Uue riigi sünd III – Palestiina

@ckrabat

Palestiina Rahvusnõukogu kuulutas Palestiina riigi välja juba 15. novembril 1988. aastal. 1993. aasta Oslo kokkulepetega tunnustas Iisrael Palestiina Vabastusorganisatsiooni kui legitiimset läbirääkimistepartnerit, kes esindab Palestiina rahvast ja Palestiina Vabastusorganisatsioon tunnustas Iisraeli riigi õigust eksisteerimisele. Oslo kokkulepetega algatati protsess, mis pidi kunagi tulevikus lõppema olukorraga, mida loodeti saavutada ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr. 181 (II) 29. novembrist 1947. aastal, võttes suuna kahe riigi – juudi Iisraeli riigi ja araabia Palestiina riigi – kooseksisteerimisele.  Oslo kokkulepetest on möödunud 18 aastat, kuid väga suurt progressi loodetud suunas pole saavutatud. Loodi küll Palestiina autonoomne üksus, de facto iseseisev riik, mida on tunnustanud 126 ÜRO liikmesriiki + Lääne-Sahara.

Aastaks 2011 on olukord jõudnud niikaugele, et Palestiina taotleb ÜRO liikmesust, mis sisuliselt võrdub rahvusvahelise tunnustusega. Vastavalt 1933.a. Montevideo konventsioonile iseloomustab suveräänseid riike neli põhitunnust: alaline elanikkond, määratletud territoorium, toimiv valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. Tänapäeval esindab Montevideo konventsiooni neljandat printsiipi sisuliselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesus. Rahvusvaheliselt tunnustatud riikidest ei kuulu ainult Vatikan ÜRO liikmeskonda. Täit rahvusvahelist tunnustust pole Palestiinal (tunnustanud 126 riiki), Kosovol (hoolimata sellest, et Rahvusvaheline Kohus on tunnistanud tema iseseisvumise seaduspäraseks, tunnustanud 85 riiki), Taivanil (tunnustanud 23 riiki), Sahrawi Araabia Demokraatlikul Vabariigil (Lääne-Saharal, tunnustanud 84 riiki), rääkimata Abhaasiast (6 riiki), Lõuna-Osseetiast (7 riiki), Põhja-Küprose Türgi Vabariigist (1 riik), Transnistriast, Mägi-Karabahhist ja Somaalimaast. Viimase kolme legitiimsust pole tunnustanud ükski ÜRO liikmesriik, kuigi Montevideo konventsiooni kolm esimest tunnust seal toimivad.

Palestiina iseseisvuse tunnustamisele on vastu Iisrael ja suur osa lääneriike eesotsas Ameerika Ühendriikidega. Viimased toetavad küll Palestiina õigust iseseisvusele, kuid see peaks saavutama Iisraeli tunnustuse ehk siis lähtub modernse ühiskonna reeglitest, mis toetab rahvaste enesemääramisõigust tingimuslikult – kõigepealt peab iseseisvust tunnustama endine emamaa nagu juhtus tänavu suvel Lõuna-Sudaanis. Samas Kosovo juhtumi puhul võttis just suur osa läänemaailmast (küll mõningate eranditega – nt Hispaania, Kreeka jt) aluseks rahvuste enesemääramisõiguse, kuigi emamaa Serbia ei olnud territooriumi iseseisvumisega päri. Võib eeldada, et Ameerika Ühendriigid panevad Palestiina liikmestaatuse aplikatsioonile ÜRO Julgeolekunõukogus veto. Ühendriikidega sama meelt on muuhulgas Saksamaa, Itaalia ja Kanada. Euroopa Liit pole jõudnud veel üksmeelsele seisukohale, kuid pigem jääb see positsioon laiemas plaanis sarnaseks Ameerika Ühendriikidega. Huvitaval kombel on Palestiina liitumist ÜRO-ga toetanud Venemaa, Hiina ja Hispaania – just need riigid, kes on vastu Kosovo iseseisvumisele.

Palestiina küsimus näitab veelkord, et globaalse rahvusvahelise õiguse kehtimine on suur illusioon, mida on võimalik rakendada demagoogilistel eesmärkidel ja rahvusvahelistes suhetes määrav jõud on poliitika ja sellest tulenevalt poliitilised topeltstandardid – kuidas kellelegi parajasti tõde lastakse paista. Murelikuks teeb kogu siinjuures vaid Iisraeli-Palestiina konflikti mõju mitte ainult Lähis-Ida julgeolekule, vaid laiemas plaanis kogu maailma julgeolekule. ÜRO 1947.aasta resolutsiooni lahendusest ollakse veel kaugel ja kindlasti on mõjukate ringkondade huvides probleemi säilitamine veel pikemaks ajaks, kuigi tegemist on ühe kõige pikemaajalisema ja plahvatusohtlikuma konfliktiga maailmas. Isegi kui ÜRO ei ole veel mitmete mõjukate liikmete vastuseisu tõttu valmis Palestiina iseseisvust tunnustama, peaks ta aktiivselt liikuma konflikti võimalikult kiire lahendamise suunas. Ühendriikide veto Julgeolekunõukogus ilma Iisraeli-Palestiina läbirääkimiste intensiivistamiseta jääks hüüdjaks hääleks kõrbes ning konfliktioht Lähis-Idas pigem suureneks. Pikemas plaanis võidaksid stabiilsest rahust mõlemad osapooled, kui nad vaid suudaksid loobuda oma lõplikku võitu ette manavatest märgadest unenägudest.

aadressilt: http://www.alanhart.net/wp-content/uploads/2011/01/aa-palestine.jpg

7 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    nov. 30, 2012 @ 08:26:25

    ÜRO kiitis Palestiinale vaatlejariigi staatuse andmise heaks
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/uro-kiitis-palestiinale-vaatlejariigi-staatuse-andmise-heaks.d?id=65339836
    “Vatikaniga sama staatuse saamine avab Palestiinale juurdepääsu mitmele ÜRO allorganisatsioonile ning ka rahvusvahelisele kriminaalkohtule (ICC). Just viimane väljavaade valmistab Iisraelile muret.”

    Vasta

  2. personainfieri
    dets. 02, 2012 @ 15:33:51

    http://www.guardian.co.uk/world/2012/nov/28/nobel-laureates-call-israel-boycott?fb=optOut
    Nobel peace laureates call for Israel military boycott over Gaza assault
    Letter with 52 signatories including artists and activists also denounces US and EU ‘complicity’ through weapons sales

    Vasta

  3. personainfieri
    okt. 10, 2014 @ 22:08:34

    Vasta

  4. ckrabat
    veebr. 07, 2015 @ 21:12:45

    Vasta

  5. personainfieri
    märts 12, 2016 @ 02:08:48

    Ian Shapiro ja Nicholas Strong: lahendaks Iisraeli ja Palestiina küsimuse hoopis uutmoodi
    http://arvamus.postimees.ee/3614085/ian-shapiro-ja-nicholas-strong-lahendaks-iisraeli-ja-palestiina-kusimuse-hoopis-uutmoodi

    Vasta

  6. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri
  7. ckrabat
    jaan. 28, 2017 @ 07:58:49

    Netanyahu idee – Palestiina kui riik miinus

    Netanyahu thinks a ‘state-minus’ is enough for the Palestinians
    https://www.washingtonpost.com/world/middle_east/israeli-leader-thinks-a-state-minus-is-enough-for-the-palestinians/2017/01/26/658fa5a6-e3cf-11e6-879b-356663383f1b_story.html?utm_term=.ea187bef432b
    The Israeli leader refused but told his raucous cabinet not to worry. Netanyahu said he did not support a full Palestinian state, but “a state-minus,” according to Israeli reports on the meeting. It could signal support for a little nation close to what the Palestinians seek: a demilitarized state that surrenders some sovereignty to allow for Israeli security, especially in the Jordan Valley, with a slice of East Jerusalem — maybe a village on the other side of today’s separation barrier — as its capital. Or it could mean something far worse, from the Palestinian perspective: abandoning Gaza to Egypt and allowing a few isolated pockets of stunted but self-governing cantons, with a flag and a postage stamp and a seat at the United Nations.

    On the hard right, Israel’s education minister and leader of a pro-settlement party,Naftali Bennett, has said Netanyahu should scuttle the false hope of two states and declare Israel’s true intentions — that it will never abandon the 400,000 Jews living in settlements in the West Bank and should instead annex 60 percent of the territory. “Until a week ago, we could not mention other solutions. The previous U.S. administration was committed to a two-state solution and no one could suggest anything else. This obstacle has now been removed,” said Giora Eiland, a retired general and former head of Israel’s National Security Council. “We can say bad things about Donald Trump,” Eiland said. “But the good thing is that he is not committed to anything, especially the positions of the previous administration.” Earlier this week, the prime minister announced plans to build 2,500 more homes in the Jewish settlements in the West Bank. He called this just a “taste” of things to come and promised more building in territories deemed occupied by most of the world.

    Yoaz Hendel, who served Netanyahu as his director communications and public diplomacy, said he imagined the state-minus means that Israeli troops would remain in the Jordan Valley, which borders Jordan, which is of vital interest, he said. Israel would also retain control of almost all the Jewish settlements in the West Bank, and the army to protect them, and so the State of Palestine would be reduced to about 50 percent or less of the West Bank today. Yossi Beilin, former Israeli minister of justice and head of the Geneva Initiative, which supports a two-state solution, said Netanyahu has never laid out a clear vision. “When Netanyahu is up against those who are more hawkish he will say, ‘It will not happen on my watch.’ When he speaks with those who are more moderate, he says, ‘I am ready to talk to the Palestinians and I am committed to idea of a two-state solution.’ ”

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

september 2011
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: