Jõulumärchen III – Ivari imeline jõulureis paralleelmaailmadesse

@jolli&ckrabat
Esimesed päikesekiired tungisid läbi lilleliste kardinate tuppa ja äratasid Ivari magusa une rüpest. Ta leidis end lina all mingil imelikul pehmel pinnasel õõtsumas. Unerähmaste silmadega kobas ta ringi ja midagi leekivpunast, pehmet ja karvast jäi talle pihku, justkui oleks peale palgapäeva laeva punanurgas magama jäänud ja end teki asemel suure kodumaa lipuga katnud. Õige jah, nõukogude sõjalaevastikus polnudki palgapäevi, sest aja teenimine oli iga madruse au ja südametunnistuse küsimus. Ohvitserid isegi said palka, aga nad käisid selleks maal sadamas palgasabas. Teinekord tulid nad tagasi laevale ilma rahata, sest sel ajal kui mehed merel suurt kodumaad teenisid, olid nende naised palgasabasse seisma läinud ja raha ära võtnud. Kuid nõukogude mereväelane on leidlik ja tema jaoks ei muutnud isegi rahatu olek päeva selgemaks. Ikka mõtles ta midagi välja, mis ära juua kõlbas. Mälestused kaugete aegade tagant teenistusest Mustal merel tõid Ivarile naeratuse palgele. Ta mudis hämmeldunult punast pahmakat, kuni lõpuks taipas. Kellegi juuksed, raisk! „Anfissa on jälle juukseid värvinud,“ mõtles Ivar, haigutas lõuad pärani ja sügas ennast põhjalikult. Siis heitis ta kõrval lamavale Anfissale taas pilgu ja jahmus. Anfissa ei olnud mitte ainult juuksuris käinud, vaid lisaks sellele veel nähtavasti ka ilukirurgi juures, rasvaimus ja kõige lõpuks veel kaalujälgijaks või siis koguni õhust ja armastusest elatuvaks veeganiks hakanud, sest tema kõrval lebav kuju oli oma viiskümmend kilo maha võtnud ning Anfissa koha peal lebas täies naturaalses ilus tema uuem ning märksa kobedam mudel, kes nägi välja nagu Elizabeth Taylori ja Marilyn Monroe punapäine ristsugutis! See võttis Ivari juba vanduma. Mis see kõik nüüd maksma läheb? Nagunii Anfissa tahab, et Ivar kõik selle ilu tagantjärgi kinni plekib. Ivar silmitses tema kõrval lebavat kogu tähelepanelikumalt. Ui bliin! See ei ole ju üldsegi Anfissa! Tema kõrval lebas kena punaste juuste ning vormis kehaga naisterahvas, milliseid Ivar ainult telekast vaadatud Hollywoodi filmides oli läinud.

Ivar hõõrus veel korra silmi ja vaatas tähelepanelikult oma kõrval lebavat kogu, kuid talle avanev pilt ei kadunud, vaid jäi endiseks – Anfissa nägi välja oma viiskümmend kilo kergem ja viiskümmend aastat noorem. Siis tundis Ivar tuttavat tunnet, kuidas hirmsasti ajas janutama. Ta ajas ennast voodist püsti ja suundus kööki otsima, mille ta peale mõningaid eksirännakuid ka üles leidis. Köök nägi välja palju avaram kui nende hruštšovka pisike uberik, kuhu seltskond vaevu laua taha istuma mahtus. Pisut vanamoelises köögiruumis istus pika tammise söögilaua taga tema kõrval lebanud Hollywoodi näitleja veelgi noorem koopia ja libistas otse pudelist jõuluporterit. Ivarit nähes jõllitas neiuke teda suurte ümmarguste silmadega, röhatas häälekalt ja küsis kahtlustavalt: „Mis faking ott sina selline oled?“ Kuna Ivar oli alles tegevuses köögi sisekujunduse uurimisega ja talle esitatud küsimusele kohe ei vastanud, jätkas neidis oma pahurat monoloogi: „Fakk, mutt on jälle mingi jota poe tagant hoovi tõmmanud! No kurat, teinekord võiks ikka vaadata, kelle sa endale koju vead. Mitu korda ma olen talle rääkinud, et ärgu võtku tablettidele alksi peale, võtab silmanägemise ära. Ise juba vana inimene, aga elementaarseid asju ei mõika! Õpeta teist, raisk, nagu oma last! Kes siin üldse ema ja kes siin tütar on?“ Nüüd pöördus ta Ivari poole juba pool tooni kõrgemalt: „Vasta, kui sinu käest küsitakse! Mis kuradi idikas sa oled?“ Ivar võttis kärgatuse peale valvel seisangu ja paugutas täiel häälel: „Služuu Sovetskomu Sojuuzu, tovaristsh kapitan Starohujev! Ivar, matros pervava ranga prišol!“ Tüdruk ei osanud selle peale midagi kosta, pööritas silmi ja vaid röhatas igaks juhuks veel korra. Ivar istus selle peale teisele poole lauda ja jäi himukalt neiukese haardes jõudsalt tühjenevat jõuluporteri pudelit silmitsema. Mõne aja pärast söandas ta ettevaatlikult pärida: „Kuule, tüdruk, anna andeks, aga mitte midagi ei mäleta. Kas sa võid mulle öelda, kes see punase peaga naine seal ülemise korruse magamistoas on? See ei ole ju Anfissa, minu naine?“ Neiuke purskas talle selle peale vastu veelgi turtsakamalt: „Einoh, tere eriti varajast hommikut! Nüüd ei mäleta midagi jah? Aga kui ma öösel koju laekusin, siis käis siin majas selline laulu- ja tantsupidu, et Küla teise otsa oli kuulda! Hea, et ma eile paar õlut keldrisse ära peitsin, muidu poleks mul täna hommikul millegagi enam pead parandada olnud. Te olete isegi akvaariumist vee ära joonud kõige kaladega!“ Ivar pidi endale tunnistama, et tema ei mäleta küll mitte kui midagi, aga kuna pea lõhkus hullult valutada ja sellist olekut oli Ivar varemgi kogenud, ju siis nii oligi. Ta kogus ennast ja üritas kurja plikanähvitsaga semulikke suhteid sisse seada: „Kuule, ole hea tüdruk ja anna mulle ka õlut, ilgelt sitt on olla.“ „Kuule, kuule, keri õige Kuule! Mitte midagi sa ei saa, idikas! Ise jõite eile kogu maja tühjaks, kõiksuguse vähegi voolava vedeliku tinistasite ära ja vähe sellest, isegi jõulukalendri olete öösel sakummi pähe perse pannud!“ osatas Punamütsike kurjalt vastu, sest mis seal enam varjata – tema see õlut trimpav tütarlaps oligi. „Osta endale ise õlut! Ja üleüldse, tõmba nüüd heaga kaabet! Sa hakkad mulle juba närvidele käima. Vittu küll, isegi rahus pead parandada ei lasta enam, kõik kohad on penskaritest alkohoolikutest pungil. Pidu on läbi, onuke! Hakka aga astuma!“ Neiuke tõusis püsti, haaras Ivaril kraest kinni ja hakkas teda ukse suunas tüürima.

Majast välja tõrjutud, suundus Ivar mööda tänavat edasi, kuni kuulis, kuidas keegi valju häälega ropendas. “Bljääd! Fuck you all! Nahhui! Käige kõik perse!” Otse tema ees kõndis valges T-särgis ning teksades kääbus, valge habe uljalt lehvimas, ja röökis kolmes kohalikus keeles täiest kõrist roppusi nagu mitšman Volkov peale seda, kui miilitsad teda ükskord sadamakõrtsis avaliku korra rikkumise eest kinni pidada üritasid. Ivari enesetunne läks paremaks, sest see kõneviis oli talle äravahetamiseni tuttav. Järelikult on siin keegi omadest! Kindlasti teab mehike, kust siin hommikusel ajal peaparandust saab? Ivar kiirendas sammu ja üritas tema ees kõndiva kääbusega tutvust sobitada. Päkapikk Doktor, sest tema see oli, sai Ivarist hästi aru. Doktor oli haritud päkapikk, kuigi tema haridustee oli omal ajal temast olenevatel põhjustel katkenud. Ta oli joomisrände käigus külastanud mitmeid erinevaid paralleelmaailmu ja tundis hästi võõraid maid ja kultuure. Mitmelgi korral ei leidnud ta ise ebakainesse olekusse sattununa enam ussiauku üles ega pääsenud Külla tagasi. Siis tuli tal maalaste juures aega parajaks teha ja nende tavasid ning harjumusi tundma õppida, kuni haldjate ehitatud interdimensionaalse telepordi turvaväravate võlusõna ehk passvöörd uuesti meelde tuli ning ta taas koju tagasi pääses. Doktor haistis tuttavat olukorda, triibulise särgiga tüüp ilmselt samasuguse portsu otsa sattunud, sest kaugelt oli näha, mis mure meest vaevab ja lahke päkapikk pakkuski talle oma oinasarve kujulisest esmaabiplaskust ühe korraliku lonksu kanget omapruulitud kadakamarjanapsu. Vähe sellest, varahommikune kaasteeline tundus talle mingist varem külastatud paralleelmaailmast kahtlaselt tuttavana, sest Doktorile hakkasid meenuma  öösel kella nelja paiku aset leidnud kõige huvitavamad filosoofilised dispuudid ühes alkoholiaurudest tiines köögis, milles osalesid  samasugustes triibulistes särkides maalased. Päris kindel selles Doktor muidugi ei olnud, sest dimensioonis nimega Maa elavad inimesed näisid talle kõik nii ühte nägu, eriti oma köökides kella nelja paiku öösel, kuid selles tüübis leidus kahtlemata midagi varem kogetud. Võõras mekutas kadakamarjajooki, elavnes, krabas siis sarve enda kätte ja jõi plasku ühe sõõmuga tühjaks, seejärel nuusutas varrukat peale, ohkas kergendatult ning kõndis reipal sammul edasi. Doktor, siiski peaaegu kõrgelt haritud mees, pani esialgu sellist matslikkust pahaks ning tahtis teda tugeva võmmuga kuklasse kostitada, aga siis ta mõistis, et tegemist oli inimesele sarnaneva olendiga paralleeluniversumist Maa, teisiti sõnastatuna salapärase kosmilise külalisega ehk tulnukaga, mitte kohalikke olusid hästi tundva Külaelanikuga, kes oskaks autoriteetidega ringi käia! Ega neilt tolgustelt saagi mingit peent käitumist eeldada, selliste pärast päkapikud omal ajal Maalt minema teise dimensiooni elama kolisidki.

