Keskerakonna dilemma: Edgar Savisaar vs Kadri Simson

@huviline
Käesoleva artikli autor, kui ta oleks Keskerakonna saadik, teab kelle poolt ta hääletaks 29.11.2015 toimuval kongressil, kus valitakse Keskerakonnale uus esimees, kuid erinevalt Stalini õpilasest Andrus Kivirähkist, kes annab Stalinile õiguse, arvan mina, et ükski kaasaegses meedias ilmuvajakirjanduslik artikkel pole hästi kirjutatud, kui taotluseks on vaid poole kiitmine ja teise rohkem või vähem varjatud eitus. Poole valik avalikuse ees näitab lihtsameelsust, sest avalikkus on mahukam kui kellegi arvamus. Teisalt pole sotsiaalsetel väärtustel sisu ilma isikuta. Sisuta arvamused kalduvad reaalsuses Stalinit õigustama, olles varasemalt olnud Stalini eitajad.

Niisiis pole minu asi valida, kas Edgar Savisaar või Kadti Simson. Dilemma on hoopis mujal. Tõenäoliselt ei hakka Kadri Simson oma erakonna poliitikat muutma, vaid mõlemad jäävad ikkagi Keskerakonna väärtuste juurde. Eesti kodanikuna on mulle aga ebaselge, mida üks või teine erakond oma erakonna väärtuste all silmas peab. Sotsid on kaasaegsete euroopalike väärtustena on nimetanud homode abielulist kooselu ja loosungit “Kõigi maade proletaarlased ühinege!”, mille kandjateks nad ennast peavad. Tallinna elanikuna saan aru, et Keskerakonna väärtusi on kantud põhjusega, mis on viinud tulemustele: tasuta ühistransport, Tallinna televisioon ja mõned head transpordilahendused koostöös riigiga (Järveotsa tunnel).

Väärtuste võitlus ulatub aastakümnete taha, kui loodi Eesti Komitee ja Rahvarinne, aga mina ei ole ajaloolane, sest mind ei huvita ajalugu, mis on ühele või teisele poole kallutatud. Mind huvitab ajalooline tõde, mis on alati isiklik, ja kunstitõde, mis on õilsam. Sellesse aega ulatub ka Keskerakonna võib-olla parim projekt, tema väärtuste avaldus ehk vene häälte toomine erakonda. Tõsi, selle olukorra, et vene hääled antakse peamiselt Keskerakonna toetuseks, on põhjustanud need, kes on keeldunud Edgar Savisaarega koostööst. Poliitika on ühiskondlikult siiski sedavõrd tähtis, et kompromissitu käitumine peaks siin olema lubamatu käitumine. Selles nurgas, kuhu koalitsioon on ennast värvinud, on esindatud vähemus Eesti elanikkonnast, võimalik, et kvalifitseeritud vähemus (25%), sest isiklikke ambitsioone poliitikas ei toeta keegi. Andrus Ansip ja Juhan Parts on selgel pädevad ametnikud, aga ebapädevad poliitikud. Ametnikud jäävad alati tšinovnikuteks. Maalritena ei märka nad oma selja taga väljapääsmatut olukorda, kuhu võib kogu Eesti poliitika sattuda, kui keeldutakse koostööst elektrikutega, kes nurgas juba ammu oma tööd teeb.

Niisiis on Keskerakonna dilemma, kuidas teha koostööd nendega, kes koostööst on keeldunud, sest poliitika on läbirääkimiste kunst. Pädevus tuleb töö ja memode lugemise käigus. Olulisem kui pädevus on idee, mille suurus on arusaadav igaühele, erakondlikust kuuluvusest sõltumata. Suure idee mõisteni jõudis Platon, tõenäoliselt poliitika teemat analüüsides, kuigi tema ideede liigitamine pole eriti jätkusuutlikuks  osutunud. Siiski räägivad ka tänapäeval paljud poliitikud Suurest Ideest. Kadri Simson on nimetanud Suure Ideena nõrgemate kaitset ja Eesti kestlikkust. Nendele ideedele on seni juurde mõtlemata projektid, mida nende nimel teostada. Ma ei ole juhtunud lugema Edgar Savisaare sõnastatud Suuri Ideid või olen mittefännina need lihtsalt unustanud. Tasuta ühistranspordi projekti taga üks Suur Idee, mis on teostunud. Isemajandava Eesti projekti taga üks Suur Idee, Eesti taasiseseisvumine, mis ka teostus. Nende projektide teostumisse on panustanud võrdselt nii Kadri Simson kui Edgar Savisaar, olles sama erakonna liikmed. Tasuta ühistranspordi taga olev Suur Idee tuleks sõnastada või taassõnastada Keskerakonna uue valitava esimehe poolt, sõnastada selliselt, et see oleks arusaadav kõigile, ka koalitsioonile. Kelle meeskond oskab erakonna Suure idee paremini sõnastada, see on Keskerakonna homse kongressi dilemma, mille lahendus paraku sõltub alati kaasmängijatest (erakondadest).

Vähetähtsa poliitilise küsimusena, kas see või teine põlvkond, kas mees või naine, kas kogemused või särts, kas ühe või kahe jalaga, võiks ju küsida Savisaare ja Simsoni vastasseisu kohta, sest poliitikas pole kohta ummikseisudel, mida on iga dilemmana püstitatud vastasseis paratamatult. Rahva seas levinud arvamuse kohaselt nõustun siin tunnetusega, et riigiasju võiks peaaegu 40aastane suguküps naisterahvas ajada paremini kui koomast naasnud, oma keha tervise ja kadunud immuunsuse küsimusele lahendust otsiv meesterahvas. Suur Idee võib külastada keda iganes, olles inimese unikaalne tunnus, uskus Platon.

