Uue riigi sünd VII- kas Šotimaal on õigus omariiklusele?

@ckrabat
Mäletame Mel Gibsoni 1995. a. filmišedöövrist “Braveheart”, kuidas šoti maaomanik William Wallace (1270-1305) juhtis šotlaste võitlust Šotimaa esimeses iseseisvussõjas (1296-1328) Inglismaa kuninga Edward I vastu ning purustas inglaste väed 1297. aastsal Stirling Bridge lahingus. Šotlased saavutasid olulise võidu inglaste ülle 1314.a. Bannockburni lahingus, lõid lõunapoolsed naabrid riigist välja ning 1328. aastal tunnustati Edinburgh-Northamptoni riikidevahelise lepinguga Šotimaa omariiklust. Juba viie aasta pärast puhkes uus iseseisvussõda, mis näitab vaid, et inglastel võttis põhjanaabrite samaväärsena võtmine tükk aega. 1603. aastal, peale kuninganna Elizabeth I surma, tõusis Inglismaa troonile tema suure konkurendi Mary Stuarti poeg Šotimaa kuningas James VI ning kahe kuningriigi vahel sõlmiti personaalunioon. 1707. aastal liideti kaks kuningriiki üheks Suurbritannia Kuningriigiks. Nüüd, rohkem kui neli sajandit hiljem, on Šotimaal taas tugevnenud meeleolud Suurbritanniast lahkulöömiseks ning 18. septembrile on planeeritud referendum Šotimaa  omariikluse küsimuses. Lahutuse pooldajate eesotsas on Šotimaa praegune peaminister Alex Salmond ja Šoti Rahvuspartei, kellel on absoluutne enamus kohalikus parlamendis (69 kohta 129-st). Erakondadest toetavad lahutust veel Šoti Sotsialistlik Partei, Šoti Roheline Partei, Inglismaa ja Walesi Roheline Partei, ja natsionalistlik Inglise Demokraadid.

Maailma avalikkuse seisukoht uue riigi tekkimise kohta on traditsiooniline ehk silmakirjalik (vt Chomsky). Variseride ja saduseride maailm ju teisiti käituda ei saakski. Kuigi rahvaste enesemääramisõigust sõnades tunnistatakse, on eraldumispüüete vastu rahvusvahelises avalikkuses kujundatud tugev negatiivne hoiak. Soovitakse, et ühte riiki sattunud rahvad püüaksid kuidagiviisi koos edasi elada ning uute riikide sünd oleks juba eos välistatud. Mõneti meenutab see kiriku moraliseerivat hoiakut abielulahutuste vastu, kus peretülid ja kooselupartnerite ilmselge vastastikune sobimatus pole moralistide meelest piisavaks argumendiks kooselu lõpetamisele. Selline moralistlik hoiak on üle kandunud ka riikidele. Paljude meelest on moraalne, kui inglased valitsevad šotlasi, hispaanlased baske ja katalaane, venelased tatarlasi ja tšetšeene, grusiinid apsuaid ja osseete, hiinlased tiibetlasi ja uiguure, serblased kosovare, türklased, pärslased ja araablased kurde jne, sest nii on “alati” olnud. Uute riikide tekkimine nõuaks rutiinist väljumist. Teame ju ka tõsimeelseid Eesti rahvuslasi, kes sihikindlalt unistavad Petserimaa valitsemisest, sest neil olevat selleks vaidlustamisele mitte kuuluv jumalik õigus, mistõttu on meil piiri asemel kõigest eraldusjoon.

Negatiivset hoiakut peaks õigustama Krimmi lahkumine Ukraina koosseisust, mille suurem osa maailma riikidest on hukka mõistnud, kuid Krimmi puhul pole kindlasti tegemist rahvaste enesemääramisõiguse realiseerimisega. Taustsüsteem on hoopis teistsugune. Šotimaa referendum toimub Ühendkuningriigi võimude teadmisel, kes on lubanud tulemusi aktsepteerida, kuigi omariikluse vastase hoiaku õhutamine on väga tugev. Mõneti meenutab see olukorda Kanadas, kus toimus mitu Quebeci iseseisvusreferendumit, millega uue riigi sünnist jäi väga vähe puudu. Esimene iseseisvusreferendum 1980. aastal andis suure võidu sõltumatu Quebeci vastastele, kui omariiklust toetas 40,44% ja ühtset Kanadat 59,56% hääletanutest. Teine iseseisvusreferendum toimus 30. oktoobril 1995 ja uue riigi sündi toetas juba 49,42% ning ühtset Kanadat 50,58% hääletanutest. Uue riigi sünnist jäi puudu umbes 54 000 häält. Suurem osa avaliku arvamuse uuringutest annab napi ülekaalu iseseisvuse vastastele, kuid see võib viia omariikluse toetajate mobiliseerimiseni referendumi päeval, millele niigi ennustatakse kõrget valimisaktiivsust. Kõige alalhoidlikumad ja suuremad iseseisvuse vastased on üle 65-aastane elanike grupp, samal ajal kui valijaskonna noorem generatsioon on omariikluse suhtes avatum. See on ka loomulik, sest vanem generatsioon on alati rohkem hirmul ning sõltuv rutiinidest ning lihtsalt kardab omariiklusega kaasneda võivat elukeskkonna muutust.

Osa vasakpoolsemaid iseseisvuslasi soovib vabariigi väljakuulutamist, kuid enamus kaldub personaaluniooni poolele, millega Elizabeth II jääks edasi ka Šotimaa kuningannaks. Šotimaa Rahvuspartei soovib uue riigi liitumist Euroopa Liiduga samadel tingimustel kui Suurbritannia, kindlaksmääratud opt-out’idega nagu ühisraha euro kasutuselevõtt. Pretsedendi puudumise tõttu esineb erinevaid arvamusi, kas Šotimaa saaks liikmestaatuse automaatselt või peaks ta aplikeeruma samadel alustel teiste liituda soovijatega. Baski ja katalaani vähemustega maadlev Hispaania on lubanud šotlaste liitumist takistada. Šotimaa piiridesse jääb suur osa (u 90%) Suurbritannia nafta- ja gaasivarudest Põhjamerel, mistõttu võib iseseisva Šotimaa elatustase olla isegi kõrgem kui Suurbritannias. Suurem osa iseseisvuslasi kaldub toetama ühist energiaturgu Suurbritanniaga, kuigi sellel on ka vastaseid. Šotimaa iseseisvuslased olid varem euro kasutuselevõtu toetajad, kuid viimasel ajal on kaldunud pooldama rahandusuniooni brittidega. Teisalt pole aga britid ühisrahast šotlastega eriti huvitatud. Šotimaa on arutlenud ka naelsterlingi mitteametlikku kasutuselevõttu, kuid sellele on seisnud vastu Euroopa Liit, kes on ähvardanud, et see võib saada takistuseks Šotimaa liitumisele. Šotimaa Sotsialistlik Partei on toetanud oma raha kasutuselevõttu peale üleminekuperioodi. Eesti kogemus on näidanud, et kiire üleminek oma rahale võib majandusele hoopis positiivselt mõjuda. Rahanduse valdkonnas ootavad lahutuse osapooli ees rasked läbirääkimised.

Iseseisvunud Šotimaa kavatseb jätkata Suurbritannia viisapoliitikat: jääda välja Schengeni tsoonist, kuid ühineda Common Travel Area‘ga (CTA) Suurbritannia ja Iirimaaga. Suurbritannia ja Šotimaa piir jääks avatuks. Šotimaa kodakondsus antakse Šotimaal sündinud Suurbritannia kodanikele elukohast sõltumata, aga samuti Šotimaa alalised elanikele varasemast kodakondsusest sõltumata. Soovi korral võivad nad sellest õigusest loobuda. Šotimaa kodakondsusele võivad aplikeeruda šotlastest vanemate ja vanavanemate järglased ning Šotimaal alaliselt resideeruvad välismaalased. Topeltkodakondsus on lubatud. Šotimaa rajab u 15 000 regulaarväelasest ja kolmest väeliigist koosneva kaitseväe. Šotimaa Rahvuspartei toetab Šotimaa liitumist NATOga, kuid soovib, et riigist viiakse välja Briti tuumarelvad. Šotimaal paikneb märkimisväärne osa Briti tuumarelvadest – Trident tuumaraketisüsteem ja Vanguard tüüpi tuumaalveelaevad. Ühendkuningriik on tunnistanud, et lähitulevikus puudub võimalus neid mujale paigutada ning see paiskaks segamini ka nende tuumaheidutussüsteemi. Siin peavad osapooled jõudma ilmselt kokkuleppele, kus baasid jäävad alles, kuid Suurbritannia kontrolli alla. Kindlasti peavad mõlemad pooled jätkama julgeoleku- ja kaitsekoostööd, sest britid ei saa lubada ebaturvalist piirkonda oma vahetus naabruses.

