Presidendivalimiste pardiralli Eestis 2016

@ckrabat
Kui meediaväljaanded üle terve maailma valgustavad mudamaadlust demokraatide presidendikandidaadi Hillary Clintoni ja vabariiklaste presidendikandidaadi Donald Trumpi vahel teisel pool Atlandi ookeani, siis kohalik maavillane pardi … vabandust, presidendiralli on lahti läinud ka Maarjamaal. Ameerika Ühendriikides on lihtne, meedia hoiab silma peal kahel põhikandidaadil, kes seekord on üsnagi värvikad tegelased ja ignoreerib või alaväärtustab alternatiive, libertaaride kandidaati Gary Johnsonit, roheliste kandidaati Jill Steini, rääkimata siis Evan McMullinist ja muudest väiksematest tegelastest, kes on samuti oma kandidatuuri üles seadnud. Ameerikas on ka nii, et iga kandidaat peab end igas osariigist eraldi üles seadma ning presidendi valib osariikide tulemuste põhjal kokku pandud valijameeste kogu. Hiljuti tuli välja huvitav fakt, et vabariiklaste kandidaat Donald Trump pole end mingil põhjusel kuni viimase ajani ametlikult üles seadnud Minnesotas. Osariiklikud protseduurid takistasid Gary Johnsonil end üles seadmast libertaaride kandidaadina Ohios, kuigi loodetavasti saab ta seal esineda sõltumatu kandidaadina. Eestiski ei vali presidenti rahvas, vaid otsustusõigus on antud kõigepealt parlamendile, Riigikogule, ja kui seal ei peaks õnnestuma, siis valib presidendi valijameeste kogu, kuhu lisanduvad veel kohalike omavalitsuste esindajad. Kuigi Eestis ei toimu presidendi otsevalimised, ei maksa siis ki unustada, et meilgi valib presidendi rahvas, ainut et rahvas on oma valiku teinud juba varem ja valinud need, kelle privileeg on rahvale täna uus president valida. Seega kaevata protseduuride üle pole siin midagi – kes valis, ise valis ja vaevalt et otsevalimised tooksid kardinaalselt erineva tulemuse – või siis palju hullema, kui puudub seadusandliku võimu  tasakaalustav funktsioon. Otsevalimistel valib meedia selle, kes rohkem pappi pritsib. Huvitava paradoksina olgu välja toodud, et kuna kohalikel valimistel saavad meil valida ka mittekodanikud, küll mitte ise valituks saada, siis valimiskogu toetusbaas on tegelikult laiem kui Riigikogu oma.

Kas Eesti peaks valima presidendi otsevalimistel, siis mina pole selles kindel. Ma ei ole nimelt kindel, et Eesti vajab endale riigiisa ning kaldun siinjuures ühte paati minema Igor Gräziniga, mida juhtub küll väga harva, kes leiab, et Eesti suurusele väikeriigile pole üldse presidenti tarvis. Siin on olemas ka ajaloolised traditsioonid, sest Eesti Vabariigi algusaegadel olid presidendi ja peaministri funktsioonid ühendatud riigivanema ametipostiks ning presidendi institutsioon kehtestati 1938. aasta põhiseadusega, kui autoritaarne Konstantin Pätsi režiim üritas end presidentaalse vabariigi sisseseadmisega legitimiseerida. Pole muidugi saladus, et näites neukkurahvale on Suure Juhi institutsioon äärmiselt oluline, sest annab neukkule talle vajaliku kindlusetunde – riik on paks, ordnung on majas ja iga naabrijuhan ikka ei mölise. Presidendi valimine Riigikogus eeldab laialdase poliitilise konsensuse saavutamist, sest presidendiks valitu peab saavutama kahe kolmandiku parlamendiliikmete toetuse. Meie tänases vastanduvas poliitilises eliidis pole aga sellise konsensuse saavutamine mitte ülemäära realistlik. Kokkuleppele jõudsid üksnes teistest pragmaatilisemad Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, kes lubasid esimeses voorus toetada Eiki Nestorit ja teises Siim Kallast. Isamaa ja Respublica Liit ning Vabaerakond toetavad juhtumisi sama kandidaati, Allar Jõksi. Lõhenenud Keskerakond valis end esindama opositsioonilisse Kadri Simsoni tiiba kuuluva Mailis Repsi ja loodab võitu saavutada valijameeste kogus. Sama loodab ka Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja nende kandidaat Mart Helme. Valimiskogus võib aga poliitiliste kunstide suurmeister Edgar Savisaar mängu sekkuda ja ise Eestile uue presidendi valmis meisterdada nagu ta 2001. aastal tegi valmis Arnold Rüütli. Seekord võib ette kujutada, et kaasvõitleja Tallinna Televisioonist Mart Helme sobib talle paremini kui mässuline parteisõdur Mailis Reps ja mitte ainult sellepärast, et mõlemad, Savisaar ja Helme, on Donald Trumpi veendunud poolehoidjad.