Kas Mart Helme juhitav Konservatiivne Rahvaerakond päästab Prokrustese sängi sattunud Eesti?

@huviline

Konservatiivse Rahvaerakonna uueks esimeheks valitud Mart Helme pidas erakonna kongressil kõne ja täpsustas partei eesmärke hiljem Delfi ajakirjaniku küsimustele vastates, millega ta selgelt soovib  päästa Eesti Prokrustese sängist.  Kas Eesti päästmine on võimalik? See võiks olla võimalik juhul, kui Mart Helme on ettenägelik mees ja võtab arvesse nii minevikku kui olevikku.  Kui lugeda vastuseid ajakirjaniku küsimustele, siis tundub, et sisemist elaani peaks Mart Helmel jätkuma. Samuti on kõnes väga konkreetselt toodud välja põhiline, prioriteet, mille ees peab kõik muu taanduma ja milleks Mart Helme sõnade kohaselt on demograafiline kriis.

Eesti on Euroopa Liidus ja sealt saadud rahavood, mis on meile ikkagi võõras vara, sidusid meid võlausaldajaga juba enne juriidilist liitumist liiduga. Sealt tulev raha on endiselt suurem kui see osa, mida me ise oleme vastu andnud. Võlgnikuna on Eesti teiste võlgnikutega võrdses seisus, Prokrustese sängis, sest  EL tahab meile antud rahasid loomulikult tagasi saada, võttes suuna ühtse maksustamispoliitika poole ja Eestil pole siin erilist sõnaõigust. Suured projektid on käima lükatud (Via Baltica, Rail Baltica), suur osa põhimaanteedest Narva, Tartu, Pärnu suunal ehitatakse välja või on juba EL rahadega ehitatud või remonditud. Muide, eile sai nalja, kui transpordivolinik esines telkus uue algatusega disainida rekkad kogu liidus ühesuguselt voolujooneliseks, mis tundus sulepeast imetud initsiatiivina, et aidata suurte projektide kõrval Prokrustese sängi mugavamaks muuta. Selline on hetkeseis, mida kindlasti teab Mart Helme, sest mingit võimalust ühtsest maksusüsteemist pääsemiseks meil ei ole. Küsimus võiks siin olla selles, kuidas kasutada EL raha paremini näiteks demograafilise kriisi leevendamiseks.

Teiseks on konservatiivide juhil oht sattuda ajaloolaste (nt Mart Laar, Lauri Vahtre, Eerik-Niiles Kross) rünnakute alla, kes on alates taasiseseisvumisest  mänginud vabariigis olulistel positsioonidel, saades moraalset tuge ajaloost. Kuid ajaloolased on õpetajad, kes kipuvad õpetama kõiki, teiste hulgas poliitikuid, majandusteadlasi, õigusteadlasi, isegi paavsti. Oma ilmeksimatuses veendununa ja tuginedes ajaloolistele faktidele, muutub enamik poliitikas tegutsevatest ajaloolastest aja jooksul stagnantideks. Neile on võõrastav protsessi mõiste, sest ajalugu ei muutu, aga poliitika nõuab tegutsemist olevikus. Mart Helme kõne pakkus välja mõningaid lahendusi ja oli olevikule suunatud isegi vaatamata sellele, et ka Helme ise on ajaloolane, .

Demograafilise kriisi peamise lahendusteena näeb Mart Helme ettevõtlust, arendades kodumaist initsiatiivi ja luues töökohti maapiirkonda, millega soovitakse vastustada maapiirkondade tühjaks valgumist. Helme kõne kohta on juba arvamust avaldanud Mihhail Lotman, kes võrdleb Konservatiivset Rahvaerakonda kunagise Koonderakonnaga. Lotmani arvates on Eestil riikliku kommertspanga moodustamine, mida saaks pikalaenupangana kasutada perede ja sündivuse toetuseks,  rahvusvaheliste lepingutega keelatud. Riiklik Eesti Pank muidugi jääb, Võimalik, et Mihhail Lotmanil on õigus, kuigi ma ei näe ühtegi põhjust, miks selline keeld peaks eksisteerima. Lisaks võiksid konservatiivid mõelda riigiettevõtete väärtpaberite jagamisele rahvale ja üldse edendada Eestis rohkem väärtpaberikultuuri.

Kindlasti ei ole konservatiivid uus jõud Eesti poliitikamaastikul, aga olukorras, kus vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele venitatakse rändaja jalad  pikemaks, kui nad on liiga lühikesed, või raiutakse lühemaks, kui nad on liiga pikad, olen mõelnud valimistel Mart Helme poolt hääletada. Kuigi konservatiivide kõrvale täiesti uue jõu tekkimine võib osutuda vajalikuks,tuleb meeles pidada, et uus on sageli hästi unustatud vana. Eeldan, et Mart Helme edasised sammud saavad olema sama selged, loogilised ja elaanist kantud, nagu oli tema kõne KRE kongressil, millest tuli selgelt välja mure olukorra pärast, kuhu Eesti on viimase kümnendi jooksul jõudnud. Samuti on loogiline alustada demograafilise kriisi lahendamist majanduslike meetmete kaudu.

Mart Helme ja ansambel Hübriid

Uue erakonna programm

@huviline

Umbes aasta tagasi esitas Persona in fieri blogis küsimuse – kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale ja kas selle jaoks on ühiskonnas olemas sotsiaalne tellimus. Seekord avab blogi diskussiooni võimaliku erakonna programmi üle. Käesolev programm taotleb selgitada lugejale poliitilist tegevusjuhist erakonnaliikmetele ja erakonna kava, mille eesmärgiks on tuua poliitikasse uut hingamist. Tegevusjuhise kirjutamise vajadus on saanud tõuke olemasolevate erakondade tegevusetusest, täpsemalt nende poliitkäitumisest, mida iseloomustab solidaarsuse eiramine. Eeltoodust tulenevalt on tegevusjuhis läbivalt märgistatud solidaarsuse kui pitsermõiste poolt.

