Naised ja ajateenistus

@ckrabat
Riike, kes on säilitanud ajateenistuskohustuse relvajõududes, pole väga palju alles jäänud ning selle põhjuseks ei ole niivõrd isegi muutunud julgeolekukeskkond, kui tänapäeva relvajõudude kõrgendatud nõudmised professionaalsuse osas. Laiapõhjaline riigikaitsemudel ei käsitle sõdurit enam puhtakujulise kahurilihana, vaid tänapäeval laialdaselt viljeldav neljanda generatsiooni sõjapidamine esitab kõrgendatud nõudmisi ka selle läbiviijatele. Traditsiooniliselt on ajateenistus relvajõududes olnud kohustuslik ainult meessoost kodanikele. Sooneutraalset ajateenistus kõigile kodanikele praktiseerivad sellised toredad riigid nagu Boliivia, Tšaad, Kuuba, Eritrea, Iisrael, Mosambiik, Põhja-Korea ja Sudaan. Kümmekond aastat tagasi kaalus Rootsi tõsiselt kohustusliku ajateenistuse laiendamist naistele, kuid lõpuks otsustasid loobuda ajateenistuse kohustusest üldse. Küll jõudis naabermaa Norra 2014. a. niikaugele, et algatada seadusemuudatus ajateenistuse kohustuse laienemisest naistele ning kui seadus jõustub, siis alates järgmisest aastast on neil esimese NATO ja Euroopa riigina sooneutraalne ajateenistus.

Eestis on koos Venemaaga konservatiivse Euroopa fundamentalistlikumaid kantse, mis on jäänud truuks kohustusliku ajateenistuse mudelile, sest laialt levinud arvamuse kohaselt teeb sõjaväeteenistuse läbimine noorukist mehe. Arvamusliider Ivar nõukogude armeest räägib: “Meie sõime kartuli asemel hirsiputru ja kapsasuppi, pidudel jõime puupiiritust, aviobensiini ja punast pidurivedelikku ning mehistusime suure kodumaa avarustel. Tänapäeva tulevikuta noored söövad burksi, joovad siidrit ja saku on aissi ning tsillivad ja hängivad kaubanduskeskustes.” Unistus romantilisest sõjast Baltikumis hullutab paljude maarahva poegade ja tütarde meeli ning see unistus on kujunenud paljuski nõukogude sõjafilmide ning Hollywoodi märulifilmide taustal. Hollywood töötab juba usinasti tuleviku sõja stsenaariumitega, sest indiaanlaste asemel on “pahade” rollid märulifilmides üle võtnud venelased.

Pole saladus, et naiste suhtumine ajateenistusse ning sõjapidamisse üldse võib sageli olla positiivsem, kui meestel. Üks vaidluse osalistest, Johannes Kert kutsus noori naisi valima endale tulevasi mehi ainult nende hulgast, kes on läbinud ajateenistuse. Võib-olla peaksid perekonnaseisubürood hakkama meessoost abiellujatelt selliseid tõendeid nõudma? Aga see viib jälle kodanike võrdsuseni seaduse eest, sest miks ei nõuta sarnaseid tõendeid naissoost kodanikelt. “Pehmode” väljatõrjumiseks ühiskonnast saaksid naised paljugi ära teha. Ivarile nõukogude armeest kasvatas õigeid eluhoiakuid tema abikaasa Anfissa, kaheksakordne Musta mere laevastiku meister sambos nii naiste kui meeste arvestuses. Naiste mõju meeste võitlustahtele võib olla suur. Näiteks sattusin ühes Tallinna baaris tunnistajaks stseenile, kus pehmost mees lõhkus ära õllekraani vidina ja oli valmis seda allaheitlikult kinni maksma, kuid siis sekkus konflikti tema naiskaaslane, kes saavutas lõpuks olukorra, et mõlemal pandi käed raudu ja viidi politsei poolt ära. Võitluskaaslast ei jäeta lahinguväljal maha!

Ühiskonnas on käivitunud diskussioon kohustusliku ajateenistuse mudeli laiendamisest naistele. Kahekordne Jaan Tatika auraha laureaat soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper ei ole ajateenistuskohustuse soolise võrdõiguslikkuse koha pealt midagi ette võtnud, vaid üritab punkte koguda pseudoprobleemide üle kella lüües, jättes suuremat ühiskondlikku kandepinda nõudvad küsimused tähelepanuta. Postimehe veergudel diskuteerisid naiste ajateenistuse üle reformierakondlasest noorpoliitik reservkindralleitnant Johannes Kert, kes pooldas soolist võrdõiguslikkust ning ulmekirjanik reservkolonelleitnant Leo Kunnas, kes kaitses traditsioonilist maailmapilti. Ettearvatult võitis väitluse ulmekirjanik 81%:19%, kuid mitte sellepärast, et tema argumentatsioon oleks olnud kuidagi parem kui erukindralleitnandil, vaid tema seisukoht vastas rohkem lugejate ootustele. Ei maksa ära unustada, et keskmine postimees.ee lugeja on piisavalt loll selleks, et diskussiooni sisust ning tagamaadest mitte aru saada ning ta lähtub otsuse valikul põhiliselt temasse sisestatud programmist ning suurel osal neist on see made in USSR.

Johannes Kert leiab, et seaduse ees peaksid kõik olema võrdsed, soolisest kuuluvusest hoolimata, ning toob esile mitmeid positiivseid aspekte, mida kaitseväekohustuse laienemine naissoost isikutele kaasa tooks. Kert rõhutab, et hoides naisi kaitseväest eemale, hoiame sealt eemale meie ühiskonna kõige harituma osa. Ta rõhutab: “Tegelik riigikaitse oma komplekssuses ei sarnane mitte millegi poolest Ameerika märulifilmiga, kus kassa tekitamiseks on kahte tundi kontsentreeritud hulk seikluslikke sündmusi.” Laiapõhjaline riigikaitse ei hõlma ainult püssiga vehkivaid sõjakangelasi, vaid kogu elanikkonna riigikaitsealane ettevalmistus peaks olema laiapõhjalisem. Riigikaitses on terve rida ülesandeid, mida naised suudavad täita samal tasemel või veelgi paremini kui mehed. Naiste ilmumine kaitseväkke on motiveerinud ka mehi. Vale on luua ettekujutlust naistest kui vähemväärtuslikust osast ühiskonnast, kelle panus ühiskonna arengusse on väiksem kui meestel ja seda veel tänapäeval, kui mehedki lähevad laste kasvatamiseks isapuhkusele.

Kuigi ulmekirjanik Kunnas väidab, et naiste ajateenistusel pole ratsionaalset põhjendust, ei suuda ta tuua ühtegi ratsionaalset argumenti, mis ei põhineks eelarvamustel ning traditsioonidel senise mehi diskrimineeriva korralduse jätkamiseks. Kunnas isegi nõustub oma oponendiga, et naised on ühiskonna haritum ja eesrindlikum osa ning kinnitab, et vabatahtliku ajateenistuse kehtestamine naistele on motiveerinud nende meessoost teenistuskaaslasi, kuid kitsa maailmapildi tõttu ei suuda kirjamees ühiskonda vaadata laiemalt, ahenevast silmapiirist kaugemale ning manipuleerib arvudega nagu oleks sõjapidamine ise ratsionaalne tegevus. Kui me räägime naiste vabatahtlikust ajateenistusest, siis me peaksime rääkima ka meeste vabatahtlikust ajateenistusest. Kui vabatahtlik ajateenistus oleks ühiskonnas kõrgelt motiveeritud nagu elukutselise sõjaväelase karjäär Ameerika Ühendriikides, siis saaksime rääkida kõrgendatud kaitsetahtega Eesti kaitseväest. Kui me aga räägime riigi poolt kodanikele esitatud sundkohustusest, siis peaksid need järgima laialt tunnustatud kodanike võrdõiguslikkuse printsiipi ning seal ei tohiks kohta olla soolistele, rassilistele, usulistele, poliitilistele, rahvuslikele ega mistahes muudele eelarvamustele ning diskriminatsioonivormidele.