Mis juhtub siis, kui Šotimaa hääletab 18. septembril omariikluse kasuks? Mina julgen pakkuda, et ei juhtu midagi erilist ning Ühendkuningriigi ja Šotimaa lahutus toimub sama rahulikult nagu Tšehhoslovakkia jagunemine Tšehhimaaks ja Slovakkiaks 1993. aastal. Osapooled hakkavad iseseisvumise tingimuste üle läbi rääkima ning suure tõenäosusega jõutakse mingil hetkel mõlemat poolt rahuldava lahenduseni. Kas iseseisev Šotimaa saab hakkama? Selle peale tahaks käratada loll jutt suhu tagasi, sest kohe meenuvad meie endi taasiseseisvumisele eelnenud hirmujutud, kus tõsimeeli kaheldi eestlaste võimes omariikluse tingimustes toime tulla. Tõe kriteerium on aga praktika ning elu näitab, kui mees ise tubli on, siis saab ta hakkama küll (Joosep Toots, Paunvere). Kuigi Ühendkuningriik on maalinud pildi lugematutest raskustest, millega uus riik silmitsi seisab ja hirmutamine üks töökindlamaid meetodeid lollide taltsutamisel, siis on praktikas raske ette näha, et endine elukaaslane hakkab uut riiki taga kiusama. Mõlemad osapoolest on teineteisest liiga sõltuvad, et võiksid endale konfliktseid vastasseise lubada.

Šoti lipp Edinburghi kohal. Foto aadressilt: http://thoughtsfromthekelvin.wordpress.com/

Uue riigi sünd VI – Krimmi ja Ukraina abielulahutuse perspektiivid

@ckrabat

Ukraina on viimasel ajal olnud rahvusvahelise elu sündmuste tulipunktis ja seda käesoleva sajandi jooksul mitte esimest korda. Võimuvahetus läbi revolutsioonide ning kontrrevolutsioonide näib olevat selle riigi eripära. Selle riigi poliitilise kultuuri lahutamatu osa on aga laialdaselt vohav korruptsioon, milles võib süüdistada poliitikuid nii ühest kui teisest leerist. Oranž revolutsioon kümme aastat tagasi tõstis poodiumile Viktor Juštšenko, kes võitis presidendivalimiste kolmandas vaatuses tolleaegset peaministrit Viktor Janukovitšit. Kuus aastat hiljem oli revolutsiooniline võim jõudnud piisavalt korrumpeeruda, et saabus Donetski oblastis sündinud, kuid poola-valgevene- vene juurtega Janukovitši tähetund. Rahva elatustase on Ukrainas madalam kui Venemaal. Kui meil tavatsetakse viriseda Eesti olude üle, siis võiksid meie neukkud uurida, kuidas on lood miinimumpalga, sotsiaalkindlustuse ja tööealise elanikkonna väljarändega Ukrainast. Väga paljud ukrainlased on valmis tegema kõik, et sellest riigist minema saada. Tegemist on ühe vaesema ning korruptiivsema riigiga Euroopas ja sellisest elust nagu Eestis, võib suur osa ukrainlastest ainult unistada. Käisin Ukrainas umbes kümmekond aastat tagasi, kui õnnestus tutvuda sealse neukkukultuuri mitmete iseärasustega. Pidustusteks valmistuvas Kiievis toimusid linna ülesvuntsimise tööd. Linna ühel väljakul paigutati mingit torustikku, üks mees vehkis labidaga ja kaevas. Tema ümber seisis kümme jorssi, kes tegid suitsu ja juhendasid, kuidas kaevata. Poes sisseoste tehes kontrollis turvamees peale ostude sooritamist tšeki järgi, kas ostud vastavad ikka nimekirjale. Väga kergesti oleksid huvilised saanud sealt endale naisi sebida, sest ukraina tüdrukud olid valmis ükskõik millistel tingimustel maalt lahkuma. Selle kõrval pole meie noorte väljaränd tõsiseltvõetav.

Ukraina ühiskond on lõhestunud ühiskond, mis jaguneb läänemeelseteks, kelle kantsiks on enne Teist maailmasõda Poolale, Tšehhoslovakkiale (Karpaatia) ja Rumeeniale (Bukoviina) kuulunud Lääne-Ukraina alad ja idameelseteks, kelle suuremad toetajad asuvad Ida-Ukraina tööstuspiirkondades: Donetskis, Luganskis ja Harkivis. Praeguse sotsiaalse konflikti juured asuvad seal samas lõhestunud ühiskonnas. Rahva vastupanu Kiievis Maidani väljakul initsieeris president Janukovitši tõrksus sõlmida vabakaubanduse ja assotsiatsioonilepet Euroopa Liiduga. Janukovitši pooldajad on põhiliselt venekeelsed idaukrainlased, keda Venemaaga ühendab sarnane kultuuriline taust, eeskätt neukkukultuur. Nende seas on ka palju ukraina päritolu isikuid. Pöördepunktiks selles konfliktis sai relvajõu kasutamine vastupanu mahasurumiseks, mille vastu astus Ukraina parlamendi enamus poliitilistest eelistustest sõltumata ja tagandas end kompromiteerinud presidendi võimult, mille järel see Venemaale põgenes. Kõige selle juures poleks aus Janukovitšit nimetada Venemaa marionetiks, vaid riigi juhina lähtus ta eelkõige isiklikest klannihuvidest. Omamoodi võitles ta kindlasti Ukraina eest, aga seda omas mahlas ehk siis kultuurilises kontekstis. Kuidas elas Ukraina võimueliit, selle kohta on avaldatud värvikaid reportaaže. Tõugatuna troonilt on ta muutunud poliitiliseks etturiks Venemaa käes, keda hoitakse igaks juhuks tagataskus, kuid vajadusel võidakse ka ohverdada. Venemaa poliitilise eliidi seisukoht pole Janukovitši toetamises täielikult solidaarne, naiteks Õiglase Venemaa üks liidreid Mironov nimetas teda reeturiks.

Sotsiaalne konflikt Ukrainas on aga taas üles kergitanud Krimmi küsimuse, kelle suur osa elanikkonnast on vene rahvusest, neil puudub Ukrainaga ajalooline ja etnilis-kultuuriline side ning nad tunnevad ennast Ukrainas võõralt. Ukraina koosseisu sattus Krimm alles 1954.a., kui N.Liidu Ülemnõukogu otsustas varem Ukrainas parteijuhina tegutsenud Nikita Hruštšovi eestvõttel viia nad Vene NFSV koosseisust Ukraina koosseisu. Poolsaare viimased pärisperemehed olid krimmitatarlased ning 18.sajandini asus seal Krimmi khaaniriik, mis oli pikka aega vasallsõltuvuses Türgist. Venemaaga liideti Krimm 1783.a. Enne Vene Impeeriumi lagunemist moodustasid tatarlased absoluutse ülekaalu poolsaare elanikkonnast ja veel enne Teist maailmasõda olid nad Krimmi kõige arvukam rahvusgrupp, kes elas põhiliselt Lõuna-Krimmis Simferoopoli ja Jalta vahel. 1944.a. süüdistas Stalin neid koostöös saksa okupantidega ja küüditas nad asualadelt minema nagu palju teisigi rahvaid. Suur krimmitatarlaste kogukond sattus elama Usbekistani, muuhulgas ka Eestis tuntud korvpalluri Rašid Abeljanovi suguvõsa. Kui teistel rahvastel: tšetšeenidel, balkaaridel, kalmõkkidel jpt lubati “Hruštšovi sula” ajal koju tagasi pöörduda, siis krimmitatarlastele see õigus ei laienenud, nad rehabiliteeriti alles 1967.a. ning hakkasid Krimmi pöörduma alles perestroika ja glasnosti ajal. Praegu moodustavad nad veidi üle kümnendiku poolsaare elanikkonnast, asudes ühtlaselt üle maa, rohkem siiski maa kesk- ja idaosa maapiirkondades

