Alternatiivmeedia tulevik V – Telegram.ee üürike tähelend

@ckrabat
Väga lühiajaliseks jäi alternatiivmeedia portaali Telegram.ee (29.01.2013-06.05.2014) tähelend, mis alustas suurte lootustega 2013.aasta jaanuaris. Veidi rohkem kui aasta hiljem teatas rahalistesse raskustesse sattunud portaal tegevuse peatamisest. Portaali lõpuloo põhjal oli tegemist populaarse ettevõtmisega, mida külastas päevas keskmiselt 24 000 lugejat (võrdluseks Persona in fieri päevane rekord on isegi tubli 267, tavaliselt jääb nii 30-60 külastuse kanti; 3,5 aasta jooksul on külastusi üldse kokku olnud 60 000) ning 29 000 Facebooki fänni. Kuid ainuüksi tegutsemistahtest jääb väheks, kui seda ei toeta relevantne majandustegevus. Telegram.ee ajakirjanduslikuks tipphetkeks jääb MTÜ Eesti Skeptiku poolt väljaantava maineka Umbluu preemia pälvimine juba esimesel tegevusaastal, millest Persona in fieri taoline väikeettevõtja võib vaid und näha, olgugi et tegemist on Eesti reptiilinduse lipulaevaga ja reptiloidide võrdsete õiguste eestvõitlejaga.

29.jaanuaril 2013.a. näeb Telegram.ee peatoimetaja Mariann Joonas perspektiivis mitmetahulise pildi pakkumist välisilma kohta, mis siis nähtavasti hõlmas alternatiivseid teadmisi, kuid ka vandenõuteooriaid, New Age‘i, nn tõrjutute mälestusi ja kõike seda millesse põhivoolu meedia on erinevatel põhjustel tõrjuvalt suhtunud. Kokkuvõttes võib nentida, et vormilt tegemist oli tõepoolest teistsuguse profiiliga väljaandega kui põhivoolu meedia tüüpesindaja, kuid sisuliselt oli tegemist samasuguse äärest ääreni laiatarbekaubaga, kus pakuti lihtsalt teistsuguste firmade kaupa ja kust taiplik lugeja pidi ise terad sõkalde seest välja otsima. Lennukad plaanid võivad sind kosmosesse kanda, aga elu karm reaalsus lööb välja siis, kui kosmosest burksiputka ette jõutakse ning selgub karm tõde, mis elu on ja sa näed, kuidas põhivoolu meedia bemmid sinu sapakast lihtsalt üle sõidavad. See tähendab, et sinu toredaid plaane peab toetama edukas majandustegevus ja siin jäi alternatiivmeedia lipulaeva ambitsioonidega portaal hätta. Kuigi üritati pakkuda teistsugust kaupa, hakati kauba turustamiseks üles ehitama samasugust supermarketit nagu põhivoolul.

Telegram.ee alternatiivmeedia portaalina oleks ju võinud üritada asju ajada alternatiivselt ning üritada teha võimalikult rahavaba väljaannet. On nad ju ise oma portaalis kirjutanud kodanikest, kes ilma rahata väga hästi hakkama saavad. Kõik saab alguse sellest, mille tarvis seda raha neil kulub? Kas nad palkavad inimesi, üürivad kontoripinda, maksavad honorare? Aga kui ürituse eesmärgiks ei ole kasumit teenida, vaid teha seda puhtalt rahvavalgustuslikel eesmärkidel, siis on võimalik kulusid kõvasti kokku hoida. Põhivoolu meedia majandamismudeleid kasutades ei suudeta loomulikult pikaaegselt konkurentsi pakkuda, sest sisse nad ei too eriti midagi ja nad sõltuvad täiel määral ainult neile laekuvatest toetustest, kui neil just Nibiru kullale pole juurdepääsu tekkinud. Portaali tegijate taust näitab, et mingi varasem meediakogemus on neil nähtavasti olemas, aga mitte managemendist. Võib ette kujutada, et kõik need plaadi- ja filmiettevõtted eriti midagi sisse ei toonud. Nad oleksid pidanud leidma ettevõtluskogemusega inimese, sisse ostma raamatupidamisteenust, aga suur osa võimalikest toetusest oleks läinud juba selle alla. 🙂

Altruismist on asju võimalik teha siis, kui sul on piisavalt sissetulekuid, mis võimaldavad seda teha. Üks võimalus on arendada mingit ettevõtlust ja selle tuludest pidada ka portaali üleval. See peaks vähemalt teoreetiliselt vist ka mingeid maksusoodustusi andma. 4. juulil 2013 on peatoimetaja võtnud vaevaks selgitada mõningaid tegevuse põhimõtteid. Kulusid aitaks kokku hoida vabatahtlik töö. Mariann Joonas väidab, et “vabatahtlikul on nende kogemuse järgi aega teha maksimaalselt 1 artikkel nädalas. Sõltuvalt allikate arvust ja raskusastmest võib ühele artiklile kuluda 2-8 tundi.” Kui arvestada, et nädalas tahavad nad 60-70 originaalartiklit, siis väikese meeskonnaga läheb neil muidugi raskeks. Rohkem kui kolm aastase kogemuse põhjal võib siin nõustuda, enam-vähem nii see ongi. Samas tuleb tunnistada, et artiklite kirjutamine aitab mingis mõttes “vormis hoida” ning teinekord mõnele sind huvitavale teemale pühenduda, s.t sa viid kirjutamise kaudu end asjadega kurssi.