Seesama Kunnas ise ka “ei kahtle, et naised võiksid ajateenistuses, sõjaväeteenistuses laiemalt ja ka sõjas hästi hakkama saada,” viidates nõukogude armee kogemusele, kelle ridades võitles Teises maailmasõjas üle miljoni naise. Ameerika Ühendriikide relvajõududes teenis 2011.a. 203 000 naist, mis moodustab 14,5% koguarvust. Neist 74 000 teenis maaväes, 62 000 õhuväes, 53 000 mereväes ja 14 000 merejalaväes. Naised moodustasid 16,6% ohvitseridest ning 14,2% sõduritest ja allohvitseridest, sh olid naised 69 kindralit ja admirali. Otseses sõjategevuses osalevatest vägedest moodustasid naised 2,7% ja nad teenisid meestega võrdsetel alustel 95% sõjalistest teenistustest. Iisraelis on naiste sõjaväeteenistus täiesti loomulik ühiskondlik nähtus, milles nähakse ühiskonnale vaid positiivset mõju. Väga paljud Iisraeli perekonnad sünnivad ühise sõjaväeteenistuse tulemusena. Eestis on küll reservarmee, mistõttu sõjaväekohustus ei lõppe ajateenistusega. Reservkindralleitnant Kert: “Meil on reservarmee, aga kui naisel on juba pere ja vahepeal on sündinud lapsed? Kas palkame siis lapsehoidja, kui ema teenistusse kutsume?” Halloo! Meil võtavad laste kasvatamisest osa ka mehed! Isapuhkusest oled midagi kuulnud?

Meist ida pool organiseeritakse sõjalisi laagreid noortele, et “liita sõpruses ja vendluses endistes Nõukogude Liidu riikides elavad koolinoored ning kasvatada neist õige kallakuga tulevikutegijad, kes oskaksid juba lapseeas oma kodumaad kaitsta nii paljakäsi kui automaadiga.” Kodanike ebavõrdsus ajateenistusse kutsumisel ning sellest tulenev sooline diskriminatsioon on mineviku igandid, millest eesrindlikud ühiskonnad peaksid vabanema. Eesti ühiskonna mentaalne seisund on väga sarnane naabermaa Venemaa ühiskondlikele hoiakutele, mistõttu valitseb siin endiselt negatiivne hoiak nii kooseluseaduse kui ka naiste ajateenistuse suhtes. Võib-olla sellepärast ongi paljud panustanud kaardid tuleviku sõja puhkemisele Balti riikide ja Venemaa vahel, kuid varsti saabuva lõbusa sõja ootuses ei tohiks me kõrvale tõrjuda suurt osa meie ühiskonnast. Naised sõjaväkke!

Advertisements

Miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset II: siil peeglis

@huviline
Riigikaitse tähendusväli on kõikehõlmav. Sõja puhkedes saab sellest puudutatud kordades rohkem inimesi, kui võis osalejaid olla öölaulupidudel eelmise aastatuhande viimase sajandi lõpukümnenditel või summas 2014. aasta laulupeo „Puudutuse aeg“ kõik osalejad ja pealvaatajad. Riigikaitse suurüritus „Siil 2015“ toob esmakordselt kokku militaarala asjatundjad brigaadi tasandil, kes täidavad sellega nii lühi- kui pikaaegseid eesmärke. Samal ajal valitsevad ühiskonnas rahuaegsed meeleolud, palju ebaselgust ja poliitiline mugavus jätkata senisel viisil. Kuigi sõda käib meie külje all Euroopas, jätkatakse endise retoorikaga ja ettevalmistatud kavade kohaselt. Ometi on selgunud, et Venemaa saab rahvusvahelisest õigusest teistmoodi aru kui lääs.

Filosoofiline probleem tekkib teisiti kui vaidlema õhutavas ja vastandlikest konfliktolukordadest tõde otsivas debatis. Võrreldes traditsioonilise ja tavapärasega on filosoofiline lähenemine mittetraditsiooniline, kuna filosoofia tekkib alati müüdist hiljem. Traditsioonid ja müüdid on sotsiaalses ühiselus vältimatud ja riik ning õigus on sellepärast traditsioonilised. Inimesed käituvad traditsiooniliselt, mis on reguleeritav ja seetõttu on saanud võimalikuks seaduste sõnastamine või inimmõistust kopeeriva infotehnoloogia ja võrgustike rajamine. Tasub aga tähele panna, et lisaks müüdile on ka müüdiloome protsess tavapärane, toimides eeskätt müütide purustamise teel. Originaalset müüdiloomet, geniaalseid lahendusi, esineb harva. Palju lihtsam on olemasolevaid mõttestampe kritiseerida. Filosoofiline probleem tekkib siis, kui küsida, mille nimel me midagi teeme.

Ühte traditsioonilist ja huvitavat arvamust vabariigi kaitse põhjenduseks võib lugeda Rein Raua artiklist „Riik kui peegel“, kus väidetakse, et inimene, kes üritab alati jääda enamuse poolele, ei saa tegelikult olla vaba, sest vabaks teeb meid vabaduse teostamine. Artikli mõtte teisendus võiks olla järgmine. Riigikaitseõpetaja kui autoriteet kirjeldab sõda õpilasele, kes usub, mida talle räägiti. Sõja ajal aga ilmneb, et sõda on palju jubedam kui talle räägiti ja isik kaotab oma usu – „tunne, nagu vaataks ta peeglisse, aga ei näeks seal mitte midagi.“ Artikli eesmärk on veenda lugejat, et igaüks võiks riigipeeglisse vaadates seal ka ennast näha. „Rein Raud: Aga kui riik oleme meie, siis tähendab see ju ühtlasi, et keegi meist ei tohiks riigi peeglisse vaadates muretseda, kas ta seal ka midagi näeb.“ Vaevalt, et keegi tahab peeglisse vaadates seal just õda näha, sest keegi ei soovi näha vägivalda, mida sooritatakse ilmsüüta inimeste, tsiviilelanike, kallal.

Riigikaitseõpetaja ülesandeks on seega võimatu missioon, kirjeldada usutaval moel peegelpilti, mida keegi näha ei soovi. Kuna riigikaitse tähendusväli on kõikehõlmav, siis selliseid ebasoovitavaid pilte on teisigi. Nii tuleks küsida, kas Vabariigis esineb tegelikult tahe näha riigipeeglis kooseluseadust? Kas homoseksuaalsed inimesed soovivad näha riigipeeglis oma pilti? See tundub ebausutav, sest „kõik inimesed on sündinud Genuas!“ (Jaan Kross). Riik, mis tegeleb üha enam „tõbraste, virisejate ja pugejatega“, samuti nagu samasoolistega, kaotab üha enam väärtust, mille nimel võiks keegi soovida vabariiki kaitsta. Filosoofiline, mittetraditsiooniline vaade vabadusele seisneb kaitsevalmiduses. Mille nimel võiks keegi olla valmis oma riiki kaitsma? Inimene on seda vabam, mida selgemini ta teab, mille nimel riiki, perekonda, ise ennast kaitsta. Kooseluseaduse vastuvõtmisel hakkab riigipeeglist paistma siil ja riigikaitse õpetaja missioon muutub veelgi võimatumaks.

Miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset?

@huviline
Peavoolumeedia on tegelenud diskussiooni – kas riigikaitseõpetus peaks olema vabatahtlik või sunniviisiline – ülespuhumisega, mis on riigikaitseõpetuse teema juures kui mitte täiesti ebaoluline, siis vähemalt teisejärgulise küsimus. Seejuures on üks riigiametnik (Hellar Lill) asunud kaitsma vabatahtlikku riigikaitseõpetust koolides, teine riigiametnik (Urmas Sutrop)toetab sunniviisilist õpet. Kodanikena pole meil võimalik sellest diskussioonist mingit sotti saada ning kõik taandub debatiks debati pärast, isegi kui peavoolumeedia võib soovida antud väidet ümber lükata. Fakt jääb faktiks, riigiametnikud ei tea, mille nimel on riigi kaitsmine väärikas tegevus ja miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset.

Õpetaja ülesanne koolis on õpilaste kasvatamine ja valgustamine, edastades teadmisi ja elukogemust, et õpilased, leides ennast vastuolulises maailmas, jõuaksid mingile selgusele, millele on võimalik kindlaks jääda. Sellise ühiselu vormi kaitse, nagu seda on riik, pole kindlasti iseenesest selge ning rahuajal isegi mitte tajutav. Maailmas regulaarselt kuhjuvad pinged, mis tavapäraselt saavad lahenduse sõdade kujul, vajab mõtestamist ja kõige paremini saab seda teha riigikaitseõpetaja. See on lühivastus küsimusele, miks keegi võiks soovida hakata riigikaitseõpetajaks, mis aga jätab lahtiseks küsimuse, mille nimel riik üldse väärib kaitsmist. Poliitiline mudamaadlus ja lehmakauplemine on ju vältimatu, aga see võib ähmastada kodanike silmi. Kas sellist riiki on mõtet kaitsta, mille ametnikud näevad kõike maailmas toimuvat üksnes omaenda ametipositsioonilt ega oska näha tervikpilti?