Käesolev programm on kirjutatud valijate jaoks, kes on pigem parempoolsed kui vasakpoolsed ehk siis toetavad pigem omal käel toime tulemist kui kambas asjaajamist. Kuivõrd tegelikus poliitikas on mõlema poole põhimõtted omavahel seotud, siis jääb antud programmi ainsaks määravaks eristamisaluseks eesti keele lugemisoskus. Keele valdamine on ka üks kodakondsuse saamise eeldusi, mida käesolev programm käsitleb üldistava põhimõttena nagu kuulub käesoleva programmi põhimõtete hulka erakonna valijate kodumaa armastus. Nimetatud kolmele põhimõttele: enesemääramise vabadusele, riigi kodakondsuse väärtustamisele ja kodumaa armastusele tuginedes asetub erakond pigem konservatiivse kui liberaalse, pigem rahvusliku kui üleilmse, pigem avatud kui suletud graafilise joone nimetatud otsa suunale. Toeks nendele suundadele ja erakonnale on demokraatlik vabariik.

Kaasaegne demokraatlik vabariik, mis on ühinenud teiste euroopalike riikidega, saab säilitada oma isikupära liites kõik liidetavad otstarbed. Nt on Eesti huvides föderatiivne Euroopa Liit, avatud liikumine kaupadele ja inimestele ning tugev rahaliit. Mida pole võimalik liita, see on vabariigi jaoks olulisem kui huvid, kui üldse saab huvidest midagi olulisemat olla. Näiteks on vabariigi jaoks oluline tema hariduspoliitika, mis loob eeldused eestikeelse kultuuri arenguks, ja mille liitmine föderatsiooni hariduspoliitikaga on võimalik üksnes vormilises mõttes. Omakeelne kultuur on selleks viimaseks piiriks, mille liitmine pole võimalik, seega on just föderatsiooni tingimustes oodata kultuuurile soodsat arengukeskkonda. Kaasaegne poliitika, põhineb kõikide erinevate tasandite demokraatial ja vabadusel, mistõttu puudub vajadus rõhutada neid nähtusi eraldi, kuid lisaks üldpõhimõtetele vajab ta vastuseid võtmeküsimustele ehk siis kuidas näeb erakond ette programmide jaoks vältimatut seadistamist ja rakendusi.

Küsimused erakonna poliitiliste ülesannete kohta:

  1. Üldpoliitika: euroala, energia tootmine, põllumajandus, majandus, eksport, import

Üldpoliitika keskne küsimus toodud valdkondades on tsentraliseerimine, mis on igasuguse föderatsiooni eeldus ja toimib ka Euroopa Liidus. Vabariigi jaoks tähendab tsentraliseerimise optimaalne lahendus sellist tsentraliseerimist, mis toimub vabariigi keskselt. Euroopa Liidu keskne tsentraliseerimine tähendab aga ühest küljest ressursi kokkuhoidu, teisest küljest tunnetuse kadumist. Kuidas võiks tsentraliseerimise negatiivne tagajärg olla ületatud? Põhimõtteline lahendus oleks kohalike omavalitsuste tähtsuse kasv üldpoliitiliste vahendite toel. Üldpoliitiliste vahendite all ei ole peetud silmas sotsioloogia valdkonda kuuluvat kaasamist ja kodanikuühiskonda, vaid kohapealse reaalse võimukeskusega seonduvat.

  1. Sotsiaalpoliitika: tervishoid, eestkoste, hoolekanne, pensionid

Sotsiaalpoliitika keskne küsimus on traditsioonilise hoolekande jätkusuutlikus.

  1. Haridus- ja kultuuripoliitika:
  2. Riigihaldus- ja maksupoliitika: IT keskus, maksukoormus, tulumaks

Riigihalduse- ja maksupoliitika keskne küsimus on korraldus ja selle finantseerimine vabariiklikest laekumistest.

  1. Kaitse- ja välispoliitika: NATO, euroarmee, kaitsevägi, kaitseliit, diplomaatia

Kaitse- ja välispoliitika keskne küsimus on rahvusliku solidaarsuse hoidmine kasvavas arengus.

  1. Sisejulgeolek: Schengeni kokkulepe, politsei, päästeteenistus, piirivalve, migratsioon

Sisejulgeoleku keskne küsimus on turvalisuse tagamine, sh vabatahtlikuse piir päästealaste ja politseiliste tegevuste puhul.

  1. Eripoliitika: KOV

Küsimused poliitiliste rakenduste kohta:

  1. Konkurents ja koostöö teiste erakondadega
  2. Muudatused seadusandluses

Pildil Kalevipoeg Soome sepa juures Eesti elu uueks loomas

Pilt: http://ab3fetu.nw.eenet.ee/?do=sisu&id=107

Mängud poliitilises liivakastis – kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale II?