Samal ajal toetub nende planeeritav kasum kahele vaalale – reklaamirahale ja lugejate annetustele. Portaali majandamises tehti mõned olulised strateegilised vead: peatoimetaja deklareerib, et nad “ei tee kunagi kompromisse raha pärast. Neile ei sobi kasiinode, pankade, apteekide, limonaadide, alkoholi jne reklaamid.” Reklaam hakkab sisse tooma siis, kui sellel portaalil on piisavalt lugejaid, aga sa pead seda kõigepealt tõestama ning näitama seda lugejaskonda ka usaldusväärse tarbijana, mis peaks olema vastukarva portaali ideoloogiaga. Lugejate annetustest sõltumine ei ole samuti kestlik äristrateegia. Lugejate toetusi võib kasutata arendustegevuseks, kuid vaevalt on võimalik sellise majandusmudeliga portaali üleval pidada. Annetuste põhjal pole võimalik jätkusuutlikke asju teha, sa pead leidma vähemalt püsisponsoreid. Samal ajal näevad nad oma tulevikku äriühinguna, loobudes mittetulundusühingu formaadist. Äriühing eeldab aga ka äritegevust. Mitte midagi halba ei oleks olnud, kui nad näiteks oleks arendanud ettevõtlust, teeninud kasumit ja pidanud ettevõtlusest saadud tuludega üleval ka alternatiivmeedia portaali. Postimehest aga võib lugeda, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus määras neile 5000 euro suuruse starditoetuse internetiraadio ja -televisiooni asutamiseks, kuid ettevõte ei suutnud neid projekte käivitada ega kulu- ja väljamaksedokumente esitada. See annab juba märku ettevõtte nõrgast potentsiaalist, sest vähemalt raamatupidamine peab olema korras, muidu on kurb lõpp ette planeeritud.

Kasumit sellised ettevõtmised reeglina ei tooda, nii et vähemalt unistuse rikkaks saada võib maha matta, v.a. ehk juhul kui sa käivitad mingi rahvusvahelise võrgustiku nagu Facebook vms, aga sellise võrgustiku sissetöötamine pole lihtne, eriti veel Maarjamaa paesel pinnal. Võrdluseks võin jällegi tuua, et blogi peame me täiesti nulleelarvega, ei tee selle tarvis mingeid kulutusi ja loomulikult ei saa sellelt ka mingeid tulusid, aga see on võimalik ainult seetõttu, et on olemas mingid muud sissetulekud, mis võimaldavad seda hobi korras teha – sa ei pea tegema midagi selleks, et elatist teenida. Positiivne on kogu asja juures on just sõltumatus, et sa võid kirjutada millest tahes, ega ole sõltuv kellegi tellimustest või hinnangutest. Kõige suurem probleem ongi ajas. Näiteks hiljutise Lõuna-Aafrika loo valimiste tegemine võttis kokku umbes 3-4 tundi aega koos algmaterjalide otsimisega, aga kui sul on mingid eelteadmised olemas, siis on võimalik aega jälle kõvasti kokku hoida ning  kõik on teostatav, kui asi ise huvi pakub. Kui huvi enam pole või pole võimalik enam tasuta teha, siis löödki ukse kinni ning elu läheb edasi.

Telegram.ee ambitsioonid olid vist vähe suuremad. Neil ilmus ka päris palju tõlkelugusid. Tõlkelugude tegemiseks kulub muidugi aega ja oleks vaja sellist tõlkijat, kes vastavast teemast midagi taipab ka. Tõlkimine on omaette kunst ja kvaliteetse tõlke tegemine võib olla palju aja- ja töömahukam, kui arvamusloo kirjutamine. Põhivoolu meedia treib ka pigem uudisnupukesi, mis pole otsesed tõlked (vt kasvõi Elu24), sest nende tegemine on lihtsam. Milline peaks olema alternatiivmeedia? Kvaliteetne võiks olla. Tegelikult peitubki siin kasutamata nišš. Teha vähem, aga paremini, umbes nagu mingi väikese toote turule toomine. Pealegi ja see on oluline, põhivoolu meedia oma masstoodangulise laiatarbekaubaga on lati piisavalt madalale asetanud. Alternatiivmeedia saab teha vähem, aga paremini, kindlasti sõltumatumalt kellegi tellimusest.

Kas alternatiivmeedia peaks olema professionaalne, on juba tõsisem dilemma mõtislemiseks, sest kvaliteetne ja professionaalne ei pea olema ilmtingimata kattuvad mõisted. Teatud mõttes ajavad mõisted professionaalne kirjanik, professionaalne kunstnik ja professionaalne helilooja hirmu peale, sest nad ei kirjuta mitte loomingulisest vabadusest, vaid selleks et end ära elatada ja kuna äraelatamine kaasaegses mõttes ei pruugi olla otseses sõltuvuses, kui palju sinu tootele ehk siis loomingule on turgu, vaid hoopis sellest, kuivõrd sa suudad oma loomingu ilmutamiseks toetusi küsida, siis võib see tekitada umbusku ka sinu loomingu suhtes, sest see peab vastama mingitele institutsionaalsetele ettekirjutustele, mille läbi sinu loomingut rahastav institutsioon seda hindab. Tugevasti normeeritud ühiskonnas ei pruugi enam olla kohta Pipi Pikksukale või Karlssonile, sest nende lugude stsenaariumid pole kooskõlas institutsioonide poolt rakendatavate maailmavaateliste piirangutega. Eestis on headeks illustreerivateks näideteks siinkohal Kadri Kõusaare rahvusvaheliselt akrediteeritud mängufilmi “Magnus” keelustamist või siis hiljutine skandaal briti ajakirjaniku Toby Harndeni Afganistani missiooni kirjeldava raamatu “Surnuist tõusnud mehed” eestikeelse tõlke avaldamisega kirjastuse “Kunst” poolt. Loomingu professionaliseerumine, nimekirjade koostamine, kellel on õigus loometegevuseks ja kellel mitte, võib ühiskondlikku kontrolli loometegevuse üle suurendada.