Ametnikud pööravad riigi ja rahva igipõlise vastasseisu näilisesse mugavustsooni, uinutades vähem uniseid isikuid elatustaseme tõstmise ideega või debatiga debati pärast. Õige oleks otsida rahva ja rahvaesindajate (Riigikogu) ühtsustunnet, mitte pidades oma riiki vaeslapse kombel absoluutseks väärtuseks. Riik pole sotsiaalselt midagi head, pigem hulk piiranguid, mis rahvast kammitsevad. Kuigi ajaloos pole julgeoleku tagamiseks riigist paremat vahendit seni kaheldamatult leitud, oleks väär see tõdemus dogmatiseerida. Vanad roomlased ütlesid rahvas ja senat. Ühstustunde tekitamine väldiks selliseid väärnähtusi nagu riigi sümbolitega liialdamine, riigi tähtsuse rõhutamine, tseremoniaalsuse ülistamine ja harras uskumine kõrgetesse ametnikesse – annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Nimetatud nähtused on riigi potentsiaali puhas raiskamine, mis viib lõpuks tasalülitatud poliitikani. Tasalülitatud poliitika tähendab, et kõik poliitikud mõtlevad ühtemoodi ja mängivad samade mängureeglite järgi, rahva rolliks jääb aga vastata lõputule hulgale sotsioloogilistele küsitlustele ja usaldusuuringutele. Mingist ühtsusest rahva ja senati vahel pole võimalik rääkida.

Lahenduseks saab siin olla riigikaitse filosoofiline põhjendus. Filosoofia keskmõiste on saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, kuid kelle saabumist ei saa välistada. Persona in fieri, “saabumisel isiku“, juured asuvad pärimisõiguses. Testaator ehk pärandaja, teeb testamendiga surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Ta võib oma vara jätta veel mitte sündinud pärijale, “saabumisel isikule“, kellel veel ei ole pärimisvõimet. Saabumisel isik, kes teatud olutervikuna olles müüdi esemeks, teeb kõik selle nimel, et jätta endast maha pärimisväärne keskkond. Oluline on meie tegevuse puutemoondest siginenud sotsiaalne aine, mis jääb lahkudes pärijatele, keskkond, milles neil tuleb elada. Meile pärijatena on need müüdid kadumatud ja finaalsed.

Haarates ohuolukorras riigi kõikki kodanikke, vajab riigikaitseõpetus ühtseid aluseid, mille väljatöötamisega ongi Kaitseministeerium tegelenud. Arusaamised on ju igal inimesel erinevad. Ühtne õpetamise ja tegutsemise alus võib aidata sellise ohuolukorra tekkides leida mõistlikke lahendusi, parimal juhul isegi ohu tekkimist ära hoida. Kuigi sageli ei sõltu ohtliku olukorra tekkimine aga üksnes meist endist. Näen sellepärast riigikaitseõpetaja rolli selles osalevate riikide maailmatandril toimuvas etenduses, mille nähtaval toimel poliitilised jõud oma otsuseid langetavad, palju olulisemana meedia rollist, vahet pole kas peavoolu- või kõrvaltänavameedia. Asi seisneb selles, et meedia ei kujunda lugejate väärikust, vaid tema olemuseks on uudistevoog, mille elemendid korduvad ajast aega. Pedagoogika seevastu saaks ja võiks seda teha, sest väärikuse olemuseks on elukogemus.

Eesti elukogemus väärtustab vabadust ja riiki kui vabariiki, millest riigiametnikud ei pruugi aru saada, sest nende ametikoht on üldjuhul kõikumatu. Vabadus aga tähendab igapäevast võitlust oma väärikuse nimel. Vabariigi kaitse saab olla resultatiivne üksnes piisava kaitsetahte ja teadmiste olemasolul, kui tegutsemise eesmärk on isikule arusaadav. See oleks laiem, filosoofilisem põhjendus, miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset. Kaitstav riik peab väärima kaitset. Ilmselgelt on Eesti Kaitsevägi jätnud selle pisiasja tähelepanuta, kavandades 2015. aasta suurõppust “Siil” brigaadi tasandil. Filosoofilise põhjenduse kahe silma vahele jätmine on suur viga, sest jätab ebaselgeks, mille nimel tegutseme.

Tankid ja hummerid

@ckrabat
Ukraina ja Krimmi sündmused ja nende võimalik mõju Eestile on avalikkuses olnud viimaste nädalate jooksul tugevasti arutluse all. Kriisiolukorras on oluline eelkõige mitte langeda hüsteeriasse, hakata mõttetult rapsima, et sind ometi tähele pandaks, vaid külma pea ja närvi säilitamine ning  emotsioonide najal tehtud ebamõistlike otsuste vältimine. Elu on selline, et täna me räägime laiapõhjalisest riigikaitsest ning on palju ohte, mille vastu nii püssid, kahurid ja tankid on võimetud. Massiivne sõjatehnika võib olla edukas võitluses meie endi loodud tont nr.5 vastu, aga kas alati ka reaalses kriisiolukorras?

Valik pakutud lahendusi:
Kaitsekulutuste tõstmine. Esimesel silmapilgul tundub olevat väga mõistlik idee. Kui näiteks kaitsekulutuste määr tõsta Põhja-Korea näitel umbes pooleni siseriiklikust koguproduktist, siis annaks sellega palju ära teha. Saaksime kaitseväge moderniseerida, uut tehnikat osta, kaitseväelaste palku ja sotsiaalseid garantiisid tõsta ning palju muud. Ma arvan, et väga paljud oleksid sellega südames nõus. Ise küsimus, mille arvel see kulude ümberjagamine toimuks ja siin tekivad juba mitmed valupunktid. Kas ühiskond on valmis vähendama pensione ja sotsiaaltoetusi? Koole kinni panema? Loobuma haigekassateenusest? Politseinikke ja päästjaid lahti laskma? Loobuma paljudest hüvedest suurema turvalisuse nimel ja viia ka elatustase Põhja-Korea tasemele? Või toimub sõjalise julgeoleku eelisarendamine majandusliku ja sotsiaalse julgeoleku arvelt? Ei maksa unustada, missuguses seisus on praegu Ukraina majandus, mis on ka üks siseriikliku konflikti allikas ning kindlasti võib see mõjutada sealseid sotsiaalseid protsesse ühes või teises suunas. Alternatiivne idee on siiski üritada kaitsevõimet tõsta olemasolevate ressursside optimaalsema planeerimisega, jäädes kehtestatud piirmäärade (ehk siis 2% SKP-st) raamidesse.

Tankide ost. Emotsioonide najal võidakse hakata tehnikat valimatult kokku ostma ning taas on päevakorrale kerkinud paljude sõjaväelaste märg unistus – tankid! Jällegi, ega siis tanki ostmine ei too otseselt kahju. See mõjub ühele tavalisele perekonnale samamoodi, kui pereisa otsustab uue Nissani asendada kasutatud Hummeriga. Pereisa autoriteet tõuseb, naabrid kadetsevad ja hea tunne, kui uhke masin maja ees seisab. Pere eelarvele mõjub Hummeri ülevalpidamine tugevamini, kui seda on Nissani ülevalpidamine ja tuleb pingsalt mõelda, millest ollakse valmis loobuma või siis äkki täidab Nissan samad funktsioonid ära, aga teeb seda palju odavamini. Relvaliigi väljaarendamine ei ole odav lugu. Iseenesest tankide ost ei olegi väga suur probleem. Mõne vananeva mudeli tanki võib kätte saada palju odavamini, kui uuema mudeli soomuki. Kui me ostame tankid meile endale, et meie sees pulbitsevat tont nr.5 vaos hoida ja kaitseväeparaadidel heldinult vaadata – näe ilus loom läheb, meie oma tank, siis pole tulemus kõige hullem. Sel juhul täidab tank eelkõige psühholoogilise kaitse funktsiooni. Teisiti on siis, kui me vaatame tanki kasutegurit võimaliku sõjalise konflikti raames.