25.maiks on välja kuulutatud referendum, mis peaks otsustama Krimmi tulevase staatuse üle ja mida on seostatud võimaliku liitumisega Venemaaga, kuigi Ukrainast lahkulöömise küsimust pole otseselt püstitatud. Krimmi venemeelseid jõude esindav uus valitsusjuht Sergei Aksjonov on vandunud truudust Janukovitšile ja palunud abi Venemaa presidendilt Putinilt, kuid vaevalt, et end siiani presidendiks pidav Janukovitš saab nõustuda Krimmi lahkumisega Ukrainast. Ebaselge on ka Venemaa positsioon, kes saab mängida poliitilisi murumänge mitme tundmatuga, kuid vaevalt, et nad on väga huvitatud sõjalisest sekkumisest Ukrainasse, millest tal pole otsest kasu lõigata ning kõigutaks nende viimasel ajal tõusvat rahvusvahelist autoriteeti. Küll on saabunud teateid täiendavate Venemaa sõjaväelaste saabumisest nende sõjalistesse baasidesse Krimmis ja kohalikud Venemaa meelsed relvastatud rühmitused on võtnud üle valitsushooneid ja vähemalt ühe sõjaväelennuvälja. Krimmi saabus sealseid venelasi toetama Venemaa rahvasaadik Nikolai Valujev ehk Kuvalda ning paljude poksihuviliste ammune unistus – Valujevi-Klitško poksimatš (Vitali Klitško on üks tõenäolisemaid Ukraina presidendikandidaate)  võib lõpuks aset leida poliitilise varipoksina. Võimalikud variandid Krimmi tuleviku osas:

Transnistria mudel – ebamäärane seisund, mis rahvusvaheliselt oleks Ukraina koosseisus, aga de facto iseseisev ja Venemaast sõltuv riiklik moodustis ning varimajanduse paradiis. Suur osa Krimmi elanikke oleksid Venemaa kodanikud, kuid see ei tähenda ametlikku diplomaatilist tunnustamist. Seda varianti toetab ka praegune sündmuste areng, kus on välja kuulutatud referendum, aga esialgu nõutakse vaid suuremat autonoomiat. Küll on märgata Venemaa üksuste saabumist Krimmi, kes analoogselt Transnistriale võivad pretendeerida rahuvalvefunktsioonidele. Praegu võib seda hinnata kõige tõenäolisemaks sündmuste arenguks.

Abhaasia mudel – iseseisvaks kuulutanud riik, mida tunnustavad vaid Venemaa ning võib-olla veel mõned üksikud teised riigid, kuid sõltumatu riigina ei omaks see laiemat rahvusvahelist tunnustust. Praegu võib Krimmi puhul prognoosida pigem suunda Transnistria mudelile kui Abhaasia mudelile. Venemaa huvides on säilitada olukorra ebaselgus, jagada näpuotsaga tunnustust Venemaale ustavatele jõududele, säilitada majanduslik ja sõjaline kohalolek, kuid hoiduda ametlikest diplomaatilistest sammudest. Vähemalt praeguses etapis pole Krimmi iseseisvumist nõudvaid loosungeid otseselt püstitatud, kuid kui peaks minema relvastatud etniliseks konfliktiks, siis võivad need tekkida.

Põhja-Osseetia mudel – Venemaa koosseisu kuuluv autonoomne vabariik. Suur osa Krimmi elanikke on arvatavasti valmis Venemaaga liituma ja eelistaks seda varianti teistele, kuid kas Venemaa seda ise tahab? Krimmi ületulek Venemaa koosseisu põhjustaks samalaadse konstantse pingeallika nagu on seda Lõuna-Osseetia Gruusia jaoks. Krimmis elavad krimmitatarlased ja ukrainlased moodustaksid Venemaale mittelojaalse kontingendi. Venemaa võib olla huvitatud küll majanduslikust domineerimisest, kuid piirkonna ülevalpidamine nõuab hulgaliselt ressursse. Näiteks on Krimmi põllumajandus otseses sõltuvuses Ukraina veeressurssidest. Võimalik, et Venemaa nõustub Krimmi “jagamisega”, millega riigi koosseisu arvatakse vaid talle sõjaliselt oluline Sevastoopoli piirkond.

Krimm kui ukrainlaste Trooja hobune võiks olla hoiatav eeskuju meie maanäljastele loll-rahvuslastele, kes limpsavad keelt Petseri ja Ivangorodi järele, on otseses mentaalses sõltuvuses Venemaast ning ei taha kuuldagi lepinguga fikseeritud piirist, mis ehitaks müüri nende ja nende jumala vahele. Kui Petseri ja Ivangorod peaksid mingi triki abil Eesti valdustesse sattuma, siis Krimmi näitel võib igaüks endale ette kujutada, millised protsessid võivad seal toimuma hakata. Õnneks meil Petserit ei ole. Paralleele võib tõmmata küll Donetski ja Ida-Virumaa vahele, kuid seal on probleemid mujal. Erinevalt Krimmist nii Donetskis kui Ida-Virumaal puudub kohapealne sotsiaalne tellimus Venemaaga liitumiseks. Mälestused Ida-Virumaa separatismist jäävad siiski taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaegadesse 1991-1992, mida aastal 2014 ei toeta enam ükski vähem või rohkem arvestatav poliitiline jõud. Ida-Virumaa ja Donetski puhul võib hakata mängima teine faktor: väidetav vähemuste diskrimineerimine, millist kaarti on alati hea tagataskust võtta, kui mingi probleem peaks tekkima kas siseriiklikult või riikidevahelistes suhetes. Eesmärk on hoopis teine – piiririikide destabiliseerimine, milliseid protsesse on mugavam juhtida piiri tagant. Ei tasu unustada, et välisvaenlase tekitamine võib tähelepanu eemale juhtida siseriiklikelt probleemidelt.

Ukraina muusikat: Nastja Kamenskihh ja Potap

Uue riigi sünd V – Catalunya

@ckrabat

Pürenee poolsaare kirdeosas elavad katalaanid korraldasid hiljuti, 11.septembril, inimketi Kataloonia (katalaani k. Catalunya) iseseisvuse toetamiseks, mille suureks eeskujuks oli 1989.a. Eestit, Lätit ja Leedut ühendanud Balti kett. Nii nagu Baltimaid loeti omal ajal Nõukogude Liidu edumeelseks regiooniks, nii on ka Hispaaniast eralduda soovivad Kataloonia ja Baskimaa majanduslikult kõige arenenumad piirkonnad. Leedu peaministri Butkevičiuse toetusavaldus tõi kaasa suursaadiku kutsumise Hispaania välisministeeriumi. Eesti on olnud oma avaldustes märksa vaoshoitum. Viimasel ajal, arvestades Lõuna-Euroopa üle jõu elavate riikide klubisse kuuluva Hispaania majandusraskusi, on toetus majanduslikult edukama ja jõukama Kataloonia lahkulöömisele ülejäänud Hispaaniast tugevnenud. Küsitlused näitavad, et Kataloonia iseseisvust toetab veidi üle poole (41-57%) elanikkonnast ja kindlalt vastu on 18-36% elanikest. Veel 15 aastat tagasi toetas Kataloonia iseseisvumist vaid kolmandik küsitletutest. Uue riigi sünniprotsess on käivitunud ja sunniviisiline abort ei pruugi olla just kõige mõistlikum lahendus sellele reageerimiseks.

Katalaanide ambitsioon omariiklusele omab sügavaid ajaloolisi juuri. Hispaania tekkis kahe kuningriigi Kastiilia ja Aragoonia ühinemisel ning Kataloonia moodustas neist Aragoonia kuningriigi südame. Kastiilia pärilussõjas 1475-79 toetasid Aragoonia ja katalaani ülikkond eelmise kuninga poolõde Isabeli, kes abiellus Aragoonia kuninga Fernando Katoliiklasega ja tõusis ühendatud Hispaania troonile. Esimesed katsed Kataloonia vabariigi kehtestamiseks tehti juba 1640.aastal, kui Pau Claris i Casademunt’i eestvõttel kuulutati välja Kataloonia vabariik. 1640-59 toimus katalaani “koristajate” ülestõus (Guerra dels Segadors), mille tulemusena jagati Kataloonia Püreneede lepinguga Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Katalaanid moodustavad kolmandiku Lõuna-Prantsusmaa piirkonna Roussillon’i elanikest. Katalaanidel on üks oma riik küll olemas, sest nad moodustavad enamuse Andorras ning katalaani keel on pisikese vürstiriigi ametlik keel.

Peale 17.sajandit on katalaanide rahvusriik kuulutatud välja veel kolmel korral. 1873.a. kuulutas Baldomer Lostau Hispaania vabariikliku ülestõusu käigus välja Katalaani riigi. Hispaania kodusõja käigus 1930-tel aastatel kuulutati sõltumatu Kataloonia riik välja koguni kahel korral – kõigepealt Francesc Macia 1934.a. ja siis Lluis Companys 6.oktoobril 1934.a., kuid mõlemal korral lõppes rahvusriigi väljakuulutamine nurjumisega ning olid nad sunnitud leppima autonoomiaga Hispaania koosaseisus. Kataloonias levisid maailmasõdade vahel tugevad anarhistlikud meeleolud. Anarhistide survel kehtestati Kataloonias esimesena Euroopas 1919.a. kaheksatunnine tööpäev. Kui Franco režiim tühistas Kataloonia autonoomia ja surus katalaanide eristumistaotlused maha, siis peale Franco surma ja demokraatliku riigikorralduse taastamist said katalaanid endale 1979.a. järjekordse autonoomia. 2012.a. Kataloonia parlamendivalimistel said enamuse iseseisvust toetavad erakonnad. 23.jaanuaril 2013 võttis Kataloonia parlament 85 poolthäälega vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mille kehtivuse Hispaania konstitutsioonikohus 8.mail esialgselt peatas. Hispaania peaminister Mariano Rajoy on olnud valmis katalaanidega läbi rääkima, kuid seisnud vastu iseseisvustreferendumile.

Hispaania reaktsioon võimalikule iseseisvusreferendumile on olnud äärmiselt tõrjuv. Rahvaste enesemääramisõigus on valikuline ja seda on tõlgendatud sageli endiste koloniaalterritooriumite õigusena iseseisvusele. Erinevused enesemääramisõiguse tunnustamisel tulevad selgesti esile Kosovos, kus valdav osa Euroopa riikidest on Kosovot suveräänse riigina tunnustanud, kuid selle vastu on teiste hulgas India ja Hiina, aga ka Venemaa, Hispaania, Rumeenia, Kreeka, Küpros ja Gruusia, kelle otsuse taga on selged sisepoliitilised põhjused. Kõik need riigid soovivad tagada õigust teiste riikide ja rahvaste üle valitseda. Rahvusriik võis olla progressiivne 19.sajandi poliitilisel maastikul, kuid 21.sajandil mõjub ta igandliku anakronismina. Ahto Lobjakas on kirjutanud rahvusriigi asendumisest rahvariigiga. Soov valitseda teiste rahvaste üle on üks minevikuigandeid, millest rahvusriigid teinekord valuliselt lahti ütlevad. Grusiinid peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda apsuate ja osseetide üle, venelased peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda tšetšeenide, tatarlaste ja jakuutide üle nagu ka hispaanlased peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda baskide ja katalaanide üle. Täpselt samamoodi kehutab mõnede eestlaste Petseri-unelmaid soov valitseda teiste üle, küsimata, kas teised sellega ka nõus on.

Ühtses Euroopa Liidus ei tuleks riikide murdumisse väga valuliselt suhtuda, sest piiride muutumisega sisuliselt midagi ei muutu. Tšehhid ja slovakid lahutasid teineteisest 1992.a. isegi ilma märkimisväärse rahva poolse surveta, lihtsalt poliitikud otsustasid eraldi elama hakata. Rahumeelseid abielulahutusi toimub aga harva. Praegusel juhul takistavad baskide ja katalaanide iseseisvuspüüdlused Kosovo suveräänsuse tunnistamist Hispaania poolt, aga kuidas on võimalik iseolemist maitsnud kosovare sundida vabatahtlikult alluma Serbia võimule, kus neid on lähiminevikus represseeritud. Sama ulmeline tundub apsuate vabatahtlik naasmine Gruusia rüppe. Türklaste Põhja-Küprose Türgi Vabariigi taasühinemine kreeklaste Küprose vabariigiga võib taastada etnilise konflikti igipõliste vaenlaste vahel. Üldlevinud arusaama järgi ei kuulu Euroopa piirid muutmisele ja tuleb tunnistada, et siin on ratsionaalne iva täiesti olemas. Ajaloo käigus on mitmed territooriumid käest kätte liikunud ning võib ette kujutada segadust, mis saabuks siis, kui kõik hakkaksid oma “ajaloolist õigust” taga nõudma, kuid siinkohal tuleks rahvaste enesemääramisõiguse realiseerimist piiride revideerimisest eraldi vaadelda. Iseseisvad Kataloonia, Baskimaa, Šotimaa, Wales või Korsika ei kujuta ohtu Euroopa poliitilisele kaardile nagu ei kujutanud kellelegi ohtu Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu lagunemine või ka Tšehhimaa ja Slovakkia lahutus.

Lax’n’Busto on 1986.a. asutatud katalaani rock-ansambel El Vendrellist

Uue riigi sünd IV – tuareegide riik Azawad

@ckrabat

Käesoleva aasta kevadel oleme olnud tunnistajaks veel ühe potentsiaalse uue riigi tekkele  Aafrikas, kui 6.aprillil kuulutati välja Azawadi Iseseisvuse Deklaratsioon.  Euroopa kolonisaatorite poolt Aafrikasse joonistatud piirid, millega nad jagasid oma mõjupiire ja vallutusi, ei ole osutunud kestlikeks. Pärast pikka võitlust on oma riigini jõudnud saladuslik kõrberahvas tuareegid. Lääne-Aafrika riigis Malis on märts osutunud poliitiliste muutuste kuuks.  Märtsis 1991 kukutati demokraatliku revolutsiooni tulemusena riiki 23 aastat valitsenud sõjaväeline diktaator Moussa Traoré. Võimu üleminekut demokraatlike jõudude kätte juhtis  Mali Langevarjurite Korpuse tollane ülem kolonelleitnant Amadou Toumani Touré. Võim riigis anti üle tsiviilvõimude ja ametisse astus demokraatlikult valitud president Alpha Oumar Konaré. 2002. aastal valiti presidendiks vahepeal erru läinud ja poliitikasse siirdunud Touré, kes oli võimul kuni käesoleva aasta märtsini, kui grupp sõjaväelasi kapten Amadou Sanogo juhtimisel korraldas sõjaväelise riigipöörde ja kukutas president Touré võimult. Sõjaväelased nõudsid, et valitsus sekkuks jõulisemalt tuareegide mässu mahasurumisse Mali põhjaosas.

Tuareegid on berberi rändkaamelikasvatajate hõim Sahara kõrbes, keda on kokku umbes 5,7 miljonit. Suuremad tuareegi kogukonnad asuvad Niigeris ja Malis, kus neid on vastavalt 1,7 ja 1,5 miljoni kandis, kuid tuareege võib kohata Alžeerias, Liibüas, Burkina Fasos ja isegi Põhja-Nigeerias. Tuareegide ühiskonna ülesehitus on omapärane. Kui võrrelda kasvõi neid kultuuriliselt tugevasti mõjutanud araablastega, on iseloomustab tuareegi berbereid naiste mõjukas positsioon ühiskonnas. Samuti on neil säilinud kastiühiskond. Omapärane on tuareegide rõivastusstiil. Neid on kutsutud ka „siniseks rahvaks“, kuna nende riided on indigosinised. Näoloori kannavad aga hoopis tuareegi mehed. Kuigi tänapäeval on tuareegid vastu võtnud islami, on nende usundis siiani säilinud tugevad traditsionalistliku animismi mõjutused.  Nagu ka kurdidel, siis puudub tuareegidel tegelikult ühtne kõnekeel. Kõige rohkem on tamajaqi kõnelejaid Niigeris ja Malis. Tamasheqi kõnelevad läänepoolsed tuareegid Malis ja tamahaqi Alžeeria ning Liibüa tuareegid. Kuigi tuareegid on alati olnud raskesti valitsetavad, siis 1990-test aastatest alates on tugevnenud nende rahvuslik eneseteadvus. Paljud tuareegid on kirjakeeles hakanud kasutama neo-tifinaghi, iidse berberi kirjakeele modifikatsiooni.

Tuareegide võitlus poliitiliseks enesemääramiseks algas juba 1960-tel aastatel, peale sõltumatu Mali riigi väljakuulutamist.  Tuareegide esimene ülestõus 1962-1964 suruti Mali võimude poolt julmalt maha. Järgmine tuareegide ülestõus paralleelselt Põhja-Malis ja Niigeris, mida ärgitas ka Liibüa liider Muammar al-Gaddafi, toimus 1990-1995. Malis lõppes konflikt relvade sümboolse põletamisega Timbuktus. Tuareegid said omavalitsuse Kidali regioonis ja neid üritati lõimida Mali ühiskonda. Tuareegide olukord oli raskem vaeses ja näljahädade poolt vaenatud Niigeris, kus osapooled jõudsid  1995.a. samuti rahukokkuleppeni, kuid pingeline olukord jätkus. Järjekorras kolmas tuareegide vastuhakk Põhja-Malis ja Niigeris puhkes paralleelselt 2007 ning need lõpetati rahuläbirääkimistega 2009.a. 2012.a.jaanuaris puhkes Põhja-Malis taas vastuhakk, kui kodukohtadesse saabusid Liibüa kodusõjas osalenud relvastatud tuareegi võitlejad. Aprilli alguses hõivasid ülestõusnud Põhja-Mali tähtsamad keskused Gao, Kidali, Timbuktu ja Douentza ning kuulutasid välja sõltumatu Azawadi riigi.