Pardiralli stardijoone taha on rivistunud mitmeid kuulsaid ja kummalisi, kellest mitme šansid näivad olema sama suured kui Nõia-Intsul selgeltnägijate tuleproovi võitmine. Esimeses voorus astuvad üles Eiki Nestor (43 toetusallkirja), Mailis Reps (27) ja Allar Jõks (21). Kui see ei peaks õnnestuma, toimuvad teisipäeval veel teine ja kolmas voor, kus Nestorit asendab Siim Kallas. 24. septembril on kord valimiskogu käes, muidugi juhul, kui Riigikogu ei suuda ära valida. Reformierakonna nimel pürgivad Olümposele selle erakonna grand old man Siim Kallas, poliitbroilerite soosik välisminister Marina Kaljurand ja kusagil varjus kiibitseb veel eksvälisminister ja tänane eurosaadik Urmas Paet. Märkimisväärse poliitilise karjääriga Kallasel on palju toetajaid, kuid ka arvestatav hulk vastaseid, kellele ei anna rahu kusagile kaotsi läinud kümme miljonit. Ametkonna seast välja kasvanud ning vene päritoluga, kuigi eestistunud, Marina Kaljurannal on suurim toetajaskond rahvaküsitlustel, kuid rahvas meil teatavasti ise presidenti ei vali ja on selle raske töö usaldanud rahvaesindajatele. Kaljuranda toetavad Reformierakonna poliitbroilerid eesotsas kurikuulsa perekond Rosimannusega, kuid saatuslikuks võivad talle saada vanemad, sest nagu paljud ameeriklased kahtlesid president Obama õiguses sünnijärgsele Ühendriikide kodakondsusele, kahtlevad paljud eestlased Marina Kaljuranna õiguses Eesti kodakondsusele. Tema emapoolne suguvõsa on pärit nimel Narva-tagustest valdadest, mis enne sõda olid Eesti koosseisus, aga nüüd on jäänud teisele poole piiri. Riigikogus omaksid šanssi ära valitud saada Eiki Nestor või Siim Kallas, kui nad suudaksid kaasa tõmmata Keskerakonna. Mailis Repsi valimine erakonna presidendikandidaadiks tegi aga raskeks kokkuleppe saavutamise Kadri Simsoni tiivaga, võib-olla see oligi eesmärk. Allar Jõksil on küsitluste järgi teatavad šansid võita valijameeste kogus, nii et tema vaevalt diili tegema läheb nagu ka Mart Helme, kes võib loota Edgar Savisaare toetusele.

Kui ei tule üllatust või viimasel hetkel saavutatud salakokkuleppeid, siis jäävadki Riigikogu voorud pelgalt eelmänguks ja Kadrioru uus peremees (või naine) otsustatakse valimiskogus, siin aga astub ringi hääletu Soo ja lõppkokkuvõttes võib võitjana väljude hoopis tegelane, kes hetkel veel meedia huviorbiiti pole sattunud. Valimiskogu esimestes voorudes selguvad jõujooned ja siis lähevad juba käiku erinevate jõudude positsioonide ühtlustamine, kunst, mida Edgar Savisaar hästi valdab. Reformierakonnal on tugevad kandidaadid, kuid nende käes on juba niigi riigi olulisemad ametikohad (peaminister, eurovolinik) ja vaevalt, et teised erakonnad on valmis kogu potti nende kätte mängima. Eiki Nestor on mõistlik inimene, kuid sellise värvigamma juures jääb ta kuidagi halliks ja igavaks ning sotside positsioonid pole tänases konservatiivistuvas Eestis just väga tugevad. Mailis Repsil pole ilmselt oma erakonnagi täit toetust, mis teeb teistel erakondadel tema peale mängimise raskeks. Kui Edgar Savisaar teeb Mart Helmest tõepoolest presidendi, siis on ta Eesti poliitika suurmeistri tiitli auga välja teeninud. Kusagil varjusurmas on veel Indrek Tarandi ja Jaak Jõerüüdi kandidatuurid, kuid hetkel ei näe ma ühtegi poliitilist jõudu, kes oleks valmis nende peale panustama. Kaur Kender pakkus samuti oma kandidatuuri välja, aga seal on kõigepealt selline pisike konks, et keegi peab tema kandidatuuri ka valimiskogus esitama ehk ilma poliitikute toetuseta pole võimalik presidendiks saada. Allar Jõks omab samuti potentsiaali, eriti veel olukorras, kus tema programmilised seisukohad on üsnagi ebaselged ja alati mitte kooskõlas tema esitanud erakondade seisukohaga, lisaks on Jõksil veel isemõtleja maine, mis teeb ta poliitilisele eliidile raskesti ette ennustatavaks kandidaadiks. Tema taha kogunenud poliitilised jõud jäävad siiski nõrgaks ning muutuda tegelikult takistuseks suurema poliitilise konsensuse saavutamisel. Seepärast mina küll võitjat praegu ette ennustada ei suuda ning ei välista üldse, et võib välja ilmuda mõni veel mainimata üllatuskandidaat. Teatud hoovad on Reformierakonnal, kui nad loobuvad mõnest nende valduses olevast positsioonist, näiteks kui peaminister Rõivase vahetab välja mõni koalitsioonipartner, tasuks Kallase või Kaljuranna toetamise eest, aga need poliitilised murumängud saavad toimuma juba mõnes tagatoas.