Kui Johhar Dudajev hakkas üles ehitama ennast iseseisvaks kuulutanud Tšetšeenia relvajõude, siis muretses ta kokku odavaid hävituslennukeid. Arusaadav, tegemist oli õhuväekindraliga. Sõjalise konflikti tekkides need lennukid õhku ei jõudnudki, sest pommitati puruks esimeste rünnakutega. Tankide kasutegur muutub küsitavaks avatud õhuruumi puhul, kus neil sisuliselt puudub õhutoetus ja võib eeldada, et nad ei jõuagi lahingutegevusse, vaid tehakse vaenlaste lennukite poolt kahjutuks, enne kui nad üldse hääled sisse saavad. Uue relvaliigi tekitamine ei tähenda ainult tehnika ostu, vaid selle ülevalpidamist, hooldust ja personali koolitust. Täpselt sama efekt nagu kaitsekulutuste tõusuga – ega see iseenesest halb ei ole, aga mille arvelt see kõik tuleb, kui pidada silmas et nii pere eelarve Hummeri ostmisel kui ka kaitseeelarve tanki ostmisel on piiratud? Võib-olla vajab noor pere Hummeri asemel hoopis uut elamispinda? Kus sinu noor pere elab? Autos elab. Võib-olla tuleks kaitseeelarvet kasutada rohkem kaitseotstarbel, näiteks õhukaitse arendamisel? Kas meie relvajõudude põhieesmärk on uute maade vallutamine või oma riigi kaitsmine? Tankide muretsemine teenib rohkem loosungit “Edasi, Petseri peale!”

Kui me soovime midagi õppida Vene-Gruusia konfliktist 2008.a. ja nüüdsest Krimmi konfliktist, siis tankid ei päästnud Gruusiat. Konflikt ei ole puhtalt sõjaline aktsioon nagu mõned “eksperdid” üritavad veenda, vaid toimib kindlas poliitilises kontekstis, mistõttu muutub oluliseks konfliktini viivate poliitiliste protsesside ohjamine. Krimmis ei kasutata kriisi eskaleerimiseks niivõrd sõjatehnikat, kuivõrd sõjalise jõu demonstratsiooni, mida viivad oskuslikult läbi nn “omakaitsejõud”, kasutades selleks minimalistlikku dekoratsiooni. Tähtsam sõjalise jõu demonstratsioonist on vältida konfliktiallikate tekkimist. Riigi valitsemine tähendab ka vastutamist, mistõttu tuleb jälgida, et siinsed etnilised vähemused ei tunneks end ahistatuna ja parem on kulutada ressursse selle tarvis, et Ida-Virumaal jamaks ei lähe. Petseri valitsemisest unistavatele lollidele avab Krimmi näide ukse tulevikku, stsenaariumi, mis võinuks toimuda ka Eestis.

Piirileping. Eesti reaktsioon Krimmi sündmustele peaks olema võimalikult adekvaatne ja kaasa tooma mingisuguse reaalse tulemuse. Niisama eneserahuldamise mõttes panni taguda pole mõtet. Võimalusi Venemaad reaalselt mõjutada on. Ei maksa unustada, et Venemaa majandus on Läänest sõltuv ning mingil hetkel võivad Kremli kontrollivad oligarhid muutuda rahutuks, kui nende tulud hakkavad oluliselt vähenema. See perspektiiv ei oma ehk küll kohest efekti, kuid millalgi hakkab see toimima. Missuguse signaali annaks venelastele piirilepingu peatamine? Piirilepingu ülesütlemine tähendaks tõlkes: “Riik on meil väike, aga lolle on palju. Piiri meil ka ei ole – tulge ja rünnake meid”. Millegipärast üritatakse ennast veenda, et seda lepingut on eelkõige Venemaale kohutavalt tarvis. Riigile, kellel on kombeks lepinguid eirata?

Mingisuguse diplomaatilise efekti võinuks protsessi peatamine anda siis, kui seisaks ees piirilepingu allkirjastamine ja välisministril tekib eetiline probleem kolleegiga kohtumiseks. Praegu on tegemist aga siseriikliku regulatsiooniga, millel pole Venemaaga enam suurt pistmist, v.a. et ta on lepingu osapool. Nemad ei kannaks mingit kahju ega vastutust, vaid saaksid täiendavaid argumente infosõjas. Nagu David Vseviov Postimehes kirjutas, ei oska ega suuda ma kuidagi põhjendada, miks lepingu mitteratifitseerimine on parem kui ratifitseerimine. Ma olen loll küll, aga vist mitte piisavalt loll, et sellest aru saada. Kui Eesti tahab olla õigusriik ning räägib väärtuspõhisest välispoliitikast, siis ei tasu üle võtta Venemaa käitumismustreid, vaid jääda oma liistude juurde. Sõjaohuga ei tasu mängida ning Eesti peab oma liitlastele näitama ennast usaldusväärse partnerina, kelle sõna maksab ja kelle silmapiir ulatub koduõuest kaugemale. Samal ajal, kui Venemaa okupeerib Krimmi, siis ehitame meie rahu kasvõi Kesk-Aafrika Vabariigis. Lihtsalt sellepärast, et meil on nendest erinevad väärtused.

Tank on äge, sellega sõidavad tõelised mehed 🙂

Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasidest Eestis – palju kära eimillestki

@ckrabat
Põhivoolu meedia on hakanud trummipõrinal võimendama kaitseminister Urmas Reinsalu väljaütlemisi Washingtonis Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses. Kõiksugused eksperdid on üksteise järel varmad olnud neid väljaütlemisi kommenteerima, alustades hukkamõistust kuni kestvate kiiduavaldusteni. Kohati tekkis mulje, et paljud eksperdid ei olnud Reinsalu kõnega üldse tuttavad, kuigi see on avalikult Internetis järelkuulatav. Kõigepealt tuleks kindlaks teha: 1) mida Reinsalu tegelikult ütles; 2) mida ta sellega mõtles; 3) kuidas temast aru saadi; 4) kellele see on kasulik. Tuleb arvestada sellegagi, et kaitseminister on tuntud “lapsesuu”, kes on varemgi välja öelnud seda, mida võib-olla ei oleks pidanud ütlema, kasvõi silmas pidades tema avaldusi viimaste Gruusia valimiste künnisel, mida võis hea tahtmise korral tõlgendada Gruusia siseasjadesse sekkumisena. Seetõttu võivad igasugused poliitiliselt ebakorrektsed finessid tema suust päris usutavana tunduda, eriti kui veel arvesse öelda, et keegi esinemist üle kuulata ei viitsi ja usutakse pimesi seda, mille üle totaalne meedia lokku lööb. Ustavuse demonstreerimine teisel pool ookeani paiknevale suurvõimule on meie jaoks samuti igihaljas teema. Meenub, et kümmekond aastat tagasi oli meil juba tore kogemus tollase peaministri Juhan Partsiga, kes sattus raskustesse New York Times’i ajakirjanikule Nicholas D. Kristofile Iraagi missiooni õigustades. Kokkuvõttes võib siiski nentida – palju kära eimillestki.

Ka sõjaväebaasidega on nii, et huvitaval kombel võivad nad suurema julgeoleku andmise asemel julgeolekuseisundit hoopis nõrgestada, sest vastane, hullvaim, võib ju arvata, et need väed tuuakse sisse ründamise eesmärgil. Võiks veel mõista, kui läheduses asuks mõni kriisipiirkond, mille tarvis on vaja luua toetusbaasi, aga võta näpust – meie riik asub vaikses ja igavas Põhjalas, kus konfliktide küüsi sattunud ebastabiilseid riike napib. Kõige plahvatusohtlikuma situatsioonina külma sõja aegadest meenub 1962.a. Kuuba kriis, kus USA tuumarelvade paigutamine Türgisse ja Nõukogude tuumarelvade paigutamine Kuubale muutsid tuumasõja ohu vägagi reaalseks. Aga ikkagi, mida kaitseminister tegelikult ütles? Pole midagi lihtsamalt, kui raisata umbes tund aega oma elust ning kuulata esinemist. Ja mis selgus: loomulikult oli totaalne meedia haaranud esinemise kontekstist ühe lausejupi ning asunud seda Teadagi Kelle huvides võimendama. Minister Reinsalu rääkis palju sellest, et riigid peaksid panustama rohkem oma kaitsevõimesse ning kiitis Eestit, kes ühena vähestest ujub trendidele vastuvoolu ning tõstab kaitsekulutusi, plaanib värvata rohkem kaitseväelasi ning osta uut relvastust. Reinsalu rõhutas, et Läänemere regioon on ainus piirkond, kus NATO sõjaline võime piirkonnas jääb alla Venemaa omale ning tundis muret, et möödunud aasta märtsis lahkus Euroopast viimane USA tank. Ta rääkis USA relvajõudude kohaloleku olulisusest Euroopas, nimetades seda Euroopa julgeoleku kroonijuveeliks, ja lisas viisakalt, et loomulikult oleksid USA üksused teretulnud ka Eestis, kuid ta mõistab poliitilisi reaalsuseid. Ei enam. Seega mingeid paanilisi üleskutseid USA sõjaväebaaside ehitamiseks Eestisse selles esinemises tegelikult ei olnud.

