Territoriaalsed vaidlused – territoriaalne terviklikkus vs enesemääramine II

@ckrabat

Riikide piirid on Teise maailmasõja järgses maailmas  kinnistunud ja nende muutmine on võimalik ainult osapoolte nõusolekul. Ainsa erandina võib siinkohal märkida rahvaste enesemääramisõiguse rakendamist, kuid seegi toimub tavaliselt juba varem kindlaks määratud piiride raames, millega antakse üle teatud territooriumi haldamine koos kaasneva vastutusega. Sellegipoolest on jäänud püsima mitmed riikidevahelised territoriaalsed vaidlused, mis ei ole otseselt seotud rahvaste enesemääramisõigusega: näiteks Venemaa ja Jaapani vaidlus Lõuna-Kuriili nelja saare üle või Argentiina ja Suurbritannia vaidlus Falklandi saarte kuuluvuse üle. Pole lihtne otsustada, kellel on rohkem õigust valitseda ühe või teise territooriumi üle. Kuigi kohalike elanike vaba tahe territooriumide kuuluvuse üle otsustada on loogiline, ei saa seegi olla absoluutne. Näiteks kui mõnda Tšehhi linna kolivad türklased ja saavad seal enamuseks, ei anna see veel automaatselt õigust selle linna liitmiseks Türgiga. Sooviga valitseda peab kaasnema tahe vastutada.

Territoriaalsed vaidlused on põhjustanud mitmeid relvakonflikte. Riikide piirid pole olnud püsivad ja on ajaloo jooksul palju muutunud. Kõige sagedamini on piirid muutunud suurte sõdade tagajärjel. Teises maailmasõjas vallutas Nõukogude Liit Jaapani valduses olnud Kuriili saared, kuid Jaapan on vaidlustanud nelja lõunapoolseima Kuriili saare kuuluvuse, mida nad loevad viidates Venemaa ja Jaapani 1855.a. kaubandus- ja piirilepingule ajalooliseks Jaapani territooriumiks väljaspool Kuriili saari. Seetõttu pole õnnestunud sõlmida ka Venemaa ja Jaapani vahel rahulepingut ning jaapanlased loevad neid juriidilise aluseta hõivatud saarteks, loobudes hiljuti sõna okupatsioon kasutamisest. Kuriili saarte põliselanikud on ainud ning jaapanlased ja venelased ilmusid saartele alles 17.sajandil. Praegu kuuluvad Kuriili saared Venemaa Sahhalini oblastisse ja neljal vaidlusaluse saare elanikkond on u 17 000 inimest.

Argentiina nõudlused Suurbritanniale Falklandi saarte osas viisid 1982.a. kahe riigi vahelise sõjalise konfliktini, kui kindral Leopoldo Caltieri juhitud sõjaväeline diktatuur otsustas kaotatud territooriumi jõuga tagasi võtta. Kui minna ajalukku, siis kõige esimese asustuse Falklandil tekitasid hoopis prantslased, kes rajasid 1764.a. asunduse Ida-Falklandil. 1765.a. maabus kapten John Byron Lääne-Falklandil ja kuulutas selle Briti valduseks. Järgmisel aastal tulid sinna esimesed briti kolonistid. 1767.a. läks prantsuse asundus üle hispaanlastele. Vahepeal jõudsid saartelt lahkuda nii britid kui hispaanlased, kuigi mõlemad pidasid jätkuvalt saari oma valduseks. 1816.a. iseseisvus Argentiina (siis Lõuna-Ameerika Ühendprovintsid), kes pidas saari enda omandiks. 1820-tel aastatel saabus Ida-Falklandile prantsuse päritolu saksa kaupmees Louis Vernet, kelle argentiinlased 1829.a. nimetasid kuberneriks, kuid kaks aastat hiljem sunniti ta sealt lahkuma. 1833.a. heisati saartel taas Union Jack.

