse ametnikud või habetunud arvamusliidrid, keda on dekoreeritud mõne kõlava tiitliga. Selle protsessi käigus saavad aina rohkem tuult tiibadesse ka propagandaosakondade esseistid, samas kui faktitäpsete andmete esindajad pressitakse meediast eemale kui skeptikud ja negatiivsuse külvajad. Kahtlejaid hakatakse õige pea ka vaenlastega samastama („kui sa pole meiega, siis oled meie vastu“), samuti peetakse eriarvamust üheks küsimuses märgiks ebalojaalsusest ka teistes. Poliitiline eliit, kes psühholoogilise sõja esimeses faasis enamasti veel suudab eristada loosungeid ja ümberkonstrueeritud infopilti faktidest, hakkab õige pea viimaste vastu huvi kaotama, kuivõrd loosungeid võimaldavad hoopis edukamalt populaarust saavutada.”

Süsteemi edasiviiv jõud oleks kriitiline mõtlemine, aga nõunikule on kriitiline mõtlemine vastunäidustatud, sest siis võivad Süsteemi rattad hakata hoopis teistpidi pöörlema. Süsteemi vastupidiselt liikuma pannud nõunikut pole ju olemas, sest äraaetud hobused lastakse teatavasti maha, kas siis piltlikult või vajadusel ka otseselt (vrdl Nemtsov, kuid see ei juhtu mitte ainult Venemaal). Ruta Arumäe: “Valitsevate dogmade raamest väljumine ning mõne teistsuguse mõtte väljakäimine riigisektoris on tabu. See on hämmastav, kui ühel meelel korrutavad kõik kellegi poolt kunagi välja mõeldud laulu. Mulle tundus kohati, et ma olen «LEGO filmi» sisse sattunud.” Moodsaks on saanud kõiksugused reformid peatada keerulisele julgeolekuolukorrale viidates. Seda ei vaidlusta keegi. Tore on, aga kui kogu ressurss läheneb enese alahoiule, siis kas sul varsti ongi enam midagi alal hoida? Puudu jääb suurtest ideedest, riikliku tähtsusega megaprojektidest, mis viiksid Eesti elu uuele tasandile, kuid mis väljuvad Exceli tabeli raamidest. Neljarealine Tallinn-Tartu maantee, Saaremaa sild, tuumaelektrijaam, Baltic Rail ja paljud teised megaprojektid ongi jäänud mitte kunagi realiseeruvate unistuste tasandile, mille elluviimise tapavad bürokraatiaparaadi produtseeritavad Exceli tabelid, mis taastoodavad stagnatsiooni. Selleasemel saab tänulik valijaskond rõõmu tunda 10 eurost, millega huvigruppide kukruid on täidetud selleks, et neilt 20 röövida. Poliitiline eliit ja sellega seotud riigiaparaat tegeleb strateegiliste otsuste asemel enesemüügiga. Täna ei hakka ma rääkima planeeritavast kütuseaktsiisi tõusust, mille vastu ei saa võidelda vähem kütust tarbides, sest kaudselt mõjutab ta mitmeid hädavajalikke teenuseid. See on jälle üks 10-eurone diil selleks, et 20st lahti saada.

Keskerakond – elu pärast …

@ckrabat
Streptococcus pyogenes muutus inimestele ohtlikuks peale 1980.-tel aastatel toimunud geenimutatsioone. Enamasti tõrjutakse teda penitsilliiniga, kuid tema vastu aitavad piparmündi, küüslaugu ja selleriseemne õli vastu. Eestimaal on ta kõige rohkem rünnanud Saaremaa ja Orissaare inimesi. Hiljuti võis kuri lihasööja bakter tuua olulisi muutusi Eesti poliitikataevasse ning sundida laulva revolutsiooni ´viimse mohikaanlase ja Eesti poliitika grand old man’i Edgar Savisaart poliitilistelt murumängudelt gladiaatorite areenil enne etenduse lõppu lahkuma. 2007. aastast katkematult Tallinna valitsenud Savisaar on taasiseseisvumisaegade poliitilistest liidritest nende väheste hulgas, kes Eesti poliitikas veel tänasel päevalgi aktiivselt tegevad on olnud. Mõned aastad varem sundis tervis gladiaatorite areenilt taanduma Savisaare suure konkurendi Mart Laari ning aktiivsest poliitikast on tagasi tõmbunud veel hiljuti Brüsseli koridorides liikunud Siim Kallas. Vaid Marju Lauristin tegi möödunud aastal tagasituleku, kui valiti ta Euroopa parlamendi liikmeks, kuid võimukoridorides sebivad aktiivselt hoopis noorema põlvkonna mehed Taavi Rõivas, Sven Mikser ja Urmas Reinsalu, kes taasiseseisvumise aastail veel usinasti koolipinki nühkisid.

Keskerakond on olnud ida tüüpi erakond, mille liikmeskonda ei ühinda ühised ideed, vaid ustavus Juhile. Nii nagu Juht ütleb, on õige. Tavaliselt määrab juht endale järeltulija lähikondsete hulgast, tavaliselt lapse või mõningatel juhtudel ka abikaasa. Edgar Savisaar on olnud kolm korda abielus. Abielust Kaire Karoniga sündis tal poeg Erki, kes valiti hiljutistel valimistel Riigikogusse ning võiks seetõttu vabalt üle võtta Juhi rolli, kuid endisel ärimehel ja IT-koolitajal puudub varasem poliitiline kogemus ning valimiste ajal ei olevat ta olnud isegi Keskerakonna liige. Sellegipoolest ei saa välistada, et poliitiline testament tehakse Erki Savisaare nimele. Abielust Liis Remmeliga sündisid Edgaril tütar Maria, kes  nooruses alustas hoogsat poliitilist karjääri Keskerakonnas, kuid mingil hetkel taandus poliitikast, abiellus hollandlase Caspar Michael Groenevaldiga ja kaitses doktorikraadi politoloogias ning poeg Edgar juunior, kes ei ole laiema avalikkuse tähelepanu pälvinud, kuid Kesknädala andmetel õpib Haagi Kuninglikus Kunstiakadeemias graafilist disaini. 2009. a. lahutas Juht abielu veel ühe potentsiaalse järglase, poliitik Vilja (Laanaru) Savisaarega, kes astus Reformierakonda ja abiellus muusik Taimo Toomastiga. Sellest abielust sündis Savisaarel tütar Rosina, kes teadaolevalt omandas Suurbritannias magistrikraadi neuroloogias ja õpib samas riigis edasi doktorantuuris. Hiljem on Savisaart seotud mitme noorema naisterahvaga, viimati Riigikogu liikme Siret Kotkaga, kes teadaolevalt peab hoolt Hundisilma talu eest ja kuulub kolme usaldusisiku hulka, kellel on õigus Juhi tervisliku seisukorra kohta avaldusi teha.