Ivar jätkas oma teekonda ja varsti jõudis ta metsa äärde. Seal lonkis talle vastu naabripoiss Timo-Cevin, mille peale Ivaril läks meel kohe rõõmsamaks. Lõpuks ometi üks tuttav nägu keset metsikuid seiklusi tundmatus ohte täis maailmas! Kui see ikka oli Timo-Cevin? Muidu olid nad sarnased nagu kaks tilka vett, nokamüts peas, jäme lamedaks taotud vuhvelkullast kett kaelas ja samasugused tätoveeringud üle terve kere, ainult tüüp oli palju karvasem ja füsiognoomia oli samuti paigast ära. Esialgu kandis Ivar selle hommikuse pohmeluse arvele ja hõikas sõbramehelikult Timo-Cevinit meenutava olendi suunas: „Timm, sina ve?“ Siis jäi Ivar teda silmitsema ja päris hämminguga:„Kurat, oleks nagu tuttav patsaan, aga miks sul nii suured silmad on? Miks sul nii suured kõrvad on? Miks sul nii suur suu on?“ „Mine munni!“ teatas arvatav Timo-Cevin selle peale konkreetselt ja lisas: “Ära ei tunne vä? Mina olen Hunt Metsast! Mind tunnevad siin kõik! Mis vahid, debiil? Anna suitsu või tõmba nahhui!“ „Vaivai, kui dembliks siin mõned ennast on ära joonud,“ pahandas Ivar ja võttis sambomaadleja asendi sisse nagu ta Anfissat lugematuid kordi oli näinud võitluseks valmistuvat. „Sa, tatt, ei taha teada, kui kiiresti ma löön!“ Hunt kostis vastu: „Vähem möla, pikem samm!“ Samal hetkel käis kõva pauk ja Ivar lendas kellukeste helinal Hundilt pea piirkonda saadud paremhaagi mõjul otse läbi interdimensionaalse lõhe Maale tagasi. Kõik käis nii kiiresti, et isegi passvöördi ei küsitud seekord. Helepunase juuksepahmakaga Punamütsikese ema purunes tema peas tuhandeks killuks. Teadlased peaksid sellist aine atomaarset olekut täpsemalt uurima, ilmselt oli tegemist kontiiniumi ja kvantide omavahelise kiire kohavahetusega, aga see, lapsed, on juba kõrgem füüsika, millest isegi kuulus akadeemik Starohujev raskustega aru saab!

***

Ivar maandus kahetoalise korteri magamistuppa oma voodisse ja tuhandeks killuks purunenud leekivpunase juuksepahmakaga Punamütsikese ema võttis taas valjult norskava Anfissa kuju. Nüüd tuli Ivarile kõik meelde. Ta oli peale ränka filosoofilist dispuuti tavapäraselt uinunud oma köögis, toitude ja jookide riismete all lookas jõululaua taga. Vanarahvas oleks selle peale öelnud – laud on nagu äke, head ja paremat täis, pudel pudelis kinni. Kuid siis oli tema kööki avanenud tippfüüsikute poolt prognoositud hüpoteetilisele multiversumile viitav paralleelmaailmade vaheline interdimensionaalne lõhe. Lõhe oli suur ja lai, algas otse kapi ja pliidi vahelt ning kulges risti üle köögi. Kuigi tippfüüsikud räägivad ussiaugust, siis sellel nähtusel ei olnud tavapärase ussiauguga suurt midagi pistmist, vaid sedamööda oleks saanud transportida müütilisi dinosauruseid, kelle olemasolu oli akadeemik Starohujev kord perpetuum mobile, igijoodava vedeliku, otsinguil avastanud. Jõulud on teatavasti imede aeg. Jõulumüsteeriumi käigus oli sellel korral Ivarile alkoholiga eksperimenteerides saavutatud teispoolsus avanenud mujale, kui tema vanade tuttavate, kollaste ja roheliste kuradikeste juurde. Valgete krepptiibade sahinal liugles lõhest välja Hea Haldjas ja jäi söögilaua kohale keset sähvivat haldjatolmu otse Ivari ette hõljuma. Ta võttis oma võlukepi ja togis sellega Ivari sülditaldrikusse vajunud nina. „Äratus!“ lausus haldjas sulnil häälel. „Mähh??“ pruuskas Ivar, kui hägune mustvalge pilt nagu tema kuulsal teleril „Berjozka“ talle pikkamööda ette tulema hakkas. „Mida sa tahad?“ küsis ta haldjalt. „Magada ka ei lase, vana kõõm! Kas sa oled korteriühistust? Meil on üür makstud ja veemõõtja näidud esitatud.“

Hea Haldjas sattus kimbatusse. Tegelikult polnud teda haldjakoolis õpetatud poolenisti laual magavate määrdunud meremehesärgis alkoholijoobes tüüpidega toime tulema, aga kuna oli Jõuluaeg ja teised haldjad olid olnud tööga väga hõivatud, oli sellele aadressile just teda, värske haldjakooli diplomiga pärjatud noorhaldjat saadetud. „Küsimus ei ole ju selles, mida mina tahan, vaid selles, mida Sina tahad?“ vastas haldjas lõpuks diplomaatiliselt. „Mina tahan praegu üht punamütsikest, marineeritud seeni ja hapukurki sinna kõrvale ning kui sa palju mölised, siis ka veel sulle üle tahi anda!“ ägestus sügavast unest üles aetud tusane Ivar, kes oli parajasti näinud ilusat unenägu paradiisisaarest, kaunitest nappides bikiinides tibidest rannaliival ja lõppematust alkokrediidist rannaäärses baaris, sellises, mida nad seal välismaa filmides tavaliselt näitavad. Hea Haldjas sattus segadusse. Haldjakoolis olid nad läbi võtnud küll erinevaid kursuseid, kuid Lauaviina tutvustav elementaarkursus polnud nende tihedasse õppeprogrammi enam  mahtunud. Punamütsikest? Mis mõttes? Haldja teada oli Ivar hetkel juba seaduslikus abielus Anfissaga. Aga on müstiline Jõuluaeg ja ta peab kliendi soovi rahuldama. Alles oli neil office’s toimunud kliendi rahulolu-uuringu tulemuste analüüs, sest Haldjamaal olid nad hakatud ISO-juhtimist juurutatama ja kliendirahulolu indeks oli tõstetud prioriteetseks näidikuks. Midagi annab kindlasti korraldada, mõtles Hea Haldjas, tõstis võlukepi, puudutas sellega Ivari pead ja kadus võlusädemete pilve! Õhus oli tunda osooni, odekolonni ja millegipärast ka väävli haisu. Ivar tundis, kuidas tuba äkki pöörlema hakkas, ta ise sulgkergeks muutus, õhku kerkis ja järjest kiirenevas keerises interdimensionaalsesse lõhesse imeti. Lõpuks saabus kõrvulukustav vaikus ja keerlemine lakkas. Ivar avastas end lina all pehmel pinnasel, punase juuksepahmaka kõrval. Jebittvajumatt, kus ikka inimesega vahel juhtub! Saabunud on jõulud – imede aeg …