Nüüd siis mõni sõnas ka tänasest valimisdebatist ETV-s. Iseenesest on see debatt üsna mõttetu show-üritus, sest sellest, mida kandidaadid debatil välja ütlevad või rääkimata jätavad, ei sõltu lõppkokkuvõttes tulemuse üle otsustamisel küll absoluutselt mitte midagi, mis võiks ju vähemalt potentsiaalselt tekitada kuidagi tühja tunde. Mart Helme juuresolek oleks etendusele rohkem vürtsi lisanud, sest tema, nagu tema iidol Donald Trumpki, ei vastuta mitte millegi eest, kuid ta pakub paljudele telerite ette kogunenud võõrliigi stultus esindajatele liigutavaid äratundmishetki. Kuid EKRE-l puudub võimalus 21 toetusallkirja Riigikogus kokku saada ning nemad peavad ootama septembrikuud nagu ka Marina Kaljurand. Üldmuljelt näevad Kallas ja Nestor presidendi institutsiooniga rohkem kodus olevat. Nestoril jääb ehk isiklikku karismat veidi puudu ning Kallas on nimetatud kandidaatidest kahtlemata kõige suurema rahvusvahelise autoriteediga ja orienteerub ka sisepoliitikas praegusest presidendist paremini, aga teda paljud lihtsalt ei salli. Jõksil on peidus teatud varjatud autoritaarne joon, kuigi ta on liberaalsem ja avatum kui IRL tervikuna. Reps on selline tubli parteisõdur, koerainimene, kandidaatidest kahtlemata kõige populistlikum ja tema miinuseks saab olema lisaks muule kindlasti veel suhteliselt vähene autoriteet. Debati märksõnadeks jäi president kui ühendaja ning siinkohal on see rohkem kivi Mart Helme kapsaaeda, selgelt  vastanduv kandidaat, kellest saaks kindlasti vaid ühe osa Eesti president. Ühendaja rolli sobivadki Kaljurand, Nestor ja Kallas teistest ehk paremini. Teemaks kujunes poliitikute valetamine ja see on laiem rahvusvaheline probleem – nii nagu igaüks võib tänapäeval lolli toanurgas valmis teha, võib igaüks ka endale sobiva maailma valmis ehitada ja sinna elama kolida. Meediakeskses maailmas on poliitiline valetamine kujunemas üheks tõsisemaks kui mitte peamiseks probleemiks. Hirmudest räägiti Venemaast ja pagulastest. Meil on 92 000 Venemaa kodanikku ja 36 pagulast. Probleem ei ole mitte Euroopa Liidu, vaid tema väärtusruumi lagunemine ja seda mainis vist Jõks. Ühes ekraanialuses säutsus öeldi, et president peaks kassiinimene olema. Toetan! Lisaks muule tuleb valida see president, kes asendab pingviinide paraadi suusamaratoniga! Minevikku meenutades aga ei lähe mul meelest Edgar Savisaare võidukas irve 2001. aasta presidendivalimistel. Praegu on veel vara hädakella lüüa, kuid igaks juhuks hoidke alt, neukku returns …

Valimiste õppetunnid II

@ckrabat
Kuna Riigikogu valimiste järel Persona in fieri juba analüüsis valimiste tulemusi, siis oleks võib-olla õige ka kohalike omavalitsuste valimiste järel heita pilk tagasi. Kokkuvõttes võib nentida kunagist Venemaa peaministrit Viktor Tšernomõrdinit parafraseerides ja võtta valimiste epopöa kokku sõnadega: “Tahtsime parimat, aga läks nagu alati.” Valimiste keskmes oli loodetav võimuvahetus Tallinnas ning mustade ja valgete jõudude vastandumine Savisaare ja Krossi isikus, mida meedia üles küttis, kuid kokkuvõttes säilitasid pea kõik osalised oma positsioonid. Keskerakond kogus peaaegu samapalju hääli kui kaks aastat tagasi, 52,67% ning võitis juurde kaks kohta, säilitades absoluutse enamuse. Isamaa ja Res Publica Liit tugevdas oma positsioone, kuid Reformierakonna arvel. Kui vaadata IRL valimiskampaaniat Tartus, siis tundub, et nad peavad Reformierakonda isegi suuremaks vaenlaseks kui Keskerakonda, sest mõlema erakonna valijaskond on üsna sarnane. IRL eesmärk tundub olevat järgmiste Riigikogu valimistega riigis võimule tulla ja moodustada koos SDEga uus valitsuskoalitsioon.

Kontingendiga, kes moodustavad Keskerakonna ja tema liidri Edgar Savisaare valijaskonna, ei osanud ükski konkurent midagi peale hakata. Edgar Savisaar püsib Tallinnas kindlalt troonil, kogudes Lasnamäel peaaegu sama palju hääli (39979), kui teiseks jäänud IRL kogu linna peale kokku (41911). Tallinna valimiskampaania tulemust mõjutas agressiivse kampaania toel esile tõstetud hirmukultuur, mis eristas valijaskonda rahvuslikul pinnal ning varjutas ratsionaalse arutelu. Samas tundub lihtsameelne pidada Keskerakonda ainult vene parteiks, sest võidu saavutamiseks Tallinnas pidid nad konsolideerima ka piisaval hulgal eestlasi. Keskerakond tugevdas positsioone ajaloolisel Põhja-Liivimaal, olles erakondades ainus, kes võitis hääli juurde Tartus. Neid valiti agarasti Pärnus, Jõgeval, Valgas ja Põlvas, kuigi Heimar Lenk Valga linnapeaks esialgu vist ei saa. Valimiskampaaniate sihtobjekt oli endiselt kõige mõjukam ja häälekam jõud – lollid, kelle poolehoidu lunisid kõik erakonnad. Endistviisi peatakse loomulikuks, et kodanik teeb oma otsuse rahaliselt kalli, kuid sisuliselt odava kampaania põhjal, kus võimule pürgivad erakonnad pakuvad saatanlike sloganite abil ristteel kolme tilga hääle eest leiba ja tsirkust.

Lollid võivad paista väiksena, kuid nende jõud on suur. Adolf Hitler väitis Mein Kampf‘is, et ”kaval ja sihikindel propaganda võib muuta isegi taeva põrguks ja kõige haletsusväärsema elu paradiisiks.” Hitlerile kuulub ka pärl, kus “propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale. Seega: teie poliitiline sõnum peab olema nii loll kui vähegi võimalik. Aga kuidas olla loll? Kõige töökindlam variant: proovige oma loosungit erakonnakaaslaste, näiteks noortekogu peal. Öelge näiteks: “Meie teeme poliitika puhtamaks.” Kui aplodeeriti, siis on hästi. Kui mitte, siis olite veel oma erakonnakaaslastegi jaoks liiga intelligentne.” (NO99 Valimiskool). Zbigniew Brzezinski on maininud, et hirmukultuur aitab demagoogilistel poliitikutel mobiliseerida rahvast oma eesmärkide toetuseks. Niikaua kui poliitilises retoorikas rahvas = lollid, õitseb populism ja valimislubadused jäävad täitmata. Iseloomulikult jäid valimistel tagaplaanile poliitikud (V.Randpere ja A.Anvelt), kes võitsid ainsa sisulise valimisdebati ETVs valimiste eelõhtul. Nüüd on valitsus toetanud mainekampaaniate keelustamist enne kohalikke valimisi, kuid erakonnad on endiselt riigi ülalpidamisel.