Huvitava paradoksina on USA sõjaline kohalolu regioonis praegu tegelikult olemas, sest aasta algusest alustasid kuuekuulist teenistust NATO Baltic Air Policing õhuturbemissiooni raames just Ameerika Ühendriikide lennukid ja õhuväelased. Ühendriikide relvajõudude alaline kohalolek Eestis on praeguses poliitilises situatsioonis siiski utoopiline, sest ka minister Reinsalu tunnistas, et võimalused sõjalise konflikti puhkemiseks regioonis on hetkel väga madalad. Veelgi enam, erukindral Laaneots ütles targasti, et USA sõjaväebaaside rajamine Eestis annaks Venemaa suhtes samalaadse efekti kui punase rätiku näitamine härjale ja pingestaks mitte ainult Venemaa ja Eesti suhteid, vaid ka suhteid NATO ja Venemaa ning Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel, arvestades, et Venemaa julgeolekunarratiiv peab külma sõja traditsioonide vaimus NATOt endiselt oma põhivaenlaseks. Seega võib totaalse meedia poolt üles köetud meediakampaaniat lugeda kasulikuks Venemaale, kuna toetab nende ajaloolisi hirme ja väärarusaami ning toob neile kandikul tagasi külma sõja hiilguse aegsed sõjamängud, kui neid võeti võrdse partnerina Ameerika Ühendriikidele. Samaaegselt on võimalik aga provotseerida meie oma lolle, sest siis, kui nõukaajal lolle toodeti, varastati neil mingid jupid ära või pandi nad plaanitäitmise hoos valesti kokku ning löödi lõpuks kuvaldaga kinni, et loll ilusti koos seisaks. Sellepärast ei tule neile normaalset pilti enam ette ja nad hakkavad kohe Novgorodi WC parimate traditsioonide kohaselt kisama, kui totaalne meedia neile suuna kätte annab. Võib-olla õnnestub lolle mobiliseerides taaspingestada Eesti suhteid idanaabriga ning lükata oodatav piirileping määramatusesse? Kuid miks mitte ka külvata usaldamatust meie suhetesse Ameerika Ühendriikide tänase administratsiooniga, kes pole võimendatud sõjaohu nimel Läänemerel valmis Moskvaga tüli norima, sest kusagil seal eemal on tõelised pingekolded.

Mütoloogiline riigikaitse II – kaitseväe arengukavast

@ckrabat

Kaitseväe arengukava aastateks 2013-2022“ valmimine on juba põhjustanud viljaka diskussiooni valdkonnas, kus tavaliselt aetakse asju pimedas ja teki all. Laialt levinud, teenistuse nõukogude armees ja nõukogude sõjafilmide põhjal välja kujunenud riigikaitseline mõtlemine taandab riigi julgeoleku sageli üksnes sõjalisele julgeolekule ning kipub arvama, et mida rohkem on riigil tanke ja kahureid, seda turvalisem ühiskond ning jätab inimese vajadused riigi varju, kuid kaitseplaanimine peab paratamatult olema kooskõlas riigi kasutada olevate ressurssidega ning riigi julgeolek on tervik, kus sõjalist julgeolekut ei saa arendada poliitilise, majandusliku, sotsiaalse või keskkonnajulgeoleku arvelt.  Kaitseväe arengukavas on revideeritud buumiaegseid lennukaid plaane ning kavandatakse kiirreageerimisvõime parandamist, ajateenijate ja kaitseliitlaste arvu suurendamist, Kaitseliidule suurema funktsiooni andmist territoriaalkaitse korraldamisel ning relvastuse ja varustuse hangete ülevaatamist.

Martin Hurt on tabavalt juhtinud tähelepanu, et Eesti riigikaitselises mõtlemises kipuvad domineerima religioossed dogmad. Eesti julgeolekumuinasjutt pajatab siiamaani lugusid näljasest Vene hundist, kes on kohe-kohe Eesti poole tankiarmaadasid saatmas ning hundijahiks on kõige parem viis kõvasti kära teha, hundi suunas kive pilduda ja teda igal ettejuhtuval võimalusel sõimata, sest see tõstvat maarahva eneseväärikustunnet. Ajateenistuse säilitamine on Eesti ühiskonnas kindlasti üks tugevamaid religioosseid dogmasid, millesse kahtlejatesse suhtutakse samamoodi nagu „pimedal keskajal“ ketseritesse, kes tuleb tuleriidale heita. Hurt: „Me usume sellesse, kuid usk ei ole alati seotud loogilise mõtlemisega ega konkreetse sõjalise võimega.“ Ma ei ole küll ajateenistuse järjekindel vastane, sest ühiskonna konsolideerimisel on sellel kindlasti positiivne roll täita, kuid liberaalse ilmavaate tõttu ei saa ma heaks kiita riikliku sunni  domineerimist kodaniku vaba tahte üle. Isegi kui ühiskond ei ole valmis ajateenistusest täielikult loobuma, ja 90%-se toetuse juures ei ole see lihtsalt mõistlik, kuid sellegipoolest võiks ta selle rakendamisel olla paindlikum ning vabanema kontseptsiooni suunavatest religioossetest dogmadest.

Küll võib iganenuks nimetada Teise maailmasõja aegset mobilisatsiooni- ja üksusepõhist reservarmee kontseptsiooni, mis on samamoodi omandanud religioosse dogma mõõtme. Kui eeldada, et kogu Eesti territoorium haaratakse sõjalisse konflikti vaid mõne tunni kui mitte loetud minutite jooksul, siis ei ole reservüksuste formeerimine ning reservistide jõudmine sihtkohtadesse lihtsalt reaalne, eriti veel peale pärisorjuse kaotamist ning maailma globaliseerumist. Eesti territooriumil pindalaga 45 000 km2 puudub tänapäeva konflikti korral toimiv tagala, kus reserve ette valmistada. Samal ajal jõuavad NATO kiirreageerimise väljaõppe saanud abiväed vajadusel siia kindlasti varem kui 50 või 100 päeva jooksul nagu väidab eksperdina esinev Eerik-Niiles Kross, sest elu on edasi läinud, vahepeal on leiutatud lennukid ning nad ei pea enam jala Berliinist või Varssavist kohale marssima. Tegelikult peaksid väed kriisi eskaleerumise protsessi jälgides siia jõudma tunduvalt varem, enne kui reaalne sõjategevus algab, sest vastasel korral on nad juba lootusetult hiljaks jäänud. Nii saadavad Ameerika Ühendriigid kaks „Patrioot“ raketipatareid ja sõjaväepersonali Türgisse, et ennetada Süüria võimalikke rünnakuid.

Positiivselt tuleb suhtuda Kaitseliidu tugevamasse lõimumisse riigikaitsesüsteemiga, sest Kaitseliidul on kaks positiivset omadust: vabatahtlikkus ja territoriaalne ülesehitus. Eesti riigikaitse ehitajaid iseloomustab teinekord mastaapne mõtlemine, kus hiir mõeldakse elevandiks ning üritatakse toimivat riigikaitsesüsteemi üles ehitada „suurte eeskujude“ järgi. Paraku on isegi paljude poolt imetletud Soome meist palju suurem ja rikkam riik, rääkimata teistest „suurtest eeskujudest“, Venemaast/Nõukogude Liidust ja Ameerika Ühendriikidest. Me ei saa potentsiaalseks sõjaliseks konfliktiks Venemaaga valmistuda samamoodi nagu potentsiaalseks sõjaliseks konfliktiks Lätiga, järgides suurriiklikku mõtlemist. Eesti riigikaitselist mõtlemist iseloomustab vankumatu usk ajaloo kordumisse, kindralid valmistuvad ju möödunud sõdadeks ja nii kujutatakse tulevikusõda ette Soome-Nõukogude Liidu 1939/1940 Talvesõja analoogina. Mingis mõttes on sellele kaasa aidanud fakt, et taasiseseisvusejärgne kaitseväelaste esimene põlvkond sai koolituse Soomes, mis on tekitanud järjekordse religioosse dogma Soome süsteemi ideaalsusest. Siit ka põhjus, miks me tahame Eesti riigikaitset üles ehitada nii nagu tegi seda Soome Külma sõja ajal. Soomest on Eestisse üle kandunud ka teatav NATO-skeptitsism – kas nad ikka meile appi tulevad? Kuid kärbete raskele teele on läinud isegi soomlased.

Viha vabariiki ehitav totaalne meedia tituleerib Lätit meie suurimaks julgeolekuohuks. Paraku, kuigi  kaks riiki lähtuvad erinevatest julgeolekunarratiividest, võib hinnata nende tegelikku  kaitsevõimet enam-vähem võrdseks, millele viitab ka Hannes Toomsalu. Veelahkme naaberrahvaste vahele on tekkinud Läti otsus loobuda ajateenistusest ning üleminek kutselisele kaitseväele, mida seal toetab 80% elanikkonnast. Mitmed Läti eksperdid on siiski arvamusel, et Läti kaitsevõime ei ole peale kaitseformatsiooni muutmist oluliselt nõrgenenud. Kui Eesti julgeolekunarratiiv valmistub Soome-Nõukogude Talvesõja kordumiseks, on lätlased orienteerunud rohkem kaasaegsele julgeolekukorraldusele, kus valmistutakse rahvusvaheliste kriiside ohjamiseks erinevates maailma piirkondades ning sõja puhkemist Läänemere regioonis peetakse lähitulevikus välistatuks. Ajateenistuse tähtsust riigi kaitsevõimele ei tarvitse üle hinnata ja mütologiseerida, seda võib pidada pigem väljaõppesüsteemiks kui reaalseks kaitsevõimeks. Müüt vaenlasele relv käes vastu astuvatest ajateenijatest kuulub pigem nõukogude kultuuriruumi ning siit pärineb ka ajateenistuse ja kutselise kaitseväe vastandamine. Ajateenistus ei saa toimida sõltumatult kutselisest kaitseväest. Kutselise kaitseväe mahategemine ning halvustavate ideoloogiliste terminite nagu „palgaarmee“ juurutamine totaalse meedia poolt mõjub aga meie kutselisele kontingendile, sest kaitseväelase elukutse pole ühiskonnas väärtustatud.

Eesti riigikaitselist mõtlemist iseloomustab sõjapidamise range eraldamine poliitilistest protsessidest ning sõda kujutatakse ette 19.sajandi konfliktina Euroopa kultuuriruumis, kus sõjapidamine käis kindlate reeglite alusel ning sõjaolukord ning rahuolukord olid teineteisest selgesti eristatavad. Sõdu alustavad alati poliitikud. Nendest sõjaväelastest, kes on sõdu alustanud, on vahepeal saanud poliitikud. Seepärast viitab sõjalise konflikti puhkemine eelkõige poliitilisele läbikukkumisele, mille eest vastutavad poliitikud. Kui poliitikud on riigi julgeoleku tagamisel midagi tegemata jätnud, siis ei saa nad vastutust sõjaväelastele jätta. Eesti kaitseväe arendamine enne 1940.a. ei päästnud meid hääletust alistumisest. Nii ei saa ka sõjalise julgeoleku abil ravida ühiskonna valupunkte, sest ühiskonna normaalseisund on rahu, mitte sõda. Senikaua, kuni kestab rahu, võib  19.sajandi stiilis sõjamänge pidada, aga kui me seisame vastu tegeliku kriisiga, siis on eelistatud olukorras see, kes teab, mis elu on.

Parem karm tõde kui ilus illusioon iseloomustab ka riigikaitse plaanimist. Jäädes kahe jalaga maa peale, nõustun ma pigem Rene Toomsega, et investeerima peaks eelkõige inimesse. Uue kahuri ostmisel tuleb kõigepealt mõelda, kas teda ikka vaja on – see on umbes sama, kui nooreperelaenuga bemmile uued põhjatuled osta. Tekib küsimus, kus siis noor pere elab? Tehnika ei tööta ilma kvalifitseeritud inimjõuta ning suure hulga tehnika muretsemine ei pruugi veel tugevdada riigi kaitsevõimet, eriti olukorras kus potentsiaalse vastasega ei jõuta niikuinii võidurelvastuda. Tankiüksuse kui eraldi relvaliigi moodustamine nõuaks suuri investeeringuid, sest see nõuab mitte ainult masinate ostu, vaid personali väljakoolitust, tehnilist hooldust ning tema kasutegur võimalikus sõjalises konfliktis on enam kui küsitav. Õhuväekindral Dudajev ostis iseseisvuda soovinud Tšetšeeniale kokku soliidse arvu hävituslennukeid, mis konflikti puhkedes hävitati mõne tunni jooksul. Väikeriik peaks panustama väikestesse ja mobiilsetesse üksustesse, sest asümmeetrilises konfliktis tugevama vastasega suurriiklikud kontseptsioonid ei toimi. Üks esmaprioriteete peaks olema õhutõrjevõime loomine, sest kui õhuruum pole kaitstud, siis kaotab muu tehnika, k.a. paljude poolt jumaldatud tankid, igasuguse mõtte.

Väikeriigi esmane enesekaitsevõime peab aga eelkõige põhinema oskuslikul diplomaatial. Teatud mõttes võib siin eeskuju võtta soomlastest, kelle riigikaitsekontseptsiooni me kipume uskuma rohkem kui nemad ise, kuid seda tõrksamad oleme järgima nende välispoliitilisi kontseptsioone, mis on suunatud heanaaberlike suhete kindlustamisele potentsiaalsete vastastega. Kui sul on autoriteediga probleeme, siis ei maksa ise plõksima minna, vana burksiputka ees omandatud tõde. Pragmaatilise välis- ja julgeolekupoliitikaga annab kinni katta enamuse riigikaitselistest vajakajäämistest. Eestis on aga välispoliitika tugevasti aheldatud sisepoliitilise lõa otsa, sest hirmukultuurile ehitatud Viha Vabariik vabastab tema kodanikud ratsionaalse mõtlemise vajadustest. Lihtsam on välispoliitikat teostada vastandudes, olgu see siis Venemaa, Euroopa Liidu või kasvõi Lätiga, kuid see tee võib meid kiirteed mööda viia ka palju lihtsamini sõjalise konfliktini, millel võivad igal juhul olla hukatuslikud tagajärjed. Riigikaitse mütologiseerimine on ohtlik. Raske on prognoosida, millal ja missugusesse konflikti võib Eesti tulevikus sattuda, kuid suure tõenäosusega pole see Talvesõda vol.2, mille vastu meil teinekord ikka veel valmistutakse.

Ühe armee üks tähendus: sünnitusvalu ja lahkujate väärikuse garant

@huviline

Kaitseväel on eriline ülesanne: rahva kestvuse tagamine sõjaolukorras. Teiste sõnadega öeldes on kaitsevägi garantiiks sünnitusvalule ja lahkujate väärikusele. Kõik riigi kodanikud on armee kaitsealused,  kui peaks juhtuma halvim. Nimetatud ülesandest tuleneb kaitseväe eripädevus. Sõja olukorras pannakse mängu maksimaalsed panused ja ettevalmistuse puudumist pole antud olukorras võimalik korvata. Mõistetavalt liigitub kaitsevägi sellepärast eriorganisatsioonina ega ole tavapärane riigiasutus või äriühing, kui peaks juhtuma halvim. Kaitseväe eripädevuse mittemõistmine riigikaitsealases diskussioonis on tingitud hetkeolukorrast, sest meie maanurgas valitseb rahuaeg ja keegi ei prognoosi sõda. Lõigu kokkuvõtteks tõdegem: kaitseväe teema sisaldab palju oletuslikku, see imelik sõna kui, sest sõda võib mitte kunagi tulla.

Tänasel päeval on kaitsevägi üks riigiasutus teiste asutuste seas. Kaitseväe juhataja on üks tavaline ministeeriumi ametnik teiste ametnike seas. Kuigi riigis on surmanuhtlus kaotatud ja kurjategijad istuvad soojas kambris parimal juhul oma elu lõpuni, riskivad mõned kaitseväeametnikud iga päev oma eluga. Mõned on oma elu andnud lahingutes. Tuleb välja, et kangelasi koheldakse halvemini kui eluaegseid, kelle elu säästetakse mingil poliitilisel eesmärgil. Kaitseväeametnik on tavaline teenuse osutaja, kelle teenust ostab riik avaliku teenistuse seaduse alusel. Ametnikuna ei ole sõduril lahinguväljal ja peaministri referendil Stenbocki majas mingit vahet, nad on võrdselt avalikud teenistujad, spetsialistid või juhid täitevvõimu käsutuses. Kaitseväe eripädevus ja eriline ülesanne on unustatud.