Tuttavaid  tüüpe paralleelmaailmadest 🙂

Vapper Kääbik ja päkapikkude raudteeplaan

@jolli&ckrabat
Aegade jooksul oli Metsa elama kolinud igasuguseid imelikke tüüpe. Maa all urus, Lumivalgekese häärberist kaks krunti edasi, elas Kääbik. Siinkohal peab kohe täpsustama, et ta ei elanud mitte mõnes ilges räpases niiskes urus, mis on täis ussipuru ja kõduhaisu, aga ka mitte paljas kuivas liivaurus, kus pole midagi istumise alla panna ega söögikraami käepärast võtta. Kääbik elas kõigi mugavustega kolmetoalises kääbikuurus, mis tähendas komisjonipoest ostetud kasutatud Poola nahkmööblit ja nõukaajal ametiühingu loaga soetatud saepuruplaadist polüesterkattega seinasektsiooni, mida kaunistasid pulmakingiks saadud Tšehhi kristallist karahvin koos klaasidega ja Saksa DV maalitud fajansstaldrikute komplekt. Riiuli ehteks oli aga kohustuslik kirjandus ENE (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia) ning A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ köidetega. Kumbagi neist polnud Kääbik seni avanud, sest kes see loll siis raamatuid loeb ja tühja-tähja peale kallihinnalist aega raiskab? Need on otse loomulikult naabritele näitamiseks! Las näevad, kui erudeeritud on majaperemees, kui palju on tal raamatuid! See-eest nägid puutumata jäänud köited veel aastakümnete järel välja nagu oleksid nad alles eile ostetud. Tervet seina täitva seinasektsiooni ülemist serva oli aga palistamas rariteetne välismaa õllepurkide kollektsioon, mida vahel harva Külast välja saanud kääbikud Linnast külakostiks tõid. Kuigi Kääbik polnud Tammsaare teoseid veel avada jõudnud, ajas ta võimalusel ikka tõde ja õigust taga, sest sageli kippus nii olema, et kui tõde oli tema poolel, siis õigus oli sattunud hoopiski kellegi teise poolele või vastupidi, kui Kääbikule puhas õigus näkku paistis, oli tõde parajasti kusagile jalutama läinud ning polnud teist käepärast võtta. Oma õiguse tagaajamine oli aga kääbikutele selline auasi, mis oli lausa rahvusspordi mõõtmed võtnud, seepärast olid kääbikute kohtuveskid alatasa ülekoormatud ja jahvatasid aeglaselt.

Kääbik oli äsja lõpetanud maitsva munaroa taldrikule kühveldamise ja laskis parajasti mõnusasti ennelõunast peeru, kui tema uru avaust katvale metallist turvauksele tungivalt prõmmiti. Kääbiku laup kattus hirmuhigiga, sest talle meenus vanavanaonu Bilbo Bagginsi käest suulise pärimusena kuuldud loost see saatuslik päev, kui need isand Tammiskilbi ülbeks läinud päkapikuraisad ette hoiatamata Bilbo majapidamisse sisse sadasid, kogu hoolega aastavahetuseks varutud sõstraveini ära jõid ja sahvri tühjaks sõid. Neid hirmu- ja õudusjutte oli kuulnud terve kääbikute sugu ja elas sestpeale alatises hirmus, et ühel päeval võivad päkapikud tagasi tulla. Selles hirmus elada oli hullem kui kartuses maailmalõpu ees, mis kääbikute õnneks ikka ja jälle edasi nihkus ning väljakuulutatud päeval mitte kunagi ei saabunud. Lõpukuulutajad pidid pärast järjekordse maailmalõpu ärajäämist eelmise väljahüütud kuupäeva uuega asendama, mille kokkuleppimine kõrtsilaua taga alati tuliseid diskussioone tekitas ning teinekord jõuti isegi füüsilise arveteklaarimiseni, kelle lõpukuupäev see ikka kõige õigem on. See muidugi ei vähendanud karvavõrragi maailmalõpukuulutajate usaldusväärtust ootajate silmis, sest kui ikka midagi väga näha loodetakse, küll see siis ükspäev ikka saabubki. Nüüdseks oli Kääbik õppinud päkapikke vältima ja oli igaks juhuks Linnast terasest turvaukse tuua lasknud, et ükski soovimatu pagulane tema rahu häirima ei saaks tulla, kuid uksele trampimine ei lõppenud ja Kääbik vedas ennast lõpuks esikusse vaatama, et mis keberniit seal õues siis nüüd toimub?

Ukse taga seisis salkus olekus sugulane Külast, kääbikust ettevõtja Kulla-Kusti. Tundus, et tulemisega oli mehikesel väga kiireks läinud, sest kallis sugulane oli saabunud lausa maikaväel, kuigi oli kätte jõudnud juba oktoobrikuu ja ilm oli jahedavõitu. Kääbik ei saanud veel teregi öelda, kui Kusti talle juba mingid paberid nina alla torkas ja kähiseval häälel käratas: „Kõigepealt kirjuta alla ja siis loe läbi! Sa vaata, mis raisad teevad!“ Kääbik asetas prillid ninale ja veeris: „Arengu… kava…“ Nii kuradi keeruline. „Millest see räägib?“ küsis ta suurema entusiasmita, sest näha oli, et materjal oli mahukas, keerulises keeles ja tiheda tekstiga, kuid Kääbikul oli funktsionaalse lugemisega raskusi, nagu oli talle kunagi öelnud tema põhikooli emakeeleõpetaja. „Püha müristus! Sa veel küsid! Kas sa tõesti lehti ei loegi? Lolli-TV-d ei vaatagi? See on see linnameeste arengukava ju!“ röögatas Kusti. „Raudtee tuleb! Vaat mida see tähendab! … Kõigepealt raudtee ja siis? … Pagulased! Paadipõgenikud! Eurooplased! … Kõik tulevad siia. Meie maavarad viiakse kiirrongiga minema! Kõik kruus, savi ja põlevkivi!“ põrutas mees ühe kopsutäiega, ise näost punane nagu peet. „Ja tead veel mis! See kuramuse raudtee ehitatakse otse läbi meie Küla ja täpselt üle minu kapsamaa!“ sisistas Kusti, kellel oli vahepeal hapnik otsa saama hakanud, siniseks tõmbunud huultega. „See paber siin on aga petitsioon! Nüüd võta ja kirjuta alla, MEIE siin ei taha mingeid kuradi eurooplasi, pistku see raudtee endale täies pikkuses sinna samusesse!“ Edasi järgnes paar krõbedamat väljendit poliitikute, partei ja valitsuse aadressil, aga säästame sellest oma lugejaid, kes võivad kindlasti neid sõnu endale ette kujutada. Niipalju ütlen, et veel vähe kujutasite!

Sest kui on juba kapsamaa ohus, siis on ohus ka isamaa, sellest sai Kääbik väga hästi aru! Kusti ei mallanud oodata: „Näh, mida sa jorutad seal?“ kiirustas ta sugulast takka. „Kõik TEISED on juba alla kirjutanud!“ „Kas ikka kõik või?“ uuris Kääbik ettevaatlikult. „Muidugi, kõik! Vaata ise kui prominentsed kääbikud on oma seisukoha julgelt välja öelnud! Kõik näevad kohe, kelle allkiri on siit puudu, kui sa alla ei kirjuta,“ argumenteeris Kusti nüüd juba pisut rahulikumalt. „Sa mees üldse saad aru, mis meie Külaga juhtub, kui siia tuleb raudtee? Need kuramuse eurooplased trambivad siin kõik maatasa! Me ei pääse enam oma kapsaste juurde ja sureme nälga, sest raudtee lõhestab küla pooleks nagu Berliini müür Saksamaa. Neid rajakaid on sealt Euroopast sadu tuhandeid tulemas, aga meid on ainult käputäis, ei meie neile vastu saa. Tulevad ja tallavad su lilled maha ja õgivad tikrid ära. Rabarbarist ja õuntest ei hakka rääkimagi, kõik pannakse p…e!!! Tuleta meelde, mida Bilbo rääkis! Kas sa ikka tead, kelle käpa all on kogu Euroopa?“ Siinkohal tasandas Kusti häält ja vaatas vilksti kahele poole ja korra ka üle õla tagasi. „Noh kelle siis?“ küsis Kääbik. „Päkapikkude!“ sosistas Kusti ja hakkas taas hingeldama. „Kas sa pole „Küla Kellast“ nende salaplaani lugenud? Päkapikud tahavad meid paljaks röövida ja esivanemate maalt minema kihutada! Peame nende vastu Küla ümber ehitama kõrge raudbetoonist müüri ning palkama jääkarud seda valvama. Seda nimetatakse siseturukaitseks. Kui me oma turgu ei kaitse, siis on siin varsti kõik kohad odavaid aiapäkapikke täis!“ teatas Kusti tähtsalt.

Kääbik jäi mõttesse. Ühelt poolt oleks tahtnud Kustile heameelt teha ja raudtee vastu allkirja anda, aga teisalt oleks tahtnud ka rongi näha läbi Küla vuhisemas. Rong oleks toonud kaasa kaugete maade hingust, Bilbolt päritud kahtlased geenid vemmeldasid, kuid Kulla-Kustil oli ette näidata tugev argument allkirja andmise poolt – kõik teised olid allkirja juba andnud ja kääbikute jaoks oli oluline, et üks kääbik teise kääbiku ära tunneb. Kui ta nüüd alla kirjutamata jätab, siis panevad Teised seda tähele ja jätavad meelde. Kääbik mäletas hästi, mis oli juhtunud vanavanaonu Bilboga, kes oli päkapikkude ahvatlustele järele andnud, Külast lahkunud ja laia ilma seiklema läinud. Pärast ei tahtnud Teised teda enam ära tunda ja ta pidi haldjate juures vanaduspäevi veetma. Pealegi oli Kulla-Kusti väga austatud kääbik, pärines vanast ja auväärsest ajukääbikute soost ja oli mõni aeg tagasi kääbikute poolt koguni Linna uut kuningat valima saadetud. Kusti oli kuulus selle poolest, et laskis hääletuskasti tühja ümbriku, hääli ei saadud kokku ning kuningas jäigi valimata. Tühja hääletussedeli võttis Kusti aga teistele näitamiseks Külla kaasa, raamis selle ära ning pani elutoa seinale kõigile vaatamiseks väljanäitusele. Nii tähtis mees oli Kusti!