Kohalike omavalitsuste valimiste üks märksõnu oli vene valijaskond, kes on kindlalt kogunenud Keskerakonna selja taha. Ainsa mõra sellesse purustamatusse müüri suutis tekitada Jevgeni Ossinovski ja sotsiaaldemokraatide nimekiri Narvas, kuid see jäigi ainsaks valguskiireks rohelises sudus. Arvestatavaid vene poliitikuid väljaspool Keskerakonda peale Jevgeni Ossinovski ja mõneti ka Reformierakonda esindava Andrei Korobeiniku Pärnus lihtsalt ei ole. Miks ei ole teised erakonnad suutnud konkurentsivõimelisi vene poliitikuid kasvatada, on miljonimängu küsimus. Vähemalt Ossinovski näide tõestab, et see on võimalik. Valdo Randpere, Sven Mikseri ja Juku-Kalle Raidi initsiatiiv kandideerida Edgari vastu tema omas kindluses Lasnamäel oli julge, kuid mitte tulemuslik. Savisaare vastu suudaks midagi ära teha ehk mõni kohalik vene poliitik, kes suudab võita venekeelse valija usalduse. Kust selliseid leida? IRL vene poliitik Nikolai Stelmach kogus tuntust hoopis elamislubade müügiga. Vene poliitikute pink on lühike ka teistes erakondades v.a. Keskerakond. Vene Erakonna Eestis liitumine SDEga ei ole tõstnud vene poliitikute nähtavust erakonnas. Pigem üritatakse venekeelsest valijast distantseeruda, kui et teda nähakse täisväärtusliku kodanikuna.

Teine nende valimiste märksõna oli valimisliidud, kelle vastu veel mõned valimised tagasi agaralt sõna võeti ja nuriseti, et nad varjutavad erakondade au ja hiilguse. Nüüd reklaamiti valimisliite kui alternatiivi erakondlikule poliitikale ja hoolimata mõningasest edust näiteks Tartus, kus volikokku said kohad nii rahvuslikku opositsiooni esindav Isamaaline Tartu kodanik ning vasakpoolseid intellektuaale koondav Vabakund, kes vastandus selgelt “kapitalismuse eestkõnelejatele” Reformierakonnast, ei saavutanud nad suuremates linnades loodetud edu. Kuna KE kogus Tallinnas üle 50% hääli, siis ei mõjutanud valimisliidud valimistulemust, mida neile ette heideti. Valimisliitude suurim probleem võib olla ka nende negatiivses alges, sest nad olid koondunud kellegi vastu, mitte ühtse positiivse programmi ümber. Vaba Tallinna Kodaniku sõnum jäi Keskerakonna ja IRL agressiivse valimiskampaania taustal segaseks ja ei pääsenud mõjule. Maailmavaateline kirjusus ja segased taotlused ei tekitanud usaldust. Alternatiivsust ei suudetud välja mängida. Erakonnad domineerisid maakonnalinnades peale Hiiumaa, kuid nad said lüüa mõnes väiksemas keskuses, näiteks Otepääl.

Valitsev Reformierakond oli valimiste kaotaja, kuid positsioonide loovutamine ei olnud nii suur, kui võis meedia ennustuste põhjal oodata. Nad säilitasid juhtiva positsiooni mitmes keskuses (Haapsalu, Tartu, Võru). Sotsiaaldemokraadid võitsid üleeestiliselt hääli juurde, kuid põrusid Tallinnas ja Tartus, kus neilt oodati küsitluste järgi märgatavalt paremat tulemust. IRL oli neil valimistel edukas, pälvis tähelepanu Tallinnas ning kindlustas positsioone eriti Järva- ja Viljandimaal. Perekond Helme Konservatiivseks Rahvaerakonnaks transformeerunud Rahvaliit vastandus eeskätt IRLile, kuid mõjus Keskerakonna käepikendusena. Mõlema erakonna vundament on rajatud stiilipuhtale populismile. Sotsiaalne tellimus kõva käe järele, mis on omane postsotsialistlikule maailmale, võib tunduda ühiskonnas tugevana, kuid totaalse meedia poolt ehitatav Novgorodi WC võimendab seda kõverpeeglis suuremana, kui see tegelikult on.

Käesoleva valimiskampaania üks sümboleid oli 30 000 eurot maksnud penoplastist Ülemiste vanake. Mitu valimislubadust oleks vanakesele kulutatud rahaga täita saanud? Kuna valimistel kõlab kõige tugevamini lollide hääl, siis pakuti neile küllaga leivata tsirkust.

Milleeniumipoliitika teise kümnendi alguses: tähelepanekuid telesaatest 19.10.2013

@huviline
Küsides endalt, kelle poolt peaksin pärast Tallinna linnapeakandidaatide debatti ETVs homme (20.10) hääle andma, kohmetusin äkki selles küsimuses kahtlusetooni tajudes. Olen tavalise kodanikuna oma valikuid teinud ja otsuseid langetanud mingil kindlal alusel, sest alati on olnud võimalik lahutada head halbadest, millega hääl on minu arvates alati hetke parimale valikule läinud. Valimised on tähtsaks osutunud just sellest saadava kindlustunde tõttu. Kandidaadi lubadused pole mind tegelikult kunagi huvitanud. Saan aru, et lubadus on midagi konkreetset, mida saab hiljem kontrollida, aga saadud kindlustunde tõttu olen kontrollist loobunud ja olen ennast hästi tundnud, kui olen teinud õige valiku. Täna närib mind kahtluseuss.