Isegi kui Edgar Savisaar duellist streptococcus pyogenesega võitjana väljub, on raske uskuda, et tema poliitiline aktiivsus jääb endiseks. Parimal juhul võib ta sobituda kulissidetaguse halli kardinali rolli, kes hoiab oma loomingul silma peal, kuid raske on teda näha mõnes esindusfiguuri rollis, vähemalt mitte lähemas perspektiivis. Keskerakond on juhikeskne erakond, mis tõstatab kohe elutähtsa küsimuse – kes võiks asendada suurt Juhti? Partei aseesimeesteks on hall ja värvitu, kuid neutraalne Enn Eesmaa ning ambitsioonikas naispoliitik Kadri Simson-Must. Diplomaatilise kõnepruugiga Enn Eesmaa võiks sobida ajutiseks variesimeheks Edgar Savisaare taandumisel kulisside taha, kuid vaevalt, et ta on võimeline erakonda ilma Edgari abita raudses haardes hoidma. Kadri Simson on Juhile alati truuks jäänud ja Edgari vana sõbra Aadu Musta tütrena võiks ta ju sobida, kuid teda peetakse liiga lähedaseks partei eestimeelsemale tiivale, mille juht on XIII parteikongressil Savisaarele väljakutse esitanud Jüri Ratas. See ei pruugi meeldida venekeelsele ja Venemeelsele põhivalijaskonnale. Ratas tegi viimaste valimiste eel ettepaneku Simsoni valimiseks Keskerakonna peaministrikandidaadiks, mis siiski ei kogunud toetust. Jüri Ratast peeti veel mõni aeg tagasi Edgari poolt valitud troonipärijaks, kelle välimus ja kõnepruuk hakkasid äkki Juhiga sarnanema nagu omal ajal kunagisel printsil Sven Mikseril, kes sõnakuulmatuse pärast parteist minema aeti. Ratastki on süüdistatud allumatuses Juhile ning viimases valimisnimekirjas paigutati ta viimasele kohale, kuid see võis olla ka taktikaline käik, millega üritati valijaid ära petta ning parteile rohkem hääli koguda.

Venemeelse tiiva eesotsas on populaarne eurosaadik Yana Toom ning Tallinna abilinnapea, eesti-korea juurtega, kuid venekeelne ja Kasahstanis sündinud Mihhail Kõlvart. Eesti keelt vabalt valdav Yana Toom on kurikuulsust kogunud avalikult Venemaad ja Vladimir Putini poliitikat toetavate avaldustega. 2006. aastani oli Toom Venemaa kodanik, kuid Edgar Savisaare ettepanekul omistati talle siis eriliste teenete eest Eesti Vabariigi kodakondsus. Euroopa Parlamendi valimistel 2014 kogus Toom rekordilised 25 263 häält ning edestas häälte arvult isegi Savisaart ennast. Riigikogu valimistel anti talle üle 11 000 hääle ning ta oli häältearvult Savisaare järel teine. Yana Toomist võib saada küll ühe osa Keskerakonnast liider peale selle lõhenemist, kuid temast on raske oodata partei ühendajat. Ühendajaks sobib rohkem Juhile piiritult ustav peasekretär Priit Toobal, kuid temal puudub ilmselt Juhile vajalik visioon. Selle ringiga praktiliselt piirdubki tõsiseltvõetavate kandidaatide nimekiri. Lisaks erakonna esimehele tuleks komplekteerida ka Tallinna linnapea koht, millele võivad pretendeerida suurimat usalduskrediiti omav ja Riigikogu valimistel 11 000 häält kogunud Mihhail Kõlvart, tehnokraatlik linnaametnik Taavi Aas või siis kogenud keskerakondlik poliitik Kalle Klandorf.

Pakun välja omapoolse stsenaariumi, millises suunas sündmused võivad hargneda, kasutades Tuhala-Nabala koobaslinnade folkloori. Juhtkond on kutsutud Meritoni hotelli konverentsisaali, kus pidulikult avatakse laegas Juhi tahtega. Priit Toobal loeb selle pidulikult ette. Võite ette kujutada kohalolijate pikki nägusid … Simson, Ratas, Toom, Kõlvart, Eesmaa ja teised … kõik nad lootsid ja ootasid, kuid oodatud sõnumit ei tulnud. Vaid üks naeratab malbelt, sest tema nimele on tehtud Juhi poliitiline testament, kuid keegi ei uskunud selle täitumist. Rahulolevad on ka Toobal ja Batrakova, sest nemad teavad … Saabub emissar Moskvast, kes toob kaasa vana koostööpartneri president Putini õnnitluskirja. Ka tema teadis … Uus partei esimees on õigusjärglusele toetuvalt Siret Kotka-Savisaar, kes on Juhiga vahepeal salaja abiellunud. Mõne aja pärast abiellub Kotka Toobaliga, kes pärib niiviisi ka Juhist vabaks jäänud trooni ning temast saab Keskerakonna uus esimees. Kadri Simson ja Jüri Ratas heidetakse kõrvale. Nemad on möödunud põlvkondade ühe õhtu staarid ja peavad lavalt lahkuma või end mõnda teise näidendisse sisse kirjutama. Kadri Simsonil võiks ju perekonnale lähedalseisva isikuna mingi šanss olla, kuid tõenäoliselt tabab tedagi võimupöörde järel hoopis pereheitmine, sest vaid üks Kuninganna saab olla kõige kaunim Maa peal. Linnapea koha peab saama keegi teine, sest mingi pinge peab sisse jääma. Põhivalijaskonna rahuldamiseks võib see koht minna Mihhail Kõlvartile.