@ckrabat

Kevade saabumine on toonud kaasa pereheitmisi mitmetes Eesti erakondades. Keskerakond (KE) viskas erakonnast välja Kalle Laaneti ja üritab jõuliste meetmetega maha suruda siseopositsiooni isakese Edgar Savisaare autokraatlikule juhtimisstiilile. Isamaa ja Respublica Liit (IRL) on Isamaa ja Res Publica vahelises kahevõitluses sisuliselt lõhenenud kaheks lepitamatuks tiivaks, millega Res Publica „pintsakud“ on välja tõrjunud Isamaa „kampsunid“. MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik on asunud välja selgitama, kas neil oleks perspektiivi areneda uueks erakonnaks. Kevadised muutused on taas tõstatanud küsimuse, kas Eesti poliitiline maastik täieneb uute pesakastidega, kuhu seavad end sisse seadnud uued poliitilised kuldnokad ehk siis erakonnad? Tänases Terevisioonis väitis politoloog Tõnis Saarts, et Eesti erakondade maastik on välja kujunenud ning uute erakondade tekkeks ei piisa vaid tuntud nimedest ja mõnest loosungist, mistõttu ta ei usu uute pesakastide püstitamisse.

Viimastel aastatel on Eesti poliitiline maastik läbi elanud teatud korrastatuse, kus poliitilised rajajooned lähevad mööda traditsioonilist parem- ja vasaktelge, mis viitab, et autoriteetide võitlus on tasapisi asendumas ideede võitlusega. Valitsev koalitsioon koosneb parempoolse ilmavaatega kodanikest (Reformierakond – RE+IRL) ja neile vastandub vasakpoolne opositsioon (KE+Sotsiaaldemokraatlik erakond – SDE). Maksumaksjate riik vastandub ilmavaatelisel põhimõttel sotsiaalriigile. Mõlemad poolused jagunenud veel pragmaatikute (RE ja SDE) ning populistide vahel (IRL+KE). Seega võiks kehtiva poliitilise maastikuga mõnes mõttes juba rahul olla, sest Eestist on lõpuks saamas klassikaline Euroopa kodanikuühiskond, kus parempoolsed jagavad maid vasakpoolsetega. Kuid kas kõik see on ka tegelikult nii lihtne nagu valemites võiks kirjas olla?

Keskerakond on jagunenud populistide ning pragmaatikute vahel. Populistlikku tiiba juhib partei esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar ning pragmaatikute tiiba partei esimehe valimistel  40% häältest kogunud Riigikogu aseesimees Jüri Ratas.  Praeguste võimuvõitluste käigus üritab populistlik tiib pragmaatilist tiiba maha suruda ning opositsionääre partei esimehele kuuletuma sundida, millist eesmärki täitis ka kõige mässumeelsema siseopositsionääri parteist väljaheitmine. Sellist leninliku tsentralismi taktikat järgis pikki aastaid NLKP. Keskerakond on tüüpiline ida tüüpi „isakese“ partei, kus juhtimisstiil meenutab endise Moskva linnapea Juri Lužkovi oma – piiramatu võim on isakesel ja tema lähikonnal, kust ebasoosingusse sattunud välja heidetakse ning soosingus olevatele mett ja muud meeleheas moka peale määritakse. Arvestades, et KE sihtgrupp valimistel on nõukogulikku arhetüüpi esindavad neukkud, siis on selline juhtimistiil ka partei toetajate poolt laialt aktsepteeritav.

IRL  juhtimisskeem on Keskkerakonnaga mõneti sarnane, kuigi „isakese“ kuju pole nii selgelt välja joonistunud, kuigi partei kauaaegsel esimehel Mart Laaril oli Edgar Savisaarega üsna sarnane sümboliline kuvand. Parteisiseses võimuvõitluses vastanduvad populistlikud jõud („pintsakud“) idealistlikele jõududele („kampsunid“). Reformierakond on pragmaatikute erakond, kes suuresti toetub kohalikule edumeelsemale ärieliidile. Algselt liberaalse erakonnana poliitilisele maastikule sisenenud, on nad eriti peaminister Andrus Ansipi juhtimisel rohkem lähenenud konservatiivsele ilmavaatele. Kui IRL hõlmab rohkem sotsiaalseid konservatiive, kes tuginevad traditsioonilistele väärtustele, siis Reformierakonda on koondunud fiskaalsed konservatiivid. Jõudsalt on esile kerkinud Sotsiaaldemokraatlik erakond, kes oli pikka aega paremerakondade sotsiaalsemaks ripatsiks erinevates valitsuskoalitsioonides, kuid opositsiooni jäädes on nad suutnud kujundada oma näo ning pretendeerivad tõsiselt juhtivale rollile vasakopositsiooni eesotsas, suutes pragmaatilise erakonnana koondada neid vasakpoolseid, kellele ei meeldi Keskerakonnas praktiseeritav juhtimisstiil. SDE võidule järgmistel Riigikogu valimistel panustab tugevasti totaalne meedia. Nad on juba suutnud endaga lõimida Rahvaliidu edumeelsema osa ja loogilisem tundub ka pigem KE siseopositsionääride liitumine SDEga kui iseseisva erakonna moodustamine, sest mõlemad on ilmavaatelt üsna sarnased ja jagavad ühist valijate nišši.

„Kampsunite“ saatus on veidi komplitseeritum, sest neil puudub vähegi tegus analoog praegusel poliitilisel maastikul. Rahvuslikke konservatiive koondavaid pisierakondi on küll mustmiljon, viimastel Riigikogu valimistel oli sarnase ilmavaate kandjaid täis terve üksikkandidaatide paraad, kuid kinni oma juhtide diktaatorlikes ambitsioonides, ei ole nad võimelised moodustama vähegi tõsiselt võetavamat jõudu. Ainus alternatiiv, millega välja suudetakse tulla, on märksa kinnisem ja suletum ühiskond kõvakäelise „juhi“ võimu all, kuid pretendente „juhi“ kohale on rohkem kui Jämejala haiglas kohti. Ideed, millega Vabadussõdalaste Liit 1930-tel aastatel rahvast hullutas, võivad omada küll teatud kandepinda sotsiaalselt tundlikuma ja vähem harituma neukkurahva seas, kuid 21.sajandi globaalses maailmas tunduvad nad anakronismina. Rahvuslikku suletusse on läbi mitmete keerdkäikude suubunud ka kunagine mõjuvõimas neukkuerakond Rahvaliit, kes korruptsioonilainetesse uppununa lõi ühise pere äärmusliku Rahvuslaste Keskliiduga. Sisetülid lõid surmahoobi perspektiivsele Roheliste erakonnale, kes on samuti taandunud “poliitiliste marginaalide klubisse” koos sealsete pikaaegsete stammkundede Iseseisvuspartei ja Kristlike Demokraatidega.