Teledebatis osalenud poliitikud (VIK, SDE, IRL, EKRE, RefE linnapeakandidaadid ja KE istuv  Tallinna linnapea) andsid väga vähe lubadusi. Demokraatia Eesti Vabariigis on arenenud, mis tähendab, et seda teostavate poliitikute lubadusi peab ajakirjandusel olema võimalik kontrollida. Kohustuslikus korras peaks lubaduste andmisega olema seotud IRL poliitikud, kelle hulka kuulub ka praegune siseminister, kes presenteeris teadlikult kriminaaltöö mõõdikuid, sest ka lubadused on teatud sorti mõõdikud. Lubaduste kontrollimine ajakirjanduse poolt loob omakorda uut lisaväärtust, mis on oluline riigi majanduse jaoks.

Kuna üksikpoliitikutest pole eriti mõtet rääkida, siis räägime poliitikaklastrist kui tervikust. Selles klastris on viimasel ajal toimunud vajalikud muudatused, mistõttu võime meie demokraatiast rääkida juba kui täiesti jätkusuutlikust. Läbipaistvuse suurendamine on ajakirjanike hea töö tulemus ja ka telesaates küsisid saatejuhid mitu korda väga konkreetselt numbrite kohta. Torkas silma, et IRL esindaja ei osanud vastata küsimusele, kui palju läheb maksma 2000 laseaiakoha loomine Tallinnas. Ainult EKRE esindaja on varasemalt kuskil ajakirjanduses väitnud, et tema ei anna põhimõtteliselt ühtegi lubadust, sest ei soovi visata konti ajakirjanduse hambusse. Poliitikaklaster on täiesti arvestatav tegur sisemajanduse kogutoodangu kasvatamisel. IRL esindaja lubas tuua Tallinnasse 600 miljoni euro eest investeeringuid investori näol, kes on täna juba käinud Tallinna lähivaldades maad kuulamas. Konkreetsetest lubadustes kõlas saates veel konteinerlasteaedade lubadus.

Kõike seda head vaadates ja kuulates valitses minu tunnetes segadus, sest ühtegi halba ei suutnud ma tuvastada. Kui ma isegi KOV valimistele jätaksin minemata, et ennest koguda, siis Riigikogu valimistele peaksin ikkagi minema. Kui isegi Riigikogu valimistele jätaksin minemata, sest ma pole ennast selleks ajaks suutnud koguda, siis Euroopa Parlamendi valimistele tuleb ikkagi minna. Kas aga üldse on mõtete valima minna, kui valik ei kajasta minu tegelikku tahet? Sest mina soovin maailma parandada oma kodumaa kaudu läbi iseenda ja mina ei kandideeri nendel valimistel. Järelikult on KOV 2013 valimiste põhiküsimus: miks ma nendel ei kandideeri, kuigi olen piisavalt halb?

Valimiskasti juures

@ckrabat

Jälle on valimised, seekord kohalike omavalitsuste omad, ning jälle rünnatakse, küll mitte Toompead, aga Savisaare kantsi Tallinna all-linnas. Meedia punub intriigi ja promob kirju minevikuga Angotti ja Sposato maaletoojat Eerik-Niiles Krossi, kuid tundub, et agressiivsest vastukampaaniast hoolimata jääb Tallinn edasi Edgari raudsesse haardesse, kes sai hakkama geniaalse valimistrikiga – kinkis rahvale tasuta ühistranspordi. Rohelise kaardikese eest on massid valmis isakest kummardama. Tänapäeval, kui õilsate senjööride valitsemine on asendunud pööbli võimuga, pakutakse tasuta lõunaid ju haruharva. Sotsiaaldemokraadid vana revolutsionääri Jaan Anvelti pojapoja juhtimisel ning Reformierakond eesotsas kunagi Rootsi ära hüpanud komsomoliaktivisti Valdo Randperega on jäänud Krossi varju. Jõulise kampaaniaga on IRL möödunud konkurentidest, kuid ta ei suuda kõigutada valitseja trooni. Uue jõuna end reklaaminud Vaba Isamaaline Kodanik näib vana ja väsinud ning ei ületa ilmselt valimiskünnist nagu ka perekond Helme juhtimisel Konservatiivseks Rahvaerakonnaks transformeerunud Rüütellik Rahvaliit. Mina ei ole nii optimistlik nagu need, kes räägivad 50-50 seisust pealinnas ja ennustan, et Keskerakond säilitab Tallinnas absoluutse võimu veel üheks nelja aastaseks perioodiks. Vastasjõu aktiviseerime võib konsolideerida hoopis rohelise kaardi vennaskonda. Juba valimissüsteem tagab 50% toetuse juures soovitud enamuse.

Terevisioonis luges Hardo Pajula ette Ilmar Trulli luuletuse “Valimiskast”, mis võtab olukorra valimiskasti juures üsna täpselt kokku: “Nüüd on valimiste sügis, palju hääli kasti lasti, osa hääli on küll prügis, need, mis lasti prügikasti, hääled kastis karjuvad, kuni ära harjuvad, harjuvad ja lepivad, ja siis seltsis laule õpivad.” Ainus lootus võiks olla rajatud sellele, et lollid ei tule valima, aga kus sa sellega. Lollidele on elu kergeks tehtud ja valimiskastid üles seatud lausa kaubanduskeskustesse ning nii nad tunglevad valimiskastide juures nagu On-Offi poe avamisel. Kuna mul mingisugune valimiseelistus on täitsa olemas, siis pidin kahjuks täitma kodanikukohust ja osalema valimistel, mis mulle üldsegi korda ei lähe, sest vaja oli hääletada kellegi vastu, et südametunnistus puhas oleks. Pidin oma individualismi maha suruma ja alluma kollektiivsele hullusele. See ei ole loogiline. Hääletada tuleks kellegi poolt, mitte vastu,  ning väljendada maailmavaadet, millesse usud. Aga kui usku ei ole? Kui läheb nii nagu alati? Seekordsed valimised on pakkunud palju leivata tsirkust ja andnud ühe kohaliku tähtsusega superstaari, kelle saabuvat muusikalist tähelendu ei saa Persona in fieri mitte nautimata jätta.