2008.a. hinnati saarte elanike arvuks 3140, 61% neist on falklanderid (šoti ja walesi väljarännanute järeltulijad) ja 29% britid. Falklandi saarte kuberner on praegu Nigel Haywood, kes oli aastatel 2003-2008 UK suursaadik Eestis. Vastavalt 2009.a. põhiseadusele on Falklandi saared suure omavalitsusega Briti ülemereterritoorium ning saarte elanikud on Briti kodanikud. Hoolimata lüüasaamisest 1982.a. sõjas ei ole argentiinlased  jätnud jonni ning loodavad territooriumi kunagi oma võimu alla saada. 1994.a. kirjutasid nad oma taotluse sisse Argentiina põhiseadusesse, kuigi näevad ette selle tarvis rahumeelseid läbirääkimisi. Suurbritannia omakorda on keeldunud järele andmast ja Argentiinaga liitumisest pole huvitatud ka juba mitmeid inimpõlvi saartel elavad valdavalt briti päritolu kohalikud elanikud. Argentiinlasi meelitab saartele loodetav majanduslik kasum, sest Falklandi saarte territoriaalvetes on avastatud suured naftavarud (eeldatavalt 9,5 miljardit kuupmeetrit). 1995.a. sõlmisid UK ja Argentiina lepingu loodusvarade ühisekspluateerimiseks, kuid 2007.a. Argentiina lõpetas osaluse lepingus.

Eestlase jaoks on maa sümbolilise tähendusega. Meie esivanemad said maaomanikeks üsna hiljuti talukohti päriseks ostes. Vargamäe Andrese ja Pearu mõõduvõtmises oli maa keskses rollis. Taasiseseisvumisejärgne maade tagastamine kunagistele omanikele sai üheks meie omandireformi kandetalaks. Maa on eestlaste jaoks tähtis ja seetõttu võib maa kaotamine osutuda raskeks. Teises Maailmasõja järel toimunud piiride muutmine ei jätnud puudutamata Eesti riiki. Aastatel 1944-45 viidi 1920.a. rahulepinguga Eesti Vabariigi koosseisu sattunud, kuid põhiliselt vene asustusega piirkonnad Petserimaal ja Narva jõe taga Vene NFSV koosseisu. Territoriaalsed pretensioonid ei ole jätnud Eesti ühiskonda puudutamata ning peale taasiseseisvumist on üles keerutatud palju tolmu lootusega kaotatud territooriume veelkord valitseda, millele on üles ehitatud mitmeid fantaasiaid. Ekstreemsematel juhtumitel võib see muutuda kinnisideeks, miks takistab riigi arengut tervikuna.

Pretensioonid „ajaloolise õiguse“ taastamisele ning õigusele kellegi üle valitseda on vastuolus paljude fundamentaalsete õigustega sh nii inimõiguste kui rahvaste enesemääramisõigusega. Tõde ja õigus on subjektiivsed faktorid ning soovile valitseda peab loogiliselt kaasnema vastav haldussuutlikkus. Seepärast on teinekord tulusam pretensioonidest omandile loobuda. Loobumine eeldab aga suuremeelsust, kuid inimkonnas valitseb suuremeelsuse defitsiit. Kaudselt on lootused kaotatud omandi tagasisaamisele takistanud piirilepingu sõlmimist Eesti ja Venemaa vahel. Mitmed fundamentalistlikud jõud on sidunud territooriumi tagastamise nõude Tartu rahulepingu kehtivusega, justkui kaotaks Eesti seeläbi õiguse iseseisvusele  ja peaks riigi võtmed taas Moskvasse hoiule viima. Piirilepingu sõlmimine muutus reaalseks alles 2005.a. peale pikka Venemaa poolset tõrjuvat hoiakut, kuid see tõi kaasa revanšistlike meeleolude esiletõusu hoopis Eestis. Need võivad olla märgid taotluslikust infooperatsioonist lepingu nurjamiseks,  millele võivad viidata Venemaa edasised sammud, kui  peale Tartu rahule viitava preambula ühepoolset lisamist Eesti poolt võeti allkiri lepingult tagasi ning edaspidi on uut lepingut nimetatud kahe riigi suhete normaliseerimise eeltingimuseks.

Paradoks seisneb siin selles, et kui Venemaa tahaks Eestit nõrgestada, siis oleks talle kasulik Petseri ja Narvatagused alad Eestile lahkelt tagasi pakkuda. Tegemist on piirkonnaga, mis on täis sotsiaalmajanduslikke probleeme ja nõuaks arenguks rohkete ressursside investeerimist. Lisaks tooks omaaegsete piiride taastamine kaasa suure koormuse Eesti demograafilisele situatsioonile, rohkesti muukeelseid ning võimalik, et ka muumeelseid elanikke. Venemaa mõju Eestile kindlasti suureneks. Tuletame meelde, et 1940.a. aitasid paljud sealsed elanikud Eestis nõukogude võimu kehtestada. Peeter Ernitsa artiklis Maalehes antakse lõpuks teada, kui palju eestlasi ja setusid on tänasele Petserimaale alles jäänud. Kui 1905. aastal loendati seal kokku 23 000 setut, siis 2012 loendati ainult 337 setut. Eestlaste arv oli viimase rahvaloenduse aegu 175, tänasel päeval veelgi vähem. Petseri koolis õpib eesti keelt 26 last.

Üldjuhul riigid hoiduvad territoriaalsete pretensioonide esitamisest, sest see võib avada Pandora laeka erinevate nõuete laviiniga. Sellepärast pole lahenenud vaidlus nelja Lõuna-Kuriili saare üle, kuigi Jaapani paremas haldussuutlikuses pole kellelgi kahtlust. Tartu rahulepingu, mida Venemaa tänased võimud ei tunnusta, tähendus on eelkõige ajalooline ja seegi leping, mis ei saa kehtida valikuliselt, sisaldab tänases päevas varjatud ohte (neutraliteet, võõrriikide vägede mittelubamine territooriumile), millele on viidanud näiteks Eero Medijainen. Need, kes räägivad maade loovutamisest, unustavad, et need maad on eestlaste ja setude poolt, kes on sealt lahkunud, juba ära antud. Need inimesed, kes maid tagasi nõuavad, asuvad tänasel päeval siinpool piiri. Soov võtta mingi territoorium enda haldusesse on sarnane koduloomade võtmisega. See ei tähenda ainult õigust valitseda, vaid toob kaasa kohustuse vastutada, mis sunnib riigi julgeoleku koha pealt küsima, millised on piirilepingu vastaste tegelikud taotlused?

Laevavrakk Falklandi saarte rannikul. 1982.a. üritas Argentiina Falklandi saari jõuga vallutada.

Aadressilt: http://samsonblinded.org/news/wp-content/uploads/HLIC/671821d36b17ac3a7df5272fd94eaa7e.jpg

Advertisements

8 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    märts 12, 2012 @ 04:57:35

    “Paradoks seisneb siin selles, et kui Venemaa tahaks Eestit nõrgestada, siis oleks talle kasulik Petseri ja Narvatagused alasid Eestile lahkelt tagasi pakkuda.”

    Esmapilgul paradoks võib osutuda ainukeseks reaalseks võimaluseks jõuda selgusele lepingu sisus, kus lepingu lõppemistähtaega ei ole märgitud, milline on poolte tahe ja kehtivad tingimused. Näiteks Venemaa poolne ettepanek Eestile, saada tagasi Petseri ja Narvatagused alad, kas raha eest või ilma rahata, paneks tõsiselt mõtlema ona haldussuutlikuse peale. Kas Pepsi järv jääb siis sisejärveks, võib olla ainukeseks argumendiks, miks üldse ettepanekut võiks olla põhjust kaaluda. Sest miks leping sõlmiti, kes on lepingu tahte kandja, kes on adressaat, kui kodanikud alal puuduvad või on nende arv marginaalne. Igaljuhul jõuab selgus kogu ühiskonnas pärale.

    Vasta

  2. personainfieri
    märts 12, 2012 @ 05:29:15

    Need paradoksid on ajaloos esinenud. Meenutagem või Trooja hobust 🙂
    Miks jooksevad metsloomad lõksudesse? Lootus kergele saagile, mis muud.
    Inimesed on rohkem ahned ja vähem suuremeelsed vt ka
    http://arvamus.postimees.ee/639032/ilmar-raag-suuremeelsusest-ja-hirmudest/?redir=

    Vasta

  3. Tõnu
    märts 12, 2012 @ 05:46:56

    Saab ka tänapäeval ühepoolselt uusi riike luua, näiteid ei pea kaugelt otsima. Jugoslaavia territooriumi lagunemine alles käib, erinevad piirkonnad on seal kuulutanud end nii iseseisvaks kui ka teise riigi külge kuuluvaks. Põhja-Aafrika võimuvaakumis võib eeldada uute riikide teket, näiteks Liibüas või Süürias.