Kas varjust võiks välja astuda mõni uus ja seni tundmatu erakond? Esmane takistus, mis püsima jääb, on uute ideede puudus. Uute ja värskete ideedega ei ole veel ükski uus poliitiline jõud suutnud poliitilisse liivakasti siseneda ning uue pähe pakutakse vanu äraunustatud mänguasju.  Aastatuhande alguses  suure pauguga aset leidnud Res Publica nurisünnitus on uute jõude kergekäelist tekitamist taltsutanud. See liikumine sündis läbi pettunute vastanduse “vanale poliitikale” ning hõlmas väga erinevaid jõude seinast seinani, keda ühendas vaid pettumine senises poliitikas, kuid lubatud “uut poliitikat” ei tulnud. Mõned poliitikud nagu Aivar Riisalu on alternatiivse jõuna senisele poliitikale välja pakkunud Indrek Tarandi, kuid kas oskab keegi öelda, millised on Indrek Tarandi poliitilised vaated? Või on tegemist kõigest järjekordse „suure juhi ja õpetajaga“, kes rahuldab vastandumise pinnalt paljusid. Eurovalimistel ning Keskerakonna presidendikandidaadina ei tulnud esile uusi konsolideerivaid ideid, vaid selle asemel pakuti välja konsolideerivat isikut. Kokkuvõttes, Eesti, aga miks mitte terve maailm, vajab pigem uusi ideid kui uusi erakondi. Niikaua, kui ei suudeta leida uusi ideid, jätkub mäng poliitilises liivakastis endise hooga samas vaimus, isegi kui mängijad vahetuvad.

Tulevased poliitikud teel poliitilisse liivakasti

http://pilt.delfi.ee/picture/6384881/

Kuldnokad otsivad Eesti poliitikas pesakasti, kuhu pesa teha

@huviline

Nüüd on kaseveteaeg. Maastikul on näha meistrimeeste saagimist ja toimetamist, kuid ühtegi sobivat pesakasti pole silma torganud, millega kevadekuulutaja võiks rahule jääda, et hakata  linnuriigis täitma oma kompetensi piires vajalikke toiminguid. Pesakasti mõõdud, kasutatud ehitusmaterjal, paigaldamise kõrgus maapinnast, asend ilmakaarte suhtes, paiknemine teiste hoonete suhtes, sisselennu/väljalennu ava diameeter ja ehitamise vanus, seda kõike hindab kevadekuulutaja ühe lühikese sööstlennu jooksul läbi maastiku.  Erakondade programmid on liiga vananenud(Kesk2005, SDE2003, EIP2007, EKD2007, Rohelised2006) või oma mõõtmetelt sõnaohtrad (Reform2011, IRL2011).   Poliitika on programmiline ja seega loetav.

Üldmulje linnulennult viitab sellele, et erakonnad elavad eelmise sajandi üheksakümnendates aastates, sest üheski programmis pole mainitud euroala kriisi, euroalaga sidemete positiivseid (struktuurfondid) ega negatiivseid aspekte (võlg), euroala mõju meie kultuurile, sh haridusele. Võiks arvata, et erakondadel on ükskõik, kuhu kuldnokad oma pesa teevad. Aga võib olla elavad erakondade esimehed  Andrus Ansip, Urmas Reinsalu, Edgar Savisaar, Sven Mikser, Aleksander Laane, Vello Leito, Peeter Võsu ise pesakastis, mille erakonnad kuldnokkadele on meisterdanud. Kevadekuulutajal pole aega oodata. Kui erakondade programmid on sobimatud, siis vaatame ametiühingute õue. Mõlemad on sihtasutused ja sobivad pesitsemiseks. Linnud lendavad ringi ja kaaluvad: kõikidel erakondadel Eestis on erinev nimi, aadress, adressaat, liikmeskond, programm ja programmitoimkond; kolmel suuremal erakonnal on üle 10000 liikme, teistel alla selle; programmitoimkondade liikmed väljendavad  Eestis kujunenud poliitilist kultuuri; programmides väljendatud seisukohad on üldiselt  igavad lugeda.

Kus kasvatada üles oma pojad, see on poliitika igakevadine küsimus. Üks korralik programm on ülesehituselt selge, jaotatud kaheks valdkonnaks: sisepoliitika ja välispoliitika, huviga loetav, nagu EASile või pangale esitatav äriplaan, kus on välja toodud esmased ülesanded koos lahendustega, teisesed ülesanded koos lahendustega  ja üks kinnitatud lisa rahaliste allikate loeteluga. Programmi võti on kood või koodijupp, mille programmikirjutajad saavad tuletada põhiseadusest. Põhiseadus, nagu iga piirang, on avatud tõlgendustele. Siin pole ühtset seisukohta, kuivõrd ühelgi alusel/tõendil pole ette kindlaks määratud jõudu. Näiteks on põhiseadusest võimalik tuletada poliitika eesmärk kui linna ja riigi, linna ja küla vahelise konfrontatsiooni tasakaalustamine. Me elame internetiajal. Kommunikatsioon on kiire ja pole vajadust postituvide järele, sellepärast on riigil võimalik kõiki KOV probleeme operatiivselt lahendada.  Sellist eesmärki valitsev koalitsioon ei näe. Programm võiks selguse huvides sisaldada üldosa ja eriosa, sätestades üldosa üldsättena poliitiliselt avatud ja vaba rahva põhimõtte.