Esmalt küsigu iga väitleja iseendalt kaitseväe rolli, ülesande, eesmärgi ja tähenduse kohta. See veendumus määrab diskussiooni (arutelu) atmosfääri ja sõltub diskuteerija elukogemusest. Kui diskuteerija on kogenud õigusteadlane, teab normitehnikat, kuid mitte sõjaväe elu ja sõjaväelaste vahel valitsevate suhete eripära, siis võib jõuda normitehnilise veendumuseni. Arutelu tulemus on sellisel juhul ebaadekvaatne, sest valdkond ei ole normitehniline. Rühmaülema vastutus lahingus langenud võitlejate üle võib muuta vastutuse kandja sisemiselt kiviks. Sellepärast peab kodanik teadma, millist poliitikat valitsus ajab, millised on need veendumused, millest lähtudes kirjutatakse valmis üks või teine õigusakt ja antakse parlamenti. Kui need veendumused on normitehnilised, poliitilises mõttes ebaadekvaatsed, siis tuleb mõelda adekvaatsema poliitika peale.

Rahva kestvust tagav võim on üks võim teiste seas. Võimude lahususe põhimõte, mis näeb ette seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahususe, on puhtalt ideoloogiline põhimõte, mille siht on riigi võimu piiramine. Kuid ühe rahva eksisteerimise küsimuses on pelgalt ideoloogiline lähenemine lubamatu. Riigi võimu tuleb lisaks võimude lahususe põhimõttele piirata ka isikute võimu lahutamisega. Mõlema piirangu eesmärk on tegelikult üks ja sama, riigi võimaluste tõhusam kasutamine. Peaministri võim, kelle kompetents on oletusliku laadi sõja suhtes null, samuti temale alluva kaitseministri võim, täidab rahva poliitilisi nõudeid. Samas kaitseväe juhataja kogu tegevus rahuajal seisneb kompetentsi kogumises, kuidas tagada rahva kestvus sõja ajal kaitseväe ülemjuhatajana, milleks on talle omistatud eripädevus.  Kui nõustuda väitega, et kaitseväe ülesanne on rahva kestvuse tagamine sõjaajal, siis kaitseväe ülesanne ei ole kindlasti täidesaatva võimu tagamine ei sõjaajal ega rahuajal. Täidesaatev võim (valitsus) peab rahuajal saama hakkama politsei abil. Tegelikult on valitsus sellega ka hakkama saanud, kui mõelda pronkssõduri eemaldamisele, kui kõik eeldused erakorralise olukorra väljakuulutamiseks olid täidetud.

Kaitseväge on raske kujutada ette valitsusasutusena, kuid just nii soovivad seda näha valitseva poliitika juhid. Formaalselt on kaitseväe juhtimiseks käesoleval ajal vastu võetud mitmeid olulisi dokumente, nende hulgas poliitilised alusdokumendid, vt riigikogu poolt kinnitatud “Julgeolekupoliitika alused”  ja VV poolt kinnitatud korralduse „Riigikaitse strateegia“ heakskiitmine. Tuleb tõdeda, et kumbki viidatud dokument ei võta arvesse Eesti kaitseväe eripädevust, milline pädevus on tegelikult igal armeel, mis kaitseb oma rahva kestvust. Kõik erakorralised olukorrad on teatud mõttes totaalsed ja kogu ühiskonda haaravad, mõned neist on aga ohtlikumad. Ajalooline kogemus meid selles küsimuses edasi ei aita, lihtsalt pole millegiga võrrelda, kuna vastasel korral oleks tegemist tavapäraste olukordadega. Tänases seisus, paljude rahvusvaheliste organisatsioonide ja Euroopa mandril laiuva imperiaalse Euroopa Liidu liikmena, samuti ebasümmeetriliste ohtude sihtmärgina, muutub ühe armee üks tähendus eriti oluliseks. Roomlastel astus erakorralises olukorras areenile diktaatori pädevusega ametiisik, mis võiks olla ka meie diskussiooni üks mõttekoht teel adekvaatsema poliitika suunas.

Mütoloogiline riigikaitse

@ckrabat

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse blogis on endine kaitseministeeriumi kõrge ametnik Martin Hurt mõneti üllatava objektiivsusega päris tabavalt lahti mõtestanud Eesti riigikaitse olemuse. Riigikaitse on valdkond, kus küll paljud armastavad sõna võtta, kuid need sõnavõtud on paljuski  jäänud märksõnade tasandile ning laiahaardelist avalikku diskussiooni on püütud iga hinna eest vältida.  Hoidku Jumal selle eest, kui keegi peaks kivinenud postulaate kõigutama, sest kriitika on ohtlik ning valdkonna spetsiifilisusele rõhudes on kriitikutest kergesti võimalik vaenlase kuvandit luua.

Eesti riigikaitse alases diskursuses on väga palju deklaratiivsust ja rõhumist objektiivsetele hirmudele. Ajaloolised paralleelid on osutunud sobivaks vahendiks mütoloogiliste konstruktsioonide ehitamisele, mis mõjuvad kangelasmuinasjuttude veidi tänapäevastatud versioonidena. Juba kulunud käibefraas, kus kindralid sõdivad ikka ja jälle üle möödunud sõdu, toimib endise hooga ja Teisest Maailmasõjast pärinevad „eksperdid“ jutlustavad Nõukogude-Soome Talvesõja kordumisest. Loosungeid on palju, kuid ressursside ja vajaduste ühtlustamisele suunatud süsteemset planeerimist vähe. Näiteks 2% SKP kulutamine riigikaitselisteks vajadusteks on hea populistlik loosung, kuid palju olulisemaks muutub, mida see 2% endas sisaldab. Kui palju inimesi suudab nii kaugele mõelda, et palju räägitud tankide sisseostmine endaga toob kaasa terve relvaliigi väljaarendamise koos asjakohase väljaõppe, hoolduse ning muude kaasnevate kulutustega, millest tavaliselt ei räägita? Rääkimata tankide otstarbekusest võitlusvahendina olematu õhutoetuse juures.

Eesti riigikaitse alase debati kurbmängu kajastab hästi stseen kultusfilmist „Malev“. Hirmud aitavad mütologiseeritud riigikaitset põhjendada, kuid tõsises kriisiolukorras võib sellest väheseks jääda.  21.sajandi globaliseeruvas maailmas pole kerge üles ehitada 19.sajandi rahvusriiki, sest mitmed tollel ajastu kohta iseloomulikud protsessid ei tööta enam, isegi kui meile see ei meeldi. Massiarmeede aeg on möödas, kuid Eestis, mis võiks olla väike ja mõnus riik, on säilinud aukartus „suure“ ees. Kui suureks saamine ei ole reaalselt võimalik, siis on võimalik see asendada mütoloogilise kujutluspildiga, ennast suureks mõelda. Kordan veelkord, selline kujutluspilt võib edukalt töötada ja mõttekonstruktsioonina võib ta isegi omada väärtust, niikaua kui tõeline kriis käes ei ole.

Aukartus massiarmee ees, kus tormijooksuga kindluseid vallutatakse, pärineb ilmselt nõukogude sõjafilmidest. See on jällegi Eesti mütoloogiline eripära, et soovitakse suureks kasvada. Meid on vähe ja seetõttu oleme nõrgad ja kaitsetud. Kuid miks ei võiks me olla hoopis väikesed ja tublid? Kvantiteeti saab asendada kvaliteediga. Meie riigikaitse nõrk punkt ongi pigem iganenud reservarmee kontseptsioon, mitte see, kas meil nüüd on kohustuslik ajateenistus või mitte, „palgaarmee“, millega totaalne meedia armastab rahvast hirmutada, unustades ära, et see mitteusaldatav „palgaarmee“ on meie enda kodanikud, kutselised kaitseväelased, mitte sisse imporditud võõrleegion.

Kui Eesti ühiskond väärtustab 19.sajandi stiilis rahvusriiki, siis 90% toetuse juures on ajateenistuse kaotamine ennatlik ja eksistentsiaalseid hirme suurendav samm, kuigi kasvõi Kaitseliidu väärtustamine ja riigikaitseõpetuse kohustuslik sisseviimine kooliprogrammi aitaksid neid eksistentsiaalseid hirme vaigistada. Tänapäeva kriisiolukord nõuab aga mobiilseid kiiresti siiratavaid üksuseid, mis on alalises valmisolekus. Eesti taolise väikeriigi puhul, mida on võimalik massiivse rünnaku puhul konflikti haarata ühe päevaga,  on ohtlik üles ehitada suurriigile omast riigikaitsesüsteemi, millele viitab üpriski ressursimahukas üksusepõhine reservväe kontseptsioon. Rahvusmütoloogilistele kangelasmuinasjuttudele üles ehitatud riigikaitsesüsteem võib kriisiolukorras lihtsalt kalliks maksma minna.