Peale surma on nad tervelt kaks artiklit ilmutanud, mille näol võib tegemist olla ka mingite varasemate lepingute alusel tehtud tõlketöödega, aga paremal nurgas kastikeses on toodud ka nende eelarve. Selle järgi elavad nad puhtalt lugejate toetustest, millega on nad suutnud likvideerida 1198.09 eurose võla maksuametile. Perioodil 6.-st 13.maini tuli annetustena 1761 eurot, mis pole üldse ole paha, aga võlgu on ikka veel üle 10 000 euro, mida ei aitaks katta isegi EAS 5000-eurone toetus. Palgavõlgnevused on 7658 eurot ja maksmata arved 4115 eurot.  Kui neid summasid vaadata, siis nad plaanisid ikka tõsist meediaettevõtet. 4115 eurot ülalpidamiskulusid kolme kuu peale tähendab korralikku office’t, kus käiakse tööl. Kokkuvõttes tundub, et nad tegid majandusliku valearvestuse, millegipärast arvasid, et pappi hakkab laialt voolama, aga enne seda pead sa ettevõtte sisse töötama ja konkurentsivõimeliseks muutma. Robotite mäss planeedil Maa on hävitamas reptiilset rahusõnumit – armastage ligimesi nagu iseennast. Telegram.ee katseid alternatiivsete teooriate tutvustamisel ning eriti reptiilse maailma tegevuse lahtimõtestamisel tuleb sellegipoolest vääriliselt hinnata. Ellujäämiseks on neil siiski vaid kaks võimalust. 1) leida püsisponsorid või arendada ettevõtlust, millest laekuvate tuludega portaali üleval pidada; 2) üles ehitada portaal vabatahtlikule tööle, mis aga eeldaks tegevuse põhjalikku ümberkujundamist ja see ei pruugi olla jätkusuutlik.

Robotite mäss.

Aadressilt: http://content6.flixster.com/question/52/12/34/5212348_std.jpg

Alternatiivmeedia tulevik IV – alternatiivmeedia ja maailm

@ckrabat

Lõpuks on see siis käes, aasta 2012, järjekordne maailmalõpp inimkonna ajaloos. Ühte olulist tunnusmärki tasub siiski silmas pidada ja see on meedia suurenenud tähtsus ühiskondlikus elus. Põhivoolu meedia sekkub aina agressiivsemalt iga kodaniku igapäevaellu. Ta on pürgimas üleilmse Novgorodi WC valitsejaks ja tema ristiretke teel maailmavalitsemisele tasakaalustamisel on oluline just alternatiivmeedia tugevus, s.h. erinevad sotsiaalmeedia võimalused, mis võimaldavad inimeste maailmapilti avardada ning pakkuda konkurentsi põhivoolu meedia poolt ehitatud fatamorgaanalikule virtuaalmaailmale. Kuigi senini olen kasutanud samatähenduslikult nii peavoolu- kui põhivoolu meediat, siis edaspidi  eelistan siin terminoloogiliselt “peavoolu meedia” asemel kasutada “põhivoolu meediat”, sest „pea“ eesliide viitaks nagu millelegi tähtsamale. Õige oleks vastandada põhivoolu meediat ja alternatiivmeediat. Samuti tahan vältida ka segamini ajamist kohalike murumängudega gladiaatorite areenil, s.h. Tallinna TV ja tema peatoimetaja võitlusega „peavoolu meedia“ vastu, mis on pigem põhivoolu sisene kildkondlik võitlus võimupositsioonide pärast „tõe kuulutamisel“ kui alternatiiv valitsevale kasumikesksele meediakontseptsioonile.

Veel hiljaaegu vapustas maailma avalikkust Wikileaksi ilmumine rahvusvahelise avalikkuse ette, mis avalikustas paljusid salastatud või ametkondlikke dokumente. Wikileaksi näol on tegemist esimeserahvusvahelise tähtsusega alternatiivmeedia projektiga, kuigi kokkuvõttes tuleb tunnistada, et Wikileaksi mõju rahvusvahelisele poliitikale osutus väiksemaks, kui poliitilised ringkonnad kartsid. Hirm Wikileaksi paljastuste ees oli nii suur, et mitmed poliitikud nõudsid Wikileaksi võrdsustamist rahvusvahelise terrorismiga. Endine Kanada peaministri nõunik dr.Tom Flanagan nõudis teleintervjuus koguni projekti juhtpersooni Julian Assange’i mõrvamist (mille eest ta hiljem küll vabandas). Väited, et Wikileaksi taolised mitteavalikke dokumente avalikustavad organisatsioonid muudavad maailma ebaturvalisemaks, ei ole siiski kinnitust saanud. Mingite revolutsiooniliste avastustega, mida ei oleks võimalik kaudsete materjalide põhjal prognoosida, pole alternatiivmeedia organisatsioonid hakkama saanud, kuid mitmed ajakirjanduslikud spekulatsioonid on nad muutnud dokumenteeritud faktideks. Kuigi Wikileaks on tuntuks saanud Ameerika Ühendriikide diplomaatiliste materjalide publitseerimisega, siis mitmed sarnase profiiliga sõsarorganisatsioonid tegutsevad üle kogu maailma, hoopis demokraatiavaesemas keskkonnas, nimetagem siinjuures Myanmar Wikileaks või Indoleaks Indoneesias.

Põhivoolu meedia kasumijahile orienteeritud isikukesksus sidus Wikileaksi tugevasti Julian Assange’i isikuga nagu ka rahvusvaheline islamiterrorism seoti meedia poolt Osama bin Ladeni isikuga. Niimoodi tekivad meediaikoonid, rahvusvahelise mastaabiga Nõia-Intsud, Dressi-Toivod, Vändra-Avelid ja Iglesiase-Anetid.  Ideede võitlustest saavad põhivoolu meedia vahendusel isikute võitlused, sest nii on võimalik toota laiadele massidele müüdavat reljeefsemat kujundit. Viimasel ajal on poliitiline võitlus üha enam kandunud poliitikute ja ühiskonnategelaste eraellu. USA president Bill Clinton oli siin teerajajaks, kuigi ta tuli oma mitmetest kõmulistest armuafääridest suhteliselt vigastamatult välja. Seksiskandaalid on mitmeid mõjuvõimsaid poliitikuid rajalt maha võtnud. Möödunud aastal pälvis kõige rohkem tähelepanu neist  Prantsusmaa presidendivalimiste favoriidi Dominique Strauss-Kahni episood hotelliteenijaga ühes New Yorgi hotellis. Mitmed segased asjaolud võivad viidata episoodi lavastamisele teatud poliitiliste jõudude huvides. Strauss-Kahnile järgnesid Itaalia vastuolulise peaministri Silvio Berlusconi tagasiastumine ja vahepeal USA vabariiklaste presidendikandidaadiks pürginud Herman Caini taandumine valimisvõitlusest. Iisraeli endine president Moshe Katsav pandi reaalselt vangi. Julian Assange jällegi väga segaste tagamaadega seksiskandaal mõjutas kindlasti Wikileaksi renomeed, mistõttu annab seda defineerida ka taotluslikuna.