 

Kaunis maa

Pingviinid ja kahurid III – tähistame Vabariigi sünnipäeva Tartu suusamaratoniga!

@ckrabat
Ei saa mitte vaiki olla ja tulen jälle välja ettepanekuga tähistada Vabariigi aastapäeva pingviinide paraadi ning sõjaväeparaadi asemel üldrahvaliku Tartu (Kääriku) suusamaratoniga, mis saab nüüd kolmandat aastat järjest kantslist maha kuulutatud. See on tõsiselt cool idee! Mõelge peaga! Kas meil on eliidi riik või meil on rahva riik? See on põhimõtteline küsimus – kui meil on rahva riik, siis peaks riik olema rahva jaoks nagu ka selle riigi sünnipäev peaks olema rahva sünnipäev. Minu ettepanek ärritab tuhandeid lolle, kes on end Vabariigi aastapäeva õhtul teleri ette seadnud, et popkorni ja õlut nautides vaadata, kuidas nende silmade eest mööda voorib eliit ja vahetab senjööriga (presidendiga) truuduse märgiks käepigistuse. Juba see, et lollid isegi sellise mõtte peale – teha midagi ägedat, püksid täis lasevad, annab sellele ettepanekule kõvasti respekti juurde. Pincviinide juures huvitavad lolle põhiliselt kaks asja, kes kellega käib ning kuidas keegi riides on. Vahel võib telerite eest kuulda rõõmuhuilgeid, kui teleri ees diivanil persetav loll on kätlejate rivis avastanud liigikaaslase, teise lolli, mis laseb elada tema muinasjutulistel unistustel, et kunagi võib ka tema, lihtne kohapeal valmistatud loll, pääseda rahva parimate poegade ja tütarde elik eliidi hulka pingviinide paraadile kätt suruma ning vaadata teleri ette naelutatud publiku peale ülevalt alla nagu isehakanud eliidile kohane. Mõneti meenutab pingviinide paraad sigade üritust Orwelli düstoopiast “Loomade farm”, kui sead ajasid endale ülikonnad selga ja kõndisid kahel jalal.

Pingviinide paraadi idee pani Lennart Meri pihta Soomest. Tegelikult ongi kaks riiki, mis sellist konservatiivset pingviinide paraadi praktiseerivad – Eesti ja Soome. Mõlema rahva saatus on olnud sarnane, sest nende ajalugu ja traditsioone on kujundanud suures osas teised. Soomes moodustasid ülikkonna rootslased ning Eestis täitsid seda rolli sakslased. Maarahvas siin ja sealpool Soome lahte tahtis aga sarnaneda oma valitsejatega, kes neid olid sajandeid üleval pidanud nagu Orwelli loomade farmi sead tahtsid kangesti sarnaneda neid valitsenud inimestega. Arvukate robotilaadsete olendite ehk lollide soov on muutuda kõrgemate liikide, reptiloidide ja inimeste, sarnaseks, kanda smokingut ja frakki nagu nemad. Seetõttu on ühiskonnasiseseid klassivahesid rõhutav käesurumistseremoonia paljude aastasadu mõisatallis peksa saanute järeltulijate puhul muutunud ühiskondliku seisundi näitajaks, kus võib kohata elitaarset Iivi-Anna Massot, aga mitte alternatiivset Risto Vuorineni ning õiged on eristatud valedest. Paljudele on hingelähedane sõjaväeparaad, totalitaarse ühiskonna ja neukkumentaliteedi sümbol, mis demonstreerib, et riik on paks, ordnung majas ning naabrijuhan püsib siivsalt vait. Vabariigi sünnipäevale saaksid kaitseväelasedki tulla hoopis suuskadel, sest riigi kaitsmise saab usaldada pigem sellele, kes jaksab 63 kilomeetrit suusatada, kui sellele, kes paraadil jalga tõstab. Kui jaanipäevaeelse võidupüha paiku on sõjaväeparaad veel arusaadav ning asjakohane demonstreerimaks ajaloolist võitu nii Landesveeri, kuid ühtlasi ka Punaarmee üle, siis iseseisvuspäev peaks olema militarismivaba rahvapidu, mis ei süvendaks hirmu ja aukartust võimu ees, vaid kummardaks vabaduse ees. Me ei ela siin riigis relvade toel nagu Põhja-Koreas, vaid peaksime pilgud pöörama vaba viikingiajastu väärtuste poole, kui Vanemuine mängis kannelt ning külakiige ümber tantsisid murueide tütred. Mis sümboliseerib meie rahva ühtsust, tugevust, kangust, sitkust ja visadust ning sobiks ideaalselt seda väljendama 24. veebruaril, Eesti Vabariigi sünnipäeval? Kogu rahvast ühendav suursündmus võiks olla Tartu suusamaraton ning Vabariigi aastapäeva tähistamine muistses Otepää kantsis võiks muutuda traditsiooniks.

Ajaloolane Jüri Kuuskemaa selgitab, et põhimõtteliselt võib sõjaväeparaadide ja koorekihi vastuvõttude ning riiklikult tähtsate sündmuste vahelisi seoseid leida juba vanast Egiptusest, kust need traditsioonid on läbi erinevate ühiskonnakorralduste pidevalt arenedes ja kohandudes tänapäeva kandunud ning kuuluvad sõjaväelis-riikliku etiketi juurde. Muistsetel aegadel vandusid inimesed ja lollid truudust Nibirult tulnud reptiloididele. Võib-olla oleks nüüd, kui Nibiru on meie planeedilt lahkunud, aeg loobuda iganenud seisuslikest traditsioonidest ja pöörata pilk tulevikku? Korraldada midagi tõeliselt innovatiivset ja cooli, mis sobiks rohkem kokku edumeelse narratiiviga tiigrihüppest ja e-rahvast kui seitsmesaja aastase orjapõlvega mõisatallides? Kas poleks aeg luua uusi traditsioone, mis on rahvast ühendavad, mitte seda eristavad? Mis teeks eestlase meele rõõmsaks, suurendaks meie rahvuslikku potentsiaali ja tõstaks meie rahvaarvu taevasse? Suusad ju! Kepid ka! Kogu rahvas suuskadele! Mäletame, kuidas veel hiljaaegu püsisid iga eestlase meelel ja keelel Andrus Veerpalu ja Kristina Šmiguni kuldsed nimed. Kas need ajad on lootusetult kadunud? Kas kunagi saabub aeg, kui iga eestlane saab Priit Pulleritsu tõelise mehe testis rohkem kui 12 punkti? Pehmod suusamaratonil ei osale! Sellele ideele on leidunud järgijaid. Möödunud aastal korraldasid Tartu talisuplejad pingviinide paraadi Anne kanalis.

Tänavu 43. numbrit kandnud Tartu suusamaraton on Eesti talvine laulupidu, mis toob igal aastal kõigist Eesti nurkadest ja ka maailma kõige kaugematest paikadest kokku ligi 10 000 suusasõpra. Rahvas koguneb juba varahommikul Otepää suusastaadionile, et oodata stardipauku, mille annab Vabariigi president isiklikult. Ühtses stardirivis külg külje kõrval ja seisusest hoolimata seisavad suusad jalas inimesed, reptiloidid ja lollid ning neid lahutab vaid sportlik printsiip – jõuda esimesena finišisse. Esimene stardinumber võiks kuuluda tõelisele mehele, Saalomon Vesipruuli auraha laureaadile, Priit Pulleritsule. President abikaasaga ootavad võitjat finišis Elvas tammepärjaga ning peale pidulikku autasustamistseremooniat peab riigipea kõne, millele järgneb pidulik kontsert vabas õhus. Suusamaratonil osalenutele ja külalistele pakutakse hernesuppi, seajalgu ja vastlakukleid. Kontserdile järgneb suur rahvapidu, kuhu on oodatud kõik meie väikese riigi kodanikud, kes on tee Liivimaa lumiste kuplite vahele ette võtnud. Kui sellele vastu panna morbiidne pingviinide paraad, kui need, kes on kätlemistseremoonia lõppu jäänud, võivad kauaoodatud eesmärgi ehk suupistelaua juurde jõudes avastada, et sinna on järjekorra esimeste poolt jäetud vaid armetud riismed, siis kas sellele ei tuleks eelistada rõõmsat rahvapidu, kus ühtses rivis hunt ja lammas vihuksid tantsu koos karu ja siilionuga. Eestlaste kuulsus suusarahvana leviks üle planeedi ning uued Veerpalud, Šmigunid, Maed ja Levandid sünniksid taas. Terves kehas terve vaim! Head Vabariigi aastapäeva ja tähistame edaspidi seda vääriliselt – üldrahvaliku suusamaratoniga!

Lollide koda Eesti teadust manageerimas

@ckrabat
Persona in fieri lugudes on palju juttu olnud teadlaste sertifitseerimisest Lollide kojas, mis võib-olla nõuaks lahtirääkimist. Eesti teadlaskond on allutatud bürokraatlikule süsteemile, mida manageerib Eesti Teadusagentuur ETIS programmi abil. Kui sind pole ETIS-es, siis pole sind Eesti teadlaskonna jaoks olemas, sest teadlaseks võivad end lugeda ainult Lollide koja poolt sertifitseeritud teadlased. Teadlasi kureeriva Lollide koja eesmärk on teaduse bürokratiseerimine, et allutada teadlaskond ametkondlikule kontrollile. Kõige paremini on teadlaskond kontrollitav normatiivsete mõõdikute abil, mille laulsid kunagi suureks toonane justiitsminister Ken-Marti Vaher ja tema kantsler Jüri Pihl. Teadlaskonna vaoshoidmiseks juurutati need aga vaikselt, et teaduses laineid löövad brillidega intelikendid, kes pole burksiputka juures käinud ja ei tea, mis elu on, sellest aru ei saaks. Sisulist kontrolli on bürokraatidel aga raske teha, sest tihtipeale ei saa nad ju aru, mida teadlased teevad. Need teadlased tegelevad teinekord nii keeruliste asjadega, et panevad tavalisel lollil pea valutama.

Bürokraatlikud kontrollmehhanismid sunnivad aga teadlaskonda tegelema mitte sisuliste, vaid vormiliste küsimustega. Targem on produtseerida masstiraažides artikleid “õigetes väljaannetes”, kui et tegeleda uurimistöö kvalitatiivse küljega, sest bürokraatia Lollide koja näol eelistab kvantiteeti kvaliteedile. Tihtipeale pole teadlasel võimalik tegeleda enesearendamise ja lugemisega, sest selle asemel peab ta produtseerima ja avaldama toodangut nagu neukkuajal täideti viisaastaku plaane. Parem on teha rohkem keskpäraseid ja nõrku artikleid kui üks hea artikkel.  Tekkinud on uus nähtus ehk teadusbürokraatia ehk teadust teenindav preesterkond. Alati saab väita, et väljaanne, kus see või teine teadustöö on avaldatud, ei vasta mingitele bürokraatlikele klassifikaatoritele ja kedagi ei huvitagi, milline on töö sisuline väärtus ning kas saviplaat on ikka õigetpidi plaadimasinasse pandud. Lollide koja eesmärk on teaduslikku innovatiivsust vaos hoida, kõike ja kõiki kontrollida ning kokkuvõttes tagada jätkuv arengupeetus. Eesti teadussüsteemis on hinnatud kolm teadustöö kategooriat – artiklid, mis on klassifitseeritavad ETIS-e kategooriates 1.1., 1.2 ja 3.1. Kõik muu on kuulutatud automaatselt väärtusetuks. Näiteks minu rahvusvaheliselt kõige tsiteeritum artikkel kuulub ametlikult kategooriasse 1.3. Tsiteeritavus on aga tulnud arvatavasti ka sellest, et ta on Internetis kergesti kättesaadav. Soliidse kirjastuse artikli lugemine on enamasti tasuline.

Publikatsioonid on ETIS-es klassifitseeritud loomulikult mitte sisulistest printsiipidest lähtuvalt, vaid vastavalt sellele, missuguses väljaandes on see avaldatud. Kõige kõrgemalt klassifitseeritud artiklid on kategoorias 1.1 – sinna kuuluvad tööd, mis on avaldatud sobivasse listi kuuluvas väljaandes (teadusartiklid, mis on kajastatud Thomson Reuters Web of Science andmebaasis (v.a. Thomson Reuters Conference Proceedings Citation Index poolt refereeritud kogumikud) ja/või Euroopa Teadusfondi humanitaarteaduste loendi ERIH (European Reference Index of the Humanities) kategooriates INT1 ja INT2 ja/või andmebaasis Scopus (v.a. kogumikud)). Aste madalamal on kategooriasse 1.2 klassifitseeritavad ajakirjad ehk need rahvusvahelised väljaanded, mis ei ole listis (teadusartiklid teistes rahvusvahelistes teadusajakirjades, millel on registreeritud kood, rahvusvaheline toimetus, rahvusvahelise kolleegiumiga eelretsenseerimine, rahvusvaheline levik ning kättesaadavus ja avatus kaastöödele; artiklid humanitaarteaduste loendi ERIH kategoorias NAT kajastatud ajakirjades). Kolmas kategooria, mida Eesti teadusbürokraatias arvestatakse, on 3.1 kogumikuartiklid, mis on avaldatud õigete ehk listi kuuluvate kirjastuste poolt (artiklid/peatükid lisas loetletud kirjastuste välja antud kogumikes – kaasa arvatud Thomson Reuters Book Citation Index, Thomson Reuters Conference Proceedings Citation Index, Scopus refereeritud kogumikud). Ei maksa unustada, et need kategooriad ei hõlma ainult artikleid, vaid ka arvustusi jms populariseerivaid publikatsioone. Teha arvustus 1.1 väljaandele on tulemuslikum kui artikkel 1.3 väljaandele.

Lollide koda on teaduse bürokratiseerimise üles ehitanud projektipõhisusele. Kui sinu projekti rahastatakse, siis on sul võimalik tegeleda teadusega, kui mitte, siis on võimalused piiratud. Teadussüsteem on üha enam muutumas suletud süsteemiks, Lollide kojaks, mille seotus päriseluga on väike ning väljastab massitiraažis toodangut põhiliselt iseendale. Kui Lollide kojas sertifitseeritud teadlane lahkub süsteemist, on tema tagasitulek raske. Täpselt samuti on väljastpoolt tulijal aga väga raske süsteemiga liituda, sest tema publikatsioonide arv ja tsiteeritavus, mille alusel teadlasi hinnatakse, ei vasta ilmselt nõuetele. Samuti on teadusebürokraatia süsteemis valitsevad reaalteaduste põhised klassifikaatorid, mis ei ole alati üheselt rakendatavad sotsiaal- ja humanitaarteadustes. Reaalteadustes on töögrupi osatähtsus alati suurem, kui teistes teadusvaldkondades, mistõttu teadlaste individuaalsed publikatsioonid on muutunud seal haruldusteks. Eesti Keele Instituudi (EKI) direktori Urmas Sutropi sõnul on Eesti teaduspoliitika nurjunud ning süsteem vajab täielikku ümbertegemist. Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimehe Andres Koppeli hinnangul vajavad riiklikud teadusasutused teistsugust rahastamismudelit, sest praegune, kõiki teadusasutusi ühiste kriteeriumide alusel hindav süsteem on ajale jalgu jäänud.

2014. aasta alguses võttis Riigikogu vastu “Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia“, mille järgi lubati valdkonna rahastust 2015. aastaks suurendada 3%-ni SKT-st, 1% pidi tulema riigilt ja ülejäänu erasektorist. Eesti teaduse arendamine on suures sõltuvuses Euroopa Liidu toetusest ning siseriiklik huvi teadus- ja arendustegevuseks on olnud väike. Aastal 2020 lõpeb aga rahastamine Euroopa Liidu tõukefondidest ära. Mart Juurt parafraseerides, praeguses julgeolekusituatsioonis ei pea valitsus teaduse toetamist mõistlikuks. Endise haridusministri Toivo Maimetsa arvates on Eesti teaduse arendamisel solidariseerumas riikidega nagu Ungari, Bulgaaria, Rumeenia ja Kreeka. Erasektori huvi teadusesse panustada on vähene, sest Eestis puudub innovatiivne teaduskeskkond, mistõttu on loomulik, et edasi jõuda soovivad teadlased peavad vaatama Eestist väljapoole. Selles mõttes on Eesti teaduse rahvusvahelistumine kahtlemata positiivne, kuid riikliku tasandi teadus sureb välja, sest Eesti-kesksed projektid pole väärtustatud. Maimets: need, keda me oleme juba Eesti raha eest välismaale õppima saatnud, on kirjutanud alla lepingule, et nad tulevad siia tagasi – aga neil ei ole varsti enam kuhugi tulla.

Eesti Teadusagentuur otsustas 2015. aastal rahastada kokku 54 personaalset uurimistaotlust, neist 34 stardiprojekti ja 20 otsinguprojekti. Tänu sellele, et Haridus- ja Teadusministeerium eraldas 4,1 miljonit eurot lisatoetust personaalsetele uurimisprojektidele, suudeti rahastada 24 projekti rohkem, kui see oleks olnud võimalik lisarahastuseta. Ise küsimus, mis saab nendest projektidest peale perioodi lõppu, kas nad on jätkusuutlikud? Valitsev projektipõhisus välistab aga pikaajalisemad eesmärgid, sest tulevik on tume ja Eesti teadlaste ainus lootus rahvusvahelisel tasandil tulemuslikult tegutseda on seotud lootusega välismaale tööle saada. Õige kah, sest teaduse mõju valitsevale 3B majandussüsteemile (beibed, bemmid, burksid) on väike. Oktoobris kutsus “sisserändaja poeg” haridus- ja teadusminister Ossinovski kokku töörühma, mis tegi oma ettepanekud teadussüsteemi reformimiseks. Väljendatud on ka seisukohti, et Eesti ei peakski tegelema teadmistepõhise ühiskonna ehitamisega, sest meil on muid väärtusi, mida müüa: näiteks odav tööjõud. Eesti võib vabalt üles ehitada ka 3B süsteemi klassikalise rullnokkade ühiskonna, kus lollus on kuulutatud väärtuseks.

Lolli valmistamine. Pilt aadressilt: http://www.eccentricshadows.com/wp-content/uploads/2014/02/alien-experiments.jpg

Meinstriimlusest

@ckrabat
Oleme siin rääkinud põhivoolumeediast ja alternatiivmeediast ning kuidas nad omavahel suhtestuvad. Inimühiskonnas on üpriski tavaline “korraliku kodaniku” mõiste – selline inimene, kes täidab kuulekalt kõiki talle ette kirjutatud reegleid ning usub vähemalt näiliselt pimesi kõike seda, mida Lollide kojas sertifitseeritud arvamusliidrid talle tõe pähe räägivad. See on normaalne! Sellised ongi meinstriim-inimesed! Neukkuajastul astusid nad oktoobrilapseks, pioneeriks, komsomoliks, seejärel parteisse … tegid kõike, mida “korralikult kodanikult” üldjuhul eeldati. Ega siis praegusel ajal teistmoodi pole. Kui lapsel on vanematega vedanud, siis võib-olla õnnestub tal mõnda eliitkooli pääseda, mis avab talle hiljem taevaväravad. Edasi astub edukas laps ülikooli, veel parem kui suisa välismaale, komsomoli asemel prestiižikasse üliõpilasorganisatsiooni ning varsti võibki ta end juba äravalituna tunda. Kui tal õnnestub veel infiltreeruda mõnesse edukasse erakonda, siis on talle tulevikus garanteeritud õnnepõli seitsme suleteki vahel, sest siis ei pea sa enam ise tööd tegema, vaid kõigest suure raha eest rääkima, kuidas sa kõike muudkui teed. Sinust on saanud arvamusliider! Ega siis neukkuajal teisiti polnud. Siis oli põhimõtteliselt samamoodi, kui selekteerusid välja nn eliitkoolid ja muud suletud süsteemid, mis pidid tootma uusi liidreid.

Tõsi, vahel leiavad ühiskonnas aset isetekkelised protsessid, mis ei ole ülaltpoolt enam nii kergesti kontrollitavad, murranguperioodid, mida on kutsutud lausa revolutsioonideks. Näiteks 1789. aastal alguse saanud Suur Prantsuse revolutsioon, 1917. Venemaal toimunud revolutsioonide laine või miks ka mitte meie oma ja kodune “laulev revolutsioon”, mille käigus toimub eliidi ülevaatus ja võib juhtuda, et mingi osa eliidist vahetatakse välja. Teine osa vanast eliidist kohaneb uue korraldusega – mis aastast teie vabadusvõitlusega liitusite? Need, kes ei kohane, heidetakse üle parda. Revolutsioonid vajavad teistsuguseid inimtüüpe, kes ei püsi standardites kinni. Tõsi, olukorra stabiliseerides läheb kõik jälle vanaviisi edasi ja need, kes olid neukkuajal kuningad, on seda ka Eesti Vabariigis. NLKP poolt ametisse nimetatud Arnold Rüütli valimine Eesti Vabariigi presidendiks on sellise järjepidevuse ehedaks näiteks. Palun nimetage mõni põhivoolu taustaga inimene, kes räägib alternatiivset juttu? Endisi meinstriimlasi muidugi on, aga just endisi, mis ütleb palju. Või vastupidi – kui palju neukkuaegsetest vabadusvõitlejatest või alternatiividest on täna riiki juhtimas? Meinstriimlane ei saa endale alternatiivsust lubada, sest teised viplalad ei võta teda lihtsalt omaks, kui ta õigesti tinistada ei oska. 😀

Meinstriim-inimeste voorus on nende prognoositavus. Näiteks, kui mõni saatejuht kutsub telesse või raadiosse esinema mõne arvamusliidri, siis on üldjuhul juba ette teada, milliste seisukohtadega seal välja tullakse ning meediatarbija võib end ette turvaliselt tunda. Jumal hoidku, kui midagi üldistele arusaamadele vastukäivat öeldakse! Näiteks toetab meinstriimlane Darwini evolutsiooniteooriat, kuid samal ajal on kindlasti ka mõne kirikliku koguduse liige, sest silmakirjalikkust peetakse tavaliselt vooruseks. Väärtuseks peetakse ka madalat õppimisvõimet. Hinnas on see, kes räägib kõikse aeg ühte ja sama juttu ning püsib oma iganenud seisukohtade juures aastakümneid, suutmata midagi juurde õppida, nii nagu Ivar Nõukogude armeest, kelle pea sai tarkusi täis juba lasteaia sõimerühmas ning rohkem sinna midagi juurde lihtsalt ei mahtunud. Õnneks ei takistanud see temal hiljem relv käes suurt kodumaad edukalt teenida. Meinstriimlase suurim hirm on süsteemist välja langeda. Kui te olete juhtumisi mõnes süsteemis ilusasti sees ning teil on tõusev karjäär, nt Lollide koja poolt sertifitseeritud teadlane, ja hakkate rääkima juttu, mis ei vasta süsteemi eesmärkidele, siis ma luban teil kolm korda arvata, mis teiega siis juhtub? Või mõni poliitik, kelle masinavärk läheb rikki, mõni polt tuleb lahti ja kukub latrama, kuidas asjad tegelikult on? 😀

Ühes hiljutises vestluses geneetilise mutantrobotiga tõi viimane argumendina välja, et ta pole kellegi arvamustega nõus, kuna talle ei meeldi ütleja taust, teisisõnu, mitte see, mida öeldi, vaid kes ütles. Kas ütleja kuulus “meie” hulka? Järelikult on geneetiline mutantrobot tüüpiline meinstriimlane. 🙂 David Icke kirjutab arengutest Lähis-Idas ja kõik me teame, kes on David Icke ja milline on tema taust. Miks me peaksime teda uskuma? Meie arvame, et Icke valetab. Miks me ei võiks vastukaaluks hoopis Richard Cheney’t ja Lindsey Grahamit uskuda? Nende taust on eeskujulik ja nad on korralikud inimesed. Icke oli siin küll näitena toodud, mitte, et ma arvaks: Ickel on alati õigus, aga ta on alternatiivide üks tuntumaid esindajaid, keda võib lausa põhivoolu alternatiiviks nimetada. 🙂

Alternatiivsus nõuab julgust ning inimene peab olema oma saatusest suurem. Kas möödunud sügiseses Sirbi-sõjas rünnati alternatiivsust? Ei, vaid kivinenud arusaamadega intelligentsi monopoliseerinud meinstriimlased võitlesid oma koha eest Päikese all – selleks, et midagi ei muutuks. Kirjas Karl Ristikivile kirjutab Uku Masing: ” Leidsin, et Ylikooli Raamatukogus pole enam isegi sedelit Bedjan “Acta martyrum et sanctorum“, milles on syyriakeelne “Toomaaktide” tekst. Nähtavasti oli Võõbuse käes ja hävis. Sest “ametliku” arvamuse vastu, mu meelest ei ole tehtud gnostilisest kreeka tekstist ortodoksset tõlget syyria keelde, vaid vastupidi: mingi väheortodoksse teksti on yks kreeklane kenakaunisti lillestanud veidralt gnostiliseks.” Selle episoodi mõjul, mida meinstriimlane oleks pidanud mitteoluliseks, kirjutas ta luuletuse “Magellani pilve saadik”. Meinstriimluse ja alternatiivsuse vastuolu tõi oma ajastu kohta üpris meisterlikult välja August Kitzberg, kes vastandas põhivoolu huve raudse järjekindlusega esindava meinstriimlase Vanaema kuju normaalsetele inimestele vastu astuvale libahunt Tiina tegelaskujule:

VANAEMA. Ma mõtlesin, et sa ei kuule… Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
MARGUS. Võõras veri? Kust siin see võõras? Ta on ju ometi teie endi silme all üles kasvanud ja inimeseks saanud!
VANAEMA (ei lase ennast eksitada, on nagu oma mälestustesse ära vajunud, jutustab edasi). Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad, neid ei nõutud mõisa… Neli põlve tagasi, kui ühte nõuti (on sügavasti liigutatud ja lööb silmad maha) – see uputas enese jõkke. Surnuaia müüri taga, kui mina veel nägin ja mäletan, seisis ikka veel tema ristikene – karjalapsed ka hoidsid ristikest ja ei tallanud maha…
MARGUS. Sina oled koguni teistsugune, rõõmus, vallatu, tuline. See on neile võõras, nemad nagu kardavad sind. Mari on aga nagu nemad ise, meie soost ja tõugu.
TIINA (ärritatult). Teie tõugu? Mis see teie tõug siis nii iseäranis ära ei ole? Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja – teopäevi teinud. Minu ema aga ütles: meie oleme vabade inimeste tõugu. Isa uppus põgenemisel jõkke, kui teda kinni võtta ja hingekirja taheti panna; isaisa suri karu käppade vahel ja isaisaisa murdsid nugisejahil näljased hundid maha. Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. Aga see – ei ole muidugi… teie silmis midagi?
TIINA (nutt muutub leegitsevaks vihaks). Mis te tahate minust! Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha! Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust? Siin – hunt, uhke, ei lase ennast häbistada! Aga teie – orjaverega võitud häbioksad vedelevad aedade taga maas, koerte lakkuda! Hunt on vaba; teeb, mis tahab, tuleb, kui ta tahab, läheb, kui ta tahab, armastab ja vihkab, keda tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid – põlgab! (Astub uhkelt metsa poole; keegi ei takista teda, kõik on kui tarretanud.)

Meinstriimsuse põhinõue ehk kollektiivne mõtlemine on paar aastat tagasi antud pikemas intervjuus ärritanud Vello Salo nagu ka ühte Kitzbergi kaasaegset luuletajat: “Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud, küsib Liiv. Ei panda tänapäevalgi – ikka ja jälle tahetakse teha ühtemoodi, ühtemoodi … Ent ühesugusus tapab, elu on mitmekesiduses! See on täiesti ristiusu põhimõte, seepärast peangi Liivi katoliiklaseks.”

 

 

Pingviinid ja kahurid II – tähistame Vabariigi sünnipäeva Kääriku suusamaratoniga!

@ckrabat
Täpselt aasta tagasi tegi Persona in fieri tulevikku suunatud ettepaneku tähistada Vabariigi aastapäeva üldrahvaliku suusamaratoniga. Kääriku suusamaratoni traditsioon sai alguse juba 1960.a ja on sestsaadik 54 aasta jooksul toimunud 42-l korral. Vabariigi aastapäeval oleks kohane öelda – eelista eestimaist! Aastapäevad on möödunud, kuid me seisame taas vastamisi halli ja igava argipäevaga, kui aastast aastasse kogunevad riigi kõige olulisemat tähtpäeva tähistama pingviinid ja kahurid ning meie tähelepanu koondub rahvast ja temast eristuvat eliiti vastandavatele võõrapärastele ametlikele tseremooniatele. Sõjaväeline demonstratsioon sobiks rohkem Moskva Punasele väljakule või Beijingi Taevase rahu väljakule ning pingviinide paraad on meile saabunud üle lahe Soomest. Tuhanded lollid koonduvad helendavate teleekraanide juurde, et suu lahti ning silmad põlevil jälgida, keda on peetud vääriliseks kutsuda presidendi pidulikule vastuvõtule, kes on selle kutse vastu võtnud, kes kellega tuleb ning kuidas nad riides on. Lollid istuvad teleri ees ja kommenteerivad: näedsa, naabri-Juhan ei tulegi sel aastal oma kaasa Loreidaga, vaid on kaasa võtnud noore ja ilusa Maerut-Mannjaana ja vaata, mis temal seljas on! Kui maitsetu! Vahel võib kuulda erutatud kilkeid, kui nad on kätlejate armaadas ära tundnud mõne omasuguse, alg- või siis maise päritoluga lolli. See on lollide suur pidupäev, kuid kas meie riigi sünnipäev peab olema lollide õnn ja rõõm või võiks sellel tähtsal päeval mõelda rohkem ka meie inimeste peale? Ei saa me läbi Tartuta. Kui Tartu rahu kuulub rõhuva veskikivina meie riigi algusaegadesse ning esindab meie riikluse ebakindlust, siis Tartu maratonil suuskadel Käärikult Elvasse lenneldes sööstame kiirrongina tulevikku nagu mööda Baltic Raili Euroopasse.

Pingviinide paraad meenutab mingit sajanditevanust kurba rongkäiku, kus alamad tulevad senjööri õnnistus saama, kummardavad tema ees ja vannuvad truudust. Selline rõhutatud idamaine tseremoonia sobiks paremini meie idanaabrite kultuuriruumi, kuigi see on üle võetud soomlastelt. Teatavas mõttes väljendab see soomlaste ja eestlaste sarnast minevikku, kes on ilma jäetud härrasrahva staatusest ja nüüd tahab iga tubli Mats ja Maali härrade hulka pääseda, kanda samasuguseid sabakuubi ja korsette nagu mõisarahvas, magada kahe suleteki all ja süüa sularasva. Vabariigi aastapäev peaks siiski kogu rahvast ühendama ja mitte olema ainult lollide pidupäev. Sellepärast tuleks pingviinide paraad asendada üldrahvaliku üritusega, kuhu kõik meie inimesed oleksid oodatud. Selline üritus võiks olla laulu- ja tantsupidu, kuid arvestades meie talvist sünnipäeva, oleks selle korraldamine talvistes oludes üsna keeruline. Selle asemel tuleks leida üritus, mis sobiks paremini veebruarikuusse. Eestlane on alati olnud suusarahvas ja meil on Kääriku suusamaraton. Miks mitte ühendada spordiüritus meie riiklike traditsioonidega? Meie suusatamine on praegu madalseisus ja meie parim suusataja on täna Bostonist pärit mäesuusataja Warren Cummings Smith, kuid arendades suusakultuuri rahvakultuurina tõusevad uued Šmigunid ja Veerpalud peagi taas fööniksina tuhast.

Väike ja rahumeelne riik nagu Eesti ei pea ka kaitseväeparaadi kaks korda aastas pidama. Meil on vahetult enne jaanipäeva võidupäev ja see on sobiv tähtpäev kaitsetahte demonstratsiooniks, seda enam, et meie kõige eesrindlikum sõjaline jõud on eesti mees ja eesti naine ning meil ei ole lennukeid, laevu ja tanke nagu mõnel suurriigil, millega vallutushimulisi naabreid hirmutada. Kaitseväelased võiksid suusamaratonil hoopis laskesuusatada. Meil ei saa olla ka oma aadelkonda ega sünnijärgset eliiti, kes pingviinide paraadil kaugusest rahvale lehvitab nagu NLKP poliitbüroo liikmed Lenini mausoleumi tribüünilt ja kellel oleks piinlik lihtrahvaga maratonil koos suusatades maailmaasju arutada. Vabariigi sünnipäeva tähistamine peaks olema üldrahvalik üritus, mis ühendab, mitte ei eralda. Kääriku suusamaraton võiks olla rahvapidu, mille stardikäskluse annab Vabariigi President ja tädi Maali võib seal sõita kõrvuti rahandusminister Jürgen Ligi ja majandusminister Juhan Partsiga, ilma et nad teineteise üle piinlikust tunneksid, vaid tunneksid end ühtse rusikana, kes on Eesti, mitte esimese, teise, kolmanda või neljanda Eesti kodanikud. Ühtses reas saaksid sõita Andrus Veerpalu ja Kristjan Port ning arutada dopinguasju, Eerik-Niiles Kross ja Edgar Savisaar saaksid söögipunktis mustikasuppi helpides uurida tasuta ühistranspordi laiendamist kogu Eestile, Raivo Vare saaks Siim-Valmar Kiislerilt uurida, kuidas haldusreformiga on, Andrus Ansip saaks debateerida Rein Rauaga moraali üle ning Meelis Kaldalu aitaks Evelin Ilvesel suuski määrida. Rahva kokkukuuluvuse tunne oleks selgesti tajutav ning kodanikuühiskond vaid tugevneks.

Ma teen ettepaneku lõpetada Vabariigi sünnipäeva tähistamine mineviku igandeid esindavate kaitseväe- ja pingviinide paraadiga ning asendada need üritused tulevikku suunatud üldrahvaliku Kääriku suusamaratoniga, kuhu on oodatud kõik Eesti Vabariigi kodanikud vanusest, soost, päritolust ning muudest sättumustest hoolimata. Eesti kodaniku eksamil võiks olla suusamaratoni läbimine samasugune lojaalsusnõue nagu keelenõue, mille kohta tuleb esitada tõend. Kui tänavune pingviinide paraad toimub Eesti Vabariigi sünnilinnas Pärnus, siis võib ka suusamaratoni korraldada riigi erinevates paikades. Näiteks kui tänavu napib Otepää kandis lund, siis saab maratoni läbi viia lumerohkel Virumaal, Alutaguse ja Tudu kandis. Riigikogu liikmed ootaksid oma valijaid finišis. Maratoni lõppedes, kui viimane kodanik on pärale jõudnud ja saanud rahvaesindaja sooja käepigistuse, autasustab president võitjaid ja teisi tublisid kodanikke, peab aastapäevakõne, millele järgneb kunstimeistrite kontsert. Sedaviisi muutuks iseseisvuspäev kodanikuühiskonna koosmeele demonstratsiooniks, kuhu on oodatud kõik meie väikese riigi kodanikud. Kõige olulisem, et sellest päevast saaks meie kõigi pidupäev, kuhu on oodatud meie inimesed. Sellisel päeval on uus poliitika saanud pöördumatu võidu vana poliitika üle ja saabumisel isik on lõpuks meie inimeste juurde koju jõudnud. Head Vabariigi aastapäeva!

Kääriku maraton.

Pilt: http://g3.nh.ee/images/pix/900×585/3529e513/maraton-suusatamine-tartu-maraton-tartu-teatemaraton-tervisesport-65661158.jpg