Poliitilises mõttes kvaliteetne programm, sotsiaalne tööjaotusplaan, kujutab endast täielikku ja igakülgset kava. Programmiga võib anda ühtlasi hinnangu parasjagu võimul olevatele valitsejatele ja võtta seisukoht Euroopa Liidu föderaalsete mehhanismide suhtes. Sisepoliitiliselt on kõik maailma ajaloos eksisteerinud riigid seadnud esimesele kohale hariduse valdkonna, teisele kohale julgeoleku ja kolmandale kohale majanduse valdkonna, lahendades konkreetselt püstitatud ülesanded erineval moel ja viisil. Tänapäeval on valdkondade tähtsusejärjekord püsinud tegelikult sama, muutunud on seadistus ja rakendused. Hariduses omandavad õpilased lisaks emakeelele, võõrkeelele ja ühele kirjaoskusele, ka teise (arvuti). Julgeolekuvaldkonnas on lisaks füüsilisele julgeolekule kerkinud teemaks psüühiline julgeolek. Majanduses aga on traditsioonise põllumajanduse ja tööstuse kõrval kasvanud mittetootva tegevuse sfäär, nt teenindus, vahendus, transport. Poliitiliselt on mõistlik suurendada tootva tegevuse sfääri osakaalu. Nimetatud rakendused võiksid leida väljundi poliitilise programmi tekstis, mis on hõlmatud üldosa üldmõistega kultuur. Välispoliitika leiab käsitlemist umbes 1/3 ulatuses programmi tekstist, kuivõrd sisepoliitika on hetkel olulisem.

Programmi autorid annavad allkirja, et  loobuvad eksklussiivsetest varalistest õigustest programmile, kuivõrd isiklik autoriõigus ei ole võõrandatav. Programmi kvaliteet ei sisaldu mahus ja võib olla vormistatud ühe A4 kahele leheküljele. Sellisesse pesakasti teeb pesa iga lind, vahet pole kas kuldnokk või kägu. Aga koalitsioonierakondade kaks programmi eristuvad teiste programmidest lisaks eelmainitud ohtrasõnalisusele veel  ühe fakti poolest. Nende sisselennu/väljalennu ava diameeter on liiga väike, vaatamata muudele suurtele mõõtmetele, et olla mõeldud kevadekuulutaja jaoks. Need kaks programmi paistavad olevat mõeldud tihastele.

Kuldnokk pesakasti puhastamas

foto: http://www.looduskalender.ee/sites/default/files/images/110331aa084.jpg

Kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale?

@huviline

Nõukogude Liidu lagunedes said Vabariigi taassünd ja poliitilise maastiku kujunemine  tõuke poliitilisteks eesmärkideks, mis on tänaseks täidetud. Kui mingid poliitilised eesmärgid oleksid tänaseks veel täitmata, siis kindlasti räägitakse nendest, meedia avaldaks sellekohaseid artikleid ja lugeda oleks erinevaid arvamusi.

Viimasel ajal on lugeda üksnes teadaandeid erakondade organisatsiooni kasvatamisest. Tundub, et sisulistes küsimustes valitseb dembeliseerumine: demblid on rihma lõdvaks lasnud ja valmistuvad turvaliseks eluks tsiviilis (äris). Erakonnad ja politoloogid jagavad ühist seisukohta: neli on piisav või viis on küllalt. Professorid on jõudnud veendumusele, et Eesti poliitilisel maastikul pole enam midagi teha ja võtavad üha kärarikkamalt sõna Euroopa Liidu teemadel: impeerium pakub rohkem hingamisruumi.

Konnatiigis kostab krooksumist. Viimastel valimistel võttis rohkem kui kunagi varem üksikkandidaate oma kandideerimist tõsiselt. Politoloogide ja professorite prognoos kandis samuti vilja, sest ükski üksikkandidaat loomulikult parlamenti ei saanud. Küsitlusagentuurid koos uudisteagentuuridega andsid oma panuse poliitilise stabiilsuse püsimisse. Veel üks uudis: Raplamaal sõitis keegi ebahoolikas autojuht pimedas kõredele ja lömastas neist mitmed.

Kellelegi aga ei ole uudiseks, et demokraatiat teostatakse erakondades. Erakonnad ja riik on ühe rahva privaatautonoomia kehtestajad, mille piiriks on teatud keele areaal. Selles keeles sätestatakse põhiseadus, mis võib delegeerida õigusi ükskõik kellele, kuid need peavad seda keelt reaalselt oskama. Kui keegi ei saa mingist keelest aru, siis tema jaoks muutuvad mõttetuks põhiseaduses sätestatud õigused. Seega on emakeelne põhiseadus a priori privaatautonoomia tunnustamine, sest see on ühe rahva keel.

Ühe riigi demokraatia piir on järelikult selle riigi kodanike privaatautonoomia piir. Poliitilises mõttes tähendab privaatautonoomia rohkem demokraatiat, mis seisneb seaduslikus võimaluses moodustada erakond, ideaaliks on reegel: mida rohkem erakondi, seda parem. Välispoliitilises mõttes tähendab privaatautonoomia vähem demokraatiat, ideaaliks on reegel: üks riik, üks erakond. Me võime küsimuse: kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale, asendada küsimusega: miks peaksid kaitse- ja välispoliitika olema erakondadeülesed? Sisuliselt tähendab erakondadeülesus nimetatud kahe poliitika konkurentsist välja arvamist, erakondlike eriarvamuste ühtlustamist ja sellega ühtlasi demokraatia vähenemist.

