Presidendi kõne Vabariigi aastapäeval II -pikk blond mees must king jalas

@huviline
Presidendi kõne on peetud. Esimesed arvamused selle kohta avaldatud kahes hiidportaalis Delfi ja Postimees, kus võib lugeda nii kritiseerivaid kui pooldavaid seisukohti. Kuid ikka ei saa lahti tundest, et Toomas Henrik Ilvese presidendiametiaeg meenutab kunagist Pierre Richardi mängitud filmikarakterit: samal ajal kui teised agendid soovivad teda surnuna näha, arvab tema, et talle on tööd pakutud muusikuna. Briti konservatiivne poliitikateoreetik Kenneth Minogue kirjutab: „Mäletatavasti meelitasid ja keelitasid totalitaarsed juhid rahvamasse, kuulutades neid kogu progressi inspiratsiooniks, samas neist mitte põrmugi hoolides, neid tappes ja ideoloogia omakaaluga koormates. Uusaja demokraatiates ilmneb sarnane tendents. / / Selle väite tõestusmaterjalid on praeguseks enam kui küllaldased. Prantsusmaa valitsus näiteks korraldab kampaania, õpetamaks prantsuse rahvast võõramaalaste vastu viisakam olema. Ameerika Ühendriikide valitsusel on oma Peaarst, kes õpetab ameeriklastele, mida nood peaksid sööma ja jooma. Kõikides riikides dikteerivad hariduspoliitikat valitsused, põhjendades seda sellega, et vanemad, või vähemalt mõned vanemad, ei ole pädevad teadma, mis on nende lastele kõige parem. Paljudes riikides hõlmab seadusandlus selliseid valdkondi nagu naljad, mida elanikud võivad rääkida. Saksamaa valitsus on välja andnud seadusi, et sundida riigialamaid holokausti uskuma. Suurbritania valitsus jagab väärtuslikku nõu turvaseksi teemadel.“ (Kenneth Minogue, Poliitika, Tallinn, 2002)

Maailmas on meie istuva presidendi kahel ametiajal toimunud palju muutusi. Eile õhtul istusime sõpradega Wiiralti kohvikus, kus läbi klaasi oli näha Vabaduse platsil toimuv paraadi peaproov. Samal ajal pidutses remondieelses seisundis Kuku klubi ruumides  Juku-Kalle Raid ja sõbrad. Kõik see tundus igavapoolne, varasemalt nähtud ja läbielatud. Mitte midagi poleks nagu muutunud. Üks sõpradest siis küsis, et mis sa arvad, kas sõda tuleb või mitte. Olin tõsiselt üllatunud. Millest selline küsimus? Kas kuskil on sõjaeelne seisund? Kas rahvahulgas on sõjaõhustik levimas? Ei midagi sellist, lihtsalt kogu aeg ju räägitakse, et vaenlane võib rünnata ja vaata, mis Ukrainas juhtus. Avaldasin siis arvamust, et tõenäoliselt sellist traditsioonilist sõda, kus füüsiline jõud on füüsilise jõu vastu, ei tule meie maal enam kunagi. Esiteks on Eesti NATO liige ja meie sõdurid on seega mõistetud sõdima välismaal. Teiseks on tänapäevases maailmas Venemaa ja USA riigid, kes omavahel küsimusi kooskõlastavad, mida nad ei teeks, kui väärtused nende juhtide seas kardinaalselt erineksid.

Tegelikult näeme, et viimase 25 aasta jooksul on lääne demokraatia ühtsustunud kogu maailmas, omandades üha enam eelpool kirjeldatud tendentsi iseloomustavaid omadusi: pedagoogitsemine, moralism, kõnelemine defineerimata väärtustest, nõme noomimine ja näpuvibutamine. Hiljuti manala teedele lahkunud Umberto Eco vastas küsimusele, mis tänapäeva poliitikale kõige ohtlikum, lihtsalt: virtuaalne maailm ja kokaiin. Narkootikumid ja sellest sõltuvusse sattunud riigijuhid, millest võib lihtne lugeja aru saada, aga virtuaalne maailm? Eco põhjendus oli, et virtuaalse maailmaga kaob  demokraatia jaoks läbipaistvus  ja ühiskonna jaoks avatus. Tehnoloogiaettevõte Uber, olles samal ajal kokkuleppeveona ebaseaduslik, hakkas Eesti Vabariigis kõigepealt tegema koostööd maksuametiga, mis teatavasti on kõige läbipaistmatum institutsioon meie demokraatlikus vabariigis. Tendents vasturääkivale ja petlikule ühiskonnale on valla ning toimub ideoloogia omakaaluga koormamine.