Kääbik mõtles järele, et ta oli varemgi allkirju andnud, aga alati millegi vastu. Talle ei meenunud ühtegi seika, et ta oleks iialgi millegi poolt allkirja andnud. Ta oli protesteerinud laia neljarealise maantee vastu, mille päkapikud tahtsid Linna ja Küla vahele ehitada, aga tänu kääbikute aktiivsele vastasseisule ei läinud see läbi ja nad võisid endiselt, nagu nad olid seda teinud sajandeid, Linna sõita mööda käänulist ja auklikku metsateed, mille äärsed kraavid olid täis kokku põrganud vankrite rususid ja lõpnud hobuste laipu. Ta oli ka protesteerinud Sajusaartele ehitatava silla vastu, sest, nagu Kusti seletas, saavat silda pidi saartele liiga kiiresti sõita, aga rahvas tahtvat sõita sajanditevanuse pargasega, mis kuulus Kulla-Kustile ja millega sõit võttis mitmeid päevi aega, kui ta just parajasti remondis polnud. Selle ajaga sai sadamas kõik külajutud ära räägitud, mille tulemusena kääbikud said teada, mis elu on. Kas mööda silda sõites oleks selleks kõigeks aega leitud? Kääbik oli allkirja andnud ka uue elektrijaama ehitamise vastu, et nad saaksid endistviisi peeruvalgel majapidamistöid teha, sest sedaviisi olid nad Külas toimetanud juba sajandeid. Ei leidunud asja, mille vastu Kääbik ei oleks varem oma allkirja andnud ja nii oli neil õnnestunud säilitada oma esivanemate traditsiooniline eluviis ning kõik uus ja innovatiivne ehk kääbikute keelde tõlgituna võõras ja vaenulik, oli kääbikute elualadelt edukalt eemal hoitud.

Kääbik otsis üles paljukannatanud vana tindisulepea, millega ta oli varemgi lugematuid allkirju andnud. Kusti aga vatras edasi: „Kujutad sa ette, need europäkapikud ei taha isegi, et meie, kääbikud, raudtee ehitamise kinni maksaksime, vaid lubasid kõik ise kinni plekkida! Kes seda varem kuulnud on? See on kahtlane! Meie nende raha ei taha, las annavad kõik nälgivatele kreeklastele!“ deklareeris Kusti, kes oli ennast üles kütnud ja lasi aga edasi: „Siin ongi konks peidus! Tahavad varjata, et me teada ei saaks, et maakera on tegelikult lame, mitte ümmargune nagu nad meile puru silmaajamiseks on koolis õpetanud! Kui me ise ehitama hakkaksime, näeksime ju kohe ära, et rööpad tulevad palju lühemad kui hinnapakkumisel oli. Hind aga tehti ümara maakera järgi, sest mööda kumerat serva tuleb tee palju pikem kui otse! Küll ma juba neid päkapikkude trikke tean!“ Seda, et maakera on lame, teadis nüüd Külas iga viimane kui kääbik. Selle teadmise, päkapikkude maailmavalitsemise plaani, oli Doktor, kes oli ise küll päkapikk, aga siiski paljude poolt austatud kui Küla kõige targem mees, kunagi purjus peaga Kustile õllelauas välja lobisenud, kui viimane talle kasti õlut lubas välja teha, sest tal omal ei olnud kunagi raha, et õlut osta. Muidu pidasid päkapikud ennast teistest paremateks ja naljalt kääbikutega kõrtsis ühte lauda ei istunud, kuid siis vennastusid kergesti, kui neile välja tehti. Kusti pani Doktori jutu kõik ilusasti kirja ja avaldas “Küla Kellas”, mille järel salaplaan kohe päevavalgele tuli.

Kusti haaras kahvli ja haukas mitu mehist suutäit Kääbiku juba külmaks läinud munaroast, enne kui jätkas: „Miks mina ei saa minna mööda rohtunud rada oma kapsamaale, nii nagu ma olen seda kogu aeg lapsepõlvest saadik teinud, vaid pean selleks mingit raudteed ületama ning vaatama enne vasakule ja siis paremale, et rongi alla ei jääks? Me oleme sajandeid ilma raudteeta hakkama saanud ja kääbikute sugu on kindlalt püsinud. Nüüd tahavad nad raudtee Euroopa rööpmelaiusele viia ja see on eriti salakaval plaan, sest kuidas ma siis Leningradi turule pääsen? Tegin seal vanasti kapsastega head äri, terve Leningrad kiitis Kulla-Kusti kapsaid, aga mis praegu on? Konkurentsi kardavad! Oled sa üldse neid eurokapsaid ostnud? Need on nii keemiat täis pritsitud, et isegi kapsaussid on seal plastmassist! Sa näed ju, et selle uue raudtee mõte on minu kapsamaa hävitamine. Meie, kääbikud, peame kokku hoidma!“ See oli jällegi tugev argument raudtee vastu. Sajandeid olid kääbikud elanud teadmisega, et meie ei taha teist midagi teada ja teie ärge tahtke meist ka ja see oli kääbikute soo muutnud vastupidavaks ning jätkusuutlikuks! Kääbik kastis sulepea tindipotti ja maalis hoolega Kusti poolt antud allkirjalehele oma pookstavid. Ta oli endaga rahul, sest vapper tegu oli sellega kirja saanud ja teiste kääbikute respekt jälle välja teenitud! Taome raudteed atradeks! Nüüd oli see siis jälle ära tehtud. Ei progressile!

Europäkapikud tulevad 🙂

Jõulumärchen II – Punamütsikese kadunud jõulud

@jolli
Jälle oli käes jõuluõhtu. Punamütsike lösutas diivanil ja näppis jõuetu käekesega telekapulti. Piigal oli alks ammuilma otsa lõppenud ning sellest ja kõigest muust stress kurjoosum peale tulnud. Muinakas Grinchist, kellele ei meeldinud jõulud, oli lõppenud ja koguperefilm “Visa hing” kaks oli just algamas. Ilmselgelt sümpatiseeris see roheline värdjas Grinch Punamütsikesele hetkel rohkem. Visa hinge superkangelane Bruce Willis jäi kuidagi kaugeks ja pani pea veel rohkem valutama. Vist sellepärast, et Punamütsike ise ei olnud oma isiklikku valge maikaga, sorry, hobusega printsi veel kohanud. Teleseriaalis “Armastust otsides” käis kõik palju lihtsamini – noormees ja neiu regasid saatesse, said in real life kokku, armusid, abiellusid ja sõitsid ära muinasjutulisele pulmareisile seitsme maa ja mere taha. Mitte nagu neil Külas, kus noormees ja neiu võisid isegi kokku saada, armuda ja abielluda, aga ära sõita ei olnud neil võimalik, sest isegi siis, kui noored kaalikapõllul või Kulla-Kusti nurgapoes ületunde tegid, ei jätkunud säästetud rahast Välismaale sõiduks. Tegelikult võis välismaaks nimetada iga kohta, mis algas kohe küla heinamaade tagant, sest külarahvas sealt kaugemale palju ei käinud. “Minu küla on minu kindlus”, kõlas Küla vanasõna. Kõik, mis jäi väljapoole, oli ähvardav ja kauge ning sealt tulid Külla Halvad Asjad.

Vahel harva oli mõni külapoiss julgenud külast väljas asuvasse Suurde Maailma minna, Soome küprokki panema või Saksamaale autot tooma. Sellistest kangelastest jutustati veel kaua lugulaule! Ega külarahvas päris täpselt teadnudki, kus need Soome ja Saksamaa asuvad, sest geograafia polnud kunagi nende tugevaimaks küljeks olnud. Linnast saadetud geograafiaõpetaja oli peale esimest kooliveerandit külaeluga kohanematusest depressiooni langenud, jooma kukkunud ja hariduspõllud sööti jätnud. Rahvas rääkis, et kõigele lisaks olla ka lolliks ära läinud, sest kui juba alguses nii tark olla, siis ega see heaga küll ei lõpe! Nüüd nähtigi teda vaid aegajalt täiskuu aegu ihualasti hullunult külakiigel ülevõlli kiikumas ja kriiskamas, et: “Ta liigub siiski!” Selle sügavmõttelise lause autoriks peeti Linnas ekslikult kedagi itaallast Galileo Galileid, kuid külarahvas teadis, et tegelikult kiitis niimoodi kundedele oma Saksast uueks tööautoks toodud kolmkümmend aastat vana mersut hoopiski Küla voorimees takso-Prits.