Ei ole mingit vahet kas tegemist on esindusdemokraatiaga, osalusdemokraatiaga või süvademokraatiaga (vt Arnold Mindell), kui poliitiline võim kaugeneb reaalsusest, siis kaugeneb ka demokraatia reaalsusest. Väga tähtis on siiski reaalne olla. Lõppude lõpuks taandub riigi privaatautonoomia iga isiku privaatautonoomiaks, mille sisustab vabaduse ja võrdsuse põhimõtte konkreetne lahendus konkreetses olukorras konkreetse kodaniku jaoks. Siim Kallas võib olla väga tähtis mees, Eesti jaoks oluliste algatuste initsiaator, tulevane Euroopa Komisjoni juht või isegi ÜRO peasekretär ja siis saab ta kindlasti veel rohkem kasu tuua Eestile, suunata siia globaalseid investeeringuid, kuid kui keegi tahab reaalse poliitika piiridesse jääda, siis ta teeb seda kodus ning võitleb nii kaua kui suudab privaatautonoomia ja demokraatia eest, sest kõik sisulised otsused tehakse taludes ja külades, kirikus ja kindlustusseltsides, teatrites ja haiglates, linnas, riigis ja erakondades. Võitlus demokraatia eest kodust kaugel tundub tühipalja enesepettusena.

Eesti poliitilisel maastikul on alati koht uuele erakonnale. See koht tuleb täita umbes iga kümne aasta tagant, sest umbes nii palju on uuel põlvkonnal kannatust oodata. Demokraatia evolutsioon ei salli näpuga näitamist, valimiskünnise dogmaatikat või konkurentsi formaliseerimist. Võistlevus peab olema vahetu ja tegelik ja kümme aastat on piisavalt väike aeg, et vältida turu võitmist erakonna kui äriprojekti poolt. Iga kord kui turule tuleb uus erakond, suureneb kodanike privaatautonoomia tunnetus ja demblid peavad rihma taas pingule tõmbama.

Nõustudes uue erakonna vajadusega reaalse demokraatia tagamise eesmärgil muutub koheselt ka debati sisu. Debateerijaid toetab nõustuv ja kaasaelav publik, kellele ei tule enam tõestada iseenesestmõistetavaid asju. Publik on poliitikas mängijate jaoks, nagu ka teatris, vältimatult vajalik. Selles mõttes oli 2011 aasta suurim sotsiaalne ämber Ühtne Eesti Suurkogu, kus üks teater kasutas oma teatrispetsiifiliste eesmärkide saavutamiseks ühiskonnas selleks hetkeks väljakujunenud poliitilisi ootusi. Rahulduseta jäid nii poliitika kui teater.

Kui koht on olemas ja teooria seda toetab, siis järgmiseks tuleb lahendada tehnilised küsimused. Koht poliitilisel maastikul ei tähenda veel kohta parlamendis. Privaatautonoomia ei püstita ühtegi uut eesmärki. Publik saab vaid kaasa elada ja mitte ise tegija olla. Sisu ei eksisteeri kunagi ilma vormita ja tahtmine on taevariik. Need ja veel hulgaliselt sentenseid, mille tähendusest on kodanikel tõenäoliselt sarnane arusaam,  peaksidki muutma uue erakonna loomise reaalseks.

Eesti erakondade ühine mure: poliitiline kõhulahtisus

@huviline

Ühe parlamentaarset demokraatiat viljeleva Euroopa Liidu liikmesriigi suurim probleem on tema poliitilisel maastikul esindatud jõudude (erakondade) verbaalne formaalsus, millega kaasneb poliitiline kõhulahtisus. Poliitiline kõhulahtisus on nähtus, mida võib nimetada ka kala püüdmiseks sogases vees. Poliitiline kõhulahtisus seisneb dehumaniseerivas käitumisviisis kodanike suhtes, kes ootavad erakondadelt maailmavaatelist selgust ja põhjendusi, seda nii suurte maailma mastaabiga küsimuste kui kohaliku elu kõige pisemate detailide osas. Paraku kuulevad valijad vaid kõuekärgatust, kahuriväe kolm pauku: põhikiri (põhiseadus), programm ja enesekiitmine. Juba minu vanaema ütles, et enesekiitus haiseb.

Ükski erakond ega muu poliitiline liikumine Eestis ei ole mõistnud, et maailmavaade, kui ta on haarav, ei konkureeri teise maailmavaatega, sest maailmavaade ongi vaade maailmale. Igaüks võib näha maailma erinevalt, iga inimene näebki erinevaid probleeme, niipalju kui on inimesi, niipalju on ka vaateid, millest igaüks võistleb teisega, et selgitada välja kõige õigem ja parem. Erakondlikul maastikul ja riikidevahelistes suhetes seevastu puudub globaalne võistlus eesmärgiga selgitada välja kõige õigem ja parem maailmavaade, sest seda pole olemas ega peagi olema.  Kõige haaravam positsioon, maailmavaade, saab võistelda  vastuste selguses või ebaselguses üksnes iseendaga. Segaste seisukohtadega erakonna kaotuse puhul valimistel ei ole süüdistada kedagi muud peale iseenda. Iga erakonna maailmavaade peaks andma kodanikke huvitavale küsimusele ratsionaalse vastuse, aga mitte ennast kiites halvustama teisi.

Ajuloputusel on paraku pikk ajalooline traditsioon. Ikka leidub riike, kes osutavad sotsiaalsetele ebakohtadele mõne teise riigi poliitikas, pidades oma maailmavaadet õigemaks ja paremaks kui mõne teise, partnerite hulka mittekuuluva riigi oma. Demokraatia eksport on siinkohal hea näide. Sarnaselt eksitavad ka erakonnad valijaid, nimetades oma maailmavaadet õigemaks ja paremaks mõne teise erakonna maailmavaatest. Viimastel Riigikogu valimistel võis kohata poliitilist kõhulahtisust  kõige sagedamini reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide vahelistes debattides, kus väideldes eeldati vastasseisu maailmavaates. Ka poliitiliste liikumiste arvamusliidrid esitavad sageli seisukohti, mille kohaselt mõned erakonnad on väärtuspõhised, teised aga isikukesksed, hierahilised ja võimuvertikaali pidi organiseeritud.

Kes teisele nõnda ütleb, see tegelikult ise seda on, sest kõik poliitilised liikumised lähtuvad ontoloogilistest, epistemoloogilistest ja aksioloogilistest eeldustest kui räägitakse maailmavaatest. Maailmavaade, kui ta on haarav, ei ole erakondade ega riikide teineteisest eristamise aluseks. Mis erakondi sisuliselt eristab, see on selgus ja põhjendus. Näiteks võib kihla vedada, et Eesti erakondade intellektuaalse potentsiaali hulgas puudub selgus, kumb on rahvusvahelistes suhetes olulisem, kas riikide enesemääramise õigus või territoriaalse terviklikkuse õigus, kui rääkida maailma mastaabiga küsimustest. Kuid selgust ka kõige keerulisemates küsimustes oleks hädasti vaja.

Kui rääkida kohaliku elu küsimustest, mis on kodaniku jaoks alati tähtsam, siis on esmapilgul raske leida isegi puutepunkti, mille pinnalt vajalikku selgust mõõta. Verbaalne formalism siin ei tööta. Võib ju deklareerida ühtsust ja koostegemise rõõmu, aga kui majandusraskused üle pea kasvavad, siis on oma särk kõige lähemal. Viimasest on tuletatud, et kõrgem elatustase peaks lahendama sotsiaalsed probleemid. Elu näitab siiski, et elatustaseme tõstmisega, nö siniverelisuse kasvuga ühiskonnas, muutuvad paljud probleemid hoopis teravamaks, kuna rohkem vaba aega ja lahendamata sisulised küsimused tekitavad pseudoprobleeme. Näiteks: kas Aafrika jooksjate kutsumata jätmine Saaremaa maratonile on rassistlik tegevus või mitte? Pseudoprobleemidega tegelemine, mis ei vasta reaalusele, on alati kõige suuremaks vaenlaseks iga ühiskonnakorralduse jaoks, sest see täidab aja rahulolu ja enesekiitmisega, oma vajalikkuse tõestamisega iseendale.

Poliitilise kõhulahtisuse vastand on poliitiline kõhukinnisus, s.o. soovimatus minna kaasa muutustega maailmas. Erakondade esindajad räägivad läbisegi hoolekandest ja eestkostest, teedest ja torudest, haigetest ja haiglatest, sõjaohust rahuajal ja rahutusest kriisiajal. Nende juttu on raske katkestada. Nii on sotsid tulnud välja ideega kahetasandilisest kohalikust omavalitsusest, jättes seosed riigiga veerema vanadele rööbastele. Ometi on tänapäeval saamas ilmseks, et sotsiaalsed probleemid tulenevad paljuski infojulgeoleku puudumisest. Kui puuduvad selgus ja põhjendused ning kui neid ei mõõdeta konkureerivalt, siis jõuabki ühiskond olukorda, kus valitsevale positsioonile tõuseb dehumaniseeriv poliitika, millega kaasneb reaalsusest kaugenemine, mõjuvõimuga kauplemine ja  nooruspõlve ideaalide devalveerumine.

Seega võib öelda, et sotsiaalne seedimine võiks normaalselt toimida, kui selguse mõõdupuuks on infojulgeolek, mis on täidetud tõenäosuse ja juhtumitega. Külad ja talud ootavad selgust ja põhjendusi, mida peaksid pakkuma linn ja riik. Kõrgem sotsiaalne tasand võimaldab lahendada probleemi, kinnitades probleemi lahenduse kui sündmuse, millel on juba humanitaarne tähendus. Võib ka kerkida küsimus, mis on see reaalsus: need faktilised asjaolud, see tegelik kohalik olukord, mida igaüks näeb igas kohas alati erinevalt? Sotsiaalse (humanitaarse) reaalsuse hulka kuulub kogemus, s.o. ajalugu ja emotsioonid, mida eestlased on läbi elanud. Reaalsuse hulka kuulub ka kehtiv nõue ja kõik kehtivad sotsiaalsed tasandid, aga ka preventsioon, s.o. soovid ja lootused. Selleks, et reaalsusest mitte liigselt kaugeneda ongi meil vaja riiki ja maailmavaadet.

Tundub, et suurimaks poliitiliseks probleemiks, poliitilise kõhulahtisuse peamiseks tunnuseks, on tänapäeval kujunemas võrdsuse põhimõtte ühekülgne rakendamine riigi tasandil, kaugenemine sellest juriidilisest aluspõhimõttest, millele toetub sotsiaalsete konfliktide lahendamine, kuid see on juba uus teema.

pilt: http://t1.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcR6t-DpkmfSvF5pYwQ2PGHfmtWzq6jJ47jXG8RiqoRuBpl8lVjCqXnxtB5i

Valik poliitikuid kalaretkel sogases vees

veebruar 2017
M T W T F S S
« Jan    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.