Aadress: http://ecx.images-amazon.com/images/I/719pHugwmkL._SY445_.jpg

Valikute avardumine: Kaitseväe juhataja kõne Vabariigi aastapäeval

@huviline

Erinevalt Vabariigi presidendi kõnest, kus puudus poliitiline idee ja rollijaotus, oli Kaitseväe juhataja Riho Terrase pea selge: eesti rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik. Üheselt mõistetav avaldus. Selle ülesande täitmiseks on kasutusel laiapindne riigikaitse mudel, mis põhineb ajateenistuses kasvatataval reservil ja koostööl rahva omakaitsega. Kaitseväe seosed rahvaga ning aus teenistus ja töö on otsekohene ja ammendav. Alati kui tänapäeval on kuskil kuulda kartmatut juttu, aga julgus on moraali alus, jään tähelepanelikult kuulama. Ametnikud üldjuhul kardavad on ameti pärast ja pigem vaikivad või räägivad eetilistest väärtuskontseptsioonidest ja õigustest. Tuleb teha selget vahet moraalil ja eetikal, sest moraal on kõige tähtsam, eetika aga on riigiasutuste atribuut. Siis kindlasti avardas Kaitseväe juhataja kõne sisepoliitilisi valikuid, millega juba on antud panus vabaduse ja rahva kaitseks.

Kuigi üks kõne jääb lihtsalt kõneks teiste kõnede seas, tuleb küsida, milliseid sisepoliitilisi valikuid siis Kaitseväe juhataja kõne avardas? Tänapäeval puudub mõistlik põhjendus, miks peaks poliitikat tegema üksnes poliitik, kui tegelikult teab poliitika toimimisest kõige paremini just ametnik.  Seega, kui nõustuda sellega, et iga valdkonna poliitika eesmärk võiks olla lisaks valdkonna omaeesmärgile ka demokraatia süvendamine, siis on piirangud erakonda kuuluvuse osas ajast ja arust. Sest poliitika on avalik asi, kõigi riigi kodanike asi. Avatud ühiskonnas on keeruline õigustada suletud sisepoliitikat, seda enam, et poliitika on interneti teel ammu võrgustunud.  Niisiis ei pea Kaitseväe juhataja jääma üksnes sõjandusala spetsialistiks, kellel on keelatud sõna võtta sisepoliitilistel teemadel. Terrase kõne, mis järgis traditsiooniliste aastapäeva sõnavõttude formaati, sekkumata sisepoliitikasse, ning võimaldab akadeemilise joone tõttu siiski teha nii konkludentseid kui poliitilisi järeldusi.

Kaitseväe juhataja ja president on võrdse magistraadi positsiooniga ametiisikud, kuigi distsiplinaarses mõttes allub kaitseväe juhataja kaitseministrile, kaitseminister allub peaministrile, kelle erakonna poliitika rõhub omariiklusele, mille liidriks on president. Kaitsevägi on politsei kõrval üks suuremaid tööandjaid vabariigis, sellepärast on kaitseväe juhataja roll isegi olulisem presidendi omast. Rahva teadvuses on kaitseväe juhataja roll nagunii oluliselt suurem kaitseministri rollist, mis kajastub ka Karistusseadustikus, kus on ettenähtud eraldi kaitsev paragrahv rünnaku korral kõrge ametiisiku elule, millisesse kataloogi kuulub Kaitseväe juhataja, aga puudub tema otsene ülemus kaitseminister. Presidendi roll riigikaitse kõrgeima juhina ei avaldunud aga kuidagi tema aastapäeva kõnes. Jääb mulje, et president kasutab oma rolle valikuliselt.

Tänane poliitika, mida ajavad poliitilised liidrid, viib paratamatult või loogiliselt suure lõheni aastapäevakõnedes räägitavate sõnade ja tegude vahel. Tõsi küll, viimased sündmused on osaliselt positiivsed, kuna president jättis haridusreformi seaduse välja kuulutamata, kuid osaliselt ka negatiivsed, sest põhjenduseks toodi Põhiseadusele mittevastavus. Tegelik probleem on ebaõiglus, mis on sündimas valitsevate erakondade poliitika tõttu. Ebaõigluse tõttu muutuvad inimestele põhiseadusega antud poliitilised vabadused näilisteks vabadusteks. Poliitiliste liidrite aetav poliitika on hoolimatu õigluse teise külje suhtes, mis keelab kohelda ebavõrdseid võrdselt. Koheldes linna võrdselt maaga, rikast vaesega, sünnib ebaõiglus, mis näilikustab poliitilised vabadused. Sõjaväes on väga hästi teada, milleni viivad määrustikuväliseid suhteid, milleni kollektiivne karistamine, kelle autoriteet võrdse kohtlemisega kasvab, ja sellest osatakse hoiduda. Sellepärast on armees teatud mõttes rohkem vabadust kui tsiviilis.

Kaitseväe juhataja kõne erines presidendi kõnest julguse poolest vaadata silma olemasolevatele ja võimalikele tulevastele poliitilistele probleemidele. Magistraadi positsiooniga on kaitseväe juhataja juba mõjutanud sisepoliitikat ja saavutanud armeele kindla rahastatuse. Poliitilist mõju saaks kasutada veelgi efektiivsemalt, väljudes kitsa valdkonna piiridest, selgitades linna ja maa, rikkaste ja vaeste võrdsest kohtlemisest tekkivat ebaõiglust. Mida avaramad on meie võimalused kogu maal poliitikat teha, kasvõi rääkida raamatukogus, koolis, postkontoris, avalikus interneti punktis, seda rohkem on riik väärt, et teda kaitsta. Küsimus ei ole enam 2%, vaid kogu raha ümberjagamises, selleks et säiliks poliitiline aktiivsus ja ettevõtlusjulgus kogu maal. Vaja on üht, poliitiliste eesmärkide selgust, mille puudumise üle pole kaitseväe juhatajal ilmselt põhjust kurta.

 

 

Valikute piiramise seisund II: presidendi kõne Vabariigi aastapäeval

@huviline

Sisepoliitiline tähtsündmus, suurt kasvu presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne Vabariigi aastapäeval keskendus alamõõdulise kodaniku noomimisele, samal ajal kui president ise oli samal ajal taaskord küla peal tikke laenamas. Poliitiliselt keeruline aeg, mis eeldab poliitilist selgust, pole puudutanud presidenti, kelle peas valitseb ebaselgus ja oskamatus oma rolle jagada. Presidendi kõne pole kritiseerimisväärne mitte selletõttu, et ta oleks inimestele kuidagi eriti vastuvõetamatu, sugugi mitte. President on tubli mees, kes võttis eesti naise ja taastab oma esivanemate talu Mulgimaal. Tema intellektuaalne ja välispoliitiline kapatsiteet on lugupidamist vääriv. Pigem tundub, et tema poliitilised nõuandjad valdavad haldust ja protsessi puudulikult. Nii ilmub praktiliselt igal aastal ekraaninurka praktilise filosoofia (kuidas saab filosoofia olla praktiline!) ja eetika professor Margit Sutrop. Kuid poliitilistes küsimustes on president siiski piisavalt isiksus, et ka kõige tuimemat nõuannet kriitiliselt hinnata. Presidendi kõne on kritiseerimisväärne selletõttu, et midagi rõõmustavat tema kõnest järeldada on võimatu. Presidendil pole ideed, sest tema kõnes ei püstitatud ühtegi eesmärki.

Alati kui riigivõimu kõrge esindaja, nt president või peaminister, keskendub eetikale suunamata seda ametnike suunas, ametkondade juhtidele ja nende alluvatele, võib kodanik tunda ennast tähtsusetu kübemena tuules. Eetika kasutamine poliitikas, noomimine, taunimine ja etteheide, tähendab valikute piiramise seisundit, millega jäävad vaid sundvalikud.  Ükskõik kui sümboolne, tseremoniaalne või metafoorne presidendi ametikoht ka on,  ta esindab oma vabariiki, sest ta on oma ametikohale valitud. Sellepärast saab president teha etteheiteid vaid ametnikele, mitte kodanikele. Soovides noomida kodanikke tuleks presidendil rollist välja astuda. Soovides olla üks lihtne inimene teiste inimeste seas, nt talupidaja Mulgimaal, oleks õige mitte anda nõusolekut kandideerida presidendiks. Kord presidendi rolli siiski vastu võttes ja nõustudes poliitiliste liidrite ettepanekuga tekkib presidendil kohustus taunida poliitilisi liidreid ja nende tehtvat poliitikat, kui selleks nende poolt põhjust antakse. Etteheide olgu ausameelne, otsekohene ja üheselt mõistetav, mitte muu seas ja moka otsast öeldud.

Perekonnas on igal lapsevanemal kohustus ja vastutus noomida alaealist poega miks see suitsetab või teha etteheiteid alaealisele tütrele miks see ropendab. Ametniku roll ei ole ühendatav isa rolliga. Isa ei tee oma probleemide pärast presidendile ette heiteid.  Samuti ei ole töövõtja roll ühendatav tööandja rolliga. Ametnik, ka kõige kõrgem ametnik, saab demokraatlikus vabariigis oma kohale, olemuslikult teenindajaks, vaid professionaalsete oskuste olemasolul, mis eeldab, et erinevaid rolle ei aeta segi. Kui president tahab samal ajal olla nii isa, ajakirjanik, talupidaja kui ka president, siis tuleb paika seada prioriteedid. Presidendi roll on väga kõrge ametikoht, number üks vabariigis, mis kohustab presidenti noomima poliitikat, mida aetakse tema poolt hääle andnute poolt, kui aetav poliitika on noomimist väärt. Võõrastav on kuulata poliitiliselt korrektset kõnet, mis taandub alati kõneks kaardimajakeses, mis võib varsti ümber kukkuda. Hoopis võõras oli presidendi kõnele vahele pikitud Betti Alveri luuletus: räägi tasa minuga, tasa taibata on kergem, räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem. Kõnedekirjutajale võiks vastata sama luuletaja sõnadega: kui näen ja kuulen sind, siis mõtlen salamahti, et noa ja kahvliga end võtad riidest lahti.

Korraarmastaja piinliku täpsusega kordas president Jürgen Ligi õigustust, miks ikkagi tuleb selleks, et mitte kaotada usaldusväärsust ja mainet anda Kreekale raha, samal ajal kui avalikud poliitika tegemise punktid maapiirkonnas suletakse finantside puudumise tõttu. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige, nö võrdne võrdsete seas. Võrdsete seas kehtib reegel, et usaldusväärsus on sisepoliitika küsimus, mitte lojaalsuse küsimus klubi teistele liikmetele, kuivõrd sisemiselt pinnatu riik kaotab ka oma usaldusväärsuse. Hea näide sisemiselt pinnatu riigi kohta oli presidendi kõnes nö Paide näide, kes ise peab seda paraku paradoksiks. Kas aga sihitu sisepoliitika on paradoks? Vaevalt küll. See on pigem poliitilise tegevuse või tegevusetuse tagajärg. Võrdsete seas on keelatud kohelda võrdseid ebavõrdselt. Kas sihitu sisepoliitikaga riigina oleksime veel võrdväärsed partnerid? Vaevalt küll. Keegi ei usalda riiki, kes oma asju korras ei suuda hoida ja avaliku taristu välja suretab.

Presidendi väitel on inimesed ise süüdi, et avalik taristu maal välja sureb ja parem on teha seda organiseeritult. Kõik maailma kookonpoliitikud  on sama väitnud. Ameerikas väideti: ainult surnud indiaanlane on hea indiaanlane. Venemaal väideti: pole inimest, pole probleemi. Kookonpoliitikud võiksid oma kookonist välja pugeda. Utoopiad on sageli reaalsuseks saanud. Praegu veel utoopiline sisepoliitiline kannapööre võib samuti reaalsuseks saada. Kindlasti on sisepoliitiliste sihtide seadmine tänapäeval oluliselt raskem kui Vabariigi taasiseseisvumise alguses. Maailm oli siis veel polaarne, kus vastasseis oli selgelt tajutav. Tänapäeval on selge vastasseis transformeerunud asümmeetrilisteks ohtudeks, mille raames saavad üha tähtsamaks avaliku taristu erinevad elemendid. Riigi mõte on avalik taristu. Kõik muu on teisejärguline.