Takso-Prits ehk Munatänava Priidik oli Punamütsikese emale noores põlves kõvasti külge löönud. Kellelgi Külas ei olnud nii stiilseid viie triibuga Adidase dressipükse, nii paksust kassikullast kaelaketti ega nii vingeid vuntse nagu olid Takso-Pritsul, kes oli selle auväärt hüüdnime välja teeninud, kui Soome kaudu Saksamaale tööle läks ja sealt suvetöölise palga eest mersu tõi. Mis tööd Priidik Saksas tegi, seda ta eriti rääkida ei tahtnud. Isegi purjus peaga, kui teistel meestel silmadesse sära tekkis, keelepaelad valla läksid ja hääled nii valjuks läksid, et külakõrtsi katus lendu tõusta ähvardas, jäi Takso-Prits sõnakehvaks. Eks sellel Saksas “esimese miljoni” teenimisel Munatänava Priidiku autoriteet Külas tugineski. Naiste saunas teadsid külamutid  rääkida, et mees olla koguni “maafias” olnud. Teised jälle väitsid, et Takso-Prits oli Venes kellegi autoriteetse isiku eest, kes ise vangi minna ei tahtnud, suvi otsa kinni istunud ja saanud mersu tollelt tänutäheks. Oli see nüüd nii või naa, kes seda teab, kuid autoriteeti jätkus tal Punamütsikese ema ees kindlasti, sest noormees oli viks ja viisakas, nuuskas alati peenelt kahe näpuga, aga kunagi kätt oma uhkete dressipükste külge puhtaks ei pühkinud – kohe näha, et härrasmees. Lisaks oli tal suitsuaukudest puretud nahkistmetega mersu, millega isegi Punamütsikese ema oli Küla burgerikioski, mida külarahvas lihtsalt burksiputkaks kutsus, ümber sussi vilistanud, kui Priidik teda kaineks rookiks “baranka taha” kamandas.

Priidik oli külainimeste sõnavara mitmete välismaalt kaasa toodud uudissõnadega rikastanud. Temalt pärines ka väljend, et viga on “rooli ja pedaalide vahelises tihendis”, kui keegi oma autoga õigesti sõita ei osanud. Võll, kardaan, pidur, aga ka piider, urood ja dolbajoob, milliseid tehnilisi termineid kasutas ta kaasliiklejate kohta küllalti vabal skaalal, nii et sama lause sees võis teise auto juht olla korraga nii “piider” kui ka “dolbajoob”, olenevalt sellest, millist kurja too takso-Pritsule liikluses teha oli jõudnud. Roolis olles kadus Priidiku muidu loomupoolne unisus nagu tina tuhka. Käsi klammerdus käigukangi külge, uimastesse silmadesse tekkis säde, pilk sihtis esiklaasist välja, kergelt haiglane võdin läbis keha ja tohututes kogustes stressihormoone ründas ajust vereringlusesse… Hoidku alt, kes julges Takso-Pritsule liikluses jalgu jääda… “Türa, süda on sul haige vä?” urises ta eesliikuja peale, kui see Küla ainsama valgusfoori alt kohe esimese kollasega minema ei saanud. “Nägid, nägid jah, mis see urood teeb?”, kommenteeris teist juhti, kes Priidiku arvates midagi valesti tegi. “Piider!”, kraaksatas ta läbi autoakna kolmandale. “Tulen, panen sulle kohe lõuksi vä?” pidas meeles neljandat, andis siis gaasi ja sööstis minema. Kõik see nägi välja nagu möirgaks näljane loomade kuningas lõvi oma alamate peale. Tegelikult takso-Prits muidugi nii vapper mees ei olnud, lihtsalt peale auto leiutamist kellegi Mercedes Benzi poolt sai inimkonna parim osa autos ennast turvalisemalt välja elada, kui näost näkku arvamusi vahetades. Seda võiks ka omamoodi vihateraapiaks nimetada, sest ennast rooli taga avanud kaaskodanik ei karju enam pärast kodus oma naise, laste ja koera peale, on rahulik ja leebe, sest kõik sarvilised ja karvased vägisõnad maandusid lähedaste asemel rooliratta ja esiklaasi peale.

Takso-Prits oli nüüd, kaunis hiliskeskeas, oma noorpõlveaegsete pruutide peale mõtlema hakanud. Eriti sageli mõtles ta aga Punamütsikese ema peale ja nende koos veedetud tormilistele nädalatele. Niisiis riietuski Takso-Prits moekasse punasesse Ferrari logoga dressi, ostis nurgapoest kolm pudelit hundijalavett, murdis mingilt teele jäävalt ilma aiata peenralt lilleõie moodi taime ja suundus Punamütsikese ema vaatama. Esimese pudeli tühjendas Takso-Prits juba teepeal, reispassiks. Teise võttis ette Punamütsikese ema maja trepil, julgustuseks. Kolmanda kavatses ta majaprouale kingituseks viia. Uksele koputamine tulemusi ei andnud, küll aga märkas Priidik, et ülemisel korrusel põles tuli. Kui eelmisel aastal külavanema algatusel Külale slõuganit ehk lööklauset valiti, sest igal enesest lugupidaval külal peab ju välismaa rikaste turistide ligimeelitamiseks oma müügilause olema, kinnitatigi selleks “Heade Mõtete Küla”. Nüüd töötas slõugan täiega, sest peale kahte viina tuli häid mõtteid kui küllusesarvest. Takso-Prits tuli nutikale ideele redelit pidi katusele ronida, et sealt otse rõdule hüpata ja roos hambus, nagu mõni Ladina-Ameerika hidalgo, oma senjoriita ette ilmuda. Priidiku välja mõeldud “Alkohol annab tiivad!” külavanema slõuganikonkursil kahjuks valituks ei osutunud, aga siiski saavutas hääletusel auväärse teise koha.

Niimoodi, pea täis lennukaid mõtteid, roniski mees katusele ja hakkas tasapisi väikeste fokstrotisammukestega mööda katuseharja eesmärgi suunas edasi kõndima. Nooruses külastatud peotantsukursustest oli siinkohal palju abi, sest kui sa käid katuseharjal, siis on väga tähtis hoida tasakaalu. Elementaarne ju! Kõik see suurepärane plaan oleks ilmselt olnud määratud õnnestumisele, kui mitte teele ette poleks jäänud korsten, millega kohtumiseks polnud Priidik ette valmistunud. Kuna ilm oli juba piisavalt pime, ei arvestanud Takso-Prits sammupikkust õigesti, takerdus kinganinaga mingisuguse katuseplekist välja turritava naela taha, kaotas tasakaalu ja kukkus – oh õudust, pea ees korstnasse! Õnneks oli korsten veel vanakooli mantelkorsten, selline suur, avar ja küttelahenduse seisukohalt ebaefektiivne masinavärk, mistõttu maandus Takso-Prits suure kolinaga koldes nii et pool tuba oli tuhka, tahma ja ebemeid täis. Hea veel, et kamin ei küdenud!

Puristades, turtsudes ja oiates ronis Takso-Prits koldest välja. Need, kes veel Jõuluvana mäletavad, teavad, et ka sellele taadile omistatakse võimet ühe öö jooksul korstna kaudu kõiki maailma lapsi külastada ja kingitusi jagada. Takso-Prits oma punastes dressides ja nõgise ninaga nägi küll pigem välja nagu Jõuluvana abiline Must Peeter, kes hiljuti Hollandis poliitilistel põhjustel Jõuluvana meeskonnast ära koondati. Parasjagu oli koju jõudnud Punamütsikese ema, kes tahmases vuntsidega punadressimehes oma kunagist peigmeest ära tunda ei tahtnud ja kutsumata külalise ilma pikema tseremooniata eesukse kaudu välja viskas, kuigi õnnetu vajanuks hoopis esmaabi, sest oli korstna kaudu koldesse kukkudes mitmeid pindmisi vigastusi saanud. Saa siis nendest naistest aru! Maha kukkunud pudeli hundijalaveega leidis aga kolina peale kohale tulnud Punamütsike. Korstna kaudu tulnud jõulumees oli tema jaoks kingi kaasa võtnud. Piiga tuju läks kohe rõõmsamaks ning salamisi pudelist rüübates stress kurjoosum taandus, kuid ühtlasi läks mingil hetkel ka pilt eest ära ja mis edasi sai ning kuidas ta lõpuks Hundi juurde voodisse sattus, ta hiljem ärgates enam ei suutnudki meenutada. Niimoodi läksidki Punamütsikese jaoks sellel aastal Jõulud kaduma… Uudist korstna kaudu tulnud jõulumehest refereeeris Küla kogupereajakiri “Küla Kell”, mis pool lugu ise valja mõtles ja teise poole omalt poolt juurde pani…

Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele

@jolli&ckrabat, featuring ut
Sellest ajast, kui Punamütsike veel muinasjutumaailmas elas, oli juba mitu head aastat kulunud ning vahepeal oli ta suureks neiuks kasvanud, kellel külarahva silmis oli tekkinud nii tissi kui tussi, nii feimi kui respekti ja seda kõike mitte vähe, sest külapoisid käisid tema pärast burksiputka ees kaklemas. Ilmselt tuleb see geenidest, teadis Küla kõige targem mees Doktor rääkida.
Nüüd istub Punamütsike, kõrvaklapid peas, omas toas kušetinurgal muti laenuga muretsetud majas metsaveerel ja näpib nutitelefoni. Ema tuleb uksele ja hüüab: “Punamütsike, mida sa seal teed?”
Punamütsike ei kõssagi. Tema pilk jälgib klaasistunud pilgul mobiiltelefoni ekraani ja pöial tegeleb hoogsa sõnumineerimisega.
“Punamütsike, ma räägin sinuga!” Mitte muhvigi! Lõpuks ei pea ema enam vastu, läheb Punamütsikese juurde ja rebib tal telefoni käest. Too saab vihaseks ja käratab:
“Haige oled ve? Mida sa teed, faking bitš??? … Mul on Fessaris tšättimine pooleli!!!”
“Sa tšätid seal juba terve päev otsa! Ole hea tüdruk ja mine vii vanaemale veini ja pannkooke. Ta on jälle nina täis tõmmanud ja ei jaksa ise poodi minna!” lausub ema, kiiruga huuli trendikalt siniseks värvides.
“Aga miks sa ise ei lähe?” vingub Punamütsike.
“Mina ei saa, pean volikogu istungile minema!” teatab ema ja tormab erkpunaste lokkide lehvides ja mustade võrksukkade sahinal toast välja, parfüümipilv järel. Punamütsikese ema on ikka veel väga-väga ilus naine… Tütar on emaga väga sarnane ja punane värv on mõlema lemmik.
***
Punamütsikese ema enam Metsas ei elanud, sest peale tundmatust jahimehest rasedaks jäämist ja ema juurest suure tüliga väljakolimist, oli ta endale Küla servale tammemetsa äärsele kaalikapõllule, mille Linnast tulnud kinnisvaraarendaja Olevipoeg, kuulsa Kalevipoja Aiku onupoeg, buumi ajal odavaid maju täis ehitas, küprokist ja võileivatikkudest eramu ostnud. Majaostuks pidi ta raha laenama ja siin tuli appi Küla nurgapoe pidaja Kulla-Kusti, kes oli vahepeal äri laiendanud ja privaatpankuriks hakanud. Kusti teadis, et kuigi pangad ise midagi ei tooda, on neil pappi küll ja sitaks palju. Tema äritegevus kasvas jõudsasti ning kogupereajakiri “Küla Kell” tellis Kustilt aegajalt isegi investeerimisalaseid majanduskolumne. Lõpuks oli Punamütsikese ema juba sajaks aastaks ette väga palju raha võlgu võtnud, aga vähemalt tundis ta nüüd ennast tõelise printsessina, kes elab oma isiklikus lossis! Päevade kaupa uuris ta Linnast tellitud trendikaid sisekujundusajakirju, et teada saada, kuidas rikkad elavad ja püüdis neid võimaluste piires järele ahvida, vajaduse korral uusi laene juurde võttes, sest ilma rahata pole elu ju elamist väärt. Külla elama asudes oli Punamütsikese ema kohe kiiret karjääri teinud, algul külalitsina, hiljem, kui tal rohkem feimi ja respekti oli kogunenud, valiti ta Küla volikogusse, sest kõik mehed hääletasid tema poolt – temast oli saanud kogenud poliitik.

Lisaks kodukujundusele ja poliitikale meeldisid Punamütsikese emale ristsõnad, mida ta volikogu koosolekute vahelisel ajal lahendas, ja Ladina-Ameerika teleseriaalid, mis olid ilusamad kui elu ise ja sealt õppis ta tõeliselt naiselikku käitumist. Tuttavatest koduperenaised nimetasid teda tagaselja hüsteeriliseks vallasemaks, kes polevat ammu enam meest saanud, millest tulenevadki kõik tema probleemid. Tegelikult olid nad aga lihtsalt Punamütsikese ema glamuurse elu peale kadedad! Seebiseriaalide najal sai ta minna lausa teise palju ilusamasse maailma, kus võis emotsioone välja elada ja nutta – kui Raoul oli parasjagu Rosanna maha jätnud või see väike vastik Julio oli taaskord ebaõiglaselt hullumajja kinni pandud Mercedesele sitta keeranud! Ristsõnad meeldisid Punamütsikese emale eelkõige seetõttu, et need kinnitasid tema minapilti haritud inimesest, kuigi tegelikult olid need ristsõnad üsnagi lihtsakoelised ja kui mõni sõna välja ei tulnud, kirjutas Punamütsikese ema sinna lihtsalt juhuslikke tähti juurde, sest talle ei meeldinud juba alustatud asju pooleli jätta. Seda pidas ta poliitiku jaoks väga oluliseks omaduseks.

Ka Küla haridusküsimused olid talle väga olulised, kuna Punamütsikese vanaema juures Metsas kooli ei olnud ja metsalapsed õppisid lugema “kännu otsas” kellegi Kiisuks kutsutud sadistlike kalduvustega tüübi käe all. Joomisest, narkost ja kaklemisest kriimude silmadega Kiisu oli varem Külas koolmeistrina töötanud, kuid vägivaldse käitumise pärast õppetöölt kõrvaldatud. Nüüd andis ta viinaraha saamiseks ümbruskonna lastele eratunde emakeeles ja kirjanduses. Viinaveale lisaks oli ta ka kompulsiivselt vägivaldne, sest kui mõni koolitatav õppur kohe lugeda ei osanud, Kiisu ägestus ja õpilane sai tukast sugeda, nii et karvad lendasid! Tema meeleolu oli siiski kõikuv. Teinekord, peale väikest õpetamise alla joodud Lauaviina, oli Kiisu leebes tujus ja isegi paitas oma õpilaste päid ning enamgi veel … Kuid lastele tundus see veel hullem karistus kui tukast sugemine ja nüüd, aastaid hiljem, võitles Punamütsikese ema Küla haridusmaastiku puhastamise eest ning seisis raudkindlalt igasuguste isetekkeliste “kassikoolide” vastu, nõudes Küla volikogult nende riikliku rahastamise lõpetamist ja tegevusloa tühistamist.
***
“Kuule, mul on minu oma elu! Sina, sinu karjäär ja sinu joodikust ema… Kõik te olete minu elu perse keeranud,” vigiseb Punamütsike välja tõttavale emale järele, kuid taltub siis. “Laadna, muti, teen ära. Pidin pärastpoole nagunii välja minema ja bitšidega bussikas trehvama.”
Hea tütrena paneb ta ema kootud punase jamaika stiilis rastafaripibo pähe, võtab köögist ema poolt valmis pandud korvi söögi- ja joogipoolisega, peidab veinipudelite vahele ema tagant salaja pihta pandud pudeli absinti, leiab kuuri alt tõukeratta ja mõne aja pärast kimabki metsa poole.

Metsaveerel longib talle vastu Hunt, silmad pahupidi peas ja kahtlase päritoluga pläru suunurgast välja tolknemas. Hunt elas Metsas ja tal oli kahtlane kuulsus. Külaelanikud kartsid teda. Nähes Punamütsikest, haarab ta ratta lenksust, peatab Punamütsikese teekonna ja napsab talt korvi käest.
“Õu, kuule… Mis sul siin basketis on? Midää pekki … vein ja koogid! Booring as shit! Mingi daunlõuded oled vä? Normaalsemat kraami pole vä? Kamoon, mul on siin nii kuuli kama, et võtab pasa lahti! Tahad ka? Faking garaaži-Stjoopalt sain. Eriti diip staff, lööb kohe pildi tasku! Kui blõudžoobi teed, annan sulle ka proovida! Diil?”
Punamütsike käratab vihaselt: “Kao tee pealt eest, värdjas! Mul pole aega sinusuguse türapeaga tšillida. Vaata, missugune sa välja näed? Shit looking bastard! Osta omale riided, raisk!”
Solvunud hunt krimpsutab hapult nägu ja pobiseb: “Türa, ära hakka jälle peale… Miks sul nii suured silmad on, miks sul nii suured kõrvad on… Mida vittu see üldse sinu asi on? Pappi tõid vä?”
“Mine vittu,” teatab Punamütsike resoluutselt, haarab Hundilt korvi, leiab sealt absindipudeli, avab selle ja kulistab ahnelt jooki kõrist alla. “Mitte sittagi sa ei saa!”
Punamütsike kobab taskutes, leiab suitsupaki ja süütab väriseva käega närviliselt sigareti. Hunt tõmbab oma plärust hea tugeva mahvi ja silmitseb läbi kanepisuitsu Punamütsikese megalühikese miniseeliku alt paistvate stringidega kaetud tagumikku. Pole ju viga!
“A kindel, et mahvi ei taha? Mul on preemium kraam, hulga parem kui sinu faking punane marps!”
“Ära kelgi midagi. Mulle pole sinu kanepipläru vaja, sain Petsilt eile burksiputka ees priimat metat,” puhub Punamütsike Hundile suitsu näkku, kuid leebub. “Oolrait, anna siia!”
Ta ei taha Hundi nähes viimasele halbades kommetes väga alla jääda ja kimub tolle pakutud tobist ühe mehise lõuatäie.
“Eee, pea nüüd kinni. Arvad, et nii odavalt saadki? See kõik maksab, ja mitte vähe!” teatab Hunt meelalt Punamütsikese tisse jõllitades.
“Tahad mind jälle paksuks pista või, idikas? Viimane kord oli kisa taevani, et maksan abordi kinni… Aga pärast pidi mul mutt SMS-laenu võtma ja ise kõik kinni plekkima. Sa raisk tead üldse, mis Doktori arve tuli või? Värdjas selline!”
Punamütsikesele meenub, kuidas ema ta Küla vabakutselise günekoloogi Doktori juurde viis, kes oli paar aastat meditsiinikoolis käinud ja nüüd arsti puudumisel külarahvale meditsiiniteenuseid osutas, ja kõik see häbi, mida ta seal tundma pidi. Ta sülitab koni vihaselt maha.
Südamepõhjani ära solvatud Hunt laseb aga püksid rebadele ja uurib murelikult oma munni. Siis tõstab ähvardavalt häält: “Türa küll… Türa ma sulle enam kanepit annan… Pealegi ma arvan, et sain sult viimane kord tripperi. .. Lits! Pane korv parem heaga käest ja tõmba nahhui!”

Punamütsike köhib kopsud puhtaks, haarab absindipudeli, kallab sealt tugeva sõõmu kurku, tallab koni otsustavalt tossukannaga laiaks, võtab ratta ja põrutab bussika poole, korvi Hundile jättes. Sitta tal sellest Hundist! Kunagi jah meeldis, ikkagi vangis käinud tüüp, autoriteet ja puha! Hundil oli karistusaeg just läbi saanud ning ta oli võidukalt koju Metsa naasnud ning edvistas Külas ringi patseerides tervet keha katvate tättuudega. Ta tundus nii mehelik, nii vaba ja sõltumatu… Ja rääkis ka hoopis teistmoodi kui külapoisid, lihtsad retardidest daunid, kes varastasid öösiti üksteise vanade bemarite alt rattaid ja kaklesid burksiputka ees, et samasugustele lollidele külalitsidele muljet avaldada. Punamütsikese ema määrati Hundile kriminaalhooldajaks. Mutt vist isegi keppis selle värdjaga aegajalt, sest kirjutas aruannetesse kiitvaid iseloomustusi stiilis: “Hooldusalune on asunud paranemise teele.” Sitta ta oli, samasugune türapea või hullemgi veel kui enne kinniminekut! Punamütsike sülitab korraliku rögaklimbi möödalibisevale kuuseoksale, kust see rohekaspruun poolverine tatilärakas aeglaselt alla voolama hakkab. Kujutledes, et see rõvedus on Hunt, läheb tema tuju palju paremaks ja ta jätkab valjusti naerdes ja lauldes teed bussika poole, kuhu Küla tibid on kogunenud, et mööduvaid kutte ning nende üles tuunitud romusid hindavalt kiibitseda. Vanaema, tema veini ja pannkoogid on ta jõudnud juba unustada
***
Hunt jääb Punamütsikese kaugenevale tagumikule järele vaatama. Ta võtab Punamütsikese poolt hüljatud korvi ja astub jalgu liibates mööda metsateed. Mõne aja pärast väljub ta juba Vanaema majast.
“Mida vittu! See Punamütsikese ema toitis teda pannkookide ja veiniga, sellepärast maitseski Vanaema nagu alkohoolik.”
Hunt tunneb, kuidas elu on teda halvasti kohelnud, solgutanud läbi alaealiste asjade komisjonide ja noortevanglate, kuni ta lõpuks ise omal jõul suure vaevaga tsooni, tegijate hulka, välja murdis. Nüüd oli tal autoriteeti, kuid ta väärinuks paremat. Vähemalt pederast polnud ta kunagi olnud, aga kõik teised olid piidrid! “Vittu, on elu!” mõtleb Hunt uut pläru keerates…

Jõulumärchen

@jolli
Kaugel-kaugel, seitsme maa ja mere taga, elasid kord seitse väikesekasvulist tüüpi. Tüübid elasid metsaveeres, mägede vahel orus asuva Küla tagumises otsas. Teistest inimestest eemal elasid nad aga sellepärast, et elu Külas neile ei sobinud ning teiseks polnud ka nende iseloom kiita. Kasv oli neil kinni jäänud rohkest suitsetamisest ja ka sellepärast, et mitte keegi neist kasvueas piima ei joonud. Piima neil kodus lihtsalt polnud, sest tüüpide isa vett ei joonud ja jala ei käinud ning pidas piima ostmist arutuks raiskamiseks. Kas siis õlu enam juua ei kõlvanudki? Mis nende tüüpide nimed olid, tont seda enam mäletab, aga isekeskis kutsusid nad üksteist hüüdnimedega, sest nii oli kuidagi kodusem ja jäi paremini meelde. Imelik, Toriseja, Häbelik, Doktor, Õnneseen, Unimüts ja Aevastaja olid vennad, külarahvas kutsus neid aga päkapikkudeks, sest nad meenutasid välimuselt kangesti aiapäkapikke.

Päkapikkude isaks oli tüseda kehaehitusega vanemapoolne habetunud tüüp, kes armastas aegajalt nina täis tõmmata, purjus peaga punasesse mantlisse pugeda ja siis vits vööl ning suur kott käes mörisedes mööda Küla ringi kakerdada ning köögiustele prõmmida. Mõnes majas panid head inimesed vanale koti sisse söögi- ja joogipoolist, teises aga andsid lihtsalt peksa. Vanamehel oli nimelt kahtlane komme võõraid lapsi põlve peale istuma kutsuda ja luuletuse esitamist nõuda. Inimesed eriti ei usaldanud sellist, kui tulemas nägid, ajasid koerad kallale. Taat oma lihaseid poegi ei seedinud, süüdistas neid sajas erinevas patus ja ähvardas pärandusest ilma jätta, kuigi õigupoolest polnudki tal neile midagi pärandada. Eelmisel aastal läks viimane talle kuulunud põhjapõder vanaduse tõttu tapale ja sellest tehtud vorsti sõid vennad kuni jaanipäevani välja. Regi aga, millega vanamees nooruspõlves ümbruskonna burgerikioskite ees uljaid ringe oli teinud, näriti puukoide poolt kuuri all auklikuks ja läks eelmise külma talvega sooja saamiseks kütteks.

Vahel käisid päkapikud Külas uurimas, mis elu on. Nii käis Imelik aegajalt akende taga kardinate vahelt sisse kiikamas. Külarahvas arvas, et päkapikud käivad vaatamas, kas inimesed on ikka ilusad ja head, et saaksid siis neile jõulude ajal kingitusi tuua. Tegelikult käis aga Imelik, kes tõepoolest oli peast natuke imelik, piilumas, et ehk näeb toas paljast naist või satub koguni peale, kui tehakse seda va vanainimese asja. Televiisorit neil kodus polnud ja kust muidu oleks Imelik pidanud teadmisi omandama? Aevastaja aga varastas ükskord praokile ununenud akna kaudu ära aknalauale pandud sussid koos kommidega, mida hoolikad vanemad olid sinna lastele hommikuseks jõulurõõmuks jätnud. Ninaga oli tal mingi vana probleem, hirmsasti ajas kaskede ja hundinuiade õitsemise ajal aevastama, sealt ka hüüdnimi. Soojades sussides aga ei tulnud aevastus enam nii tihedasti peale. Võimas aevastus oligi ainuke välismaailmast kohale jõudev heli, mille peale Unimüts silmad lahti tegi, muist ajast põõnas ta rahulikult ega ärganud isegi vanamehe kärkimise peale üles. Vandenõuteoreetikud sosistasid tagaselja, et Unimütsi tegi uniseks külavanema korraldatud vaktsineerimiskampaania käigus manustatud seagripivaktsiin, aga tegelikult oligi ta sellise unisena sündinud ja armastas magada, kus aga sai, sageli isegi otse söögilauas, nägu pudrukausis.

Siin ei suutnud isegi Doktor midagi teha. Tema oli vennakestest ka ainus, kes oli Külast välja saanud, laia ilma näinud ja teadis, kuidas mujal elu on. Nagu nimigi ütleb, oli Doktor haritud inimene, lausa kaks aastat Linnas meditsiinikoolis õppinud, kuid sealt joomise pärast välja langenud, sest ligipääs alkoholi vesilahusele olevat Linnas liiga lihtne olnud. Lisaks haridusele oli Doktor ka kõva nalja-, napsi- ja naistemees ning oskas külanaistele mängukaartide pealt tulevikku ennustada. Metsas elas ta aga sellepärast, et oli peale meditsiinikoolist väljaviskamist linnas litsentsita günekoloogina praktiseerinud ja selle tõttu politsei poolt tagaotsitavaks kuulutatud. Külanaistel aga oli ikka tema juurde asja, sest peale puusepa ja pagari ei olnud külas ühtegi teist meistrimeest ja nemad olid ka hoopis teise töö peal, pealegi veel õnnelikus abielus ega võtnud muidu kui tööasjus jutule. Vend Häbelik oli aga tema täielik vastand, sest ta oli juba loomupoolest häbelik ja kartis naisi väga. Kui naised külla tulid, siis peitis Häbelik ennast lakapeale ära ja ei tulnud välja enne, kui naised ära olid läinud ja tal kõht tühjaks läks. Naised arvasid selle peale, et äkki on tegemist lausa omasooiharaga, aga see oli küll alatu laim. Tegelikult oli Häbelikul kätt taimede kasvatamise peale ja nõges ning naat kasvasid tema tagaaias lausa katuseni.

See idüll oleks võinud kestma jäädagi, kui mitte ühel heal päeval poleks päkapikkudega kokku sattunud Lumivalgeke, kes oli taaskord kurja Võõrasema eest jooksu läinud. Tegelikult polnud see Võõrasema kuri midagi, lihtsalt töötas suviti teises kuningriigis kahes vahetuses ja vahel ka öösel, et pangalaene maksta. Võõrasemal olid üleväsimusest närvid läbi ja tema harva koju sattudes võis peresiseseks ütlemiseks ja vahel isegi lähisuhtevägivallaks kätte ära minna, sest kõigil peres olid tunded. Siis lendasid vastastikku kööginõud, kass puges targu voodi alla peitu ning teisel pool seina elavad naabrid said valjuhäälsete kommentaaride järgi teada, kes milles parasjagu süüdi oli. Lumivalgeke oli välismaa filmitähtede eeskujul pähe võtnud, et ta on jubedas ülekaalus ning ennast dieete pidades ja raviteesid juues juba nii kõhnaks näljutanud, et oli pidevalt näost valge ja aegajalt ka minestas. Loomulikult olid ka temal närvid, kuid need olid pidevalt läbi hoopis sellest, et maailm teda ei mõista. Tegelikult oleks ta ammu mehele läinud ja võõrasema juurest ära kolinud, aga hetkel oli ta oma poiss-sõbraga tülis, sest sellel oli pidevalt raha otsas. Sõbrannad olid ka kuhugile välismaale ära sõitnud ja Lumivalgekese tema muredega üksi jätnud. Niisiis oli parasjagu kätte saabunud üks neid hetki, kus ta oli otsustanud, et maailm on ebaõiglane ja ta oli kodust tulema tulnud.

Päkapikud leidsid Lumivalgekese Küla burgerikioski, mida külarahvas burksiputkaks kutsus, ees närviliselt suitsu pahvimas ja busside sõiduplaane lugemas. Lumivalgeke oli näost veel valgem kui muidu, sest suupastillid olid otsa lõppenud ja mingeid muid toite ei julgenud ta figuuri hoidmise nimel konsumeerida. Päkapikud otsustasid kaunitari kaasa kutsuda, sest näha oli, et inimesel on probleem ja lisaks oli viimane buss ammu ära läinud. Kahjuks tegid nad siinkohal vea, sest ega siis inimene ette nii tark ei ole kui pärast takkajärgi.

***


Lumivalgeke käis parasjagu Linnas ülikoolis ja oli kirjutamas bakatööd, mille fookuses olid uneuuringud. Ei hakka siinkohal teaduse radadel väga pikalt kulgema, aga üldjoontes tõestas Lumivalgekese uneuuring, et need, kes lähevad vara magama ja ärkavad hiljem, saavad paremini välja puhata, kui need, kes teevad täpselt vastupidi. Tal oli tekkinud probleem bakatööle sobiva juhendaja leidmisega, sest kedagi nii tarka, kes oleks uuringust suutnud teadustööle vastava kirjatüki kirjutada, polnud kerge leida. Viimane juhendaja väitis, et valim olevat olnud uuringu teaduslikuna esitamiseks liiga väike. Lumivalgeke oli teemat uurinud viimasel nädalal enne tähtaega ja seda põhiliselt enda näitel, mis oli ka põhjuseks, et talle oli stress kurioosum peale tulnud, mistõttu ta oligi sattunud burgerikioski juurde närviliselt suitsu tõmbama. Bakatöö tähtaeg lähenes halastamatult nagu jäämägi tuntud ookeaniaurikule. Lisaks häirisid Lumivalgekest tema poolõed, kurja Võõrasema tütred, kes olid õppetöö eesrindlased ning tuupisid samal ajal kui Lumivalgeke ööklubides elu pahupoole saladustesse süüvis, raamatukogus teadmisi pähe.

Toriseja, kellel Doktor oli oma kooliraamatu põhjal bipolaarse häire diagnoosinud, oli päkapikkude ja Lumivalgekese sissesadamisest häiritud ja hakkas kohe torisema, et mis linnalinde siia kaasa tassitakse ja kas päkapikud poest õlut ostsid? Õnneks olid Häbelik, Imelik ja Aevastaja Kulla-Kusti nurgapoest kasti pilsnerit kaasa tarinud ja Toriseja rahunes maha. Õnneseen, kes oli spektrihäirega, aga oma hüüdnime saanud hoopis kunagi ostetud loteriipileti järgi, millega nurkademängus kakssada raha teenis ning võidusumma alkoholi ja täiskasvanutele mõeldud ajakirjade peale ära raiskas, märkis üsna nutikalt, et nad kutsusid neiu kaasa tuba koristama ja muidu ka seltskonna mõttes, et elu Küla äärses majas hubasem tunduks. Siis on, kes päkapikkudele teed keedaks ja unelaulu laulaks.

Nagu ma juba ütlesin, tegid päkapikud siinkohal suure vea. Lumivalgekese peas hakkas kuju võtma idee, kuidas oma bakatööga ühele poole saada, et siis hiigellinnuna teaduseradadele lennata. Esimese asjana pandi kogu kommuun kohe tööle! Neiu istus aknalauale, hakkas suitsu tegema ja kõva häälega vägesid juhatama. Iga päkapikk, kes polnud taibanud kiiresti silmapiirilt kaduda, kupatati midagi tegema: kes jooksis vaipu kloppima, kes pandi kohvivett keetma, kes põrandaid pesema, kes saadeti Küla raamatukokku õpiku järele. Ainult Unimüts magas nägu naerul keset seda kõrvulukustavat segadust õndsat und. Majas valitses stressirohke semestrilõpumeeleolu, kõik majalised olid nädal otsa magamata olekus ümber üliõpilase ringi sahmerdanud ja toimus vilgas sessiaegne õppetöö. Doktor määrati juhendajaks ja pandi bakatööd kirjutama, Unimüts käsutati vaatluse all olevaks statistiliseks valimiks, aga retsensendiks valiti Toriseja, sest teaduslik uurimus peab olema kriitiline. Lumivalgeke ise läks pikast päevast tulenevalt välja magama. Päkapikud said korralduse, et selleks ajaks, kui Lumivalgeke ärkab, peab bakatöö valmis olema. Kuna Lumivalgeke oli teatavas mõttes isiksus ja tulenevalt oma isikuomadustest oskas autoriteeti saavutada, ei julgenud päkapikud teda üles ajada ning töö käis ka edasi ööpäevaringselt 24/7 nagu Musta mere laevastiku lipulaeva köögis.

Lugeja tahab nüüd teada, millega lugu lõppes? Kõik lõppes nii nagu parimates muinasjuttudes. Päkapikud said Lumivalgekese uneuuringute alase bakatöö valmis ja Lumivalgeke esitas töö tähtajaks ära. Kaitsmisel olid kohal kõik päkapikud, isegi Häbelik, keda tuli küll natuke kinni hoida, et ta ära ei putkaks, sest ülikoolis käis väga palju naisi, keda ta kartis. Töö kaitsmisel valitses pidulik akadeemiline meeleolu, mida häirisid ainult aegajalt kostvad aevastused ja kellegi norskamine. Kõigepealt tulid tööd ette kandma kurja Võõrasema tütred, kes said oma bakatööde eest mõlemad “A”, sest nende tööd olid oponendi arvates olnud perspektiivikad, teooria ja metodoloogia olid paigas ning tööd vastasid Lollide Kojas välja töötatud teadustöö üldtunnustatud normidele. Pärast avaldati Võõrasema tütarde tööd isegi välismaa mainekates teadusajakirjades ja nad kogusid teiste maade teadlastelt palju viitamisi. Nende h-indeks tõusis taevasse.

Siis saabus kord Lumivalgekese kätte. Ta kandis ette töö, mille päkapikud olid talle valmis kirjutanud, kuid oponendi küsimustele vastamisel jäi Lumivalgeke pisut hätta, sest küsimusi polnud päkapikud ette valmistada osanud. Kokkuvõttes hinnati Lumivalgekese töö küll hindele “D”, kuid töö kaitstud sai temagi ja päkapikkude vaev läks asja ette. Lumivalgekesest sai kõrgharitud neiu. Tulemuste selgudes nutsid Häbelik, Õnneseen ja Lumivalgeke kaelakuti koos ja isegi Torisejal läks seda õnne vaadates silm märjaks. Peale kaitsmist siirdusid kõik üheskoos ööklubisse diplomit tähistama ja Lumivalgeke kohtus seal “Cosmopolitani” ajakirjanikuga. Leheneegrile meeldis kena neiu ja ta avaldas ajakirja järgmises numbris loo, milles väitis, et Lumivalgekese bakatöö olevat olnud läbimurdeline ja põrmustanud nii mõnegi seni valitsenud kivinenud teadusliku seisukoha. Artikkel kogus aga ajakirjale palju feimi ja sulli ning sellest sai alguse Lumivalgekese teaduslik karjäär staarkolumnistina – temast sai üldtunnustatud arvamusliider.

Õige pea läks Lumivalgeke Linna ööklubist leitud välismaa printsile mehele ja sõitis ära teise kuningriiki, kus nad elasid printsiga õnnelikult järgmised sada aastat. Ja kui nad lahku pole läinud, elavad koos veel praegugi. Lumivalgekese tuupuritest poolõed jäid aga vanatüdrukuteks, töötasid Linna ülikooli juures teaduritena, neid ei tundnud trendikates ringkondades mitte keegi ning nad elasid hallilt ja üksluiselt palgapäevast palgapäevani. Mis sai aga päkapikkudest? Peale Lumivalgekese bakatöö kaitsmist läksid nad tagasi kodusesse Külasse. Edasi kaovad aga nende jäljed salapäraselt ning rohkem pole keegi neist enam kuulnud. Siiski … Vahetevahel kaovad külaelanike aknalauale asetatud sussid ning mõnikord tundub vanainimeste asja ajavale paarikesele, nagu jälgiks keegi neid akna tagant …

Pilt: http://thecairopost.com/wp-content/uploads/2014/03/snow-white-and-the-seven-dwarfs-wallpaper-snow-white-and-the-seven-dwarfs-6496592-1024-768.jpg