Elav rituaal ja surnud tseremoonia: poliitikaekspertide stuudiotund

@huviline
Enesega äärmiselt rahulolevad poliitika eksperdid 26.09.2013 ERR poliitikasaates Valimisstuudio võtsid maalida vaatajale maali, millel nähtav pilt on kõike muud kui tõepärane. Saatejuhtide poolt läks saade hea hooga käima, oli tunda nende ettevalmistuse kõrget taset, kuid ekspertide osas saab võrdväärsest ettevalmistusest rääkida vaid advokaat Jüri Raidla suhtes. Teiste suu edastas meile õpikust pärit lauseid, mille adekvaatsuses võib kahelda. Neid, kellel on üksnes uurimiskogemus (Sutrop, Uudelepp, Kübar), seda pole ikka õige kutsuda eksperdiks saatesse praktilises valdkonnas, nagu seda on kohaliku omavalitsuse valimiste teema.

Küsimus ei ole saatekülaliste ebapädevuses omal erialal, vaid nende empaatia puudumises poliitika vastu. Saatekülaliste suu läbi kuulsid vaatajad ekspertide kulunud erialaseid tõdesid. Me oleme neid aastast aastasse ühtemoodi kuulnud. Kogukond, kaasamine, eetika, rahanumbrid, valvekoerad, tuutuluutu, tuutuluutu. Kõik see, mis on poliitikas põhiline, demokraatia ja võim, kadus pasunapuhumise kõrgetesse toonidesse. Saade oli meedia laiemast vaatenurgast nähtuna professionaalselt teostatud, kuid kitsamast ajakirjanduslikust eesmärgist lähtudes, milleks on lugeja informeerimine muutustest poliitikas, üsna halvasti välja tulnud.

Poliitiliselt empaatiline ekspert, tunnetusvõimeline asjatundja, keda ei jäta külmaks demokraatia olukord Eestimaal, oleks ilmselt kuulanud tähelepanelikumalt jutte kõrval paiknenud ajakirjanike ümarlauast, mitte piirdudes eneserahuldamisega kaamera ees. Enesepresentatsiooniks olid loodud muidugi kõik tingimused, stuudiokujundus ja välkuvad valgusvihud. Võimalik, et stuudiokujunduse arenedes jooksevad eksperdid tulevikus stuudiosse nagu Eesti koondise korvpallurid Saku suurhallis, purustades vaatajate lootused juba eos. Nimelt oleks poliitiliselt empaatiline ekspert pidanud reageerima poliitikast üle keskmise huvitatud ajakirjanik Heidit Kaio nukrale tõdemusele, et Tallinna linnapeakandidaatide programmist pole teda ükski kõnetanud. Selle asemel püüdis humorist Sutrop kinni Sirbi peatoimetaja provokatsiooni ja astus tõsimeelselt võitlusse puhta kunsti, poliitika ja eetika nimel, oma punast juukselakka paremale ja vasakule saputades.

Rahva ja võimu vahelised suhted ei ole enesestmõistetavad, et neid kuivade õppelausetega oleks võimalik selgitada. See vajab sügavamat tunnetust, kultuurilist tundlikust. Tendents, mida tänapäeva Eesti poliitikas võib märgata, seisneb teatud sotsiaalses stagnatsioonis, kus tooni annavad kivistunud arusaamised, reeglina kopeeritud lääne ajalooliste mõtlejate teadustöödest. Ühiskondliku stagnatsiooni all ei pea ma silmas aktiivsuse puudumist. Kodanikud on üsna aktiivsed, isegi Rahvakogu mõned ettepanekud lähevad vist parlamenti hääletusele. Aktivistid on tuntud selle poolest, et nad ei oska eristada kultuuri ja ebaloomulikku kultuuritust, tegutsedes sageli üksnes sellepärast, et neil on energia ülejääk. See on kummaline, et poliitilised tõed võivad kümne aastaga kivineda, aga sellised kiired muutused on paraku meie ajale iseloomulik.

Kultuurilise tundetuse nähtuse kohta võiks näiteks tuua ühistranspordi teema Tallinnas, millest kesikud räägivad kui tasuta teenusest, vastased seevastu ütlevad, et tasuta lõunaid pole olemas. Räägivad, räägivad ja vastaste hääl jääb üha vaiksemaks. Nende sisuliselt õige märkus ei kanna enam ja pudeneb tolmuks, sest kesikute väide töötab paremini. Väite väline tähendus, linnaelanikud ju tõesti saavad reaalselt tasuta sõita, töötab paremini ja oponendid võtavad vaikselt omaks kesikute retoorika. See on ebaloomulik olukord välise ja sisulise vahel, kultuuritus, mis tekitab ühiskonnas stagnatsiooni. Sarnast kultuurilist tundetust, ühiskondlikku seisakut, mõtlemisvõime puudumist, võis näha stuudiotunni ekspertide retoorikas.

Rahva ja võimu vaheliste suhete põhiprobleem on esmapilgul võim ja sellega obligatoorselt kaasnema pidav vastutus. Terasemal vaatlusel on rahva ja võimu vaheliste suhete põhiprobleemiks siiski kultuur, mis peaks lahendama elava rituaali ja surnud tseremoonia vahelise vastuolu. Poliitikaeksperdid stuudiotunnis sellest muidugi ei rääkinud. Olukorras, kus kultuuri igiomaselt iseloomustav mõiste omandab üha enam tehnilisi tähendusi, nt lubadus, sõprus jne, millises valdkonnas on oluline kontroll, saab poliitikat päästa vaid isikuvabaduse pjedestaalile tõstes ja ignoreerides riigi kahepalgelist vabadust. Õigusriik on selles mõttes tseremoonia, mida kõrged ametnikud peavad Moolokina, unustades õigluse tegeliku tähenduse. Mis siis on õigluse tegelik tähendus? See on tunne, et mulle on liiga tehtud, kui tunnen empaatiat poliitika vastu.

Jälle on saabunud aeg, kui poliitikud rendivad end valijatele …

Valimiste õppetunnid

@ckrabat

Valimised on selleks korraks läbi ja uue Riigikogu koosseis on paika pandud.  Valijad otsustasid stabiilsuse kasuks, tegid pragmaatilise valiku ega lasknud end mõjutada massiivsest vasakpoolsete edu nimel tehtavast  meediapropagandast, mis suurema sotsiaalsuse loosungitega rõhusid uut tüüpi liidritele ja püüdsid  ühiskonna tekitadas ideoloogilist vastandumist parem- ja vasakskaalal. See viimane on iseenest positiivne – parem- ja vasakpoolsete vastandumine tõusis esile just nende valimistega, varem jooksis see veelahe kusagil mujal. See näitab, et oleme ehk tasahilju väljumas nõukogude pärandist ja liikumas traditsioonilise euroopalike väärtustega ühiskonna suunas.  Ideoloogilisele vastandumisele panustas suuresti ka Eesti meedia, kasvõi selgelt hinnanguliste punktide andmisega parteiliidrite teledebatis, mis kandusid väga ühte väravasse, selle asemel et erinevate erakondade seisukohti sisuliselt analüüsida.

Eesti valija ei lasknud end populistlikest loosungitest ja sihipärasest meediatöötlusest just väga palju häirida, mis majanduskriisi järgses ühiskonnas on omaette väärtus. Ta ei tormanud uisapäisa maksutõusul põhinevate riiklike abiprogrammide embusesse, mis oleksid teostatavad vaid üldise maksukoormuse tõusu ning riigieelarve tasakaalust väljaviimise hinnaga. Hoolimata nõukogude pärandist, sai enamik valijatest aru, et riik saab olla edukas ainult siis kui edukad on selle riigi ettevõtjad. Vasakpoolne populism toodab meile veelgi rohkem riigisõltlasi, sest võrdsuse ja vendluse loosungid ei loo heaoluühiskondi ja töötab vastu innovaatilistele lahendustele. Paljuski saaks väikeettevõtlus olla päästvaks Eesti Nokiaks, mis tagab ühiskonna kestliku edasimineku.

Sotsiaaldemokraatide suhteline edu tuli paljuski Rahvaliidu ja roheliste sisetülidele loomuliku jätkuna järgnenud allakäigust, mis loogilise sammuna on viinud nende erakondade marginaliseerumiseni. Sotside edule võis kaasa aidata Keskerakonna mõju vähenemine eestikeelsele valijale, sest  valdavalt eesti valijaskonnaga ringkondades jäi see liidrikeskne suurerakond ebatraditsiooniliselt neljandale kohale. Hoolimata liidri suurest häältekogumist, suudeti mõju säilitada vaid Tallinna venekeelsetes magalarajoonides ja Ida-Virumaal. Paremini läks valitsuskoalitsioonil. Kui tavaliselt kipuvad võimuerakonnad  mandaate kaotama, siis Reformierakond ja IRL suutsid neid isegi juurde võita.

Palju kära tehti seekord üksikkandidaatide ümber, kelles mõned (Kunnas, Soosaar, perekond Helme, Andreas Reinberg) said individuaalselt üsnagi palju hääli, kuid ei olnud võistluses erakondadega konkurentsivõimelised. Paratamatult ei suutnud üksikkandidaadid pragmaatilisi programme esitada, vaid pälvisid tähelepanu enamjaolt äärmuslikkusesse kalduvate sotsialistlike ja natsionalistlike loosungitega, mis võivad valijaskonna kõige  rahulolematumale osale küll hästi peale minna, kuid protestihääled ei ole veel kunagi suutnud toimivad lahendusi pakkuda (Res Publica tõus ja allakäik). Ka rohelisi ei päästnud ühe või teise „arvamusliidri“ kaasamine nimekirja, mille taustal roheliste põhiideed taandusid populistlike loosungite (kodanikupalk) varju. Kokkuvõttes rõhusid vasakpoolsed ebateadlikule valijale, kes hääletab emotsioonide najal ja ei suuda teha teadlikku valikut. Nn „paksu riigi“ idee (sisuliselt VALI KORD selle ambivalentses tähenduses), millega püütatakse rõhutada kõiksuguseid kohustusi ja inimese võlatunnet riigi ees. Nad ei tule selle pealegi, et palju kvaliteetsem on see kodanik, kes toimib vaba tahte alusel. Sellega väärtustatakse mõtlemisvõimetut valijat (sest tema ei kritiseeri, vaid teenib ideoloogiat). Karmi käe poliitika ja riigisõltuvus (midagi 30-te aastate vapsiliikumise stiilis) omab Eestis päris suurt sotsiaalset tellimust ja sellise valija toetusele  vasakpoolsed erakonnad ja poliitikud ka pretendeerisid. Kuid õnneks pole see määrav.

Sellegipoolest võime valimiste tulemuste põhjal järeldada, et valija ootab Eestilt senisel kursil jätkamist, pääsesime mõttetutest ja kulukatest reformidest (progresseeruv/astmeline tulumaks) ning säilitab väga olulise stabiilsuse, mis on  majanduskriisist väljumisel suureks abiks. Rooli järsk pööramine vastupidises suunas ei pruugi ühiskonnale tagada soovitud tulemust ja siinjuures on vähe lohutust tõsiasjast, et nelja aasta pärast on võimalik teha uus valik… neli aastat vastupidises suunas liikumist on päris pikk aeg. Eesti kodanik on oma valiku teinud ja elagu kodanik!

Mõningaid tähelepanekuid ETV valimisdebatilt

@ckrabat

Kolmapäevaõhtune ETV valimisstuudio välispoliitika ja riigikaitsedebatt ei pakkunud midagi uut ja originaalset. Valitsuskoalitsiooni esindavad välis- ja kaitseminister esinesid vähemalt pädevalt ja pragmaatiliselt, sotsid lõid laineid seksikate välismissioonidega Egiptusesse (nagu ajakirjandusest vahel kuulda on olnud, siis on Eesti naised siin juba väheke algatust teinud), rohelisi esindav Eerik-Niiles Kross ei suutnud ühtegi pidepunkti rohelise ilmavaatega välja tuua ning meenutas oma sõjakusega rohkem karguga vehklevat Josef Švejki, kes hüüab: „Edasi, Petseri peale!“, Keskerakonna esindatus saates jäi halliks ja ilmetuks, ilmselt on valdkond neile neljanda- või isegi viiendajärguline prioriteet, kolm väiksemat erakonda tekitasid vaid ühe küsimuse – miks nad seal on? Rahvaliidu esindaja Hannes Toomsalu oli laiemale üldsusele ehk pisut positiivsem üllatus (mispeale üks saatejuhtidest avaldas lootust, et ehk leiab temagi sobivama erakonna), kuid tegemist on valdkonda hästi tundva spetsialisti, mitte elukutselise poliitikuga.

Teemadest: see, et Eesti välispoliitikal puudub laiem kandepind, keskendutakse parimal juhul vaid paarile teemale (Venemaa, Venemaa ja veelkord Venemaa!) ning paljudes rahvusvahelistes debattides jäädakse statisti ossa, oli niigi teada. Kuid ühtegi tõsisemat märki kasvõi soovist olukorda muuta ei hakanud samuti silma. Venemaast ei saa üle ega ümber ning kaitseminister Jaak Aaviksooga saab vaid nõustuda: suhtumine Venemaasse on olnud liigselt emotsionaalne, allergiline ja närviline. Kuid emotsionaalne teema, kus inimeste ratsionaalsed kaalutlused asenduvad prohvetlike käibetõdedega, on valimistel alati palju hääli toonud. Kuigi tõstatus küsimus – millist Venemaad me tahaksime näha, siis mis on selle küsimuse väärtus ilma järgnevata: mida olen mina teinud või saaksin üldse teha, et Venemaa oleks just selline? Venemaa-allergia väljendub kindlasti ka selles, et meie väärtuspõhine välispoliitika rakendab tihti topeltstandardeid – seda, mida me nõuame Venemaalt, ei tule pähegi nõuda paljudelt teistelt riikidelt, kelle suhtumine inimõigustesse on sama problemaatiline või enamgi veel. Kahetsusväärselt ei võeta Venemaad kui välisriiki, vaid teatud mõttes „oma riiki“, mis jälle teeb meid Venemaa poolt kergesti mõjutatavaks ja välistab ratsionaalsete lahenduste leidmise suhete parandamiseks. Nii ei olnud mitte ükski erakond valmis leidma toimivat lahendust piirilepingu jõustamiseks.

Riigikaitse poole pealt rõhutasid mitmed, et riigikaitse-alane diskussioon tuleb lõpetada, mis on iseenesest juba ohtlik seisukoht. Kindlasti on nii välis-, julgeoleku-, kui kaitsepoliitika valdkonnad, kus erakonnad peaksid püüdlema suurema konsensuse poole, kuid see ei eelda ometigi dogmaatilist õigeusklikkust, kus alternatiivsed lahendused tuleks automaatselt kõrvale heita. Eesmärgiks peaks olema võimalikest parim. Ajateenistuse ja kutselise kaitseväe (mida P.Kaldre nimetas järjekindlalt ja mõnuga „palgaarmeeks“, mille peale tuli mulle meelde, kuidas Juur ja Kivirähk arutlesid sõna „t..astanud“ kasutamise üle Eesti meedias) omavaheline vastandamine ei ole mitte ainult rumal, vaid ka ohtlik, sest tegemist on ühe süsteemi kahe osisega, mil on oma spetsiifilised ülesanded. „Palgaarmee“ kasutamine kutselise kaitseväe kohta annab tegelikult sama halvustava kõlapinna kui sõna „neeger“ kasutamine mustanahalise kohta. On arusaadav, kui ajateenistust toetab 93% elanikonnast, siis on selle järele ühiskonnas sotsiaalne tellimus ning selle kaotamine ei ole ratsionaalne, kuid kas saab olla ajateenistust ilma kutselise kaitseväeta? Ei ole meil palgasõdureid ning ei näe neid ka kusagilt tulemas. Nagu on kutselised tuletõrjujad ja vabatahtlikud pritsimehed, siis on meil ka kutselised kaitseväelased ning kõik see muu, mis käib reservi alla.

Afganistani operatsiooni puhul tunti muret pigem sellepärast, kuidas me sealt väljume, kui selle pärast, miks me seal oleme või milline võiks olla meie optimaalne panus või milline võiks olla konflikti lahendustee. Ma ei räägi siin isegi, et kas meil on olemas vettpidav ja kõikehõlmav strateegia rahvusvaheliste konfliktide ärahoidmisse ja ohjamisse kaasumiseks. Positiivse poole pealt on hea, et vajadus tegelda osalenute missioonijärgse abistamisega on jõudnud vähemalt mõnede poliitikute ajukäärdudesse. Hea seegi.

märts 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.