Sotsiaalmeedia surve oli märgatav Araabia kevade õitselepuhkemisel eelkõige Tuneesias ja Egiptuses ning Venemaa opositsiooni konsolideerimisel peale parlamendivalimisi möödunud aasta detsembris. Sotsiaalmeedia on mõjutanud opositsiooni tegevust Moldovas, Iraanis, Süürias ja Myanmaris, kuid sotsiaalmeedia võimalustele on tuginenud Ameerika Ühendriikide konservatiivne Teepartei liikumine oma eesmärkide propageerimisel. Alternatiivmeedia projektiks võib lugeda ka vasakpoolset Occupy-liikumist, kelle juured peituvad Kanadas Vancouveris asuvas mittetulunduslikus meediavõrgustikus Adbusters Media Foundation, mis annab välja ajakirja Adbuster ning on korraldanud rea tarbimisvastaseid kampaaniaid, neist tuntum kindlasti Occupy Wall Street. Sotsiaalmeedia võrgustikud pakuvad soodsat kandepinnast alternatiivmeedia levikuks, mis arendavad veelgi enam demokraatia ja avatud ühiskonna ideed üle kogu maailma. Möödunud 2011. aasta oli oluline verstapost alternatiivmeedia võimaluste avardumisele mitte ainult riikide sisepoliitikas, vaid ka üha jõudsamalt on ta sekkunud rahvusvahelises poliitikasse, mille juures peab üha enam arvestama avaliku arvamusega ning riikidevaheliste salakokkulepete aeg hakkab otsa lõppema. Võib prognoosida, et lähitulevikus muutub alternatiivmeedia tähtsus ühiskondliku arvamuse võimendamisel ning demokraatlike protsesside käivitamisel veelgi olulisemaks.

Põhivoolu meedia loob teatavat laadi illusoorset maailma, millel on vähe pistmist sellega, kuidas elu tegelikult on. Põhivoolu meedia tooted on sisuliselt ilukirjanduslikud teosed, mis kujundavad talle sobilikku müügiskeemi ja juhivad meid taas variseride ja saduseride maailma ning muudavad ühiskonda tervikuna kinnisemaks ja kontrollitumaks. Mida kinnisem on ühiskond, mida vähem hoolib see kodanikuühiskonnast ja poliitilistest vabadustest, seda enam ilukirjandulikumaks muutub meedia, seda enam suubume Orwelli poolt visandatud loomade farmi aastal 1984. Tartu Ülikooli rektor  Alar Karis väljendas aastalõpu intervjuus muret, et julgus avalikult arvamust avaldada on kadumas ning eelistatakse „õigeid“ arusaamu ühiskonnas toimuvast. Alternatiivmeedia suurenenud tähtsus avatud kodanikuühiskonna edendamisel ning maailma kujundamisel mitmekülgsemaks võib muuta elu planeedil elamisväärsemaks ning muuta maailmalõpu reaalseks, täita maiade ennustuse, kuid siis oleme vana manduva maailma asemel astunud juba kusagile uude ja tundmatusse.

Tuneesia, 4.jaanuar 2011: Mohamed Bouazizi süütas Araabia kevade …

Foto: http://erasmusjourno.files.wordpress.com/2011/12/arab-mohamed_bouazizi.jpg

Alternatiivmeedia tulevik III – kes valvab valvureid?

@ckrabat

Edgar Savisaare poolt 15.mail 1990 Interrinde rünnaku ajal eetrisse paisatud appikarje „Toompead rünnatakse! Ma kordan, Toompead rünnatakse!“ on raiutud Eesti ajalukku. Viimasel ajal võib siit-sealt kuulda, kas siis peavoolu meedia või meediabroilerite suust samasugust appikarjet: „Meediat rünnatakse! Ma kordan, meediat rünnatakse …“ Kes on meediabroilerid?  Kui poliitikas tähistab mõiste „broiler“ põhimõttelagedaid noorpoliitikuid, kes on liitunud ühe või teise erakonnaga mitte maailmavaatelistel alustel, vaid soovist omada võimu ning kasvatada isiklikku heaolu, siis see kehtib suures osas ka meediabroilerite kohta. Nemad ei soovi otseselt poliitilist võimu, vaid võimu avaliku arvamuse üle. Meediabroilerite jaoks on karjääri tipp „arvamusliidri“ staatus. Nad on Anu Saagimi,  Anna-Maria Galojani, Nõia-Intsu, Iglesiase-Aneti ja Dressi-Toivo mantlipärijad, kes on meediaturul valmis müüma oma usud ja tõed. Hädakarjed, nagu oleks „hea ja õiglane“ peavoolu meedia ühtäkki sattunud lahmiva meediakriitika alla, viitavad vaid peavoolu meedia poolsele soovile kehtestada võim, tõe monopol,  avaliku arvamuse üle ning suunata riik George Orwelli 1984-laadse ühiskonna rüppe, mille üle on totaalse meedia poolt kehtestatud totaalne kontroll.