Esmane iseseisev kaitsevõime kui panus kollektiivkaitselepingusse

@huviline

Lepingupooled on alati vabad sõlmima mistahes lepinguid (dispositsioon), sh paljude osapoolte vahel (kollektiivlepingud) ja mistahes vormis, kui vorm ei ole seaduse poolt ettenähtud. Lepingu osapooled on seotud vabatahtlikult võetud kohustustega, mida kolmas isik ei saa muuta. Pärast lepingu sõlmimist tuleb leping täita mitte ükskõik kelle poolt, vaid üksnes lepingu osapoole poolt, kui ei eksisteeri käendussuhet. Lisaks tuleneb lepinguvabadusest võimalus leping üles öelda. Kaevata ei ole siin kellelegi, kui tegemist ei ole just lepingutingimuste rikkumisega. Me kõik teame kui kerge on lepingut rikkuda. Mõned isikud (riigid) lihtsalt ei täida mõnikord lepingut. Samuti on teada, et täitmise korral täidetakse kohustusi isegi ühiste huvide korral erineval määral, kuna panus lepingusse on erinev. Sellepärast on seadus alati mõjuvam kui leping. Tavaliselt räägitakse siin  õigusmõjust ja õigusjõust, sest seaduse rikkumise korral eksisteerib alati võimalus pöörduda kõrgemalseisva organi poole kaebusega.

Riikidevahelised lepingud ei ole kaasaja leiutis, selliseid lepinguid on sõlmitud läbi ajaloo ja paljud neist on kadunud aja hõlma. Eriti ohtralt on rikutud rahulepinguid, mis algasid tavaliselt sõnadega: see leping on sõlmitud igaveseks. Kollektiivkaitselepingute sõlmimises, mille üldiseks eesmärgiks on koostööjulgeoleku tootmine, ei ole samuti midagi enneolematut. Ka kaubandus on alati olnud rahvusvaheline ja üleilmne vaatamata selllele, et transpordis, andmevahetuses ja tabelarvutuses on tänapäeval kasutusel suuremad  kiirused. Kas võib siis väita pelgalt ühe nähtava põhjuse tõttu, et kuna praegu eksisteerib riikide organisatsiooni moodustamise leping (ÜRO), siis on ka riikidevahelise kollektiivkaitselepingu usaldusväärsus on suurem kui läinud kollektiivkaitselepingutel? Vaevalt küll. Lepinguid rikuti ja rikutakse ka edaspidi peamiselt sellepärast, et tingimuste muutudes ei rahulda sõlmitud leping enam osapooli. Kõik lepingud sõlmitakse omas ajas, kindlatel tingimustel,  nagu pole olemas püha lehma, mille lüps oleks võimalik igavesest ajast igavesti. Tänapäeval, massiliselt sõlmitud ja kehtivate lepingute kassikanga taustal, tuleb arvesse võtta, et ka NATO leping sõlmiti kindlatel tingimustel. Paljud neist tingimustest enam ei kehti, aja hõlma on kadunud külm sõda, perestroika, Berliini müüri lagunemine.

Välistades NATO-skeptika ühelt poolt ja belletristika teiselt poolt (A.Dumas romaani hüüdlause: kõik ühe, üks kõigi eest), tuleb küsida, millistel tingimustel täidetakse kehtivat NATO lepingut ja kuidas saab üks demokraatlik vabariik NATO lepingusse panustada? Millistel tingimustel läheb lepinguosaline väikeriik appi suurriigile kui viimast ründab teine väikeriik? Nt kui Reikjavik ründab Washingtoni, siis miks peaks  Tallinn viimasele appi minema? Absurdne olukord. Teine olukord, kui lepinguosaline või koostööpartnerist suurriik ründab väikeriiki, siis millistel tingimustel läheb teine suurriik väikeriigile appi? Nt kui Moskva ründab Tallinnat, miks peaks siis Washington Tallinnale appi minema? Samuti absurdne olukord. Järelikult nähtub toodud näidetest, et NATO lepingu täitmine eeldab teravat vastasseisu, külma sõja aegseid tingimusi, et üldse võiks kõne alla tulla võetud kohustuste täitmine.

Muutuvates tingimustes on ühe demokraatliku vabariigi suurim panus NATO lepingusse esmase iseseisva enesekaitsevõime, sh küberkaitsevõime, alane arendustöö, et tagada potentsiaalse asümmeetrilise terroriohu korral või hüpoteetilise sõjaaja korral võimekus täita lepingust tulenevaid kohustusi. Ilmselt just mainitud võime muudab riigi usaldusväärseks ja ainult selletõttu vastab riik usaldusväärsuse kõikidele normatiividele, mille järgi rahvusvahelises ühiskonnas võidakse väikeriiki hinnata.

Diskussiooni võimalikkus riigikaitses

@ckrabat

Laiapõhjaline diskussioon on üks kodanikuühiskonna kestvuse tagatisi. Selles suhtes on ka riigikaitse elutähtis valdkond, mille edendamine vajab hirmudest, tabudest, dogmadest ning kinnisideedest vaba laiapõhjalist arutelu. Eesti riigikaitseline mõte elab paljuski veel 19.sajandis, kus sõjapidamine oli normaalne poliitiline tegevus (Clausewitz – sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega). Eks siit pärinebki range vahetegemine rahu- ja sõjaaja vahel juba seadusandluse tasandil, mis asetab rahu ja sõja  võrdsetele positsioonidele.  Riigi ja ühiskonna normaalseisund on samas rahuaeg ja sõda on üldtunnustatud normist kõrvalekalle, mille puhkemist peab demokraatlik ning oma kodanike huvidega arvestav riik vältima. See sai fikseeritud juba 1928.a. Briand-Kelloggi lepinguga, millele andis allkirja ka Eesti Vabariik.

19.sajandist pärinev monokultuurset rahvusriiki väärtustav mõttelaad, milliseid tendentse võib täheldada meie tänases ühiskonnas, idealiseerib „paksu riiki“, ranget korda, kollektiivse arvamuse prioriteeti indiviidi arvamusevabaduse üle ning toodab kodaniku võlatunnet riigi eest.  Riik on üle kõige, seetõttu on ka sõja ja rahu küsimused riigi ja selle juhtkonna (valitseja?) prerogatiiv, mille üle rahval ja tsiviilstruktuuridel puudub otsustusõigus. Põhjuseid leiame siin kindlasti multikultuursuse pealetungist mõjutatud hirmus identiteedi kaotuse ees, mida väikerahvas elab üle tugevamini kui suurrahvas. Samas võib väikerahva hirm olla ajaloolise mälu seisukohast küll mõistetav, kuid kas ka evolutsioneeruva inimkonna seisukohast aktsepteeritav? Kas emotsionaalsetest motiividest lähtuva hirmukultuuri viljelemine kaitseb ühiskonna arengut või osutub hoopis selle arengule piduriks?

Kohaliku riigikaitselise mõtte arengut on ka mõjutanud nähtus, mida võiks identifitseerida kui varjatud NATO-skeptitsismi. Kas NAD (sic! meie liitlased: Nemad mitte Meie) peavad kinni lubadustest ja tulevad meile kriisiolukorras appi? Kollektiivkaitse, laiemalt ka koostööjulgeoleku  printsiipidest lähtuvalt, ei tohiks olla kohta mõistel „esmane iseseisev kaitsevõime“, sest rünnak iga üksiku NATO või ka Euroopa Liidu (isegi kui kollektiivkaitse printsiip pole EL põhikirjas fikseeritud, on selle ignoreerimine praktikas raske) liikmesriigi vastu, on rünnak terve organisatsiooni vastu, vastasel korral kaotavad organisatsiooni poolt pakutavad julgeolekugarantiid usaldatavuse. See ei tähenda, et riik peaks kaitsevõime arendamisest loobuma, vaid riigikaitse on osa suuremast süsteemist, kus vastutus jagamatu väärtuse ehk siis julgeoleku tagamise eest on süsteemis osalejate vahel jagatud. 19.sajandi rahvusriigi loogika ei kattu 21.sajandi rahvusvahelistumise ja üleilmastumise loogikaga ja selline vastasseis avaldub erinevates riigikaitselistes kontseptsioonides, mis väärtustavad kas siis sõjalise jõu maksimaliseerimist või hoopis kriiside ärahoidmist stabiilse julgeolekukeskkonna loomise nimel.

Previous Older Entries

november 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.