Uue riigi nimi tuleb berberi nimest Azawagh (rändkarjakasvatajate maa – eesti k.), mis tähistab kuivanud jõe basseini Lääne-Niigeris, Kirde-Malis ja Lõuna-Alžeerias. Ülestõusnute ridades omab juhtrolli  mitme tuareegi ja Hassaniyya araablaste rühmituse ühinemisel tekkinud Rahvuslik Liikumine Azawadi Vabastamiseks (MNLA – Mouvement National pour la Libération de l’Azawad). Liikumise peasekretär Bilal ag Acherif on uue riigi ajutine liider. 2011.a. novembris loodud MNLA on sekulaarne ja natsionalistlik liikumine, kes pretendeerib Azawadi piirkonna songhaide, araablaste, fulade ja tuareegide esindamisele. Neil on sidemed Liibüa üleminekuvalitsusega, sest paljud MNLA liikmed võitlesid Liibüa kodusõjas (tegelikult küll mõlemal poolel). MNLA liitlane võitluses Mali keskvõimuga on usujuht Iyad ag Ghaly poolt juhitav islamistlik Ansar Dine (usu kaitsjad – araabia k.), kes tahavad Azawadis kehtestada shariaadi. Nende mõju on tugevam Alžeeria piiri äärsetel aladel. Rühmitust on kahtlustatud sidemetes Al-Qaeda terroriorganisatsiooniga, mida nad on ise eitanud. Samas teevad nad koostööd Al-Qaeda Maghrebi Organisatsioonist eraldunud Lääne-Aafrika Ühtsuse ja Džihaadi liikumisega, kellel on teatav mõju Mali põhjaregioonides.

Rahvusvaheline reaktsioon sündmustele Malis on olnud valdavalt negatiivne. Sõjaväeline riigipööre on laialdaselt hukka mõistetud ja rahvusvahelised abiprogrammid on peatatud. Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus (ECOWAS) on siiski alustanud rahuläbirääkimiste vahendamisega. Rahvusvahelise surve tulemusena taastasid Mali sõjaväelised võimud 1.aprillil vahepeal peatatud konstitutsiooni kehtivuse ning on olnud nõus võimu üleminekuga Mali Rahvusassamblee esimehele  Dioncounda Traoréle kui ajutisele riigipeale kuni uute valimiste toimumiseni. Aafrika Liit ja Euroopa Liit on mõistnud hukka nii sõjaväelise riigipöörde kui ka Azawadi sõltumatuse väljakuulutamise. Prantsusmaa välisminister Alain Juppé on väljendanud muret Mali territoriaalse terviklikkuse säilitamise pärast, kuid on välistanud sõjalise sekkumise Mali asjadesse. Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid tunnevad muret Al-Qaeda mõju võimaliku tugevnemise pärast regioonis ning soovivad, et Mali territoriaalne terviklikkus säilitatakse. Sellegipoolest loodetakse rahumeelsele lahendusele ning ei soovita sõjaliselt sekkuda. Mali sisemine ebastabiilsus annab Azawadile siiski teatud võimaluse. Naaberriikidest soovivad Alžeeria, Cote d’Ivoire ja Niiger (kellel on endal suur tuareegi kogukond) küll Mali keskvõimu kontrolli taastamist, kuid Maroko, Nigeeria, Senegal ja Burkina Faso näevad MNLA poolt juhitavas sekulaarses tuareegi riigis võimalust kontrollida Al-Qaeda mõju regioonis, millist seisukohta on toetanud ka mitmed prantsuse eksperdid. Alžeeria ja Mauritaania on välistanud sõjalise sekkumise Mali kodusõtta.

Tuareegi ansambel Tinariwen on omandanud rahvusvahelise kuulsuse. Ansambel moodustati 1979.a. endiste vastupanuvõitlejate poolt Liibüa põgenikelaagrites. Nende viies album Tassili ilmus 2011.a. ja oli 54. Grammy auhindade laureaatide hulgas kui parim maailmamuusika album. Tinariweni asutaja, paljude lugude autor ja solist on Ibrahim ag Alhabib (keskel ilma peakatteta).

Territoriaalsed vaidlused – territoriaalne terviklikkus vs enesemääramine II

@ckrabat

Riikide piirid on Teise maailmasõja järgses maailmas  kinnistunud ja nende muutmine on võimalik ainult osapoolte nõusolekul. Ainsa erandina võib siinkohal märkida rahvaste enesemääramisõiguse rakendamist, kuid seegi toimub tavaliselt juba varem kindlaks määratud piiride raames, millega antakse üle teatud territooriumi haldamine koos kaasneva vastutusega. Sellegipoolest on jäänud püsima mitmed riikidevahelised territoriaalsed vaidlused, mis ei ole otseselt seotud rahvaste enesemääramisõigusega: näiteks Venemaa ja Jaapani vaidlus Lõuna-Kuriili nelja saare üle või Argentiina ja Suurbritannia vaidlus Falklandi saarte kuuluvuse üle. Pole lihtne otsustada, kellel on rohkem õigust valitseda ühe või teise territooriumi üle. Kuigi kohalike elanike vaba tahe territooriumide kuuluvuse üle otsustada on loogiline, ei saa seegi olla absoluutne. Näiteks kui mõnda Tšehhi linna kolivad türklased ja saavad seal enamuseks, ei anna see veel automaatselt õigust selle linna liitmiseks Türgiga. Sooviga valitseda peab kaasnema tahe vastutada.

Territoriaalsed vaidlused on põhjustanud mitmeid relvakonflikte. Riikide piirid pole olnud püsivad ja on ajaloo jooksul palju muutunud. Kõige sagedamini on piirid muutunud suurte sõdade tagajärjel. Teises maailmasõjas vallutas Nõukogude Liit Jaapani valduses olnud Kuriili saared, kuid Jaapan on vaidlustanud nelja lõunapoolseima Kuriili saare kuuluvuse, mida nad loevad viidates Venemaa ja Jaapani 1855.a. kaubandus- ja piirilepingule ajalooliseks Jaapani territooriumiks väljaspool Kuriili saari. Seetõttu pole õnnestunud sõlmida ka Venemaa ja Jaapani vahel rahulepingut ning jaapanlased loevad neid juriidilise aluseta hõivatud saarteks, loobudes hiljuti sõna okupatsioon kasutamisest. Kuriili saarte põliselanikud on ainud ning jaapanlased ja venelased ilmusid saartele alles 17.sajandil. Praegu kuuluvad Kuriili saared Venemaa Sahhalini oblastisse ja neljal vaidlusaluse saare elanikkond on u 17 000 inimest.

Argentiina nõudlused Suurbritanniale Falklandi saarte osas viisid 1982.a. kahe riigi vahelise sõjalise konfliktini, kui kindral Leopoldo Caltieri juhitud sõjaväeline diktatuur otsustas kaotatud territooriumi jõuga tagasi võtta. Kui minna ajalukku, siis kõige esimese asustuse Falklandil tekitasid hoopis prantslased, kes rajasid 1764.a. asunduse Ida-Falklandil. 1765.a. maabus kapten John Byron Lääne-Falklandil ja kuulutas selle Briti valduseks. Järgmisel aastal tulid sinna esimesed briti kolonistid. 1767.a. läks prantsuse asundus üle hispaanlastele. Vahepeal jõudsid saartelt lahkuda nii britid kui hispaanlased, kuigi mõlemad pidasid jätkuvalt saari oma valduseks. 1816.a. iseseisvus Argentiina (siis Lõuna-Ameerika Ühendprovintsid), kes pidas saari enda omandiks. 1820-tel aastatel saabus Ida-Falklandile prantsuse päritolu saksa kaupmees Louis Vernet, kelle argentiinlased 1829.a. nimetasid kuberneriks, kuid kaks aastat hiljem sunniti ta sealt lahkuma. 1833.a. heisati saartel taas Union Jack.

2008.a. hinnati saarte elanike arvuks 3140, 61% neist on falklanderid (šoti ja walesi väljarännanute järeltulijad) ja 29% britid. Falklandi saarte kuberner on praegu Nigel Haywood, kes oli aastatel 2003-2008 UK suursaadik Eestis. Vastavalt 2009.a. põhiseadusele on Falklandi saared suure omavalitsusega Briti ülemereterritoorium ning saarte elanikud on Briti kodanikud. Hoolimata lüüasaamisest 1982.a. sõjas ei ole argentiinlased  jätnud jonni ning loodavad territooriumi kunagi oma võimu alla saada. 1994.a. kirjutasid nad oma taotluse sisse Argentiina põhiseadusesse, kuigi näevad ette selle tarvis rahumeelseid läbirääkimisi. Suurbritannia omakorda on keeldunud järele andmast ja Argentiinaga liitumisest pole huvitatud ka juba mitmeid inimpõlvi saartel elavad valdavalt briti päritolu kohalikud elanikud. Argentiinlasi meelitab saartele loodetav majanduslik kasum, sest Falklandi saarte territoriaalvetes on avastatud suured naftavarud (eeldatavalt 9,5 miljardit kuupmeetrit). 1995.a. sõlmisid UK ja Argentiina lepingu loodusvarade ühisekspluateerimiseks, kuid 2007.a. Argentiina lõpetas osaluse lepingus.

Eestlase jaoks on maa sümbolilise tähendusega. Meie esivanemad said maaomanikeks üsna hiljuti talukohti päriseks ostes. Vargamäe Andrese ja Pearu mõõduvõtmises oli maa keskses rollis. Taasiseseisvumisejärgne maade tagastamine kunagistele omanikele sai üheks meie omandireformi kandetalaks. Maa on eestlaste jaoks tähtis ja seetõttu võib maa kaotamine osutuda raskeks. Teises Maailmasõja järel toimunud piiride muutmine ei jätnud puudutamata Eesti riiki. Aastatel 1944-45 viidi 1920.a. rahulepinguga Eesti Vabariigi koosseisu sattunud, kuid põhiliselt vene asustusega piirkonnad Petserimaal ja Narva jõe taga Vene NFSV koosseisu. Territoriaalsed pretensioonid ei ole jätnud Eesti ühiskonda puudutamata ning peale taasiseseisvumist on üles keerutatud palju tolmu lootusega kaotatud territooriume veelkord valitseda, millele on üles ehitatud mitmeid fantaasiaid. Ekstreemsematel juhtumitel võib see muutuda kinnisideeks, miks takistab riigi arengut tervikuna.

Pretensioonid „ajaloolise õiguse“ taastamisele ning õigusele kellegi üle valitseda on vastuolus paljude fundamentaalsete õigustega sh nii inimõiguste kui rahvaste enesemääramisõigusega. Tõde ja õigus on subjektiivsed faktorid ning soovile valitseda peab loogiliselt kaasnema vastav haldussuutlikkus. Seepärast on teinekord tulusam pretensioonidest omandile loobuda. Loobumine eeldab aga suuremeelsust, kuid inimkonnas valitseb suuremeelsuse defitsiit. Kaudselt on lootused kaotatud omandi tagasisaamisele takistanud piirilepingu sõlmimist Eesti ja Venemaa vahel. Mitmed fundamentalistlikud jõud on sidunud territooriumi tagastamise nõude Tartu rahulepingu kehtivusega, justkui kaotaks Eesti seeläbi õiguse iseseisvusele  ja peaks riigi võtmed taas Moskvasse hoiule viima. Piirilepingu sõlmimine muutus reaalseks alles 2005.a. peale pikka Venemaa poolset tõrjuvat hoiakut, kuid see tõi kaasa revanšistlike meeleolude esiletõusu hoopis Eestis. Need võivad olla märgid taotluslikust infooperatsioonist lepingu nurjamiseks,  millele võivad viidata Venemaa edasised sammud, kui  peale Tartu rahule viitava preambula ühepoolset lisamist Eesti poolt võeti allkiri lepingult tagasi ning edaspidi on uut lepingut nimetatud kahe riigi suhete normaliseerimise eeltingimuseks.

Paradoks seisneb siin selles, et kui Venemaa tahaks Eestit nõrgestada, siis oleks talle kasulik Petseri ja Narvatagused alad Eestile lahkelt tagasi pakkuda. Tegemist on piirkonnaga, mis on täis sotsiaalmajanduslikke probleeme ja nõuaks arenguks rohkete ressursside investeerimist. Lisaks tooks omaaegsete piiride taastamine kaasa suure koormuse Eesti demograafilisele situatsioonile, rohkesti muukeelseid ning võimalik, et ka muumeelseid elanikke. Venemaa mõju Eestile kindlasti suureneks. Tuletame meelde, et 1940.a. aitasid paljud sealsed elanikud Eestis nõukogude võimu kehtestada. Peeter Ernitsa artiklis Maalehes antakse lõpuks teada, kui palju eestlasi ja setusid on tänasele Petserimaale alles jäänud. Kui 1905. aastal loendati seal kokku 23 000 setut, siis 2012 loendati ainult 337 setut. Eestlaste arv oli viimase rahvaloenduse aegu 175, tänasel päeval veelgi vähem. Petseri koolis õpib eesti keelt 26 last.

Üldjuhul riigid hoiduvad territoriaalsete pretensioonide esitamisest, sest see võib avada Pandora laeka erinevate nõuete laviiniga. Sellepärast pole lahenenud vaidlus nelja Lõuna-Kuriili saare üle, kuigi Jaapani paremas haldussuutlikuses pole kellelgi kahtlust. Tartu rahulepingu, mida Venemaa tänased võimud ei tunnusta, tähendus on eelkõige ajalooline ja seegi leping, mis ei saa kehtida valikuliselt, sisaldab tänases päevas varjatud ohte (neutraliteet, võõrriikide vägede mittelubamine territooriumile), millele on viidanud näiteks Eero Medijainen. Need, kes räägivad maade loovutamisest, unustavad, et need maad on eestlaste ja setude poolt, kes on sealt lahkunud, juba ära antud. Need inimesed, kes maid tagasi nõuavad, asuvad tänasel päeval siinpool piiri. Soov võtta mingi territoorium enda haldusesse on sarnane koduloomade võtmisega. See ei tähenda ainult õigust valitseda, vaid toob kaasa kohustuse vastutada, mis sunnib riigi julgeoleku koha pealt küsima, millised on piirilepingu vastaste tegelikud taotlused?

Laevavrakk Falklandi saarte rannikul. 1982.a. üritas Argentiina Falklandi saari jõuga vallutada.

Aadressilt: http://samsonblinded.org/news/wp-content/uploads/HLIC/671821d36b17ac3a7df5272fd94eaa7e.jpg

Uue riigi sünd III – Palestiina

@ckrabat

Palestiina Rahvusnõukogu kuulutas Palestiina riigi välja juba 15. novembril 1988. aastal. 1993. aasta Oslo kokkulepetega tunnustas Iisrael Palestiina Vabastusorganisatsiooni kui legitiimset läbirääkimistepartnerit, kes esindab Palestiina rahvast ja Palestiina Vabastusorganisatsioon tunnustas Iisraeli riigi õigust eksisteerimisele. Oslo kokkulepetega algatati protsess, mis pidi kunagi tulevikus lõppema olukorraga, mida loodeti saavutada ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr. 181 (II) 29. novembrist 1947. aastal, võttes suuna kahe riigi – juudi Iisraeli riigi ja araabia Palestiina riigi – kooseksisteerimisele.  Oslo kokkulepetest on möödunud 18 aastat, kuid väga suurt progressi loodetud suunas pole saavutatud. Loodi küll Palestiina autonoomne üksus, de facto iseseisev riik, mida on tunnustanud 126 ÜRO liikmesriiki + Lääne-Sahara.

Aastaks 2011 on olukord jõudnud niikaugele, et Palestiina taotleb ÜRO liikmesust, mis sisuliselt võrdub rahvusvahelise tunnustusega. Vastavalt 1933.a. Montevideo konventsioonile iseloomustab suveräänseid riike neli põhitunnust: alaline elanikkond, määratletud territoorium, toimiv valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. Tänapäeval esindab Montevideo konventsiooni neljandat printsiipi sisuliselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesus. Rahvusvaheliselt tunnustatud riikidest ei kuulu ainult Vatikan ÜRO liikmeskonda. Täit rahvusvahelist tunnustust pole Palestiinal (tunnustanud 126 riiki), Kosovol (hoolimata sellest, et Rahvusvaheline Kohus on tunnistanud tema iseseisvumise seaduspäraseks, tunnustanud 85 riiki), Taivanil (tunnustanud 23 riiki), Sahrawi Araabia Demokraatlikul Vabariigil (Lääne-Saharal, tunnustanud 84 riiki), rääkimata Abhaasiast (6 riiki), Lõuna-Osseetiast (7 riiki), Põhja-Küprose Türgi Vabariigist (1 riik), Transnistriast, Mägi-Karabahhist ja Somaalimaast. Viimase kolme legitiimsust pole tunnustanud ükski ÜRO liikmesriik, kuigi Montevideo konventsiooni kolm esimest tunnust seal toimivad.

Palestiina iseseisvuse tunnustamisele on vastu Iisrael ja suur osa lääneriike eesotsas Ameerika Ühendriikidega. Viimased toetavad küll Palestiina õigust iseseisvusele, kuid see peaks saavutama Iisraeli tunnustuse ehk siis lähtub modernse ühiskonna reeglitest, mis toetab rahvaste enesemääramisõigust tingimuslikult – kõigepealt peab iseseisvust tunnustama endine emamaa nagu juhtus tänavu suvel Lõuna-Sudaanis. Samas Kosovo juhtumi puhul võttis just suur osa läänemaailmast (küll mõningate eranditega – nt Hispaania, Kreeka jt) aluseks rahvuste enesemääramisõiguse, kuigi emamaa Serbia ei olnud territooriumi iseseisvumisega päri. Võib eeldada, et Ameerika Ühendriigid panevad Palestiina liikmestaatuse aplikatsioonile ÜRO Julgeolekunõukogus veto. Ühendriikidega sama meelt on muuhulgas Saksamaa, Itaalia ja Kanada. Euroopa Liit pole jõudnud veel üksmeelsele seisukohale, kuid pigem jääb see positsioon laiemas plaanis sarnaseks Ameerika Ühendriikidega. Huvitaval kombel on Palestiina liitumist ÜRO-ga toetanud Venemaa, Hiina ja Hispaania – just need riigid, kes on vastu Kosovo iseseisvumisele.

Palestiina küsimus näitab veelkord, et globaalse rahvusvahelise õiguse kehtimine on suur illusioon, mida on võimalik rakendada demagoogilistel eesmärkidel ja rahvusvahelistes suhetes määrav jõud on poliitika ja sellest tulenevalt poliitilised topeltstandardid – kuidas kellelegi parajasti tõde lastakse paista. Murelikuks teeb kogu siinjuures vaid Iisraeli-Palestiina konflikti mõju mitte ainult Lähis-Ida julgeolekule, vaid laiemas plaanis kogu maailma julgeolekule. ÜRO 1947.aasta resolutsiooni lahendusest ollakse veel kaugel ja kindlasti on mõjukate ringkondade huvides probleemi säilitamine veel pikemaks ajaks, kuigi tegemist on ühe kõige pikemaajalisema ja plahvatusohtlikuma konfliktiga maailmas. Isegi kui ÜRO ei ole veel mitmete mõjukate liikmete vastuseisu tõttu valmis Palestiina iseseisvust tunnustama, peaks ta aktiivselt liikuma konflikti võimalikult kiire lahendamise suunas. Ühendriikide veto Julgeolekunõukogus ilma Iisraeli-Palestiina läbirääkimiste intensiivistamiseta jääks hüüdjaks hääleks kõrbes ning konfliktioht Lähis-Idas pigem suureneks. Pikemas plaanis võidaksid stabiilsest rahust mõlemad osapooled, kui nad vaid suudaksid loobuda oma lõplikku võitu ette manavatest märgadest unenägudest.

aadressilt: http://www.alanhart.net/wp-content/uploads/2011/01/aa-palestine.jpg

Uue riigi sünd II – Niiluse Vabariik, Kushi Vabariik või Azania?

@ckrabat

Käesoleva aasta 9.juulil ilmub maailma kaardile uus riik. Pindalalt suurim Aafrika riik Sudaan jaguneb kaheks. Praegu me tunneme seda põhiliselt niloodi hõimude- dinkade, nueride ja shillokite –  poolt asustatud territooriumi Lõuna-Sudaanina, kust on muuhulgas pärit mitmed rahvusvaheliselt tuntud korvpallurid, sh NBA-staarid Manute Bol ja Luol Deng. Juba poole aasta pärast võime kaardil märgata Niiluse Vabariiki, Kushi Vabariiki või Azaniat – selliseid nimevariante on pakutud uuele riigile, kes tahab eristuda endisest emamaast.  9.-15. jaanuaril toimunud referendumil hääletas erinevatel andmetel kas 98,83% või 99,57% valimisõiguslikke (milline kontingent määrati eelneva rahvaloendusega) sõltumatu riigi poolt.  Samaaegselt toimus referendum segarahvastikuga naftarikkas Abyei piirkonnas, kes seisis valiku ees, kas liituda Põhja- või Lõuna-Sudaaniga.

Araabiakeelne ja islamiusku Sudaani keskvalitsus ja president Omar al-Bashir on lasknud inglisekeelsel ja kristlikul Lõuna-Sudaanil  minna oma teed ning on teatanud, et nad tunnustavad referendumi tulemusi. Pärast pool sajandit kestnud kodusõda sõlmisid osapooled 2005.a. Kõikehõlmava Rahukokkuleppe (Navaisha kokkuleppe), millega tagati Lõuna-Sudaanile ulatuslik autonoomia ja õigus lahkulöömisele. Keerulise rahvusvahelise staatusega Sudaani valitsus otsustas kurnavast konfliktiallikast vabaneda. Sudaani niigi kehva rahvusvahelist mainet on laastanud Darfuri konflikt ja pealegi on araabia maades levinud rahutused jõudnud otsapidi juba Sudaani, kus meeleavaldajad on pealinnas Khartoumis protesteerinud muuhulgas autokütuse ja suhkru (sic!) hinna kavandatava tõusu vastu

Mis saab edasi? Põhja- ja Lõuna-Sudaan erinevad teineteisest kultuuriliselt, kuid jäävad ikkagi omavahelisse majanduslikku sõltuvusse. Lõuna-Sudaani jäi valdav osa naftavarudest, kuid naftasadamad kuuluvad Põhja-Sudaanile. Midagi samalaadset toimus 1991.a. ka Eritrea ja Etioopia lahutusel, kus sadamad jäid Eritrea poolele. Nii Etioopia ja Eritrea kui ka Põhja- ja Lõuna-Sudaani vahel on lahendamata territoriaalvaidlusi, mis on juba pingestanud ja võivad veelgi pingestada riikide suhteid ka edaspidi. Eritrea on tugevasti militariseeritud autoritaarne riik, mille julgeolekukultuur on mõjutatud võimalikust sõjalisest konfliktist Etioopiaga. 1998-2000 jõudsid äsja lahutanud riigid omavahel juba sõjas olla. Kas sama saatus ootab ees Lõuna-Sudaani, on ühtepidi küll vara ennustada, kuid teatavat laadi ühised tunnusmärgid iseloomustavad nii Eritread kui ka peagi sündivat riiki. Pealegi on nii Eritrea kui Lõuna-Sudaan jätkuvalt multietnilised riigid, kus erinevaid hõime ja religioone ühendas seni võitlus ühise vaenlase vastu, aga nüüd peavad nad omavahelist suhtekorraldust arendama kättevõidetud riigi tingimustes. Suuruselt kolmas hõim, azanded, on hoopis lõunast sisse rännanud ubangi rahvas, kes valitses territooriumi 16.-18.sajandil. Regioonis on azanded tuntud nõidade ja sõdalaste poolest. Dinkad kutsusid neid nyam-nyamideks (nämm-nämm), millest võib välja lugeda viiteid kannibalismile.

Lõuna-Sudaani liider Salva Kiir Mayardit on lubanud uuele riigile küll demokraatiat, võrdsust ja õiglust, kuid kas sõjapealikuna tuntust kogunud riigivalitseja arusaam nendest kategooriatest ühtib Lääne kultuuriruumi arusaamadega? Aafrika poliitiline kultuur on traditsiooniliselt lähtunud tugevatest liidritest ja autoritaarsetest režiimidest.

Kiir mõisavalitseja, Kiir president … Salva Kiir Mayardit

Foto pärineb aadressilt http://wwbarackobama.blogspot.com/2010/04/salva-kiir-and-xinhua.html

Uue riigi sünd – territoriaalne terviklikkus vs enesemääramine

@ckrabat

Samal ajal kui Tootsist oli saanud Rahvaliidu peaministrikandidaat, oli Kiir juba poolel teel tõusmas ühe uue Ida-Aafrika riigi presidendiks. Tegemist ei ole küll Paunvere meeste Joosep Tootsi ja Jorh Aadniel Kiirega, kes kunagi Bruno Benno Bernhardi ristsetel Lati Patsiga tutvust tegid, vaid nende nimekaimude Jaan Tootsi ning Salva Kiir Mayarditiga, Lõuna-Sudaani poliitilise liidri ning peatse riigipeaga.

Uue riigi sünd on kaasajal muutumas harulduseks, sest viimase 65 aasta põhiline riikide tekkimise allikas, koloniaalimpeeriumide lagunemine, on suures osas lõpule viidud. 1990-test aastatest saadik on riike juurde tekkinud paljurahvuseliste riikide ja impeeriumide – Jugoslaavia, Nõukogude Liit, Tšehhoslovakkia – lagunemisel. Eritrea eraldus Etioopiast ning Ida-Timor Indoneesiast. Vastavalt Montevideo konventsioonile 1933.a. iseloomustab suveräänseid riike neli põhitunnust: alaline elanikkond, määratletud territoorium, toimiv valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. Aja jooksul on just see neljas printsiip, võime astuda suhetesse teiste riikidega, osutunud kõige määravamaks ja tihtipeale ei piisa enam sellestki. Riigi tunnustamisele rahvusvahelise süsteemi osana viitab hoopis kuulumine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeskonda. Täielikult suveräänseteks laia rahvusvahelist tunnustust omavateks riikideks loetakse tänapäeval ÜRO 192 liikmesriiki ja Vatikan.

Nende kõrval eksisteerivad de facto iseseisvad riigid, kelle rahvusvahelisel tunnustamisel on suuremad või väiksemad iluvead. Kuigi Rahvusvaheline Kohus on Kosovo eraldumise Serbiast tunnistanud legitiimseks, tunnustavad paljud rahvusvahelise kogukonna liikmed teda endiselt Serbia osana.  Palestiina Rahvuslik Omavalitsus on diplomaatilistes suhetes enam kui 100 riigiga, kuid tema suveräänsust ei loeta ikkagi täielikuks. Paljud riigid ja organisatsioonid, sh Aafrika Liit, tunnustavad Sahrawi Araabia Demokraatlikku Vabariiki (Lääne-Saharat), kuid suur osa tema territooriumist on okupeeritud Maroko poolt, kes loeb teda oma riigi territooriumiks. Hiina peab endale kuuluvaks Taiwani, kuigi viimast tunnustavad suveräänse riigina mitmed rahvusvaheliselt tunnustatud riigid ja väga paljud riigid, sh Hiina ise, peab Taiwaniga aktiivseid suhteid erinevates valdkondades, nt majanduses. Märksa keerulisem seis on mitmel teisel de facto iseseisval riigil, keda tunnustavad vaid üksikud rahvusvahelise õiguse subjektid: Abhaasial, Lõuna-Osseetial ja Põhja-Küprose Türgi Vabariigil. Siis on veel mõned ennast sõltumatuks pidavad territooriumid, kellel legitiimne rahvusvaheline tunnustus üldse puudub: Transnistria, Mägi-Karabahh ja Somaalimaa.

Rahvusvahelise tava kohaselt tunnustab rahvusvaheline kogukond pigem riike, mis asuvad emamaast lahus ja suhtub tõrjuvalt nende rahvaste enesemääramisse, kes moodustavad emamaaga territoriaalse terviku, v.a. juhul, kui emamaa ise nõustub selle osa eraldumisega. Kui Nõukogude Liit ja Tšehhoslovakkia läksid 1990-tel aastatel rahumeelselt lahku, siis Jugoslaavia vabariikidest saavutasid vaid Makedoonia ning Montenegro suveräänsuse rahumeelselt. Eritrea eraldumine Etioopiast toimus peale 30-aastast relvastatud võitlust.  Timor-Leste (Ida-Timor) kuulutas end küll 1975.a. sõltumatuks, kuid annekteeriti Indoneesia poolt ning iseseisvus taastati alles 27 aastat hiljem. Lõuna-Sudaanis eelnes iseseisvusreferendumile mitu pikka ja rasket kodusõda muhameedliku Põhja ja kristliku Lõuna vahel. Vastavalt 2005.a. rahukokkuleppele sai Lõuna-Sudaan laiaulatusliku autonoomia ning mässuliste tunnustatud liidrist dr. John Garang de Mabiorist sai ühtlasi Sudaani asepresident. Peale Garangi hukkumist helikopteriõnnetusel pool aastat hiljem tõusis tema järglaseks Salva Kiir Mayardit, etniliselt dinka hõimust nagu ka Garang. Vastavalt poolte kokkuleppele toimus jaanuaris referendum Lõuna enesemääramise küsimuses. Lõplikud tulemused selguvad küll alles veebruari alguses, kuid esialgsed tulemused näitavad, et 96% hääletas iseseisva Lõuna-Sudaani poolt.

Miks Sudaan, pindalalt üks suurimaid Aafrika riike, kuid  kes kannatab sisevastuolude all, otsustas Lõuna-Sudaanil oma teed minna lasta? Sudaan, kes on saanud ulatusliku rahvusvahelise hukkamõistu osaliseks Darfuri humanitaarkatastroofi põhjustamisega ning kelle juhtkond on sattunud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu süüdistuse osaliseks? Arvestades, et Lõuna-Sudaanis asub suurem osa Sudaani naftavarudest ja kuigi nafta väljavedu hakkab toimuma endiselt läbi Sudaani sadamate, mis ei jäta ka endise emamaa täielikult ilma naftatuludest, siis tundub otsus päris ebatavaline piiride puutumatust ja territoriaalset terviklikkust väärtustava Westfaali süsteemiga sündinud modernses rahvusvahelises ühiskonnas. Westfaali süsteemi territoriaalsus on vastuolus teise kaasaegse rahvusvahelise ühiskonna põhiprintsiibiga ehk siis rahvaste enesemääramisõigusega. Üleilmastumine on toonud kaasa piiride avanemise ja 19.sajandi traditsioonidele tugineva rahvusriigi idee hägustumise. Territooriumi haldamine ei oma liberaalses majandussüsteemis, mis liigub suurema rahvusvahelistumise suunas, enam sellist tähendust kui tugevate riikide ajastul. Riiklik protektsionism on majandusliku konkurentsi tingimustes kaotamas eksterritoriaalsele vabaturumajandusele.

Postmodernne ühiskond on soosib uute riikide sündi, mille peamine vastuargument põhineb ajaloolistel traditsioonidel. Sõltumatu riigi suunas on liikumas Gröönimaa, kelle autonoomia määr on 1979.aastast suurenenud. Euroopa Liidu tingimustes ei tohiks olla vastunäidustusi näiteks iseseisvale Šotimaa, Walesi, Kataloonia või Euzkadi (Baskimaa) riigile, sest ühtses süsteemis asuvana ei tooks see kaasa olulisi muutusi suhetes emamaaga. Põhimõtteliselt saaksid Flandria ja Valloonia rahulikult lahutada, ilma et see igapäevaelus kuidagi tunda annaks.

Paljude riikide kujunemine ei ole toimunud loomuliku protsessi tagajärjena, vaid nende piirid on paika pandud koloniaalvõimude poolt, kelle jaoks koloniseeritud rahvaste rahvuslik areng pole olnud esmatähtis. Seetõttu on mitmetesse koloniaalsõltuvusest vabanenud riikidesse etnilised konfliktid juba sisse programmeeritud. Lõuna-Sudaani näide võiks olla eeskujuks näiteks Gruusiale Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konflikti lahendamisel. Omandist kinnihoidmine päädib ilmselt ebamäärase status quo olukorra jätkumisega, millelt teenib üksnes suurriiklikke ambitsioone elus hoidev Venemaa, kes säilitab ebastabiilse olukorra piirkonna probleemidesse sekkumiseks ning aitab imperialistlikku „jaga ja valitse printsiipi“ Kaukaasias elus hoida. 1991.a. olukorra taastamine saaks toimuda ainult läbi vägivalla, kuid võimu säilitamine vaenulikus keskkonnas läbi vägivallainstrumendi mõjutab kogu riigi julgeolekut. Seepärast võimaldab kriisi lahendust tuua üksnes osapoolte lepitamine ning rahvaste enesemääramisõiguse tagamine rahvusvahelise kontrolli all toimuva referendumiga nii Abhaasiale kui Lõuna-Osseetiale.

Uute riikide sünnis pole midagi ebaloomulikku. Tihtipeale annab see pingeid tekitavast koormast vabanenud emamaale võimaluse edasi minna. Lahutus võib ikkagi kunagi tulla, kui vägivalla määr ületab väljakannatatavuse piiri, kuid rahumeelsed lahkuminekud hoopis tervendavad niigi konfliktiderikast rahvusvahelist ühiskonda.

Lõuna-Sudaan:

Kaart pärineb: http://3.bp.blogspot.com/_46-ovE–kmo/TNix3F90oTI/AAAAAAAAAoY/gjDJzjbCc8s/s1600/map-southsudan.jpg