Poliitilise korrektsuse ajastul võib süütuse presumptsiooni asemel päevakorda tõstatuda hoopis süü presumptsioon. Ühiskond käsitleb oma liikmeid kui potentsiaalseid kurjategijaid, kelle kontrollimine peab ühiskonna kujuteldava turvalisuse nimel muutuma seaduspärasuseks. Rahva jaoks tekitatakse illusioon, et nende heaolu on hädaohus ja suurema turvalisuse nimel peab ühiskonna liikmete ja nende arvamuste üle valitsema suurem kontroll. Sarnaseid meetodeid lihtsalt tugevamal kujul kasutab näiteks „Ühtne Venemaa“ Venemaa valitsemisel.  Kontrolli kehtestamine Lääne demokraatia üle omab neis ühiskondades kindlasti teatavat sotsiaalset tellimust. Eesti Vabariigis ametisse seatud võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse volinik, kelle ametifunktsioonid on kahtlaselt sarnased Orwelli Tõeministeeriumi mõne osakonna funktsioonidega, mistõttu võib siin kergesti libastuda, kui ta võrdõiguslikkuse järelevalve asemel sattub võrdsete õiguste politiseerimise  libedale jääle. Kui head ja õiglast üritust hakatakse forsseerima ning ergutatakse jahiinstinkte, tekivad kõiksugused natsikütid, dopingukütid jms, siis tulemust võime näha William Goldingu „Kärbeste jumalas.“ Tekivad kütid ja kütitavad.

Võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku Mari-Liis Sepperi tegevus Eesti spordiaktivistide „tõelise palge“ paljastamisel, kui Aafrika jooksjate mittelubamist Saaremaa kohaliku tähtsusega võistlustele käsitleti kui rassistliku diskrimineerimise avaldust, viitab Tõeministeeriumi  tegevusmallidele liigagi hästi. Keegi ei süüdista Mari-Liis Sepperit Schengeni viisadega hangeldamises. Sarnaseid juhtumeid, kus inimesed on jäänud Tõe ja Õiguse hammasrataste vahele, pakub meie kirev elu teisigi. Hiljuti meedia poolt avalikkusesse paisatud „mõrtsuk-arstide“ Andres Selli ja Lembit Allikmetsa kohtuprotsessi näitel, kes olevat läbi viinud inimkatseid ning keda võiks siis põhimõtteliselt võrrelda kurikuulsa natsimeediku dr.Josef Mengelega, jäid arusaamatuks nii teo eesmärgid kui tagajärjed. Kohus on oma otsuse teinud ja arstid kuritarvitustes süüdi mõistnud, kuid Ravimiameti selgitusest ei ilmne, kas seal oli reaalseid kannatanuid ja kuidas on nende tervist kahjustatud. Kas eksiti mingite juriidiliste protseduuride normitehniliste külgede vastu või põhjustati inimestele tervisekahjustusi? Kui aga tulemuseks olid positiivsed ravitulemused, milleks siis ühiskondlik hukkamõist?  Ilma tagajärgedele tähelepanu pööramata jääb juhtumi käsitlemine ühekülgseks.

Meedial on võime toota kuvandeid, mis võivad mõjutada inimesi ja nende elusid. Sarjas „Viha Vabariik“ olen pööranud tähelepanu esimesele kasvuhormoonide näiduga dopinguküttidele vahele jäänud sportlasele, briti ragbimängija Terry Newtoni saatusele. Kuvandi loomine on lihtne, see võib tekkida faktide põhjal, kuid tugineda ka spekulatsioonidele ning lugeja ei tee sageli faktide ning spekulatsioonide vahel vahet. Raskem on vastutada tagajärgede eest. Kuvandite ehitamine pole loomulikult ainult meedia privileeg, vaid suletud ühiskondade ja ringidega kergesti tekitatav fenomen, kus terad eraldatakse sõkaldest, mainstreamerid alternatiivsetest ning õiged valedest. Alati ei pruugigi negatiivse kuvandiga  kaasneda avalikkuse tähelepanu: nii tekivad nn „mustad nimekirjad“ subjektidest, keda teatud ühiskond või selle kiht peab mingil põhjusel ebasoovitavaks. Näiteks – püüdke end kaitsta mitteametlikult toodetud „naised saunas rääkisid“ kuvandite vastu!  Kui te olete sattunud olukorda, kus tajute, et teiega ei olda rahul, kuid samas ei esitata teile ühtegi süüdistust, siis võite samahästi järgida Terry Newtoni eeskuju ja panna endale nööri kaela, sest teil praktiliselt puudub võimalus end kaitsta. Muidugi leidub ka pikaajalisemaid ravikuure, kas hakata jooma või eralduda ühiskonnast – mis on kellegi jaoks parim, kuid tulemus on tavaliselt üks ja seesama – mainstream üritab vabaneda alternatiividest.  Meedia poolt toodetud kuvandid on vähemalt avalikud, mille vastu on inimestel kasvõi teoreetiliselt võimalik end kaitsta.

Vahur Koorits arvab, et Eesti ajakirjandus on igati hea, sest ta on populaarne. Kas populaarsus tähendab headust? Kui minna poliitikamaailma, siis oli populaarne nt Hitleri režiim Saksamaal, kes tuli võimule demokraatlike valimiste tulemusena. Valgevenes tõid demokraatlikud valimised võimule diktaator Lukašenko. Sarnaseid näiteid  on kümneid, sadu ja tuhandeid. Rahva tahe ei pruugi alati olla hea tahe. Novgorodi WC-l välja kuulutatud populaarsed tõed ei tarvitse ilmtingimata olla head tõed. Loomulikult, kui inimene soovib vabadusi piirata ja tunneb end paremana rangelt kontrollitud maailmas, siis muutub populaarsus tema jaoks oluliseks. Diktaatorid on alati populaarsed, sest neid toetab 99,9% elanikonnast. Meedia diktatuur ei ole aga ühiskonna jaoks kindlasti progressiivne, sest pole sisulist vahet kas ühiskonda kontrollitakse poliitbroilerite või meediabroilerite vahendusel.

Ajakirjanduse ehk neljanda võimu roll demokraatlikus ühiskonnas on tagada arvamuste paljusus ning valvata teiste võimude väärkasutuse üle ning need väärkasutused avalikustada. Ühiskonna valvekoer ei tohiks siiski kasvada ideoloogiliseks valvekoeraks, kes suunab avalikku arvamust, vaid hea ajakirjandus peab hoiduma võimust, kontrollist ühiskonna üle. Hea ajakirjandus ei saa kehastada kohtuvõimu, vaid ta peab jääma õiguskantsleri tagasihoidlikesse funktsioonidesse, kes teostab mitte valvet, vaid järelevalvet. Rooma poeet Decimus Junius Juvenalis on oma kuuendas satiiris küsinud:  „Quis custodiet ipsos custodes?“ – „Kes valvab valvureid?“. Kui peavoolu meedia peab end ühiskonna valvuriks, siis valvab alternatiivmeedia peavoolu meediat, et ta oma neljandat võimu ei kuritarvitaks. Nii lihtne see ongi. Kui valvur ei salli, et tedagi valvatakse, siis tekib kahtlus, et tema südametunnistus on must ja ta soovib kehtestada totaalset kontrolli ühiskonna üle.

pilt: http://farm2.static.flickr.com/1181/1283961262_36f59ec62b.jpg?v=0

George Orwell 1984

Alternatiivmeedia tulevik II

@ckrabat

19.novembri ajalehes „Postimees“  ilmunud artiklis  “Sotsiaalmeedia survestab ajakirjandust” käsitletakse sotsiaalmeediat kui äärmuslikku ning emotsionaalset nähtust, kust tihtipeale puudub objektiivne arutelu ja mida vastandatakse nn põhivoolu „ratsionaalsele ajakirjandusele“.  Artiklis refereeritakse AS Postimees juhatuse esimehe Mart Kadastiku sõnu Eesti Ajalehtede Liidu seminaril:  „Ajakirjanduse tasakaalukusest ja ratsionaalsest lähenemisest sõltub see, kuidas taastada ühiskonnas normaalne diskussioon teemade üle, mille vahepealne purskamine sotsiaalmeedias on hävitanud.“ Sotsiaalmeedia ja ajakirjandusväljaannete suhet käsitletakse konfliktsena, mille tõttu olevat põhivoolu ajakirjandus sotsiaalmeedia surve all.

Näidetena on seal käsitlemist leidnud Norra ühiskonda vapustanud Anders Behring Breiviku terroristlik rünnak Oslos ja Utøyal, aga ka  väidetav kasvuhormooni manustamine sportlike tulemuste parendamiseks Andrus Veerpalu ja Juha Lalluka näitel, mille üle ka Persona in fieri on arutlenud. Kui Norra ja Breiviku näitel on väidetud, et „ühiskonda vapustavad sündmused põhjustavad sotsiaalmeedia kanalites tihti kontrollimatu info leviku“, siis Eestis võivad asjad olla hoopis teisiti, kus põhivoolu ajakirjanduse poolt edastatud kontrollimatu info mõõdutundetu levitamine nõuab alternatiivmeedia asumist tasakaalustaja rolli.

Norra ühiskonna puhul oli terroriaktsioon sotsiaalne vapustus, mistõttu ratsionaalset arutelu vähemalt esialgu on raske oodata. Kui mingi ühiskond hakkab elama heaoluühiskonna illusioonis, mis peaks kõikvõimalikud katastroofid automaatselt välistama, siis võib sotsiaalne vapustus ühiskonna põhjalikult tasakaalust välja lüüa. Midagi sarnast toimus peale 2001.a. 11.septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides. Soome ühiskonna jaoks oli sellisteks sotsiaalseteks vapustusteks koolitulistamised 2007. ja 2008.a. Eesti ühiskonna jaoks muutus sotsiaalseks vapustuseks aga hoopis Ilmar Raagi mängufilm „Klass“, kus isegi koolitulistamise juhtumiga spekuleerimine tekitas teatud illusoorses maailmas elava ühiskonna osa jaoks vastureaktsiooni – MEIL ei saa midagi sellist juhtuda, sest MEIE oleme leplikud, tasased ja head.

Kõigepealt võiks teha selge vahe sotsiaalmeedia ja alternatiivmeedia vahel. Mitte igasugune sotsiaalmeedia ei ole tingimata alternatiivmeedia, vaid suur osa sotsiaalmeediast on põhivoolu ajakirjandusest otseselt sõltuv, peegeldades ühiskonna vastureaktsiooni põhivoolu ajakirjanduse poolt algatatud meediakampaaniatele. Alternatiivmeedia tekib vastukaaluks põhivoolu ajakirjanduse poolt ühiskonnale pealesurutavatele väärtushinnangutele ning tasakaalustamaks Novgorodi WC sündroomi – õigus on sellel, kes kõvemini karjub. Eestis ühiskonna jaoks võiks alternatiivmeedia olla  pigem tasakaalustaja rollis, samal ajal kui põhivoolu meedia soovib ühiskonnas etendada ideoloogilist valvekoera, kes üritab vormida teatavat tüüpi „põhivoolu inimest“, varustades teda sageli mustvalgete käibetõdedega. Mainstream meedia võimendab ühiskonda haaravaid hirme ja foobiaid, sest need tekitavad konflikte ja konflikti pealt on võimalik kasumit teenida.

Ma ei taha üldsegi mitte väita, et Eestis uurivat ajakirjandust ei esine, kuid ühiskonnas tervikuna etendab ta marginaalset osa. Suuremad vihakogukonnad tekivad tavaliselt ikka põhivoolu meedia netikommentaariumide juurde, samal ajal kui sotsiaalmeedia tervikuna jääb teatavate eranditega pigem mõõdukaks. Samas 19.novembri „Postimehes“ kirjeldatud konstruktiivset meediat kohtab siin kandis veelgi vähem. Laiemaid ühiskondlikke protsesse, poolt- ja vastuargumentidele rajatud diskussiooni üritatakse enamjaolt vältida. Konfliktile orienteeritud ajakirjandus põhineb laiatarbijalikel klišeedel , mida on tarbijal kerge ning vähese mõtlemisega omastada.  Tekib Novgorodi WC sündroom, kus teatavate seisukohtade võimendamisega arendatakse taotluslikult ühiskondlikku konflikti.

Näiteks Anders Behring Breiviku juhtumi puhul ilmnes meedia poolt kujundatud käibetõdede domineerimine ühiskonnas, kui terrorism kui nähtus seoti automaatselt islami usuga, samal ajal kui rahvusäärmuslastelt lähtuvat ohtu on ühiskonnas valdavalt alahinnatud. Primaarseks on peetud kultuuritüüpi – islamit, mis on laiatarbekaubana muudetud vägivaldseks, domineerivaks ning terroristlikuks, kuigi islamiäärmuslus moodustab suhtarvult ainult väikese osa kogu islami kogukonnast. Rahvuslust nähakse aga ainult positiivse ühiskonda edasiviiva ideoloogiana, kuigi oma äärmuslikes vormides võib ta olla sama dogmaatiline ning vägivaldne kui islamiäärmuslus. Ei suudeta või ei taheta eristada äärmuslust mõõdukast ning konstruktiivsest kriitikast, sest just mõõdukuse ning äärmusluse, mitte erinevate kultuuri või ka ideoloogiliste voolude vahel esineb ühiskonda läbiv paradigmaatiline vastasseis. Mõõdukus võib peavoolu ajakirjandust isegi vihastada, sest ratsionaalsete argumentidega on raskem võidelda.

Kui võtame selleski blogis palju käiatud  Andrus Veerpalu dopingujuhtumi puhul, siis mainstream ajakirjandus on püüdnud üldjuhul teema uurivat käsitlust vältida. Eesti kollane ajakirjandus („Postimees“, „Õhtuleht“) nõudis innukalt Andrus Veerpalu, Mati Alaveri ja Eesti Suusaliidu tingimusteta ristilöömist. Siin on just alternatiivmeedial täita ühiskonna tasakaalustaja mitte just tänuväärne roll, sest Veerpalu juhtumi käsitlemisel jäi mainstream ajakirjandus kaugele uuriva ajakirjanduse põhimõtetest. Selle asemel püüti uudise najal seda põhjalikult uurimata ning alternatiivseid lahendusi eirates vihakogukonda püsti panna – korrutades pidevalt ja järjekindlalt nagu Julk-Jüri kirikumõisa poiste parve põhjalaskmise kaasuse puhul: “Lible tegi, Lible tegi…”, püütakse usu najal tekitada tehislikke tõe kriteeriume.

FIS-i otsus on igati loogiline ja vastab ametkondliku bürokraatia reeglitele. Kujutage ette, kui nad tunnistavad Veerpalu süütuks, avab see tee kõigile sportlastele kasvuhormoonide kasutamiseks. Vaidlus testi valiidsuse üle kestab ja praegu ei ole ilmselgeid tõendeid ka selle kohta, et test ei tööta, kuigi paljud eksperdid on testi objektiivsuse kahtluse alla pannud. Ebaselges olukorras ei saanudki FIS teistsugust otsust teha, pidi lähtuma sellest, et test näitas Veerpalul normidest kõrvalekalduvat kasvuhormoonide taset. See, kas Veerpalu manustas keelatud aineid, on ikka veel tõestamata ja teema käsitlemine meedias põhinebki praegu pigem usul kui teadmisel.

Eesti alternatiivmeedia on veel lapsekingades. Kui vaadata selle erinevaid avaldamisvorme, siis võib loetleda vaid üksikuid katsetusi. Võib-olla yuppielik ning vasakpoolitsev (mitte vasakpoolne) Memokraat on kõige rohkem avalikku tähelepanu pälvinud, sest seal esinevad paljud põhivoolu meediaga seotud arvamusliidrid. Väga produktiivne on ultrakonservatiivne, kuigi mitte just äärmuslik, Infopartisan. Siis  olen tähele pannud veel nt elust ja poliitikast (eriti), mis ilmub teatava regulaarsusega, kuigi kaks viimast (võin küll eksida) jäävad pigem ühemeheettevõtmisteks. Suurem osa alternatiivmeediat jääb erinevate persoonide mõtteavalduste väljenduseks, mis paljuski põhinevad erinevate arvamusliidrite põhivoolu ajakirjanduses esinevate mõtteavalduste reproduktsiooniga või siis teatavate poliitikute valimiskampaania osistena, mida on jälle raske käsitleda alternatiivmeediana. Kokkuvõttes võib nõustuda, et alternatiivmeedia jaoks on Eesti meediamaastikul põhivoolu ajakirjanduse survestajana kindel koht olemas, aga see oodatav roll on pigem põhivoolu meediat tasakaalustav kui äärmuslike ideede väljendajana ühiskonda tasakaalust välja viies.

Scott McKenzie (1939-2012)

Alternatiivmeedia tulevik

@ckrabat

Tänases tasulises Postimees Plussis üritab Hendrik Alla, kajastades hiljuti Väimelas toimunud kodanikuajakirjanduse seltsi konverentsi, paiguti  küll mainstream ajakirjandusele omases mustvalges stiilis (uudis peab ju müüma!), defineerida kodanikuajakirjandust.  Hea meelega polemiseeriks mõnede konverentsil kõlanud seisukohtadega, mis rõhutavad kodanikuajakirjanduse seotust peavoolu meediaga = väljaannetega, kes teenivad ühiskonna kujundamisest kasumit.  Konverentsi üks korraldajaid Sulev Valner, viidates kodanikuajakirjanduse ning mainstream meedia piiri hägususele, rõhutab isikliku näite varal, kuidas kodanikuajakirjanikust võib edukalt saada peavoolu kollane ajakirjanik ja väidab nii või teisiti, et anonüümselt veebi riputatud materjalidel (ehk siis sotsiaalmeedial) ajakirjanduslik väärtus puudub. National Geographic Eesti peatoimetaja Erkki Peetsalu jällegi arvas, et sotsiaalmeediat ei saa käsitleda kodanikuajakirjandusena. Tahes tahtmata  kumab puude tagant välja tungivas valguskiires pürgimus absoluutse tõe monopoli järele, ühiskonna jagamine õigeteks ja valedeks, kellest mingil osal on õigus ühiskonda kritiseerida (sest nad on totaalse meedia käepikendused!)  ja teistel mitte, mis vastab totaalse meedia  eesmärkidele üleüldise kontrolli ning kohtuvõimu funktsioonide võtmiseks ühiskonnas. Pigem ei jookse veelahe mitte ametliku meedia ning kodanikuajakirjanduse, vaid hoopis ametliku meedia ja alternatiivajakirjanduse vahel ning nn kodanikuajakirjandus jääb siin esitatud piiravates tõlgendustes kusagile halli tsooni kahe mainitud ajakirjanduse liigi vahel.

Tullakse välja vana hea väitega, et sotsiaalmeedias puudub vastutus, kuid vastutus ei ole mitte ainult legaalne, vaid ka moraalne kategooria ning just selle viimase vastu kipub ka mainstream meedia aeg-ajalt patustama. Ei taha sellise kodanikuajakirjanduse piiratud tõlgendamisega päris nõus olla, sest iga kodaniku poolt edastatud seisukoht, sõltumata selle edastamiseks kasutatud kanalist, võib paigutada kodanikuajakirjanduse alla, sest ta kajastab üksikkodaniku või siis laiema kodanike grupi seisukohti, mis tehakse käepäraste vahenditega kaaskodanikele kättesaadavaks.   Kui keegi võtab endale absoluutse tõe monopoli, siis tahaks juba küsida, kes lasi tõde siis seekord sedapidi paista? Tuleb nõustuda Hendrik Alla artiklis refereeritud Tiit Hennoste seisukohaga, et kodanikuajakirjandusele ei saa esitada leebemaid nõudeid kui  ametlikule meediale. See kehtib täiel määral ka alternatiivmeedia kohta. Anonüümsus ei päästa vastutusest, sest väljaandja usaldatavus tagab tema poolt väljastatava toote kaubamärgi. Persona in fieri ei tee selles osas järeleandmisi, isegi kui anonüümsus on tema kaubamärgi ideeline osa, mis peab rõhutama, et edastatav sõnum on olulisem, kui selle esitaja personaalia. Anonüümsusel ja anonüümsusel on vahe, sest mitte kõik anonüümsused ei väljenda ilmtingimata pahateolist kavatsust. Kas kaubamärgid  Mark Twain, George Orwell, George Sand, Stendhal jt teevad nende nimede all loodud loomingu kuidagi vähemväärtuslikumaks kui see oleks toodetud kodanikunime all?

Alternatiivmeedia funktsioon on anarhiline ning teda võib laias laastus võrrelda ühiskonnakriitiliste protestiliikumistega alates punkaritest ja hipidest ning lõpetades Mahatma Gandhi vägivallatu vastupanu ja Gandhigiriga (vägivallatus ja tõe jõud). Ühiskond vajab omamoodi Wall Street liikumist, kes asuks võitlusesse peavoolu meedia tõemonopoli kehtestamisele orienteeritud kampaaniate vastu ning alternatiivmeedia pakub selleks soodsa võimaluse. Alternatiivse meedia võimalused ühiskonna ümberkujundamisel võivad mingites olukordades osutuda reaalseteks, võtame või Araabia kevade, milline protsess omandas stimuleeriva tõukejõu just nimelt alternatiivmeediana kvalifitseeruvatest sotsiaalvõrgustikest. Ei saa salata, et alternatiivmeedia võib pakkuda eneseväljendusvõimalusi äärmuslikele liikumistele, kes taotlevad ühiskondlikke muutusi vägivaldsel või mõnel muul kaaskodanikke kahjustaval teel. Kui vaadata kasvõi netikommentaare, siis võib seal äärmuslikke seisukohti ja vihakommentaare esineda rohkem kui ühiskonnas tervikuna ning luua „rahva arvamusest“ hoopiski vale ettekujutuse. Kindlasti suurendab äärmusllike vaadete esiletõusu totaalse meedia kasumile orienteeritud konfliktne hoiak, mis soodustab hirmukultuuri ning viha levikut ühiskonnas. Alternatiivmeedia kanalites ja netikommentaarides võib see kindlasti avalduda, mille jalajäljed viivad ka Breiviki juhtumi juurte juurde. Tekib nn Novgorodi WC efekt, kus tõe monopol langeb nende saagiks, kes kõvemini karjuvad, aga mitte neile, kes on ühiskonnas enamuses.

Mis teha? Nn „mõõdukal“ alternatiivmeedial on ühiskondlike probleemide lahendajana ja sobivate lahenduste pakkujana oluline roll täita, sest konstruktiivsus seostub pragmatismi ning mõõdukusega. Äärmuslikud ideed eeldavad äärmuslike vahendeid, mille eesmärk on pigem tähelepanu saavutamine ning ühiskonna survestamine visuaalsete kampaaniate najal kui ühiskonna parendamine.  Miks kasutavad äärmuslikud liikumised võitlusvahendina terrorismi ? Aga sellepärast, et loodusseaduste kehtimise korral ei ole nad võimelised ühiskonnas enamust saavutama  ja peavad utreerima hirmu- ja vihakampaaniaid, mis viivad ühiskonna eemale ratsionaalsest arengust. Alternatiivmeedia ei pea olema äärmuslik, kuid äärmuste ajastul on mõistusepärane asjade ja nähtuste käsitlemine sageli jäämas vähemuse hobiks. Seetõttu on nišš mõõdukale alternatiivmeediale totaalse peavoolu meedia poolt kujundatavas ning äärmuslust esile tõstvas ühiskonnas kindlasti olemas. Kui totaalne peavoolu meedia üritab juhtida ühiskondlikke hoiakuid, siis peab alternatiivmeedia omakorda kontrollima totaalset meediat.

Noi, ragazzi di oggi è un brano musicale scritto da Toto Cutugno e Cristiano Minellono ed interpretato da Luis Miguel nel 1985. “Meie, tänapäeva noored” on Toto Cutugno ja Cristiano Minellono laul, mida Mehhiko päritolu Luis Miguel esitas San Remo festivalil 1985.

märts 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.