    Eesti puhul ei ole küsimus piiritagustes alades, vaid Eesti riigi võimekuses hallata isegi Narva ja Ida-Virumaa piirkonda. Ahvenamaa-laadse kultuuri- ning haldusautonoomia asemel aetud jäik poliitika tekitab tänini pingeid.

    Vasta

    • personainfieri
      märts 12, 2012 @ 05:58:48

      Ongi kaks erinevat asja. Kõigepealt riikide enesemääramisõiguse rakendamine – see tähendab, et kui kuriillased, falklanderid või setud looksid uue riigi. Tavaliselt toimub see juba varem paika pandud administratiivsetes piirides. Miks on palju jama Aafrikas? Aga sellepärast, et sealsed piirid ei ole kujunenud loomulikul teel, vaid on paika pandud kolonisaatorite poolt.
      Teine asi on mingi olemasoleva riigi nõue teisele riigile – kle, anna need maad meile, me tahame neid ise valitseda, sest need maad on kunagi meile kuulunud.

      Vasta

  4. Tõnu
    märts 12, 2012 @ 07:02:33

    Võiks ju mainida Iisraeli riiki, millega seotud vaidlustest, ajaloolisest õigusest, nõuetest, piiridest ja muust saaks täita kogu olemasoleva veebiruumi 🙂

    Vasta

  5. ckrabat
    märts 12, 2012 @ 14:17:53

    Näiteid on palju. Iisrael on näide sellest, kui palju jama võib tekkida kunstlikust moodustisest, mis asub “võõrandatud” maadel, kuigi tegemist on kahtlemata juutide ajaloolise asualaga. Või võtame Küprose, kus sealsete kreeklaste kava ühineda Kreekaga põhjustas Türgi vägede sissetungi ning riigi jagunemise kaheks. Sellega tehti lõpp etnilisele konfliktile ning saarele saabus rahu, aga kuna see on vastuolus territoriaalse terviklikkuse printsiibiga, siis on rahvusvaheliselt tunnustatud ainult kreeklaste riik. Serblased tahavad valitseda Kosovot, venelased Transnistriat, aserbaidžaanlased Mägi-Karabahhi, grusiinid Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat, hiinlased Taivani, Uiguristani ja Tiibetit, hispaanlased baske ja katalaane jne jne. Kõik viitavad ajaloolisele tõele ja õigusele.

    Vasta

  6. ckrabat
    märts 23, 2014 @ 15:02:46

    Abhaasiast
    http://arvamus.postimees.ee/2736900/soda-ajaloo-parast
    Antšabadze töötab Thbilisi riigiülikooli Ilia Gruusia ajaloo professuuris ja on spetsialiseerunud Abhaasia ajaloole. Tema silmis ei tunne inimesed, kes võrdlevad Abhaasiat Krimmiga, Abhaasia ajalugu ega konflikti tausta. Gruusia ei kaotanud Abhaasiat 2008. aastal, vaid juba varem – aastatel 1992–1993 peetud sõjas, millest jutustab ka film «Mandariinid».
    Üks asi on selge, 1992. aasta sõda alustas Gruusia. Seda võib lugeda kümnetest ajalooteostest, kaasa arvatud gruusia ja gruusiameelsete lääneriikide allikatest,» ütleb Aivar Jürgenson.
    Eestis on Gruusia ja Abhaasia konflikti Jürgensoni arvates vaadatud põhiliselt Gruusia vaatevinklist. Jäetakse kirjeldamata Gruusia kolonisatsiooni ajalugu Abhaasias ja Venemaast on tehtud sõja ainus süüdlane. Kirjutatakse üksikasjalikult abhaaside ja nende liitlaste kuritegudest, aga samas varjatakse grusiinide sõjakuritegusid ja fakti, et need toimusid ajaliselt enne abhaaside kättemaksu. Jäetakse ühtlasi mainimata, et grusiinide vastu võitlesid ka teised Abhaasia rahvused, sealhulgas mõned eestlased.

    Vasta

  7. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2012
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: